Rahvuslik liikumine (0)

Eesti kultuur XVI sajandist tänapäevani
Rahvuslik liikumine
19. sajandil kasvas kogu Euroopas huvi rahvuste ja nende eripärade vastu.
Eesti talurahva eneseteadvus oli tõusmas seoses vabanemisega päris- orjusest
ja suurte muudatustega maa majanduselus 19. saj. keskel. Venestuse pealetung
sundis baltisakslasi senisest rohkem tähelepanu pöörama põlisrahvastele, sooviti
neid germaniseerida. Olles veel alles 19 sajandi alguses talurahvale saksa keel
õpetamise vastu hakati seda ägedalt propageerima. Samas soovis Vene riik
eestlasi oma liitlasteks teha, sakslastest lahti saada ja asendada saksa ülemvõim
vene omaga .
1840-50. aastate talurahvaliikumised põhinesid eesti talurahva naiivsel usul heasse
keisrisse.
1864 - Adam Peterson (talupoeg) ja Johann Köler
( kunstnik Peterburis) alustavad palvekirjade kampaaniat. Sügisel saadeti delegatsioon
Peterburi. Palvekirjas sooviti teoorjuse lõpetamist, kindlaid maa- ja rendihindu,
ihunuhtluse kaotamist, eesti keele tarvitamist kohtutes ja ametiasutustes saksa
keele asemel. Tsaar võttis delegatsiooni viisakalt vastu, saatis nad edasi
Siseministeeriumi, Petersonile anti aasta vanglakaristust.
 Uus vallaseadus
Aleksander II valitsusaja üheks olulisimaks seaduseks eestlaste jaoks oli
uue vallakorralduse kehtestamine 1866 aastal. Selle seadusega
vabanesid nii vallavalitsus , kui vallakohus lõplikult mõisniku kontrolli alt.
Kõik taluperemehed, ka talurentnikud lisaks kümnendik maatameestest
moodustasid valla täiskogu.
Täiskogu valis valla kõrgeimaks võimuks vallavolikogu. Valla eesotsas seis
valla-vanem, kes pidi jälgima, et vallas seadusi täidetakse, v-vanemal oli
õigus määrata rahatrahvi või lühiajalist aresti .
Kubermangu ja maakonna omavalitsusasutused jäid kuni Vene aja lõpuni
rüütelkondade kätte. 
Johann Voldemar Jannsen
(1819 - 1890)
Rahvusliku liikumise algaastate üks kesksemaid kujusid. Õppis kihelkonnakoolis, hiljem kirikuõpetaja juures, sai Vändra kiriku köstriks.
Jannseni esimeseks suuremaks ettevõtmiseks sai ajalehe asuta-mine, loa taotlemine nõudis üle kümne aasta enne kui, 1857 sai Pärnus ilmuma hakata nädalaleht " Perno Postimees ".
Jannseni ideeks oli eesti rahva elu-olu rahumeelne edendamine kehtivate
tingimuste raames, kõik mida saavutada võib peab tulema rahumeelsest
kokkuleppest saksalaste ja valitsusega. J. virgutas eestlasi talusid ostma,
haridust omandama, andis näpu-näiteid põllupidajatele.
Majandusliku raskused sundisid Jannsenit 1864 kolima Tartusse , kus
ta asutas ajalehe "Eesti Postimees". Tartus saavutas Jannsen kiiresti rahvamehe
kuulsuse, osales aktiivselt igal pool.
Jannsenile oli abiks tema tütar Lydia Koidula.
Jannsenite perekonna algatusel loodi 1865 laulu- ja mänguselts " Vanemuine ".
Peale seda eeskuju hakati seltse rajama muudesse linnadesse.
Esimene üldlaulupidu
Seoses läheneva priiuse 50 aastapäevaga hakkas "Vanemuise" selts taotlema
luba üle-eestilise laulupeo korraldamiseks. Kogu ettevalmistuse eest hoolitses
Jannsen. Laulupidude traditsioon pärines saksamaalt, Eestis oli pisemaid
eestlaste laulupidusid korraldatud, ülemaalist polnud veel olnud.
Ettevõtmise vastu oli Köler ja Jakobson , kes pidasid ettevõtmist liialt saksikuks.
18. - 20. juunini 1869 Tartus toimunud esimesel eestlaste üldlaulupeol olid
esinejateks ainult meeskoorid, segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusevastaseks.
Dirigentideks olid nii Jannsen kui Saebelmann -Kunileid. Peeti isamaalisi kõnesid,
esimest korda esines avalikkuse ees Jakob Hurt . Eesti koorilaule oli kavas veel vähe.
Lauldi Kunileiu laule "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani" (sõnad Koidulalt)
aga ka soomlase Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", millele Jannsen oli sõnad
 teinud, hilisem riigihümn.
 
Jakob Hurt
(1839 - 1907)
1870. aastatel jõudis rahvuslik liikumine uuele tasandile, üle kogu maa rajati rahvuslikke seltse ja organisatsioone, üheks välja- paistvamaks juhiks oli Jakob Hurt.
 
Hurda isa oli hernhuutlane, andis pojale range usulise kasvatuse. Hurda haridustee,
kihelkonnakool , kreiskool, Tartus gümnaasium ja Tartu Ülikooli usuteaduskond. Koos
õpingutega hakkas Hurt agaralt osalema rahvuslikus liikumises, huvitus filoloogias ja
rahvaluules. Hurt lõi agaralt kaasa "Vanemuise" seltsi töös, pidas ettekandeid Eesti
ajaloost ja rahvaluulest.1870. pidas Hurt Helmes kõne, kus ütles, et eestlased peavad
saama suureks vaimult. Hurda tegevust takistas oma ajalehe puudumine, talle ei antud
luba, Hurt võttis vastu Jannseni pakkumise asuda "Eesti Postimehe" lisalehe toimetajaks.
Hurt avaldas lehes oma ajalookäsitluse, mis ajas sakslased närvi, nii et ta oli oma
töökohalt sunnitud lahkuma . Tänu sellele sattus Hurt ühte leeri koos ärkamis-aja
radikaalseima tegelase Jakobsoniga, kellega tekkis kohe tihe koostöö ja sõprus.
1872 sai Hurt kirikuõpetaja koha Otepääle, see tugevdas oluliselt tema seisundit,
siitpeale oli Hurt praktiliselt kõigi tähtsamate rahvusliku liikumise ürituste eesotsas.
Aleksandrikooli komiteed
Rahvusliku liikumise