I osaTaimerakkude kuju
ja suurus, taimeraku omapära, taimeraku
organellid , Taimerakk
rakutuum ,
plastiidid ,
vakuool .
Rakukest , sellel kujunemine ja
modifitseerumise võimalused.
Tselluloos ,
hemitselluloos ja
pektiinaine.
Poorid , perforatsioonid ja palasmodesmid.
Pigmendid ,
alkaloidid , glükosiidid ja parkained. Jääkained taimerakus –
kristallid . Taimeraku keemiline koostis ja selle dünaamika veg.
perioodi vältel (vesi, TP, TK, TT, NEA jt.)
Taimerakkude
kuju ja suurus: - Kõrgemate taimede rakke kuju järgi saab jaotada kaheks – parenhüümsed ja prosenhüümsed
- Rakkude läbimõõt enamasti 10…100 mikromeetrit, samas kiutaimedel rakkude pikkus võib ulatud 0.5 meetrini
- Rakkude suurus on koetüübile iseloomulik tunnus ja ei sõltu taime suurusest
Taimeraku
omapära: Kestad –tselluloos, hemitselluloos, pektiin
Vakuoolid (sinna kogunevad jääkained, varuained ning seal kontrollitakse rakusiserõhku- turgor )
Totipotentsus(bioloogiline kell puudub)
Plastiidid
Taimeraku
organellid:
Makroorganellid:
kloroplastid
Mikroorganellid:
mitokonder
Tuum
ja tsütoplasma (1) moodustavad
raku elusosa ja rakukest ning vakuoolid elutu osa - elusa osa
elutegevuse produkti. Elektronmikroskoobis on lisaks nimetatuile näha
veel teisigi rakuorganelle: Rakukest
(10)
–
on kõva ja moodustab taimele tugeva toese. Rakukest osaleb ainete
neeldumisel ja liikumisel. Rakukesta moodustumisel osalevad Golgi kompleks ja membraanid. Ta koosneb tselluloosist, hemitselluloosidest
ja pektiinainetest.
Rakumembraan
(8)
-
reguleerib raku ainevahetust ümbruskonnaga, osaleb erinevate ainete
sünteesil.
Plasmodesmid
- ülipeened tsütoplasmaniidid,
mis seovad rakke omavahel.
Endoplasmaatiline retiikulum e. võrgustik (ER või EPV)
-
membraaniga ümbritsetud ja omavahel ühendatud kanalid ja nende laiendid (tsisternid). Eristatakse siledat ja karedat retiikulumi.
Kare (7)
-
seal paiknevad ribosoomid (need muudavadki ER-i “karedaks”), mis
osalevad valgusünteesil. Lisaks sellele toimub karedal ER-l
ensüümide süntees, ainete transport, uute membraanide, vakuoolide
ja mõnede organellide moodustumine. Sile ER (12)
koosneb
harunevatest torukestest ja nende laienditest, kuid pole
ribosoomidega kaetud. See osaleb eeterlike õlide, vaikude jt ainete
moodustumisel ja transpordil.
Golgi
kompleks
(11)
-
ülesandeks on rakus sünteesitud valkude
ümbertöötlemine, pakkimine ja sorteerimine, osaleb raku
kesta ja membraani moodustamisel.
Lüsosoomid
(13)
-ülesandeks
on lagundada rakus mittevajalikke orgaanilisi aineid
Mitokondrid
(14)
ja Ribosoomid
(6)
- Energiamuundumise keskused, kus toimub valgushingamine. Mitokondrite suurus – 0,5 …6 mikromeetrit
- Ribonukleoprotiidsed kehakesed , valkude biosünteesi organellid. Leidub neid: põhitsütoplasmas, mitokondrites ja kloroplastides. Osa asuvad endoplasmaatilise retiikulumi pinnal
- ülesandeks on varustada rakku energiaga
Plastiidid
(9)
Rakutuum
(3)
- Geneetilise informatsiooni keskus
- Tüümaümbris – karüolemm
- Tuuma sees tuumaplasma – karüoplasma
- Karüoplasmas asuvad tuumakesed ja kromosoomid
- Tuumade arv rakkudes on varieeruv – 0…n-ni
Vakuool
(2)
- tekivad tsütoplasmavõrgustiku laienenud osade liitumisel
- Vakuoolides olev vedelik – rakumahl, mis tekitab raku siserõhu ehk turgori
Taimeraku
kest:
Rakukest:
- Mitoosi anafaasis, alguses moodustub kiudjas moodustis – fragmoplast
- Pektiinaine ladenemise tõttu moodustub vahelamell, mis jääb rakke siduvaks aineks
- Kummagi tütarraku tsütoplasmad moodustavad primaarse rakukesta
- Koosneb – pektiin, hemitselluloos, tselluloos ja glükoproteiidid
Sekundaarne rakukest
- Rakukest kasvab edasi seestpoolt
- Täiendavalt ladenevad: ligniin , suberiin, kitiin , pektiin, mineraalained (Ca, Si)
- Rakukestade modifitseerumisega kaasnevad olulised rakkude talitluse muutused, neist oluliseim – rakkude suremine
Rakukesta
moodustumin:
vahelanell-koosneb pektinaainetest, tekib tütarrakkude vahele
lisandub hemitselluloos
frangoplast tekib
tselluloosist areneb primaarne rakukest(20% tselluloosi, elastne)
sekundaarne rakukest(80% tselluloosi, jäik), poore läbivad plasmotesmid
modifitseerumine(ligniin ladestub ehk toimub puitumine), kõik puitunud rakud on surnud
algsed kattekoed korgistuvad
Taime
rakukesta modifitseerumise võimalused:
limastumine
ränistumise
mineraliseerumine
puitumine
korgistumine
- Alkaloidid – N sisaldus, heterotsükl. strukt.
- Tselluloos – mitsellides, ferment tsellulaas
- Hemitselluloos – rühm polüsahhariide
- Pektiinaine – taimne polüsahhariid
- Parkained – fenoolse loomusega, kootav toime
- Kitiin – looma ja seeneriigile iseloomulik
Keemilised
elemendid taime rakus:
C-süsinik
H-vesinik
O-hapnik
N-lämmastik
- Difusioon – nt gaasid
- Passiivtransport – org. happed , monosahh.
- Aktiivtransport – vajalik energia, nt K ja Na
- Taimeraku kestas olevate avade keskmine läbimõõt on 5nm, siit – 20 kDa
- Plasmodesmides saavad liikuda molekulid, mis pole suuremad kui 800 Da
Jääkained
taimedes:
Tärklis-tärklis tekib velgusenergia baasil kloroplastides, ta ei lahustu vees, ta muudetakse suhkruks.
Tärkliseterad:
1)lihtterad 2)poolliitterad 3)liitterad
Valk, rasvad & õlid
Sojauba on kõige valgurikkam, päevalille õlid on idulehtedel, rapsis on
endospermis ehk toitekoes.
Jääkainete
mahutid:
1.idulehelised-rafiidid
2.idulehelised-druusid-kristallid
3. Soolad -lahustuvad
vakuoolides.
TP-
toorproteiin
TK-toorkiud
TT-Toortuhk
NEA-lämmastiku
vabad ained
KA-kiudaine
TR-toorrarvad
II OSA
Koed ,
kudede mõiste. Kudede jaotus. Algkoed (meristeemid),
nende olemus, ülesanded ja asukoht taimes . Kallus . Kattekoed, nende
olemus, ülesanded ja tüübid. Epiderm , epibleem, periderm ja korp.
Epibleemi moodustised – papillid, katte, kõrve ja näärekarvad.
Õhulõhed.
Tugikude , nende
olemus, ülesanded ja tüübid. Kollenhüüm, sklerenhüüm ja kivisrakud . Niinekiud. Juhtkoed, nende olemus, ülesanded ja asukoht
taimes. Floeem ja ksüleem. Juhtkimbud , nende tüübid. Põhikude,
olemus, ülesanded ja asukoht taimes. Erituskoed.
Kudede mõiste:
- Rakkude kogumik
- Ühesugune ehitus
- Kindel ülesanne
- Kindel asukoht taime organis
- Lihtkoed – ühtetüüpi rakud
- Liitkoed – erinevad rakud, keerulisema ehitusega, nt. floeem ja ksüleem
Kudede jaotus:
- Algkoed e meristeemid – jaotus asukoha järgi taimes: apikaalne, lateraalne , interkalaarne ja marginaalne
Meristeemide liigitus tekke ajajärgi:
- Esimeristeemid – viljastatud munarakk , idujuure ja idupunga tipmised meristeemid
- Püsimeristeemid – kambium , sporogeenne algkude , meristemoidid, peritsükkel
- Teismeristeemid – korgikambium ehk fellogeen, sekundaarne paksemisrõngas, kallus
Apikaalne meristeem :
- Pleroom – steel ehk kesksilinder (floeem ja ksüleem koos säsiga)
Kattekude:
- Primaarsed kattekoed: epiderm, epibleem, hüpoderm, eksoderm
- Välised ja sisemised kattekoed
- Sekundaarsed kattekoed: periderm ehk kork ja korp ehk sekundaarne kork
- Lõved – kohad kus periderm on katkenud
Epidermiomadused: primaarne kattekude
Maapealsed taimeorganid
Ühe rakukihi paksune
Tühikud puuduvad
Valgust läbi laskvad
Kloroplastid puuduvad
rakud on tihedalt üksteise vastas
Epibleemi omadused:
karvad , omane juurtele,
ühe rakukihi paksune
Epidermi ja peribleemi moodustised
- Taimekarvad – papillid, katte, kõrve ja näärekarvad
- Õhulõhed
- Juurekarvad
- Kutiikula – epidermi kattev vahakiht, ei esine kõikide taimeliikide lehtedel
Õhulõhe tüübid:
- Anomotsüütne – kaasrakud puuduvad: nt jänesekapsas
- Anisotsüütne – kolm kaasrakku, üks märgatavalt väiksem: nt kukehari
- Paratsüütne – kaasrakud sulgrakkudega paralleelselt: nt kõrrelised
- Diatsüütne – kaks kaasrakku, asuvad sulgrakkudega risti: nt nelgid
- Aktinotsüütne – radiaalselt asuvad sulgrakud
Erituskoed:
- Eritatavad ained jäävad taimesse – piimasooned, mitmesugused mahutid ja käigud, idioblastid: limad , eeterlikud õlid, Ca-oksalaat, kristallid, alkaloidid, parkained, glükosiidid
- Eritatakse väliskeskkonda: epidermaalsed näärmed, hüdatoodid: näärmeepiteel, näärmekarvad
Põhikoed:
- Parenhüüm – koosneb elusatest rakkudest, täidab mitmesuguseid ülesandeid, võib talitleda algkoena
- Säilitusparenhüüm ehk säsi
- Õhu ehk aerenhüüm
- Assimileeriv ehk klorenhüüm ehk mesofüll
- Veesäilituskude
Tugikoed:
- Kollenhüümid – nurk, plaat ja kobe
- Sklerenhüümid – puidukiud ehk libriform, niinekiud ja kivisrakud
Liitkoed:
- Floeem – sõeltorud, saaterakud, põhikude ja niinekiud: leptoom – talitlev ehk elus osa
- Ksüleem – trahheed , trahheiidid , põhikude ja puidukiud: hadroom – trahheed, trahheiidid ja puidu põhikude
Juhtkimbud:
- Floeem ja ksüleem koos tugikoe, algkoe ja põhikoe elementidega moodustab juhtkimbu
- Kimbutüübid: kollateraalne , bikollateraalne, radiaalne ja kontsentriline
Lahtised juhtkimbud on omased 2-idulehelistele
Kinnised juhtkimbud on omased 1-idulehelistele
Kallus-haavakude, tekib põhikudede baasil.
Intertsellulaar-rakkude vahel tekkinud tühikud.
Põllumajandustaimed.
Juur on radiaalsümmeetrilise
ehitusega maasisene taimeorgan . Ei kanna kunagi lehti, aga võivad
areneda pungad . Orgaaniliste ainete sünteesi organ. Vee ja
mineraalainete omastamine. Fotosüntees, hapniku omastamine,
kinnitusorgan. Juur on säilitusorgan.
Juurevöötmed:
kasvukuhik-
aplikaalne meristeem.
- Pikenemisvööde- rakkude kasv
- Diferentseerumisvööde- püsikudede kujunemine
- Külgjuurte vööde- peritsüklist saab alguse
- Juurekael
Juurte muudendid:
säilitusjuured, tõmbejuured e. kontraktiiljuured, õhujuured,
assimileerivad juured- kloroplastidega rakud, hingamisjuured ,
ronijuured, tugijuured , kurgjuured, plankjuured .
Juure primaarne ehitus:
noored paljasseemne ning õistaimedest noored kaheidulehelised
taimed. Primaarne ehitustüüp kestab kuni esimeste pärislehtede
ilmumiseni. Üheidulehelised õistaimed- juure steeli osasse ei teki
kambiumi rakke.
Juure sekundaarne ehitus:
esineb paljasseemne ning kaheiduleheliste õistaimede juures. Tekitajaks on kambium. Põhjustab juure jämenemist.
Juuremügarad on
iseloomulikud liblikõielistele. Moodustub mügar mille sees on
bakteroidkude. Toimub õhulämmastiku tootmine bioloogilisse
aineringesse
Mükoriisa
- endotroofne- juure esikoore parenhüümni rakkudes asuvad põhilised seenehüüfid. Ei esine lõikeheinaliste, maltsaliste ja ristõieliste sugukondades.
- Ektotroofne- hüüfid asuvad kooreparenhüümi rakkude vahel ja tiheda kattena juure välispinnal. Sellistel taimedel puuduvad tavaliselt juurekarvad.
Vars on taime maapealne vegetatiivne organ. Vars koos lehtedega on võsu. Vars areneb
pungast.
Varre ülesanded: külgharude
moodustamine, lehestiku õite ja viljade kandmine. Vee ja
fotosünteesi produktide transport.
Varte tüübid:
varte harunemine:
- dihhotoomia- jagunevad ühtlaselt kaheks
- monopodiaalsus ( kuused jms)
- sümpodiaalsus
Pung on vartel või juurtel
olevad moodustised, millest arenevad varred või varreharud. Nende
jagunemine:
- ladvapung
- külgpung
- kaenalpung
- lisapung
- paljaspungad
Võsu muudendid:
- risoom - on taimede maa-alune mitmeaastane vars. Oma vanemas osas ta sureb ja kõduneb, nooremas osas kasvab ja haruneb.
- maa-alused võsundid e. stoolonid
- mugul
- mugulsibul
- köitraod e. väänlad
- astlad
- ogad
Lehe osad: abilehed, roots , laba , rood .
Lehtede tüübid:
- lihtlehed
- liitlehed- pearootsule kinnituvad kaks või rohkem lühirootsulist lehekest.
Leheseis :
- vahelduv
- spiraalne
- vastak
- männaseline
- fibonaci rida
lehe muudenid:
- leheastel
- leheväänel
- füllood
- veekoguja leht
- õhukoguja leht
- püünislehed
½ IV Osast
Generatiivsed taimeorganid. Õis, õie tekkimine. Õie osad. Õievalem ja diagramm.
Kaheliviljastumine. Õisikud, õisikute tüübid.
Generatiivsed taimeorganid:
õis,
õisikud
emakkonnad
viljad
seemned.
Õis
- Lühenenud varrega hargnemataa ja muundunud võsu
- Võsu lehed on muutunud õie üksikuteks osadeks
Õie ehitus:
Õievalem ja õiediagramm
- Tupplehed – K; Ca; T; roheline
- Kroonlehed – C; Co; K; punane
- Tolmukad – A; kollane
- Viljalehed – G; sinine
- Lihtne õiekate – A
- Kõlutolmukad – must
- Õiekandeleht - roheline
Kaheliviljastumine
Ainult õistaimedele omane. Viljastamisel osaleb 2 spermiumi. Üks nendest viljastab lootekotis oleva teistuuma, millest kujuneb
triploidne endosperm ja teine spermium viljastab haploidse munaraku,
millest kujuneb diploidne idu. Avastaja –
akad. Navashin 1898 . aastal
Õisikuid ja nende tüübid:
- Paljudel taimedel ei ole tegemist ühe õiega, vaid taimel areneb neid mitu – õisikud! Kuidas need õied õisikus asuvad, siit tulenevad õisikute tüübid. Keerukamatel juhtudel taimel on palju õisikuid ja need omavahel moodustavad kombineerunud tüüpe. Nt. harilikul raudrohul korvõisikud asuvad liitkännasena!
Sigimiku asetus :
Emakkond on viljalehtede
kogum. Viljalehed kokkukäändudes võivad moodustada palju emakaid
või ühe emaka.
Emakkondade tüübid:
- Apokarpne emakkond- palju emakaid
- Tsönokarpne emakkond- ühe emakaga:
- Parakarpne
- Lüsikarpne
- Sünkarpne
Vili tekib õies olevast sigimikust. Sigimiku seinast moodustub viljakest(ad). Seemnealgmest
kujuneb seeme . Viljakesti võib areneda kuni 3: endo -, meso-, ja
eksokarp.
- Paljasviljad- tekib ainult sigimikust
- Rüüsviljad- tekivad koos teiste õieosadega
Viljade tüübid:
- Lihtviljad – moodustuvad ühe emakaga õies, seega tsönokarpse emakkonnaga taimedel
- Koguviljad – moodustuvad apokarpse emakkonnaga taimedel. Koguvilja igast emakast areneb osavili, mida me nim. lihtviljade tüüpide järgi!
Seeme:
eriline taime elujärk. Seemnekest tekib seemnealgme integumentidest
ja võib olla kuni 3 kihiline. Toitainete varu- perispermina,
endospermina, idulehtedes. Seemnete tüüpe on kokku 5 erinevat.
V osa
Eluslooduse mitmekesisus - mitmekesisus on väga suur
Süstemaatika- teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate elusorganismide kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadesse liitmisega
ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda , mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni.
Eluriigid Maakeral-
Eelrakulised, Arhed , Bakterid , Esiviburlased, Seened, Ainuraksed ,
Protistid, Taimed, Loomad
Eelrakulised
–Virophyta – obligatoorsed : RNA ja, või DNA ja valk; Suurus
– 10-20 nm; Kuju: isodiameetriline, pulkjas, liitehitus;
Rühmad: RNA, DNA või RNA+DNA; Päritolu: eeleluline, hulkuma
läinud geenirühm, redutseerunud bakter ?; Olelusvormid ja
peremeesorganismid; Ülekanded ja siirutajad
viirused - on nukleiinhappest
ja valkudest
koosnevad bioloogilised
objektid, millel puudub rakuline
ehitus ning mis paljunevad nakatades
elusorganismide rakke. Üksikut viiruse isendit nimetatakse
virioniks.
Viiruste tekke kohta puudub ühtne seisukoht, ning on tõenäoline,
et erinevad viiruste rühmad pole ka ühesuguse päritoluga. Kuna
viirused pole ilmselt ühisest "alg-viirusest" põlvnevad
olendid, samuti mitte suguluses teiste elusolenditega, on kaheldud
viiruste jaoks klassikalise bioloogilise taksonoomia
reeglite kasutamise võimalikkuses ja mõttekuses. Enamasti sisaldab
virion valkudest
koosnevas kestas (nukleokapsiidis)
ühe või mitu molekuli nukleiinhapet.
Kõik viirused on elusorganismide siseparasiidid .
Nad sisenevad peremeesorganismi
rakku,
või sisestavad sinna oma nukleiinhappe.
Eeltuumsed – Prokarüoot ehk prokarüont on eeltuumne rakk .
Neil puudub membraaniga
piiritletud tuum
ning raku sisemuses on tunduvalt vähem
erinevaid organelle
ja membraanseid struktuure kui eukarüootidel.
Prokarüoodid on jagatud kahte domeeni:
bakterid
ja arhead .
Enamik prokarüoote on ainuraksed,
kuid leidub ka hulkrakseid
organisme.
bakterid, nende olemus, paljunemine ja ehitus.- on kõige
väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised eeltuumsed organismid,
kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada. Bakterid paljunevad
põhiliselt pooldumisega,
esineb aga ka teisi mooduseid. Sobiva temperatuuri
juures, milleks enamiku bakterite jaoks on umbes 37° C, võib pooldumine toimuda iga 20 minuti järel. Kuigi enamik baktereid
paljuneb pooldumise teel, on mõnedel täheldatud ka omapärast
sugulist paljunemist, kusjuures ühe bakteriraku sisu voolab teise
rakku. Mitmed tsüanobakterid paljunevad hormogoonide
abil, mõnedel tsüanobakteritel on täheldatud ka paljunemisrakkude
ehk goniidide
abil paljunemist. Mõnedel bakterirühmadel (nt Hyphomicrobium)
esineb ka pungumist.
Maailma suurimal teadaoleval bakteril (kuni aastani 1999)
Epulopiscium
fishelsoni'l arenevad tütarrakud
aga emasorganismi sees ning hiljem väljuvad emabakteri piludest,
põhimõtteliselt on tegu "sünnitajabakteriga".
Bakterid on eeltuumsed (prokarüootsed)
organismid, sest neil puudub rakutuum. Bakterid on värvusetud,
sinised või punakad, erineva kujuga, üksikud või ahelatena.
Bakterite keskmine pikkus on mõni mikromeeter.
Kuigi bakterirakud on keerukama ehitusega kui viirused, on nad siiski
väga lihtsad. Nende ehitus on kindlaks tehtud enam kui tuhandekordse
suurendusega optiliste mikroskoopide
ja sajatuhandekordse suurendusega elektronmikroskoopide
abil. Kõiki bakterirakke ümbritseb tihe rakukest,
mistõttu toit saab rakku siseneda ainult lahustunud kujul. Rakukesta
ehituse järgi jaotatakse bakterid spetsiaalse värvimise alusel
gramnegatiivseteks
ja grampositiivseteks.
Gramnegatiivsete bakterite rakuehitus on võrreldes
grampositiivsetega komplekssem. Mõnedel bakteritel ümbritseb
rakukesta kaitsev limakest
ehk kapsel ,
sageli on nad varustatud ühe või mitme viburiga,
mida kasutatakse kulgemiseks. Bakterid liiguvad viburite , lima või
looklemise abil. Rakud sisaldavad DNA spiraali (nukleoid)
ja teisi keemilisi aineid, kuid taime- ja loomarakkudele
iseloomulikku eraldunud tuuma ning teisi keerukaid organoide pole
siin leitud.
DNA paikneb bakteritel kromosoomis ja plasmiidides.
Bakterite ribosoomid
erinevad nii suuruselt kui koostiselt eukarüootide omadest. Mõned
bakterid moodustavad ebasoodsate tingimuste üleelamiseks endospoore.
Bakterid põllumajanduses- või
ja juustu valmistamiseks, Bakterite abil toodetakse enamus
piimasaadusi, näiteks hapupiim ,
keefir
ja jogurt aga ka alkoholi,
antibiootikume,
veiniäädikat
jm. orgaanilisi ühendeid.
Inimene kasutab baktereid veel naha
parkimisel,
linaleotamisel
ja reovete
puhastamisel.
Mügarbaktereid kasutatakse bakterväetisena. Põllumajanduses
on suur tähtsus lämmastikku
siduvatel bakteritel, eriti neil, kes muudavad õhulämmastiku
nitraatideks.
Mõned sellistest bakteritest, näiteks Rhizobium
elutseb herne
ja ristiku juurtes. Õhulämmastikku siduvaid mügarbaktereid kasutatakse
liblikõieliste taimede bakterväetisena, et soodustada juuremügarate
moodustumist taimedel. Bakterid on väga olulised ka tööstuslike ja
olmeheitvete puhastamisel. Reovett õhustatakse, et kiirendada
aeroobsete bakterite kasvu reoaine lagundamise arvel. Biopuhastis
tekib helbeline aktiivmuda, mille pinnale moodustub biokile, kuhu
lisaks bakteritele kuuluvad ka seened ja algloomad. Silo valmistamine. Taimehaiguste ja kahjurite tõrjumine. Bakterväetiste
tootmine.
Seened, nende olemus ja toitumine. Seente paljunemine. Seeneriigi
süstemaatika kujunemine- on üks
eukarüootsete
organismide
riikidest.
Seeneriiki eristatakse taimeriigist
ja loomariigist.
Suur erinevus on näiteks selles, et seentel koosneb rakusein
kitiinist,
aga taimedel tselluloosist.
Selle ja teiste tunnuste alusel eraldatakse seened omaette pärisseente rühma (Eumycota),
mis on monofüleetiline
rühm ja põlvneb ühisest
esivanemast. Sellesse rühma ei kuulu ehituse poolest lähedased
limahallitus ja vesihallitus (Oomycota).
Seeneteadust nimetatakse mükoloogiaks.
Seda peetakse sageli botaanika
haruks, ehkki geneetilised
uuringud on näidanud, et seentel on lähemalt suguluses loomade kui
taimedega. Seeneriik hõlmab niihästi pärmi
ja hallituse
kui märksa tuttavamad kübarseened.
Seened esinevad kõikjal maailmas, kuid enamik neist on
tähelepandamatud nii oma väikeste mõõtmete kui varjatud eluviisi
poolest. Nad elavad pinnases
ning surnud ja elusates taimedes ja loomades . Sageli elavad nad
sümbioosis
taimede, loomade ja teiste seentega . Seened võivad muutuda
märgatavaks siis, kui neile kasvavad viljakehad ,
samuti hallitusena. Kübarseentele kasvavad kübarad.
Seened on väga olulisel kohal surnud orgaanilise
aine lagundamisel
algosakesteks, toiduahelas ja toitainete
vahetuses. Kübarseeni ja trühvleid
kasutatakse vahetult söögiks, samuti leiva
küpsetamisel kergitava ainena, veini,
õlle
ja sojakastme
kääritamisel.
Alates 1940. aastatest kasutatakse
seeni antibiootikumide
tootmiseks. Veel hiljem on hakatud seente toodetavaid ensüüme
tööstuslikult
kasutama valke
lagundavate fermentide
jaoks pesuainete
tootmises. Seeni kasutatakse bioloogilise tõrjevahendina umbrohtude
ja kahjurite vastu. Paljud seeneliigid toodavad bioaktiivseid aineid,
mida nimetatakse mükotoksiinideks.
Nende hulka kuuluvad näiteks alkaloidid
ja polüketiidid,
millest paljud on loomadele, sealhulgas inimestele mürgised.
Seetõttu on tundmatute seente söömine üliohtlik, erinevalt
näiteks tundmatute loomade söömisest. Mitme seeneliigi viljakehad
sisaldavad psühhotroopseid aineid, mida kasutatakse nii uimastitena
kui muudel otstarvetel. Seened suudavad lagundada materjale ja ehitisi ning patogeenidena
levitada taimede, loomade ja inimeste haigusi. Seentest põhjustatud
viljasaagi vähenemine ja saagi riknemine võib oluliselt mõjutada
majandust. Seeneriik hõlmab tohutut hulka liike mitmesuguste
elukeskkondade, elutsüklite
ja välimusega alates ainuraksetest vees hõljuvatest organismidest
kuni suurte kübarseenteni. Sellegipoolest on seeneriik suuresti läbi
uurimata. Oletatakse, et maailmas eksisteerib poolteist miljonit
seeneliiki, millest tänapäeval on formaalselt kirjeldatud üksnes
5%. Seeneliike hakati formaalselt kirjeldama juba 18.
sajandi lõpul. Seda
tehti esialgu välimuse põhjal, näiteks eoste
värvi või mikroskoobis nähtavate tunnuste järgi. Molekulaargeneetika areng võimaldas taksonoomiasse
kaasata DNA
analüüsi, mis on mõnigi kord sundinud mükolooge senist klassifikatsiooni ümber tegema. Fülogeneetilised uuringud viimasel
kümnendil on aidanud seeneriigi klassifikatsiooni muuta ja
tänapäeval eristatakse seeneriigis 1 alamriik, 7 hõimkonda
ja 10 alamhõimkonda.
Süstemaatika: Esiviburlased:Peronospora,peristeetsiumid,
apoteetsimid
Seened: 350000 liiki Eestis
Viburseened -olipiidilised, kartulivähk
Ikkeseened- hallikad
Kottseened- jahukaste , mürflid, korgitsad, pärmseened, seenevähk,
lumiseen
Kandseened -puuseened, kasekäsn, haavatalvik, majavamm ,puravikud, riisikad ,pilvikud jne
Riik - Seened.
Riik - Esiviburlased.- Päristuumne eluriik; Üherakulised,
niitjad või koloonialised organismid; Elutsüklis viburitega
varustatud staadiumid; Oluline tunnus – viburi ultrastruktuur;
Ebajahukasted, tõusmepõletikud jne
Riik - Ainuraksed.- Valdavalt üherakulised plasmodiaalsed
organismid; Rakul esinevad kulendid – liikuvad; Osa parasiite, osa
saprobionte; Esindajad: limakud, ebalimakud ja nuuterseened
Seente osa põllumajanduses.- üleval tekstis
Parasiitseened ja taimehaigused .- Paljud seened parasiteerivad
inimestel, loomadel
ja eriti taimedel, põhjustades neil seenhaigusi. Parasiitseente
hulka kuuluvad roosteseened,
nõgiseened, jahukasteseened jt. Seenhaigused, bakterhaigused ,
viirushaigused põhjustavad mädanikke, närbumist, laikusid,
padjanteid, kirmeid, eritusi, mumifitseerimist, lehtede enneaegset
varisemist.
Protistid – vetikad . Vetikate olemus, ehitustüübid ja levik.
Vetikate kasutamine põllumajanduses.- suur
ja heterogeenne fotosünteesivõimeliste
organismide rühm. Vetikate koondnimetus tuleneb funktsionaalsest
(s.t. mitte fülogeneetilisest) taimede jaotusest. Seetõttu kuulub
vetikate hulka taksonoomiliselt väga kaugeid (erinevatesse
eluslooduse riikidesse kuuluvaid) rühmi – baktereist
tsüanobakterid
(ehk sinivetikad ), protistidest punavetikad ,
pruunvetikad
jt., taimedest rohevetikad.
Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Vetikaid uuriv teadusharu on algoloogia ,
vastavat eriteadlast nimetatakse aga algoloogiks.
Kuna vetikaid käsitleti botaanikas
pikka aega ühtse rühmana, kujunes välja ka paljus seniajani kasutusel olev ühine terminoloogia nende morfoloogia , anatoomia ja
ontogeneesi kirjeldamisel.
Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks
ehk rakiseks. Suuruselt on enamik vetikaid mikroskoopilised.
Paljud vetikad on nii väikesed, et palja silmaga pole nad nähtavad.
Leidub ka suuremaid – makroskoopilisi
vetikaid. Mõned neist võivad olla isegi nii suured, et nende
pikkust mõõdetakse meetrites, näiteks lehtadru .
Ehituse keerukuse alusel eritatakse üherakulisi
ja hulkrakseid
vetikaid. Paljud vetikad
on koondunud kolooniatesse (koloniaalsed).
Vetikad hangivad vett
ja toitaineid
kogu keha pinnaga. Kõik vetikad sisaldavad klorofülli,
kuigi osa neist ei ole rohelised. Vetikate pruunikas ja punakas
värvus on tingitud teistest pigmentidest,
mis rohelise klorofülli ära varjavad. Pigmente sisaldavaid rakuosi
vetikates nimetatakse kromatofoorideks.
Sõltumata värvusest, toimub kõigis vetikates fotosüntees.
Olgugi, et vetikad sünteesivad nagu taimed (kuigi, vetikatel toimub
fotosüntees kogu talluses, taimel vaid lehtedes ja puitumata,
rohtses varres) ei kuulu nad tegelikult taimeriiki, kuna neil
puuduvad taimedele iseloomulikud organid ja koed (juured, varred,
lehed). Kuigi mõned vetikad meenutavad välimuselt varsi ja lehti,
on see sarnasus väline - vetikatel pole juuri, varsi ega lehti. Erinevast pigmentide sisaldusest tulenev valdav värvus on olnud
aluseks vetikate suurrühmade nimetamisel: rohevetikad,
punavetikad
ja pruunvetikad,
aga ka varasem nimetus sinivetikad (sinikud ehk tsüanobakterid).
Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi
esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes
ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal,
kuhu jõuab palju valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal
punavetikad ja veel halvemates valgustingimustes pruunvetikad.
Vetikad elavad põhiliselt vees.
Nad kasvavad nii mage -,
riim-
kui ka merevees .
Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk
fütoplanktoni
või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda
kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee
läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad
fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda
pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel .
Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja
lumeväljadel.
Vetikaid kasutatakse väetistena
Punavetikatest saadakse agarat, mis on tarrendav aine.
Samblikud – olemus, ehitus ja paljunemine*. Samblike
süstemaatika*. Samblike kasutamine põllumajanduses*. Sammaltaimed –
olemus, arengutsükkel ja süstemaatika*. Sammaltaimede kasutamine
põllumajanduses*. Turbasammal*. Sõnajalgtaimed – nende olemus,
arengutsükkel ja süstemaatika.-
Olemus – tüvendeostaimed,
Arengutsükkel – domineerib sporofüüt, gametofüüt esineb
eellehe ehk protalliumina. Kuju erinev – sibuljas või lehe
taoline. Koosneb parenhüümkoest. Arengus kolm suunda – kolla ,
osja ja sõnajala. Palju liike väljasurnud.
Süstemaatika:
- Ürgraikad – Psilophytopsida: Rhynia
- Raagraikad – Psilotopsida: Psilotum, Tmesipteris
- Pärisraikad – Lycopodiales, Selaginellales, Isoetales
- Kidad – Equisetales
- Keerdlehikud – esi-, eba- ja päriskeerlehikud.
Pärisraikad, kidad ja keerdlehikud.
Kollad e pärisraikad
ja sõnajalad e keerdlehikud.
Ülevaade Eesti sõnajalgtaimedest*. Sõnajalgtaimed
ilutaimedena*.
Paljasseemnetaimed – nende olemus, paljunemine ja süstemaatika.
Nüüdisajal neid kuni 800 liiki. Paljud liigid väljasurnud.
Sporofüüdid on enamasti puud, harvem puitunud liaanid või põõsad,
rohtseid vorme ei esine. Harunemine külgmine, võsude kasv
monopodiaalne. Puit koosneb trahheiididest, sõeltorud on ilma
saaterakkudeta. Lehed on (olid) ürgsetel liikidel suured, jagunenud,
sarnanedes sõnajalgadega. Enamikel liikidel on lehed väikesed –
okkad, mis on soomusjad või nõeljad. Igihaljad taimed mõnede
eranditega. Peajuur ja külgjuured on mükoriisaga. Kõige olulisem
tunnus – esinevad seemnealgmed. Seemnealge kujutab endast megasporangiumit, mis on ümbritsetud
erilise kaitsekesta – integumendiga. Seemnealgmed paiknevad
katmatult megasporofüllidel. Pärast viljastumist tekivad nendest
seemned.
Süstemaatika: Ajaloos pikka aega kasutatud süsteemis toodi välja 3
klassi ja igas klassis 3 seltsi. Klassid : palmlehikud:
seemnesõnajalalaadsed, ürgpalmlehikulaadsed ja palmlehikulaadsed; okaspuud : ihnlehikulaadsed, hõlmikpuulaadsed ja okaspuulaadsed –
siin kuni 11 sugukonda; ebaokaspuud:
efedralaadsed, velwitshialaadsed ja vastaklehikulaadsed. Hõimkonna
piires eristatakse kuni 5 klassi ning mõningates süsteemides on
klassid nimetatud hõimkondadeks. Problemaatiline on palmlehikute,
hõlmikpuu ja jugapuu süstemaatiline kuuluvus. Järgnevalt on toodud
süsteem, kus eristatakse 4 klassi.
Paljasseemnetaime seemned,
nagu nimigi vihjab, arenevad seemnealgmetest katmatult käbisoomustel.
Nende taimede viljastumine toimub, kui tolmuterad
satuvad tavaliselt õhu kaudu seemnealgmeile, moodustades tolmutoru.
Enamik paljasseemnetaimi on tuultolmlejad.
Käbi, käbi ehitus. Isaskäbi – mikrosporofüll. Paiknevad
tavaliselt rühmadena. Isaskäbi tekib soomuse kaenlas võrse asemel.
Kujutab endast väljakujunenud teljega võsu, millel sporofüllid paiknevad spiraalselt.
Mikrosporofüll on munajas, õhuke ja lame, kahe mikrosporangiumiga
alapoolel. Mikrosporangiumis tekivad tolmuterad – isasgametofüüt!
Tolmuteral on õhupõied. Emaskäbi:
Tekivad noorte võsude tippudes. Peateljel paiknevad väikesed
kattesoomused, mille kaenaldes tekivad paksud seemnesoomused
seemnealgetaga ülapoolel. Seemnesoomus on taandarenenud külgvõsu,
mitte megasporofüll. Noor seemnealge koosneb nutsellist ja
integumendist. Nutsell ongi megasporangium.
Käbi
on okaspuu emaspaljunemisorganite kogumik.
Koosneb teljest ja sellele kinnituvaist kattesoomustest. Viimaste
kaenaldes seemnesoomustel asetsevad seemned.
Mõnedel okaspuu liikide käbidel puuduvad kattesoomused.
Seemne tekkimine.- Taime
seemned arenevad seemnealgmes
asuvast enamasti tolmuteraga
viljastatud munarakust ja teatud perioodi arenevad emastaimes, enne
kui ühendus viimasega katkeb.
Mõningail erijuhtumeil areneb seeme ka viljastamiseta (näiteks
apomiksise
korral). võib olla kuni 3 kihiline. Toitainete varu –
perispermina, endospermina, idulehtedes. Seemnete tüübid:
kokku 5 erinevat,
Klass – Palmlehikud*;
Okaspuud- on paljasseemnetaimede
alla kuuluv taimerühm.
Okaspuudel on lehtede
asemel jäigad kitsad teravad okkad
või väikesed laiad soomused .
Seemned
valmivad käbides.
Eestis kasvab 4 liiki
pärismaiseid okaspuid – harilik
mänd, harilik kuusk , harilik
jugapuu, harilik
kadakas.
Jugapuud - harilik
jugapuu on igihaljasokaspuuliik
jugapuu
perekonnast.
Õistaimed – nende olemus ja süstemaatika. Süstemaatika
ajalooline areng. e kattseemnetaimed, Katteseemnetaimed (Magnoliophyta või Angiospermae) ehk õistaimed
(Anthophyta)
on suurim
fotosünteesivate
taimede hõimkond.
Traditsiooniliselt jaotatakse kaheks klassiks: üheidulehelised
(Monocotyledoneae)
ja kaheidulehelised
(Dicotyledonae).
APG süsteem.- Tekkinud ja loodud viimase 10 aasta jooksul.
Täielikult valmis veel ei ole. Põhierinevus kaheiduleheliste
taimede süstemaatikas. Lisaks klassidele on toodud alus e.
basaalrühmad mis ei kuulu klassidesse.
kahe ja üheidulehelised, nende tunnused.-
Üheidulehelised (Monocotyledoneae
või Liliopsida)
on katteseemnetaimede
ehk õistaimede klass,
kel on seemnes ainult üks iduleht .
Üheidulehelised taimed on näiteks enamik
teravilju.
Üheiduleheliste taimede lehed on tavaliselt rööp- või kaarroodsed
ja piklikud, hästi arenenud lehetupega. Õis
koosneb kolmest osast. Enamasti
on nad rohttaimed
ning neil on narmasjuurestik.
Üheiduleheliste taimede üheseemnelistel viljadel on tugev
viljakest,
mis on õhukese seemnekestaga
kokku kasvanud. Seemnes on väike idu ja rohkesti toitekudet. Nende
teine iduleht on täielikult taandarenenud. Seeme on seemnekestas
tugevasti kinni, teris
on ühest osast tömp, teisest otsast terav . Teravas osas paikneb idu
koos idulehe, iduvarre ja idujuurega.
Kaheidulehelised (Dicotyledoneae
või Magnoliopsida[1])
on katteseemnetaimede
ehk õistaimede suurim klass.
3/4 õistaimedest kuulub kaheiduleheliste hulka, mis on oma
ehituselt, kujult ja eluvormilt mitmekesisemad kui üheidulehelised.
Kaheiduleheliste liike on umbes
180 000, neist kasvab Eestis
umbes 1000. Üheidulehelistest eristab neid see, et neil on kaks
idulehte,
erandlikult võib üks iduleht olla kängunud. Kaheidulehelistel on
üks peajuur
ja ühe ringina asetsevad juhtkimbud, mille kambium
võimaldab varre teiskasvu. Lehed
on enamasti sulg -, sõrm- või võrkroodsed, terveservalised või
lõhestunud. Õied
on põhiliselt viietised või neljatised.
Kaheidulehelised erinevad üheidulehelistest ka tolmuterade ehituse
ja keemiliste omaduste, kromosoomide
tugevama keerdumise jm poolest. Kaheidulehelisi jaotatakse 71
seltsi, liigirohkemad nendest on
astrilaadsed,
oalaadsed,
mailaselaadsed
ja nelgilaadsed,
ja 333 sugukonda millest liigirohkeimad on korvõielised,
liblikõielised,
piimalillelised
ja madaralised.
Algelisem selts on magnoolialised
(uuemail andmeil seltsi Chloranthales
esindajad), kõiki kaheidulehelisi peetakse neist arenenuks. Eesti taimestiku ürgsemad seltsid on
tulikalaadsed
ja vesiroosilaadsed,
viimastest lahknevad ühe haruna üheiduleheliste klassi seltsid.
Kaheidulehelised on arenenud arvatavasti vanaaegkonnas
seemnesõnajalalaadseist (sõnajalgtaimed),
hulgaliselt tekkis neid juura lõpus ja eriti kriidiajastul.
tulikalised- (Ranunculaceae)
on õistaimede sugukond , mis hõlmab üle
2000 liigi[1].
Paljud neist on laialt levinud külma ja mõõduka kliimaga maades,
mõned aga kasvavad troopilistel aladel. Tulikalistel on sageli
taimkattes tähtis osa, eriti niisketel niitudel ja metsades.
Peamiseks eluvormiks on mitmeaastased rohttaimed,
mis talvituvad risoomide
ja mugulatena ,
harvem väikesed põõsad
või liaanid.
Puitunud vartega liigid on sekundaarse päritoluga, arvatavasti on
nad tekkinud rohtsetest vormidest . (vihikust esindajad need mis
herbaariumist kirjutasime)
roosõielised- ( Rosaceae )
on suve-
ning igihaljaste
puittaimede
(väga harva ka liaanide )
ja mitmeaastaste,
harvem üheaastaste
õistaimede sugukond
roosilaadsete
seltsist.
Roosõieliste sugukonda kuulub nii puid,
põõsaid
kui rohttaimi.
Kokku umbes 3000–4000
liiki
100–120 perekonnast.
Enamik sellese sugukonda kuuluvaid liike kasvab
põhjapoolkeral.(vihikust…)
liblikõielised- (Fabaceae)
on oalaadsete
seltsi arvatud sugukond
taimi.
Liblikõielised on liikide arvu poolest maailmas õistaimede seas
kolmas sugukond (esimesed kaks on käpalised
ja korvõielised).
Ühtekokku arvatakse siia umbes 730 perekonda üle 19
400 liigiga . Suurimad perekonnad
on Astragalus
(üle 2000 liigi), Acacia
(üle 900 liigi), Indigofera
(700 liiki), Crotalaria
(600 liiki) ja Mimosa
(500 liiki). Liblikõieliste vormi- ja liigirohke esindatus teeb
neist kosmpoliitse
taimeperekonna.(vihik)
ristõielised- (Brassiacaceae
ehk Cruciferae)
on suur õistaimede
sugukond. Royal Botanic Gardens 'i andmeil
kuulub sugukonda üle 330 perekonna 3700
liigiga. Ristõielised on valdavalt
rohttaimed,
harvem poolpõõsad,
kes eelistavad kasvada parasvöötmes.
(vihik)
korvõielised-
(Asteraceae
või Compositae)
on kaheiduleheliste
klassi
astrilaadsete
seltsi
kuuluv õistaimede
sugukond. Sugukonna teaduslik nimi Asteraceae
tuleneb perekonna aster nimest. Paralleelnimi Compositae
tuleneb taime õisiku
ehitusest: suur hulk õisi
moodustavad kokku ühe suure õiesarnase ebaõie. Eestikeelne
nimetus tuleneb samuti õisiku ehitusest: selleks, et kõiki õisikut
moodustavaid õisi ära mahutada, on õiepõhi laienenud ja muutunud
korvikujuliseks. Korvõieliste
ebaõis on omandanud paljud
tunnused, mis harilikult on omased ühele õiele, näiteks ühised
kandelehed,
mis on moondunud ning meenutavad välimuselt ja toimimiselt
tupplehti.
Nad on tavaliselt rohelised,
kuid mõnel liigil võivad olla eredalt värvunud.vihik
liilialised - on liilialaadsete
seltsi kuuluv üheiduleheliste
taimede sugukond.
Liilialiste süstematiseerimisel on viimasel ajal mitmeid varasemaid siia kuulunud perekondi teistesse sugukondadesse ja lausa teistesse
seltsidesse tõstetud.vihik
laugulised, vihik
kõrrelised- (Poaceae
ehk Gramineae)
on üheiduleheliste
õistaimede
sugukond.
Kõrrelisi on umbes 600 perekonda
9000–10 000 liigiga. On
hinnatud, et taimekooslused ,
kus domineerivad kõrrelised, katavad umbes 20 %
maakera maismaast. Kõrrelised on
rohttaimed,
kellele on omane seest õõnsad
silindrikujulised varred,
mis paiknevad varrel vahelduvalt. Lehel saab eristada lehetuppe,
mis ümbritseb kõrt, ja lehelaba .
Eri liikidel võib lehetupp olla nii avatud kui kinnine , viimasel
juhul on lehetupe servad tangentsiaalselt kasvanud kokku.
Kõrrelistele on omane (ehkki esineb ka teistes taimesugukondades)
lehelaba ja -tupe üleminekukohas olev keeleke (näiteks päideroog)
või karvaring (näiteks pilliroog).
Lehelaba alusel võib teatud rühmadel eristada niinimetatud
kõrvakesi, mis ümbritsevad mõlemalt poolt vart. Kõrreliste õisik
on harilikult tipmine ja see koosneb osaõisikutest, mida nimetatakse
pähikuteks.
Pähikud võivad koosneda ühest või sageli mitmest õiest (kuni
20[1]),
millest botaaniliselt saab eristada tähki,
pööristähki
ja pöörist,
esineb ka siirdetüüpe. Pähiku alusel paiknevad libled ,
enamasti on neid 2, vahel ka 1 või 3[1].
Kõrreliste õit ümbritsevad sõklad,
kusjuures eristatakse välissõkalt ja sisesõkalt. Esimene neist on
suurem ja tugevam, kattes ja kaitstes ka sisesõkalt. Välissõkla
tipuosast turritab mõnikord välja ohe.
Välissõklalt (ka liblelt) võib leida ka niinimetatud anduri, mis
on vastava stuktuuri seljaosa (välimist osa) läbiv eenduv keskrood.
Nende õied
on enamasti hüpogüünsed
ehk ülemise sigimikuga ning ilmetud; tuultolmlejad.
Viljaks enamasti teris.
Kõrrelised on välisehituselt sarnased lõikheinalistega.vihik
VI osa
Põllumajandustaimede kultuuristamise ajalugu.
Esmakultuurtaimed- nisu, oliivipuu
Geenitsentrid. N. Vavilov: Kagu- Aasia , Ida-Aasia, Kesk ja
Ees-Aasia, Vahemeremaad, Ida-Aafrika, Kesk-Aafrika, Andid, Päritolu
teadmata
Erinevatest geenitsentritest pärit põllumajandustaimede liigid
ning nende tunnused.
Kagu-Aasia:
Ida-Aasia: apelsin, virsik , aprikoos, kiivi ,
Kesk ja Ees-Aasia: mandel, granaatõun, pirn,
Vaemeremaad:
Ida-Aafrika:
Kesk-Ameerika:
Andid:
Päritolu teadmata: Kookose palm
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 19 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-01-05
Kuupäev, millal dokument üles laeti
312 laadimist
Kokku alla laetud
9 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
triinkass
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid