Seneca moraalikirjad Luciliusele (2)

VIII.
SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS .
Sa käsid mul vältida rahvahulka, tõmbuda endasse ja rahulduda oma teadvusega," ütled sa, "kuhu jäävad nood teie juhtmõtted, mis käsivad tegevad olla surmani?" Selle jaoks, mida sulle aeg-ajalt näin soovitavat, olen ise tagasi tõmbunud ja välisuksed lukustanud, et saaksin paljudele kasulik olla. Ükski päev ei möödu mul jõude. Võtan öödelt lisa õpingute jaoks. Uneajaks pole ma vaba, uni võidab minu ja mu öistest valvustest väsinud ja kinnikippuvad silmad on suunatud tööle. (2) Olen eemaldunud mitte niipalju inimestest kui asjadest ja eriti omaenda asjadest; ajan järelpõlvede asju. Panen kirja mõndagi, mis neile kasu võiks tuua. Kirjutan tervislikke manitsusi, otsekui kasulike arstimite retsepte, olles kogenud nende tõhusust omaenda haavadel, mis, olgugi veel paranemata, on lakanud edasi arenemast. (3) Näitan teistele õiget teed, mida eksimustest väsinuna õppisin tundma hilja . Hüüan: "Vältige seda, mis lihtrahvale meeldib, mida juhus pakub! Jääge kahtlevaiks ja kartlikeks iga juhusest tuleneva hüve puhul; ka metsloomad ja kalad saavad mõnelt ahvatlevalt lootuselt petta . Saatuse kinkideks peate neid? Need on lõksud. Kes teist elu ohutult tahab veeta, see vältigu niipalju kui suudab noid lõksupüüdvaid kinke, mille puhul eksime rängalt ka selles, et peame neid endile kuuluvaiks, kuid tegelikult oleme nende küljes.
(4) Kuristikku viib säärane jooks . Sellise kõrgusse tõusnud elu lõpuks on langus. Vastugi ei saa panna, kui õnn viltu kiskuma hakkab: kas kõrvalekaldumatult edasi või otse põhja; õnn ei pöördu meist ära, vaid tõukab ja kukutab. (5) Pidage niisiis kinni sellest õigest ja tervislikust eluviisist, mille puhul hoolitsete keha eest sedavõrd, kuipalju heaks enesetundeks tarvis. Karmimalt tuleb keha kohelda, et ta hingele tõrksalt ei kuuletuks; toit vaigistagu nälga, jook kustutagu janu, riie kaitsku külma eest, maja kindlustagu kehalist kaitsetust. Pole tähtis, kas ta on laotud murumätastest või kaugetelt maadelt toodud kirevatest kividest. Teadke, et õlgkatus katab inimest niisama hästi nagu kullast varjualune . Põlake kõike, mida mõttetu vaev esitab meile ehte ja kaunistusena. Mõtelge sellele, et miski pole imetlusväärne peale hinge, kelle jaoks miski pole suur, kui ta ise on suur." (6) Kas sulle ei tundu, et niimoodi enese ja järelpõlvedega rääkides toon ma suuremat kasu, kui see oleks siis, kui ma kohtusse käendajana ilmuksin või testamenditahvlitele sõrmusega pitsereid vajutaksin või senatis oma hääle ja käe kandidaadi teenistusse annaksin? Usu mind, need, kes näivad täiesti tegevusetuina, ajavad suuremaid asju; üheaegselt käsitlevad nad jumalikku ja inimlikku .
(7) Kuid tuleb juba lõpetada ja maksta selle kirja lunaraha , nagu alguses kindlaks määrasin. Minu varamust see ei pärine; ikka veel tegelen Epikurosega, keda lugedes sain tänasel päeval säärase õpetussõna: "Pead orjama filosoofiat , et sulle saaks osaks tõeline vabadus." Ei määrata vabastamise tähtaega sellele, kes ennast talle allutab ja loovutab, ta saab vabaks otsekohe. Filosoofia orjamine ongi vabadus. (8) Võib juhtuda, et minult küsid, miks ma nii palju häid ütlusi esitan pigem Epikuroselt kui meie omadelt. Kuid miks peaksid sa neid ütlusi pidama Epikurose ja mitte üldsuse omandiks? Kui palju ütlevad luuletajad seda, mida filosoofid on öelnud või mida nad peaksid ütlema! Jätan siinkohal kõrvale traagikud ja meie tooganäidendid14. Ranget tõsidust on nendeski ja nad on vahepealseks komöödiate ja tragöödiate vahel. Kui palju ülitabavaid ütlusi sisaldavad miimid ! Kui paljut Publiliuse15 loomingust tuleks ette kanda koturnil, mitte aga sandaalides16!
(9) Tsiteerin sulle üht tema värssi, mis puudutab seda filosoofia osa, mis just oli kõne all ja milles ta juhuslikult saadut ei pea meie omandiks:
Võõras on kõik, mis osaks langeb meie soovi mööda.
(10) Mulle meenub, et ma seda värssi kuulsin sinult paremas ja löövamas sõnastuses:
Ei kuulu sulle see, mis õnn su omaks tegi.
Ka sellest ütlusest sinu paremas sõnastuses ei lähe ma mööda:
See hüve, mis on antav, on ka äravõetav.
Seda ei arva ma lunaraha hulka, kuna see pärineb sinult. Jää terveks.
XVI.
SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.
Tean, Lucilius, sulle on täiesti selge, et keegi ei saa isegi mitte talutaval määral õnnelikult elada tarkuse poole püüdlemata, sest õnneliku elu võimaldab täiuslik tarkus, talutava aga selle alged. Kuid seda, mis selge on, peab tugevdama ja igapäevase mõttetööga sügavamalt kinnistama; raskem on juhiseid järgida kui üllaid juhtmõtteid esitada. Tuleb püsivaks jääda ning visa püüdlusega jõudu kasvatada, kuni hea tahe on kujunenud heaks iseloomuks.
(2) Seepärast pole sul minult tarvis rohkeid sõnu ning põhjalikke kinnitusi; tean, et sa kaugele oled jõudnud. Mulle on selge, kust tuleb see, mida kirjutad; ei ole need väljamõeldud ja ilusaks võõbatud sõnad. Ütlen siiski oma arvamuse: lootus sinu peale mul juba on, kuid kindlat usku pole. Sa ise ka võiksid niimoodi arvata, pole tarvis end kiiresti ja kergesti usaldada . Jälgi ja uuri ennast põhjalikult ning igast küljest; ennekõike pane tähele seda, kas sa oled jõudnud edasi filosoofias või eluviisis endas.
(3) Filosoofia ei ole laialtlevinud oskustöö, temas pole midagi hooplevaks ettenäitamiseks. Ta ei seisne sõnades, vaid tegudes. Mitte selleks pole ta, et päev lobisedes mööda saaks ja igavus kaugeneks; ta vormib ja kujundab vaimu, korraldab elu, reeglistab tegusid, näitab, mida teha ja mis tegemata jätta, istub tüüri juures, juhtides laeva läbi ähvardavate voogude. Ilma temata ei saa mitte keegi elada kartmatult ja kindlalt; iga tund loob loendamatu hulga olukordi , mis vajavad nõu, mida küsida tuleb temalt.
(4) Mõni ütleb: "Mis kasu on mul filosoofiast, kui on saatus? Mis kasu on temast, kui jumal valitseb maailma? Mis kasu on temast, kui juhus käsutab? Sest seda, mis teoks peab saama, ei saa muuta, ja mitte midagi ei saa ette võtta ettenähtamatu ärahoidmiseks; jumal kas ennetab minu otsust ning määrab ära, mida pean tegema, või ei luba saatus minul üldse midagi otsustada." (5) Mis sellest õige ka oleks, Lucilius, või olgu ka kõik õige, filosofeerida tuleb; pidagu halastamatu saatuse seadused meid oma raudses haardes, korraldagu kõiki asju kõiksuse kohtunik jumal, tõugaku ja paisaku juhus inimlikke asju oma suva järgi — filosoofia peab meile kaitset pakkuma. Ta manitseb meid, et me jumalale meeleldi ja saatusele trotslikult kuuletuksime; ta õpetab meid jumalat järgima ja saatust taluma. (6) Kuid praegu pole aeg alustada küsimuse uurimist , mis meile üle jääb, kui ettehoole maailma haldab või kui saatus meid põhjusliku keti külge seotuna kaasa tõmbab või kui järsk ja ootamatu juhus valitseb. Praegu kordan vaid manitsust ja õhutust, et sa oma hingesunnil nõrgeneda ning jaheneda ei laseks. Hoia teda kindlalt koos, et puhanguline sund muutuks püsivaks hingeseisundiks.
(7) Kui ma sind õigesti tunnen , siis vaatasid sa juba algusest peale selle järele, mida see kiri toob sulle kingituseks. Uuri teda hoolikalt ja sa leiad. Minu mõtteviisi üle pole sul vaja imestada; ikka veel olen ma helde võõrast vara jagama . Miks ütlesin "võõrast"? Iga hea mõte, tulgu ta kellelt tahes, kuulub mulle. Nagu see, mida on öelnud Epikuros : "Kui elad looduse järgi, pole sa kunagi vaene; kui väärkujutluste järgi, siis ei muutu sa kunagi rikkaks." (8) Vähe ihkab loodus, väärkujutlus tohutult. Koondugu sinu kätte paljude rikaste omandus , kandku sind saatus üle eravaranduse võimaliku piiri, katku ta sind kullaga, riietagu purpurisse, viigu luksus selleni , et sa maa varjad ära marmoriga. Olgu sul võimalik rikkusi mitte ainult omada, vaid ka nendel tallata. Lisandugu kujud ja maalid ja kõik see, mida kunstid luksuse tarbeks on välja ponnistanud. Kõigest sellest õpid sa ainult veel rohkemat ihkama. (9) Loodusega kooskõlalised soovid on piiratud, väärkujutlustest sündinu ei saa lõppeda. Valel pole ju mingit piiri. Teelise jaoks on miski kõige äärmine, eksitus on lõputu. Vabasta end niisiis pettepiltidest, ja kui sa teada tahad , kas sinu soov on kantud loomulikust või pimedast ihast, siis selgita välja, kas ta kunagi saab lõppeda. Kui pika tee läbimise järel jääb alati pikem osa läbida, siis tea, et see soov pole loomulik. Jää terveks.
LXXIV.
SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.
Su kiri rõõmustas ja reibastas mind, värskendades ühtlasi mu loidu ja tuhmunud mälu. Mu Lucilius, miks ei peaks sa õnneliku elu saavutamise tõhusaimaks vahendiks pidama veendumust, et auline on ainus hüve? Sest kes teisi asju hüvedeks peab, see satub saatuse võimu alla, muutub võõrast meelevallast sõltuvaks; kes aga hüvet ainult aulisega piiritleb, see on õnnelik sisimas . (2) Üks on morn laste kaotuse pärast, teist teeb rahutuks nende haigus, kolmas on kurb, et nad on kõlvatud ja et neile sai osaks häbistus. Üht vaevab armastus võõra naise vastu, teist piinab oma naise truudusetus. Ei puudu see, keda vaevab ameti taotlemise tagajärjetus, leidub neid, kellelt just saavutatud aupaiste võtab elurõõmu. (3) Kuid suurima hulga moodustavad õnnetuist surelikest need, keda jälitab kõikjalt ähvardav surmahirm . Pole ju midagi sellist, kust ta juurde ei saaks hiilida. Niisiis tuleb otsekui vaenulikul alal liikudes vaadata sinna ja siia, pöörates pead iga kõmina suunas; kuni sellest hirmust lahti ei saada, elatakse kloppiva südamega. (4) Meil tuleb kohtuda pagendatute ja oma varast ilmajäetutega, tuleb kohtuda — see on vaesuse halvim liik — vaestega rikkuste keskel; meil tuleb kohtuda nendega, kes on läbi teinud laevahuku või millegi sellesarnase, keda rahva viha või kadedus, hävitav relv parimate vastu, on rusustanud otsekui torm , mis sageli võib puhkeda just pilvitu taeva usaldamise ajal, või nagu ootamatu välk, mille löögist ka ümbrus väriseb. Sest nagu äikese puhul kangestub tulele lähemal seisnu välgust tabatu sarnaselt, nõnda rõhub üht hädatoova jõu korral kahjustus, teisi hirm, ja õnnetuse osakssaamise võimalus muudab nad õnnetuse üleelanutega ühesugusteks. (5) Kõikide hingi erutab võõras ja äkiline häda. Nagu linde kohutab isegi tühja võrkkoti hääl, nõnda heidutab meid mitte ainult löök, vaid ka tärin.
Niisiis ei saa keegi õnnelik olla, kui ta neid pettekujutlusi usub. Sest õnnelik olla saab vaid kartmatu , kahtluste keskel elatakse halvasti. (6) Juhuslikkuste külge klammerduja loob endale määratu koguse seletamatut segadikku; ohutuse poole minejale avaneb vaid üks tee: põlata välist ja rahulduda aulisega. Sest kes voorusest midagi paremaks arvab või peale tema teistki hüvet võimalikuks peab, see avab süle saatusest külvatava püüdmiseks ning ootab rahutult tema saadetisi. (7) Kujutle endale järgmist: saatus korraldab mängud, jagades sellel surelike kokkutulekul auavaldusi, rikkusi, armu, millest osa kistakse krahmavate käte vahel tükkideks, osa tuleb jagada autute kaaslastega, osa toob kättesaamise järel rängalt kahju kättesaajatele; osa langeb saagiks neile, kel sellega pole asja, osa läheb kaduma, kuna ülemäära ägedalt rabatakse, osa kukub mujale, kuna ahnelt röövitakse. Kuid kaua ei kesta isegi selle rõõm, kelle rööv hästi õnnestus. Nii et igaüks, kellel rohkem mõistust, jookseb kingikeste sissetoomist nähes teatrist minema, teades, et pisiasjad lähevad kalliks maksma. Keegi ei astu lahkujaga käsikähmlusse, keegi ei löö väljujat — riid käib noosi ümber.
(8) Niisamuti läheb sellega, mida saatus ülalt läkitab: kõhkleme õnnetuina, killustume, ihkame endale rohkem käsi, vaatame kord selles, kord tolles suunas. Meile tundub, et liiga hilja saadetakse see, mis ärritab meie ihasid, et kõikidest oodatu jõuab vähesteni. (9) Ihkame kukkuvatele kinkidele vastu minna. Rõõmustame, kui oleme midagi endale kiskunud ja kui teisi vedas endalekiskumise asjatu lootus alt; armetu saagi lunastame suure ebameeldivuse hinnaga ning saame petta. Eraldugem niisiis nondest mängudest ja loovutagem koht rabajatele — jälgigu nemad noid ebakindlaid hüvesid ja muutugu nad ise veel ebakindlamaks.
(10) Kes on otsustanud õnnelikuks saada, pidagu hüveks ainult seda, mis on auline. Sest kui ta muudki peab võimalikuks, siis hakkab ta halvasti suhtuma ettehooldesse, kuna õiglaste meestega juhtub palju halba ja kuna see, mis ta meile loovutanud, on põgus ja üürike, kui seda võrdled kogu maailma kestusega. (11) Sellest halamisest tuleneb, et muutume jumaliku tahte tänamatuiks tõlgendajaiks; hakkame kurtma, et nad ei saa meile osaks alati, et nad saavad meile osaks väheste, ebakindlate ja üürikestena. Nii kujuneb, et me ei taha ei elada ega surra; elada ei lase meil vastumeelsus, surra hirm. Iga otsus jääb vankuvaks ja ükski õnn meid ei rahulda. Põhjus aga on selles, et me pole jõudnud tolle määratu ja ületamatu hüveni, mille ees meie tahe paratamatult peatub, kuna tipust kõrgemal pole enam midagi. (12) Sa küsid: miks voorus millegi järele puudust ei tunne? Ta tunneb rõõmu juuresolevast, ei ihka eemalolevat. Kõik piisav on tema jaoks suur. Kui sa seda otsust kehtima ei jäta, siis on lõpp kohusetundel, lõpp ustavusel. See, kes ihkab neist mõlemaist juhinduda , peab taluma paljugi sellest, millele andume otsekui hüvedele. (13) Kaob vahvus, mis peab end ohtudes proovile panema , kaob suurehingelisus, mis saab välja paista vaid siis, kui ta otsekui pisiasju põlgab kõike, mida lihtrahvas peab suurimaks; kaob tänulikkus ja tänulikkuse avaldamine, kui kardame vaeva, kui peame ustavusest midagi hinnalisemaks, kui me ei pea silmas parimat .
(14) Kuid aitab sellest. Üks kahest: kas need, mida nõnda kutsutakse, pole hüved, või on inimene jumalast õnnelikum, kuna seda, mis meie käsutuses, jumal ei tarvita. Pole tal ju tarvis meelasust, luksuslikku toidulauda, rikkusi ja kõike muud, mis inimest peibutab ja odava naudinguga ahvatleb. Niisiis tuleb kas usutavaks pidada, et jumalal hüved puuduvad, või siis tuleb just selles, et nad jumalal puuduvad, näha tõendit, et need pole hüved. (15) Lisa siinkohal, et paljugi sellest, mis tahab olla hüve, saab loomadele osaks suuremal määral kui inimestele. Toitu neelavad nad aplamalt, armunauding neid nõnda ei rammesta, nende jõuvarudele on omane suurem ja ühtlasem vastupidavus. Sellest järelduks, et nad on inimesest palju õnnelikumad. Sest nende elu möödub vabana kõlvatusest ja pettusest. Nad tunnevad rõõmu naudinguist, mis saavad neile osaks suuremal määral ja kergesti, sest mingit häbi või hilisema kahetsuse hirmu nad ei tunne.
(16) Kaalu niisiis, kas tuleb seda nimetada hüveks, mille poolest inimene ületab jumala. Ülimat hüvet me haldame vaimus; ta kaotab oma väärtuse, kui meie parimast osast halvimasse siirdub, kandudes üle meeltele, mis mõistuseta loomadel on liikuvamad. Meie õnne tippu ei tohi jätta liha hooleks. Tõelised hüved on need, mis annab mõistus, kindlad ja igavesed , mis ei saa lõppeda, isegi mitte kahaneda või väheneda. (17) Teisi ainult peetakse hüvedeks, ja nimi on neil tõelise hüvega küll ühine, kuid hüve pärisomadust neil ei ole. Seepärast kutsutakse neid mugavusteks ja — meie koolkonna keelt kasutades — välisteks hüvedeks. Kuid seejuures peame teadma, et nad on meie omandid, mitte meie osad. Olgu nad meie juures, kuid nõnda, et meil oleks meeles nende asumine meist väljaspool. Isegi kui nad meie juures on, tuleb nad arvata alamate ja madalate hüvede hulka, mis kellelegi ei pea andma alust enese tähtsustamiseks. Sest mis oleks veel rumalam , kui ollakse uhke selle üle, mis pole enese saavutus?
(18) Kõik see lisandugu meile, kuid ärgu olgu meie küljes kinni, nii et äramineku korral eemaldugu nad meid vähimalgi määral haavamata. Kasutagem neid, kuid ärgem hoobelgem nendega, ja kasutagem neid kasinalt, otsekui meie juures hoiule panduid ja peatselt äraminevaid. Mõistuseta haldaja ei säilita neid kauaks . Õnne hakkab rõhuma ta enda raskus, kui teda mõõdukaks ei muudeta . Kes üürikesi hüvesid usaldab, näeb end peagi hüljatuna, kui aga mitte, siis satub ta armetusse olukorda. Vähesed on suutnud õnnest rahulikult loobuda . Ülejäänud kukuvad siruli koos hüvedega, mille hulgast nad välja paistsid, ja neid rõhub seesama, mis neid esile tõstis. (19) Seepärast rakendatagu mõistlikkust, mis neid hüvesid sunnib kasutama kasinal määral, sest ohjeldamatus raiskab oma vara ära tormilise rutuga. Mõõdutu pole kunagi kestev, kui piirav mõistus teda ei ohjelda. Seda tõendavad sulle paljud linnad, kelle võim lõppes keset külluslikku õitsengut; vooruse läbi sünnitatu hukutas mõõdutus. Sääraste juhtude vastu peame end kindlustama. Kuid ükski müür pole saatuse jaoks vallutamatu, seepärast kindlustugem seesmiselt. Kui see osa on kindel, siis saab inimene hoope anda, kuid mitte vallutada.
(20) Milles seisneb see kaitsevahend , ihkad sa teada. Selles, et inimene ei pahanda millegi üle, mis temaga juhtub; ta peab teadma, et just see, mis näib teda kahjustavat, kuulub selle hulka, mis kõiksuse säilitamisega seostudes teostab maailma kulgu ja ettemääratletust. Inimesele peab meeldima see, mis on meeldinud jumalale; ennast ja oma seisundit on tal põhjust imetleda just sellepärast, et teda ei saa võita, et ta pahed endale allutab, et ta mõistusega, millest tõhusamat pole midagi, saab jagu igast juhtumist, valust ja ebaõiglusest. (21) Armasta mõistust! See armastus relvastab sind kõige rängema vastu. Armastus oma järglaste vastu ajab metsloomad jahiodade otsa ning metsikus ja ägedus muudab nad alistamatuks; nooruslikke loomusi sunnib kuulsuseiha mõnikord põlgama mõõka ja tuld ; vooruse paiste või vari tõukab mõne vabatahtliku surma. Kui palju tugevam ja püsikindlam on sellest kõigest mõistus! Ning seda otsustavamalt väljub ta hirmudest ja ohtudest.
(22) "Te ei saavuta sellega midagi," öeldakse, "et eitate igasugust hüvet peale aulise. See kindlustus ei tee teid saatuse vastu kindlaks ja puutumatuks. Te ju ütlete, et hüvede hulka kuuluvad kohusetundlikud lapsed, kodumaa julgeolek ja head vanemad; nende ohtusattumist ei saa te meelerahuga pealt vaadata. Teile kujuneb ülimalt erutavaks kodumaa sissepiiramine, laste surm, vanemate orjus ." (23) Esitan kõigepealt, mida selle vastu meie kaitseks tavatsetakse vastata; seejärel lisan, mida mu meelest võiks vastata peale selle. See on teistsugune olukord, kui kaotatud hüved toovad endi asemele mõne ebameeldivuse; nagu näiteks kahjusaanud tervis põhjustab kannatusi, silmade nägemisvõime kadudes jääme pimedaks, põlveõnnalde lõikamine mitte ainult ei hävita meie kiirust, vaid asendab selle vigasusega. Selle puhul, millest äsja rääkisime, säärast ohtu pole. Mispärast? Kui olen kaotanud hea sõbra, siis ei tule mul selle tõttu truudusetust taluda, kui olen ilma jäänud headest lastest, siis ei tule nende asemele nurjatus. (24) Pealegi pole see sõprade või laste, vaid kehade häving. Hüve aga saab hukkuda ainult paheks muutudes , mida loodus ei võimalda, kuna iga voorus ja iga vooruse tegu jääb rikkumatuks. Ja siis veel: isegi kui sõbrad, isegi kui armsad , isa tõotuspalvele vastavad lapsed on hukkunud — ka siis jääb see, mis täidab nende koha. Mis see on, küsid. Seesama, mis neid tubliks muutis: voorus. (25) Ta ei talu tühja kohta, täidab kogu hinge, kaotab igasuguse iha, on endale küllaldane. Mis tähtsust on sellel, kas voolav vesi saadakse kätte või läheb kõrvale, kui terveks jääb allikas, millest ta voolas? Sa ei saa öelda, et elu tervete lastega on õigem kui kaotatutega, või korrapärasem või arukam või aulisem, niisiis mitte ka parem. Sõprade hulga kasv ei tee targemaks, ilmajäämine ei tee rumalamaks, niisiis mitte ka õnnelikumaks või õnnetumaks. Kuni voorus jääb terveks, ei anna kaotatu sulle end tunda.
(26) "Kuidas siis? Kas sõprade ja laste hulgast ümbritsetu ei ole õnnelikum?" Miks ta peaks olema? Ülim hüve ju ei kahane ega kasva; ta säilitab oma määra, kuidas saatus ka toimiks. Kas elab ta sügava vanaduseni või sureb enne vanaduse saabumist — ülima hüve mõõt jääb samaks, olgugi iga erinev. (27) Joonistad sa suurema ringi või väiksema — vormi see ei puutu , muutub vaid pindala. Mõlemad on ühesuguse kujuga, kuigi üks võib püsida kaua, teise aga pühid pärast liivale joonistamist kohe ära. Õiget ei saa hinnata suuruse, hulga või aja järgi, teda ei saa laiendada või kitsendada. Lühenda aulist elu kuipalju tahes ja suru ta sada aastat ainsasse päeva — ta jääb ühtmoodi auliseks. (28) Kord hõlmab voorus laiemaid alasid, luues korda riikides, linnades, provintsides, andes seadusi, hooldades sõprusi, määratledes sugulaste ja laste vahelisi kohustusi, kord sulgub ta vaesuse, pagenduse, lastetuse ahastesse piiridesse, kuid siiski pole ta väiksem, kui laskub kõrgemalt astmelt eraellu, kuninglikust seisundist madalusse ning vahetab avaliku tegevuse laiahaardelisuse kitsa maja või peidupaiga vastu. (29) Ühtmoodi suur on ta isegi kõigest eraldatuna endasse tõmbudes. Jääb ju talle sellest hoolimata omaseks kõrge, ülev ja arukas meelelaad, muutumatu õiglustunne. Niisiis on ta ühtlaselt õnnelik. See õnn on ju tallel mõistuses endas: ülev, püsiv, häirimatu, mida jumalike ja inimlike asjade tundmiseta pole võimalik saavutada.
(30) Nüüd järgneb see, mida ma omalt poolt tahaksin vastata. Laste või sõprade kaotus tarka ei masenda. Nende surma taludes on ta hingeseisund sama, mis oma surma oodates. Üks teeb talle hirmu niisama vähe, kui teine valu. Voorus põhineb ju kooskõlal: kõik tema teod on ta enesega vastavuses ja sobivuses. See üksmeel hävib, kui vaim, kes peab püsima kõrgel, alistub kurbusele ja igatsusele. Iga hirm ja rahutus, iga loidus mistahes tegevuses tähendab autust. Auline on ju endas kindel ja kordaseatud, ta on kohkumatu ja võitlusvalmis. (31) "Kuidas siis? Kas tark ei koge midagi meeleärevuse sarnast? Kas ta jume ei muutu, nägu ei kahvata, liikmed ei kangestu? Ja kõik muu, mis saab teoks mitte vaimu käsul, vaid mingi seletamatu loomusunni tõttu?" Seda ma ei eita. Kuid samaks jääb ta veendumus , et miski sellest pole pahe ning väärt niipalju, et terve mõistus selle pärast ära langeks . Kõike, mida tal tuleb teha, teeb ta julgelt ja kõhklemata.
(32) See ju, nagu igaüks nõustub, on rumalale omane, et ta kõike tehatulevat teeb loiult ja vastumeelselt, suunates keha ühele, vaimu teisele poole ning katkestades end erisuunaliste tungide vahel.138 Sest just selle tõttu, mille pärast ta end ülistab ja imetleb , on ta põlgusväärne, ning sedagi ei tee ta meeleldi, millega suurustab. Aga kui mingit häda kardetakse, siis ahistab juba oodatav nagu kättejõudnu, ning tundes hirmu kannatuse ees, kannatatakse juba hirmu pärast. (33) Nagu nõrgaksjäänud kehadel avalduvad haiguse eelmärgid: jõuetu loidus, väsimus ilma eelnenud pingutuseta, unisus, liikmeid läbivad külmavärinad, nõnda vapustavad hädad jõuetut vaimu ammu enne ta allasurumist. Hädasid ennetades jääb ta alla enneaegselt. Kuid mis oleks rumalam hirmust saabuvate hädade ees, kui vaevu ära ootamata kutsutakse ja juhitakse nad kohale? (34) Õige oleks ju nende saabumise tähtaega pikendada, kui neid kaotada ei saa. Võta teadmiseks, et saabuva pärast ei pea keegi end vaevama. Kui keegi kuuleb, et viiekümne aasta pärast peab ta taluma surmanuhtlust, siis erutab see teda vaid siis, kui ta vahepealsest ajast üle hüpates kujutleb end meelehärmi, mis saab talle osaks poole sajandi möödudes. Seesama sünnib siis, kui haiglased ja kurvastamiseks põhjusi otsivad vaimud kurvastavad ammuse ja unustatud valu pärast. Niihästi möödunu kui ka saabuv püsivad eemal. Kumbagi neist me ei tunne. Valu aga põhjustab ainult see, mida sa tunned . Jää terveks.
LXXVII.
SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.
Täna ilmusid meie sadamasse ootamatult Aleksandria laevad, mida tavatsetakse saata ette, et kuulutada neile järgneva laevastiku peatset saabumist; neid kutsutakse kirjakandjaiks. Nende ilmumine tähendab Kampaania jaoks meeldivat pilti. Kogu rahvahulk seisab Puteoli muulil ning tunneb Aleksandria laevad eriliste purjede järgi ära ükskõik kui suurest laevade hulgast. Ainsatena tohivad ju need üles tõmmata kõrgpurje, millega muud laevad tohivad sõita vaid avamerel. (2) Miski ei kiirenda nõnda sõitu kui purje ülaosa, see tõukab laeva kõige rohkem. Niisiis, kui tuul kasvades muutub lubatust tugevamaks, lastakse raa alla; allpool on puhangutel vähem jõudu. Kui laevad on möödunud Caprist ja eelmäestikust, kus
kõrgelt, tormidest räsitud mäeharjalt vaatamas Pallas,141
siis peavad teised laevad rahulduma tavaliste purjedega; kõrgpuri on Aleksandria laevade märk.
(3) Keset seda üldist ranna poole tõttamist oli mul oma laiskuses ülihea olla, kuna ma ei tõtanud oma inimestelt tulevate kirjade kaudu teada saama, milline on seal minu asjade seis, mida nad toovad; ammu juba ei lähe mulle midagi kaduma ega tule juurde. Nii tuleks neid asju võtta, isegi kui ma poleks rauk, nüüd aga seda enam; kui vähe mul ka oleks, ikka jääks mulle reisiraha rohkem üle kui reisi ennast, eriti nüüd, kus ma olen ette võtnud tee, mida läbi käia pole paratamatult tarvilik. (4) Teekond jääb lõpetamata, kui peatud poolel teel või siinpool taotletud eesmärki; elu ei jää lõpetamata, kui ta on auline. Kus sa ka katkestaksid, kui hästi katkestad, siis on ta terviklik. Kuid sageli tuleb ta mehiselt katkestada, ilma et põhjused oleksid ülima tähtsusega. Sest ülimalt tähtsad pole needki, mis meid kinni hoiavad.
(5) Tullius Marcellinus, keda sa ülihästi tundsid, kes nooruses oli vaikne ja kes kiiresti raugastus, hakkas mõtlema surmast, kui ta oli haigestunud mitte küll parandamatusse, kuid kestvasse ja raskesse haigusse, mis nõudis ülihoolsat ravi. Ta kutsus enda juurde paljud oma sõbrad. Arad soovitasid talle, mida nad endalegi oleksid soovitanud, meelitajad ja pugejad jagasid nõuandeid, mis nende meelest pidid kaalutlejale meeldima. (6) Kõige paremini veenis teda mu meelest meie sõber stoik, väljapaistev ning — et teda vääriliste sõnadega kiita — tugev ja julge mees. Nõnda ta algas: "Ära vaeva ennast, Marcellinus, justkui kaalutleksid suurt asja. Elamine suurt asja ei tähenda: kõik sinu orjad elavad, kõik loomad. Suur asi on surra auliselt, mõistlikult, mehiselt. Mõtle, kui kaua sa juba teed üht ja sama: toit, uni, iharus; nende kaudu joostakse ringiratast. Surra tahta võib mitte ainult mõistlik, tugev või õnnetu, vaid ka küllastunu." (7) Kuid talle polnud tarvis nõuandjat, vaid aitajat; orjad kuuletuda ei tahtnud. Kõigepealt võttis ta neilt hirmu ja näitas, et orje ähvardab oht siis, kui on kahtlane, kas isanda surm oli vabatahtlik. Muidu aga olevat isanda tapmise ja tema takistamise eest ühesugune karistus.
(8) Seejärel manitses ta Marcellinust, et too oleks inimsõbralik, ning nende eeskujul, kes söömingu lõppedes jagavad ülejäägid osavõtjaile, kingiks elust lahkudes üht-teist nendele, kes kogu elu olid tema teenijad . Marcellinus oli heasüdamlik ja helde käega ka siis veel, kui asi puutus tema omandisse.142 Niisiis jagas ta väikesi summakesi nutvatele orjadele ja lohutas neid. (9) Raud ja veri polnud tema puhul vajalikud. Kolm päeva ei võtnud ta toitu, käskides oma magamistoas üles sättida telgi. Seejärel kanti sisse vann , milles ta kauase lamamise järel, kusjuures sooja vett aeg-ajalt uuendati, aeglaselt hääbus; nagu ta ise ütles, mitte ilma mõningase naudinguta, mida tavatseb tuua sujuv äraminek, mis pole tundmatu meile, keda mõnikord tabab minestus .
(10) Olen kõrvalepõikena jutustanud loo, mis ei tohiks sulle olla ebameeldiv. Saad ju sellest teada, et su sõbra lahkumine polnud ei raske ega õnnetu. Surma põhjustas ta küll ise, kuid sellest hoolimata lahkus ta väga sujuvalt , otsekui libiseks elust välja. Kuid sel väikesel lool ei peaks puuduma ka õpetlik tähendus. Nõuab ju paratamatus sageli taolisi näitlikke eeskujusid . Sageli peame surema, kuid ei taha, sureme, kuid ei taha. (11) Keegi pole nii rumal, et mitte teadlik olla ükskord saabuvast surmast, aga kui see ligi tuleb, siis pöörab ta selja, väriseb, halab. Kas sulle ei tundu kõigist rumalamana inimene, kes nutab selle üle, et ta pole elanud tuhande aasta eest? Niisama rumal on see, kes nutab, et ta tuhande aasta pärast ei ela. Need kaks on ühesugused: sind pole hiljem, nagu sind polnud varem. Kumbki neist aegadest ei kuulu meile. (12) Praegune hetk on sulle määratud; kui peaksid teda venitama, millise määrani venitad? Miks nutad? Miks palud? Asjatu vaev.
Lootmast sa lakka, et taevaste otsuseid palve saaks muuta.143
Need on kõigutamatud ja kindlad, neid tingib suur ja igavene paratamatus. Sinna lähed, kuhu kõik läheb. Mis on selles sinu jaoks uut? Selle seaduse täitmiseks oled sündinud. Nõnda oli see sinu isa ja emaga, nõnda vaaride ja kõikidega enne sind, nõnda on kõikidega pärast sind. Katkematu ja mitte ühegi jõuga muudetav kett seob ja veab kõike. (13) Milline määratu rahvahulk järgneb sulle surma, milline hulk saadab sind! Mulle tundub, et sa oleksid meelekindlam, kui paljud tuhanded sinuga koos sureksid; ja tõepoolest, just sel hetkel, mil surm sinus kõhklust tekitab, jääb palju tuhandeid inimesi ja muid hingelisi erisugusel viisil oma hingest ilma. Kas sa siis tõesti arvasid, et mitte kunagi ei jõua selleni, mille poole läksid alati? Lõputa pole ükski tee.
(14) Arvad nüüd, et hakkan sulle tooma suurmeestelt pärinevaid näiteid? Toon näiteks poisikesi. Pärimus räägib veel mitte noorukiikka jõudnud Lakonist, kes vangivõetuna hüüdis oma dooria keeles "Ei hakka orjama!" ja kinnitas teoga sõnade õigsust. Sest niipea kui temalt nõuti orjaväärset ja alandavat teenust, tal kästi nimelt roojanõu kohale tuua, lõi ta oma pea vastu seina puruks. (15) Nii lähedal on vabadus, kuid siiski mõni orjab! Kas sulle ei tundu paremana, kui sinu poeg hukkuks nõnda, selle asemel et lõtvuses raugastuda? Mis see siis on, miks oled segaduses, kui mehiselt surra suudab isegi poisike? Kujutle, et sa ei taha järgneda; siis sind viiakse. Tee enda õiguseks see, mis võõrale kuulub. Kas sa siis pole suuteline omaks võtma poisi vaimu, et ütelda: "Ei hakka orjama"? Õnnetu, sa orjad inimesi, orjad asju, orjad elu. Sest elu, kui puudub mehisus surra, on orjus. (16) Kas on sul midagi, mis sunniks ootama? Need naudingud, mis sind viivitama sunnivad ja tagasi hoiavad, oled sa ammendanud. Ükski neist pole sulle uus, pole ühtki, mis poleks küllastuse tõttu vastumeelt. Veini ja mesijoogi maitse on sulle teada. Pole mingit vahet, kas su põiest käivad läbi sada või tuhat amforat ; lähker oled. Mis maitse on austril, milline meripoisuril, seda tead sa ülihästi. Külluslik elu pole sulle tulevasteks aastateks midagi puutumatuna alles jätnud. Ometi just sellest on sul raske lahkuda. (17) Mis muu teeb sulle valu, kui seda sinult ära kistakse? Sõbrad? Kuid kes saaks sinu sõber olla?144 Kodumaa? Kas on ta sinu jaoks nii tähtis, et sa tema pärast oleksid valmis hiljem lõunastama? Päike? Selle, kui suudaksid, kustutaksid ära. Sest mida oled sa eales teinud, et valgust väärida? Tunnista, et mitte kuuria, mitte foorum , isegi mitte asjade loomuse iha ei sunni sind suremisega olema pikaldane; vastumeelselt jätad sa maha toiduainete turu, kuhu sa midagi pole jätnud. (18) Sa kardad surma. Kuid mismoodi saaksid sa teda priiskamise keskel põlata? Sa tahad elada, oskad ju seda? Surra kardad, kuidas nõnda? Kas säärane elu pole surm? Kui piki Latiumi teed mööduvalt Caesarilt palus üks rinnuni ulatuva habemega vangijõugust vabakslastu halastuse pärast surma, vastas see: "Kas sa siis veel elad?" Nii tuleks vastata neile, kelle jaoks surm tähendab pääsemist: surra kardad, kas sa siis veel elad? (19) "Kuid mina," ütleb keegi, "tahan elada, sest ma toimetan paljusid aulikke asju. Vastumeelselt jätan ma maha kohustused elu vastu, mida ma täidan ustavalt ja agaralt." Kuidas? Kas sa siis ei tea, et üks elu kohustusi on ka suremine? Sa ei tohi ühtki kohustust välja jätta. Neil pole ju kindlat arvu, mille täis saades tuleb lõpp.
(20) Ükski elu pole pikk. Sest kui sa asjade loomust täheldad, siis tundub lühikesena isegi Nestori või Sattia elu, kes oma hauakivile käskis kirjutada, et ta on elanud üheksakümmend üheksa aastat. Võid näha, et mõni on suurustanud ka pika vanadusega . Kes oleks suutnud teda taluda, kui tal oleks õnnestunud sada täis saada? Nii nagu näidendi puhul on tähtis mitte kui kaua, vaid kui hästi teda etendatakse, nõnda ka elu puhul. Pole üldsegi oluline, kuskohal sa lakkad. Lakka, kus tahad, tee ainult ilus lõpetus. Jää terveks.
LXXVIII.
SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.
Et sind vaevab nohu ja kerge palavik , mis kaasub pika ja kestvaks muutunud ninatilkumisega, on mulle seda ebameeldivam, et ma ise olen kogenud säärast tervislikku seisundit, millesse algul suhtusin üleoleva hoolimatusega; nooruses võib ju haiguste suhtes olla ülekohtuselt hoolimatu ja väljakutsuv. Hiljem aga jäin haigusele alla, jõudes selleni, et tilkusin ise surmkõhnaks.
(2) Sageli oli mul tahtmine teha oma elule lõpp, isa hellus ja vanadus hoidsid mind tagasi. Mõtlesin nimelt, et minul jätkub küll jõudu surra, kuid temal ei jätku jõudu mind leinata. Niisiis käsutasin ennast elama. Mõnikord tähendab ju elaminegi mehiselt toimimist. (3) Ütlen nüüd, mis mulle tollal oli lohutuseks , kuid kõigepealt ütlen seda, et selsamal, mis mind rahustas, oli ka arstimi jõud. Aulised lohutused muutuvad ravivahendiks, ja see, mis reibastab hinge, toob kasu ka kehale; meie õpingud taastasid mu tervise. Pean seda filosoofialt saaduks, et taas tõusin, et tervenesin. Temale võlgnen ma elu, ja see on veel vähim, mida temale võlgnen. (4) Palju aitasid mu tervenemisele kaasa sõbrad, kelle reibastused, valvused ja kõned mõjusid mulle toetavalt. Mitte miski, Lucilius, parim meestest, ei reibasta ega aita haiget nõnda kui sõprade osavõtlikkus, mitte miski ei hävita nõnda surmaootust ja hirmu; mulle tundus, et ma ei saa surra, kui nemad jäävad elavatena minust maha. Arvasin, ütlen ma, et mu elu jätkub mitte koos nendega, vaid nende kaudu. Mulle näis, et ma ei vala eluvaimu mitte endast ära, vaid annan selle edasi. See andis mulle tahet enese aitamiseks ja iga piina talumiseks. See on ju kõige halvem , kui surmatahte heidad enesest ära, kuid elutahet asemele ei tule.
(5) Nende ravivahendite poole pöördu niisiis ka sina. Arst näitab sulle kätte, kui palju pead sa jalutama , kui palju liikumisharjutusi tegema; ta kirjutab sulle ette, et sa ei langeks lõtvusse, mille poole kallutab halb tervislik seisund, et sa loeksid valjusti ja harjutaksid hingamist, mille teed ja asupaika vaevab haigus, et sa teeksid meresõite ja raputaksid pehme võnkumisega sisikonda; arst määrab, milliseid toite süüa, millal enese kosutamiseks tarvitada veini ja millal loobuda, et ta ei ärritaks köha ega muudaks seda ägedamaks. Mina aga kirjutan sulle ette selle, mis sobib mitte ainult praeguse haiguse, vaid kogu elu ravivahendiks: põlga surma. Miski pole kurb, kui sellest hirmust oleme pääsenud. (6) Kolm järgmist rasket asjaolu on omased igale haigusele: surmahirm, kehaline valu, naudingute katkemine. Surmast on öeldud küllalt, lisan vaid, et see hirm pole tingitud haigusest, vaid loomusest. Paljude surma on haigus edasi lükanud, neid päästis see, et nad peatselt näisid surevat. Sul tuleb surra mitte seetõttu, et oled haige, vaid sellepärast, et elad. See asi ootab sind ka pärast paranemist; terveks saades oled sa põgenenud mitte surma, vaid haiguse eest.
(7) Tuleme nüüd tagasi selle tõelise ebameeldivuse juurde: haigusega kaasuvad suured piinad . Kuid need teevad talutavaks vaheajad. Sest ülimale valule tuleb peagi lõpp. Valu ei saa kellelgi olla väga suur ja samaaegselt kestev. Nõnda on korraldanud meile ülisõbralikult meelestatud loodus, et valu on tema tahtel kas talutav või lühike. (8) Suurimad valud on võimalikud kõige õrnemates kehaosades; soontes, liidustes ja muudes tundlikes osades hakkab pööraselt valutama, kui hädad koonduvad väiksemale alale . Kuid need osad muutuvad kiiresti tuimaks, kaotades valu enese läbi valutunde; kas siis sellepärast, et eluvaim pärast loomuliku ringkäigu takistumist ja halvaks muutumist kaotab oma jõu, tänu millele püsib ta ise ja annab meilegi endast märku, või seetõttu, et riknenud vedelik, mitte leides enam kokkuvoolamiseks kohta, hävitab end ise, kaotades selle tundmisvõime, mille ta ülemäära on täitnud. (9) Nii rahuneb valu podagra ja kiragra ja kõikide liigese- ja soontehaiguste puhul, kui ta need, mida vaevas, on teinud tuimaks. Nende kõikide puhul ärritab esimene valusööst, ajapikku valuhoog nõrgeneb ja valu lõpeb tuimusega. Hamba-, silma- ja kõrvavalu on seepärast üliterav, et ta sünnib kehalises kitsuses; vähem terav , tõesõna, pole ka peavalu, kuid ülisuure ägeduse korral muutub ta teadvusetuseks ja sügavaks uneks. (10) See niisiis on määratu valu puhul lohutuseks, et sa paratamatult lakkad teda tundmast, kui oled tundnud ülemäära. See aga ongi, mis kogenematuid kehaliste vintsutuste puhul kohutab; nad pole harjunud rahulduma vaimuga. Keha tähendab neile liiga palju. Seepärast lahutab üllas ja mõistlik mees vaimu kehast, suheldes eelkõige parema ja jumaliku osaga, tolle haliseva ja nõdraga aga, kuipalju hädavajalik.
(11) "Kuid on raske," öeldakse, "olla ilma tavalistest lõbudest, hoiduda toidust, januneda, nälgida." Raske on see kasinus esialgu. Seejärel iha vaibub, kuna see, mille kaudu ihkame, muutub tuimaks ja nõrgaks. Nii muutub magu pahuraks; toit, mille järele oli himu, muutub vastikuks. Iha ise sureb. Kuid pole valus loobuda sellest, mida oled lakanud ihkamast. (12) Pealegi pole sellist valu, mis ei lakkaks või siis vähemalt järele ei annaks. Samuti saab endast märku andvat valu ära hoida ja pealehakanud valu saab arstimitega takistada. Pole ju sellist, mis endast eelnevalt märku ei annaks, liiatigi, kui on tegemist korduvalt tagasipöörduva valuga. Haigusest tingitud kannatus on talutav, kui põlgad ülimat, millega ta ähvardab. (13) Ära muuda oma vaevu ise raskemaks, koormates end kaebustega. Kerge on valu, kui omapoolne arvamus talle vähimatki ei lisa, kui sa ennast tema vastu reibastad ja ütled: "See pole midagi." Või siis vähemalt: "See on tühiasi. Kannatagem, kohe läheb üle." Sa muudad ta kergeks, kui teda selliseks pead. Kõik põhineb kujutlusel . Sellest ei juhindu mitte ainult auahnus, mõnujaht ja saamahimu, vaid me ka kannatame kujutluse läbi. Igaüks on õnnetu sedavõrd, kuivõrd ta end selleks peab. (14) Minu meelest tuleks pärast üleelatud valusid vältida kaeblusi ja ütlemisi, nagu: "Kellegi olukord pole eales olnud halvem. Milliseid piinu, milliseid vaevu ma talusin! Keegi ei arvanud, et ma terveks saan. Kui palju kordi pidasid mu lähedased mind kadunuks , kui palju kordi kaotasid arstid lootuse ! Piinapingile panduid ei võeta maha säärases seisundis." Isegi kui see õige peaks olema, see on nüüd möödas. Milleks meenutada möödaläinud valusid ja olla õnnetu, kuna sa seda olid? Ja kui veel arvestada, et igaüks paneb oma hädadele juurde, valetades iseendale. Pealegi on meeldiv rääkida sellest, mis oli valus; on loomulik rõõmustada oma häda lõppemise üle. Niisiis tuleb end vabastada kahest: nii tulevase hirmust kui ka ammuse ebameeldivuse meenutamisest; esimene mind veel ei puuduta , teine enam mitte. (15) Raskuste keskele sattudes öeldagu:
Olla ju võib, et kord on seegi meeldivaks meeneks.145
Kogu hingest võideldagu vastu; alla jääb, kes järele annab, võidab, kes end oma valu vastu kokku võtab; enamus aga toimib nõnda, et tõmbab endale peale selle varingu , mida tuli takistada. Kui hakkad pagema selle eest, mis meid rõhub, mis meie kohal ripub, mis meid ahistab, siis ta järgneb ja langeb peale seda raskemini; kui seisad talle vastu ja püüad kõigest väest, siis saab ta tagasi tõrjutud. (16) Kui palju hoope võtavad atleedid vastu oma näoga, kui palju kogu kehaga ? Kuid ikkagi taluvad nad kõiki piinu kuulsuseiha pärast, ja nad kannatavad selle ära mitte ainult võitluses, vaid ka selleks, et võidelda. Juba harjutamine on piin . Võitkem siis meiegi kõik, mille autasuks pole kroon või palm või heerold, kes meie nime kuulutamiseks loob vaikuse, vaid voorus ja hingekindlus ja igaveseks saavutatud rahu, kui saatus mingis võitluses kord on võidetud.
(17) "Tunnen ränka valu." Kuidas? Kas sa seda siis ei tunneks, kui teda naiste kombel taluksid? Nagu vaenlane on hukatusttoovam põgenejatele, nõnda ahistab igasugune juhuslik raskus rohkem taganejat ja kõrvalepõikajat. "Kuid see on ränk." Kuidas? Kas me oleme tugevad selleks, et kerget taluda? Kumba eelistad, kestvat või ägedat ja lühikest haigust? Kui ta on pikk, siis on tal vaheaeg, ta võimaldab kosumist, annab palju aega, sest on paratamatu, et ta areneb ja siis lakkab. Lühike ja järsk haigus teeb üht kahest: kas sureb või surmab. Kuid mis seal vahet, kas pole teda või pole mind? Mõlemal juhul on valul lõpp.
(18) Sellestki on kasu, kui valust eemaldudes pöörata vaim teistsuguste mõtete poole. Mõtle sellele, mida oled teinud auliselt ja mehiselt, tegele mõtte paremate osadega. Lase järgemööda oma vaimusilma ette kerkida kõigel sellel, mida oled ülimalt imetlenud. Siis mööduvad su eest kõik ülimehised valu võitjad. See, kes endal veenikomusid välja lõigata lastes jätkas raamatu lugemist, too, kes ei lakanud naermast, sellal kui piinajad just selle üle vihastudes lasksid käiku kõik oma julmuse tööriistad. Kas valu ei peaks siis võidetama mõistusega, kui teda on võidetud naeruga?
(19) Ütle nüüd, mida tahad: nohu ja pidev ägedaloomuline köha, mis seest tükke välja paiskab, ja palavik, mis sisimas märatseb, janu ja eri lülidesse hargnev liigesevalu — rängem on leek ja piinapink ja hõõguv naast ja tursunud haavadesse vajutatud raud, mis neid uuendab ja süvendab. Kuid mõni pole oianud neidki taludes. Enamgi veel: ta ei palunud . Enamgi veel: ta ei vastanud. Enamgi veel: ta naeris ja naeris kogu hingest. Kas ei hakka sa pärast seda valu üle naerma ? (20) "Kuid," öeldakse, "haigus ei lase midagi teha, ta eemaldab mu kõigest kohusetäitmisest." Tervislik seisund peab kinni su keha, mitte aga vaimu. Niisiis ei saa jooksja kasutada jalgu , kingsepp või meistrimees käsi. Kui sa oled harjunud vaimu kasutama, siis võid sisendada, õpetada, kuulata, õppida, küsida, meenutada. Pealegi, kas sa pead ennast tegevusetuks, kui suudad haigena ennast valitseda? Sa ju tõendad, et haigust saab võita või siis vähemalt taluda.
(21) Usu mind, vooruse jaoks leidub koht isegi voodikeses. Reipast ja kohkumatust vaimust tunnistavad mitte ainult relvad ja lahingurivi, mehine mees võib ilmsiks tulla ka voodikatte all asudes . Sul on, mida teha: võitle tublilt haigusega. Kui miski sind ei ahista ja sinult midagi ei saavuta, siis esitad sa oivalise näite. Oo, milline alus kuulsuseks, kui meid haigetena jälgitakse! Jälgi end ise, kiida end ise. (22) Pealegi on kaht liiki naudinguid. Neist kehalisi haigus takistab, kuid jäägitult siiski ära ei võta. Jah, ta isegi suurendab, kui õigesti hinnata. Januneja joob suurema rahuldustundega, nälgijale maitseb toit paremini. Mis meile kasinuse järel osaks saab, võetakse aplamalt vastu. Kuid noid vaimu rõõme, mis on suuremad ja kindlamad, ei keela haigele ükski arst. Kes neid järgib ja nautida oskab, see põlgab kõiki meelte peibutisi.
(23) "Oo õnnetut haigust!" Mispärast? Kuna ta veinis lund ei sulata? Kuna ta oma joogi külmust, mis mahukas peekris segatud , jäätükkidega ei uuenda? Kuna talle Lucrina austreid otse lauas karbist ei vabastata? Kuna tema söögisaalis ei tungle kokad, kes koos suupistetega toovad kohale ka keeduseadeldised? On ju mõnulemine leiutanud juba sellegi. Et ükski toit ei leiguks, et ta juba tuimunud suulage ebapiisavalt ei kõrvetaks, selleks tuuakse söök köögiga koos. (24) "Oo õnnetut haiget!" Ta sööb vaid, palju suudab seedida. Tema pilgu ees ei leba metssiga, mis väheväärtusliku lihana laualt tagasi saadetakse, ja tema toidulauale ei kuhjata lindude rinnaliha tükke, kuna tervelt valmistatud linde näha on ju tülgastav. Mida halba on sulle juhtunud? Lõunastad nagu haige või õigemini, ometi ükskord nagu terve. (25) Kuid selle kõik, leeme, sooja vee ja muu, mis näib olevat talumatu lõtvadele, rohkem hingelt kui kehalt haigeile hellikuile, kannatame meie kergesti ära, kui ainult oleme lakanud kartmast surma. Lakkame aga siis, kui oleme tundma õppinud hea ja halva piire; siis pole meis enam ei elutüdimust ega surmahirmu.
(26) Elutüdimus ei saa hõivata seda, kes vaatleb nii paljusid erinevaid suuri ja jumalikke asju; vihani elu vastu tavatseb viia tegevusetu jõudeolek. Loodust uurival pilgul läbijale ei muutu tõde kunagi vastikuks, vale vaid küllastab.
(27) Kui surm ligi astub ja hüüab, olgugi enneaegselt ja eluiga keskelt pooleks lõigates, siis on ka pikimast elust õpetusena saadav vili omandatud. Loodus on talle suures osas tuntud. Ta teab, et auline ajas ei kasva. Igasugune elu peab paratamatult lühidana näima neile, kes teda tühiste ja seetõttu piiri mitte tundvate naudingutega mõõdavad. (28) Kaalu seda mõttes ja ole vahetevahel meie kirjade päralt. Ükskord tuleb aeg, mis meid uuesti ühendab ja kokku laseb . Olgu ta kuitahes üürike, pikaks muudab ta kasutamise oskus. Sest nagu ütleb Poseidonios: "Üks õpetatud meeste päev on pikem kui harimatute pikimgi eluiga."
(29) Seni aga pea lakkamatult meeles seda: vastakale mitte alistuda, õnnejuhte mitte usaldada, saatuse kogu suvalisust silme ees hoida, otsekui ta teeks teoks selle, mida saab teha. See, mida kaua on oodatud, tuleb ligi leebelt. Jää terveks.
XCII.
SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.
Minu arvates oleme ühel meelel selles, et väliseid asju peab keha jaoks soetama, et keha tuleb hinge auks hooldada , et hinges on teenindavad osad, mille abil liigume ja toitume ning mis on meile antud tähtsaima enda pärast. Selles tähtsaimas on miski ebamõistuslik, on ka mõistuslik. Üks teenib teist; see on ainus, mis ei suhestu muuga, vaid suhestab kõik endaga. Sest ka too jumalik mõistus on kõigele juhtijaks, olemata ise kellegi alluvuses; samasugune on ka meie mõistus, kuna ta tollest pärineb.
(2) Kui selles omavahel nõustume, siis oleme ühel meelel selleski, et õnneliku elu ainsaks tingimuseks on meie täiuslik mõistus. Tema ju ainsana ei lase kaotada söakust, avaldab saatusele vastupanu; mistahes olukorras tagab ta meile häirimatuse. Ainult see on ju hüve, mille küljest ei saa midagi ära murda. Õnnelik on see, ütlen, keda ükski asi ei muuda väiksemaks. Ta püsib tipus , toetumata millelegi muule peale iseenda. Sest keda mingi abivahend toetab, see võib kukkuda . Kui teisiti on, siis pääseb meis mõjule paljugi, mis pole meie oma. Kuid kes tahaks oleneda saatusest, või milline mõistlik inimene imetleb end asjade pärast, mis talle ei kuulu?
(3) Mis on õnnelik elu? Muretus ja alatine hingerahu. Seda võimaldab hingesuurus, võimaldab visa järjekindlus õigesti otsustamisel . Mismoodi selleni jõutakse? Kui kogu tõde tundma õpitakse. Kui tegutsedes säilitatakse korda, mõõtu, sündsust, süütut ja head tahet, mis mõistusest juhindudes temast kunagi ei tagane , pälvides üheaegselt armastust ja imetlust. Lühidalt, et sulle nappi formuleeringut esitada: targa mehe hing peab olema säärane, nagu see oleks kohane jumalale. (4) Mida saaks soovida see, kellele kõik auline osaks on saanud? Sest kui mitteaulised asjad saaksid midagi lisada parimale seisundile, siis seisneks õnnelik elu nendes, millistest lahus teda ei ole.204 Ja mis oleks näotum ja rumalam kui mõistusliku hinge hüve põimimine ebamõistuslikust?
(5) Mõnede arvates saab ülim hüve siiski veel suureneda , kuna juhuslikkuste vastupanu avaldamise korral pole ta piisavalt täielik. Isegi Antipater, üks selle koolkonna suuri alusepanijaid, ütleb, et ta omistab mõningast osa välisele, kuid ülimalt vähe. See aga, nagu näed, tähendaks päevavalgusega rahuldumist vaid siis, kui lisandub ka mõne tulukese valgus. Mis tähtsust saaks selles päikese heleduses olla sädemel? (6) Kui ainult aulisega pole sa rahul, siis tahad sa paratamatult lisada juurde kas tolle hingerahu, mida kreeklased kutsuvad a)oxlhsi/an, või naudingu. Nendest esimese saaks kuidagimoodi veel vastu võtta. Saab ju vaim sel puhul vabana kõigest koormavast jälgida kõiksust ja miski ei kalluta teda kõrvale looduse vaatlemiselt. Too teine, nauding , on karilooma hüve. Mõistuslikule lisame ebamõistusliku, aulisele mitteaulise! Selle jaoks205 annab elule väärtuse keha kõditamine; (7) miks siis kõhklete ütlemast, et inimesel on hea, kui ta suulael on hea? Ja säärase, kelle jaoks ülim hüve seisneb lõhnades, värvides ja helides, arvad sina, ma ei ütlegi meeste, vaid inimeste hulka? Kasigu ta sellest kauneimate ja jumalaist järgmiste olendite hulgast, ühinegu söödast rõõmu tundva mõistuseta loomaga !
(8) Hinge mõistuseta osal on kaks osa: üks vahva , auahne, taltsutamatu, kirgedes paiknev, teine madal, lõtv, naudinguile andunud ; tolle ohjeldamatu, kuid parema, igatahes vahvama ja meheväärsema nad hülgavad, teist seevastu, jõuetut ja kõlvatut, peavad nad õnneliku elu jaoks hädavajalikuks. (9) Käskides mõistusel teda orjata, on nad üllaima olendi ülima hüve muutnud madalaks ja väärituks, pealegi veel segaloomuliseks, koletuks ja erinevaist ning halvasti ühtuvaist osadest koosnevaks. Sest, nagu ütleb meie Vergilius , Scylla
pealt oli kuis inimlaps ja kauni rinnaga neitsi
rüpeni välja, kuid alt merevärd temas jälk tuli ilmsiks:
kõht kala koletu ning seda jätkamas saba delfiini.206
Sellele Scyllale on külge liidetud vähemalt metsikud loomad, hirmuäratavad ja kiired, kuid millistest koletistest on nood moodustanud tarkuse? (10) Inimese suurim kunst on voorus ise; sellega ühendatakse kõlbmatu ja lõtv liha, mis on osav ainult toitu vastu võtma, nagu ütleb Poseidonios. Too jumalik voorus kaob libedusse ja tema kõrgemaile, auväärseile ja taevastele osadele põimitakse külge loid ja jõuetu lojus. Too teine rahu ei anna küll ise hingele midagi juurde, kuid ta eemaldab takistused; nauding aga lagundab ja nõrgestab igasuguse jõu. Kust leida nii mittesobivat kehade ühendust? Kõige tugevamale asjale lisatakse kõige jõuetum, kõige tõsisemale vähe tõsine, kõige pühamale verepilastuseni ohjeldamatu.
(11) "Kuidas siis," öeldakse, "kui voorusele ei kujune takistuseks hea tervis ja rahu ja valude puudumine, kas sa neid siis ei taotle?" Miks ei peaks ma neid taotlema? Mitte et nad hüved oleksid, vaid sellepärast, et nad on loodusega kooskõlas, ja sellepärast, et ma valin nad hea otsuse põhjal. Mis oleks siis nendes hüve? Ainult see, et hästi on valitud. Sest kui ma valin sobiva riietuse , kui ma jalutan nõutaval määral, kui ma lõunastan nagu peab, siis pole hüveks lõunasöök või jalutuskäik või riietus, vaid mu kavatsus säilitada igas asjas mõistusega kooskõlastuvat mõõtu. (12) Veel lisan ma juurde: inimene peab taotlema puhta riietuse valimist. On ju inimene looduslikult puhas ja väga valiv olend . Niisiis pole hüve puhas riietus iseenesest, vaid puhta riietuse valik, kuna hüve pole asjas, vaid valimise viisis. Aulised on meie teod, mitte see, mida tehakse. (13) Sedasama , mis ma riietuse kohta ütlesin, arva mind ütlevat ka keha kohta. Sest sellegi on loodus hingele otsekui riietuse ümber pannud, ta on hinge kate. Kuid kes oleks riideid kunagi kapi järgi hinnanud? Tupp ei muuda mõõka heaks või halvaks. Niisiis vastan sulle sedasama ka keha kohta: võtan küll tervise ja jõu, kui antakse valida, kuid hüveks osutub mu otsus nende kohta, mitte nad ise.
(14) "Tark on küll õnnelik," öeldakse, "kuid tolle ülima hüve saavutab ta vaid siis, kui ka looduslikud abivahendid on tema käsutuses. Õnnetu ei saa see küll olla, kel voorus on, kuid täiesti õnnelik see pole, kel puuduvad looduslikud hüved, nagu tervis ja liikmete vigastamatus." (15) Mis tundub vähemusutav, nimelt et suurimais ja pidevais valudes saab keegi olla mitte õnnetu, vaid isegi õnnelik, seda tunnistad; seda aga, et ta on täiesti õnnelik, mida uskuda on kergem, eitad. Aga kui voorus suudab saavutada, et ei olda õnnetu, siis saavutab ta kergemini, et ollakse täiesti õnnelik. Õnnelikku lahutab ju üliõnnelikust väiksem vahe kui õnnetut õnnelikust. Kas siis see, mille tugevus hädadest väljakistu paigutab õnnelike hulka, ei suuda lisada puudujäävat, et muuta täiesti õnnelikuks? Kas ta nõrkeb mäeharjale jõudes? (16) Elus on meeldivused ja ebameeldivused, mõlemad meist väljaspool. Kui tubli mees kõikide ebameeldivuste rõhumisele vaatamata pole õnnetu, kuidas ta siis täiesti õnnelik pole, kui mõned meeldivused puuduvad? Sest nagu ebameeldivuste koorem ei rõhu teda õnnetuks, nõnda ei tõmba teda meeldivuste puudus ülima õnne tasandilt alla, kuna meeldivusteta on ta niisama üliõnnelik, nagu ta ebameeldivuste koorma all pole õnnetu, sest kui hüve saab väheneda, siis saab selle temalt ka ära võtta. (17) Äsja ütlesin, et tuluke ei anna midagi juurde päikesevalgusele. Varjutab ju selle valgus kõik, mis helendab temast lahus. "Aga mõned asjad," öeldakse, "ei lase ka päikesel paista." Kuid päike jääb puutumatuks ka varjamise korral, ja olgugi miski ees, mis ei lase teda näha, ta on töös, jätkab oma ringkäiku. Kui ta läbi pilvede paistab, siis pole ta väiksem ega aeglasem kui selgest taevast paistes, kuna on suur vahe, kas miski varjab ainult või tõkestab.
(18) Niisamuti ei võta eesolevad varjajad midagi ära vooruselt; ta ei jää väiksemaks, ainult särab vähem. Meile võib-olla ei avane ta ühesuguse ja säravana, kuid ta jääb samaks ning laseb nagu peitunud päike oma jõul varjatuses toimida. Seega suudavad hädad, kahjustused ja solvangud vooruse vastu sama vähe kui pilv päikese vastu.
(19) Leidub neid, kelle arvates väheõnnelike kehaliste eeldustega tark pole ei õnnetu ega õnnelik. Ka siin eksitakse . Võrdsustatakse ju sel puhul juhuslikkused voorustega ja aulistele omistatakse sama palju kui aulisusest ilmaolevaile. Kuid mis oleks jälgim, mis oleks vääritum auväärse põlatavaga võrdsustamisest? Auväärsed on nimelt õiglus, kohusetunne, ustavus , vahvus, mõistlikkus; tühised seevastu on need, mis sageli saavad suuremal määral osaks kõige tühisematele: tugevad ja vastupidavad ja terved sääred, käsivarred, hambad. (20) Pealegi, kui puuduliku kehaehitusega tark pole ei õnnetu ega õnnelik, vaid vahepealne, siis osutub ta elugi sääraseks, mida pole vaja ei taotleda ega vältida. Kuid mis oleks rumalam väitest, et targa elu ei tule taotleda? Või mis oleks nii väljaspool usutavust, nagu väide, et on säärane elu, mida pole vaja ei taotleda ega vältida? Ja veel: kui keha kahjustused ei muuda õnnetuks, siis nad võimaldavad õnnelikkust. Sest millel pole jõudu seisundit halvemaks muuta, see ei saa ka parimat seisundit katkestada.
(21) "Meile on teada külm ja kuum," öeldakse, "nende vahele jääb leige; nii on ka mõni õnnelik, teine õnnetu, mõni pole ei õnnelik ega õnnetu." Tahan sulle meile vastuseatud võrdkuju kehtetuks teha. Kui sellesse leigesse segan rohkem külma, siis ta muutub külmaks; kui rohkem kuuma juurde valan, siis ta lõpuks muutub kuumaks. Aga kui sellele, kes pole ei õnnetu ega õnnelik, lisan juurde kui tahes palju õnnetusi, siis ta ei muutu õnnetuks, nagu te ütlete; niisiis pole see võrdkuju rakendatav. (22) Kujutle lõpuks inimest, kes pole ei õnnetu ega õnnelik. Lisan talle pimedaksjäämise — ei muutu õnnetuks, lisan põduruse — ei muutu õnnetuks, lisan rängad ja pidevad valud — ei muutu õnnetuks. Kelle elu nii paljud hädad õnnetuks ei muuda, sellelt ei võta nad ka õnnelikku elu ära.
(23) Kui tark, nagu te ütlete, ei saa õnnelikust õnnetuks muutuda, siis ei saa ta muutuda ka mitte-õnnelikuks. Sest kuidas saaks peatuda see, kes on hakanud libisema? Seesama, mis ei lase tal täiesti alla veereda, hoiab teda tipus. Kas tõesti ei saa õnnelikku elu hävitada? Isegi kahandada teda ei saa, ja seepärast on voorus tema saavutamiseks küllaldane. (24) "Kuidas siis," öeldakse, "kas see tark, kes on kauem elanud, keda pole kõrvale kallutanud ükski valu, pole õnnelikum sellest, kes on alati võidelnud saatuse hädadega?" Vasta mulle: kas ta on parem ja aulisem? Kui mitte, siis pole ta ka õnnelikum. Et elada õnnelikumalt, tuleb elada õigemini; kui õigemini ei saa, siis ka õnnelikumalt mitte. Voorust suurendada ei saa, niisiis mitte ka õnnelikku elu, mis voorusest tuleneb. Voorus on ju nii suur hüve, et ta neid tillukesi lisandusi ei tunne, nagu eluea lühidus, valu ja igasugused kehalised kahjustused. Sest nauding pole seda väärt, et ta sellest hooliks.
(25) Mis on vooruses erakordne? Tulevast mitte vajada ja oma päevi mitte arvestada; ükskõik kui lühikese aja jooksul saavad talle osaks igavesed hüved. Meie silmis on see uskumatu ja inimloomuse piiridest väljuv, kuna me oma pahedele vooruse nime andes mõõdame tema ülevust oma nõrkuse mõõdupuuga. Kuid kas ei näi võrdselt uskumatu see, et keegi ülimaid piinu taludes ütles: "Õnnelik olen." Ometi kuuldi neid sõnu naudingu enda töökojas. "See on mu viimne ja kõige õnnelikum päev," ütkes Epikuros, kui teda vaevas küll põietõbi, küll rikutud kõhu leevendamatu valu. (26) Miks peaks siis vooruse hooldajate jaoks usutamatum olema see, mida leitakse ka nende juurest, keda on käsutanud nauding? Ka need mandunud ja madalahingelised ütlevad, et ülimates valudes, ülimates hädades pole tark ei õnnetu ega õnnelik. Kuid see on usutamatum usutamatust. Sest ma ei näe, kuidas saaks oma tipust kukutatud voorus mitte täielikult alla veereda. Ta peab õnne kas võimaldama, või siis ta ei saa sellest võimest ilmajäetuna takistada õnnetuks muutumisel. Püstiolevana ei saa teda minema saata; ta peab jääma kaotajaks või võitjaks.
(27) "Ainult surematuile jumalaile," öeldakse, "saab osaks voorus ja õnnelik elu, meile aga jääb mingi vari ja sarnasus nondest hüvedest. Me läheneme nendele, kuid ei saa neid kätte." Kuid mõistus on jumalatele ja inimestele ühine: nendel on ta täiuslik, meil täiustamist võimaldav. (28) Lootusetuseni viivad meid meie pahed. Teisena järgneb targale too, kelles parima säilitamiseks on vähe püsivust, kelle otsus ikka veel ebakindlana kõigub. Ta ihkab teravat silma ja kõrva, head tervist, mitte vastikult mõjuvat ja jõudu säilitavat keha, siis veel pikemat eluiga. (29) Nende abil võib ta veeta elu, mida ei tule kahetseda, kuid ebatäiuslikus mehes on mingi kurjuse jõud, kuna ta vaim on liikuv ja korrapäratu; see ilmne ja ässitav pahelisus viib heast seisundist eemale.207 Ta pole veel hea, kuid muutub heaks; kui aga kellelgi on midagi headusest puudu, siis ta on halb. Kuid vaid see,
kelle kehas on voorust ja vahvust,208
on võrdne jumalatega ; nende poole ta püüdleb, pidades meeles oma päritolu. (30) Kellegi jaoks pole autu üritada tõusu sinna, kust ta laskus. Milles on põhjus, et su arvates pole midagi jumalikku selles, kes on jumala osa? Kõik see, mis meid ümbritseb, on ühene ja jumal; oleme tema liidulised ja liikmed. Meie hing suudab teda mahutada, suudab temani jõuda, kui pahed ei rõhuks. Nagu meie kehahoid on püstine ja taevasse suunatud, nõnda ka hing, kes võib sirutuda kui kõrgele tahes, kelle loodus on kujundanud selleks, et ta sooviks jumalatega võrdset. Ja kui ta oma jõudu kasutades avardab end võimaldatud määrani, siis ei tõuse ta tippu võõraid teid mööda. (31) Suur vaev oleks minna taevasse, tema aga pöördub sinna tagasi. Jõudes sellele teele läheb ta julgelt, kõike põlgava ja rahast mitte hoolivana; kuld ja hõbe väärivad ta silmis seda pimedust , kus nad lebasid, ja ta ei hinda neid sära põhjal, mis pimestab harimatute silmi, vaid endise kõntsa järgi, millest nad eraldas ja välja kaevas meie saamahimu. Ta teab, ütlen, et rikkused asuvad mitte seal, kuhu neid kogutakse; vaimu tuleb täita, mitte rahalaegast.
(32) Tema valitsegu kõiki asju, talle kuulugu kogu loodus, nii et jumalate kombel kõike hallates ning oma valdusi ida ja lääne lõppudega piirates, vaataks ta oma rikkuste kõrguselt põlgusega rahajõmmidele, kellest igaüks on pigem tusane võõra, kui rõõmus endalekuuluva pärast.
(33) Säärase kõrguseni jõudes hooldab ta kehagi kui möödapääsmatut koormat, kuid ei armasta teda ega allu sellele, keda valitsema ta on määratud. Keegi pole vaba, kui ta keha orjab. Sest sellegi valitsus on isemeelne ja nõudlik, rääkimata juba teistest isandatest, kes keha ülemäärase hooldamise korral ilmuvad.
(34) Kehast väljub hing kas rahulikult või sööstab välja, tundmata huvi selle vastu, mis saab mahajäetust hiljem. Nagu me ei hooli mahalõigatud juustest või habemekarvadest, nõnda väljub too jumalik hing inimesest, ja see, kuhu toimetatakse ta endine pelgupaik, kas sööb selle tuli või katab muld või kisuvad lõhki metsloomad — on tema jaoks niisama tähtsusetu nagu emakook pärast lapse sündi.209 Kas kannavad laiba laiali linnud või hävib ta "merekoertele antuna saagiks",210 mis tähtsust on sellel tema jaoks, kes on lakanud olemast? (35) Kuid ka inimeste keskel viibides ei karda tark surmajärgseid ähvardusi nendelt, kellele on vähe seda, et neid kardetakse surmani. Mind ei kohuta, ütleb ta, ei konks ega teotamiseks väljavisatud laip , mis tükkideks kistuna mõjub nägijaile jälgilt. Kelleltki ei palu ma viimase au osutamist, kellegi hooleks ei jäta ma oma jäätmeid: loodus hoolitseb selle eest, et keegi ei jääks matmata. Kelle metslus välja on visanud, selle matab aeg. Suurepäraselt ütleb Maecenas:
Ei kalmukünkast ma hooli, küll jäätmed sängitab loodus.
Võiks arvata, et nõnda ütles kõrgelt vöötatu. Vaim oli tal ju suur ja mehelik, kuid õnnestumised vöötasid selle lahti. Jää terveks.
XCIX.
SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.
Saadan sulle kirja, mille kirjutasin Marullusele, kui ta oma pisipoja kaotas ja kaotust kuuldavasti mittemehiselt talus; oma tava hüljates ei pidanud ma selles vajalikuks kohelda teda pehmelt, kuna ta sõitlemist vääris rohkem kui lohutust. Raskesti tabatuile ja ränka haava halvasti taluvaile tuleb ju esialgu järeleandmisi teha, las küllastub või siis vähemalt laseb esimesel valuhool välja voolata. (2) Need, kes sihilikult võtavad leinas olla, saagu otsekohe karistada ; võtku nad teadmiseks, et mõningane tobedus avaldub isegi pisarais. Ootad lohutusi? Saa etteheiteid! Poja surma talud sa hädiselt; mida oleksid teinud siis, kui oleksid kaotanud sõbra? Suri poeg, kelle tulevik ebakindel, pisike; otsa on saanud tilluke aeg. (3) Otsime põhjusi kurvastamiseks, soovides saatuse vastu ülekohtuseltki kaebust tõsta, justkui ta kurtmiseks õiglasi põhjusi ei annaks; kuid Heraklese nimel, mulle juba tundus, et sinus on piisavalt vahvust ka tõeliste hädade talumiseks, rääkimata neist hädade varjudest, mis panevad inimesi ägama, kuna komme seda nõuab. Kui saab osaks sõbra kaotus, kõikidest suurem häda, siis tuleb püüda pigem rõõmustada, et sul sõber oli, selle asemel et kurvastada kaotuse üle. (4) Kuid enamik inimesi ei arvesta, kui palju nad said, kui palju tundsid rõõmu. Muude halbuste hulgas on sellele leinamisele omane seegi: ta pole mitte ainult asjatu, vaid ka tänamatu. Kas siis see, et sul oli säärane sõber, ei tähendanud midagi? Nii paljude aastate jooksul, sedavõrd tihedas läbikäimises, nii samasuunalisi õpinguid harrastades ei saanud midagi teoks? Koos sõbraga matad ka sõpruse? Mida sul siis kurvastada kaotuse üle, kui sellest, et ta oli, polnud kasu? Usu mind, suur osa neist, keda oleme armastanud, viigu juhus nad pealegi ära, jääb meile. Möödaläinud aeg on me päralt ja miski pole ohutumas paigas kui see, mis oli. (5) Tulevase peale lootes oleme tänamatud varemsaadu suhtes, justkui tulevik, kui ta meile vaid osaks saab, ei muutuks kiiresti möödanikuks. Kitsalt piirab asjadest saadavat kasu see, kes on rõõmus ainult käesoleva üle; meie meelt lahutavad ka tulevane ja möödunu, esimene ootuse , teine mäletamise läbi, kuid esimene on ebakindel ja võib teostumata jääda, teine ei saa muutuda olematuks. Milline pöörasus see on, kui kõige kindlamal lastakse kaotsi minna! Rahuldugem sellega, mille oleme juba ammutanud, kui me ainult aukliku hingega pole ammutanud, mis läbi laseb.
(6) Arvutult on näiteid nendest, kes pisaraid valamata matsid noorelt surnud lapsi, kes tuleriida juurest läksid senatisse või mõnd riiklikku ametikohust täitma ning leidsid endile kohe muud tegevust. Ja seda põhjendatult, sest esiteks on asjatu nukrutseda, kui nukrutsemisest mingit kasu pole, ja teiseks on ülekohtune kaevata selle üle, mis ühele osaks saades kõigil ees seisab. Ja siis: rumal on ihates halada, kui vahe kadunu ja ihkaja vahel on tilluke. Seda rahulikumad peame niisiis olema, et meil tuleb järgneda neile, kelle oleme kaotanud. (7) Pane tähele tormava aja kiirust, mõtle selle jooksuraja lühidusele, mida mööda ülikiiresti jookseme, jälgi seda inimsoo koguhulka, kelle ühe ja sama poole suunduvaid liikmeid lahutavad üksteisest tühised vahed, isegi kui nad ülisuurtena näivad: see, keda pead kadunuks, on ainult ette saadetud. Kuid mis oleks tobedam, kui taga nutta seda, kes on sinust ette jõudnud selsamal teel, mis sul endal läbi tuleb käia?
(8) Kas nutab keegi selle pärast, mille teokssaamine oli talle ette teada? Kes aga inimest ootavast surmast pole mõelnud, see on end petnud. Kas nutab keegi selle pärast, mille kohta ta ütles, et see paratamatult aset leiab? Kes kaebab teise surma üle, see kaebab, et lahkunu oli inimene. Kõiki ühendab seesama tingimus: kes on sündinud, sel tuleb surra. (9) Vahemikud teevad meid erinevaiks, lõpp teeb ühesuguseks. See, mis esimese ja viimase päeva vahele jääb, on suhteline ja ebamäärane; kui hindad raskuste järgi, siis on ta poisilgi pikk, kui kiiruse järgi, siis raugalgi lühike. Kõik on püsimatu ja petlik , kõik on muutlik nagu ilm. Kõik paiskub siia-sinna, muutudes saatuse tahtel oma vastandiks , ja inimlike asjade säärases liikuvuses pole midagi kindlat peale surma. Ometi kaebavad kõik tema üle, kes ainsana pole kedagi petnud.
(10) "Kuid ta suri lapsena." Veel ma ei ütle, et elu möödasaatnul on länud paremini; lähme selle juurde, kes jõuab raugaeani. Millise pisku võrra on ta lapsest üle? Kujutle aja põhjatut määratust ja haara mõttega kõiksust, võrdle seejärel mõõtmatuga seda, mida kutsume inimeseks : sa näed, kui pisike see on, mida soovime, mida pikemaks venitame. (11) Kui palju sellest hõivavad pisarad , kui palju mured? Kui palju hõivab surm, mida soovitakse, enne kui ta tuleb, kui palju tervis, kui palju hirm? Kui palju võtavad endale harimatuses ja kasutult veedetud aastad? Pool sellest kulub magamiseks. Lisa vaevad , leinad, ohud ja sa mõistad, et ka pikimas elus on ülivähe seda, mida elatakse. (12) Kuid kes sulle möönab, et paremini pole läinud sellel, kes võib kiiresti tagasi pöörduda, kelle tee saab läbitud enne väsimuse saabumist? Elu pole ei hüve ega pahe, ta on koht hüve ja pahe paigutamiseks. Nii pole too poeg kaotanud midagi peale õnnemängu, mis suurema tõenäosusega lõppenuks kaotusega. Ta oleks võinud saada tagasihoidlikuks ja mõistlikuks, oleks võinud su hoole all areneda paremuse poole, kuid põhjendatum on kartus , et ta oleks kujunenud enamuse sarnaseks. (13) Vaata neid noori, keda toreduseiha on kõige suursugusematest majadest areenile paisanud, vaata neid, kes vastastikuses häbituses enese ja teiste tiirasust taga sunnivad, kellel ükski päev ei lõpe purjutamata, ükski mõne silmahakkava kõlvatuseta: sulle selguks, et kartuseks olnuks rohkem põhjust kui lootuseks. Niisiis pole sul vaja kurvastamiseks põhjusi otsida ja kergeid ebasusi meelapahaga paisutada. (14) Ma ei kutsu üles, et sa jõu kokku võtaksid ja end sirgu ajaksid; pole ma sinust nii halval arvamisel, et antud juhul pidada su jaoks vajalikuks kogu vooruse appikutsumist. See pole valu, vaid tusk; sina muudad ta valuks. Kahtlemata on filosoofia palju saavutanud, kui su mehine hing igatseb taga poisikest, kes seni oli hoidjale lähedasem kui isale .
(15) Kuidas? Kas ma soovitan nüüd kalkust, tahan, et isegi matusel oleks näoilme jäik, ei talu sedagi, et süda tõmbub kokku? Mitte sugugi . See on ebainimlikkus , mitte voorus, kui oma lähedaste laipu nähakse samasuguste silmadega nagu neid endid ega tunta neist lahku kistuna liigutust. Kuid kujutle, et ma seda keelaksin; ka siis on asju, mis ainult neist endist sõltuvad. Ka nende silmist, kes neid tagasi hoiavad, langevad pisarad, tuues hingele kergendust. (16) Kuidas sellega siis on? Lubagem neil langeda, ärgem käskigem neid; voolaku, kuipalju tunne välja tõukab, mitte kuipalju matkimine nõuab. Ärgem lisagem leinale vähimatki, ärgem suurendagem teda võõra eeskuju järgi. Valu näitamine nõuab rohkem kui valu; kui vähe on neid, kes on kurvad enda jaoks! Kui kuuldakse, siis nad oigavad valjemini, ning üksilduses vaiksete ja rahulikena saavad nad virgutust uueks nutuks, kui kedagi näevad. Siis löövad nad käega vastu otsaesist, mida ühegi takistajata võinuksid teha vabamalt, siis soovivad nad endi surma, siis veerevad voodist maha; pealtvaataja puududes valu lakkab.
(17) Nagu teistes asjades, nii jälitab meid siingi pahe, et juhindume enamuse eeskujust, ning märkamata, mida peab tegema, täheldame seda, mis on tavaks. Kaldume kõrvale loodusest, muutudes üksmeelseks rahvaga, kellest ei tule midagi head ja kes selles asjas, nagu kõigis teisteski, on äärmiselt järjekindlusetu. Näeb ta kedagi oma leinas mehiseks jäävat, siis nimetab seda jõledaks ja metsikuks; näeb ta mõnda laibale kokku varisenut ja selle ligi liibunut, siis nimetab teda memmelikuks ja nõrgakeseks.
(18) Niisiis tuleb kõiges juhinduda mõistusest. Pole tõepoolest midagi rumalamat kui püüda kuulsust ja kiita heaks pisaraid, mis minu meelest tohiksid targa mehe silmist langeda kas lubatuna või omast jõust tõugatuna. Seletan, milles vahe. Kui esmane teade julmast surmast meid on rabanud, kui hoiame surnukeha, mis meie käte vahelt läheb peagi tuleriidale, siis surub meist pisarad välja loomulik paratamatus, ja nagu kogu keha, nii raputab valust tabatud vaim ka silmi, mille lähedal asuva vedeliku ta survet avaldades välja tõukab. (19) Need väljatõugatud pisarad langevad vastu meie tahtmist. Teised on säärased, millele väljapääsu anname, kui elustame mälus kujutluse nendest, kelle oleme kaotanud, ja on midagi sulnist selles kurbuses, kui meenuvad nende meeldivad kõnelused, reibas suhtlemisviis, kohusetruu andumus; siis lähevad silmad niiskeks otsekui rõõmus. Nendele pisaraile me ei avalda vastupanu, nood võidavad meid. (20) Pole seega põhjust pisaraid ümbritsejate ja juuresistujate pärast tagasi hoida või esile suruda; nende lakkamine või voolamine pole kunagi nii häbistav kui teesklus nende puhul. Voolaku nad oma suva kohaselt; võivad nad ju voolata ka rahulike ja kiretute inimeste silmist. Tihti on nad targa kaalu kahjustamata voolanud nii mõõdukalt, et neis ei puudunud ei inimlikkus ega väärikus. Kordan: saab järgida loomust kõlbelist tõsidust säilitades. (21) Olen näinud oma lähedasi matmas auväärseid inimesi, kelle nägudelt kiirgas armastus, mis oli vaba vähimastki näitlikkusest; polnud midagi peale selle, mida põhjustavad tõelised tunded. Mingi sündsus on nõutav ka kurvastamise puhul. Tark peab sellest kinni pidama, ja nagu muudeski asjades, nii peab ka pisaraist ükskord küll saama; nii rõõmul kui kurbusel üle ääre voolata lasevad arutud. Rahuliku meelega tuleb taluda paratamatust.
(22) Kas juhtus siis midagi usutamatut, midagi uut? Kui paljude jaoks värvatakse praegu peielisi, kui paljudele ostetakse surirüüd, kui paljudel tuleb leinata pärast sinu leina? Iga kord, kui mõtled, et ta oli lapseeas , mõtle ka sellele, et ta oli inimene, kellele pole tõotatud midagi kindlat, keda saatus ei pea tingimata raugaeani juhtima ; ta laseb vabaks, mil talle meeldib. (23) Muidu aga räägi temast sageli ning pühitse pidulikult, kuipalju suudad, tema mälestust; see hakkab sind külastama sagedamini, kui temaga seostuv kibedus on kadunud. Kurva inimesega ei suhtle ju keegi meeleldi, seda vähem kurbuse endaga. Kui sulle tegi rõõmu kuulda tema juttu , tema nalju, kui süütud need ka olid, siis korda neid sagedamini; väida julgesti, et ta oleks õigustanud lootusi, mida hellitas isalik hing. (24) See näitab hinge ebainimlikkust, kui unustatakse oma lähedased ning koos surnukehadega maetakse ka mälestus, kui nutetakse üliohtralt, mäletatakse ülivähe. Nõnda armastavad oma järglasi linnud ja metsloomad, kelle armastus on kirglik, peaaegu pöörane, kuid koos kaotusega lakkab ta täielikult. Mõistlikule mehele see ei sobi; mälestus kestku temas, lein lakaku!
(25) Seda ei kiida ma mingil moel heaks, mida ütleb Metrodoros: kurbusel olevat mingi lähedus naudinguga, seda tulevat taolisel ajal püüda. Olen Metrodorose sõnad täpselt välja kirjutanud: Mhtrodw/rou e)pistolw=n pro\j th\n a)delfh/n e)/stin ga/r tij h(donh/ lu/phi suggenh/j, h(/n xrh/ qhreu/ein kata\ tou=ton to\n kairo /n. (26) Mul pole kahtlust, mis sa nende kohta arvad. Sest mis oleks kõlvatum, kui püüda naudingut leinast, jah, leina kaudu, nõudes mõnusat taga isegi pisaraid valades. Need siis ongi, kes meile ette heidavad liigset karmust, süüdistades meie ettekirjutusi kalkuses, kuna me ütleme, et kurbust tuleb hinge kas mitte lubada või siis peab ta kiiresti välja tõrjuma. Kuid kumb on usutamatum, kumb ebainimlikum: kas kaotatud sõbra pärast mitte kurvastada või kurbuse keskel naudingule jahti pidada? (27) Mida meie õpetame, on auline: kui tunne on pisarate kaudu mõningal määral välja voolanud ja nii-öelda üle vahutanud, siis ei tohi hinge valu meelevalda anda. Kuidas? Sa ütled, et valu ennast tuleb segada naudinguga? Nõnda lohutame koogikestega jõnglasi, nõnda vaigistame piima andes väikelaste nuttu. Isegi ajal, mil poja surnukeha põleb või sõber sureb, ei tohi lakata isa nauding, kuna sa leina ennast arvad heaks kõditada. Kumb on aulisem: kas eemaldada valu hingest või liita valu naudinguga? Mis ma räägin — "liita"? Ei, püüda, ja nimelt valust endast. (28) "On mingi kurbusele lähedane nauding," ütleb ta. Nõnda öelda võime meie, teie aga mitte. On ju teile teada üksainus hüve — nauding, üksainus pahe — valu; milline lähedus saab olla hüve ja pahe vahel? Kuid oletame, et on; kas siis just nüüd peab selle kätte leidma? Kas hakkame uurima valu ennast, et teha kindlaks, kas temasse on kätketud midagi meeldivat ja nauditavat?
(29) Mõningaid ravimeid, mis ühtedele kehaosadele mõjuvad tervendavalt, ei saa näotuse ja jälkuse tõttu kasutada teiste puhul, ja see, mis ühes kohas tuleb kasuks häbitunnet kahjustamata, osutub haava ravimisel rüvetavaks; kas pole sul häbi ravida leina naudinguga? Selle vigastuse põetamisel tuleb toimida rangemalt. Tuleta pigem meelde, et selleni, kes otsa on saanud, ei jõua ükski ebameeldiv taju, sest kui jõuab, siis pole ta otsa saanud. (30) Ükski asi, ütlen, ei haava seda, kes on eimiski; kui haavab, siis ta elab. Kumba pead sa temale halvaks: kas seda, et ta on eimiski, või seda, et ta on veel keegi? Kuid sellest, et teda pole, ei saa talle piina tulla, sest milline oleks eimiski taju? Niisamuti sellest, et ta on, kuna nii väldib ta surma suurimat ebameeldivust — mitteolemist. (31) Ka seda ütleme talle, kes leinab ja igatseb taga lapseeas röövitut: ea lühiduse osas, kui võrdled kõiksusega, on kõik, nii noored kui vanad, ühesuguses olukorras. Kõiksuse eaga võrreldes saab ju meile osaks vähem sellestki, mida nimetame väikseimaks, kuna "väikseimgi" on mingi osa, see aga, mille vältel meie elame, läheneb eimiskile; ja ikkagi — oo inimeste meeletust! — seda peetakse avaraks.
(32) Kirjutasin seda sulle mitte sellepärast, et arvasin sind ootavat nii hiljaksjäänud ravimit — on ju mulle selge, et oled endale rääkinud seda, mida hakkad lugema —, vaid selleks, et karistada tolle pisikese ajavahemiku eest, mille vältel sa enesest taganesid, ning et õhutada sind kohtama edaspidi vahvalt saatust ja kõiki tema relvi , kusjuures sa kujutleksid, et nad mitte ainult võivad sind tabada, vaid ka tingimata tabavad . Jää terveks.
CIII.
SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.
Miks piilud sa ringi, otsides seda, mis võib sind tabada, kuid võib ka mitte? Mõtlen tulekahju, maja kokkulangemist ja muid õnnetusi, mis meid tabavad, kuid ei meelita lõksu. Märka pigem viimaseid, väldi neid, mis meid luuravad ja haarata püüavad. Laevaõnnetusi ja sõidukist väljakukkumist esineb harva (kuigi need on rasked juhud), kuid inimese poolt varitseb inimest igapäevane hädaoht. Selleks valmistu, seda uuri teritatud pilgul. Ükski häda pole sagedasem , ükski visahingelisem, ükski petlikum. (2) Torm ähvardab tõusta, enne kui tõuseb, hooned ragisevad enne kokkulangemist, suits annab märku tulekahjust , kuid inimese poolt juhitav häving on äkiline ning teda varjatakse seda hoolikamalt, mida lähemale ta jõuab. Eksid, kui sa vastutulijate näoilmeid usaldad. Nad näevad inimese moodi välja, kuid neil on metslooma hing; ainult et loomade puhul on ohtlikum esimene rünnak. Kui nad meist mööda on läinud, siis nad enam ei ründa. Kahju tooma ei õhuta neid ju kunagi miski muu peale tungiva vajaduse. Nälg ja hirm sunnib neid võitlema, kuid inimene hukutab inimese puhtast meelevallast.
(3) Kuid ikkagi mõtle sa inimese poolt tulevast hädaohust nõnda, et mõtleksid ka sellele, milles seisneb inimese kohus. Ühelt poolt väldi, et sind keegi ei haavaks, teiselt poolt hoidu ise kedagi haavamast. Rõõmusta kõikide inimeste õnnestumiste üle, kurvasta õnnetuste puhul ning pea meeles, mida pead tegema, mida vältima. (4) Mida sa niimoodi elades saavutad? Mitte seda, et nad sind ei kahjusta, vaid seda, et nad sind ei peta. Niipalju kui võimalik, tõmbu filosoofiasse ; tema kaitseb sind oma rüpes. Selles pühamus tunned sa end kindlalt või vähemalt kindlamini. Kokku põrkavad ainult need, kes ühel ja samal tänaval jalutavad.
(5) Kuid oma filosoofiaga ei pea sa hooplema. Kuritarvitatuna ülemeelikul ja väljakutsuval viisil oli ta hädaoht paljudele. Kõrvaldagu ta sinu puudusi ning ärgu häbistagu teiste omi. Ärgu kohkugu ta tagasi avalike tavade eest ja ärgu püüdku jätta muljet, et mõistab hukka selle, mida ise ei tee. Tark saab olla suurustamata ja vastumeelsust äratamata. Jää terveks.
CVII.
SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.
Kus on su mõistlikkus? Kus on peen asjade eritlemise võime? Kus on su vaimusuurus? Nii pisike asi ahistab sind! Orjad oleksid su hõivatust pidanud soodsaks juhuseks põgenemise jaoks. Kui sind oleksid petnud sõbrad — kandku nad tõega nime, mille neile pani meie Epikuros, ja kutsutagu neid nõnda, et neil oleks rohkem häbi mitte olla su sõber kõigis su asjus —, sind aga hülgasid need, kes raiskasid su vaeva ja pidasid sind teistele koormavaks. (2) Miski sellest pole tavatu, miski pole ootamatu. Selliste asjade pärast solvuda on niisama naeruväärt, nagu kaevata selle üle, et tänaval sind pritsiti või et poris määrisid end ära. Elus läheb nõnda nagu saunas, nagu rüsinas, nagu teekonnal; üks hoop suunatakse su pihta, teine tabab juhuslikult. Elamine pole kaugeltki meeldiv asi. Oled asunud pikale teekonnale; niisiis tuleb ka libiseda ja mükse saada ja kukkuda ja väsida ja hüüda: "Oo surm!" — see tähendab valetada. Ühes kohas jätad kaaslase maha, teises kohas matad, kolmandas kardad. Sääraseid lööke taludes tuleb see konarlik tee läbi mõõta. (3) Ta tahab surra. Seadku hing valmis kõigeks, teadku, et on tulnud sinna, kus kõmiseb kõu, et on tulnud sinna, kus
kurbused ning mure must on paiksena seadnud end sisse
ning elupaiga kus saand tõved kaamed ja raugapõlv kurblik.259
Nendega ühe katuse all tuleb elu mööda saata. Põgeneda nende eest sa ei saa, põlata neid saad. Põlgama aga hakkad neid siis, kui sageli mõtiskled ja tulevast juba ette kujutluses läbi elad.
(4) Pole kedagi, kes selle kallale, milleks ta kaua on valmistunud, ei asuks julgemana, pannes vastu ka rängas olukorras, kui ta seda eelnevalt on kujutlenud. Ettevalmistusest ilmajäänut seevastu kohutab isegi tühiasi. Tuleb taotleda seda, et miski poleks meile ootamatu. Uudsus muudab kõik rängemaks, kuid pideva mõtiskluse kaudu saab võimalikuks see, et sa ühegi häda suhtes pole kogenematu.
(5) "Orjad jätsid mu maha." Kuid toda on nad röövinud, toda süüdistanud, tolle tapnud , tolle reetnud, toda sõtkunud, toda mürgi, toda valesüüdistusega ohustanud. See, millest räägid, on osaks saanud paljudele. Palju ja mitmesuguseid nooli saadetakse meie poole; ühed on juba tunginud meisse, teised lendavad hästi ja tabavad kindlasti, kolmandad tabavad teisi meid riivates. (6) Miski sellest, milleks oleme sündinud, ärgu pangu meid imestama; selle üle ei tohi keegi kurta, kuna see on kõigile võrdne. Nõnda ütlengi: see on võrdne. Sest ka siis, kui keegi pääses, võis see teda tabada; kuid õigus pole ühesugune mitte sellepärast, et kõik teda kasutavad, vaid seetõttu, et ta on kõigile kehtestatud. Saagu hingele osaks käsk rahulik olla ning makskem nurinata surelikkuse lõivu.
(7) Talv toob kohale pakase: tuleb külmetada. Suvi toob tagasi palavuse: tuleb kannatada kuumuse all. Vahelduv ilmastik paneb proovile tervise: tuleb olla haige. Mõnes kohas juhtub meile vastu metsloom , või siis inimene, ohtlikum kõikidest metsloomadest. Mõne kisub endale vesi, teise tuli; säärast asjade käiku me muuta ei saa. Kuid me saame endile omaseks teha suure ja tubli mehe väärilise hinge, et vahvalt taluda juhuslikkusi ja olla kooskõlas loodusega. (8) Loodus aga korraldab seda riiki, mida näed, muutuste abil. Sombule järgneb selgus, vaikuse möödudes hakkavad mered lainetama, tuuled puhuvad kordamööda, ööle järgneb päev, osa taevast tõuseb, osa laskub; vastandeist koosneb igavik. (9) Selle seaduse järgi tuleb kohandada meie hing, seda järgigu, sellele kuuletugu. Mis ka ei juhtuks, arvaku ta ikka, et nii pidigi juhtuma, ja ärgu söandagu sõidelda loodust. Kõige parem on seda lihtsalt taluda, mida parandada sa ei saa, ning saata torisemata jumalat, kelle juhtimisel saab kõik teoks. Halb on sõdur, kes väejuhile järgneb ägades. (10) Seepärast võtkem virgalt ja reipalt vastu käsud ning ärgem lahkugem selle suurepärase teose kulgemisest, millesse on põimitud kõik, mida talume. Ja Jupiteri poole, kelle tüür seda mürakat suunab, pöördugem nõnda, nagu meie Kleanthes pöördub sõnaosavates värssides, mida meie keelde ümber panna olgu mul luba Cicero , ülimalt sõnaosava mehe eeskujul. Kui need meeldivad, võta heaks, kui ei meeldi, siis võta teadmiseks, et järgisin nende puhul Cicero eeskuju. (11)
Mu isa, taevariigi haldjas, juhi mind,
kuis sulle meeldib, allun kõhklemata
ja reipalt. Tõrksana ju kurtes minna tuleb
ning häda taluda, mis kanda tulnuks tublilt.
Soostujat saatus juhib, tõrksat tõmbab.
(12) Nõnda elagem, nõnda rääkigem; saatus leidku meid eest valmina ja reipana. Suur hing on see, kes end tema hoolde annab. Ja vastupidi: väiklane ja mandunud on too, kes vastu tõrkudes hindab maailma korraldust halvaks ning tahab parandada pigem jumalaid kui ennast. Jää terveks.
http://www.ut.ee/klassik/eelsokraatik/
15