Bioloogilise mitmekesisuse eksam (0)

1. Bioloogilise (BM) mitmekesisuse definitsioon, geneetiline, liigiline ja ökosüsteemide tase.
Bioloogilise mitmekesisuse termini alla mõistetakse meie planeedil eksisteerivate loomade, taimede ja mikroorganismide, neis peituvate geenide ning nende elukeskkonnaks olevate ökosüsteemide hulka ning see on 4 miljardit aastat kestnud evolutsiooni tulemus.
Geneetiline mitmekesisus kirjeldab võimalike geneetiliste tunnuste liigisisese ja liikide vahelist ulatust (ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisust).
Liigiline mitmekesisus kirjeldab antud piirkonna liikide hulka (ka alamliigid, rassid , vormid, sordid , tõud).
Ökosüsteemide mitmekesisus kirjeldab kas mingi piirkonna või ka kogu planeedi erinevate looduslike süsteemide hulka.
2. BM konventsioon – elurikkuse säilitamise, selle komponentide säästva kasutamise ning geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu õiglase ja võrdse jagamise kohta.
3. Liikide arvu varieerumine eri organismirühmades ( praeguseks kirjeldatud liikide arvu ja arvatava tegeliku liikide arv vahekord , uurituse tase, lüngad liikide arvu hinnangus ). Erinevate autorite hinnanguil on maakeral 3 kuni 100 miljonit liiki. Praeguseks on kirjeldatud ligikaudu 1,5 miljonit liiki. Eestis on kirjeldatud veidi üle 24 000 liigi, eeldatavalt on neid aga 40 000. Kirjeldatud liikide arv pidevalt kasvab. Uurituse tase - Kõige täiuslikumalt on uuritud linde ja imetajaid, kes kokku moodustavad vähem kui 1% kõigist tuntud liikidest. Putukad moodustavad üle 50% kirjeldatud liikidest. Kõikidest senikirjeldatud liikidest moodustavad mardikad 24%, kuid tõenäoliselt on teada vaid väike osa tegelikult eksisteerivatest liikidest. Lüngad – Kui erinevad hinnangud on korrektsed, tähendab see, et tuhanded bioloogid on mitme sajandi jooksul kirjeldanud vähem kui 5-20% maakeral elunevatest liikidest. Hinnangud on aastakümnete jooksul pidevalt kasvanud, mis viitab sellele, et need on täiuslikkusest kaugel. Hinnangud tuginevad üksnes hästiuuritud rühmadele ning on oodata uusi korrektiive. Väheuuritud rühmas on parasiidid , seened ja mikroorganismid , kõdulestad jne ning ökosüsteemidest meri ja troopilised vihmametsad.
4. BM ja liigi mõiste. Liigitekke skeemid. Bioloogilist mitmekesisust mõjutab liikide teke ja väljasuremine. Pole olemas ühtegi kriteeriumi universaalseks liigi definitsiooniks, mis oleks kasutatav kõigi loomade, taimede ja mikroorganismide tarbeks. Taksonoomiline liik on organismirühm, keda iseloomustab ühine unikaalne geenifond ja üldine sarnasus tunnustes. Bioloogiline liik on organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi. Liigiteke on uute liikide tekkimine evolutsioonis.
Liigitekke skeemid:

• Allaopatriline (geograafiliselt lahusolev) – uute liikide teke geograafilise eraldatuse tõttu, ilmselt põhiline tee uute liikide tekkeks.
  
• Parapatriline (külgnev) – liigitekke viis, mille puhul uued liigid kujunevad üksteisega külgnevatest populatsioonidest, selgesti eristub hübriidne tsoon kahe eralduva populatsiooni vahel.
  
• Sümpatriline (olemasoleva liigi paiknemise sisene) – liigiteke ilma geograafilise isolatsioonita.
  

5. BM areng Maal, varajane elu areng, muutused Maa atmosfääris, hulkraksete teke, Ediacara ja Kambriumi elustik , Kambriumi plahvatus ja selle põhjused.

• 4-3,5 miljardit aastat tagasi- elu teke Maal.
  
• 2 miljardit aastat tagasi – vanimad bakterite kivistised Kanadast.
  
• 1,9 miljardit aastat tagasi – vanim makroskoopiline eukarüoodi (päristuumne) kivistus.
  

Muutused Maa atmosfääri koosseisus : Maal elasid bakterid ja nende sarnased organismid. Puudus vaba hapnik. 2 miljardit aastat tagasi hakkas atmosfääri kogunema vaba hapnik, mida tekitasid merelised ainuraksed . „Suur oksüdatsioon“ on see, et Maa atmosfäär hakkas järkjärgust täituma hapnikuga, see oli tõenäoliselt kõige suurem liikide vahetumise protsess Maa ajaloos, mille käigus surid välja hapnikku mittehingavad primitiivsed eluvormid ja mikroobid , nende asemele tulid aga suuremad ja keerukamad aeroobsed vormid.
Hulkraksete teke: Hulkraksetele sobiv hapnikusisalduse tase atmosfääris kujunes välja alles vähem kui miljard aastat tagasi kuna hulkraksete organismide hingamine või loomade kudede ja mineraalse toese kujunemine on võimalik ainult piisava hulga hapniku olemasolu korral. 560 milj aastat tagasi tekkisid hulkraksed organismid – Edicara fauna (käsnasid peetakse DNA võrdluses kõige ürgsemaks hõimkonnaks) – mitmerakulised organismid, kelle sugulus meile tuntud hulkraksete loomadega on tänini vaidlustatud.
Kambriumi plahvatus: 542 milj aastat tagasi Kambriumi ajastu algul suurenes globaalne bioversiteet plahvatuslikult. Sellele sündmusele on viidatud piltlikult kui Kambriumi plahvatusele. Kestis alates Kambriumist kuni Ordoviitsiumi kuni jõudis platoole Siluris. Ajastu esimese 20 miljoni aasta jooksul ilusid peaaegu kõigi tänapäeval tuntud hulkraksete loomahõimkondade esindajad. Põhjused: O2 hulga suurenemine atmosfääris ja maismaa ulatuslik hõlvamine.
6. BM ja liikide väljasuremine evolutsioonilises skaalas. Massväljasuremine, taustväljasuremine. Väljasuremiste põhjused.

• Hilisordoviitsiumi lõpp – hävis 50% loomade sugukondadest, sh paljud trilobiidid. Oletatavad põhjused on globaalne jahenemine, ookeani pindala vähenemine.
  
• Hilisdevon – 30% loomade sugukondadest, sh paljud kalad, korallid . Oletatavad põhjused on samad mis eelmisel.
  
• Permi lõpp – häving komplekssem kui ükski teine massiväljasuremine. 50% loomade sugukondadest. Massihävingu põhjused pole teada.
  
• Triiase lõpp – hävis 35% loomade sugukondadest. Oletatavad põhjused on globaalne jahenemine, ookeani pindala vähenemine, maavälised mõjud.
  
• Kriit/Tertsiaar – hävisid suured roomajad (saurused), paljud merede elustikurühmad sh limused . Oletatav põhjus on asteroid.
  

Massiväljasuremised näivad olevat perioodilised ja on toimunud regulaarselt iga 26 miljoni aasta tagant, mistõttu mitmed autorid on arvamusel, et liikide massiline väljasuremine võib olla põhjustatud maavälistest mõjudest.
Massiväljasuremine – põhjustatud äkilistest klimaatilistest muutustest (globaalne soojenemine, vulkanism), meretaseme muutustest, maavälistest põhjustest.
Taust- väljasuremised - toimuvad pidevalt, osaliselt juhuslike faktorite toimel.
7. BM muutused tänapäeval. Kuigi ühtede liikide väljasuremine ja uute teke on loomulik protsess, valitseb teadlaste seas üksmeelne seisukoht, et liikide väljasuremine toimub kaugelt suurema tempoga kui arvati. Arvatakse, et praegu seisame kuuenda väljasuremislaine alguses, mille põhjustajaks on inimene. Praegusel hetkel on väljasuremisohus ligi 16 tuhat liiki. Arvatakse, et liikide väljasuremiskiirus on jõudnud samale tasemele dinosauruste lõpuajaga.
8. BM vähenemise põhjused tänapäeval. Globaalsed kliimamuutused (suurim oht tänapäeval), looduslikud katastroofid (vulkanism), geneetilised muutused, keskkonna stress , inimmõjud (elupaikade hävitamine, keskkonna saastumine , kaubitsemine eksootiliste taimede ja loomadega, invasiivsed liigid, põllumajandus ja metsandus jne).
9. BM kaitsmise eetiline ja kultuuriline dimensioon. Ökosüsteemi teenused.
Eetiline dimensioon – suhtumine loodusesse (iga eluvorm on unikaalne ja väärib austust , sõltumata tema tähtsusest inimese jaoks. Oma tegevuses peab inimene arvestama sellisele äratundmisele rajaneva moraaliprintsiibiga). Looduskaitse eetilised alused (Michael Soule) – elurikkus tuleb säilitada ning populatsioonide ja liikide enneaegset väljasuremist vältida. Ökoloogiline terviklikus ja ökosüsteemide keerukus peavad säilima. Evolutsioon peab jätkuma. Elurikkusel on iseväärtus.
Kultuurilised põhjused on rekreatsioonivajadus, esteetilised ja kultuurilised vajadused.
Ökosüsteemi teenused:

• Atmosfääri gaasilise koostise regulatsioon – inimene mõjutab seda ise vähe ja kui mõjutab siis halvasti.
  
• Atmosfääri niiskusrežiimi regulatsioon – looduslikud kooslused puhverdavad ökoloogilisi tsükleid.
  
• Veekogude kallaste kindlustamine
  
• Viljakate muldade tekitamine ja säilitamine
  
• Jäätmete ümbertöötamine
  
• Kahjurluse kontroll – putukkahjurid süüakse ära, pestitsiidide mõju tühine.
  
• Otsese toidu produktsioon , sellega seotud tolmeldamine
  
• Geneetilise raamatukogu hoidmine, kust võib leida liike, mis inimesele tähtsaks võivad osutuda.
  

10. BM tähtsus toitumisele (põllumajandusele), tervishoiule ja tööstusele.
Tervishoid – rahvameditsiinis kasutatakse Amazonases , Kagu-Aasias, Indias ja Hiinas mitmeid tuhandeid taimeliike. Moodsas meditsiinis on kasutusel didemniin (saadakse mereloomadest, viirushaiguste vastu), Kamtšatka krabid ( seerum isoleerib kasvajarakke vähihaige verest), mesilasmürk ( artriidi raviks) jne.
Toitumine – otsene kasu on see, et toiduks tarbitakse nii taime kui ka loomaliike . 75% inimese toidust toodetakse 7 taimeliigi baasil: nisu, riis, kartul , oder, maguskartul, maniokk. Kaudne kasu on ökosüsteemide „teenused“ – biotõrje ja tolmeldamine.
Tööstuses – sõltume igapäevaselt, erinevad toiduained, materjalid, puit, küttepuud, ravimid jne.
11. Lokaalne , regionaalne, globaalne mitmekesisus.
Lokaalne mitmekesisus – lokaalset elupaika asustavate koosluste liigiline mitmekesisus. See sõltub lokaalsetest abiootilistest teguritest, liikidevahelistest suhetest jne.
Regionaalne mitmeksisus – hõlmab suurema ala liikide mitmekesisust, on võrreldav liikide leviku aladega.
Globaalne mitmekesisus – on kogu maakera liigiline mitmekesisus, sõltub laialdastest geoloogilistest ja klimaatilistest muutustest.
12. Bioloogilist mitmekesisust mõjutavad primaarsed faktorid : ajalugu ja aeg, keskkonna gradiendid, territooriumi suurus, isolatsioon . Saarte teooria (seoses isoleeritusega).

• Ajalugu ja vanus – BM on suurim vanades ökosüsteemides. Troopilistes vihmametsades on pikka aega ja püsivalt arenenud elupaigad , mis võimaldasid liikide pikaajalist akumuleerumist. Seega ajafaktor on tugevasti seotud ökosüsteemide arengu järjepidevuse häirimisega.
  
• Geograafilised gradiendid – laiuskraadi gradiendid (BM selge muutumine põhja-lõuna gradiendil oli esimene diversiteedi muster, mis loodusteadlaste tähelepanu pälvis, enamike organismirühmade puhul, eriti kuivamaataimede ja loomade puhul on mitmekesistu väikseim poolustel ja kõige suurem ekvaatoril), vertikaalsed diversiteedi gradiendid (absoluutse kõrguse gradient – kõrguse kasvades väheneb diversiteet , sügavuse gradient – sügavuse suunas jääb liike vähemaks, liikide arvu maksimum on 1-2km sügavusel), diversiteet maismaal ja vees (veekeskkonnas on kirjeldatud 12,5% kõikidest Maal elavatest liikidest, samas on 71% maakera pinnas kaetud veega. Selle põhjuseks on see, et tänu väiksemale produktiivsusele pinnaühiku kohta on elutegevus ja liigiteke passiivsem. Veekeskkond on tunduvalt homogeensem , kitsad kohastumused ei ole vajalikud ja veekeskkonda on vähem uuritud).
  
• Territooriumi suurus – BM suureneb koos vaadeldava territooriumi suurenemisega.
  
• Isolatsioon või saarelisus – BM väheneb koos isolatsiooni suurenemisega.
  

Saarte teooria – MacArthur Wilson. Bioloogiline mitmekesisus on positiivselt korreleeritud saare pindalaga ja negatiivselt selle kaugusega lähimast kontinendist. Saarteks peetakse ka mingi elupaiga laike suuremas maastikus, näiteks mägede tipud , rahvuspagid, järved, tiigid jne.
13. Ökoloogilised mustrid (vormid): produktiivsus, keskkonna heterogeensus , elupaiga komplekssus. Produktiivsus – globaalses skaalas BM suurenes koos produktiivsusega. Väiksem mitmekesisus madalama produktiivsusega aladel: ressursside vähesus vähendab populatsioonide suurust ja seega ka väljasuremise tõenäosust. Puudub rahuldav põhjendus, miks produktiivseimatel aladel arvukus jälle langeb.
Keskkonna heterogeensus:

• Ajaline – mida suuremad on kuude keskmiste temperatuuride vahed, seda suurem on kontinentaalsus. Mida suurem on sesoonne varieeruvus, seda vähem on liike.
  
• Ruumiline – see võimaldab koos elada suurel hulgal liikidel. Suuremates elupaikades on suurem liigirikkus .
  

Elupaiga komplekssus – BM suureneb koos elupaiga arhitektuurilise komplekssusega (ehk siis linnuliikide arv suureneb seda enam kui mitmekesisem on mets).
14. Produktiivsuse ja diversiteedi seosed, hüpoteesid.
Hüpotees 1: kui keskkonna heterogeensus soodustab spetsialiseerumist, siis märgatava heterogeensuse puudumine võib alandada liikide arvu. Baseerub eeldusel , et suurema produktiivsusega alades on suhteline heterogeensus väiksem. Järelikult, liigid ei spetsialiseeru produktiivsemale keskkonnale, tekib konkurents , mis viib aja jooksul liikide väljasuremiseni.
Hüpotees 2: taksonitevaheline konkurents. Mõningate taksonite väiksem mitmekesisus on tingitud võimetusest edukalt konkureerida nende taksonitega, kes on võimelised paremini kasutama suurema produktiivsusega alasid.
15. Diversiteet ja keskkonna heterogeensus: ajaline, ruumiline heterogeensus, massiefekti seadus. Saarteteooria, mosaiigiteooria.
Ajaline heterogeensus – mida suuremad on kuude keskmiste temperatuuride vahed, seda suurem on kontinentaalsus. Mida suurem on sesoonne varieeruvus, seda vähem on liike (soojas kliimas, suvel on liike palju ja nad on aktiivsemad, aga talvel on külm ja kõik on rahulik ja magavad ja liike on vähem).
Ruumiline heterogeensus – see võimaldab koos eksisteerida suurel hulgal liikidel. Suuremates elupaikades on suurem liigirikkus.
Mosaiigi teooria – Duelli. Alternatiivne teooria. Tähtsamad faktorid, mis mõjutavad bioloogilist mitmekesisust on elupaiga varieeruvus ja elupaiga heterogeensus.
Mõlemad teooriad väidavad, et elupaiga varieeruvuse suurenedes suureneb ka BM, st et mida rohkem on erinevaid elupaiku, seda suurem on bioloogiline mitmekesisus. Vastavalt mosaiigi teooriale suureneb BM koos elupaiga lappide arvuga. Saarte teooria alusel peaks niisugusel puhul BM vähenema, sest mida väiksem on „saar“, seda väiksem on ka BM.
Massiefekti seadus – BM on suurem piirkondades, mis on ümbritsetud erinevatest elupaikadest. Paljud putukad vajavad toitumiseks, pesitsemiseks ja paaritumiseks erinevaid biotoope, mida mosaiikne maastik ka tagab.
16. Diversiteedi ja elupaiga komplekssuse vahelised seosed. Mida keerulisem elupaiga ülesehitus, seda suurem BM. Paljud looduslikud nähtused nagu mulla ehitus ja taimkate ja varieeruvad igas suuruses. Komplekssust on enam väikesemõõtmelist, millest on ilmselt tingitud näiteks putukate suur mitmekesisus. Maksimaalne bm esineb mõõdukalt produktiivsetes elupaikades. Sest nii madala kui ka kõrge produktsiooni tasemega aladel on liikidevaheline konkurents tugevam.
17. Bioloogilist mitmekesisust mõjutavad liikide vahelised suhted: suktsessioon ; liikidevahelised suhted: parasitism , mutualism jne; häiritus; levik ja koloniseerimine .
Suktsessioon - bioloogiline mitmekesisus kasvab koos koosluste vanusega. Uute liikide lisandumise, ja osade liikide väljasuremise tagajärjel kooslused ajapikku vahetuvad. Protsess on kindlasuunaline ja samades keskkonnatingimustes korduv.
Liikidevahelised suhted:

• Konkurents – liikide võistlus ressursside pärast. Koosluse mitmekesisus väheneb kõrgema troofilise astme eemaldamise tagajärjel.
  
• Mutualistlikud suhted – sümbiootilised suhted: mõlemale organismile kasulik või vajalik kooselu. Taimed seened mükoriisa.
  
• Ekspluateerivad suhted –ühele organismile kahjulik, teisele kasulik. Kisklus, parasitism, herbivoorlus.
  

Häirituse mõju – looduslikud häirefaktorid – tuli, tormid , üleujutused, maavärinad jne. Häirete tulemusena vabaneb ressurss ellujäänutele ja kolonistidele. Suurim liigiline mitmekesisus on mõõduka häirituse tasemega piirkondades. BM väheneb kui häiritus on liiga sage, tugev või laiaulatuslik. Häiritus mõjutab sagedamini kõrgemaid troofilisi tasemeid.
Levik ja koloniseerimine – BM sõltub liikumis - ja levimisvõimest. Levik võib olla aktiivne või passiivne (tuul, loomad, transport). Migratsioon on aktiivne massiline kogu populatsiooni liikumine. Levik toimub valmikute, munade , eoste, seemnete või ka taimede puhul vegetatiivsete tükkide jne abil.
18. Suktsessioon, järgkooslus, suktsessiooni rida, primaarne ja sekundaarne suktsessioon.
Koosluste järjestikkust vaheldumist nimetatakse suktsessioonideks, järjestikkuseid kooslus järgkooslusteks ja nende rida suktsessioonireaks. Primaarseks suktsessiooniks nimetatakse kasvukoha (ka eelmise koosluse hävimise tagajärjel vabanenud koha) hõivamist. Sekundaarne suktsessioon on mingil põhjusel osalt hävinud elustikuga kasvukoha varasema koosluse taastumine ja koha taasasustamine.
19. Suktsessioonilised piirangud.
Mullaressurss – sageli just lämmastik, on peamine faktor, mis limiteerib taimede kasvu. Lämmastik võib akumuleeruda mullas ja seda eelkõige primaarsete suktsessioonide jooksul. Lämmastiku vähesus mullas soodustab selliseid taimede omadusi nagu toitainete säilitamine võime ja suur juurte mass.
Valgus – teistes suktsessioonides limiteerivaks faktoriks. Valguse piirangud soodustavad selliste taimede levikut, millel on kas suuremad seemned, suurem lehtede valgussisaldus või fotosünteesi kiirus maksimaalne.
Taastumispiirangud – enamikes kliimakskooslustes dominantsed taimeliigid kas puuduvad või on siis haruldased . Põhjuseks on see, et need liigid ei talu häireid, mis on aga suktsessioonide järgnevuse põhjuseks. Nimetatud taimeliigid pole võimelised asustama suktsesseeruvaid alasid, st nad on taastumispiirangutega.
20. Suktsesioonide arengu mehhanismid : hõlbustamine, tolerantsus, pärssimine.
Hõlbustamine – suktsessioonirea algul kasvavad taimeliigid on võimelised taluma karme tingimusi. Aja jooksul tingimused muutuvad. Suktsessioonrea algul kasvavad taimeliigid on tähtsusetud taimtoidulistele, röövtoidulistele ja mutualistidele.
Tolerantsus – suktsessioonirea algul kasvavad taimeliigid on paremad levijad, kuid taluvad halvasti varju. Lõpus kasvavad taimeliigid taluvad paremini varju ja konkurentsi.
Pärssimine – liigid takistavad teiste liikide asumist samale kasvukohale. Kas ligikaudu ühel aja idanevate seemnete kogum mullas sureb välja, võimaldades teistel liikidel areneda või suktsessioonirea algul kasvavad liigid on paremad levijad, kuid ei talu häireid.
21. Häiritus, stress, mõju liigirikkusele. Häiritus on ajaliselt diskreetne nähtus ja stress on pidevalt toimiv häiriv faktor. Mõõduka häiritusega aladel on suur bioloogiline mitmekesisus seetõttu, et seal on suurem ruumiline heterogeensus. Suktsessioonirea alguses ja lõpus olevate liikide samaaegne kooseksisteerimine. Hoiab ära konkurentsis tuleneva väljalangemise. Siiski, vähesed liigid taluvad sagedast ja tugevat häiritust.
22. Liikide mitmekesisust selgitavad hüpoteesid.

• Stabiilsuse/aja hüpotees – pikad stabiilsuse perioodid, mil püsib keskkond võimaldas kujuneda suurel mitmekesisusel. Populatsioonid olid stabiilsed ja fluktuatsioonidest tingitud väljasuremiskiirus oli madal.
  
• Struktuurihüpotees – taimekoosuste liigirikkusega kaasneb ka teiste taksonite liigirikkus.
  
• Produktiivsuse-stabiilsuse hüpotees – eeldatakse, et mitmekesisus on suurim stabiilses ja produktiivses keskkonnas, kuna saadaval on rohkesti energeetilisi ressursse. Saadaolev energia jaotub indiviidide vahel võrdselt ja liigid on positiivselt korreleeritud primaarpoduktsiooniga. Probleem on selles, et see ei kehti alati, kuna mõned maailma produktiivsemad ökosüsteemid on liigivaesed (jõedeltad).
  
• Konkurentsi-röövluse hüpotees – röövlus suurendab liigirikkust juhul kui saakloom on konkurentsis dominant . Sel juhul peatub konkurentsist tingitud liikide välja langemine kooslusest.
  
• Produktiivsuse-häirituse hüpotees – konkurents põhjustab liikide väljalangemise, mille kiirus positiivselt seotud populatsiooni kasvukiirusega, mis omakorda on seotud produktiivsusega. Vähene häiritus=väike liigirikkus, tugev häiritus=väike liigirikkus, max liigirikkus=populatsiooni kasvu ja häirituse vahel tasakaal.
  

23. Diversiteediteooriad: tasakaaluline, mittetasakaaluline diversiteedi käsitlus. Konkurentide kooseksisteerimise võimalikkus.
Tasakaaluline diversiteedi käsitlus Wilsoni ja MacArthuri saarte teoorias . Mida kaugemal, seda raske immigreeruda. Mida väiksem populatsioon , seda suurem on mingi populatsiooni väljasuremisrisk (populatsiooni taastootmine raskem).
Mittetasakaalulised diversiteedi teooriad – konkurents ja konkurente väljalülitamine jäid küll tsentraalseks mehhanismiks, kuid eeldatakse, et homogeenses piiratud ruumis on stabiilne konkurentsi tasakaal paratamatu juhul kui süsteem on ajas stabiilne.
Konkurentide kooselu homogeenses stabiilses keskkonnas on võimalik kui tugevamate konkurentide populatsiooni väljatõrjumise protsessi aeglustatakse niivõrd, et tasakaal ei teki. Muudetakse keskkonda sedavõrd, et jõu tasakaal konkurentsivõitluses pidevalt muutub.
24. Muld kui elukeskkond, elupaigad mullas
Muld on kompleksne ja dünaamiline süsteem, mis koosneb anorgaanilistest mineraalsetest osades, elusorganismidest ja surnud või lagunevast orgaanilisest ainest. Muld on tekkinud elusa ja eluta looduse vastastikusel pikaajalisel toimel ning see on osa loodusest, mis on seotud aineringega, energiavoogudega, soojusvahetusega. Mulla bioloogiliselt mitmekesisusest temae vähe, kui võrrelda teisi elukeskkondi. See on hiigelsuur ja palju on avastamata, kuid suure kasutuspotensiaaliga biotehnoloogias (tööstus, meditsiin , põllumajandus). Mulla bioloogilise mitmekesisuse uurimine uute meetoditega võimaldavad teha avastusi ja leida uusi asju.
25. Pedossfäär, selle jaotus. Pedosfäär on biosfääri osa, mis hõlmab muldkatte – maakoore pindmise kihi, milles mikroobid, seened ja taimed tekitavad ja muundavad orgaanilist ainet. Tüsedus võib küündida mõnest cm kuni mitme meetrini. See jagatakse osadeks , vastavalt tekkele ja tähtsusele olulisemate mullaprotsesside ja funktsioonide reguleerijana . Osad: detriosfäär, risosfäär, porosfäär. Loomade tegevusega seotud sfäärid: drilosfäär, termitosfäär, mürmekosfäär jne.
26. Mullaelustik. Suuremad mulla elustikku kategooriad.
Muld on asustatud mikroorganismide, seente ja selgrootutega, lisaks taimede juures ja seemned. Mullaorganismid on toitumisseoste kaudu seotud omavahel taimejuurtega, keskkonnaga. Mullaorganismide mitmekesisus on palju suurem kui üheski teises elukeskkonnas maakeral. Kogu mulla mitmekesisus on võrdne või suurem kui vihmametsas või korallriffil. 1g mullas elab rohkem organisme kui Maakeral on inimesi! Mullaelustiku moodustavad 40% bakterid. Seened ja vetikad 40%, vihmauslased 12%, muu makrofauna 5% ja mesofauna 3%. Mullaelustiku kategooriad on (keha suuruse poolest väikseimast suuremaks ) mikrofloora ja mikrofauna (kõige väiksemad), siis tuleb mesofauna ning siis makro ja megafauna.
27. Mullaelustiku olulisemad funktsioonid

• Taimejuured
  
• Risosfääri organismid – organismid, kes otseselt mõjutavad taime talitlust nii positiivselt kui negatiivselt. Mükoriisa, sümbiootilised N fikseerija bakterid, herbivoorsed putukad jne.
  
• Lagundajad – organismid, kes lagundavad taimejäänuseid risosfääris ja varises. Mullamikroobide ensümaatilised grupid, makroselgroogsed lagundajad ja kiskjad .
  
• Ökosüsteemi insenerid ehk mullaliigutajad – organismid, kes mõjutavad mullatingimusi kui teiste organismide elupaika selle segamise ja agregaatide moodustamise kaudu, seejuures mõjutavad ka taime kaudselt . Näiteks sügavaid vertikaalurge kaevavad vihmaussid .
  

Mullaelustiku olulisemad funktsioonid on: mulla struktuuri säilitamine, hüdroloogiliste protsesside reguleerimine, gaasivahetus , aineringed, orgaanilise aine lagundamine, kahjurite, parasiitide , haiguste allasurumine, sümbiootilised ja asümbiootilised suhted taimedega, taimede kasvu kontroll, puhver keskkonna kõikumistest tuleneva stressi jaoks.
28. Tegurid, mis kujundavad mulla mitmekesisuse. Mulla ruumiline struktuur on mullaprotsesside keskkonnaks, paljud protsessid mullas on seotud keemiliste ja füüsikaliste gradientidega. Mullas on väga suur ruumiline mitmekesisus, nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Mullaomadused võivad varieeruda nii ühe põllu sees kui läbi kogu maastiku. Kui mulda vaadata mikroskoopilises skaalas, on ruumiline mitmekesisus veelgi suurem. Ruumiline mitmekesisus toetab mulla BM, pakkudes peidupaiku kiskjate eest, liikumisteid, substraati järglastele. Mulla bioloogilise mitmekesisuse määravad ruumiline mitmekesisus, toidu-ja energiaallikate mitmekesisus ja keskkonnategurite varieeruvus.
29. Mulla mikroobikooslused, tähtsus. Näiteks vihmaussid, hulkjalgsed, teod, kakandid, ämblikud, ümarussid lestad , keriloomad, ripsloomad, juurjalgsed, viburloomad . Maismaaökosüsteemi talitlus sõltub mulla mikrobiokooslusest:

• Bakterite mitmekesine metaboolne võime lubab neil kasutada suurt hulka mullas olevaid energiaallikaid.
  
• Koos seentega on nad biokeemiliste ühendite ja loomade-taimede jäänuste lagundamise esmased läbiviijad.
  
• Taimede kasvu varustamine vajalike toitainetega .
  
• Potentsiaalselt kahjulike ühendite ja elementide puhverdamine ja kahjustamine (raskemetsallid).
  
• Gaaside ja vee ringlemine atmosfääri ja hüdrosfääri vahel.
  
• Liikide ja geenide bioloogiline elupaik.
  

30. Mullaelustiku osa mullatekkes, mulla veerežiimi reguleerijana, osa toitainete ringes, primaarproduktsiooni suurendajana, kliima reguleerijana.
Mullaelustik osaleb mullatekkes – juba Ch. Darwin tõestas vihmausside osa kivimite lõhustamises. Hästi tuntud vihmausside osa vermimulla tekitamises. Teada termiitide osa mullatekkes. Osalevad ka teised mullaelustiku rühmad (lestad, kakandid jt), mikrobiokoosluse osa glomaliini sünteesis.
Mullaelusik mulla veerežiimi reguleerijana:

• Väheneb pinnavool kuna selgrootud kujundavad maapinna struktuuri ja tekitavad mullapoore ja urge, mõjutavad seeläbi infiltratsiooni.
  
• Mullapooride kuju, suurus ja paiknemine kujundavad veevaru mullas.
  
• Palju räägitakse, kuid seni pole andmeid vee koguste kohta, mis säilitatakse mullas selgrootute tegevuse tagajärjena.
  
• Kõik mullaelugrupid mõjutavad vee liikumist mullas ja tema omadusi, olulisemad on mulla mikrobiokooslus ja vihmaussid.
  
• Tähtis regulatiivne roll on mulla mikro - ja mesofaunal ning selgrootutel kiskjatel .
  

Mullaelutsiku osa toitaineteringes:

• Osalevad pea kõik mullaelustikurühmad
  
• Mulla mikrobiokooslus viib läbi peamisi lagunemisprotsesse
  
• Selgrootud on tähtsad toitainete ringete reguleerijad. Peamiselt varise peenestamine.
  
• Hästi tuntakse elustiku mõju C ja N ringele, vähem teistele ringetele.
  
• Selgrootud on võtmetegurid süsteemides, mis võimaldavad toitainete uuesti ringesse hõivamist ja ennetavad toitainete leostumist veekogudesse .
  

Mullaelustik suurendab primaarproduktsiooni: kõrgem taimeproduktsioon mullas, kus esinevad ainuraksed loomad, valgeliimuklased, hooghännalised, sipelgad , vihmaussid. Põhilised protsessid, mida viivad läbi mullaorganismid on kasulike mikroorganismide, mükoriisa, N fikseerivate mikroorganismide stimuleerimine, taimede elujõu ja kaitsevõime parandamine kahjurite ja haiguste vastu nii maa all kui maa peal, positiivne mõju mulle struktuurile, taimekasvu soodustavate ühendite süntees mikroorganismide poolt, parem toitainete vabanemine risosfääris.
Mullalustik kliima reguleerijana: CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside fikseerimise ja vabandemise regulatsioon. Mulla orgaanilise aine lagundamine mullarelgrootute poolt ning kasutamine taimejuurte ning suurte selgrootute poolt, mille käigus moodustavad püsivad mullaagregaadid.
31. Mullaelustiku tähtsus inimkonna jaoks. Hoomamatu mullaorganismide mitmekesisus on uute geenide ja liikide ressurss, hindamatu väärtusega biotehnoloogia ja meditsiini seisukohalt (vähivastased, antibiootikumis, vitamiinid jne). mullaorganismid on elujõulised nii jätkusuutlikus kui sellest erinevalt talitlevates ökosüsteemides, mistõttu nad on kasutavad keskkonnamuutuste ja saasteainete mõju ennetamisel. Kuna mulla funktsionaalsus sõltub väga suurel määral mikroorganismide aktiivsusest, biomassist ja mitmekesisusest, kaasa arvates juurtes elavate sümbiontide olemasolu ja elujõulisus, on nad tihti välja pakutud mullakvaliteedi indikaatoritena.
32. Mulla BM määramine, molekulaarsed meetodid. Mulla vetikad ja loomad on identifitseeritavad nende morfoloogia põhjal. Seente ja bakterite määramiseks on vaja teha biokeemiline ja geneetiline analüüs. Suurem osa määramata liikidest elab mullas. Määramisel kasutatavate molekulaarsete meetodite rakendamise tulemusena võib väita, et gramm mulda sisaldab tõenäoliselt mitmeid tuhandeid bakteriliike.
33. Olulisemad ohud mullaelustiku elurikkusele

• Ökosüsteemide kadu ja fragmenteerumine
  
• Maakasutuse intensiivistumine
  
• Põllumajanduslike monokultuuride kasvatamine
  
• Mineraalväetised
  
• Kündmine
  
• Pestitsiidid
  
• Saastumine
  
• Võõrliigid ja geenid
  

Mulla bioloogilisel mitmekesisusel on äärmiselt oluline osa nii majandatavate kui looduslike maismaaökosüsteemide jätkusuutlikkuses. Mulla biomitmekesisuse komplekssuse ja funktsioonide uurimine on tähtis, kasulik samas suur väljakutse.
34. Mullaelustiku kaitse, mullakaitse direktiiv , konventsioonid , lepped .
Mullaelustiku kaitse – peamised ohud EL muldadele on erosioon, orgaanilise aine kadu, saastumine, sooldumine , tihenemine, BM kadu, pinnase katmine , maalihked ja üleujutused. Mullale tuleb tagada sama kaitse, mis on teistel keskkonna osadel. Mullakaitse peab saama keskkonnakaitse osaks.
Mullakaitse direktiiv – selle kohaselt tekiks kohustus hinnata mulla seisundit mõjutada võivate tegevuste korral vastavat mõju, maakasutaja kohustus rakendada ettevaatusabinõus mõju vältimiseks või miinimumi viimiseks , samuti peaks liikmesriigid välja selgitama nö mullakaitse seisukohalt olualtid alad ja töötama välja vastavate ohtude tõkestamise programmi, samuti koostama saastatud alade ülevaate ja need alad tervendama.
Konventsioonid ja lepped:

• BM Rio de Janeiro 1992
  
• ÜRO kliimamuutuste raamkonvektsioon, New York 1992, Kyoto 1997
  
• Kõrbestumise ja muldade konventsioon, Pariis 1994
  
• OECD – põllumajanduse ja keskkonna ühine töögrupp, eriline tähelepanu mulla mitmekesisuse indikaatoritele 2003.
  
• EU kuues keskkonnalane tegevusprogramm 2002 näeb ette muldade kaitsmie temaatilise strateegia koostamise
  
• Eesti Mullaseadus?
  

35. Taimede bioloogiline mitmekesisus Eestis. Eesti territooriumi läbib oluline biogeograafiline piir, mis jaotab ala kaheks allüksuseks: Lääne-Eesti (iseloomulik alvarid, lubjarikad sood, liigirikkad puisniidud, laialehised metsad , arvukad lubjalembesed liigid taimekooslustes) ja Ida-Eesti (iseloomulik happeliste muldadega devoni liivakivi aluspõhi, liigivaesemad taimekooslused , männimetsad). Eesti on paljudele liikidele leviala piiriks , 538 soontaimeliiki, ka mitmed sammaltaimed . Terve rida liike on Eestis kunagi registreeritud kuid praeguseks välja surnud.

• 1498 soontaime
  
• 510 sammaltaime
  
• 786 samblikku
  
• Ligikaudu 2500 vetikateliiki
  

Mitmekesisuse mõistete rakendamisel taimekooslustele tehakse vahe alfa ja beeta mitmekesisusel. Esimene on taimeliikide arv taimekoosluses ja teine on samaastmeliste süntaksonite arv mingil alal, selle kindlakstegemine on keerulisel ja sellega on tegeldud Eestis aastakümneid ja mitmel tasemel.
36. Süntakson, formatsioon , assotsiatsioon .
Süntakson – koosluste klassifikatsiooni ükus
Formatsioon – süntakson, mis ühendab ühe dominandiga kooslused, näiteks männikud
Assotsiatsioon – ühendab oluliste tunnuste (dominantide, rindelisuse vms) poolest sarnaseid kooslusi, näiteks lubike-pääsusilma assotsiatsioon lubjarohkeil soostuvatel niitudel.
37. Taimede kohastumise strateegia. Ökoliigi kontseptsiooni . Kohastumise (adaptiivse) strateegia kontseptsioon . Optimaalne kohastumise strateegia.
W=ml, kus W on ellujäävate järglaste arv ehk liigi kohastumus, m on järglaste arv ajaühikus, mõõdetekse aastates ja l on taime eluiga aastates ehk ellujäämise näitaja. Kuna nii m kui l on ainet ja energiat tarbivad protsessid, siis juhul kui need on limiteerijateks, mõjutab üha suurenev järglaskond vanemate ellujäämisvõimet negatiivselt, ja vastupidi. Järelikult siin on eeldatav teatud regulatsioon aine/energia jaotusel organitesse ja talitlustesse, mis mõjutab nii reproduktiivsuse väljundit m kui ellujäämist l. Nende kombinatsioon, mis suurendab W väärtust ongi optimaalne kohastumise strateegia. Kontseptsioon sisaldab liikide morfoloogilised/füsioloogilised parameetrid ja nende dünaamika. Kontseptsioon võimaldab ennustada nende liikide parameetreid, mis kasvavad teatud keskkonnas, seda on raske kasutada taimede klassifikatsiooni eesmärgil. Taimede reproduktiivsed ja vegetatiivsed parameetrid on eeldatavasti kohastumuslikud, kuna nad on seotud indiviidide ellujäämise ja paljunemisega teatud kindlas keskkonnas. Tunnused, mis on eeliseks ühes keskkonnas, ei ole vajalikud mõnes teises keskkonnas - seetõttu liigid, mis kasvavad erinevates keskkondades , on erinevate tunnustega. Looduslik valik on traditsioonilises käsitluses protsess, mis maksimeerib või optimeerib reprodutseeritavate järglaste arvu, selle modelleerimisel on võimalik ennustada taimede karakteristikuid piki reproduktiivsuse gradienti. Taimede kasvukoht on tavaliselt jagunenud lähedaste liikide vahel, millel on erinevad tunnused. Keskkonnategurid on taimede kasvu stressifaktorid: temperatuur, vesi, toitained . Kui nende väärtus on taimede taluvuse piiril või väljaspool seda, siis taim kahjustub või sureb .
38. Taimestiku funktsionaalsed grupid ja selle aluseks olevad kriteeriumid. Morfotüüp. Füsiotüüp. Füsiomorfotüüp. Funktsionaalsete gruppide ruumiline määratlus taimekooslustes.
Funktsionaalseteks rühmadeks - omavolilised liikide kogumid, milles liigid on klassifitseeritud sarnasuse kriteeriumi alusel. Igasugune klassifitseerimine sõltub klassifitseerijast, erinevate klassifitseerijate rühmitused ei kattu.
Läbi aegade on kasutatud paljusid kriteeriume funktsionaalsetesse rühmadesse paigutamisel, näiteks mõned: eluvormid, morfoloogia, asukoht võrastikus, fenoloogilised rütmid, organi struktuur, füsioloogilised karakteristikud , jne. Iga ökosüsteemi iga taseme saab jagada elementide gruppideks , selle aluseks võivad olla erinevad kriteeriumid:
1.Integratsiooni kriteerium - käsitletakse funktsionaalseid nende integreerituse tasandil. Selle kriteeriumi põhjal eristuvad grupid jagatakse järgnevate kriteeriumide põhjal.
2. Kvaliteedi kriteerium - struktuursed, füsioloogilised, elustrateegilised karakteristikud, n. Eluvormid, elu ajaloo tüübid, suurus, lehestruktuur, juurestiku sügavus, sümbiootilised kogumikud, gaasivahetuse parameetrid jne.
3.Ruumilise korrastatuse kriteerium - horisontaalne ja vertikaalne jaotus sõltumata taksonoomilisest kuuluvusest, n. võrastiku tipp, põõsarinne, alustaimestik , juurestik.
4. Fenoloogiline kriteerium - seemikud, täiskasvanud isendid, suvised ja talvised üheaastased taimed, suktsessioonide erinevus, ajaline korrastatus ehk tegevus.
5. Leviku kriteerium - ökosüsteemi tüüp, näiteks rannataimed, alpitaimed, parasvöötme taimed, tundrataimed.
Morfotüüp – eluvormid ja struktuurid . Laialtkasutatav funktsionaalne rühmitus on Raunkiaer eluvormide süsteem – kõrgemate taimede liigitus, mis lähtub uuenemispungade paiknemisest ebasoodsal aastaajal. Põhirühmad on fanerofüüdid (puud), kamefüüdid (põõsad) ja kemikrüptofüüdid (kõik taimed, mille talvituvad pungad on maapinnal), krüptofüüdid (pungad on maapinna all), terofüüdid (1 a taimed, mille pungad elavad talve üle seemnetes.
Füsiotüüp – funktsionaalsete gruppide aluseks on füsioloogilised karakteristikud. Morfoloogiline varieeruvus on enamasti suurem kui füsioloogiline, need on tihti omavahel kombineeritud .
Füsiomorfotüüp – kombineerib füsioloogilised ja morfoloogilised omadused. Rühmades on koos sarnase eluvormiga ja füsioloogiliselt sarnased taimed. Enamasti on aluseks lehe omadused, aga võivad olla ka teised. Selline rühmitamine sobib hästi. Puuduseks on, et jälgivad tüüpilist , kõik hinnangud kehtivad vaid teatud kindlates tingimustes (kindel lehe suurus, asukoht võras jne).
39. Taimede klassifikatsioon nende elustrateegia alusel.
Elustrateegia on olulisemate kohastumiste kogum, mis tagab liigi populatsioonide säilimise põlvkondade jooksul. Taimede elustrateegiate jaotamisel võetakse aluseks liigi konkurentsivõime, ebasoodsate olude talumise viis ja populatsiooni dünaamika (arvukuse muutumise) laad .
Ühe jaotuse järgi ( Crime järgi) on olemas C (konkurentsi, tugevad taimed), S (stressikindlad taimed) ja R taimed.
C taimed kasvavad pidevalt soodsas keskkonnas, nende populatsioon on enam-vähem stabiilne, neid iseloomustab pikk eluiga, tugev kasv ja harv seemneline uuenemine. Näiteks kuusk , kõrvenõges, kerahein .
S taimed kasvavad pidevalt ebasoodsates tingimustes, populatsioon on stabiilne, neid iseloomustab pikk eluiga, erilised kohastumused, nõrk kasv ja valdavalt vegetatiivne uuenemine (näiteks rabataimed ja varjutaimed ).
R taimed kasvavad muutlikus, lühiajaliselt soodsas keskkonnas, neid iseloomustab kiire kasv ja paljunemine soodsatel perioodidel , rikkalik seemneline uuenemine ja populatsiooni suur dünaamilisus, arvukuse kõikumine väga madalast kuni väga kõrgeni (näiteks umbrohud, ajutiste veekogude taimed).
Strateegiatüüp võib ajas muutuda (näiteks raiesmikutaimed).
Tilman'i mudel - kritiseeris eelmist, väites et mullas asuvate ressursside vähenemisel konkurents muutub. T. mudel keskendub kasvu maksimeerimisele antud keskkonnatingimustes. Mudel arvestab mitmekesisust, kuid hindab alla organismide vastastikuse mõju tähtsust konkurentsis ressursside pärast (mutualism, mitteadaptiivsed omadused).
Keddy &MacLellan - rühmitasid liigid vastavalt nende positsioonile piki biomassi gradienti rikkalikest kuni vaeste kasvukohtadeni samas taimegeograafilises vööndis. Kontrollib liikide jaotuse ja mitmekesisuse muutusi tuuma- aladelt kuni kõrvalaladeni.
40. Haruldaste ja tavaliikide vahekord ökosüsteemides. Organismid erinevad suuresti oma levikult ja arvukuselt. Vaid vähesed on kosmopoliidid ja samas ka arvukad. Enamik liike on piiratud geograafilise levikualaga ja mõned üliharuldased. Haruldane liik on väga madala arvukusega liik võrreldes teiste liikidega. Haruldased liigid on tähtsad kas mineviku märkidena, ökosüsteemi alternatiivsete komponentidena või kui kindlustuspoliisid muutuvad keskkonnas. Haruldased liigid võivad tagada ökosüsteemi stabiilsuse, stabiilsed ökosüsteemid on rikkad haruldaste liikide poolest (vihmametsad, korallid).
41. Haruldase liigi defineerimise aluseks olevad kriteeriumid. Madal arvukus. kui mingi ohutegur hakkab liiki mõjutama, muutub ta ohustatuks ning kui ohuteguri mõju jätkub, muutub liik haruldaseks , väga väike areaal .
42. Võtmeliigid e lukukiviliigid. Võtmekiskjad. Võtmerohusööjad. Võtmepatogeenid. Võtmekonkurendid. Võtmemutualistid (taimeressursid, levitajad , tolmeldajad, mullainsenerid). Võtmeliigid ja süsteemsed protsessid. Võtmeliigid ja abiootilised protsessid.
Võtmeliigid ehk lukukiviliigid – liigid, mille aktiivsus ja ohtrus määravad ära koosluse integreerituse ja selle säilimise ajas (stabiilsuse). Võtmeliigid võivad olla haruldased, tavalised , kõigesööjad, spetsialistid .
Võtmekiskjad – kiskjate ümberasustamine põhjustab nende ohvrite arvukuse tõusu, mis omakorda mõjutab kiskjat kaudsete mõjudega. Näiteks Aafrika suured imetajad lihasööjad on võtmekiskjad, vähendades konkurentsi saakloomade hulgas.
Võtmerohusööjad – ehk herbivoorid . Mingil kindlal alal paikneva rohusööjate karja tegevuse tulemus on muru madalate produktiivsete taimeliikidega katnud , kuid liigirikas koos paljude väikeste imetajate, lindude ja putukatega. Küülikute haiguse ja hävimise järel on rohumaade botaaniline koostis muutunud ja neist on saanud põõsastikud.
Võtmepatogeenid – see on võtmekiskjate mõiste laiendus , kuna võtmekiskjate või konkurentide ohtrus või levik võivad olla haigsetekitajate kontrolli all, mille hävimine viib suurtele koosluste muutustele. (küülikute hävimine).
Võtmekonkurendid – konkurente käsitletakse võtmeliikidena harva, ehk kiskjate puhul on äärmiselt oluline konkurents potentsiaalsete dominantliikide vahel. Näiteks pikaealiste dominantsete puude ja põõsaste kõrvaldamine, kuna kiirekasvuliste võtmeumbrohtude või põõsaste poolt surutakse alla nende seemikud. Sisse toodud rohttaimed, mis kõrvaldavad kohalikud.
Võtmemutalistid:

• Taimeressursid – võtme-mutualistid on taimed, mis toiduressursina on suurte mobiilsete loomarühmade (tolmeldajate ja levitajate) toiduks, kellest omakorda oleneb nende taimede seemneproduktsioon.
  
• Levitajad – tolmeldajad ja levitajad toimivad sageli võtme-mutualistidena. Enamasti on ühe taime jaoks mitut liiki tolmeldajaid. Mürkekohoorid on taimed, mida levitavad sipelda. 2 sipelgaliiki on väga laia levikuga ja kõige olulisemad.
  
• Tolmeldajad – õitsemine toimub koosluse erinevatel liikidel erineval ajal. Kui tolmeldajate kooslus on häiritud, siis tavalist kannatavad hilisemad õitsejad. Nende võtmeosa on raske tõestada, ehki nende tähtsus on ilmselge. Troopilistel aladel linnuliigid ja liblikad (liblika arvutus langeb, üksikud lilleliigid kaovad, kooslusele on mõju väike).
  
• Mullainsenerid – on liigid, mis suudavad paigast liigutada mulda, uuristavad käike, kraabivad mulda, millel ei kasva taimi. Kooslusele on suur mõju. Kuuluvad suslikud , küülikud, pimerotid, sipelgad jne.
  

Võtmeliigid ja süsteemsed protsessid – mitmed protsessid, nagu aineringe ja varise lagunemine võivad olla seotud võtmeliikidega. Varise langemise kiirus võib oleneda mõnest suurest selgrootust kui võtmeliigist. Mõnes süsteemid on tõestatud mükoriisa võtmeosa, mistõttu puude levik on vahel enam seotud mükoriisa mõjuga kui puude enda omadustega.
Võtmeliigid ja abiootilised protsessid – oluline osa koosseisu määraja (abiootilised tegurid) ja kui võtmekiskjad mõjub konkurentide arvukuse vähendajana. Paljudes kohtades on tulekahju üks tähtsamaid abiootilisi tegureid, mis põhjustab koosluste muutusi. Ka tugevad külmad.
43. Võtmeliikide kindlakstegemine.

• Määrata pikaealiste liikide suhteline konkurentsivõime, analüüsides näiteks naabruse mõju.
  
• Kui need liigid ei domineeri koosluses, siis kindlaks teha põhjus.
  
• Selleks võib olla iga võimalus (erinevad tegurid, mis mõjuvad loomadele – haigused, rohusööjad loomad.
  
• Sellised tegurid ongi võtmetegurid, mille elimineerimine või sissetoomine kooslusesse muudav konkureerivate dominantliikide ohtrust ja selle tagajärjel toimuvad suktsessioonsed muutused koos mõnede liikide kadumisega.
  

Käsitluses tuleks lähtuda suktsessiooniteooriast, vaja oleks enam eksperimentaalset tõestusmaterjali ja kriitilist analüüsi. Üldise teooria esitamine võtmeliikide kohta ei ole võimalik. Võtmeliikide avastamine on oluline bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt.
44. Liigirikkus ja ökosüsteemide omadused. Needihüpotees. Liigsete liikide hüpotees.
Kõik liigid annavad väikese, kuid oluise panuse biosfääri integreeritusse ehk needihüpotees. Iga liik mängib oma osa Maakera ühtsuses, ja on piirid: kui mitu neeti võib välja kukkuda enne kui süsteemi tabab kollaps. Liigsete liikide hüpotees on, et liigirikkus on ebaoluline, oluline on, et primaarprodutsentide, tarbijate, lagundajate jne biomass säiliks ja kui see nii on, siis igasugune süsteem üldiselt funktsioneerib suurepäraselt ka väga väheste liikidega. Otsustamine kumb hüpotees on õige, on erakordselt keeruline.
45. Tõendid fossiilsete ökosüsteemide kohta. Enamus ökosüsteeme, mis eksisteerisid üle 600 miljoni aasta tagasi on olnud väiksema liigirikkusega kui olemasolevad ning need vaesunud ürgsed kooslused pidid taluma terve hula juhuslikke väljasuremisi. Praegune liikide väljasuremise kiirus on mitmeid suurusjärke suurem kui see oli fossiilsetes ökosüsteemides. Ei saa öelda, et praegused ökosüsteemid ei oleks lõhutud massiliste väljasuremistega või et ürgsed ökosüsteemid funktsioneerisid sarnaselt praegustele. Raske on ürgseid kirjeldada, kuigi kivisöes ja paekivis on säilinud jäänused viitavad talitluse erinevustele võrreldes praegustega, pole teada kas need erinevused olid seotud liikide vähesusega.
46. Energiavoo tasemed , biomass ja toiduvõrgustikud. Toitumisseosed. Energiavoo tasemed ja biomassi jaotumine olemasolevate ökoloogiliste liikidekogumike liikmete vahel on üldiselt seotud liikide arvuga. Läbi maismaaökosüsteemide laiade piiride saab rohusööjate biomassi ja tarbimise kiirust ning sekundaarset produktsiooni ennustada maapealse primaarse produktsiooni abil. Liigirikkus ei ole ökosüsteemides toituvate põhiliste protsesside jaoks oluline tegur, ehkki on olemas mingi seos.
Toitumisseosed – populatsioonide toitumisseosed on ökosüsteemides hästi nähtavad, sest iga populatsioonis olev isend toitub ja on toiduks teiste populatsioonide isenditele. Üksteisest toituvate populatsioonide järgnevust nimetatakse toitumisahelaks. Iga populatsioon kujutab endast ahela ühte lüli. Mööda toitumisahelat kandub biomass ja sellega seotud energia ühesuunaliselt edasi, nii et toitumisahelad on biokeemiliste aineringete ja energiavoogude kohustuslikuks elemendiks.
Toitumisvõrgustikud – looduses ei toimi ahelad eraldi vaid järjestikku ja võrdselt, lõikudes ühistes lülides, harunedes ja põimudes ning moodustades võrgustikke. Iga lüli võib hõlmata mitut sarnaste toidunõudlustega populatsiooni. See on kaart, mis selgitab missugused organismide grupid koosluse söövad milliseid organisme. Lülide arv on neis maksimum 6-7. Reeglid, mille järgi võrgustikud on moodustunud on väga keerulised.
47. Liigirikkus ja populatsioonifluktuatsioonid. Manipulatsioon ja näited selle kohta. Puuduvad tõendid, et putukate populatsioonid liigirikastes troofilistes kogumites fluktueerivad rohkem kui populatsioonid parasvöötmes, kus vähem liike. Seni kui populatsiooni kõikumistega kaasnevad ökosüsteemides toimuvate protsesside kõikumised, on liigirikkus puhvriks, mis kõikumisi tasandavad. Tõenäoliselt on sellised puhverdatud ökosüsteemid stabiilsemad kui vähese liikide arvuga, suurte populatsiooni kõikumistega ökosüsteemid. Liigirikkuse ja ökosüsteemide funktsioonide vaheliste seoste kohta on vähe andmeid, enamasti on tegemist manipulatsiooniga- liik kas viiakse süsteemist välja või tuuakse sisse ja vaadatakse kuidas ökosüsteemi funktsioonid muutuvad. Näited: lämmastikku fikseerivad liigid, nende olemasolu või puudumine mõjutab nii suktsessiooni kiirust kui ka muutuste suunda, aineringet. Iga organism, kes avaldab suurt mõju aineringele on võtmeliik ja ilma nendeta protsessid ei toimu. Looduslike vaenlaste lisamine või eemaldamine kooslusesse on saakloomade olemasolule, sagedusele ja puudumisele otsustava tähtsusega. Võib näida, et rohttaime või putukaliik toimib väga hästi nagu mõni teine, aga igaüks on kohastunud kindlate füüsikaliste ja biootiliste tingimustega, suur osa mitmekesisusest hävib epideemiate jms tagajärjel. Seega kõik liigid ei ole võrdsed ja mõne kadumisel on määravamad tagajärjed kui teistel.
48. Mõisted ökosüsteem, stabiilsus, vastupidavus, häirimine, fluktueerumine, ökosüsteemi dünaamika.
Ökosüsteem – süsteem, milles toitumissuhete kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeriva areneva terviku.
Stabiilsus – püsivus. Mõistetakse tavaliselt erisuguseid omadusi, kus ühtse tunnusena avaldub mingi püsivuse moment.
Vastupidavus – koosluse omadus taastada pärast välist häirimist endine olek.
Häirimine – mitteperioodiline mitteennustatav keskkonnasignaal, millega ökosüsteem või liik ei ole evolutsiooni vältel kohastunud.
Fluktueerumine ehk võnkumine – lühiajalised muutused, millel pole suktsessioonilist iseloomu.
Ökosüsteemi dünaamika – ökosüsteemi koosseisude ajaline kestus ja järgnevus.
49. Maismaaökosüsteemi funktsionaalsed omadused.
Universaalsed:

• CO2 sidumine ja eritamine
  
• Energia ülekanne ja emissioon
  
• Toitainete sidumine ja eritamine
  
• Vee sidumine ja eritamine
  

Funktsioonidest tulenevad sisemised omadused:

• Vastupidavus häirimisele
  
• Ökosüsteemi säilimise soodustamine, vastupidavust muutuste suhtes, elastsus muutuste järel
  
• Mikrokliima
  
• Suktsessioon
  
• Liikidevahelised iseloomulikud seosed näiteks troofilised tasemed.
  

50. Mitmekesisus ja ökosüsteemi omadused. Põllumajanduslikud ja metsaökosüsteemid on tavaliselt kirjeldatavad madala mitmekesisusega süsteemidena, mille säilitamiseks on vaja lisameetmeid (künd, väetamine). Kergesti kahjustatavas keskkonnas on oluline, et põllumajanduslik süsteem oleks suurema mitmekesisusega, sarnaneks enam looduslike süsteemidega ja seetõttu stabiilsem. Looduslikes on poollooduslikes tuleb silmas pidada liikide mitmekesisuse ja ökosüsteemi funktsioonide käsitlusel kaht asja: ökosüsteemi funktsiooni modifitseerimine (väetise lisamine, karjatamise muutmine) ja liikide eemaldamine või sissetoomise mõju kindlakstegemine. Kõike liike ei saa ühte kokku panna. Looduslik või katsetamine liikide eemaldamisel või sisetoomisel annab infot tema osast ökosüsteemi toimimisel.
51. Liikide arvukus ja ökosüsteemi funktsioneerimine. Liikide ebavõrdsus. Reegel on see, et liikide mitmekesisus väheneb poolust ja kuivade piirkondade suunas. Näiteks Rossi kõrbes on ökosüsteem, mis asub liivakivikaljudel ja koosneb samblikest ja tsüanobakteritest. Seened ja vetikad tungivad liivakivipooride sisse. Sellistel ökosüsteemidel on väga väike biomass. Vesi saadakse jää sulamisel või veeaurust õhus. See on väga püsiv ja stabiilne ökosüsteem, selle eksisteerimiseks on vaja just 6 liiki ( samblik , vetikas, seen , parasiitseen, tsüanobakter, mittefotosünteesiv bakter ).
Liikide mõju ökosüsteemi funktsioonile on erinev. Kaks Antarktika sambla -ökosüsteemi. Esimene on kõrge sambla mätas, mille veevaru tuleb põhiliselt sademetest ja teine on samblavaip, mille veevaru tuleb jääsulamisvest ja äravooluveest. Mõlemas on peamiste suurte loomsete ja taimsete liikide arv sarnane. Primaarproduktsioon on mõlemas peaaegu võrdne. Erinevused on surnud orgaanilise aine akumulatsioonis, mis tuleneb dominantliikide lagunemise erinevast kiirusest.
52. Liikide mitmekesisus ja ökosüsteemi stabiilsus. Suurem liigiline mitmekesisus ei tähenda stabiilsemat ökosüsteemi funktsiooni (igaaastase põlengu mõju dominantliikide arvule ja õitsemisele preerias 6 aastase perioodi jooksul. Igal aastal põlenud preerias on liikide arv väiksem ja suurema varieeruvusega. Kui põlenguid on vähem, siis liikide arv on suurem ja varieerub vähem.
53. Bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemide dünaamika. Liikide arv ja ökosüsteemi dünaamika: mitmeaastased keskmised, tagasiside. Üks suure mitmekesisuse säilitamise mõju funktsioneerivad ökosüsteemis on: liigid vastavad mingile tegurile erinevate vastureaktsioonidega, kuid ökosüsteemi vastus on seotud mitmeaastase keskmistamisega. Kuival aastal on produktiivsemad ühed, niiskel aastal teised liigid. Kogu ökosüsteemi funktsioneerimise seisukohalt on oluline, et keskmine vastus, arvestades kõiki liike koos ligi kaudne konstantne .
Teoreetiliselt on näidatud, et kooslus, mis koosneb omavahel koosmõju avaldavatest liikidest, paneb võõraste liikike invasioonile hästi vastu. Ökosüsteemi mitmeaastaste fluktuatsioonide dünaamika viib liikidevahelisele koosmõjule, mis säilitab integreeritust. Näide: ökosüsteemi sisemine kontroll, lehise ökosüsteem Kesk-Euroopas. Umbes iga 10 a järel suureneb lehise pungakoi arv, et nad söövad ära lehed. See ei sõltu ilmastikust. Põhjuseid on palju uuritud – parasiidid, haigused. Lehis kasvatab vastuseks väiksemaid okkaid, väiksema proteiinisisaldusega. Ökosüsteem kestab siin sisemiste põhjuste tõttu, kuid oma mõju on ka inimesel (kahjurite bioloogiline ja keemiline kontroll.
54. Ökosüsteemide terviklikkus. Bioloogiline mitmekesisus ja tasakaal looduses. Ökosüsteemide terviklikkust iseloomustab ökosüsteemi seisundi looduslikkus, vastavus piirkonnale iseloomulikele ja inimmõjust puutumata keskkonnatingimustele, funktsionaalsus ning ökoloogiliste suhete loomulikkus.
Looduskaitsega peame leidma tasakaalu inimese vajaduse ning liikide ning nende elupaikade säilimise vahel.
55. Bioloogiline mitmekesisus ja ohustatud ökosüsteemide funktsioneerimine.
56. Alfa, beeta ja gamma diversiteet.
Alfa – lokaalne mitmekesisus, liikide arv väiksel alal homogeenses keskkonnas.
Gamma – regionaalne mitmekesisus, liikide arv suuremal territooriumil kõikides biotoopides kokku.
Beeta – ökosüsteemide vahelise mitmekesisuse võrdlus, tavaliselt mõõdetakse kui muutuvate liikide hulka ökosüsteemide vahel.
57. BM hindamine ja mõõtmine. Mitmekesisuse kaks komponenti. Bm mõõtmine on vajalik muutuste registreerimiseks. Seda on võimalik mõõta vaid selgelt piiritletud ja defineeritud organismirühmade piires. Mõõdetakse ühe ökoloogilise püramiidi taseme piires. Nii saab võrrelda herbivooride rühmi omavahel, kuid mitte taimtoidulisi loomtoidulistega.

• Erinevate taksonite arv funktsionaalses rühmas (nt liikide arv). On võimalik mõõta palju liike on antud alal või kui palju alleele on liigil ühes lookuses jms.
  
• Ühtlus ehk nende arvukuse suhtelise jaotus. Ühtluse iseloomustab kui ühtlaselt on organismid jaotunud taksonite vahel neid huvitava grupi piires.
  

58. Mitmekesisuse indeksid ja nende kasutamise tingimused.
59. Antropogeenne häirimine: agroökosüsteem, definitsioon, iseloomustus.
Agroökosüsteem on ökosüsteem, mille on loonud inimene saagi kui bioproduktsiooni saamiseks. Iseloomustavad lühiealisus, väike kohanemisvõime, mulla toitainete tarbimise ülekaal nende mulda tagastamise üle, isereguleerivuse puudumine, kultuurtaimede suhteliselt väike ökoamplituut. Enamikel juhtudel käsitletakse agroökosüsteemi kui inimese poolt mõjutatud ökosüsteemi, mille tagajärjel väheneb üldiselt süsteemi liigirikkus. Siiski ei ole see globaalses skaalas alati nii.
60. AÖS-i biootilised komponendid.

• Produtsendid (autotroofid)
  
• Konsumendid (zoofaagid, herbivoorid)
  
• Redutsendid (saprofaagid)
  

61. AÖS-de klassifikatsiooni alused. Diversiteedi ja intensiivsuse vahekord.
Erinevaid süsteeme on maailmas väga palju, nende klassifitseerimine on suht keeruline, enamik tunnistab 6-8 tüüpi agrosüsteeme:

• Nihkuv maaviljelus
  
• Taaskasutatav maaviljelus
  
• Segaviljelusega püsib maakasutus
  
• Ühe- aastaste monokultuuridega püsivmaakasutus ja mitmeaastased istandused
  
• Nomaadlik karjatamine
  
• Loomakasvatusfarmide süsteem
  

Tavaliselt kasutatakse klassifitseerimise alusena järgmist suhet: ülesharitava maa-ala suurus/kogu kultiveeritava maa-ala suurus.
62. BM ja agroökosüsteemide funktsioneerimine. Taimestiku ja mullastiku vahelised seosed. Taimestiku ja herbivooride vahelised suhted. AÖSi bioloogiline mitmekesisus väheneb nii taimede, herbivooride kui ka lagundajate alamsüsteemis.
Taimestiku ja mullaelustiku vahelised seosed – maaharimisega kaasneb paratamatult looduslike taimekoosluste hävimine ja sellega koos ka liigirikkuse vähenemine. See omakorda mõjutab nii herbivoore kui ka kõdutoidulisi. Orgaanilise materjali hulk ja kvaliteet nii maapeal kui ma ka all mõjutab otseselt mullas elavaid organisme. Taimestik varjutab füüsilist mõju, pinnasekaitse, juured omastavad mullast vett. Kiirel taimekasvu perioodil on kriitiliseks toitainete olemasolu mullas. Hiljem küpsemisfaasis muutub taim järjest vähem sõltuvaks mullas olevatest tingimustest. Taimed on ka kui mullaprotsesside kontrollijad (varise kvantiteet ja kvaliteet mõjutab pinnase kaitset, mullafauna tegevust, mulla mikrokliimat, mikroobseid protsesse).
Taimestiku ja herbivooride vahelised seosed ökosüsteemides – herbivooride alamsüsteem on vähenenud. Mida intensiivsem on maakasutus, seda vähem taimtoiduliste loomade liike esineb. Taimede liigirikkuse vähenemine toob kaasa taimedest toituvate selgrootute ja roogsete ja nende kahjurite vaenlaste liigirikkuse vähenemise. Monokultuuride geneetilise mitmekesisuse vähenemine on kaasa toonud kahjurputukate arvukuse järsud tõusud. See omakorda sunnib kasutama pestitsiide , mis viib vaesumisele.
63. AÖS-de mitmekesisus ja ohustatus taimekahjustajate suhtes. Kõik agroökosüsteemid on pidevas muutumises. Põldudel kasvatatavad kultuurid muutuvad pidevalt ajas ja ruumis sõltuvalt erinevatest teguritest. Koos sellega muutub ka heterogeensuse tase, mis võib kuid ei pruugi olla kasulik kahjuritõrje seisukohast . Taimekasvataja ülesanne on eelkõige takistada kahjurite masspuhangute tekkimist. Mitmed uuringud on näidanud, et AÖSde putukakooslusi on võimalik tasakaalustada valides ja planeerides põldudel kasvatatavad kultuure ja sorte nii, et see soodustaks taimekahjurite looduslikke vaenlase või siis peletaks kahjureid .
64. AÖS-i mitmekesistamine. Refuugiumi taimestiku ajastamise olulisus. Populatsiooni demograafilised teooriad: läte-müglas, tasakaalustatud hajuvuse mudel. Keskkonnasäästlik biotõre taktika kultuuride kasvatamisel . Põllumaastikke saab mitmekesistada põldude suuruse piiramisega, põldude umber looduslike alade (põllupeenarde, metsatukkade ja hekkide rajamise ja säilitamisega). Nii luuakse ja hoitakse alles elupaigas taimekahjurite peamistele vaenlastele (ämblikud, parasiitputukad).
Refuugiumi taimestiku ajastatuse olulisus – olenevalt külvatud kultuurist võib refuugiumi taimestik toimida kui looduslike vaenlaste „läte“ või kui „mülgas“, viies taimekahjurite looduslikke vaenlasi kultuurtaimest eemale. Niisugusel juhul pole mitmekesisest taimestikust kahjuritõrje seisukohalt suurt kasu.

• Läte-mülgas – väidab, et elupaikade kvaliteedi erinevused on äärmuslikud: heades elupaikades (lätetes) ületanud sündimus suremuse ja sealne populatsioon kasvab, aga halbades tingimustes (mülgastes) jääb sündimus suremusele alla ja ilma sisserändeta sureb sealne populatsioon välja.
  
• Tasakaalustatud hajuvuse mudel – väidab samuti, et elupaikade kvaliteet on erinev, kuid tõelisi mülkaid, kus suremus püsivalt ületaks sündimuse, pole. Selle asemel erineb paiguti väljarände tõenäosus, mis sõltub optimeerimisest elupaiga valimisel. Elupaika maksab vahetada, kui kusagil mujal on isendi kohta rohkem ressursse (aga kui seal on isendid ees, siis liigutakse edasi või tagasi). Seega toimib isendite liikumine mistahes kvaliteediga elupaikade vahel.
  

65. BM ja taimekaitse . Geneetiline, liigiline ja maastikuline tasand.
Geneetiline – suurendamine , kasutatakse samaaegselt ühe ja sama kultuuri erinevaid sorte või liine.
Bioloogiline – suurendamine põldudel.
Maastikuline –
66. Külvide mitmekesistamine ja biotõrje: ruumilise ja ajalise heterogeensuse suurendamine. Segaviljelus, elumultšid, umbrohud, õitsvad taimed. Monokultuursed külvid on keskkond, kus on rakse biotõrjet teha, kuna puuduvad süsteemi toetavad ressursid . AÖS-i mitmekesisus loob soodsad tingimused taimekahjurite looduslike vaenlaste arvukuse ja efektiivsuse suurendamiseks : pakkudes neile alternatiivseid toidutaimi ajal, mis kahjurid puuduvad, pakkudes valmikutele ja röövtoidulistele vajalikku lisatoitu (nektar), säilitades elujõulise kahjurite populatsiooni, pakkudes talvituskohti ja pesitsuskohti.
Ruumiline heterogeensus: segakultuurides kasvatamine, elusmultšid, umbrohud.
Ajaline heterogeensus: viljavaheldus , ajaline segukülv (teise kultuuri külvamine või istutamine kasvava kultuuri vahele mõningase ajalise nihkega, kuid enne esimese kultuuri saagi koristamist).
Kultuuride segaviljelus – erinevad kultuurid kasvavad samal väljal. Segakultuurid kaotatakse sõltuvalt kultuuride ruumilisest paiknemisest põllul:

• Reaskülvi puhul kahe või enama kultuuri samaaegne kasvatamine, kusjuures vähemalt üks kultuur on külvatud ribadena.
  
• Ribakülv on kahe või enama kultuuri samaaegne kasvatamine külviku laiuse ribana.
  
• Segukülv – kahe või enama kultuuri samaaegne segus kasvatamine.
  

Segakultuurides on raskendatud taimehaiguste levik, sest ühe kultuuri taimed ei puutu tihedalt kokku. Sortide segu kasvatamisel haiguste ja kahjurite leviku oht on samuti väiksem, sest sordid on erineva vastuvõtlikkusega haigustekitajate suhtes.
Elusmultsid ja umbrohud – umbrohud mõjutavad kultuurtaimi otseselt (valgus, niiskus, toitained) ja kaudselt (looduslike vaenlaste mõjutamine). Umbrohud võivad olla olulised vaheperemehed putukatele ja patogeenidele. Nad mõjutavad positiivselt kasulike putukate bioloogiat, pakkudes alternatiivseid toiduressursse kahjurite looduslikele vaenlastele. Umbrohtude mõju - Taimede mitmekesisus ja ruumiline jaotus mõjutab taimtoiduliste putukate esinemissagedust, peamiselt muutes nende liikumist ja otsimiskäitumist. Kahjurite looduslikud vaenlased on arvukamad mitmekesisema taimestikuga põllul, põhjustades nii suuremat kahjurite suremust .
Õitsvad taimed – enamik parasitoide vajavad paljunemiseks ja eluea pikenemiseks nektarit ja õietolmu. Õitsvad taimed on olulised toiduallikad röövtoidulistele putukatele. Õitsvad taimed suurendavad neutraalsete putukate osatähtsust. osa taimi toimib röövtoiduliste putukate ligimeelitajana, isegi juhul kui saakloomad puuduvad, kuna taimed eritavad kemikaale, mis signaliseerivad herbivooride meelistaimede olemasolust.
67. Maastikulise mitmekesisuse suurendamine AÖS-s. Mitmekesises kultuuride valikus ja väiksematel looduslike äärealadega põldudel väiksem taimtoiduliste kogunemine, suurem röövtoiduliste surve, kuivõrd neil on toitumis - ja varjevõimalused. Suurtel põllumassiividel luuakse head tingimused spetsialiseerunud taimtoidulistele, puuduvad röövtoiduliste ning parasitoididest putukate jaoks elupaigad. Üks parim strateegia röövtoiduliste ja parasitoidide efektiivsuse suurendamisel on manipuleerida alternatiivsete toiduressurssidega. See võib kaasa tuula elupaikade asustamise looduslike vaenlastega enne kahjureid. Kasurputukad jaotuvad põllul ühtlaselt ning suur võimalus, et nad jäävad ja paljunevad seal. Mitmekesisuse suurendamise võimalused: hekid, põlluservad, metsatukad, looduslikud heinamaad, jäätmaad jne.
68. Ökoloogilised teooriad: miks on mitmekesisemad AÖSid stabiilsemad, hüpoteesid. Suurema BMga ökosüsteemid on stabiilsemad, kuna neil on suurem vastupanu võime ära hoida või taluda häireid ning plastilisus peale häiriva mõju lõppu taastuda . Ökosüsteemide komplekssuse suurenemine toob kaasa BM suurenemise ning see toob omakorda kaasa võimalused liikide samaaegseks kooseksisteerimiseks ja kasulike suheteks, mis omakorda suurendavad stabiilsust.
Hüpoteesid:

• Kaaslusest tuleneva vastupanuvõime hüpotees – taimekooslused omavad lisaks taimeliigi enda resistentsusele veel ühist herbivooridele vastupanuvõimet. Oluline komponent herbivooride segadusse ajamisel on peremeestaimede kasvatamine koos mitteperemeestaimedega. Viimaste lõhn ajab herbivoorid segadusse ja takistab otsimiskäitumist.
  
• Loodusliku vaenlase hüpotees – segakultuurides kasvatamisel on taimekahjustajate looduslike vaenlaste arvukus ja liigirikkus suurem võrreldes monokultuuridega.
  
• Ressursside kontsentreerumise hüpotees – putukate populatsioone võib otseselt mõjutada toidutaimede kontsentratsioon ja ruumiline levik. Putukas on suutelised leidma oma toidutaimi. Toidutaimede leidmiseks on oluline atraktiivse stiimuli tugevus, mis määrab ressursi kontsentratsiooni. Ehk siis mida madala on ressursi kontsentratsioon, seda raskem on kahjuril toidutaime leida ( kahjur lahkub elukohast).
  
• Taime „nähtavuse“ hüpotees – kultuurtaimede kaitse kahjustaja eest on vähenenud tänapäevaste põllumajandusmeetodite tõttu. Nimelt monokultuurid teevad kultuurtaimed herbivooride jaoks nähtavaks. Lisaks sellele suureneb see nähtavus tänu botaaniliselt lähedaste kultuuride kõrvuti kasvamisel. Seetõttu on monokultuurselt kasvatatavad taimed allutatud kunstlikele tingimustele, milles nende keemiline ja füüsiline kaitse pole piisav.
  

Vaadeldud neljast hüpoteesist on süstemaatiliselt testitud ökoloogide poolt kaht: vaenlase hüpoteesi ja ressursi kontsentratsiooni hüpotees.
69. Säästlikkus põllumajanduses: konventsionaalse ja säästliku põllumajanduse printsiipide erinevused. Säästev põllumajandus on põllumajandustootmine, mis kindlustab pikaajalise tootlikkuse, millega ei kaasne olulist kahjulikku keskkonnamõju ja mis tagab maaomanikele ning tööjõule teiste majandussektoritega võrreldes samaväärse elukvaliteedi . Säästva  põllumajanduse üheks väljundiks  on maheviljelus: loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud toitaineringel ning kohalike taastuvate ressursside kasutamisel .  Mullaviljakust säilitatakse ja parandatakse orgaaniliste väetiste ja liblikõielisi sisaldava külvikorra abil. Sünteetilisi mineraalväetisi ning  taimekaitsevahendeid ei kasutata. Sisaldab vähem saasteainete jääke.
Konventsionaalsed: on siis tavapärane, kombekohane. Vastutuse kindlustamine, GM vastane vandalism, täiendavad ohutusmeetmed.
Mahe : kindlustus GM saastumine vastu, madalam müügihind konkurentsi tõttu GM toodanguga.
70. Globaalne elurikkuse kaitse strateegia.

Säilitamine – globaalse bm strateegia aluseks on säilitada koosluste

• Ökoloogiline koosseis (liigiline)
  
• Ökoloogiline struktuur (elupaigad)
  
• Ökoloogiline funktsioon (aine ja energiatsüklid)
  
• Maastiku struktuur
  
• Valmistumine muutusteks (kliimas)
  

Selleks on vaja kaitstavaid alasid, võtmebiotoopide taastamist, liikide reintrodutseerimist.

Uurimistööd – saamaks teadmisi BM muutustest, väärtustest, selleks tuleb:

• Teaduslik uurimistöö
  
• Inventariseerimine
  
• Bm trendide monitooring ja analüüs
  
• Infoteenuste arendamine, kaasata avalikkus.
  

Säästlik eluviis- pidev selgitustöö säilitamaks gen infot liikide ökosüsteemide mitmekesisust.
71. Regionaalse elurikkuse kaitse eelised. Bioloogilist mitmekesisust saab kaitsta vaid ulatuslikul territooriumil, majandades seda kui regionaalset üksust.

• Ökoloogiline koosseis – liike on võimalik säilitada nendele iseloomulikes kooslustes, kaitstes seda kui tervikut . Erinevad kaitsealad on liiga väikesed, et katta vajadused.
  
• Ökoloogiline struktuur – sageli kaitstakse kaitsealade kindlaid liike, mitte bm.
  
• Ökoloogilised funktsioonid- aine- ja energiatsüklid, migreerumisteed ja teised protsessid on enamikel juhtudel seotud suurema maa-alaga kui tavaliselt kaitse all on.
  
• Muutustele adapteerumine – metsad, korallriffid jne on pidevas muutumises (üleujutused, maavärinad, tormid jne).
  
• Inimasundused ja maakasutus – kultuurtaimed ja loomad, maastikud toimunud muutused.
  

72. Elurikkuse regionaalse juhtimise tehnilised probleemid. Edukas Bm regionaalne juhtimine sõltub suurel määral selgete tehniliste juhiste andmises.
1. Skaala, kui suur peab olema hallatav territoorium :

• Ökoloogiliselt
  
• Sotsiaalselt
  
• Majanduslikult
  

2. Kaitstavad alad
3. Ühendusteed
4. Kogud – botaanikaaed , loomaaiad, akvaariumid säilitamine, insitu.
5. Taastustööd
6. Teadmised – teadusuuringud, monitooring
7. Staatus ja trendid – mis on Bm indikaatoriteks looduses?
8. Info – millist infot on vaja, et teha maakasutuses õiged otsused!
9. REKLAAM !
73. Kaitstavad alad ja nende valik.
Sageli on valiku aluseks haruldaste liikide esinemine, liigirikkad alad, kus ka palju endeeme, inikaatorliikide esinemine. Missugust kaitsealatüüpi valida? IUCN-i süsteem jagab kaitstavad alad kahte suuremasse gruppi:

• Otseselt kaitstavad alad
  
  • Loodusreservaadid – inimtegevusest puutumata, majandustegevus keelatud.
    
  • Rahvuspargid – suurtel alades, piiratud majandustegevus, koolitamiseks ja puhkuseks on piiratud kasutus
    
  • Loodusmälestised, üksikobjektid – väiksemal alal kaitstav objekt
    
  • Elupaiga, kasvukoha või liigikaitsealad
    
• Osaliselt kaitsavad alad
  
  • Maastikukaitsealad
    
  • Piiratud looduskasutusega kaitsealad
    
  • Kuidas majandada kaitseala nii, et bm säiliks? Soovituslik, et looduskaitsealade võrgustiku ranged kaitsetsoonid peaksid katma 5% riigi territooriumist.
    

74. Ühendusteed ja taastustööd elurikkuse säilitamiseks. Ühendusteed – tagada rohelised koridorid, maastikus. Kui vaja tuleb muuta maaomandust, et takistada elupaikade killustusmist. Taastustööd – kaitstavad alad liiga väikesed. Tuleb rajada rohelisi koridore. Veekogude, järvede, jõgede ja soode taastamine, liikide paljundamine, loodusesse laskmine .
75. Elurikkus regionaalse majandamise poliitilised probleemid.

• Rahvuslik poliitika, plaanid ja strateegia tuleb ellu viia!
  
• Vajalikud vahendid ja tehnoloogia . Probleem on selles, kuidas üle saada institutsioonide killustumisest, ühendada valitsusasutuste tegevus.
  
• Partnerlus
  
  • Volitatud ja võimulolevad isikud
    
  • Omandisuhted – maaomanike kaasamine bm kaitsesse
    
  • Avalikustatud – avalikud valimised, kokkulepped, arutelud nii ametnike kui ka farmerite jt vahel.
    

• Juhiomadused – väga olulised bm kaitsel !
  
• Haridus , koolitus
  
• REKLAAM!