Morfoloogia. Pöördekategooria liikmed (0)

Morfoloogia
Pöördekategooria liikmed
Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood , aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda.
Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid.
Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad.
Infiniitsed vormid on niisugused pöördsõnast regulaarselt moodustatavad vormid, mis normaaljuhul ei saa lauses iseseisvalt öeldisena esineda ning milles pöördsõna morfoloogilised kategooriad saavad väljenduda vaid puudulikult. Seevastu võivad mõnes infiniitses vormis väljenduda hoopis käändsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsetel vormidel puuduvad mitmed tegusõnale omased tunnused ning nad lähenevad sõnaliigilt nimi-, omadus- ja määrsõnadele.
Lihtvormid ehk sünteetilised vormid on vormid, mis koosnevad ühest sõnast, nt elasin, elavat , elanuksime, elades .
Liitvormid ehk analüütilised vormid on vormid, mis koosnevad kahest või kolmest sõnast, nt olen elanud, ei ela, ei ole elanud.

Infiniitsed vormid

Infiniitsed vormid jagunevad oma süntaktiliste kasutusvõimaluste alusel kolme rühma: a) nimisõnalaadsed tegevusnimed : da-tegevusnimi e da- infinitiiv , vat-tegevusnimi e vat-infinitiiv, ma-tegevusnimi e supiin, b) omadussõnalaadsed kesksõnad e partitsiibid ja c) määrsõnalaadne des-vorm e gerundiiv.

da-tegevusnimi

da-tegevusnimi on pöördsõna infiniitne vorm, mis väljendab tegevust kui niisugust, edastamata sealjuures mingeid täpsemaid grammatilisi tähendusi. Süntaktilistelt kasutusvõimalustelt on da-tegevusnimi kõige mitmekesisem pöördsõnavorm.

vat-tegevusnimi

vat-tegevusnimi on kujunenud pöördsõna oleviku kesksõna osastava käände vormist . Temast kui iseseisvast infiniitvormist on alust rääkida seetõttu, et süntaktiliselt käitub ta nimisõna laadselt.

ma-tegevusnimi

ma-tegevusnimi on pöördsõna infiniitne vorm, mis seondub osa käändekategooria liikmetega. ma-tegevusnimel on viis vormi: ma-, mas-, mast-, maks- ja mata-vorm. Eesti keelde on püütud tuua ka mani- ja maga-vormi, aga need pole kasutust leidnud. ma-tegevusnime vormide tähendus ja süntaktilised kasutusvõimalused on erinevad.

Kesksõnad

Kesksõna on verbi infiniitne vorm, mis väljendab tegevust omaduse või seisundina. Seetõttu on kesksõna sõnaliigilt lähedane omadussõnadele ja saab esineda täiendina, nt tõusev päike, praetud kartulid. Verbikategooriatest seostub kesksõna aja ja tegumoega, nt tõusev päike (suhteline olevik , isikuline tegumood), praetud kartulid (suhteline minevik, umbisikuline tegumood).
Kuna olevikus ja minevikus on kesksõna tunnused ja süntaktilised kasutusvõimalused erinevad, on mõttekas eristada eesti keeles kaht kesksõna -- oleviku kesksõna ja mineviku kesksõna --, millel kummalgi on isikulise tegumoe vorm ja umbisikulise tegumoe vorm.

Oleviku kesksõna

Oleviku kesksõna väljendab tegevust, mis suhtelises olevikus iseloomustab tegijat või tegevusobjekti.

Mineviku kesksõna

Mineviku kesksõna väljendab omadust või seisundit, mis on tekkinud või tekitatud suhtelises minevikus.

des-vorm

des-vorm on pöördsõna infiniitne vorm, mis esineb lauses määrusena, väljendades teise tegevusega samaaegselt toimuvat ja seda iseloomustavat tegevust.

Pööre

Pööre on pöördsõna kategooria, mis näitab, et tegevus lähtub täisalusega tähistatavast tegijast (subjektisikust), samuti selle tegija seost kõneleja ning kuulajaga.
Pöördekategoorial on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku liiget ehk pööret, mis avalduvad pöördetunnustena.
Tegumoekategooria liikmed
( Morfoloogiline ) tegumood ehk geenus on eesti keeles pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab tegevussubjekti vahekorda grammatilise subjektiga (alusega). Morfoloogiliselt avalduv tegumood on laiemalt mõistetud tegumoekategooria erijuhtum.
Tegumoekategoorial laiemas mõttes on kaks liiget: aktiiv ja passiiv. Morfoloogilist aktiivi ja passiivi on nende eripärasest tähendusest johtuvalt tavaks nimetada isikuliseks tegumoeks ehk personaaliks ja umbisikuliseks tegumoeks ehk impersonaaliks.

Isikuline tegumood

Isikuline tegumood on tegumoekategooria markeerimata liige, mille korral tegevussubjekt on tavaliselt väljendatav alusena, nt Jüri käis eile linnas. Isikulise tegumoe vormi kasutatakse siiski ka üldisikulistes lausetes , nt Seal käib ära kahe tunniga, ja isikuta lausetes, nt Eile sadas päev läbi.
Isikulisel tegumoel puudub tunnus.

Umbisikuline tegumood

Umbisikuline tegumood näitab seda, et tegevussubjektiks on keegi elus tegija, nn umbisik, kes jääb lauses väljendamata, nt Teises toas lauldi.

Kuna umbisikulise tegumoe korral peab tegevussubjektiks olema elus tegija, ei saa paljusid verbe tavalises kontekstis umbisikulises tegumoes kasutada. Need on enamasti samad verbid , mis isikulise tegumoe korral esinevad tavaliselt ainult 3. pöördes, nt kostma, sadama, helendama.
Umbisikulise tegumoe tunnusel on seitse kuju: takse, dakse , akse, t, d, ta, da.

Ajakategooria liikmed

Aeg ehk tempus on pöördsõna kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega).

Olevik

Olevik on pöördsõna finiitne ajavorm , mis väljendab seda, et tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel. Eesti keele olevikuvormi kasutatakse nii siis, kui sündmushetk on kõnehetkega samaaegne.
Olevikul puudub tänapäeva eesti keeles tunnus. Keeles on säilinud siiski mõningad morfeemid, mida võib pidada ajalooliseks oleviku tunnuseks: oleviku kesksõna tunnus v, ainsuse 3. pöörde tunnus b, mitmuse 3. pöörde tunnuses vad sisalduv va ning samuti umbisikulise tegumoe tunnusevariantides takse, dakse ja akse sisalduv kse.

Lihtminevik

Lihtminevik on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab tavaliselt seda, et tegevus eelneb kõnehetkele ja tegevust vaadeldakse tegevusega kaasa liikudes, st vaatlushetk langeb ühte sündmushetkega. Niisugusena on lihtminevik kõige tavalisem jutustamise ajavorm.
Jaatavas ja eitavas kõneliigis väljendub lihtminevik erinevalt.

Täisminevik

Täisminevik on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb mitteminevikulisele vaatlushetkele. Tavaliselt kasutatakse täisminevikku siis, kui kõnehetkele eelnenud tegevust vaadeldakse kõnehetke seisukohalt (oleviku minevikus), nt Näostki on näha, et oled kõvasti tööd teinud. Ent täismineviku vormi kasutatakse ka siis, kui kõnehetkele järgnevat tegevust vaadeldakse mingi veel hilisema vaatlushetke seisukohalt (tuleviku minevikus), nt Loodame, et pühapäeva õhtuks oled sa selle töö lõpetanud.
Täisminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kindla kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt olen elanud, oleme elanud, on elatud .

Enneminevik

Enneminevik on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb minevikulisele vaatlushetkele (st tegu on mineviku minevikuga), nt Näostki võis näha, et Mari oli kõvasti tööd teinud. Seoses verbiga olema kasutatakse enneminevikku ka kaudse kõneviisi (üld)mineviku tähenduses, nt Selle koha peal oli vanasti linn olnud. (= Selle koha peal olevat vanasti linn olnud.)
Enneminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kindla kõneviisi isikulise tegumoe lihtminevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt olin elanud, olime elanud, oli elatud.

Üldminevik

Üldminevik on tingiva , kaudse ja möönva kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et tegevus eelneb vaatlus - või kõnehetkele, eristamata vaatlushetke ja kõnehetke täpsemaid suhteid, nt Kui sa oleksid mind kuulda võtnud, ei oleks seda juhtunud. Mari olevat kõvasti alla võtnud. Olgu see töö teil pühapäeva õhtuks tehtud.
Üldminevik avaldub tavaliselt liitajavormina, mis koosneb verbi olema tingiva, kaudse või möönva kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt oleksin elanud, oleks elatud, olevat elanud, olevat elatud, olgu elanud, olgu tehtud.
Kõrgstiilsemas tekstis võib üldminevik avalduda isikulise tegumoe korral ka lihtvormina, milles ajatähendust kannab tunnus nu, mis järgneb tüvele ja eelneb kõneviisitunnusele, nt ela/nu/ksin, ela/nu/vat. Umbisikulises tegumoes pole üldmineviku lihtvormid kasutust leidnud.

Kõneviisikategooria liikmed

Kõneviis ehk moodus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõneleja ning kuulaja osa teate edastamisel (teatelaadi) ja suhtluseesmärki.
Kõneleja võib pidada tegevust reaalseks või ebareaalseks. Esimesel juhul on ta kindal, et tegevus tõesti toimub või toimus, nt Jüri sõitis eile maale. Teisel juhul kirjeldatakse tegevust, mis teatud tingimustel oleks toimunud või toimuks või mille toimumist kõneleja soovib, nt Kui Jüri oleks eile maale sõitnud, oleksime temaga kaasa läinud. Sellele küsimusele jätaksin parema meelega vastamata.
Teatelaad võib olla otsene või kaudne. Esimesel juhul on kõneleja ise teate allikas ja teade on mõeldud kuulajale, nt Jüri sõitis eile maale. Teisel juhul pärineb teade kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, nt Jüri olevat eile maale sõitnud, või pärineb teade küll kõnelejalt, kuid pole mõeldud mitte kuulajale, vaid kellelegi kolmandale, nt Sõitku Jüri homme maale.
Suhtluseesmärk võib olla esituslik või taotluslik (tegevusele õhutav). Esimesel juhul väidetakse midagi, nt Jüri sõitis eile maale, teisel juhul kästakse, nt Sõida meile külla!
Vaadeldud vastanduste täielikke või osalisi kombinatsioone vormistavad eesti keeles kõneviisikategooria viis liiget: kindel kõneviis ehk indikatiiv, tingiv kõneviis ehk konditsionaal , käskiv kõneviis ehk imperatiiv , kaudne kõneviis ehk kvotatiiv ja möönev kõneviis ehk jussiiv.

Kindel kõneviis

Kindel kõneviis on kõneviisikategooria tähenduslikult neutraalne liige. Tavaliselt kasutatakse kindlat kõneviisi küll siis, kui tegevust peetakse reaalseks, teatelaad on otsene ja suhtluseesmärk esituslik, nagu lauses Jüri sõitis eile maale. Kindla kõneviisi tähenduslik neutraalsus ilmneb aga selles, et leksikaalseid või intonatsioonilisi vahendeid rakendades on võimalik kasutada kindlat kõneviisi ka siis, kui tegevust peetakse ebareaalseks, nt Pidin peaaegu kukkuma (vrd tingiva kõneviisiga Oleksin peaaegu kukkunud), kui teatelaad on kaudne, nt Mari ütles, et Jüri on maale sõitnud (vrd kaudse kõneviisiga Mari ütles, et Jüri olevat maale sõitnud), või kui suhtluseesmärk on taotluslik, nt Selle töö teed sa nüüd kohe valmis! (vrd käskiva kõneviisiga Tee see töö nüüd kohe valmis!).
Kindlal kõneviisil puudub tunnus.

Tingiv kõneviis

Tingiv kõneviis väljendab seda, et kõneleja peab tegevust ebareaalseks, nt Oleks tädil rattad all, oleks auto. Tingiva kõneviisi oleviku 2. ja 3. pööre võivad väljendada ka viisakat käsku, nt Kas te ulataksite mulle selle raamatu, 1. pööre (täitumatut) soovi, nt Tahaksin jäädagi nooreks!
Tingiva kõneviisi tunnusel on kaks kuju: ksi (kui järgneb pöördetunnus, nt ela/ksi/n) ja ks (sõna lõpus, nt ela/ks).
Kõnekeeles jäetakse pöördetunnused tingiva kõneviisi isikulise tegumoe vormides tavaliselt ära. Lühikest tingivat kõneviisi on lubatud kasutada ka kirjakeeles: ela/ksi/n = mina ela/ks, ela/ksi/d = sina ela/ks, ela/ksi/me = meie ela/ks jne.

Käskiv kõneviis

Käskiv kõneviis väljendab otsest (st kuulajale suunatud) käsku, nt Jää vait! Lõpetage itsitamine! Sellel on ainult ainsuse ja mitmuse 2. pööre ning mitmuse 1. pööre (ela, elage, elagem). Käskiva kõneviisi mitmuse 1. pöörde vorm kuulub pidulikku stiili, nt Mingem üles mägedele! Neutraalstiilis kasutatakse selle asemel kindla kõneviisi mitmuse 1. pööret, nt Lähme mägedesse!
Kolmandale isikule suunatud käsu korral on teatelaad kaudne ja seda väljendab möönev kõneviis, nt Jüri olgu selle koha pealt täiesti vait.
Käskiva kõneviisi tunnusel on kolm kuju: ge, ke ja 0. Morfeemivariant 0 esineb ainsuses (ela/0). Mitmuses kasutatakse kujusid ge ja ke (ela/ge, haka/ke, ela/ge/m, haka/ke/m), mis valitakse da-tegevusnime morfeemivariandi analoogial.

• ge kui da-tegevusnimes da või a, nt ela/da → ela/ge, `juu/a → joo/ge
  
• ke kui da-tegevusnimes ta, nt hüpa/ta → hüpa/ke
  

Kaudne kõneviis

Kaudne kõneviis väljendab kaudset (st kelleltki kolmandalt kuuldud ) väidet, nt Jüri olevat endale uue maja ostnud. Kaudse kõneviisi tunnus on vat, nt ela/vat, ole/vat elanud, ela/nu/vat, ela/ta/vat.

Möönev kõneviis

Möönev kõneviis on arenenud käskiva kõneviisi 3. pöörde vormist, mis on laienenud kõikidele pöördevormidele. Möönva kõneviisi põhifunktsiooniks on väljendada kaudset käsku, st kellelegi kolmandale suunatud või kelleltki kolmandalt lähtuvat käsku, nt Tulgu Jüri homme meile. Ah mina tehku päev läbi palehigis tööd! Möönvale kõneviisile on nime andnud võimalus kasutada seda ka möönvas tähenduses, nt Olgu te pealegi oodanud siin juba kaks tundi, mina ei saa teid millegagi aidata.
Möönva kõneviisi tunnusel on isikulises tegumoes kaks kuju: gu ja ku (ela/gu, haka/ku), mis valitakse da-tegevusnime morfeemivariandi analoogial.

• gu kui da-tegevusnimes da või a, nt ela/da → ela/gu, `juu/a → joo/gu
  
• ku kui da-tegevusnimes ta, nt haka/ta → haka/ku
  

Umbisikulises tegumoes esineb alati gu, mis liitub tegumoe tunnusele, nt ela/ta/gu, haka/ta/gu.
Kõneliigikategooria liikmed
Kõneliik on pöördsõna kategooria, mis väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse jaatust või eitust. Kõneliigikategoorial on kaks liiget: jaatav kõneliik ehk afirmatiiv ja eitav kõneliik ehk negatiiv.
Kõneliigi pidamine morfoloogiliseks kategooriaks on tingitud sellest, et eesti keeles kasutatakse mõnede vormide eituse väljendamisel lisaks eitussõnale ka vastavast jaatusvormist erinevat pöördsõnavormi, nt elasime : ei elanud, elan : ei ela, elatakse : ei elata.

Jaatav kõneliik

Jaatav kõneliik väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse jaatust, nt Jüri sõitis eile maale. Jaataval kõneliigil puudub tunnus.

Eitav kõneliik

Eitav kõneliik väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse eitust, nt Jüri ei sõitnud eile maale. Eitusvormid on liitvormid, milles eitust väljendab eitussõna ei või ära. Eitussõna ei kasutatakse kindlas, tingivas ja kaudses kõneviisis, nt ei ela, ei elaks, ei elavat, eitussõna ära kasutatakse käskivas ja möönvas kõneviisis, nt ära ela, ärgu elagu .
9