Filosoofia kordamisküsimused (0)

SUUNAVAID KÜSIMUSI KIRJALIKUKS TÖÖKS
Hegel (1770- 1831 ) ja Kant : ( 1724 -1804)
1) abstraktse mõtlemise määratlused (Hegel)
• Kahte objekti või nähtust samastatakse. Sel juhul pannakse 2 otseselt mitteseotud objekti võrduma .
• Ühe objekti teatud omadused kantakse teisele üle. Sel juhul kantakse mingi nt. Inimesele kuuluva asja omadus inimesele endale üle.
2) mis on otsustus , ; mis on loogiline Subjekt ja mis on loogiline Predikaaat
Otsustus on mõtlemise vorm, millel on teatud kindel tõeväärtus ning milles on subjekt jaatavalt või eitavalt seotud predikaadiga.
Loogiline Subjekt on mõtte põhielement , mida iseloomustab(ei iseloomusta) teatud predikaat.
Loogiline Predikaat on mõtte põhielement, mis väljendab Subjekti teatud omadust.
3) mis on analüütiline ja sünteetiline otsustus (vt abimaterjal Hegel ja Kant)
Analüütiline otsustus on otsustus, mis ei avarda meie teadmisi, vaid selgitavad juba olemasolevaid teadmisi. Nt kõikidel kehadel on ulatuvus. Mõiste keha juba sisaldab endas sellist tunnust nagu ulatuvus ja seega ei saanud me midagi uut teada.
Sünteetiline otsustus on otsustus, mis avardab meie teadmisi. Nt mõned kehad on rasked. Mõistee keha ei sisalda endast sellist tunnust nagu raske, seega antud otsustus avardab meie teadmisi: Predikaadis sisaldub midagi, mida Subjektis ei ole.
Kant: (1724-1804)
4) millisel kahel põhjusel ei suuda inimene väljuda omasüülisest alaealisusest
• Laiskus ( eelistatakse juhinduda teiste arvamusest)
• Argus ( ei julgeta iseseisvalt mõtlema hakata)
5) milles seisneb mõistuse avalik ja eratarvitus
Mõistuse avaliku tarvituse all mõeldakse enda mõtete avaldamist trükitud kujul, et nende üle saaksid teised arutleda.
Mõistuse eratarvituse all mõeldakse mingit tegevust ametikohal, mis otseselt mõjutab teisi inimesi.
6) millises kahes valdkonnas on valgustuse soodustamine eriti tähtis (esitage ka Kanti selgitused miks)
Seadusandlus ja valitsemine: Vürst, kes ei pea endale ebaväärikaks öelda, et tema kohus on inimestele religiooniasjus täielik vabadus jätta ja neile mitte midagi ette kirjutada, ise seejuures uhkustamata oma tolerantsiga, on valgustatud ning pälvib sellisena tänulikelt kaasaegseilt ja järeltulijailt ülistusi selle eest, et vabastas inimsoo vähemalt valitsuse poole pealt alaealisusest ning andis igaühele vabaduse kõiges , mis puutub südametunnistusse, kasutada omaenese mõistust. Sellise vürsti ajal tohivad auväärsed vaimulikud , olles ühtlasi õpetlased, oma ametikohust kahjustamata esitada vabalt ja avalikult omaksvõetud sümbolist siin-seal kõrvale kalduvaid otsuseid ja vaateid ilmale järelekatsumiseks; veel enam võib seda teha iga teine, kes pole ametikohustest piiratud. See vabaduse vaim levib ka väljaspool, isegi seal, kus ta peab võitlema mõistmatuvalitsuse poolsete väliste takistustega. Ometi ilmneb neilegi eeskuju selles, et vabaduse korral poleks kõige vähematki muretseda avaliku rahu ja ühiskonna ühtsuse pärast. Inimesed iseenesest töötavad end järk-järgult toorusest välja, kui mitte just meelega ei kavaldata, hoidmaks neid selles.
Kuid täiesti lubamatu on leppida visalt püsiva religioonikäsitlusega, milles keegi avalikult ei kahtle, kasvõi ainult ühe inimelu vältel ja sellega otsekui hävitada ja teha viljatuks terve ajajärk inimkonna edenemisel paremusele, seeläbi kahjustades ka järeltulijaid. Inimene võib küll oma isiku tarbeks, ja ka siis ainult mõneks ajaks selles, mida ta on kohustatud teadma, valgustust edasi lükata; kuid sellest lahtiütlemine tähendaks tema isikule, veel enam aga järeltulijaile, inimkonna pühade õiguste rikkumist aj jalge alla tallamist. Praegu puudub inimestel tervikuna veel väga palju sellest, et nad oleksid juba võimelised religiooniasjus kindlalt ja hästi kasutama omaenese mõistust teiste abita või võiksid saada selleks võimeliseks. Ma määratlesin valgustuse põhipunktina inimeste väljumist nende omasüülisest alaealisusest eelkõige religiooniasjus, sest kunstide ja teaduste suhtes pole meie valitsejail huvi mängida oma alamate üle eeskostjat; pealegi on see alaealisus teistest niihästi kahjulikum kui ka autum. Kuid riigipea , kes soosib religiooniasjus valgustust, läheb veelgi edasi oma mõtlemisviisis ning mõistab, et isegi seadusandluse suhtes oleks ohutu lubada alamail avalikult tarvitada omaenese mõistust ning esitada ilmale avalikult mõtteid, koguni koos juba olemasoleva otsekohese kriitikaga – parema seadusandluse loomiseks. Selle kohta on meil olemas hiilgav näide, ja veel ükski monarh pole ületanud seda, keda me austame
Platon (Kriton): (427-347 eKr)
7) Kritoni argumendid, millega ta püüab veenda Sokratest põgenema
ELU VõI SURM
1) sõbra surm on õnnetus (“kui sa sured, siis pole see õnnetus mitte ainuke”)
2) õnnetus on ka haruldase sõbra surm (“sõber, millist ei leia ma enam kunagi”)
3) kaotab enamiku silmis maine (on häbiväärne pidada raha sõpradest tähtsamaks)
Tähendus: enamiku arvates on elav inimene (sõber) tähtsam kui surnud asi (raha)
Sokrates: hoolida parimate arvamusest: enamik ei muuda “kedagi ei arukaks ega arutuks”, vaid teeb “huupi, mis ette juhtub”.
8) Sokratese vastuväited Kritonile (argumentatsioon esitada võimalikult lühidalt, kuid sisulises mõttes täielikult)
Ei tohiks hoolida enamiku inimeste arvamusest (kasulikke arvamusi peab austama, kahjulikke aga mitte; „ Niisiis , mu armas sõber, ei pea me nii palju muretsema mitte selle pärast, mida enamik meist räägib, vaid selle pärast, mida ütleb asjatundja õigluse ja ebaõigluse alal, tema üksi ja ühtlasi tõde ise.“)
Ei oleks õiglane, kui ta lahkuks vanglast ilma ateenlaste loata. Peaasi tema arust oli mitte toimida ebaõiglaselt. (Põgenedes näitaks ta, et väljakuulutatud kohtuotsusel pole mingit jõudu, sest üksikisikud , nagu ka Sokrates, muudavad neid kehtetuks ja tühistavad.)
Kant: (1724-1804)
9) milline on filosoofi ülesanne ajaloo uurimisel ja ajaloos
Filosoofid peavad avastama looduskavatsuse inimeste kui terviku käitumises. („ Filosoofile pole siin muud nõuannet kui see, et kuivõrd inimeste ja nende mängude puhul tervikuna ei saa ta eeldada ühtegi inimese enda mõistuslikku kavatsust, siis proovida avastada selles inimlike asjade mõttetus käigus looduskavatsus, tänu millele olendeil, kes toimivad ilma oma plaanita, saaks siiski olla looduse kindla plaani kohane ajalugu. – Me tahame näha, kas meil niisugusele ajaloole teatavat juhtlõnga leida õnnestub; ja jätta seejärel looduse hooleks niisuguse inimese sünnitamine, kes on võimeline ajalugu sellekohaselt üles tähendama .“)
10) mis on antagonism ja milline on selle osa inimeste looduslike eelduste välja arendamisel (Kanti neljas väide)
Antogism on inimeste seltsimatu seltsivus ehk nende kalduvus astuda ühiskondlikesse suhetesse. Ühest küljest tahavad inimesed ühiskonnastuda, sest siis tunneb ta ennast inimesena , teisest küljest on aga inimestel suur kalduvus eralduda, sest inimene tahab kõike korraldada oma meele järgi. („Antagonismi all mõistan ma siin inimeste seltsimatut seltsivust, s.o. nende kalduvust astuda ühiskondlikesse suhetesse, milline kalduvus on aga siiski seotud ühe läbiva vastasseisuga, mis seda ühiskonda pidevalt lahku rebida ähvardab. Selle eeldused peituvad ilmselt inimloomuses. Inimesel on soodumus ühiskonnastuda, sest niisuguses seisundis tunneb ta end enam inimesena, s.o tunneb oma looduslike eelduste väljaarenemist. Aga tal on ka suur kalduvus eralduda (end isoleerida ), sest ta kohtab endas ühteaegu seltsimatut omadust tahta kõike vaid oma meele järgi korraldada ja ootab seepärast igalt poolt vastuseisu, nõnda nagu ta iseenda kohta teab, et temal omalt poolt on soodumus teistele vastu seista.“)
Inimene tahab olla teistest parem. See vastasseis paneb inimest pingutama ja arendama välja oma looduslikke eeldusi .
11) milline on inimeste ees seisev suurim probleem ja mis sunnib inimesi kehtestama õiglast kodanlikku õiguskorda
Suurimaks probleemiks, mida loodus inimest lahendama sunnib, on inimsoo jaoks üleüldise õigusliku kodanliku ühiskonna saavutamine. Sest ainult ühiskonnas ja just niisuguses ühiskonnas, kus on suurim vabadus, ainult temas on inimkonna puhul saavutatav looduse kõrgeim kavatsus, nimelt kõigi tema eelduste väljaarenemine. Kusjuures loodus tahab, et inimkond selle nagu kõik inimese määratluse kohased eesmärgid ise teostaks: niisiis peab inimsoo jaoks olema looduse kõrgeimaks ülesandeks ühiskond, milles vabadus väliste seaduste all on suurimal võimalikul määral seotud vastupandamatu sunnijõuga, s.o täiesti õiglane kodanlik õiguskord, sest loodus on suuteline saavutama meie sooga seotud ülejäänud kavatsuste teostumise ainult selle ülesande lahendamise ja täitmise kaudu.
12) milles seisneb valitsemise probleem ja kuidas see laheneb
Raskus on järgmine: inimene on loom, kes oma soo teiste liikmete seas elades vajab valitsejat. Sest kindlasti kuritarvitab ta oma vabadust teiste omasuguste suhtes; ja kuigi mõistusliku olendina soovib ta otsekohe seadust, mis seaks kõigi vabadusele piirid, siis eksitab tema isekas loomalik kalduvus teda ometi enda puhul, kus vähegi saab, erandit tegema. Järelikult vajab ta valitsejat, kes murraks tema isikliku tahte ja sunniks teda kuuletuma üldkehtivale tahtele, mille puhul igaüks saab vaba olla. Kust ta aga leiab sellise valitseja? Ei kuskilt mujalt kui inimsoo hulgast. Aga too on samuti loom, kes vajab valitsejat. Alustagu ta niisiis kuis tahes, ikkagi pole võimalik mõista, kuidas ta saaks endale nõutada avaliku õigluse kõrgeima juhi, kes ise oleks õiglane, otsigu ta sellele kohale siis kas üksikisikut või paljude selleks väljavalitud isikute seltskonda. Sest igaüks neist kuritarvitab alati oma vabadust, kui kõrgemal pole kedagi, kes vastavalt seadustele teostaks tema üle võimu. Kõrgeim juht peaks aga iseenesest õiglane, ja ometi inimene olema.
13) sõdade roll ajaloos ja mil moel rahvaste ühendus lahendab riikide vahel tekkiva vastasseisu
Igal ühiskondlikul organismil on välissuhetes, piiramatu vabadus, ja järelikult peab iga riik olema valmis kohtama teiste riikide poolt sedasama ebaõiglust, mis sai osaks üksikindiviididele, ning mis sundis neid siirduma seadustel põhinevasse kodanlikku seisundisse. Loodus on niisiis taas tarvitanud inimeste ja koguni inimolenditele omaste suurte ühiskondade ja riigikehade kokkusobimatust vahendina selleks, et avastada kõigi nende vältimatus antagonismis rahu ja julgeoleku seisund; s.o. sõdade, nendeks valmistumise mitte iial vaibuvate tohutute jõupingutuste ja viletsuse, mida seeläbi lõpuks iga riik isegi rahu ajal seesmiselt kannatama peab, hinnaga tõukab loodus inimesed võtma esialgu ette ebatäiuslikke katseid, lõpuks aga, pärast paljusid laastamisi, purustusi ja koguni inimeste jõuvarude täielikku sisemist ammendumist selleni , mida mõistus neile ka ilma nii kurva kogemuseta oleks võinud öelda, nimelt: metslastele omasest seadusetuse seisundist tuleb väljuda ja astuda rahvaste ühendusse, kus iga riik, ka kõige väiksem, võiks loota iseendale julgeolekut ja õigusi mitte omaenese jõule või oma õiguslikule otsustusele tuginedes, vaid toetudes ainuüksi sellele suurele rahvaste ühendusele – ühendatud jõule ja seaduste alusel vastu võetud ühendatud tahte otsustele.
Gadamer: (1900-2002)
14) kõneluse kolme vormi iseloomustus (läbirääkimiskõnelus, ravikõnelus ja usalduskõnelus):
Juba üksnes sõnaga “läbirääkimiskõnelus” rõhutatakse seda vastastikkust, milles kõneluspartnerid üksteisele lähenevad. Muidugi on siin tegemist sotsiaalse tegevuse vormidega. Läbirääkimistel äripartnerite vahel või ka poliitilistel läbirääkimistel puudub niinimetatud vastastikuse mõttevahetuse iseloom. Siin jõutakse, kui kõnelus on edukas, küll ka kokkuleppeni, mis ongi ta tõeline otstarve, kuid isikud, kes oma tingimuste vastastikuses vahetuses kokkuleppeni jõuavad, ei ole sealjuures nimetatud ega rakendatud kui isikud, vaid nad esindavad neid volitanud partei huve. Paneb end isegi läbirääkimiskõneluses maksma kõneluse üldine põhiomadus – et olla võimeline kõneluseks, peab suutma kuulata. Teisega kohtumine tõstab isiklikust piiratusest kõrgemale, isegi kui jutt käib vaid dollaritest või võimuhuvidest. Lühidalt: Läbirääkimise eesmärgiks on leida ühine arvamus, aga inimesel, kes osaleb läbirääkimises, on oma roll, ta kaitseb enda arvamust ja kuulab teisi. On ka momendit, kui läbirääkimise ajal tuleb oma arvamusest loobuda ja anda teistele võimalus. Läbirääkimiskõnelus – selline kõnelus, kus aktiivseteks poolteks on mõlemad isikud. Kuulatakse teise mõtteid ning pakutakse, surutakse ka endi omi peale.
Psühhoanalüüsi alal rakendatakse ravikõnelust. Sest siin on võimetus kõneluseks otse lähteolukorraks, sellest lähtudes uuesti kõnelema õppimine tähendakski tervenemise protsessi. Haiguslik hälve, mis surub haige lõpuks täielikku abitusse, seisneb selles, et loomulik kommunikatsioon kaasmaailmaga on katkestatud luulkujutlustega. Haige on nii takerdunud neisse kujutlustesse, et ta ei oska enam tõeliselt kuulata teise keelt, nii väga toitub ta oma enese haiglastest ettekujutustest. Psühhoanalüütilise ravikõneluse omapäraks on see, et ta võtab ette ravimise kõnelemisvõimetusest, mis on siin haiguse eripäraks , just nimelt kõneluse enda kaudu. Siiski pole sellest protsessist õpitav lihtsalt ülekantav. Analüütik ei ole mitte lihtsalt kõneluspartner, vaid ka asjatundja, kes patsiendi vastupanu ületades sunnib avanema mitteteadvustatu tabuvaldkondi. Lühidalt: Ravikõneluse eesmärgiks päästa inimest, kes on haige, st inimene, kellel on kadunud võime kõneluseks. Kõigepeal arst peab oma patsienti veenduma, et ta on haige ning siis läbi arutelude ja õpetluse teda ravida. Ravikõnelus – sellise kõneluse eripäraks on see, et ühel isikutest ei ole oskust, julgust, et pöörduda teise inimese poole, kuigi suhtlemistahe on olemas. Nii peabki aktiivne poole nii öelda “patsiendi” poole pöörduma ning jututeemat pidevalt “elus hoidma.
Usalduslik kõnelus, kus mõlemad pooled on küll aktiivsed, kuid üks pool kaotab selle, tingituna teise poole väljendamisest. Üteldakse: “Sinuga on võimatu rääkida.” Ja teisele jääb tunne või ka kogemus, et teda ei mõisteta. Niisiis on “võimetus kõneluseks” ikkagi diagnoos , mille paneb see, kes end ise kõnelema ei seagi ja kellel seega ei õnnestu ka jõuda kõneluseni teisega. Teise võimetus on ikka ühtlasi ka selle esimese võimetus.
15) miks pedagoogilises kõneluses ei toimu dialoogi (tooge välja kolm erinevat asjaolu):

• Õpetaja situatsioonis on aga ilmselt üks iselaadi raskus, millele enamasti alla vannutakse – see on raskus säilitada endas võimet kõneluseks. Kellel tuleb õpetada, usub, et ta peab rääkima ja tohib rääkida ja mida voolavamalt ja seostatumalt ta suudab rääkida, seda enam arvab ta oma õpetusi edasi andvat.
  
• Ikka ja jälle on kõrgkooli elus tehtud katseid elavdada loengut diskussiooniga ning sealjuures muidugi kogetud vastupidist, nimelt et minna kuulamise retseptiivsest hoiakust üle küsimise ja oponeerimise initsiatiivile on äärmiselt raske ja see õnnestub harva.
  
• Lõpuks kätkeb õpetamissituatsioon ületamatut kõnelusraskust, niipea kui ta on läinud väljapoole väikseimagi kõneluse intiimsust. Juba Platon teadis seda väga hästi: kõnelus ei ole võimalik paljudega üheaegselt ega isegi mitte paljude juuresviibimise korral.
  

Descartes : ( 1596 -1650)
16) mis on kaine inimaru , millest tuleb meie arvamuste erinevus ja mille poolest inimene erineb loomast
Kaine inimaru on maailmas jaotatud kõige paremini, sest igaüks arvab, et tema on sellega varustatud niivõrd hästi, et isegi need, keda on üliraske rahuldada igas muus asjas, pole harjunud seda ihaldama rohkem kui neil parajasti on. Seejuures pole tõenäoline, et kõik eksivad; see vaid pigem tunnistab , et võime hästi otsustada ja tõde eristada valest - see ongi, mida nimetatakse kaineks inimaruks ehk mõistuseks - on kõigis inimesis loomulikult ühesugune. Nii ka meie arvamuste erinevus ei tule sellest, et arvamustest ühed on mõistiikumad kui teised, vaid ainult sellest, et oma mõtteid juhime erinevaid teid mööda ega vaatle samu asju. Kaine inimaru on ainus, mis meist teeb inimese ja eraldab loomadest.
17) neli meetodi reeglit ja nende lühiiseloomustus
Esimeseks reegliks oli: iialgi mitte midagi pidada tõeliseks, mida ma evidentselt ei tunnetanud, et see on niisugune; s.o. kõige hoolikamalt hoiduda eelarvamusest ja oma otsustustesse mahutada ainult seda, mis mu vaimule paistaks nii selgelt ja distinktselt, et mul poleks põhjust selles kahelda.
Teiseks - jaotada kõik minu poolt uurida kavatsetavad probleemid nii mitmesse ossa nagu vähegi võib ja nagu see oleks vajalik nende paremaks lahendamiseks.
Kolmandaks - juhtida oma mõtteid kindla korra järgi, alates tunnetamiseks kõige lihtsamaist ja kergemaist esemeist ning tõustes vähehaaval otsekui astmeid mööda kõige keerukamate esemete tunnetamiseni, eeldades korda isegi niisuguste seas, kus puudub loomulik üksteisele järgnevus.
Viimaseks - koostada kõikjal niivõrd täielikud loetelud ja niivõrd üldised ülevaated, et oleksin kindel, et ma pole midagi välja jätnud.
18) Filosoofia põhiseisukohad: kahtlus, filosoofia esimene printsiip, Mina olemus, tõsikindla teadmise reegel, Jumala olemasolu (esimene tõestus, mis käib läbi põhjuslikkuse ja täiuslikkuse)
Mis on see mina, kes paistab seda vaha nii selgelt ja täpselt tajuvat? Kas ei tunneta ma iseennast mitte ainult palju tõesemalt, palju kindlamalt, vaid ka palju selgepiirilisemalt ja evidentsemalt? Sest kui ma otsustan, et vaha eksisteerib, selle põhjal, et ma teda näen, siis tuleneb sellest kindlasti palju aredamalt, et ka ma ise eksisteerin, sellesama põhjal, et ma vaha näen. On ju võimalik, et see, mida näen, pole tegelikult vaha; on võimalik, et mul pole ka silmi, millega midagi näha; aga kui ma näen või (mida ma enam ei erista) kui ma mõtlen, et ma näen, siis on täiesti võimatu, et mina ise mõtlevana ei oleks miski. Täpselt samuti, nagu ma otsustan, et vaha on, selle põhjal, et ma teda puudutan, tuleneb sellest jällegi sama – see, et ma olen olemas.
Descartes’i plaan tõsikindla teadmise saavutamiseks on niisiis kaheetapiline:
Tuleb kahelda kõigi seni tõesteks peetud seisukohtades.
Tuleb kõiki olemasolevaid arvamusi ja seisukohti kriitiliselt analüüsida ning jätta alles ainult need, mille tõesuses ei saa olla vähimatki kahtlust.
Meis on jumala, s.t. lõpmatult täiusliku olendi, idee või vähemalt oleme me võimelised seda ideed endas kujundama. Edasi tuleb Descartes`i järgi eeldada ka seda, et niisugusel ideel peab olema põhjus. (Järelikult eeldab Descartes põhjuslikkuse printsiibi kehtivust ega ole oma kahtluse meetodit selle printsiibi kehtivusele rakendanud.) Põhjuslikkuse mõiste kätkeb tema arusaama kohaselt endas eeldust, et tagajärg ei saa olla “suurema reaalsusega” kui põhjus. Vastasel korral peaks eeldama, et midagi tagajärjes on tekkinud eimillestki. Kuid eeldusena kehtib ka printsiip: eimillestki ei saa midagi tekkida. “Reaalsus” ei tähenda antud juhul mitte lihtsalt eksistentsi, vaid nö. “olemiseastet”: põhjusel peab olema vähemalt samal astmel olemist, kui seda on tagajärjel. Lõpmatult täiusliku olendi idee põhjuseks ei saa järelikult olla meie ise, sest meie oleme lõplikud ja – nagu kinnitab kahtlemine, mis eeldab mitteteadmist – ebatäiuslikud olendid. Lõpmatult täiusliku olendi idee põhjus peab kätkema endas toda lõpmatut täiuslikkust tegelikkuses, mis sisaldub jumala-idees mõttelise määratlusena. See tähendab, et üksnes jumal saab olla jumala-idee põhjuseks. Järelikult peab jumal tegelikkuses olemas olema.
Teine ilmselge tõde seostub ülimalt targa, võimsa ja täiusliku Jumala ideega, mille inimene oma mõistuses avastab. Jumala idee allikaks saab olla ainult Jumal ise, sest inimene, olles ebatäiuslik, ei suudaks luua ideed nii täiuslikust olevusest. Nii et teine ilmselge tõde kõlab: on olemas Jumal.
Ainukeseks teeks, kuidas mõistust kõigist eksimustest korraga puhastada, on Descartes’i arvates kahtlemine kõiges.
Filosoofia esimene printsiip. Esimeses meditatsioonis rakendab Descartes metoodilist kahtlust. Ta kahtleb tunnetuse printsiipides, millele tuginevad kõik tema senised tõekspidamised. Kõigepealt jätab ta kõrvale kõik arvamused, mis on saadud meelte vahendusel. Seejärel jätab ta kõrvale aritmeetika, geomeetria ja teiste sääraste teaduste tulemused, mis tegelevad üldiste asjadega, sest on mõeldav, et jumal (või pigem kuri vaim) võiks teda neis asjus petta .
Bacon: (1561-1626)
19) nelja iidoli lühiiseloomustus ja nende erinevus (tuua iga iidoli kohta vähemalt üks näide, turuiidoli puhul kaks)
Iidolite õpetus - mõistuse peab vabastama teda alatasa ähvardavatest eksimustest (iidolitest). Idola tähistab väärkujutusi, eelarvamusi mis segavad maailma.
Iidoleid on nelja liiki:

• sugukonna e. hõimuidolid - Hõimuiidolid põhinevad inimloomusel endal, ja inimeste hõimul ehk sool enesel (eksiarvamused, mis on omased inimsoole tervikuna. (nt. kui tekkis raadio, hakati kuulma raadiosignaale ka marsilt);
  
• koopaiidol - eelarvamused, mis on iseloomulikud üksikutele; (Koobas - murrab = kaasahaaratud ja eelarvamustega vaim – muutlik asi)
  
• turuiidol - eelarvamused, mis on in-le omased keele tõttu - kergemeelselt usutakse sõnu; ( - Suhtlus – rahvahulga arusaamad → halb ja oskamatu valik – aru ummistub (sõnad ajavad kõik segamini )
  
• teatriiidol - võetakse omaks avalikult kas väljamõeldud teooriatset või eelarvamuslikest tõestustest. (- Filosoofia dogmad – omaks võetud filosoofiad ehk lavastatud ja mängitud näidendid → pannakse kokku - täiesti erinevate vigade põhjused on peaaegu ühised)
  

20) Baconi meetodi iseloomustus: kolm tabelit ja nende mõte, koos soojuse näitega
Meetodist:
On kolm Loodusele lähenemise teed:

• Loodus on läbiuuritud asi – uurimistöö sureb välja ja peatub (puudub avastamine)
  
• Ei ole üldse võimalik midagi teada – seisukoht ei ole tuletatud tõestest printsiipidest ( uurimine pole sihikindel)
  
• Praaliva kuulutamise ja akatalepsia vahepealne (vanad kreeklased) – teadmise saavutamise võimalikkus “ei ole mitte vaidluse, vaid kogemuse asi”
  

Looduse tõlgendamiseks on vaja meetodit:
1. Süllogismis (deduktsioon) sisaldub “teatav matemaatiline usaldusväärsus ”, kuid segaste, ennatlike mõistete korral on see meetod ebausaldusväärne – teenib vigade kinnistamist ja põlistamist
2. Induktsioonil on heuristiline tähendus: osutab tõenäolisele lahendusvariandile
3. Õige induktsioon “teostaks eksperimendis jaotuse ja valiku ning tuletaks väljaarvamise ja välistamise teel vajalikud järeldused”.
Tabelid :
1. Kohaloleva tabel – juhtumid nähtustest mille puhul uuritav omadus esineb (27 soojuse juhtumit: päikesekiired, eriti suvel ja päeval; tuleleek, hõõrdumine , loomad, hobuse väljaheited)
2. Puuduva tabel – juhtumid, mis on sarnased esimese tabelis olevatega, kuid mille puhul uuritav omadus ei esine (kuuvalgus, tähtede ja komeetide valgus; hobuse väljaheidete kohta ei leidnud ta ühtegi vastupidist juhtumit)
3. Võrdluse tabel- Tabelis on esitatud näited erineva intensiivsusega oma uurimuse laadi . Et saada õige tulemuse kasutatakse järgmisi eeskirju: ühe uuritava looduse suurenemise või vähenemise puhul peab minti teine loodus muutma sama kvaliteedi ja kvantiteedi suunas.
21) ohud looduse uurimisel (Eessõna)
Looduse tõlgendamiseks on vaja meetodit:
“me ei ammuta tegu teost ega katset katsetest sarnaselt empiirikutele, vaid põhjuseid ja aksioome teost ja katsetest ning põhjustest ja aksioomidest uuesti teo ja katsed...”
Looduse tõese tõlgenduse raskused:
• Meeled – on küündimatud ja petlikud
• Aru – sünnipärane loomus ja suunatus
Metafoorid: ämblik , sipelgas, mesilane
Locke : (1632-1704)
22) milles seisneb Locke`i tunnetusteoreetiline empirism (teadmine ja kogemus)
Kõik ideed tulevad aistimisest ja refleksioonist. Oletame siis, et vaim on niiöelda valge paber, kus pole ühtegi märki, [ja] millel puuduvad igasugused ideed. Kuidas ta siis täidetakse? Kust ta saab selle tohutu [ideede] varamu, mille inimese toimekas ja piiritu ettekujutusjõud [fancy] on peaaegu lõpmatu mitmekesisusega tema peale maalinud? Kust ta saab arutluse [reason] ja teadmise [knowledge] kogu materjali? Sellele ma vastan ühe sõnaga, kogemusest; sellel põhineb kogu meie teadmine ja sealt ta lõppude lõpuks tuleneb. Meie vaatlus , mis tegeleb kas väliste meeleliste [sensible] objektidega või meie vaimu seesmiste tegevusetga [operations], mida me ise tajume ja mille üle me mõtiskleme, on see, mis varustabki meie aru mõtlemise kogu materjaliga . Need kaks on teadmise allikad, kust on pärit kõik ideed, mis meil on või mis meil loomulikul moel võivad olla.
23) aistimise ja refleksiooni erinevus
Aistimise objektid on üks ideede allikas. Esiteks, meie meeled, puutudes kokku üksikute [particular] meeleliste objektidega, toimetavad vaimu mitmesuguseid, omavahel erinevaid asjade tajumusi [perceptions], vastavalt nendele erinevatele viisidele, kuidas need objektid meeli mõjutavad. Ja nõnda me saame need ideed, mis meil on kollase, valge, kuumuse, külma, pehme, kõva, mõru, magusa, ja kõige selle kohta, mida me kutsume meelelisteks kvaliteetideks; ja kui ma ütlen, et meeled toimetavad nad vaimu, siis ma pean silmas, et nad toimetavad välistelt objektidelt vaimu selle, mis tekitab seal need tajumused. Seda suurt allikat, millest on pärit enamik ideid, mis meil on, ja mis sõltub täielikult meie meeltest, ja mis meelte poolt viiakse arusse, nimetan ma AISTIMISEKS [SENSATION].
Ideede teine allikas on vaimu tegevused. Teiseks allikaks, millest kogemus ammutab ideed, millega ta aru täidab, on meie enda vaimu tegevuste tajumine meie sees, kui vaim tegeleb ideedega, mis tal on; ja kui hing [soul] hakkab neid tegevusi reflekteerima ja kaaluma [ consider ], täidavad nad aru teist laadi ideedega, mida poleks olnud võimalik saada välistelt asjadelt. Ja need on tajumine, mõtlemine, kahtlemine, uskumine , arutlemine, teadmine, tahtmine, ja kõik meie oma vaimu erinevad toimingud [actings]; ja olles neist teadlikud ning vaadeldes neid iseenda sees, saab meie aru nendest sama aredad ideed nagu me saame kehadelt, mis mõjutavad meie meeli. See ideede allikas asub täielikult igas inimeses eneses , ja kuigi see ei ole meel, sest tal pole midagi pistmist väliste objektidega, on ta meelega väga sarnane ning teda võib piisava õigusega kutsuda seesmiseks meeleks. Et ma aga esimest kutsun aistimiseks, kutsun ma viimast REFLEKSIOONIKS [REFLECTION], sest ta pakub ainult neid ideid, mis vaim saab reflekteerides omaenda tegevusi iseenda sees. Ma tahaksin niisiis, et käesoleva arutluse järgnevas osas mõistetaks mind nii, et ma pean REFLEKSIOONI all silmas vaimu teadlikuks saamist [ notice ] omaenda tegevustest ja nende tegevuste laadist [ manner ], mille tõttu arus tekivad nende tegevuste ideed. Ma väidan, et need kaks, nimelt välised materiaalsed asjad kui AISTIMISE objektid ja meie vaimu seesmised tegevused kui REFLEKSIOONI objektid, on minu jaoks nendeks ainsateks lähteallikateks [originals], kust kõik meie ideed saavad alguse. Sõna tegevused kasutan ma siin laias tähenduses, mõistes selle all mitte ainult vaimu toiminguid oma ideedega, vaid ka ideede poolt vahetevahel tekitatavaid teatavat laadi kirgi [passions], mis ideede puhul mõnikord tekivad, nagu näiteks rahuldustunnet või ebamugavustunnet, mis tekivad mingi mõtte puhul.
24) millega on põhjendatud et peale välismaailma ja vaimutegevuste ei ole muud ideede allikat (pole lihtne vastata)
Sest me peame kasutama ideede genereerimiseks välismaailmast saadavat informatsiooni ja vaimutegevust. Ilma nende kahe elemendita oleks raske, kui mitte öelda ,et võimatu ideid luua ja saada. Näiteks võib tuua : Valgus ja värvid on igal pool kohe võtta, kui vaid silmad on lahti; helid ja mõned kombatavad kvaliteedid ei jäta ärritamata [solicit] nende vastavaid meeli ning tungivad [force an entrance] vaimu; ent siiski ma arvan, et jäädakse kergesti nõusse, et kui last hoitaks täiskasvanuks saamiseni kohas, kus ta ei näeks midagi muud peale musta ja valge, tal ei oleks helepunase või rohelise ideed, nõnda nagu inimene, kes pole elus maitsnud austrit või virsikut, ei omaks nende maitse ideed. See näitab ,et indiviid peab kogema välismaailmast saadavat informatsiooni ja kasutama selleks vaimutegevust, et ideid mõista.
Aquino Thomas: (1225-1274)
25) argumendid selle poolt ja vastu, et Jumala olemine on iseenesest teada
1 Sest meile iseenesest teada olevaks nimetatakse seda, mille tundmine on meile loomupäraselt omane, nagu on ilmne algprintsiipide puhul. Aga nagu ütleb Johannes Damaskusest oma raamatu alguses [ De fide orthodoxa I, 1, 3], Jumala olemasolemise teadmine on kõikidesse loomupäraselt sisse pandud. Järelikult on see, et Jumal on, iseenesest teada.
Peale selle, iseenesest teada olevateks nimetatakse neid asju, mida teatakse kohe, kui saadakse aru terminitest; mida filosoof ([  Aristoteles  ]) raamatus Teine analüütika I [3] omistab tõestamise algprintsiipidele: nimelt teades, mis on tervik ja mis on osa, teatakse kohe, et iga tervik on oma osast suurem. Aga olles aru saanud, mida tähistab see nimi “Jumal”, leitakse kohe, et Jumal on. Selle nimega tähistatakse ju seda, millest suuremat tähistada ei saa, ent see, mis on asjas ja arus, on suurem kui see, mis on ainult arus, millest seetõttu, et kui sellest nimest on aru saadud, on ta kohe arus, järeldub ka, et ta on asjas. Järelikult on Jumala olemine iseenesest teada. [ Ontoloogiline jumalatõestus ]
Ia q. 2 a. 1 arg. 3 Peale selle, see, et tõde on, on iseenesest teada, sest kes eitab, et tõde on, see möönab, et tõde on, sest kui tõde ei ole, siis on tõene, et tõde ei ole. Kui aga on miski tõene, siis peab tõde olema. Aga Jumal on tõde ise ( Johannese evangeelium 14:[6]: Mina olen tee ja tõde ja elu. Järelikult on see, et Jumal on, iseenesest teada.
Ia q. 2 a. 1 s. c. Aga vastu, keegi ei saa mõelda vastupidi sellele, mis on iseenesest teada, nagu on selge filosoofi ([ Aristotelese])  Metafüüsika  4. raamatust [peatükk 6] ja Teise analüütika 1. raamatust tõestamise algprintsiipide kohta. Aga mõelda vastupidi sellele, et Jumal on, on võimalik, nagu on näha Psalmist 53[:2]: Meeletu ütleb oma südames: "Jumalat ei ole!" Järelikult see, et Jumal on, ei ole iseenesest teada.
Ia q. 2 a. 1 co. Vastan: peab ütlema, et miski võib olla iseenesest teada kaheti, üht moodi iseenese poolest ja mitte meie suhtes; teist moodi iseenese poolest ja meie suhtes. Sest mingi propositsioon on seetõttu iseenesest teada, et predikaat sisaldub subjekti logoses, nagu näiteks inimene on elukas, sest elukas on ju inimese logoses. Järelikult kui predikaadi ja subjekti kohta on kõigile teada, mis see on, siis see propositsioon on kõigile iseenesest teada, nagu on ilmne tõestamise algprintsiipide puhul, mille terminid on midagi [inimestele] ühist, mis ei ole kellelegi teadmata, nagu näiteks olev jaolematu, tervik ja osa ning muud sarnast. Kui aga mõnele ei ole predikaadi ja subjekti kohta teada, mis see on, siis on propositsioon küll, kuivõrd ta iseeneses on, iseenesest teada, ent mitte nendele, kes propositsiooni predikaati ja subjekti ei tea. Ja seepärast tuleb ette, nii nagu ütleb Boëthius raamatus De hebdomadibus, et on mingid ühised vaimukontseptsioonid, mis on iseenesest teada ainult tarkadele, nagu näiteks see, et kehatud asjad ei ole kohas. Ütlen niisiis, et see propositsioon "Jumal on" on, kuivõrd ta on iseeneses, iseenesest teada, sest predikaat on sama mis subjekt; sest Jumal on iseenese olemine, nagu allpool selgub . Aga et meie ei tea Jumala kohta, mis ta on, siis see ei ole meile iseenesest teada, vaid seda on tarvis tõestada asjade kaudu, mis on meie suhtes rohkem teada, ja vähem teada loomuse suhtes, nimelt tagajärgede kaudu.
Ia q. 2 a. 1 ad 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et Jumala teadmine milleski tavalises, millegagi segatuna, on meile loomupäraselt sisse pandud, kuivõrd nimelt Jumal on inimese õndsus, sest inimene loomupäraselt igatseb õndsust, ja see, mida inimene loomupäraselt igatseb, seda ta loomupäraselt ka teab. Aga see ei ole lihtsalt teadmine, et Jumal on; nii nagu tulija teadmine ei ole Peetruse teadmine, kuigi Peetrus on tulija, sest paljud peavad inimese täiuslikuks hüveks, mis on õndsus, rikkust; mõned jälle naudinguid; mõned aga midagi muud.
Ia q. 2 a. 1 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et võib-olla see, kes kuuleb nime Jumal, ei saa sellest aru nii, et see tähistab midagi, millest enamat ei saa mõelda, sest mõned on uskunud, et Jumal onkeha. Isegi kui eeldada, et kes tahes saab sellest nimest Jumal aru nii, et see tähendab seda, mis öeldakse, nimelt seda, millest enamat ei ole võimalik mõelda; ei järeldu sellest ikkagi, et ta saab aru, et see, mida nimega tähistatakse, on looduses; vaid ainult aru arusaamises. Ja ei saa väita, et ta on asjas, kui mitte eeldada, et asjas on miski, millest enamat mõelda pole võimalik, mida ei eelda need, kes arvavad , et Jumalat ei ole.
Ia q. 2 a. 1 ad 3 Kolmanda kohta tuleb öelda, et see, et tõde üldse on, on iseenesest teada, aga see, et algtõde on, ei ole meie suhtes iseenesest teada.
26) argumendid selle vastu ja poolt et Jumala olemine on tõestatav

• Jumala olemine ei ole tõestatav. Jumala olemine on ju usuartikkel. Aga see, mis on usu asi, ei ole tõestatav, sest tõestus paneb teadma, aga usk on selle kohta, mis ei ole nähtav. Järelikult, Jumala olemine ei ole tõestatav.
  
• Kuigi peab niisiis ütlema, et Jumala olemine ei ole usuartiklid, vaid artiklite preambula, sest usk eeldab loomulikku tunnetust nagu arm loomust ja täius täiustatavat. Siiski ei keela miski, et keegi, kes tõestada ei suuda, võtaks usutavana vastu seda, mis iseenese poolest on tõestatav ja teatav.
  
• Tõestuse keskmine on see, mis miski on. Aga Jumala kohta meil ei ole võimalik teada, mis ta on, vaid ainult seda, mis ta ei ole. Järelikult meil ei ole võimalik tõestada, et Jumal on.
  
• Kuigi kui põhjust tõestatakse tagajärje kaudu, siis peab põhjuse olemise tõendamiseks kasutama põhjuse definitsiooni asemel tagajärge, ja see on nii iseäranis Jumala puhul. Sest tõendamiseks, et miski on, peab võtma keskterminiks selle, mida nimi tähistab, mitte selle, mis see on, sest küsimus, mis see on, järgneb küsimusele, kas on. Aga Jumala nimesid pannakse tagajärgede järgi, nagu edaspidi näidatakse, mispärast me võime Jumala olemist tagajärje kaudu tõestades võtta keskterminiks selle, mida see nimi Jumal tähistab.
  
• Peale selle, kui tõestataks, et Jumal on, saaks see toimuda ainult lähtudes tema tagajärgedest. Aga tema tagajärjed ei ole temaga proportsioonis, sest ta ise on lõpmatu ja tema tagajärjed on lõplikud; aga lõpliku ja lõpmatu vahel ei ole proportsiooni. Et põhjust ei saa tõestada lähtudes temaga mitte proportsioonis olevast tagajärgest, siis näib, et Jumala olemasolu ei ole võimalik tõestada.
  
• Kuigi peab ütlema, et tagajärgede kaudu, mis ei ole põhjusega proportsioonis, ei saa omandada põhjuse täielikku tunnetust, aga nagu öeldud , saab põhjuse olemise meile mis tahes tagajärjest lähtudes silmanähtavalt tõestada. Ja nõnda saab Jumala tagajärgedest lähtudes tõestada, et Jumal on, kuigi nende kaudu me ei saa teda oma olemuse poolest täielikult tunnetada.
  

27) argumendid selle poolt et Jumalat ei ole

• Näib, et Jumalat ei ole. Sest kui üks vastanditest oleks lõpmatu, siis teine häviks täielikult. Aga seda saadakse aru selles nimes Jumal, nimelt mingit lõpmatut head. Järelikult kui Jumal oleks, ei leiduks mingit kurja. Aga maailmas leidub kurja. Järelikult Jumalat ei ole.
  
• Peale selle, mida saab teoks teha vähemate printsiipidega, seda ei tehta rohkematega. Aga näib, et kõike, mis maailmas näha on, saab teoks teha teiste printsiipidega, oletades, et Jumalat ei ole, sest see, mis on looduslik, taandub printsiibile, mis on loodus; aga see, mis on meelega tehtud, taandub printsiibile, mis on inimese mõistus või tahe. Niisiis ei ole mingit vajadust eeldada Jumala olemist.
  

28) Jumala olemise tõendamise kaks esimest teed

• Esimene ja ilmsem tee on ilmselt see, millele asutakse lähtudes  liikumisest . Liikumine aga ei ole miski muu kui millegi viimine võimalikkusest tegelikkusse, võimalikkusest tegelikkusse viia aga ei saa midagi teisiti kui millegi läbi, mis on tegelikkuses, nagu näiteks kuum tegelikkuses, nagu tuli, teeb puidu, mis on kuum võimalikkuses, kuumaks tegelikkuses, ja seeläbi paneb teda liikuma ja muudab. Pole aga võimalik, et üks ja sama oleks samal ajal tegelikkuses ja võimalikkuses samas suhtes, vaid üksnes erinevas suhtes, sest see, mis on kuum tegelikkuses, ei saa samal ajal olla kuum võimalikkuses, vaid on samal ajal külm võimalikkuses. Järelikult on võimatu, et miski oleks ühel ja samal kombel liikumapanev ja liikumapandav, ehk paneks iseennast liikuma. Järelikult peab kõike, mis liigub, panema liikuma [miski] muu. Järelikult kui seda, mis paneb liikuma, pannakse liikuma, peab ka teda ennast liikuma panema muu, ja sedagi muu. Aga see ei ole lõpmatusse minemine ( lõputu regress), sest nõnda ei oleks miski esimene liikumapanija; ja järelikult ka mitte mingi muu liikumapanija, sest teised liikumapanijad ei pane liikuma teisiti kui seeläbi, et neid paneb liikuma esimene liikumapanija, nagu näiteks kepp ei pane liikuma teisiti kui seeläbi, et käsi paneb teda liikuma. Järelikult peab jõudma mingi esimese liikumapanijani, mida miski liikuma ei pane, ja sellest saavad kõik aru kui Jumalast.
  
• Teine tee lähtub toimivpõhjusest. Me ju leiame, et nendes meeltega tajutavates asjades on toimivpõhjuste kord, ometi ei leia ega ole võimalik, et miski oleks iseenda toimivpõhjus; sest nõnda oleks ta iseendale eelnev, mis on võimatu. Ei ole aga võimalik, et toimivpõhjuste puhul mindaks lõpmatusse. Sest kõikide järjestatud toimivpõhjuste seas on esimene vahepealse põhjus, ja vahepealne on viimase põhjus, olgu siis vahepealseid palju või ainult üks, aga kui eemaldatakse põhjus, eemaldatakse ka tagajärg, järelikult kui toimivpõhjuste seas ei oleks esimest, siis poleks viimast ega vahepealset. Ent kui toimivpõhjuste puhul mindaks lõpmatusse, siis ei oleks esimest toimivpõhjust, ja nõnda ei oleks ei viimast tagajärge ega vahepealseid põhjusi, mis on ilmselt väär. Järelikult tuleb postuleerida esimest toimivpõhjust, mida kõik nimetavad Jumalaks .
  

Russell : (1872-1970)
29) kaks kaalutlust Jumala kui algpõhjuse vastu

• Kristluse pooldajad väidavad, et kõigel, mida me siin ilmas näeme, on oma põhjus; kui minna piki põhjuslikkuse ahelat aina edasi ja edasi, tuleb paratamatult jõuda algpõhjuseni, sellele algpõhjusele aga panetegi nimeks jumal. Kuid, kui igal asjal peab olema põhjus, siis peab olema põhjus ka jumalal. Kui võib olla olemas miski, millel ei ole põhjust, siis selleks millekski võib olla maailm niisamahästi kui jumal, nii et argument algpõhjusest on täiesti paikapidamatu.
  
• Ei ole ju mingit alust arvata, et maailm ei võinud tekkida põhjuseta; teiselt poolt ei ole mingit alust arvata, et maailm ei võiks eksisteerida igavesti . Ei ole mingit alust arvata, nagu peaks maailmal üldse olema algus. Kujutlus sellest, et asjadel peab olema tingimata algus, tuleb tegelikult meie kujutlusvõime viletsusest.
  

30) tänapäeva loodusseadustele omased kaks iseloomulikku joont (Russeli tõlgenduses )
Loodusseadused eeldavad seadusteandja olemasolu, loodus-ja inimseaduste segiajamisest.
31) kaks argumenti Jumala kui looduse seadusandja vastu
Loodusseadused kirjeldavad kuidas asjad tegelikult käituvad. Ja kuna nad lihtsalt kirjeldavad, kuidas asjad tegelikult käituvad, siis ei saa te väita, et peab eksisteerima keegi, kes määrab nende niisuguse käitumisviisi, kuna juba ainult selle oletamine tõstatab teie ees küsimuse: „Aga miks jumal määras just need seadused ja mitte teised?” Kui vastate, et ta tegi seda lihtsalt oma heast tahtest ilma igasuguse aluseta , siis näete, et on olemas miski, mis ei allu seadusele, ja niiviisi osutub teil loodusseaduse ahel kätkenuks.
Kui inimesed märkasid juba sadu aastaid tagasi, et planeedid tiirlevad ümber Päikest, hakkasid nad mõtlema, et jumal on pannud planeedid liikuma just nii ja mitte teisiti. See oli muidugi eriti mugav ja lihtne seletus, aga Einstein võttis käsutusele gravitatsiooniseadust, mis seletas, et see ei ole Jumal.
32) kaks argumenti Jumala kui maailma otstarbekohasuse tagaja vastu
Kui hakata mõtisklema otstarbekohasuse argumendi üle, siis paneb lihtsalt imestama, kuidas võivad inimesed uskuda , nagu oleks meie maailm kõikide temas leiduvate halba asjade ja kõikide oma vigadega kõige parem, mida kõikvõimas kõiketeadja Jumal miljonite aastate kestel võis luua.
Asi pole aga üldse nii, et keskkond oleks loodud vastavalt elusolendite vajadustele, vastupidi, elusolendid ise muutusid nii, et nad vastaksid ümbritsevale keskkonnale, ja see on kohastumise alus. Mingit Jumala otstarbekohasust siin ei paista.
33) millisel kahel põhjusel usuvad inimesed Russeli järgi Jumalasse ja miks ei pea Russell kristlasi Kristuse järgijateks
Russeli järgi enamik inimesi usub jumalasse lihtsalt sellepärast, et neile on lapsest saadik seda usku sisse harjutatud.
Teiseks väga võimsaks põhjuseks on Russeli arust soov olla kaitstud – omapärane tundmus , et sul on vanem vend, kes sinu eest hoolitseb. Niisugune tundmus on väga oluline tegur, miks inimesed Jumalasse hakkavad uskuma.
Kristlased ei järgi Kristust alati jäägitult. Näiteks, Kristus ütleb: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele...” kuid inimesed, kes peavad ennast kristlaseks millegipärast elus seda käsu eriti ei täideta, ning on veelgi käsud, mida ei saa alti täita.
Platon (427-347 eKr)
Politeia : 34) miks sobivad kõige paremini polist valitsema filosoofid ega sobi need, kes võistlevad võimu pärast ega need kes mässavad võimu pärast (kummalgi rühmal on oma põhjus)
Seni kuni filosoofid pole kuningad või kuni selle maailma kuningail pole filosoofia vaimu ja tarkus ning poliitiline juhtimine ei ühine samas inimesed, ei parane haigusest ei riigid ega inimsugu". Iga valitsemisvorm püüab iseennast hävitada omna põhiprintsiipidega liialdamisega. Aristokraatia ruineerib end, piirates liiga kitsalt seda ringi, kelle päralt on võim. Oligarhia hävitab end ettevaatama ettevaatamatus rüseluses kiireks rikastumiseks.
35) esitage lühidalt koopa võrdpilt
Inimeste elu koopas võrreldakse vanglaga. Sellel on pikk valguse kätte avanev sissekäik läbi kogu koopa. Inimesed on seal lapseeast saadik kehaliikmed ja kael ahelais, mistõttu nad on sama koha peal paigal ja vaatavad üksnes enda ette, sest ahela tõttu ei saa nad pead pöörata. (asja point on selles, et inimesed (meie) istuvad seal maa aal koopas, ja ei saa aru mis selle väljaspool toimub (phms kuidas maailm eksisteerib, kes on Jumal ja muud sellist..) ja meie ei saagi seda teada saada, sest me pole filoosofid)
Pidusöök: 36) Erose kui filosoofi lühiiseloomustus ja mille poolest erineb filosoof jumalatest ja nõmedatest (inimestest)
Eros (armastus kauni vastu) kui filosoof on midagi sureliku ja surematu vahepealset, ehk Võimas deemon , sest eks deemon ole ju midagi jumala ja inimese vahepealset.
Filosoof ihaldab tark olla ning sellega on ta erinev Jumalatest ja nõmedatest, kuna esimesed on juba targad (kuigi ise nad ennast sellistena ei arva ) ja neil pole vaja veelgi targemaks olla aga inimeste ehk nõmedatega on niipidi, et nad arvavad, et nad on targad (tegelikult pole) ning ei prüügi arukust juurde saada.
Phaidon: 37) miks on filosoofile vastuvõetamatu enese kallal vägivalla tarvitamine
Jumalad, kes on meid targem ja arukam on meie hoidjad. Meie olemegi kõik „ vangistuses “ ning ei saa ära joosta . Meie oleme Jumala vara ning ainult tema saab anda märku, et lahkuksime elust. Filosoofid aga saavad sellest aru ning lihtsam öeldes, filosoofid saavad aru, et neil pole lubatud enese kallal vägavalla tarvitada, kuna nad kuuluvad Jumalatele.
38) millises kahes erinevas mõttes ei tegele filosoof millegi muu kui suremisega või surnud olemisega ega austa keha (üks on seotud arukusega)
* Need, kes ennast filosoofiaga õigesti seovad, ei tegele millegi muuga , kui suremisega või surnud olemisega – ehkki teiste eest on see varjule jäänud. Filosoofid ei ole nõus varjus olema seepärast nad on valmis suremisega või surnud olemisega tegeleda.
* Erinevalt teistest inimestest vabastab filosoof hinge ühendusest kehaga – niivõrd kui võimalik (arukusega seotud). Kui filosoof on surnud – see ei tähenda veel, et tema hing on surnud seepärast ta on alati valmis surra, sest saab aru, et sureb ainult keha.
Aristoteles: (384 – 322 eKr)
39) mille poolest on üksiku teadja üldise teadjast edukam ja mille poolest on kunsti teadja kogenuist targem
Tundub, et tegutsemise seisukohast kogemus kunstist sugugi ei erine, vaid kogenud on isegi edukamad kui need, kel on logos , seda sel põhjusel, et kogemus on üksiku teadmine, kunst aga üldise [teadmine], kõik tegevused ja kõik protsessid puudutavad aga üksiku.
Me peame teadmist ja asjatundlikkust rohkem kunsti kui kogemuse juurde kuuluvaks, ja peame kunsti valdajaid kogenuist targemaks, nii et tarkus tuleneb kõikide puhul rohkem teadmisest; nimelt et ühed teavad põhjust, teised mitte. Sest kogenud teavad "et", kuid ei tea "miks"; teised aga tunnetavad "miks" ja põhjust. Sellepärast me ka peame igal alal töödejuhatajaid käsitöölistest auväärsemateks ja rohkem teadvateks ning targemateks, sest nad teavad tehtava põhjusi (nii nagu ka mõned elutud asjad teevad, kuid teevad teadmata, mida nad teevad, nagu näiteks tuli põletab; ent elutuid asju [me peame] toimivateks igaüht mingi loomuse sunnil, käsitöölisi aga harjumuse tõttu), nii et mitte praktiliste [asjade] poolest ei [pea me neid] targemaks, vaid selle poolest, et neil on logos ja nad tunnetavad põhjusi.
40) keda saab pidada targaks (vähemalt neli erinevat iseloomustust)
1) tark teab kõike, niivõrd kui see võimalik on, kuid üksikut teadmist tal ei ole
2) see, kes on suuteline tunnetama raskesti tunnetatavat ja inimesele mitte kergesti [taibatavat], sest tajumine on kõikidele ühine, sellepärast kerge ei ole tark
3) [me peame] igas teaduses põhjuste asjus täpsemat ja õpetamisvõimelisemat targemaks
4) mitte allub teisele, vaid vähem targa alluvad talle