"Ärkamisajast kuni 1917.aastani" Vene aeg (0)

"Ärkamisajast kuni 1917.aastani"
30 ptk

Rahvsusliku ärkamisaja eeldused ja algus

Pärimuskultuuri langemine

19.saj esimesel poolel kuhjus terve rida väga olulisi protsesse ja arenguid, mis kõik mal moel valmistasid ette sajandi teisel poolel toimunud rahvuslikku ärkamist.
Kõigepealt toimus uus elavnemine vennastekoguduste liikumises. Inimesed pöörasid taas massiliselt selja oma vanadele pattudele, lõpetasid kõrtsiskäimise ja mõisa tagant näppamise, koondusid kogudusteks , ehitasid ise palvemaju ja uurisid üheskoos pühakirja, välja ilmus mitmesuguseid prohveteid(Maltsvet, Järva Jaan). Seda nim ärkamiseks ja hilisema rahvusliku ärkamine sai oma nimetuse just võrdluses sajandi esimese poole usulise ärkamisega.
Vennastekogudustega oli osaliselt seotud mitu tähtsat nihet eestlaste kultuuris ja kultuurielus . Nad taunisid usulislet äragnud muude vanade kommete hulgas ka rahvarõivaid(pidades neid liialt toretsevaiks), rahvapille(näiteks torupilli peetu lausa patuseks riistapuuks), vana rahvalaulu ja mud sellist, rääkimata muinasusundi jäänustest, nagu ohvrinõiad õuenurkades või ohvrivakad aidas . Näib,et eestlaste maailmapildis oli tekkinud tühimik – otsiti uut tõde ja uut maailmavaadet .
Teine usuliikumisega seotud usuline tõik puudutab muusikat. Vennastekogudused tõid kaasa uutmoodi lauluvara ja huvi koorilaulu vastu. Hakati ka ise laule sepistama, mis olid peamiselt vaimulikud . Üleminek vanalt regilaulult ei olnud siiski järsk, vaid sujuv, võttes mitmesuguseid vahevorme(vaimulikud rahvalaulud ). Huvi uue muusika ja laulu vastu ületas piirid, mille tagajärjel hakati maal moodustama omaalgatuslikke laulu-ja pillikoore ning lauluseltse.
Eestlaste senine pärimuskultuur oli lagunemas ja neil seisab ees kultuuriline valik: kas sulada mõne teise rahva sisse või kujuneda uusaegseks rahvuseks . Ajalugu näitas,et valiti viimane.

Kirjasõna, keel ja haridus

19.saj sai kirjakeel täiendust nii hulga poolest kui žanriliselt. Nt tehti juba saj algul katset esimese ajalehega “ Tarto maa rahwa Näddali-Leht”. See sai ilmuda vaid pool aasta ja suleti võimude käsul, kes kartsid,et leht tekitab talurahva seas rahutusi. 1820ndatel pidas mõna aasta vastu Otto Wilhelm Masingu “Maarahwa Näddala-Leht”, sajandi keskel aga üritas Kreutzwald välja anda populaarteadusliku ajakirja “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on”. Need katsed olid ilmselgelt ajast veidi ees ja surid seeõttu välja.
Arenes ka kirjakeel. Juba Rosenplänteri “Beiträgedes” propageeris uut kirjaviisi, kuid pöördeliseks kujunes Kuusalu pastori Eduard Ahrensi poolt koostatud ja 1843.a avaldatud grammatika, mis sätestas muu hulgas some eeskujul koostatud õigekirjareegleid, mida järgib ka meie tänane õigekiri: mitte “suhr” vaid “suur”, mitte “karro” vaid “karu” jne. Masing omalt poolt kinkis eestlastele õ-tähe.
Ühtlasi arenes lugejaskond, seda nii arvuliselt kui nõudmistelt. 18.saj lõpuks oli rajatud juba küllaltki tihe koolivõrk. 19.saj alguses sai Põhja-Eesti tugeva vastulöögi, mistõttu õpetati lapsi kodus. Kujunes välja selge süsteem: igas vallas pidi olema vallakool ja selle õppekava tuli omandada kõigil lastel(kas koolis v kodus). Teise astme moodustasid kihelkonnakoolid, milles käimine ei olnud kohustuslik, kuid igal koolil oli kohustuslik saata teatud arv õpilasi. Sellega rajasid baltisakslase ise pinnast eestlaste rahvsulikule ärkamisajale ja iseseisvumisele. 19.saj keskpaigaks olid eestlased saavutamas üldist kirjaoskust. Täiskasvanud inimestest oskas lugeda umbes 80%, mida oli sama palju kui nt Inglismaal, jõudsalt levis ka kirjutamis-ja arvutamisoskus. Ilmus ka uusi õppeaineid, nagu maateadus ja noodist laulmine.
Kõrgema hariduse saamiseks pidid talupojad minema saksakeelsesse kooli. Kuid saksakeelne haridus võis osutuda väga patriootiliseks. Nii oli nt Valgas asuvas Jãnis Cimze seminaris , kus koolitati kihelkonnakooliõpetajaid. Seal said hariduse paljud eesti ja läti rahvusliku ärkamisaja suurkujud , nagu Carl Robert Jakobson ja Krišjanis Valdemars.

Postipapa

Pideva ajakirjandue alguseks tuleb lugeda 1857.a, mil Vändra köster ja Pärnu Ülejõe vallakooli õpetajad Johann Voldermar Jannsen hakkas välja andma ajalehte “ Perno Postimees ”. Leht sai kiiresti populaarseks, milles oli suur osa väljaandja enda ladusatel kirjutistel.
Jannsen oli pärit möldri perekonnast, seea natuke parematest oludest kui tavalne talupoeg, ent siiski talupojaseisusest ja maarahva keskelt. Hariduse oli ta saanud Vändra kihelkonnakoolis. Tema kirjutamisstiil oli lopsakas ja isalikult õpetlik, natu ajastule kohane. Lugejad hakkasid Jannsenit peagi Postipapaks kutsuma.
“Perno Postimees” ei olnud võitlev ega ühiskonnakriitline,alalhoidlikkus ilmnes isegi kasutatavas vanas kirjaviisis, kuid kõik see polnudki esialgu oluline. Ajalehe murranguline tähtsus seisnes rohkem selles,et ta lõi esimese moodsa eestlasi ühendava suhtluskanali.
Rahvust ühendav ja võiks öelda,et rahvust loov suundumus avaldub juba “Perno Postimehe” avalauses :
Terre, armas Eesti rahwas!
Minna, Perno Postimees
Kulutama olen wahwas
Keik, mis sünnib ilma sees.
Nimetusest “eestlane” olid seni kasutanud peamiselt teadlased ja estofiilid , eestlased ise nimetasid ennast maarahvaks, sakslastele olid nad talupojad ja venelastele tšuhnaad. Nüüd lõpuks said eestlased endale nime, millel puudus halvustav kõla ja seisusele osutav tähendus.

Eestlased saavad eepose

1857.a hakkas Õpetatud Eesit Seltsi toimetistes annete kaupa ilmuma tavatu luuleteos, Võru arsti Friedrich Reinhold Kreutzwaldi registriväline eepos “Kalevipoeg”. See kujutas endast mitmete muistendite ja rahvalaulude toel loodud eepilist jutustust, mi põhiosas oli siiski Kreutzwaldi enda looming.
Kreutzwald oli endale juba nime teinud õpetlik-harivate kirjutiste ja kalendrisabadega, mis kõik valmistasid ette pinnast rahvuslikuks ärkamiseks. “Kalevipoeg” oli aga midagi seninägematut. Selle loomise varjamatuks eeskujuks oli olnud soomlaste “ Kalevala ”, mille oli peamiselt autentsest rahvaluulest kompileerinud Elias Lünnrot, elukutselt arst nagu Kreutzwald ja Faehlmanngi.. 1857.a ilmuma hakanud Õpetatud Eesti Seltsi publikatsiooni näol oli tegemist teadusliku väljaandega, see oli paralleelseslt eesti ja saksa keeles ning pelvis eeskätt estofiilide huvi. 1860ndail ja 1870ndail aastail kui eepos rahva hulka jõudis, hakati Kreutzwaldi nimetama Lauluisaks.
31.ptk
Rahvusliku vaimustuse aastad

Organiseerumise algus

1860ndate algul tekkis Viljandimaa ärksamatel talunikel mõte,et oleks vaja priikslasmise lähenevad 50.aastapäeva kuidagi tähistada. Esialgu mõeldi püstitada Aleksander I ausammas , kuid peagi võeti sihiks tänada vabastaja -keisrit temanimelise eestikeelse keskkooli – aleksanrikooli – asustamisega. Raha selleks pidi kogunema annetustest.
Raha kogumiseks ja kooli rajamiseks oli vaja riigivõimude luba(s.t tuli asutada vastav sihtasutus), mida hakatigi taotlema 1863.a. Aktsiooni lülitusid mitmed rahvusmeelsed haritlased, nagu Jakob Hurt ja lauluisa Kreutzwald, tuge saadi ka Cimzelt ja Peterburis töötavalt kuulsalt eesti soost maalikunstnikul Johann Kölerilt. Võrumaal koolmeistri peres sündinud ja vennastekoguduse vaimus üles kasvanud Hurt oli tollal veel Tartu ülikooli teoloogiatudeng, kes oli juba tähelepanu äratanud oma tegevusega Õpetatud Eesti Seltsis. Nii tekkis paljude rahvusmeelsete isikute vahel koostöö mingi konkreetse eesmärgi nimel. Peterburis märkimisväärset mõju omavad baltisakslased suhtusid Aleksandriakooli ideesse paraku tõrjuvalt ja nii venis loa saamine kuni 1869.aastani.
Paralleelselt eeltöödega Aleksanriakooli rajamiseks käivitus nn palvekirjade aktsioon, mile tähsamateks osalisteks olid Viljandimaa mehed vennad Petersonid ja Johann Köler ning nn Peterburi patrioodid. Nii nimetati pealinnas karjääri teinud kuid rahvusliku meele säilinud eestlasi, nagu keisri ihuarst Philipp Karell jt. Aktsiooni tulemusena sündis suur ühine palvekiri, mis sisaldas peale majanduslike ka otseselt rahvuslikke nõudmisi.Köleri abiga õnnestus eestlaste delegatsioonil palvekiri 1864.a keiser Aleksander II-le isiklikkult üle anda,kuid lõpuks ei saavutatud siiski midagi peale selle,et üks eestvedajaid, Adam Peterson pandi “valesüüdistuste” esitamise ees aastaks vangi.

“ Vanemuine ” ja isamaakõned

1862 .a oli ilmunud “Kalevipoja” rahvaväljaränne, mis eepose juba tuhandetele huvilistele kättesaadavaks tegi, 1846.a kolis J.V.Jannsen Pärnust Tartusse ja asus seal välja andma uut ajalehte “Eesti Postimees”. Tartu kujuneski nüüd rahvusliku liikumise tähtsaimaks keskuseks. Lisaks Postipapale lülitus aktiivsesse rahvuslikku tegevuslikku tegevusse tema tütar Lydia, kes just Tartu perioodil sai kuulsaks kui hingestatud isamaalaulik Lydia Koidula.Perekond Jannsenite pulbitseva energia üks vilju oli “Vanemuise” seltsi rajamine 1865. aastal.
“Vanemuise” hoone Tartus Jaama tänaval sai rahvusliku liikumise südameks ja just seal pidas 1868.a oma kuulsa esimese isamaakõne noor Carl Robert Jakobson. Ta oli sündinud Tartus rätsepa peres, õppinud Cimze seminaris, töötas Peterburis koduõpetajana ja oli just sealsete patriootide mõjul kujunenud veenunud rahvuslaseks. Ta oli juba endale nime teinud julgete kirjutistega “Eesti Postimehes” ja ka oma kooliõpikutega. Kokku pidas Jakobson 3 isamaakõnet, need ilmusid erdaldi raamatuna ja neil oli tohutu mõju. Jakobsoni kirglik vastuhakk rõhujaile, s.t sakslastele, tema idealiseeriv vaade muistsetle iseseisvusajale ja lotus paremale tulevikule erutas kuulajaid ning lugejaid. Kui Jannsen andis eestlastele nime, siis Jakobson andis neile ühtäkki ajaloo – pealegi sellise, mida rahvas pool-aimamisi tundis.
Jakobsoni teemakäsitluses peitusid tulevaste tülide idud . Esiteks ei olnud tema kompromissitu vaen mõisnike vastu päriselt meeltmööda Jannsenile. Ta küll avaldas “Eesti Postimehes” Jakobsoni juhtkirju ja ammu ei saanud tal midagi olla selle vastu, kui viimane propageeris truualamlikkust Vene keisrile, kuid loomult oli Jannsen alkoholik ega soovinud sakslastega tervalt tülli minna. Eestlaste endi jõust sakslaste ülemvõimu murdmiseks ei piisanud.

I üldlaulupidu

1869. aastal kroonis Johann Voldemar Jannsen oma elutööd Eesti ajaloo ühe tähtsündmusega, milleks oli I üldlaulupidu.
Laulupidusid oli sajandi keskpaiku hakatud korraldama Saksamaal. Sealt võtsid selle üle baltisakslased. 1857. aastal toimus Tallinnas ja 1861. aastal Riias baltisaksa laulupidu . Esimene eestlaste laulupidu või laulupäev peeti 1863. aastal Saaremaal Ansekülas.
Nii otsustaski “Vanemuise” selts president Jannseni eestvõttel korraldada Tartus esimese suurema laulupeo. See pidi toimuma 1869. aasta suvel ja olema pühendatud pärisorjuse kaotamise 50. aastapäevale.
Loa taotlemine võttis aega kaks aastat ja see saadi kätte vaid 4 kuud enne peo kavandatud algust, kuid palavikulise innuga tööle hakanud korraldajad suutsid selle ajaga paljundada ja laiali saata noodid , korraldada majutuse ning muu vajaliku. Kuna Jannsen vajas arvukate tehniliste küsimuste lahendamisel saksa seltskonna toetust, siis oli kogu ettevõtmise tonaalsus leplik , väheste kriitikute meelest isegi saksasõbralik. Näiteks oli Jannsen taktikalistel kaalutlustel loovutanud peo üldjuhi koha Tartu Maarja kiriku pastorile Adalbert Hugo Willigerodele. Kriitikute hulka kuulusid muuseas Köler ja Jakobson, kellele ei meeldinud koostöö sakslastega ega seegi, et pidu oli pühendatud priikslaskmise aastapäevale. Nende arvates oli eestlaste olukord veel nii raske, et pidutsemiseks polnud põhjust.
Pidu toimus kavandatud ajal ja ületas nii osaliste arvukuse kui sujumise poolest ka korraldajate endi ootused. Kohale tuli 46 koori 800 lauljaga ja 4 puhkpilliorkestrit, pealtvaatajaid ligi 15 000. Lisaks saksa autorite töödele olid kavas ka mõned noore eesti helilooja Aleksander Kunileid-Saebelmanni isamaalised laulud Lydia Koidula sõnadele (“Mu isamaa on minu arm” ja “Sind surmani”), mis äratasid üldist vaimustust. Tähelepanu äratas ka Jakob Hurda programmiline peokõne, milles Hurt rõhutas kolme põhiteesi: eestlased peavad rohkem tähelepanu pöörama vaimuharimisele, jääma ka kõrgemasse seisusse jõudes ikka eestlasteks ja rajama endale vähemalt ühe parema kooli. Viimane oli muidugi vihje kavandatavale Aleksandrikoolile.
Laulupidu kujunes suureks üksteiseleidmiseks. Kokku said sajad rahvuslikult meelestatud inimesed kogu maalt, need kokkusaamised vaimustasid ja rõõmustasid, ning koju sõites kandsid laulupeolised Tartus kogetud vaimustuse laiali üle Eesti.

Seltside asutamise aastad

1870. aastal hakkas “Vanemuisele” ja Tallinnas asustatud “Estoniale” ridamisi olulisi seltse lisanduma. Kõigepealt sai asustamise loa Tartu Eesti Põllumeeste Selts, mille loomist oli eest vedanud väsimatu postipapa Jannsen, kes ka seitsi esimeseks esimeheks valiti. Lühikese vahega järgnesid Pärnu ja Viljandi Põllumeeste Selts. Mõne aasta jooksul läks kõigi nende juhtimine aga C. R. Jakobsoni ja tema pooldajate kätte. Jakobson tuli Peterburist Eestisse tagasi ja hakkas tõepoolest põllumeheks, asudes Kurgjale esinduslikku suurtalu rajama (tõsi, suurte võlgade hinnaga) ja avaldades rea põllumajanduslikke kirjutisi, milles ta muu hulgas propageeris piimakarjandust. Kuid Jakobson polnud siiski ärkamisajale tüüpiline talumees , kes teeb poliitikat – tema oli poliitik , kes pidas talu.
Ärkamisaegsed eesti põllumeesteseltsid polnud aga kaugeltki pelgad põllumajandusühendused. Näiteks Jannsen ei olnud kaugeltki tegevpõllumees, kuid see ei takistanud teda vastavat seltsi asutamast ja juhtimast. Mitmekülgsete isiksuste esilekerkimine ongi mistahes ärkamis – või koiduajastule iseloomulik.
1870. aastal pandi alus veel ühele olulisele seltsile. Väike grupp eesti soost üliõpilasi (teiste hulgas hilisem koolimees Hugo Treffner) otsustas kord nädalas koos käia, “Kalevipoega” uurida ja selle üle mõtteid vahetada. Osalema kutsuti veel Tartu tähtsamad eesti tegelased – Hurt, Jannsen ja Wilhelm Eisenschmidt. Selle sõpruskonna “Kalevipoja”-õhtutest sai alguse Eesti Üliõpilaste Seltsi kujunemise pikk protsess. See selts andis aastate jooksul Eestile terve hulga silmapaistvaid rahvuslikke tegelasi ja sini-must-valge lipu. EÜSi põhieesmärgiks oli oma liikmeskonna harimine ja kõlbeline kasvatamine, mitte poliitika.
Hariduse edendamiseks laiema rahva hulgas loodi teine organisatsioon – Eesti Kirjameeste Selts ( EKmS ), mis alustas tegevust 1872. aastal. EKmS seadis eesmärgiks rahvavalgususliku, teadusliku ja õppekirjanduse väljaandmise, eesti keele ja kirjanduse arendamise ning rahvaluule ja etnograafiliste esemete kogumise. Seltsi esimeseks esimeheks valiti Jakob Hurt. EKmS pooldas algusest peale uut kirjaviisi, toimetas trükki hulgaliselt raamatuid ja oli foorumiks, kus arutati läbi paljud rahva arengu seisukohalt olulised küsimused.

Unistus Aleksandrikoolist

1870. aastal sai ka Aleksandrikool endale nn. peakomitee näol organisatsiooni. Sellegi etteotsa valiti Hurt, kes oli tõusnud kogu rahvusliku liikumise tähtsaimaks tegelaseks. Aleksandrikooli peakomitee koos varsti lisanduva abikomiteede võrguga muutus aga rahvusliku liikumise tähtsaimaks ja keskseimaks organisatsiooniks. Peakomitee ja abikomiteede iga- aastasi suurkoosolekuid, mis toimusid tavaliselt Tartus, hakati koosseisu esinduslikkuse ja arutelude tähtsuse tõttu nimetama koguni “esimeseks Eesti parlamendiks”.
Peakomiteesse kuulus kogu rahvusliku liikumise tollane eliit – peale president Hurda veel Jannsen, Jakobson, Kreutzwald, Köler ja paljud teised nimekad isikud. Rahakogumise luba oli saadud juba 1869. aastal, kuid murranguliseks kujunes 1872. aasta, mil moodustati tervelt 54 Aleksandrikooli abikomiteed. Abikomiteed olid rahvusliku liikumise kohalikeks keskusteks. Neisse koondusid ärksamad tegelased, kes organiseerisid annetuste kogumist ja korraldasid selleks mitmesuguseid üritusi, nagu näitusemüügid, kontserdid, teatrietendused, pidu- ja kõneõhtud. See tegevus mõjus nagu laulupidu – viis inimesi kokku ja liitis neid ühise eesmärgi nimel. Kuigi abikomiteed olid ametlikult loodud vaid raha korjamise eesmärgil, võib nad siiski arvata seltside kilda. Just Aleksandrikooli abikomiteedega jõudis seltsiliikumine ka väiksematesse maakohtadesse.
Kooli käimapanekuks vajalik summa oli suur ja selle kokkusaamine võttis aega. Probleeme tekkis ka baltisakslaste järjest tugevnev vastuseis.

Esimesed pinged

Veel 1870. aastal lehvis tähtsamate tegelaste ümber üksmeele ja isegi sõpruse vaim. Suur osa neist tähtsamaist tegelasist mahtus seejuures ära ühteainsasse postipapa Jannseni poolt üüritud plaanvankrisse, millega Tartust Viljandimaale tähtsat rahvuslikku konverentsi pidama sõideti.
Paraku sulges Jannsen juba järgmise aasta algul “Eesti Postimehe” veerud Jakobsoni ees, sest viimane oli baltisakslastele oma teravate kirjutistega lausa talumatuks muutunud. Rüütelkonnad ähvardasid Jannsenit väga suurte pahandustega, süüdistades teda rahva ülesässitamises. Nähes ette, et Jakobsoni kõrvaldamine “Eesti Postimehe” kaastööliste hulgast ja lehe üldise suuna muutmine toob kaasa lugejate arvu languse, pakkusid rüütelkonnad Jannsenile saladuskatte all n.-ö. Kompensatsiooniks 2000 rubla aastas. Mitme tule vahele jäänud Jannsen andiski järele.
Enam- vähem üheaegselt Jakobsoni kõrvalelükkamisega kutsus Jannsen Hurda oma ajalehe lisalehte toimetama . Hurda ajakirjanduslik andekus jäi Jannseni ja Jakobsoni omale ilmselt alla, kuna tema stiil kippus olema kuivavõitu. Kuid ometigi sai ta maha tähelepanuväärse teoga, avaldades lisalehes järjejutuna esimese eestikeelse Eesti ajaloo pealkirjaga “Mõni pilt isamaa sündinud asjust”. Hurdal tekkisid rüütelkondade mõju alla sattunud Jannseniga vastuolud ja olles pool aastat lisalehte toimetanud, Hurt lahkus sellest ametist.
Sellega olid nii Hurt kui Jakobson Jannseniga tülis, kusjuures ka nende omavahelised suhted ei olnud päriselt pilvitud. Seni gümnaasiumiõpetajana töötanud Hurt tõusis pärast “Eesti Postimehe” juurest lahkumist Otepää kihelkonna pastoriks. Jakobson aga vaenas kõiki vaimulikke ja hoiatas eraviisiliselt oma sõpru, et nad “neid pappe” (sealhulgas Hurta) liialt ei usaldaks.

“Sakala” ja nn. suurlõhe

1878. aastal sai Carl Robert Jakobson lõpuks kätte kauaoodatud loa oma ajalehe, “Sakala” käimapanekuks. Seda tervitasid enam- vähem kõik rahvusliku liikumise tegelased, kaasa arvatud Jakob Hurt, kes Otepääl isiklikult uuele ajalehele tellimusi kogus. “Sakala” esimene number ilmus 1878. aasta septembris ja teatas oma esiküljel, et tegemist on “poliitika, kirjanduse ja põllutöö ajalehega”. See oli esimene kord, kus eesti rahvuslik liikumine ennast avalikult ja ühemõtteliselt poliitikaks kuulutas.
“Sakala” tõi uut elevust. Järgnevail aastail asutati ka rida uusi eesti seltse (teiste hulgas esimene kasumit taotlev – laevaselts “ Linda ”), peeti kahe aastaga maha kaks üldlaulupidu (üks Tartus ja teine Tallinnas) ning rahakogumine Aleksandrikooli heaks võttis sisse uue hoo.
Ilmumahakkamisel oli “Sakalal” 2300 tellijat, mõne aasta jooksul tõusis lehe trükiarv juba 6000ni. “Sakala” ületas oma teravuse poolest tunduvalt poliitiliselt üsna vaoshoituks muutunud “Eesti Postimehe”, mille lugejaskond hakkas vähenema. Lisaks tabas Jannsenit 1880. aastal halvatus, mis ta töövõimetuks muutis, ja tal polnud enam abiks ka tütar Lydiat, kes oli abiellunud ja Kroonlinna kolinud.
“Sakalat” iseloomustas võitlev mõisnike- ja kirikuvastane hoiak. Juba mõnekuulise ilmumisaja järel oli Jakobsonil oma teravate väljenduste eest kaelas rida kohtuasju ja leht isegi suleti pooleks aastaks, kuid jätkas seejärel endises toonis. Lugejaskonna enamusele meeldis eriti Jakobsoni vastuhakk mõisnike ülemvõimule.
Ka Jakobsoni kirikuvastasus tabas märki, sest valdavalt baltisakslastest pastoritel polnud talurahvaga kuigi lähedast sidet ja paljud neist olid rahvusliku liikumise suhtes avalikult vaenulikud. Teisest küljest oli just viimasel ajal ametisse astunud mitu eesti soost pastorit, nagu Hurt või Andreas Kurrikoff (kelle korteris oli näiteks toimunud esimene “Kalevipoja”-õhtu), kes oma saksa ametivendadega rasket n.-ö. Positsioonisõda pidasid ja kes nüüd otsekui kahe tule vahele jäid. Hurt mõistis lõpuks õigesti, et Jakobson ei ründa mitte ainult kitsarinnalisi saksa kirikuõpetajaid, vaid kirikut ja lõpuks koguni usku kui sellist. See aga ei olnud karge kristliku kasvatuse saanud Hurdale enam vastuvõetav.
Niisiis kirjutas Hurt Jakobsonile avaliku kirja, milles ta Jakobsoni süüdistas kiriku ja usu pilkamises ning mahalõhkumises. Jakobson nägi selles vaid oma “seisuse kasu” ülemaks seadmist rahva kasust, mis oli Hurda suhtes ebaõiglane. Hurda vahekord saksa pastoritega oli just õige teravaks muutunud. Sõnast sündis sõna ja rahvusliku liikumise suurlõhe oligi teoks saanud.

Suurlõhe

Tekkis kaks leeri. Ühele poolele jäi Jakobson oma poolehoidjatega, teisele Hurt enda omadega. Jakobson seadis esikohale majanduslikud ja sotsiaalsed nõudmised ning lootis oma mõisnikevastases võitluses abi Venemaalt, Hurt luges tähtsamaks haridus- ja kultuuriküsimusi ning suhtus Vene keskvalitsuselt abiotsimisse ettevaatlikult. Hurda ja Jakobsoni tüli sundis inimesi mõtlema ja arutlema . Ka võib öelda, et erinevate “parteide” teke oli loomulik ja isegi vältimatu. Ükski ennast teostav rahvas ei saa olla lõpmatuseni üksmeelne. Niipea, kui on saavutatud esimest edu, tekib vaidlus, millist rada mööda jätkata. Just sellisesse seisu oligi jõudnud eestlaste rahvuslik liikumine 1880ndate aastate aluseks.
Hurda ja Jakobsoni isiklikud suhted jäid siiski enam-vähem korrektseks ja Hurt jätkas Otepääl isegi “Sakala” tellimuste vahendamist. 1880. aastal siirdus Hurt Peterburi eesti koguduse õpetajaks. Ta jäi küll Eesti Kirjameeste Seltsi ja Aleksandrikooli peakomitee juhiks, kuid keskseimaks kujuks oli vaieldamatult tõusnud Jakobson. 1881. aastal tagandas Jakobson koos oma poolehoidjatega Hurda EKmS- i presidendi kohalt. Jakobsoni leeri võiduks võib pidada ka “Sakala” nõudmisi kokku võtva pikema märgukirja esitamist uuele keisrile Aleksander III-le eesti seltside ühissaatkonna poolt.
Ent siis jäi 40-aastane Jakobson kopsupõletikku ja suri ootamatult 1882. aastal. Kogu eesti rahvas leinas, baltisakslased ei suutnud oma kahjurõõmu varjata.
Paraku ei toonud Jakobsoni surm lepitust ja tülid jätkusid. Aleksandrikooli peakomitees teravnes Hurda vahekord Johann Köleriga. Köler soovis Aleksandrikooli jaoks kogutud rahast suure summa laenu võtta, et tasuda Krimmi eesti ümberasujate tarvis ostetud Kuntaugani mõisa eest. Sellele oli Hurt loomulikult vastu. 1883. aastal võeti Hurt Köleri ja tema toetajate eestvõttel Aleksandrikooli peakomitee esimehe kohalt maha. Kartes rahade kaotsiminekut, kandis Hurt omavahelised tülid ametivõimude ette. Ametivõimud nägid selles aga vaid teretulnud ettekäänet sekkumiseks: Aleksandrikooli peakomitee suleti, samuti abikomiteed, ja kogu ettevõtmine allutati Liivimaa kubernerile.
Sellega oli eesti rahvuslik liikumine sattunud tõsisesse kriisi, mida komplitseeris algav venestuspoliitika.
33.ptk
Venestusaeg

Venestamise ettevalmistused

Keiser Aleksander II, kelle valitsusaastatesse jäi ärkamisaeg, oli mõõdukalt liberaalse mõtteviisi esindaja. Paraku hukkus ta 1881. a vene revolutsionääride pandud pommi läbi ning troonile tõusis tagurlik ja šovinistlik Aleksander III.
Järgnevate aastate jooksul võttis valitsus kursi impeeriumi äärealade venestamisele. Balti kubermangudele tähendas see rünnakut eeskätt Balti erikorraga nign saksa keele ja kultuuri vastu,kuid ühtlasi sattusid löögi alla eestlased ja lätlased oma vasttärganud rahvuslike taotlustega.
Peterburist saadeti kohale senator Nikolai Manassein olukorda uurima . Manasseini revisjoni käigus esitasid talle oma kaebusi nii baltisakslased, eestased ja lätlased. Valitsus võttis kõik kaebused vastu ja kasutas neid venestusreformide läbiviimiseks.
Kaebustest nähtus,et Balti kubermangudes valitseb baltisakslaste täielik ülemvõim. Samuti nähtus, et Peterburi võib kindel olla: selle võimu kõigutamisel pole baltisakslastel eestaste ja lätlaste poolt kaastundmist ega tuge oodata.

Reformid

Venestamise läbiviimiseks saadeti 1885. a Baltimaile uued kubernerid: Riiga kindral Mihhail Zinovjen ja Tallinnasse vürst Sergei Sahhovskoi. Sahhovski ei varjanud oma eesmärki, milleks oli,et eesti emad äiutaksid oma lapsi magama venekeelsete hällilaulude saatel.
Esimeseks tähtsamaks reformiks oli koolireform. Kõik koolid allutati Venemaa haridusministeeriumile ja alates 1887.aastast tuli talurahvakoolides alatest 3 kl lapsi õpetada vene keeles(v.a usuõpetuse tundides); peagi muudeti õpetus venekeelseks juba algusest peale. Lapsed ei tohtinud kõneleda emakeeles ka omavahel ja vahetundides. Keelu vastu eksijaid karistati ja mõnitati. Koolireformi tagajäreks oli,et kirjaoskuse tase hakkas langema. Lisaks vallandati suur osa ärkamisaega kandnud koolimeistreist.
1888.a Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas venekeelne linnakool.
1886 .a tehti vene keel asjaajamiskeeleks kõigis valla-ja linnavalitsustes. Linnu valitsesid sakslased läksid üle teisele keelele. 90% senistest asjatundlikest vallavanematest pidi riigikeele oskamatuse tõttu kohalt lahkuma. Valdade arv langes 1000-lt 400-le. Vald vabanes lõplikult mõisa alluvusest.
Põhjalikult korraldati ümber kohtusüsteem ja ühtlustati see Venemaa omaga . Võidule pääses kodanike formaalõigusliku võrduse põhimõte, kohtute juurde loodi kinnistusjaoskonnad. Kohtupidamine viidi üle vene keeled, v.a vallakohtutes.
1892.a kehtestati uus linnaseadus, mis vähendas tunduvalt hääleõiguslike linnakodanike hulka.
Soodustati õigeusu levikut. Vürst Sahhovskoi eestvõttel rajati Virumaale Kuremäe nunnaklooster. Eriti silmatorkav oli Aleksander Nevski katerdraali püstitamine Toompeale.
Tartu kuulutati põliseks vene linnaks ja nim ümber Jurjeviks, ülikool Jurjevi keiserlikuks ülikooliks, mis viidi üle ka vene keelde.

Rahvusliku liikumise allakäik

Tegutsema oli jäänud org nagu Eesti Kirjameeste Selts. Kuid ajapikku Selts jäis alla, järk-järgult lahkusid selle ridadest kõik kandvamad jõud, kuni selts 1893.a suleti.
Langusperioodil EkmS-s teatavat rolli mänginud Hugo Treffner oma järjekindlusetusega rahvajuhiks ei sobinud kuidd tema 1884 a tööd alustanud poeglaste erakool , hiljem gümnaasium on eesti kultuurilukku jälje jätnud.
Venestusaegse eesti avaliku elu keskseimaks kujuks tõusis mõneks ajaks Ado Grenzstein , kelle ajaleht “ Olevik ” oli hästi toimetatud ja leidis rohkelt lugejaid. 1890.a asus ta venestamist õigustama.

Vastupanuvaim säilib

Grenzstein kuulutas oma lehes,et eestaste loomulikuks tulevikuks on venelaste sisse ärasulamine, ja pidas rahvuslikku ärkamisaega eksituseks. Tasapisi hakkas jõudu koguma Karl August Hermanni toimetatud “Postimees”.
Oma eneseleidmist ja tugevnemist jätkas Eesti Üliõpilaste Selts, mis 1884. a pühitses Otepääl poolsalaja ära oma lipu – sini-must-valge.
1888.a algatas Peterburis elav Jakob Hurt suure rahvaluule e vanavara kogumise. Hurda üleskutse muutis luule kogumise massiliseks. Tulemuseks olid meie hindamatud rahvaluulekogud ja kõrgelt arenenud rahvusteadused.
Tuegevnes ja tihenes ka seltsiliikumine.
Venestamine ei lõppenud 1890ndate aastatega, vaid kestis kuni Vene võimu lõpuni.
34.-35.ptk
Eesti jõuab XX sajandisse
Maamajandus
Kiire areng jätkus ajutisest tagasilöökidest hoolimata ka 20.saj alguskümneteil.
Talude päriseksostmine jätkus, nii et Vene võimu lõpuaastaiks oli päriseks ostetud juba 4/5 talumaast. Tõsi, enamasti võlgu, kuid võlg ei takistanud vastsetel taluomanikel ennast pärisperemeestena tundmast ning vastavalt käitumast. Umber kujunesid ka mõisad. Teolistest ilmajäämine sundis mõisnike üle minema palgalisele tööjõule ja oma majandamist muulgi viisil kaasajastamast, mille tagajärjel paljudest mõisadest kujunesid igati eesrindlikud majandid, kus rakendati uudset tehnikat ja katsetati uusi põllukultuure. Edumeelne mõsnik oli ntks Sangaste krahvi Friedrich von Berg . Tema aretas kuulsa Sangaste rukki.
Põllumajanduses hakati senisest rohkem rõhku panama piimakarjale, endiselt oli tulus linakasvatus. Maaharimise ja loomakasvatuse tõusul oli paraku ka varjukülg : maatameeste (sulased, moonakad , saunikud) soov omaenda maalapi järele tugevnes ja sellele vastavalt suurenes nende rahulolematus olukorraga. Paratamatult kukus nii välja, et maapuuduses oli süüdi suurmaaomandi st. mõisad, kelle valduses oli peaaegu pool haritavast maast.vastuolusid tekkis, siis kui taheti maad kõigi vahel võrdselt ära jagada.
Linnad, tööstus ja kaubandus
Linnad kasvasid kiiresti. Esimese maailmasõja eelõhtuks oli lanlaste koguarv jõudnud juba veerandi miljonini, neist elas Tallinnas üle 100 000, Tartus umbes poole vähem. Ulatuslikult laienes Narvas asuv Kreenholmi Manufaktuur, mis kujunes Eesti suurimaks ettevõtteks. Tallinnasse rajati rida nimekaid tehaseid : “Volta”, “Dvigatel” ja Franz Krulli tehas. Lisaks neile kerkis Esimese maailmasõja eel Tallinnasse mitu suurt sõjalaevatehast. Pärnus alustas tööd kogu Venemaa suurim tselluloosivabrik “ Waldhof ” , Kunda tsemenditehasest hakkas tulema kvaliteetset tsementi .
Need ja mitmed teisedki suurettevõtted olid osaks kogu Venemaa majandussüsteemist. Tooraine ja suures osas ka tööjõud tulid Eestisse impeeriumi muudest piirkondadest, toodang läks kas tagasi Venemaale või piiri taha. Tähtsamates tööstuskeskustes – Tallinnas ja Narvas – suurenes Vene tööliste osakaal. Suurenes linnades eestlaste osakaal ja sööstuse areng tuli sel või teasel moel kasuks kogu Eestile.
Arenas ka kaubandus, eriti sisekaubandus, milles peegeldub maarahva ostujõu kasv. Ostujõu kasvuga kaasnes mitmete linnaesemete kogunemine talutubades, nagu näiteks pommidega kell või petrooleumilamp. Odav vabrikurõivas tõrjus välja rahvarõiva, mille kandmise komme pidas kauem vastu vaid Setumaal, Mulgimaal ja saartel.
Nii põllumajandusele, tööstusele kui kaubandusele mõjus elustavalt jätkuv raudteede ehitamine. 1870.aastal rajatud Peterburi-Tallinna raudtee oli Tallinnast hoobilt taas tähtsa sadamalinna teinud. Kuid raudteevõrk mähkis järk-järgult endasse ka ülejäänud Eesti: 1876.aastal jõudsid rööpad Tartusse, 1887.aastal Valka, 1897 .aastal Pärnusse ja 1900.aastal Viljandisse.
Raudtee ei suurendanud oluliselt mitte ainult kaupade ja toorme, vaid ka inimeste liikuvust. Suurem liikuvus tähendab suhtlemise tihenemist ning see omakorda kiirendab ühiskonna kultuurilist arengut – peale asjade hakkavad kiiremini levima ka ideed ja arvamused. Niisiis kujunesid eesti rahvast laulupidude kõrval ka raudteed .
Tartu renessanss
Venestamine oli alanud 1880ndate keskpaiku ja juma kümne aastaga oli tema kampaanialik hoog tunduvalt raugenenud. Koolid olid endiselt venekeelsed , tartu oli endiselt Jurjev ja Ado Grenzstein kuulutas “ Olevikus ” eesti rahva kadumist, kuid ometigi olid selles pealtnäha üsna troostitus olukorras peidus uue edasimineku alged.
1896. aastal pani Karl August Hermann maha “Postimehe” toimetaja ameti. Tartu rahvusmeelse seltskonna liidrid panid raha kokku, ostsid lehe ära ja kutsusid selle uueks toimetajaks noore juristi , Viljandimaalt pärit Jaan Tõnissoni, kes Eesti Üliõpilaste Seltsi esimehena ja ka ajakirjanikuna oli endale nime teinud kui patrioot.
Tõnisson asus tegevusse ajal, kui termin “eesti separatism ” oli juba sündinud ja kuberner Šahhovskoi selles kätketud ohte taibanud. Sellegipoolest õnnestus Tõnissonil lubatu ja lubamatu piiril balansseerides asuda õhutama motet, et ka väike rahvas, kellel pealegi on võimalus saada suureks kui mitte arvu, siis vähemalt vaimu läbi. Tema eestvõttel rajati 1902 . a esimene eestlaste krediidiasutus – Eesti Laenu ja Hoiuühisus.
Tartest lähtuvat uue lootuse puhangut on hakatud nimetama “Tartu renessansiks”. Selle säravaimaks ilminguks oli Tõnissoni ajakirjanduslik duell Grenzsteiniga väikerahvaste saatuse küsimuses, kus Tõnisson väikerahvaste eluõigust kaitses ja Grenzstein seda mõttetuseks pidas. Grenzstein, tundes, et hakkab alla jääma, üritas salakaebuste abil Tõnissoni ja tema lehte kõrvaldada, kuid see ei õnnestunud. 1901.a andis G alla.
Pats ja pragmaatiline suund
Kui Tõnisson rõhutas rahvuse kultuurilist edenemist, siis Tallinnas kujunenud ringkond , mis koondus 1901.a asutatud päevalehe “ Teataja ” umber, hakkas üha kõvamalt kõnelema rahvuse majanduslikust edenemisest. “Teataja” toimetajaks oli noor advokaat , Pärnumaalt opärit Konstantin Päts. Tema kaastööliste hulka kuulusid Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare ning advokaat Jaan Teemant .
Pätsi eluvaade oli Tõnissoni omast pragmaatilisem. Temagi oli rahvuslane, kuid uskus, et rahvast ei saa üles ehitada ainuüksi kultuurile ja aadetele., vaid selleks on eetlastel vaja saavutada majanduslik võim. Päts pidas tärkavaid klassivastuolusid tähtsaks.
Pats oli loomult poliitik ega kõhelnud liitumast venelastega, et esmakordselt Tallinna linna jaloos kukutada raekojas sakslaste võim. See läkski korda 1904 .a, kui linnavolikogu valimised andsid ülekaalu eesti-vene blokile. Pats sai abilinnapeaks ja baltisakslaste jahmatus oli suur. Peagi asus ka linnapea toolile eestlane, Voldemar Lender.
Sotsiaaldemokraatia levik
20.saj alguseks oli Eesti kanda kinnitanud ka sotsiaaldemokraatlik mote. Seda olid levitanud mitmed sotsialistid , kuid eriti Tartu üliõpilased.
Kõigis Eesti suuremates linnades loodi Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) põrandaalused rakukesed.
1903.a hakkas Tartus ilmuma pahempoolse suunitlusega ajaleht “Uudised”, milles võib lugeda eesti sotsiaaldemokraatia isaks peetakse tollast juhtivat marksisti Mihkel Martnat. “Uudistele” tegi kaastööd ka Eduard Vilde, nimekaks sotsialistiks kujunes ka Karl Ast.
Eesti sotsiaaldemokraatide ülukorda raskendas tõsiasi, et nende Venemaa mõttekaaslased suhtusid väikerahvaste iseseisvustaotlustesse reeglina eitavalt, nähes neid kodanluse salasepitsusi tööliste vääramiseks õigelt, internatsionaalse solidaarsuse teelt. Samas ei olnud eesti sotsiaaldemok erimeelsusi VSDTP nende seisukohtade osas.
Punased aastad
20.saj algusaastatel tabas Venemaa majandust kriis, mis mõjutas ka Eestit. Varakapitalistlik, tänapäeva mõistes vägagi jõhker eluja töökeskkond osutus talumatuks ka tolleaegsetele töölistele. Hakati nõudma lühemat tööpäeva, töötingimuste parandamist ja palgalisa.
Lisaks andis impeerium ise märku oma nõrkustest, saades kuulsusetult luau Vene-Jaapani sõjas, kus osales ka palju eestlasi. Kõige dramaatilisemaks avalduseks oli 9.jaanuaril 1905.a Peterburis toimunud nn. Verine pühapäev, kus sõdurid avasid tule rahumeelse demonstratsiooni pihta, mis pühapiltide all ja vaimulikke laule lauldes oli teel “isakese tsaari” poole.
Eestis kujunes 1905.a peaaegu pidevaks streikide jadaks . Peeti sadu rahvakoosolekuid, kus järjest radikaalsemaid nõudmisi esitati ja toimus kokkupõrkeid politseide ning sõduritega. Seda kasutasid ära ajalehe toimetused.
“Uuudiste” programm oli kõige radikaalsem.
“Teataja” taotles otsustavat maareformi ja rahvaesinduse kokkukutsumist
“Postimees” oli vaoshoitum, astus teravalt välja vägivallatsemise vastu ja hoiatas Vene revolutsiooni keerisesse sööstmise eest. “P” taotles üldist valimisõigust ja eesti keele kasutusala laiendamist.
16.okt avas sõjavägi tule Uuele turule kogunenud meeleavaldajate pihta. Tagajärjeks oli veresaun :ligi sada tapetut ja mitusada haavatut.
Järgmisel päeval, 17.okt avaldati peterburis keisri manifest, millega ta oma alamatele lubas kodanikuvabadusi ja rahvaesindust.
Manifestis lubatud õigusi ära kasutades moodustas Jaan Tõnisson juba olemasoleva baltisaksa partei kõrvale ka esimese eesti erakonna – Eesti Rahvameelse Eduerakonna.
Novembris kutsuti Tõnissoni algatusel Tartusse kokku üle-eestiline rahvaasemike kngress, et otsida vastuseid programmilistes küsimustes. Kokku tuli palju esindajaid ja need esindajad jagunesid omakorda kaheks – “Postimehe” ja “Teataja” suuna toetajad.
Congress läks aga lõhki. Tõnissoni pooldajad jäid nn vähemusse ja pidasid oma koosoleku Bürgermusse saalis. Ülejäänud kogunesid ülikooli aulasse, ning pidasid Jaan Teemanti , M. Martna ja H.Pöögelmanni juhtimisel maha nn. Aulakoosoleku, millel nõuti Vene Asutava Kogu kokkukutsumist, isevalitsuse kukutamist ja vabariigi loomist. Maa kuulutati rahva omandiks, mõisad pidi võõrandama ja ühismajandeiks muudetama. Bürgermusse saali otsused olid tagasihoidllikumad. Nõuti konstitutsioonilist monarhiat ja üleriigilise rahvaesinduse kokkukutsumist ning tauniti vägivalda.
Algasid vahistamised, tagaselja surma mõistetud Päts ja Teemant põgenesid Šveitsi.
Tallinnast saabunud tööliste toetusel algas mõisade põletamine. Kokku rüüstati ja hävitati Eestis, peamiselt eestimaa kubermangus u 120 mõisa. Kuulsaks sai laul “Mõisad põlevad, saksad surevad..”
Nüüd alustasid tegevust karistussalgad, keda sagely juhtisid baltisaksa mõisnikud. Kehtestati verine terror .
Revolutsioon ei lõppenud siiski päevapealt.1906.a valiti I Riigituuma, kuhu pääses ka Tõnisson. Peagi saadeti esimene duuma laiali, Tõnisson kirj alla seda taunivale nn. Viiburi üleskutsele ja pandi mõneks ajkas vangi.
1905.a olid eestlased sasnud aimu , mida kujutab endast pahempoolne ideoloogia nii teooria kui praktikas, näinud ehedat reaktsiooni ja mõisnikke karistussalkade eesotsas, asustanud oma esimese erakonna, teinud läbi esimesed üldvalimised ja saanud esimesed parlamentaarse võitluse kogemused.
Kultuur
19.saj lõpp ja 20.saj algus oli eesti kultuuri erakordselt kiire arengu ja küpsemise aeg. Kui ärkamisaegne kultuuriloome kandis valdavalt asjaarmastajalikku pitserit, piirnedes sagely naivismiga, siis paari-kolme sajandivahetuse kümnendi jooksul saavutati professonaalne tase nii kujutavas kunstis, kirjanduses, teatris, muusikas kui ka arhitektuuris. Eestlased olid kultuurirahvas. 1909. a avas uksed Eesti Rahva Muuseum.
Kirjanduses sai rahvusromantilise ilutsemise aeg läbi. Selle asemel tuli realistlik lähenemisviis, mis täitis iseseisvaid kunstilisi eesmärke. Seda võib pidada päriskirjanduse sünniks. Tähelepanu äratasid E.Vilde esimesed tõsised teosed, samuti A.Kitzbergi näidendid.
1905.a manifesteeris ennast noor ja andekas rühmitus “Noor-Eesti”, mille tähtsamad tegelased olid G.Suits ja F. Tuglas . nooreeestlased püstitasid enda ja kogu ühiskonna ette ülesande saada eurooplasteks, jades sealjuures eestlasteks.
Kujutavas kunstis olid 19.saj lõpukümneil eesti kunstile teed rajanud akademistid, maalija Johann Köler skulptorid A. Weizenberg ning Amandus Adamson. Eestisse jõudis ka juugendstiil, mille ilminguid leiame eriti Raua loomingust. Hilisimpressionistlikus laadis male hakkas looma eesti kunstiloo üks tuntumaid inimesi Konrad Mägi.
Esimene eesti kunstnik, kes oma loomingust ära elatada ennast suutis oli Ants Laikmaa .
19.saj lõpul astus tegevusse ka esimene professionaalsete muusikute põlvkond – Rudolf Tobias , Artur Kapp, Miina Härma jt. Enamasti Peterburi konservatooriumi kasvandikud.
Väga kujukas oli eesti teatri professionaliseerumine, mis toimus 1906.a “Estonia” ja “Vanemuise” muutumisega kutselisteks teatriteks. 1913.a avas uksed “Estonia”. 1911.a alustas tegevust kolmas kutseline teater – Pärnu “Endla”.
Arhitektuuri jõudis sajandivahetuse paiku juugend. Mitu kaunist hoonet projekteerisid Eestisse maailmakuulsad some arhitektid Eliel Saarinen ja Armas Lindgren . Eestlastest arhidekt Georg Hellati projekteeritud Eesti Üliõpilaste Seltsi kaunist hoonet Tartus on aga nimetatud isegi eesti rahvusliku arhitektuuri alguseks.
Kõnealusel ajal pandi alus ka eesti spordile. Algusajastu säravaim nimi oli kahtlemata maadleja Georg Lurich, kes andis innustust paljudele teistele. 1912.a tõi maadleja Martin Klein Eestisse esimese (hõbedase) olümpiamedali.
Väga oluline nihe toimus eesti hariduselus. 1905.a revolutsioon ei suutnud lõpetada vanestamist, kuid eesti keele õiguste laiendamise nõuetel oli siiski nii palju tagajärge, et ehkki riiklik koolisüsteem jäi endiselt venekeelseks, lubati hakata asutama eestikeelseid erakoole. See tõi kaasa arvukate haridusseltside asutamise, mis omakorda hakkasid koole rajama. Võimudele ei meeldinud see tegelikult üldse, kuid kord antud luba siiski ka ei tühistatud. Tulemuseks oli, et Esimese maailmasõja eel suudeti eestikeelsete alama astme koolide võrk praktiliselt taastada. Vähe sellest, 1906. a asutati ka esimene eestikeelne keskkool – Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts tütarlastegümnaasium Tartus (Praegune M.Härma gümn) eestikeelne gümnaasiumikursus eeldas omakeelse oskussõnavara tunduvat arendamist ja ühtlustamist ning lõi eeldused uute eestikeelsete haritlasperede tekkele.

TARTU ÜLIKOOLI SAJAND

Trtu ülikooli oli vaja, sest Aleksander II tahtis jätkata valgustuslikku tegevust, taheti rajada ülikooli Balti riikides. Otsustas Tartu kasuks. Olulised olid ka entusiastid, kes võitlesid selle eest,et ülikool tuleks.
1789.a Prantsuse revoutsioon kandis üle revolutsiooni laine. Tsaari keeld välismaal õppida. Saksakeelne ülikool. Toomkiriku varemetesse rajati TÜ raamatukogu.
Wihelm Struve - astronoom
Hermann Jacobi – elekter
Karl Ernst von Baer – rajab embrüoloogia
Nikolai Pirogov – kirurg , anatoom, rajab ülikirurgia e sõjakirurgia
Nikolai Lunin - vitamiinide olemasolu tõlgendaja
Karl August Senff – kultuuriloo tähtis tegelane
Ferdinand Johann Weidemann – eesti keele sõnastiku rajaja
Parroti vaated: kõik peavad olema vabad ja võrdsed. Ka kriitilised vaated, ühed rügavad tööd teha ja teised naudivad.
Esimesed 25 a ei olnud üliõpilaste seas ühtegi eestlast. Õppejõudusid oli eestastest ainult 5. Kõige rohkem oli sakslasi(85), venelasi.
19.saj lõpuks oli umbes 1800 õpilast. Nende seas poolakas, sakslased, lätlased, rumeenlased.

BALTI SAKSA KULTUUR

19.saj provinsistumine.
Estafiil - inimene, kes tunneb huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Asutavad 1838.a seltsi. Nad püüavad rääkida omavahel eesti keeles. F.R Faehlmann ja Kreutzwald käisid Rakvere kreiskoolis.
Rokokoo - Põltsamaa mõis
Historitsism – Lasila mõis
Romantism – maalikunstis ja kirjanduses

ÄRKAMISAEG JA RAHVUSLIK LIIKUMINE

I Mõisted

Rahvuslik liikumine-rahvusest teaduslikuks saamine.
Rahvuse tunnused: ühine päritolu, keel, kultuur, terrotoorium, ühtekuuluvustunne, identiteet .
Rahvuslik liikumine-rahvuslikult mõtestatud tegevus, mis taotleb rahvusliku enesemääramist, mille kõrgem vorm on omariiklus

II Eelärkamise aeg

*Rahvusliku ülesärkamist mõjutasid sel perioodil Saksa rahvuslikkumine ja estofiilid.
*Estofiilid-asustasid 1839 Eesti Seltsi (Kreutzwald, Faehlmann)
*Tekkis ühtne kirjakeel, laienes koolivõrk ja eestlaste haridusase kasvas
*Kujuneb rahvuslik aktiiv – koolmeistrid, kirikuõpetajad

III Rahvusliku ärkamise algus

Rahvusliku ärkamise algust mõjustasid:
*linnade areng
*talude päriseksostmise alus
*eestikeelne trükisõna plahvatuslik kasv
*rahvusliku liikumise keskused - Viljandimaa
*Peterburis Eesti patriarhide rühm

J.V Jannseni kultuurilooline tähtsus

*Eesti ajakirjanduse looja (1857.a “Perno Postimees”, 1864.a “Eesti Postimees”)
*Laulu-ja mänguseltsi “Vanemuine” looja
*Üks I üldlaulupeo (1869) korraldajaid
*Eesti hümni sõnade autor
*Kodanik-klerikaalse suuna juht rahvusliku ärkamise ajal
*Koidula vaimne suunaja

L.Koidula kultuurilooline tähtsus

*Esimene naine, kes sai kõrgeima hariduse, mis tol ajal Baltimaades võimalik saada oli.
*Ajastu suurluuletaja.
*Isamaalüürika
*Tema luuletused viisistatud
*Eesti esimene naisajakirjanik
*Osales Eesti I üldlaulupeo korraldamises

I Periood

1857 - “Kalevipoja” ilmumine
1857 – J.V Jannseni alustas “Perno Postimehe” väljaandmist
1864 – J.V Jannsen kolis Tartusse ning alustas seal “Eesti postimehe” väljaandmisega
1865 – Laulu- ja mänguseltsi “Vanemuine” loomine
1869 – 18.-20. juuni I eestlaste üldlaulupidu

II Periood

1870 – Aleksandikooli Peakommitee asutamine
1872 – Eesti Kirjameeste Selts (EKS). EKS’I soovitusel võeti vastu uus kirjakeel.
1878 – Carl Robert Jakobson asutas “Sakala”. Algasid tülid Jakobsoni ja Hurda vahel.

III Periood

1880 – J.Hurt siirdus Jaani koguduse piiskopiks
1880 – J.V.Jannsen muutub teovõimetuks insuldi tagajärjel.
1881 – Liberaalsete vaadetega keiser Aleksander II tapmine , keisriks saab Aleksander III
1882 – C.R.Jakobson sureb

Saksameelne suund ärkamisajas

*Suuna liider – J.V. Jannsen
*Pooldas koostööd saksa seltskonnaga
*Eesmärgiks oli vastu seista Venemaa slavofiilsetest ringkondadest lähtuvale venestuspoliitikalt.
*1871.a lõpetas töö Jakobsoniga
*Süüdistus Jannseni vastu eestlaste reetmises vastu sakslastele.

Venemeelne suund ärkamisajas

*Suuna liider – C.R. Jaobson ja Johann Köler
*Eestlaste suurimateks vaenlasteks olid balti parunid ja pastorid , kelle vastu võitlemiseks on parim võimalus toetuda vene liberaalsele ja demokraatlikule seltskonnale

VENESTUSAEG

*Ärkamisaja ja 20.saj ühiskonnaelu
I Peamised põhjused:
*vajadus kaasajastada iganenud halduskorda
*rahvusluse tõus nii venelastel kui muulastel
*Vene riigi jugeolekuhuvid

II Venestumise ettevalmistamine

Saadetakse Vene kubermang komisjoni. See on Nikolai Massein. Ta uurib olukorda, võtab vastu tlp kaebusi mõisnike peale.Balti erikord takistab eestlaste elu, venestamine on päästja. Teeb ettepaneku tsaarile teha reforme.

III Venestusreformid

*Haldusreform e valimisreform. Baltisakslaste asemele pannakse vene kubermangud. Eestimaal E.Sahhovski( Maru valitseja), Liivimaal Z.Zinovjev
1888 – politsei korralduse reform
1889 – kohtu reform. Kohtuprotsess avalikuks, kaotatakse seadusandlikud kohtud. Hakkavad tööle advokaadid.
1889 – valla reform. S.t kui valla tegevuse üle kehtestati tsaari riigi reform. Pannakse ametisse talurahva asjade komisjon
1892 – linnareform. Linna volikogus said valitseda kõik kinnisvaraomanikud. Valmisõiguse said peenemad ametnike pojad.
Rüütelkond ja maapäev tegutses edasi. Kirikul oli suur roll.

IV Kultuuriga seotud reformed

1887 – alg- ja keskkoolis õpetatakse vene keeles (linnas)
1892 – võetakse vastu seadus, et õppida võis vene keeles
Ettevõtmised Venestamise ajal:
*Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti lipp
*J.Hurt üleskutse rahva luule kogumiseks
* Karskusselts Villem Reimars

RAHVUSLUSE TÕUS

3 suunda :
1)Mõõdukad- J.Tõnisson, V.Reiman. Keskus Tartus , “Postimees”
2)Radikaalid- K.Päts, Jaan Teemant. Keskus Tallinnas, “Teataja”
3)Sotsialistid- vasakpoolne poliitiline vool. a)marksistid: M. Kalinin , Fr.E.Leberecht. Keskus Tallinnas, VSDTP organisatsioon (Venemaa Sosiaaldemokraatide Töölispartei) b) sotsiaaldemokraadid -tsentrialistid: Peeter Speek, Mihkel Martna. “Uudised”
1905. a REVOLUTSIOON
Põhjused:
*Demokraatlike vabaduste puudutamine (valimised, sõna-koosolekuvabadus)
*1900-1903.a majanduskriis
*Maa puudus
*Riigi valitsuse passiivsus reformide ettevalmistamisel
*Reformide asemel otsustas Vene võim alustada Vene-Jaapani sõda, et reforme poleks vaja, kuid see ebaõnnestus – sai luau
*Venestamine
Sündmused:
Venemaa
Eesti
09.01.1905 – Rahvademonstratisooni tulistamine Peterburis (Verine pühapäev)
Kevad, suvi 1905 – Suur streigilaine üle tsaari Venemaa
16.okt 1905 – üle Venemaaline streik
16.okt 1905 – Rahvademonstratsiooni tulistamine Tln Uuel turul (95 inimest sai surma, üle 200 haavata )
17.okt 1905 – Nikolai II annab välja manifesti : a)lubati demokraatlike vabadusi(koosolekud) b)lubati valida Venemaal parlament , riigi duuma c)lubati hakata koostama põhiseadust
Tekivad partied : 1) “Uudiste” partei 2)”Postimehe” partei a)Eesti Rahvameelse Eduerakond (J.Tõnisson) b)Eesti Sotsiaaldemokraatde Tööliste ühisus (P.Seegi partei)
12.dets 1905 – algas suur mõisate põletamine. ~160 mõisat põletati, 1 talumees sai surma
Karistussalkade tegutsemine

KULTUUR 19.saj ja 20.saj algul

Üldised suundumused :
*kiire areng ja küpsemine
*saavutati professionaalne tase
*tõusti üheks Euroopa kultuurirahvaks
*avati mitu olulist kultuuriasutust
Kirjandus muutused:
*romantism asendus realismiga
*sündis päriskirjandus
*Eduard Vilde roman “Külmale maale”
*August Kitzbergi näidend “ Libahunt ”
*Juhan Liiv
*Rühmitus – “Noor-Eesti”, Tähtsamad tegelased: Gustav Suits, Friedebert Tuglas, ”Saagem eurooplasteks, jäägem eestlasteks”
* Oskar Luts “Kevade”
*A.H.Tammsaare, M.Under

Kujutav kunst

* maalikunstnik Johann Köler
* skulptor Amandus Adamson, “Russalka”
*skulptor August Weizenberg, “Koit ja Hämarik”
*Uus põlvkond kunstnikke
*õppisid välismaal
*rajasid kodumaal oma ateljeekoole
*suutsid end ära elatada maalimisega
*Konrad Mägiimpressionism, ekspressionism
*Ants Laikmaa ekspressionist
* Kristjan Rand illustreerib “Kalevipoega”

Muusikaelu

*esimene proffesionaalsete muusikute põlvkond
*sümfoonilised ja eesti rahvamuusika ühendamie
* muusika jõuab kodudesse (grammafonid)
* oratoorium “Jeonase lähetamine”
*Uus muusikute põlvkond: Miina Härma, Aleksander Läte, Heino Eller , Mart Saar, Rudolf Tobias(on eesti 50 kr peal)

Teater

*tekivad kutselised teatrid “Vanemuine” ( arhitekt : Armas Lindgren), “Estonia”( arhitekt: Armas Lindgren), “Endla”
*Uued honed “Vanemuisele” 1906 ja “Estoniale” 1913
*”Vanemuise” teatrijuhiks Karl Menning
*”Estonia” staar Paul Pinna
*Harrastustrupid üle kogu maa

Arhitektuur

*Juugendusstiil
*Amende villa
*Rahvuslik stiil
*EÜS hoone

Hariduselu

*Peale 1905.a revolutisooni asutati eestikeelseid erakoole
*1906.a Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasium

Sport

*Georg Lurdich – maadleja
*Martin Klein