mõis nüüd kuni riigistamiseni. 1788. aasta märtsis sõlmisid krahv Ernst Münnichi pärijad lepingu, millega loovutasid 75000 rubla eest Mooste ja Luunja ning Saksamaal Oldenburgis asunud Neuenhuntorfi ja Münchenau perekonnamõisate omandiõiguse krahvi pojale-riiginõunik krahv Johann Gottlieb Münnichile. 2 Perekonnad 2.1 Esimesed Nolckenid 1815. aastal päris krahv Münnichi tütar Maria Ernestina von Nolcken Mooste, Luunja, Kaagvere ja Vana- Kastre mõisad. Abielust maanõunik vabahärra parun Axel Gustav Friedrich von Nolckeniga oli parunessil neli last. Rootsi õuetallmeistri poeg Axel von Nolcken pärines nimekast Rootsis elutsevast Nolckenite suguvõsast, millele oli 1747. aastal omistatud vabahärra seisus. Abielludes krahvinna Münnichiga sai Nolckenist 1788. aastal Venemaa alam ning 1797. aastal kanti ta Liivimaa aadlimatriklisse.
1741.a ostis tsaaririigi ülemõuemeister ja salanõunik Ernst von Münnich Mooste ja Luunja mõisad 27 000 riigitaalri eest. Maria von Münnichi abiellumisel Gustav Friedrich von Nolckeniga läksid Mooste, Kaagvere ja Vanatorni mõisad 1810.a Nolckenite valdusse, kes muutsid Mooste mõisa pärimisõiguse alla kuuluvaks. Nolckenitele kuulus ka Kuramaal 3 mõisat Gross-Essern, Ringen ja Pampeln. Viimane baltisaksa soost Mooste mõisaomanik oli Axel Gustav von Nolcken, kes ise elas Kuramaal. Moostes oli tema arendaatoriks (rentnikuks) poeg Gustav Eduard von Nolcken. Mooste mõis riigistati 1920.a. Pärast seda alustas häärberis tööd kool, mis asub seal tänaseni. Majanduskompleks läks riigimõisa käsutusse. 1940.a sai riigimõisast sovhoos, mis lõpetas oma töö pankrotiga. Osa tootmishooneid läks osaühingutele, enamik mõisnikuaegseid tootmishooneid müüdi odavalt soomlastest ärimeestele, kes hoonete korras hoidmiseks midagi ette ei võtnud
Axel von Nolcken on väga mitmekülgne isik, kes jahikäikude, rüütelkondlike ametite pidamise, mõisate juhtimise ning paljud teiste tegevust kõrvalt leidis aega ning huvi juurelda ka filosoofiliste probleemide üle. 1902. aastal olevat ta kirjutanud filosoofilise mõtiskluse ,,Egoism ja altruism. Sotsiaalpoliitilisest vaatepunktist" - see algab sõnadega: Egoism, isekus on ebameeldiv, isegi eemale tõukav, altruism, teiste eest muretsemine, hea ning õilis. Ei saa olla üdini egoistlik või altruistlik inimene. Pole võimalik, et üks persoon on täielik egoist, kes teeb kõike enda kasu püüdlikult, teisi arvestamata. Samuti nagu pole olemas täielikult altruistlikku isikut, kes annab kõik, mis tal hinge taga on teiste abistamiseks. Inimene on loomult egoist, sest inimese käitumist juhib enesearmastus. Tundes kaasa sõbra õnnetuse üle, ollakse samuti egoist, ilma et sellest aru saadakse. Kaastunne on küll kurbus teise õnnetuse pärast, aga see ...
Alatskivi mõisat on esmamainitud 1601. aastal. 1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa oma sekretärile Johan Adler Salviusele. Tema käest siirdus mõis 1642. aastal Hans Dettermann Cronmanni omandusse. 1753. aastal ostis mõisa Otto Heinrich von Stackelberg. 1870. aastal läks mõis kaasavarana von Nolckenite aadliperekonna omandusse, mil mõisasüdant hakati senisest esinduslikumas stiilis välja ehitama. Kuna Arved non Nolcken oli Shotimaa reisilt naasnuna vaimustunud sealsest arhitektuurist, eriti aga Balmorali kuningalossist, otsustas ta Alatskivil püstitada Balmorali koopia. Tulevase lossi projekti koostas Arved von Nolcken ise, kes juhtis muuhulgas ka ehitustöid. Tegelikult kopeerib Alatskivi Balmorali lossi kujunduselemente, mitte aga planeeringut - Balmoral on Alatskivist tunduvalt suurem. Restuareerimine 2003.a valmisid muinsuskaitse eritingimused ja restaureerimiskontseptsioon, mille eesmärgiks
£32,000, and Prince Albert formally took possession the following autumn.[5][14] The neighbouring estate of Birkhall was bought at the same time, and the lease on Abergeldie secured. AlatskiviBalmoral Alatskivi Castle is one of the most wellknown castles of Estonia. This was constructed in 18761885. The architecture of Alatskivi Castle of Estonia was the brain child of Baron Arved von Nolcken. He followed the Scottish baronial style of architecture. He was inspired by the Scottish form of architecture in the construction of this castle. Castle is very similar to Balmoral castle in Scotland. Alatskivi Castle in Estonia has earned the reputation of being one of the wonderful representations of the NewGothic style of architecture in the Baltic States. Alatskivi Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase
Nii otsustatigi korraldada järgmisel aastal lastelaulupidu kõigi ümbruskonna rahvakoolide osavõtul. Lastelaulupeo üldjuhi kohustused võttis enda peale esimese üldlaulupeo peakomisjoni president, Tartu-Maarja kihelkona pastor A. H. Willigerode. Repertuaari küsimus lahendati: A.H. Willigerode võttis paarkümend saksa järelromantismi perjoodi laulukest, lõi nendele ilmaliku sisuga eestikeelsed tekstid ja avaldas need trükis. Luunja mõisa noorparun E. M. Nolcken lubas laulupeo korraldada oma Kabina mõisa pargis. Lastelaulupeost võtsid osa Tartu Maarja kihelkonna, Nõo kihelkonna, Tartu linna lastekoorid, üle poole tuhande täiskasvanud laulja ja kolm pasunakoori.2. juunil päikesepaistelisel hommikul oli tee Kabinasse vankreid täis ning mööda Emajõge sõidutasid aurulaevad Peipus, Dorpat ja Aleksander laulupidulisi peopaika. Ajakirjanduse andmetel ulatus piduliste koguarv 2000-ni
kardioloogiale. Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 18421850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 18431845 farmakoloogia- ja retseptuurikursust. Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 18431850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri "Mein Streit mit Nolcken" 1842, eesti keeles "Postimehes" 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. 18401852 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades (eriti "Emajõe sünnis" ja "Keelte keetmises") ning soome mütoloogia
1827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu. Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 18431850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri "Mein Streit mit Nolcken" 1842, eesti keeles "Postimehes" 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" (Muistend Kalevipojast (ÕES-is 1839, eesti keeles 1915) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald.
kohta, et jälle näha neid paiku, seda küla, kus ta oma esimesed eluaastad elanud, neid rihvaaukusid, küla väljasid, saueauku, kus lapsepõlves mänginud", kus tal iga kivi, iga küngas selgesti veel meeles oli. J. Aaviku oli kuue või seitsmeaastane, kui ema õpetas talle lugemise selgeks. "Õppisin vist kerge vaevaga lugema," mainib J. Aavik kirjas. "Pöide tolleaegne pastor von Nolcken ... käis oma koguduseliikmete juures laste lugemisoskust kontrollimas. Mäletan, et ma temale lugesin yht kohta Vanast Testamendist. Olin siis vist 7aastane." Sel lühiajalisel linnas viibimisel hakkas tulevane keeleteadlane esmakordselt tähele panema, et linnakeel erineb mitmeti talle nii omaseks saanud kodumurdest. Seitsmendal eluaastal algas J. Aaviku koolitee. Tema esimeses koolis õpetati
metsapargiks. [5] Joonis . Palmse mõisa peahoone vaade edelast A. Kaldam 23.09.2010 Joonis . Palmse mõis interjöör. J. Nilson ALATSKIVI LOSS Alatskivi mõisa on esmakordselt mainitud 1601. aastal. Varaseim teadaolev mõisahärra oli Johann Wrangeli, hiljem on mõisat korduvalt pärandatud, kingitud ja renditud. Viimasteks omanikeks on olnud Stackelbergid ja Nolckenid. Praeguse härrastemaja laskis Luunja parun Arved von Nolcken ehitada enda tehtud projekti järgi aastatel 1880-1885. 1921. aastal mõis riigistati. Seal on aja jooksul tegutsenud Alatskivi Kõrgem Algkool, piirivalve Peipsi jaoskonna staap, masina-traktorijaam ja Alatskivi aiandussovhoos. 2003-2011 teostati lossis kapitaalsed restaureerimistööd, täna tegeletakse seal turismindusega. [9] Alatskivi lossi rajamisel on eeskuju võetud Inglise kuninganna Victoria Sotimaal olevast residentsist - Balmorali kuningalossist
aastate teisel poolel mõisaansamblisse karjahoov, hobusetall ning veetorn. Sangaste lossi seostatakse Suurbritannia lossidega, mis on ka igati loogiline, sest briti arhitektid oskasid väga hästi süveneda keskkaja arhitektuuripärandisse ja seal oli historitsism hinnas. Hinnati keskaegse arhitektuuri maalilisust ja kihilisust. Põhiplaanid olid historitsistlikel hoonetel küllaltki keerulised. Otsesem viide briti gootika jäljendamisele on Tartumaal paiknev Alatskivi mõis (Arved von Nolcken) (joonis 3). Idee pärineb mõisahärra, kes ühtlasi oli ka arhitekt reisilt Sotimaale, kus ta vaimustus Balmorali lossist ja kasutas Alatskivi juures selle kujunduselemente. Loss sai valmis 1885. aastal. Erinevalt Sangaste teravast liigendusest on Alatskivi üleminekud 4 kumeramad. Interjööris pälvib tähelepanu läbi kahe korruse ehitatud hall, mida kasutati esmakordselt Eesti mõisaarhitektuuris.
Doktoriväitekirjaga Observationes inflammationum occultiorum, mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas ta Tartu ülikoolis teed kardioloogiale. Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 18431850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri "Mein Streit mit Nolcken" 1842, eesti keeles "Postimehes" 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" (Muistend Kalevipojast visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi
Stackelbergid, seejärel vahetusid omanikud tihti. 1645 oli mõis Fromholm von Tiesenhauseni, 1786 Johann Gottlieb Münnichi, 1815 paruness Marie von Nolckeni valduses. Mõisa riigistamisel 1920 anti hooned Tartu linnale. Tänapäeval tegutseb mõisas Kaagvere erikool. Kaagvere mõis paikneb laugjal maastikul emajõe kaldal. Mõisaansambli moodustasid arvukad hooned, kuid 1846. aastani puudus mõisal esinduslik peahoone. See ehitati, kui mõisa omanikuks sai Gustav Fromhold von Nolcken. Peahoone hävis aga täielikult 1941, selle vundamendile ehitati 1956-57 uus hoone, kus tegutses algul lastekodu, hijem paigutati sinna kool. Peahoonega seotud hoonetest on praeguseks säilinud vaid endine valitsejamaja- ühekorruseline poolkelpkatusega barokkstiilis ehitis, mis on ilmselt pärit 18.saj lõpust või 18-19.saja vahetuselt. Peahoone kõrval asusid majandushoned, Emajõe kaldal paiknes kahekorruseline mõisateenijate elamu-viinavabrik ning selle kõrval ümara põhiplaani
Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 18421850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 18431845 farmakoloogia- ja retseptuurikursust. Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 18431850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri "Mein Streit mit Nolcken" 1842, eesti keeles "Postimehes" 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" (Muistend Kalevipojast (ÕES-is 1839, eesti keeles 1915) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald.
annaabi.ee 
