Bioloogiline mitmekesisus kokkuvõte (1)

1. Bioloogilise (BM) mitmekesisuse definitsioon, geneetiline,  liigiline  ja ökosüsteemide tase.  
Bioloogilise mitmekesisuse ­meie planeedil eksisteerivate loomade, taimede ja 
mikroorganismide, neis peituvate geenide ning nende elukeskkonnaks olevate ökosüsteemide 
hulka ning see on 4 miljardit aastat kestnud evolutsiooni tulemus.  
Geneetiline  mitmekesisus  kirjeldab võimalike geneetiliste tunnuste liigisisese ja liikide vahelist 
ulatust (ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisust). 
Liigiline mitmekesisus kirjeldab antud piirkonna liikide hulka 
Ökosüsteemide mitmekesisus kirjeldab kas mingi piirkonna või ka kogu planeedi erinevate 
looduslike süsteemide hulka. 
2. BM konventsioon –  
elurikkuse säilitamise, selle komponentide säästva kasutamise ning geneetiliste ressursside 
kasutamisest saadava tulu õiglase ja võrdse jagamise kohta 
3. Liikide arvu varieerumine eri organismirühmades ( praeguseks  kirjeldatud liikide arvu 
ja arvatava tegeliku liikide arv  vahekord , uurituse tase, lüngad liikide arvu hinnangus).  
Praeguseks on kirjeldatud ligikaudu 1,5 miljonit liiki. Eestis on kirjeldatud veidi üle 24 000 liigi, 
eeldatavalt on neid aga 40000. Kirjeldatud liikide arv pidevalt kasvab.  
Uurituse tase ­ Kõige täiuslikumalt on uuritud linde ja imetajaid, kes kokku moodustavad vähem 
kui 1% kõigist tuntud liikidest. Putukad moodustavad üle 50% kirjeldatud liikidest. Kõikidest 
senikirjeldatud liikidest moodustavad mardikad 24%, kuid tõenäoliselt on teada vaid väike osa 
tegelikult eksisteerivatest liikidest.  
Lüngad – Kui erinevad  hinnangud  on korrektsed, tähendab see, et tuhanded bioloogid on mitme 
sajandi jooksul kirjeldanud vähem kui 5­20% maakeral elunevatest liikidest. Hinnangud on 
aastakümnete jooksul pidevalt kasvanud, mis viitab sellele,  et need on täiuslikkusest kaugel. 
Hinnangud tuginevad üksnes hästiuuritud rühmadele ning on oodata uusi korrektiive. 
Väheuuritud rühmas on parasiidid, seened ja mikroorganismid, kõdulestad jne ning 
ökosüsteemidest meri ja troopilised vihmametsad. 
4. BM ja liigi mõiste. Liigitekke skeemid.  
Bioloogilist mitmekesisust mõjutab liikide teke ja väljasuremine. 
Pole olemas ühtegi kriteeriumi universaalseks liigi definitsiooniks, mis oleks kasutatav kõigi 
loomade, taimede ja mikroorganismide tarbeks.  
Taksonoomiline  liik on organismirühm, keda iseloomustab ühine  unikaalne  geenifond ja üldine 
sarnasus tunnustes. Bioloogiline liik on organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate 
organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi.  Liigiteke  on uute liikide tekkimine 
evolutsioonis.  
Liigitekke skeemid: 
● Allaopatriline (geograafiliselt lahusolev) –  
uute liikide teke geograafilise eraldatuse tõttu, ilmselt põhiline tee uute liikide tekkeks. 
● Parapatriline (külgnev) –  
liigitekke viis, mille puhul uued liigid kujunevad üksteisega külgnevatest populatsioonidest, 
selgesti eristub hübriidne tsoon kahe eralduva populatsiooni vahel. 
● Sümpatriline (olemasoleva liigi paiknemise sisene) –  
liigiteke ilma geograafilise isolatsioonita 
5. BM areng Maal, varajane elu areng, muutused Maa atmosfääris, hulkraksete teke, 
Ediacara  ja Kambriumi  elustik , Kambriumi plahvatus ja selle põhjused.  
● 4­3,5 miljardit aastat tagasi­ elu teke Maal. 
● 2 miljardit aastat tagasi – vanimad bakterite kivistised Kanadast. 
● 1,9 miljardit aastat tagasi – vanim makroskoopiline eukarüoodi (päristuumne) kivistus. 
Muutused Maa atmosfääri koosseisus: Maal elasid bakterid ja nende sarnased organismid. 
Puudus vaba hapnik. 2 miljardit aastat tagasi hakkas atmosfääri kogunema vaba hapnik, mida 
tekitasid merelised ainuraksed. „Suur oksüdatsioon“ on see, et Maa  atmosfäär  hakkas järkjärgust 
täituma hapnikuga, see oli tõenäoliselt kõige suurem liikide vahetumise protsess Maa ajaloos, 
mille käigus surid välja hapnikku mittehingavad primitiivsed eluvormid ja mikroobid, nende 
asemele tulid aga suuremad ja keerukamad aeroobsed vormid.  
Hulkraksete teke: Hulkraksetele sobiv hapnikusisalduse tase atmosfääris kujunes välja alles 
vähem kui miljard aastat tagasi kuna hulkraksete organismide hingamine või loomade kudede ja 
mineraalse  toese kujunemine onvõimalik ainult piisava hulga hapniku olemasolu korral. 560 milj 
aastat tagasi tekkisid hulkraksed organismid – 
Edicara fauna (käsnasid peetakse DNA võrdluses kõige ürgsemaks hõimkonnaks) – 
mitmerakulised organismid, kelle sugulus meile tuntud hulkraksete loomadega on tänini 
vaidlustatud. 
Kambriumi plahvatus: 542 milj aastat tagasi Kambriumi ajastu algul suurenes globaalne 
bioversiteet plahvatuslikult. Sellele sündmusele on viidatud piltlikult kui Kambriumi 
plahvatusele. Kestis alates Kambriumist  kuni Ordoviitsiumi kuni jõudis platoole Siluris. Ajastu 
esimese 20 miljoni aasta jooksul ilusid peaaegu kõigi tänapäeval tuntud hulkraksete 
loomahõimkondade esindajad. Põhjused: O2 hulga suurenemine atmosfääris ja maismaa 
ulatuslik hõlvamine. 
6. BM ja liikide väljasuremine evolutsioonilises skaalas. Massväljasuremine, 
taustväljasuremine. Väljasuremiste põhjused.  
Hilisordoviitsiumi lõpp – hävis 50% loomade sugukondadest, sh paljud trilobiidid. Oletatavad 
põhjused on globaalne jahenemine, ookeani pindala vähenemine. 
Hilisdevon – 30% loomade sugukondadest, sh paljud kalad, korallid. Oletatavad põhjused on 
samad mis eelmisel. 
Permi lõpp – häving komplekssem kui ükski teine massiväljasuremine. 50% loomade 
sugukondadest.Massihävingu põhjused pole teada. 
Triiase lõpp – hävis 35% loomade sugukondadest. Oletatavad põhjused on globaalne 
jahenemine, ookeani pindala vähenemine, maavälised mõjud. 
Kriit/ Tertsiaar  – hävisid suured roomajad ( saurused ), paljud merede elustikurühmad sh 
limused .Oletatav põhjus on asteroid. 
Massiväljasuremised näivad olevat perioodilised ja on toimunud regulaarselt iga 26 miljoni aasta 
tagant, mistõttu mitmed autorid on arvamusel, et liikide  massiline  väljasuremine võib olla 
põhjustatud maavälistest mõjudest. 
Massiväljasuremine – põhjustatud äkilistest klimaatilistest muutustest (globaalne soojenemine, 
vulkanism ), meretaseme muutustest, maavälistest põhjustest. 
Taust­ väljasuremised ­ toimuvad pidevalt, osaliselt juhuslike faktorite toimel. 
7. BM muutused tänapäeval.  
Kuigi ühtede liikide väljasuremine ja uute teke on loomulik protsess, valitseb teadlaste seas 
üksmeelne seisukoht, et liikide väljasuremine toimub kaugelt suurema tempoga kui arvati. 
Arvatakse, et praegu seisame kuuenda väljasuremislaine alguses, mille põhjustajaks on inimene. 
Praegusel hetkel on väljasuremisohus ligi 16 tuhat liiki. Arvatakse, et liikide väljasuremiskiirus 
on jõudnud samale tasemele dinosauruste lõpuajaga.  
8. BM vähenemise põhjused tänapäeval.  
Globaalsed kliimamuutused (suurim oht tänapäeval), looduslikud katastroofid (vulkanism), 
geneetilised muutused, keskkonna  stress , inimmõjud (elupaikade hävitamine, keskkonna 
saastumine, kaubitsemine eksootiliste taimede ja loomadega, invasiivsed liigid, põllumajandus ja 
metsandus  jne). 
9. BM kaitsmise eetiline ja kultuuriline dimensioon. Ökosüsteemi teenused.  
Eetiline dimensioon – suhtumine loodusesse (iga eluvorm on unikaalne ja väärib  austust , 
sõltumata tema tähtsusest inimese jaoks. Oma tegevuses peab inimene arvestama sellisele 
äratundmisele rajaneva moraaliprintsiibiga). Looduskaitse  eetilised  alused (Michael Soule) – 
elurikkus tuleb säilitada ning populatsioonide ja liikide enneaegset väljasuremist vältida. 
Ökoloogiline terviklikus ja ökosüsteemide keerukus peavad säilima. Evolutsioon peab jätkuma. 
Elurikkusel on iseväärtus. Kultuurilised põhjused on rekreatsioonivajadus, esteetilised ja 
kultuurilised vajadused. 
Ökosüsteemi teenused: 
1. Atmosfääri gaasilise koostise regulatsioon – inimene mõjutab seda ise vähe ja kui 
mõjutab siis halvasti. 
2. Atmosfääri niiskusrežiimi regulatsioon – looduslikud kooslused puhverdavad 
ökoloogilisi tsükleid. 
3. Veekogude kallaste kindlustamine  
4. Viljakate muldade tekitamine ja säilitamine  
5. Jäätmete ümbertöötamine  
6. Kahjurluse kontroll – putukkahjurid süüakse ära, pestitsiidide mõju tühine. 
7. Otsese toidu produktsioon, sellega seotud tolmeldamine  
8. Geneetilise raamatukogu hoidmine, kust võib leida liike, mis inimesele tähtsaks võivad 
osutuda.  
10. BM tähtsus toitumisele (põllumajandusele), tervishoiule ja tööstusele. 
Tervishoid  – rahvameditsiinis kasutatakse Amazonases, Kagu­Aasias, Indias ja Hiinas mitmeid 
tuhandeid taimeliike. Moodsas meditsiinis on kasutusel didemniin (saadakse mereloomadest, 
viirushaiguste vastu), Kamtšatka krabid ( seerum  isoleerib kasvajarakke vähihaige verest), 
mesilasmürk ( artriidi  raviks) jne.  
Toitumine – otsene kasu on see, et toiduks tarbitakse nii taime kui ka loomaliike. 75% inimese 
toidust toodetakse  7 taimeliigi baasil: nisu,  riis ,  kartul ,  oder , maguskartul, maniokk. Kaudne 
kasu on ökosüsteemide „teenused“ – biotõrje ja tolmeldamine. 
Tööstuses – sõltume igapäevaselt, erinevad toiduained, materjalid, puit, küttepuud,  ravimid  jne 
11. Lokaalne, regionaalne, globaalne mitmekesisus.  
● Lokaalne mitmekesisus​
 – lokaalset elupaika asustavate koosluste liigiline mitmekesisus. 
See sõltub lokaalsetest abiootilistest teguritest, liikidevahelistest suhetest jne. 
● Regionaalne mitmeksisus​
 – hõlmab suurema ala liikide mitmekesisust, on võrreldav 
liikide leviku aladega. 
● Globaalne mitmekesisus​
 – on kogu maakera liigiline mitmekesisus, sõltub laialdastest 
geoloogilistest ja klimaatilistest muutustest. 
12. Bioloogilist mitmekesisust mõjutavad primaarsed faktorid: ajalugu ja aeg, keskkonna 
gradiendid, territooriumi suurus, isolatsioon. Saarte teooria (seoses isoleeritusega).  
Ajalugu ja vanus – BM on suurim vanades ökosüsteemides. Troopilistes vihmametsades on 
pikka aega ja püsivalt arenenud elupaigad, mis võimaldasid liikide pikaajalist akumuleerumist. 
Seega ajafaktor on tugevasti seotud ökosüsteemide arengu järjepidevuse häirimisega. 
Territooriumi suurus – BM suureneb koos vaadeldava territooriumi suurenemisega. 
Isolatsioon või saarelisus – BM väheneb koos isolatsiooni suurenemisega. 
Saarte teooria – MacArthur  Wilson . Bioloogiline mitmekesisus on positiivselt korreleeritud saare 
pindalaga ja negatiivselt selle kaugusega lähimast kontinendist. Saarteks peetakse ka mingi 
elupaiga laike suuremas maastikus, näiteks mägede tipud, rahvuspagid, järved, tiigid jne. 
13. Ökoloogilised mustrid (vormid): produktiivsus, keskkonna  heterogeensus , elupaiga 
komplekssus. 
Produktiivsus – globaalses skaalas BM suurenes koos produktiivsusega. Väiksem mitmekesisus 
madalama produktiivsusega aladel: ressursside vähesus vähendab populatsioonide suurust ja 
seega ka väljasuremise tõenäosust. Puudub rahuldav põhjendus, miks produktiivseimatel aladel 
arvukus jälle langeb. 
Keskkonna heterogeensus: 
1. Ajaline – mida suuremad on kuude keskmiste temperatuuride  vahed , seda suurem on 
kontinentaalsus. Mida suurem on sesoonne varieeruvus, seda vähem on liike.  
2. Ruumiline – see võimaldab koos elada suurel hulgal liikidel. Suuremates elupaikades on 
suurem  liigirikkus .  
3. Elupaiga komplekssus – BM suureneb koos elupaiga arhitektuurilise komplekssusega 
(ehk siis linnuliikide arv suureneb seda enam kui mitmekesisem on mets). 
14. Produktiivsuse ja diversiteedi seosed,  hüpoteesid .  
●  Hüpotees  1:  kui keskkonna heterogeensus soodustab spetsialiseerumist, siis  märgatava  
heterogeensuse puudumine võib alandada liikide arvu. Baseerub  eeldusel , et suurema 
produktiivsusega alades on suhteline heterogeensus väiksem. Järelikult, liigid ei 
spetsialiseeru produktiivsemale keskkonnale, tekib  konkurents , mis viib aja jooksul 
liikide väljasuremiseni. 
● Hüpotees 2: taksonitevaheline konkurents. Mõningate taksonite väiksem mitmekesisus on 
tingitud võimetusest edukalt konkureerida nende taksonitega, kes on võimelised paremini 
kasutama suurema produktiivsusega alasid. 
15. Diversiteet ja keskkonna heterogeensus: ajaline, ruumiline heterogeensus, massiefekti 
seadus. Saarteteooria, mosaiigiteooria. 
Ajaline heterogeensus –  mida suuremad on kuude keskmiste temperatuuride vahed, seda suurem 
on kontinentaalsus. Mida suurem on sesoonne varieeruvus, seda vähem on liike ( soojas  kliimas, 
suvel on liike palju ja nad on aktiivsemad, aga talvel on külm ja kõik on rahulik ja magavad ja 
liike on vähem). 
Ruumiline heterogeensus – see võimaldab koos eksisteerida suurel hulgal liikidel. Suuremates 
elupaikades on suurem liigirikkus.  
Mosaiigi  teooria – Duelli. Alternatiivne teooria. Tähtsamad faktorid, mis mõjutavad bioloogilist 
mitmekesisust on elupaiga varieeruvus ja elupaiga heterogeensus. 
Mõlemad teooriad väidavad, et elupaiga varieeruvuse suurenedes suureneb ka BM, st et mida 
rohkem on erinevaid elupaiku, seda suurem on bioloogiline mitmekesisus. Vastavalt mosaiigi 
teooriale  suureneb BM koos elupaiga lappide arvuga. Saarte teooria alusel peaks niisugusel 
puhul BM vähenema, sest mida väiksem on „saar“, seda väiksem on ka BM. 
Massiefekti seadus – BM on suurem piirkondades, mis on ümbritsetud erinevatest elupaikadest. 
Paljud putukad vajavad toitumiseks, pesitsemiseks ja paaritumiseks erinevaid biotoope, mida 
mosaiikne maastik ka tagab. 
16. Diversiteedi ja elupaiga komplekssuse vahelised seosed.  
Mida keerulisem elupaiga ülesehitus, seda suurem BM. Paljud looduslikud nähtused nagu mulla 
ehitus ja taimkate ja varieeruvad igas suuruses. Komplekssust on enam väikesemõõtmelist, 
millest on ilmselt tingitud näiteks putukate suur mitmekesisus. Maksimaalne bm esineb 
mõõdukalt produktiivsetes elupaikades. Sest nii madala kui ka kõrge produktsiooni tasemega 
aladel on liikidevaheline konkurents tugevam. 
17. Bioloogilist mitmekesisust mõjutavad liikide vahelised suhted: suktsessioon; 
liikidevahelised suhted:  parasitism , mutualism jne; häiritus; levik ja koloniseerimine.  
Suktsessioon ­ bioloogiline mitmekesisus kasvab koos koosluste vanusega. Uute liikide 
lisandumise, ja osade liikide väljasuremise tagajärjel kooslused ajapikku vahetuvad. Protsess on 
kindlasuunaline ja samades keskkonnatingimustes korduv. 
Liikidevahelised suhted: 
● Konkurents ​
– liikide võistlus ressursside pärast. Koosluse mitmekesisus väheneb 
kõrgema troofilise astme eemaldamise tagajärjel. 
● Mutualistlikud suhted​
 – sümbiootilised suhted: mõlemale organismile kasulik või 
vajalik kooselu. Taimed seened mükoriisa. 
● Ekspluateerivad suhted ​
–  ühele organismile kahjulik, teisele kasulik.  Kisklus , 
parasitism, herbivoorlus. 
● Häirituse mõju – looduslikud häirefaktorid​
 – tuli,  tormid , üleujutused, maavärinad jne. 
Häirete tulemusena vabaneb ressurss ellujäänutele ja kolonistidele. Suurim liigiline 
mitmekesisus on mõõduka häirituse tasemega piirkondades. BM väheneb kui häiritus on 
liiga sage, tugev või laiaulatuslik. Häiritus mõjutab sagedamini kõrgemaid troofilisi 
tasemeid. 
● Levik ja koloniseerimine​
 – BM sõltub  liikumis ­ ja levimisvõimest. Levik võib olla 
aktiivne või passiivne (tuul, loomad, transport). Migratsioon on aktiivne massiline kogu 
populatsiooni liikumine. Levik toimub valmikute, munade, eoste, seemnete või ka 
taimede puhul vegetatiivsete tükkide jne abil. 
18. Suktsessioon, järgkooslus, suktsessiooni rida, primaarne ja  sekundaarne  suktsessioon. 
Koosluste järjestikkust vaheldumist nimetatakse suktsessioonideks, järjestikkuseid  kooslus  
järgkooslusteks ja nende rida suktsessioonireaks.  
● Primaarseks suktsessiooniks​
 nimetatakse kasvukoha (ka eelmise koosluse hävimise 
tagajärjel vabanenud koha) hõivamist.  
● Sekundaarne suktsessioon ​
on mingil põhjusel osalt hävinud  elustikuga kasvukoha 
varasema koosluse taastumine ja koha taasasustamine. 
19. Suktsessioonilised piirangud.  
● Mullaressurss – sageli just lämmastik,​
 on peamine faktor, mis limiteerib taimede 
kasvu. Lämmastik võib akumuleeruda mullas ja seda eelkõige primaarsete 
suktsessioonide jooksul. Lämmastiku vähesus mullas soodustab selliseid taimede 
omadusi nagu toitainete säilitamine võime ja suur juurte mass. 
● Valgus – teistes suktsessioonides limiteerivaks faktoriks.​
 Valguse piirangud 
soodustavad selliste taimede levikut,  millel on kas suuremad seemned, suurem lehtede 
valgussisaldus või fotosünteesi kiirus maksimaalne. 
● Taastumispiirangud – enamikes kliimakskooslustes dominantsed taimeliigid kas 
puuduvad või on siis haruldased​
. Põhjuseks on see, et need liigid ei talu häireid, mis on 
aga suktsessioonide järgnevuse põhjuseks. Nimetatud taimeliigid pole võimelised 
asustama suktsesseeruvaid alasid, st nad on taastumispiirangutega. 
20. Suktsesioonide arengu mehhanismid: hõlbustamine,  tolerantsus , pärssimine. 
● Hõlbustamine ​
– suktsessioonirea algul kasvavad taimeliigid on võimelised taluma karme 
tingimusi. Aja jooksul tingimused muutuvad. Suktsessioonrea algul kasvavad taimeliigid 
on tähtsusetud taimtoidulistele, röövtoidulistele ja mutualistidele. 
● Tolerantsus​
 – suktsessioonirea algul kasvavad taimeliigid on paremad levijad, kuid 
taluvad halvasti varju. Lõpus kasvavad taimeliigid taluvad paremini varju ja konkurentsi. 
● Pärssimine ​
– liigid takistavad teiste liikide asumist samale kasvukohale. Kas ligikaudu 
ühel aja idanevate seemnete kogum mullas  sureb  välja, võimaldades teistel liikidel 
areneda või suktsessioonirea algul kasvavad liigid on paremad levijad, kuid ei talu 
häireid. 
21. Häiritus, stress, mõju liigirikkusele.  
Häiritus on ajaliselt diskreetne nähtus ja stress on pidevalt toimiv häiriv faktor. Mõõduka 
häiritusega aladel on suur bioloogiline mitmekesisus seetõttu, et seal on suurem ruumiline 
heterogeensus. Suktsessioonirea alguses ja lõpus olevate liikide samaaegne kooseksisteerimine. 
Hoiab ära konkurentsis tuleneva väljalangemise. Siiski, vähesed liigid taluvad sagedast ja 
tugevat häiritust. 
22. Liikide mitmekesisust selgitavad hüpoteesid.  
1. Stabiilsuse/aja hüpotees​
 – pikad stabiilsuse perioodid, mil püsib keskkond võimaldas 
kujuneda suurel mitmekesisusel. Populatsioonid olid stabiilsed ja fluktuatsioonidest 
tingitud väljasuremiskiirus oli madal. 
2. Struktuurihüpotees​
 – taimekoosuste liigirikkusega kaasneb ka teiste taksonite 
liigirikkus. 
3. Produktiivsuse­stabiilsuse hüpotees​
 – eeldatakse, et mitmekesisus on suurim stabiilses 
ja produktiivses keskkonnas, kuna saadaval on rohkesti energeetilisi ressursse. Saadaolev 
energia jaotub indiviidide vahel võrdselt ja liigid on positiivselt korreleeritud 
primaarpoduktsiooniga. Probleem on selles, et see ei kehti alati, kuna mõned maailma 
produktiivsemad ökosüsteemid on liigivaesed (jõedeltad). 
4. Konkurentsi­röövluse hüpotees ​
– röövlus suurendab liigirikkust juhul kui saakloom on 
konkurentsis dominant. Sel juhul peatub konkurentsist tingitud liikide välja  langemine  
kooslusest.  
5. Produktiivsuse­häirituse hüpotees​
 – konkurents põhjustab liikide väljalangemise, mille 
kiirus positiivselt seotud populatsiooni kasvukiirusega, mis omakorda on seotud 
produktiivsusega.  
Vähene häiritus=väike liigirikkus, tugev häiritus=väike liigirikkus, max 
liigirikkus=populatsiooni kasvu ja häirituse vahel tasakaal. 
23. Diversiteediteooriad: tasakaaluline, mittetasakaaluline diversiteedi käsitlus. 
Konkurentide kooseksisteerimise võimalikkus. 
Tasakaaluline diversiteedi käsitlus Wilsoni ja MacArthuri saarte  teoorias . Mida kaugemal, seda 
raske immigreeruda. Mida väiksem  populatsioon , seda suurem on mingi populatsiooni 
väljasuremisrisk (populatsiooni taastootmine raskem). 
Mittetasakaalulised diversiteedi teooriad – konkurents ja konkurente väljalülitamine jäid küll 
tsentraalseks mehhanismiks, kuid eeldatakse, et homogeenses piiratud ruumis on stabiilne 
konkurentsi tasakaal paratamatu juhul kui süsteem on ajas stabiilne. 
Konkurentide kooselu homogeenses stabiilses keskkonnas on võimalik kui tugevamate 
konkurentide populatsiooni väljatõrjumise protsessi aeglustatakse niivõrd, et tasakaal ei teki. 
Muudetakse keskkonda sedavõrd,  et jõu tasakaal konkurentsivõitluses pidevalt muutub 
24. Alfa, beeta ja  gamma  diversiteet. 
● Alfa – lokaalne mitmekesisus​
, liikide arv väiksel alal homogeenses keskkonnas. 
● Gamma – regionaalne mitmekesisus​
, liikide arv suuremal territooriumil kõikides 
biotoopides kokku. 
● Beeta – ökosüsteemide vahelise mitmekesisuse võrdlus, tavaliselt mõõdetakse kui 
muutuvate liikide hulka ökosüsteemide vahe 
25. BM hindamine ja mõõtmine. Mitmekesisuse kaks komponenti.  
Bm mõõtmine on vajalik muutuste registreerimiseks. Seda on võimalik mõõta vaid selgelt 
piiritletud  ja defineeritud organismirühmade piires.  Mõõdetakse ühe ökoloogilise püramiidi 
taseme piires. Nii saab võrrelda herbivooride rühmi omavahel, kuid mitte taimtoidulisi 
loomtoidulistega. Erinevate taksonite arv funktsionaalses rühmas (nt liikide arv). On võimalik 
mõõta palju liike on antud alal või kui palju alleele on liigil ühes lookuses jms. Ühtlus ehk nende 
arvukuse suhtelise jaotus. Ühtluse iseloomustab kui ühtlaselt on organismid jaotunud taksonite 
vahel neid huvitava grupi piires 
26. Antropogeenne häirimine: agroökosüsteem, definitsioon, iseloomustus.  
Agroökosüsteem on  ökosüsteem , mille on loonud inimene saagi kui bioproduktsiooni saamiseks. 
Iseloomustavad  lühiealisus, väike kohanemisvõime, mulla toitainete tarbimise ülekaal nende 
mulda tagastamise üle, isereguleerivuse puudumine, kultuurtaimede suhteliselt väike 
ökoamplituut. Enamikel juhtudel käsitletakse agroökosüsteemi kui inimese poolt mõjutatud 
ökosüsteemi, mille tagajärjel väheneb üldiselt süsteemi liigirikkus.  Siiski ei ole see globaalses 
skaalas alati nii.  
60. AÖS­i biootilised komponendid. 
● Produtsendid (​
autotroofid ​
) 
● Konsumendid (​
zoofaagid, herbivoorid​
) 
● Redutsendid (​
saprofaagid​
) 
61. AÖS­de klassifikatsiooni alused. Diversiteedi ja intensiivsuse vahekord. 
Erinevaid süsteeme on maailmas väga palju, nende klassifitseerimine on suht keeruline, enamik 
tunnistab  6­8 tüüpi agrosüsteeme: 
●  Nihkuv  maaviljelus 
●  Taaskasutatav  maaviljelus 
● Segaviljelusega püsib maakasutus 
● Ühe­ aastaste  monokultuuridega püsivmaakasutus ja mitmeaastased istandused 
● Nomaadlik karjatamine 
● Loomakasvatusfarmide süsteem 
● Tavaliselt kasutatakse klassifitseerimise alusena järgmist suhet: ülesharitava maa­ala 
suurus/kogu kultiveeritava maa­ala suurus. 
62. BM ja agroökosüsteemide funktsioneerimine.  Taimestiku  ja mullastiku vahelised 
seosed. Taimestiku ja herbivooride vahelised suhted.  
AÖSi bioloogiline mitmekesisus väheneb nii taimede, herbivooride kui ka lagundajate 
alamsüsteemis.  Taimestiku ja mullaelustiku vahelised seosed – maaharimisega kaasneb 
paratamatult looduslike taimekoosluste  hävimine ja sellega koos ka liigirikkuse vähenemine. 
See omakorda mõjutab nii herbivoore kui ka kõdutoidulisi. Orgaanilise materjali hulk ja kvaliteet 
nii maapeal kui ma ka all mõjutab otseselt mullas elavaid organisme.  Taimestik  varjutab füüsilist 
mõju, pinnasekaitse, juured omastavad mullast vett. Kiirel taimekasvu perioodil on kriitiliseks 
toitainete olemasolu mullas. Hiljem küpsemisfaasis muutub taim järjest vähem sõltuvaks mullas 
olevatest tingimustest. Taimed on ka kui mullaprotsesside kontrollijad (varise kvantiteet ja 
kvaliteet mõjutab pinnase kaitset, mullafauna tegevust, mulla mikrokliimat, mikroobseid 
protsesse). 
Taimestiku ja herbivooride vahelised seosed ökosüsteemides – herbivooride alamsüsteem on 
vähenenud . Mida intensiivsem on maakasutus, seda vähem taimtoiduliste loomade liike esineb. 
Taimede liigirikkuse vähenemine toob kaasa taimedest toituvate selgrootute ja roogsete ja nende 
kahjurite vaenlaste liigirikkuse vähenemise. Monokultuuride geneetilise mitmekesisuse 
vähenemine on kaasa toonud kahjurputukate arvukuse järsud tõusud. See omakorda sunnib 
kasutama pestitsiide , mis viib vaesumisele. 
63. AÖS­de mitmekesisus ja ohustatus taimekahjustajate suhtes.  
Kõik agroökosüsteemid on pidevas muutumises. Põldudel kasvatatavad kultuurid muutuvad 
pidevalt ajas ja ruumis sõltuvalt erinevatest teguritest. 
Koos sellega muutub ka heterogeensuse tase, mis võib kuid ei pruugi olla kasulik kahjuritõrje 
seisukohast . 
Taimekasvataja ülesanne on eelkõige takistada kahjurite masspuhangute tekkimist. Mitmed 
uuringud on näidanud, et AÖSde putukakooslusi on võimalik tasakaalustada  valides  ja 
planeerides põldudel kasvatatavad kultuure ja sorte nii, et see soodustaks taimekahjurite 
looduslikke  vaenlase või siis peletaks kahjureid. 
64. AÖS­i mitmekesistamine. Refuugiumi taimestiku ajastamise olulisus. Populatsiooni 
demograafilised teooriad:  läte ­müglas, tasakaalustatud hajuvuse mudel. 
Keskkonnasäästlik biotõre  taktika  kultuuride kasvatamisel.  
Põllumaastikke saab mitmekesistada põldude suuruse piiramisega, põldude umber looduslike 
alade (põllupeenarde, metsatukkade ja hekkide rajamise ja säilitamisega). Nii  luuakse  ja hoitakse 
alles elupaigas taimekahjurite peamistele vaenlastele ( ämblikud , parasiitputukad).  
Refuugiumi taimestiku ajastatuse olulisus – olenevalt külvatud kultuurist võib refuugiumi 
taimestik toimida kui looduslike vaenlaste „läte“ või kui „mülgas“, viies taimekahjurite 
looduslikke vaenlasi kultuurtaimest eemale. 
Niisugusel juhul pole mitmekesisest taimestikust kahjuritõrje seisukohalt suurt kasu.  
Läte­mülgas – väidab, et elupaikade kvaliteedi erinevused on äärmuslikud: heades elupaikades 
(lätetes) ületanud sündimus suremuse ja sealne populatsioon kasvab, aga halbades tingimustes 
(mülgastes) jääb sündimus suremusele alla ja ilma sisserändeta sureb sealne populatsioon välja.  
Tasakaalustatud hajuvuse mudel – väidab samuti, et elupaikade kvaliteet on erinev, kuid tõelisi 
mülkaid,  kus suremus püsivalt ületaks sündimuse, pole. Selle asemel erineb paiguti väljarände 
tõenäosus, mis sõltub optimeerimisest elupaiga valimisel. Elupaika maksab vahetada, kui kusagil 
mujal on isendi kohta rohkem ressursse (aga kui seal on isendid ees, siis liigutakse edasi või 
tagasi). Seega toimib isendite liikumine mistahes kvaliteediga elupaikade vahel. 
65. BM ja taimekaitse. Geneetiline, liigiline ja maastikuline tasand. 
● Geneetiline –  suurendamine , kasutatakse samaaegselt ühe ja sama kultuuri erinevaid sorte 
või liine.  
● Bioloogiline – suurendamine põldudel. 
● Maastikuline –  
66. Külvide mitmekesistamine ja biotõrje: ruumilise ja ajalise heterogeensuse 
suurendamine. Segaviljelus, elumultšid, umbrohud, õitsvad taimed.  
Monokultuursed külvid on keskkond, kus on rakse biotõrjet teha, kuna  puuduvad süsteemi 
toetavad  ressursid. AÖS­i mitmekesisus loob soodsad tingimused taimekahjurite looduslike 
vaenlaste arvukuse ja efektiivsuse suurendamiseks:  pakkudes  neile alternatiivseid toidutaimi ajal, 
mis  kahjurid  puuduvad, pakkudes valmikutele ja röövtoidulistele vajalikku lisatoitu (nektar), 
säilitades elujõulise kahjurite populatsiooni, pakkudes talvituskohti ja pesitsuskohti. 
1. Ruumiline heterogeensus: segakultuurides kasvatamine, elusmultšid, umbrohud. 
2. Ajaline heterogeensus: viljavaheldus, ajaline segukülv (teise kultuuri külvamine või 
istutamine  kasvava kultuuri vahele mõningase ajalise nihkega, kuid enne esimese kultuuri 
saagi koristamist). 
Kultuuride segaviljelus – erinevad kultuurid kasvavad samal väljal. Segakultuurid kaotatakse 
sõltuvalt kultuuride ruumilisest paiknemisest põllul: 
1. Reaskülvi puhul kahe või enama kultuuri samaaegne kasvatamine,  kusjuures  vähemalt 
üks kultuur on külvatud ribadena. 
2. Ribakülv on kahe või enama kultuuri samaaegne kasvatamine külviku laiuse ribana. 
3. Segukülv – kahe või enama kultuuri samaaegne segus kasvatamine. 
Segakultuurides on raskendatud taimehaiguste levik, sest ühe kultuuri taimed ei puutu tihedalt 
kokku. Sortidesegu kasvatamisel haiguste ja kahjurite leviku oht on samuti väiksem, sest sordid 
on erineva vastuvõtlikkusega haigustekitajate suhtes. 
Elusmultsid ja umbrohud – umbrohud mõjutavad kultuurtaimi otseselt (valgus, niiskus,  toitained ) 
ja  kaudselt  (looduslike vaenlaste  mõjutamine ). Umbrohud võivad olla olulised vaheperemehed 
putukatele ja patogeenidele. 
Nad mõjutavad positiivselt kasulike putukate bioloogiat, pakkudes alternatiivseid toiduressursse 
kahjurite looduslikele vaenlastele. Umbrohtude mõju ­ Taimede mitmekesisus ja ruumiline 
jaotus mõjutab taimtoiduliste putukate esinemissagedust, peamiselt muutes nende liikumist ja 
otsimiskäitumist. Kahjurite looduslikud vaenlased on arvukamad mitmekesisema taimestikuga 
põllul, põhjustades nii suuremat kahjurite suremust.  
Õitsvad taimed – enamik parasitoide vajavad paljunemiseks ja  eluea  pikenemiseks nektarit ja 
õietolmu . Õitsvad taimed on olulised toiduallikad röövtoidulistele putukatele. Õitsvad taimed 
suurendavad neutraalsete putukate osatähtsust. osa taimi toimib röövtoiduliste putukate 
ligimeelitajana, isegi juhul kui saakloomad puuduvad, kuna  taimed eritavad kemikaale, mis 
signaliseerivad herbivooride meelistaimede olemasolust. 
67. Maastikulise mitmekesisuse suurendamine AÖS­s.   
Mitmekesises kultuuride  valikus  ja väiksematel looduslike äärealadega põldudel väiksem 
taimtoiduliste kogunemine, suurem röövtoiduliste surve, kuivõrd neil on toitumis ­ ja 
varjevõimalused. Suurtel põllumassiividel luuakse head tingimused spetsialiseerunud 
taimtoidulistele, puuduvad röövtoiduliste ning parasitoididest putukate jaoks elupaigad. Üks 
parim strateegia röövtoiduliste ja parasitoidide efektiivsuse suurendamisel on  manipuleerida  
alternatiivsete toiduressurssidega. 
See võib kaasa tuula elupaikade asustamise looduslike vaenlastega enne kahjureid. Kasurputukad 
jaotuvad põllul ühtlaselt ning suur võimalus, et nad jäävad ja paljunevad seal. Mitmekesisuse 
suurendamise võimalused: hekid, põlluservad, metsatukad, looduslikud heinamaad, jäätmaad jne.  
68. Ökoloogilised teooriad: miks on mitmekesisemad AÖSid stabiilsemad, hüpoteesid.  
Suurema BMga  ökosüsteemid on stabiilsemad, kuna neil on suurem vastupanu võime ära hoida 
või taluda häireid ning plastilisus peale häiriva mõju lõppu taastuda. Ökosüsteemide 
komplekssuse suurenemine toob kaasa BM suurenemise ning see toob omakorda kaasa 
võimalused liikide samaaegseks kooseksisteerimiseks ja kasulike suheteks, mis omakorda 
suurendavad stabiilsust.  
Hüpoteesid: 
1. Kaaslusest tuleneva vastupanuvõime hüpotees – taimekooslused omavad lisaks taimeliigi 
enda resistentsusele veel ühist herbivooridele vastupanuvõimet. Oluline  komponent  
herbivooride segadusse ajamisel on peremeestaimede kasvatamine koos 
mitteperemeestaimedega. Viimaste lõhn ajab herbivoorid segadusse ja takistab 
otsimiskäitumist. 
2. Loodusliku vaenlase hüpotees – segakultuurides kasvatamisel on taimekahjustajate 
looduslike vaenlaste arvukus ja liigirikkus suurem võrreldes monokultuuridega. 
3. Ressursside kontsentreerumise hüpotees – putukate populatsioone võib otseselt mõjutada 
toidutaimede  kontsentratsioon ja ruumiline levik. Putukas on suutelised leidma oma 
toidutaimi. Toidutaimede leidmiseks on oluline atraktiivse stiimuli tugevus, mis määrab 
ressursi kontsentratsiooni. Ehk siis mida madala on ressursi kontsentratsioon, seda 
raskem on kahjuril toidutaime leida (kahjur  lahkub  elukohast). 
4. Taime „nähtavuse“ hüpotees – kultuurtaimede kaitse kahjustaja eest on vähenenud 
tänapäevaste põllumajandusmeetodite tõttu. Nimelt monokultuurid teevad kultuurtaimed 
herbivooride jaoks nähtavaks. Lisaks sellele suureneb see nähtavus tänu botaaniliselt 
lähedaste kultuuride kõrvuti kasvamisel. Seetõttu on monokultuurselt kasvatatavad 
taimed allutatud kunstlikele tingimustele, milles nende keemiline ja füüsiline kaitse pole 
piisav.  
Vaadeldud neljast hüpoteesist on süstemaatiliselt testitud ökoloogide poolt kaht: vaenlase 
hüpoteesi ja ressursi kontsentratsiooni hüpotees. 
69. Säästlikkus põllumajanduses: konventsionaalse ja säästliku põllumajanduse 
printsiipide erinevused. 
Säästev põllumajandus​
 on põllumajandustootmine, mis kindlustab pikaajalise tootlikkuse, 
millega ei kaasne olulist kahjulikku keskkonnamõju ja mis tagab maaomanikele ning tööjõule 
teiste majandussektoritega võrreldes samaväärse elukvaliteedi. Säästva põllumajanduse üheks 
väljundiks  on ​
maheviljelus : ​
loodushoidlik  tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud 
toitaineringel ning kohalike taastuvate ressursside  kasutamisel .Mullaviljakust säilitatakse ja 
parandatakse orgaaniliste väetiste ja liblikõielisi sisaldava külvikorra abil.Sünteetilisi 
mineraalväetisi ning taimekaitsevahendeid ei kasutata. Sisaldab vähem saasteainete jääke. 
Konventsionaalsed: ​
on siis tavapärane, kombekohane. Vastutuse kindlustamine, GM vastane 
vandalism,täiendavad ohutusmeetmed. 
Mahe :​
 kindlustus GM saastumine vastu, madalam müügihind konkurentsi tõttu GM toodanguga.  
70. Globaalne elurikkuse kaitse strateegia.  
1. Säilitamine ​
– globaalse bm strateegia aluseks on säilitada koosluste 
2. Ökoloogiline koosseis (liigiline) 
3. Ökoloogiline struktuur (elupaigad) 
4. Ökoloogiline funktsioon (aine ja energiatsüklid) 
5. Maastiku struktuur 
6. Valmistumine muutusteks (kliimas) 
Selleks on vaja kaitstavaid alasid, võtmebiotoopide taastamist, liikide reintrodutseerimist. 
2. Uurimistööd ​
– saamaks teadmisi BM muutustest, väärtustest, selleks tuleb: 
● Teaduslik uurimistöö 
● Inventariseerimine 
● Bm trendide monitooring ja analüüs 
● Infoteenuste arendamine, kaasata avalikkus. 
3.Säästlik eluviis­​
  pidev selgitustöö säilitamaks gen infot liikide ökosüsteemide mitmekesisust. 
71. Regionaalse elurikkuse kaitse eelised.   
Bioloogilist mitmekesisust saab kaitsta vaid ulatuslikul territooriumil, majandades seda kui 
regionaalset üksust.  
● Ökoloogiline koosseis – liike on võimalik säilitada nendele iseloomulikes kooslustes, 
kaitstes seda kui tervikut. Erinevad kaitsealad on liiga väikesed, et  katta  vajadused. 
● Ökoloogiline struktuur – sageli kaitstakse kaitsealade  kindlaid  liike, mitte bm. 
● Ökoloogilised funktsioonid­ aine­ ja energiatsüklid, migreerumisteed ja teised protsessid 
on enamikel juhtudel seotud suurema maa­alaga kui tavaliselt kaitse all on. 
● Muutustele adapteerumine –  metsad , korallriffid jne on pidevas muutumises (üleujutused, 
maavärinad, tormid jne). 
● Inimasundused ja maakasutus – kultuurtaimed ja loomad,  maastikud  toimunud muutused. 
72. Elurikkuse regionaalse juhtimise tehnilised probleemid.  
Edukas Bm regionaalne juhtimine sõltub suurel määral selgete tehniliste juhiste andmises.  
1. 1. Skaala, kui suur peab olema hallatav  territoorium : 
a. Ökoloogiliselt 
b. Sotsiaalselt 
c. Majanduslikult 
2. 2. Kaitstavad alad 
3. 3. Ühendusteed 
4. 4. Kogud – botaanikaaed, loomaaiad, akvaariumid säilitamine, insitu. 
5. 5. Taastustööd 
6. 6. Teadmised – teadusuuringud, monitooring 
7. 7. Staatus ja trendid – mis on Bm indikaatoriteks looduses? 
8. 8. Info – millist infot on vaja, et teha maakasutuses õiged otsused! 
9. 9. REKLAAM! 
73. Kaitstavad alad ja nende valik.  
Sageli on valiku aluseks haruldaste liikide esinemine, liigirikkad alad, kus ka palju endeeme, 
inikaatorliikide esinemine.  Missugust  kaitsealatüüpi valida? IUCN­i süsteem  jagab  kaitstavad 
alad kahte suuremasse gruppi: 
Otseselt kaitstavad alad  
● Loodusreservaadid​
 – inimtegevusest puutumata, majandustegevus keelatud. 
● Rahvuspargid​
 – suurtel alades, piiratud majandustegevus, koolitamiseks ja  puhkuseks  
on piiratud kasutus 
● Loodusmälestised, üksikobjektid ​
– väiksemal alal kaitstav objekt 
● Elupaiga, kasvukoha või liigikaitsealad 
Osaliselt kaitsavad alad  
●  Maastikukaitsealad   
● Piiratud looduskasutusega kaitsealad 
● Kuidas majandada kaitseala nii, et bm säiliks? Soovituslik, et looduskaitsealade 
võrgustiku ranged kaitsetsoonid peaksid katma 5% riigi territooriumist. 
74. Ühendusteed ja taastustööd elurikkuse säilitamiseks.  
Ühendusteed – tagada rohelised koridorid, maastikus. Kui vaja tuleb muuta maaomandust, et 
takistada elupaikade killustusmist.  
Taastustööd – kaitstavad alad liiga väikesed. Tuleb rajada rohelisi koridore. Veekogude, järvede, 
jõgede ja soode taastamine, liikide paljundamine, loodusesse laskmine. 
75. Elurikkus regionaalse majandamise poliitilised probleemid.  
● Rahvuslik poliitika, plaanid ja strateegia tuleb ellu viia!  
● Vajalikud vahendid ja  tehnoloogia .  ​
Probleem on selles, kuidas üle saada institutsioonide 
killustumisest, ühendada valitsusasutuste tegevus. 
● Partnerlus  
○ Volitatud ja võimulolevad isikud 
○ Omandisuhted – maaomanike kaasamine bm kaitsesse 
○ Avalikustatud – avalikud valimised, kokkulepped, arutelud nii ametnike kui ka 
farmerite  jt vahel. 
 
● Juhiomadused ​
– väga olulised bm kaitsel! 
●  Haridus , koolitus  
● REKLAAM!