Analüütiline keemia I eksamiküsimuste vastused (0)

I don’t want to  know  the answers, I don’t need to understand 
2011. sügis 
KEEMILISE ANALÜÜSI ÜLDKÜSIMUSED 
1. Analüüsiobjekt, proov , analüüt, maatriks . Tooge näiteid. 
Analüüsiobjekt on objekt, mille keemilist koostist me määrata soovime . Enamasti ei määrata 
mitte proovi täielikku koostist, vaid ainult mõnede konkreetsete ainete – analüütide – 
sisaldust, nt pestitsiidide sisaldust puuviljades või askorbiinhappe määramine mahlas. 
Analüüsiobjektid on enamasti liiga suured, et neid tervenisti analüüsida (nt kui soovime 
analüüsida vee kvaliteeti Emajões või suurt partiid apelsine), seetõttu võetakse 
analüüsiobjektist proov. Prooviks nimetatakse analüüsiobjekti seda osa, mida kasutatakse 
analüüsil, nt võetud pudelitäis vett või partiist välja valitud kolm apelsini. Analüüt on aine, 
mille sisaldust analüüsiobjektis määratakse, nt tiabendasool puuvilja puhul või vask 
metallisulamis. Analüüt võib olla nii element (nt joogivee kaaliumisisaldus), ioon ( juurvilja  
nitraadisisaldus), molekul (askorbiinhape puuviljas, benseen bensiinis ), ainete kogum (nt 
leiva kiudainesisaldus). Samas ka nt kroomi võib määrata erinevalt, kas kroomi üldsisaldust 
vees, kroom IV sisaldust vees või kromaatiooni CrO 2-
4  sisaldust vees. Cr(IV) esineb vees 
peamiselt kahe ioonina: kromaatioon CrO 2-
4  neutraalses ja aluselises keskkonnas, 
dikromaatioon Cr
2-
2O7  happelises keskkonnas. Võimalik on määrata ka nt ainult lahustunud 
analüüdiosa. Maatriks on proovi see osa, mis ei ole analüüt. Seega proov = maatriks + 
analüüt. Eristatakse  kvalitatiivset analüüsi (millised ained on uuritavas objektis) ja 
kvantitatiivset analüüsi (kui palju mingeid aineid sisaldab uuritav objekt). 
NT: Joogivesi analüüsipbjektiks, prooviks mingi osa sellest, analüüdiks Cr6+ ja  maatriksiks  
kõik muu. Analüüsiobjektiks kast apelsine, prooviks valitakse mingi osa neist, analüüdiks 
tieabendasool ja maatriks kõik muu. 
2. Tüüpiline keemilise analüüsi käik. Selgitage näite varal . 
Meetodi/metoodika valimine > metoodika valideerimine > proovi võtmine > proovi jagamine 
identseteks alamproovideks > proovi ettevalmistamine (nt mineraliseerimine, 
ekstraheerimine) ja lahuse valmistamine > segajate mõju elimineerimine (eraldamine, 
maskeerimine, modifitseerimine ) > kalibreerimisproovide/ -lahuste valmistamine > 
analüüsiaparatuuri kalibreerimine > füüsikaliste või keemiliste suuruste mõõtmine > 
arvutused ja tulemuse usaldusväärsuse (määramatuse) hindamine. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
3. Analüüsimeetodi ja analüüsimetoodika selektiivsus. Tooge näiteid selektiivsusest ja 
segavatest mõjudest. 
Keemilise mõõtmise üheks võtmeküsimuseks on selektiivsus, oluline on tagada, et 
mõõdetakse just analüüdi sisaldust ja mitte mõnd teist ainet. Tuleb teha kindlaks, et 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
analüütiline signaal on põhjustatud just analüüdist, ei ole põhjustatud mingite teiste ainete 
poolt ja et teised proovis sisalduvad ained ei avalda signaali tugevusele mõju. 
Selektiivsus iseloomustab, mil määral saab metoodikaga määrata analüüti ilma, et teised 
ained segaksid. Spetsiifilisuse all mõeldakse 100%-list selektiivsust. Meetodid on väga harva 
spetsiifilised , metoodikad võivad kitsas rakendusalas seda olla. Proovi komponente, mis 
segavad analüüdi määramist, nimetatakse segajateks. Segaja võib toimida kahel moel: kas 
käituda nagu analüüt ja tugevdada analüütilist signaali (saadakse kõrgemad tulemused) või 
segab metoodika toimimist (tulemused võivad olla nii kõrgemad kui madalamad tegelikust). 
Tuleb teada, milliseid aineid võib proov oma olemusest ja päritolust tulenevalt sisaldada . Nt 
bensoehappe määramisel bensaldehüüdis happe-alus tiitrimisega , mis üldjuhul ei ole 
bensoehappe suhtes selektiivne, saavutatakse  kõrge selektiivsus, kuna keemilistel põhjustel 
bensaldehüüdis muud happed praktiliselt puuduvad. Nt üldjuhul  tiitrimine on väga 
mitteselektiivne, spektrofotomeetrilised meetodid madala/keskmise selektiivsusega, 
kromatograafilised meetodid keskmise/kõrge selektiivsusega, LC-HRMS on väga selektiivne. 
4. Analüüsimetoodika määramispiir, avastamispiir ja lineaarne ala 
Avastamispiir (LoD) on vähim analüüdi sisaldus proovis, mida on võimalik antud 
metoodikaga usaldusväärselt avastada ja identifitseerida. Määramispiir (LoQ) on vähim 
analüüsi sisaldus proovis, mida on võimalik kvantitatiivselt määrata. Avastamispiir on oluline 
eelkõige madalate sisalduste määramise metoodikatele, nt kui määratakse keelatud või 
ebasoovitavaid aineid, nt kemikaale toiduainetes, saasteaineid  mullas, dopingukontroll . 
Lineaarne ala on selline ala analüüdi signaali / kontsentratsiooni graafikul, mis on lineaarne. 
Tööala on üldjuhul lineaarsest alast laiem, samuti ei pea analüüdi määramiseks alati 
lineaarset funktsiooni kasutama.  
5. Analüüsimetoodika saagis, selle määramine 
Saagis näitab, milline osa proovis sisalduvast analüüdist saab mõõdetud ehk siis mõõdetud 
analüüdisisalduse ja tegeliku sisalduse suhe. Metoodika saagis iseloomustab metoodika 
võimet määrata kogu proovis sisalduv analüüt, saagist väljendatakse enamasti protsentides. 
Saagise määramiseks on kolm peamist võtet: 1. Kasutada rikastatud proovi (lisamismeetod) 
2. Kasutada referentsmaterjale 3. Kasutada võrdluseks tulemust, mis on saadud teisel 
põhimõttel töötava meetodi abil. Saagis võib olenevalt analüüdi sisaldusest kõvasti 
varieeruda. 
6. Analüüsimeetod ja analüüsimetoodika. Selgitage erinevust, tooge näiteid? 
Analüüsimeetod on põhimõtteline menetlus teatud liiki objektides teatud analüüdi sisalduse 
määramiseks, nt EDTA -tiitrimine. Analüüsimetoodika on detailne   eeskiri mingi analüüsi 
läbiviimiseks, nt tsingi määramine vase-tsingi sulamis EDTA-tiitrimisega; metoodiks 
detailsuse aste võib minna koguni nt anuma kuju ja väga täpsete ainekogusteni. 
Analüüsimeetodid jagatakse keemilisteks (tiitrimeetria, gravimeetria, ...), füüsiko-
keemilisteks (elektrokeemilised, kromatograafilised), füüsikalisteks ( spektromeetria ). 
Analüüsimetoodika rakendusala määratleb, milliseid analüüte, millistes maatriksites ja 
millistes sisalduse vahemikes on võimalik antud metoodika abil määrata. Olenevalt 
maatriksist võib sama analüüdi määramiseks olla vajalik erinevate metoodikate rakendamine, 
nt bensoehappe määramine limonaadis HPLC (high-performance liquid chromatography) on 
tehtav lihtsalt proovi lahjendades, bensoehappe määramiseks majoneesis on vajalik proovi 
keerukas ettevalmistamine. Meetodi/ metoodika karakteristikud: selektiivsus, täpsus, õigsus, 
avastamispiir, määramispiir, lineaarsus , kapriissus, kiirus, vajalik proovi suurus. 
Metoodika täpsuse all võib mõelda summaarset täpsust või kordustäpsust. Tõesus on 
metoodika omadus anda tõelisele väärtusele lähedasi tulemusi. Metoodika tõesust 
iseloomustab süstemaatiline viga. Kogu viga koosneb süstemaatilisest ja juhuslikust veast. 
Kordustäpsust väljendatakse tihti standardhälbe kaudu. Referentsmaterjalid, laboritevahelised 
võrdlusmõõtmised. Tundlikkust väljendatakse tihti kalibreerimisgraafiku tõusu abil. 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
Kapriissus iseloomustab metoodika tundlikkust metoodika parameetrite väikeste muutuste 
suhtes. Robustsus väljendab kapriissust, ainult teisest suunast vaadatuna.  
7. Analüüsimetoodika vastavus analüüsi eesmärgile. Tooge näiteid. 
Eesmärgile vastavuse hindamisel tuleb arvestada saadud tulemuse, veahinnangu, 
avastamispiiri, korduvuse, tõususega. Valideerimine on protsess, mille käigus selgitatakse 
välja, kas metoodika vastab eesmärgile, st kas ta kõlbab analüüsiks, mille jaoks teda 
rakendada soovitakse. Valideerimise olulisemateks vahenditeks on referentsmaterjalid, 
laboritevahelised võrdlusmõõtmised. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
8. Ainete kontsentratsioonid lahustes. Kontsentratsioonide väljendusviisid. 
Kontsentratsioon iseloomustab analüüdi sisaldust proovis. Väljendamine tavapärasel viisil: 
molaarselt (mol/l), massiprotsent, moolmurd, molaalsus (mol/kg), mass massi kohta. 
Normaalseks kontsentratsiooniks nimetatakse gramm -ekvivalentide arvu 1 l lahuses. Tiitriks 
nimetatakse titrandi massi lahuse ruumala kohta. Tiiter analüüdi suhtes: analüüt (ml)/titrandi 
(g) suhtes. 
9. Aine analüütiline ja tasakaaluline kontsentratsioon. Nende erinevus. 
Analüütiline kontsentratsioon iseloomustab analüüdi kontsentratsiooni lahuses, tasakaaluline 
kontsentratsioon näitab analüüdi kontsentratsiooni arvestades dissotsiatsiooni. Nt arvutame 
analüütilise kontsentratsiooni vastavalt lahusele lisatud ainekogusele. Tegelikult püstitub 
lahuses tasakaal ja tegelik lahuse kontsentratsioon on erinev. Tugevate aluste ja hapete korral 
on dissotsiatsioon peaaegu täielik ja ka analüütiline ja tasakaaluline kontsentratsioon 
langevad praktiliselt kokku. Nõrkade aluste ja hapete puhul, vähelahustuvate soolade puhul 
erinevad analüütiline ja tasakaaluline kontsentratsioon oluliselt. Tasakaaluline 
kontsentratsioon sõltub temperatuurist, pH-st, dissotsiatsioonikonstandist jne. 
 
KVANTISEERIMISMEETODID, ANALÜÜSITULEMUSTE USALDUSVÄÄRSUS JA 
MÄÄRAMATUS 
10. Absoluutsed ja suhtelised meetodid. Selgitage erinevust. Tooge näiteid. 
Kvantitatiivse analüüsi absoluutsed meetodid ei vaja analüüdiga kalibreerimist. Suhteliste  
meetodite puhul on analüüdiga kalibreerimine vajalik. Absoluutsed meetodid on nt 
tiitrimeetria (happe-alus tiitrimine), gravimeetria ( nikli määramine dimetüülglüoksiimiga – ei 
ole vaja valmistada standardlahuseid). Suurem osa meetodeid ei ole absoluutsed. Suhtelised 
meetodid on nt UV-Vis ja IR spektroskoopia , AAS ja AES spektroskoopia, kromatograafia , 
potentsiomeetria. 
11. Kalibreerimisgraafiku kasutamine keemilisel analüüsil. Ohud ja võimalused nende 
kõrvaldamiseks. 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
Kalibreerimisgraafiku meetod on põhiline kalibreerimismeetod. Valmistatakse standard- ehk 
kalibreerimislahused erineva analüüdi kontsentratsiooniga , nende abil koostatakse 
kalibreerimisgraafik. Kalibreerimisgraafiku meetodi eelduseks on see, et analüüt peab 
standardlahuses mõjutama analüütilist signaali sama moodi nagu proovis. See ei pruugi alati 
maatriksefektide tõttu kehtida, vahel on vaja segajaid eraldada või maskeerida. Oluline on, et 
saadud analüütiline signaal jääks kalibreerimisgraafiku alasse.  
Kalibreerimigraafiku meetodi eelised: ei nõua graafiku lineaarsust, ei nõua graafiku minekut 
läbi [0,0]-punkti, annab madala määramatuse (interpoleeriv meetod), töömaht on väiksem kui 
lisamismeetodil. Puudused: ei ole kasutatav, kui mõni maatriksefekt mõjutab 
kalibreerimisgraafiku tõusu. 
Praegusel ajal tehakse enamik analüüse kalibreerimisgraafiku meetodil. Siiani vaadeldus 
kasutatakse nn absoluutkalibratsiooni. Sageli on otstarbekas kalibreerida sisestandardi 
kasutamisega, mis võimaldab arvestada proovi sisestamise ebatäpsust ja süstemaatilisi efekte 
proovi ettevalmistamisel. Telgedele kantakse sel juhul signaalide ja kontsentratsioonide 
suhted. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Ohud: õige on hinnata lineaarsust residuaalide (sirgest hälbimise) järgi. Lineaarsus on õigesti 
hinnatud, kui residuaalid on suvalised. Kui residuaalid ei ole suvalised (nt kalduvad ühele 
poole), siis ei ole ilmselt tegemist päris lineaarse sõltuvusega. Teine oht: kõiki 
kalibreerimisgraafiku punkte ei saa kirjeldada ühe sirgega (lineaarne ala on olemas, kuid ei 
hõlma kogu graafikut)  - sel juhul saab erinevaid kontsentratsioonivahemikke kirjeldada 
erinevate funktsioonidega (jagame graafiku osadeks ja omistame igale osale sobiva 
funktsiooni). 
12. Lisamismeetod keemilisel analüüsil. Selle eelised ja puudused võrreldes 
kalibreerimisgraafiku meetodiga. 
Lisamismeetod on vähem levinud – proovi lahusele lisatakse kindlas koguses analüüti ja 
mõõdetakse analüütilist signaali saadavates lahustes. Eeldused: graafik  peab olema lineaarne 
ja läbima punkti [0,0]. On rida meetodeid, mille puhul need eeldused täidetud ei ole. Eelised: 
võimaldab töötada olukorras, kus maatriksefektid ei lase kalibreerimisgraafiku meetodit 
kasutada, proovi maatriks sisaldub kõigis lahustes, mida mõõdetakse. Puudused: ei ole 
kasutatav mittelineaarse graafiku korral või kui funktsioon ei läbi 0-punkti, ei ole kasutatav, 
kui maatriksefekt mõjutab vabaliiget, töömahukam, ekstrapoleeriv. 
13. Lineaarne regressioon . Saadavate tulemuste täpsus. Eelised ja puudused. 
Nii kalibreerimisgraafiku- kui lisamismeetod põhinevad lineaarsel regressioonil – s.o. 
statistiline meetod, mis asetab sirge läbi katsepunktide nii, et kõigi punktide saadavast sirgest 
y-telje sihiliste hälvete  ruutude summa oleks minimaalne. Neid hälbeid nimetatakse 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
residuaalideks (resiidideks). Saadavat sirget saab iseloomustada tõusu ehk lineaarliikme ning 
vabaliikme ehk algordinaadi kaudu. 
Lineaarne regressioon eeldab katsepunktide ühtlast hajumist saadava sirge ümber, samas 
enamiku seadmete signaalide hajuvus sõltub (proportsionaalselt) analüüdi kontsentratsioonist, 
seega kõrgema kontsentratsiooni punktid omavad lineaarregressiooni sirge kujundamisel 
suuremat kaalu. Pm võiks kasutada ka kaalutud regressiooni meetodit, seda aga ei tehta , sest 
see on keerukam . Tihti ei pruugi analüüdi kontsentratsiooni ja signaali siduv funktsioon üldse 
sirge olla, sel juhul ei ole lineaarne regressioon rakendatav , võib kasutada mittelineaarset 
regressiooni või katsuda leida vastav funktsioon mõnel muul meetodil. Kui pole vaja väga 
suurt täpsust, on võimalik jagada funktsioon mitmeks lineaarseks alaks. Tihti kaotab graafik 
lineaarsuse just väga madalatel kontsentratsioonidel. 
14. Mõõtemääramatuse e. määramatuse mõiste. Määramatus ja viga. 
Mõõtemääramatus on mõõtetulemusega seotud parameeter, mis iseloomustab teatud 
tõenäosusega seda, et analüüsil saadud tulemus on mingites piirides. Määramatus ei tähenda 
valesti mõõtmist. Mõõteviga iseloomstab tegeliku suuruse ja mõõdetud suuruse erinevust. 
15. Millised määramatuse allikad esinevad keemilisel analüüsil? Millised neist on 
enamasti rohkem ja millised vähem olulised? 
Proovi võtmine (mitteesinduslikkus), proovi eeltöötlus (proovi ebahomogeensus , analüüdi 
proovist eraldamise ebatäielikkus, analüüdi adsorptsioon või lagunemine või lendumine, 
ebatäielik reaktsioon , saastumine), lahuste valmistamine, kaalumine , kalibreerimine, 
mõõtmine (segajad, korduvus , triiv , mäluefektid). 
 
LABORITÖÖ PRAKTILISED ASPEKTID 
16. Ainete puhtus . Miks on ainete puhtus raskesti määratletav? Tooge näiteid erinevate 
kasutusvaldkondade jaoks olulistest ja ebaolulistest lisanditest. 
Lisandid on ainetes nt seepärast, et sünteesi lähteained ei ole puhtad, sünteesil tekivad 
kõrvalproduktid, aine puhastusprotsessist tulenevad lisandid, lisandid tekivad nt aine 
seisnemisel lagunemisel, saastumine õhu ja veeauruga, reaktsioon õhu komponentidega , 
pakendist imbub lisandeid. Puhtust võib määratleda põhiaine või lisandite kaudu. Puhtust 
saab iseloomustada füüsikaliste omaduste abil (tihedus,  sulamistemperatuur , 
murdumisnäitaja), intrumentaalmeetodite abil (kromatograafia, spektroskoopia). Puhtust on 
raske määratleda, sest oluline on puhtus igal konreetsel juhul eraldi – mingi lisand võib olla 
olenevalt asjaoludest kas väga oluline või täiesti ebaoluline antud analüüsi seisukohalt. Nt 
raskmetalli jälgede määramisel NaOH -ga peab NaOH olema väga puhas raskmetallide osas, 
samas nt 5% Na2CO3 sisaldus ei ole oluline. Samas nt happe-aluse tiitrimisel võib NaOH 
sisaldada raskmetalle, kuid naatriumkarbonaadi sisaldus peab olema võimalikult madal )alla 
0.1%). Seega puhtust tuleb määrata konkreetse rakenduse seisukohalt. Puhtuse kohta on 
erinevaid standardeid, ACS, ISO, ASTM, tootjate klassifikatsioonid, ühtset süsteemi pole.  
Proovi nimetatakse puhtaks, kui see on piisavalt puhas konkreetse rakenduse jaoks. 
17. Reaktiivide käsitsemine ja säilitamine. 
Äsja avatud reaktiivianuma korral võib kvaliteedi ja spetsifikatsiooni kokkulangemises üsna 
kindel olla, edasine kvaliteedi muutus sõltub käsitsemisest. Reaktiivide säilitamisel: kaitse 
valguse eest (eriti halogeenitud solvente), hoia jahedas, kuivas, jälgi tootja ettekirjutusi, 
toksilisi ja lenduvaid aineid hoia tõmbekapis; kui säilivustähtaeg puudub, võib arvestada 3-5 
aastaga.  
18. Selgitage järgmiste siltide sisu: 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
 
 
19. Lahustite puhtus. Miks on lahustite puhtus iseäranis oluline? Selgitage näidete varal 
erinevate lisandite sisalduse erinevast mõjust erinevate kasutusvaldkondade jaoks. 
Lahustite puhtus on eriti oluline, sest lahusti sisaldus on lahuses lahustunud aine sisaldusest 
suurusjärkudes suurem. Seega juba väike kogus lisandeid võib avaldada suurt mõju. Olulisim 
lahusti on vesi.  Nt lahusti Na-sisaldus on puuduseks, kui määrame Na sisaldust 
ioonselektiivse elektroodiga, samas nt puhverlashuse valmistamsieks ei mängi sama Na-
sisaldus erilist rolli. Nt SiO2 sisaldus segab, kui mõõdame SiO2 sisaldust silikaatses aines, 
aga tiitrimist ei sega. 
20. Filtreerimine : jaotus pooride suuruste järgi. 
50+ μm: makrofiltreerimine: juuksed, karvad , pinnas 
0.1-50 μm: mikrofiltreerimine: valgud , bakterid , pärmseened 
alla 0.1 μm: ultrafiltreerimine: poori suurust mõõdetakse enamasti daltonites, trüpsiin, 
gamma globuliin, viirused  
ca 0.001 μm: pöördosmoos 
21. Filtreerimine: erinevad filtrimaterjalid. 
Hüdrofiilne filtermaterjal laseb läbi nii vesilahuseid kui orgaanilisi solvente, nt filterpaber , 
klaaskiudfilter. Hüdrofoobne filtermaterjal laseb läbi orgaanilisi solvente, kuid vesilahuseid 
üldiselt mitte. Samas kui hüdrofoobset filtrit niisutada orgaanilise lahustiga, nt etanooliga, 
läheb sealt ka vesilahus  läbi. Hüdrofoobsed filtrid on head gaaside filtreerimiseks, tüüpiline 
näide on PTFE (teflon) membraan . 
Paber: odav, kiire, suure mahtuvusega, samas ei ole alati piisavalt inertne, ei kannata väga 
happelist ega oksüdeerivat keskkonda, kipub enda seest filtraadi sisse aineid lekitama, 
adsorbeerib mõningaid aineid, nt valke, ei sobi, kui nõutav on steriilsus, ebaselge pooride 
suurus. Paberfiltri puhul tuleb alati otsustada, kui tihedat filtrit valida, nt amorfse sademe 
eraldamiseks väikse tihedusega, kristallide  eraldamiseks keskmine läbilaskvus, kõige 
peeneteralisemate kristallide jaoks ka kõige tihedam paber. 
Klaaskiudfiltrid: need on mahtfiltrid, väga inertsed , hüdrofiilsed, ei adsorbeeri orgaanilisi 
molekule, kasutatavad kõrgel temperatuuril, mehaaniliselt veidi ebapüsivad, ei sobi  leelis - ja 
leelismuldmetallide ja räni madalate sisalduste analüüsiks. 
Nailonfiltrid: nailonkiust membraanfiltrid, suhteliselt inertne, sobib mittevesilahuste jaoks, ei 
adsorbeeri eriti orgaanilisi molekule, ei pea vastu agressiivsele keskkonnale. 
Tselluloosi estritest filtrid: peamiselt tselluloosi atsetaadist ja nitraadist membraanfiltrid. 
Eelised: annavad võrreldes paberiga vähe enda poolt filtraati sisse, hüdrofiilsed. Puudused: 
mittevesilahustes ei ole eriti vastupidavad. 
Teflonfiltrid: teflonkiust membraanfiltrid (PTFE). Üliinertsed, kõlbab ka tugevate hapete ja 
aluste jaoks, piiranguid võib seada hoopis filtrihoidja materjal, teflon ei adsorbeeri orgaanilisi 
molekule. Puudused: hüdrofoobne, vesilahuste filtreerimisel tuleb filtrit eelnevalt 
hüdrofiliseerida. 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
Polüpropüleenist membraanfiltrid: odavam kui PTFE, keemiliselt väga püsiv, samuti 
hüdrofoobne.  
22. Filtreerimine: maht- ja membraanfiltreerimine, nende võrdlus 
Mahtfiltreerimise korral jäävad filtreeritavad osakesed nii filtri pinnale kui selle sisse, nt 
filterpaberi korral. Eelised: odav, filtri mahtuvus on kõrge, kõrgemad voolukiirused. 
Puudused: filtrimaterjal võib filtraati saastada, pooride suurus on ebamäärane. 
Membraanfiltreerimise korral jäävad osakesed vaid filtri pinnale, nt tselluloosi estritest filtrite 
puhul. Eelised: pooride suuruse järgi hästi defineeritav , olenevalt pooride suurusest on 
võimalik kinni hoida ka mikroorganisme, filtrimaterjal saastab filtraati vähe. Puudused: 
suhteliselt madalad voolukiirused, kallis, madala mahtuvusega. 
23. Praktilised aspektid kaalumisel analüütiliste kaaludega. 
Kaalud peavad asetsema tugeval laual, hea põrandaga ruumis või kandva seina külge 
kinnitatult. Ebasoodsad asjaolud kaalude jaoks on akende või uste lähedus, kuumutus - või 
külmutusseadmete lähedus, vibratsiooniallikad, inimeste käimine, temperatuurimuutused. 
Enne kaalumist tuleb veenduda, et kaal on puhas. Kaal peab enne kaalumist olema 30 min 
vooluvõrgus. Kaal peab olema loodis. Enne kasutamist kalibreerida. Analüütilistel kaaludel 
kaaludes tuleb tegutseda aeglaselt, lauale, kus on kaal, ei maksa toetuda ega asetada sinna 
mingeid asju, kaalutav objekt asetatakse kaalukausi keskele , suurema täpsuse saavutamiseks 
tõstetakse objekte pintsettide või paberiga. Kaalutava anuma temperatuur peab olema 
lähedane kaalu temperatuurile. Ei tohi kaaluda otse kaaluplaadil või paberil . 
24. Mõõtemääramatus analüütiliste kaaludega kaalumisel. 
Kaalumise määramatus on üldiselt suurem kui viimase koha täpsus. Kaalu määramatust 
põhjustavad piiratud komakohtade arv, kaalumise korduvus (puru kaalumise objektide küljes, 
elektrostaatika , välismõjud), triiv (nt temperatuurimuutusest või õhurõhust tingitud), kaalu 
mittelineaarsusest tingitud määramatus. Normaalne määramatus on 4-kohalise kaalu puhul nt 
0.0004 g (k=2). Lenduvate ja hügroskoopsete ainete kaalumise määramatus võib olla 
mitmekümneid kordi kõrgem. Massiühikutes antud määramatust nimetatakse ka absoluutseks 
määramatuseks. Absoluutne määramatus sõltub vähe kaalutava objekti massist, enamasti on 
aga oluline suhteline määramatus. Neljakohalise kaaluga saab rahuldava täpsusega kaaluda 
alates ~100 mg, alates 300mg ei ole kaalutise massi suurenemisel enam olulist mõju 
määramatusele. Lenduva või hügroskoopse aine puhul tasub analüüsimetoodikat optimeerida 
nii, et lenduva või hügroskoopse aine täpne mass oleks võimalikult vähetähtis. 
Elektrostaatilised häired võivad põhjustada kaalu näidu triivimist. Kaalud tasub maandada. 
 
VEE PUHTUS JA PUHASTAMISE MEETODID 
25. Vee puhtuse klassid. Milliseid parameetreid kasutatakse vee puhtuse 
iseloomustamiseks? 
Vee puhtuse klasse on mitmeid, nad pole isegi hästi võrreldavad. On olemas nt ISO ja ASTM 
klassifikatsioonid (ISO  Grade 1, 2 ja 3, ASTM Type 1, 2 ja 3). Vee puhtuse 
iseloomustamiseks kasutatakse eritakistust,  neelduvust , kuumutusjääki, oksüdeeritava aine 
sisaldust, SiO2 sisaldust, pH-d, erinevate ioonide sisaldust, bakterite sisaldust. Nt ISO Grade 
1 eritakistus on üle 10 MΩ, ASTM Type 1 üle 18 MΩ. 
26. Vee erijuhtivuse määramine ja UV neeldumise määramine vee puhtuse 
iseloomustamisel. Nende parameetrite poolt antava info võrdlus. 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
Elektrijuhtivuse/ takistuse määramisel mõõdetakse eritakistust (MΩ*cm) ja erijuhtivust 
(μS/cm). Erijuhtivus on eritakistuse pöördväärtus. Erijuhtivus näitab soolade sisaldust, samas 
ei näita neutraalsete orgaaniliste ainete sisaldust. Orgaaniliste ainete sisalduse määramiseks 
kasutatakse nt TOC-meetodit ( total organic  carbon), ülipuhtas vees 2-5 ppb. UV-neelduvuse 
mõõtmine on kasulik, kui TOC-mõõturit pole, mõõdetakse neelduvust (mida väiksem seda 
parem) ja läbilaskvust % (mida suurem seda parem). UV- neelduvus näitab orgaanilisi 
lisandeid, osalt ka soolasid. Mõttekas on mõõtmisi teostada väikestel lainepikkustel. Kindlasti 
tuleb kasutada kvartsist, mitte klaasist küvetti. 
27. Vee puhastamise meetodid. Anda ülevaade erinevatest meetoditest ja võrrelda neid. 
Destillatsioon : annab enamvähem type 2 vee, on universaalne meetod (teised meetodid on 
efektiivsed kombineeritult), puudused: energiamahukus, aeglane, ei eralda lenduvaid 
orgaanilisi aineid. 
Pöördosmoos. 
Adsorptsioon aktiivsöel: vesi lastakse läbi aktiivsöega täidetud padruni. Väga efektiivne 
orgaaniliste ühendite (ja kloori) eraldamiseks, kiire. Puudused: ei eemalda anorgaanikat, võib 
vette anda söepuru. 
Ioonvahetus : vesi lastakse läbi ioonvaheti. Eelised: kiire, kõige efektiivsem meetod soolade 
eemaldamiseks. Puudused: madal mahtuvus, kallis, puru eraldumine vette, orgaanilised 
ühendid ja baktreid võivad koguneda ioonvaheti pinnale ja selle tööd takistada. 
Elektrodeionisatsioon. 
UV-kiirgus: tapab mikroorganismid (ja lagundab osa orgaanilisi ühendeid), see on odav ja 
lihtne, kuid piiratud toimega.  
Ultrafiltreerimine: makromolekulide eraldamine veest suuruse järgi. Membraani poori suurus 
jääb enamasti 0.001 – 0.02 μm suurusjärku. Eemaldab veest bakterid, kolloidosakesed, 
biomakromolekulid, kasutusel eriti just mikrobioloogias. 
Mikrofiltreerimine: eemaldab mikroosakesed, poori suurus alla 1 μm. Kasutatakse viimase 
sõlmena süsteemis, et eemaldada osakesed, mis võisid vette sattuda süsteemist endast, nt 
aktiivsöe puru. 
Kombineeritud veepuhastussüsteemid. 
28. Pöördosmoos vee puhastamise meetodina 
Pöördosmoos: vesi surutakse rõhu all läbi väga peenikeste pooridega (alla 0.001 μm) filtri, 
kusjuures veemolekulid lähevad läbi filtri, lahustunud ainete molekulid ja ioonid , mis on 
suuremad kui vee molekul, neist läbi ei mahu. Pöördosmoosi eelised: efektiivne, 
energiasäästev (eraldab 95-98% anorgaanilistest ioonidest, peaaegu kõik orgaanika  
molekulmassiga üle 100-300 daltoni ), enamasti on pöördosmoos veepuhastussüsteemide üks 
esimesi etappe . Puudused: ei eemalda päris kõiki ioone ega väikseid orgaanilisi molekule, on 
aeglane. 
28.2 Elektrodeionisatsioon vee puhastamise meetodina 
Elektrodeionisatsioon: ioonvaheti, mille korral toimub pidev ioonvahetite elektrokeemiline  
regenereerimine. Eelised: efektiivne soolade eemaldamiseks, kiire, padruneid pole vaja 
regenereerida. Puudused: ei ole nii efektiivne kui tavaline ioonvaheti, võib vette puru anda, 
orgaanilised ühendid ja bakterikolooniad võivad tekkida ja takistada ioonvaheti tööd. 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
 
29. Joonistage veepuhastussüsteemi tüüpiline skeem ja kommenteerige erinevaid 
sõlmesid. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
GRAVIMEETRIA 
30. Gravimeetrilise analüüsi põhimõte. Meetodite jaotus. Tooge näiteid. 
Gravimeetrilised analüüsimeetodid on kvantiatiivsed keemilised meetodid, mis baseeruvad 
aine massi määramisel. Gravimeetrilised meetodid jagatakse sadestusmeetoditeks (analüüdist 
saadakse sade, mis kuivatatakse, kaalutakse, massi järgi leitakse analüüdi kogus) ja 
aurustamismeetoditeks (proovist aurutatakse analüüt välja ja määratakse tema mass või 
proovi massikadu ). Gravimeetria eelised: lihtne, odav, täpne, pole vaja kalibreerida. 
Puudused: halb selektiivsus, vilets avastamispiir, halvasti automatiseeritav. Korraga saab 
määrata vaid üht analüüti, rakendatav ainult lihtsatele proovidele. 
31. Sadestusmeetodi põhimõte. Tooge näiteid. 
Proov lahustatakse, lahusele lisatakse sadestusreaktiivi, mis moodustab analüüdiga 
rasklahustuva ühendi (sadestusvorm), rasklahustuv ühend sadestatakse, sade pestakse, 
kuivatatakse, vahel on vaja sademe koostist muuta, seejärel kaalutakse (kaaluvorm). 
Sadestus- ja kaaluvorm on tihti samad (hõbekloriid, nikkeldimetüülglüoksimaat), vahel 
erinevad (kaltsium sadestatakse oksalaadina, kaalutakse oksiidina, muundatakse 
kuumutamisega). Kolloidsademeks nimetatakse osakesi läbimõõduga 10-9 – 10-6 m. Kui 
osakesed on suuremad, nimetatakse sadet kristalseks. 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
32. Sademe tekkimise mehhanism . 
Suhteline üleküllastatus RS=(C-S)/S, kus S-sadestusvormi lahustuvus , C-sadestusvormi 
kontsentratsioon. Üleküllastuse korral C>S ja see tekib sadenemisprotsessi aegluse tõttu. 
Sadenemine toimub kahe protsessi summana: sadenemistsentrite teke (sõltub RS-st 
eksponentsiaalselt) ja sademeosakeste kasv (sõltub RS-st lineaarselt). Soovitakse 
suurekristallilist sadet, seetõttu oleks hea, kui sademeosakeste kasv oleks domineeriv 
protsess, seetõttu püütakse saavutada võimalikult madal RS. Madal RS saavutatakse: kõrgel 
temperatuuril (lahustuvus on suurem), aeglase  reaktiivi lisamisega (hoitakse reaktiivi 
kontsentratsiooni madalal), vahel saab ka pH-ga mängida. 
33. Millest sõltub sademeosakese suurus? 
Sademe osakese suurus sõltub kristallisatsioonitsentrite arvust, suhteliselt üleküllastatusest, 
sademeosakeste kasvuskiirusest. 
34.Miks soovitakse sadestamisel saada võimalikult suurte osakestega sadet? 
Suurte osakeste puhul on kaod aine käsitsemisel väiksemad, nt suuri osakesi on parem filtrile 
püüda. 
35. Kolloid - ja kristallsademed. Võrrelge kolloid- ja kristalsete sademete omadusi. 
Kolloidsademeks nimetatakse osakesi läbimõõduga 10-9 – 10-6 m. Kristalne on sade, mille 
osakesed on suuremad. 
36. Millistes tingimustes teostatakse tavaliselt  sadestamine ? 
Madal RS saavutatakse: kõrgel temperatuuril (lahustuvus on suurem), aeglase reaktiivi 
lisamisega (hoitakse reaktiivi kontsentratsiooni madalal), vahel saab ka pH-ga mängida. 
37. Mida nimetatakse sademe vanandamiseks? Miks sadet vanandatakse? 
Vanandamiseks nimetatakse sademe seista laskmist eesmärgiga saada suuremad osakesed. 
See on vajalik, sest alati pole võimalik vältida kolloidosakeste teket – sel juhul kolloidsadet 
koaguleeritakse (kuumutatakse lahust, lisatakse elektrolüüti, vanandatakse), mis toob kaasa 
suurema läbimõõduga sademeosakeste tekke. 
38. Mida nimetatakse kaasasadenemiseks? Milliseid liike kaasasadenemist esineb? 
Kaassadenemine on nähtus, mille korral osakesed, mis oleksid tüüpiliselt sadestustingimustel 
lahustuvad, kantakse koos tekkiva sademega lahusest välja. Kaassadenemise liigid: 
adsorptsioon pinnale, segakristallide teke, sulundite teke. 
39. Homogeensest lahusest sadestamine. Näiteid selle meetodi kasutamise kohta. 
Milliseid eeliseid omab homogeensest lahusest sadestamine tavalise sadestamise ees? 
Sadestamine homogeensest lahusest ehk sadestamine tekkiva reaktiivi meetodil on meetod, 
mille korral sadestav reaktiiv tekib (või lahuse pH muutub) kogu lahuses ühtlaselt mõne 
(suhteliselt aeglase) keemilise reaktsiooni tulemusel. Selliselt on võimalik saada suuri 
kristalle ka juhul, kui lahustuvus on väga madal, nt nikli sadestamine dimetüülglüoksiimiga. 
40. Mida nimetatakse sadestusvormiks? Kaaluvormiks? Tooge näiteid. 
Sadestusvorm – vorm, milles analüüt sadestatakse (nt muudetakse rasklahustuvaks ühendiks, 
mida nimetatakse sadestusvormiks). Kaaluvorm on olek, milles analüüti kaalutakse. 
Sadestus- ja kaaluvorm on tihti samad (hõbekloriid, nikkeldimetüülglüoksimaat), vahel 
erinevad (kaltsium sadestatakse oksalaadina, kaalutakse oksiidina, muundatakse 
kuumutamisega). 
41. Nõuded kaaluvormile. 
Kaaluvorm peab olema kindla koostisega (sade peab olema filtreeritav  ja pestav, suurte 
kristallidega, vähelahustuv), stabiilne (ei tohi reageerida õhuga ega imada niiskust). 
42. Sadestusmeetodi eelised ja puudused. 
Eelised: lihtne ja odav, sageli võimaldab madalaid määramatusi, pole vaja kalibreerida. 
Puudused: väheselektiivsed, rakendatavad lihtsamate proovide jaoks, kõrge avastamispiir, 
sisuliselt põhikomponentide ja suures hulgas esinevate lisandite määramiseks, korraga saab 
määrata vaid üht analüüti, väga halvasti automatiseeritav. 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
43. Mida võib öelda sadestusmeetodi täpsuse kohta? Mis limiteerib sadestusmeetodi 
täpsust? Mida võib öelda sadestusmeetodi avastamispiiri kohta? 
Üldjuhul väga täpne meetod madala määramatusega (suhteline määramatus 0.1% kandis ). 
Sadestusmeetodi täpsust limiteerib reaktsiooni täielikkus, lahustuvuskorrutis, segavad ained). 
Avastamispiir on kõrge. 
44. Aurustamismeetodi põhimõte. 
Aurustamismeetodid on gravimeetrilised meetodid, mille korral analüüt aurutatakse proovist 
välja. Jagatakse otsesteks (lendunud analüüt püütakse kinni ja kaalutakse) ja kaudseteks 
(määratakse proovi massikadu). Aurustamismeetodeid kasutatakse nt niiskusesisalduse 
määramiseks – sel juhul ei baseeru meetod keemilisel reaktsioonil. 
 
HAPPED JA ALUSED 
45. 
Brönstedi definitsioon happe ja aluse jaoks. 
Happed on ained, mis loovutavad prootoni. Alused on ained, mis liidavad prootoni. Hape -
alus reaktsiooni tulemusel moodustuvad uus hape ja alus. Aine iseenesest ei ole hape ega 
alus, iga aine võib käituda alusena , happena võib käituda vaid vesinikuaatomit sisaldav aine. 
Alati eeldatakse prootoni ülekannet happelt alusele. Tingimusi muutes on tihti võimalik hapet 
sundida käituma alusena ja vahel ka vastupidi. Brønsted- Lowry teooria võimaldab hapete ja 
alustena vaadelda ka ioone. 
46. 
Olulised keskkonna omadused hapete ja aluste seisukohalt. 
Võime eraldada laenguid; Dielektriline konstant (ε); Võime spetsiifiliselt solvateerida 
katioone: (üldine) aluselisus , elektronpaari-donoorsus; Võime spetsiifiliselt solvteerida 
anioone : (üldine) happelisus , vesiniksideme-donoorsus. 
Keskkonna aluselisus määrab, kui tugevalt happelist keskkonda saab lahustis SH tekitada: 
Happed, mis on tugevamad kui SH +
2 , on enam vähem täielikult ioniseerinud - Nad on 
nivelleerunud SH +
2   tasemele , kuigi nende pKa väärtused on erinevad (Negatiivsed). 
Keskkonna happelisus määrab, kui tugevalt aluselist keskkonda saab lahustis SH tekitada. 
Alused, mis on tugevamad kui S-, on enam vähem täielikult protoneeritud – Nad on 
nivelleerunud S-tasemele, kuigi nende pKa väärtused on erinevad (Kõrgemad kui lahusti 
pKauto) 
47. 
Selgitada konjugeeritud happe ja aluse mõistet. 
Anioon A- on happe HA konjugeeritud alus, hape HA on aluse A- konjugeeritud hape, nt 
CH3COO- on CH3COOH konjugeeritud alus. 
49. 
Happe ja aluse olek erinevate pH väärtustega lahustes. 
Kui pH ja pKa erinevad 3 ühikut või rohkem, siis saame öelda, et hape on praktiliselt 
täielikult dissotsieerunud või praktiliselt täielikult mitte-dissotsieerunud. 
50. 
Milline suurus on hapete tugevuse mõõduks? Milline suurus on aluste tugevuse 
mõõduks? 
Hapete tugevuse mõõduks on pKa väärtus. Aluse tugevust väljendatakse tavaliselt selle 
konjugeeritud happe tugevuse kaudu: konjugeeritud happe pKa on aluse tugevuse mõõduks: 
Mida kõrgem pKa väärtus seda tugevam alus. 
51. Iseloomustage  
erinevatesse 
aineklassidesse kuuluvate hapete ja aluste tugevusi. 
 
 
 
 
 
 
 
 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
SISSEJUHATUS TIITRIMEETRILISTESSE ANALÜÜSI¬MEETODITESSE 
52. 
Tiitrimeetria põhimõte. Nõuded tiitrimisreaktsioonidele. 
Tiitrimine baseerub keemilisel reaktsioonil – tiitrimisel, mille käigus määratav aine reageerib 
titrandiga. Määratavaks aineks võib olla analüüt (HCl, Ca2+ vee üldkareduse määramisel 
NaOH-ga) või analüüt üleviiduna mingisse teise vormi (üldraua sisalduse määramisel 
KMnO4-ga tiitrimiseks muudetakse kogu raud Fe2+ kujule , ka Kjeldahl’i meetod 
valgusisalduse määramiseks). 
Tiitrimeetria põhimõte: tiitrimine viiakse läbi nii, et oleks võimalik määrata, millal on kogu 
määratav aine ära reageerinud. Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetria- ehk 
ekvivalentpunktiks. Teades kulunud titrandi hulka, arvutame määratava aine koguse 
reaktsioonivõrrandi alusel. 
Tiitrimisreaktsioon olgu kindla stöhhiomeetriaga, piisavalt kiire, toimub lahuses, kulgeb 
lõpuni, lõpppunkt peab olema määratav, teised ained ei tohi mõjutada lõpppunkti asukohta . 
Peamised tiitrimisreaktsioonid: hape-alus, kompleksimoodustamine, sadestus, redoks. 
53. 
Mida nimetatakse tiitrimise ekvivalent- e. stöhhiomeetriapunktiks? Mida 
nimetatakse tiitrimise lõpp-punktiks? Mida nimetatakse tiitrimise veaks ? 
Lõpp-punktiks nimetatakse hetke, mil arvatakse, et kogu määratav aine on titrandiga ära 
reageerinud. Püüeldakse selle poole, et ekvivalent- ja lõpppunkt langeksid kokku. Tiitrimise 
veaks nimetatakse erinevust ekvivalent- ja lõpp-punkti vahel. 
54. 
Kuidas saada kindla kontsentratsiooniga titrandi lahust? 
Titrant on lahus, millega tiitrime. Titrant võib olla kas põhiaine omadustega või mitte. 
Titrandi kontsentratsiooni määramisel esineb kaks olukorda: Titrant on põhiaine omadustega; 
Titrant ei ole põhiaine omadustega. Lahustada sobiv kogus titranti (NaOH – tugeva alusega 
tiitrimine, HCl – tugeva happega tiitrimine) ja teha sobiv lahus. Kontsentratsioon määrata 
tiitrides mõnda põhiaine lahust (NaOH puhul näiteks oblikhappe lahust, hapete puhul HgO + 
KI). 
55. 
Milliste omadustega aine sobib kasutamiseks põhiainena? 
Põhiaine on aine, millest on kaalumise teel võimalik teha kindla kontsentratsiooniga lahus. 
Põhiaine peab olema: puhas, õhu käes püsiv, tiitrimiskeskkonnas lahustuv, kindla koostisega, 
peavad eksisteerima usaldusväärsed meetodid tema puhtuse määramiseks, soovitavalt võiks 
põhiaine olla suure molekulmassiga ja odav. 
56. Kontsentratsioonide 
väljendusviisid analüütilises keemias 
Titrandi kontsentratsioon võib olla väljendatud molaarse või normaalse kontsentratsioonina, 
tiitrina, tiitrina analüüdi suhtes. 
57. 
Tiitrimeetria kui analüüsimeetodi eelised ja puudused. 
Eelised: lihtne, odav, seetõttu väga levinud. Rakendatav paljude analüütide määramiseks. 
Täpne. Meetod on absoluutne, pole vaja tunnusainet. Puudused: pole universaalselt 
rakendatav (ei ole kasutatav, kui puudub sobiv tiitrimisreaktsioon, nt inertsete ainete nagu 
alkaanid , jaoks), ebapiisav selektiivsus (rakendatav lihtsate proovide analüüsiks või kui 
analüüt omadustelt maatriksi teistest komponentidest oluliselt erineb), määrata saab vaid 
küllaltki suuri ainekoguseid – eelkõige tegemist põhikomponentide määramise meetodiga, 
jälgi hästi määrata ei saa. 
 
HAPPE-ALUSE TIITRIMINE 
58. Happe-aluse 
tiitrimise 
põhimõte. 
Vesilahuses hape HA dissotsieerub, kusjuures Ka=  ( )∗ ( ) ~ [ ]∗[ ].  
Siit pKa = - log Ka(HA) = - log  ( )∗ ( ) = pH – log  ( )  
pKa on happe tugevuse mõõduks, mida madalam see on, seda tugevam hape. 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
Lahustades happe puhverlahuses (pH on enamvähem  konstantne ), siis on HA ja A- suhe 
määratud pH ja pKa poolt. Aluste tugevust väljendatakse tavaliselt vastava konjugeeritud 
happe tugevuse kaudu. Mida kõrgem pKa konjugeeritud happel on, seda tugevam on vastav 
alus. Vahel väljendatakse aluse tugevust ka Kb kaudu: Ka*Kb=Kw=a(H+)*a(OH-). 
Tiitrida saab mõistlikult happeid pKa-ga alla 6 (vesilahuses) ja aluseid pKa-ga üle 8. 
Tavalisemad titrandid: aluselised : NaOH, KOH, happelised : HCl, HClO4 – ükski neist pole 
põhiaine omadustega, aluselised kardavad CO2. 
Põhiained (standardained). Happelised: oblikhape, bensoehape . Aluselised: Na2CO3, 
booraks. 
Olulisemad keskkonna omadused HA tasakaalude seisukohast : aine dielektriline läbitavus 
(dielektriline konstant) ehk võime eraldada laenguid, võime spetsiifiliselt solvateerida 
katioone (aluselisus), võime spetsiifiliselt solvateerida anioone (happelisus). Keskkonna 
aluselisus määrab, kui tugevalt happelist keskkonda saab lahustis tekitada.  
59. 
Happe-aluse tiitrimise rakendusala. Millised omadused peavad olema ainetel , et 
neid saaks määrata happe-aluse tiitrimise teel? 
Rakendused : hapete määramine, aluste määramine, muude analüütide määramine.  
Hapete määramine (veini viinhappesisaldus, või võihappesisaldus, üldhappelisus: väga 
erinevad objektid nagu vesi, vein, või). Hapete määramisel on selektiivsus väga piiratud: 
vahet saab teha vaid väga erineva pKa väärtusega hapetel). Olulisemad happed: 
mineraalhapped (HCl), karboksüülhapped (RCOOH), sulfoonhapped (RSOOOH). Enamik 
fenoole ja alkohole on liiga nõrgad, et neid veesi tiitrida. Väga levinud rakendused: 
summaarse happelisuse määramine, kui konkreetsete hapete vastu huvi ei tunta – sageli on 
proovi ettevalmistamine sel juhul keerukam kui tiitrimine. Summaarset happelisust 
määratakse nt veini, juustu, või puhul. Proovides, mis sisaldavad erineva tugevusega happeid, 
on tiitrimiskõverad laugemad kui puhastes lahustes – see tekib sellest, et erinevate hapete 
puhvrialad on erinevatel pH-del. 
Aluste sisalduse määramine ( amiinid , hüdroksiidid, üldaluselisus: tsement , lubi, heitvesi ): 
selektiivsus samuti väga piiratud, saab vahet teha väga erineva tugevusega aluste vahel. 
Peamised alused: NaOH, KOH, Ca(OH)2, amiinid. Paljud ravimid ja mürgid on tugevad 
alused. Püridiinid, aniliinid, paljud heterotsüklid on liiga nõrgad, et neid vees määrata. 
Lahustiks sobib nt veevaba äädikhape. Titrant: HClO4 lahus veevabas äädikhappes. Nii 
määratakse paljusid olulisi aluseid, nt aniliinid, püridiinid, imidasool, mis on vesikeskkonnas  
väga nõrgad alused. Summaarset aluselisust määratakse nt lubja, tsemendi, vee, heitvee jaoks, 
tulemused antakse enamasti OH- moolide arvuga proovi massiühiku kohta. 
Muud analüüdid (nt räni, väävel, ketoonid ). HA-tiitrimine on nii odav, et seda rakendatakse 
ka paljude teiste analüütide jaoks, mis iseenesest pole ei happed ega alused. Analüüt tuleb sel 
juhul muuta kujule, mis oleks hape või alus. Määratakse ka elemente, nt lämmastik (amiinne, 
amiidne: Kjeldahli meetodiga), räni, väävel ja aineid (estrid, dioolid). 
60. 
Millised omadused peavad olema ainel, et teda saaks kasutada happe-aluse 
indikaatoriks? Tooge näiteid happe-aluse indikaatorite kohta. 
Happe-aluse  indikaatorid on nõrged happed või alused, mille protoneerunud või 
deprotoneerunud vormid on lahuses eri värvi. Levinumad indikaatorid on nt metüüloranz 
( punasest kollaseks pH 3.0 – 4.4, sobib aluste tiitrimiseks tugeva happega) ja fenoolftaleiin  
(värvitu- roosa pH 8.2-10.0, sobib hapete tiitrimiseks tugeva alusega). 
61. 
Mida nimetatakse indikaatori pöördealaks? 
Värvimuutuse pH vahemikku nimetatakse pöördealaks. 
62. 
Fenoolftaleiin kui happe-aluse indikaator . Selgitage fenoolftaleiini lahuse 
värvuste erinevust sõltuvalt pH väärtusest. 
värvitu-roosa pH 8.2-10.0.   
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
 
Fenoolftaleiini molekul on värvitu. Pm-liselt on tal 4 esinemisvormi.  
Neist  esimene on punane, kolmas roosa. Seega värvuse muutus tu
tulebneb struktuuri 
muutusest. 
63. 
Tiitrimiskõverad tugeva happe tiitrimisel tugeva alusega.  Tiitrimiskõverate 
erinevad piirkonnad ja punktid. pH arvutamine neis piirkondades ja punktides. 
Tiitrimiskõver on seos pH ja lisatud titraandi ruumala vahel – annab infot tiitrimise kohta ja 
aitab indikaatori valikul . Stöhhiomeetriapunkt  
määratakse kas indikaatoriga või potentsiomeetriliselt. 
 
Eeldame, et lahuse ruumala ei muutu ningg  
kontsentratsioon = aktiivsus 
Vlahus = Vhape = 50 ml  chape  = 0,01 ct = 0,1 
Kui titraanti ei ole lisatud arvutakse 
= − log
 
V
c
V c
t
t 
pH
H   log hape hape

Kui 0 proov > detektor . Mõõdetakse 
aine poolt neelatud kiirgust – tegemist on neeldumisspektriga. Erinevad ained neelavad  
kiirgust erinevatel lainepikkustel erineval määral, neeldumise intensiivsuse järgi saab määrata 
aine hulka ja põhimõtteliselt maksimumi  kuju järgi identifitseerida.  Kiirgusallikad on nt 
volfram -hõõglamp (nähtav spekter ), deuteeriumlamp (UV-ala), ksenoon kaarlahendus (190-
1000 nm). Lainepikkuste selektorid võib jagada fotokolorimeetriteks ( valgusfilter ) ja 
monokromaatoriteks (kitsa lainepikkustevahemiku valimine enamasti difraktsioonvõre abil), 
võimaldab sujuvalt lainepikkusi muuta. 
143.  Miks UV-Vis spektroskoopias on monokromaator enne proovi küvetti, AAS-s 
peale proovi? 
UV-Vis puhul tahame saada kindlat lainepikkust (lambist tuleb palju lainepikkusi). AAS 
lamp juba kiirgab sobivaid lainepikkusi, pärast proovi eraldab monokromaator meid antud 
hetkel huvitava lainepikkuse. 
146. Kvantitatiivne  
analüüs 
UV-Vis spektroskoopia meetodil. Beeri seadus. Mida 
pidada silmas analüütilise lainepikkuse valimisel UV-Vis spektroskoopias? 
Kvantitatiivse analüüsi aluseks on Beeri seadus: 
Aλ = ελ * b * C kus Aλ – neelduvus mingil lainepikkusel λ,  ε – analüüdi molaarne 
neelduvustegur, b – lahusekihi paksus, C – analüüdi molaarne kontsentratsioon. Neelduvus 
Aλ = log   . 
Madalate kontsentratsioonide juures küllaltki lineaarne, samas lineaarne ala on kitsas. 
Mõistlikult kasutatav A-de vahemik on 0.02 – 1.2. Meetodi avastamispiir on väga sõltuv 
konkreetsest meetodist ja ainest, tüüpiliselt suurusjärgus 10-3 – 10-5 M. Molekulaarne  
neeldumistegur sõltub lainepikkusest, molekuli omadustest, pH-st, vähesel määral 
temperatuurist ja ioontugevusest. Molaarne neeldumistegur ei sõltu kontsentratsioonist! 
Kvantitatiivse analüüsi aluseks on Beeri seadus (reegel): 
∗ ∗ , kus Aλ on 
neelduvus (e. absorptsioon , e. optiline tihedus) mingil kindlal lainepikkusel λ, ε on analüüdi 
molaarne neeldumistegur, b on lahusekihi paksus, C on analüüdi molaarne 
kontsentratsioon. Neelduvus: 
= log . Madalate kontsentratsioonide juures kehtib 
lineaarsus väga hästi. Mõistlikult saab töötada A-de vahemikus: 0.02 lineaarne ala on küllalt kitsas. Meetodi avastamispiir on äärmiselt sõltuv konkreetsest 
meetodist ja ainest, tüüpiliselt: 10-3 .. 10-5 M. Kuna aparaadil pole palju muudetavaid 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
parameetreid, siis kestab kalibreerimisgraafik küllalt kaua. Molaarne neeldumistegur sõltub: 
Lainepikkusest (Väga tugevalt); Molekuli omadustest (Väga tugevalt,  neeldumistegurite 
maksimaalsed väärtused ca n·105 l/(mol·cm)); pH-st (Indikaatoritel väga tugevalt, enamikul 
ainetel vähe); Temperatuurist, ioontugevusest (vähe). Molaarne neeldumistegur ei sõltu 
kontsentratsioonist! Võtmeaspektid: Molekulide spektrijooned on laiad . Siit probleem 
selektiivsusega: kui lahuses on koos kaks ainet, mis mõlemad kiirgust neelavad, siis on suur 
tõenäosus, et nende neeldumisjooned kattuvad. Seega meetod iseenesest on madala 
selektiivsusega. Samas, enamus analüüse tehakse fotomeetriliste reaktiivide kasutamisel , mis 
lisab kõvasti selektiivsust. Mitte kõiki aineid ei saa määrata selle meetodiga. Kui mingi 
molekul mingil lainepikkusel λ neelab kiirgust, siis enamasti neelab ta kiirgust ka kõigil 
lainepikkusest  λ lühematel lainepikkustel. Praktiliselt kõik molekulid neelavad kiirgust 
lainepikkustel alla 190 nm. Aromaatset tuuma sisaldavad molekulid neelavad enam vähem 
kõigil lainepikkustel, mis on madalamad kui ca 270 nm. Ained mis neelavad üle 400 nm on 
värvilised. Järeldused: Kui uuritav proov on segu, siis saab vajalikku analüüti määrata sel 
juhul, kui:  Analüüt neelab väga pikal lainepikkusel (tüüpiline näide on mõne värvilise aine 
määramine segus, kus teisi värvilisi aineid pole); Segu teised komponendid neelavad väga 
lühikesel lainepikkusel (näiteks aromaatsete  ühendite sisalduse määramine alkaanide segus); 
Segu teised komponendid eraldatatakse eelnevalt (näiteks kromtograafiliselt); Analüüt 
viiakse eelnevalt sellisesse vormi (kompleksi), mille neeldumismaksimum on väga pikal 
lainepikkusel. Siia kuuluvad kõiksugused fotomeetriliste reaktiividega analüüsid (näiteks 
praktikumi Fe töö, samuti fosfori määramine molübdeensinise meetodil). Analüütilise 
lainepikkuse valimine: Kolm aspekti: Mida pikemal lainepikkusel määramine läbi viia, seda 
madalam on tõenäosus, et mõni teine proovi komponent segab. Laiade spektrijoonte tõttu on 
molekulide UV-Vis spektrid küllaltki mittekarakteristlikud ja ei sobi eriti hästi ainete 
identifitseerimiseks. Meetod ei sobi eriti hästi selliste ainete määramiseks, mille 
neeldumismaksimumid on väga madalal lainepikkusel. Mida kõrgem on molekuli 
neeldumistegur analüütilisel lainepikkusel, seda tundlikum  meetod. Analüütiliseks 
lainepikkuseks tasub võtta maksimumi lainepikkus . 
147. 
UV-Vis spektroskoopia kui meetodi selektiivsuse iseloomustus. 
Molekulide spektrijooned on laiad, siit tuleb probleem selektiivsusega. Kui lahuses erinevad 
ained neelavad kiirgust, siis on suur tõenäosus, et neeldumisjooned kattuvad. Meetod on 
seega madala selektiivsusega. Selektiivsust lisab fotomeetriliste reaktiivide kasutamine.  
Kui uuritav proov on segu, saab analüüti määrata, kui analüüt neelab väga pikal lainepikkusel 
(nt värvilise aine määramine segus, kus teisi värvilisi aineid pole), segu teised komponendid 
neelavad lühikesi lainepikkusi (nt aromaatsete ühendite sisalduse määramine alkaanide 
segus), teised komponendid võib eelnevalt eraldada (nt kromatograafiliselt), analüüt viiakse 
vormi (kompleksi), millel on neeldumismaksimum väga pikal lainepikkusel (mitmed 
fotomeetriliste reaktiividega analüüsid, fosfori määramine molübdeensinise meetodil). 
Mida pikemal lainepikkusel analüüsi läbi viia, seda väiksem on tõenäosus, et mõni teine 
proovi komponent segab analüüsi. Mida kõrgem on molekuli neeldumistegur analüütilisel 
lainepikkusel, seda tundlikum on meetod. Analüütiliseks lainepikkusest tasub võtta 
maksimumi lainepikkuse. 
148. 
UV-Vis spektroskoopia rakendused. 
Peamiselt kvantitatiivne analüüs (objektiks nt üleminekumetallid ja orgaanilised ühendid). 
Tüüpiline neeldumisspektroskoopia; Analüüdiks on molekulid - see on 
molekulspektroskoopia, Ka ioonid, metallikompleksid jne. Näiteks fotokolorimeetriga saab 
määrata palju rauda sisaldab alumiiniumfoolium. 
 
INFRAPUNANE (IR) SPEKTROSKOOPIA 
149. 
IR spektroskoopia põhimõte. 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
Peamiselt kvalitatiivse analüüsi meetod. Mõõdetakse analüüdi poolt neelatud infrapunase 
kiirguse intensiivsust (neeldumisspekter). Neeldumine tekib võnkeergastuse kaudu – 
spektrijooned vastavad molekulide eri osade võnkumistele, sageli on spektrijooned 
omistatavad konkreetsele sidemele. Analüüdiks on molekulid (molekulspektroskoopia). 
Põhimõtteskeem: kiirgusallikas > monokromaator või Michelsoni interferomeeter > proov > 
detektor. Saadav info: neeldumise intensiivsuse järgi saab määrata aine hulka, maksimumi 
kuju järgi identifitseerida. Saadakse molekulide neeldumisspektrid. Kvantitatiivne analüüs 
vastavalt Beeri seadusele. IR kiirgust neelavad peaaegu kõik molekulid. Spektrijooned on 
üsna laiad, probleemiks on joonte kattumine.  Spektrijooned on siiski kitsamad kui UV-Vis 
puhul. Meetod ei sobi vesilahustele, sest vesi neelab IR kiirgust ja enamik kasutatavaid 
materjale kardab vett. Segab ka enamik teisi lahusteid. 
 
On meetod, mille puhul 
mõõdetakse analüüdi poolt 
neelatud infrapunase kiirguse 
intensiivsust. Neeldumisspektroskoopia: Neeldumine tekib võnkeergastuste kaudu. 
Spektrijooned vastavad molekuli erinevate osade võnkumistele. Sageli on spektrijooned 
omistatavad konkreetsetele  sidemetele. Analüüdiks on samamoodi molekulid - see on ka 
molekulspektroskoopia. Toimub IR (infrapunases) spektrialas: IR: 4000 .. 400 cm-1. 
Põhimõtteskeem: Väga sarnane UV-Vis spektroskoopiale . Mõõdetakse aine poolt neelatud 
kiirguse intensiivsust. Erinevad ained neelavad erinevatel lainepikkustel erineval määral. 
Saadav info: Neeldumise intensiivsuse järgi saab määrata aine hulka. Maksimumi kuju järgi 
identifitseerida. Ainete identifitseerimine ja kvantitatiivne analüüs. Spektrid, mis saadakse, 
on molekulide neeldumisspektrid. Erinevatele fragmentidele molekulis vastavad erinevad 
spektrijooned. Kvantitatiivne analüüs vastavalt Beeri seadusele. 
150.  Milleks saab IR spektroskoopiat kasutada? Millist informatsiooni on võimalik 
IR spektrist saada molekuli ehituse kohta? 
Kasutada saab IR spektroskoopiat nt funktsionaalrühmade kindlakstegemiseks, 
kvalitatiivseks analüüsiks. IR spektrist saame infot selle kohta, millised sidemed molekulis 
esinevad, kas on kordne side jne. 
Võtmeaspektid: IR kiirgust neelavad peaaegu kõik molekulid. Molekulide spektrijooned on 
küllaltki laiad – Sarnaselt UV-Vis spektrofotomeetriaga on ka siin kattumine probleemiks. 
Siiski jooned on siin kitsamad ja identifitseerimisel pole meil täpse joone intensiivsuse 
teadmine tarvilik. Enamus lahusteid neelab rohkemal või vähemal määral IR kiirgust. Meetod 
ei sobi vesilahuste jaoks – Vesi neelab IR kiirgust; Enamus kasutatavaid materjale kardab 
vett. Ka enamus muid lahusteid segab. Kõige rohkem kasutatakse proovi ettevalmistamiseks:  
KBr tableti meetodit; Täielikku sisepeegeldust (ATR). 
 
AATOMSPEKTROSKOOPIA 
151. 
AAS instrumendi skeem. 
 
 
 
Elemendi aatomeid määratakse registreerides nende poolt neelatava kiirguse intensiivsust. 
Laineala: UV( ultraviolett ): 190 .. 400nm; Vis (nähtav): 400 .. 800 nm. 
Neeldumisspektroskoopia. 
152. 
AAS ja AES võrdlus instrumendi ehituse seisukohast. Millest on need erinevused 
tingitud? 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
Eristatakse aatomadsorptsioonspektroskoopiat (AAS) – elemendi aatomeid määratakse 
registreerides nende poolt neelatavat kiirgust ja aatomemissioonspektriskoopiat (AES) – 
aatomeid määratakse registreerides nende poolt kiiratava kiirguse intensiivsust. 
AAS mõõdab I0 ja I erinevust, kui esialgne valgus on läinud läbi proovi ja detekteeritud. 
AES mõõdab aatomite kiirgusenergiat pärast nende ergastamist kas valguse või soojusega. 
Kui AES-il mõõdetakse aatomite poolt emiteeritava kiirguse intensiivsust, siis AAS-il 
mõõdetakse aatomite poolt neelatava kiirguse intensiivsust. AES-i puhul aatomid  
ergastatakse (tavaliselt gaasileegis), AAS-is ergastatakse ka, aga seda tehakse vastava 
elemendi lambiga. Kiiratavas spektris on tavaliselt rohkem spektrijooni kui neeldumisspektris 
(kuigi jooned langevad kokku). Põhjus: lambiga ei saa nii vinget ergastust kui AES 
vahenditega (AASi puhul on puudu just lühema lainepikkusega, s.t. suurema sagedusega 
jooned). 
153.  Millised osakesed AAS leegis esinevad, millised on need mille hulka saame 
registreerida, millised segavad? 
AAS kasutamiseks tuleb proov atomiseerida ehk viia aatomite kujule. Selleks on kolm 
võimalust: leek , elektrotermiline, külmaur. Leegi puhul: lahus pihustatakse gaasivoolus 
peeneks uduks, udu kantakse leeki, molekulid rebitakse üksteise küljest lahti, molekulid 
lagunevad aatomiteks. Peamised leegid: atsetüleen-õhk (2100-2400 *C), atsetüleen-N2O 
(2600-2800 *C). 
Ionisatsioon segab, tahked osakesed annavad kõrgendatud tulemused, molekulaarsed 
osakesed on üks põhiline spektraalsete häirete allikas, nende esinemine leegis annab laiad 
neeldumisjooned, oksiidid segavad. 
154. Ülevaade 
aatomspektroskoopia 
meetoditest. Aatomspektroskoopia meetodite 
rakendused. Erinevate meetodite tugevad ja nõrgad küljed. 
Nii kvantitatiivne kui kvalitatiivne analüüs.  Leegiga  AAS: metallid, mineraalid , 
bioloogilised proovid . Elektrotermiline ICP-AES: elementide jälgede analüüs. 
Aatomabsorptsioonspektroskoopia (AAS) - elemendi aatomeid määratakse registreerides 
nende poolt neelatava kiirguse intensiivsust. Aatomemissioonspektroskoopia (AES) - 
elemendi aatomeid määratakse registreerides nende poolt kiiratava kiirguse intensiivust. 
Röntgenfluorestsents-spektromeetria (XRF) - elemendi aatomeid määratakse registreerides 
neile iseloomulikku röntgenkiirgust. Aatom - massispektromeetria (ICP-MS) - elemendi 
aatomeid määratakse massispektromeetriliselt. Need on kõik elementide määramise 
meetodid. Ühendeid on võimalik määrata vaid neis sisalduvate elementide kaudu. AAS ja 
AES rakendused: Nii kvalitatiivne kui kvantitatiivne analüüs; Leegiga AAS: Tavaline 
metallianalüüs; Mineraalid; Bioloogilised proovid, kui sisaldused on kõrged. Elektrotermiline 
AAS, ICP-AES – Elementide jälgede analüüs mitmesugustes objektides. 
155. Aatomemissioonspektroskoopia 
(AES) 
põhimõte. Millist protsessi nimetatakse 
aatomi ergastumiseks? (selgitus energianivoodega) AES meetodis kasutatavad 
ergastusallikad, millised on nende plussid ja miinused? 
Ka AES laineala on 190-800 nm (UV+Vis). Tegemist on 
aatomspektroskoopiaga – analüüdiks aatomid. Ergastusallikad: leek (1700-
3200 *C) stabiilne, elektrikaar (4000-5000 *C) ebastabiilne,  elektrisäde 
( 40000 *C) ebastabiilne, plasma  (4000-6000 *C) stabiilne. Olulisim 
praegusel ajal plasma. 
Laineala: UV(ultraviolett): 190 .. 400 nm; Vis (nähtav): 400 .. 800 nm. 
Kiirgusspektroskoopia. Analüüdiks on aatomid - see on 
aatomspektroskoopia. Spektri teke:  Kõrgel temperatuuril aatomid 
ergastuvad A + Esoojus = A*. Relaksatsiooni käigus nad kiirgavad A* = A + 
hν. Ergastusallikad AES meetodil: Leek (1700-3200°C, stabiilne); 
Elektrikaar (4000-5000°C, ebastabiilne); Elektrisäde (40000°C, 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
ebastabiilne); Plasma (4000-6000°C, stabiilne, plasma on praegusel ajal olulisim). 
 
156. Aatomabsorptsioonspektroskoopia  (AAS) põhimõte. Millist protsessi 
nimetatakse atomisatsiooniks? AAS meetodil kasutatavad atomisatsioonimeetodid 
Analüüdiks on aatomid! Tegemist on neeldumisspektroskoopiaga. Laineala: UV ja Vis (190 – 
800 nm). Igal elemendi aatomitel on iseloomulikud neeldumisjooned ehk komplekt 
lainepikkusi, mida nad neelavad.  AAS põhimõtteskeem: kiirgusallikas > proov > 
monokromaator > detektor. Kiirgusallikaks on lamp, mille kiirgav element on sama, mida me 
määrata tahame. Iga elemendi või elementide grupi jaoks on oma lamp. 
Aatomite neeldumisjooned on väga kitsad , seetõttu esineb harva olukordi , kus elementide 
jooned kattuvad, kui see siiski juhtub, on peaaegu alati võimalik leida lainepikkus, kus segaja 
ei sega – seega AAS on väga selektiivne meetod. 
Analüüdiks on aatomid - see on aatomspektroskoopia. Iga elemendi aatomitel on teatav 
iseloomulik komplekt selliseid lainepikkusi, mida nad neelavad, s.t. teatav komplekt 
neeldumisjooni. Need lainepikkused on samad, mida aatomid kõrgel temperatuuril kiirgavad. 
Niisiis on tegemist neeldumis -spektroskoopiaga, nagu ka UV-Vis meetodi puhul, ainult et 
kiirgust neelavad aatomid, mitte molekulid. AAS spektri teke: Aatomid neelavad sobiva 
energiaga kiirguskvandi A + hν = A*. Aatom pöördub tagasi põhiolekusse (energia eraldub 
soojusena või fluorestsentsina) A* = A + Esoojus. Põhimõtteskeem on väga sarnane UV-Vis 
spektromeetriga. Kiirgusallikas: Lamp, milles kiirgav element on seesama, 
mida me määrata tahame. Iga elemendi (või elementide grupi jaoks) on oma 
lamp. Atomisatsioon AAS meetodis: Uuritav proov tuleb viia aatomite 
kujule, st tuleb atomiseerida (kuid mitte ergastada!). Atomisatsiooniks on 
kolm põhilist võimalust: Leek (avastamispiirid enamasti mõni ng/ml); 
Elektrotermiline (avastamispiirid enamasti mõni kuni mõniteist ng/l); 
Külmaur. Põhiliselt räägime leegist. Leegiga AAS põhimõte: Atomisatsioon 
leegis: Lahus pihustatakse gaasi voolus peeneks uduks; Udu kantakse leeki; 
Molekulid rebitakse üksteise küljest lahti; Seejärel lagunevad molekulid 
aatomiteks. Elektrotermiline AAS: Lahus kantakse grafiitküvetti, mida 
kuumutatakse, et lahusti auruks. Siis tõstetakse väga kiiresti temperatuur väga kõrgele, 
lahustunud aine aurub ja atomiseerub. Omadused võrreldes leegiga: Madalamad 
avastamispiirid; Kallim masin; Lineaarne ala kitsas; Mitmesugused segavad mõjud 
võimalikud. Ühe- ja kahekiirelised AAS spektromeetrid: Ka AAS spektromeetrid võivad olla 
ühe- või kahekiirelised. Siin aga ei läbi võrdluskiir leeki. Seega kompenseerib kahekiirelisus 
ainult lambi ebastabiilsuse. Kompenseerimata jääb: leegi kiirgumine ; vastasmõjud leegis. 
Kvantitatiivne analüüs: Põhimõtteliselt kehtib Beeri reegel, Mittelineaarsus on siiski väga 
tavaline, Muutuvate parameetrite arv on küllalt suur – seetõttu tuleb uus kalibreerimisgraafik 
teha iga päev. Selektiivsus AAS analüüsil: Aatomite neeldumisjooned on väga kitsad (0.002 
.. 0.005 nm), seetõttu esineb harva olukordi, kus erinevate elementide jooned kattuvad, kui 
see siiski juhtub, siis peaaegu alati on võimalik leida uuritava elemendi jaoks selline 
lainepikkus, kus segaja ei sega. Segavad mõjud AAS analüüsil: Spektraalsed - põhjustatud 
muude leegis esinevate osakeste neeldumisest ( Joonte kattumine (harv); Molekulaarsete 
osakeste esinemine leegis, mis annavad laiu neeldumisjooni; Keemilised - põhjustatud leegis 
esinevatest tasakaaludest, põhiliselt väljenduvad selles, et mõni aatom kaob leegist mingisse 
muusse vormi: ioniseerib, moodustab oksiidi. 
157. Aatom-massispektromeetria 
Ehk ICP-MS – elemendi aatomeid määratakse massispektromeetriliselt. Ioonid tekitatakse 
enamasti induktiivseotud  plasmas . Ioonid kanduvad massispektromeetrisse, mis eraldab ja 
kvantiseerib need. Omadused: väga madal avastamispiir, võimaldab määrata peaaegu kõik 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
elemendid korraga, ’ kange ’ maatriks võib olla prooviks. Rakendused: eelkõige elementide 
jäljed, eriti just vees. 
Ioonid tekitatakse enamasti induktiivseotud plasmas (inductively coupled plasma, ICP) ja 
meetodit kutsutaksegi ICP-MS. Ioonid kanduvad spetsiaalse liidese kaudu 
massispektromeetrisse. Massispektromeeter eraldab ja kvantiseerib ioonid. Omadused: Väga 
madalad avastamispiirid; Peaaegu kõik elemendid korraga võimalik määrata; “Kange” 
maatriks võib olla prooviks. Rakendused: eeskätt elementide jäljed, eriti just vees. 
158. Röntgenfluorestsents-spektroskoopia 
Ehk XRF – elemendi aatomeid määratakse registreerides neile iseloomulikku röntgenkiirgust. 
Röntgenkiirguse neeldumisel tekivad ergastatud ioonid, elektronid lahkuvad sisekihtidest, 
ioonid siirduvad põhiolekusse nii, et mõni kõrgema kihi elektron langeb sisekihile. Vabaneb 
energia eraldub röntgenkiirguse kvandina (fluorestents). Tegemist on elementanalüüsiga, 
elemendid Na .. U. Sobib kvalitatiivseks analüüsiks, kuna elementidel on iseloomulikud 
emissioonijooned.  Fluorestsentskiirguse intensiivsus on proportsionaalne kiirgava elemendi 
aatomite hulgaga proovis, seega sobib ka kvantitatiivseks analüüsiks  sobivate standardite 
korral ( maatriksid peavad olema vastavuses). 
Röntgenkiirguse neeldumisel tekivad ergastatud ioonid. Elektronid lahkuvad sisekihtidest 
(põhiliselt K ja ka L kiht). Need ioonid  
siirduvad põhiolekusse sel teel, et mõni kõrgema kihi elektron langeb vakantsele kohale 
sisekihis. Vabanev energia eraldub röntgenkiirguse kvandina: fluorestsents. XRF analüüs: 
Tegemist on elementanalüüsiga (Elemendid: Na .. U); Kõlbab kvalitatiivseks analüüsiks 
(Elementidel on iseloomulikud emissioonijooned); Fluorestsentskiirguse intensiivsus on 
proportsionaalne kiirgava elemendi aatomite hulgale proovis. Seega, kõlbab kvantitatiivseks 
analüüsiks – Ainult, kui on sobivad standardid: maatriksite  vastavus on ülioluline (Kui 
maatriksid klapivad, siis väga täpne meetod; Metallurgia, mineraalid, masinaehitus, 
materjaliteadus ). 
 
MASSISPEKTROMEETRIA 
159. Massispektromeetria 
(MS) 
põhimõte 
MS määrab aineid molekulidest tekitatud ioonide massi ja laengu suhte abil. Uuritavad 
molekulid aurustatakse, molekulid/aatomid ioniseeritakse, tekivad nt ioonid M+, MH+ jne 
(molekulaarioonid). Tekkinud ioonid on tihti väga kõrge energiaga ja fragmenteeruvad 
osaliselt, tekivad mitmed väiksema massiga ioonid ja neutraalsed fragmendid . Kõik ioonid 
suunatakse massianalüsaatorisse, mis registreerib nende massida ja laengute suhte. 
Massispektromeeter registreerib ainult laetud osakesi! 
Detektorina kromatograafilises süsteemis omab massispektromeeter eeliseid: Kvalitatiivne:  
info; identifitseerimine (andmebaasid); kinnitus , et piik kuulub analüüdile. Kvantitatiivne: 
analüüs ainult ühe kindla massi alusel (SIC, EIC). Selektiivne detektor – võimaldab analüüsi 
teostada ka siis kui ainete piigid on kromatograafiliselt lahutumata.  Mass-kromatogramm 
sisaldab kolmemõõtmelist informatsiooni: aeg, m/z ja intensiivsus. Massispektromeeter 
kromatograafias: GC-MS – gaasikromatograafia  detektorina on massispektromeeter juba 
ammu rutiinkasutuses. Kandegaasi hulk on väike, kuna kasutatakse kapillaarkolonne. LC-MS 
– uus meetod. Analüüsitavate ainete eraldamine eluendist on probleem, sest vedel keskkond 
ei sobi vaakumisse. Liides (ESI, APCI), mis tagab analüüdi jõudmise massispektromeetrisse 
ilma eluendita, on jõudnud piisavale tehnilisele tasemele alles viimase 10 aasta jooksul. TIC 
(total ion chromatogram) – massispektrite intensiivsused on summeeritud. EIC (extracted ion 
chromatogram) – vaadeldakse ainult kindla m/z-ga iooni intensiivsuse muutumist ajas. 
160. Levinumad 
ionisatsiooniallikad 
massispektromeetrias, nende võrdlus. 
Ioonide tekitamine: Gaasifaasist: EI ( electron ionization) ja CI (chemical ionization) 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
Vedelast faasist: ESI (electrospray ionization), APCI (atmospheric pressure chemical 
ionization) 
Tahkest faasist: MALDI ( matrix assisted laser deorptsion/ ionization) 
EI (elektronionisatsioon) 
ESI (elektropihustus-ionisatsioon) 
Ioonid tekivad molekulide pommitamisel Ioonid tekivad lahuses molekulide 
elektronidega 
(de)protoneerumisel, oluline on elektrivälja 
olemasolu 
Annab ioone suure saagisega 
Ioniseerumine sõltub tugevalt analüüdist, tihti on 
ionisatsioon segane 
Ioonid 
fragmenteeruvad 
ulatuslikult 
Väga pehme meetod, fragmenteerumine on 
vähene 
Spektrid on „pudi“ täis 
Spektrid on puhtad 
Lihtne ja odav 
Suhteliselt lihtne 
 
160.1  EI ioonallikas massispektromeetrias 
Elektronionisasioon (EI) puhul uuritavaid molekule pommitatakse elektronidega, mille 
energia arvelt lüüakse molekulist välja elektron ja molekul omandab positiivse laengu, 
tekkinud radikaaliooni nimetatakse molekulaariooniks. Osake võib omakorda laguneda liigse 
energia või ebapüsivuse tõttu. 
160.2  ESI ioonallikas massispektromeetrias 
Elektropihustus-ionisatsioon (ESI): ioonid tekivad vahetult lahuses elektrivälja toimel ja 
aurustuvad sealt välja. Enamasti protoneeruvad: M + H+ -> MH+. Aurustumine tagatakse 
lahuse pihustamisega. Ioonid juhitakse massispektromeetrisse elektrivälja toimel. 
161.  Mida tähendavad mõisted molekulaarioon, fragment - ioon , fragmenteerumine? 
Miks esineb elektronionisatsiooni korral fragmenteerumine? 
Fragmenteerumine on molekuli jagunemine fragmentideks ehk juppideks. Molekulaarioon on 
molekul, radikaalne ioon, mis on pihta saanud elektroniga mis on elektroni välja löönud ja 
jääb üks + laeng. Fragment-ioon kui molekul on juppideks jaotunud ning sellele jupile on 
laeng tekkinud elektroniga pihta saamisest. Elektronionisatsiooni korral esineb 
fragmenteerumine, sest molekul saab pihta elektroniga, millel on kineetiline energia mis peab 
neelduma molekulis, aga see energia võib lõhkuda ka molekuli juppideks. 
162. Massianalüüsaatori 
roll massispektromeetrias. 
Massianalüsaator ongi see mis eraldab ained või osakesed massi laengu suhte alusel. Elektri 
ja magnetväljaga mõjutatakse neid ja inerts  on see mis vastu töötab, seega mida raskem või 
mida suurem massi laengu suhe, seda vähem trajektoorilt kõrvale painutab seda taga pool 
nende piigid tulevad. 
163. Massispektromeetri  
lahutusvõime. 
Eristatakse LR (low res) ja HR (high res) spektromeetreid, HR puhul on ka sama m/z puhul 
eristatav mitu kohta peale koma . 
164.  Kuidas võimaldab kõrge lahutusega MS paremini identifitseerida aineid kui 
madala lahutusega MS? 
m/z on kõrge lahutuse puhul lihtsalt tähtsam. 
165. Massispektrite üldiseloomustus ( isotoobid , laengud, molekulaarioon, 
fragmendid) 
Massispekter annab osakeste massi/laengu suhted. 
Isotoobid 12C ja 13C suhtuvad 100:1,1; 35Cl ja 37Cl suhtuvad 3:1. Näiteks C6H5Cl kui 12C siis 
saame kaks massi 112 ja 114 (35Cl ja 37Cl). piigid on ka vastavalt Cl suhtele erinevad ehk siis 
esimene on 3 korda kõrgem kui teine. Mitmelaengulised ioonid M = 94 kui Z=1 on m/z = 94 
ja kui z = 2 siis on m/z = 47 ja kui nüüd isotoobilist laiali valgumist vaadata, siis esimese 
puhul nihkub üks ühikut ja teise puhul pool ühikut. Massispektrite interpreteerimine: Üldised 
põhimõtted: Olulisim ioon on molekulaarioon, selle piik annab meile molekulmassi. Ained, 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
millel on sees: Tsüklid; Kordsed sidemed; Suure aatom-massiga aatomid (S, Br, I, ...); 
annavad enamasti spektris molekulaariooni piigi. Ainetel, mis sisaldavad vaid alküül-osa ja 
lihtsaid rühmi, nagu –OH, -O-CH3 jne, annavad sageli spektri, millel molekulaariooni piik on 
pisike või pole üldse molekulaariooni piiki. Sellisel juhul võib spekter olla vähe 
karakteristlik. Kogu molekuli hulk on frgamenteerunud ja raske on teadasaada kuidas need 
fragmendid kokku käisid. Igal süsinikku sisaldaval ühendi massispektril on kõrval ka üks 
väike jupike intensiivsuse suhtega 1,1:100. Tuleb sellest, et looduslik süsinik on 1,1% 13C. 
166. Massispektromeeter 
kui 
kromatograafia detektor? 
Detektorina kromatograafias omab MS mitmeid eelised: annab kvalitatiivset infot 
(identifitseerimine) ja kvantitatiivset infot. Selektiivne detektor võimaldab analüüsi teostada 
ka siis, kui ainete piigid on kromatograafiliselt lahutamata. Mass-kromatogramm on 
kolmemõõtmeline: aeg, m/z, intensiivsus. GC-MS sobivad hästi kokku, kandegaasi hulk on 
kapillaarkolonni puhul väike. LC-MS puhul on probleemiks analüüsitava aine eraldamine 
eluendist (vedel keskkond ei sobi vaakumisse). Kasutatakse liidest (ESI, APCI), mis aitab 
analüüdi massispektromeetrisse toimetada eluendita. 
Detektorina kromatograafilises süsteemis omab massispektromeeter eeliseid: Kvalitatiivne 
info: identifitseerimine (andmebaasid); kinnitus, et piik kuulub analüüsile. Kvantitatiivne: 
analüüs ainult ühe kindla massi alusel (SIC, EIC). Selektiivne detektor, võimaldab analüüsi 
teostada ka siis kui ainete piigid on kromatograafiliselt lahutumata. Mass-kromatogramm 
sisaldab kolmemõõtmelist informatsiooni: aeg, m/z ja intensiivsus. GC-MS, 
gaasikromatograafia detektorina on massispektromeeter juba ammu rutiinkasutuses. 
Kandegaasi hulk on väike, kuna kasutatakse kapillaarkolonne. LC-MS uus meetod. 
Analüüsitavate ainete eraldamine eluendist on probleem, sest vedel keskkond ei sobi 
vaakumisse. Liides (ESI, APCI), mis tagab analüüdi jõudmise massispektromeetrisse ilma 
eluendita, on jõudnud piisavale tehnilisele tasemele alles viimase 10 aasta jooksul. 
167. 
Mille poolest erinevad aatom-massispektromeetria ja molekul-
massispektromeetria? (saadav info ja tehniline teostus ) 
Aatom-massispektromeetrias saame teada elementide isotoobilise koostise. 
 
REAALSETE PROOVIDE ANALÜÜS, PROOVIDE ETTEVALMISTAMINE 
168. 
Põhilised nõuded proovivõtmisel. Ebahomogeensest tahkisest proovi võtmine. 
Proovi esinduslikkus tuleb tagada proovi võtmisel. Eristatakse lokaalset ja mittelokaalset 
analüüsi. Proovi võtmine koosneb kolmest etapist: kogu analüüsitava materjali 
kindlakstegemine, keskmise (esindusliku) proovi kogumine, summaarse proovi vähendamine 
peenestatud homogeenseks laboratoorseks prooviks (mõnisada grammi). Ebahomogeense 
materjali puhul peab proov koosnema materjali eri osadest võetud suurest arvust väikestest 
ainekogustest. Kvartiseerimiseks nimetatakse meetodit, mille korral primaarne proov 
peenestatakse kreeka pähkli suurusteks tükkideks, segatakse ja valatakse paberile 
koonusekujuliselt, koonus jaotatakse  neljaks , vastastikku asetsevad tükid eraldatakse, kaks 
ülejäänut ühendatakse ja peenestatakse uuesti. 
Üldiselt keemiline analüüs teostatakse uuritava materjali väikesest osast – proovist. Samas 
aga tehakse analüüsi tulemuse põhjal järeldus kogu uuritava materjali kohta. Seega peab 
proov olema esinduslik. Laboratoorse proovi suurus on mõnest  kuni mõnesaja grammini, 
olles sageli väga väike osa analüüsitavast materjalist. Proovi esinduslikkuse tagab õige proovi 
võtmine. Analüüsil võib proovivõtu seisukohast ülesanne olla suures plaanis kahesugune :  
Määrata analüüdi keskmine sisaldus uuritavas objektis (Mittelokaalne analüüs – Tavalisem, 
vaatleme  eeskätt seda); Määrata analüüdi sisaldus uuritava objekti mingis piiritletud osas 
(Lokaalne analüüs). Vaatleme mittelokaalset analüüsi:  Proovi võtmine koosneb kolmest 
etapist: Tehakse kindlaks partii  või materjali hulk, millest proov võetakse; summaarse 
(keskmise) proovi kogumine, mis peab esindama kogu analüüsitavat materjali (partiid); 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
summaarse proovi vähendamine peenestatud homogeenseks laboratoorseks prooviks 
(mõnisada grammi). Keskmise (summaarse) proovi võtmine: Ebahomogeenne materjal: 
Keskmine proov peab koosnema suurest arvust väikestest ainekogustest, mis on võetud 
uuritava partii erinevatest kohtadest . Homogeense materjali korral on keskmise proovi 
võtmine lihtsam: homogeensetest vedelikest proovide võtmisel segatakse need läbi ja seejärel 
võetakse proov; Suurte lahusehulkade puhul, kus segamine pole võimalik, võetakse mitu 
proovi lahuse eri sügavustel, mis hiljem segatakse kokku. Nn. “primaarne keskmine proov” ei 
ole veel sobiv vahetuks analüüsiks: Proov on ebaühtlane; Proovi kogus on suur - See proov 
peenestatakse, et muuta ta ühtlasemaks ning töödeldakse, et kogust järk-järgult vähendada. 
Ühte selleks otstarbeks kasutatavat võtet nimetatakse kvarteerimiseks. Primaarne keskmine 
proov peenestatakse kreeka pähkli suurusteks tükkideks, segatakse ja valatakse paberilehele 
nii, et moodustuks koonus. Koonus jaotatakse neljaks sektoriks. Kahe teineteise vastas asuva  
sektori sisu visatakse ära. Kahe ülejäänu oma aga ühendatakse ja peenestatakse uuesti. 
Saadud ühtlasema materjaliga korratakse sama operatsiooni seni, kuni järgi jääb ligikaudu 25 
g proovi. 
169. Proovide 
peenestamine. 
Nn „primaarne keskmine proov“ ei ole analüüsiks sobiv, sest proov on ebaühtlane ja kogus 
suur. Proov peenestatakse ja töödeldakse, et muuta proov ühtlaseks ja kogust vähendada. 
Peenestamiseks võib kasutada nt veskeid, uhmreid. Vältida tuleb proovi saastumist, 
analüütide lendumist või lagunemist. 
170. 
Proovide eeltöötluse üldised põhimõtted. 
Enamasti on vaja proov lahustada. Eeltöötlus sõltub suuresti analüüdist. Nt elementide 
määramisel elemendid ei lagune, seetõttu saab kasutada agressiivseid reaktiive, nt metallid 
või sulamid lahustatakse enamasti hapetes või happesegudes. Orgaanilised ühendid võivad 
laguneda, seetõttu orgaaniliste proovide maatriks lagundatakse nt kuivtuhuastamisel, 
märgtuhastamisel, mikrolainetega. Mineraalid lahustatakse enamasti sulandamise teel. 
Lagundamisel tuleb arvestada, et lagundaja peab olema piisavalt agressiivne, tekkivad soolad  
peavad lahustuma, määratavad elemendid ei tohi lagundamisel lenduda. 
171.  Proovide eeltöötlus elementide määramisel (proovitüübid: metallid ja sulamid, 
mineraalsed ained, orgaanilised ained). 
Metallide ja sulamite lahusesse viimine . 
HCl: lahustab Fe, Al, Zn, Mg jne sulameid . Olenevalt metalli aktiivsusest varieeritakse happe 
kontsentratsiooni. Eralduv vesinik loob redutseeriva keskkonna, metallid lähevad lahusesse 
oma madalaimas oksüdatsiooniastmes. Eelised: odav, ohutu. Puudused: paljud metallid ei 
lahustu, mõnede metallide kloriidid on lenduvad  (Hg, As, Sn), mõnesid meetodeid (ICP-MS) 
segab suur kloriidide sisaldus. H2SO4 kasutamisel kontsentreeritult annab oksüdeeriva 
keskkonna, lahjalt redutseeriva keskkonna, konts väävelhappel on kõrge keemistemp (340  
*C), kõrge temp aitab lahustumisele kaasa. Eelised: sulfaatidena metallid enamasti ei lendu, 
odav ja kättesaadav, suhteliselt ohutu. Puudused: piiratud, mõned metallid passiveeruvad (Fe, 
Al), paljud sulfaadid lahustuvad halvasti (Ca, Pb). 
HNO3 : oksüdeeriv, lahustab paljusid metalle , peaaegu kõik nitraadid on lahustuvad, odav ja 
üsna ohutu, mõned metallid annavad 
sadet, Al ja Cr passiveeruvad. Paljude 
meetodite jaoks „lemmikhape“. 
Kuningvesi (konts HCl: konts HNO3 
vahekorras 3:1): lahustab enamikku 
metalle ja sulameid, segus on oksüdeerija 
ja kompleksimoodustaja, kloriid segab 
paljusid meetodeid, ei lahusta nt Pt, Ta, 
Ze, Hf, Re.  
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
HF ja HNO3 (või HClO4) segu: kõlbab enamiku metallide jaoks, mis kuningvees ei lahustu, 
samas HF ja HClO4 on ohtlikud, F võib põhjustada probleeme. 
Mineraalide lagundamine: sulandamine kõrgel temperatuuril mõne ainega, sulas soolas  
toimuvate reaktsioonide tulemusel tekivad lahustuvad saadused , saadav lahus on kõrge 
soolasisaldusega, mõned sulandid on nt Na2CO3, KOH, K2S2O7. 
Mineraalide lagundamine: lahustamine HF abil, sobib hästi silikaatide jaoks, väga ohtlik ja 
mürgine, annab paljude elementide väga püsivaid fluoriidikomplekse. 
172. Proovide 
eeltöötlus 
orgaaniliste analüütide määramisel. 
Ekstraheerimismeetodid, nende võrdlus. 
Kuivtuhastamine: ahjus 500-800 *C juures, tekivad soolad, orgaaniline osa ’põleb’ ära. 
Eelised: lihtne, ohutu. Puudused: lagundamise ebatäielikkus, mõned elemendid võivad 
lenduda. 
Märgtuhastamine: kasutatavad happed ja  segud : H2SO4, HNO3+H2SO4, HClO4 + HNO3. 
Tekivad soolad, orgaaniline osa ’põleb’ ära. Lagundamine on enamasti üsna täielik, samas 
meetod on mõnevõrra ohtlik, mitmed elemendid võivad lenduda. 
Mikrolainetuhastamine: viiakse läbi hapetega suletod teflonnõudes rõhu all, väga efektiivne 
ja kiire meetod, kasutatakse samasid happeid, kahjuks kallis meetod. 
Orgaaniliste analüütide määramise meetodid: vedelik-vedelik ekstraktsioon, tahkis-vedelik 
ekstraktsioon, tahkefaasiekstraktsioon, destillatsioon. 
Ekstraktsioon on füüsikalis-keemiline meetod ainete eraldamiseks segudest või lahustest, 
baseerub ainete erineval lahustuvusel mittesegunevates faasides , kusjuures faas võib olla 
vedel või tahke. Ekstraktsiooni eesmärgiks võib olla aine viimine sobivasse keskkonda (nt 
analüüdi kättesaamine), ainete kontsentreerimine, segajate kõrvaldamine. Nt jaotuslehtriga 
ekstraheerimine. 
Tahkefaasiekstraktsioon kasutab tahket ja vedelat faasi, et eraldada lahusest mõni komponent 
või aineklass. Vastav padrun konditsioneeritakse, uuritav aine lastakse läbi padruni, analüüt 
jääb sinna kinni, ebasoovitavad komponendid pestakse välja, seejärel pestakse analüüt välja 
teise solvendiga. 
Põhilised meetodid: Vedelik-vedelik ekstraktsioon, Tahke-vedelik ekstraktsioon 
(Soxhlet-ekstraktsioon), Tahkefaasiekstraktsioon (SPE), Destillatsioon. 
Ekstraktsioon on füüsikalis-keemiline meetod 
ainete eraldamiseks segudest või lahustest, mis 
baseerub ainete erineval lahustuvusel 
mittesegunevates faasides. Faas võib olla vedelik 
või tahke aine. Ekstraktsiooni eesmärgiks võib olla: 
aine viimine sobivasse keskkonda, Nt analüüdi 
kättesaamine proovist, ainete kontsentreerimine, 
segavate ainete kõrvaldamine. Aine A jaotumist  
kahe faasi (näiteks vesi ja orgaaniline aine) vahel 
iseloomustatakse jaotuskoefitsiendiga 
= [ ] : 
[ ]
Aine A ekstraheerub veest seda paremini, mida 
suurem on Kd. Moodused: Kust→kuhu; Vedelik→ 
vedelik: jaotuslehtriga; Tahke → vedelik: Soxhleti 
ekstraktor; Vedelik → tahke: 
“Tahkefaasiekstraktsioon”. Jaotuslehtriga ekstraheerimine: Perioodiline, Odav, Jaotuslehtrit 
ei täideta üle 2/3 ruumalast. Loksutamisel hoitakse ühe käega korgi, teisega kraani juurest. 
Iga loksutamise järel lasta kraani kaudu ülerõhk välja (eriti oluline eetri korral). Korduv 
ekstraheerimine väikese kogusega on efektiivsem, kui ühekordne ekstraheerimine suurema 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
kogusega. Nt. Aine A hulk 100 ml lahuses on 1 ühik ja jaotuskoefitsient on 5, siis 
ekstraheerimine …1 x 100 ml jätab veefaasi 17% ainest; 2 x 50 ml – 8%; 4 x 25 ml – 4%. 
Ekstraheeriva lahusti valik: Lahusti peab võimalikult hästi lahustama meid huvitavat 
komponenti (teisi halvasti). Lahustite omavaheline lahustuvus olgu võimalikult väike (alla 
10%). Tihedus võimalikult erinev (soovitavalt suurem) põhilahustist. Inertne. Ohutu ja odav. 
Kihtide eraldumine: Kihid eralduvad kiiremini, kui: vedelike tihedused on erinevad; 
jaotuslehtri kork on avatud; kopsida sõrmega jaotuslehtri alaosa; keerata jaotuslehter 
horisontaali ja keerutada (“veeretada”) aeglaselt ümber telje; tsentrifuugida. Emulsiooni teke: 
Emulsioon kipub tekkima , kui: vedelike tihedused on lähedased; veekeskkond on aluseline. 
Emulsiooni lõhkumiseks võib proovida lisada mõnda inertset anorgaanilist soola, nt. Na2SO4. 
Jaotuslehtri tilkumine võib põhjustada olulise analüüsivea, kuna uuritav aine on orgaanilises 
faasis üsna kontsentreeritult. 
Tilkumise vältimiseks: lasta välja ülerõhk; määrida kraan (NB! määre võib lahustuda ja 
analüüsi segada!); kasutada  plastikust jaotuslehtrit. 
Tahkefaasiekstraktsioon – SPE (ingl.: SPE, solid -phase extraction) on ekstraktsiooni liik, mis 
kasutab tahket ja vedelat faasi, et eraldada lahusest mõni komponent (või aineklass). 
Protseduur : 1. SPE padrun konditsioneeritakse; 2. Uuritav lastakse läbi SPE padruni, analüüt 
jääb kinni; 3. Ebasoovitavad komponendid pestakse padrunist välja; 4. Analüüt pestakse välja 
teise solvendiga. 
 
Destillatsioon: Eraldamine aurustamise ja järgneva kondenseerimise teel. Eelised: Võib olla 
väga selektiivne ja efektiivne. Puudused: Piiratud rakendusala; Võib esineda analüüdi kadu; 
Nõuab osavust. 
 
NÄIDIS-PROBLEEMKÜSIMUSED/ÜLESANDED 
1. 
Metoodika on valideeritud plii määramiseks reovees sisalduste vahemikus 1 .. 
100 mg/kg. Kas selle metoodika rakendamisel joogiveele samas sisalduste vahemikus 
võib lugeda metoodika valideerituks või tuleb täiendavalt valideerida? Kui jah, siis 
mida tuleb teha. Põhjendage. 
 
2. Limonaaditehase 
laboris 
määratakse limonaadis toiduvärvi (Päikeseloojangu 
kollane, E110 ) sisaldust mõõtes neelduvust lainepikkusel 480 nm. Ühel päeval olid 
limonaadide neelduvuse näidud nullilähedased, kuigi limonaadi värvus visuaalsel 
vaatlusel oli täpselt sama intensiivne, nagu alati. Milliseid võimalikke põhjusi Te oskate  
välja pakkuda? 
 
3. 
Selgitage, mis on analüüdiks ja mis on maatriksiks piima valgusisalduse 
määramisel. 
 
I don’t want to know the answers, I don’t need to understand 
4. Analüüsi eesmärgiks on määrata karoteeni (looduslik madala polaarsusega 
orgaaniline värvaine) sisaldust naturaalses porgandimahlas. Millist/milliseid 
prooviettevalmistusmeetodeid alljärgnevate hulgast Te kasutaksite. Palun põhjendage. 
(1) Märgtuhastamine k. väävelhappega; (2) Soxhlet-ekstraktsioon; (3) Vedelik-vedelik-
ekstraktsioon eetriga; (4) Vedelik-vedelik-ekstraktsioon etanooliga. 
 
5. 
Kombineeritud puhta vee süsteemiga toodetud vee neelduvus UV spektrialas on 
hakanud tõusma. Samas on vee erijuhtivus endiselt madal. Millele selline olukord viitab  
ja mida tuleks selle vastu teha?