Koostaja. Kadri Traditsioonilised pulmad Eestis Pulmapidu Pulmapidu kestis mitu päeva Sisaldasid arvukaid õnne- ja viljakusrituaale Eesti pulmad oli nii nimetatud laulupulmad Mõrsja valimine oli lihtne Valiti sobiv tütarlaps Tütarlapse nõusolek ei olnud tähtis Mõrsja kas osteti või rööviti Vanematel tuli abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata Pulmade toimumine Pulmad kestsid mitu päeva- tavakohaselt 3-4 päeva Pulmad peeti tavaliselt talvel Tavaliselt algasid pulmad neljapäeval ja lõppesid pühapäeval Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõppesid neljapäeval Pulmadega seotud tegevused Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega Peig sõitis esimesel pulmapäeval mõrsja koju Selles viidi läbi palju rituaale nt: Vastastikune laulmine Sissesõiduloa kauplemine Mõrsja näha nõudmine, otsimine ja väljatoomine Kui pruut oli leitud, algas söömine Pulmade esimes...
panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. 3. päeval : Kolmanda pulmapäeva töhtsaim sündmus oli veimevaka jagamine, mille algatas saajarahvas. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Enamasti lõpetati pulmad traditsioonilise lõputoiduga, enamasti oli selleks kapsad või kapsasupp.
ka ikve külätse naise, kahitsev kasusõsare, ka siin nutav nurganais, veereteve veere naise, sarve aave sannanaise?" Karksi. H II 42, 501/2. 1891. Las tule hommen uusi pääva, Tüüp 2837 B Millest vaene veimed vana taevas, valge ilma tegi? [Pulmalaulud - Veimevaka jagamine]: ,,Las tulla homme uusi päeva, vana taevas, valge ilma- " Karksi. EÜS IX 307/8 (60). 1912. lääme sis mõtsa kõndimaie, Ek om teil nurme nuuma pääl, varikmaida valatemaie, varikmaa vanan võlan,
Kolmandal pulmapäeval on veimevaka jagamine. Veimekirst tuuakse koos vakarahvaga. Kirstu lahti laulmise algatab saaja rahvas. Vakarahvas nõuab kirstu launastamist. Isamees või peiupoiss peab panema kirstu keskele ja igale nurgale mündi, peale seda avatakse kirst. Raha saab noorik endale Veimed on kirstus veimevaka sees. Pruudivend toob veimevaka pea peal lauale, mille taga istub noorpaar ning isamees ja kaasanaine. Isamees kutsub veimede saajad ükshaaval nimepidi ,,pulma". Veimed ulatab saajale pruudivend mõõga otsas. Paeltega kokkuseotud suka ja kindapaar on täiend anded. Vasakul olev pruut annab kas sukad või kindad, need on pooled anded. Pulma ametimehed saavad suured kimbud, kus on särk, sall, sukad ja kindad. Esimesena antakse veimed ämmale ja äiale, siis saavad pulma ametimehed, seejärel teised pulmalised. Iga veimekimbu saaja peab kaasanaisega või kirstu kohaletoojaga tantsima. Ka pulmade lõpetamine on traditsiooniline.
See pidi tagama head karjaõnne. Voodi alla pandud kirves või nuga tõid esimeseks poisslapse, tõlv või kurikas tüdruku. Soovitud oli ikka poiss. Kui aga noorik tahtis tulevases elus võimu enda kätte saada, pidi ta pulmaööl peigmehe vanad püksid padja alla panema. Öösel ei tohtinud magades teineteisele selga keerata, siis tulnud tülirohke abielu. Veimevaka jagamine pulma viimase päeva tähtsaim sündmus. Pruut jagas ande oma uutele sugulastele. Täied veimed olid sukad paeltega ja kindad, pooled veimed olid kas kindad või sukad. Vastupidiselt kaasaegsele pulmale, kus kingitusi saavad pruut ja peigmees, oli veel 19.sajandi pulmas pruut see, kes pidi alates isakodust lahkumisest kuni pulma lõpuni kingitusi jagama. Pulma lõpp Pulma lõpp oli tarditsiooniline ja külalised pidid sellest ise aru saama. Kui lauale toodi kapsasupp või kapsad ja liha enam ei antud, oli õige aeg hakata minema. Selleks korraks mindi küll laiali
Esemed sai see, kes aseme üles tegi. Pesuvee toomine oli peiupoisi või pruuttüdruku ülesanne. Pesuvette viskas noorpaar raha, mis jäi vee väljaviijale. Valitses uskumus: kes noorpaari pesuveega silmi peseb, on järgmine abielluja. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimede jagamise algatas saajarahvas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Pruudivend tõi veimevaka pea peal lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma". Veimed ulatas saajale pruudivend mõõga otsas. Paeltega kokkuseotud suka- ja kindapaar oli "täiend anded". Vaesem pruut andis kas sukad või kindad, need olid "pooled anded". Pulma ametimehed said "suured kimbud", kus olid särk, sall, sukad ja kindad. Esimesena anti veimed ämmale- ja äiale, siis
Asemeriided tõi noorik. Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Veimede jagamise algatas saajarahvas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Pruudivend tõi veimed lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - "pulmade lõhki tantsimine". Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnesid ka mitmesugused märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine
Levinud komme oli noorpaar esimeseks ööks viia magama lambalauta. On teateid, et noorpaar sai oma sängi alles esimese lapse sünni järel. Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Veimed olid veimevaka sees. Esimesena anti veimed ämmale ja äiale, siis said pulma ametimehed, seejärel teised pulmalised. Mitmel viisil rahakorjamine oli pulmades üldine. Kõige uuem ja ühtlasi kõige levinum oli viinaga rahakogumine pärast veimede jagamist. Noorpaar istus laua taga, laual viinapudel ja tühi taldrik. Isamees kutsus pulmalisi laua juurde ükshaaval, nimepidi ja tähtsuse järjekorras, vaheldumisi saaja ja vakarahva hulgast. Igaüks pidi taldrikule panema mündi ja sai siis lonksu viina. Rahakorjamine oli
kommi (maitse) kommi (süües) Kirjakeele normi järgi on III vältes: `suhkur `jäine `põhjus `tee`mantide `Tal`linn `köömen `luine `raskus `kont`sertide `voodi `öine `käitis `vistrikud `soine `mitmikud -`päine Kirjakeele normi järgi on II vältes: kahju toonane otsus pilved taimed üksi äsjane ollus talved sõimed kaasas kääbus hetked lõimed lurjus retked veimed uudis jõulud räimed On ka sõnu, mida tohib hääldada nii II kui ka III vältes. Kui sellest oleneb ühtlasi sõna käänamine, on parem, et selliseid sõnu oleks võimalikult vähe. Nt kirju ~ `kirju (kirjude, kirjusid – `kirjute, `kirjuid), tervis ~ `tervis (terviseid – `tervisi ehk `terviseid), e-tüvelised omadussõnad ahne ~ `ahne, ihne ~ `ihne, kaine ~ `kaine, kiire ~ `kiire, kärme ~ `kärme, terve ~`terve, tiine ~ `tiine (käänamine vastavalt
nimetama noorikuks · Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega · Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. · Veimekirst toodi koos vakarahvaga. · Veimede jagamise algatas saajarahvas. · Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. · Pruudivend tõi veimed lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma" VEIMEVAKA JAGAMINE · Pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. · Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - pulmade lõhki tantsimine. · Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt.
......................................................................16 Pulmasõit...............................................................................................................................17 Rõivad................................................................................................................................... 17 Pulmapidu............................................................................................................................. 18 Veimed ja kingitused............................................................................................................ 19 Eesti NSV-s...............................................................................................................................20 Komsomolipulmad................................................................................................................21 Enne pulma..........................................................................................
seotud. Ande jagati eeskätt peiupoolsetele pulmalistele. Kimbu sisu olenes sellest, kellele ta kingiti. Muidugi varieerus kimbu sisu ka paikkonniti, kuid mitte oluliselt. Vähemal määral mõjutas kimbu suurust nooriku jõukus. Kimbud pandi juba aegsasti (mõrsja kodus) kokku, tavaliselt annetejagaja (kõrvatsenaise) juuresolekul. Nõuandjaks oli sageli juures olnud ka ämm. Kinkide jagamise algatajaks oli saajarahvas, kes nõudis lauldes veimekirstu avamist ja veimede näitamist. Veimed asusid tavaliselt erilises nõus (veimevakk, andevakk, pruutvakk), mis asetses veimekirstus. Kirstu avamine toimus pidulikult, lokaalselt erinevate tavadega. Kirstu avas tavaliselt see, kes kirstu peiukoju oli toonud (ajumees, kirstusõitja). Põhja- Eestis oli tuntud nn. vakatants. Iga veimekimbu saaja pidi hüppama või kirstumehega (~kaasanaisega) tantsima. Ilmselt uuemaks veimevaka jagamise kombeks oli raha nõudmine andide eest. Ükshaaval kutsuti pulmalisi ette ja kõik pidid raha panema.
Kõige ees sõitis pruutpaar, kutsariks isamees. Nende järel peiupoisid pruuttüdrukutega, siis pruudi ja peigmehe vanemad ning rongi lõpus muu pulmarahvas. Pruutpaari hobuse look oli punutud värviliste lintidega. Aiste küljes kõlisesid kellad. Samas ei olnud pulmapeo korraldamine kõigile eesti talupoegadele jõukohane, siis abistasid neid sugulased ning ka naabrid, kogudes annetusi veimede jaoks, täites pulmakotti pulma kaasaviidavate toiduainetega ning tehes kinke noorpaarile. Veimed olid mitmesugused "nägusad" kingitused oma uutele sugulastele. Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". Enne pulmi hakati hoogsalt veimi valmistama, traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas. Ka pulmalaud kaeti kollektiivsel abistamisel. Talurahva toidulaud oli naguniigi üsna kesine (aganaleib, silk, jahurokk jne.), alles 19. sajandil muutus valik veidi mitmekesisemaks. Iga
Vöösid ja paelu on vanadest aegadest ERMi kogudesse jõudnud kõige enam. Näiteks ainuüksi Tori kirivöösid on seal juba 43, rääkimata teiste kihelkondade vöödest. Lisaks nendele on veel suur hulk pussakaid, võrkvöösid ja igasugu paelu. Tori vöödest on kõige rohkem kogus kirivöösid ja seetõttu olen oma uurimuses just neile peamise tähelepanu pööranud. Vöö oli töö juures kohustuslikuks rõivaesemeks ja ka pulmatseremoonias oli tal täita oma roll. Nimelt köideti veimed (sokid, kindad) kokku vööga ja kingiti siis sugulastele ja pulmaasjameestele. Toris Pärnumaal olevat veimesukad ja kindad vööga kokkuköidetult pandud kaela rippuma (Manninen1927:376). Vöö kandmist põhjendati nii rahvameditsiini kui mitmete maagiliste uskumustega. Näiteks arvati naiste vööl olevat haigusi peletav ja ka sigivust edendav jõud. Üldlevinud arvamuse kohaselt andis vöö raske töö juures tugevust ja hoidis ära venitusi (ERM kodulehekülg 2003). Naiste vöö
1. abstraktmõisted, nt pimedus, hirm, õnn; 2. ained, nt suhkur, jahu, kuld; 3. kogumõisted, nt mööbel, inimkond, kraam; 4. haigused, nt gripp, köha, vähk; 11 5. ainumõisted, nt ida, lääs, minevik. Olulisemad mitmussõnade tähendusrühmad on järgmised: 1. kahest või enamast sarnasest osast koosnevad objektid, nt prillid, püksid, veimed, andmed; 2. rahvakogunemised, pidustused, nt talgud, lihavõtted; 3. haigused, nt leetrid, rõuged, sügelised; 4. ained, jäätmed, nt tangud, rapped, heitmed; 5. inimeste ja olendite rühmad, nt kolmikud, omaksed. Ainsus Ainsus on arvukategooria liige, mis eristab üht asja vastandatuna kahele või enamale, nt raamat, mees, naine. Ainsus võib väljendada ka mingite asjade terviklikku kogumit, st kõiki
aga Prillisang oli katki. Olulisemad ainsussõnade tähendusrühmad on järgmised: 1. abstraktmõisted, nt pimedus, hirm, õnn; 2. ained, nt suhkur, jahu, kuld; 3. kogumõisted, nt mööbel, inimkond, kraam; 4. haigused, nt gripp, köha, vähk; 5. ainumõisted, nt ida, lääs, minevik. Olulisemad mitmussõnade tähendusrühmad on järgmised: 1. kahest või enamast sarnasest osast koosnevad objektid, nt prillid, püksid, veimed, andmed; 2. rahvakogunemised, pidustused, nt talgud, lihavõtted; 3. haigused, nt leetrid, rõuged, sügelised; 4. ained, jäätmed, nt tangud, rapped, heitmed; 5. inimeste ja olendite rühmad, nt kolmikud, omaksed. Ainsus Ainsus on arvukategooria liige, mis eristab üht asja vastandatuna kahele või enamale, nt raamat, mees, naine. Ainsus võib väljendada ka mingite asjade terviklikku kogumit, st kõiki vastavaid asju kui abstraktset
Kui pruutpaar oli kolmel pühapäeval kirikus maha hõigatud,siis võis pulmi pidama hakata. (Karu, 1997: 6) Kosjade ja pulmade vahelisest pikkusest on väga erinevaid kirjapanekuid. Kui kosjas käidud kevadel, siis tavakohaselt peeti pulmi sügisel. Hilisematest aegadest teated räägivad aga sellest, et just jaanipäeval sõlmitud pulm on kõige püsivam. Pulma-eelse perioodi kõige tähtsam ettevõtmine oli veimevaka valmistamine. Pruudi poolt pulmalistele jagatavad kingitused olid veimed ja veemed. Selleks tulid kaasa aitama külatüdrukud ja lähemad sugulased. Pruut käis külas ka viinutamas ehk teisisõnu veimi ja nendeks vajalikku materjali korjama. Pulmapidu ise võis kessta kahest päevast nädalani. Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka, ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi. (Meri, 2003: 20)
Olulisemad ainsussõnade tähendusrühmad on järgmised: 1. abstraktmõisted, nt pimedus, hirm, õnn; 2. ained, nt suhkur, jahu, kuld; 3. kogumõisted, nt mööbel, inimkond, kraam; 4. haigused, nt gripp, köha, vähk; 5. ainumõisted, nt ida, lääs, minevik. Ainsusel puudub tunnus Olulisemad mitmussõnade tähendusrühmad on järgmised: 1. kahest või enamast sarnasest osast koosnevad objektid, nt prillid, püksid, veimed, andmed; 2. rahvakogunemised, pidustused, nt talgud, lihavõtted; 3. haigused, nt leetrid, rõuged, sügelised; 4. ained, jäätmed, nt tangud, rapped, heitmed; 5. inimeste ja olendite rühmad, nt kolmikud, omaksed. Mitmuse väljendamiseks on eesti keeles põhiliselt kaks võimalust: de-mitmus (ntema/de/l) ja vokaalmitmus, mis avaldub omakorda kahe tüübina (nt `aasta/i/s, õnnelike/s). 26. Käändekategooria. Käänete funktsioonid ja lõpud.
`voodi `öine `käitis `vistrikud `soine `mitmikud -`päine Kirjakeele normi järgi on II vältes: 2 kahju toonane otsus pilved taimed üksi äsjane ollus talved sõimed kaasas kääbus hetked lõimed lurjus retked veimed uudis jõulud räimed On ka sõnu, mida tohib hääldada nii II kui ka III vältes. Kui sellest oleneb ühtlasi sõna käänamine, on parem, et selliseid sõnu oleks võimalikult vähe. Nt kirju ~ `kirju (kirjude, kirjusid `kirjute, `kirjuid), tervis ~ `tervis (terviseid `tervisi ehk `terviseid), e-tüvelised omadussõnad ahne ~ `ahne, ihne ~ `ihne, kaine ~ `kaine, kiire ~ `kiire, kärme ~ `kärme,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
