Jean-Jacques Rousseau - Arutlus teadustest ja kunstidest (1)

Jean-Jacques Rousseau
Arutlus teadustest ja kunstidest [1]
EESSÕNA[2]
See on üks tähtsamaid ja kaunimaid küsimusi, mille vastu eales on huvi tuntud. Siinses arutluses ei vaadelda metafüüsilisi peensusi, mis on vallutanud iga liiki kirjanduse ja millest pole alati vabad ka akadeemiate programmid , vaid siin vaadeldakse üht neist tõdedest, mis on seotud inimese õnnega. Aiman, et mulle ei taheta andestada , et söandan lugeda niisuguse otsuse. Rünnates häbematult kõike, mida inimesed tänapäeval imetlusväärseks peavad, võin ma oodata ainult üldist hukkamõistu; aga ma olen oma otsuse langetanud: ma ei üritagi meeldida teravmeelitsejatele või moega kaasajooksjatele. Pole mõtet kirjutada niisugustele lugejatele, kui tahetakse oma sajandit üle elada.
Decipimur specie recti[3]
Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele või nende rikkumisele? Seda me asumegi uurima . Missuguse otsuse ma peaksin selles küsimuses langetama? Niisuguse, mu härrad, mis sobib ausale inimesele, kes ei tea mitte midagi, aga peab endast sellegipoolest lugu. Tunnen , et on raske muuta seda, mis mul on öelda, vastuvõetavaks kohtule, mille ette mul tuleb astuda. Kuidas söandada teha etteheiteid teadustele ühe Euroopa õpetatuima kogu ees, ülistada harimatust kuulsas Akadeemias ja ühitada õppimispõlgust austusega tõeliste õpetlaste vastu? Olen neid vasturääkivusi ette näinud, ja need pole mult julgust röövinud. Ma ei ründagi teadust, ma kaitsen voorust vooruslike inimeste ees. Ausus on kõlbelistele inimestele veel kallim kui eruditsioon õpetatutele. Mida mul siis karta on? Mind kuulava nõukogu haritust? Olen nõus, aga see puudutab kõne ülesehitust, mitte kõneleja tundeid. Õiglased valitsejad pole kunagi tagasi kohkunud vaieldavates küsimustes iseend hukka mõistmast; ja täie õigusega on kõige soodsam olukord see, kui tuleb end kaitsta ausa ja haritud vastaspoole ees, kes on kohtunikuks omaenese kohtuasjas.
 
ESIMENEOSA
On ülev ja kaunis vaatepilt näha inimest väljumas teatud mõttes olematusest omaenese jõupingutuste varal; hajutamas oma mõistuse kiirtega varje , millesse loodus on ta mähkinud; tõusmas iseenda kohale; sööstmas vaimu varal taevastesse valdkondadesse; läbimas hiiglasesammul, just nagu päike, universumi tohutut avarust; ja mis veel kõige ülevam ning raskem, tagasi pöördumas iseendasse, et seal uurida inimest ning tundma õppida tema olemust, tema kohustusi ja tema otstarvet. Kõik need imed on paari põlvkonna jooksul taas teoks saanud.
Vaimul on omad vajadused nii nagu kehalgi. Viimased moodustavad ühiskonna alused, esimesed on talle kaunistuseks. Samal ajal kui valitsused ja seadused kindlustavad elanikele julgeoleku ja heaolu, laotavad teadused , kirjandus ja kunstid , mis polegi nii vägivaldsed, kuid on võib-olla võimsamadki, lillevanikuid raudahelatele, millega inimesed kokku on köidetud. On ju need kaunid kuid kasutud vajadused, millele inimesed järele annavad, samas ka ahelad , millega nad end köidavad. Nii lämmatavad teadused ja kunstid neis selle algse vabaduse tunde, milleks nad näivad olevat sündinud, panevad inimesi oma orjapõlve armastama ja teevad neist nii-öelda tsiviliseeritud rahvad . Teadustele ja kunstidele võlgnete selle peene ja rafineeritud maitse, millega te kiitlete; selle iseloomupehmuse ja lihvitud kombekuse, mis teeb teievahelise suhtlemise nii õdusaks ja hõlpsaks; ühesõnaga, kõikide vooruste välised tunnused, ilma et teil ühtegi neist voorustest oleks.
Just niisuguse viisakuse poolest ületabki meie sajand kõik teised ajad ja rahvad. Enne seda, kui kunst vormis meie käitumise ja õpetas meie kired kõnelema lihvitud keelt, olid meie kombed lihtsad ja loomulikud ; ja ülalpidamise erinevus andis juba esmapilgul märku iseloomude erinevusest. Inimloomus iseenesest ei olnud parem, aga inimestele andis turvatunde see, et nad üksteist nii kergelt läbi nägid; ja see eelis, mille väärtust meie enam ei taju, säästis neid paljudest pahedest.
Tänapäeval, kui rafineeritumad maneerid ja peenem maitse on surunud meeldimiskunsti kitsastesse reeglitesse, valitseb meie kommetes labane ja petlik ühetaolisus ning näib, nagu oleksid kõik vaimud visatud ühte ja samasse valuvormi: kogu aeg viisakus nõuab ja sündsus käsib; kogu aeg järgitakse tavasid, mitte kunagi omaenese vaimulaadi. Enam pole ei siirast sõprust ega tõelist lugupidamist ega õiget usaldust. Kahtlused, umbusk, hirmud , vihkamine ja reetmine peidavad  vahetpidamata selles ühetaolise ja salakavala viisakusloori all, selle nii kõrgelt kiidetud peenekombelisuse taga, mille me võlgneme oma sajandi valgustatusele. Ei sõimata toorelt oma vaenlast , vaid laimatakse teda osavalt. Rahvuslik vihkamine hääbub, aga koos sellega ka isamaaarmastus: põlatud harimatus asendatakse ohtliku skeptitsismi ja küünilisusega.
Niisugune ongi puhtus , mille meie kombed on saavutanud; sel viisil me olemegi saanud vooruslikeks inimesteks. Ja tuleb tunnustavalt esile tõsta Kirjanduse, Teaduse ja Kunstide suurt panust selles hingekosutavas saavutuses. Lisan siia veel ainult ühe mõtiskluse: nimelt, kui mõne kauge paiga elanik üritaks saada ettekujutust euroopalikest kommetest selle põhjal, missuguses olukorras on meil teadused, meie kunstide täiuslikkuse põhjal, meie käitumise viisakuse põhjal, meie kõnede sõbralikkuse põhjal, meie pidevate heasoovlikkuseavalduste põhjal ja selle põhjal, kuidas püüavad üksteisest üle karjuda igas vanuses ja igast seisusest inimesed, tehes näo, nagu oleksid nad esimestest koidukiirtest kuni päikeseloojanguni usinasti ametis vastastikku teenete osutamisega – siis oleks mulje, mis sellele võõramaalasele meie kommetest jääb, ma usun, täpselt vastupidine sellele, missugused nad tegelikult on.
Kus mingeid tagajärgi pole, sealt ei tasu põhjust otsida; aga siin on tagajärg olemas: reaalne kõlvatus ja meie hinged on laostunud sedamööda, kuidas meie teadused ja kunstid on liikunud täiuslikkuse poole. Võib-olla on see häda meie ajastule ainuomane ? Ei, mu härrad, meie asjatust uudishimust tingitud pahed on niisama vanad kui maailm. Niisama vääramatult nagu ookeanivete ööpäevane tõus ja mõõn on allutatud meid öösiti valgustava taevakeha kulgemisele, on kommete ja kombekuse saatus allutatud teaduste ja kunstide arengule.
Oleme näinud voorust põgenemas sedamööda, kuidas nende valgus meie silmapiirile tõuseb, ja sama nähtust on täheldatud kõikidel aegadel ja kõikides paikades.
Vaadake Kreekat, mida asustasid kord kangelased, kes võitsid kaks korda Aasia : üks kord Trooja all, teine kord omaenese kodus. Sündiv kirjandus ei olnud veel toonud kõlvatust tema elanike südameisse; aga kunstide arengule järgnesid kiiresti kommete langus ja Makedoonia ike; ning alati õpetatud, alati nautlevale ja alati orisele Kreekale sai siitpeale osaks jätkuv isandate vahetus. Isegi kogu Demosthenese kõneosavus ei suutnud enam kunagi ellu äratada keha, mille luksus ja kunstid olid välja kurnanud.
Karjase rajatud ja põlluharijate tööga kuulsaks saanud Rooma hakkas Enniuste ja Terentiuste ajal manduma. Aga pärast Ovidiuseid, Catulluseid, Martialiseid ja nende rõvedate autorite murdu, kelle paljad nimedki häbelikkusele hirmu nahka ajavad, sai kunagi vooruse templiks olnud Roomast kuriteopaik, rahvaste häbiplekk ja barbarite mängukann. See maailma pealinn langeb viimaks samasugusesse orjusesse, nagu ta nii paljudele rahvastele on peale sundinud, ja tema langus leiab aset tolle päeva eelõhtul, kui kuningas Nero nimetas ametisse hea maitse nõuniku.
Seame sellele pildile vastu pildi, mida pakuvad nende üksikute rahvaste kombed, kes on kaitstud asjatute teadmiste nakkuse eest ning on oma vooruslikkuse tõttu ise õnne leidnud ja saanud eeskujuks teistele rahvastele. Niisugused olid vanad pärslased: haruldane rahvas, kelle seas voorusi õpetati nii nagu meil teadusi, rahvas, kes nii hõlpsalt alistas Aasia. Niisugused olid sküüdid, kelle kohta meieni on säilinud nii võimsaid ülistusi ja niisugused olid ka germaanlased . Mitte rumalusest ei eelistanud nad vaimutreeningule muid tegevusi. Nad teadsid väga hästi, et teistel maadel saadavad jõudeinimesed oma elu mööda, vaieldes ülima hüve ning pahe ja vooruse üle, ja et upsakad targutajad, ülistades kõige kaunisõnalisemalt iseennast , panevad kõik teised rahvad ühte patta, nimetades neid üleolevalt barbariteks ; aga nad uurisid nende kombeid ja õppisid põlgama nende õpetust.
Aga hüppame üle ruumilise ja ajalise vahemaa ning vaatame, mis on toimunud meie maal ja meie silma all; ja pole midagi, mille poolest me võiks pidada end vooruslikumaks või meie kombeid paremaks. Nõnda on luksus, kõlvatus ja orjus olnud alati karistuseks upsakate pingutuste eest, mida me oleme teinud, et väljuda õnnelikust teadmatusest, kuhu igavene tarkus meid oli asetanud.
Aga kas oleme osanud mõnda tema õppetundidest ära kasutada? Rahvad, mõistke kord ometi, et loodus on tahtnud teid kaitsta teaduse eest, nagu ema haarab ohtliku relva oma lapse käest; et kõik saladused , mis ta teie eest peidab , on samas ka pahed, mille eest ta teid hoiab, ja et vaev , mida te eneseharimisel näete, on üks tema suurimaid kingitusi. Inimesed on kõlvatud; nad oleksid veel halvemad, kui neile oleks saanud osaks õnnetus sündida õpetatuna.
Kui alandavad need mõtted on inimkonnale! Kuidas see solvab meie uhkust ! Mis see siis tähendab! Ausus on teadmatuse tütar? Teadus ja voorus ei sobigi kokku? Missugused järeldused tuleb nendest eeldustest teha? Aga nende näilike vastuolude lepitamiseks on tarvis lihtsalt lähemalt uurida, kui tühised ja albid on uhkeldavad nimetused, mis meid pimestavad ja mida me nii alusetult inimlikele teadmistele anname. Vaatleme ometi teadusi ja kunste iseeneses.
TEINE OSA
Teadused ja kunstid võlgnevad oma sünni meie pahedele: astronoomia on sündinud ebausust; kõnekunst auahnusest, vihast, meelitamisest, valest; füüsika tarbetust uudishimust; geomeetria saamahimust; nad kõik –  ja isegi moraal – on sündinud inimlikust upsakusest. Nende igerik algupära tuleb selgesti ilmsiks, kui vaatame nende otstarvet. Mida me hakkaksime peale kunstidega, kui poleks luksust, mis neid toidab? Kui inimesed ei oleks ebaõiglased, milleks vajataks siis õigusteadust? Mis saaks ajaloost, kui poleks ei türanne, sõdu ega vandenõulasi? Ühesõnaga, kes tahaks pühendada oma elu viljatutele mõtisklustele, kui kõik juhinduksid ainult inimese kohustustest ja looduse vajadustest , nii et kogu nende aeg kuluks isamaale, õnnetutele ja sõpradele?
Teadusuuringutes on nii palju ohte, nii palju valeradu! Kui palju tuleb tõeni jõudmiseks eksida; kusjuures eksituste ohtlikkus ületab tuhandekordselt kasu, mis tõest saadakse! Kahju on ilmne, sest vale võib esineda lõputute kombinatsioonidena, aga tõel on ainult üks olemisviis. Ja mis veel kõige raskem, kui me tõe lõppude lõpuks õnnekombel leiamegi, kes meist oskab teda siis õigesti kasutada?
Kui meie teadused on võimetud saavutama eesmärki, mille nad endale seavad, siis tagajärgede poolest, mis nad endaga kaasa toovad, on nad koguni kahjulikud. Korvamatu ajakaotus on esimene kahju, mis nad ühiskonnale paratamatult tekitavad. Vastake mulle ometi, kuulsad filosoofid , teie, tänu kellele me teame, miks kehad tühjuses vastastikku tõmbuvad, kuidas suhtuvad tiirlevate planeetide poolt võrdsetes ajavahemikes läbitud kaugused; kuidas hing ja ihu ilma ühendust pidamata on omavahel vastavuses nagu kaks kella; missugused taevakehad võivad olla asustatud; missugused putukad sigivad ebatavalisel viisil – vastake mulle, ütlen ma, teie, kellelt me oleme saanud nii üllaid teadmisi: kas meid valitsetaks halvemini, kas me poleks nii õitsval järjel või kas me oleksime hullemini mandunud ? Ärge pidage ometi oma saavutusi nii tähtsaks; ja kui meie kõige õpetatumate teadlaste ja meie parimate kodanike tööd toovad meile nii vähe kasu, siis öelge meile, mida me peame arvama sellest hägusate kirjanike ja jõudeelu elavate õpetlaste hulgast, kes täiesti tulutult riigi elumahlu imevad.
Mis ma räägin – „jõudeelu elavate“? Annaks Jumal, et nad tõepoolest jõude püsiksid! Kombed oleksid sellest ainult tervislikumad ja ühiskond rahulikum. Aga need tühised ja albid ilukõnelejad jooksevad igalt poolt kokku, relvastatud oma hukatuslike paradoksidega, õõnestades usu aluseid ja hävitades voorust. Nad muigavad põlglikult vanade sõnade nagu „isamaa“ ja „ religioon “ üle ning kulutavad oma anded ja filosoofia selleks, et purustada ning alavääristada kõike, mis on inimestele püha. Asi pole mitte selles, et nad voorust või meie dogmasid tegelikult vihkaksid, nad lihtsalt ei talu ühiskondlikku arvamust; ja selleks et neid altarite jalameile tagasi tuua, piisaks, kui kuulutada nad jumalasalgajateks. Oo, väljapaistmiskirg, milleni sa küll võid viia!
Aja kuritarvitamine on suur pahe. Kirjanduse ja kunstidega kaasneb veel hullemaidki pahesid. Näiteks luksus, mis on nagu nemadki sündinud jõudeelust ja inimlikust alpusest. Harva esineb luksust ilma teaduste ja kunstideta, ja mitte kunagi ei esine teadused ja kunstid ilma temata. Ma tean, et meie filosoofia, mis on alati nii pakil kummalistest mõtteteradest, väidab, et luksus annab riigile sära; et luksus on kindlaks märgiks rikkusest, ja et ta võib olla koguni abiks rikkuse suurendamisel.
Mis järeldus tuleb teha sellest paradoksist, mis on nii vääriline sündima meie päevil? Ja mis saab voorusest, kui tekib vajadus rikastuda ükskõik mis hinna eest? Muistsed poliitikud rääkisid vahetpidamata kommetest ja voorustest; meie omad räägivad ainult ärist ja rahast. Üks ütleb teile, et sellel ja sellel maal maksab inimene nii palju, kui suure summa eest ta müüdaks Alžeerias; teine leiab sellest arvestusest lähtudes riigid, kus inimene üldse mitte midagi ei maksa, ja koguni niisugused, kus ta maksab vähem kui mitte midagi. Nad hindavad inimesi nagu kariloomi. Nende järgi on inimene riigi seisukohalt just nii palju väärt, kui palju ta seal tarbib; järelikult üks sübariit maksab vähemalt niisama palju kui kolmkümmend spartalast. Mõistatatagu siis, kumb neist kahest riigist - Sparta või Sybaris – langes käputäie talupoegade orjusse ja kumb pani värisema Aasia.
Kartaago ja Rooma tülitsesid ülemvõimu pärast maailmas; üks oli väga rikas, teisel ei olnud mitte midagi, ja viimane oli see, kes esimese hävitas. Pärast seda, kui Rooma impeerium oli alla neelanud kogu maailma rikkuse, langes ta omakorda saagiks inimestele, kes ei teadnud isegi mis asi rikkus on. Frangid vallutasid Gallia ning saksid Inglismaa, ilma et neil olnuks muud varandust peale oma vapruse ja vaesuse. Salkkond vaeseid šveitslasi, kelle saamahimu piirdus paari lambanahaga, taltsutas Austria kõrkuse ning purustas uhke ja hirmuäratava Burgundia koja, mis oli värisema pannud Euroopa võimukandjad. Meie poliitikud võiksid suvatseda oma arvestused veidikeseks kõrvale heita, et nende näidete üle järele mõelda, ja nad võiksid kord ometi taibata, et rahaga võib saada kõike, välja arvatud kombed ja kodanikud; et küsimus luksusest on küsimus sellest, mis on impeeriumidele olulisem, kas olla hiilgav ja hetkeline või vooruslik ja kestev.
Iga kunstnik vajab tunnustust. Kaasaegsete kiitus on kõige hinnalisem osa tema tasust. Niisiis , mida ta selle saavutamiseks  teeb, kui talle on osaks saanud õnnetus sündida niisuguse rahva seas ja niisugusel ajal, kus ja millal moodi tulnud õpetlased on asetanud kergemeelse nooruse tooniandja ossa ; kus mehed on ohverdanud oma huvid naistele, oma vabaduse türanniseerijaile[4]; kus lastakse läbi kukkuda draamakunsti tippteostel[5] ja pööratakse selg harmoonia imedele[6], kuna üks sugupooltest oskab heaks kiita ainult seda, mis vastab teise poole piiratusele? Mida ta teeb, mu härrad? Ta alandab oma geniaalsuse oma sajandi tasemele ja eelistab luua keskpäraseid teoseid, mida imetletakse tema elu ajal, šedöövrite asemel, mida imetletaks alles tükk aega pärast tema surma. Öelge meile, kuulus Arouet[7], kui palju mehist ja vägevat ilu te olete toonud ohvriks meie võltsile peenetundelisusele! Ja kui palju on galantsuse vaim, mis pisiasjades nii viljakaks osutub, teile suurtes küsimustes maksma läinud!
Nõnda toob kommete langus, see luksuse vältimatu tagajärg omakorda kaasa maitse mandumise. Kui aga oma vaimuannete poolest väljapaistvate inimeste hulgas juhuslikult leiduks mõni, kellel jätkub meelekindlust ja kes keeldub järele andmast oma sajandi vaimule ning alandamast end lapsikuid töid vorpima, siis häda talle! Ta sureb viletsuses ja unustuses.
Ei saa mõelda kommetest, meenutamata imetlusega pilti möödunud aegade lihtsusest.
Kui süütud ja vooruslikud inimesed tahtsid, et jumalad oleksid nende toimingute tunnistajad, elasid nad oma hüttides nendega ühe ja sama katuse all; aga õige pea, muutudes kurjaks, tüdinesid nad nendest ebamugavatest pealtvaatajatest ning pagendasid nad suursugustesse pühakodadesse. Lõpuks ajasid nad jumalad sealtki välja, et seal iseennast sisse seada; igatahes ei erinenud pühakojad enam inimeste kodudest . See oli kõlvatuse haripunkt, ja mitte kunagi pole pahed nõnda lokkama löönud nagu siis, kui nad nii-ütelda seati vaatamiseks marmorsammastele uhkete paleede sissekäikude juurde ja graveeriti korintose kapiteelidele.
Sedamööda, kuidas elumõnusid aina rohkem tekib, kunstid täiustuvad ja luksus levib, kuhtub tõeline vaprus , hääbub sõjamehevoorus – ning seegi on kabinettide hämaruses treenitud teaduste ja kunstide teene . Kui goodid laastasid Kreekamaa, siis pääsesid kõik raamatukogud tulest ainult tänu seisukohale, mida üks nende hulgast levitas ja mille kohaselt on tarvis jätta vaenlastele alles kraam , mis on nii kohane võõrutama neid sõjalisest õppusest ning pakkuma neile jõudeeluks ja istuvaks eluviisiks sobilikke lõbustusi. Roomlased tunnistasid, et sõjamehevoorus hääbus nende seas sedamööda, kuidas nad hakkasid midagi taipama maalidest, gravüüridest ja kuldvaasidest ning harrastama kauneid kunste.
Arukusega, mille poolest paistis silma enamik nende institutsioonidest, keelasid muistsed Kreeka vabariigid oma kodanikele kõik need rahulikud ja istuvat eluviisi nõudvad ametid, mis nõrgestades ning laostades keha, kurnavad ühtaegu välja ka hingejõu. Tõepoolest, mis te arvate , kuidas võiksid seista silmitsi nälja, janu, väsimuse, hädaohtude ja surmaga inimesed, keda pisimgi häda muserdab ja keda pisimgi vaev heidutab? Kust võtavad sõjamehed innu käia kiirmarsil ohvitseride juhatusel , kel endal ei jätku jõudu isegi ratsa sõita? Asjata kiidetakse kõigi nende haritud ja distsiplineeritud tänapäeva sõjameeste vahvust ühel või teisel lahingupäeval; aga keegi ei räägi mulle sõnakestki sellest, kuidas nad taluvad ülemäärast pingutust. Piisab vähesest kuumast või külmast, piisab sellestki, kui nad jäävad ilma mõningatest mugavustest, et muuta paari päevaga jõuetuks ja hävitada meie parimgi sõjavägi. Kohkumatud sõjamehed, taluge kordki tõde, mida te nii harva kuulete! Te olete vaprad, ma tean seda; te oleksite koos Hannibaliga võidutsenud Cannaes ja Trasimenuse järve ääres; Caesar oleks koos teiega läinud üle Rubico ja orjastanud oma riigi; aga teie ei ole need, kellega esimene oleks läinud üle Alpide ja kellega teine oleks võitnud teie esivanemad .
Kui teaduste viljelemine kahjustab inimese sõjamehelikke omadusi, siis veel enam kahjustab ta tema moraalseid omadusi. Juba meie esimestest elu aastatest peale ehib mõttetu haridus meie vaimu ja laostab meie mõistust. Ma näen kõikjal hiiglaslikke asutusi , kus kulutatakse palju raha noorte kasvatamisele, et õpetada neile kõike muud, välja arvatud nende kohustusi. Teie lapsed ei tunne oma emakeelt , aga nad õpivad rääkima keeli, mida mitte kusagil ei kõnelda; nad õpivad sepitsema värsse, mida nad vaevu mõista suudavad; oskamata eristada eksitust tõest, omandavad nad kunsti mõlemat kaunite fraasidega äratundmatuseni moonutada; aga nad ei tea, mida tähendavad sõnad üllameelsus, õiglus, karskus , inimlikkus, vaprus; magus sõna isamaa ei puutu kunagi nende kõrvu; ja kui nad võtavadki nõuks rääkida Jumalast, siis pigem sellepärast, et nad teda kardavad, kui sellepärast, et nad tema ees aukartust tunnevad .
Keegi mõttetark on öelnud: „Tahaksin parema meelega, et minu õpilane veedaks oma aja palli mängides, see karastaks vähemalt tema keha.“[8] Ma tean, et lastele tuleb tegevust pakkuda ja et logelemine on kõige kardetavam neid varitsevatest ohtudest. Aga mida neile siis õpetada tuleks? Kena küsimus! Neil tuleb õppida seda, mida nad peavad tegema siis, kui nad on saanud täiskasvanuks,[9] ja mitte seda, mille nad peavad unustama.
Meie aiad on kaunistatud kujudega ja meie galeriid maalidega. Mis te arvate, millest need üldiseks imetlemiseks väljapandud kunstišedöövrid räägivad? Isamaa kaitsjatest? Või noist veelgi suurematest inimestest, kes on isamaad oma voorusega rikastanud? Ei. Nad kujutavad kõiki südame ja mõistuse eksisamme, mis on antiikmütoloogiast hoolega välja nopitud ja asetatakse juba varakult meie laste uudishimulike pilkude alla; kahtlemata selleks, et halbade tegude musternäidised seisaksid neil silme ees juba enne, kui nad lugema õpivad.
Millest sünnivad kõik need kuritarvitused, kui mitte saatuslikust ebavõrdsusest, mille seab inimeste vahele vaimuannete ülendamine ja vooruste alandamine? See ongi kõigi meie õpingute silmapaistvaim tulemus, ja ühtlasi kõige ohtlikum kõigist õppimise tagajärgedest. Enam ei küsita inimeselt, kas ta on aus, vaid kas ta on andekas, ega raamatult, kas see on kasulik, vaid kas see on hästi kirjutatud. Autasud jagatakse teravmeelsusele, ja voorus jääb autasust ilma. On olemas tuhandeid auhindu kaunite arutluste eest, aga mitte ühtegi kaunite tegude eest. Kuid öeldagu mulle, kas au ja kuulsus, mis saavad osaks parimale siin akadeemias autasustatavatest arutlustest, on võrreldav auhinna asutamise teene endaga.
Tark inimene ei aja varandust taga, kuid ta pole ükskõikne kuulsuse suhtes; ja kui ta näeb, et seda jagatakse nii valesti, kuhtub tema voorus, mida pisimgi võistlus oleks võinud turgutada ja ühiskonnale kasulikuks muuta, ning hääbub viletsuses ja unustuses. Just selleni peabki varem või hiljem viima meeldivate vaimuannete eelistamine kasulikele vaimuannetele, ja teaduste ning kunstide taassünnist saadik on kogemus seda küllaga kinnitanud. Meil on füüsikuid, geomeetriateadlasi, keemikuid, astronoome, poeete, muusikuid, maalikunstnikke meil ei ole enam kodanikke ; või kui neid ongi veel jäänud, siis hukkuvad nad viletsate ja põlatutena, hajali kaugetes kolkakülades.
Tunnistan siiski, et pahe ei olegi nii suur, nagu ta võinuks olla. Igavene ettenägelikkus, mis on istutanud kõikvõimalike kahjulike taimede kõrvale tervistavaid ravimtaimi ja varustanud paljud ohtlikud loomad rohuga nende endi hammustuste vastu, on õpetanud oma esindajateks seatud valitsejad jäljendama oma tarkust. Tema eeskuju järgides tõi too suur valitseja[10], kelle aule ja kuulsusele aja möödudes üha uut sära lisandub, just tuhandete õnnetuste allikaks osutunud teaduste ja kunstide endi rüpest esile nood kuulsusrikkad ühingud, kelle hoole alla on antud ühtaegu nii inimlike teadmiste ohtlik varamu kui ka kombluse püha varamu, et nad selle hoolega puhta hoiaksid ning nõuaksid sedasama kõigilt neiltki, keda nad oma liikmeks võtavad.
Need arukad institutsioonid , mida tema auväärne järglane kindlustas ning millest kõik Euroopa kuningad eeskuju on võtnud, hakkavad vähemalt ohjes hoidma kirjanikke, kes – soovides kõik saada selle au osaliseks, et nad akadeemiasse vastu võetaks, –  hakkavad ise enda järel valvama ja püüavad kasulike tööde ning laitmatute kommetega seda au ära teenida. Niisugused nende seltside hulgast, kes kirjanduslikke saavutusi auhinnates valivad seejuures teema, mis on võimeline äratama kodanike südames voorusearmastust, näitavad seeläbi, et see armastus elab nende endagi keskel, ja pakuvad rahvale harvaesinevat ja magusat õnne näha õpetatud ühinguid, mis mitte ainult ei heida inimsoole meeldivat vaimuvalgust, vaid jagavad talle ka tervistavaid manitsusi.
Teadlaste hüvanguks loodud asutuste arvukuse järgi näib, et põllumehi on liiga palju, ja kardetakse , et filosoofidest tuleb puudus. Ma ei söanda siin võrrelda põllundust ja filosoofiat – see oleks mõeldamatu. Ma küsin ainult: mis asi on filosoofia? Mida sisaldavad kõige tuntumate filosoofide kirjutised ? Missuguseid õppetunde annavad need tarkuse armastajad ? Kui neid kuulata, eks või neid siis pidada šarlatanide jõuguks, kes avalikul platsil kõik üksteise võidu hüüavad: „Tulge minu juurde, ainult mina ei peta !“ Üks väidab, et kehasid ei olegi olemas, on ainult ettekujutus nendest, teine, et pole muud substantsi peale mateeria ega muud jumalat peale maailma. Üks kuulutab, et pole olemas ei pahet ega voorust ja nii moraalne hea kui kuri on meelepettus, teine, et inimesed on hundid ja võivad üksteist südamerahuga õgida. Oo, suured filosoofid! Hoidke need kasulikud õpetused oma sõpradele ja oma lastele! Teile tasutakse siis õige pea, ja meiegi ei peaks kartma , et leiame omade hulgast teie jüngreid.
Niisugused ongi siis suurepärased inimesed, kellele nende eluajal jagatakse kaasaegsete lugupidamist ja kellele pärast siitilmast lahkumist on varutud surematus! Kui muistsete aegade jumalavallatud kirjutised on hävinud koos nende loojatega, sest veel ei olnud leiutatud inimvaimu jampslike sünnitiste jäädvustamise kunsti – trükikunsti[11], siis Hobbesi ja Spinoza ohtlikud unenäod jäävad häbiväärsete mälestusmärkidena igaveseks püsima.
Laske käia, suurepärased kirjatükid, mida meie isad oma harimatuses ja lihtsakoelisuses polnud võimelised kokku panema, andke meie järeltulijatele edasi need veelgi ohtlikumad teosed millest õhkub meie sajandi kombelõtvust, ja viige üheskoos tulevastesse sajanditesse tõetruu lugu progressist ning meie teaduste ja kunstide eelistest. Kui nad teid loevad, ei jäta te neile enam mingit kaksipidi mõtlemise võimalust küsimuses, mida me täna vaatleme, ja – vähemalt kui nad pole meist veelgi pöörasemad – tõstavad nad käed taeva poole ning hüüavad kibeda südamega: „Kõikvõimas Jumal, sina, kelle käes on hinged, vabasta meid meie isade haritusest ning saatuslikest kunstidest; ja anna meile tagasi teadmatus , süütus ja vaesus – ainsad hüved, mis võivad meid õnnelikuks teha ja mis on sinu silmis hinnalised.”
Aga kui teaduste ja kunstide areng ei ole meid mingil viisil tegelikult õnnelikumaks teinud, kui see on laostanud meie kombed ja kui kommete langus on rikkunud maitsepuhtuse, mida peame siis arvama kompileerijaist, kes on taktitundetult maha murdnud teaduste värava ja viinud nende pühimasse paika rahvamassi, kes pole väärt sellele lähenemagi, samal ajal kui oleks soovitav , et kõik need, kes ei ole võimelised teadustööl kaugele jõudma, aetaks juba ukselt tagasi ning suunataks niisugustele ametialadele, mis on ühiskonnale kasulikud? Mõnest, kes jääb kogu eluks viletsaks värsisepaks või teisejärguliseks geomeetriateadlaseks, oleks võib-olla saanud suur tekstiilivabrikant. Need, keda loodus on määranud õpetama, ei vaja õpetajaid. Verulamidel[12], Descartes ’idel ja Newtonitel, neil inimkonna kasvatajatel endil ei olnud ühtegi kasvatajat; ja missugune teejuht võinukski neid viia sinna, kuhu neid kandis nende hiiglaslik vaim? Tavalised õpetajad võinuksid üksnes nende mõistust ahendada, surudes selle omaenda võimete kitsastesse raamidesse.
Kui on tarvis lubada mõnel inimesel pühenduda teaduste ja kunstide õppimisele, siis ainult neil, kes tunnevad endas jõudu kõndida üksi nendel radadel ja teistest ette minna; ainult nende väheste osaks on püstitada ausambaid inimvaimu auks ja kuulsuseks. Aga kui tahetakse, et miski ei jääks nende vaimule kättesaamatuks, siis on tarvis, et kõik, mida nad saada loodavad, oleks neile kättesaadav - see on ainus tugi, mida nad vajavad. Hing kohaneb märkamatult asjadega, millega tal tuleb tegemist teha, ja suuri inimesi sünnitavad suured sündmused. Parimast kõnekunstimeistrist sai Rooma konsul[13] ja võib-olla suurimast filosoofide seas Inglismaa kantsler[14]. Kas arvatakse, et kui ühe päralt olnuks vaid mõne ülikooli õppetool ja kui teine saanuks vaid tagasihoidlikku pensioni mõnelt akadeemialt – kas arvatakse, küsin ma, et nende seisund poleks end siis nende teostes tunda andnud? Ärgu põlaku kuningad võtmast oma nõuandjaks inimesi, kes on võimelised neile kõige paremat nõu andma; loobugu nad vanast eelarvamusest, mille on tekitanud ülikute kõrkus ja mille järgi inimeste juhtimise kunst on keerulisem kui nende harimise kunst, nagu oleks hõlpsam panna inimesi hästi käituma nende endi vabal tahtel, kui sundida neid selleks jõuga; leidku esmajärgulised teadlased nende õukondades endale auväärse pelgupaiga; saagu neile seal osaks ainus nendevääriline tasu – võimalus aidata oma mõjuga kaasa nende rahvaste hüvangule, kellele nad on tarkust õpetanud; ainult siis võib näha, mida suudavad voorus, teadus ja võim, kui neid tiivustab üllas võistlus ja kui nad töötavad koos inimkonna õnne heaks. Aga kuni võim on üksi ühel pool, vaimuvalgus ja tarkus üksi teisel pool, siis mõtlevad teadlased harva suurtele küsimustele ja veel harvemini teevad võimukandjad häid tegusid , ning rahvad on endiselt pahelised, kõlbeliselt laostunud ja õnnetud.
Mis puutub meisse, tavalistesse inimestesse, kellele taevas ei ole jaganud nii suuri vaimuandeid ja kellele ta ei ole määranud osaks saama nii suurt au, siis jäägem oma hämarusse. Ärgem ajagem taga kuulsust , mis meie eest põgeneb ja mis – asjade praeguse seisu juures – ei tooks meile mingil juhul samavõrra kasu, nagu ta meile maksma läheks, isegi kui me oleksime ta igati ära teeninud . Milleks otsida oma õnne teiste arvamustest, kui me võime selle leida iseenesest? Jätame teiste hooleks vaeva õpetada inimestele nende kohustusi ning piirdume sellega, et täidame hästi omaenda kohustusi; rohkem polegi meil tarvis teada.
Oo, voorus, lihtsate hingede üllas teadus, kas tõesti on vaja nii palju pingutusi ja nii keerulisi vahendeid, et sind tundma õppida? Kas pole sinu põhimõtted siis kirjutatud kõikidesse südametesse? Kas ei piisa siis sinu seaduste tundmaõppimiseks sellest, kui pöördume iseendasse ning, sundides tunded vaikima, kuulame oma südametunnistuse häält? See ongi tõeline filosoofia, osakem sellega rahulduda ja kadestamata nende väljapaistvate inimeste kuulsust, kes end kirjanduse vallas surematuks teevad, püüdkem seada enda ja nende vahele see kuulus erinevus, mida kunagi täheldati kahe suure rahva vahel: ühed oskasid hästi rääkida ja teised hästi tegutseda.[15]