Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Seminar John Locke (0)

Filosoofia - Filosoofia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Millised on loomuseisundi omadused Locke järgi?
  • Millised võimud on inimestel loomuseisundis?
  • Milline on poliitilise ühiskonna tekke jaoks tarviliku kokkuleppe spetsifiika?
  • Kuidas Locke mõistab sõjaseisundit?
  • Mis roll on sõjaseisundi ideel arutluses ühiskonda astumisel?
  • Kuidas Locke mõistab orjandust?
  • Mis õigustab eraomandit Locke järgi?
  • Kuidas tekib eraomand maale?
  • Millal said need tema omaks?
  • Kui ta sõi Või kui ta neid keetis?
  • Kui ta need koju tõi?
  • Mis oli varem kõigi ühiseks kasutamiseks?
  • Kes vee kaevust välja tõmbas?
  • Kui palju ta on meile andnud?
2. seminari küsimused
  • Millised on loomuseisundi omadused Locke järgi?
    Loomuseisundi omadused peegeldavad inimese algseid tõekspidamisi ning iseloomulikke omadusi – tihtipeale ka seda miks meid loomadest eristatakse. Nendeks on enesearmastus , ligimesearmastus, vabadus, vendlus, võrdsus, kui ka valetegude ja verevalamiste vastutegude ehk karistuste määramine. Locke tõdeb, et ligimese ja enesearmastus võib karistusotsust mõjutada, seega ongi ehk mõistlikum seda täide saata erapooletul ning võõral, kuid asjaga kursis oleval isikul. Locke määratleb selgelt ära teise inimese verevalamise, kui valeteo, lubades verevalajale vastata samaga (Kaini näide). Ka tuleks võõramaalasel austada siiski selle maa tavasid ja reegleid, karistada võiks igat kuritegu nii nagu peremeesriigi esindaja ihkab. Ka võib käsitleda teist inimest loomana ning ta tappa tehtud kuriteo eest, kui ta on ühiskonnast irdunud ning Jumala antud täiemõistuslikkuse kaotanud.
  • Millised võimud on inimestel loomuseisundis?
    Võim iseenda ning võrdsuslikkuse üle. Võim teise olevuse elu võtta, kui tema elusolemisest saab väiksem kasu kui surmast. Inimesel on võim enda tegusid ja vara oma äranägemise järgi kasutada. Inimesel ei ole võimu teha kurja ning võtta elu endalt, ligimeselt- teiselt inimeselt. Samuti ei ole tal õigust kahjustada teise vara ning vabadust. Inimesel on ka võim teist karistada nii, et tehtu talle ebasoodsaks muutuks ja seeläbi kahetsust tunneks. Samamoodi on inimestel õigus nõuda kahjutasu , ka kannatuste põhjustajal ebaausa karistuse korral.
  • Milline on poliitilise ühiskonna tekke jaoks tarviliku kokkuleppe spetsifiika?
    Poliitiline keha tekib kahe osapoole vahel kogukonnana siis kui leppe tulemusena on kahe poole isiklik loomuvabadus lõhutud ning kehtib jagatud loomuolemus. Kaubandusleppeid võrdluseks toov Locke tõdeb, et näiteks kahe saare kaubanduslepped ei taga poliitilise ühiskonna teket. Ühist peab olema rohkem.
  • Kuidas Locke mõistab sõjaseisundit?
    Sõjaseisund on vaenu ja vägivallatsemise ning selle õhutamise seisund. Sõjaseisund on oma tegude või sõnadega aegamööda ettekavatsetult teise inimese elu võtmise kavatsuste avaldamine. See paneb nö ohvri sõjaseisundisse, ehk kohustab teda kaitsma kõige võimalikuga, et enese elu päästa. Locke mõistab sõjaseisundit kui alustab lihtsamate võrdluste toomisest kahe inimese vahelisel tasandil, kuhu ka suurem sõjategevus tegelikult tavaliselt taandub. Sõjaseisundiks defineerib Locke ka seda, kui teist inimest üritatakse võimule vägisi allutada, teda oma orjaks mutes. Ka läheb sinna alla vargus, kus tänapäeva inimesele küllalt metafooriliselt tunduvale varguse mõistmisele kui orjusele allutamisele on lubatavaks karistuseks surm. Varguse ohver võib toimingut käsitleda kui tema omandit ihkava teona, järeldades, et varas ka veel midagi muud ihkab. Vägivaldse varguse korral näiteks elu, mistõttu ohvril on õigus end kaitsta ning tasuda vargale surmaga kui suudab.
  • Mis roll on sõjaseisundi ideel arutluses ühiskonda astumisel?
    Ühiskonnas lõpeb sõjaseisund siis kui otsene oht inimese elule on möödas ning erapooletu kohtunik või lepitaja suudab osapooled rahustada, neile määratud teatud koormised üksteise suhtes. Suudab nende toimingute tõttu ära hoida konflikte ka tulevikus ning säästa mõlema osapoole elu. Ühiskonnas, kus ei eksisteeri vastavaid lepitajaid kehtib mõlema osapoole jaoks loomuvabadus ning sõjaseisund kestab kuni kummagi osapoole eksisteerimiseni või ka näiteks tüli algataja kartuses ise elu kaotada, teeb ettepaneku kahju heastamiseks ning ohvri elu säästmiseks. (vastastikune kokkulepe).
  • Kuidas Locke mõistab orjandust?
    Orjanduse defineerib Locke kui maise lokaalse võimu järgi elamist, mille alla ei kuulu ühiskonnas ühiselt vastu võetud seadused ja otsused. Orjus on teise inimese tahe ning tihti ka vägivaldne sund enda heaks teist tööle panema. Inimesel ei ole endalgi oma elu üle võimu, ammugi ei saa teine siis seda ära võtta. Küll aga kui kaotab inimene oma süü läbi õiguse elule oma tegude eest, võib teine tema siit ilmast lahkumist pikendada teda enda kasuks tööle ärgitates. Sellist sundtöö-orjandusliiki Locke respekteerib. Samas möönab ta, et see pole muudkui sõjaseisundi edasikestmine. Kui aga ori arvab enda elu orjuse viletsusest suurema olevat, tõmbab ta endale sellega surma kaela. Seda ta tõenäoliselt ka soovib. Sõjaseisund kestab niikaua , kuni ühepoolselt ohvriks langenu lepingu lõpetamisele isandale soovi avaldab.
  • Mis õigustab eraomandit Locke järgi?
    Eraomandit õigustab Locke järgi siiski teistest eristumine jõukuse, enda toitmise ning ka müügiks tootmise vajalikkusega. Sellest, et ise ära elada end omandiga toita, on vähe. Müügist saadud tulu loob eelise arengule ning järjest kasvavate kapriiside rahuldumisele. Teistele paraja suuruse ja omadustega maa jätmine õigustab ka eraomandi tekkimist. Kui üks on joonud vett ning teine suurte sõõmudega kulistanud, siis esimene sellest vaesemaks ei jää. On ju palju samasugust vett jões, et kõikide vajadusi rahuldaks.
  • Kuidas tekib eraomand maale?
    Locke toob näiteks õunte korjamise metsõunapuude alt, mis on ühiseks kasutamiseks. Tema mõistu järgi saab see eraomandiks siis, kui selle nimel on tööd ja vaeva nähtud, teised on sellega päri ning kelleltki ei võeta midagi ära. Eraomand on õigustatud siis, kui teistele samaväärset maad veel piisavalt jääb. Ei ole ju ebaaus võtta täpselt niipalju maad, et alles jääb ühiskasutatavat maad niipalju, et ka teine saaks eraomandiks kuulutada niipalju kui ta harida jõuab.
    JOHN LOCKE, Teine traktaat valitsemisest Essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist

    Tõlkinud Alar Kilp


    1-5 ptk
    1. PEATÜKK
    1. Eelnevas arutluses1 on näidatud:
    1. Aadamal polnud ei isaduse loomuliku õigusena ega otsese annina Jumalalt sellist võimu oma laste üle ega omandiõigust maailmale, nagu on väidetud;
    2. kui tal oligi, siis tema pärijatel polnud sellele mingit õigust;
    3. kui tema pärijatel ka oleks see õigus olnud, ei ole siiski olemas loomuseadust ega Jumala kehtestatud seadust, mis määraks kõigis võimalikes olukordades üheselt ära nii õige pärija kui pärimisõiguse ja sellest tuleneva võimu edasikandumise;
    4. kui see olekski olnud ära määratud, siis on juba väga ammu täielikult kaduma läinud teadmine sellest,milline on Aadama järeltulijate vanim liin; järelikult pole inimkonna rasside ja maailma perekondade hulgas tänasel päeval enamühtegi, kes oleks teisest üle ja kes võiks pidada end vanimaks perekonnaks ning omada sellist pärimisõigust.
    Kui kõik need väited on selgelt esitatud, nagu ma arvan, et nad on, siis pole võimalik, et tänased maapealsed valitsejad võiksid saada mingitki kasu või tuletada väikseimatki õigustust sellest, mida peetakse kogu võimu allikaks — Aadama isiklikust omandiõigusest ja isalikust kohtumõistmisest.2 Järelikult see, kes ei nõustu väidetega, et kogu valitsemiskord [ Government ]maailmas tuleneb ainult jõust ja vägivallast ning et inimesed elavad üksteisega koos üksnes metselajate reeglite järgi, kus võim on kõige tugevama käes, luues niimoodi tingimused lakkamatuks korratuseks ja kurjuseks, rahutusteks,mässuks ja vastuhakuks (asjadeks, mille vastu sellise seisukoha järgijad nii valjult protestivad)—see peab paratamatult leidma teistsuguse alguse valitsemiskorrale, teistsuguse päritolu poliitilisele võimule, ning teistsuguse viisi selle kandjate kujutamiseks ja mõistmiseks, kui Sir Robert Filmer seda meile on õpetanud.3
    2. Ma arvan, et seetõttu oleks sobiv välja öelda, mida mina pean poliitiliseks võimuks. S.o et poliitilise võimukandja võimu alama üle saab eristada isa võimust laste üle, peremehe võimust
    sulase üle, mehe võimust naise üle ja isanda võimust orja üle. Teinekord satuvad kõik need erisugused võimuvormid kokku ühes ja samas inimeses, kuid tema vaatlemine lähtuvalt neist erinevatest võimusuhetest aitab meil eristada neid võimuliike üksteisest ning osutada erinevustele riigivalitseja, perekonnaisa ja galeerikapteni vahel.
    3. Niisiis , poliitiliseks võimuks pean ma õigust teha seadusi surmanuhtluse ja sellest tulenevalt ka kõigi väiksemate karistuste tagatisega, et korraldada ja kaitsta omandit ning rakendada ühiskonna jõudu seaduste täideviimisel ja riigi kaitsmisel võõramaise ülekohtu eest — ja seda kõike üksnes avaliku hüvangu nimel.
    2. PEATÜKK. LOOMUSEISUNDIST
    4. Et mõista poliitilist võimu õigesti ja tuletada see tema algusest, peame võtma arvesse seisundit, milles kõik inimesed asuvad loomupäraselt — see on täieliku vabaduse seisund korraldada oma tegevust ning käsutada oma vara ja isikut loomuseaduse piirides nii, nagu neile endale õige tundub, küsimata kelleltki luba ja sõltumata teiste inimeste tahtest.
    See on ka võrdsuse seisund, milles koguvõimja kohtumõistmine kuuluvad igaühele, kusjuures kellelgi ei ole seda rohkemkui teiste. On ilmne, et samast liigist ja klassist olendid, kes sünnivad samasuguste looduslike eelduste ja võimetega, peaksid olema võrdsed ka üksteise suhtes, väljaspool allumist või allutamist, kui just nende kõigi Isand ja Valitseja ei sea oma tahte avaliku teadaandmisega ühte teisest ülemaks egamäära väljavalitut avalikult ja ühemõtteliselt ametisse, kus tal on vaieldamatu õigus
    omandile ja ülemvõimule.
    5. Seda inimeste loomupärast võrdsust peab arukas Hooker4 nii iseenesestmõistetavaks ja vaieldamatuks, et selle alusel peab ta inimeste kohuseks üksteist vastastikku armastada , millele ta rajab nende kohustused üksteise suhtes ning millest ta tuletab suured õigluse ja heategevuse normid. Ta ütleb:
    Sama loomupärane ajend on pannud inimesi mõistma, et nende kohus on armastada teisi samapalju kui iseennast , sest võrdsete asjade kaalumiseks peab kõigil olema üks ja samamõõdupuu; kuima tahan,
    et kõik inimesed oleksidminu vastu head sedavõrd, nagu iga inimene võiks seda oma hingele soovida, siis kuidas saaksinma loota , etmingigi osa minu soovist läheks täide, kui ma ise ei kanna hoolt selle
    eest, et täita samasugust soovi, mis on kindlasti olemas ka teistes inimestes, sest meil kõigil on ühesugune loomus? Kui neile pakutaks midagi, mis on selle sooviga vastuolus , siis peab see paratamatult kurvastama neid sama palju kui mind. Nii et kui ma teen kellelegi kahju, siis pean ka mina ise kannatama , sest ei ole ühtegi põhjust, miks teised inimesed peaksid armastamamind rohkemkuimina neid. Minu soov, et loomult võrdsed mind võimalikult palju armastaksid, seob mind loomuliku kohustusega näidata nende suhtes üles samasugust kiindumust. Sellisest võrdsusest meie ja nende vahel, kes on nagu meie, on loomulik mõistus tuletanud mitmed reeglid ja normid elu korraldamiseks, mille suhtes keegi ei saa olla asjatundmatu.5
    6. Kuigi loomuseisund [State of Nature] on vabaduse seisund, ei ole see siiski omavoli seisund, ning vaatamata sellele, et loomuseisundis on inimesel täielik vabadus käsutada oma isikut ja oma vara, ei ole tal siiski vabadust hävitada ei ennast ega ühtegi temale kuuluvat elusolendit, kuigi viimastelt võib võtta elu, kui leidub mõni nende lihtsast elushoidmisest üllam otstarve. Loomuseisundis valitseb loomuseadus, mis on kohuseks igaühele. Ja mõistus, mis on selleks seaduseks, õpetab kõiki inimesi, kes temalt nõu küsivad, et olles kõik võrdsed ja sõltumatud, ei tohi ükski kahjustada teise inimese elu, tervist, vabadust ega vara. Sest kõik inimesed on ühe Kõikvõimsa ja lõpmatult targa Looja meistriteosed , ühe suveräänse Isanda sulased, kes on saadetud siia maailma tema korraldusel ja tema asju ajama. Nad on tema omand [Property], kelle meistriteosed nad on, olles loodud elama niikauaks, kuni tema, ja mitte keegi teine, heaks arvab. Kuivõrd loomulikus koosluses elades me kasutame kõiki asju ühiselt ja meile on antud sarnased võimed, siis pole võimalik ette kujutada meie seas sellist allumissuhet,mis volitaksmeid üksteist hävitama, just nagu ühed meist oleksid loodud teistele kasutamiseks, nii nagu alamad olendid on loodud meie jaoks. Igaüks on kohustatud ennast alal hoidma ja mitte lõpetama oma elu tahtlikult, ning selsamal põhjusel peaks ta, juhul kui tema enda elu ei satu ohtu, hoidma nii palju kui võimalik alal kogu ülejäänud inimkonda. Ta ei tohi võtta ega kahjustada teise inimese elu ega seda, mis aitab alal hoida teise inimese elu — vabadust, tervist, ihuliikmeid või
    vara —, välja arvatud juhul, kui on tegemist õigusemõistmisega seaduserikkuja suhtes.
    7. Et takistada inimesi teiste inimeste õigusi rikkumast ja üksteist vigastamast ning et järgitaks loomuseadust, mis näeb ette rahu ja kogu inimkonna alalhoidmist, on loomuseaduse täideviimine
    selles seisundis antud iga inimese kätte,mistõttu igaühel on õigus karistada loomuseadusest üleastunuid selmääral, mis hoiaks ära uue rikkumise. Sest loomuseadus nagu ka kõik teised inimesi puudutavad seadused siin maailmas oleks asjata, kui poleks kedagi, kellel oleks loomuseisundis võimu seda seadust ellu viia ning seeläbi kaitsta süütuid ja ohjeldada üleastujaid. Ja kui keegi selles loomuseisundis võib karistada teist inimest mis tahes kurjuse eest,mida too on korda saatnud, siis võib nii teha igaüks, sest loomuseisund on täieliku võrdsuse seisund, kus loomupäraselt ei ole ühelgi ülemvõimu ega kohtuvõimu kellegi teise üle—mida loomuseaduse täideviimisel võib teha üks inimene, võib teha igaüks.
    8.Niisiis võib loomuseisundis üks inimene saavutada võimu teise inimese üle, ent see ei ole mitte piiramatu ega omavoliline võim, mis lubaks tal kohelda kinnipüütud kurjategijat oma kirgliku viha või alatasa liialdustesse kalduva tahte kohaselt, vaid ta võib üleastujale kätte maksta ainult nii palju, kui kaine mõistus ja südametunnistus peavad võrdeliseks kurjategija teoga, s.o mitte rohkem, kui on vajalik üleastumise korvamiseks ja ohjeldamiseks. Need on kaks ainsat põhjust, miks üks inimene võib õigusega teha teisele kahju, mida me nimetame karistamiseks. Loomuseadust rikkudes kuulutab üleastuja, et ta elabmingite teiste reeglite järgi, kui seda on mõistuse ja ühise õigluse reeglid, mille Jumal on seadnud inimtegude mõõdupuuks nende endi kaitseks. Nii muutub üleastuja inimkonnale ohtlikuks, sest ta pole hoolinud sidemest, mis peab kaitsma inimesi ülekohtu ja vägivalla eest, ning rebib selle katki. Et see üleastumine seisab terve inimsoo ja loomuseaduse järgi inimestele kuuluva rahu ja turvalisuse vastu, siis sellises olukorras võib iga inimene õigusega, mis talle inimkonna alalhoidmiseks on antud, ohjeldada, või kus vajalik, hävitada inimestele kahjulikke olendeid . Ja nii võib ta põhjustada säärast kurja igaühele, kes on loomuseadusest üle astunud, et panna üleastujat oma tegu kahetsema ning hoida seeläbi teda ja tema näitel ka teisi eemal samasuguste kuritegude sooritamisest. Sellisel juhul ja sellisel põhjusel on igal inimesel õigus üleastujat karistada ja olla loomuseaduse täideviijaks.
    9.Ma ei kahtle, et see paistab mõnedele inimestele väga kummalise õpetusena, aga enne, kui nad selle hukka mõistavad, ma tahan, et nad veenaksid mind mis tahes valitseja või riigi õiguses kedagi võõramaalast karistada või hukata ükskõik millise kuriteo eest, mille too nende riigis sooritab. Sest on kindel, et nende seadused, mis kehtivad tänu seadusandja avalikult teatavaks tehtud tahtele, ei hõlma võõramaalasi. Need seadused ei puuduta võõramaalast, ning isegi siis, kui need teda puudutaksid, ei ole
    viimasel kohustust neid arvestada, sest seadusandlikul võimul, mis need seadused oma riigi alamatele on kehtestanud, ei ole võõramaalase üle mingit võimu. Ehk teisisõnu pole neil, kelle käes on kõrgeim võim teha seadusi Inglismaal, Prantsusmaal või Hollandis, indiaanlase, aga ka kogu ülejäänud maailma suhtes mingit mõjujõudu. Ning seetõttu, kui loomuseaduse järgi poleks igal inimesel õigust karistada loomuseadusest üleastumisi, nii nagu antud juhtumnõuab tema enda kaine otsuse järgi, siisma ei mõista, kuidas saaksid ükskõikmillise ühiskonna võimukandjad karistada mõnelt teiselt maalt pärit isikut, võõramaalast, sest viimase suhtes ei saa neil olla võimu rohkem, kui on igal inimesel loomupäraselt teise inimese üle.
    10. Lisaks kuriteole,mis seisneb seaduse eiramises jamõistuse õigetest reeglitest kõrvalekaldumises, mille tulemusena üleastuja sedavõrd mandub, et ta ütleb lahti inimloomuse põhimõtete järgimisest ja kuulutab end kuritahtlikuks olendiks, tehakse kahju tavaliselt veel mõnele isikule, ja keegi teine kannatab tema üleastumise tõttu. Sellisel juhul on kahju kannatajal lisaks karistamisõigusele, mis on tal ühine teiste inimestega, ka eriline õigus hüvitusele sellelt , kes talle kahju põhjustas. Ning igaüks, kes leiab hüvituse õigustatud olevat, võib ühineda kahjukannatanuga ja aidata tal ründajalt kahjutasu saada nii palju, et see hüvitaks kannatatud kahju.
    11. Nendest kahest erinevast õigusest—üks on igaühe õigus karistada kuriteo eest, et ohjeldada inimesi ja hoida ära teisi sellesarnaseid kuritegusid, teine on ainult kannatanule kuuluv õigus saada hüvitist — sünnib, et kohtunik [Magistrate], kelle kui kohtuniku kätte on antud üldine karistamisõigus, võib tihti olukordades, kus ühishüve ei nõua seaduse täideviimist, oma volituste alusel vähendada kuritegude eest ette nähtud karistusi, kuid ta ei saa vähendada hüvitist, mis kuulub õigusega igale eraisikule selle kahju eest, mida too on kannatanud. Kahjukannatanul on õigus iseenda nimel nõuda hüvitust ning ainult tema saab hüvitist vähendada. Tal on enesealalhoiu õigusest tulenevalt ka õigus endale võtta üleastuja vara või teenistust , nagu on igal inimesel kogu inimkonna alalhoidmise õiguse alusel luba karistada kuritegu ja teha kuriteo kordamise ärahoidmiseks kõiki mõistuspäraseid asju, mida ta oskab. Loomuseisundis on igal inimesel seega õigus tappamõrvarit nii selleks, et selle karistuse näite abil hoida teisi eemal säärase kuriteo toimepanemisest, mida ei saa ühegi hüvitisega kompenseerida, kui ka selleks, et kaitsta inimesi kurjategija rünnakukatsete eest, kes on öelnud lahti mõistusest, s.o sellest ühisest reeglist ja mõõdupuust, mille Jumal inimkonnale on andnud, ja kes on ühe inimese vastu sooritatud ebaõiglase vägivalla ja verevalamisega kuulutanud sõja kogu inimkonnale. Sellist kurjategijat võib seetõttu hukata nagu lõvi või tiigrit, kes on ühed neist metsikutest kiskjatest, kellega koos ei saa inimestel olla ei ühiskonda ega julgeolekut. Sellel põhineb suur loomuseadus: “Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene”6. Ka Kain oli pärast oma venna tapmist niivõrd veendunud, et igaühel on õigus temasugust kurjategijat hukata, et ta hüüab: “igaüks, kes mind leiab, tapab mu”7. Nii selgelt oli see seadus kirjutatud kõikide inimeste südamesse.
    12. Samal põhjusel võib inimene karistada loomuseisundis ka väiksemate loomuseaduse rikkumiste eest. Võibolla küsitakse seepeale : “Kas surmaga?” Ma vastan , et iga üleastumise eest võib karistada selliselmääral ja nii karmilt, kui on vaja selleks, et see tegu muutuks üleastujale ebasoodsaks, annaks talle põhjust kahetsemiseks ning hirmutaks teisi inimesi millegi samalaadse tegemisest eemale. Iga loomuseisundis sooritatud kuritegu saab loomuseisundis ka karistatud, samamoodi nagu seda tehakse poliitilises ühiskonnas. Ehkki mul ei ole praegu kavatsust laskuda arutlusse loomuseaduse üksikasjade ega karistusmäärade üle, on siiski kindel, et selline seadus on olemas ning et see seadus on igale mõistuslikule olendile ja selle seaduse õppijale samavõrd arusaadav ja selge, nagu on riikides kehtivad seadused, või isegi selgem, sest on ju lihtsam aru saada tervest mõistusest kui inimeste ebareaalsetest ettekujutustest ja kavalatest väljamõeldistest,mida väljendatakse küll sõnadega, kuid mis järgivad vastuolulisi ja varjatud huvisid. Nimelt selline on märkimisväärne osa linnade seadustest erimaades,mis on õiged vaid nii palju, kuivõrd nad on rajatud loomuseadusele, mille abil tuleb neid seadusi korraldada ja tõlgendada.
    13.Ma ei kahtle, et sellele kummalisele õpetusele, nimelt et loomuseisundis on igaühel loomuseadust täidesaatev võim, väidetakse vastu, et ei ole mõistlik, kui inimene on kohtunikuks tema endaga seotud juhtumites, sest enesearmastus muudab inimesed erapoolikuks nii enda kui oma sõprade suhtes. Ja teiselt poolt viib nende kurjus , ägedus ja kättemaksuhimu neid teiste inimeste karistamisel liiga kaugele. Et tulemuseks on vaid segadus ja korratus , on Jumal inimeste erapoolikuse ja vägivalla ohjeldamiseks määranud ametisse valitsuse. Ma kahtlemata möönan, et tsiviilvalitsus on kohane abinõu suurte ebamugavuste vastu, mis kindlasti ilmnevad loomuseisundis, kuna seal on inimesed kohtunikeks
    iseenda kohtuasjades, sest on raske ette kujutada, et inimene, kes oli nii ebaõiglane, et tegi ülekohut oma vennale , oleks samas niivõrd õiglane, et mõistaks end oma teo pärast hukka. Aga ma soovin, et need, kes sellise vastuväite esitavad , peaksid meeles, et ka absoluutsedmonarhid on vaidinimesed, ning kui valitsus peab olema abinõuks pahede vastu,mis tekivad paratamatult siis, kui inimesedmõistavad kohut nende endiga seotud juhtumites, mille tõttu loomuseisund muutub väljakannatamatuks, siis
    ma tahaksin teada, mis sorti valitsus see on ja kui palju parem on ta loomuseisundist, kui kogu rahvast käsutaval ühel inimesel on vaba voli mõista kohut teda ennast puudutavates juhtumites ning kohelda oma alamaid nii, nagu tallemeeldib, ilma et kellelgi oleks vähimatki vabadust vastu vaielda või kontrollida neid, kes tema tahet täide viivad, kusjuures sellele ühele inimesele tuleb alistuda kõiges, mis ta teeb, olgu see siis juhitudmõistusest, eksimusest või kirest? Loomuseisundis on olukord palju parem, sest seal ei ole inimesed kohustatud alluma teise inimese ebaõiglasele tahtele, ning kui see, kes mõistab kohut, mõistab enda või kellegi teise üle kohut valesti, siis peab ta selle eest aru andma kogu
    ülejäänud inimkonna ees.
    14. Tihti on vägeva vastuväitena küsitud: “Millises paigas elavad inimesed praegu sellises loomuseisundis või kas nad on kunagi üldse selles elanud?” Siinkohal piisab , kui ma vastan, et kuna kogu maailmas on kõik iseseisvate valitsuste valitsejad ja kuningad loomuseisundis, siis on ilmne, et maailm pole kunagi olnud ega saa kunagi olema ilma paljude selliste inimesteta, kes elavad loomuseisundis. Ma ütlesin, et “kõik iseseisvate kogukondade valitsejad”, olgu nad siis teistega liidus või mitte — sest loomuseisundit inimeste vahel ei lõpeta mitte igasugune kokkulepe, vaid ainult selline, mille puhul inimesed lepivad vastastikku kokku, et astuda ühte kogukonda ja moodustada niimoodi üks poliitiline ühiskond [ Body Politick]. Teistsugused inimestevahelised tõotused ja kokkulepped ei too inimesi loomuseisundist välja. Kahe asustamata saarel elava inimese vahelised vastastikused lubadused ja kokkulepped kaubavahetuses, millest räägib Garcilaso de la Vega8 oma Peruu ajaloos, või ˇsveitslase ja indiaanlase vahel Ameerika metsades sõlmitud tehingud on mõlemale poolele küll siduvad, kuid nad jäävad teineteise suhtes endiselt täielikult loomuseisundisse. Sest ausus ja lubaduste pidamine kuulub inimeste kui selliste, mitte inimeste kui ühiskonnaliikmete juurde.
    15. Nendele, kes ütlevad, et ükski inimene pole kunagi loomuseisundis olnud, sean ma vastu aruka Hookeri autoriteetse mõtte:
    Seadused, millest siiani on räägitud—s.t loomuseadused—kohustavad inimesi täiel määral ka siis, kui inimeste vahel pole kunagi olnud mingit püsivat ühtekuuluvust ega ühtegi tõsist omavahelist kokkulepet selle kohta, mida teha või mida mitte teha. Et me üksikult ei suuda varuda endale piisavalt asju, mis on vajalikud selliseks eluks, nagu meie loomus ihaldab — eluks, mis vastab inimväärikusele —, siis, et korvata neid puudujääke ja ebatäiusi, mis on meis üksikult ja ainuüksi iseenda jõust elavate inimestena, sisaldub meis loomupärane kalduvus otsida teiste inimestega ühendust ja osadust:
    see oli põhjus, miks inimesed alguses üldse poliitilistesse ühiskondadesse liitusid .9
    Kuidma kinnitan lisaks ka seda, et kõik inimesed on algselt [naturally] loomuseisundis, ja nad jäävad sinna nii kauaks , kuni neist nende omal tahtel ja nõusolekul saavad mõne poliitilise ühiskonna liikmed. Ma olen täiesti kindel, et minu arutelu edasine käik teeb selle veelgi selgemaks.
    3. PEATÜKK. SÕJASEISUNDIST
    16. Sõjaseisund on vaenu ja hävituse seisund. Kui keegi kuulutab sõna või teoga, mitte raevukalt ega tormakalt, vaid vaoshoitult ja etteplaneeritult, oma kavatsusest võtta teise inimese elu, siis paneb ta end sõjaseisundisse tolle inimese suhtes, kellele ta oma kavatsust oli kuulutanud. Sellega on ta teinud oma elu kaitsetuks tolle teise inimese võimu ees, kes võib ta tappa, või igaühe ees, kes aitab ohvril end kaitsta ning on selles vastasseisus ohvri poolel. On ju mõistuspärane ja õiglane, et mul on õigus hävitada seda, mis ähvardab hävitada mind ennast. Peamise loomuseaduse järgi — et inimolendit tuleb kaitsta nii palju kui võimalik — tuleb juhul, kui ei saa kaitsta kõiki inimelusid, eelistada süütute inimeste omi. Nii võib inimene hävitada teise inimese, kes tema vastu sõdib või kelles ta on avastanud mingi vaenulikkuse tema vastu, samal põhjusel, nagu ta võib tappa hundi või lõvi, sest selliseid inimesi ei piira mõistuse üldkehtiva seaduse sidemed, neil pole teist reeglit peale jõu ja vägivalla, mistõttu neid võib kohelda kui kiskjaid , s.o nende ohtlike ja kahjulike loomadena, kes hävitaksid kindlasti inimese enda kohe, kui ta nende võimusse langeb.
    17. Ja seega on nii, et inimene, kes püüab allutada teist inimest oma piiramatule võimule, paneb end seeläbi tema suhtes sõjaseisundisse — seda tuleb mõista kui avalikku kuulutust kavatsusest võtta teiselt inimeselt elu. Sellises olukorras on mul põhjust järeldada, et see, kes tahab saada mind enda võimusesse ilmaminu nõusolekuta, kasutaksmind, kui ta onmind kord enda võimu alla saanud, nii nagu heaks arvab, ja on võimalik, et ta ka tapaks mu, kui tal selline mõte peaks pähe tulema ; sest kellelgi ei saa olla piiramatut võimu minu üle, mis tähendab teha minust orja, muidu kui vaid mind selleks jõuga sundides, mis aga on vastuolus minu õigusega vabadusele. Olla vaba sellise võimu alt on ainuke tagatis minu elule ning minu mõistus käsib kohelda vaenlasena iga sellist inimest, kes tahab ära võtta minu vabadust, mis mind kaitseb. Nii et see, kes püüab mind orjastada, paneb seeläbi end minu suhtes sõjaseisundisse. Kuna vabadus on aluseks kõigele muule, tuleb paratamatult arvata sellisest inimesest, kes tahab loomuseisundis ära võtta kellegi vabadust, mis kuulub loomuseisundis igaühele, et ta peab plaani võtta ära ka kõike muud. Niisiis kui ühiskondlikus seisundis olev inimene võtab riigi või ühiskonna liikmetelt ära neile kuuluva vabaduse, siis tuleb temast arvata, et ta soovib neilt võtta ära ka kõiki teisi asju, ning teda tuleb pidada sõjaseisundis olevaks inimeseks .
    18. Eelkirjeldatu annab inimesele seadusliku õiguse tappa varast, kes pole talle vähimatki viga teinud ega märku andnud kavatsusest võtta temalt elu, kuid on kasutanud jõudu selleks, et saada teda oma võimusesse ning võtta seejärel temalt ära raha või midagi muud vargale meelepärast. Sest kui varas kasutab jõudu, kuigi tal pole selleks õigust, eesmärgiga allutada mind mis tahes ettekäändel oma võimule, siis pole mul alust arvata, et tahtes võtta minult mu vabadust, ei võtaks ta minult ära ka kõike muud, kui ta on saanud mind oma võimusesse. Ja seepärast on mul seaduslik õigus kohelda varast kui inimest, kes on pannud ennast minu suhtes sõjaseisundisse, s.t mul on õigus teda tappa, kui ma seda suudan. Sellise riski võtab endale teenitult igaüks, kes algatab sõjaseisundi ning on selles sissetungijaks pooleks.
    19. Siin tuleb välja selge erinevus — kuigi mõned on seda erinevust eitanud — loomuseisundi ja sõjaseisundi vahel, mis on teineteisest samavõrd erinevad, kui rahu, hea tahe, vastastikune abistamine ja kaitsmine on erinevad vaenust, õelusest, vägivallast ja vastastikusest hävitamisest. Olukord, milles inimesed elavad mõistust järgides koos, ilma et nende üle oleks maa peal kedagi, kellel oleks võim mõista kohut nende üle, on õigustatult loomuseisund. Sõjaseisund on aga olukord, milles kasutatakse teise inimese vastu jõudu või plaanitsetakse avalikult seda teha ning kus inimeste üle ei ole maa peal kedagi, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Sellise edasikaebamisvõimaluse puudumine annab inimesele õiguse sõjaks teda rünnanud inimese vastu ka siis, kui ründaja kuulub ühiskonda ja on kaaskodanik. Niisiis, varga, kellele ma ei saa teha kahju muidu kui vaid kaevates kohtule, et ta on varastanud minult kõik, mida ma olen väärt, tohin ma tappa, kui ta tungib mulle kallale, et mind röövida, ja tohin tappa ta ka siis, kui ta röövib minult vaid mu hobuse või kuue. Sest seal, kus seadus, mis oli loodud minu elu kaitsmiseks, ei saa vahele astuda ega kaitsta mind parajasti ohustava jõu eest, on mul lubatud ise ennast kaitsta — see on sõjaseisund, milles on mul õigus kallaletungija tappa, sest kallaletungija ei jäta aega meie ühise kohtuniku poole pöördumiseks ega võimalust jõuda kohtuotsusele kuriteo heastamise suhtes juhtudel, kui kuritegu on korvamatu, nagu näiteks elu puhul, mille kaotust ei saa enam hüvitada. Ühise kohtuniku puudumine, kel oleks võim mõista inimeste vahel õigust, asetab kõik inimesed loomuseisundisse; ja jõu õiguseta kasutamine inimese isiku vastu loob sõjaseisundi nii seal, kus on olemas ühine kohtunik, kui ka seal, kus teda pole.
    20. Ühiskonnas lõpeb sõjaseisund inimeste vahel niipea, kui otsese jõukasutamise oht on möödas ning mõlemad vaenupooled allutatakse võrdselt õiglasele kohtumõistmisele, sest siis on inimestel võimalus nõuda kohtus hüvitust minevikus toimunud ülekohtu eest ja hoida ära ülekohut tulevikus. Kus aga sellist võimalust edasikaebamiseks pole, nagu näiteks loomuseisundis, kus puuduvad õigust loovad seadused ja volitatud kohtunikud , kelle poole pöörduda, siis kestab kord juba alanud sõjaseisund, mis annab süütule poolele õiguse tappa kallalekippuja, mil iganes talle sobib, kuni süüdlane pakub rahu ja soovib lepitust kogu tehtud ülekohut heastavatel tingimustel ning tagab süütule inimesele tema elu. Seal, kus on võimalik pöörduda seaduste ja seaduslikult ametisse määratud kohtunike poole, aga kus ülekohut ei heastata õiglust ilmselgelt moonutades ning kus seadusi väänatakse jultunult selleks, et kaitsta või vastutusest vabastada mõningaid vägivalda ja ülekohut sooritanud inimesi või seltskondi, siis on raske ette kujutadamidagimuud peale sõjaseisundi. Sest kus iganes kasutatakse vägivalda ja inimestele tehakse ülekohut, isegi kui seda teevad need, kes onmääratud õigustmõistma, on see ikkagi vägivald ja ülekohus hoolimata sellest, milliste sõnade, ettekäänete või seaduse alaliikidega seda ka varjataks. Seaduse eesmärgiks on kaitsta süütut ja hüvitada talle tehtud kahju, mida saab teostada seaduse erapooletu rakendamisega kõigi suhtes, kelle kohta see käib—kus iganes ei ole seda tehtud bona fide10, seal peetakse sõda kannatajate vastu, kellel polemaa peal enam kelleltki nõuda ülekohtu heastamist; sellistes olukordades jääb neile alles viimane abinõu — pöörduda oma abipalvetega
    taeva poole.
    21. Peamine põhjus, miks inimesed astuvad ühiskonda ja lahkuvad loomuseisundist, on vältida sõjaseisundit (kus abi saamiseks pole pöörduda mujale kui vaid taeva poole ning kus iga vähimgi lahkheli inimeste vahel kipub kergesti jõudma vägivallani, sest pole võimu, mis eri poolte vahel õigust mõistaks). Seal, kus on olemas mingi autoriteet, mingi võim maa peal, kellelt abi paludes saab ülekohus heastatud, on sõjaseisundi kestmine välistatud, sest see võim lahendab tekkinud vastuolud. Kui selline kohus, selline kõrgemalseisev kohtumõistmine oleks maa peal olemas olnud ja oleks mõistnud õigust Jefta ja ammonlaste vahel, poleks nad kunagi sattunud sõjaseisundisse. Kuidme näeme, et Jefta oli sunnitud pöörduma taeva poole: “ Issand , kohtumõistja mõistku täna õigust Iisraeli laste ja ammonlaste vahel!” (Km 11:27). Ning seejärel süüdistab Jefta oma vastast, ja jäädes lootma sellele palvele, viib oma väed lahingusse. Seepärast ei tule konfliktides , mille puhul küsitakse: “Kes mõistab kohut?”, selle küsimuse all mõelda: “Kes lahendab konflikti?” Kõik ju teavad, mida Jefta meile siin ütleb — Kõigekõrgem Kohtumõistja on see, kes kohut mõistab. Kui maa peal kohtumõistjat ei ole, siis tuleb pöörduda Jumala poole taevas. Seega ei seisne küsimus selles, et kes mõistab kohut; kes otsustab selle üle, kas teine inimene on pannud end minu suhtes sõjaseisundisse; ja kas ma võin sellises olukorras pöörduda Jefta kombel taeva poole, sest neile küsimustele saan vastata vaid mina ise oma südametunnistuse järgi, nii nagu ma vastan viimselpäeval kõigi inimeste Kõigekõrgemale Kohtumõistjale.
    4. PEATÜKK. ORJAPIDAMISEST
    22. Inimese loomupärane vabadus tähendab olla vaba igasugusest maapealsest ülemvõimust ja mitte alluda teiste inimeste tahtele ega seadusandlikule võimule, vaid juhinduda üksnes loomuseadusest. Inimese vabadust ühiskonnas ei suuna ükski teine seadusandlik võim peale selle, mis on riigis kokkuleppeliselt rajatud, ega ka kellegi teise tahte ülemvõimvõimis tahes seadusepiirang, mis pole kehtestatud selle seadusandliku võimu poolt vastavalt talle antud volitustele. Seega pole vabadus see, mida härra Robert Filmer selle ütleb olevat: “Igaühe vabadus teha, mida heaks arvab, elada nii, nagu talle meeldib, ning mitte alluda ühelegi seadusele.”11 Inimeste jaoks, kes elavad valitsuskorra all, seisneb vabadus oma elu seadmises alaliselt kehtivate seaduste järgi, mis on ühised kõigile ühiskonnaliikmetele ning vastu võetud selles ühiskonnas rajatud seadusandliku võimu poolt. See on vabadus järgida oma tahet kõikides sellistes asjades, kus seadus ei tee ettekirjutusi, ningmitte alluda teise inimesemuutlikule, ebakindlale, ebaselgele ja meelevaldsele tahtele. S.o samamoodi nagu loomuvabadust ei tohi piirata mitte miski peale loomuseaduse.
    23. See vabadus inimese piiramatust ja meelevaldsest võimust on inimese enesealalhoiuks [Preservation] niivõrdvajalik ja niivõrd tihedalt sellega seotud, et inimene ei saa sellest vabadusest lahti öeldamuidu kui vaid siis, kuimiski ohustab samaaegselt nii tema enesealalhoidu kui ka elu. Sest inimene, kellel ei ole võimu oma elu üle, ei saa lepingu või iseenda nõusoleku kaudu muuta end kellegi teise orjaks ega anda end teise inimese piiramatu ja omavolilise võimu alla, nii et too saaks õigusega võtta temalt elu, millal heaks arvab. Keegi ei saa anda ära rohkem võimu, kui tal endal on, ja see, kes ei tohi võtta ise endalt elu, ei saa ka kellelegi teisele anda võimu oma elu üle. Tõesti, kui inimene onmõne surmavääriva teoga ja enda süül kaotanud õiguse oma elule, võib siiski see, kellele ta oma eluõiguse on kaotanud (juhul kui ta on viimase võimuses), viivitada temalt elu võtmisega ning panna süüdlase enda heaks tööle, tegemata sellega süüdlasele mingit kahju. Sestmil iganes süüdlane leiab orjuse viletsuse olevat tema elu väärtusest suurema, on tal võim hakata oma isanda tahtele vastu, tõmmates niimoodi endale ise kaela surma,mida ta soovib.
    24. Selline täiuslik orjuse seisund pole midagi muud kui vaid sõjaseisundi edasikestmine, seda siis õiguspärase vallutaja ja vangilangenu vahel. Sest kui nende vahel kord juba on sõlmitud kokkulepe, millega nad on ühel meelel ühe poole piiratud võimus ja teise poole kuuletumises, siis lõpeb sõjaseisund ja orjus nii kauaks, kuni sõlmitud kokkulepe kehtib. Sest nagu varem öeldud, ükski inimene ei saa teise inimesega kokku leppides anda viimasele seda, mida tal endal pole —võimu oma elu üle. Mamöönan, etme täheldame juutide ja ka teiste rahvaste juures, et inimesed on endmüünud. Ent on ilmne, et nadmüüsid end üksnes teenistusse, mitte orjusesse. Sest on selge, et kuna isandal ei saanud olla võimu tappa sellist inimest, keda ta oli kohustatud teatud kindla aja möödudes teenistusest vabaks laskma, siis sel moel müüdud inimene ei langenud oma isanda piiramatu, omavolilise ja despootliku võimu alla; sellise sulase isand oli niivõrd kaugel omavolilisest võimust sulase elu üle, et ta ei võinud sulasele oma suva järgi isegi mitte nii paljut teha, mis oleks teda vigastanud , vaid pidi vabastama ta teenistusest juba ainuüksi silma või hamba kaotuse korral (2Ms 21).12
    5. PEATÜKK. OMANDIST
    25. Ükskõik kas me lähtume loomupärasest mõistusest, mis ütleb meile, et kord juba maailma sündinud inimestel on õigus oma elu alalhoidmisele ning sellest tulenevalt ka söögile, joogile ja teistele asjadele, mida loodus annab inimestele eluspüsimiseks, või lähtume ilmutusest, mis kirjeldab meile neid maailmaande, mille Jumal jättis Aadamale, Noale ja tema poegadele , mõlemal juhul on väga selge, et Jumal on andnud maa inimsoole ühiseks kasutamiseks; nagu ütleb kuningas Taavet: “ja maa on ta andnud inimlastele” (Ps 115:16). Aga kui tõesti nii arvata, siis võib mõnel inimesel olla väga raske mõista, kuidas saab kellelgi üldse tekkida millelegi omandiõigus. Seega ma ei piirdu vastusega , et on võimatu, et kõikide inimeste seast ainult ülemaaliselmonarhil võib olla õigus omandile selle alusel, et Jumal on andnud maailma Aadamale ja tema trooni pärijatele, jättes pärandist välja kõik teised Aadama järeltulijad — olgugi et võib olla keeruline põhjendada omandi olemasolu eeldusel, et Jumal andis maailma Aadamale ja tema tulevastele põlvedele ühiseks kasutamiseks. Ma püüan hoopis näidata, kuidas inimesed võisid hakata pidama enda omandiks mingit osa sellest maast, mille Jumal oli andnud inimkonnale ühiseks kasutamiseks, ning seda ilma ühegi sõnastatud kokkuleppeta kõigi ühismaa kasutajate [Commoners] vahel.
    26. Jumal, kes on jätnud maailma inimestele ühiseks kasutamiseks, on andnud neile ka mõistuse, et nad võiksid kasutada maailma oma elu ja elumugavuste parandamiseks. Maa ja kõik, mis sellel on, on antud inimestele nende elu toetuseks ja trööstiks. Ja kuigi kõik viljad , mis maa peal loomupäraselt kasvavad, ja loomad, keda maa toidab , kuuluvad inimkonnale ühiselt, sest loodus on nad spontaanselt loonud, ja kuigi kellelgi ei olnud alg selt ühelegi asjale nende loomupärases seisundis sellist isiklikku omandiõigust, mis välistaks kogu ülejäänud inimkonna õiguse neile, siis sellegipoolest, kunamaa on antud inimestele vajaduste rahuldamiseks, peab selleks, et maa saadustest saaks igale üksikule inimesele üldse mingit kasu või tulu tõusta, paratamatult leiduma mingi moodus, kuidas neid ühel või teisel moel enda omandiks teha. Enne kui puuvili või ulukiliha , mis on toiduks metsikule indiaanlasele, kes ei oska oma kasutatavat maad taraga ümbritseda ja kes on ikka veel rentnik kõigile kuuluvalmaal, saab olla talle kasulik elatisena, peab see olema tema oma ja seda sellisel viisil, et kellelgi teisel ei ole sellele enam mingit õigust (s.t see peab saama osaks temast).
    27. Kuigi maa ja kõik alamad elusolendid on kõigile inimestele ühised, on siiski iga inimese isik tema enda omand. Sellele pole kellelgi teisel mingit õigust. Me võime öelda, et tema keha töö [Labour] ja tema käte osavus [ Work ] on tõesti ainult tema omad. Kui inimene muudab mis tahes asja looduslikku olekut, siis on ta pannud sellesse oma tööd ja lisanud sellele asjale midagi, mis on tema oma, tehes sellest niimoodi enda omandi. Tuues selle asja välja ühisest olekust, millesse loodus selle oli pannud, lisas ta oma tööga sellele midagi juurde, mis välistab teiste inimeste ühisõiguse sellele. Sest see töö on töötegija vaieldamatu omand, ja mitte ühelgi inimesel peale tema enda ei ole õigust sellele, millele ta on kord juba midagi oma tööga lisanud, vähemalt seal, kus teistele inimestele jääb ühiseks kasutamiseks alles piisavalt palju ja sama head.
    28. Kui keegi on söönud enda korjatud tõrusid tammepuu alt või õunumetsõunapuude alt, siis on need tõrud ja õunad saanud kindlasti tema omaks. Keegi ju ei eita, et just tema kõht sai nendest täis. Ma küsin siis: millal said need tema omaks? Kui toit tema kõhus seedis? Või kui ta sõi? Või kui ta neid keetis? Või kui ta need koju tõi? Või kui ta need üles korjas? On selge, et kui juba üleskorjamine ei teinud neid vilju tema omaks, siis ei teinud seda ka miski muu. See töö eristas need viljad ühistest viljadest; töö lisas neile juurde veel midagi peale selle, mida oli neile andnud loodus — see kõige oleva ühine ema. Nii said need viljad tema isiklikuks omandiks. Ja kas keegi väidab, et tal ei olnud õigust sel kombel omandatud tõrudele või õuntele, kuna tal polnud selleks kogu inimkonna nõusolekut? Kas see oli röövimine, kui ta sel moel võttis endale selle, mis oli varem kõigi ühiseks kasutamiseks? Kui selline nõusolek oleks vajalik olnud, oleks inimene nälga surnud hoolimata küllusest, mille Jumal oli talle andnud. Me näeme, et ühises kasutuses olevate asjade puhul, mis jäävad ühisesse kasutusse kokkuleppe alusel, algab omand siis, kui sellest, mis kuulub kõigile, võetakse mingi osa ja tuuakse see välja olekust, milles ta oli looduses. Ilma sellise võimaluseta poleks ühises kasutuses olevate asjadega midagi peale hakata. Ühe või teise osa endale võtmine ei sõltu kõigi teiste ühismaa kasutajate avalikust nõusolekust. Samal viisil saavad ilma kohtuotsuse või kellegi teise nõusolekuta minu omandiks rohi , mida mu hobune on söönud, hein, mida mu sulane on niitnud, ja maak , mida ma olen kaevandanud, kõikjal, kusmul on samasugune õigus kõigile nendele asjadele nagu kõigil teistelgi inimestel. Minu töö tõi need asjad välja ühiskasutuse olekust, milles nad varem olid, ning kinnistas nad minu omandiks.
    29. Kui iga ühismaa kasutaja otsene nõusolek oleks eeltingimuseksmis tahes osa omandamisele sellest,mis inimestele on antud ühiseks kasutamiseks, siis ei saaks lapsed või sulased lõigata liha, mis nende isa või peremees oli neile ühiseks kasutamiseks jätnud, sest ei ole eraldatud igaühele ainult talle kuuluvat osa. Kuigi allikast jooksev vesi on igaühe oma, ei kahtle ometi keegi selles, et vesi joogikannus kuulub vaid sellele, kes vee kaevust välja tõmbas? Ta tegi vee enda omaks siis, kui ta oma tööga tõi selle välja looduse rüpest, kus see oli ühine ja kuulus võrdselt kõigile looduse lastele.
    30. Niisiis kuulub tapetud hirv mõistuse seaduse kohaselt sellele indiaanlasele, kes selle hirve tappis—hirv lubati talle, sest ta oli näinud vaeva hirve kinnipüüdmisega, kuigi enne seda oli kõigil inimestel võrdne õigus sellele hirvele. Ja nende seas, keda peetakse inimkonna tsiviliseeritud osaks ja kes on kehtestanud hulganisti inimeste omandit määratlevaid seadusi, toimib tänini see algupärane omandi alustamise loomuseadus, kuigi varem olid asjad kõigile ühised. Selle järgi ka kala, mida püütakse ookeanist, sellest suurest veest, mis on ikka veel jäänud inimkonnale ühiseks kasutamiseks, või merest korjatud merevaik, tuuakse tööga välja seisundist,milles need on looduses, ja nad saavad selle omandiks, kes võttis vaevaks seda tööd teha. Ja isegi meil, kui keegi peab jahti jänesele, peetakse seda selle omaks, kes seda jänest jahi käigus taga ajab. Kuna jänes on loom, keda siiani peetakse ühiseks omandiks ja mitte eraomandiks, siis juhul, kui keegi on nii palju tööd teinud selle loomaliigi mõne isendi suhtes, et teda leida ja jälitada, on ta toonud selle looma välja looduse algsest seisundist, kus ta oli kõigi oma, ning on pannud aluse omandile.
    31. Sellele võidakse ehk vastu väita, et kui tõrude või teiste maa viljade korjamine annab nende üle omandiõiguse, siis võib igaüks võtta nii palju, kui ta tahab. Ma vastan, et see ei ole nii. Sama loomuseadus, mis annab meile omandi, seab sellele omandile ka piirid. Mõistuse hääl, mida kinnitab ilmutus, ütleb, et Jumal on andnud meile kõike rohkesti.13 Aga kui palju ta on meile andnud? Nii palju, kui on tervislik nautida. Ehk siis sedavõrd, kui palju keegi suudab ära kasutada elamise tarbeks, enne kui see raisku läheb, võib ta oma tööga endale omandit koguda — mis on üle selle, on tema osast rohkem ning kuulub teistele. Jumal ei loonud midagi selleks, et inimene laseks sel raisku minna või seda hävitaks. Ja võttes arvesse, kui kaua kestis maailmas aeg, mil loodus varustas inimesi külluslikult, ja kui vähe oli selle külluse kasutajaid, ning ka seda, kui väiksele osale sellest looduse külluslikust varust küündis ühe inimese rammja kui vähe ta sealt endale võttes teisi kahjustas, eriti siis, kui ta jäi mõistuse seatud piiridesse ehk piirdus sellega, mida ta jõudis ära kasutada, siis selliselt kehtestatud omand andis vähe põhjust tüliks või riiuks.
    32. Kuid tänapäeval ei puuduta peamine omandiküsimus enam mitte maa vilju ega maa peal elavaid loomi, vaid maad ennast; maad, mis kõike muud endas sisaldab ja endaga kaasas kannab. Peaks olema ilmne, et ka maaomand soetatakse samamoodi nagu eespool näidatud. Nii palju maad, kui inimene suudab künda, külvata, paremaks muuta ja koristada, ning selle maa vilju ära kasutada, nii suur on tema omand. Oma tööga ta justkui eraldab selle maa ühisest kasutusest. Tal on siiski teatud õigus väita, et kuna kõigil teistel on olnud sellele maale võrdne õigus, ei või ta maad omandada või taraga piirata ilma kõigi ühismaa kasutajate või kogu inimkonna nõusolekuta. Kuid Jumal andis maailma ühiseks kasutamiseks kogu inimkonnale ja käskis inimesel teha tööd, mida nõudis ka tema olukorra viletsus . Jumal ja mõistus on käskinud inimesel alistada maa, s.t suurendada maa väärtust nii, et ta saaks sellest eluks tarvilikku, ning panna sellesse midagi, mis kuulus inimesele endale — oma tööd. See, kes sellele
    Jumala käsule kuuletudes alistas maa ning haris seda ja külvas mingisugusele osale sellestmaast, lisas sellele juurdemidagi, mis oli tema omand, midagi, millele kellelgi teisel ei olnud mingit omandiõigust ning mida ei saanud keegi temalt ilma ülekohtuta ära võtta.
    33. Selline maatüki omandamine maa harimise teel ei kahjustanud ühtegi teist inimest, sest sama headmaad oli veel küllalt alles ja veel rohkemgi , kui suutnuks ära kasutada need, kellel maad veel polnud. Kuigi ta ehitas omamaatükile tara ümber, ei jäänud teistele kunagi vähem maad alles, sest see, kes jätab teisele alles sama palju, kui too suudab ära kasutada, samahästi kui ei võtagi kelleltki midagi ära. Keegi ju ei arva , et ta kannatab kahju sellest, kui teine inimene joob vett, ehkki too rüüpab ohtralt, kui talle endale jääb janu kustutamiseks alles terve jõetäis samasugust vett. Ning maa ja vee puhul on olukord täiesti samasugune, juhul kui mõlemat jagub kõigile piisavalt.
    34. Jumal andis maa inimestele ühiseks kasutamiseks, ent kuna ta andis maa neile selleks, et see neile kasu tooks ja et nad ammutaksid sellest suurimaid eluhüvesid, milleks nad on võimelised, siis ei saa uskuda , nagu oleks ta tahtnud, et maa jääks alatiseks inimestele ühiseks kasutamiseks ja üles harimata. Jumal andis maa selleks, et töökas ja mõistusega inimene seda kasutaks (ning tööst pidi saama tema maaomandi õiguslik alus), mitte aga selleks, et tüli noriv ja riiakas inimene võiks rahuldada oma ihasid ja ahnust. See, kellele jäi oma elujärje parandamiseks alles sama head maad, kui oli juba ära võetud, ei tohtinud nuriseda ega vahele segada seal, kus teine inimene oli juba oma tööga maad harinud. Kui ta seda siiski tegi, siis on ilmne, et ta ihaldas endale teise inimese vaevaga saadud tulu,millele tal ei olnud õigust, ningmittemaad,mille Jumal oli jätnud tema ja kõigi teiste inimeste ühisesse kasutusse selleks, et sellel maal tööd tehtaks , ning mida oli endiselt alles sama head, kui oli juba omandiks võetud, ja isegi rohkem, kui ta oleks osanud sellega midagi ette võtta või oleks oma usinuses suutnud üles harida.
    35. On tõsi, et ühiseks kasutuseks mõeldud maatükil, olgu siis Inglismaal või mõnes teises riigis, kus valitsetakse suurt hulka rahvast, kellel on raha ja kelle seas on levinud kaubandussuhted, ei saa keegi piiriposte seada või omandada ühtegi osa sellest maast ilma kaaskodanike nõusolekuta, sest see on jäetud ühiseks maaks kokkuleppe teel, s.t maa seadusega, mida ei tohi rikkuda. Ja kuigi see on ühine maa mingile osale inimestest, ei ole see ühine maa kogu inimkonnale, vaid on selle riigi või kihelkonna
    ühisomand. Pealegi, kui sellest ühisest maast võetakse ära mingi tükk, siis poleks allesjäänud maa teistele kodanikele enam samasuguse väärtusega, kui oli tervik siis, kui nad kõik võisid seda kasutada — samas kui alguses ja maailma suure ühismaa esimese rahvastamise ajal oli see hoopis teisiti. Seadus, mille all inimene siis elas, pigemtoetasmaa omandamist. Jumal oli inimest nii käskinud ja ka inimese enda vajadused sundisid teda töötama. Tema omand,mida keegi ei saanud temalt enamära võtta, oli seal, kus ta oli tööd teinud. Ja seega me näeme, et maa alistamine, maa harimine ja omandiõigus on kõik omavahel seotud. Üks andis õiguse teiseks. Nii et Jumal, käskides inimesel alistada maa, andis seeläbi talle ka õiguse maad omandada; ja et inimese elu, mis eeldab nii töötamist kui materjali, mille kallal tööd teha, toob paratamatult kaasa ka eravalduste tekkimise.
    36. Loodus on omandi suuruse määraks seadnud inimese töövõime ja eluvajadused — ükski inimene ei suuda oma tööga kõike allutada või enda valdusesse võtta ega ka tarbida oma naudinguks enamat kui vaid üht väikest osa. Nii polnud kellelgi võimalik rikkuda teise inimese õigusi ega võttamidagi enda omandiks naabri arvelt, kellele jäi — pärast seda, kui teine oli oma osa välja võtnud — endiselt ruumi sama heaks ja sama suureks maavalduseks, nagu oli olnud enne tolle maatüki omandamist. Maailma algusaegadel, mil palju suurem oht seisnes selles, et inimesed võisid maa hiiglaslikul tühermaal ringi uidates oma kaaslastest eemalduda ja ära eksida, kui selles, et neil oleks puudust olnud vabast maast, kuhu külvata, piirasid töövõime ja eluvajadused iga inimese vara väga mõõduka osaga — sellisega, mida ta sai endale võtta ilma kedagi teist kahjustamata. Ja sama määra kohaselt ning kellegi teise õigusi seejuures riivamata võidakse veel praegugi anda maad igaühele, sest maailm paistab olevat väga rikkalik. Oletagem, et mõni inimene või perekond oleks samasuguses olukorras, nagu olid Aadama ja Noa lapsed maailma algse asustamise ajal, ning külvaks mõnes Ameerika sisemaa asustamata paigas. Me näeksime, et valdused , mida ta suudab vastavalt meie antud määrale endale allutada, ei oleks kuigi suured ega saadud kogu ülejäänud inimkonna arvelt ning seega ei annaks ülejäänutele põhjust nurisemiseks või arvamiseks, et nad kannatavad kahju, kuna too mees või perekond oli osa maad enda valdusse võtnud; see kehtib isegi kuni tänase päevani, kuigi inimrass on tänaseks levinud igasse maailma nurka ning ületab tohutult seda väikest rahvaarvu, mis oli alguses. Tõepoolest — maatüki suurusel on väga väike väärtus, kui sinna ei panustata tööd. Ma olen kuulnud, et isegi Hispaanias lubatakse inimesel segamatult künda, külvata ja lõigatamaatükil, millele tal polemuud omandiõigust peale selle,mille ta saab tolle maa kasutamise kaudu. Tegelikult on isegi vastupidi: elanikud on tänuvõlglased inimesele, kes unarusse jäetud ja ülesharimata maatükil töötades on suurendanud teravilja varu, mida vajasid kõik elanikud. Aga olgu sellega kuidas on; ma ei pea seda kuigi oluliseks. Kuid seda söandan ma kinnitada, et maailmas kehtiks tänase päevani seesama omandi põhimõte — nimelt et igal inimesel peaks olema nii palju maad, kui ta suudab kasutada —, mis ei viiks kedagi kitsikusse, sest maad on maailmas piisavalt ka poole suurema elanikkonna jaoks, kui vaid raha leiutamine ja inimeste vaikiv nõusolek omistada rahale teatud väärtus poleks (inimeste heakskiidul) toonud kaasa suuremaid varandusi ja õigust nende omamiseks. Kuidas seda on tehtud, näitan ma peagi põhjalikumalt.
    37. On selge, et alguses, enne seda kui inimeste soov omada rohkem, kui nad vajasid, oli muutnud asjade olemuslikku väärtust, mis tulenes üksnes nende kasulikkusest inimese elule, või enne seda, kui inimesed leppisid kokku, et väike tükk kollast metalli, mis ei kulu ega mädane, peab olema väärt suurt tükki liha või tervet koormat vilja—kuigi igal inimesel oli õigus võtta oma tööga enda valdusesse nii palju looduse asju, kui ta suutis kasutada —, enne kõike seda ei saanud ta soetada endale paljut ega saanud olla see ka teistele kahjuks seal, kus sama suurel hulgal maad jäi üle nendele, kes olid sama töökad. Lubage mul lisada, et see, kes oma tööga omandab endale maad, ei tee inimkonna ühist vara mitte väiksemaks, vaid suurendab seda. Sest inimeluks vajaminevaid varusid saadakse (tagasihoidlikult hinnates) kümme korda rohkem ühelt aakrilt tarastatud ja kultiveeritud maalt kui ühelt aakrilt sama viljakalt, ent ühises kasutuses olevalt ja ülesharimata maalt. Ning seepärast võib õigustatult on oma kümnest aakrist maast palju rohkem eluhüvesid, kui ta oleks saanud sajast aakrist loodusele jäetud maast, et ta on andnud üheksakümmend aakrit inimkonnale. Sest tema töö varustab teda nüüd toiduga kümnelt aakrilt,mis annab sama palju toodangut kui sada aakrit ühiskasutuses olevat maad. Ma olen hinnanud ülesharitud maad väga madalalt, pidades selle toodangut kümme korda suuremaks, kuid tegelikult on see erinevus pigem sajakordne. Ma küsin, kas tuhat aakrit looduse hoolde jäetud söötis maad Ameerika metsades, millel ei tegelda ei maaparandamise, viljeluse ega harimisega, annaks vaestele ja puudust kannatavatele elanikele sama palju eluks vajalikke hüvesid, kui annab kümme aakrit sama viljakat , kuid hästi haritud maad Devonshire’is? See, kes ennemaaomandi tekkimist kogus nii paljumetsikuid vilju, kui suutis, ning tappis, püüdis kinni või kodustas nii palju loomi, kui oli ta võimuses, see, kes nägi niimoodi vaeva looduse iseenesest tekkivate saadustega, et tööd tehes tõi ta need välja seisundist, kuhu loodus oli nad pannud, see on soetanud nende saaduste suhtes endale omandiõiguse. Aga kui nad tema omandina hävivad, ilma et neid oleks otstarbekohaselt kasutatud, kui puuviljad mädanevad või ulukiliha roiskub, enne kui ta jõuab need ära kasutada, siis on ta eksinud ühise loomuseaduse vastu ja peab saama karistatud. Ta oli tunginud oma naabri omandiosale, sest tal polnud õigust enamale, kui tema tarbimine nõudis, ega rohkemale, kui kulus eluvajaduste rahuldamiseks.
    38. Samad põhimõtted reguleerisid ka maa valdamist: ükskõik mida inimene haris ja lõikas, säilitas ja kasutas — tal oli sellele ainuõigus, enne kui see raisku läks. Samuti kuulusid talle nii need kariloomad kui need saadused, mida ta oli suutnud taraga sisse piirata, karjatada ja ära kasutada, aga kui rohi tema tarandikus läks kõdunema või tema istutatud taimede vili hävis, ilma et seda oleks kokku kogutud ja säilitatud, siis võis seda osa maast, hoolimata tarast selle ümber, ikkagi võtta kui asustamata maad, mis võis saada ükskõik kelle omandiks. Niimoodi võttis Kain alguses nii paljumaad, kui ta suutis harida, ja tegi selle omamaaks, jättes siiski piisavalt maad Aabelile lambakarja toitmiseks; kusjuures mõned aakrid maad toitsid ära nad mõlemad. Aga kui perekonnad kasvasid ja tänu töökusele suurenes inimeste vara, laienesid koos vajaduste kasvuga ka inimeste valdused. Siiski ei olnud nende kasutataval maal kindlaksmääratud omandiõigust senikaua, kuni nad ühinesid, asusid koos elama ning hakkasid linnu ehitama. Aja möödudes nõustusid inimesed tunnistama piire oma eri territooriumite vahel, leppisid naabritega kokku piirides ning määrasid seaduste abil kindlaks samasse ühiskonda kuuluvate inimeste omandid. Me näeme, et selles osas maailmast, mis asustati kõigepealt ning kus elab seepärast ka kõige rohkem inimesi, rändasid inimesed juba Aabrahami ajast saadik neile kuulunud vooride ja karjadega vabalt sinna ja tänna nii, nagu seda tegi Aabraham , kui ta oli võõral maal.14 Järelikult on ilmne, et toona oli vähemalt suur osa maast ühine, ja et asunikud ei väärtustanud seda maad ega nõudnud seda omandiks rohkem, kui nad seda kasutasid. Ent kui ühes paigas ei olnud enam piisavalt ruumi nende karjade toitmiseks, leppisid nad kokku, nii nagu Aabraham ja Lott (1Ms 13:5)15 seda tegid, et nad asuvad elama eri paikadesse ning laiendavad oma karjamaid sinna, kus neile kõige parem näis. Ja samal põhjusel lahkus Eesav oma isa ja venna juurest ning külvas maha Seiri mäestikus (1Ms 36:6).16
    39. Niisiis, kui me ei eelda , et Aadamale anti isiklik omandiõigus kogu maailma üle, mis välistas kõigi teiste inimeste omandiõiguse, sest sellist Aadama õigust ei saa kuidagi tõestada ning sellest ei saa tuletada ühegi inimese omandit, vaid eeldame, et maailm anti inimlastele ühiseks kasutamiseks, nagu ta ka anti, siisme näeme, kuidas töö sai anda inimestele selge omandiõiguse teatud osale maast selleks, et nad seda enda tarbeks kasutaksid. Selles õiguses ei saa olla kahtlust ega põhjust tüliks.
    40. Samuti pole nii kummaline, nagu see enne järelemõtlemist võib näida, et tööga saavutatud omand kaalub üles ühiskasutuses oleva maa, sest just töö on see, mis annab igale asjale erineva väärtuse. Igaüks mõelgu selle üle, mis vahe on aakrisuurusel maatükil, kuhu on istutatud tubakat või suhkruroogu, külvatud nisu või otra , ja ühel aakril samasugusel maal, mis on endiselt ühine, ilma et sellel üldse põldu haritaks — ta leiab, et töö lisab maale suurema osa tema väärtusest. Ma arvan, et vaid väga mõõduka hinnangu põhjal võib öelda, et üheksa kümnendikku inimeluks kasulikke maa saadusi omandatakse tööga — ei, kui me hindame õigesti seda, kuidas asjad meie kasutusse jõuavad, ja arvestame kokku nende saamiseks tehtud kulutused, küsides, millise osa neist kulutustest katab loodus ja millise osa töö, siis me leiame, et enamikul juhtudel tuleb töö arvele panna koguni üheksakümmend üheksa protsenti.
    41. Kõige paremini saab seda tõestadamitmete Ameerika rahvaste näitel, kes on küll rikkad maa, kuid vaesed eluhüvede poolest. Loodus on neid sama heldelt kui teisigi rahvaid varustanud külluslike vahenditega—s.o viljakamaapinnaga,mis annab kergesti head saaki, mida omakorda saab kasutada nii toiduks, riietuseks kui naudinguteks —, aga kuna neil puudub tahe seda maad tööd tehes paremaks muuta, siis pole neil ühte sajandikkugi neist hüvedest, mida naudime meie. Ja sealse suure ning viljaka territooriumi kuninga toit, eluase ja riietus on kehvemad kui Inglismaa päevatöölisel.
    42. Et seda selgitada natuke paremini, jälgigem, milliseid tootmisetappe läbivad mõningad tavalised eluks vajalikud asjad enne, kui meie neid kasutama hakkame, ning pangem tähele, kui suure osa nende väärtusest annab inimese töökus. Leib, vein ja riie on asjad, mida me kasutame iga päev ja suures koguses, kuid kas poleks meie leivaks, joogiks ja riietuseks mitte tõrud, nende kasulikumate tarbeesemetega? Kõik see, mille poolest leib on rohkem väärt kui tõrud, vein rohkem kui vesi, kalev või siid rohkemkui puulehed , loomanahad või sammal , tuleneb täielikult tööst ja usinusest. Neist toiduainete ja rõivaesemete paaridest on ühed seda laadi asjad, millega loodus meid ilma meiepoolse panuseta varustab, teised aga seda laadi asjad, mida annab meile meie endi töökus ja vaev — kui keegi oleks välja arvutanud, kui palju ületavad teised oma väärtuselt esimesi, siis ta näeks, kui palju suurema osa moodustab töö nende asjade väärtusest, mida me siinmaailmas naudime. Jamaapind, mis annabmeilematerjalid, vaevalt et nende väärtusest üldse mingisuguse osa moodustab, või kui moodustab, siis enamasti väga väikese. See osa on nii väike, et isegi meil nimetatakse maad, mis on jäetud täielikult looduse hoolde ning mida ei harita karja, põlluvõi aiamaana, jäätmaaks [wast], mida see ka tõesti on—me näeme, et me ei saa sellest maast peaaegu mitte mingit kasu. See näitab, kui palju tuleb eelistada inimeste suurt hulka maaomandi suurusele ning et maavalduste laiendamine ja nende õige kasutamine on suur valitsemiskunst. See kuningas, kes on nii tark ja jumalik, et vabadust kaitsvate seadustega julgustab inimkonna ausat töökust ning kindlustab kaitse võimu kuritarvitamise ja osapoolte kitsarinnalisuse eest, muutub oma naabrite jaoks peagi liiga tugevaks . Aga see sai öeldud muuseas. Nüüd pöördugem tagasi käimasoleva arutluse juurde.
    43.Aakrisuuruselmaalapilmeie juures, mis kannab kakskümmend vakka nisu, ja sama suurel maalapil Ameerikas, mis kannaks põlluharimise tulemusel sama palju, on kahtlemata ühesugune loomulik või seesmine väärtus, kuid kasu, mida inimkond saab aastas esimeselt maalapilt, on väärt 5 naela , samas kui on võimalik, et teiselt saadav kasu pole väärt pennigi või vähemalt, ma võin veendunult öelda, see pole väärt tuhandikkugi esimeselt maalapilt saadud tulust (mis kehtib juhul, kui kogu kasumit, mida indiaanlane saab Ameerikas, hinnatakse jamüüakse Inglismaal).
    Seega on töö see, mis annab maale suurima osa väärtusest, ilma milleta pole maa peaaegu mitte midagi väärt — just tööle võlgneme suurima osa maa kasulikest saadustest, sest nii palju, kui kõik sellelt aakrisuuruselt nisupõllult toodetud õled, kliid ja leib on rohkem väärt kui ühe aakri sama hea, kuid harimata maa viljad, nii palju on see töö tulemus. Selle leiva sisse, mida me sööme, ei tule arvestada mitte ainult kündja vaeva, niitja ja rehepeksja rügamist ja küpsetaja higi, vaid ka nende vaeva, kes seadsid härjad põllutööks valmis, kes kaevasid kive ja tagusid rauda või kes langetasid puid ja viimistlesid puumaterjali selleks, et ehitada valmis ader, veski , ahi jamitmesugused teised vahendid, mida selle vilja saamiseks suurel hulgal vaja läheb — kõik toimingud viljaseemne külvamisest kuni leiva valmistamiseni tuleb panna töö arvele ning neid tuleb käsitada töö tulemusena. Loodus ja maa varustasid meid omalt poolt üksnes materjalidega, mis on iseenesest peaaegu väärtusetud. Võiks teha kummalise loetelu asjadest (kui me suudaksime neid kõiki eristada), mida töökus ühe leiva valmistamise protsessis soetas või ära kasutas enne, kui see leib meie lauale jõudis: raud, küttepuu, nahk, puukoor, ehituspuit , kivi, tellised , süsi, lubi, lina, värvained, vaik , tõrv, tammetõrud, köied ja kõik teised materjalid, mida kasutatakse laeval, mis on toonud kohale kõik vahendid,mida töömehed kasutavad ühe või teise töö tegemisel — kõige selle kokkuarvamine oleks peaaegu võimatu või vähemalt läheks liiga pikale.
    44. Kõigest eelnenust on selgunud , et kuigi asjad loomuseisundis on antud ühiseks kasutamiseks, asus igas inimeses endas (iseenda isandana ning oma isiku ja oma tegude või töö omanikuna) omandi suur allikas, ning suur osa sellest, mida inimene oma elujärje parandamiseks või hingetrööstiks rakendas, ajalmil leiutamine ja kunstid olid parandanud eluolu, oli täiesti tema enda oma ega kuulunud ühisena kõigile.
    45. Niisiis, töö andis alguses omandiõiguse kõikjal, kus keegi töötas ühises kasutuses oleval maal, mille hulk jäi pikaks ajaks palju suuremaks, kui oli tööga omandatudmaa hulk, ning seda on endiselt rohkem, kui inimkond ära kasutab. Enamik inimesi oli esialgu rahul sellega, mida loodus ilma inimsekkumiseta nende vajaduste täitmiseks pakkus. Hiljem aga hakkasid mitmed kogukonnad mõnedes maailma osades — kus (rahvaarvu ja varade kasvu ning raha kasutuselevõtmise tõttu) oli tekkinud puudus vabast maast, mille tõttu maa omandas mõningase väärtuse — tõmbama piire oma eri territooriumide vahele ja korraldama seadustega oma ühiskonna eraisikute omandit —, seega kehtestasid nad üksteisega kokku leppides [by Compact] ja üksmeelselt omandi, millele oli pannud aluse inimeste töö ja usinus. Ka siis, kui riigid ja kuningriigid on sõlminud omavahelisi liite ning õigustest teiste riikide valdustes olevale maale, on nad üksmeelselt lahti öelnud oma algupärasest ja loomulikust ühisõigusest nendele maadele, ning on sellise õigust loova kokkuleppega korraldanud omavahelised omandisuhted maailma eri osades ja kohtades. Siiski võib veel leida suuri ülesharimata maaalasid (mille elanikud pole liitunud ülejäänud inimkonnaga oma ühise raha kasutuselevõtmises),
    mida on rohkem, kui neil elavad rahvad suudavad korras hoida või kasutada,mistõttu need on endiselt ühises kasutuses olevad maad. Kuigi vaevalt saab selline asi juhtuda inimkonna selles osas, kus inimesed on nõustunud võtma kasutusele raha.
    46. Suurim osa asjadest, mis on inimese eluks tõesti kasulikud, sellistest , mida maailma esmaasunikke sundis otsima eluspüsimise vajadus (nagu see sunnib tagant ka praegusi ameeriklasi), on üldiselt asjad, mis ei kesta kaua — kui neid kasutades ära ei tarbita, siis nad kõdunevad või hävivad iseenesest. Kuld,
    hõbe ja teemandid on asjad, millele ettekujutus ja kokkulepe on andnud kõrgema väärtuse, kui seda lubaks nende tegelik otstarve või neist saadav tegelik eluline abi. Seevastu nendele headele asjadele, mida loodus on andnud ühiseks kasutamiseks, oli igaühel (nagu on juba öeldud) õigust nii palju, kui ta suutis ära kasutada, ning igaühe omand oli kõik see, mida ta suutis oma tööga mõjutada. Ehk teisisõnu, talle kuulusid kõik need asjad, mille puhul tema töökus oli muutnud nende looduslikku seisundit. See, kes kogus sada vakka tõrusid või õunu, sai seeläbi nad enda omandisse — neist viljadest sai tema vara nende üleskorjamise hetkel. Ta pidi vaid olema hoolas kasutama neid ära enne, kui need oleksid võinud raisku minna, sest vastasel korral võttis ta rohkem, kui talle ette nähtud, ning seega ta röövis teisi. Ja oleks olnud tõesti rumal, aga ka ebaaus, rabada kokku rohkem, kui ta suutis ise ära kasutada. Kui ta andis osa õuntest ja tõrudest ära kellelegi teisele, nii et need ei hävinud kasutuna tema omandis olles, siis ka see läheb arvesse kui kasutamine. Ja kui ta vahetas ploomid, mis muidu oleksid nädala jooksul mädanema läinud, pähklite vastu, mis püsivad söömiskõlblikuna terve aasta, siis ei teinud ta kellelegi kahju — niivõrd, kui miski ei hävinud kasutult tema enda kätes, ei raisanud ta ühist tagavara ega hävitanud ühtki osa teistele kuuluvast varast. Samuti kui ta vahetab oma pähklid tüki metalli vastu, mille värv talle meeldib, või vahetab oma lambad teokarpide vastu või villa säravatemäekristallide või
    teemandi vastu ning hoiab viimaseid seejärel endale kogu oma elu, siis ei riiva ta teiste inimeste õigusi — ta võib nii palju selliseid kauakestvaid asju kokku kuhjata, kui talle meeldib. Õiglase omandi piiri ületamine ei seisne mitte tema varanduse suuruses, vaid selles, kas midagi sellest kasutuna hävib.
    47. Niisiis raha kasutuselevõtmine eeldas, et oli olemas üks püsimajääv asi, mida inimesed saavad hoida alles, ilma et see rikneks, ja et inimesed vahetaksid vastastikusel nõusolekul raha kasulike, ent riknevate , eluks vajaminevate asjade vastu.
    48. Kui inimeste erinev töökus viis erinevusteni varanduste suuruses, siis raha leiutamine võimaldas neil vara edasi arendada ja veelgi kasvatada. Kujutagem ette saart , mis on eraldunud kõikvõimalikust kaubandusest ülejäänud maailmaga ja kus elab vaid sada perekonda. Saarel leidub lambaid , hobuseid ja lehmi koos teiste kasulike loomadega , tervislikke vilju ning piisavalt maad, et toita ka sada tuhat korda rohkem inimesi, kuid saarel pole midagi, mis sobiks täitma raha ülesannet, sest kõik on kas liiga levinud või riknev . Mismõtet oleks kellelgi selle saare elanikest suurendada oma vara enamaks, kui tema perekond kasutab või millest lahedasti ära elab, kas siis rohkem tootes või paremini kaubeldes selliste sama riknevate ja sama kasulike kaupadega , nagu on teistel saareelanikel? Seal, kus ei leidu midagi piisavalt haruldast ja püsivat ning samas ka niivõrd väärtuslikku, et seda endale varuks koguda, seal ei hakka inimesed laiendama ka oma maavaldusi, olgu see maa ükskõik kui rikas ja ükskõik kui vabalt saadaval. Ma küsin: kui väärtuslikuks võiks inimene pidada kümmet tuhandet või sadat tuhandet aakrit ülesharitud ja hea loomakarjaga suurepärast maad keset Ameerika sisemaad, kus tal ei ole lootustki teiste maailmajagudega kaubelda ning oma saaduste müügist endale raha koguda? See maa ei oleks hõivamist väärt ja me näeksime peagi, et see inimene loovutab looduse metsikuks ühismaaks tagasi kõik selle, mida oli rohkem, kui ta vajas enda ja oma perekonna eluvajaduste rahuldamiseks.
    49. Niisiis oli alguses kogumaailmnagu Ameerika, ja enamgi veel kui praegu, sest alguses ei tuntud mitte kusagil sellist asja nagu raha. Leia midagi, mida sobiks kasutada rahana jamillel oleks raha väärtus naabrite seas, ja sa näed, kuidas seesama inimene hakkab peagi oma vara suurendama
    50. Kuna kullast ja hõbedast on inimese elus niivõrd vähe kasu võrreldes toidu, riietuse ja liikumisvahenditega, tuleneb nende metallide väärtus ainult inimestevahelisest kokkuleppest, kusjuures mõõdupuuks on suures osas endiselt töö, siis on selge, et inimesed on kokku leppinud ebavõrdsetes ja ebaproportsionaalsetes maavaldustes. Nad on vaikival ja vabatahtlikul kokkuleppel leidnud viisi, kuidas inimene võib ausal teel omandada rohkem maad, kui ta selle maa saadusi ise ära kasutada suudab, saades ülejäägi eest vahetuskaubaks kulda ja hõbedat, mida ta võib varuda teisi kahjustamata, sest need metallid ei rikne ega kõdune nende omaniku käes. Sellise ebavõrdse eravalduste jaotuse võtsid inimesed kasutusele väljaspool ühiskonna piire ja ilma lepinguta siis, kui nad omistasid kullale ja hõbedale väärtuse ning andsid vaikiva nõusoleku raha kasutuselevõtmiseks. Sest riikides korraldavad omandiõigust seadused ja maaomand on kehtiva põhiseadusega kindlaks määratud.
    51.Niisiisma arvan, et on väga lihtne raskusteta ette kujutada, kuidas töö sai alguses anda omandiõiguse asjades, mis olid loomuseisundis ühised, ning kuidas omandi piiriks oli asjade kasutamine meie vajaduste rahuldamiseks. Nii ei saanud olla põhjust omandiõiguse üle tülitsemiseks ega ka kahtlusi omandi suuruse suhtes. Õigus ja otstarbekohasus käisid käsikäes — et inimesel oli õigus kõigele, mille kallal ta tööd teha suutis, siis ei olnud tal kiusatust töötada rohkem, kui ta suutis ära kasutada. See ei jätnud võimalust vaidlusteks omandiõiguse üle ega ka võimalust teiste inimeste õiguste eiramiseks, sest see osa, mille inimene endale võttis, oli kõigile selgelt näha, ning oli kasutu ja ebaaus võtta endale liiga palju või rohkem, kui ta vajas.
    1 S.o “Esimeses traktaadis valitsemisest”. 1689. aastal esmakordselt ilmavalgust näinud teos koosnes kahest traktaadist ja tervikväljaande pealkirjaks oli Kaks traktaati valitsemisest: Esimeses esitatakse ja lükatakse ümber Sir Robert Filmeri ja tema järgijate valed põhimõtted ning lähtealused. Teine on essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist (Two Treatises of Government: In the Former , The False Principles and Foundation of Sir Robert Filmer, And His Followers, are Detected and Overthrown. The Latter is an Essay Concerning The True Original, Extent, and End of Civil Government). Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
    2 Siin ja edaspidi järgitakse kaldkirja puhul autori kasutust , v.a pärisnimedes, tsitaatides ja viidetes Piiblile. Viimasel juhul, nagu ka piiblisalmide tõlgetes, kasutatakse Eesti Piibliseltsi poolt 2000. aastal väljaantud Piiblit.
    3 “Esimeses traktaadis” arvustas Locke Robert Filmeri (1588–1653) 1680. aastal ilmunud raamatu Patriarcha, or the Natural Power of Kings väiteid, mille järgi Aadam sai maailma kuningaks kohe pärast seda, kui Jumal oli ta loonud, mistõttu kuningavõimtuleneb Jumalast ja kõikmaailma valitsejad on seejärel saanud oma valitsemisõiguse pärandiõiguse teel Aadamalt. Locke’i sõnul seisneb Filmeri meelest see isalik võim “jumalikus ja muutumatus valitsemisõiguses, mille kaudu isal või valitsejal on oma laste ja alamate elude , vabaduste ja varade üle absoluutne, omavoliline, piiritu ja piiramatu võim nii, et ta võib oma äranägemise järgi ära võtta või võõrandada nende varasid ja müüa, kohitseda või ära kasutada nende isikuid, sest nad kõik on tema orjad ning tema on isand ja omanik kõige üle” (ptk 2, lõik 9).
    4 Locke tsiteerib “Teises traktaadis” 16 korralmõjuka anglikaani teoloogi Richard Hookeri ( 1554 –1600) teost Of the Laws of Ecclesiastical Polity (mille eri osad ilmusid aastatel 1593–1661).
    5 Richard Hooker, Of the Laws of Ecclesiastical Polity, I raamat, ptk 8, lõik 7. Algtekstis Hooker jätkab: “nimelt, selleks et meile ei tehtaks kahju, ei tohi ka me ise seda teha; et meid ei koheldaks äärmuslikult, peame ka ise hoiduma äärmustest oma tegudes; et peame hoiduma igasugusest vägivallast ja ülekohtust.”
    6 1Ms 9:6.
    7 1Ms 4:14.
    8 Hispaania konkistadoori ja inkade printsessi järeltulija Garcilaso de la Vega ( 1539 –1616) oli Peruu ajaloo tuntud uurija. Locke viitab tema kuulsaimale teosele , milles de la Vega kirjeldab Peruu vallutamist ning inkade elu ja legende.
    9 Richard Hooker, Of the Laws of Ecclesiastical Polity, I raamat, ptk 10, lõik 1.
    10 Heas usus (lad. k).
    11 Tsitaat pärineb Robert Filmeri 1652 . aastal ilmunud teosest Observations Upon Aristotle’s Politiques touching forms of government.
    12Kui keegi lööb oma sulase või teenija silma ja rikub selle, siis ta peab tema silma pärast vabaks laskma” (2Ms 21:26). Juhul kui heebrealane oli ostnud endale sulaseks teise heebrealase, pidi viimase
    tööorjus kestma kuus aastat ning seejärel lõppema ilma lunamaksuta (2Ms 21:2).
    13 “Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale , kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks” (1Tm 6:17).
    14 Vanas Testamendis öeldakse, et Aabraham “elas võõrana” Egiptuses (1Ms 12:10),Kaananimaal (1Ms 17:8),Geraris (1Ms 20:1) ja vilistite maal (1Ms 21:34).
    15 “Aga ka Lotil , kes rändas koos Aabramiga, oli lambaid ja kitsi, veiseid ja telke. Kuid maa ei suutnud neid toita, et üheskoos elada, sest nende varandus oli nii suur, et neil oli võimatu üheskoos elada. Ja Aabrami loomade karjaste ja Loti loomade karjaste vahel tekkis riid; kaananlased ja perislased elasid siis veel sellel maal. Siis Aabram ütles Lotile: “Ärgu olgu riiduminu ja sinu vahel, minu karjaste ja sinu karjaste vahel. Meie, mehed, oleme ju vennad! Eks ole kogu maa su ees lahti? Mine nüüd minu juurest ära, lähed sina vasakut kätt, lähen mina paremat kätt; lähed sina paremat kätt, lähen mina vasakut kätt.” (1Ms 13:5–9.) Erinevalt Locke’ist räägib Esimene Moosese raamat Aabrami, mitte Aabrahami, kokkuleppestLotiga. Hiljemtegi JumalAabramiga lepingu, mille kohaselt sai tema nimeks Aabraham (1Ms 17:4–5).
    16 “Ja Eesav võttis oma naised, pojad ja tütred ja kõik oma pere hingelised, karja, kõik veoloomad ja kogu varanduse, mis ta Kaananimaal oli soetanud, ja läks teisele maale, ära oma venna Jaakobi juurest.
    Sest nende varandus oli liiga suur üheskoos elamiseks, ja maa, kus nad võõrastena elasid, ei suutnud neid toita nende karjade pärast. Ja Eesav asus elama Seiri mäestikku.” (1Ms 36:6–8.)
    • .DOC Laadi alla originaalfail 20 lk · .doc · 72 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Seminar John Locke #1 Seminar John Locke #2 Seminar John Locke #3 Seminar John Locke #4 Seminar John Locke #5 Seminar John Locke #6 Seminar John Locke #7 Seminar John Locke #8 Seminar John Locke #9 Seminar John Locke #10 Seminar John Locke #11 Seminar John Locke #12 Seminar John Locke #13 Seminar John Locke #14 Seminar John Locke #15 Seminar John Locke #16 Seminar John Locke #17 Seminar John Locke #18 Seminar John Locke #19 Seminar John Locke #20
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 20 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-06-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 72 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor latitude Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Locke seminari vastused
    Seminar John Locke

    Sarnased õppematerjalid

    Loomuliku seisundi ja sõjaseisundi vahekord
    12
    pptx

    Loomuliku seisundi ja sõjaseisundi vahekord

    Loomuliku seisundi ja sõjaseisundi vahekord John Locke 2014 Loomuseisund • Täieliku vabaduse seisund • Võrdsuse seisund • Ei ole omavoli seisund • /…/, Loomuseisundis valitseb loomuseadus, mis on kohuseks igaühele. Ja mõistus, mis on selleks seaduseks, õpetab kõiki inimesi, kes temalt nõu küsivad, et olles kõik võrdsed ja sõltumatud, ei tohi ükski kahjustada teise inimese elu, tervist, vabadust ega vara. • /.../,Igaüks on kohustatud ennast alal hoidma ja mitte lõpetama oma

    Õigus
    TEINE TRAKTAAT VALITSEMISEST
    3
    pdf

    TEINE TRAKTAAT VALITSEMISEST

    Poliitiline võim on seega küll sunnivõim, mis on reguleeritud seadustega, kuid see võim on saadud kokkuleppel rahvaga üldiseks hüvanguks. Mille tulemusena rahvas allub seadustele ja võim kaitseb ühiskonda vägivalla eest. Kui see aga nii ei ole ja võimu on kuritarvitatud või muul viisil ohustatud võib rahvas sellele vastu hakata ja oma õigusi nõuda. Üldiselt on antud käsitlus seaduste, võimude lahususe ja rahva tahte osas meile tuttav. Locke oma teooriatega on konstitutsioonilise demokraatia üheks alusepanijaks.

    Õigusfilosoofia
    locke
    4
    docx

    locke

    Locke. Poliitiline võim on õigus teha seadusi karistuste tagatisega, et korraldada ja kaitsta omandit ning rakendada ühisk jõudu seaduste täideviimisel ja riigi kaitsmisel võõramaise ülekohtu eest. Inimene asub loomupäraselt täieliku vabaduse seisundis. See on ka võrdsuse seisund milles kogu võim ja kohtumõistmine kuuluvad igaühele. Loomuseisund on vabaduse, aga mitte omavoli seisund. Igaühel kaitsta loomuseadust ja selle täideviimist. Üks võib teisele teha nii palju, kui on vaja krovamiseks ja ohjeldamiseks, mitte enam. Ühe koha seadused ei kehti võõramaalasele, küll aga rakendub loomuseaduse jõud. Kannatajal on õigus hüvitusele, milles teistel õigus teda aidata. Õigus on tappa mõrtsukat. Kohtunik saab vähendada, karistust, mitte hüvitist. Karistama peab nii karmilt ja sellisel märral, et see tegu muutuks ebasoodsaks ja kardetuks. Tsiviilvalitsus on abinõu suurte ebamugavuste vastu, monarhia on aga loomuseadusega vastuolus. Loomuseisundis on küik isese

    Filosoofia
    John Locke Teine traktaat valitsemisest
    3
    doc

    John Locke Teine traktaat valitsemisest

    John Locke ,,Teine traktaat valitsemisest" John Locke oli inglise filosoof, kes oli materialistliku sensualismi rajaja. Ta põhjendas empirismi ning kritiseeris moodsat tunnetusteooriat. Oma teoses ,,Teine traktaat valitsemisest" arutleb ta inimeste loodusliku seisundi, sõjaseisundi ja omandi üle. Samuti peatub ta pikemalt ka poliitika ja valitsemise teemadel, mõtiskledes sealjuures seadusandliku ja täidesaatva võimu vahekorrast ning valitsuse laialisaatmise võimalustest.

    Õiguse filosoofia
    John Locke Teine trakaat valitsemisest
    4
    doc

    John Locke Teine trakaat valitsemisest

    John Locke “Teine trakaat valitsemisest. Essee tsviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest, eesmärgist.” paragrahv 1-14:  poliitilise võimukandja võimu alama üle saab eristada isa võimust laste üle, peremehe võimust sulase üle, mehe võimust naise üle ja isanda võimust orja üle.  Niisiis, poliitiliseks võimus pean ma õigust teha seadusi surmanuhtluse ja sellest tulenevalt ka kõigi väiksemate karistuste tagatiseks, et korraldada ja kaitsta omandit ning rakendada ühiskonna jõudu seatuste täideviimisel ja riigi kaitsmisel võõramise ülekohtu eest- ja seda kõike üksnes avaliku hüvangu nimel.  et mõista pol.võimu õigest ja tuletada see tema alguses, peame võtma arvesse seisundis, milles kõik inimesed asuvad loomupäraselt- see on täieliku vabaduse seisund korraldada oma tegevust ning käsutada oma vara ja isikut loomuseaduse piirides nii, nagu neile endale õige tundub, küsimata kelletki lu

    Filosoofia
    JOHN LOCKE-Teine traktaat valitsemisest
    2
    docx

    JOHN LOCKE, Teine traktaat valitsemisest

    JOHN LOCKE, Teine traktaat valitsemisest Kulla Kroon 10HP 1. Milised on põhilised teemad, mille üle Locke tekstis arutleb? Locke arutleb poliitilisest võimust,loomu-ehk vabaduseseisundi ja sõjaseisundi erinevusest ja nendest üldiselt.Ühiskonna ja poliitilise võimu mõjust kahele viimasele seisundile ning vabadusest. 2. Millise võimu (alg)allikaga Locke ei nõustu? Locke ei nõustu R.Filmeri õpetustega, et valitsejavõim on tulenenud Jumalast ja kõik maailma valitsejad on saanud oma võimu pärandina Aadamalt.Samuti ei nõustu Locke sellega,et võimuvalitsejal on absoluutne võim oma alamate elude,vabaduse ja varanduse üle ning see, nende tahe, on muutumatu ja jumalik.Ei ole ju enam maailmas perekonda, keda saaks pidada vanimaks või võimu pärijaks,seega on Locke arust vale arvata,et kogu võimu allikas on Aadamalt tulnud. 3

    Filosoofia
    Õigusfilosoofia ajalugu
    110
    doc

    Õigusfilosoofia ajalugu

    Ettevalmistavad küsimused eksamiks: 1) Millisele neljale küsimusele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused. Tooge igast küsimuste valdkonnast ka näiteid. 2) Miks tekkis poliitiline filosoofia just antiik-Kreekas? 3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamide

    Õigus
    Thomas Hobbes-Leviaatan
    36
    rtf

    Thomas Hobbes "Leviaatan"

    Thomas Hobbes (1588–1679) “Leviatan” (1651) 1 Sissejuhatus Inimese kätetöö jäljendab LOODUST (s.o kunsti, mille abil Jumal on teinud ja valitseb maailma) ka selles, nagu samuti paljudes teistes asjades, et inimene võib luua tehisliku elusolendi.2 Sest nähes, et elu pole muud kui kehaliikmete liikumine, mis saab alguse mingis inimese sees olevas juhtivas organis, siis miks me ei võiks öelda, et kõik automata (iseliikuvad masinad, mis liiguvad vedrude ja rataste abil, nagu näiteks kell) elavad tehislikku elu? Sest mis on süda, kui vaid vedru; ja närvid, kui vaid köied; ja liigesed, kui vaid nii paljud rattad, mis annavad liikumise kogu kehale, nagu seda on ette näinud Meister? Kunst läheb veelgi kaugemale ning jäljendab seda looduse ratsionaalset ja suurepärast teost – inimest. Sest kunsti abil on loodud see suur LEVIATAN3, mida nimetatakse ‘COMMON-

    Kirjandus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun