Kann-kann Mall-mall Salv-salv Silbi ehitus silp algus tuum(vokaal või vokaalid) lõpp ek-sa-mi-teks 1.silp 2.silp 3.silp 4.silp - e k s a - m i - t e ks LÜHIKE SILP: 1. Puudub lõpp ja 2.tuumas lühike vokaal PIKK SILP:1. Lõpp olemas või 2. tuumas on kaks vokaali Sõnavälde 1. Silbitan sõna ning määran rõhulised ja rõhuta silbid ning kõnetaktid /e-la-ma/ /saar/ /ra-hu/-/lik-kus/ 2. Ühesilbiline kõnetakt on alati III välde Saar III välde 3. Kahe-ja kolmesilbilistes kõnetaktides tuleb vaadata esimese silbi pikkust e-la-ma I välde a) Kui esimene silp on lühike, siis on sõna esimeses vältes. Ta-ru, ke-na, tu-le-ma I välde
2) Kahe- ja kolmesilbilistes kõnetaktides tuleb kõigepealt vaadata esimese silbi pikkust. Kui esimene silp on lühike, siis on tegu esmavältelise sõnaga. Kui ei, siis tuleb edasi uurida. (Lühike silp on see, mis lõppeb lühikese vokaaliga) 3) Kui esimene silp on pikk, siis tuleb vaadelda kõnetakti kõigi silpide omavahelisi pikkussuhteid. Kolmanda vältelisestes kõnetaktides on esimene silp alati pikem kui järgnevad silbid. Teisevältelises on aga kõik silbid ühe pikkused. Sõnavälde sõna viimase kõnetakti välde A-tüvi kelle, mille. Tegusõnade puhul mina vorm(mina õpin) B-tüvi keda, mida. Tegusõnade puhul nud vorm. (Ma olen õppinud) Palatalisatsioon ehk peenendus iseloomulik hääldusnüanss, mis kaasneb l, n, s, d ja t ähede hääldamisega, kui neile häälikuile järgneb häälik i või j. N: Palataliseeritud tulp, mänd, kass (lill, puu, loom) Palataliseerimata tulp, mänd, kas(sammas, vispel, küsisõna)
Heakõlalisust nimetatakse eufooniaks, ebakõla kakofooniaks. Algriim Alliteratsioon on sama kaashääliku kordus. Assonants on sama täishääliku kordus. Ajast karmist, kaunist ja kallist. (Ralf Parve luulekogu pealkiri) 1) kolmekordne algriim (alliteratsioon ja assonants); 2) algriim seob fraasi tervikuks (pearõhulise silbi vokaal a sarnastab); 3) käändelõpp st sarnastab ja seob; 4) kolm omadussõna on i-tüvelised; 5) sõnavälde gradatsioonis Ajast I v karmist II v, kaunist III v ja kallist III v. 6) sõnaliigiliselt: nimisõna, omadussõna, omadussõna, ss, omadussõna; 7) kujuneb sünonüümsussuhe: karm kaunis kallis; 8) karm negatiivne, kuid kaunis ja kallis positiivne. Häälikuline külg on kooskõlas sisuga. Häälikud iseenesest ei ole ilusad ega inetud. Häälikutel puudub iseseisev tähendus. NB! Tüüpilisi soovimatuid kokkukõlasid
Astmevahelduseta noomenitel on tüve silpide arv oluline tunnus nelja esimese käändkonna määramisel, tüüpide eristamisel tuleb seda tunnust arvestada ka V ja VI käändkonnas. Astmevahelduseta verbid jagunevad silpide arvu järgi kahte rühma: ühesilbilisteks, mis kuuluvad I, ja enam kui ühesilbilisteks, mis on paigutatud II pöördkonda. Silpide arvust lähtutakse ka II pöördkonna tüüpide ja alltüüpide piire tõmmates. -sõnavälde; Sõnavälde on tunnus, mida on kasutatud peamiselt II— V käändkonna noomenite ning II pöördkonna verbide kirjeldamisel, nende rühmitamisel alltüüpidesse. -tüve lõpuhäälikud. Mitmel juhul on morfoloogiliselt eri viisil käituvaid sõnarühmi võimalik iseloomustada ning määrata tüve lõpuhäälikute kaudu, olgu nendeks siis mingid konkreetsed üksikhäälikud või häälikuühendid. Näiteks saab III käändkonna kõne-tüüpi sõnu II käändkonna pesa-tüüpi sõnadest
imperfekt, nud-partitsiip, impersonaali indikatiivi preesensi jaatav vorm. 37. Käändkondade ja käändtüüpide üldjaotus käändkondadeks jagamine: 1) astmevaheldustunnuste alusel kolme rühma: astmevahelduseta sõnad (esimeses viies käändkonnas), nõrgeneva astmevaheldusega (ainsuse nom tugevas, gen nõrgas) kuuluvad 6.käändkonda, tugevneva astmevaheldusega (nom nõrgas, gen tugevas) moodustavad 7. käändkonna. Fonoloogilised tunnused: tüve silpide arv, sõnavälde, üksikhäälikud sõna lõpul. 21 Tüüpideks jagamine: olulised on erinevused grammatilistes morfeemides ehk mitmuse tunnustes ja käändelõppudes. 38. Pöördkondade ja pöördtüüpide üldjaotus tüüpide pöördkondadeks rühmitamisel on esimene põhitunnus astmevahelduslikkus (ehk siis olulised tüvesisesed muutused). I ja II pöördkonnas on astmevahelduseta verbid, III pöördkonnas on nõrgeneva tüvega verbid (da-