Elutähtsate näitajate mõõtmine (0)

ELUTÄHTSATE NÄITAJATE MÕÕTMINE

Peatükis käsitletavad teemad

• Hingamissageduse mõõtmine
  
• Pulsi mõõtmine
  
• Vererõhu mõõtmine
  
• Kehatemperatuuri mõõtmine
  

HINGAMISSAGEDUSE MÕÕTMINE

Sissejuhatus
Hingamise all mõistetakse gaasivahetust, hapniku siirdumist välisõhust rakkudesse ja süsinikoksiidi liikumist rakkudest välisõhku. Normaalselt on hingamine automaatne ning hingamisliigutused ühtlaselt rahulikud, sisse- ja väljahingamine korduvad regulaarsete vaheaegadega.
Hingamissagedus — jälgitakse, mitu korda rindkere minuti jooksul tõuseb ja langeb. Saadud tulemus oleneb vanusest , haigusest, füüsilisest tegevusest.
Norm täiskasvanud inimesel on 12–18 x’ (korda minutis ).
Hingamissagedus muutub

• hapnikupuudusel
  
• vananedes
  
• füüsilisel pingutusel – hingamine kiireneb ja muutub sügavamaks
  
• ägeda valu korral – hingamine kiireneb ja muutub sügavamaks
  
• hirmu puhul – hingamine kiireneb ja muutub sügavamaks
  
• suitsetamise korral – krooniline suitsetamine kiirendab hingamist
  
• mõningate ravimite puhul
  
• magades
  

Hingamisrütm — hingamissageduse regulaarsus. Normaalne hingamine on peaaegu hääletu, automaatne. Hingamisliigutused on ühtlaselt rahulikud ja korduvad ühtlaste vaheaegadega.
Hingamissügavus — sisse- ja väljahingatava õhu kogus iga hingamisliigutuse jooksul.
Normaalselt hingab inimene ühtlase sügavusega. Haiguste korral võivad esineda kõrvalekalded. Hingamissügavuse hindamisel kasutatakse järgmisi kriteeriume:

• normaalne hingamine,
  
• pindmine hingamine,
  
• sügav hingamine.
  

Vajalikud vahendid

• Stopper või kell
  
• Vajadusel mittesteriilsed kindad
  

Patsiendi ja ümbritseva keskkonna ettevalmistus
Tegevus
Mõju
Tee kätehügieen.
Hoiab ära mikroobide edasi kandumise.
Taga patsiendi privaatsus . Patsient peab olema võimalikult lõtvunud ja mugavas asendis.
Soovitav on lugeda kohe pärast pulsi palpeerimist, kätt randmelt võtmata.
Patsient ei tohi olla teadlik uuringust.
TEOSTAMINE
Loe 30 sek jooksul patsiendi hingamissagedus ja korruta see tulemus kahega. Ebaregulaarse hingamissageduse korral lugeda 1 minuti jooksul.
Erinevate haiguste korral võib hingamisrütm olla erinev ja seetõttu soovitatakse lugeda hingamissagdust 1 minuti jooksul.
Hinda hingamise kiirust, sügavust jne.
Võimaldab saada ülevaate patsiendi hingamisfunktsioonist.
Informeeri patsienti mõõtmistulemusest.
Annab patsiendile ülevaate tema tervislikust seisundist ning vähendab teadmatusest tulenevat hirmu ja ebakindlust.
Abista patsient mugavasse asendisse.
Tagab patsiendile heaolutunde.
Kontrolli patsiendi enesetunnet .
Võimaldab varakult avastada muutused. Tagab patsiendile turvatunde.
Lõpetamine

• Tee käte antiseptika , vajadusel kätehügieen.
  
• Dokumenteeri
  

• mõõtmisekellaaeg,
  
• patsiendi hingamissagedus,
  
• teised mõõdetud hingamisfunktsiooni iseloomustavad näitajad (kiirus, rütm, sügavus jne).
  

Kasutatud kirjandus

Iivanainen, A., Jauhiainen, M., Pikkarainen, P. (2003). Õendusoskused. Tallinn: Medicina.

Potter , P. A., Perry , A. G. (1997). Fundamentals of Nursing . Mosby – Year Book. St. Missouri .
Potter, P. A., Perry, A. G. (2002). ClinicalNursing Skills & Techniques, Mosby - Year Book. St. Missouri.
Taylor, C., Lillis, C., LeMone, P. (1989). Fundamentals of Nursing. Philadelphia: J. B. Lippincott Company.
deWit, S. C. (2005). Fundamental Concepts and Skills for Nursing. Philadelphia: Elsevier Saunders.
http://en.wikipedia.org/wiki/Breathing
http://www.nlm.nih.gov/medlineplus/ency/article/003323.ht m
PULSI MÕÕTMINE
Sissejuhatus
Vereringe on hingamise järel tähtsaim tegur elu säilitamise seisukohalt. Vereringe ülesandeks on transportida hapnikku, toitaineid, süsihappegaasi ja muid jääkaineid. Hea vereringe korral on nahk puhkeperioodis jahe ja vähe punakas. Koormuse ajal muutub nahk soojaks , niiskeks ja punetavaks. Veresooned laienevad , et koed saaksid rohkem hapnikku ja toitaineid ja eralduks soojus . Ülitugeval pingutusel muutub nahk kahvatuks, jahedaks ja higiseks, kuna perifeerne vereringe aheneb.
Pulss on arterite rütmiline laienemine ja kokkutõmbumine südame töö ja puhkeperioodi ajal. Pulss tekib vasaku vatsakese süstolile järgneva rõhulaine paiskumisel südamest aorti ja edasi arteritesse.

Pulsi tüübid

Tüüp

Kiirus

Rütm (3 sek jooksul)
Põhjused
Normaalne
60–100 lööki minutis;
· · · · ·
Sõltub vanusest, füüsilisest tegevusest, soost (meestel on aeglasem pulsikiirus kui naistel)
Tahhükardia
> 100 löögi minutis
·········

• Sõltub sümpaatilise NS stimuleerimisest ( stress , viha, hirm, mure) või ravimite tarbimisest ( kofeiin )
  
• Sõltub füüsilisest tegevusest, haigustest (südame puudulikkus, aneemia)
  

Bradükardia
· · ·

• Sõltub parasümpaatilise NS mõjutusest ravimite kasutamisel , aju verejooksude korral
  
• Sportlastel
  

Ebaregulaarne
Südamelöögid järgnevad üksteisele ebaregulaarse aja tagant
· · · · ·
Hüpoksia, südamehaigused
Pulsi palpeerimise kohad

• a. radialis
  
• a. brachialis
  
• a. femoralis
  
• a. dorsalis pedis
  
• a. carotis
  
• a. temporalis
  

Normaalne täiskasvanud inimese pulsisagedus on 60–100x’ (korda minutis).
Pulsi palpeerimisel jälgitakse
Pulsi sagedus ehk frekvents (löökide arv minutis)
See püsib samana surmani, kui mõni haigus ei muuda seda. Meestel ja sportlastel on üldiselt aeglasem pulss kui naistel. Kui pulss on alla 60x’, nimetatakse seda aeglaseks pulsiks ehk bradükardiaks. Pulsifrekventsi üle 100x’ nimetatakse kiireks pulsiks ehk tahhükardiaks.
Pulsi suurus (vere kogus, mis pumbatakse soontesse iga löögiga)
Südamelihase kontraktsioonil mõjutab veri pulsi voluumenit ehk ruumala. Palpeerimisel jälgitakse, kas pulsilained on sama suured. Pulss võib olla täidlane, normaalne, nõrk või niitjas.
Rütm (südamelöökide regulaarsus)
Pulss on tavaliselt regulaarne. Kui süda lööb regulaarselt, siis iga pulsilaine tundub samasugusena. Pulsi kontrollimisel jälgitakse, kas pulsilained järgnevad üksteisele ühesuguste vahedega. Mõnikord tekib kodadest päritolev ekstrasüstol, mis tundub patsiendile ebameeldivana. Üksikuid lisalööke tekib ka stressi korral, kuna esineb sümpaatilise närvisüsteemi ärritus.
Pulsi pinge
Pinge ehk elastsus väljendab seda, kas pulss tundub pehmena, elastsena või kõvana. Veresoonte kõvastumine põhjustab pulsi kõvastumist. Noorel täiskasvanul on arter pehme ja ühtlane.
Vajalikud vahendid

• Kell või stopper
  
• Vajadusel stetoskoop pulsi defitsiidi hindamiseks
  
• Vajadusel mittesteriilsed kindad
  

Patsiendi ja ümbritseva keskkonna ettevalmistus
Tegevus
Mõju
Tee kätehügieen. Pane valmis kõik vajalikud vahendid.
Vähendab mikroobide leviku riski. Tagab ratsionaalse ajakasutuse ning protseduuri sujuva teostuse.
Identifitseeri patsient.
Tagab toimingu sooritamise õigele patsiendile.
Selgita patsiendile toimingu eesmärki ja kulgu .
Vähendab toiminguga seotud hirmu ja ebakindlust.
Hinda tegureid, mis mõjutavad radiaalpulsi kiirust ja rütmi: vanus, füüsiline koormus, jahedad jäsemed, nahk jne.
Annab võimaluse tulemusi paremini interpreteerida ning arvestada patsiendi individuaalseid iseärasusi.
Loo meeldiv ja rahulik keskkond.

• Aseta patsient toiminguks sobivasse mugavasse asendisse.
  
• Vajadusel taga privaatsus.
  

Vähendab hirmu ja ebakindlust ning tagab lihastele lõdvestusseisundi ning õige tulemuse saavutamise.
Tee käte antiseptika. Vajadusel pane kätte kindad.
Vähendab mikroobide edasikandmise riski.
Teostamine
Tegevus
Mõju
Kolme sõrme võttega (kolme keskmise sõrme otsad ) palpeeri arterit (randme piirkonnas). Palpeeri mõõduka survega .
Sõrmeotsad on kõige tundlikumad käe osad, et palpeerida pulssi . Pöidlaga ei tohi pulssi palpeerida, kuna sellega võidakse lugeda enda pulssi mitte patsiendi oma. Tugev surve võib takistada vere jõudmise pulsi palpeerimise kohast distaalsemale.
Hinda pulsi tugevust.
Pulsi leidmisel loenda pulsilööke 30 (regulaarse pulsi korral) või 60 sekundi jooksul. Kui loendad 30 sekundi jooksul, korruta saadud arv kahega.
Tagab võimalikult täpse tulemuse. Võimaldab avastada muutusi pulsi iseloomus.
Informeeri patsienti mõõtmistulemustest.
Annab patsiendile ülevaate tema tervislikust seisundist ning vähendab teadmatusest tulenevat hirmu ja ebakindlust.
Abista patsient mugavasse asendisse.
Tagab patsiendile heaolutunde.
Kontrolli patsiendi enesetunnet.
Võimaldab varakult avastada muutused patsiendi enesetundes. Tagab patsiendile turvatunde.
Lõpetamine

• Tee käte antiseptika, vajadusel kätehügieen.
  
• Dokumenteeri
  

• mõõtmise kellaaeg ,
  
• pulsisagedus,
  
• teised hinnatavad pulssi iseloomustavad näitajad.
  

Kasutatud kirjandus

Iivanainen, A., Jauhiainen, M., Pikkarainen, P. (2003). Õendusoskused. Tallinn: Medicina.

Philip, J. (1991). A high- voltage pulse measuring system based on the Kerr effect. Measurements Science and Technoogyl, 2, 565–567.

Potter, P. A., Perry, A. G. (1997). Fundamentals of Nursing. Mosby – Year Book. St. Missouri.
Potter, P. A., Perry, A. G. (2002). ClinicalNursing Skills & Techniques, Mosby - Year Book. St. Missouri.
Taylor, C., Lillis, C., LeMone, P. (1989). Fundamentals of Nursing. Philadelphia: J. B. Lippincott Company.
deWit, S. C. (2005). Fundamental Concepts and Skills for Nursing. Philadelphia: Elsevier Saunders.
http://en.wikipedia.org/wiki/Pulse
http://www.nlm.nih.gov/medlineplus/ency/article/003399.ht m

VERERÕHU MÕÕTMINE

Sissejuhatus
Vererõhk on arteriaalne rõhk, mis tekib südame kontraktsioonil ja vere pumpamisel suure vereringe arteritesse. Vererõhuks nimetatakse rõhku, mida avaldab veresoontes voolav veri veresoonte seintele . Vererõhu määravad südame löögimaht ja perifeerne veresoonte vastupanu. Terve inimese vererõhk on üsna konstantne . Vananedes veresoonte elastsus siiski väheneb, perifeerne vastupanu tõuseb ja vererõhul on kalduvus tõusta.
Vererõhku väljendatakse kahe arvuga. Ülemine ehk süstoolne rõhk näitab rõhku südame kontraktsiooni ajal. Süstoolne rõhk tekib vasaku vatsakese kontraktsioonil ja näitab südame, arterite ja arterioolide terviklikkust. Alumine ehk diastoolne rõhk tekib vasaku vatsakese lõõgastumisel ja näitab veresoonte resistentsust (vastupanu).
Normaalne vererõhk on 110-140/70-90 mmHg või 110/70 - 140/90 mmHg.
Vererõhku mõjutavad

• kehaline aktiivsus
  
• hirm
  
• kaalutõus
  
• liigne soola tarbimine
  
• alkoholi igapäevane kasutamine
  
• stress
  
• uni
  

Vähemalt pool tundi enne mõõtmist ei tohi suitsetada, juua kohvi, rohkesti süüa ja pingutada
Vajalikud vahendid

• Stetoskoop
  
• Vajadusel mittesteriilsed kindad
  
• Mansett
  
• Vererõhuaparaat, kas
  

• elavhõbedaaparaat või
  
• aneroid -sfügmomanomeeter või
  
• aneroidmõõtja ehk tonomeeter või
  
• automaatne mõõtja
  

NB!
Vererõhuaparaadi mansett peab olema piisavalt pikk, et see ulatuks umber patsiendi jäseme. Mansetist väljuvad kummivoolikud peavad jääma arteri kohale, kui tootja ei näe ette teisiti.
Patsiendi ja ümbritseva keskkonna ettevalmistus
Tegevus
Mõju
Tee kätehügieen. Pane valmis kõik vajalikud vahendid.
Vähendab mikroobide leviku riski. Tagab ratsionaalse ajakasutuse ning toimingu sujuva teostamise.
Identifitseeri patsient.
Tagab toimingu sooritamise õigele patsiendile.
Loo meeldiv ja rahulik keskkond.

• Aseta patsient mugavasse asendisse (kas istuvas , poolistuvas või lamavas asendis).
  
• Taga privaatsus.
  

Vähendab hirmu ja ebakindlust, tagab heaolu. Asendi sissevõtmisel oota enne mõõtmist vähemalt 3 minutit, sest asendi muutus mõjutab hemodünaamikat.
Küsitle patsienti tema varasemate vererõhuväärtuste kohta.
Võimaldab mõõtmistulemusi paremini interpreteerida ning arvestada patsiendi individuaalseid iseärasusi.
Selgita, milliselt jäsemelt on võimalik mõõta vererõhku.
Kasutada tuleks tervet jäset või jäset, kuhu hetkel ei teha protseduure (nt tilkinfusiooni või jäse on kipsis).
Vali jäseme suurusele vastav mansett.
Vererõhumansett peab katma 2/3 käsivarrest ja ulatuma ümber käsivarre ning kinnituma nii, et õhu pumpamisel mansett ei avaneks. See tagab õige mõõtmistulemuse.
Tee käte antiseptika. Vajadusel pane kätte kindad.
Vähendab mikroobide edasikandmise riski.
Teostamine
Tegevus
Mõju
Auskultatoorne meetod
Korotkoffi loodud auskultatoorse meetodiga saab mõõta nii süstoolset kui diastoolset rõhku. Selleks vajatakse stetoskoopi ja vererõhuaparaati.
Aseta mansett õlavarrele, otsi küünarõnnalt palpeerides õige kuulatluskoht õlavarrearteril. Stetoskoop aseta küünarõndlale kohta, kust tundsid pulssi. Manseti alla võib jääda üks kiht riiet, kui see on õhuke ja pole kortsus .
Tagab hea pulsilöökide kuuldavuse ning võimaldab saada õige mõõtmistulemuse.
Pumpa mansetti nii palju õhku, et kätt varustav veresoon oleks kinni surutud ja veri ei pääse läbi soone. Pumpa seni, kuni stetoskoobist kuuldavad toonid kaovad ja lisa veel 30–40 mmHg.
Hoiab ära liigse õhu pumpamine mansetti ja vähendab mõõtmise valulikkust.
Ava ventiil ja lase rõhul ühtlaselt langeda.
Registreeri süstoolne rõhk esimese kuuldava tooni ajal.
Registreeri diastoolne rõhk viimase kuuldava tooni järgi.
Palpatoorne meetod
Saab mõõta vaid süstoolset rõhku. Vajalik on vaid vererõhuaparaat. Selle meetodiga on väärtused umbes 5 mmHg madalamad kui auskultatoorse meetodiga.
Aseta mansett ümber õlavarre ja pane 3 keskmist sõrme radiaalpulsi peale.
Pumpa mansetti õhku, kuni arter sulgub ja pulss ei ole enam tunda ning pumpa veel 30–40 mmHg.
Hoiab ära liigse õhu pumpamine mansetti ja vähendab mõõtmise valulikkust.
Seejärel ava ventiil, et rõhk mansetis hakkaks aeglaselt langema
Kui pulss on tunda, näitab see süstoolset rõhku; fikseeri näit.
Kui oled fikseerinud diastoolse tooni, siis lase mansett täielikult tühjaks.
Valmistab manseti ette järgmise patsiendi jaoks.
Informeeri patsienti mõõtmistulemustest.
Annab patsiendile ülevaate tema tervislikust seisundist ning vähendab teadmatusest tulenevat hirmu ja ebakindlust.
Abista patsient mugavasse asendisse.
Tagab patsiendi heaolu.
Kontrolli patsiendi enesetunnet.
Võimaldab varakult avastada muutused patsiendi enesetundes. Tagab patsiendile turvatunde.
Lõpetamine

• Tee käte antiseptika, vajadusel kätehügieen.
  
• Dokumenteeri
  

• mõõtmise kellaaeg,
  
• patsiendi vererõhuväärtused.
  

NB!
Mõõtmisel tekkida võivad probleemid
Toone ei ole kuulda. Kontrollitakse kuulatluskohta. Kui see on õige, võib küsimus olla selles, et käsivarde on tunginud verd. Abiks võiks olla käe tõstmine hetkeks üles. Rõhk pumbatakse mansetti käe üleval olles ja lastakse siis käsi alla ja jätkatakse mõõtmist tavaliselt.
Südamerütm on ebaregulaarne. Rõhku on raske määrata, kui südame rütm on ebaregulaarne ja löökide tugevus on erinev. Põhjuseks on näiteks kodade fibrillatsioon . Süstoolseks rõhuks märgitakse hetk, kui üksteisele järgnevad toonid tulevad kuuldavaks ja diastooolseks, kui põhiosa toonidest kaob. Rütmihäirete esinemine dokumenteeritakse.
Manseti alla on jäänud riideid . Riided tuleb eemaldada ning mõõtmist korrata .
Manseti kummiosa on liiga lühike. Tuleb leida patsiendi mõõtmetele vastav mansett.
Mansett on kas liiga kitsas või liiga lai või on pandud liiga nõrgalt. Tuleb leida patsiendi mõõtmetele vastav mansett ning see korralikult peale asetada.
Kasutatud kirjandus

Iivanainen, A., Jauhiainen, M., Pikkarainen, P. (2003). Õendusoskused. Tallinn: Medicina.

Potter, P. A., Perry, A. G. (1997). Fundamentals of Nursing. Mosby – Year Book. St. Missouri.
Potter, P. A., Perry, A. G. (2002). Clinical Nursing Skills & Techniques, Mosby - Year Book. St. Missouri.
Taylor, C., Lillis, C., LeMone, P. (1989). Fundamentals of Nursing. Philadelphia: J. B. Lippincott Company.
deWit, S. C. (2005). Fundamental Concepts and Skills for Nursing. Philadelphia: Elsevier Saunders.
http://en.wikipedia.org/wiki/Blood_pressure
http://www.nlm.nih.gov/medlineplus/ency/article/003398.ht m
http://www.americanheart.org/presenter.jhtml?identifier=4473
KEHATEMPERATUURI MÕÕTMINE
Sissejuhatus
Inimese kehatemperatuur püsib ühtlasena sõltumata keskkonna temperatuurist. Seda mõjutavad vaid väga kõrged või väga madalad temperatuurid. Temperatuur on kõrgem õhtupoolikul ja madalaim hommikupoole ööd. Ka menstruatsioonitsükkel mõjutab kehatemperatuuri. Temperatuur kõrgeneb pisut ovulatsioonist kuni menstruatsiooni alguseni. Eakate kehatemperatuur on veidi madalam kui tööealistel. Temperatuuri tõus on sagedane sümptoom põletike korral, alatemperatuur on probleemiks külmast veest päästetul ja operatsioonil olijatel.
Soojustasakaalu häireks on palavik (hüpertermia), kus temperatuur on üle 37°, või alatemperatuur (hüpotermia), kus temperatuur on alla 35°. Normaalne kehatemperatuur on 36,0–37,0°. (Rektaalselt ja oraalselt 37,5). Palavik algab 37,1°.
Palavik
Palavikku põhjustab organismi reaktsioon paljudele teguritele.
Palaviku perioodid
* Tõusuperiood
Palaviku tõustes patsient väriseb külmast ja on kahvatu. Ta paneb selga rohkem riideid. Ihukarvad tõusevad püsti, tekib kananahk. Palaviku tekkimine ja säilitamine kulutavad energiat. Patsient nälga ei tunne. Janu tekib kuuma naha kaudu ja hingamisest suurenenud aurustumisest.
* Palavikuperiood
Temperatuuri tõusmise lõppedes värinad lakkavad ja patsiendil hakkab palav . Nahk on punetav ja kuum. Hingamine ja pulss kiirenevad. Kõrge palavik võib tekitada peapööritust, segasust, sonimist ja palavikukrampe. Palaviku ühtlasena püsimisel on soojuse tekkimine ja haihtumine tasakaalus.
* Alanemisperiood
Palaviku langemisel suureneb soojuskadu . Patsient higistab. Naha veresooned laienevad ja verevool kiireneb. Nahk on soe ja punetav. Soe nahk kuivatab niiskuse kehapinnalt. Soojus eemaldub higi ja hingeõhu kaudu. Alanemisperiood lõppeb normaaltemperatuuriga.
Õendustegevus palaviku korral

• jälgi patsiendi üldseisundit,
  
• mõõda temperatuuri vastavalt vajadusele,
  
• võimalda patsiendil lamada jahedas ruumis,
  
• õhuta ruumi korrapäraselt,
  
• võimalda patsiendile palaviku tõusuperioodis lisariided ja soe jook .
  

NB!

• palavik suurendab unetarvet,
  
• vedelikuvajadus palaviku korral suureneb,
  
• söögiisu palaviku ajal langeb.
  

Alatemperatuur
Hüpotermia on seisund, kus pärasoolest mõõdetud temperatuur on alla 35°, nahk on kahvatu, kuiv ja tsüanootiline. Organismis ei teki nii palju soojust, kui seda kaotatakse, mistõttu temperatuur langeb. Perifeersed veresooned ahenevad , vereringe takistus suureneb ja vererõhk tõuseb. Temperatuuri edasisel alanemisel pulss aeglustub, vererõhk hakkab langema. Ilmnevad rütmihäired, tekib teadvusetus.
Õendustegevus alatemperatuuri korral

• valid transportimise ajal soojakadu,
  
• eemalda märjad/ niisked riided,
  
• kata patsient sooja tekiga,
  
• väldi aktiivset välist soojendamist,
  
• manusta 37 kraadini soojendatud vedelikke,
  
• tõsta kehatemperatuuri soovitavalt kiirusega 0,6 kraadi tunnis,
  
• kontrolli elulisi funktsioone, mõõda temperatuuri ja jälgi uriini eritumist.
  

Temperatuuri muutust põhjustavad tegurid

• vanus – mõjutab põhisoojust; eakatel hakkab temperatuur langema,
  
• naistel menstruatsioonitsükkel,
  
• liikumine,
  
• toidu hulk – ainevahetus tekitab soojust, söömise järgselt ainevahetus kiireneb,
  
• tugevad emotsioonid – vaimustumine, vihastumine tõstavad; masendus langetab.
  

Vajalikud vahendid

• Termomeeter (tavaline, elektrooniline, digitaalne ).
  
• Vajadusel mittesteriilsed kindad.
  

Patsiendi ja ümbritseva keskkonna ettevalmistus
Tegevus
Mõju
Tee kätehügieen. Pane valmis kõik vajalikud vahendid.
Vähendab mikroobide leviku riski. Tagab ratsionaalse ajakasutuse ning toimingu sujuva teostamise.
Identifitseeri patsient.
Tagab toimingu teostamise õogele patsiendile.
Selgita patsiendile toimingu eesmärki ja kulgu.
Vähendab teadmatusest tulenevat hirmu ja ebakindlust.
Loo meeldiv keskkond.

• Aseta patsient toiminguks sobivasse mugavasse asendisse.
  
• Taga privaatsus.
  

Vähendab hirmu ja ebakindlust, tagab heaolu.
Tee käte antiseptika, vajadusel pane kätte kindad.
Vähendab mikroobide leviku riski.
Teostamine
Mõõtmine kaenla alt ehk aksillaarselt
Aseta termomeeter kuiva kaenlaauku, termomeetrit hoitakse 8–10 minutit. Termomeeter peab olema heas kontaktis nahaga.
Tagab täpse mõõtmistulemuse.
Mõõtmine pärasoolest ehk rektaalselt
Aseta termomeeter ühekordse kasutamisega kaitseümbrisesse. Õlita termomeetri ots. Patsient on küliliasendis, jalad kõverdatud. Hoia tuharad laiali ja lükka termomeeter 2–3 cm sügavusele. Hoitakse umbes 3 minutit.
Tagab täpse mõõtmistulemuse. Vähendab mõõtmisel tekkivat valulikkust.
Mõõtmine keele alt ehk oraalselt
Enne mõõtmist ei või süüa ega suitsetada. Aseta termomeeter viltu keele alla, et oleks hea kontakt limaskestaga. Hoia 5–7 minutit.
Mõõta võib ainult teadvusel oleval adekvaatsel täiskasvanul
Mõõtmine kubemevoldist
Jalg painutatakse puusaliigesest, nii et termomeeter oleks voldiga kaetud.
Tagab täpse mõõtmistulemuse. Mõõtmise pikkus sõltub valitud termomeetrist.
Informeeri patsienti mõõtmistulemustest.
Annab patsiendile ülevaate tema tervislikust seisundist. Vähendab teadmatusest tulenevat hirmu ja ebakindlust.
Kontrolli patsiendi enesetunnet.
Võimaldab varakult avastada muutused patsiendi enesetundes. Tagan patsiendile turvatunde.
Lõpetamine

• Tee käte antiseptika, vajadusel kätehügieen.
  
• Dokumenteeri
  

• mõõtmise kellaaeg,
  
• mõõtmiskoht,
  
• patsiendi kehatemperatuur.
  

Kasutatud kirjandus

Iivanainen, A., Jauhiainen, M., Pikkarainen, P. (2003). Õendusoskused. Tallinn: Medicina.

Potter, P. A., Perry, A. G. (1997). Fundamentals of Nursing. Mosby – Year Book. St. Missouri.
Potter, P. A., Perry, A. G. (2002). Clinical Nursing Skills & Techniques, Mosby - Year Book. St. Missouri.
Taylor, C., Lillis, C., LeMone, P. (1989). Fundamentals of Nursing. Philadelphia: J. B. Lippincott Company.
deWit, S. C. (2005). Fundamental Concepts and Skills for Nursing. Philadelphia: Elsevier Saunders.
http://en.wikipedia.org/wiki/Temperature
http://www.nlm.nih.gov/medlineplus/ency/article/003400.ht m