Thomas Hobbes "Leviaatan" (0)

Thomas Hobbes (1588– 1679 )
“ Leviatan ” ( 1651 )1
Sissejuhatus
Inimese kätetöö jäljendab LOODUST (s.o kunsti, mille abil Jumal on teinud ja valitseb maailma) ka selles, nagu samuti paljudes teistes asjades, et inimene võib luua tehisliku elusolendi.2 Sest nähes, et elu pole muud kui kehaliikmete liikumine, mis saab alguse mingis inimese sees olevas juhtivas organis, siis miks me ei võiks öelda, et kõik automata (iseliikuvad masinad , mis liiguvad vedrude ja rataste abil, nagu näiteks kell) elavad tehislikku elu? Sest mis on süda, kui vaid vedru; ja närvid, kui vaid köied; ja liigesed , kui vaid nii paljud rattad, mis annavad liikumise kogu kehale, nagu seda on ette näinud Meister? Kunst läheb veelgi kaugemale ning jäljendab seda looduse ratsionaalset ja suurepärast teost – inimest. Sest kunsti abil on loodud see suur LEVIATAN3, mida nimetatakse ‘COMMON-WEALTH’4 või RIIK (ladina keeles CIVITAS), mis on vaid tehislik inimene, kuigi see on kogult suurem ja tugevam kui loomulik inimene, kelle kaitsmiseks ja turvalisuseks see oli mõeldud. Suveräänsus on selles hing, mis annab kogu kehale elu ja liikumise; riigiametnikud ja teised õigusemõistmise ja täideviimise ametnikud on tehislikud liigesed; tasu ja karistus (mis kinnitab iga liigese ja ihuliikme suveräänsuse trooni külge ning paneb neid oma kohust täitma) on närvid, tehes sedasama loomulikus ihus ; kõigi üksikliikmete vara ja rikkused on tugevus; salus populi (rahva turvalisus) on tema ülesanne; nõuandjad, kes soovitavad talle kõike vajalikku, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on tehislik mõistus ja tahe ; kooskõla on tervis; mäss on haigus; ja kodusõda on surm. Viimaseks , need kokkulepped ja lepingud , millega selle poliitilise keha osad kõigepealt loodi, seati kõrvuti ja ühendati, sarnanevad Jumala poolt loomisteol öeldud käsusõnale – “Tehkem inimesed”5.
Et kirjeldada selle tehisliku inimese loomust, ma uurin:
Esiteks, tema ainest ja tema meistrit [artificer], kelleks mõlemaks on inimene.
Teiseks, kuidas ja mis lepingutega on ta kokku pandud, millised on suverääni õigused ja tema õiglane võim ehk autoriteet, ning mis selle säilitab, ja mis hävitab.
Kolmandaks , mis on kristlik riik.
Viimaseks, mis on pimeduse kuningriik .6
Esimese kohta kõlab ütlus, mida on hiljuti palju kuritarvitatud, et tarkust ei omandata mitte raamatuid, vaid inimesi lugedes . Selle tagajärjel meeldib väga neil inimestel, kes enamasti ei suuda anda ühtegi teist tõendit oma tarkusest, näidata, üksteist armutult seljataga hukka mõistes, mida nad arvavad olevat inimestest välja lugenud. Kuid on veel üks teine mitte just hiljuti avastatud tarkus, millest nad võiksid õppida üksteist tõeliselt lugema, kui nad vaid vaeva näeksid, ja see on: Nosce teipsum – loe iseennast . Vastupidi selle tarkusesõna praegusele kasutusele ei olnud see mõeldud selleks, et kiita heaks võimulolevate inimeste jõhkrust oma alamate suhtes ega julgustada madalast seisusest inimesi häbematule käitumisele neist kõrgemalseisvate isikute vastu, vaid õpetada meile, et ühe inimese mõtete ja tungide sarnasuse tõttu teise inimese mõtete ja tungidega, inimene, kes vaatab iseendasse ning paneb tähele, mida ta teeb, kui ta mõtleb, arvab , arutab, loodab, kardab jne, ja mis põhjustel ta neid asju teeb, seeläbi loeb ja teab, mis on kõigi teiste inimeste mõtted ja tungid sarnastes olukordades . Ma räägin tungide – iha, hirm, lootus jne, – sarnasusest , mis on samasugused kõigis inimestes, mitte tungide objektide sarnasusest, milleks on asjad, mida ihaldatakse, kardetakse , loodetakse jne, sest nende erinevus sõltub inimeste individuaalsest meelelaadist ja konkreetsest haridustasemest, ning neid on nii kerge varjata teiste teadmise eest, et inimese südame loomus, kuivõrd ta on määritud ja segadusse aetud silmakirjalikkusest, valetamisest, teesklusest ja ekslikest õpetustest, on loetav ainult sellele, kes uurib südameid. Kuigi me võime teinekord avastada inimeste kavatsusi nende tegude kaudu, siiski, kui seda teha meie oma tegudega võrdlemata, ning vahet tegemata kõigil tingimustel, mille tõttu juhtum võib osutuda erinevaks, on see sama, kui lugeda salakirja ilma seda avava võtmeta ja olla enamasti petetud liigsuurest usaldusest või ebakindlusest, sest see, kes loeb, on ise hea või kuri inimene.
Kuid lugegu üks inimene teist tema tegudest kuitahes täiuslikult, talle on sellest kasu ainult siis, kui tegemist on tema tuttavatega, keda aga on vähe. See, kes peab valitsema tervet rahvast, peab lugema endas mitte üht või teist üksikut inimest, vaid kogu inimkonda. Kuigi seda on raske teha – raskem kui õppida mingit keelt või teadust – siiski, kui ma olen korralikult ja selgelt kirja pannud iseenda lugemise, jääb teiste inimeste vaevaks vaid tähele panna, kas ka nemad leiavad sama enda seest. Sest sellist liiki õpetus ei tunnista ühtki teist tõestust.
Esimene osa: Inimesest
Peatükk 6
Tahtlike liigutuste seesmistest algetest, mida tavaliselt nimetatakse TUNGIDEKS, ja sõnadest, mille abil neid väljendatakse.
/.../
Püüdlus. Neid väikeseid liikumise algeid inimese kehas, enne kui nad ilmnevad kõndimise, rääkimise, löömise või mõne muu nähtava teo kujul, nimetatakse harilikult PÜÜDLUSTEKS [endeavour].
Isu. Iha. Nälg . Janu. Vastumeelsus. Kui see püüdlus on suunatud tema põhjustajale, siis nimetatakse seda ISUKS [appetite] või IHAKS [ desire ], viimane on üldnimi, ning esimese tähendust on tihti kitsamalt mõistetud kui iha toidu järele, nimelt kui nälga ja janu. Kui püüdlus on suunatud millestki eemale, siis nimetatakse seda VASTUMEELSUSEKS [aversion].
/…/
Armastus. Viha. Seda, mida inimesed ihaldavad, nad öeldakse ka ARMASTAVAT ja mida nad VIHKAVAT, selle suhtes nad tunnevad vastumeelsust. Nii et iha on sama mis armastus, ainult et ihaga me tähistame alati objekti puudumist, armastusega tavaliselt selle olemasolu. Niisamuti tähistame vastumeelsusega objekti puudumist, vihaga objekti kohalolekut.
Mõned isud ja vastumeelsused on inimestele kaasa antud, nagu näiteks söögiisu, eritamise ja kergendamise isu (mida võib samuti ja õigustatult nimetada ka vastumeelsusteks millegi suhtes, mida inimesed tunnevad oma kehas) ning veel mõningad teised isud, mida pole palju. Ülejäänud isud, mis esinevad üksikute asjade suhtes, tulenevad kogemusest ja nende asjade toime proovimisest kas enda või teiste inimeste peal. Sest asjade järele, mida me üldse ei tunne või mida me ei usu olemas olevat, ei saa meil rohkem isu olla, kui vaid neid maitsta ja proovida. Kuid vastumeelsust tunneme me mitte ainult nende asjade suhtes, mille puhul me teame, et need on meile haiget teinud, vaid ka nende suhtes, mille kohta me ei tea, kas nad teevad meile haiget või mitte.
Põlgus. Asjade kohta, mida me ei ihalda ega vihka , öeldakse, et me neid põlgame. PÕLGUS pole midagi muud kui südame liikumatus või tõrksus teatud asjade toimimise suhtes, mis tähendab, et südant on juba liigutanud kas teised mõjusamad objektid või soov neid kogeda.
Ja et inimese keha on pidevas muutumises, on võimatu, et samasugused asjad põhjustaksid alati temas samasuguseid isusid ja vastumeelsusi, veelgi vähem suudavad kõik inimesed kokku leppida ühe ükskõik millise kindla objekti ihaldamises.
Hea. Halb ( evil ). Kuid milline iganes on inimese isu või iha objekt, inimene nimetab seda omalt poolt heaks, ning oma viha ja vastumeelsuse objekti nimetab ta halvaks ning oma põlguse objekti põlastusväärseks ja tähtsusetuks. Sest need sõnad – hea, halb ja põlastusväärne – seostuvad alati isikuga , kes neid kasutab; ükski asi [iseeneses] ei ole lihtsalt ja absoluutselt nii- või naasugune ega saa ka ühtegi üldist hea ja halva reeglit tuletada nende objektide endi loomusest, vaid ainult inimese enda isikust (seal, kus ei ole riiki) või (riigi puhul) isikust, kes seda esindab või lepitajalt või kohtunikult, kelle lahkarvamusel olevad inimesed ametisse seavad ning kelle otsusest nad teevad hea ja halva reegli.
/…/
Peatükk 12
Religioonist
Religioon on vaid inimeses. NÄHES, et religiooni ilminguid ja vilju leidub vaid inimeses, ei ole põhjust kahelda, et ka religiooni seeme asub vaid inimeses, ja see koosneb mingisugusest erilisest omadusest või vähemalt selle märkimisväärsest tasemest, mida ei leidu teistes elavates olendites.
/…/
Mure tulevaste aegade pärast on religiooni loomupärane põhjus. /…/ Olles kindel, et kõikidel asjadel , mis on tänaseni kestnud või mis kestavad edasi tulevikus, on põhjused, on võimatu, et inimene, kes kogu aeg püüab kaitsta end kurja eest, mida ta kardab, ja soetada endale head, mida ta ihaldab, ei oleks lakkamatus mures oma tuleviku pärast.
/…/
Sellest, mis paneb inimesi kartma nähtamatute asjade võimu. See lakkamatu hirm, mis alati saadab asjade põhjuseid mitte teadvat inimkonda, justkui nad oleksid pimeduses, peab paratamatult olema millelegi suunatud. Ja seetõttu, kui ei nähta mitte midagi, siis ei saa ka kedagi süüdistada oma hea või halva saatuse pärast, kui vaid mingit võimu või nähtamatut isikut. Võib-olla just seda mõeldes ütlesid mõned muistsed poeedid , et inimeste hirm lõi jumalad, mis on täiesti tõsi (öelduna paganate paljude jumalate kohta). Kuid ühe igavese, lõpmatu ja kõikvõimsa Jumala tunnistamine võib pigem tuleneda inimeste soovist teada saada looduslike olendite põhjusi ja nende mitmeid voorusi ja toimimist, kui hirmust selle ees, mis juhtub nende endiga tulevikus. Sest kui see, kes näeb mingisuguse tagajärje sündimist, peaks mõtisklema, mis oli selle lähim ja vahetu põhjus, ja sealt edasi, mis oli selle põhjuse põhjus, ja peaks süvitsi viskuma põhjuste otsingusse, siis ta jõuab lõpuks tõdemuseni, et peab leiduma (nagu seda isegi paganlikud filosoofid on tunnistanud) üks Esimene Liigutaja, mis on kõikide asjade esimene ja igavene algpõhjus . Just seda mõtlevad inimesed Jumala nime all – ja seda kõike ilma vähimagi viiteta oma saatusele , mille pärast muretsemine ajendab inimesi nii kartma kui ka ei lase neil otsida teiste asjade põhjusi ning annab sellega võimaluse mõelda välja nii palju jumalaid nagu on inimesi, kes neid välja mõtlevad.
/.../
Neli religiooni loomupärast seemet . Ja neis neljas asjas – usus vaimudesse, teadmatuses teistsugustest põhjustest, pühendumises sellele, mida kardetakse ning juhuslike asjade pidamises ennustatavateks – seisneb religiooni loomupärane seeme, mis on mõningate inimeste erinevate ettekujutuste, arvamuste ja tunnete tagajärjel kasvanud niivõrd erisugusteks usutalitusteks, et see, kuidas üks inimene toimetab, on teise jaoks enamasti naeruväärne.
Religioone teeb erinevaks kultuur. Neid seemneid on saanud harima kahte liiki inimesed. Ühed on need, kes vastavalt omaenda tarkusele on neid seemneid toitnud ja korraldanud, teised on teinud seda vastavalt Jumala käsule ja juhtnööridele. Kuid mõlemat liiki inimesed on teinud seda eesmärgiga muuta inimesed, kes nende peale loodavad, veelgi altimaks kuulekusele, seadustele , rahule, ligimesearmastusele ja poliitilisele ühiskonnale7. Nii et esimest liiki inimeste religioon on osa inimlikust poliitikast, mis õpetab ühte osa neist kohustustest, mida nõuavad maised kuningad oma alamatelt. Ja teist liiki religioon on jumalik poliitika, mis sisaldab ettekirjutusi nendele, kes on end allutanud jumalariigi alamateks. Esimeste hulka kuulusid kõikide riikide rajajad ja paganate seadusandjad. Teiste hulka kuulusid Aabraham , Mooses ja meie õnnistatud Lunastaja , kes on meile edasi andnud jumalariigi seadused.
Peatükk 13
INIMKONNA LOOMUSEISUNDIST, niivõrd kui see puudutab inimeste õnnelikkust ja viletsust.
Inimesed on loomupäraselt võrdsed. LOODUS on teinud inimesed sedavõrd võrdseks keha ja vaimu võimetes, et kuigi teinekord võib leiduda üks inimene, kes on silmnähtavalt teisest kehaliselt tugevam või kiirema mõtlemisega, siiski, kui kõik kokku arvestada, pole erinevus inimese ja inimese vahel nii märkimisväärne, et keegi võiks seepeale nõuda endale eesõigust, millele teine ei võiks sama hästi pretendeerida. Sest mis puutub keha tugevusse, siis on ka kõige nõrgemal piisavalt tugevust selleks, et tappa kõige tugevam kas salasepitsuse teel või liitudes teiste inimestega, kes on temaga samasuguses ohus.
Ja vaimsete võimete suhtes leian ma inimeste vahel veel suurema võrdsuse, kui seda on võrdsus tugevuses (jättes kõrvale kõik sõnadel põhinevad kunstid ja eriti oskuse lähtuda üldistest ja eksimatutest reeglitest, mida nimetatakse teaduseks – mida oskavad väga vähesed ja sedagi vaid vähestes asjades –, sest see pole meile sündimisel kaasaantud võime ega võime, mis on omandatud siis, kui me tegeleme millegi muuga (nagu seda on arukus [prudence])). Arukus on vaid kogemus, mida võrdne aeg annab inimestele võrdselt neis asjades, milles nad võrdselt end rakendavad. See, mis ehk teeb sellise võrdsuse raskesti usutavaks, on üksnes edev arvamus inimese enda tarkuse kohta, mida peaaegu kõik inimesed usuvad omavat suuremal määral kui lihtrahvas ; see tähendab rohkem kui kõikidel inimestel peale nende endi, ja väheste teiste, keda nad ülistavad kas nende kuulsuse või selle tõttu, et nad on nendega ühel meelel . Selline on inimeste loomus, et nad võivad küll tunnistada, et paljud teised on teravmeelsemad või taibukamad või rohkem haritud, siiski on neil väga raske uskuda, et oleks palju selliseid inimesi, kes on sama targad kui nemad, sest oma taibukust näevad nad lähedalt, teiste tarkust aga kaugelt eemalt. Kuid see tõestab, et inimesed on selles küsimuses pigem võrdsed kui ebavõrdsed. Sest tavaliselt on kõige olulisem tunnus mingi asja võrdsest jaotusest see, kui iga inimene on omaenda osaga rahul.
Võrdsusest tuleneb ebakindlus . Sellest võimete võrdsusest tekib võrdne lootus saavutada oma eesmärke. Ja seetõttu, kui kaks inimest soovivad sama asja, mida neile mõlemale siiski ei jagu, siis saavad neist vaenlased, ning teel oma eesmärgi suunas (milleks on enamasti enda alalhoidmine, kuid teinekord ka vaid lõbu) püüavad nad üksteist kas alistada või hävitada. Sellest johtuvalt, seal kus sissetungija ei pea kartma rohkem kui ainult ühe inimese jõudu, kui keegi seal istutab, külvab, ehitab või kuulub talle sobilik maakoht, siis võib tõenäoliselt oodata, et teised inimesed on valmis tulema ühendatud jõuga ära võtma tema omandit ning ilma jätma teda mitte ainult tema töö viljast, vaid ka tema elust ja vabadusest. Ja sissetungija on jälle samasuguses ohus teiste suhtes.
Ebakindlusest tuleneb sõda. Ja sellise üksteise umbusaldamise tõttu ei saa ükski inimene toetuda millelegi nii mõistlikule kui ettenägelikkus – see tähendab, et inimene valitseb jõu või kavalusega nii paljude inimeste üle, kui ta suudab, nii kaua, kuni silmapiiril ei ole ühtegi teist niivõrd tugevat jõudu, mis teda ohustaks, ja see ei ole rohkem kui nõuab tema enda alalhoidmine ning on tavaliselt lubatud. See kehtib ka selle tõttu, et alati on mõned, kes naudivad oma võimu vallutustes, milles nad lähevad kaugemale sellest, mida nõuab nende endi turvalisus. Kui teised, kes muidu oleksid õnnelikud tagasihoidliku eluga, ei suurendaks oma võimu teisi rünnates, siis ei suudaks nad, tuginedes vaid kaitsele, kuigi kaua ellu jääda. Ja järelikult, kuna selline võimu suurendamine inimeste üle on vajalik inimese enda alalhoidmiseks, siis peab see olema talle lubatud.
Veel kord, inimesed ei tunne rõõmu (vaid vastupidi, sügavat kurbust) üksteise seltskonnast juhul, kui ei ole võimu, mis suudaks sisendada neisse kõigisse aukartust. Sest iga inimene ootab, et kaaslane väärtustaks teda sama palju, kui ta ise enda väärtuseks peab. Niipea aga kui ta märkab põlgust ja alavääristamist, püüab ta loomulikult, nii palju kui ta julgeb (millest täiesti piisab üksteise hävitamiseks, kuna nende üle ei ole ühist võimu, mis hoiaks neid vagusi), pressida enda halvustajatelt neid kahjustades välja kõrgemat väärtushinnangut, ja teistelt selle eeskuju kaudu.
Nii me leiame inimese loomuses kolm peamist põhjust tüliks. Esiteks olelusvõitlus, teiseks umbusaldamine, kolmandaks au.
Esimene paneb teisi ründama kasu pärast, teine turvalisuse ja kolmas reputatsiooni pärast. Esimene kasutab vägivalda selleks, et teha endast teiste inimeste nende naiste, laste ja kariloomade valitsejad , teine selleks, et end kaitsta, kolmas sellise tühja-tähja pärast nagu mõni sõna, naeratus, erinev arvamus või mingi muu alavääristamise väljendus , mis on osutatud otseselt tema isikule või mõtteliselt tema sugulaste, sõprade, rahva, elukutse või nime suhtes.
Ilma ühiskondliku seisundita kehtib alati kõikide sõda kõigi vastu. Seetõttu on ilmne, et ajal, mil inimesed elavad ilma ühise võimuta, mis hoiaks neid kõiki aukartuses, on nad seisundis, mida nimetatakse sõjaks; ja sellises sõjas nagu on kõigi sõda kõigi vastu. Sest SÕDA ei koosne üksnes lahingust või võitlemisest, vaid pikast ajast, mille jooksul on piisavalt hästi teada tahe lahingus võidelda. Seepärast tuleb aja mõistet pidada sõja loomuse juurde kuuluvaks samamoodi, nagu see kuulub ilmastiku loomuse juurde. Sest nagu halva ilma loomus ei seisne mitte ühes või kahes vihmavalingus, vaid mitu päeva kestvas kalduvuses vihmaks, nii ka sõja loomus ei seisne mitte tegelikus võitlemises, vaid teadaolevas valmiduses selleks kogu selle aja jooksul, mil pole kinnitust vastupidisest. Kõik muu aeg on RAHU.
Sellise sõja ebamugavused. Seega kõik, mis johtub meile sõja ajast, kus kõik on kõigi vaenlasteks, johtub meile ka ajast, mil inimesed elavad ilma, et neid kaitseks enamat , kui vaid nende oma tugevus ja leidlikkus. Sellises olukorras ei ole kohta töökusele, sest töö viljad on ebakindlad, ja seega ei ole maaharimist ega laevandust ega selliste kaupade kasutamist, mida saab sisse tuua üle mere, ei ole ruumikaid hooneid ega vahendeid, millega liigutada ja ümber paigutada asju, mis nõuavad palju jõudu, ei ole teadmisi maa palgest, ei ajaarvestust, ei kunste, ei kirjandust ega ühiskonda, ja mis kõige hullem, on vaid vahetpidamatu hirm ja vägivaldse surma oht; ning inimese elu on üksildane, vilets, ohtlik, elajalik ja lühike.
Mõnele inimesele, kes pole neid asju korralikult läbi kaalunud, võib tunduda kummalisena, et loodus võiks sellisel moel inimesi üksteisest lahus hoida ja nii kergelt üksteise ründamisele ning hävitamisele kallutada. Ja et ta ei usalda seda tunnete põhjal tehtud järeldust, võib ta ehk soovida , et sedasama kinnitataks kogemuse põhjal. Aga las ta mõtleb endamisi järele, et teekonnale asudes varustab ta end relvadega ja eelistab minna suure saatjaskonnaga, et magama minnes lukustab ta uksed, et isegi omaenda majas lukustab ta oma varalaekad, ja seda isegi siis, kui ta teab, et on olemas seadused ja relvastatud riigiametnikud, kes maksavad kätte kogu ülekohtu eest, mis temale tehakse. Mida ta arvab oma kaasinimestest, kui ta ratsutab relvastatult, oma kaaskodanikest, kui ta lukustab uksed ning oma lastest ja sulastest, kui ta lukustab oma varakastid? Kas ta oma tegudega mitte ei süüdista samapalju inimkonda kui mina oma sõnadega? Kuid keegi meist ei süüdista selles inimese loomust. Inimese ihad ja teised tungid ei ole iseenesest patt. Ja rohkem pole seda neist tungidest tulenevad teod, kuni nad arvestavad seadust, mis neid keelab. Kuid seadusi, mida pole tehtud, ei saa teada, ja seadusi ei saa luua enne, kui pole kokku lepitud isiku osas, kes neid teeb.
On mõeldav, et sellist aega ega sellist sõjaseisundit pole kunagi olnud, ja ma usun, et üle kogu maailma pole kunagi see üldiselt kehtinud, kuid on mitmeid paiku, kus inimesed elavad nii praegu. Sest metsikutel inimestel mitmel pool Ameerikas puudub üldse valitsus – kui välja arvata mõnede väikeste perekondade valitsemine, mille üksmeel sõltub loomupärasest himust –, ning nad elavad tänasel päeval just sellisel loomalikul moel, nagu ma eespool ütlesin. Nii või teisiti, eluviis kodusõja olukorras, milleni varem rahumeelse valitsuse all elanud inimesed tavatsevad manduda, annab võimaluse mõista, kuidas näeks elu välja siis, kui inimeste üle ei ole ühist võimu, mida karta.
Kuigi mitte kunagi pole olnud aega, mil ühed või teised inimesed oleksid olnud üksteise suhtes sõjaseisundis, siiski on kuningad ja suveräänse võimuga isikud alati olnud oma sõltumatuse tõttu lakkamatus hirmus ning gladiaatorite seisundis ja olukorras, kus nende relvad on üksteisele suunatud ning nende pilgud üksteisesse klammerdunud; ehk nende kuningriikide piiridel olevad kindlused , garnisonid ja relvad ning pidev luuramine oma naabrite järele tähendab sõja seisukorda. Kuid et nad seeläbi teevad võimalikuks oma alamate töökuse, ei too see kaasa seda viletsust, mis kaasneb inimeste vaba voliga.
Sellises sõjas pole midagi ebaõiglane. Sellest kõikide sõjast kõigi vastu järeldub samuti, et mitte ükski asi ei saa olla ebaõiglane. Sellises sõjaseisukorras ei ole kohta sellistel mõistetel nagu hea ja halb, õiglane ja ebaõiglane. Kus ei ole ühist võimu, seal ei ole ka seadust; kus pole seadust, pole ka ebaõiglust. Sõjas on kaheks peamiseks vooruseks jõud ja pettus. Õiglus ja ebaõiglus pole kumbki ei kehaline ega vaimne võime. Kui nad oleksid, siis saaksid nad olla inimeses, kes on maailmas üksinda, samamoodi nagu tal oleks siis mõistus ja tungid. Aga õiglus ja ebaõiglus on omadused, mis seostuvad inimesega ühiskonnas, mitte üksinduses. Samamoodi järeldub sõjaseisundist, et seal ei ole omandit ega omandiõigust, erinevust minu omal ja sinu omal, vaid, kuna kõik on iga inimese oma, siis kuulub igaühele kõik see, mida ta suudab endale haarata, ja sedagi vaid nii kauaks , kuni ta suudab seda hoida. Nii palju sellest halvast olukorrast, millesse inimene oma loomuse tõttu on pandud, kuigi võimalusega sellest seisundist välja tulla, osalt tänu tungidele, osalt tänu oma mõistusele.
Tungid, mis kallutavad inimesi rahu suunas. Tungid, mis kallutavad inimesi rahule, on surmahirm, iha asjade järele, mis on vajalikud mugavaks eluks ning lootus oma töökusega neid asju hankida. Lisaks soovitab mõistus sobivaid rahulepinguid, mille kohaselt saab inimesi juhtida kokkuleppeni. Neid lepinguid nimetatakse tavaliselt loomuseadusteks; neist räägin ma üksikasjalikumalt kahes järgnevas peatükis.
Peatükk 14
Esimesest ja teisest LOOMUSEADUSEST,
ning LEPINGUTEST
Mis on loomuõigus . LOOMUÕIGUS, mida kirjamehed nimetavad tavaliselt jus naturale, on iga inimese vabadus kasutada oma võimu nii nagu ta ise tahab oma loomuse alalhoidmiseks; ehk teisisõnu, enda elu kaitseks. Sellest tuleneb vabadus teha kõike, mida ta vastavalt oma mõistusele ja otsustele arvab olevat enda alalhoidmise tarvis kõige sobivamaks vahendiks.
Mis on vabadus. VABADUSE all mõeldakse, vastavalt selle sõna täpsele tähendusele, väliste takistuste puudumist. Need takistused võivad tihti võtta inimeselt ära võimu teha seda, mida ta teha tahaks, kuid ei saa takistada teda kasutamast alles jäänud võimu nii, nagu tema arusaamine ja mõistus talle ette kirjutavad.
Mis on loomuseadus. Õiguse ja seaduse erinevus. LOOMUSEADUS (lex naturalis) on mõistuse poolt avastatud ettekirjutus või üldine reegel, mis keelab inimesel teha seda, mis hävitaks tema elu või võtaks ära elu alalhoidmise vahendid ning jätta tegemata seda, millega tema arvates saab oma elu kõige paremini kaitsta. Kuigi need, kes sellel teemal sõna võtavad, kipuvad segi ajama mõisteid jus ja lex, õigus ja seadus, tuleks neid siiski eristada, sest ÕIGUS seisneb vabaduses midagi teha või millegi tegemisest hoiduda, samal ajal kui SEADUS määrab ja seob inimese neist ühe või teise külge. Nii et seadus ja õigus erinevad samapalju kui kohustus ja vabadus, mis on ühe ja sama juhtumi puhul iga kord erinevad.
Loomupäraselt on igal inimesel õigus igale asjale. Peamine loomuseadus. Kuna inimese olukord (nagu eelnevas peatükis öeldud) on kõigi sõda kõigi vastu, milles igaüks juhindub oma mõistusest, ja pole midagi, mida ta ei võiks kasutada, et kaitsta oma elu oma vaenlaste eest, siis sellest tuleneb, et sellises olukorras on kõigil inimestel õigus kõikidele asjadele, isegi üksteise kehadele . Seepärast, nii kaua kuni püsib see igaühe loomuõigus kõikidele asjadele, ei saa ükski inimene – ükskõik kui tugev või tark ta ka ei oleks – elada turvaliselt kogu selle elu kestel, mille loodus inimestele tavaliselt elada annab. Järelikult on see mõistuse eeskiri, või üldine reegel, et iga inimene peab taotlema rahu nii palju, kui tal on lootust seda saavutada, ja kui tal ei õnnestu rahu saavutada, võib ta otsida ja kasutada kõiki sõja vahendeid ning eeliseid. Selle reegli esimene osa sisaldab esimest ja peamist loomuseadust, milleks on otsida rahu ja seda järgida. Teine, loomuõiguse kokkuvõte, on kaitsta iseennast kõikide vahenditega, mis on meie võimuses.
Teine loomuseadus. Sellest peamisest loomuseadusest, mis käsib inimestel taotleda rahu, tuleneb teine seadus: et inimene oleks valmis, juhul kui teised samamoodi tahavad, nii palju kui ta enda kaitsmiseks ja rahuks vajalikuks peab, loobuma oma õigusest kõikidele asjadele, ja olema rahul nii suure vabadusega teiste inimeste suhtes, nagu tema lubab teistele inimestele enda suhtes. Sest nii kaua, kui kõigil inimestel on õigus teha kõike, mis neile meeldib, nii kaua on kõik inimesed sõjaseisundis. Kuid kui teised inimesed, ja ka ta ise, ei loobu oma õigusest, siis pole kellelgi mõtet oma õigusest lahti öelda, sest nii jätaks ta end teiste ees kaitsetuks (kuid selleks ei ole kohustatud ükski inimene), selle asemel et lasta end juhtida rahu suunas. See on see evangeeliumi seadus: “kõike, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile”8. Ja kõikide inimeste seadus: quod tibi fieri non vis, alteri ne feceris9.
/…/
Kõik õigused pole võõrandatavad. Millal iganes inimene oma õiguse kas üle annab või loovutab, arvestab ta sellega, et mingi õigus antakse vastastikku üle ka temale või loodab ta seeläbi mingit muud kasu. Sest see on vabatahtlik tegu, ja iga inimese vabatahtlike tegude eesmärgiks on mingi kasu temale endale. Seepärast on olemas mõningad õigused, millest ei saa ükski inimene sõnades või muude märkide abil loobuda ega neid üle anda. Esiteks, inimene ei saa loobuda õigusest hakata vastu neile, kes tungivad talle jõuga kallale selleks, et võtta temalt elu, sest pole mõeldav, et ta nii tehes taotleks endale midagi head. Sedasama võib öelda ka haavade , ahelate ja vangistuse puhul, nii selle tõttu, et säärastest kannatustest ei tulene inimesele mitte mingisugust kasu ega selle tõttu, et ta ei saa kasu ka mõne teise haavatud või vangistatud inimese kannatustest; ja peale selle inimene ei oska ka öelda, kui ta näeb inimesi vägivaldselt tema suhtes toimimas, kas neil on plaanis teda tappa või mitte. Viimaseks, see õigusest lahtiütlemine ja üleandmine pole sissetoodud muul motiivil ja eesmärgil, kui vaid selleks, et oleks tagatud inimese isiku turvalisus, arvestades nii tema elu kui ka selle alalhoidmise vahendeid  s.o et ta saaks elust rõõmu tunda. Ning seepärast, kui inimene oma sõnade või muude märkidega näib röövivat endalt selle eesmärgi, mille tagamiseks need märgid olid kavatsetud, siis ei tähenda see, et ta seda pidaski silmas või et selline oli tema tahe, vaid et ta ei osanud ette aimata, kuidas selliseid sõnu ja tegusid võidakse tõlgendada.
Mis on leping. Vastastikune õiguse üleandmine on see, mida inimesed nimetavad LEPINGUKS.
/…/
Millal vastastikusel usaldusel põhinevad lepingud ei kehti. Kui tehakse leping, mis ei ammendu koheselt [ehk mis põhineb lubaduse hoidmisel], ja osapooled usaldavad teineteist, siis loomuseisundi olukorras (mis on kõikide sõda kõigi vastu) osutub see leping iga vähegi mõistliku kahtluse korral kehtetuks. Kuid kui on olemas mõlema osapoole üle kehtestatud ühine võim, millel on piisavalt õigust ja jõudu, et sundida neid oma lubadust hoidma, siis selline leping ei ole kehtetu . Sest sellel, kes esimesena täidab oma lubaduse, ei ole garantiid, et ka teine täidab hiljem oma lubaduse, sest sõnade köidikud, ilma sunnivõimu kartuseta, on liiga nõrgad selleks, et ohjeldada inimeste ambitsioone, ahnust, viha ja teisi kirgi. Sellist sunnivõimu ei saa loota loomuseisundis, kus kõik inimesed on võrdsed ja kus ei saa olla kohtumõistjaid, kes otsustavad nende hirmude õigsuse üle. Ning sellepärast see, kes täidab lepingut esimesena, annab end oma vaenlase kätte ning seda vastupidiselt õigusele (mida ta ei saa kunagi hüljata) kaitsta oma elu ja elatusvahendeid.
Kuid ühiskondlikus seisundis, kus on olemas võim, takistamaks neid, kes antud lubadust muidu eiraksid, ei ole see hirm enam põhjendatud, ja sellepärast see, kes peab lepingu kohaselt lepingut esimesena täitma, on kohustatud seda tegema.
/…/
Lepingud, mis on sõlmitud hirmu ajel , on kehtivad. Hirmu ajel loomuseisundis sõlmitud lepingud on kohustuslikud. Näiteks, kui ma sõlmin lepingu, mille kohaselt pean maksma oma elu eest oma vaenlasele lunaraha või teda teenima , siis ma olen kohustatud seda tegema. Sest see on leping, mille kohaselt üks saab elu, teine aga selle eest raha või teenust; ja seetõttu, kui pole ühtki teist seadust (nagu see on loomuseisundis), mis keelaks lepingu täitmist, siis leping kehtib. Niisiis kui sõjavangid on lubanud maksta enda eest lunaraha, siis on nad kohustatud seda maksma; ja kui nõrgem valitseja sõlmib hirmust tugevama valitseja ees tollega enda jaoks kahjuliku rahu, siis ta on kohustatud seda pidama , kui just (nagu eespool on öeldud) ei teki mõnda uut ja õiglast põhjust hirmuks, mis sõja taas alustab. Ja isegi riigis, kui ma olen sunnitud varga käest pääsemiseks lubama raha, siis lasub mul nii kaua kohustus see ära maksta, kuni seadus mind sellest vabastab. Sest kõike, mida ma võin teha seaduse kohaselt ilma sunnita, võin ma seaduslikult kohustuda tegema hirmu ajel sõlmitud lepingu tõttu, ja selle tegemisest, mida ma seaduslikult lepinguga tegema kohustun, ei saa ma seaduslikult loobuda.
/…/
Inimese leping end mitte kaitsta on kehtetu. Leping, mis ei kaitse mind jõu eest jõuga, on alati kehtetu. Sest (nagu ma olen eespool näidanud) ükski inimene ei saa anda üle või loobuda oma õigusest päästa end surmast, haavadest või vangistusest (mille vältimine on ainus eesmärk, miks loobuda mistahes õigusest). Järelikult lubadus mitte hakata jõule vastu, ei anna üle ühtegi õigust üheski lepingus ega ole ka kohustav . Sest kuigi inimene võib sõlmida lepingu: kui ma ei tee nii või teisiti, siis tapa mind, ei saa ta sõlmida sellist lepingut: kui ma ei tee nii või teisiti, siis ma ei hakka sulle vastu, kui sa tuled mind tapma . Sest inimene valib loomupäraselt vähema halva, milleks on oht saada surma vastuhakkamisel, kui suurema halva, milleks on kindel ja kiire surm, kui ta vastu ei hakka. Ja kõik arvavad selle kehtivat, kui nad viivad kurjategijaid relvastatud meeste abiga hukkamisele ja vangi, hoolimata sellest, et sellised kurjategijad on nõustunud neid süüdi mõistnud seadusega.
/…/
Vande eesmärk. Sõnade jõud on (nagu ma eespool märkisin) liiga nõrk selleks, et panna inimesi täitma oma lepinguid. Inimloomuses on vaid kaks mõeldavat abinõud sõnade jõu tugevdamiseks. Ja nendeks on kas hirm tagajärgede ees, mida oma sõna murdmine kaasa toob, või au ja uhkus, mis tekib siis, kui inimestel pole vajadust oma sõna murda. Viimane on suuremeelsus, mida esineb liiga harva selleks, et seda eeldada, eriti nende seas, kes jahivad rikkust, võimu või meelelisi naudinguid, ning kes moodustavad inimkonna suurima osa. Tunne, millega arvestada saab, on hirm; sellel on kaks väga üldist allikat: üks on nähtamatute vaimude võim, teine on nende inimeste võim, keda nad [lepingut rikkudes ] pahandavad. Kuigi neist kahest esimesel on suurem võim, on siiski tavaliselt viimase puhul hirm suurem.
/…/
Vannet võib anda vaid Jumalale . Sellest nähtub, et vanne , mis on antud ükskõik millise mooduse või riituse kohaselt, on vandeandja jaoks kehtetu ja pole üldse vanne, ning et vande andmine saab aset leida vaid Jumala nimel. Sest kuigi inimesed tavatsevad mõnikord kas hirmust või meelituseks anda vannet oma kuninga nimel, siis tegelikult annavad nad mõista, et nad on omistanud kuningale jumaliku au. Jumala nimel asjatult vandumine on vaid tema nime teotamine, ja teiste asjade nimel vandumine, nagu inimesed seda igapäeva vestlustes teevad, pole vandumine, vaid on jumalakartmatu komme, mille on põhjustanud [inimeste] liiga ägedaloomuline kõnemaneer.
Vanne ei lisa kohustusele midagi juurde. Samuti näib, et vanne ei lisa kohustusele midagi juurde. Sest kui leping on seaduslik, siis on ta Jumala silmis kohustav nii ilma vandeta kui koos vandega; kui leping on ebaseaduslik, siis ei kohusta ta üldse, ka siis, kui seda kinnitati vandega.
Teine osa: Riigist
Peatükk 17
Riigi põhjustest, tekkimisest ja definitsioonist
Riigi eesmärk, üksikisiku turvalisus. Inimeste jaoks (kes loomupäraselt armastavad vabadust ja võimu teiste üle) on ettenägelikkus ennast kaitsta ja saavutada seeläbi rohkem rahulolu pakkuv elu see olulisim põhjus, eesmärk ja mõte, miks võtta kasutusele selline enesepiirang (milleks on elu riigis). Selleks aga on vaja end päästa tollest armetust sõjaseisundist, mis (nagu eespool näidatud) on inimeste loomupäraste tungide paratamatu tagajärg juhul, kui ei ole ühtegi nähtavat võimu, mis hoiaks neid aukartuses ja kohustaks neid karistuse hirmus täitma oma lepinguid ning järgima neid loomuseadusi, mis on kirja pandud neljateistkümnendas ja viieteistkümnendas peatükis10.
Üksikisiku turvalisus ei tulene loomuseadusest. Sest iseenesest, ilma mõne võimu hirmuvalitsuseta, mis paneks inimesi loomuseadusi järgima, on loomuseadused (nagu õiglus, erapooletus, tagasihoidlikkus , halastus ja (kokkuvõttes) tehes teistele seda, mida me tahaks, et meile tehtaks,) vastuolus meie loomupäraste tunnetega, mis juhivad meid erapoolikusele, uhkusele, kättemaksule ja muule sarnasele. Ja lepingud, mida ei toeta mõõgavõim, on vaid sõnad ja ei oma mingit jõudu, et inimest üldse kaitsta. Sellepärast, kui võimu ei ole kehtestatud või vähemalt mitte piisavalt suurt võimu meie kaitsmiseks, siis, hoolimata loomuseadustest (mida igaüks järgib, kui ta tahab ja kui ta saab seda teha turvaliselt) võib iga inimene seaduslikult toetuda, ja toetubki, enda jõule ja oskustele, et kaitsta end kõigi teiste inimeste eest. Ja kõikides paikades, kus inimesed on elanud koos väikeste perekondadena, on nende elatusvahendiks olnud üksteise vara röövimine ja rüüstamine, ja seda on peetud niivõrd loomuseadusega kooskõlas olevaks, et mida suuremaid röövsaake nad said, seda suuremat au neile osutati. Seejuures ei järginud inimesed muid seadusi kui vaid aukoodeksit; teiste sõnadega, nad hoidusid õelusest, jättes inimestele alles nende elud ja majapidamisvahendid. Nii nagu need väikesed perekonnad toimisid siis, nii toimivad nüüd linnad ja kuningriigid, olemata muud kui vaid suuremad perekonnad, mis (enda kaitsmiseks) suurendavad oma võimupiirkondi tuues ettekäändeks kallaletungi ohu ja kartuse või toetuse, mida inimesed võivad osutada sissetungijatele. Nad püüavad õigustatult nii palju kui suudavad alistada või nõrgestada toore jõu ja salakavalusega oma naabreid, sest neil pole teisi vahendeid, millega end kaitsta; ja selle eest meenutatakse neid auavaldustega veel paljude järeltulevate põlvkondade jooksul.
Üksikisiku turvalisus ei tulene väheste inimeste või perekondade ühendusest. Ei anna inimestele turvalisust ka see, kui neid ühineb väikesel arvul, sest väikese hulga puhul annavad väikesed lisamised ühele või teisele poole nii suure eelise jõus , et sellest piisab võidu saavutamiseks ning mis seetõttu julgustab alustama kallaletungi. Rahvahulga suurus, mis oleks piisav, et usaldada selle kätte meie turvalisus, ei ole kindlaksmääratav ühegi kindla arvuga, vaid võrdluse põhjal vaenlasega, keda me kardame, ning see on piisav juhul, kui vaenlase ülekaal ei ole sõja [eeldatava] lõpptulemuse määramisel niivõrd nähtav ja silmatorkav, et vaenlasel tekiks soovi [kallaletungi] üritada.
Üksikisiku turvalisus ei tulene ka suurest rahvahulgast , kui seda ei juhi vaid üks otsus. Kui ka nii suurt vaenlase ülekaalu kunagi ei teki, siiski, kui inimeste teod järgivad vaid oma individuaalseid otsuseid ja ihasid, ei saa nad loota kaitset ei ühise vaenlase ega ka omavahelise ülekohtu vastu. Sest olles segaduses, kuidas oma tugevust parimal viisil kasutada ja rakendada, nad ei aita, vaid takistavad üksteist, ning üksteisele vastastikku vastu tegutsedes vähendavad nad oma tugevuse olematuks. Seetõttu saab neid kergelt alistada mitte ainult väga väike hulk inimesi, kelle vahel valitseb üksmeel, vaid ühise vaenlase puudumisel hakkavad nad sõdima ka omavahel oma isiklike huvide pärast. Kui me saaksime oletada, et suur hulk mehi lepib kokku õigluse ja teiste loomuseaduste järgimises, samas kui neil ei ole ühist võimu, mis hoiaks neid kõiki aukartuses, siis me võiksime eeldada, et ka kogu ülejäänud inimkond käitub samamoodi, ja siis ei eksisteeriks ega poleks vaja ühtegi valitsust või riiki, sest siis kestaks rahu ilma allumiseta.
Üks otsus peab inimesi juhtima järjepidevalt. Ei piisa turvalisuseks, mida inimesed soovivad kestma kogu nende eluajaks, ka sellest, kui neid valitseb ja juhib üks otsus ainult teatud piiratud aja kestel, nagu näiteks ühes lahingus või sõjas. Sest kuigi nad saavutavad võidu tänu oma üksmeelsetele püüdlustele välisvaenlase vastu, siiski pärastpoole, kui neil kas ei ole ühist vaenlast või siis, kui seda, keda üks osa peab vaenlaseks, peab teine sõbraks, laguneb paratamatult nende üksmeel huvide erinevuse tõttu ja nad astuvad üksteise vastu sõtta.
Miks mõned mõistuseta ja kõnevõimeta loomad elavad ometigi ühiskonnas, kuigi nende üle ei kehti mingit sunnivõimu. On tõsi, et teatud elusolendid , nagu näiteks mesilased ja sipelgad , elavad seltsivalt üksteisega koos (mille tõttu Aristoteles arvab nad poliitiliste olendite hulka), ja siiski ei juhi neid mitte miski muu peale nende endi arvamuste ja ihade; samuti ei ole neil kõnevõimet, millega üks saaks teisele märku anda, mida ta peab otstarbekaks ühist kasu silmaspidades. Seepeale võib ehk mõni inimene soovida teada, miks inimesed ei suuda teha sedasama. Siis ma vastan :
Esiteks sellepärast, et need loomad ei ole inimeste kombel vahetpidamatus võistluses au ja väärikuse pärast. Kui inimeste vahel tekib selle võitluse tulemusena kadedus , viha ja viimaks ka sõda, siis nende loomade seas see nii ei ole.
Teiseks sellepärast, et nende loomade seas ei erine ühine kasu erakasust. Olles loomupoolest meelestatud oma erakasu suunas, toetavad nad seeläbi ka ühist kasu. Kuid inimene, kelle rõõm seisneb enda võrdlemises teiste inimestega, naudib ainult seda, mis küündib [ühisest] esile [erinevana].
Kolmandaks sellepärast, et loomad, kes ei kasuta mõistust nagu inimesed, ei näe ega arva end nägevat ühtegi viga nende ühistegevuse juhtimises, samas kui inimeste seas on väga palju neid, kes arvavad end olevat teistest targemad ja võimekamad riigiasju valitsema ning püüavad seega riiki muuta ja uuendada, üks ühtmoodi, teine teistmoodi, viies selle niimoodi segadusse ja kodusõtta.
Neljandaks sellepärast, et kuigi need loomad kasutavad mingil määral häält, et teha üksteisele teatavaks oma soove ja muid tundeid, siiski puudub neil see sõnade kunst , millega mõned inimesed saavad teistele esitada seda, mis on hea, kurjana, ja seda, mis on kuri, heana, või siis suurendada või vähendada kas hea või kurja suurust, tekitades inimestes rahulolematust ja rikkudes nende rahu oma heaksarvamist mööda.
Viiendaks sellepärast, et ebaratsionaalsed loomad ei suuda eristada ülekohtu ja kahju tekitamist. Nii kaua, kuni nad on rahul, ei häiri nad oma kaaslasi. Inimene aga on kõige tülikam siis, kui tal ei ole käed tööd täis, sest just siis meeldib tal oma tarkust välja näidata ja valvata nende tegude järele, kes valitsevad riiki.
Viimasena sellepärast, et nende loomade omavaheline kokkulepe on loomupärane. Inimeste kokkulepe on vaid lepingu alusel, mis on kunstlik, ja sellepärast pole mingi ime, kui on vaja veel midagi lisaks (peale lepingu), et teha inimestevaheline kokkulepe kindlaks ja püsivaks. Selleks on ühine võim, mis täidab neid aukartusega ja suunab nende teod ühisele kasule.
Riigi sünd. Riigi definitsioon. Ainus viis sellise ühise jõu püstitamiseks, mis suudaks neid kaitsta võõramaalaste sissetungi ja omavahelise ülekohtu eest, ning seejuures kaitsta neid selliselt , et nad oma töökuse ja maa viljadega võiksid end toita ja olla eluga rahul, on anda kogu oma võim ja tugevus ühele inimesele, või inimeste kogule, mis võiks, toetudes nende rohkearvulisusele, koondada kõik nende tahted üheks tahteks. See on sama, kui öelda, et üks inimene või inimeste kogu määratakse kandma nende inimeste isikut ning igaüks tunnistab ja teatab , et ta ise on autor kõigis neis tegudes, mida nende isiku kandja teeb või mille tegemist ta põhjustab üldist rahu ja turvalisust silmas pidades, ning et selles allutavad nad igaüks oma tahted tema tahtele ja oma arvamused tema arvamusele. See on rohkem kui nõusolek või üksmeel – see on nende kõigi tõeline ühtsus ühes ja samas isikus , kes on tekkinud nende kõigi lepingust kõigiga, justkui iga inimene oleks öelnud igale inimesele: Mina annan volituse mind valitseda ja ühtlasi annan ära oma õiguse end valitseda sellele inimesele, või inimeste kogule, sellel tingimusel, et sina annad temale ära oma õiguse ja volitad kõik tema teod samal moel. Kui sedasi on toimitud, siis selliselt ühes isikus ühendatud rahvahulka nimetatakse RIIGIKS [common-wealth], ladina keeles CIVITAS. Nii luuaksegi suur LEVIATAN, või pigem, (kui rääkida aupaklikumalt) see surelik jumal, kellele me surematu Jumala all võlgneme oma rahu ja kaitse. Sest selle volitusega, mille on andnud talle riigi iga liige, on tema kasutusse antud nii palju võimu ja tugevust, et sellest tuleneva hirmuvalitsusega on ta võimeline vormima nende kõigi tahteid nii, et nende kodudes on rahu, ja organiseerima nende omavahelist abi välisvaenlaste vastu. Ja temasse on koondunud riigi olemus, mis seisneb (kui seda defineerida) ühes isikus, kelle tegude autoriks on teinud suur rahvahulk vastastikuste lepingute alusel enda hulgast igaühe, eemärgil, et ta võiks kasutada nende kõigi tugevust ja vahendeid nii, nagu ta peab otstarbekaks nende rahu ja ühise kaitse tagamiseks.
Kes on suverään , kes alam. Ja seda, kes seda isikut kannab, nimetatakse SUVERÄÄNIKS, ja öeldakse, et tal on suveräänne võim, ja kõik ülejäänud on tema ALAMAD .
Sellise suveräänse võimuni võib jõuda kahel moel. Üks on loomuliku jõu abil, nagu siis, kui mees sunnib oma valitsemisele alluma oma lapsed ja veel nende lapsed, olles suuteline neid keeldumise puhul hävitama, või siis, kui ta sõjaga alistab vaenlased oma tahtele ja jätab nad ellu vaid allumise tingimusel. Teine viis on, kui inimesed lepivad omavahel kokku, et nad alluvad vabatahtlikult mõnele inimesele või inimeste kogule, usaldades, et ta kaitseb neid kõigi teiste eest. Seda viimast võib nimetada poliitiliseks ühiskonnaks või asutatud riigiks, esimest aga omandatud riigiks. Kõigepealt ma räägin asutatud riigist.
Peatükk 21
Alamate vabadusest
/…/
Mida tähendab olla vaba. ... VABA MEES on see, keda nendes asjades, mida ta oma tugevuse ja arukusega on suuteline tegema, ei takistata tema tahte vastaselt. Kuid kui sõnu vaba [free] ja vabadus [ liberty ] rakendatakse millelegi muule kui kehadele, siis neid mõisteid kuritarvitatakse, sest see, mis ei liigu, seda ei saa ka takistada. Seega kui öeldakse (näiteks), et tee on vaba, siis ei tähistata sellega tee vabadust, vaid nende vabadust, kes kõndides tee peal ei ole sunnitud peatuma. Ja kui me ütleme, et kingitus on vaba [ gift is free], siis ei mõelda selle all kingituse vabadust, vaid kinkija vabadust, keda ükski seadus või leping ei kohustanud seda kinki andma. Ja kui me kõneleme vabalt, ei ole see meie hääle või hääldamise vabadus, vaid inimese vabadus, keda ükski seadus pole kohustanud kõnelema teistmoodi, kui ta seda tegi. Viimaks, sõnade vaba tahe kasutamise puhul ei saa vabadus tähendada tahte, soovi või kalduvuse vabadust, vaid inimese vabadust, mis seisneb selles, et ta ei kohta ühtegi takistust oma tahte, soovi või kalduvuse teoks tegemisel.
Hirm ja vabadus on ühitatavad. Hirm ja vabadus on ühitatavad; kui inimene heidab oma varanduse merre kartes, et laev hakkab põhja vajuma, teeb ta seda siiski tahtlikult, ja ta võib ka keelduda selle tegemisest, kui ta tahab – järelikult on selle teo teinud keegi, kes ise on vaba. Samamoodi maksab inimene teinekord ära oma võla ainult kartusest vangistuse ees, mis on vaba inimese tegu, sest keegi ei takista tal sellega viivitada. Ja üldiselt on kõik teod, mida riikides elavad inimesed teevad hirmust seaduse ees, sellised teod, mille tegijatel oli vabadus need ka tegemata jätta.
Vabadus ja tungiv vajadus on ühitatavad. Vabadus ja tungiv vajadus on ühitatavad; nagu vesi, millel on mitte ainult vabadus [liberty], aga ka tungiv vajadus [necessity] voolata mööda kanalit allapoole. Samamoodi on teod, mida inimesed teevad vabatahtlikult, vabad (sest, need tulenevad inimese tahtest). Kuid siiski, et inimese tahte iga tegu, iga soov ja kalduvus tuleneb mingisugusest põhjusest, ja see omakorda teisest põhjusest, siis nad kõik, olles järjepidevas ahelas (mille esimeseks lüliks on Jumala käsi, mis on kõikidest põhjustest kõige esimene), tulenevad tungivast vajadusest. Nii et temale, kes suudaks näha nende põhjuste omavahelist seost, näiks inimeste kõikide vabatahtlike tegude tungiv vajadus ilmselgena. Ja seepärast näeb Jumal, kes näeb ja valitseb kõiki asju, samuti seda, et inimese vabadus teha, mida ta tahab, käib koos tungiva vajadusega teha seda, mida Jumal tahab, ja mitte rohkem ega mitte vähem. Sest kuigi inimesed võivad teha paljusid asju, mida Jumal ei käsi ega ole seetõttu ka nende tegude autoriks, siiski ei saa inimestel olla ühtki tunnet, ühtki iha mingi asja järele, mille põhjuseks ei oleks Jumala tahe. Ja kas Tema tahe mitte ei kinnita inimese tahte tungivat vajadust ja sellest tulenevalt ka kõike seda, millest sõltub inimese tahe, sest muidu oleks inimeste vabadus vastuolus ja takistuseks Jumala kõikvõimsusele ja vabadusele. Selleks (käesoleva küsimuse jaoks) piisab loomupärasest vabadusest, mida üksi saab õigustatult nimetada vabaduseks.
/…/
Kuidas mõõta alamate vabadust. Tulles nüüd alama tõelise vabaduse üksikasjade juurde ehk teisiti öeldes, küsides mis on see, mille tegemisest, kuigi seda käsib suverään, võib alam ilma ebaõigluseta sellegipoolest keelduda, peame silmas pidama õigusi, millest me loobume, kui me asutame riigi või millist vabadust me endale keelame (mis on seesama), kui me võtame enda omaks eranditult kõik teod, mida teeb inimene või esinduskogu, mille me oma suverääniks seame. Sest meie kuuletumine sisaldab nii meie kohustust kui ka meie vabadust. Seda viimast tuleb seetõttu järeldada alistumise aktist tuletatud väidetest, sest kuna inimesed on kõik loomupoolest võrdselt vabad, pole ühelgi inimesel ühtegi kohustust, mis ei pärineks mõnest tema enda teost. Ja selliste väidete tõttu, olgu siis ammutatud kas selgelt väljendatud sõnadest: “Mina annan volituse kõikidele tema tegudele”, või kavatsusest alistuda tema võimule (seda kavatsust tuleb mõista lähtudes eesmärgist, mille pärast ta end nii allutab), peab alama kohustuse ja vabaduse tuletama kas nendest sõnadest (või muust samaväärsest) või suverääni asutamise eesmärgist; nimelt, rahust alamate endi keskel ja nende kaitsmisest ühise vaenlase vastu.
Alamatel on vabadus kaitsta oma keha isegi nende vastu, kes neid seaduslikult ründavad. Esiteks sellepärast, et nähes, et asutatud suveräänsus tuleneb kõikide lepingust kõigiga, ja omandatud suveräänsus tuleneb võidetute lepingutest võitjaga või laste lepingust vanemaga, on ilmne, et igal alamal on vabadus kõigis nendes asjades, mille õiguseid ei saa lepinguga üle anda. Ma olen näidanud eespool, neljateistkümnendas peatükis, et lepingud mitte kaitsta inimese enda keha, on kehtetud. Seega:
Alamal ei ole kohustust teha endale viga. Kui suverään käsib (küll õiglaselt hukka mõistetud) inimesel end tappa või haavata või end sandistada, või mitte hakata vastu neile, kes teda ründavad, või hoiduda toidu, õhu, ravimite või mõne muu asja tarvitamisest, milleta ta ei saa elada, siis jääb sellele inimesele vabadus mitte kuuletuda.
Kui suverään või tema ametnikud kuulavad inimest üle kuriteos, mille ta on sooritanud, siis ta ei ole kohustatud (ilma armuandmise lubaduseta) seda üles tunnistama, sest ühtegi inimest (nagu ma olen samas peatükis näidanud [§14]) ei saa lepinguga kohustada ennast ise süüdistama.
Ja veel, alama nõusolek suveräänse võimuga sisaldub nendes sõnades: “Mina volitan, või võtan enda peale, kõik tema teod”, milles pole ühtegi piirangut tema varasemale loomupärasele vabadusele, sest lubades temal mind tappa, ei ole ma ise kohustatud ennast käsu korras tapma. Üks asi on öelda: “Tapa mind, või minu kaaslane, kui sa heaks arvad”, teine asi on öelda: “Mina ise tapan enda või oma kaaslase.” Seega sellest järeldub, et
Ükski inimene ei ole kohustatud üksnes [suverääni asutamisel öeldud] sõnade tõttu tapma kas ennast või mõnda teist inimest. Ning järelikult kohustus, mida inimesele võidakse teinekord anda, viia suverääni käsu kohaselt täide ohtlikke või häbiväärseid ülesandeid, ei sõltu mitte meie alistumise sõnadest, vaid kavatsusest, mis oli [lepingu] eesmärgiks. Seetõttu, kui meie kuuletumast keeldumine on vastuolus eesmärgiga, milleks suverään kehtestati, siis pole meil vabadust keelduda; muidu aga on.
Alamal ei ole kohustust osaleda sõjas, kui nad ei tee seda vabatahtlikult. Viimasena öeldu põhjal, inimene, kellele on antud käsk võidelda sõdurina vaenlase vastu, millest keeldumise korral on tema suveräänil piisavalt õigust, et karistada teda surmaga, võib sellegipoolest paljudel juhtudel keelduda ilma, et see oleks ebaõiglane; nagu näiteks juhul, kui ta leiab enda asemele sama võimeka sõduri, sest sel juhul ta ei hülga riigi teenimist. Ja mööndus tuleb teha ka loomupärasele argusele, mitte ainult naiste puhul (kellelt selliste ohtlike kohustuste täitmist ei oodatagi), vaid ka meeste puhul, kellel on naiselik julgus . Kui armeed võitlevad, siis on ühel või mõlemal poolel neid, kes põgenevad , siiski, kui nende põgenemine ei tulene mitte reetlikkusest, vaid hirmust, siis ei peeta nende tegu ebaõiglaseks, vaid häbistavaks. Samal põhjusel ei ole lahingu vältimine mitte ebaõiglus, vaid argus. Kuid see, kes astub väeteenistusse, või võtab vastu ettemaksu, jätab end ilma ka argliku loomuse vabadusest ja on kohustatud mitte ainult minema lahingusse, vaid ka lahingust mitte põgenema, kui selleks ei ole kapteni luba. Ja kui riigi kaitsmine nõuab korraga abi kõigilt, kes on suutelised relvi kandma, siis on igaüks kohustatud, sest muidu on riik, mille alalhoidmiseks ei jätku neil ei sihikindlust ega julgust , asjata asutatud.
Ühelgi inimesel ei ole vabadust hakata vastu riigi mõõgavõimule põhjusel, et kaitsta teist inimest, olgu süüdlast või süütut, sest selline vabadus võtab suveräänilt ära vahendid meie kaitsmiseks ja sellega hävitab valitsemise põhiolemuse. Kuid juhul, kui juba suur hulk mehi on üheskoos ja ebaõiglaselt hakanud vastu suverääni võimule, või on sooritanud mõne veretöö, mille eest igaüks neist kardab surmamõistmist, kas neil pole siis vabadust ühineda, üksteist aidata ja kaitsta? Loomulikult on neil see õigus, sest nad vaid kaitsevad oma elusid ning seda võib süüdiolev inimene teha samamoodi kui süütu . Tõepoolest oli nende esimene kohuse rikkumine ebaõiglus, kuid nende relvastumine peale seda, kuigi selle eesmärgiks oli jätta ebaõiglus kehtima, ei olnud uus ebaõiglane tegu. Ja kui eesmärgiks on vaid oma isikute kaitsmine, siis pole see üldse ebaõiglane. Aga armuandmise pakkumine võtab neilt, kellele seda pakutakse, vabanduse enesekaitseks ning teeb ebaseaduslikuks selle, kui nad jätkavad teiste aitamist või kaitsmist.
Alamate suurim vabadus on seaduse vaikimine. Ülejäänud vabadused sõltuvad seaduse vaikimisest. Juhtumite puhul, kus suverään pole ette kirjutanud ühtegi reeglit, on alamal vabadus tegutseda või mitte tegutseda vastavalt enda äranägemisele. Ja sellepärast on sellist vabadust ühes paigas rohkem, teises vähem, ühel ajal rohkem, teisel ajal vähem, vastavalt sellele, kuidas need, kellele kuulub suveräänsus, kõige otstarbekamaks peavad. Näiteks oli Inglismaal aeg, mil inimene võis minna oma maale ja kasutades jõudu võtta ära (vara sellelt , kes oli ebaseaduslikult selle endale soetanud). Kuid hilisemal ajal võeti vabadus selliseks vägivaldseks valdusse tungimiseks ära (kuninga) statuutseadusega, mis parlamendis vastu võeti. Ja mõnes maailma paigas on meestel vabadus omada mitmeid naisi, teistes paikades ei ole selline vabadus lubatud.
/…/
Millistel juhtudel on alamad vabastatud oma suveräänile kuuletumisest. Alamate kohustused suverääni ees kehtivad nii kaua, ja mitte kauem, kuni kestab võim, millega suverään on võimeline neid kaitsma. Sest õigust, mis on inimestel loomupäraselt enda kaitsmiseks siis, kui keegi teine ei suuda neid kaitsta, ei saa loovutada ühegi lepinguga. Suverään on riigi hing; kui hing on ihust kord lahkunud, siis ei saa see enam panna ihuliikmeid liikuma. Kuuletumise eesmärgiks on kaitse, ning mil iganes inimene leiab seda kas omaenda või kellegi teise mõõgavõimu all, tema loomus sunnib teda sellele [võimule] kuuletuma ja innustab teda seda võimu alalhoidma. Ja kuigi suveräänsus on surematu nende kavatsuses, kes tema loovad, siiski on tema enda loomuses võimalus mitte ainult vägivaldselt surra sõjas võõramaalastega, vaid ka surra loomulikult, sest juba asutamise hetkest saadik on inimeste teadmatuse ja tungide tõttu temas palju seesmistest lahkhelidest tulenevaid loomupärase surelikkuse seemneid.
1 Algtekst: Thomas Hobbes (1985) [1651] Leviathan, toim. C. B. Macpherson, Harmonsdworth: Penguin Books , lk 81–83, 119–121, 168–170, 172–173, 183–190, 192, 196, 198–199, 200–201, 223–236, 238–239, 262–263, 268–272, 312–315, 363–368, 370–373.
2 Hobbesi sõnakasutust võib selgitada järgmiselt: sõna Art tähendab kunsti, oskust; selle oskuse või kunsti valdaja on Artificer ehk meister, oskus- või käsitööline, kelle töö tulemusena valmivad asjad, mis on artificial ehk kunstlikud, tehislikud, mitte-loomulikud. Tlk.
3 Hobbes selgitab peatükis 28, et on võtnud uhkete inimeste ja nende kõikvõimsa valitseja võrdluse Vanast Testamendist (Ii, 40, 41). Ta ütleb: “Jumal, olles esile toonud Leviatani suure võimu, nimetab teda uhkete kuningaks. Maa peal pole midagi, millega teda võrrelda. Ta on loodud sellisena, et ta ei pea kartma. Ta näeb kõiki kõrgeid asju enda all ja tema on kõigi uhkuse laste kuningas. Aga ta on surelik ja allub kõdunemisele, nagu ka kõik teised maised olendid, ja taevas (kuigi mitte maa peal) peab ta seisma kartuses, ja taevastele seadustele peab ta kuuletuma”. Tlk.
4 Edaspidi tõlgitud sõnaga ‘riik’. Tlk.
5 1 Mo, 1, 26. Tlk.
6 Need on antud teose neli osa: esimese osa (“Inimesest”) moodustavad peatükid 1–16, teise osa (“Riigist”) peatükid 17–31, kolmanda osa (“Kristlikust riigist”) peatükid 32–43, neljanda osa (“Pimeduse kuningriigist”) peatükid 44–47. Mahult kõige suurem on kolmas osa. Tlk.
7 Inglise keelse sõna ‘ civil ’ [kodaniku-, tsiviil-] vastena kasutatakse tõlkes sõna ‘poliitiline’, välja arvatud ühendis ‘civil law’, mida tõlgitakse kui ‘tsiviilseadus’. Toim.
8 Mt, 7, 12. Tlk.
9 “Mida sa ei taha, et sulle tehtaks, ära tee ka teistele. ” Tlk.
10 Ptk 14  Esimesest ja teisest loomuseadusest, ning lepingutest; ptk 15  Teistest loomuseadustest. Tlk.