Morfoloogia 36-47 küsimused (0)

36. Kaudne kõneviis e kvotatiiv, iseloomustus ja näited.
Kaudne kõneviis ehk kvotatiiv väljendab kaudset väidet. Teade pärineb kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, näiteks Jüri olevat eile maale sõitnud.
Kaudse kõneviisi tunnus on vat, näiteks ela/vat, ole/vat elanud, ela/nu/vat, ela/ta/vat.
37. Möönev kõneviis e jussiiv, iseloomustus ja näited.
Möönev kõneviis ehk jussiiv on arenenud käskiva kõneviisi 3. pöörde vormist , mis on laienenud kõikidele pöördevormidele. Möönev kõneviis võib väljendada kaudset (kelleltki kolmandalt pärinevat) käsku, näiteks Ema ütles, et tulgu Jüri homme meile. Aga möönvat kõneviisi võib kasutada ka möönvas* tähenduses, näiteks Olgu te pealegi oodanud siin juba kaks tundi, mina ei saa teid millegagi aidata.
* möönma = nõustuma, tunnistama
Möönva kõneviisi tunnusel on isikulises tegumoes kaks kuju: gu ja ku (ela/gu, haka/ku), mis valitakse sõltuvalt da-tegevusnimest.
gu
kui da-tegevusnimes da või a,
näiteks ela/da → ela/gu, `juu/a → joo/gu
ku
kui da-tegevusnimes ta,
näiteks haka/ta → haka/ku
Umbisikulises tegumoes esineb alati gu, mis liitub tegumoe tunnusele, näiteks ela/ta/gu, haka/ta/gu.
38. Ajakategooriast üldiselt.
Aeg ehk tempus on pöördsõna kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega). Näiteks:
Eile käisin ma linnas - linnaskäik toimus enne lause ütlemist (absoluutne minevik ).
Mari tormas hõisates tuppa - hõiskamine toimus samaaegselt tormamisega (suhteline olevik ), kuigi mõlemad tegevused (nii hõiskamine kui tormamine) toimusid enne kõnehetke.
Pöördsõna finiitsed vormid väljendavad peamiselt absoluutset aega, aga liitvormid sisaldavad ka suhtelise aja elemente. Pöördsõna infiniitsed vormid väljendavad suhtelist aega, kui nad üldse on ajakategooriaga seotud.
Vaatlushetk on aeg, millest lähtudes tegevust vaadeldakse. Näiteks:
Eile käisin ma linnas - linnaskäigust räägitakse kui möödunud sündmusest, millel pole kõnehetkega otsest seost.
Olen siin linnas ennegi käinud - käimist vaadeldakse kõnehetke seisukohalt, möödunust kokkuvõtet tehes.
Pöördsõna ajakategoorial on kõneviisist olenevalt erinev arv liikmeid:
1. Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk perfekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt.
2. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum.
3. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg – olevik.
39. Olevik e preesens, iseloomustus ja näited.
Olevik ehk preesens on pöördsõna finiitne ajavorm , mis väljendab seda, et tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel. Eesti keele olevikuvormi kasutatakse:
- kui sündmushetk on kõnehetkega samaaegne, näiteks Jüri loeb raamatut,
- kui sündmushetk järgneb kõnehetkele, tulevikus toimuva sündmuse väljendamiseks, näiteks Jaan ehitab endale suvila.
Olevikul puudub tänapäeva eesti keeles tunnus. Keeles on säilinud siiski morfeemid, mida võib pidada ajalooliseks oleviku tunnuseks: oleviku kesksõna tunnus v, ainsuse 3. pöörde tunnus b, mitmuse 3. pöörde tunnuses vad sisalduv va ning umbisikulise tegumoe tunnustes takse, dakse ja akse sisalduv kse.
40. Lihtminevik e imperfekt, iseloomustus ja näited.
Lihtminevik ehk imperfekt on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab tavaliselt seda, et tegevus eelneb kõnehetkele ja vaatlushetk langeb kokku sündmushetkega. Lihtminevik on kõige tavalisem jutustamise ajavorm, näiteks:
Kolmapäeval sõitis Jüri linna. Kõigepealt läks ta ministeeriumi, siis käis raamatukogus ja astus sõbra poolt läbi. Õhtul tuli ta koju tagasi.
Lihtminevikku kasutatakse kindlas konäiteksekstis ka olevikulise tegevuse väljendamiseks nii nimetatud meenutusminevikuna, näiteks Kuidas teie nimi oli?
Jaatavas ja eitavas kõneliigis väljendub lihtminevik erinevalt:
1. Eitavas kõneliigis väljendub lihtminevik mineviku kesksõna tunnuses nud (isikulises tegumoes) või tud, dud (umbisikulises tegumoes), näiteks ei ela/nud, ei ela/tud, ei `laul/dud.
2. Jaatavas kõneliigis on lihtmineviku tunnusel kolm kuju:
а) s, -is, -si
- s esineb ainult ainsuse 3. pöördes, näiteks ela/s
- si esineb, kui lihtmineviku tunnusele järgneb pöördetunnus, näiteks ela/si/n, ela/si/d, ela/si/me, ela/si/te
- is esineb III pöördkonna verbide ainsuse 3. pöördes (hõlbustab hääldust), näiteks `laulma : `laul + s → `laul/is.
Erand : tõusma-tüübis tunnuse liitumisel kaob üks s:`tõusma : `tõusin.
b) i (sa/i/me)
i-tunnuse liitumisega kaasneb alati eelneva pika vokaali lühenemine, näiteks `saa/ma : `sa/i/n, pika oo ja öö korral ka teisenemine õ-ks, näiteks `joo/ma: `jõ/i/n, `söö/ma : `sõ/i/n.
c) minevikutüvi (tuli/me)
Minevikutüvi on ajaloolise tunnuse i ja tüve ühtesulamisel tekkinud tüvevarianäiteks. Ta lõpeb alati vokaaliga i, mis on tekkinud tunnuse i ühtesulamisest tüvelõpulise e- või a-ga, näiteks tege/ma : tegi/n, pida/ma : pidi/n.
Umbisikulises tegumoes esineb alati i, mis liitub umbisikulise tegumoe tunnusele, näiteks ela/t/i, `käi/d/i. Isikulises tegumoes esinevad kõik kolm varianti .
Valik kolme isikulises tegumoes kasutatava variandi vahel sõltub sõnatüübist. Kõige üldisem on s-lihtminevik, näiteks `võima : `või/s, elama : ela/s, ` kinkima : `kinki/s, kõnelema : kõnele/s. Muid variante kasutavad ainult üksikud suletud sõnatüübid:
- i-lihtminevikku kasutavad I pöördkonna saama- ja jooma-tüüp, näiteks `saama : `sa/i, `jooma : `jõ/i;
- minevikutüve kasutavad II pöördkonna tulema - ja pesema -tüüp, näiteks tulema : tuli, pesema : pesi, ning III pöördkonna tegema-tüüp ja erandsõna pidama (tähenduses ’kohustatud olema’), näiteks tegema : tegi, pidama : pidi. Paralleelselt s-lihtminevikuga kasutab minevikutüve ka erandsõna laskma (` lask /is ~ lasi).
s
tavaliselt
i
I pk-st
`sa/i, `jõ/i
TÜVI
II pk-st
tuli, pesi
III pk-st
tegi, pidi
s ~ TÜVI
IIpk-st
esitle/s ~ esiteli
III pk-st
`lask/is ~ lasi
41. Täisminevik e perfekt, iseloomustus ja näited.
Täisminevik ehk perfekt on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb mitteminevikulisele vaatlushetkele. Tavaliselt kasutatakse täisminevikku siis, kui kõnehetkele eelnenud tegevust vaadeldakse kõnehetke seisukohalt (oleviku minevikus), näiteks Näostki on näha, et oled kõvasti tööd teinud. Aga täismineviku vormi kasutatakse ka siis, kui kõnehetkele järgnevat tegevust vaadeldakse mingi veel hilisema vaatlushetke seisukohalt (tuleviku minevikus), näiteks Loodame, et pühapäeva õhtuks oled sa selle töö lõpetanud.
Täisminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kindla kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, näiteks olen elanud, oleme elanud, on elatud .
42. Enneminevik e pluskvamperfekt, iseloomustus ja näited.
Enneminevik ehk pluskvamperfekt on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb minevikulisele vaatlushetkele (tegu on mineviku minevikuga), näiteks Näostki võis näha, et Mari oli kõvasti tööd teinud. Enneminevikku kasutatakse ka kaudse kõneviisi üldmineviku tähenduses, näiteks Selle koha peal oli vanasti linn olnud. (= Selle koha peal olevat vanasti linn olnud).
Enneminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kindla kõneviisi isikulise tegumoe lihtminevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, näiteks olin elanud, olime elanud, oli elatud.
43. Üldminevik e preteerium , iseloomustus ja näited.
Üldminevik ehk preteerium on tingiva, kaudse ja möönva kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et tegevus eelneb vaatlus - või kõnehetkele, eristamata vaatlushetke ja kõnehetke täpsemaid suhteid, näiteks: Kui sa oleksid mind kuulda võtnud , ei oleks seda juhtunud.
Mari olevat kõvasti alla võtnud.
Olgu see töö teil pühapäeva õhtuks tehtud.
Üldminevik avaldub tavaliselt liitajavormina, mis koosneb verbi olema tingiva, kaudse või möönva kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, näiteks oleksin elanud, oleks elatud, olevat elanud, olevat elatud, olgu elanud, olgu tehtud.
Kõrgstiilsemas tekstis võib üldminevik avalduda isikulise tegumoe korral ka lihtvormina, milles ajatähendust kannab tunnus nu, mis järgneb tüvele ja eelneb kõneviisitunnusele, näiteks ela/nu/ksin, ela/nu/vat. Umbisikulises tegumoes üldmineviku lihtvorme ei kasutata.
44. Tegumoekategooriast üldiselt.
( Morfoloogiline ) tegumood ehk geenus on eesti keeles pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab tegevussubjekti suhteid grammatilise subjektiga (alusega).
Eesti tegumoekategoorial on kaks liiget: isikuline tegumood e personaal ja umbisikuline tegumood ehk impersonaal.
45. Isikuline tegumood e personaal, iseloomustus ja näited.
Isikuline tegumood ehk personaal on tegumoekategooria markeerimata liige, mille korral tegevussubjekt langeb tavaliselt kokku alusega, näiteks Jüri käis eile linnas. Isikulise tegumoe vormi kasutatakse ka üldisikulistes lausetes, näiteks Seal käib ära kahe tunniga, ja isikuta lausetes, näiteks Eile sadas päev läbi.
Isikulisel tegumoel puudub tunnus.
46. Umbisikuline tegumood e impersonaal, iseloomustus ja näited.
Umbisikuline tegumood ehk impersonaal näitab seda, et tegevussubjektiks on keegi inimene, niinimetatud umbisik, kes jääb lauses väljendamata, näiteks Teises toas lauldi.
Kuna umbisikulise tegumoe korral peab tegevussubjektiks olema inimene, ei saa paljusid verbe tavalises konäiteksekstis umbisikulises tegumoes kasutada. Need on enamasti samad verbid , mis isikulise tegumoe korral esinevad tavaliselt ainult 3. pöördes, näiteks kostma, sadama, helendama.
Umbisikulise tegumoe tunnusel on seitse kuju: takse, dakse, akse, t, d, ta, da, näiteks ela/takse, `laul/dakse, süü/akse, ela/t/i, `laul/d/i, ela/ta/vat, `laul/da/vat. Umbisikuline tegumood võib avalduda ka formatiivivariantides tud ja dud, milles väljenduvad koos umbisiku, mineviku ja kesksõna tähendus, näiteks ela/tud, `laul/dud.
- takse, dakse ja akse esinevad ainult kindla kõneviisi oleviku jaatusvormides, kus neile ei järgne enam ühtegi muud tunnust, näiteks ela/takse, `laul/dakse, süü/akse
- t ja d esinevad ainult kindla kõneviisi mineviku jaatusvormides, kus neile järgneb mineviku tunnus i, näiteks ela/t/i, `laul/d/i
- ta ja da esinevad ülejäänud vormides , näiteks ela/ta/vat, `laul/da/vat, ela/ta/ks, `laul/da/ks, ela/ta/gu, `laul/da/gu, `ei ela/ta, `ei `laul/da.
Valik kolme sarja vahel sõltub sõnatüübist.
dakse jne
I pk-st
`või/dakse, `saa/dakse
III pk-st
`laul/dakse
IV pk-st
vestel/dakse,
mõtel/dakse ~ `mõel/dakse
(t)akse jne
III pk -st
`murtakse
takse jne
I pk-st
`trei/takse
II pk-st
ela/takse, `jälgi/takse, `pes/takse
III pk-st
õpi/takse, saade/takse, `jäe/takse,
`tõus/takse, `mõs/takse,
`loe/takse, `käs/takse,
maitse/takse ~ `maits/takse
IV pk-st
hüpa/takse
dakse ~ takse jne
II pk-st
kõnel/dakse ~ kõnele/takse
akse jne
I pk-st
käi/akse, juu/akse
II pk-st
tull/akse
III pk-st
teh/akse
takse ~ akse jne
II pk-st
esitle/takse ~ esitell/akse
Tunnused liituvad otse tüvele. III pöördkonna saatma-, jätma- ja lugema-tüübis toimub a-lõpulise tüvevariandi korral umbisikulise tegumoe tunnuse ees tüve lõpus vokaaliteisendus a → e, näiteks taht/ma : taha/n: tahe /takse, veda /ma : `vea/n : `vee/takse. I pöördkonna jooma-tüübis toimub formatiivi akse ees vokaaliteisendus oo → uu või öö → üü, näiteks `jooma : juu/akse, `sööma : süü/akse.
III pöördkonna murdma-tüübis on umbisikulise tegumoe vormi raske analüüsida. Vormis `murtakse on tüve lõpukonsonanäiteks d ja formatiivi alguskonsonanäiteks ühte sulanud, nii et tüve ja formatiivi piir läheb tegelikult läbi t.
47. Kõneliigikategooria. Iseloomustus, kategooria liikmed.
Kõneliik on pöördsõna kategooria, mis väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse jaatust või eitust. Kõneliigikategoorial on kaks liiget: jaatav kõneliik ehk afirmatiiv ja eitav kõneliik ehk negatiiv.
Kõneliigi pidamine morfoloogiliseks kategooriaks on tingitud sellest, et eesti keeles kasutatakse mõnede vormide eituse väljendamisel lisaks eitussõnale ka vastavast jaatusvormist erinevat pöördsõnavormi, näiteks elasime : ei elanud, elan : ei ela, elatakse : ei elata.
Jaatav kõneliik väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse jaatust, näiteks Jüri sõitis eile maale.
Jaataval kõneliigil puudub tunnus.
Eitav kõneliik väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse eitust, näiteks Jüri ei sõitnud eile maale.
Eitusvormid on liitvormid, milles eitust väljendab eitussõna ei või ära. Eitussõna ei kasutatakse kindlas, tingivas ja kaudses kõneviisis, näiteks ei ela, ei elaks, ei elavat , eitussõna ära kasutatakse käskivas ja möönvas kõneviisis, näiteks ära ela, ärgu elagu .
Täis-, enne- ja üldmineviku vormide korral, mis koosnevad abisõna olema vormist ja põhisõna mineviku kesksõnast, võib eitussõna ei liituda abisõna ette eitavaks eesliiteks p, näiteks ei ole elanud ~ pole elanud, ei ole elatud ~ pole elatud, ei olnud elanud ~ polnud elanud, ei oleks elanud ~ poleks elanud, ei olevat elanud ~ polevat elanud. Niisugust eesliitelist eitusvormi osa võib käsitleda omaette vaegmuutelise tegusõnana.
Ka eitussõna ära võib vaadelda vaegmuutelise pöördsõnana, sest olenevalt kõneviisist ja pöördest liidab ta endaga kõneviisi- ja pöördetunnuse. Käskiva kõneviisi mitmuse 1. pöördes on kõnekeeles tavalisem (ja ka stiililt neutraalsem) ilma kõneviisitunnuseta eitusvorm (är/me ela/me); veelgi kõnekeelsema kasutuse korral võib põhiverbivormis puududa ka pöördetunnus (är/me ela).
käskiv kõneviis
möönev kõneviis
ainsus
mitmus
ainsus
mitmus
1. p
–
är/ge/m ela/ge/m
är/gu ela/gu
är/gu ela/gu
~är/me ela(me)
2. p
ära ela
är/ge ela/ge
är/gu ela/gu
är/gu ela/gu
3. p
är/gu ela/gu
är/gu ela/gu
är/gu ela/gu
är/gu ela/gu
Eitusvormi teiseks osaks võib olla kas vastav jaatusvorm (ela/vat : `ei ela/vat), tunnuseta tüvi (ela/n : `ei ela), kõneviisitunnusega tüvi (ela/ksi/n : `ei ela/ks), umbisikulise tegumoe tunnusega tüvi (ela/takse: `ei ela/ta) või mineviku kesksõna (ela/si/n : `ei ela/nud, ela/t/i : `ei ela/tud).