Kordamisküsimused üldökoloogias (0)

1. Ökoloogiateaduse uurimisobjektid ja ökoloogiliste tasemete hierarhia. 2. Ökoloogia põhimõisted: populatsioon, kooslus, ökosüsteem, maastk, bioom, biosfäär.  Populatsioon – rühm ühe liigi isendeid, kes elavad koos samal ajal ja samas paigas. Pop. iseloomustab  funktsionaalne struktuur (geneetiline, fenotüüpiline, vanuseline, suguline, füsioloogiline, ruumiline, 
sesoonne  jm) ning arvukuse dünaamika. Pop. määratlemine oleneb sellest, millise oranismirühmaga on tegemist. 
Kooslus (tsönoos, biotsönoos) – organismide (populatsioonide) kooselu vorm - looma-, taime-, seene-,  bakterite kooslused koos Ökosüsteem – funktsionaalne süsteem, kus toitumissuhete kaudu seostunud 
organismid (aineringe ja energiavoo kaudu) + keskkonnatingimuste kompleks moodustavad  isereguleeriva areneva terviku.
Maastik – ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad, taimekooslused  ja inimtegevuse avaldused. Maastiku struktuur kajastab selle teket ja arengut .
Bioom – makroökosüsteem, ühe kliima- ja taimkattevööndi või mäestike kõrgusvööndi biotsönooside  kogum. Võib olla nii regionaalne (nt Euraasia või Siberi okasmetsa bioom) kui ka tüpoloogiline tähendus 
(bioomi tüüp, nt okasmetsa bioom). Biosfäär – Maa sfäär, kus elavad organismid, st kus toimub orgaanilise aine süntees ja muundumine 
ning kus orgaanilised ained mõjutavad kivimeid. 3. Ökoloogilise teadmise allikad. Nähtuste kirjeldused, vaatlused, katsed – ehk teadustõendid ja nende hankimine 4. Ökoloogia rakendamisvõimalused. Prognooside koostamine, looduslike protsesside mõjutamine (liigikaitse, kahjurite ja parasiitide kontrolli 
all hoidmine jms). 5. Mis on ökoloogia, keskkonnakaitse ja looduskaitse? Nendevahelised seosed. Ökoloogia – teadus interaktsioonidest, mis määravad eluslooduse leviku ja arvukuse.
Looduskaitse – ühiskondlikud ja riiklikud meetmed, mis peavad tagama loodusvarade otstarbeka 
kasutamise,  taastamise ja kaitse, tervisliku elukeskkonna hoidmise ja loomise, maastikukaitse ja –
hoolduse ning väärtuslike loodusobjektide kaitse.
Keskkonnakaitse – ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevus, mille abil kaitstakse nii 
inimese vahetut elukeskkonda, kui ka loodust tervikuna inimtegevuse negatiivsete mõjude eest 
elujõulise keskkonna säilitamiseks.
Neid kõiki ühendab loodusvarade arukas kasutamine ja taastamine ning keskkonna saastamise 
vähendamine. 6. Eelneva evolutsioonilise arengu mõju organismide eluavaldustele ja tunnustele. Liigi evolutsiooniline minevik piirab seda, mida saab saavutada selektsiooniga tulevikus. Looduslik valik 
sobitab organismide tunnuseid pigem nende minevikuga, kui et näeb ette tulevikku. Looduslik valik – 
mõjuta pärilike tunnuste avaldumist 7. Konvergents ja divergents. Homoloogilised ja analoogilised struktuurid.  Konvergents – erineva evolutsioonilise päritoluga elusolendid muutuvad aja jooksul omavahel 
sarnasteks. Seda seetõttu, et elavad sarnastes elutingimustes või täidavad mingit funktsiooni sarnaselt.
Nö kaugelt kokku toomine. Nt kalmaarid. Nende silmade ehitus on sarnane selgroogsete silmade 
ehitusele, kuigi päritolu on erinev. Nt linnu tiib ja nahkhiire esijäse. Nt pingviin, delfiin ja hai näevad 
sarnased välja. 


Divergents – toimub ühisest eellasvormist lahknemine, mitmekesistumine. Toimub siis, kui 
keskkonnatingimused ja toit on mitmekesised – siis võib toimuda üsna kiiresti. Nt lindude muutused 
võivad tuleneda sellest, millest nad toituvad (nt suurnokk-vint, kes toitub kõva koorega seemnetest).  
Analoogilised struktuurid - eri päritolu organismide struktuurid, kus kehakuju või elundite sarnasus 
on tekkinud kohastumisel ühesuguses keskkonnas. Sarnase ehitusega, kuid erineva päritoluga. Nt hai 
uimed, pingviini tiivad, delfiini loivad on analoogilised. Nt linnutiib ja nahkhiire esijäse (ehitus on teine). 
Nt kõrbelistel Aagrika aladel tekkinud piimalillelised ja Ameerikas tekkinud kaktused. 
Homoloogiline struktuur – geenid, kromosoomid, elundid, mis on ehituse poolest sarnased. 
Homoloogilisus tõendab ühist päritolu ühisest eellasest. Nt selgroogsete loomade jäsemeluud. Linnu 
tiivas on enam-vähem kõik samad luud, mis imetajate, roomajate ja kahepaiksete esijäsemetes.  8. Paralleelne evolutsioneerumine. Parallelism – sarnane tunnus on ilmnenud liikidel evolutsiooni käigus sõltumatult. 9. Liigitekke ökoloogilised eeldused. Isoleeritus ja elupaikade mitmekesisus (rohtlad, metsa, kõrbed) . Nt Darwini vindid. 10.Keskkonnategurid, nende liigitus. Keskkonnateguri toime graafikud. Abitootilised tegurid. Fotosünteesivate organismide puhul (taimed, vetikad, bakterite alla 
kuuluvad fotosünteesivaid sinivetikad): päikesekiirgus (valgus), temperatuur, tuul, vesi (selle 
kättesaadavus), mineraalsed toiteained, Ph. Heterotroofide puhul (loomad, seened, enamus baktereid): 
päikesekiirgus (valgus), temperatuur, tuul, vesi, pH, O2.
Biootilised tegurid.  Organismide kooseksisteerimisest (vastastikustest suhetest) tulenevad  ökoloogilised tegurid. 11.Fotosünteesijaid mõjutavad abiootilised tegurid ja nende toime.  Päikesekiirgus.  Valgusnõudlus: valguslembesed, varjulembesed ja varjutaluvad liigid. Selle 
suhtelisus. Nt mänd on kõrge valgusnõudlusega. Varju talub hästi kuusk. Noor tamm talub varju, aga 
täiskasvanud mitte.  Karvad, ogad/astlad, vahakiht on taimede kehal kiirguse tagasipeegeldamiseks.  Transpiratsioon aitab keha jahutada.
Veevarustus. Taim omastab CO2 läbi õhulõhede ja vaid läbi niiskete rakuseinte. Sellega kaasneb 
veekadu ja –kulu. Osa veest kulutatakse orgaanilise aine ülesehitamiseks. Nt aeglane transpiratsioon 
(okaspuud) – õhulõhedel on punnid, mis ei lase veel ära auruda. Nt juurestiku suurus oleneb suuresti 
vee (ja mineraalainete) kättesaadavusest taime elu algusjärgus. Temperatuur. Tuul.  12.Heterotroofide rühmad. Lagundajad ehk destruendid – loomset ja taimset surnud orgaanilist ainet ensüümide abil 
lagundavad bakterid ja seened.
Nugilised ehk parasiidid – organismid, kes elavad teistes elusolendites või nende pinnal ning 
toituvad peremehe kehavedelikest, kudedest või seeditud toidust.
Röövloomad – siia kuuluvad kiskjad ehk röövimetajad, röövkalad, röövlinnud, röövputukad. Nad 
toituvad saakloomadest, kes tüüpilisel juhul surmavad. 
Taimtoidulised ehk herbivoorid – elusaist taimeosadest ja seentest toituvad loomad. 13.Heterotroofe mõjutavad abiootilised tegurid ja nende toime. Loomad, seened, enamus baktereid: päikesekiirgus (valgus), temperatuur, tuul, vesi, pH, O2. 
Vt.eelnevalt vastatud küsimust. 14.C ja N aatomite suhe eri organismide rühmades ja selle mõju organismidevahelistele  suhetele.  Taimede kehas (rakkude kestades) on suures mahus ehituslikke polüsahhariide tselluloosi ja 
hemitselluloosi ning varieeruva struktuuriga polümeeri – lingiini. Seega on taimses massis suhe 
süsinik:lämmastik kõrge, ületades sageli suhet 40:1.  
Bakterites, seentes ja loomades ületab süsinik aatomite suhe lämmastiku aatomitesse harva 8:1. 
Herbivooride põhilised jääkained on süsinikurikkad CO2 ja CH4 ja kiudained. Loomade jääkproduktid on 
N-rikkad. Herbivoorid ise ei suuda tselluloosi ja ligniini seedida, neil on mutualistlikud suhted bakterite 
ja algloomadega, kes seda suudavad ja kes elavad herbivooride seedekulglates. Nt mäletsejad nagu 
veised, putukad nagu termiidid, vihmaussid. 
Vetikad ei vaja selliseid tugistruktuure nagu maapealsed taimed ning nende suhe C:N on madal.


Eri loomaliikide ja nende eri kudede koostises on süsivesikud, valgud, lipiidid, vesi ja mineraalained. 
Taimtoidulistel on probleeme seedimisega, loomtoidulisel mitte. Viimased peavad aga tegema pingutusi
toidu leidmiseks ja püüdmiseks (toit puikleb ärasöömise vastu). 15.Millest sõltub taimede (taimeosade) söödavus? Taime söödavus sõltub tema C:N suhtest (ligniin nt.) ja mürgisusest. Organismidel on kujunenud 
füüsilised, keemilised, ehituslikud ja käitumuslikud kaitsemehhanismid ärasöömise vältimiseks. Nt tugev
kivisrakkudega kest seemne ümber, mürgised ja ülised kaitseained lehtedel ja viljakestadel, ogad, 
astlad ja karvad. Seega taimede söödavus oleneb suuresti sellest, milliseid kaitsemehhanisme sellel ei 
ole. 16.Taimede kaitsemehhanismid ärasöömise vastu. Oli 25.05.18 eksamis Mürkained. Redutseeritav mürkaine, nn kvalitatiivne mürk, mis mõjub juba väikestes 
kontsentratsioonides. Nt valge ristiku populatsiooni taimedest osad hakkavad lehtede vigastamisel 
(söömisel) eritama vesiniktsüaniidi, mis on loomadele mürgine. 
Kvantitatiivne mürk – on kehas olemas kogu aeg, kas siis, kui keegi taimedest parasjagu ei toitu. Need 
ained teevad taimeosad praktiliselt seedimatuks. Mõju tagamiseks peab nende mürkide 
kontsentratsioon olema suhteliselt kõrge, sest muidu sööja harjub nendega ära. Nt tammelehed.
Füüsiline kaitse (nt pähklitel kest). Ehituslik kaitse (nt ogad, karvad, astlad).
Seedimatuks olemine. Nt lingiin, mida imetajad ei seedi (vajavad baktereid).
Varjevärvus. Nt ritsikal roheline, rohutirtsul pruunikas.
Mimikri - kaitsekohastumuslik sarnasus. Mingi liik imiteerib ohtlikku liiki. Kaitsetu loom sarnaneb kujult,
värvuselt või käitumiselt kaitstud või mittesöödava loomaga, kellel on silmatorkav kuju või 
hoiatusvärvus. Nt kollasne-must vöödistus sirelastel ja mõnel mardikal. Mitme erineva söödamatu 
looma ühesugune hoiatusvärvus. Nt punased mürgised putukad.
Mimees – elusolendi kaitsekohastumuslik sarnanemine mittesöödava esemega (nagu nt kivi, kuivanud 
lehe vm taimeosa või väljaheitega).
Ärritavad karvad. Käitumuslikud – nt surnu mängimine. 17.Kaitsemehhanismid loomadel. Varjevärvus ( maskeerimine värviga), hoiatusvärv (eredad toonid, mis viitaksid „olen mürgine”), mimikri (peletamine ja hoiatusvärv), mimees (sarnanemine mittesöödava asjaga),  karvad (putukatel, teevad 
söömise ebameeldivaks), mürgiste ainete kuhjamine), käitumuslikud  (põgenemine, ründamine,  hoiatamine (liblika valesilmade lehvitamine)). 18.Ökoloogiline amplituud ja selle kujutamise graafikud. Oli 25.05.18 eksamis(graafiku  joonsitamine ja ühe keskkonnateguri kirjeldamine ühe konkreetse liigi põhjal) Ökoloogilise teguri intensiivsuste vahemik, milles vaadeldava liigi isendid saavad elada, kasvada ja 
paljuneda.
Optimum- ökoloogilise teguri intensiivsus, mis on organismile kõige soodsam. Toimib kõige soodsmalt –
suur juurdekasv, kiire paljunemine – orgnismide biomass kasvab
Tolerantsuspiir - ökoloogilise teguri intensiivsus, mille juures ja mida ületades organism enam elada ei
saa, organism hukkub.
Optimaalne tsoon- ökoloogilise teguri intensiivsuste vahemik, mis on organismi elutegevusele 
soodne.
Suunav valik. Elutingimuste kindlasuunaline muutumine. Asumine uude keskkonda. Keskmisest teatud
suunas erinevate organismide eelispaljunemine. Liik muutub kindlas suunas. 
Stabiliseeriv valik. Keskkonnatingimused on suhteliselt püsivad. Keskmiste tunnustega organismide 
eelispaljunemine. Kõrvaldatakse erandid. 
Destabiliseeriv valik ehk lõhestav valik.  Levialas on erinevate elutingimustega piirkonnad. Kahe 
või enama keskmisest erinevate tunnustega isendirühma eelispaljunemine. 19.Ökonišš. Põhinišš ja tegelik nišši. Ökoloogiline nišš – populatsiooni (liigi) püsimiseks tarvilike keskkonnatingimuste olemasolu 
(ökoamplituud).
Elusolend asustab elupaika või kasvukohta. Ökonišš ei ole elupaik. Ökonišš ei ole koht ,vaid konsept, 
teoreetiline üldistus. Nt siili elupaik võib olla aed, valge vesiroosi elupaik tiik. Samas on aias ja tiigis 
palju erinevaid ökonišše, mida saavad eluks kasutada erinevad bakterite, seente, taimede ja loomade 
populatsioonid. Ökonišš pigem iseloomustab see, kuidas elusolend elab, mitte seda , mis kohas ta elab.


Fundamentaalne ehk põhinišš – tarvilike abiootiliste tingimuste kompleks.
Realiseerunud ehk tegelik nišš – reaalne biootilises keskkonnas konkurentide, kiskjate, herbivooride 
ja parasiitide olemasolu korral kujunenud tingimuste kompleks. Realiseerunud nišši võime käsitleda ka 
kui liigi funktsionaalset rolli koosluses.  20.Mis on ökotüüp? Sarnaselt kohastunud organismide ühe liigi piires. Nt lillakas turbasammal. 21.Kuidas on ökoniššide kattumine seotud konkurentsiga? On proportsioonis konkurentsiga - mida sarasemad on eri populatsioonidel keskkonna kasutamise 
tavad, seda kergemini tekib konkurents. Liikide siseselt võib tekkida ka geneetilisi muutusi, mille 
tagajärjel osa isenditest on võimelised kohanema senisest erinevate keskkonnatingimustega 22.Miks elavad veeorganismid reeglina väiksemas väliskeskkonna temperatuuride  vahemikus kui maismaaorganismid? Kuna vesi jäätub 0 kraadi juures ning soojem (kui 0 kraadi) vesi vajub põhja. Jm. 23.Miks on muldade ja vesikeskkonna kõrge soolsus organismidele kahjulik? Muldades vesi liigub juurtesse läbi osmoosi, mida reguleerib soolsus mullavees ja taimes. Kui mullas 
soolsus on liiga kõrge, võib vesi taimest välja liikuda ja taimb kärbub. Vees paljud liigid ei suuda liigset 
soolsust väljutada, mistõttu samuti osmoosi tõttu tekivad probleemid. 24.Populatsiooni struktuur. Geneetiline struktuur – kirjeldab geeni alleelide sageduste mustrit ja genotüüpide esinemist 
(õite/karvkatte võimalik värvus, geneetilised haigused jm).
Fenotüübiline struktuur – organismi ehituslikud ja talitluslikud omadused. Nt taime välisehitus 
oleneb kasvukoha veerežiimist ja toitainete hulgast / kättesaadavusest. 
Fenotüüp – organismi genotüübi ja keskkonna vastasmõju tulemus. 
Vanuseline struktuur – väljendub populatsiooni vanuserühmade suhtelises osatähtsuses. Liigist ja 
uurimiseesmärgist olenevalt võib vanuserühma määrata erisuguse täpsusega (nt ühe-, kahe-, 
kolmeaastane). 
Seisundiline ehk füsioloogiline struktuur – väljendame hinnangute kaudu (nt pallisüsteem). 
Isendite olukord, avaldub elujõulisusena, mis väljendab isendite konkurentsivõime, viljakuse, toitumuse,
lopsakuse, kahjustatuse hinnangute kaudu. Nt kui rändline rõngastatakse, siis määratakse nende 
toitumust rasvavarude järgi rinnal.
Sooline struktuur (sugude suhe) – emaste ja isaste isendite arvu suhe (loomade puhul). Erinevates 
elujärkudes saab märkida soolist struktuuri. Taimedel nt ühe- ja kahekojalised taimed. 
Ruumiline (territoriaalne) struktuur – nt rühmitatud, juhuslik. 
Sesoonne struktuur – avaldub nt üheaastastel taimedel. Ka loomade puhul. Nt lehetäidel suviti neli 
põlvkonda, kui isaseid ei ole. 
Etoloogiline ehk sotsiaalstruktuur – ainult loomadel. Ühe liigi isendite suhteil põhinev 
kooselukorraldus ja ruumijaotus. Sotsiaalstruktuur hõlmab järglaste saamiseks moodustunud paare (nt 
kühmnokk-luik) ja perekondi (nt hundid). Sotsiaalstruktuur põhineb domineerimisel – hierarhial, 
territoriaalsusel (territooriumi kaitsmine liigikaaslaste eest jm).  25.Populatsiooni iseloomustavad parameetrid (demograafilised parameetrid). Populatsiooni moodustavad ühte liiki kuuluvad isendid, kes elavad ühel ajal samas paigas. Taimede 
populatsioon ehk tsönopopulatsioon. N t+1 = Nt + B – D + I – E (B – sünnid, D – surmad, I – 
immigrandid, E – emigrandid).
Üldsuurus:  1. Tihedus N/m2;  2. Elumus Lx – vanuseni x; 3. Suremus Dx – surra vanuses x; 4. 
Suremuse määr – qx=dx/lx
5. Elumuse koefits.- 1-qx
Demograafilised tabelid: 1. Iive – suuruse muutus ajas; 2. Iibe koef. %; 3. Viljakus mx-keskmise 
järglaste arvu isendi kohta vanuses x; 4. Puhas kasvukiirus – R0=Σlx*mx x=0...Ω; 5. Erikasvukiirus 
r=lnR0/T põlvkonna kestvus. 26.Kuidas eristada indiviidi? Unitaarsed ja modulaarsed indiviidid. Indiviid – isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagumatu organism, mis ainevahetuse poolest 
keskkonnaga suhteliselt iseseisev.


Modulaarne – kasvab, suurendades oma moodulite arvu, lehed, viljakehad jms. Nende suurused on 
ennustamatud, keeruline üksikisendit tuvastada.
Unitaarsed – ennustatava kasvu ja arenguga – putukad, imetajad, jms.
Kõige rohkem on liikide arvult maailmas lülijalgseid (unitaarsed). Modulaarseid liike on siiski rohkem 
(bakterid, taimed). 27.Genet, kännis, ramet. Genet (kloon) - ühe sügoodi vegetatiivselt tekkinud järglaste kogum. Geneteid eristatakse eelkõige 
taimedel ja seentel. Genet on lühend mõistest geneetiline isend. Genet saab alguse viljastatud 
munarakust ja genet on surnud, kui kõik tema moodulid on surnud. Moodul alustab elu hulkrakse 
väljakasvuna teisest moodulist ning läbib oma elutsükli, mis lõpeb surmaga (geneti eluiga ei ole 
piiratud).
Kännis – osa genetist, milles rametid on omavahel eluskudede kaudu ühenduses. Kännised on näiteks 
koloniaalsed polüübid ja võsundpüsikud. Kõigi organite uuenemisvõime korral on sobivate 
keskkonnatingimuste püsimisel kännise eluiga piiramatu.
Ramet (haru- ehk osaorganism) – potentsiaalselt iseseisev, kõigi elutegevuseks vajalike organitega osa 
kännisest (nt soontaimedel juured, lehed, vars). 28.Isendi elukäik. Ellujäämuskõverate tüübid. Elutsükkel – elujärkude järjestus organismi mingist elujärgust järglaste sama elujärguni. Isendi elukäik 
kirjeldab, kui kaua selle liigi isend tüüpilisel juhul elab, kui kaua läheb aega suguküpsuse saabumiseni, 
kui tihti isend paljuneb jm tunnused, mis omavad tähendust demograafilistele protsessidele ning 
kohasusele. Arengujärgud isendi elukäigu jooksul: 1. pre-produktiivne; 2. reporoduktiivne; 3. post-
reproduktiivne faas. Nt vanemad isendid aitavad noori valvata (hüäänid). 29.Elutabelid ja nende tõlgendamine. Elutabelites kujutatakse populatsiooni struktuuri ja dünaamikat vanuserühmade kaupa. Enamasti  koostatakse need üksnes emaste kohta. Elutabel ehk suremustabel ehk demograafiline tabel on 
suremusprotsessi arvmudel, mis kujutab põlvkonna arvulist vähenemist eluea jooksul. Elutabelis  esitatud uuritavaid tunnuseid võib olla palju, kuid harilikult on selle olulisimateks elementideks uuritava 
populatsiooni ellujäämus ja viljakus. 30.Levik ja migratsioon. Levimine. 1. Kirjeldab viisi, kuidas indiviidid eemalduvad üksteisest. Nt noorloomad karja juurest; 2. 
Populatsiooni asula või liigi levila avardumine liigiomaste levimisviisidega. Nt loomadel invasioon ja 
migratsioon.
Migratsioon ehk ränne – liigiisendite (massiline) suunatud liikumine ühest paigast teise. Aastaajaliste
ilmastikumuutuste poolt põhjustatud ränne (nt rändlinnud), loodetest tingitud ränne, sigiränne (nt 
siirdekalad); immigratsioon ja emigratsioon. Võõrliikide invasioon. 31.Selgitage keskkonna kandevõime mõistet.  Keskkonna kandevõime (keskkonnamahutavus) on populatsiooni arvukus, mille puhul populatsioon 
kasutab keskkonna varusid (toit, pesapaigad) samal määral kui need looduslikult uuenevad. 
Populatsiooni keskmine iive on 0. 32.Selgitage, miks isendite arvu kasv populatsioonis aja jooksul pidurdub ja jääb pidama  mingi kindla väärtuse juures. Paljunemise lõiv - isendid, kes panustavad rohkem paljunemisse (rohkem seemneid, suuremad 
pesakonnada), elavad tõenäoliselt lühemat aega ning kasvukiirus võib olla väiksem. Seega sigida 
ohtralt praegu ja palju vähendab võimalust sigida tulevikus. Resursid on piiratud, ei ole ruumi, 
ressursse, vett, kiirgust – lisandub konkurents 33.Eksponentsiaalne ja S-kujuline kasvukõver.  Eksponentsiaalne. Iseloomustab organismi maksimaalset võimet oma arvukust suurendada kui 
puuduvad igasugused piiravad tegurid. Looduses võib eksp. kasvu täheldada lühikestel perioodidel, kui 
toitu on külluses ning puuduvad konkurendid ning vaenlased. Sellisel juhul toimub populatsiooni 
arvukuse kiire kasv, kuigi iga konkreetse isendi paljunemine ei toimu kiiremini kui tavaliselt. 
Eksponentsiaalse kasvu mudeli eeldused: suletud populatsioon; konstantsed b ja d (ehk siis ressursid ei 
limiteeri); kõik isendid on geneetiliselt identsed; pole vanuselist struktuuri; pidev kasv. 


Logistiline. Toimub populatsiooni arvukuse kasv alguses aeglaselt, seejärel kiiremini. Edasi tänu 
ebasoodsatele faktoritele, mis on tingitud keskkonna vastupanust, populatsiooni kasv hakkab 
aeglustuma vähenenud sündivuse ja suurenenud suremuse tõttu. Seejärel mingil kindlal tasandil 
saavutatakse juurdekasvu ja keskkonnatingimuse vahel tasakaal ning populatsiooni arvukus jääb 
kõikuma mingi kindla tasandi ümber. See saavutatakse momendil kui populatsiooni arvukus saab 
vastavusse keskkonna ressurssidega. 34.Eluvormi mõiste. Mille alusel eristas Raunkiaer taimede eluvorme? Eluvorm –ökoloogilis morfoloogiliselt sarnased organismide rühmad. Ühte eluvormi arvatakse liigid, mis 
päritolust olenemata on evolutsiooni vältel omandanud ühesugused kohastumusi teatavais tingimustes 
elamiseks. Raunkiaeri liigitus põhines taimede uuenemispungade olemasolul ja paiknemisel 
ebasoodsate aastaaegade ehk kriitiliste eluperioodide (külm talv, põuane suvi) üleelamiseks. 
Põhirühmad on fanerofüüdid (mitmeaastased taimed, uuenemispungad kõrgemal kui 25 cm 
maapinnast), kamefüüdid (mitmeaastased, 0,25 – 0,3 m, kuiv võikülm kliima), hemikrüptofüüdid 
(mitmeaastased, maapinnal või mulla pinnakihis), krüptofüüdid (mitmeaastased, mullas või veekogu 
põhjas), terofüüdid (üheaastsed, ebasoodne aeg seemnetena). 35.Võrrelge r ja K strateege ja tooge välja nende peamised erinevused. Elustrateegia – olulisimate kohastumuste kogum, mis tagab liigi populatsioonidesäilimise põlvkondade
jooksul.
r-strateegiaga liigid – asustavad kiiresti uusi elupaiku, elukäike on lühike, järglasi palju. Nt ajutisi 
lokusid ja tiike asustavad liigid.
K-strateegia liigid – asustavad elupaiku, mis on tihedalt asustatud ja kus valitseb tugev konkurents 
ressursside üle. Siia kuuluvad erineva elukäiguga liigid, kes kulutavad oma varusid konkurentsivõime 
tõstmisele, mis võimaldab neil ellu jääda ja järglasi anda.
Tunnus r-valik K-valik Populatsiooni suurus Ajas muutuv Ajas konstantne Konkurents Nõrk Tugev Valik soodustab Kiire areng. Noorelt 
paljunemine. Väikesed 
kehamõõtmed. Palju 
järglasi. Produktiivsuse 
tõusu. Aeglane areng. Paljunemisaja 
edasilükkumine. Suured kehamõõtmed. 
Vähe järglasi. Tõhususe tõusu. Eluiga Lühike (taimedel alla 1 a) Pikk (taimedel üle 1 a) Suktsessioonijärk (koosluste
vahetumine aja jooksul) Varjane Hiline (kliimaks) 36.Liikidevaheliste suhtevormide tüübid: konkurents, mutualism, parasitism,  kommensalism, amensalism; näiteid. Konkurents- isendite negatiivne koaktsioon, ilmneb kui kasutatakse üht väikest resurssi nt eluruumi. 
Liigisisene ja liikidevaheline mutualism- soodustab kahe partneri levikut (sisult sümbioos).
Parasitism- eri liiki organismide toitumissuhe, mille puhul üks organism toitub teise kehavedeliksest, 
kudedest või seeditud toidust.
Kommensalism- kahe organismi suhe, mis on kasulik ühele, kuid kasutu ja kahjutu teisele. Nt bakterid 
ja algloomad mereloomade ja maismaaselgroogsete seedekulglas
Amensalism- liikidevaheline olelussuhe mille puhul ühe liigi elutegevuses tekkivad ained suruvad 
maha teise liigi elutegevuse ilma, et mahasuruja saaks kasu – sisuliselt vaid bakteritel. 37.Kisklus, taimetoidulisus, segatoidulisus.  Kisklus – röövlooma saaklooma omavaheline toitumissuhe, reguleerib saakloomade arvukust, haigete 
loomade ärasöömine parandab populatsiooni tervislikku seisundit.
Taimtoiduisus – 2 troofiline tase, elusast taimest või taimeosast toituvad loomad.
Segatoidulisus – erinevat toitu tarbivad loomad. Nt pruunkaru, metssiga, hallvares jms. 38.Liigisisene ja liikidevaheline konkurents selle mõju populatsioonidele. Gause reegel. Liigisisene – ühe liigi piires. Liikidevaheline – erinevate liikide vahel (Nt territooriumi üle ). Gause reegel 
– konkurentsi välistav reegel: kaks konkureerivat liiki, kellel on samad ökoloogilised nõudmised (üks ja 
sama nišš) ei saa püsivalt koos eksisteerida – üks süüakse välja.


39.Lotka-Volterra mudel ja selle kehtimise eeldused. Kiskja ja saaklooma vastastikku mõjutavate populatsioonide arvukuse muutumist kirjeldav 
diferentsiaalvõrrandite süsteem.
Eeldused: saaklooma populatsiooni toidulaud on piiramatu; kiskja populatsiooni toiduvarud sõltuvad 
täielikult saaklooma populatsiooni suurusest; populatsiooni muutumise määr on proportsionaalne tema 
suurusega; keskkonnatingimused ei muutu protsessi käigus ühe liigi kasuks ja geneetiline kohanemine 
on nii aeglane, et selle võib vaatluse alt välja jätta. Lotka-Volterra mudel kirjeldab populatsioonide 
arvukuse püsivat, faasinihkes olevat kõikumist. Kiskjaid ja saakloomi võib võrrandisüsteemis olla mitu. 
Sageli on isendite arv loomapopulatsioonides suurim keskmisel kiskluse tasemel.  40.Metapopulatsioonide teooria Elukeskkond koosneb sageli liigi eluks sobilikest biotoobilaikudest, mis on ümbritsetud sellele liigile 
sobimatute aladega. Selliseid laike võivad asustada väikesed osapopulatsioonid.Kuna osapopulatsioonid
on väikesearvulised, siis võivad juhusikud tegurid kahjustada nende perioodilist väljasuremist. Kui ühes 
laigus toimub osapopulatsiooni väljasuremine, siis teises laigus isendite arvukus suureneb. Osa neist 
rändab välja ja asustab tühjaksjäänud laigud. Metapopulatsioon on rändavate või passiivselt levivate 
isendite kaudu omavahel seotud ning nõda terviliku süsteemi moodustavate osapopulatsioonide 
kogum. Nt liblikate ja putukate levik sõltub toidutaime levikust. Metapopulatsioone moodustavad 
lühiajalisi elupaiku asustavad liigid (nt mererannal kasvavad taimed). 41.Saaklooma kohastumused kiskluse vastu. Käitumuslikud kaitsekohastumused: 1. Vôime peituda ja pelgupaiku ehitada (väikesed loomad); 2. 
Organiseeritud kaitse ja tööjaotus (seltsiloomad); 3. Morfoloogilised kaitsekohastumused (värvus ja 
kuju); 4. Varjevärvus – näha substraadi moodi välja; 5. Segadusvärvus – ajada kisjkate silmad kirjuks, nt.
Zebra; 6. Ehmatusvärvus – muster imiteerib suuremaid kehaosi, nt. liblikatiibadel kujutatud suured 
silmad; 7. Hoiatusvärvus – hoiatab mürgisuse eest. Mülleri mimikri – mittesöödavad liigid meenutavad 
värvuselt ja välimuselt üksteist.Bates’I mimikri – kahjutud liigid meenutavad mittesöödavaid; 8. 
Mehhaaniline kaitse: okkad (siilike), kôva kest (kilpkonn), sarved; 9. Füsioloogiline kaitse: haisunäärmed 
(skunks) vôi kôva kisa (jänes). 42.Taimede kaitsemehhanismid herbivooria vastu. Keemilised mürgid ja ka mehhaanilised kaitsed – astlad, okkad. Näiteks jänes ei söö ühe koha peal liiga 
kaua, et vôimalikust spetsiifilisest mürgist mitte üledoosi saada. Vt ka ülevaltpoolt. 43.Kiskja kohastumused saakloomade tabamiseks. Kiskjal on vastavad kohastumused. Kiskja ei tohi olla liiga edukas(enamus ajast on kiskja 
tabamisprotsent alla 50% ja isegi vähem kui 20 teatud kiskjate juures), muidu hävitab oma toidubaasi. 
Kamüflaas, koostöö, ainult siis kui kõht tühi, saagi valik. 44.Kuidas muutub isendite arv saaklooma populatsioonis kui isendite arv kiskja  populatsioonis on tasakaalutasemest suurem?  Saakloomade arv väheneb kuna rohkem kiskjaid on ringi liikumas ja saakloomi süüakse rohkem. 
Tulemus võib olla saaklooma arvukuse drastiline vähenemine kuni väljasuremine. Nt hiidkotkas ja moa 
uusmeremaal. Kui ei toimu väljasuremine siis suuresti vähenenud saaklooma arvukus viib viivitusega 
kiskjate arvukuse alla ja see tingib saaklooma arvukuse suurenemise, mis omakorda võimaldab kiskjate 
arvukuse suurenemist. Võibki tekkida võnkuv tasakaal või tekib uus püsiv tasakaal. 45.Kuidas muutub isendite arv kiskja populatsioonis, kui isendite arv saaklooma  populatsioonis on tasakaalutasemest väiksem?  Tasakaalulisest väiksem saakloomade arv limiteerib kiskjate arvu (viib seda alla). Kõikides 
liikidevahelistes suheses on vähemalt mingi viivitus sees mõnest päevast kuni mõne aastani isegi. 
Pärast viivitust hakkab kiskjate arv langema ja stabiliseerub sellise N korral, kus kiskjad suudavad 
ennast ja oma järeltulijaid toita. N võib ka osutuda ka nulliks. 46.Päikesekiirgus ja FAR. Taimkattele langev kiirgus; kiirgus  taimkattes.


Päikesekiirgus  - peamine Maal toimuvate geofüüsikaliste ja bioloogiliste protsesside energiaallikas – 
35% peegeldub tagasi, 15% neeldub atmos ja 50% aluspinnas. Otsene kiirgus S, hajus kiirgus D, 
summaarne kiirgus Q.
FAR – fotosünteetiliselt aktiivne kiirgus – 380-710 nm (inimesele nähtav 380 – 780 nm).
Taim kasvab ja areneb normaalselt kiirguste lainepikkuste vahemikus 400 – 800 nm. See lainepikkuste 
vahemik mõjutab taime kõiki tähtsamaid füsioloogilisi protsesse (Ph, fototaksis, fotoperiodism, 
idanemine, säilitusainete moodustamine jm).
Albeedo – pinna peegeldusnäitaja (0 – 1, peegelduva kiirguse intensiivsus võrreldes pealelangeva 
kiirgusega
Kiirgusbalanss – aluspinnale (muld, vesi jm) langenud ja sealt lahkunud kiirguste vahe. 47.Energiavoog läbi organismi ja läbi ökosüsteemis. Energiavoog piki toiduahelat. Oli  25.05.18 eksamis (seotud toiduahela küsimusega) Organismis. Toiduahelas. Toiduahelas. L – taimkatte poolt neelatud valgus en; GPP – primaarne kogutoodang (süsteemi poolt 
omastatud energia); NPP – primaarne puhastoodang (toodetud orgaaniline aine, kättesaadav järgmisele
troofilisele tasemele); R – hingamisenergia;  B – biomass; NU – bioloogilist str läbinud energia (nt 
seedumata toit läbi seedekulgla); I – süsteemi sisenev energiahulk (siin toiduna A – assimileeritud 
energia, E – assimileeritud orgaaniline aine - eraldatud väljaheidete, eritiste näol; SP – sekundaarne, 
tarbijate produktsioon). 
LISA: Esimene aste on rohelised taimed
Herbivoorid
Osa kaob soojusena. Päikesekiirgus muutub soojuskiirguseks. Osa hajub. 1-4% jõuab taimedeni. 
Kasutegur on väike. Ehitades orgaanilise aine kasutab ta selle enese peale, et hingata. Osa kaob eritiste
peale, seedimise käigus, et ehitada oma keha.
Hingamine on peamine. Igasugu protsessid organismis.
Loomtoidulised, kes söövad loomtoidulisi
Loomtoidulised, kes söövad taimtoidulisi.
Ökosüsteemis. Ainet saab öko –ja biosüsteem (organism) paljukordselt taas kasutada, lülitada ühe või  teise ühendi koosseisu. Seetõttu räägime aineringest. Bio –ja ökosüsteemid võtavad mitmesuguseid 
aineid keskkonnast: õhust, mullast ja veest ning annavad neid jälle tagasi. Aga – kõik organismid ja  ökosüsteemid vajavad väljastpoolt pidevat energia juurdeovoolu (valgus, toit), et korrastada oma 
struktuure, ja annavad osa energiast peegeldnunud kiirguse ja soojusena ära. Toimub pidev energia  dekontsentreerumine ja degradeerunud energia äravool (soojusenergia, eritised). Degradeerunud 
energial peab olema pidev süsteemist lahkumise võimalus.  Kokkuvõttes – bio- või ökosüsteemi läbib  pidevalt energiavoog. Energia kasutamisel põhinevad kogu elusloodus ja inimtegevus: a) Maale langev 
päikesekiirgus-energia loob oma otsese toime ja loodusliku muundumisega elusoodsa kliima; b)  orgaanilise aine sünteesiks vajaliku energia saavad esimesel troofilisel tasemel asuvad autotroofid 
Päikese valguskiirguse fotosünteesil. Tavavaliselt eristatakse kaht energia kategooriat: kineetilist  ja  potentsiaalset energiat. Energiavoog ökosüsteemis määrab ja piirab (limiteerib) järgmiseid suhteid: 1. 
Taimede-produtsentide ja loomade-konsumentide suhteid; Kiskjate ja saakloomade suhteid;  Organismide arvukust ja liigilist koosseisu koosluses. 48.Bioloogilise mitmekesisuse aspektid ja nende olulisus. Geneetiline mitmekesisus – genetic library. Geenidel erinevad alleelid – vajalik liigi säilimise ja 
evolutsiooniliste muutuste toimumise jaoks. Kas eksisteerib ideaalset genotüüpi?
Liigirikkus ehk liigirohkus - liikide arv mingis uuritavas bioüksuses, arvestamata üksuse pindala.  


Liikide mitmekesisus -  eluvormide ja arengustaadiumite mitmekesisus. Loomadel hõlmavad eri 
arengustaadiumid sageli eri ökonišše.
Struktuuri mitmekesisus – rindelisus, perioodilisus.
Erinevat tüüpi mitmekesisused võimaldavad maksimaalselt ära kasutada keskkonnaressursse. 49.Toiduvõrk. Võtmeliigid toiduvõrgus. Oli 25.05.18 eksamis Toitumissuhete võrk, omavahel põimunud toiduahelate kogum. Kõik toitumisahelad alluvad ühtsele  seaduspärasusele ning viivad produtsentidest esmaste konsumentideni, sealt edasi teiseste 
konsumentideni jne. Produtsendid ehk tootjad on organismid (autotroofid), kes anorgaanilistest  ainetestsünteesivad orgaanilisi aineid, kõikide ökosüsteemide toiduahelate esimesteks lülideks. 
Esmased konsumendid ehk taimetoidulised. Teisesed konsumendid ehk lihasööjad. Redutsendid ehk  lagundajad 50.Laguahel. Detrivooride roll ökosüsteemis.  Toiduahel, mis algab eluta orgaanilise aine esmaseist tarbijast ja lagundajaist ning lõpeb mikroobidega,
kes lagundavad orgaanilise aine mineraliseerumiseni (anorgaaniliseks aineks). Detrivoorid on 
heterotroofid, kes toituvad lagust keskonnas. Nt vihmaussid. Nad aitavad kaasa lagunemisele ja 
kõdunemisele ja toitainete ringi käimashoidmisele. 51.Elurikkuse mustrid ja gradiendid. Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus on mingi ökosüsteemi mitmekesisus. Madalamatel 
laiuskraadidel esinevat suurt liigirikkust ja kõrgematel laiuskraadidel esinevat väikest liigirikkust 
seletatakse mitmekesisuse laiuskraadilise gradiendi kaudu (poolusest troopikani). Nt suurem 
evolutsiooniline määr troopikas on seotud kõrgemate temperatuuride, suurema mutatsioonide määra, 
lühema generatsiooni aja kiiremate füsioloogiliste protsessidega. Troopikas on suurim bioom - suures 
troopilises piirkonnas on rohkem liike. Kuna troopika on suur piirkond, võimaldab see liikide suuremat 
levikuala ja seetõttu ka suuremat populatsiooni.  S eega liigid, kellel on suurem levikuala, on suurema 
tõenäosusega väiksema väljasuremisriskiga. Seda võimendab ka asjaolu, et troopika levib üle kogu 
ekvaatori, moodustades ühe katkematu ala, samas kui parasvöötme ja polaaralade regioonid on 
eraldatud mõlemale poolkerale. 52.Liigirikkuse kujunemise mudel. Liigirikkuse jaotumuse seaduspärasused looduses. a. Liike on rohkem, sest on rohkem ressursse, mida kasutada; b. Liike on rohkem, kuna on palju 
väikeseid ökonišše ehk iga liik on rohkem spetsialiseerunud; c. Rohkem liike, kuna ökoniššid kattuvad 
rohkem; d. Rohkem liike, kuna ressursse kasutatakse rohkem, populatsioonid küllastunud. 
Mida suurem pindala, seda suurem liigirikkus. Saarte uuringud: liigirikkus oleneb ka saare kaugusest 
lähimast mandrist / saarestikust ja saare vanusest.Mida mitmekesisem maastik, seda suurem liigirikkus.
Rohkem (mikro)elupaiku, mikrokliima suurem varieeruvus, varje- ja pesitsuspaikade rohkus. Liike on 
rohkem seal, kus on aset leidnud juhuslikke liikide invasioone. Liike on harilikult rohkem heades 
keskkonnaoludes kui ekstreemsetes tingimustes. Nt kuumaveeallikad ja külma veega allikad võrrelduna 
tavatemperatuuril tiikide ja ojadega. Põhjapoolkeral liigirikkus suureneb suunal põhjast lõunasse 
(laiuskraadiline gradient). Reegline liigirikkus suureneb, kui aastaajalised / sesoonsed ilmastiku 
erinevused vähenevad. 1. Mitmekesisuse tüübid ja indeksid, nende kasutamine. α – mitmekesisus on kooslusesisene mitmekesisus (lokaalne mõõde); β – mitmekesisust määratletakse 
kirjanduses erinevalt;
γ – mitmekesisus on piirkonna kogu mitmekesisus (nt liikide arv regioonis, piirkondlik liigirikkus). Kui α –
mitmekesisus sõltub produktiivsusest sageli küüru-kujuliselt, siis β – ja  γ - mitmekesisus produktiivsuse
tõustes reeglina kasvavad (α –, β – ja γ  - mitmekesisuse puhul on tegemist erinevate mõõtkavadega!). 
Indeksid näitavad kvantitatiivselt, kui palju erinevaid tüüpe (nt liike) esineb andmestikus (nt koosluses) 
ja samaaegselt võtavad arvesse, kui ühtlaselt on isendid jaotunud nende tüüpide vahel. Koosluse 
mitmekesisus näitab seda, kas antud kohas on liikide esinemine ühtlane, või domineerib mõni üksik liik 
ja teised esinevad vähese arvukusega. Shannon´i indeks - koosluse mitmekesisuse mõõt: kui liikide 
arv on uuritavates üksustes sama, on Shannon´i näitaja suurim kõigi liikide võrdse olulisuse korral (st 
liikide esinemine kooslustes on ühtlane). Simpsoni indeks - mõõdab domineerimist. Shannon´i ja 
Simpsoni indeksite väärtused ei erine omavahel oluliselt (kui ühest neist indeksitest arvutada 
võrdluseks pöördvõrdeline väärtus).


2. Miks on stabiilse ökotoni liigirikkus tavaliselt suurem kui kõrvalalade omast?  Eriti suur liigirikkus piirialadel ehk ökontonidel. Ökoton on kahe järsult erineva koosluse või 
maastikuosise siirdevöönd, mis sisaldab sageli mõlema elemente, on seepärast keskkonna poolest 
erinev ning seega liigirikkam kui kumbki kõrvalala. Tekib nn servaefekt. Ökotonid on nt metsa-ja 
saluservad, põõsastiku-rohumaa piir, veekogude kaldaalad, vabaveealad roostikus. Kultuurmaastikus on
ökotonid (hekk, metsariba) liikide konsentreerumiskohad, kompensatsioonialad (ka seente ja bakterite 
liigikus on ökotonidel suurem – lagundavad keskkonnajääke), geoökoloogilised barjäärid. 3. Liikide hävimise kiirenemise põhjused tänapäeval. Elupaikade otsene hävitamine inimese poolt. Inimpopulatsioonid kasvavad kiiresti ning hõivavad / 
hävitavad teiste elusolendite elupaigad. Suurim liikide kadu on seoses troopiliste vihmametsade 
raiumise või põletamisega. Metsad on hävimisohus ka mujal. Probleemiks ka see, et metsal ei lasta 
küpseda. Paljud liigid on seotud eluaseme kaudu vanade puudega, noortes metsades ei ole nende jaoks
pesapuid (lendorav, mitmed kakulised, must-toonekurg, kotkad). Iidne mets mahalangenud tüvede ja 
metsakuivaga – rohkem ökonišše ja seega ka liike. Eestis on vähe alles jäänud lodumetsi, ka rabasaarte 
ürgmetsi on viimastel aastatel järjest maha võetud.
Keskkonna kvaliteedi langus – keemiline saastamine, muutunud kliima. Pestitsiidide laialdane 
kasutamine, raskemetallide kontsentreerimine biosfääri inimtegevuse tulemusena. Ohustatud just 
toiduvõrgu tipptarbija nagu nt kotkad, pistrikud, kaladest toituvad veelinnud, hülged. Muutunud 
kliimatingimused mõjutavad sageli eelkõige vähearvukaid liike.
Maastike killustumine. Looduslikud ökosüsteemid esinevad väikeste ja hajutatud laikudena, nii et see
häirib liikide elutegevust (nt sigimist) ja takistab isendite liikumist ühest elupaigast teise.
Jahipidamine (sh illegaalne) ja loomade väljapüük. Hävitatud eelkõige selgroogseid, aga ka limuseid 
(karbid, kojad), koralle, putukaid, ämblikulaadseid. Ostjate huvid: trofeed, suveniirid, rahvameditsiin, 
(karus)nahk, lemmikloomad. Jahipidamine ärina tuleb sageli keelata või hoida kontrolli all. 
Traditsioonilise kultuuri esindajatel tuleks võimalusel säilitada õigus pidada jahti oma tarbeks 
(vihmametsades päriselanikud, kihnlased, induiidid jt).
Võõrliikide mõju. Võõrliigid on liigid, mis on sattunud alale inimese tahtliku või tahtmatu tegevuse läbi
ning mis looduslikul teel alale ei satuks. Suured majanduslikud kahjus (nt rändkarp Põhja-Ameerikas), 
koosluste vaesestumine (hiid-karuputked Lätis, hõbekoger ja ümarmudil Eestis). Eriti ohtlik saarelistes 
tingimustes – saarte asukad väga tundlikud võõrliikide suhtes, sest saarte elustik on pikka aega püsinud
isolatsioonis. 
Tolmeldajate puudumine. Põhjuseks võib olla tolmeldajate hukkumine pestitsiidide mõjul, 
tolmeldajate elupaikade kadumine või nende jaoks uute parasiitide levimine. 4. Liigikaitse põhjendused. Eetilised. Elu on püha, imetlusväärne. Võim eeldab vastutust. Kaitse järeltulijate jaoks. Esteetiline 
väärtus. Asja olemasolu teadmise väärtus. Seostub isikliku vabaduse probleemiga. Tulevase 
kasutamise võimalused. Sordiaretuses, biotõrjes, ravimiteks. Ökoloogilised teenused. Atmosfääri 
gaasilise koosseisu hoidmine. Kliima hoidmine, stabiliseerimine. Aineringete ülalhoidmine. 
Loodusliku isepuhastusvõime tagamine. Üksikliigid on lülideks toiduvõrkudes. Hävitatud taimeliik 
põhjustab hävimisohu tekke keskmiselt 10 – 30 putuka- ja selgroogse looma liigile. 5. Mille poolest erineb primaarne suktsessioon sekundaarsest? Primaarne suktsessioon – kooslus kujuneb seni asustamata alale (kaljud, luited).
Sekundaarne suktsessioon – teine kooslus tuleb varasema koosluse asemele, toimub tavaliselt peale
suuri muutusi keskkonnas. 6. Selgitage, miks kooslused suktsessiooni käigus vahelduvad. Kui ökosüsteemi iseregulatsioon lakkab toimimast, muutub ökosüsteemi kuuluvate populatsioonide arv 
ja arvukus. Selle tulemusena võib üks ökosüsteem asenduda teisega. Näiteks kuusiku maharaiumise 
järel hakkavad raiesmikul esmalt kasvama valguslembelised rohttaimed ja seejärel lehtpuud: hall lepp, 
arukask jne. Need kasvavad kiiremini kui seemnest arenevad kuused. Selle tulemusena asendub üks 
metsatüüp teisega. Kui aga noored kuused sirguvad, siis varjutavad nad lõpuks valguslembesed 
lehtpuud ning kuusik taastub. Seega võivad ökosüsteemides toimuvad muutused olla pöörduvad. 
Looduses võivad aset leida ka pöördumatud muutused, mis sageli on tingitud inimtegevusest. Kui 
keskkonna saastatus ületab enamiku organismide taluvusläve, siis ökosüsteem ei asendu teisega vaid 
hävib.


7. Miks suktsessioon peatub? Suktsessiooni lõppjärguks on ökoloogiline tasakaal ehk ökosüsteemi enam-vähem püsiv seisund, milles 
koosluste liigiline koosseis ja ruumiline struktuur on rikastunud ja püsiv ning aine- ja energiabilanss on 
nullilähedane.  8. Millised muutused toimuvad ökosüsteemide produktiivsuses, hingamise intensiivsuses ja biomassi akumuleerumises suktsessiooni käigus?  Suureneb biomass ja hingamine, väheneb produktiivsus. Suureneb liigiline mitmekesisus (erinev 
sekundaarse ja primaarse suktsessiooni korral). Muutub erinevate strateegiatüüpide esindatus. 
Mullateke. 9. Klimaatiline ja edaafiline kliimaks. Koosluste arengu püsiv lõppjärk, mida iseloomustab keerukas ruumiline struktuur, produktiivsuse ja 
biomassi ligikaudne püsivus, kindlaks kujunanud mullaprofiil ja liigiline koosseis. Suktsessioon on 
lõppenud. Fluktuatsioonid ja klimaatilised muutused jätkuvad. Näited Eestist: rabad ja põlismetsad.
Klimaatiline – klimaatilise regiooni kliimaks, üks kliimaks. Eestis nt laanekuusik.
Edaafiline – mullastiku teguritega iseloomustatav kliimaks, mitu kliimaksit. Eestis nt. kuivendamata 
raba. 10.Väikeste populatsioonide dünaamika. Väikeste populatsioonide geneetilised  probleemid. Väikeste populatsioonide puhul individuaalsete isendite ellujäämine sõltub liigikaaslastest – tekivad 
adaptsioonid, mis vähendavad sellist sõltuvust, mis päästaks väikeseid populatsioone väljasuremisest. 
Allee effekt – paljunemise ja ellujäämise võimekused kasvavad seoses populatsiooni kasvuga. Väikeses 
populatsioonis on geneetiline varieeruvus madalam. Looduslike tingimuste muutudes ei pruugi 
populatsioonil olla sobivat genotüüpi muutunud tingimustes ellujäämiseks ning paljunemiseks. Nt. 
risttolmlevates populatsioonides (kuninga-kuuskjalg on risttolmleja) võivad populatsiooniarvukuse 
kahanedes ja iseviljastumise osatähtsuse suurenedes avalduda kahjulikud retsessiivsed alleelid, mis 
päritakse mõlemalt vanemalt 11.Elurikkuse tulipunktid. Liike on maal 5-50 miljonit. Liigid pole jaotunud ühtlaselt, nad on koondunud troopikasse, kus on 
aktiivne liigitekke protsess. 12.MacArthuri-Wilsoni biogeograafiline saarte tasakaaluteooria. Saarte uuringud. Liigirikkus oleneb ka saare kaugusest lähimast mandrist/saarestikust ja saare 
vanusest. Sisserändemäär väheneb kauguse suurenemisega saare ja liikide päritoluala vahel ja 
väljasuremismäär väheneb saare suuruse kasvuga. Liikide arv saarel ei tohiks oluliselt muutuda, kui 
tasakaal on saavutatud. Toimub pidev liikide vaheldumine saarel, kuna mõned liigid surevad välja ja 
teised rändavad sisse. Väikestel saartel saab elada vähem liike kui suurtel ja liigirikkus on väiksem 
kaugematel saartel kui mandrilähedastel. KONTROLLTÖÖS VASTATUD KÜSIMUSED: 13.Produktiivsus, puhastoodang ja kogutoodang. Primaarproduktsioon.  Produktiivsus – organismi, koosluse või muu biosüsteemi bioproduktsioonivõime. Reaalses elus  maksimum võime ei realiseeru (nt sportlane ei saa anda maksimumi).
Puhastoodang (netoproduktsioon, N1) – taimede elutegevuseks on salvestatud energia ning seetõttu  ladestatakse taime kudedesse väiksemal energiahulgale vastav kogus orgaanilist ainet (=primaarne 
puhastoodang). N1 = P1 – R1 (R1 = elutegevuseks kulunud energia). Norm on N=0. Kasvuks on vajalik  N=1.
Kogutoodang (brutoproduktsioon) - mingis ajavahemikus fotosünteesis, kemosünteesis ja valmis  orgaanilisest ainest toitumiselassimileeritud energiakogus või sellele vastav aine hulk biomassiühikutes
Primaarproduktsioon (esmatoodang, P1) – autotroofse organismi poolt salvestatud energia hulk   (moodustab toiduahela esimese astme kogutoodangu).   14.Produktsiooni määra väljendamise võimalused.   Massiühikutes.   Biomassissisalduva energiahulgana (Nt 5 kg jänest vs 5 kg puitu).   Süsiniku massi ühikutes.  Pindala või ruumiühiku kohta ajaühiku jooksul. 


15.Millised on produktiivsemad ja millised vähem produktiivsed ökosüsteemid? Kõrge produktsiivsus on võimalik looduslikes ja kunstlikes ökosüsteemides seal, kus abiootilised (eluta  loodusest põhjustatud) tegurid on soodsad. Ning eelkõige seal, kus ökosüsteemi siseneb väljaspoolt 
peale päikeseenergia veel lisaenergiat. Nt teatud liiki troopilised vihmametsad – lisaenergia andjaks tuul ja vihm. Suudmealad – jõe voolu energia ja tõusuvee energia – vool ja tõusuvesi toovad kaasa 
toitaineid, eemaldavad liigse detriidi, segavad toitainerikast vett toitainete poolt vaesustunud veega.  Haritaval maal – kütuse energia (masinad), inimeste ja loomade töö (toidust saadud energia). Eestis nt 
delta roostikud, segametsades ja okasmetsades. Madal produktiivsus nt kõrbetest. Eestis nt  liivaluidetel. 16.NPP suuruse muutumine laiuskraaditi maismaa- ja vee-ökosüsteemides.  NPP = Netoprimaarproduktsioon - alus heterotroofide eksisteerimisel. Produtseerivad foto -ja  kemosünteesivad organismid.
Erinevates bioomides on erinev fotosünteetiline kasutegur. Kõrg –ja tundraaladel alla 1 %, rohumaadel  2-3%, kõige produktiivsemates ökosüsteemides 4-5%. Maismaal on suurima NPP-ga laialdased alad 
levinud troopikas. Mereökosüsteemides suurematel laiuskraadidel (parasvööde, artktiline vööde). Meie  planeedi maismaa-osal varieeruvad suurtes piirides järgmised NPP mõjutavad tegurid: taimedele 
kättesaadav päikesekiirgus, vesi, mineraalsed toiteained, temperatuur.  Suures osas maismaast kontrollib NPP väärtusi vee kättesaadavus. Suhkur toodetakse veest ja CO2-st.
Veepuudusel ei saa fotosünteesida. Fotosünteesil toodetavast suhkrust sünteesitakse kõiki orgaanilisi  aineid. Vesi on rakkudes lahuseks, mida peab olema teatud hulgas. Vee kaudu saab taim mullast 
mineraalaineid. Veepuudusel paneb taim õhulõhed kinni ja ei saa end jahutada ning fotosüntees ei saa  toimuda. 
Kontrollib ka temperatuur. Liiga kuum (valgud muunduvad) või külm temperatuur – eluprotsessid  aeglustuvad või peatuvad. NPP sõltuvus vegetatsiooniperioodi pikkusest (talvel taim ei sünteesi). NPP ja
mineraalsete toitainete kättesaadavus.  Vee-ökosüsteemides määrab NPP väärtuse päikesevalguse intensiivsus koos taimede toitainete 
kättesaadavusega.  17.NPP limiteerivad faktorid vee-ökosüsteemides. - Mageveekogudes on NPP-d limiterivaks teguriks sageli fosfor P, mereökosüsteemides lämmastik 
N. Kui maismaa-ökosüsteemides vähendab N ja P puudus NPP-d sageli 1,2 ... 1,4 korda, siis vee- ökosüsteemides võib N puudus vähendada NPP-d 10 korda ja P puudus 20 korda.  Maismaal 
võtab taim N ja P mullast. Veetaimed võtavad veest. Kui N ja P tase on 0, siis on tase ka  veetaimede jaoks kohe 0. Maismaatamede jaoks on N ja P mullas kinni teatud ainetes ja 
vabaneb järk-järgult tänu mikroorganismidele.  Mereökosüsteemides, eriti jõgede  lehtersuudmetes ja rannikualadel on NPP-d limiteerivaks teguriks lämmastik N. Lisaks Fe puudus 
- 20% maailmamerest on limiteerivaks elemendiks Fe. Merre Fe puistamisel füto –ja zooplanktoni arv kasvab. Viib vee ökosüsteemi paigast – me ei tea pikaajalist mõju kõigile ökosüsteemi 
osadele.  18.Liebigi miinimumireegel. Mingil alal (kasvukohas) piirab taimekasvu kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi nõudlusi kõige 
vähem, s. t. mis on kõige lähemal ökoloogilise amplituudi miinimumile.. Seega tõde, et nõrgem lüli  määrab kogu ahela tugevuse, on kehtiv ka siin. Kui näiteks mullas ei ole piisavalt vett, ei saa taim 
kasutada mulla kõrget viljakust, s. t. kui puudub kas või üksainus eluvajalik element, on taimekasv  häiritud teiste elementide küllusest olenemata. 19.Energiavoog põllumajanduses. Põllukultuuride suur saak on võimalik tänu suurtele energia kulutustele, mida selle nimel tehakse: Maa  harimine (kündmine, äestamine); Väetamine; Niisutamine / kuivendamine; Sordiaretustöö; Kahjurite 
tõrje. Võimalikult kõrge produktsiooni saavutamise tagaajamisega põllumajanduses käib kaasa kõrge 
energiakulu (peamiselt fossiilsete kütuste energia), mulla ja ümbritseva keskkonna degradeerumine  (mulla vaesustumise eri aspektid, ületallamine – mulla tihenemine, haritava maa erosioon, ümbruse 
saastumine mürkkkemikaalidega, ümbruse elustiku vaesustumine). 20.Fotosünteesi kasutegur; selle suuruse näiteid erinevatest taimekooslustest.  Fotosünteesi kasutegur ja kiirus sõltuvad valguse tugevusest, süsihappegaasi konsentratsioonist õhus, 
taimede varustatusest vee ja mineraalainetega, taime füsioloogilisest seisundist, temperatuurist, lehe  vanusest ja taimeliigist. Kasv on seda intensiivsem, mida intensiivsem on fotosüntees ja mida 
tagasihoidlikum on hingamine. Hingamiseks kulub metsakooslustes suhteliselt suur osa kogutoodangust - ligi 50%. Veel suuremad on hingamiskaod troopilistes vihmametsades, kus R = 70 ..80%. Seevastu 
rohttaimekooslustes, kus fotosünteesis osaleb suurem osa taimsest massist, eriti aga planktonis, kus  kõik rakud sünteesivad orgaanilist ainet, suhe R läheneb 10-le. Vastavalt produktsiooninäitajatele ja 


-kadudele muutub koosluses aja jooksul aastane juurdekasv. Noortes metsakooslustes, kus  lehestikumassi kohta on veel suhteliselt vähe varte- ja juurtemassi, on biomassi juurdekasv intensiivne. 
Hiljem netoproduktsioon hakkab vähenema, hingamiskaod aga suurenevad edasi. Mida suuremaks  kasvavad puud, seda suurem on kudede hulk, mida lehestik peab “ülal pidama”: selle tulemusel kogu 
fotosünteesi toodang võib kuluda vaid lehestiku uuendamiseks ja hingamiseks ning täiendavaks  juurdekasvuks sellest ei jätku (aasta jooksul juurde kasvanud osa on võrdne varisena väljalangeva 
ainehulgaga või isegi viimasest väiksem). Taim kasvab ja areneb normaalselt samas kiirguste lainepikkuste vahemikus (400 – 800 nm). See 
lainepikkuste vahemik mõjutab taime kõiki tähtsamaid füsioloogilisi protsesse 21.Taimekoosluse maksimaalse produktiivsuse printsiip. Taimed toodavad olemasolevates tingimustest maksimaalse võimaliku produktiivsuse ja kasuteguriga. 
Olemasolevad tingimused võivad olla soodsad, võivad olla ebasoodsad, aga printsiip kehtib (niipalju, et  olemasolevate tingimuste hulka kuuluvad ka taimede endi omadused). 22.Miks on kõrge produktiivsusega taimekooslustes liigirikkus tavaliselt väiksem kui  keskmise produktiivsusega kooslustes? Konkurents?  23.Lämmastikuringe. Nitrifikatsioon ja denitrifikatsioon, nende protsesside toimumise  eeldused. Lämmastikuringe on N tsükliline liikumine eluta loodusest elusasse ja sealt tagasi elutusse. N-ringe 
hoiab üleval peamiselt organismide elutegevus. Ringe käigus muutub N o-a ja valents, moodustub  orgaanilisi ja anorgaanilisi ühendeid. Lämmastik on aminohapetest – valkude ehituskivid. Valgud on 
organismi ehitusmaterjal. DNA koostises. Lämmastikku leidub kõige rohkem: I – atmosfääris; II –  litosfääris.
Eluta loodusest loodusesse: Litosfäärist: vulkaaniline aktiivsus ja vete uhuv tegevus. Atmosfäärist  seotakse inertne N2: mikroorganismide (nt mügarbakterid) poolt ammooniumioonina orgaanilise aine 
koosseisus; abiootiliste tegurite (nagu kosmiline kiirgus, langevad meteoriidid, välgulahenduse mõjul  ammoniaagina maapeale) 5-20 kg N/ha aastat; inimese poolt: 1. Tahtlikult – väetiste tootmine, 
liblikõieliste kultiveerimine; 2. Tahtmatult – sisepõlemismootorite töö käigus. Tagasi elutasse: N vabaneb tagasi atmosfääri bakteriaalsel denitrifikatsiooni; ammoniaagi lendumisel 
põllumajandusest (sõnnikust, virtsast); vulkaanide tegevusel. Nitrifikatsioon – ammoniaagi oksüdeerumine bakterite toimel nitritini ja nitraadini. Nitrifikatsioon 
toimub peamiselt mullas, tekivad vees hästi lahustuvad soolad, mis võivad muldadest välja uhtuda.  Denitrifikatsioon – nitraadi ja nitriti gaasilisteks oksiidideks redutseerimise protsess, mis toimub läbi 
mitme vaheetapi. Protsessi tulemusena tekivad lämmastioksiid ja dilämmastikoksiid, mis võivad hiljem  redutseeruda molekulaarseks lämmastikuks. Selles protsessis on elektrondoonoriks orgaaniline aine. 
Toimub: anaeroobsetes tingimustes; peab olema nitraate; Kohad: veekogude põhjad, liigniisked mullad,  märgalad (lamminiidud, pajustikud. Samas rabades nt ei ole nitriteid). Kui denitrifikatsioon jääb alla N 
sidumisele, kogunevad nitraadid. Näiteks mulda - muldade toitesus tõuseb. Vette – näiteks kaevuvee  muutumine mittestandartseks, joogikõlbmatu. Maailmamerre – hapestumine ja ookeanielustiku 
kahjustumine. Ainuke N-ringet tõhusalt sulgev protsess.  24.Fosforiringe. P liikumine eluta loodusest elusasse ja tagasi. Vajalik selgroogsetele luustiku jaoks; rakumembraanide 
moodustumiseks. Oksüdatsiooniaste ringes ei muutu. P gaasilisena atmosfääris ei esine. Kõige enam  litosfääris (ladestub settekivimites ja graniidikihis), biomass (organismides fosfaatidena). 
Jõuab atmosfääri veeringlusega (voolav vesi uhub settekivimitest fosfori välja). Biosfääri jõuab  maakoorest (juurte, vee liikumise kaudu) – osa vooluveega siseveekogudesse – merre. Osa P soolasid 
sadeneb veekogudes pidevalt põhja. Vähesel määral ka vulkaanipursetega. Tagasi maale jõuab läbi biootilise tee: nt veelindudega. Merest mööda jõgesid maismaale liikuvad 
siirdekalad (nt särg). Abiootilise teega: maakerkimine. Fosforit on looduses taimede omastaval kujul  väga vähe. Kohe kui liigub, siis seda seotakse ja võetakse tagavaraks. 25.Süsinikuringe. Süsihappegaasi ja metaani osa süsinikuringes. Süsinikuringe on atmosfääri ja veekogude vaba süsinikdioksiidi ning mulla, kivimite ja veekogude  karbonaatide ja vesinikkarbonaatide tsükliline muutumine orgaaniliste ühendite redutseerunud 
süsinikuks ja tagasi. Ringe ei ole tänapäeval tasakaalus. Lisasüsinik koguneb atmosfääri  süsinikdioksiidina. Põhjustab kasvuhooneefekti suurenemist, muudab veed happelisemaks (mõjutab 
elusolendite paljunemist, limuskite ja molluskite karbid ei moodustu normaalselt – õhemad ja  hapramad). Peamiselt litosfääris (setetes ja graniidikihtides) ja Hüdrosfääris. ERALDI EKSAMIS OLNUD KÜSIMUSED: Bioloogiline mitmekesisus. Kaks saart.


Mis asi on bioloogiline mitmekesisus? Võrdlemine saarte vahel. Liigid, DNA ja keskkonna võrdlus
Arvuliselt kus on rohkem erinevusi. Haruldane mitmeaastane taim. Tervislik seisund
Vanuse struktuur. Populatsiooni struktuuri uuritakse. Populatsiooni geneetiline struktuur.
Ökonišš. Kooslused on erinevad, kus elada ja kuhu kasvada.
Näiteks: Järvedm jõed, kaldad ja puisniidud. Saab teha DNA analüüsi. Seemnepanka on raske kätte saada mullast. https://moritz.botany.ut.ee/~olli/LPrax/Teooria.html Sümbioosid.
Mükoriisa. ehk seene juur on kompleksorgan, mis moodustub seene ja kõrgema taime juurte vahel.  Mükoriisa ongi seeneniitidega kaetud ja/või läbipõimunud taimejuur.  Mügarbakterid. on perekond gramnegatiivseid mullabakterid, kes seovad õhust lämmastikku. Koduloom, inimeste sees bakterid, vetikas ja seen, hobune ja ümaruss, mäletsejatel bakterid toidu 
seedimiseks. Kuidas liigub päike taime sisse/sees? Taimed saavad selle energia päikesevalgusest. Valgus neeldub lehes ja ergastab pigmendi 
molekulid. Ergastatud klorofülli molekul kaotab ühe elektroni. See elektron liigub ühelt  molekulilt teisele ja seda nimetatakse elektronitranspordiahelaks. Igal astmel vabaneb veidi 
energiat. Seda energiat kasutatakse ATP sünteesiks. Nüüd aga on klorofülli molekulis üks vaba koht  uuele elektronile. See elektron saadakse vee molekuli lõhustumisel. Vesi siseneb taime juurte kaudu 
mullast ja on fotosünteesi toimumiseks üks olulisi komponente. Vee lõhustumiseks on samuti vaja  päikeseenergiat. Vee molekul lõhustub hapnikuks ja vesinikioonideks. Moodustunud hapnik väljub 
lehest läbi õhulõhede ja seda kasutavad hingamiseks teised taimed ja loomad ning ka seesama taim  ise.