Eesti kultuur XVI sajandist tänapäevani (0)

Johann Voldemar Jansen (1819 – 1890)- rahvusliku liikumise algaastate üks kesksemaid kujusid. Õppis kihelkonnakoolis, hiljem kirikuõpetaja juures, sai Vändra kiriku köstriks. Jannseni ideeks oli eesti rahva elu-olu rahumeelne edendamine kehtivate tingimuste raames, kõik mida saavutada võib peab tulema rahumeelsest kokkuleppest saksalaste ja valitsusega. J. virgutas eestlasi talusid ostma, haridust omandama, andis näpu-näiteid põllupidajatele. Jannsenite perekonna algatusel loodi 1865 laulu- ja mänguselts " Vanemuine ". Peale seda eeskuju hakati seltse rajama muudesse linnadesse.
(Esimene üldlaulupidu ) Seoses läheneva priiuse 50 aastapäevaga hakkas "Vanemuise" selts taotlema luba üle-eestilise laulupeo korraldamiseks. Kogu ettevalmistuse eest hoolitses Jannsen . Laulupidude traditsioon pärines saksamaalt, Eestis oli pisemaid eestlaste laulupidusid korraldatud, ülemaalist polnud veel olnud.Ettevõtmise vastu oli Köler ja Jakobson , kes pidasid ettevõtmist liialt saksikuks.18. - 20. juunini 1869 Tartus toimunud esimesel eestlaste üldlaulupeol olid esinejateks ainult meeskoorid, segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusevastaseks. Dirigentideks olid nii Jannsen kui Saebelmann -Kunileid. Peeti isamaalisi kõnesid, esimest korda esines avalikkuse ees Jakob Hurt . Hurda isa oli hernhuutlane, andis pojale range usulise kasvatuse. Hurda haridustee, kihelkonnakool , kreiskool, Tartus gümnaasium ja Tartu Ülikooli usuteaduskond. Koos õpingutega hakkas Hurt agaralt osalema rahvuslikus liikumises, huvitus filoloogias ja rahvaluules. Hurt lõi agaralt kaasa "Vanemuise" seltsi töös, pidas ettekandeid Eesti ajaloost ja rahvaluulest.1870. pidas Hurt Helmes kõne, kus ütles, et eestlased peavad saama suureks vaimult. Hurda tegevust takistas oma ajalehe puudumine, talle ei antud luba, Hurt võttis vastu Jannseni pakkumise asuda "Eesti Postimehe" lisalehe toimetajaks. Hurt avaldas lehes oma ajalookäsitluse, mis ajas sakslased närvi, nii et ta oli oma töökohalt sunnitud lahkuma . Tänu sellele sattus Hurt ühte leeri koos ärkamis-aja radikaalseima tegelase Jakobsoniga, kellega tekkis kohe tihe koostöö ja sõprus. 1872 sai Hurt kirikuõpetaja koha Otepääle, see tugevdas oluliselt tema seisundit,
siitpeale oli Hurt praktiliselt kõigi tähtsamate rahvusliku liikumise ürituste eesotsas.
Eesti Kirjameeste Selts
Eesti Kirjameeste Selts asutati Tartus 1872. aastal, tegutses kuni 1893. aastani. Idee autoriteks võib pidada F. R. Kreutzwaldi ja C. R. Jakobsoni . Enamus liikmeid olid kooliõpetajad. Seltsi põhiülesandeks sai eestikeelse kirjasõna, eriti kooliõpikute väljaandmine. Selts tegeles ka eesti rahvaluule ja vanavara kogumisega Seltsi esimeseks presidendiks valiti Jakob Hurt. Jakob Hurda juhtimise all tegeldi peamiselt kavakindla Eesti rahvaluule ja kultuuripärandi kogumisega. Teiseks presidendiks sai C. R. Jakobson, kelle ajal pandi põhiline rõhk eesti keele uurimisele ja uue kirjaviisi juurutamisele. Seltsi üldkoosolekuid peeti mitu korda aastas, kus kuulati ettekandeid keele, kirjanduse, kultuuri, rahvaluule, pedagoogika jms. alalt. Seltsil oli ka oma raamatukogu, kuhu kuulus üle 2000 raamatu. Eesti Kirjanduse selts korraldas ka kirjutamise võistlusi, kus hinnati algupäraseid teoseid. Pärast C. R. Jakobsoni surma tegutses selt küll veel 12 aastat edasi, kui tema tähtsus langesosalt venestamise ja osalt Jakobsoni surma tõttu.Eesti Kirjameeste Seltsi tähtsus väljendub paljude selle aja kohta silmapaistvate eestikeelsete õpikute ilmumisele kaasa aitamises, eesti keelde uurimises ja korraldamises ning rahvaluule kogumises. Eesti Kirjameeste Seltsi otsusel mindi 1872 üle uue kirjaviisi kasutamisele, mis on käibel tänapäevani.
. "Sakala"
Ajaleht "Sakala" on asutatud Carl Robert Jakobsoni poolt 1878. aastal. Hakkas ilmuma Viljandis ( praegu küll trükitakse Tartus ). Ilmus aastatel: 1878 - 1906, 1909 - 1940 ( 1940 - 1941 kandis nime "Punane Täht" ), 1941 - 1944, 1944. aasta oktoobris ja novembris ilmus uue nimel all ( "Uus Sakala" ), 1944 - 1950, 1950. aastal muudeti ajalehe nimeks "Tee Kommunismile", mis püsis kuni 1988. aastani. Alates 1989. aastast on ajalehe nimeks taas "Sakala", mille nime all ilmub ta tänaseni. 1878 - 1904 ilmus ta üks kord nädalas, alates 1904. aastast kaks korda nädalas, 1913 - 31 kolm korda nädalas, 1931 - 41 kolm või neli korda nädalas,1995. aastast 4 korda nädalas. Kui "Sakalat" toimetas 1878 - 1882 aastatel Carl
Robert Jakobson oli tal üle-eestiline tähtsus, ta oli radikaalse suunaga rahvuslikuliikumise peamine häälekandja. Carl Robert Jakobson tegi oma ajalehe peamiselt selle pärast, et tema otse ütlemiste ja teravate artiklite pärast jäeti paljud neist "Eesti Postimehes" avaldamata, lisaks tekkis ka tüli Johann Voldemar Jannseniga. Sakala oli oma ajal Eestis kõige loetavam leht. Trükiarvud vastavalt: 1878 a. - 2299, 1879 a. - 3442, 1880 a. - 4584, 1881 a. üle 4500 . "Sakala" vastu algatati nendel aastatel mitmeid kohtuprotsesse (6), põhjuseks peamiselt artiklid, mis käisid võimude pihta. Kohtuprotsesside tõttu suleti lehte mitu korda ( esimesel aastal ilmus ainult 10 kuud, 1879 aastal ainult 4 kuud). Kaastöötajaid ja kirja saatjaid oli lehel ohtralt: 900. Päris toimetuses töötavatest kaastöölistest võib ära nimetada M. Veske, A. Reinvaldi, H. Jürgensoni, J. Lippi , J. Weidemanni, J. Järvi, J. Kõrvi ja J. Kunderit. Carl Robert Jakobsonil ja tema ajalehel "SAKALA" oli väga suur populaarsus.Carl Robert Jakobsonil oli oma ajalehe idee juba 1870. aastate alguses. Aastal 1871 esitas ta taotluse ajalehe "Edasi" välja andmiseks Tallinnas, vastust aga ei tulnud ega tulnud. Vahepeal oli ta veel jõudnud esitada mitmeid taotlusi ajalehe välja andmiseks, kuid need kõik lükati tagasi. Siiski muutus olukord omakeelsete ajalehtede välja andmiseks soodsamaks ja 1877 . aastal esitatud taotlus välja anda Viljandis ajalehte "Sakala"rahuldati. Arvatakse siiski, et paljuski tänu Johann Köleri headele suhetele see õnnestus. 1878. Aasta märtsis ilmus esimene "Sakala",
sellega algas C. R. Jakobsoni elus üks pingelisemaid ajajärke. "Sakala" kajastas otseselt talurahva elu ja tegemisi ja teavitas teise nende probleemidest. Selline tegevus ei meeldinud aga absoluutselt sakslastest mõisnikele ja nende eestvõtmisel algatati Carl Robert Jakobsoni ja tema ajalehe vastu mitmeid kohtuprotsesse. Ajalehe "Sakala" asutamine lõi Jakobsonile väga mõjusa tee enda väljendamiseks,ta ütles oma mõtted suhteliselt otse ja keerutamata välja, mis aga tekitas talle palju probleeme. Jakobson avaldas ka palju artikleid mis käisid otseselt kiriku pihta, seega tekkis tal vaenulik õhkkond ka usutegelastega. Jakobson nägi ette kiriku lahutamist riigist, ent ei suutnud seda veel siis ellu viia. 1881. Aastal taotles Jakobson endale kaastoimetajaks noort ja haritud Ado Grenzsteini, viimane
aga sidus end hoopis "Eesti Postimehega" ja sai Jakobsoni üheks ägedamaks vastaseks.Kui Carl Robert Jakobson suri, minetas leht oma üle-eestilise tähtsuse.
Estonia selts
1865.a. sügisel asutas grupp Tallinna elanikke Viru tänaval asuvas kaupmees Trummeri majas laulu-ja mänguseltsi Estonia. Kuigi seltsi esimesed protokollid kirjutati saksa keeles ja oli hetki , kus õllejoomine ning kaardimäng pidid venestamise õhkkonnas peaaegu lämmatama rahvusliku kultuuritegemise kõrged sihid, jõudis möödunud sajandi algusaastatel kätte see periood, mil Estonia Seltsi juhatuse liikmeteks said nii Konstantin Päts, Jüri Vilms kui Konstantin Konik. Kultuur ja poliitika hakkasid vaatama samasse suunda. 1906.a. pandi esmajoones Paul Pinna ja Theodor Altermanni toel käima kutseline teater "Estonia" ning samal ajal koos teiste Tallinna seltsidega hakkas Estonia Selts aktiivselt tegutsema uue teatri-ja kontserdimaja ehitamisega. Selle pidulik avamine toimus 24. augustil 1913.aastal. Estonia kontserdisaalis tuli 1919.a. kokku Eesti Asutav Kogu.
Koos paljude teiste eestimeelsete organisatsioonidega sulges Nõukogude võim ka Estonia Seltsi. Oma tegevust alustati uuesti 27. märtsil 1990.aastal. Kuigi tänapäeval ei pea Estonia Selts enam hoolt kandma Estonia Teatri (nüüd juba Rahvusooperi) hea käekäigu eest, on paljud seltsi ettevõtmised ikkagi toetanud meie ühiseid aateid.
Eesti kultuuritegelaste portreede galerii, Tiit Kuusiku, Naan Põllu ja Klaudia Maldutise fondid noorte kultuuriinimeste tegevuse toetuseks , mälestuskivi paigaldamine Metsakalmistule nende estoonlaste meelespidamiseks, kes hukati Nõukogude võimu poolt Siberis – kõik need seltsi initsiatiivil toimunud sammud on teatud määral aidanud väärtustada ka teatri minevikku . Üheks kõige õnnestunumaks ettevõtmiseks oli kindlasti nn katusekivi kampaania, mille käigus Estonia Selts aitas koguda ligi miljon krooni Estonia Teatri-ja Kontserdimaja katusekivide muretsemiseks, ja mis kulmineerus 12.septembril 1998.a. lahtiste uste päevaga
Johann Voldemar Jannsen (16. mai 1819 – 13. juuli 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte.Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe vallakooli õpetaja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik ". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.1857. aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (originaalis " Perno Postimees ehk Näddalileht"), mis ilmus Pärnus aastatel 1857– 1886 . Lisaks "Postipapale" aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 – 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise " maarahva " asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas "Perno Postimehes" uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule.Koos "eesti rahva" nimetuse kasutuselevõtuga õhutas Jannsen ühtlasi ka vanade rahvalaulude ja - kommete põlistamist.1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse , kus hakkas välja andma uut ajalehte "Eesti Postimees", mille sisu oli sarnane "Perno Postimehega". Aja jooksul jäid tema seisukohad aga enamiku rahvuslaste arvates liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma leheveerud rahvusradikaalidele, eestkätt Carl Robert Jakobsonile, aga ka Jakob Hurdale.Mõni kuu enne esimest laulupidu (1869) ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo -Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud: "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks. Esimese üldlaulupeo ajal nimetasid sakslased Jannsenit enda kõige kurjemaks vaenlaseks.Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860. aastad ning 1870. aastate algus: 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid; 1869 aastal organiseeris esimese eesti üldlaulupeo; 1870 aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile; 1869 andis välja "Eesti Postimehe" lisana "Eesti Põllomees" – esimene eestikeelne põllundusajakiri, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula.Perekond Jannseni kodu muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Carl Robert Jakobsonile ja Jakob Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist.1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.19. sajandi teisel poolel levinud teooria, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes "Eesti Postimees" kirjutaks sakslastele meelepärast juttu , leidis hiljem ka kinnitust: Voldemar Miller leidis Balti aadli arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta "Eesti Postimehele". Jannsen püüdis rahvuslikku liikumist ja baltisakslasi lepitada, ent 1870. aastate Eestis polnud see ilmselt enam võimalik. Nii jäi talle külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud.Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II Maailmasõjas, kuid säilinud on nende aeda istutatud "Koidula tamm"
Villem Reiman (9. märts (vana kalendri järgi 25. veebruar) 1861 Karola külas Viljandimaal – 25. mai (12. mai) 1917 Kolga - Jaanis ) oli eesti vaimulik (kirikuõpetaja) ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.Reiman sündis renditaluniku religioosses perekonnas ning õppis Viljandi elementaar - ning seejärel kreisikoolis 1872–1877. 1878–1882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning astus seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonda.1883. aastal oli Reiman üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid , ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees.1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduste kandidaadina ning asus 1889. aastal tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, alates 1890. aasta lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud baltisaksa mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud . Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Heinrich (Henrik) Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 1891–1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris aga ka mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte (kõige tuntum on "vana hea rootsi aja" kuvand ). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Martin Lipuga) teaduslikule tasemele , ning kirjutas mitmete ärkamisaegsete tegelaste elulood.1905. aastal oli Reiman üks Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutajatest.1907–1914 oli Reiman Eesti Kirjanduse Seltsi ning 1908–1913 Viljandi Eesti Haridusseltsi esimees. 1914. aastal pidi ta aga tervise järsu halvenemise tõttu avalikust elust kõrvale tõmbuma.Aastal 1917, veidi enne oma surma, esitas Reiman Eesti autonoomia idee.
Jakob Hurt (22. juuli 1839 Himmaste küla – 13. jaanuar 1907 (vkj 31. detsember 1906) Peterburi) oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane , vaimulik ning ühiskonnategelane.Õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, 1853 –55 Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis ning 1859 –64 usuteadust Tartu ülikoolis (cand. theol. 1865); sai 1886 Helsingi ülikoolis dr. phil. kraadi. Oli 1865–66 Hellenurmes A. T. von Middendorffi perekonna koduõpetaja, 1868–72 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, 1872–80 Otepää ja 1880–1901 Peterburis eesti Jaani koguduse pastor .Alustanud juba üliõpilasena ÕES-is ja "Vanemuise" seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870–83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872–81 Eesti Kirjameeste Seltsi ( EKmS ) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu saksa kirikuõpetajate ning radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi ("Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi", 1864) ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, avaldas uurimused "Die estnischen Nomina auf -ne purum" (doktoriväitekiri; 1886], Helsingi) ja "Eesti sõnadest -line lõpuga" (1903) ning artikleid ste-lõpuliste kohanimede, partiklite ehk ja või jm. kohta, abistas Ferdinand Johann Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatu koostamisel ja andis välja selle 2., täiendatud trüki (1893). Ajaloo alalt avaldas ta "Pildid isamaa sündinud asjust" (1879), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt EKmS presidendina ja hiljem iseseisvalt; rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, 1888 ilmus "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat . Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste (ligi 1400 isikut Eestist ja Venemaa eesti asundustest) ja kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt (koos EKmS materjalidega) 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest. 1888–1906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke "Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen" (1863). Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena "Vana Kannel" I (3 annet , 1875–86; Põlva laulud, koos saksakeelse tõlkega) ja II (2 annet, 1884–86; Kolga-Jaani laulud). "Setukeste laulud" I–III (1904–07, Helsingi; setu , Vastseliina ja Räpina laulud) kuuluvad üldtiitli "Monumenta Estoniae antiquae" alla. Hurda rahvalauluväljaanded on süstematiseeritud kihelkonna ja laulutüübi järgi, topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet järgivad ka hilisemad eesti rahvalaulude väljaanded. Mainimist väärivad Hurda ettekanne, mille ta pidas 1896 Riias toimunud X ülevenemaalisel arheoloogiakongressil eesti rahvaluule kogumise kohta, populariseeriv rahvausundikäsitlus "Eesti astronoomia " (1899) ja etnograafiline ülevaade "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" (1904, Helsingi).Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda.Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, A. Rimm , arhitekt A. Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument ).Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus.
Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja ; 26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja ) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist , kirjanik ja pedagoog .NoorusaastadCarl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam Jakobson. Natalie Auguste Johanson-Pärna oli tema õde ning Eduard Magnus Jakobson oli tema vend.Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 1856 –1859 õppis ta Valgas Cimze seminaris .Aastatel 1859– 1862 oli ta isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse.Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht.Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses.1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna.1871 asus Jakobson elama Tallinna, kuid ei saanud ka seal luba eestikeelse ajalehe asutamiseks.1872– 1874 töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana.1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Neis seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema lähemad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse.1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu Teadus ja Seadus põllul (I osa 1869) ning raamatud Kuidas põllumees rikkaks saab (1874), Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad (1876), Sakala Kalender põllumeestele (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema Kooli Lugemise raamatu(3 osa; 1867–1876) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka "Uus Aabitsaraamat..." (1867), Veikene Geograafia (1868) ja tütarlastekoolide lugemik Helmed (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud Wanemuine Kandle healed (2 vihku, 1869–1871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu "C. R. Linnutaja laulud"; 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust.Kõik Jakobsoni teosed on uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.Aastal 1948 avati Kurgjal tema talus kodumuuseum Kurgjal1957. aastal püstitati tema mälestussammas Torma kooli juurde (Roman Haavamägi, 1993. aastal avati monument ka Viljandis (M. Karmin ja T. Trummal).Eesti Telefilm on teinud dokumentaalfilmi "Carl Robert Jakobson" (režissöör Mati Põldre, 1982)
Pildid:
C.R.Jakobsoni Talu Kurgjal
Johann Voldemar jansen
C.R.Jakobson
J.V.Janseni kuju pärnus Postimehe ees
Jakob Hurt
Hurt noorena
Jansen
Jaan Tõnisson
K.J.Peterson
1870 – 1903
1906 – 1944
Vanemuise Selts
Vanemuine
Eesti Kirjameeste Seltsi Juhatus