välist realiseerimist ja väliseid orientiire. Need võivad olla kas esemed või inimene, kes suunaks ja toetaks toimingu juures last. Täiskasvanu, kaasaarvatud õpetaja on väliseks abistajaks ja lapse sisekõne kujundajaks. Lapse sisekõne areneb välisest egotsentrilisest kõnest ning täiskasvanul on heaks võimaluseks ülesannete ja toimingute juures kommenteerida ja panna ka laps arutlema. Mis on kõnetegevus ja selle kategooriad? Kõnetegevus on üks inimtegevuse liike. Selle vahendiks on keel, viisiks kõne, seda teenindab psühhofüsioloogiline mehhanism. Kõnetegevus on verbaalne suhtlemine ja verbaalsete tunnetusprotsesside kulgemine, st need suhtlemisaktid ja psüühilised operatsioonid, mille vahendiks on keel. Kategooriad: Keel, kõne ja kõnevõime. Mille poolest erinevad keel ja kõne? KEEL KÕNE Sotsiaalne Individuaalne
PSL huvitab esmajoones assotsiatsioonide laad ja selle sõltuvus kasutatud sõnadest. Verifitseerimine- ¤ PSL rakendusvõimalused eripedagoogikas/logopeedias. assotsiatiivne eksperiment pakub suurt huvi ka eripedagoogidele, sest selle läbi on võimalik välja selgitada ebakõlad lapse sõnaseostes. PSL rakendus-pedagoogiline suhtlemine(lastega suhtlemine,selgitamine), kõnearengu toetamine ja korrigeerimine, õppekirjandus(ülesannete/tekstide jõukohastamine lastele) Kõnetegevus. ¤ Kõnetegevus on üks inimtegevuse liike. Selle vahendiks on keel, viisiks kõne seda teenindab(juhib/reguleerib) psühhofüsioloogiline mehhanism- kõne funktsionaalsüsteem. ¤ Mõiste ja põhikategooriad: Kõne on keelekasutus suhtluseks ja tunnetustegevuseks, ilmneb tavaliselt mingi teise tunnetustegevuse koosseisu lülitatuna. Suulise kõne areng on aluseks sisekõne tekkele, sisekõne on oluline kirjualiku kõne(lugemine, kirjutamine) arengus. Keel
................................................ 2 Sissejuhatus................................................................................................................................ 3 1. Kakskeelsus............................................................................................................................. 4 1. 1 Kakskeelsus..................................................................................................................... 4 1. 2 Kakskeelse lapse kõnetegevus......................................................................................... 4 2. Multikltuursest õpikeskkonnast................................................................................................ 6 2.1 Teises keeles õppivate laste raskused............................................................................... 6 2.2 Õpetaja rollid multikultuurses klassis................................................................................. 7 Kokkuvõte........
Neid ei saa teistest eraldi sooritada, ühe kõneteo dimensioonid. Austin:Ütlused on olulised mitte sellepärast, et nad kirjeldavad asju, vaid seepärast, et nad teevad midagi. John Rogers Searle arendas Austini kõneteooriat edasi: Kõne on ka tööriist ja selle kasutusel on tagajärjed. Ütlus on öeldud sõna või sõnade rida. Need ei ole üksteisest eraldatud ja iseseisvad, vaid kujutavad endast pigem telliseid, millest taotluslik (intensionaalne) kõnetegevus koosneb: Esitised (Propositional utterance)  viitavad teistele asjadele Illokutiivsed ütlused  taotlus suhelda (vastastoime), Perlokutiivsed ütlused  taotlus mõjutada käitumist. Searle jagab kõneteod 5 suurde klassi: tõdemused, tundeväljendused(kirjeldavad olukordi ja tundeid), kohustumised, juhised ja kehtestused( muudavad olukordi,maailma korraldatakse ümber sõnade järgi, mitte vastupidi) Kohustumised, juhised ja kehtestused muudavad olukordi: maailma korraldatakse ümber
väljendusega nagu ,,Tere!" või ,,Ei!". Laps hakkab kõnelema tavaliselt umbes esimese eluaasta paiku (Veisson 2005). Samas mõned lapsed hakkavad esimesi sõnu ütlema juba kuuekuuselt ning mõne lapse kõne algus viibib teise eluaastani või kauem. Esimestel eluaastatel algab aju intensiivne areng, mis väljendub tõusva aktiivsusena frontaal  ja temporaalsagaras. Frontaalsagar on vastutav ka kõneliigutuste/kõnemotoorika eest. Seetõttu algabki enamiku laste kõnetegevus umbes esimese eluaasta piires. Umbes 1  1. 5 aastase lapse kõnele on iseloomulik üksiksõna-lause. See tähendab seda, et teadmised (kujutlus) objektist. Logopeed Margit Aidi sõnul tugineb esimeste sõnade üks sõna tähistab tervet lauset (nt Anna = Anna mulle auto). Laps omandab uusi sõnu aeglaselt. Sõnal ja objektil sarnasust pole, neid ühendab ainult tähendus. Sõna tähendus on kasutamine objektide äratundmisele ja oma lalina ja täiskasvanu sõna sarnasuse leidmisele
TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut Eri- ja sotsiaalpedagoogika osakond KAKSKEELSUS Referaat Juhendaja: Ene Varik Tallinn 2008 Sissejuhatus Kõnetegevus on üks inimtegevuse liike, mille vahendiks on keel ja viisiks kõne, seda juhib ja reguleerib psühhofüsioloogiline mehhanism  kõne funktsionaalsüsteem. Kõnetegevust analüüsides vaadeldakse kõneloomet ja kõnetaju, keele omandamist ja kasutamist, suulist ja kirjalikku kõnet ning sisekõnet. Seega on kõnetegevus verbaalne suhtlemine ja verbaalsete tunnetusprotsesside kulgemine, st need suhtlemisaktid ja psüühilised operatsioonid, mille vahendiks on keel.
Siis on osutus on - tähistatu. Nt ehatäht ja koidutäht on yhe ja sama osutuse eri tähendused. Saussure Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid, tähed kirjakeeles. Tähistatav -- mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Keel -- tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Kõne -- realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Sünkroonia  diakroonia Sünkroonia on ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond üldgrammatika. Diakroonia
· keeleõppes- kuidas ma õpetan keeleüksusi kokku sobima · pedagoogiline suhtlemine- mil viisil tunnustan, kuidas panna laps seda tegema, mida ta vb ei tahaks teha. Selgitada, selgitada, selgitada! Nt Miks peab ütlema tere? Viisakuse pärast ei ole vastus · Õppekirjandus sakib. Õppigu psühholingvistikat. · Kõnearenduse ja keelearenduse aluseks on taseme hindamine. Teadus sellest, kuidas aru saada, edasi anda jms. 1. loeng. Kõnetegevus · üks kognitiivse PSL harudest  3. etapp eksole · Alus- Võgotski tegevusteooriast. · Tegevus on inimese käitumine, aktiivsus. - praktiline tulem- soki kudumine. Praktilisest tegevusest saab alguse vaimne tegevus ja suhtlemine. Mida rohkem me tegevuse juurde räägime, seda rohkem areneb intellekt jms. - vaimne  eksamiküs saab selgeks - kombineeritud VT 3. slaid TULEB SELGEKS TEHA, MIDA ON LAPSELE ÕPETATUD enne kui näpuga näitama hakatakse, et seda ei oska
Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Semioloogia on semiootika valdkond, mis toetub Ferdinand de Saussure'i traditsioonile. Ta põhineb struktuursele (strukturalistlikule) lähenemisele märkide jamärgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides. Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Märk ei seo mitte objekti ja nime, vaid mõistet ja akustilist kujundit Semantika – semioosi üks dimension. Märkide seos asjadega, mida nad tähistavad. (Mida see tähendab?). Semiootiline (märk) peab olema ÄRATUNTUD; semantiline külg (diskursus) peab olema MÕISTETUD. Erinevus äratundmise ja arusaamise vahel peegeldab vaimu kahte eriomadust: ühelt poolt tajub ta eelneva ja praeguse identiteeti, teisalt uue enontsiatsiooni (lausumise) tähendust.
ratsionaalse subjektina, kes teeb, mida ta tahab ja paneb ka teisi seda tegema, näiteks vastama küsimusele või reageerima palvele (kõneaktiteooria kohta eesti keeles). Kõneaktiteooria on klassikalisel kujul (eriti just Searle'i interpretatsioonis) universalistlik, st eeldatakse, et kõik inimesed käituvad enam-vähem sarnaselt sõltumata kultuurilisest kontekstist. Just sellest seisukohast on seda antropoloogilise lingvistika raames palju kritiseeritud, väites näiteks, et kõnetegevus on lahutamatult seotud sellega, kuidas vaadeldav kultuur käsitleb isikut. Just arusaamine isiku ja ühiskonna omavahelistest vahekordadest erineb aga kultuuriti väga palju, sellest lähtuvalt erinevad ka kõnestrateegiad. Kolmas allikas esituse mõistele on poeetikast ja laiemalt kunstiteooriast lähtuv primaarselt kunstilise või poeetilise suhtlusakti esitamine, milles olulised on õnnestumine, oskused ja loomingulisus. Juba Roman Jakobson rõhutas, et keele poeetiline funktsioon ei ole
Looduslikud märgid: suits , jalajälg, kaja, maitse jne. suhe on arbitaarne või konventsionaalne.:: keelemärgid, tähestik, numbrid jne. IKOON, INDEKS SÜMBOL!!!!- märgi suhe mingisse objekti, mille kohta ta käib, ikoon , sarnassussuhe, ... KORDAMINE FERDINAND DE SAUSSURE -Keel on märgisüsteem abstraktsete reeglite ja konventsioonide süsteem. See on olemas sõltumatult, eelneb keele individuaalsetele kasutajatele. -Kõne on konkreetsed keelekasutuse juhud. -Keel+kõne =kõnetegevus. Tähistaja on 1 kahest märgiosast. See on jagamatu (va. Analüütilistell kaalutlustel.) Lingvistilise märgi mitte- materiaalne vorm. Tähistatav on teine märgiosa. Ta on samuti jagamatu. See on vaimne mõiste, idee, kontsept, mida tähistaja tähistab. See ei ole referent v objekt füüsikalises maailmas. Referents-mingi konkreetne puu, meie füüsilises maailmas. Osutab meie füüsilisele kogemusele puudest.(PUU NÄIDE) Väärtus on relatiivne, suhteline omadus
Saussure ja semioloogia, mis olla sotsiaalpsühholoogia osaks, mis uurib märkide tähendust sotsiaalse elu südames. Algselt pidas lingvistikat semioloogia osaks. Hiljem just vastupidi, semioloogia lingvistika osa, mis peab hakkama uurima diskursuse suuri tähenduslikke üksusi. Semioloogia on teadus mis uurib märke ühiskonnas ja mille aluseks on keel, mis on kõige keerulisem märgisüsteem/semioloogiline süsteem ühiskonnas üldse. Kõne on selle realisatsioon. Keel+kõne=kõnetegevus Formaalne semiootika – Peirce on selle looja, kelle jaoks kõik märgid on seotud loogikaga. ameerika traditsioon!. Semiootilisi meetodeid saab kasutada ka reaalteadustes, näiteks meditsiinis, kus erinevad sümptomid viivad lõpuks diagnoosini. Peirce'i järgi ongi semiootika teise nimega loogika ehk teadus üldistest seaduspärasustest, mis toetub fenomenoloogial ja matemaatikal. Loogika kui formaalne semiootika (Peirce). Semiootika formaalne teooria sisaldab
väljendusega nagu ,,Tere!" või ,,Ei!". Laps hakkab kõnelema tavaliselt umbes esimese eluaasta paiku (Veisson 2005). Samas mõned lapsed hakkavad esimesi sõnu ütlema juba kuuekuuselt ning mõne lapse kõne algus viibib teise eluaastani või kauem. Esimestel eluaastatel algab aju intensiivne areng, mis väljendub tõusva aktiivsusena frontaal  ja temporaalsagaras. Frontaalsagar on vastutav ka kõneliigutuste/kõnemotoorika eest. Seetõttu algabki enamiku laste kõnetegevus umbes esimese eluaasta piires. Umbes 1  1. 5 aastase lapse kõnele on iseloomulik üksiksõna-lause. See tähendab seda, et üks sõna tähistab tervet lauset (nt Anna = Anna mulle auto). Laps omandab uusi sõnu aeglaselt. Sõnal ja objektil sarnasust pole, neid ühendab ainult tähendus. Sõna tähendus on teadmised (kujutlus) objektist. Logopeed Margit Aidi sõnul tugineb esimeste sõnade kasutamine objektide äratundmisele ja oma lalina ja täiskasvanu sõna sarnasuse leidmisele.
Informatsiooni edasiandmise põhimõte on ikka ja alati sama olgu tegemist masina või inimesena. Oldi seiskohal, et inimestevahelise keelelise suhtlemise uurimine on aluseks sobivate masinate ehitamiseks. 60. Biolingvistika teooriad Zipf oli huvitatud keeleüksuste sagedusest. Ta arvas, et seaduspärasuste kindlaksmääramine, millele alluvad keeleüksuste sagedused, võimaldaks aru saada printsiipidest, mille kohaselt areneb inimese kõnetegevus. Teda huvitas eelkõige psühhobioloogia (tema termin) teooria, so selliste psühhofüsioloogiliste faktorite avastamine, mis määravad, kuidas inimene toimib teatud tegevuste sooritamisel. Zipfi arvates on sellisele käitumisviisile iseloomulik eestkätt püüe piirduda võimalikult väheste jõupingutsustega. Kõnetegevus allub seega väljendusvahendite ökonoomia printsiibile ning seda, nagu väitsi Zipf, saab näidata statistiliste meetodite abil
üleandmise kontekstile. 6)Kommunikatsioonimudel- (7.loeng slaidid 6-12) 7)Keel ja kõne (Saussure) - Keel -- tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Kõne -- realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Märk ei seo mitte objekti ja nime, vaid mõistet ja akustilist kujundit. Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid (kõne heli/abstraktsioon), tähed kirjakeeles. Tähistatav - mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks. Väärtus-relatiivne, suhteline omadus. Keel on
kasutama telegraafkeelt. Kõne areng mudeli puudumisel- keelekeskkond pole kättesaadav. Nt kurtide laste koolkond, kus ei hakata viipekeelt arendama vaid kasvatatakse last nii, et nad oskaks lugeda huultelt. 11 Kõnetegevuse liigid Kõnetegevusega on seotud kõnelemine, kuulmine, lugemine ning kirjutamine. Teisisõnu jaguneb kõnetegevus: 1) Monoloogiliseks kõneks  Kus põhiliigid on jutustus ja ümberjutustus, mille lapsed omandavad keskmises ja eriti vanemas koolieelses eas. Ümberjutustus kui vahendatud tekstiloome on lapse jaoks ühest küljest lihtsam  ta peab andma edasi varem tajutud teksti; teisest küljest raskem, sest lapsed kaotavad tuttava teksti puhul kergesti huvi. Seega tuleb huvi äratada ja ülal hoida. Monoloogilist kõnet kasutakse sel juhul kui on tegemist; sõnavõtuga, millegi kirjeldamisel või
) Samm edasi hakatu huvitama, kuidas keel omandatakse ja arendatakse, mis operatsioone kasutatkse (Chomsky koolkond uuris seda ). Jõuti edasi et kõne sõltub situastioonidt, et mis olukorras, ma midagi räägin. Nt tõsta jalg! Kas siis oma jalg või teise jne? Keele kasutusvõime on individuaalne. Mmillest see võime siis seinseb? Mis võimaldav halvemine/parmeini künelda, kirjutada, mõista jne. Siis hakati neid küsimusi aju tegevusega seostama. Kõnetegevus ja selle modelleerimine  püüti kirjeldada kõnetegevuse erinüansse. Jõuti järledusele, et peab uurima 3 asja: kõnevõime mingil määral eirneb (et eri rahvustel keele/hultetöö erineb), nt meil ei ole sõnajärg nii tähtis kui inglisekeeles. Mis funktisoonis keeleüksusi kasutada? See on reaalselt kõnearendamise seisukohalt oluline!). (vt see punkt slaidilt üle!!) PsL peaks uurima a)inimesie kui isiksuse suht künetegvuse struktuuri (kindlate op-de järjestus) ja funtkisoonidega
Arenguhälbega lapsel on potentsiaalne arenguvald alati kitsam kui eakohase arenguga eakaaslasel. Seetõttu tuleb neile abi väga täpselt doseerida. Viimane on üks arenguhälvetega laste integreeritud õpetamise olulisemaid probleeme. Näiteks abiõpet vajav I—II klassi õpilane võib saada küll jõukohase ülesande, kuid tal pole veel kujunenud kavandav-reguleeriv sisekõne selle iseseisvaks täitmiseks ning iseseisvalt ta toime ei tule. 3. Kõnetegevus Kõnetegevus on üks inimtegevuse liike. Selle vahendiks on keel, viisiks kõne, seda teenindab (juhib ja reguleerib) psühhofüsioloogiline mehhanism — kõne funktsionaalsüsteem. Kõnetegevust analüüsides vaadeldakse kõneloomet ja kõnetaju, keele omandamist ja kasutamist, suulist ja kirjalikku kõnet ning sisekõnet. A. Leontje väidab õigustatult, et psühholoogilises mõttes kõnetegevust kui motiivist tulenevat üksiktegevust ei eksisteeri.
päris palju poolsutr. Intervjuud. Intervjuu puhul oluline, et saame teada uuritava arvamusi ja hoiakuid, aga mitte seda, mis ta tegelikult teeb/käitub jne. Kui tahame teada, kuidas asjad päriselt on, siis peaks vaatlust vaatama, samas vaatlus ei anna meiel patsiendi arvamusi ja hoikauid edasi. Ka võimaldab teada saada interjuu, et mida lapsed ise oma olukorras, endast üldse arvavad. Küsitlusmeetod sobib ainult siis, kui nad saavad küsimustes aru, oskavad vastuseid formueleerida (ehk kõnetegevus ja kõneaparaat ehk kognitiivne pool funktsioneerib piisavalt). Nii on see laste (eriti HEV lapsed) puhul. Nt vaimse alaarengu puhul ei võimalda alati teatud vanuses küsimusest adekvaatselt aru saada, ja oma mõttetegevust edasi anda. ka nt autistmiga. Küsitlusmeetod sobib ka hästi ,kui tahame teada, kuidas lapse areng on siiamaani kulgenud, seda saab küsida laüsevanematelt. Samas, neid küsitledes tuleb mõelda, kuidas esitame
Geenid/keskkond tasandil o Geneetiline taust o Rikas kasvukeskkond Vaimne võimekus ja hälbed (vt slaid) Meditsiinisüsteemis: VAA (vaimne alaareng) 70 ja alla, psüühilise arengu spetsiifilised häired alates 70. Haridussüsteemis: Intellektipuue 70 ja alla, ÜÕR 70-85, SÕR 85 ja edasi, andekus alates 130. NB! Piirid hägused Erivajadustega laste psühholoogia alused, TÜ, kevad 2018, lector Kaili Palts. . Konspekt :Anne-Ly Gross-Mitt 23 7. Kõne ja kõnepuuded. Kõnetegevus ja kõne areng. Kõne ja intellekti seosed. Kõne sõltuvus tajust (kõneloomes ja kõne mõistmisel), kõne sõltuvus mälust (kõneloomes ja kõne mõistmisel), keelemälu ja töömälu roll kõneprotsessis, kõne sõltuvus mõtlemisest (kõneloomes ja kõne mõistmisel). Taju, mälu ja mõtlemise sõltuvus kõnest. Arenguhälvete avaldumise erinevused sõltuvalt sellest, kas primaarselt on hälve intellekti või kõne tasandil. Kõne arengu
üldise psühholoogia alla; mina nimetan selle teaduse semioloogiaks." Üldprintsiip -- märgi pidevus ajas, mis on seotud tema muutlikkusega ajas. Keel -- tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Kõne -- realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Märk ei seo mitte objekti ja nime (see ei ole keeleprobleem), vaid mõistet ja akustilist kujundit. Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid, tähed kirjakeeles. Tähistatav -- mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks
annaabi.ee 
