Rahvuslik Ärkamisaeg (4)

Tallinna Mustamäe Gümnaasium
Rahvuslik ärkamisaeg
Referaat
Koostaja :Tiina Ree
Klass: G1L
Juhendaja : Kati Küngas
Tallinn 2007
Sisukord
Rahvusliku ärkamisaja tekkimise eeldused………………………………………….lk3
Kristjan Jaak Peterson ……………………………………………………………….lk4
Friedrich Robert Faehlmann ………………………………………………………....lk4 Friedrich Reinhold Kreutzwald ……………………………………………………...lk6
Rahvusliku liikumise algus ………………………………………………………….lk6
Johann Voldemar Jannsen …………………………………………………………...lk7
Põhilised poliitilised ja rahvuskultuurilised üritused………………………………...lk8
Jakob Hurt …………………………………………………………………………… lk10
Lydia Koidula………………………………………………………………………...lk11
Rahvuslik liikumine 1870. aastatel…………………………………………………..lk12
C. R. Jacobsoni „Sakala” ja kahe erineva suuna tekkimine rahvuslikus liikumises…lk13 Rahvuslik liikumine 1880. aastate algul……………………………………………...lk15
Rahvuslik liikumine venestamise tingimustes………………………………………..lk16
Villem Reiman ………………………………………………………………………..lk18
Jaan Tõnisson…………………………………………………………………………lk19
Kasutatud kirjandus……………………………………………………………..…….lk25
Rahvusliku ärkamisaja tekkimise eeldused
19. saj. keskel elas Eesti üle vapustavaid muudatusi. Paari aastakümnega tehti läbi hüpe harimatust, sotsiaalselt defrentseerumata ning tulevikuväljavaadeteta maarahvast sotsiaalselt kihistunud, oma haritlaskond kultuuri ja organisatsioone omavasse rahvusesse. uute ideede-suhtumiste ja inimsuhete sissetung , talude päriseksostmine, kaubalis-rahaliste suhete areng, tehased ning laienenud sidemed maailmaga – kõik see kujundas Eesti ümber peaaegu ühe inimpõlve jooksul.
Pikkamisi kasvas maarahva mõju kohalike asjade otsustamisel . Vallakohtud õpetasid neid pabereid vormistama ja asju ajama . 1863. aastal laiendati uue passiseadusega talupoegade liikumisvabadus , seejärel kaotati mõisnike kodukariõigus. Eriti suure tähtsusega oli eestlastele aga 1866. aasta vallaseadus , mis kohalike vallavalitsuste õigusi märgatavalt suurendas. Selline asjaajamise üleminek eestlaste kätte nõudis haridustaseme kasvu ning tõi kaasa koolise võrgu mrgatava tihenemise. Just koolmeistritest ja vallasekretäridest kujunes välja rahvusliku liikumist algatanud jõud.
Murranguline aeg tõi endaga kaasa ka murrangu rahva maailmanägemuses. vanad jumalad olid asendunud uutega, paganaajast säilinud maailmapilt lõplikult hääbumas. Mööda maad liikus kõikvõimalikke prohveteid, tihti omandasid sotsiaalsed liikumised usulis -müstlilise kallaku. Suur mõju rahva arengule oli hernhuutlikul liikumisel, mis vahepealsete keeluaastate järel aastatel 1830-1840 taas tippu tõusis. Pole liialdus väita, et alles hernhuutliku liikumise vahendusel muutusid eestlased kristlikuks rahvaks. Hernhuutliku liikumise populaarsus tulenes osalt ka tuginemisest rahva algatusel . Ehitati ju palvemajad rahva poolt, talumeeste seast valiti koguduste vanemad, jutustajad jne. Hernhuutlaste käsikirjaline kirjavara edendas rahva soovi ka ise midagi kirja panna, õhutas eneseteostusele. Sama eesmärki teenisid hernhuutlaste palvemajade juures tegevust alustanud koorid -orkestrid. Otsest mõju rahvuslikule liikumised hernhuutlased siiski ei avaldanud – selleks olid nad rahva enamikust liiga kaugel, pealegi takistas hernhuutlaste vaenulikkus vanade tavade ja laulude vastu ravusteadvuse teket.
Seni rõhutatud maarahvuse ärkamine eneseteadvusele oli igal juhul selgelt näha. Paraku küll mitte baltisakslastele, kes ei soovinud oma juhtivat positsiooni Balti provintsides kellegiga jagada. Liikumist ettevalmistav ajastu langeb 19. saj esimesse poolde, mil estrofiilide kõrval asusid eesti kultuuri ja rahvust väärtustama ka esimesed maarahva seast võrsunud haritlased. Erilist rolli omab siin K. J. Petersoni tegevus, kelle laulud, eriti „Kas siis selle maa keel”, olid varaseks, kuid täiesti selgeks rahvusteadvuse väljendamiseks.
Estofiilse seltskonna (Rosenplänter, Masing ) mõjutajaks olid tollal Euroopas laialt levinud J. Herdeni ideed, mis väärtustasid väikseid rahvusi, nende keelt ja kultuuri uuel tasemel. Tähtsat osa eesti ajaloo, rahvaluule uurimisel ja hindamisel etendas järgmine estofiilide põlvkond, kes koondusid 1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Seltsi. Esile tõusid Fr. R. Faehlmann, J. Nocks, H. Jürgenson, Fr. R. Kreutswald . Julgemata alati isegi uskuda oma rahva tulevikku, tehti ometi ära tohutu töö tema harimisel ja silmaringi laiendamisel, rahvuse väärtustamisel rahva enda jaoks. Ning kuigi tegemist oli ajaga , mil ärganud olid vaid vähesed, ei jäänud tollaste tegelaste püüdlused ometi asjatuiks.
Oma agara tööga valmistati ette pinda järgmise põlvkonna esilekerkimiseks. Fr. R. Kreutzwaldi 1857. aastal ilmunud „Kalevipojast” sai aga tõeline sild eri rahvusliku liikumise faaside vahel. Pealegi langesid estofiilide püüdlused kokku rahva mälu elavate mälestustega muistsetest iseseisvusajast, aitasid neil elus püsida ning edasi kanduda. Igal juhul on 19. sajandi keskpaigast täheldatav seni alla surutud maarahva eneseteadvuse järsk kasv. Kiirelt muutuvad ühiskondlikud olud ning 1840. aastatel maad tabanud vapustused (väljarändamine, rahutused , eriti aga usuvahetusliikumine ), sundisid rahvast senisest sügavamale juurdlema oma olemuse üle, vastama paljudel uutele küsimustele. Kes ma üldse olen, kuidas ja miks tunnen end seotuna just selle maa ja rahvaga. [1]
Kristjan Jaak Peterson
Kristjan Jaak Peterson, ka Christian Jacob Petersohn (14. märts (2. märts vkj) 1801 Riia – 4. august (23. juuli vkj) 1822 Riia) oli eesti kirjanik.
Sündis Viljandimaalt pärit kirikuteenri pojana . Tema isa oli Riia eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja. Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena, õppis Riia kubermangugümnaasiumis ning 1819–1820 Tartu Ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas.
Ta hakkas kirjutama luuletusi ja proosamõtisklusi juba gümnaasiumis. Ta avaldas Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache" artikleid eesti keele kohta, tõlkis rootsi keelest saksa keelde Kristfrid Gananderi "Mythologica Fennica"; täiendas tõlget "Finnische Mythologie", "Beiträge ..." XIV, 1822, omaette väljaanne tiitellehe andmeil 1821 ) arvatava eesti ainestikuga, mis mõjutas Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kujutlust eesti muinasusust.
Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Tema luuleloomingust on teada ligi veerandsada luuletust (sh 3 saksakeelset). Põhiosa moodustavad heroilis-filosoofilised oodid, mida iseloomustab ülev värvi- ja kontrastirikas sõnastus, ja lihtsama värsikoega pastoraalid, milles leidub eesti rahvalaulu motiive ja vormivõtteid; ilmneb ka antiikkirjanduse (Theokritose) ja eelromantikute (Friedrich Gottlieb Klopstocki) mõju. Peterson oskas vähemalt 16 keelt, sealhulgas mitut idamaa keelt. Kirjanik suri tuberkuloosi. Petersoni käsikirja leidis 1901 Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist Villem Reiman; tema kirjanikusuuruse tõstis ausse Gustav Suits. Petersoni luule ja mõttepäevik avaldati alles 1922. Talle rajati Tartus Toomemäel 1983 mälestussammas, mille autorid olid Jaak Soans ja Allan Murdmaa. Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil, tähistatakse alates 1996. aastast emakeelepäeva, mis sai 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks.[2]
Friedrich Robert Faehlmann
Friedrich Robert Faehlmann (31. detsember 1798 Ao mõis – 22. aprill 1850 Tartu) oli eesti kirjamees ja arst.
Sündis Ao mõisa valitseja pojana, võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada.
Õppis 1810– 1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu gümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas . Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.
Doktoriväitekirjaga Observationes inflammationum occultiorum ("Tähelepanekuid sisemistest põletikkudest"; 1827), mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas ta Tartu ülikoolis teed kardioloogiale.
Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842–1850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 1843–1845 farmakoloogia - ja retseptuurikursust.
Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri " Mein Streit mit Nolcken " 1842, eesti keeles "Postimehes" 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.
Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" ( Muistend Kalevipojast (ÕES-is 1839, eesti keeles 1915) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald.
1840– 1852 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", " Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades (eriti "Emajõe sünnis" ja "Keelte keetmises") ning soome mütoloogia ("Kalevala", Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica") ja antiikmütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti.
Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks.
Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna -mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri , tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid ( kirjutised rõugete ja sarlakite kohta).
1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse "Die Ruhr-Epidemie in Dorpat im Herbst 1845".
Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule. 1936 ilmus Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (eesti keeles 1976).
Faehlmann on maetud Tartu Jaani kalmistule. Hauakivil on tema lemmiklause "Elu on lühike, ideaalid on igavesed ." Tartus Toomel Vana Anatoomikumi ees on Faehlmanni mälestussammas (Voldemar Mellik; 1930).
Tartus on säilinud ainult üks Faehlmanni elukoht (Ülikooli 21), kus ta elas 1843–1847.
Vaino Vahing ja Madis Kõiv on kirjutanud Faehlmannist näidendi.
Faehlmanni loomingu uusimaks koondväljaandeks on Teosed (I-II, 1999-2002, Eesti Kirjandusmuuseum , Tartu).[3]

Friedrich Reinhold Kreutzwald

Friedrich Reinhold Kreutzwald (26. detsember 1803 Jõepere mõis – 25. august 1882 Tartu) oli eesti kirjanik ja arst. Kreutzwald on maetud Vana-Jaani kalmistule.
1833. aastal lõpetas keiserliku Tartu Ülikooli, samal aastal asus arstina tööle Võrru. Kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas Maarahva kasulist kalendrit . Tema tõlkelised jutustused " Reinuvader Rebane " ja " Kilplased " on tänapäeval lasteraamatud. Kreutzwaldi värsiloomingul (kogu Viru lauliku laulud, poeem Lembitu ), mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.
Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos Kalevipoeg, sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka Eesti rahva ennemuistsed jutud. Neid jutte nagu Kalevipoegagi on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.
18. augustil 1833. aastal abiellus Kreutzwald Marie Elisabeth Saedleriga, pulmad toimusid Viru-Nigulas.
Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu .
Võrus asub Kreutzwaldi majamuuseum .[4]
Rahvusliku liikumise algus
1950. aastateks põimusid Eestis rida erinevaid tegureid uueks kvaliteediks – algas uus masside ärkamine rahvuslikuks eneseteostamiseks. Suurt osa atendas selles J. V. Janseni tegevus. Vaesuse kiuste oli Jansenil õnnestunud saada suhteliselt korralik haridus ning varakult saada kuulsaks rahvaraamatute autorina. Mitmete katsete järel õnnetsus tal 1857. aastal alustada uue ajalehe „ Perno Postimees ” väljaandmist. Juba selle avaluuletus „ Tere, armas Eesti rahvas” oli uus kvaliteet. Lehte tsenseeriti erakordselt rangelt . Uue ajastu saabumist tõendas kõige kujukamalt lehe enneolematult ulatuslik levik – ning seda küllaltki ühtlaselt kogu Eestis. 1862 . aastaks oli „Perno Postimehel” üle 2200 tellija, lehte lugs aga mitu korda rohkem inimesi. J. V. Janseni üleskutsed talude päriseksostmiseks leidsid laia kõlapinda. Samas aga ajas „Perno Posimees” asja väga ettevaatlikult, peljates kõiki veidigi radikaalsemaid ettevõtmisi.
Seetõttu ei leidnud J. V. Janseni „Perno Postimees” tekkiva rahvusliku haritlaskonna poolt sugugi mitte alati toetust. Olid ju 1860. aastate alguseks Eestis ja väljaspoolegi tekkinud mitmeid väiksemaid rahvusteadvuse levikut õhutavaid keskusi. Võrus moodustas sellise Fr. R. Kreutzwald, veelgi suuremat mõju omas aga 1860. aastate alguses aktiivsemalt tegevusse astunud „Peterburi patriootide” ring.
Siia kuulusid Venemaa keisrikojas karjääri teinud eesti päritoluga mehed (J. Köler, Ph. Krell, Jurjev, Hirsch jt), kes püüdsid oma sidemeid kasutades sünnimaa heaks midagi ära teha.”Peterburi patrioodid” orienteerusid baltisakslaste mõjuvõimu vähendamisest huvitatud vene ametikondadele ning propageerisid eestlaste aktiivsemat sekkumist sakslaste ja vene mõjuvõimu vahelisse poliitilisse võitlusesse Balti provintsides. [1]
Johann Voldemar Jannsen
Johann Voldemar Jannsen (16. mai 1819 – 13. juuli 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte.
Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe vallakooli õpetaja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik ". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.
1857. aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (originaalis "Perno Postimees ehk Näddalileht"), mis ilmus Pärnus aastatel 1857– 1886 . Lisaks "Postipapale" aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 – 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise "maarahva" asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas "Perno Postimehes" uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule.
Koos "eesti rahva" nimetuse kasutuselevõtuga õhutas Jannsen ühtlasi ka vanade rahvalaulude ja - kommete põlistamist.
1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse , kus hakkas välja andma uut ajalehte "Eesti Postimees", mille sisu oli sarnane "Perno Postimehega". Aja jooksul jäid tema seisukohad aga enamiku rahvuslaste arvates liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma leheveerud rahvusradikaalidele, eestkätt Carl Robert Jakobsonile, aga ka Jakob Hurdale.
Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo -Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. Esimese üldlaulupeo ajal nimetasid sakslased Jannsenit enda kõige kurjemaks vaenlaseks.
Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860. aastad ning 1870. aastate algus: 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi Vanemuine , kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869 aastal organiseeris esimese eesti üldlaulupeo; 1870 aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile; 1869 andis välja "Eesti Postimehe" lisana "Eesti Põllomees" – esimene eestikeelne põllundusajakiri, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula.
Perekond Jannseni kodu muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Carl Robert Jakobsonile ja Jakob Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist.
1880. aastal jäi Jannsen halvatuks, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.
19. sajandi teisel poolel levinud teooria, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes "Eesti Postimees" kirjutaks sakslastele meelepärast juttu , leidis hiljem ka kinnitust: Voldemar Miller leidis Balti aadli arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta "Eesti Postimehele". Jannsen püüdis rahvuslikku liikumist ja baltisakslasi lepitada, ent 1870. aastate Eestis polnud see ilmselt enam võimalik. Nii jäi talle külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud.
Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II Maailmasõjas, kuid säilinud on nende aeda istutatud "Koidula tamm".[5]
Põhilised poliitilised ja rahvuskultuurilised üritused
Need ideed leidsid soodsat vastukaja juba Rooti ajast keskvõimu usaldava talurahva seal. „Ida-orientatsioonist” tulenes ka rahvusliku liikumise esimese etapi üks radikaalsemaid ettevõtmisi – palvekirjade esitamine otse keisrikojale eestlaste olukorra parandamiseks. Eestis olid selle ettevõtmise õhutajad vennad Adam ja Peeter Peterson. J. Köleri nõuandel pandi erinevate palvekirjade sisu kokku suuremasse palvekirja, millele kõiki konspiratsioonireegleid arvestades allkiru korjati. Kui algul olid palvekirjades domineerinud sotsiaal-majanduslikud nõudmised (maaostu ja renditingimuste reguleerimine, mõisa ülemvõimu likvideerimine kohtu vallavalitsuse üle), siis nüüd lisati koolmeistrite (J.Adamsonn, M. Jakobson ) algatusel ka rida rahvuslikke taotlusi keele, hariduse ja kiriku alal. Palvekirja esitamiseks tsaarile moodustati valdade esindajatest suurem saatkond.
Erinevalt J. Kölerist ei kippunud teised rahvuslikud tegelased aktsiooni toetama . Sellegipoolest hoiatas J. V. Jannsen Tartusse kogunenud talupoegade esindajaid vangistamise eest. Saadikud valisid Peterburi sõitmiseks teise tee, jõudsid õnnelikult kohale ning J. Köleri poolt organiseeritud vastuvõtul andsid palvekirja tsaarile üle. Loodetu tulu sest loomulikult polnud. Otse vastupidi, vennad Petersonid vangistati ning kogu Viljandimaa rahvuslik liikumine sattus surve alla. Küll oli palvekirjade aktsioon aga aidanud täpsemalt määratleda liikumisde eesmärki ja programmi.
Suuremat elujõudu ilmutas aga teine samast keskkonnast liikumine. Nimelt tekkis Paistu -Tarvastu ärksatel koolmeistritel ning talumeestel (J. Adamson, H. Wühner) 1860. aastate algul idee luua Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastaja Aleksander I auks kõrgem eesti õppekeeltega kool – nn. Aleksandrikool. Tegemist oli oma aja kohta kaugeleulatuva ideega, emakeelse hariduse väärtustamisega uuel tasemel. Viljandimaa meeste plaan leidis saksa haritlaste seas enam kui leige vastuvõtu. Üritust ei toetanud ka Õpetatud Eesti Selts, kelle arvates eestlastele oli kõige paremaks tulevikuväljavaateks kiire saksastumine. Asi olekski soiku jäänud, kui ühel 1863. aasta keskööl poleks J. Adamson ja H. Wüthner Tartus juhuslikult kokku saanud noore „Livona” korporatsiooni värve kandva üliõpilasega. See noormees oli Himmaste vaese koolmeistri perest pärinev, omal jõul ja saksa seltskonna toetusel haridusredelil edenenud Jakob Hurt. Vaatamata paljutõotavale võimalusele sakslasteks saades kiiret karjääri teha, jäi J. Hurt ustavaks oma rahvusele, soovides tema heaks ka konkreetset tööd teha. Eriti oluliseks pidas ta rahva vaimuvara, rahvaluule ja ajaloo tagasiandmist rahvale. J. Hurt oli endale jõudnud nime teha keeleteadlasena ja astunud kontakti Kreutzwaldiga. Ilmselt siis sai noor Hurt õhtust ideele ka puht „eesti-suuna” otsimiseks vene ja saksa mõjutuste vahel.
Aleksandrikooli üritus oli J. Hurdale just see, mida ta ise otsis. J. Hurt võttis kooli programmi koostamise ning kogu asjaajamise enda peale. Temast sai Aleksandrikooli liikumise liider, selle vahendusel aga emakeelse kooli põhjendaja. Aleksandrikooli asju ajava J. Hurda vahendusel sattusid üksteisega kontakti seni eraldi tegutsenud rahvuslikud keskused, mistõttu kogu liikumine muutus terviklikumaks ja sihikindlamaks
Nii ei suutnudki palvekirjade aktsioonile järgnenud tagasilöök rahvuslikku liikumist enam oluliselt pidurdada . 1864. aastal asus Jannsen Tartusse, hakates siin välja andma uut ajalehte „Eesti Postimees”, mis oma iseloomult oli „Perno Postimehest” juba veidi radikaalsem. J. V. Jannseni ja tema lehe toel-õhutusel elavnes kogu maal kooride- orkestrite ja muusikaseltside asutamine. Eriti oluliseks võib seejuures pidada 1865. aastal loodud „Vanemuise” seltsi, millest sai mitte ainult Tartu rahvusliku elu keskus, vaid ka eeskuju teistele samalaadsetele organisatsioonidele. Rahvusliku liikumise kandepind laienes, esile kerkis noori andekaid tegelasi. Eeskätt tuleb siin nimetada Carl Robert Jacobsoni, eelärkamisaja tegelase A. Jakobsoni poega . C. R. Jacobobson õppis Cimze seminaris Valgas , töötas sseejärel isa järglasena kihelkonnakoolmeistrina Tormas, kus sattus peagi konflikti kohalike mõisnike ja kirikuõpetajaga. Jakobson siirdus koduõpetajaks Venemaale. Peterburis hakkas Jakobson J. Köleri mõjul osa võtma rahvuslikust liikumisest . Noor Jakobson sai kuulsaks teravate kirjutistega „Eesti Postimehes”, eeskätt aga eesti koolikirjanduse sootuks uuele tasemele viinud õpikutega. 1868. aastal pidas C. R. Jakobson „Vanemuise” seltsis oma kuulsa I Isamaakõne, kus süüdistas sakslasi eestlastele tehtud ülekohtus, ülistas muistset iseseisvusaega ning lubas Vene kotka tiiva all eestlastele paremat tulevikku. Neile aastatele on iseloomulik ka Jannseni tütre L. Koidula isamaalaulude ilmumine ning alusepanek mitmetele suurorganisatsioonidele.
Kõik see lõi soodsad tingimused rahvusliku liikumise kasvuks. Tähtsamaks sündmuseks kujunes J. V. Jannseni algatusel 1869. aastal 18.-21. juunil Tartus toimunud I üldlaulupidu. Jannseni eesmärgiks oli erinevate kihtide koondamise teel ühtset tervikut luua. Paraku tekkisid enne laulupidu tülid ühelt poolt Jannseni ning teiselt poolt Köleri-Jakobsoni vahel, kes vene ajakirjanduse kombel kogu üritust saksameelseks nimetasid ning seda boikoteerisid. See ei suutnud ettevõtte väärtust siiski kahandada. Luba laulupeo korraldamiseks saabus alles neli kuud enne pidu, kuid entusiasm tegi imet . Muretseti noodid, õpetati välja koorid, leiti neile majutuspaigad. peamine raskus lasus Jannseni õlul, ehkki ta taktikalistel kaalutlustel ametliku juhi koha oli loovutanud sakslasest pastor Willigerodele. Oli ju selge, et saksa seltskonna kasvõi passiivse toetuseta ei tule peost midagi välja. Jannsenil õnnestus see saavutada. Sakslased kõhklesid küll veel viimasel minutil, aga siis olid trumbid Jannseni käes ning lõppkokkuvõttes laabus peo korraldamine hästi. Üle kogu Eesti oli kokku tulnud 51 laulukoori ja orkestrit 845 esinejaga. Neile elas kaasa 12000-line rahvahulk, peamiselt tartlased. Pole suur liialdus väita, et laulupeole tuli kokku maarahvas , kes laulis siin end rahvuseks . Need olid suurte üksteisemõistmise päevad. Suurt osa etendas siin ka J. Hurda peokõne, kus visandati rahvusliku liikumise programm järgnevateks aastakümneteks. [1]
Jakob Hurt
Jakob Hurt (22. juuli 1839 Himmaste küla – 13. jaanuar 1907 (vkj 31. detsemb er 1906) Peterburi) oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane ning ühiskonnategelane.
Õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, 1853–55 Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis ning 1859 –64 usuteadust Tartu ülikoolis (cand. theol. 1865); sai 1886 Helsingi ülikoolis dr. phil. kraadi. Oli 1865–66 Hellenurmes A. T. von Middendorffi perekonna koduõpetaja, 1868–72 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, 1872–80 Otepää ja 1880–1901 Peterburis eesti Jaani koguduse pastor.
Alustanud juba üliõpilasena ÕES-is ja "Vanemuise" seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870–83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872–81 Eesti Kirjameeste Seltsi ( EKmS ) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu saksa kirikuõpetajate ning radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.
Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi ("Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi", 1864) ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, avaldas uurimused "Die estnischen Nomina auf -ne purum" (doktoriväitekiri; 1886], Helsingi) ja "Eesti sõnadest -line lõpuga" (1903) ning artikleid ste-lõpuliste kohanimede, partiklite ehk ja või jm. kohta, abistas Ferdinand Johann Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatu koostamisel ja andis välja selle 2., täiendatud trüki (1893). Ajaloo alalt avaldas ta "Pildid isamaa sündinud asjust" ( 1879 ), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.
Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt EKmS presidendina ja hiljem iseseisvalt; rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, 1888 ilmus "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat . Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste (ligi 1400 isikut Eestist ja Venemaa eesti asundustest) ja kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt (koos EKmS materjalidega) 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest. 1888–1906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke "Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen" (1863). Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena "Vana Kannel" I (3 annet , 1875–86; Põlva laulud, koos saksakeelse tõlkega) ja II (2 annet, 1884–86; Kolga -Jaani laulud). "Setukeste laulud" I–III ( 1904 –07, Helsingi; setu , Vastseliina ja Räpina laulud) kuuluvad üldtiitli "Monumenta Estoniae antiquae" alla. Hurda rahvalauluväljaanded on süstematiseeritud kihelkonna ja laulutüübi järgi, topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet järgivad ka hilisemad eesti rahvalaulude väljaanded. Mainimist väärivad Hurda ettekanne, mille ta pidas 1896 Riias toimunud X ülevenemaalisel arheoloogiakongressil eesti rahvaluule kogumise kohta, populariseeriv rahvausundikäsitlus "Eesti astronoomia " (1899) ja etnograafiline ülevaade "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" (1904, Helsingi).
Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal . Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda.
Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, A. Rimm , arhitekt A. Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument ). Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus.[6]
Lydia Koidula

Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana-Vändra – 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.
Ta lõpetas Pärnu tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi.
21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar – Anna.
Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum.[7]
Rahvuslik liikumine 1870. aastatel
Esimese laulupeoga algas rahvusliku liikumises uus etapp. Laulupeost lähtuv vaimustus levis üle maa. Ellu astusid arvukad uued koorid ja orkestrid, asutai nii kohalikke, kui üle-eestilisi seltse. Kirjutati ja lavastati esimesed eesti näitemängud, tegevust alustas Eesti Aleksandrikooli komitee (1871), Eesti Kirjameeste Selts (1872) ja esimesed põllumeese seltsid(1870). Vaimustus oli tõesti suur. Kogu seda perioodi võib pidada rahvusliku liikumise mesinädalateks. Hiljem teravatesse omavahelistesse konfliktidesse sattunud mehed käisid veel sõbraliklt läbi, töötasid välja rahvuslikku ideoloogiat.
Üht kentsakamat rolli etendas kogu vaadeldaval ajastrul Jakiob Hurt. Ta tõusis nii Eest aleksandrikooli komitee kui Eesti Kirjameeste Seltsi etteotsa , kavandas nende tegevussuuna. Eesti Kirjameeste Seltsi olulisemateks ülesanneteks peeti eesti keele ja kirjanduse arendamise seati ka ajalooga tegelemine ja rahvaluule kogumine. Tähendusrikas on J. Hurda tegevus rahvusideoloogia väljatöötamise alal. Eriti viljakaks osutub tema programmiline nõue – saada suureks kultuurilt, saada suureks vaimult.
Paraku ei kestnud selline idüll kaua. 1871. aastal tekkis teravad vastuolud lepliku Jannseni ja radikaalse Jakobsoni vahel, mille tulemuseks oli „Eesti Postimehe”veergude sulgemine Jakobosonile. Oma osa etendas ka rüütelkond, kes kõhklevale Jannsenile selle teo eest aastas 2000 rubla „toetust” pakkus. Jannsen läkski kergemeelselt kokkuleppele, sattus seejärel aga tugeva surve alla. Nimelt oli sakslaste nõudel sunnitud samal aastal lehe juurest eemaldama ka J. Hurda, kes oli „Eesti Postimehe” lisalehes ajaloolase kirjutise, mis sakslaste hulgas suurt pahameelt tekitas. Nii olid J. Hurt ja C. R. Jakobson sattunud paratamatult ühte leeri, s.t „Eesti Postimehest” väljapoole. Nende vahel arenes tihe koostöö, kuigi vahepeal esines ka umbusaldust ja lahkhelisid.
Koostöö oli seda vajalikum, et rahvuslikus liikumises oli suure vaimustuse järel tekkinud teatav seisak . ühelt poolt oli see tingitud halvenenud majanduslikust taustast, teisalt üldisest väsimusest ning sakslaste tugevnevast vastutöötamisest rahvuslikule liikumisele. Eriti tuleb selles seoses mainida baltisaksa kirikutegelasi. Viimaseid püüdis ümber veenda J. Hurt, kuid paraku asjata. J. Hurta kimbutas peaaegu kogu tema tegevuse vältel aatelise ja targa, kuid mitte üleliia kavala poliitiku tavaline häda: mõistlikku teed otsides sattus ta erinevate leeride ühise tule alla. Käratsevatele radikaalidele jäi ta saksameelse kiriku suuvoodriks, papiks: tõsiselt saksameelsetele – natsionalistiks ja mässajaks.
Taandarenguks ei saa neid aastaid siiski pidada. rahvuslikud organisatsioonid omandasid vajalikke tegutsemiskogemisu, rahvusteadus levis aina laiematesse kihtidesse, muutus argipäevaseks nähtuseks. Rahvusliku ärkamisaja kohta tervikuna võib öelda, et kogu perioodi sisu ja olemus ei avaldu mitte niivõrd rahvuslike ürituste toimumises ning üksikute helgete peade visas vaimutöös, vaid laiemate eestlashulkade järkjärgulises rahvuslikus küpsemises. Sama iseloomustab ka kõneolevaid aastaid. võiks öelda, et suurürituste puudumine oli mõnda aega isegi vajalik: rahvas jõudis oma aeglasevõitu kombel ideoloogiale jälle pisut lähemale. Jakobsoni ning Hurda vahel valitses kuni 1878. aastani tihe koostöö. Hurda kontrolli all tegutses Eesti Kirjameeste Selts ja Aleksandrikooli komitee. Jakobson kandis Kurgja talu pärisperemehena oma tegevuse raskuspunkti üle põllumeeste seltsidesse, muutes need tõelisteks poliitilise ihutustöö organisatsioonideks, unustamata aga seejuures seltside põhikirjajärgseid eesmärke.
1876. aastal algas rahvuslikus liikumises taas elavnemine . Oma osa oli selles Aleksandrikooli asja edendamisel. Nimelt osteti tulevasele koolile soodsalt maja Põltsamaal. See muutis kogu ürituse rahva ajaoks tunduvalt reaalsemaks. Teravnesid suhted kirikuringkondades, kes 1877 . aasta algul Aleksandrikooli vastu avalikult välja astusid hinnates eestlaste rahvuslikke püüdeid utoopiliseks ja kahjulikeks. Urvaste mõisniku Samsoni argumendid tabasid teravalt eestlaste tärkavat rahvuslikku uhkust , sest sisuliselt alavääristati kogu rahvast ja tema keelt. Sellele järele kiitma leiti ka vähemalt üks orjahingeline eestlane Pärt Suija. Tema nimi sai eelmise sajandilõpu rahvusliku reeturi üldnimeks. J. Hurt astus sakslastega avalikku poeemikasse, tõrjus kõik etteheited kindlalt tagasi ning põhjendas veenvalt eestlaste õigust ja kohustust oma kultuuri vabalt arendada. Äge poleemika ärgitas rahvast kaasa lööma või vähemalt kaasa mõtlema. Aleksandrikooli üritus muutus aina populaarsemaks , annetused kooli fondi kasvasid.
C. R. Jacobsoni „Sakala” ja kahe erineva suuna tekkimine rahvuslikus liikumises
Uue etapi vaimsuse parimaks väljaandeks sai C. R. Jacobsoni poolt 1878. aastast alates Viljandis väljaantav ajaleht „Sakala”. „Sakala” ümber olid koondunud tollase eesti ühiskonna aktiivsemad jõud, ka Hurt oma mõttekasslastega. Nad käisid mööda maad ringi, veendes rahvast „Eesti Postimehe” tellimisi „Sakala” vastu ümber vahetama . „Sakalast” loodeti palju ning need lootused õigustasid end. Jakobsoni poolt võetud kurss eestlastele sakslastega võrdsete õiguste saavutamisele , sakslaste pollitiliste ja majanduslike eesõiguste likvideerimisele vastas rahav huvidele ning tagas lehele erakordselt suure lugejaskonna. „Sakala” äratas rahva aktiivsele võitlusele õiguste eest, lükkas massid liikuma.
Pareku ilmnesid juba varakult lahkhelid rahvusliku liikumise erinevate suundade vahel. Üheks põhjuseks oli sii kahtlematult võitlus liidripositsiooni pärast, teiseks aga põhimõttelised vastuolud. Nimelt asus „Sakala” kirikutegelaste ründamise kõrval peagi kritiseerima religiooni ennast. Seda tehti küll ettevaatlikult, kuid vilunud silmale piisavalt selgesti. Niisuguste suunitlustega ei saanud leppida J. Hurt ja tema poolehoidjad. Nende jaoks oli religioon rahva kõlbuse säilitamise peamisi tegureid, tema vaimuelu edendamise määrav jõud. Hurda katse Jakobsoni oma kursist kõrvale kallutada ei andnud tulemusi ning 1878. aastal astus J. Hurt avaliku kirjaga „Sakala” kaastööliste seast välja. Rahvuslikus liikumises oli alanud nn. Suurlõhe, kus seisid vastamisi kaks põhimõtteliselt erinevat lähenemist rahvuse edendamisele. Hurt pidas kõige olulisemaks kultuuri s.t rahva vaimu ja keele ning hariduse arengut. Jakobsoni arvates oli peamine eeskätt majandusliku pöörde saavutamine, millele peaksid järgnema muudatused vaimuelus. Üldjoontes oli tegemist selliste peasuundadega, mille esindajad võiks lihtsustatult nimetada aate- ja majandusmeesteks. Nende olemasolu on tunnuslik igale ajale, mil rahva tulevikuväljavaated laiemalt arutluse alla tulevad. Ka tänapäeval. Kahe nimetatud üldsuunitluse raames on võimalikd muidugi lugematud erivariandid ja vaevalt keegi tõsiselt võetav ühiskonnategelane asunud jälgalt ainult ühel poolusel , eitades täielikult teist.
Poliitilise võitluse pidamiseks Balti erikorra vastu oli Jakobsonil vaja liitlasi. Ta lootis neid leida kohalikku erikorda vaenulikult suhtuvasse vene keskvõimust. Hurt sedalaadi koostööd ei pooldanud, kartes venestamist ja ohtu eesti keelele ning luteri ususle. Hurda sooviks oli „ise rüütlitega hakkama saada”, vene ja saksa mõjude vahel oma kolmandat – eesti teed otsides. Selline kurss tõi Hurdale kaasa rünnakuid mõlemalt poolt. Jakobsonil oli õigus, kui ta Hurda viletsaks poliitikuks nimetas. Ta ise suutis ägedas võitluses sakslaste poolt „Sakala” peale esitatavate kaebuste meres vaevu püsima jääda. Vahepeal „Sakala” koguni suleti kaheksaks kuuks. Lisaks kimbutasid Jakobsoni mitmed kohtiprotsessid, intriigid, provokatsioonid jm.
Suurimat osa etendas siin rahakogumine Aleksandrikooli asutamiseks. Emakeelse hariduse väärtustamine tõi kaasa rahvusteadvuse üldise tõusu üke kogu Eesti. Kohtadel rahakogumist teostavad Aleksandrikooli abikomiteed kujunesid esimesteks kohalikeks seltsideks. Kooli heaks korraldati kontserte, etendati näitemänge, korraldati „ väljamüüke”. Kõik see õpetas rahvast ise oma asju ajama. Aleksandrikooli Peakomitee ja abikomitee ühine koosolek kujunes aga omalaadseks Eesti parlamendiks. Aleksandrikooli liikumine oli eriti levinud just Viljandimaal , kuigi kogutud raha poolest paistis silma ka Kanepi kihelkond Võrumaal.
Teiseks oluliseks organisatsiooniks oli Kirjameeste Selts, mille tegvusele pani aluse soliidne juhtimine J. Hurda poolt. J.Hurt suunas seltsi liikmeid rahvaluulet koguma, saavutades sel ajal ka silmapaistvaid tagajärgi. Tagajärgi. Suure tähendusega oli seltsi toetusel läbi viidedud pööre koolikirjandused. Selts aitas sinna koondunud rahvusliku liikumise aktiivil tihedamalt läbi käia. Ühistel läbirääkimistel arenes edasi rahvuslik ideoloogia ja võitlustaktika. Eesti Kirjameeste Seltsi kuulus rahvast kogu eestist, kuid põhiline toetuspunkt asus seltsil Tartu- ja Võrumaal.
Väga olulist osa rahvusteadvuse äratamisel etendasid ajakirjandus . Ajalehtede arv kasvas, suunad mitmekesistusid, suurenes lugejate arv. Omaette kategooria ühiskonnas kuundasid lehtede kirjasaatja kohtadelt. Tavaliselt kuulusid nad rahvusliku liikumise kohaliku arhiivi hulka. Suhteliselt kõige enam oli nende seas koolmeistreid ja vallaametnikke, kes esimeste haritlastena maal olid rahvaga lähedalt seotud ning suutsid tema taotlusi sõnastada. Kasvas talupoegade, aga samuti käsitööliste osa. Ühiskonna diferentseerudes suurenes linnakodanike panus.
1880. aastate saabudes elavnes rahvuslik liikumine ka Põhja-Eestis. Pind selleks oli siin juba ammu olemas, kohalikud võimud ja tsaaribürokraatia olid seni aga üsna järjekindlalt tõrjunud katsed Eestimaa kubermangus rahvuslike ajalehtede või organisatsioonide asutamiseks. Suurimaks ettevõtmiseks kujunes „Linda” lavaselts, „Kalevipoja” selts Rakveres oma ajalehe ja kooliga, „ Ilmarine ” Narvas jpt. Kogu liikumine muutus mitmepalgelisemaks. Linnaseltsidele lisandusid arvukad ühendused maal. Kiirelt kasvas ajalehtede tellijate hulk, lisandus uusi häälekandjaid. Rahvuslikku aktiivsust kihelkonniti ei saa seejuures otseselt siduda majandusliku jõukuse või talude pärisostmisega. See sõltus pigem aktiivsete tegelaste olemasolust, kes oma aadete eest olid valmis tulle minema. Õige pole ka Viljandimaa lugemine kõige aktiivsemaks Eestis. Samasugust aktiivsust võis tähendada nii Tartumaal kui mitmel pool Pärnu- ja Võrumaal. Aktiivsemate kihelkondadest tuleks esile tõsta Tõrvastu ja Kanepi, kus mindi kaasa peaaegu iga uue algatusega.
Heaks tõendiks tollasest elavast tegevusest on järjestikku kahe üldlaulupeo toimumine: 1879.aastal tartus ja 1880. aastal Tallinnas. Kuid erakondlikest lahkhelidest hoopis puutumata ei jäänud needki aastad.
Rahvuslik liikumine 1880. aastate algul
1880. aastate algul hakkasid lõhed rahvuslikus liikumises suurenema. Oma osa oli selles Hurda lahkumisel Eestist 1880. aasta sügisel. Ta läks Peterburi eesti Jaani koguduse õpetajaks. Isiklikku laadi põhjuste hulgas etendas selles otsuses peamist osa üha teranev konflikt oma ametivendadeda, keda Hurt süüdistas religiooni autoriteedi õõnestamises. Praktiliselt oli nii, et Hurt pandi boikoti alla ning oli sunnitud maalt lahkuma . Tal oli küll plaanis kaitsta Helsingis doktoriväitekirja ning pöörduda siis Tartu ülikooli „eesti professorina” kodumaale tagasi, kuid need lootused ei täitunud.
Konkreetses situatsioonis tähendas J. hurda lahkumine tema poolehoidjatele tõelist lööki. J. Hurda poolehaidjad ei küündinud oma juhi tasemele. Samal ajal olid nad temast tunduvalt ründavamad. Sama võib öelda ka C. R. Jakobsoni ja tema järelkäiate iseloomustamiseks.
Ometi oli 1881. aasta alanud igati paljutõotavalt: saadeti välja korraga mitu delegatsooni: Eesti Kirjameeste Seltsi poolt Soome Kirjameeste Selti juubelile ning eesti seltside ühissaatkond uue keisri Aleksander III juurde. Vastuvõtt imperaattori juures kujunes eestlastele omamoodi triumfiks. Soodsat olukorda ette nähes esitas C. R. Jakobson saadikutele allakirjutamiseks nn. Suurmärgukirja, kus olid kokku võetud „Sakala” suuna nõudmised eestlastele suuremate õiguste tagamiseks. Saadikud kiejutasid märgukirjadele alla ning see anti keskvõimudele üle. Ainsana keeldus allkirja andmast J. Hurt, kes polnud nõus palvekirjades taotletud eesti koolisüsteemi allutamisega Vene haridusministeeriumile. Mainitud küsimuses käis tollal Eestis äge poleemika, nii et kogu rahvas sooviga seda tõesti esitada ei saanud. C. R. Jakobson aga tembeldas „Sakalas” J. Hurda äraandjaks ning viimasel puudud võimalus ennast kaitsta. Tulemuseks oli J. Hurda autoriteedi kiire langus. 1881. aastal võeti Jakobsoni poolt üle Eesti Kirjameeste Selts. Hurda pooldajad lahkusid seltsist. Esialgu jätkas sealt oma tegevust hoogsalt ja selle liikmete arv kasvas järsult. Siiski seisis ees pikk ja piinarikas kiratsemine kaugemas tulevikus.
Äge kokkupõrge toimus ka Aleksandrikooli peakoosolekul Hurda-meelse Peakomitee õiguste piiramise küsimuses. C. R. Jakobson oli oma populaarsuse tipul. Nii oli võitlus käimas täiel rindel, kui 1882. aasta märtsis tabas Eestit vapustav sõnum: parimas meheeas Jakobsoni ootamatu surm. Pole liialdus väita, et selle mehe sarga ümber leinas kogu maa. Täpsemalt öeldes – eestlased, sest baltisakslaste kergendustunne reetis, milliseks painajaks Jakobson neile tegelikult muutunud oli. J. Hurt saatis Peterburist liigutavaid järelhüüde, mille Jakobsoni järglased „Sakala” toimetuses paraku avaldamata jätsid. Teravad vastuolud siiski ajutiselt leevendusid. Hurda pooldajad läksid Aleksandrikooli küsimustes järeleandmisele ning näis, et ühtsus on taas jalule seatud. Paraku polnud Hurdal enam tegemist Jakobsoni, vaid temast tunduvalt madalamal tasemel seisvate järelkäijatega, kelle ainsaks sihiks oli ise liidripositsioonile pääseda. Selleks aga tuli neil rahvusliku liikumise juurest eemaldada Hurt. Vajalikuks ettekäändeks sai siin J. Köleri poolt esitatud palve Aleksandrikooli rahadest eesti väljarändajatele Krimmis mõisa ostmiseks 30000- 40000 rubla laenu anda. Hurt pani Peakomitee presidendina laenule oma veto . Kartes, et kooli rahad kaotsi lähevad, pöördus ta abipalvega keskvõimude poole, kes soodsat juhust kasutades kogu asjaajamise enda peale võtsid ning lõpuks hoopiski kinni panid. Rahvuslik liikumine oli sattunud kriisi, mida algav venestamine veelgi süvendas.
Asjata polnud see aeg siiski. Paarikümne aastaga oli rahvas teinud hüppe enam-vähem ühtsest maarahvast sotsiaalselt diferentseeritud organisatsioone ja rahvuslikku kultuuri omavaks, Euroopa kultuuri poole pürgivaks rahvaks, kes järjest tungivamalt hakkas endale omal maal otsustamisõigust nõudma.
Rahvuslik liikumine venestamise tingimustes
Rahvuslik liikumine oli 1880. aastate alguseks aeglustunud. Seda põhjustas mitte üksnes juhtide lahkumine avaliku võitluse areenilt, vaid ka iga liikumist paratamatult tabav väsimus. Eriti iseloomustas see rahvuslikuliikumise tipporganistasioone, mis J. Hurda pooldajate näol eemale tõrjutud harituma kaadri kaotamise järel kiirelt alla käisid.
Juhtkonna kriis ei puudutanud siiski esialgu rahvuslikku liikumist kohtadel. Rahvas jäi endiselt aktiivseks. Rhavuslik meelsus laienes üha uutesse kihtidesse. Hoogsalt asutati seltse. Arenes eesti ajakirjandus, oluliselt tõusis eeslaste lehelugejate arv. Paljude lehtede sisuline tase oli küll ärkamisajaga võreldes madalam, kuid uues ideed-aated jõudsid kiiresti laiade ringkondadeni.
Rahva valmisolekut rahvuslikes ettevõtmistes kaasa lüüa tõendab kujukalt antud perioodi langev rahvusliku liikumise suurüritus – J. Hurda poolt 1888. aastal algatataud rahvaluule kogumine. J. Hurda üleskutse „päästa hävingust rahva vanavara ” leidis laialdaselt vastukaja. Suurema osa J. Hurda 1400-st korrespondendist moodustasid kooliõpetajad, kui arvukalt oli ka käsitöölisi, talumehi ning üldse eri elanikkihtide esindajaid. Liikumises osales seni väheaktiivseid piirkondi, mistõttu tegemist oli esimese tõelise üle-eestilise rahvusliku üritusega. Rahvaluulekogumises nähti „ühist isamaatööd”, mis võimaldas legaalselt avaldada rahvustunnet ning säilitada eneseväärikust raskemalgi surveajal. Läbi kogu venestusperioodi kestnud ühisaktsiooni tulemusena pandi kokku maailma esinduslikumad rahvaluulekogud, mille üle eesti rahvas võib tänapäevalgi uhke olla.
Tähtsat osa hakkas rahvusliku liikumise uuel etapil etendama ainukene suurem J. Hurda aatesuuna mõju alla jäänud organisatsioon Eestis – Eesti Üliõpilaste Selts, mis 1884. aastal Otepääl õnnistas sisse oma sini-must-valge lipu. Tähtsaimat osa etendas selles Villem Reiman. Viljandimaa patriarhaalsest taluperest pärit mees oli juba varakult tugeva rahvusliku meelsusega. Ta sai hea hariduse ja tõusis venstusreformide vastu protestiva noore põlvkonna vaimseks liidriks . V. Reimani juhtimisel kujunes Eesti Üliõpilaste Selts juba 1880. aastate lõpul Eesti juhtivaimaks kultuuriorganisatsiooniks.
Tähtsat rolli rahva eneseteadvuse ning tegevusjulguse taastamisel etendas V. Reimani ning A. Grenzsteini poot algataud massiline karskusseltside asutamine 1880.-1890. aastate vahetusel. Valitsuse poolt soositud „karskustöö” kõrval tegelesid need enamuse „ eesti asja ajamisega”, õpetades rahvast ühtlasi ise oma asja ajama. Selts on ju riikluse kool.
1890. aastate algul on kogu ühiskonnaelus tunda uut tõusu. Rahvuslik leer hakkas tegema ettevalmistusi venestusmeelsete põhikantsi – Eesti Kirjameeste Seltsi ülevõtmiseks. Paraku olid venestusjõud hetkel veel tugevamad. V. Reiman pani J. Kõrvi kaebuse peale „kõrge riigivalitsuse teotamise” eest kodaresti ning lükati jätkuvate kohtuprotsessidega mitmeks aastaks avalikust elust välja. Nüüd oli valitsusjõududel võimalus Eesti Kirjameeste Selts üldse sulgeda. Selleks ajaks oli algul eesti rahvuslasi alahinnanud vürst Šahhovskoi juba tajunud „eesti separatismis” peituvat ohtu.
1893. aastal läks venestuse leeri üle autoriteetseima eesti ajalehe „ Olevik ” toimetaja A. Grenztein . Tema meelest tuli venestust kasutada sakslastele lõpliku hoobi andmiseks , püüda halvast olukorrast maksimaalne kasu välja imeda. Vastuhakk venestusele võis tema arvates rahva olukorda veelgi halveneda. Parem olevat oodata ja end uude ühiskonda vaikselt ja alandlikult sisse sulatada, samas selles ühiskonnas hiljem tegutsemisvõimalusi. Venestust ülistav A. Grenzstein hakkas nüüd radikaalsemalte rahvuslaste peale salakaebusi esitama, lootes sel teel oma positsioone Eesti avalikkuses kindlustada.
Oleti olid just sellles lootusetus olukorras küpsemas muutuste juured. V. Reimanil oli õnnestunud Eesti Üliõpilaste Seltsis üleskasvatada terve põlvkond aktiivseid ja põhimõttekindlaid rahvuslasi ( J. Tõnisson, O. Kallas, H. Koppel ), kes venestusel järgnevatel aastatel selgroo murdsid. Tegemist oli noore haritlaskonnaga, kes tundis oma jõudu ja vägevust. Noore põlvkonna esiletõus langes kokku rahva aktiivsuse üldise kasvuga. Esimeseks tunnusmärgiks oli siin hiilgavalt õnnestunud V Üldlaulupidu Tartus 1894. aastal. 1896. aastal toimus otsustav muutus, mis oli seotud „Postimehega”. Vana K. A. Hermann oli lõputustest vaidlemistest-jagelemistest väsinud ning otsustas lehe ära müüa. Asjast haarasid kinni rahvuslased eesotsas V. Reimaniga, kes veeringud kokku panid ja lehe ära ostis. Toimetajaks sai noor Jaan Tõnisson , tegelikuks suunamäärajaks aga ametlikult tagaplaanil püsis V. Reiman. Eesti üks kõigi aegade suurimaid rahvuslasi J. Tõnisson pärines Viljandimaalt patriarhaalsest talupoja perekonnast. Tema koolitee oli käänuline. Gümnaasium tuli J. Tõnissonil lõpetada eksternina. Tartu ülikoolis juurat õppides liitus ta Eesti Üliõpilaste Seltsiga, sattus siin V. Reimani mõju alla ning hakkas osalema võitlustes Eesti Kirjameeste Seltsi ülevõtmise ümber. 1896. aastaks oli aateid ja kohusetunnet kuulutavale noormehele saabunud tema suur tund ning ta oskas seda hiilgavalt kasutada.
„Postimees” kõneles esimestest numbritest saadik lugejatega eesti keeles ja meeles, õhutas vastupanu, võitlust oma ideaalide eest. Kuigi väike, kuid ikkagi rahvus! Kui ei saa kaasa rääkida poliitikas, tuleb edendada rahvuslikku kultuuri, hoida rahva vaimu. Ainult kõlbeliselt tugev rahvas võib seista ümberrahvastamise vastu, võidelda ühiskonna majandusliku ja poliitilise edendamise eest.
Rahvas läks „Postimehe” programmiga kaasa. 1890.aastate lõpus on märgata selget elavnemist rahvuslikus liikumises, arvukate uute organisatsioonide teket ning vanade reorganiseerimist. 1897 . aastal saab J. Tõnisson Tartu Põllumeeste Seltsi etteotsa, propageerides siin ühistegevust. Seltsi korraldatud põllumajandusnäitused saavad üle maa laialdaselt tuntuks . Neil oli oluline osa maaelu edendamisest.
Rahvusliku liikumine kandus ka linnadesse, kuhu oli koondunud nii haritlasi kui jõukamaid äritegelasi. Tartus on see aeg tuntud „Tartu renessansi” nime alla. Vabamat õhku oli tõesti tunda ning see andis kogu rahvale uut jõudu. Võimsamaks manifestatsiooniks kujunes 1896. aastal VI üdlaulupidu Tallinnas, kus tuhandepealine rahvahulk ametlikult keelatud laulu „ Mu isamaa, mu õnn ja rööm” ajal J. Tõnissoni algatusel püsti tõusis ja pead paljastas.
Loomulikult ei saavutatud midagi ilma võitluseta. J. Tõnissoni rünnati nii vene kui saksa poolelt, tema hoidid kõikumatult aga oma „ eesti kurssi”. Tema sihiks oli eestlaste ruuremate õiguste saavutamine nende igipõlisel maal. Peamisi lahinguid tuli lüüa A. Grenszteini ja „Olevikuga”. A. Granszteini allajäämine avaliks võitluses selgus üsna pea. Algas tema alalhoidliku suuna lagunemine ning üleminek J. Tõnissoni leeri. Nüüd püüdis A. Granzstein oma poliitilist rivaali kõrvaldada salakaebustega. J. Tõnissoni õnneks ei peetud aga A. Granzsteini venestajate poolt küllalti ualdusväärseks. Seetõttu A. Greinzsteini kaebustest esialgu ei hoolitud. 1901. aastal lahkus kibestunud A. Greinzstein Eestist.
Venestuse kõrghetked olid selleks korraks eesti rahval möödas. Tänu visale oskuslikule vastupanule oli eesti venestuse lainetest tulnud välja isegi tugevamana – sakslaste mõjujõudu oli venestus siiski piiranud. Kui vene võimud 20. sajandi alguses avastasid enda eest ootamatult tugeva „separatistliku” liikumise, oli juba hilja selle vastu midagi otsustavat ette võtta. Uue sajandiga oli rahva elus alanud uus ajastu. [1]
Villem Reiman
Villem Reiman (9. märts (vana kalendri järgi 25. veebruar) 1861 Karola külas Viljandimaal – 25. mai (12. mai) 1917 Kolga- Jaanis ) oli eesti vaimulik (k irikuõpetaja) ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
Reiman sündis renditaluniku religioosses perekonnas ning õppis Viljandi elementaar - ning seejärel kreisikoolis 1872–1877. 1878–1882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning astus seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonda.
1883. aastal oli Reiman üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid , ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees.
1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduste kandidaadina ning asus 1889. aastal tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, alates 1890. aasta lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud baltisaksa mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.
1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud . Reiman koos oma aatekaaslastega ( Oskar Kallas, Karl Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.
1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastutas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 1891 –1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.
Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.
Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris aga ka mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte (kõige tuntum on "vana hea rootsi aja" kuvand ). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Hermann Lipuga) teaduslikule tasemele, ning kirjtuas mitmete ärkamisaegsete tegelaste elulood .
1905. aastal oli Reiman üks Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutajatest.
1907–1914 oli Reiman Eesti Kirjanduse Seltsi ning 1908–1913 Viljandi Eesti Haridusseltsi esimees. 1914. aastal pidi ta aga tervise järsu halvenemise tõttu avalikust elust kõrvale tõmbuma.
Aastal 1917, veidi enne oma surma, esitas Reiman Eesti autonoomia idee.[7]
Jaan Tõnisson
Jaan Tõnisson (sündis 22. detsembril (vana kalendri järgi 10. detsembril) 1868 Tänassilma lähedal Viljandi vallas, surmaaeg ja -koht teadmata) oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem .
Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Mursi talus . Kodus valitsesid vennastekogude kasin ja kompromissitu vaim ning rahvuslik meelsus. Tõnisson õppis 1878–1886 Tusti külakoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina gümnaasiumi küpsuseksamid ning astus 1888. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892. aastal õigusteaduste kandidaadi (cand. jur.) kraadiga.
Tõnisson oli 1891–1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892. aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ning hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse.
1894–1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse.
Aastal 1896 ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel Hermannilt Postimehe ära ning nimetasid selle peatoimetajaks Tõnissoni. Lehest kujunes kiiresti Eesti rahvusluse peamine häälekandja. Tõnisson oli kuni 1930. aastani lehe vastutav väljaandja ning kuni 1935. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja . Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks.
Tõnissoni nimega seotakse "Tartu renessanssi" ehk rahvusliikumise hoogustumist. Tõnisson ja ta aatekaaslased propageerisid 1890. aastatel Tartus kauplustes ja restoranides eesti keele kasutamist, mis toona üpris harv oli. Mitmeaastase kampaania tulemusena hakkas eesti keele pruukimine ka kõrgseltskonna seas üha tavalisemaks muutuma . Tõnissoni tegevusest vihale aetud sakslased andsid talle hüüdnimeks "Nuustaku hertsog ", mis oli seotud ka tema džentelmenlike maneeridega. Eestlaste seas said tema populaarseteks hüüdnimedeks aga Koodi-Jaan ja Vana Jaan.
Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta väärtustas ka liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, ent jäi selles suunas liikumisel rahumeelsetele positsioonidele. Seejuures oli ta aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas Konstantin Päts) ja oma parteide siseopositsiooni vastu, kannatamata vähimatki vasturääkimist.
1890. aastate lõpus tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis rahvusliku nihilismi positsioonil oleva Ado Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga: 1901. aastal lahkus Grenzstein Prantsusmaale.
1898 –1918 oli Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ehk tegelikult kõigi Eesti Põllumeeste Seltside keskvalitsuse juht. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902 . aastal Tartus Eesti Laenu- ja Hoiuühisus, sisuliselt esimene eestlaste pank . Tõnissonist saigi üks Eesti tunnustatumaid ühistegevuse vedajaid, 1911 sai temast Ühistegevuse Edendamise Keskseltsi esimees ja Eesti Vabariigi aastatel ka ühistegevuse professor (1935).
20. sajandi esimestel aastatel tekkis Tõnissonil teatav konflikt Tallinna ajalehega Teataja , mille toimetajaks oli Konstantin Päts. Tavaliselt on Postimehe ja Teataja vastuolu hinnatud põhimõtteliseks ning teravaks, kujutades seda tagantjärele "kahe suure" omavahelise gigantse heitlusena. Ajalehtede sisu näib siiski olevat suhteliselt sarnane, mõlemad toetasid tugevalt Eesti rahvuslikku liikumist ning pöörasid suurt tähelepanu ka põllumajandusele, kuid Teataja rõhutas enam sotsiaalprobleeme, sest Tallinnas asus palju tööstustöölisi ning talurahvas oli Eestimaa kubermangus üldiselt vaesem kui Liivimaal.
Hoopis teravam oli Tõnissoni ja Postimehe vastuolu teise Tartu ajalehega Uudised, mille toimetajaks oli sotsialistlike vaadetega Peeter Speek. 1903–1905 võideldi ägedalt noorsoo poolehoiu saavutamise eest ning kohati solvati üksteist üpris ägedalt. Samas olid ka Uudiste vaated üldiselt rahvuslikud, kuid Tõnissoni aatelise suuna asemel keskenduti tunduvalt enam majandusprobleemidele ning vaesema rahva olukorrale
1905. aasta revolutsiooni ajal otsustas Tõnisson jääda mõõdukate nõudmiste juurde, esitades ülevenemaalise nõudmisena konstitutsioonilise monarhia kehtestamist, Eesti-siseselt aga eestlastele võrdseid õiguseid sakslaste ja venelastega ning eestikeelset haridussüsteemi. Oma poolehoidjate ja mõttekaaslastega asutas ta 27. novembril Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mille juhiks oli ta aastatel 1905–1917. Erinevalt teisest toonasest eestlaste parteist, Eesti Tööliste Sotsiaaldemokraatlikust Ühisusest, sai Tõnissoni erakond teatud määral jätkata oma tegevust ka pärast 1905. aasta revolutsiooni, kuna esindas mittesotsialistlikke ning reserveeritud vaateid.
Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside ("rahvaasemike") esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi. Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser Nikolai II oktoobrimanifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revoolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks, arvates, et edasisi muutusi saab läbi viia rahumeelsete reformidena. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga juba selle algul, kui ei suudetud kokku leppida koosoleku juhatuse valimistes. Tõnissoni pooldajad jäid algsesse koosoleku toimumispaika "Bürgermusse" majja, radikaalid eesotsas Jaan Teemantiga pidasid oma koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas (" aulakoosolek "). Tagantjärele on arvatud, et mõlemal koosolekul oli umbes sama palju inimesi ning on teada, et väga suur osa inimestest käis kahe koosoleku vahet, suutmata otsustada, kumma programmi ta toetab. Kongressi lõhkiminekust on üpris põhjalikult oma mälestustes kirjutanud Friedebert Tuglas .
Tõnissoni tegevus revolutsioonist revolutsioonini (1906–1917)
1906. aastal valiti Tõnisson Liivimaa talupoegade saadikuna I Riigiduumasse ning tegutses seal esialgu autonomistide-regionalistide rühmas, kes nõudsid Venemaa vähemusrahvustele rahvusautonoomiat. Duumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena, ent kuna autonomistide arv Duumas oli suhteliselt väike ning nende vaated suhteliselt erinevad (näiteks poolakad nõudsid riiklikku iseseisvust, mis toonastes oludes oli mõeldamatu), siis jäi nende reaalne mõju Venemaa asjadele sisuliselt olematuks . Hiljem liitusid eesti saadikud kadettide saadikurühmaga. Eestlased ja lätlased nõudsid ka karistussalkade tegevuse uurimist , kuid valitsus hakkas asja menetlemisega venitama. Peagi saadeti I Riigiduuma laiali ning hiljem arreteeriti Tõnisson Viiburi märgukirjale (kus protesteeriti Duuma laialisaatmise vastu) allakirjutamise tõttu ning oli 1908. aastal 3 kuud vangis. Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks.
Tõnissoni initsiatiivil loodi 1910 . aastate alguses Eesti Noorsoo Kasvatamise Selts (ENKS) ning Ühistegevuse Edendamise Keskselts. ENKS rajas Lõuna-Eestisse mitmeid eestikeelseid erakoole, eriti tütarlastele.
Esimese maailmasõja ajal (1915) asutas Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mille ametlikuks tegevuseks pidi olema vaid sõjapõgenike või muidu sõjas kannatada saanud inimeste abistamine, ent tegeles aktiivselt ka rahvuspoliitikaga, arutas üldisemaid ühiskondlikke probleeme ning esitas valitsusele seaduseparandusettepanekuid.
Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetas Tõnisson Rahvameelse Eduerakonna ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks , mille juhiks jäi ta kuni 1919. aastani. Selle erakonna järeltulijaks sai Eesti Rahvaerakond .
1917. aasta 12. aprillil (vana kalendri järgi 30. märtsil) kuulutati tänu Eesti rahvuslike poliitikute pingutustele ning Petrogradis hiiglasliku meeleavalduse korraldanud eestlastele Eestimaa rahvuskubermang, mis hõlmas kogu eestlaste etnilise asuala . Tõnisson oli varem toetanud kahekubermangulise autonoomse Eesti loomist, ent see idee oli tagasi lükatud. Milline oli tema mõtte ajend , on selgusetuks jäänud: Tõnissoni vastased nägid selles katset Lõuna-Eesti kuberneri koht enda kätte saada ning Tartu tähtsust kunstlikult upitada, pooldajad on rääkinud sellest aga kui tasakaalustatud regionaalpoliitika ja parema valitsuskorralduse loomise plaanist (kahe kubermangu korral oleks saanud lisaks kuberneridele ametisse panna ka kindralkuberneri, kel oleks kuberneridest tunduvalt enam võimu).
Sama aasta sügisel sai Tõnissonist Eesti Ajutise Maanõukogu liige. Oma sõnavõtus 1917. aasta septembris pakkus ta välja idee, et Vene riik on surmahaige ja Eesti peaks Venemaast lahku lööma ning moodustama vabade rahvaste föderatsiooni koos Rootsi, Norra, Soome, Läti ja Leeduga. Seda ei peeta veel otseseks taotluseks Eesti iseseisvumisele, kuid oli tugev samm sinnapoole. Föderatsiooni-ideed jäid Tõnissonile hingelähedaseks edaspidigi, hiljem hakkas ta propageerima demokraatliku Euroopa Föderatsiooni ideed.
1917. aasta novembris, kui oli toimunud enamlaste võimuhaaramine, oli Tõnisson üks peamisi Eesti demokraatliku opositsiooni juhte. Tema eestvedamisel toimus kuu lõpus "Tartu mäss", kus rahvas kogunes sinimustvalgete lippudega raekoja platsile, toetamaks Eesti Maanõukogu poolt 28. novembril vastu võetud otsuseid (Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis ja maa Venemaast eraldunuks) ning nõudmaks enamlaste diktatuuri lõpetamist. Seepeale areteeriti suur hulk Eesti rahvuslasi, sealhulgas ka Jaan ja Aleksander Tõnisson. Mõlemad Tõnissonid viidi Tallinna Patarei vanglasse, kus kommunistide juht Viktor Kingissepp neid üle kuulas. Mõne aja pärast saadeti Jaan Tõnisson maalt välja ning nii sai temast pooleldi vastutahtmist Eesti esimene välisesindaja. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ning oli 1918. aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht. Kogu selle aja viibis ta välismaal ning püüdis esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia , mais 1918 ka Itaalia.
1918. aasta novembris naasis Tõnisson Eestisse, temast sai Konstantin Pätsi teise valitsuse portfellita minister. Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal.
1919. aasta algul nimetas Tõnisson oma erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks ning osales Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema erakond jäi valimistulemuselt kolmandaks . Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson Eesti peaministrina oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920. aasta juulini. Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ning astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Juulis algas aga valitsuskriis , sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda. Uus peaminister Ado Birk sai Asutavas Kogus aga väga väikese toetuse ning loobus valitsusjuhi kohast. Nii pani oma teise valitsuse kokku Tõnisson, ent seegi pidi enne aasta lõppu tagasi astuma , sest seekord tekkis vastuolu talumaade jagamise ümber (valitsus tahtis maid anda eelisjärjekorras Vabadussõjas silma paistnutele, ent sotsialistid olid selle vastu). Ametisse astus Ants Piibu valitsus.
Järgnevalt oli Tõnisson I–V Riigikogu liige; 1923–1925 ja 1932–1933 Riigikogu esimees, 1927–1928 ja 1933 riigivanem ning 1931 –1932 välisminister.
1928. aastal parandas Tõnisson suhteid Rootsiga , tehes sinna riigivanemana riigivisiidi ning valmistades nii ette kuningas Gustav V vastukülaskäiku 1929. aastal. Tõnissoni eesmärgiks oligi Eesti lähendamine Skandinaavia maadele, sest ta taipas , et Balti riikide omavaheline liit jääks välisjulgeoleku tagamiseks liialt nõrgaks. Ent Rootsi ei olnud liidust Eestiga reaalselt huvitatud ning hilisemad valitsused asusid otsima hoopis Poola toetust. Lõpptulemuseks oli see, et tuge ei saadud kusagilt ning Eesti pidi leppima nõrga ja lõdvalt seotud Balti Liiduga.
1931–1932 oli Tõnisson teatava üllatusena oma vana rivaali Konstantin Pätsi valitsuse välisminister.
1932–1935 oli Tõnisson Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ning Tööerakonna ühinemisel moodustunud Rahvusliku Keskerakonna juht.
Kui ta 1933 uuesti valitsusjuhiks sai, oli tema suurimaks mureks lahendada Eestit ikka veel vaevav majanduskriis . Selleks oli vaja devalveerida Eesti kroon; et aga asi tekitas paljudes põllumeestes ning vasakpoolsetes vastuseisu, oli seda väga raske teha. Eelmised valitsused ei olnudki "krooni kukutamisega" julgenud tegeleda ning Pätsi valitsus oli isegi selle avaliku propageerimise keelanud. Tõnissoni valitsus tegi asja ära, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla. Lisaks sellele süüdistati teda ka Eesti kahe sõjalaeva mahaparseldamises Peruule, kuigi tegelikult oli nende müügis kokku leppinud juba eelmine valitsus.
Tõnissoni valitsuse ajal toimus ka Vabadussõjalaste poolt esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ning moodustati koguni paramilitaarseid ühinguid. Et see hakkas ohustama Eesti riigikorda, oli Tõnisson sunnitud riigis välja kuulutama kaitseseisukorra, millega parteide löögirühmad laiali saadeti ning valitsuse kritiseerimist ajakirjanduses piirati. Tegu ei olnud diktatuuri kehtestamisega, sest kõik parlamentaarse demokraatliku riigikorra institutsioonid jäid täies mahus alles ning toimisid edasi. Tõnissoni eesmärgiks oli ebademokraatlikuks muutuvaid ühendusi "õigele teele" tagasi suunata, mis tal üldiselt ka õnnestus: sisepoliitiline olukord rahunes tunduvalt. Oktoobris 1933 toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste konstitutsioon kindlalt võitis. Et Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ka umbusaldushääletuseks ning astus tagsi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra. Võimule sai Konstantin Pätsi kuues valitsus.
Esialgu toetas Tõnisson koos enamiku teiste Eesti poliitikutega 12. märtsil 1934. aastal läbi viidud riigipööret, arvates, et see oli teostatud vaid korra ja stabiilsuse tagamiseks riigis ning kui vapsid kui ohuallikas on likvideeritud, taastub normaalne demokraatlik riigikorraldus. Ent Päts ja tema mõttekaaslased kuulutasid Eesti rahva raske meelehaiguse käes vaevlevaks ning algas Vaikiv ajastu (Pätsi poolehoidjad nimetasid seda aega ka Riigireformi aastateks). Aastal 1935 kõrvaldati Tõnisson poliitilistel põhjustel "Postimehe" peatoimetaja kohalt, samal aastal peatati ka kõigi erakondade tegevus. Tõnisson oli sunnitud poliitilisest elust taanduma ning 1935–1939 oli ta Tartu Ülikoolis ühistegevuse professor.
5. novembril 1936 avaldas ta koos Juhan Kuke, Ants Piibu ja Jaan Teemantiga märgukirja Pätsi autoritaarsele valitsusele, nõudes demokraatia taastamist. Et seda tsensuuri tõttu Eestis avaldada ei saanud, ilmus märgukiri Soome ajalehes Helsingin Sanomat.
Aastal 1938 naasis Tõnisson poliitikasse ning kandideeris edukalt Riigivolikokku. Samal aastal oli ta Riigivolikogus presidendivalimistel ainus Konstantin Pätsi vastaskandidaat, kes seal ettearvatult suure häälteenamusega kaotas.
1939. ja 1940. aastal kohtus Tõnisson mitmeid kordi Nõukogude spioonide ning värvatud agentidega (kelle sellisest staatusest Tõnissonil ilmselt teavet ei olnud, ta pidas neid lihtsalt Nõukogude-meelseteks tegelasteks), püüdes leida vastukaalu üha ähvardavamaks muutuvale Hitleri-Saksamaa ohule. Tema välispoliitiliseks arusaamaks oli, et kui Nõukogude-Saksa suhted on halvad, siis on nende vahel olevail riikidel võimalik iseseisvaks jääda, kui need aga omavahel kokkuleppele jõuavad, siis mitte. Nii lootis ta võib-olla anda oma panuse Nõukogude-Saksa vastasseisu tugevdamiseks. Samas ei panustanud ta ilmselt täielikult Nõukogude kaardile, sest otsis (ilmselt Johan Laidoneri ja Pätsi nõusolekul) Eestile aktiivselt toetust ka Rootsist, Soomest ja Suurbritanniast. Nõukogude agendid tema käest ilmselt mingeid riigisaladusi teada ei saanud ning pärast Talvesõja algust pettus Tõnisson Nõukogude-orientatsioonis täielikult. Oktoobris 1939 oli tapetud ka Tõnissoni poeg, noor ja lootustandev poliitik Ilmar Tõnisson, mistõttu teda tabas tugev vapustus. Tõnisson haigestus tõsiselt ning tervenes alles 1940. aasta kevadeks . Selleks ajaks oli ta kohtumised Nõukogude esindajatega täielikult lõpetanud.
Kui NSV Liit 1940. aasta suvel Eesti okupeeris, alustas Tõnisson avalikku võitlust demokraatia eest, püüdes kaasa aidata antikommunistlike kandidaatide ülesseadmisele juulikuistel Riigivolikogu valimistel. 12. detsembril 1940 ta arreteeriti ning ta oli vähemalt kuni 1941. aasta aprillini Tallinnas ülekuulamistel. Seal käitus ta sirgeseljaliselt ning kindlameelselt, keeldudes nimetamast oma mõttekaaslasi ning andmast muud kommunistidele kasulikku infot. Tema edaspidise saatuse kohta kindlaid andmeid ei ole, võimalik, et ta lasti 1941. aasta juulis maha. Kaupo Deemant ning teised Tõnissoni elu ja tegevust uurinud ajaloolased on jõudnud järeldusele, et pärast 2. juulil korraldatud farslikku kohtuprotsessi lasti Tõnisson koos mitme teise avaliku elu tegelasega järgmisel päeval maha.
Siiski on mitmed inimesed väitnud, et nägid Tõnissoni ka pärast 1941. aastat: küll deporteeritute rongi peal, kuskil asulas teiselpool Uuraleid ning isegi pärast sõda Tartu raudteejaamas. Ilmselt ei tasu neid teateid väga tõsiselt võtta, ent need näitavad, kuivõrd oluline oli Jaan Tõnisson eestlastele rahvusliku iseseisvuse sümbolina.[8]
Kasutatud kirjandus

Silvia Õispuu „Eesti ajalugu ärkamisajast tänapäevani”

http://et.wikipedia.org/wiki/Kristjan_Jaak_Peterson

http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Robert_Faehlmann

http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Reinhold_Kreutzwald

http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen

http://et.wikipedia.org/wiki/Jakob_Hurt

http://et.wikipedia.org/wiki/Lydia_Koidula

http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_T%C3%B5nisson
25