RALPH WALDO EMERSON (0)

RALPH WALDO EMERSON
SÕPRUS
Meis on palju rohkem lahkust, kui iial sõnades väljendatakse. Hoolimata kogu isekusest, külmast kui maailma jahutavad idatuuled, kümbleb inimperekond armastuse elemendis just nagu hõredas eetris. Kui paljusid inimesi me näeme teiste majades – inimesi, kellega me õieti ei räägigi, aga keda me austame ja kes meid austavad! Kui paljudega kohtume tänavail või istume kõrvuti kirikus, tundes sooja, kuigi vaikivat rõõmu nende seltskonnast! Lugege vaid nende ringiuitavate pilgukiirte keelt. Küll süda tunneb.
Selle inimliku kiindumustunde hellitamisest sünnib teatav südamlik elevus. Luules ja tavaliseski kõnes sarnastatakse teiste suhtes tuntavat heatahtlikkust ja rahulolu tule materiaalse mõjuga: nii kiired või palju kiiremadki, palju aktiivsemad, palju reibastavamad on need peened sisemised kiirgused . Kirgliku armastuse kõrgeimast astmest kuni lihtsa heatahtlikkuse madalaima määrani on need tunded need, mis teevad elu magusaks .
Meie vaimsed ja tegusad võimed kasvavad koos me kiindumusega. Õpetlane istub laua taha kirjutama, ja kõik ta aastatepikkused mõtisklused ei paku talle ainsatki head mõtet ega õnnelikku väljendust; on aga vaja kirjutada kiri sõbrale – ja otsekohe koonduvad tema ümber õrnade mõtete väesalgad, rüütatud valitud sõnadesse. Pange tähele, kuidas paneb võõra tulek südamed põksuma igas majas , kus voorus ja eneseaustus peavarju on leidnud. Kiidetud võõrast on oodata, tema tulekust antakse teada – ning kõigi majakondsete südant haarab naudingu ja valu piiril kõikuv rahutus. Tema saabumine toob peaaegu et hirmu neisse headesse hingedesse, kes tahaksid teda tervitada . Maja pühitakse puhtaks, kõik esemed lausa lendavad oma kohale, vana kuub vahetatakse uue vastu ja kui vähegi võimalik, tahavad nad tingimata talle lõunat pakkuda. Kiidetud võõra kohta toovad teised ainult häid kuuldusi, temast kuuleme meie ainult seda, mis on hea ja uus. Tema esindab meie ees inimkonda. Tema on see, keda me soovime. Olles teda enesele ette kujutanud ja kõikvõimalike omadustega ehtinud, küsime endilt, millised me ise sellise mehega vesteldes ja suheldes võime paista, ja hirm muudab meid ebakindlaks. Sama mõte ülendab vestlust temaga. Me räägime paremini kui tavaliselt. Meie kujutlusvõime on ülipaindlik, me mälu rikkam, ja me kidakeelsuse-deemon on seks korraks meist lahkunud. Pikki tunde võime pidada temaga siirast nõtket rikkalikku mõttevahetust, mis võrsub kõige vanematest , salajasematest kogemustest, nii et seda kuulvad kõrvalviibijad, olgu sugulased või tuttavad, on meie ebaharilike võimete üle südamest üllatunud. Ent niipea, kui võõras hakkab vestlusse sisse tooma oma erapoolikuid eelistusi, piiritlusi ja defekte, on kõik läbi. Ta on kuulnud esimest, viimast ja parimat, mis ta meie suust iial kuulda saab. Nüüd ei ole ta enam võõras. Vulgaarsus , võhiklikkus, väärarvamused on juba vanad tuttavad. Kui ta nüüd veel tuleb, siis tervitatakse teda küll ka ehk korraloomise, paremate rõivaste ja lõunasöögiga, – ent südamepõksumisega, hingest tulevat suhtlusega enam mitte.
Mis oleks veel nii meeldiv kui need tundepuhangud, mis teevad mu maailma taas nooreks? Mis nii hõrk kui kahe inimese õiglane ja kindel kokkusaamine ühes mõttes, ühes tundes? Kui kaunid on andekate ja ustavate sammud ja kogud , kui nad sellele põksuvale südamele lähenevad! Niipea kui me oma kiindumustele voli anname, vormub maailm ümber: ei ole enam talve ega ööd; kõik tragöödiad, kõik tüdimused – isegi kõik kohustused – kaovad; kestvat igavikku täidavad veel ainuüksi armastatud inimeste säravad kogud. Lastagu vaid hingel kindel olla, et kusagil kõiksuses kohtub ta taas oma sõbraga, ja ta viibib üksinduses rahuloleva ning rõõmsana ka tuhat aastat.
Täna hommikul ärkasin ma, tundes harrast tänumeelt oma sõprade, nii uute kui vanade eest. Kas ei peaks ma siis nimetama Jumalat Ilusaks, kui ta end päevast päeva mulle niimoodi ilmutab oma andides? Ma olen tõre seltskonna suhtes, andun üksindusele, ja ometi pole ma nii tänamatu, et ei näeks tarku , kauneid ja üllaid, kui nad aeg-ajalt mu väravast mööduvad. Kes mind kuuleb , kes mind mõistab, see saab minu omaks – minu omaks igavesti. Ka ei ole loodus nii vaene, et ta ei võiks pakkuda mulle seda rõõmu palju kordi , ja nii ketrame endile oma sotsiaalseid niite, koome suhetevõrke; ja sedamööda, kuidas paljud mõtted üksteise järel endale ainelise kesta leiavad, jõuame ajapikku uude, enda loodud maailma ega ole enam võõrad ja majalised sel tavapärasel maamunal. Mu sõbrad on tulnud mu juurde palumata. Suur Jumal andis nad mulle. Vanima õiguse alusel – vooruse jumaliku enesega suguluse alusel leian ma nad, või pigem mitte mina, vaid Jumalik minus ja nendes naerab välja ja teeb olematuks need individuaalse iseloomu, veresuhete, vanuse, soo, positsiooni paksud müürid, mida ta tavaliselt kindlustab, nüüd aga paljud üheks liidab. Kõrget kiitust võlgnen ma teile, suurepärased armastajad, kes te teete maailma mulle teoks uues, üllamas sügavuses ja avardate kõigi mu mõtete tähendust. Need on esimese Lauliku uued luuletused – lakkamatu luule – hümn, ood ja eepos , ikka veel voolav luule, mida ikka veel laulavad Apollon ja muusad . Kas ka need, või mõned neist, minust taas lahkuvad ? Ma ei tea seda, ent ma ei karda : sest minu suhe nendega on nii puhas, et me püsime koos lihtsa hingesuguluse läbi, ja et mu elu geenius on seega ühiskondlik, mõjub selle hingesuguluse energia igaühele, kes on sama üllas kui need mehed ja naised, ükskõik kus ma ka ei viibiks.
Ma pean tunnistama, et selles küsimuses on mu loomus äärmiselt hell. Mul on peaaegu ohtlik muljuda kobaraist hellade tunnete, selle “kuritarvitet veini magusat mürki”1. Uus inimene on minu silmis suur sündmus, ta röövib mu une. Sageli olen maalinud endale ette toredaid kujutluspilte inimestest, sisustades nii võluvaid tunde; ent rõõm lõpeb ühes päevaga, see ei kanna vilja. Sellest ei sünni mõtteid; mu tegusid see vaevalt muudab. Sõbra saavutuste üle pean ma tundma sama suurt uhkust kui enda omade üle – ja osadust tema voorustes. Kui teda kiidetakse, tunnen ma samasugust soojust kui armastaja , kes kuuleb ülistatavat oma kihlatud pruuti. Me ülehindame oma sõbra südametunnistust. Tema headus tundub parem kui me enda headus, ta loomus näib peenem, ta kiusatused kergemad. Kujutlusvõime esitab kaunimana kõike talle kuuluvat – ta nime, kehakuju, rõivastust, raamatuid ja instrumente . Meie oma mõtted kõlavad tema suust uute ja suurematena.
Ometi ei puudu südame süstolil ja diastolil oma analoogia armastuse tõusudes ja mõõnades. Nagu hinge surematus , nii on sõpruski liiga hea, et olla tõsi. Oma neidu silmitsev armunu tajub hämaralt, et neiu pole päriselt see, mida ta jumaldab; ja ka sõpruse kuldsel tunnil üllatavad meid kahtluse ja umbusu varjud. Me kardame kuhjavat oma kangelase üle voorustega, milles ta särab, ja hiljem jumaldavat vormi, mille ise oleme omistanud sellele jumalikkuse asupaigale. Rangelt võttes ei austa hing inimesi samavõrd, kui ta austab iseennast . Range teaduse järgi alluvad kõik isikud ühele ja samale lõputu kauguse tingimusele. Kas kardame siis lasta oma armastusel jahtuda, kui hakkame välja kaevama selle Elüüsioni templi metafüüsilist vundamenti? Kas mina pole sama reaalne kui asjad, mida ma näha saan? Kui olen, siis ei karda ma õppida neid tundma sellistena, nagu nad on. Nende olemus pole vähem kaunis kui nende välimus, ehkki selle hindamiseks on vaja peenemaid organeid. Teaduse silmis ei ole taime juur inetu, ehkki pärgade ja vanikute punumiseks lõikame selle varre otsast maha. Ja ma pean riskima tuua nende võluvate meeliskluste sekka alasti fakti, isegi kui see osutuks egiptlaste kolbaks meie pidusöömingul. Inimene, kes on oma mõttega ühtne, näeb end oma vaimusilmas suurejoonelisena. Ta on teadlik üldisest edust , olgugi see ostetud pidevate konkreetsete nurjumiste hinnaga.2 Mingid eelised, mingi vägi ja võim, mingi kuld ega jõud ei ole talle vääriliseks vastaseks. Mul pole valikut, pean usaldama omaenese vaesust rohkem kui sinu rikkust. Ma ei saa tõsta sinu teadvust enda omast kõrgemaks. Ainult täht pimestab: planeedi kiirgus on mahedam, kuutaoline. Ma kuulen, mida sa ütled tema, keda sa ülistad, imetlusväärsete omaduste ja järeleproovitud meele kohta; aga ma näen selgesti, et hoolimata purpurrüüdest ta ei meeldi mulle, kui ei osutu lõpuks vaeseks kreeklaseks nagu ma isegi. Ma ei saa eitada, oh sõber, et sinagi sisaldud Nähtumuslikkuse määratu varju kirjus ja maalitud hõlmas – ka sina, kelle kõrval kõik muu on vari. Sa ei ole Olend nii, nagu on Tõde, on Õiglus – sa ei ole minu hing, vaid selle pilt ja kujutis. Sa tulid mu juurde alles hiljuti , ja juba haarad sa oma kübara ja kuue järele. Kas pole lugu nii, et hing kasvatab sõpru, nagu puu kasvatab lehti, ja peagi lükkab uue lehe pungumine vana eest lahti?3 Looduse seaduseks on igavene vaheldumine . Iga elektriline olek kutsub esile enda vastandi. Hing ümbritseb end sõpradega, et võiks jõuda sügavama enesetundmise või üksilduseni; ja ta hoidub mõnda aega üksindusse, et võiks ülendada oma suhtlust või seltskondlikkust. See meetod reedab end läbi kogu me isiklike suhete ajaloo. Loomulik tung kiindumusele äratab meis lootuse ühineda oma kaaslastega, ja naasev eraldumistung hõikab meid sellelt klaperjahilt tagasi. Nii veedab igaüks oma elu sõprust otsides, ja kui ta oma tõelised tunded talletaks, siis võiks ta kirjutada oma armastuse igale uuele kandidaadile niisuguse kirja:
ARMAS SÕBER:
Kui ma oleksin kindel sinus , kindel sinu võimekuses, kindel, et sa sobitad oma meeleolu minu omaga , siis ei mõtleks ma enam iial tühiasjust seoses su tulekute ja minekutega. Ma pole kuigi tark; mu meeleolud on üsna hoomatavad; ja ma austan sinu geeniust; see on minust veel loodimata; ometi ei söanda ma loota , et sa mind täiuslikult mõistaksid, ja nii valmistad sa mulle nauditavat piina. Sinu igavesti – või mitte iialgi.
Ometi kõlbavad need rahutud rõõmud ja peened piinad küll uudishimu, ent mitte elu aineks. Neid ei tohi hellitada. See tähendaks kududa ämblikuvõrke, mitte kangast.4 Meie sõprused ruttavad kiirete ja kehvade järelduste poole, sest me lõimime nad veini ja ulmade looriks, mitte inimsüdame sitkeks koeks. Sõpruse seadused on ranged ja igavesed, kuuludes kokku looduse ja kõlbluse seadustega. Meie aga oleme püüdnud kiiret ja tühist tulu, et maitsta põgusat magusust. Me napsame kõige aeglasemalt valmivat vilja kogu Jumala aias, mille küpsemiseks kulub palju suvesid ja talvesid. Me ei püüdle oma sõbra poole pühalikult, vaid võltsi kirega, mis ihkaks teda omastada. Asjatult. Me oleme üleni pantserdatud vaevumärgatava vastalisusega, mis asub tegevusse niipea, kui me oma sõpra kohtame , ning tõlgib kogu poeesia kolkunud proosasse . Peaaegu kõik inimesed laskuvad madalamale, selleks et kohtuda . Igasugune ühendus on kompromiss, ja mis veel halvem – kui need kaunid loomused üksteisele lähenevad, siis läheb kaduma nende ilusaim õis, selle hõrk aroom . Milline lakkamatu pettumus on küll tegelik seltskond , isegi vooruslike ja andekate seltskond! Kui kohtumine pika etteplaanitsemise järel teoks saab, leiame end peagi, otse sõpruse ja mõtte kõrgeimal harjal, paratamatult piinatuna tõrjuvaist müksudest, äkilisest kohatust apaatiast, vaimukuse- ja elevusehoogudest. Meie võimed veavad meid alt, ja mõlemad osapooled leiavad kergendust üksindusest.
Ma peaksin seisma iga suhte kõrgusel. Ei ole tähtis, kui palju mul on sõpru ja kui sisukas on mu silmis vestlus igaühega neist, kui leidub üks, kellega ma ei tunne end võrdsena. Kui ma olen väärituna taandunud ühest võistlusest, saab kogu rõõm, mida ma leian kõigist teistest, madalaks ja argpükslikuks. Ma peaksin end lausa vihkama, kui kasutaksin siis oma teisi sõpru pelgupaigana.
Suur väejuht, keda loendamatud võidud
on kuulsaks teinud, taandub korra vaid –
ja kõik ta rähklus ränk ja sõjasõidud
ja au on tühjaks saanud sedamaid.5
Nii saab meile me kärsituse pärast osaks terav etteheide. Häbelikkus ja apaatia on kõva kest, mille sees õrn ühendus on kaitstud enneaegse küpsemise eest. Ta oleks kadunud, kui õpiks end tundma enne, kui parimad hinged on piisavalt küpsed teda tundma ja omama. Austatagu Naturlangsamkeit’i, mis kulutab miljon aastat rubiini kõvastamisele ja toimib niisuguses kestuses, milles Alpide ja Andide tõus ja langus näib vikerkaare ilmumise ja kadumisena. Tormakuse tasuks ei ole meie elu heal vaimul taevast pakkuda. Armastust, seda Jumala olemust, ei pälvita mitte kergluse, vaid inimese kogu tuuma eest. Ärgem kandkem oma silmis seda lapsikut uhkuseasja, vaid kõige rangemat tuumakust; lähenegem oma sõbrale söaka usuga tema südame ustavusse, ta alustugede kummutamatusse toekusse.
Selle teema ahvatlusele on võimatu vastu panna, ja seetõttu jätan veidikeseks kõrvale ülevaate madalamast sotsiaalsest kasust, et kõnelda sellest valitud ja pühast vahekorrast, mis on üks absoluudi liike ja mille kõrval isegi armastuse keel mõjub kahtlase ja labasena – niivõrd on see viimasest puhtam, ja jumalikum kui miski muu.
Ma ei taha käia sõprustega ringi pepsilt, vaid kõige karusema julgusega. Kui nad on tõelised, siis pole nad mingid klaasniidid ega jäälilled, vaid kõige tugevam kõigest, mida me tunneme . Sest mida me praegu, pärast kõigi nende ajastute kogemusi, õieti teame loodusest või iseendast? Mitte ainsatki sammu pole inimene astunud oma saatuse probleemi lahendamise poole. Rumaluse taunimises ühineb kogu inimeste kirev lõputus. Ent rõõmu ja rahu magus siirus , mida ma ammutan sellest liidust oma venna hingega, on pähkel ise, millele kogu loodus ja kogu mõte pole enamat kui kest ja koor. Õnnelik on maja, mis annab peavarju sõbrale! Nagu peo puhuks rajatud lehtla või kaar, võiks see vabalt olla ehitatudki ainuüksi selleks, et teda ühelainsamal päeval võõrustada. Veel õnnelikum on ta, kui sõber mõistab selle suhte pühalikkust ja austab selle seadusi! See, kes end niisuguse lepingu sõlmimisel kandidaadiks pakub, astub ette nagu olümpiavõistleja suurtel mängudel, kus võistlejaiks on maailma esmasündinud. Ta pakub end osaliseks võistlusel, kus võitlusväljale astuvad Aeg, Puudus ja Hädaoht ja võitjaks tuleb vaid see, kelle põhiolemuses on küllalt tõde, et kaitsta nende räsimise eest tema ilu õrnust. Fortuna annid võivad olemas olla või mitte, ent võistluse kiirus sõltub täielikult sisimast üllusest ja tühiasjade põlgamisest. Sõpruse koostisse kuulub kaks elementi, mõlemad nii suveräänsed, et mina ei suuda kumbagi teisest kuidagi ülemaks pidada ega näe põhjust, miks ükskõik kumba peaks nimetama teisest eespool . Üks neist on Tõde. Sõber on isik, kellega ma saan olla siiras. Tema ees võin ma valjusti mõelda. Lõpuks olen ma jõudnud nii tõelise ja võrdse inimese juurde, et võin heita endalt isegi need ihule kõige ligemad riidehilbud – teeskluse, viisakuse, kaalutluse –, millest inimesed iial ei loobu, ning võin kohelda teda sama lihtsalt ja terviklikult nagu keemiline aatom, mis kohtub teise aatomiga. Siirus on luksus , mis – nagu diadeemid ja võimgi – on lubatud üksnes kõrgeimale seisusele: sellel on lubatud tõtt kõnelda, sest tema üle ei seisa enam kedagi, kelle ees ta peaks lipitsema või kelle järgi muganduma. Üksinda on iga inimene siiras. Astub aga sisse teine inimene – ja kohe algab silmakirjalikkus. Me pareerime ja tõrjume oma kaasinimese lähenemist komplimentide, klatši, meelelahutuse ja intriigidega. Me peidame oma mõtted tema eest saja kangavoldi alla. Ma tundsin kord meest,6 kes mingist usuhullusest haaratuna selle draperii kõrvale heitis ning, jättes ära kõik komplimendid ja kulunud tõed, kõnetas väga läbinägelikult ja kaunilt iga inimese südametunnistust. Alguses pandi talle vastu ja kõik olid ühel nõul, et ta on hull. Ent mõnda aega selle teguviisi juures püsinud, mille vastu ta õigupoolest oli võimetu, jõudis ta niikaugele, et seadis kõik, keda ta tundis, endaga siirastesse suhetesse. Kellelgi poleks pähe tulnud talle valejuttu rääkida või teda tõrjuda tühja lobaga turgudest või lugemissaalidest. Selle asemel tundsid kõik, et nii suur siirus sunnib neid samasugusele lihtsusele, ja kogu loodusearmastuse, luule, tõesümbolid, mis keegi endast leidis, tõi ta kindlasti tema pilgu ette. Enamikule meist aga ei näita ühiskond oma palet ega pilku, vaid külgi ja selga . Võltsil ajal inimestega siirastes suhetes olemine väärib ometi üht hullusehoogu, või kuidas? Harva võime me selja sirgu ajada. Peaaegu igaüks, kellega me kohtume, nõuab mõningast viisakust – nõuab, et talle meele järele oldaks; tal on pisut kuulsust, pisut annet , tal on peas mõni usu- või inimarmastuse uid, mida ei tohi vaidlustada ja mis rikub kogu vestluse temaga. Aga sõber on terve vaimuga inimene, kes ei pane proovile mitte mu leidlikkust, vaid mind ennast. Mu sõber võõrustab mind, esitamata mulle seejuures mingeid piiravaid tingimusi. Seetõttu on sõber looduses omamoodi paradoks . Mina, kes ma ainsana olen, kes ma ei näe looduses midagi, mille olemasolu kinnituseks mul oleks sama veenvaid tõendeid kui enda olemasolu kohta, näen nüüd otsekui iseenda olemust korduvat võõras kujus, kõige oma kõrguse, mitmekesisuse ja veidrusega; nii et sõpra võib vabalt pidada looduse meistriteoseks.
Sõpruse teine element on õrnus. Meid seovad inimestega igat liiki sidemed – veri , uhkus, hirm, lootus, kasuahnus, himu, viha, imetlus, kõikvõimalikud asjaolud ja märgid ja tiitlid; ent meil on raske uskuda , et kelleski teises võiks olla küllalt iseloomu, tõmbamaks meid ligi armastusega. Kas võib keegi teine olla nii õndsalik, me ise olla nii puhtad, et võiksime talle pakkuda õrnust? Kui keegi mulle armsaks saab, on õnne ülim siht mu haardeulatuses. Selle kohta olen ma raamatutest leidnud väga vähe otse südamele kirjutatut. Ja ometi on üks tekst, mida ma paratamatult pean meenutama. Mu autor7 ütleb: “Ma pakun end abitult ja uhkelt neile, kelle päralt ma olen, ja tseremoonitsen kõige vähem nendega, kellele olen kõige enam pühendunud.” Ma soovin, et sõprusel oleksid jalad, mitte ainult silmad ja kõneosavus. Ta peab kindlalt maa peale toetuma, enne kui võib üle Kuu hüpata. Ma soovin, et ta oleks pisutki kodanik, enne kui saab päris keerubiks. Me sõitleme kodanikku, sest ta teeb armastusest kauba. See on kinkide ja kasulike laenude vahetamine; see on heanaaberlikkus; see valvab haigete juures; see kannab matustel kirstu; ja kaotab täiesti silmist selle suhte peenuse ja ülluse. Ent isegi kui me ei suuda leida selle markitandirüü alt üles jumalat, ei saa me teiselt poolt ka andestada poeedile, kui ta oma heide liiga õhuliseks ketrab ega kindlusta oma luulelugu kodanikuvoorustega, nagu õiglus, täpsus, truudus ja kaastunne . Ma vihkan sõpruse nime prostitueerimist, selle kasutamist moekate ja maiste liitude tähistamiseks. Minu silmis on künnimeeste ja harjuskite seltskond palju etem kui see siidine ja parfümeeritud sõbralikkus, mis tähistab oma kohtumispäevi frivoolse uhkeldamise, kaarikusõitude ja lõunasöökidega parimates restoranides. Sõpruse eesmärk on kõige rangem ja lihtsam läbikäimine, mida võimalik saavutada: rangem kui miski, mida me oleme kogenud. See on abiks ja lohutuseks kõigis suhetes ja üleminekutes, mida elu ja surm võivad tuua. See sobib pilvitute päevade ja armurikaste andidega ja maal uitamisega, aga ka kehvade teede ja kuiva toidu, laevahukkude, vaesuse ja tagakiusamisega. See seltsib nii vaimukusepuhangute kui usujoovastusega. Me peame vääristama teineteise jaoks igapäevased vajadused ja kohustused, mida inimese elu sisaldab, ning kaunistama elu vapruse , tarkuse ja üksmeelega. See ei tohiks kunagi langeda tavalise ja tardunu rööpasse, vaid peaks püsima erksa ja leidlikuna ning lisama mõtet ja ilu sellele, mis muidu oli paljas töö ja vaev.
Võidakse öelda, et sõprus nõuab nii haruldasi ja hinnalisi loomuseid, nii hästi karastatuid ja õnnelikult kohanenuid ning üldse nii sobivalt varustatuid (sest nagu luuletaja ütleb: isegi selles üksikasjas nõuab armastus, et osapooled täiusliku paari moodustaksid), et nende täitmist on väga harva võimalik tagada. See ei saa täiuslikuna püsida, ütlevad mõned selle sooja südametarkuse tundjatest, rohkem kui kahe inimese vahel. Mina ei ütleks päris nii karmilt – võib-olla ei ole ma siis kunagi saanud tunda nii kõrget osadust kui teised. Minu kujutlusvõimet rõõmustab enam pilt omavahel erinevates suhetes olevate jumalasarnaste meeste ja naiste ringist , kelle vahel valitseb ülev mõistmine. Vestluse juures aga, mis on sõpruse tavaline tegevus ja kroon, pean ma seda üks-ühele reeglit möödapääsmatuks.8 Ärge minge vee segamisega liiale. Parimadki saavad omavahel läbi sama halvasti kui hea ja kuri. Kahe eri inimesega võib teil eri aegadel olla väga tulusaid ja tujutõstvaid vestlusi, tulge aga kokku kõik kolmekesi, ja te ei kuule ainsatki uut ega südamlikku sõna. Kaks võivad kõnelda ja üks kuulata, ent kõik kolm ei saa üheskoos osaleda kõige siiramat ja otsivamat laadi vestluses. Heas seltskonnas, üle söögilaua ei kujune kahe inimese vahel kunagi sellist vestlust nagu siis, kui nad omaette jätta. Heas seltskonnas sulandavad üksikisikud oma egotismi seltskondlikusse hinge, mis on täpselt samaulatuslik kohalviibivate üksikteadvustega. Sõpradevahelised eelistused, õe ja venna või naise ja mehe vaheline kiindumus ei ole seal kohased, otse vastupidi. Seal võib kõnelda ainult see, kes suudab seilata seltskonna ühise mõtte harjal ega ole piiratud oma kasina mõttega. Ent see terve mõistuse poolt ette kirjutatud komme röövib suurelt vestluselt selle ülima vabaduse, mis nõuab kahe hinge täielikku ühtesulamist.
Ei ole kaht inimest, kes nelja silma alla jäetuna ei astuks omavahel lihtsamatesse suhetesse. Ometi on hingesugulus see, mis määrab, millised kaks hakkavad vestlema. Inimesed, keda miski ei ühenda, ei paku teineteisele kuigi suurt rõõmu: nad ei aimagi teise uinuvaid võimeid. Mõnikord räägitakse erakordsest vestlemisandest, otsekui oleks see mõne inimese püsiv omadus. Vestlus on lenduv suhe – ei enamat. Kellelgi öeldakse olevat huvitavaid mõtteid ja kõneosavust; sellest hoolimata ei suuda ta öelda sõnagi oma nõole või onule. Teda kidakeelsuses süüdistada pole neil karvavõrdki rohkem põhjust kui panna varju jäänud päikesekellale süüks selle mõttetust. Päikese käes see ju näitab kellaaega. Nende seltsis, kes inimese mõtteid hindavad , pääsevad tema keelepaelad taas valla.
Sõpruse jaoks on vaja seda harvaesinevat keskteed sarnasuse ja erinevuse vahel, mis tänu jõulisuse ja nõusoleku tajumisele teises äratab mõlema osalise uudishimu. Olgu ma parem üksi kuni maailma lõpuni, kui et mu sõber kas sõna või pilguga taganeks sellest, mille vastu ta tegelikult poolehoidu tunneb. Vaenulikkust ei karda ma sugugi rohkem kui soostuvust. Ärgu lakaku ta hetkekski olemast ta ise. Tema minu-oma olemises teeb mulle rõõmu ainult see, et mitte-minu on minu. Mind ajab vihale, kui leian seal, kus ootasin mehist edasiarendust või vähemalt mehist vastuseisu, eest soostuva käsna. Parem olla kõrvenõges oma sõbra põues kui tema kaja. Tingimus, mille kõrge sõprus esitab, on võime saada hakkama ilma selleta. See kõrge ülesanne nõuab suuri ja ülevaid osalisi. Peab tõepoolest olema olnud kaks, enne kui saab olla tõeliselt üks. Olgu see liit kahe suure aukartustäratava loomuse vahel, kes on teineteist loodinud, teineteise ees hirmu tundnud veel enne, kui nad tunnevad ära sügava samasuse, mis nende erisuste all neid ühendab.
Sellesse seltskonda sobib ainult inimene, kes on suuremeelne; kes on kindel, et suurus ja headus on alati otstarbekad; kes ei rutta oma saatuse kujundamisse sekkuma. Ärgu ta sekkugu sellesse. Antagu teemandile need ajastud, mida ta vajab kasvamiseks, ja ärgu loodetagu kiirendada igavikulise sündi. Sõprus nõuab harrast kohtlemist. Me räägime küll sõprade valimisest, ent sõbrad valivad end ise. Aukartus mängib selle juures suurt rolli. Kohtle oma sõpra kui suurejoonelist vaatemängu. Muidugi on tal voorusi , mis pole sinu omad ja mida sa ei suuda austada, kui pead tahes- tahtmata teda enda läheduses pidama . Astu eemale; jäta neile voorustele ruumi; lase neil kasvada ja avarduda. Oled sa sõber oma sõbra nööpidega või tema mõtetega? Suurele südamele jääb ta ikka võõraks tuhandes üksikasjas, millele võib läheneda üksnes kõige pühitsetumal pinnal. Jäägu poiste ja tüdrukute osaks pidada sõpra enda omandiks ja ahmida üllaima hüve asemel kiiret ning kõikerikkuvat naudingut.9
Ostkem endale sissepääs sellesse gildi pika prooviajaga. Miks peaksime teotama üllaid ja kauneid hingi, ennast neile peale surudes? Milleks nõuda tormakalt isiklikku suhet oma sõbraga? Milleks minna tema koju või tutvuda ta ema ja venna ja õdedega? Milleks võtta teda vastu enda kodus? On’s need asjad meie lepingu jaoks olulised? Jätke see patsutamine ja klammerdumine. Olgu ta minu jaoks hing. Üks sõnum, mõte, siiruseavaldus, üks pilk temalt – neid soovin ma, mitte uudiseid ega suppi . Poliitikat ja keelepeksu ja naabriteeneid võin ma saada odavamatelt kaaslastelt. Kas ei peaks sõbra seltskond olema mulle poeetiline, puhas, universaalne ja suur nagu loodus ise? Kas ma peaksin tundma, et meie side on labane võrreldes tolle pilvetriibuga, mis tukub silmapiiril, või selle õõtsuva rohupuhmaga, mis ojakese kaheks jagab ? Ärgem halvustagem seda, tõstkem see tolle mõõdupuu kõrgusele. See suur trotslik silm, see põlglik ilu ta ilmes ja käitumises ei haava sind pisendamisega, vaid pigem tugevdavad ja ülendavad sind. Kummarda tema ülimuslikkuse ees; ära soovi, et ta ainsagi mõtte võrra kehvem oleks, vaid kogu ja võta kõik need aarded ükshaaval arvele. Näe temas oma paarikut. Olgu ta sulle alati omamoodi kaunis vaenlane , taltsutamatu ja andunult austatu, mitte tühine mugavusasi, millest peatselt välja kasvatakse ja see kõrvale heidetakse. Opaali varjundeid ega teemandi sära ei ole näha, kui neid liiga ligidalt vaadata. Oma sõbrale kirjutan ma kirja, oma sõbralt saan ma kirja. Teile tundub, et seda on vähe. Minule sellest piisab . See on hingekingitus, mida tema on väärt tegema ja mina vastu võtma. See ei labasta kedagi. Nendes soojades kirjaridades usaldab süda ennast nii, nagu ta end keelele ei usalda, ja valab välja prohvetikuulutuse jumalikumast eksistentsist, kui kõik kangelaslikkuse annaalid seni on lasknud täide minna.
Austa selle vendluse pühi seadusi piisavalt, et mitte kahjustada tema täiuslikku õit oma kärsitus ootuses, et see avaneks. Enne kui saame olla kellegi teise omad, peame olema enda omad. Vähemalt seda rahuldust võib kuritegu pakkuda, kui uskuda ladina vanasõna: oma kaasosalisega saad sa rääkida nagu võrdne võrdsega. Crimen quos inquinat, aequat.10 Nendega, keda me imetleme ja armastame, me alguses nõnda rääkida ei saa. Ometi rikub enesevalitsuse vähimgi vääratus minu arvates kogu suhte. Iialgi ei saa kahe hinge vahel valitseda sügav rahu, iialgi ei saa seal sündida vastastikune austus, enne kui mõlemad osalised selles kahekõnes ei esinda tervet maailma.
Kandmaks midagi nii suurt nagu sõprus, koondagem nii palju hingesuurust kui suudame. Olgem vakka – et võiksime kuulda jumalate sosinat. Ärgem segagem vahele. Kes ütles, et peate närviliselt rabeldes otsima , mida valitud hingedele öelda või kuidas üldse neile midagi öelda? Olgu see kui tahes leidlik, kui tahes nõtke ja leebe . Narruse ja tarkuse kraade ei jõua kokku lugeda, ja teie näitaksite end lihtsalt tühisena, kui üldse midagi ütleksite. Oota , ja su süda hakkab kõnelema. Oota, kuni sinu üle võtab võimust paratamatu ja igikestev, kuni päev ja öö sinu huulte kaudu kõnelema hakkavad.11 Vooruse ainus tasu on voorus; ainus viis sõpra leida on ise sõber olla. Kellegi koju tükkides ei jõua te talle lähemale. Kui puudub sarnasus, pageb tema hing teie eest seda vilkamalt, ja iialgi ei taba te tema silmist ainsatki ehedat pilku. Me näeme üllaid eemalt ja nad tõrjuvad meid; miks peaksime end peale suruma? Hilja – väga hilja – mõistame, et mitte mingisugused kokkulepped ega tutvustamised, mingid seltskondlikud tavad ega harjumused ei aitaks meil kuidagi jõuda niisuguste suheteni nendega, mida me ihaldame – vaid ainult loomuse sama kõrge esiletulvamine meis nagu neiski; siis kohtume me nagu vesi kohtub veega; ja kui me nendega siis ei kohtu, pole meil järelikult neid vaja, sest me olemegi juba nemad. Lõpuks on armastus ainult inimese enda väärikuse tagasipeegeldus teistelt inimestelt. Mõnikord on inimesed oma sõpradega nime vahetanud , otsekui andmaks mõista, et igaüks armastab sõbras omaenese hinge.
Mida kõrgemaid nõudmisi me sõprusele esitame, seda raskem on muidugi sellist suhet lihast ja verest olendiga luua. Me kõnnime maailmas üksi. Niisugused sõbrad, kelletaolisi me ihkame, on unelmad ja muinaslood. Ent ustavat südant julgustab alati ülev lootus, et kusagil mujal, selle kõikehõlmava väe teistes regioonides tegutsevad, peavad vastu, söandavad praeguselgi hetkel hinged, kes võiksid meid armastada ja keda meie võime armastada.12 Me võime end õnnitleda sel puhul, et ebaküpsuse, rumaluste, vigade ja häbi aeg möödub üksinduses, ja kui me ükskord inimestena valmis oleme, saame haarata kangelaslikud käed kangelaslikesse kätesse. Ainult hoidku see, mida te juba mõistnud olete, teid sõlmimast sõprusliite väärtusetute isikutega, seal, kus sõprusel ei ole eluruumi. Meie kärsitus petab meid astuma tormakatesse ja narridesse ühendustesse, milles pole osa ühelgi jumalal. Visalt oma teed käies kaotate küll vahest väikese, ent võidate suure. Te näitate ennast, et seada end teispoole võltside suhete haaret, ja tõmbate enda poole maailma esmasündinuid – noid haruldasi palverändureid, kelletaolisi rändab looduses üheaegselt vaid üks või kaks ja kelle kõrval vulgaarsed võimukandjad näivad pelgalt kummituskujude ja varjudena.
Rumal on karta, nagu võiksime kujundada oma sidemed liiga hingeliseks, otsekui võiks meil nii tõelist armastust vähemaks jääda. Kuidas me oma rahvapäraseid vaateid13 oma sisimate tõdemuste ajel ka parandame, kinnitab loodus neid parandusi kindlasti, ja isegi kui see näib meie rõõmu osaliselt rikkuvat, tasub ta selle eest suurema rõõmuga. Eks tundkem soovi korral inimese absoluutset eraldatust. Me oleme kindlad, et meis enestes on kõik olemas. Me läheme Euroopasse või jälgime teatud inimesi või loeme raamatuid vaistlikus usus, et need selle kõik välja toovad ja meid endale mõistetavaks teevad. Kerjused puha. Inimesed on samasugused kui meie; Euroopa on surnute vana luitunud riidetükk; raamatud on nende kummitused . Heitkem kõrvale see idolaatria! Jätame maha see kerjamine. Ütleme hüvasti oma kalleimatelegi sõpradele ja paneme neile vastu, öeldes: “Kes sa oled? Lase mind lahti: ma ei taha enam olla sõltuv.” Ah! Kas sa ei mõista, oh vend, et nõnda läheme lahku üksnes selleks, et kohtuda taas kõrgemal tasemel ja olla seda enam teineteise omad, et oleme rohkem iseenda omad? Sõber on Januse -näoline: ta vaatab korraga minevikku ja tulevikku. Ta on kõigi mu eelnenud elutundide laps, mu tulevaste tundide ettekuulutaja ja suurema sõbra eelkäija.
Niisiis talitan ma oma sõpradega samamoodi kui oma raamatutega. Ma tahan, et nad oleksid seal, kust ma neid kergesti leida võin, ent ma kasutan neid harva. Me peame leidma seltskonda omadel tingimustel, seda vastu võtma või sellest keelduma kõige tühisemalgi põhjusel . Ma ei või endale lubada sõbraga palju vestelda . Kui ta on suur, teeb ta mu nii suureks, et ma ei suuda laskuda vestlusse. Suurtel päevadel hõljuvad eelaimdused mu ees taevalaotuse all. Siis pean ma end nendele pühendama. Ma lähen tuppa , et neid tabada, ma lähen välja, et neid tabada. Ma kardan vaid üht: et ma võin need – taevasse taanduvad, nüüd veel vaid heledama valguselaiguna kumavad – käest kaotada. Siis ei või ma endale lubada sõpradega rääkimist ja nende nägemuste uurimist , ehk küll ma neid hindan, sest ma kardan kaotada enda nägemuse. Muidugi teeks sellest kõrgest pürgimusest, sellest spirituaalsest astronoomiast või taevatähtede püüdmisest loobumine ja alla teie sooja sümpaatia juurde laskumine mulle mõningast argist rõõmu; ent ma tean hästi, et siis jääksin ma igaveseks leinama oma vägevate jumalate haihtumist. Tõsi, järgmisel nädalal haarab mind rammetus ja ma võiksin vabalt tegelda väliste objektidega; siis kahetsen ma taga teie vaimu kaotsiläinud literatuuri ja soovin, et oleksite jälle minu kõrval. Aga kui te tulete, siis võib juhtuda, et te täidate mu vaimu lihtsalt uute visioonidega – mitte teie endiga, vaid teie helkidega14 – ja ma pole sugugi rohkem kui praegu võimeline teiega vestlema. Selle uduna hajuva suhtluse eest olen ma niisiis tänu võlgu oma sõpradele. Ma saan neilt mitte seda, mida neil on, vaid seda, mis nad ise on. Nad annavad mulle seda, mida nad päriselt anda ei saa, ent mida neist hõngub. Ent mingite vähem subtiilsete ja puhaste sidemetega ei tohi nad mind siduda.15 Me kohtume nii, nagu me ei kohtukski, ja lahkume nii, nagu ei lahkukski.
Viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et pareminigi, kui ma oleksin arvanud, on võimalik kanda sõprust suurena, ühepoolselt, ilma samaväärse vastuseta teise poolt. Miks peaksin ma koormama end kahetsedes seda, et vastuvõtja ei ole võimekas? Päikesele ei tee kunagi muret, et mõned tema kiired laias kaares ja mõttetult mööda, tänamatusse ruumi langevad ja ainult väike osa satub neid peegeldava planeedile pinnale. Kasvatagu sinu suurus tahumatut ja külma kaaslast . Kui ta pole selle vääriline, läheb ta peagi minema; sind aga on avardanud su enda sära, sa pole enam konnade ega tõukude seltsiline, vaid tõused lendu ja põled ühes empüreumi jumalatega. Arvatakse, et vastuarmastuseta jäämine on häbistav. Ent suured hinged mõistavad, et tõeline armastus ei saa jääda vastamatuks. Tõeline armastus ületab vääritu objekti ja jääb pidama ning juurdlema igavikulise juurde, ja kui teda sellest lahutav kehv mask põrmuks pudeneb, siis ta ei kurvasta, vaid tunneb end sellevõrra mullast vabamana ning tajub seda kindlamini oma sõltumatust. Ometi ei või kõike seda peaaegu et öeldagi ilma seda suhet mingil moel reetmata. Sõpruse olemus on kõikehaaravus, täielik suuremeelsus ja usaldus. See ei tohi aimata ega alust anda nõrkusele. See kohtleb oma objekti kui jumalat – et jumalustada mõlemad.16
1 Milton , Comus.
2 Üks päevikusissekanne 1833. aastast kõlab: “Kogu mu edu, niipaljuke kui teda on, koosneb tervenisti nurjumistest üksikasjades.”
3 Vrdl luuletusest “Anna armule kõik” (Give All to Love): “Kui pooljumalad lahkuvad, / siis saabuvad jumalad.”
4 Vrdl Ben Jonson, The Sad Shepherd, III, v, 9–11: “But you must wait occasions, and obey them ; / Sail in an Egg- shell , make a Straw your Mast, / A Cobweb all your Cloth, and pass unseen.” – “Aga te peate juhuseid otsima ja kasutama;/ seilama munakoores, võtma mastiks õlekõrre, / ja kanga asemele ämblikuvõrgu, ja nähtamatult läbi lipsama.” – Tlk.
5 W. Shakespeare , Sonett 25. Tlk. H. Rajamets. W. Shakespeare, Kogutud teosed, kd 7. Tallinn, 1975, lk 497. – Originaali “valiant” on Emersonil asendatud sõnaga “valiant” – sestap ka tõlkepretsedendis on “hall väejuht” asendatud “suure väejuhiga”. – Tlk.
6 See oli Jones Very Salemist, müstik ja askeet , kelle kohta Emerson 1838. a novembris Margaret Fullerile kirjutas: “Very oli hiljuti siin ja jäi mõneks päevaks, ajades meid kõiki ahastusse küsimuse üle, kas ta on vaimuhaige. Esimesel pilgul, esimesi sõnu vahetades peab teda kindlasti selleks pidama. Räägitagu aga temaga paar tundi, ja näib, et hullud on kõik teised peale tema. Olgu see monomania või monosania, igatahes on ta väga tähelepanuväärne isik; ja ehkki ta vaim ei viibi loomulikus ega arvatavasti ka mitte püsivas seisundis, on ta suurepärane seltsiline ja mul oli temaga mitu äärmiselt mälestusväärset jutuajamist.” Very olevat Emersonile öelnud: “Kuuldes teid oma kirjatöid ette lugevat või kõnelevat, olen alati tundnud, et teie tajute tõde paremini kui teised, aga mulle tundus, et teie hing pole päris see, mis peaks. Tundus, nagu oleks külmem tuulehoog mulle peale puhunud.”
7 Michel de Montaigne, 1 XXXIX, Consideration sur Ciceron: et m'offre maigrement et fierement, à ceux à qui je suis  : et me presente moins, à qui je me suis le plus donné.
8 Loodusega suhtlemisel kehtis Emersoni meelest sama reegel: “Loodus ütleb inimesele: “Silmast silma, mu armas.” – Päevikust.
9 Hiljuti ühe Chicago ausa ärimehe, kes üksiti armastas raamatuid ja oli hr Emersoni ustav sõber, surma puhul ilmunud teatest toon siin ära järgmise loo, mis annab tunnistust nii hr Emersoni kui ka tema sõbra südametunnistusest, kui kõneks oli tormakas püüd läheneda neile, keda me imetlema , soovituskirjade abil: “Hr *** tahtis tutvuda hr Longfellow’ga ja avaldas soovi, et hr Emerson teda tutvustaks. Ettevaatlik filosoof vastas, et teeb seda, kui tema noor sõber võib tõele au andes kinnitada, et on poeedi geeniusega niisuguses vahekorras, et tutvustamine kohane oleks. Noormees otsustas, et seda ta ei või. Minu meelest on hr Emersoni usk, et noormehe sügav peenetundelisus teda võimalikku ebameeldivusse sattumise eest kaitseb, võluv.”
10 Keda kuritegu [ühiselt] rüvetab, need teeb ta võrdseks. – Tlk.
11 Esimeses väljaandes järgnes sel kohal kaks lauset: “Jumala ainuke vääring on Jumal. Ta ei maksa kunagi millegi vähema ega millegi muuga.”
12 See lõik lõpeb esimeses väljaandes lausega: “Jumalikkusele on omane paljuneda.”
13 “Rahvapärased vaated” ja “rahvapärane usk” ( popular views/ faith ) näivad Emersonil sageli tähistavat materialistlikku või vähemalt materiaalsusele suunatud eluhoiakut. – Tlk.
14 Võrreldes “Esseede” teises osas, pealkirja all “Nominalist ja realist”, sõpru raamatutega, kirjutab Emerson: “Kõige nauditavam viis raamatut lugeda on minu meelest selline, mis autorit kõige vähem rõõmustaks … Ma loen helkide pärast, mis on sama hea kui kasutada suurepärast pilti värvidega eksperimenteerimisel, sest tema toonid on nii rikkalikud.”
15 “Astronoomid tahavad väga innukalt teada, kas Kuul on atmosfäär; mind huvitab ainult, et see oleks olemas igal inimesel. Olen siiski tähele pannud , et atmosfääri tekitamiseks on vaja kaht inimest. Ma tunnen inimesi, keda see ümbritsev pilv pidevalt saadab .” – “Aristocracy”, rmt-s Lectures and Biographical Sketches.
16 Seda pitserit kannavad kõik Emersoni kirjad tema sõpradele, eriti Carlyle’ile, milles ta ei tee märkamagi oma sõbra pahurust ega puudusi.