modaaladverbina (küsimust esitada raske). Sidesõna ehk konjunktsioon on muutumatu sõna, mille ainsaks süntaktiliseks funktsiooniks on siduda lauses moodustajaid, seejuures viimaste vormi mõjustamata. Sidesõnu on kõikides keeltes vähe. Eesti keeles on neid paar- kümmend: ja, ning, ega, ehk, või, aga, kuid, ent, vaid, et, kui, kuna, sest, kuni, kuigi, ehkki, nagu, arhailised saati, elik ning liitsõnalised justkui, otsekui. Nt Alguses lõi Jumal taeva ja maa. See on hea raamat, aga too teine on huvitavam. Jüri on noorem kui Mari. Paljud sidesõnad kuuluvad ka ühendsidendite koosseisu koos ase- või rõhumäärsõnaga: nii et, nõnda et, sellepärast et, niikaua kui, parajasti kui, nõnda nagu, kas ... või, kui ... siis, ei ... ega, niihästi ... kui ka jne; nimi- või asesõnafraasiga: selleks et, samal ajal kui, sel ajal kui, selle asemel et, sellest hoolimata et, peale seda kui
osastavas käändes. Määrsõnad on kas iseseisvad või moodustavad koos verbiga ühendtegusõna. 15. Sidesõna e konjuktsioon, sõnaliigi iseloomustus ja näited. Sidesõnad on muutumatud sõnad, mille ainsaks funktsiooniks on siduda lauses moodustajaid, seejuures viimaste vormi mõjutamata. Eesti keeles on neid paarkümmend: ja, ning, ega, ehk, või, aga, kuid, ent, vaid, et, kui, kuna, sest, kuni, kuigi, ehkki, nagu, arhailised saati, elik ning liitsõnalised justkui, otsekui. Paljud sidesõnad kuuluvad ka ühendsidendite koosseisu. Kõige enam mitmesõnalisi sidendeid moodustavad sidesõnad et ja kui, niikaua kui, samal ajal kui, sellest hoolimata et, kas….või Vastavalt oma võimele esineda rinnastavas või alistavas seoses jagunevad sidesõnad rinnastavateks (ja, ning, või, ega, aga, kuid, ent, vaid) ja alistavateks (et, kuna, sest, kuigi, ehkki, olgugi, nagu)
h) kui tu-liide märgib konkreetse omaduse puudumist, nt sabatu. Abstraktse omaduse puudumist väljendava -tu puhul saab kompareerida, nt tulutu tulutum tulutuim. Leidub ka käändekategooria suhtes vaegseid omadussõnu, mis esinevad lauses täiendina, kuid ei ühildu oma põhisõnaga: 1) omastavalised sõnakujud, millel vastavas tähenduses muud käändevormid puuduvad, nt romaani keeled, luteri kirik, katoliku usk, kulla sõber; 6 2) liitsõnalised sõnakujud, mille lõpposis on osastavaline -karva, -laadi, -võitu, -ohtu, -verd, -värki ja millel liitsõnalisena vastavas tähenduses muus käändes vormid puuduvad, nt plikaohtu tüdruk, isevärki mõte, kehvavõitu kõhutäis, täisverd loomeinimene. Need on nn laadifraasid (Viitso); 3) sõnakujud, mis ei seostu ühegi muu sõna omastava ega osastavaga, nt eri asjad, ise asjaajamine, väärt mõtted, auväärt iga;
olnud. 7) 8) Topoformant. Formant on moodustaja; topo- on toponüümist; kohanimeliited. Erinevad üldsõnaliidetest, osa langevad kokku (-la, -stu), aga nende kõrval on liiteid, mis on kasutusel ainult kohanimedes (-si, -vere). 9) 10) Toposufiksite eristamine 11) Ammendavaid ajaloolisi andmeid pole kerge kõigist nimedest saada. Eesti asulanimede jala-lõpp: kokku 19 nime. Selleks on 4 võimalust: 1) isikunimedest tulenenud kohanimed, 3) liitsõnalised apellatiivid, 2) kui determinant, 4) muudest tüüpidest üle tulnud. 5) Eesti asulanimede pea-, pää-, pe- ja be-lõppe on kokku 57. 1) on olnud tähenduses ots või tipp, 2) isikunime osana. 3) Eesti asulanimede ke-lõppu on 19 kohanimes. See on tüüpiline Lõ-Eestile. See on tavaliselt lühenenud mingist pikemast sõnast (-kivi või -küla): Sõtkülast on saanud Sõtke
Pall seostas selle aletegemise kohaga. 1997 Pall vere kui algne determinant, mis ei ole tähistatud asustusühikut, teke seotud alepõllundusega. vere lõpulised külad väiksemad kui la lõpulised külad. Hüpotees: -vere lõpulised külad tekkinud vahe-eestis, kus alepõllundust palju kasutatud. Saaremaal la, -vere, Hiiumaal ste. -jala-lõpp isikunimedest tulenenud kohanimed enim Saaremaal. Nahkjala, Mustjala -jala kui determinant: Anijala, Tuhkjala Liitsõnalised apellatiivid: -Hakjala, Puujala Läänemaal jala tähendanud põllumaa vms osa nimetust. Muudest tüüpidest üle tulnud: Mändjala -lepa-lõpp. Pole seotud puu nimega, vaid olnud murdekeeles ,,lõpp" tähenduses. Enim Läänemaal, rannajoone ääres, kus viidanud lahele. Pea-, pää, pe-,be-lõpp. Sageli isikunime osad olnud. Pea-lõpp ,,ots" ,,tipp" mere ääres. Sisemaal tõenäoliselt isikunime osa või olnud pää tähenduses ,,mägi". Pa-lõpp, sageli tuleneb sõnast ,,pää".
ja nende pealinnade nimede kirjutamise kohta. Eestikeelseid ja mugandnimesid jäeti alles võimalikult vähe, eelkõige: 1. ia-liitelised riiginimed, nagu Albaania, Austraalia, Austria, Belgia, Boliivia, Brasiilia, Bulgaaria, Etioopia, Hispaania, Indoneesia, Itaalia, Libeeria, Malaisia, Nigeeria, Sambia, Somaalia, Tansaania; 11 2. liitsõnalised riiginimed järelosaga -maa: Prantsusmaa, Saksamaa, Svaasimaa, Uus-Meremaa; 3. eesti mitmuse tunnusega riiginimed: Filipiinid, Komoorid, Maldiivid, Seisellid; 4. eestikeelsed nimed: Norra, Poola, Soome, Taani, Türgi, Ungari, Hiina, Jaapan, Varssavi, Pariis; 5. mõned kirjapildimugandid: Fidzi, Kanada, Kuuba, Mehhiko, Peruu, Berliin, Rooma, Viin.
annaabi.ee 
