ÄRKAMISAEG (0)

E. VILDE NIM. JUURU GÜMNAASIUM
Rait Raidma
7.klass
ÄRKAMISAEG
Rehferaat
Juhendaja: Ene Holsting
Juuru 2011
Sisukord
Rahvusliku ärkamise ajalugu lk.3
Tegelased lk.6
Kokkuvõte lk.12
Kasutatud kirjandus lk.13
Rahvusliku ärkamise ajalugu
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, industrialiseerimine , linnastumine , vasttärganud rahvusluse võidukäik. Keiser Aleksander II (1855–1881) vabameelne sisepoliitika ja vene talurahva vabastamine pärisorjusest (1861) andsid Balti provintsides toimunud reformidele uue hoo. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades.
1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt vabaturuhinnaga, mis valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu oli mitu korda kõrgem kui Venemaal. Talupojad ostsid oma põliskohad välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis USA kodusõja tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis ( Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm.
Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandi keskel ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit — ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud . Vene keskvõimu dikteeritud poliitilisest olukorrast ja baltisakslaste poolt domineeritud kultuurisituatsioonist tingitud tõrjutus, ahistatus ja otsustamisõiguse puudumine motiveeris “ärganud talurahva” eliiti ehitama üles oma rahvust ja eesti rahvusühiskonda juba “valmis” saksa ja vene ühiskondade kõrvale, mitte nende osana .
1857. aastal võttis esimese eestikeelse ajalehe “ Perno Postimees ” asutaja, Johann Voldemar Jannsen (1819–1890) senise “ maarahva ” asemel omanimetusena kasutusele mõiste “eestlased”. Haritlastest rahvuspatrioodid innustasid eestlasi osalema avalikus elus, määratlesid tärkava rahva õiguslikud ja kultuurilised nõudmised ja organiseerisid kollektiivsete palvekirjade saatmise Vene võimudele (1864, 1881). Liberaalsetest ideedest lähtuv rahvuslik liikumine oli suunatud ennekõike seisusliku ühiskonnakorralduse, saksa-vene ülemkihtide sotsiaalse ja rahvusliku surve ning oma rahvuskaaslaste saksastamise ja venestamise vastu. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid omakeelse euroopaliku kõrgkultuuri rajamist .
Rahvusliku ärkamise kõrgajal, 1860–1880, valitses liikumises poliitiliselt mõõdukas, etnilis -lingvistilisi eesmärke püüdlev suund, mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse väljaarendamisele. Eesti rahvusideoloogia alusepanija, pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907) kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet , mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson (1841–1882), pedagoog, kirjanik ja ajakirjanik, esimese eestikeelse poliitilises ajalehe Sakala (ilmus aastatel 1878–1882) asutaja. Jakobson sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Peamist liitlast saksavastases võitluses nägi ta Vene keskvalitsuses.
Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, “kihistumata muinasühiskonda” idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti “ muinaseesti maailmapilt”, millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst.
Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle kogu maa; kihelkondades asutati laulukoorid ja orkestrid. Viljandimaalt alguse saanud liikumisest raha kogumiseks eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (Aleksander I auks nimetati seda Eesti Aleksandrikooliks) asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas Peakomiteega (tegutses 1870–1884), mis tegeles rahvusliku agitatsiooni ja kultuuriürituste korraldamisega. Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts (tegutses aastail 1872–1893) arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts (s.o teatriühing) “ Vanemuine ” pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (esimene etendus 1870) ja korraldas 1869. aastal saksa eeskujul I üldlaulupeo, millest võttis osa 1000 lauljat-mängijat ja 12 000 pealtvaatajat (tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse kinnitamisel).
Tegelased
Rahvusliku liikumise alguseks Eestis peetakse 19. sajandi 1850ndate lõppu või
1860ndate algust. Eesti rahvus oli kujunemisstaadiumis ning tolle aja haritlaskonna ,
kirjanduse ja ajakirjanduse ülesanne oli äratada eesti rahva rahvuslik teadvus;
Jannseni eestvõtmisel pandi alus püsivale eesti ajakirjandusele, Peterburis hakkasid
tegutsema eestimaalaste õiguste eest võitlev rühm, küla- ja kihelkonnakoolide
rajamine sai hoo sisse jne.
Kujunev eesti rahvus oli majanduslikus kitsikuses ja poliitiliste õigusteta.
Maaomanikeks olid väga suures enamuses mõisnikud, ka kohtus, koolis ja kirikus
võidutsesid baltisakslased. Eesti rahvuslik liikumine kujuneski enamikus võitluseks
mõisnike ja balti erikorra vastu ning sai majanduslikuks ja kultuuriliseks
murranguks.
Rahvusliku liikumine saavutas oma tulemuse omariikluse tekkimisega 1918. aastal,
seega rahvuslikust liikumisest rääkides on vaatluse all periood 1850 – 1918.
19. sajandi keskpaigani tegelesid rahvuskultuuri küsimustega vaid üksikud
haritlased, kuid tugevnev, juba rahvahulkadel põhinev liikumine algas 1860ndatest.
Rahvusliikumise alguse punktiks loetakse tihti ka 1957. aastat, kui perioodiliselt
hakkas ilmuma eestikeelne ajaleht “Perno Postimees” Johann Woldemar Jannseni
toetusel. “Perno Postimees” oli mõeldud eelkõige rahva harimiseks , kuid selle
kõrval arendas ka aktiivselt eestluse propagandat ning rahvuslik iseteadvus hakkas
laiematesse hulkadesse kanduma. Üheks suurimaks teeneks tema poolt tuleb lugeda aluse panemist “Vanemuise” laulu- ja tantsuseltsile, kus harrastati
koorilaulu, peeti kõneõhtuid ja pidusid. Selle üheks aktiivsemaks tegelaseks
kujunes Jakob Hurt. Lisaks oli Jannsen seotud ka esimese eesti põllumeeste
seltsiga, mille presidendiks ta valiti. Jannsen oli liialt baltisaksa mõjude all ja tema
panus jäi paljus n ö teoreetilisele tasandile , teda ja tema perekonda loetakse nn
Balti orientatsiooni kandjaks.
Teine inimene, kes olulisem rahvusliikumise algperioodil oli Carl Robert
Jakobson. Ta alustas ajakirjandusliku võitlusega eesti rahvakooli uuendamise eest
ja eestlaste saksastamise vastu, mis muutus õigepea poliitiliseks võitluseks
baltisaksluse eesõiguste vastu. Jakobson vastupidiselt Jannsenile oli seega idasuuna
esindajaks . Jakobsoni arvates tuli venelastega käsikäes elada ning alguse sai nn
700-aastase orjapõlve kontseptsioon . Jakobsoni teeneks tuleb lugeda seda, et tema
hakkas reaalselt eestlaste õiguste eest võitlema. Ta lootis, et Aleksander II
“suured” uuendused ka Eestimaal läbi viiakse, ning esitas ka vahepeal võimule
saanud Aleksander III valitsusele “Eesti rahva 9 soovi”, mis oli esimeseks Eesti
poliitiliseks programmiks, milles nõuti talude sundmüüki, maksukohustuste
ümberjaotust, semstvo sisseseadmist, koolide ja kohtute äravõtmist saksa
mõisnikelt ja kirikuõpetajatelt, kohtute eestikeelseks muutmist, Balti jagamine
kaheks etnilist piiri mööda jne. Jakobson on kuulsate kolme isamaakõne autor.
Edasi oli ta tegev Eesti Kirjameeste Seltsi juures, mis loodi 1871. aastal ning mitme
põllumeeste seltsi presidendiks. Tema tegevust viimastes tuleb väga viljakaks
pidada, sest esines paljude ettekannetega, andis välja mitmeid põllumajanduslikke
broðüüre. Suur osa on sellel, kui Jakobson sai 1878. aastal oma ajalehe “Sakala”,
mis kujunes esimeseks tõeliseks poliitiliseks ajaleheks Eestis. Selles rünnati
baltisaksluse ideoloogilist tuge - luterlikku kirikut ja pastoreid. Sellise baltisaksluse
õõnestustegevuse tagajärjel 1879. aastal leht ajutiselt paariks kuuks suleti. Tema ja
tema pooldajata tegevusprogramm oli rajatud eelkõige majanduslikult tugevale,
jõukale taluperemehele. Nõuti seisuslike vaheseinte likvideerimist ja rahvastevõrdõiguslikkust. Eesmärke püüti saavutada keskvalitsuse kaudu, kelle vastuolusid baltisaksa aadliga aga üle hinnati. Jakobsoni populaarsus kasvas tugevalt kuni tema surmani 1882. aasta märtsis.
Esialgu valdavalt tsentristlikul positsioonil e liberaal-demokraatliku suuna esindaja
Jakob Hurda rahvuspoliitiline aktiivsus algas seonduvalt “Vanemuise” seltsi ja
selle korraldatud laulupeoga; laulupeol esines ta oma kõnega, milles esitas kolm
soovi eestlastele meele ja mõistuse harimiseks, koolide rajamiseks ja saksastamise
vastu seismiseks. Järgmisel aastal esitas ta, samuti ühes oma kõnes, nägemuse
eestlaste tulevikust , märkides, et eestlaste väikese arvu tõttu ei saada kunagi
poliitiliselt ega sõjaliselt vägevaks, kuid tõi võrdlusena kreeklasi, kes olid vanal ajal
suured hariduse ja vaimu poolest. 1878. läks Hurt jannsenlaste poolele, kuna teda
pahandas Jakobsoni ja “Sakala” kirikuvastane hoiak. Ta ei pooldanud ka Jakobsoni
reaalpoliitilist idaorientatsiooni, kartes venestamise ohtu – ohtu eesti keelele ja
luteri usule . 1880. aastal lahkus ta Peterburi eesti Jaani koguduse õpetajaks, mis
vähendas tema mõju edaspidises rahvuslikus liikumises. Hurda rolli olulisus
kajastub ka rahvaluule kogumisel ja Aleksandrikooli organisatsiooni juhi kohal.
1880. aastate alguses hakati venestamispoliitikat ellu viima ka Baltimaades ning
esmakordselt jättis Aleksander III oma trooniletuleku järel kinnitama baltisakslaste
seisuslikud privileegid, mida tema eelkäijad seni olid alati teinud. Ning sama
dekaadi keskpaigast algas siinses piirkonnas tugev venestamine . Siiski oli sellel ka
järgnevale arengule positiivne tähendus just seoses balti erikorra kärpimisega.
Siiski süvendas venestamispoliitika kriisi eesti rahvuslikus liikumises, mitmed
rahvusliikumise tegelased sattusid venestamise sõiduvette, mida soodustas ka
tsensuuri ränk surve ajakirjanduse ja trükisõna üle.
Venestusaja algusega Eestis 1880ndatel võiks kaasneda ka n ö põlvkonnavahetus,
st peale tulevad uued inimesed. Esile kerkisid Ühelt poolt Jakobsoni “järglased”
Jakob Kõrv, Ado Grenzstein , kes toetasid venestuspoliitikat ja arvasid, et sellestpoleks midagi kui eestlased venestuksid. Grenzstein, kes aga nägi varsti, et
Jakobsoni poliitika polnud vilja kandnud leidis, et väikerahva eksisteerimisel pole
mõtet. Isamaalised juhtkirjad ja materjalid tema ajalehest kadusid ning 1890ndate
alguses läks tema ajaleht venestusega kaasa. Kuna võitluses ideelis- poliitilisel
tasandil jäi ta hiljem Jaan Tõnissonile alla, siis loobus ta “ Oleviku ” edasisest
toimetamisest ja lahkus kodumaalt . Jakob Kõrv oli äärmiselt sügavalt venemeelne.
Nimelt toetas ta avalikult kõiki venestusreforme, mida väljendas oma ajalehes
“Valgus”.
1886 . ostis “Perno Postimehe” Karl August Hermann ja nimetas selle ümber
“Postimeheks”, mis sai eesti esimeseks päevaleheks. See jäi venestamise perioodil
ainukesena rahvuslike positsioonide kandjaks, kuid avalikult ei julgenud ka
Hermann teha opositsiooni. Kuigi ta polnud andekas ega ka põhimõtteline poliitik
säilitas just tema ühena vähestest üldise kriis perioodil rahvusliku optimismi. Tema
“Postimees” virgutas rahvusliku kultuuri, keele ja kirjanduse arengule. Sellest
tulenevalt hakkas ajalehe ümber koonduma noori eesti haritlasi, kirjanikke ja
muusikuid, kes mängisid olulist osa uues rahvusliku iseteadvuse tõusus alates
1890ndate keskpaigast.
1896. aastast tõusis esile Jaan Tõnisson. Tema oli nn teise suuna eestvedaja
vastukaaluks Kõrvile ja Grenzsteinile, võideldes venestamise ja teisalt ka
saksastamise vastu nii palju, kui tsensuuriolud seda võimaldasid. Ta nõudis
baltisakslaste privileegide kaotamist ja eestlastele aga avaramaid poliitilisi õigusi.
Üldiselt jäi ta aga võimudele lojaalseks. Tõnissoni peetakse Eesti rahvusliku
ideoloogia rajajaks. Ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema iseenda jõule.
Tähtsaks rahvusliikumise juures tuleb pidada ka eestikeelse trükisõna arengut ja
sellega seonduvate isikute tegevust. Tähtsamatena tooksin välja Friedrich Robert
Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, kes olid juba 19. sajandi esimesel
poolel alustanud rahvusliku tegevusega . Faehlmann hakkas rahvusloomingu alusel
koostama eesti rahvuseepost “Kalevipoeg”, kuid tema varajane surm ähvardas
tööseisata. Siiski jätkas tegevusega Kreutzwald ning tema pingutuste tagajärjel
“Kalevipoeg” ka trükis 1857-61 ilmus. Luule alal kerkisid esile Lydia Koidula,
Mihkel Veske ja Ado Reinvald . Proosakirjanikest tuleks esile tõsta Juhan
Kunderit ja Eduard Bornhöhed. Viimane kirjutas juba tema eluajal äärmiselt laia
populaarsuse võitnud “Tasuja”.
Kunsti alal on üheks teerajajaks Johann Köler, keda peetakse realistliku
maalikunsti rajajaks. Tema oli ka eestlaste palvekirjade edastajaks tsaarile.
Kujuritest on tollest ajast tähtsamateks August Weizenberg ja Amandus
Adamson.
Sajandivahetuseks on inimeste arv, kes aitasid kaasa eesti rahvuslusele ja keda
tuleks seoses rahvusliku liikumisega esile tõsta, kasvanud märkimisväärseks.
Tekkis tugev, avalik poliitiline diskussioon Eesti ja eestlaste olukorra ja tuleviku
üle.
Üsna selgelt ja üheselt oli rahvusliku liikumise põhiideeks eesti rahvusidentiteedi
kujundamine. Teisalt tähendas see laialdast liikumist balti-saksa mõisnike võimu ja
kiriku vaimse surve vastu elik pärisorjusliku korra igandite hävitamine.
Ühe esimese tähtsama üritusena oli kollektiivsete palvekirjade esitamine tsaarile.
Aluse panijaks olid siinkohal Viljandimaa talupojad 1860. aastate keskpaigas. Nad
kaebasid mõisnike ülekohtu üle, palusid rendi ja talude ostuhinda alandada, and
suuremaid õiguseid eesti keelele ning vabastada kool pastorite ja parunite võimust.
Nendes palvekirjades esitatud taotlused on tegelikult kokkuvõtvad rahvusliku
liikumise juhtideede ja taotluste suhtes ja need väljendasid eesti rahva tahet – taheti
saavutada muutusi ühiskonnas, majanduses ja ka vaimuelus.
Nagu juba mainitud olid 1860- 70ndad eestlastele kulutuuriliselt ja majanduslikult
murranguaastateks. Inimeste eluviis muutus tunduvalt liikuvamaks seoses tehaste,
ettevõtete rajamisega ja kaubavahetuse elavnemisega ning raudteede rajamisega.
Sellega seonduvalt kujunes välja ühtne majanduselu.
Senini olid eesti rahvas end nimetanud kas “maameesteks” või “maarahvaks”, siis
nüüd hakati kasutama sõna “eestlane”. Tähtsaks on ühtse kirjakeele kujunemine,
mis tihendas omavahelist läbikäimist ja hakkas arenema eesti rahvuslik kultuur.
Avaldumisvormideks kõige selgemal kujul olid suurürituste teostamine, seltside
moodustamine, koolide rajamine, ajalehtede avaldamine, eestikeelse trükisõna
ilmumine , rahvusliku muusika ja heliloomingu tekkimine, jne. Suurimaks
tähtsündmuseks ärkamisajal kujunes esimene üldlaulupidu Tartus 1869. aastal.
Selle peakorraldajaks oli “Vanemuise” selts eesotsas Jannseniga. Üritus oli
korraldatud Liivimaa talurahva vabastamise 50. aastapäevale. Tähtsaks tuleb
pidada, et inimesed said kokku, peeti koosolekuid ja kõnesid.
Enne laulupeo toimumist oli juba alustatud rahvuslike seltside rajamisega. Tekkis
laulu- ja mänguselts “Vanemuine”, mis oli ka laulupeo korraldaja rollis. Siiski õige
hoo sai liikumine sisse 1870ndast, kui hakati looma tähtsamaid rahvuslike
organisatsioone. Loodi Eesti Aleksandrikooli rahakorjamise organisatsioon , Eesti
Üliõpilaste Selts, Eesti Kirjameeste Selts, põllumeeste seltsid ja rida teisi. Tähtsam
osa oli Eesti Aleksandrikooli üritus, mis peale rahvakoolide toetusele tegeles veel
kontsertide, näiteõhtute, näituste jm korraldamisega. Eesti Kirjameeste Seltsi
ülesandeks oli eesti keele ja kirjanduse arendamine, rahvaluule ja etnograafilise
materjali kogumine, eestikeelsete teaduslike ja populaarteaduslike raamatute
publitseerimine. Eesti põllumeesteseltsid korraldasid mitmeid näitusi, kus
demonstreeriti paremaid põllutööriistu, viljaseemet, paremat karja.
Ajakirjanduses kujunes alguses juhtroll Jannseni toimetatud “Perno Postimehele”,
mis rahva vaimse harimise kõrval arendas ka eestluse propagandat. 1878. tekkis selle kõrvale Jakobsoni toimetatud “Sakala”, mis hakkas erinevalt Jannseni
ajalehest ajama üsna poliitilist rida.
Eesti kirjandus hakkas nüüdsest iseseisvalt arenema, põhjustatuna vastuoludest
baltisakslusega. Just ärkamisajal kujunes välja eesti kirjandus, mis oli tihedalt
seotud rahvusliku liikumisega. Rahvusliku kirjanduse tähtteoseks sai “Kalevipoeg”,
mis ilmus 1865. aastal. Kirjanduses valitses loomuliku joonena rahvusromantiline
suund ja seetõttu ilmus palju patriootilist luulet. Proosas oli valdavaks lühijutt ja
jutustus, milledes kajastati talurahva elu ning suhteid mõisaga. Veidi hiljem,
1880ndatel tekkis ka ajalooline ilukirjandus. Esialgu arenes rahvuslik kirjandus
Faehlmanni-Kreutzwaldi ühistegevusena rahvaluule baasil, mida oli kogutud ja
kirjanduslikult töödeldud. Luules ja proosas oli tähtis koht Lydia Koidulal, kes ka
mitu näidendit kirjutas. 1880ndatel lisandub kirjandusse väga palju uusi nimesid
ning ajapikku hakkab süvenema realistlik ajajärk.
Rahvusmuusika tekib seoses laulukooride arenguga. Laulupeoks ettevalmistusel
loodi esimesed isamaalised laulud. Kuni sajandi lõpuni toimub areng koorilaulu
tasemel.
Kui vahepeal hakkas peale tungima venestus , siis 1890ndatel algas nn
rahvusliikumise renessanss , mis kulmineerus 1905. aasta revolutsiooniga. Sellel
perioodil hakkas tekkima karskusseltse, laulukooride ja muusikaorkestrite arv
tõusis. Pärast pikemat vaheaega korraldati K. A. Hermanni eestvedamisel 1891 .
aastal Tartus laulupidu . Olulist rolli hakkasid mängima Eesti Üliõpilaste Seltsi
ümber koondunud haritlased.
Kokkuvõte.
Ärkamisaegne rahvusliikumine põhines talurahva aadlivastasusel ning talurahval oli
seejuures kandev roll, kelle juhiks oli rahvuslik intelligents ja kujunev eesti
kodanlus , kes samuti ju põlvnesid talurahva hulgast. Seepärast oli meie rahvuslik
liikumine ülekaalukalt agraarse ilmega. Rahvuslik liikumine oli ülddemokraatlik,
mida sotsiaalsed vastuolud veel ei nõrgestanud.
Rahvusliku liikumise areng oli aeglustunud 1880ndatel, kui tungis peale terav
venestuslaine. Siiski oli jõudnud tekkida noor haritlaskond, keda see mõjutada ei
suutnud ning venestuse lõdvenemisel algas 1890ndatel uus tõus rahvuslikus
liikumises nn rahvusliku liikumise renessanss ja kulmineerus 1905. aasta
revolutsiooniga. Viimane oli “pöördepunktiks” – hoo said sisse seltside liikumine,
tekkisid ühistud, tugevnes rahvuslik haritlaskond, hoogustus kultuurielu ning
järjekordne venestuslaine 1910ndast aastast ei suutnud enam praktiliselt midagi ära
teha. Pandi alus omariikluse võimalusele.
Nagu eespool mainitud, tekkis tugev, avalik poliitiline diskussioon Eesti ja eestlaste
olukorra ja tuleviku üle ning järjest rohkem inimesi tõmbus sellesse arutellu. Sellele
oli aga tugevalt kaasa aidanud 20. aastane periood 1860ndast, mis võimaldas
inimestel tundma hakata end eestlastena ja nii oma identiteedi eest seista.
Kasutatud kirjandus
1. Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koost . S. Vahtre. Tallinn, 1997.
2. Jansen , E. Rahvuslusest ja rahvusriikide sünni eeldustest Baltimail.
Akadeemia. 1994, nr 11.
3. Laaman , E. Eesti iseseisvuse sünd I. Stockholm, 1964.
4. www.miksike.ee/referaadid/rahvusliku_liikumise.htm
5. http://www.estonica.org/est/lugu/html?menyy_id=49&kateg=8&ala m
6. Eesti Ajalugu V , Tartu, 2010
7. M. Laur , A.Pajur, T.Tamberg, Eesti Ajalugu II, Tallinn,1997
8. Eesti Rahva Ajalugu 5, Tartu, 1997
14