Rahvuslik liikumine (0)

Eesti kultuur XVI sajandist tänapäevani
Rahvuslik liikumine
19. sajandil kasvas kogu Euroopas huvi rahvuste ja nende eripärade vastu.
Eesti talurahva eneseteadvus oli tõusmas seoses vabanemisega päris- orjusest
ja suurte muudatustega maa majanduselus 19. saj. keskel. Venestuse pealetung
sundis baltisakslasi senisest rohkem tähelepanu pöörama põlisrahvastele, sooviti
neid germaniseerida. Olles veel alles 19 sajandi alguses talurahvale saksa keel
õpetamise vastu hakati seda ägedalt propageerima. Samas soovis Vene riik
eestlasi oma liitlasteks teha, sakslastest lahti saada ja asendada saksa ülemvõim
vene omaga .
1840-50. aastate talurahvaliikumised põhinesid eesti talurahva naiivsel usul heasse
keisrisse.
1864 - Adam Peterson (talupoeg) ja Johann Köler
( kunstnik Peterburis) alustavad palvekirjade kampaaniat. Sügisel saadeti delegatsioon
Peterburi. Palvekirjas sooviti teoorjuse lõpetamist, kindlaid maa- ja rendihindu,
ihunuhtluse kaotamist, eesti keele tarvitamist kohtutes ja ametiasutustes saksa
keele asemel. Tsaar võttis delegatsiooni viisakalt vastu, saatis nad edasi
Siseministeeriumi, Petersonile anti aasta vanglakaristust.
 Uus vallaseadus
Aleksander II valitsusaja üheks olulisimaks seaduseks eestlaste jaoks oli
uue vallakorralduse kehtestamine 1866 aastal. Selle seadusega
vabanesid nii vallavalitsus , kui vallakohus lõplikult mõisniku kontrolli alt.
Kõik taluperemehed, ka talurentnikud lisaks kümnendik maatameestest
moodustasid valla täiskogu.
Täiskogu valis valla kõrgeimaks võimuks vallavolikogu. Valla eesotsas seis
valla-vanem, kes pidi jälgima, et vallas seadusi täidetakse, v-vanemal oli
õigus määrata rahatrahvi või lühiajalist aresti .
Kubermangu ja maakonna omavalitsusasutused jäid kuni Vene aja lõpuni
rüütelkondade kätte. 
Johann Voldemar Jannsen
(1819 - 1890)
Rahvusliku liikumise algaastate üks kesksemaid kujusid. Õppis kihelkonnakoolis, hiljem kirikuõpetaja juures, sai Vändra kiriku köstriks.
Jannseni esimeseks suuremaks ettevõtmiseks sai ajalehe asuta-mine, loa taotlemine nõudis üle kümne aasta enne kui, 1857 sai Pärnus ilmuma hakata nädalaleht " Perno Postimees ".
Jannseni ideeks oli eesti rahva elu-olu rahumeelne edendamine kehtivate
tingimuste raames, kõik mida saavutada võib peab tulema rahumeelsest
kokkuleppest saksalaste ja valitsusega. J. virgutas eestlasi talusid ostma,
haridust omandama, andis näpu-näiteid põllupidajatele.
Majandusliku raskused sundisid Jannsenit 1864 kolima Tartusse , kus
ta asutas ajalehe "Eesti Postimees". Tartus saavutas Jannsen kiiresti rahvamehe
kuulsuse, osales aktiivselt igal pool.
Jannsenile oli abiks tema tütar Lydia Koidula.
Jannsenite perekonna algatusel loodi 1865 laulu- ja mänguselts " Vanemuine ".
Peale seda eeskuju hakati seltse rajama muudesse linnadesse.
Esimene üldlaulupidu
Seoses läheneva priiuse 50 aastapäevaga hakkas "Vanemuise" selts taotlema
luba üle-eestilise laulupeo korraldamiseks. Kogu ettevalmistuse eest hoolitses
Jannsen. Laulupidude traditsioon pärines saksamaalt, Eestis oli pisemaid
eestlaste laulupidusid korraldatud, ülemaalist polnud veel olnud.
Ettevõtmise vastu oli Köler ja Jakobson , kes pidasid ettevõtmist liialt saksikuks.
18. - 20. juunini 1869 Tartus toimunud esimesel eestlaste üldlaulupeol olid
esinejateks ainult meeskoorid, segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusevastaseks.
Dirigentideks olid nii Jannsen kui Saebelmann -Kunileid. Peeti isamaalisi kõnesid,
esimest korda esines avalikkuse ees Jakob Hurt . Eesti koorilaule oli kavas veel vähe.
Lauldi Kunileiu laule "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani" (sõnad Koidulalt)
aga ka soomlase Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", millele Jannsen oli sõnad
 teinud, hilisem riigihümn.
 
Jakob Hurt
(1839 - 1907)
1870. aastatel jõudis rahvuslik liikumine uuele tasandile, üle kogu maa rajati rahvuslikke seltse ja organisatsioone, üheks välja- paistvamaks juhiks oli Jakob Hurt.
 
Hurda isa oli hernhuutlane, andis pojale range usulise kasvatuse. Hurda haridustee,
kihelkonnakool , kreiskool, Tartus gümnaasium ja Tartu Ülikooli usuteaduskond. Koos
õpingutega hakkas Hurt agaralt osalema rahvuslikus liikumises, huvitus filoloogias ja
rahvaluules. Hurt lõi agaralt kaasa "Vanemuise" seltsi töös, pidas ettekandeid Eesti
ajaloost ja rahvaluulest.1870. pidas Hurt Helmes kõne, kus ütles, et eestlased peavad
saama suureks vaimult. Hurda tegevust takistas oma ajalehe puudumine, talle ei antud
luba, Hurt võttis vastu Jannseni pakkumise asuda "Eesti Postimehe" lisalehe toimetajaks.
Hurt avaldas lehes oma ajalookäsitluse, mis ajas sakslased närvi, nii et ta oli oma
töökohalt sunnitud lahkuma . Tänu sellele sattus Hurt ühte leeri koos ärkamis-aja
radikaalseima tegelase Jakobsoniga, kellega tekkis kohe tihe koostöö ja sõprus.
1872 sai Hurt kirikuõpetaja koha Otepääle, see tugevdas oluliselt tema seisundit,
siitpeale oli Hurt praktiliselt kõigi tähtsamate rahvusliku liikumise ürituste eesotsas.
Aleksandrikooli komiteed
Rahvusliku liikumise juhtmõtteks sai hariduse väärtustamine. Kuna hariduse väärtust
mõistsid ja hindasid kõik rahv. liik. juhid koondus Eesti Aleksandrikooli mõtte
teokstegemiseks, kogu liikumise ladvik. Valitsuse poolt ei olnud toetust oodata,
kool tuli rahva enese rahaga rajada ja ülal pidada. Vajalikud summad tuli koguda
annetuste teel, loodi peaaegu igasse kihelkonda komitee, raha saamiseks korraldati
näitusi, kontserte, näitemänge, edendades sel moel seltsielu. Liikumise Peakomiteesse
kuulusid kõik tolleaegsed nimekamad ühiskonnategelased, Hurt president .
1874 aastaks oli kogutud nii palju raha, et koolile võidi osta maja Põltsamaa külje alla.
Eesti Kirjameeste Selts
1872 - loodi Eesti kirjameeste Selts, koondamaks kõiki eesti soost haritlasi. Seltsi
põhiülesandeks sai eestikeelse kirjasõna, eriti kooliõpikute väljaandmine. Selts tegeles
 ka eesti rahvaluule ja vanavara kogumisega. Seltsi esimene president oli Hurt,
kes osales aktiivselt seltsi kõigis ettevõtmistes, eriti rahvaluule kogumisel ja valdamisel.
Eesti Kirjameeste Seltsi otsusel mindi 1872 üle uue kirjaviisi kasutamisele,
mis on käibel tänapäevani.
Carl Robert Jakobson
( 1841 - 1882)
Rahvusliku liikumise radikaalsema suuna juht. Isa oli suur Jannseni sõber ja agar seltskonnategelane, aga tänu emale mõjutusetele kasvas Jakobson üles saksa vaimus.
 
 Jakobson lõpetas Cimze seminari, üritas töötada kooliõpetajana Tormas - oli sunnitud
lahkuma tülide tõttu mõisnikega. 1863 jõudis Peterburi, kus sooritas ülemkooliõpetaja
eksamid ning sai suurvürsti tütre koduõpetajaks. Johann Köler tõi Jakobsoni rahvusliku
liikumise juurde, 1865 ilmusid Jakobsoni esimesed kirjad "Eesti Postimehes" -
nõudis kooliolude parandamist, usuõpetusega liialdamise lõpetamist, propageeris karskust.
1868 pidas Jakobson "Vanemuises" kõne valguse-, pimeduse - ja koiduajast.
1870 pöördus Jakobson Eestisse tagasi kindla sooviga hakata põllumeheks, ostis
Kurgja talu, abiellus. Kirjutas põllumajandusküsimustest üle 20mne broüüri, pööras
suurt tähelepanu piimakarjandusele. Oli Pärnu ja Viljandi põllumeeste seltside presidendiks.
"Sakala"
Pika nõudmise peale õnnestus Jakobsonil saada luba oma ajalehe asutamiseks.
1878 aastal hakkas ilmuma "Sakala", sai kiiresti kõige populaarsemaks leheks.
Jakobson arvustas lehes teravalt mõisnike ja kirikuõpetajaid. Jakobson lootis väga
 Vene valitsusele, lootes, et baltisakslaste privileegid tühistatakse ja eestlaste õigused
 taastatakse. Vene valitsus sulges baltisakslaste kaebuste peale hoopis mõneks kuuks
 ajalehe, ka vene liberaalsed ringkonnad ei toetanud Jakobsoni. Jakobsoni poliitika toetus
 eeskätt jõukatele talupoegadele, tekkivale väikekodanlusele ei omistanud ta mingit
tähelepanu. Liigne enesekindlus ja esiletükkivus viisid ta vastuollu seniste mõttekaaslastega.
Suur lõhe
1878 tekkisid Hurda ja Jakobsoni vahel lahkhelid , seoses Jakob. teravate artiklitega
luteri vaimulikkonna vastu, kuhu kuulus ka Hurt. Samas tekkisid Hurda probleemid ka
 sakslastest ametikaaslastega, Hurt läks selle peale Peterburi Jaani kiriku eesti
 koguduse õpetajaks, 1880.
Süvenesid pinged Jannseni ja Jakobsoni vahel, Jakob. süüdistas Jannsenit
vana-meelsuses, esitatud süüdistused müüdavuses ja muud pinged aitasid kaasa
Jannseni halvatusele 1880 aasta lõpus.
Jakobson asus oma pooldajatega üle võtma Hurda poolt juhitud seltse,
1881 valiti Jakobson Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks, seepeale astusid
sealt välja Hurda pooldajad , enamuses haritumad liikmed.
1882 haigestus Jakobson kopsupõletikku ja suri.
Edaspidi tülitsesid omavahel nt. Aleksandrikooli peakomitees Köleri ja Hurda
pooldajad.
Tülid lõppesid Köleri poolehoidjate võiduga, uueks peakomitee presi -dendiks valiti
Köler.
 
Venestusaeg
1881 asus troonile Aleksander III, kes oli tagurlike vaadetega ja rahulolematust riigis
üritas ohjeldada keisri-, isamaa-armastusega, usuga - tõi kaasa venestamislaine ääre-
aladel.
Aleksander III oli esimene, kes Vene valitseja, kes jättis balti aadli privileegid kinnitamata.
Kuna kohalikud sakslased kaebasid, et nad ei suuda rahvuslikku liikumist vaos hoida
saadeti 1882 senaator Manassein revisjoni läbi viima. Revisjon oli mõeldud Balti
erikorra halvustamiseks, lätlastelt ja eestlastelt saadud 50 000 märgukirja baltisakslaste
 laiutamisest kasutati hoopis venestamise toetuseks . Revisjoni tulemusi kasutati
ettekäändena poliitiliste muudatuste läbiviimiseks.
1885 määrati Tallinna kuberneriks Sergei Љ ahhovskoi . Sakslaste asemel määrati
kõikjal ametisse umbkeelsed vene ametnikud, ametiasutuste ametlikuks keeleks sai
vene keel. Paljud rahva poolt valitud vallategelased vallandati puuduliku vene keele
oskuse tõttu, kaotati talurahvakohtud kihelkondades, maakondades seati sisse
talurahvaasjade komissarid.
Hariduse ümberkorraldamine
1887 - sunduslikuks õppekeeleks vene keel, vallakoolides jäi emakeelseks
vaid usuõpetus, kahes esimeses klassis tuli õppida sellises keeles, et kolmandal
saaks üle minna vene keelele. Eesti keelt ei tohtinud õpilased ka omavahelises
suhtlemises tarvitada, puuduliku keeleoskusega õpetajad vallandati. Õppimine
asendus tuupimisega, huvi hariduse vastu vähenes, kirjaoskajate protsent hakkas langema .
1888 - avati Aleksandrikool, venekeelsena.
Vanim Eestis tegutsenud kool - Tallinna toomkool - lõpetas tegevuse.
1893 - vene keelele viidi üle Jurjevi (Tartu) Ülikool, baltisaksa professuur sunniti
lahkuma, uued vene õppejõud olid viletsamad, tase langes.
Hakati propageerima õigeusku, Љahhovskoi oli aktivist oma Eesti kubermangus,
lasi rajada õigeusu kirikuid. Asutas Pühtitsa e. Kuremäe nunnakloostri.
Hoolimata ägedast kihutustööst astus õigeusku ainult 1/5 Põhja-Eesti elanikkonnast.
Laulu- ja mänguseltsid hakkasid etendama sisulagedaid näitemänge
1893 suleti valitsuse korraldusel Eesti Kirjameeste Selts.
Allakäiku/venestamist soodustasid eestlastest venestajad nt. Jakob Kõrv, kes
 asutas venemeelse "Valguse".
Moes olid intriigid, nuhkimine salakaebused.
Venestajate poole läks üle varem rahvuslane olnud Ado Grenzstein .
Tema ajaleht "Olevik" toetas venestuspoliitikat.
 Ainsaks ajaleheks, mis rahvuslikku ärksust toetas, jäi Karl August Hermanni
Tartus ilmuv "Postimees", mis 1891 muutus esimeseks eestikeelseks päevaleheks.
1884 alustas Tartus tööd Hugo Treffneri Eragümnaasium, omas suurt tähtsust eesti
soost haritlaskonna kujunemisel.
NB!! Esimene eestikeelne gümnaasium on 1906 asutatud Tartu Tütarlaste
Gümnaasium.
Rahvuslikku tööd jätkati üle kogu maa loodud karskusseltsides, korraldati kõneõhtuid,
näitemänge ja kontsertteid.
Osaleti agaralt 1888 Jakob Hurda poolt väljakuulutatud eesti rahvaluule kogumisel.
Venestuse vastu võitleva noore põlvkonna etteotsa tõusis Villem Reimann .
Reimann oli Tartu Ülikoolis õppinud usuteadust ja töötas kirikuõpetajana. Pani alguse
eesti ajaloo ja kultuuriloo uurimisele. Temast sai omamoodi ühenduslüli Hurda ja
Tõnissoni vahel.
Suurt tähtsust rahvuslikkuse säilitamisel omas Eesti Üliõpilaste Selts. Neist kujunes
haritud eesti seltskond. 1884 juunis õnnistati Otepää kirikus EÜS-i sini-must-valge lipp .
Petserimaa vene võimu all.
Petseri e. Setumaa oli venelaste võimu all keskajast. Seal polnud Balti erikorda,
kuulusid algusest peale vene õigeusku. Rahvuslikust liikumisest jäi Petserimaa kõrvale,
esimesed seltsid kujunesid alles 20. sajandi alguses. Kooliolud kesised, kirjaoskus madal.
Petserimaal püsis külakogukondlik elukorraldus, talude päriseks-ostmist polnud, rahvas
kehvemal elujärjel.
Kultuuri areng XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul
Eesti traditsioonilisest rahvakultuurist hakkas kujunema professionaalne rahvuslik kultuur.
Haridus
Vallakool oma kolmetalvese õppeajaga muudeti kõigile kohustuslikuks , loodi juurde
palju koole . Seega muutus kirjaoskuskool üldhariduskooliks. Kasutusele võeti seinatahvlid,
gloobused, harmooniumid.
Väga oluline oli Eesti-kesksete õpikute jõudmine koolidesse. Jakobsoni lugemikud jäid
paljudeks aastateks algkooli raudvaraks. Paranes õpetajate üldhariduslik ja kutsealane
ettevalmistus. Kihelkonnakoolide õpetajaid valmistati ette Cimze seminaris Valgas .
Üha rohkem eestlasi püüdis jätkata keskhariduse kättesaamist.
Algsed 3-aastased koolid kujunesid 8-aastasteks. 1880 lisandusid uued koolitüübid -
7-klassilised reaalkoolid ja tütarlastegümnaasiumid.
Haridusele mõjusid halvasti venestusreformid - kohustuslik vene keel, sobimatud õpikud,
tuupimine, umbkeelsed õpetajad. Maal loodi 5-aastased ministeeriumi-koolid.
1890 jätkus hariduse edenemine , esmakordselt saavutati noorte täielik kirjaoskus.
Revolutsioonipäevil kerkis esile emakeelse kooli nõue.
1906 lubati asutada emakeelseid erakoole, tööd alustas Eesti Noorsoo Kasvatuse
Seltsi Tütarlaste Gümnaasium.
1870ndatel loodi esimesed kutsehariduskoolid - tehnikakool, merekool.
Eestis sai kõrgharidust omandada Tartu Ülikoolis, Tartu Veterinaariainstituudis, Mihhail
Rostovtsevi Tartu Eraülikoolis ja Anton Jassinski Tartu Kõrgemal Nais -kursusel.
Oluliselt suurenes eestlastest üliõpilaste osakaal.
Teadus
Peamine teaduskeskus oli Tartu ülikool, seal töötas rida rahvusvahelise mainega teadlasi:
Carl Schmidt - füüsikaline keemia, Aleksander Schmidt - verefüsioloogia uurija,
Baltimaade geoloogia ja arheoloogia asjatundja Grewingk.
Seoses venestusega lahkusid paljud sakslased ning teadustegevuses saabus
mõõnaperiood. Alles peale sajandivahetust kerkisid esile vene rahvusest mainekad
 õppejõud - Vladimir Grabar - rahvusvahelise õiguse spetsialist, Jevgeni Tarle -
Napoleoni uurija.
Eestlasi oli ülikooli õppejõudude seas harva, ainult eesti keele lektori kohtadel töötasid
Hermann ja Veske .
Maailmasõja aastail lisandusid Kõpp - usuteadlane, Paldrok ja Koppel meedikud.
Ülikoolis polnud rahvusteadusi, neid arendati ülikoolivälistes teadusasutustes.
Tähtsaimad olid Õpetatud Eesti Selts ja Eesti Kirjameeste Selts.
EKS jätkas Hurda õhutusel alanud rahvaluule kogumist.
1907 asutatud Eesti Kirjanduse Selts jätkas rahvaluule kogumist, uuris eesti
keelt, kirjandust ja ajalugu.
Ajaloo vallas tõusis tegijate hulka ka 1909 Hurda mälestuseks asutatud
Eesti Rahva Muuseum , koguti tarbeesemeid, ehteid , eestikeelseid trükiseid.
 
Kirjandus
Kirjandus oli rahvusromantiline , Koidula luule ja draamateosed. Proosas oli
ülipopulaarne Bornhöhe 1880ndatel lisandunud romantilised jutud ja " Tasuja ",
samas ћanris ka Andres Saal . XIX sajandi lõpul hakati kirjutama realistlike
 romaane - Vilde . Tuntud luuletaja Liiv ja tuntud tegija draama alal Kitzberg .
Murranguks oli 1905 "Noor-Eesti" kirjandusliku rühmituse asutamine -
Suits, Tuglas, Aavik. Loosungiks "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!"
Muusika
Rahvuslik helikunst sai alguse koorilauludest. Esimesed mitteprofessionaalsed
heliloojad olid Cimze seminari kasvandikud Kunileid-Soebelmannid, vennad.
Sajandi lõpus olid tegijateks, konservatooriumi haridusega kutselised heliloojad.
1900 asutas Aleksander Läte esimese kutselise sümfooniaorkestri.
Sajandivahetuse tegijad - Kapp ja Tobias.
Laulupidudele lisandusi nais-, sega- ja lastekoorid, suurenes eesti repertuaar .
Teater
1870 esilinastus "Vanemuises" Koidula "Saaremaa onupoeg " -
Eesti teatri sünnidaatum. Teater oli harrastuslikul tasemel.
1878 August Wiera moodustas kindlakoosseisulise trupi, iganädalased etendused.
1906 esimene kutseline teater "Vanemuises" Karl Menningu juhtimisel.
"Karujaht Pärnumaal" Johannes Pääsukese poolt tehtud esimene eesti film .
Kujutav kunst
Sajandi teisel poolel sündis rahvuslik kujutav kunst , rajajate hulka kuulusid Köler,
Hoffmann (maalikunstnikud) ja skulptorid Weizenberg ja Adamson.
Köler - maastikumaal
Adamson - " Russalka " Tallinnas
Sajandi alguses asutati Eesti Kunstiselts.
Kasvas professionaalsete kunstnike pere - Laikmaa, Raud, Mägi, skulptor Koort.
Esimene eesti arhitekt Georg Hellat - Tartus EÜSi maja, Pärnus "Endla".
 
Asutati spordiringe, palju silmapaistvaid tulemusi maadluses - Lurich, Hackenschmidt.
 
Seltsid, rahvuseepos “Kalevipoeg” ja “Sakala”
Eesti Kirjameeste Selts
Eesti Kirjameeste Selts asutati Tartus 1872. aastal, tegutses kuni 1893. aastani.
Idee autoriteks võib pidada F. R. Kreutzwaldi ja C. R. Jakobsoni. Enamus liikmeid
olid kooliõpetajad. Seltsi esimeseks presidendiks valiti Jakob Hurt. Jakob Hurda
juhtimise all tegeldi peamiselt kavakindla Eesti rahvaluule ja kultuuripärandi kogumisega.
 Teiseks presidendiks sai C. R. Jakobson, kelle ajal pandi põhiline rõhk eesti keele
uurimisele ja uue kirjaviisi juurutamisele. Seltsi üldkoosolekuid peeti mitu korda aastas,
 kus kuulati ettekandeid keele, kirjanduse, kultuuri, rahvaluule, pedagoogika jms. alalt.
 Seltsil oli ka oma raamatukogu, kuhu kuulus üle 2000 raamatu. Eesti Kirjanduse selts
korraldas ka kirjutamise võistlusi, kus hinnati algupäraseid teoseid. Pärast
C. R. Jakobsoni surma tegutses selt küll veel 12 aastat edasi, kui tema tähtsus langes
osalt venestamise ja osalt Jakobsoni surma tõttu.
Eesti Kirjameeste Seltsi tähtsus väljendub paljude selle aja kohta silmapaistvate
eestikeelsete õpikute ilmumisele kaasa aitamises, eesti keelde uurimises ja
korraldamises ning rahvaluule kogumises.
Laullu- ja mänguselts "Vanemuine"
Asutati 1865 J. V. Jannseni eestvedamisel. "Vanemuine" polnud ainult Tartu keskne ,
tal oli üle-eestiline tähtsus. "Vanemuine" õhutas ja näitas eeskuju pasunakooride,
laulukooride ja näiteringide loomiseks. "Vanemuine" ja J. V. Jannsen panid aluse
laulupidude traditsioonile (1869, 1879 ja 1894). 1870. aastal loodi rahvuslik teater
just tänu "Vanemuise" seltsile. "Vanemuise" seltsis peeti ka kõneõhtuid, kus
C. R. Jakobson pidas oma kolm isamaakõnet (sisaldavad Eesti ajaloo uudset käsitlemist).
 
Laulu- ja mänguselts "Estonia"
Loodi 1865. aastal. Osales 1869 Eesti esimesel üldlaulupeol, kus "Estonia" meeskoor
sai I järgu diplomi (dirigendiks oli E. Bergmann ). Tänu "Estonia" seltsile algatati
"Estonia" Teatri teatri ja kontserdihoone ehitamine.
 
Eesti rahvuseepos "Kalevipoeg"
Kalevipoja idee autor on F. R. Faehlmann , kes esitas selle idee 1839 Õpetatud Eesti
Seltsis peetud ettekandel. Faehlmann ei saanud sellega eriti palju tegelda ja enamuse
materjalidest kogus ja kirjutas eepose valmis F. R. Kreutzwald . Põhiliseks lähteaineks
on eestlaste muistendid, mis on Kalevipojaga (eesti rahvamuistendite hiidvägilane),
kuid arvatakse, et seal on osa ka Kreutzwaldi välja mõeldud. Eepos on kirjutatud
regivärsilises rahvalaulu vormis, umbes üks kaheksandik värsse on algupärased.
"Kalevipoja" tähtsust ei saa alahinnata. Tõlgete abil on saanud "Kalevipoeg" oluliseks
eesti kirjanduse tutvustajaks teistele rahvastele. "Kalevipoeg" on ka motiiviks
rohketele kunstiteostele (teose illustratsioonid , kujutava kuntsi tööd, vaiba pildid jne.). 
"Sakala"
Ajaleht "Sakala" on asutatud Carl Robert Jakobsoni poolt 1878. aastal. Hakkas
ilmuma Viljandis ( praegu küll trükitakse Tartus ). Ilmus aastatel: 1878 - 1906,
1909 - 1940 ( 1940 - 1941 kandis nime "Punane Täht" ), 1941 - 1944, 1944.
aasta oktoobris ja novembris ilmus uue nimel all ( "Uus Sakala" ), 1944 - 1950,
1950. aastal muudeti ajalehe nimeks "Tee Kommunismile", mis püsis kuni 1988.
aastani. Alates 1989. aastast on ajalehe nimeks taas "Sakala", mille nime all ilmub
ta tänaseni. 1878 - 1904 ilmus ta üks kord nädalas, alates 1904. aastast kaks
korda nädalas, 1913 - 31 kolm korda nädalas, 1931 - 41 kolm või neli korda nädalas, 1995. aastast 4 korda nädalas.
Kui "Sakalat" toimetas 1878 - 1882 aastatel Carl
Robert Jakobson oli tal üle-eestiline tähtsus, ta oli radikaalse suunaga rahvusliku
 liikumise peamine häälekandja. Carl Robert Jakobson tegi oma ajalehe peamiselt
selle pärast, et tema otse ütlemiste ja teravate artiklite pärast jäeti paljud neist
"Eesti Postimehes" avaldamata, lisaks tekkis ka tüli Johann Voldemar Jannseniga.
Sakala oli oma ajal Eestis kõige loetavam leht. Trükiarvud vastavalt: 1878 a. - 2299,
1879 a. - 3442, 1880 a. - 4584, 1881 a. üle 4500. "Sakala" vastu algatati nendel
aastatel mitmeid kohtuprotsesse (6), põhjuseks peamiselt artiklid, mis käisid
võimude pihta. Kohtuprotsesside tõttu suleti lehte mitu korda ( esimesel aastal
ilmus ainult 10 kuud, 1879 aastal ainult 4 kuud). Kaastöötajaid ja kirja saatjaid oli
 lehel ohtralt: 900. Päris toimetuses töötavatest kaastöölistest võib ära nimetada
M. Veske, A. Reinvaldi, H. Jürgensoni, J. Lippi , J. Weidemanni, J. Järvi, J. Kõrvi ja
J. Kunderit. Carl Robert Jakobsonil ja tema ajalehel "SAKALA" oli väga suur populaarsus.
Carl Robert Jakobsonil oli oma ajalehe idee juba 1870. aastate alguses. Aastal
1871 esitas ta taotluse ajalehe "Edasi" välja andmiseks Tallinnas, vastust aga ei
 tulnud ega tulnud. Vahepeal oli ta veel jõudnud esitada mitmeid taotlusi ajalehe
välja andmiseks, kuid need kõik lükati tagasi. Siiski muutus olukord omakeelsete
ajalehtede välja andmiseks soodsamaks ja 1877 . aastal esitatud taotlus välja anda
 Viljandis ajalehte "Sakala" rahuldati. Arvatakse siiski, et paljuski tänu Johann Köleri
headele suhetele see õnnestus. 1878. Aasta märtsis ilmus esimene "Sakala",
sellega algas C. R. Jakobsoni elus üks pingelisemaid ajajärke. "Sakala" kajastas
otseselt talurahva elu ja tegemisi ja teavitas teise nende probleemidest. Selline
tegevus ei meeldinud aga absoluutselt sakslastest mõisnikele ja nende eestvõtmisel
algatati Carl Robert Jakobsoni ja tema ajalehe vastu mitmeid kohtuprotsesse.
Ajalehe "Sakala" asutamine lõi Jakobsonile väga mõjusa tee enda väljendamiseks,
 ta ütles oma mõtted suhteliselt otse ja keerutamata välja, mis aga tekitas talle
palju probleeme. Jakobson avaldas ka palju artikleid mis käisid otseselt kiriku pihta,
seega tekkis tal vaenulik õhkkond ka usutegelastega. Jakobson nägi ette kiriku
lahutamist riigist, ent ei suutnud seda veel siis ellu viia. 1881. Aastal taotles
Jakobson endale kaastoimetajaks noort ja haritud Ado Grenzsteini, viimane
aga sidus end hoopis "Eesti Postimehega" ja sai Jakobsoni üheks ägedamaks vastaseks.
Kui Carl Robert Jakobson suri, minetas leht oma üle-eestilise tähtsuse.
Kasutatud kirjandus
1. Internet
2. Eesti Entsüklopeedia 2., 4. (Tallinn, kirjastus Valgus), 7., 8. ja 10.
(Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus) köide .
14