lisatakse 4 ml heksaani ja hõõrutakse uhmrinuiaga 1 minuti jooksul. Seejärel lastakse 2 minutit settida ning filtritakse läbi tihedast filterpaberist kurdfiltri väikesesse Lahus 2 spektrilt on selgelt näha, et see väljendab klorofüll a pigmenti. Seda võib mensuuri. Sama tegevust korratakse veel 2 korda à 4 ml helksaaniga. Filtrit pestakse järeldada sellest, et katsetulemustes nähtavad piigid langevad küllaltki täpselt kokku 1-2 ml heksaaniga, et saada 10 ml filtraati (Lahus 1). Seejärel lisatakse samasse võrdlusandmetega. Katse käigus saadi klorofüll a maksimaalseks lainepikkuseks portselankaussi 4 ml atsetooni, hõõrutakse uhmrinuiaga 1 minuti jooksul. Lastakse (kõrgeim piik) 430,50 nm. Võrdlusmaterjalist nähtub, et klorofüll a absorbeerib settida ja filtritakse läbi sama paberfiltri teise väikesesse mensuuri. Sama korratakse valgust lainepikkusel 662 nm, mis langeb täpselt kokku katsetulemusega 662 nm.
lahust. Edasi katsime kolbi lehtriga ning kuumutasime keemiseni. Lahust lasime keeda 5min, seda pidevalt loksutades. Seejärel lasime segul aeglaselt jahtuda toatemperatuurini. Kui lahus on jahtunud, kandsime kogu vedeliku 250 ml mõõtkolbi. Kolbi pidi täitma kriipsuni. Kuna meil nii palju lahust polnud, siis lisasime juurde destilleritud vett, et lahus oleks kriipsuni siis loksutasime segi ning filtreerisime. Järgmisena pipeteerisime 100 ml suurusesse koonilisse kolbi 25 ml filtraati, lisasime Fe- ja Al- ühendite sadestumise vältimiseks 2 ml 20%-list Seignett'i soola ja paar tilka fenoolftaleiini. Seejärel tiitrisime 0,1 N NaOH-lahusega püsiva roosa värvuse ilmumiseni. Arvutuskäik: Valem: HCl NaOH Leelisuse CaCO3 % = p= lubiväetise kaalutis = = 0,2g HCl = = 5 ml E - CaCO3 molaarmass (40+12+3·16=100) Tiitrimise tulemus 7,88 Arvutamine: Leelisuse CaCO3 % = = = 100, 23 % Kokkuvõte: Lubiväetise nr. 12 neutraliseerimisvõime on 100,23%.
-kohvifiltrid -elektripliit -spektrofotomeeter Töö käik Mulle oli antud 1 uuritav proov, milles oli minu jaoks tundmatu hulk kohvipulbrit. Lisaks kaalusin 2 kontrollproovi jaoks kohvipulbrit. Nende mass oli mulle juba teada, kuna kaalusin nad ise. Kallasin nii uuritavale proovile kui ka kontrollproovidele peale 100ml keevat destilleeritud vett. Lasin neil seista ning seejärel filtreerisin ära. Sademe võisin ära visata, filtraadi viisin aga mahuliselt 250ml-ni. Jahutasin kõik 3 filtraati ära ning mõõtsin optilised tihedused spektrofotomeetril 490nm lainepikkusega destilleeritud vee vastu. Katsetulemused: Katse 1 m(kohvipulbri kaalutis)= 2,09 g Dx(kontrollproovi optiline tihedus)= 0,172 A Katse 2 m(kohvipulbri kaalutis)= 2,03 g V(kontrollproovi optiline tihedus)= 0,168 A Dk(uuritava proovi optiline tihedus)= 0,055A Vx(Uuritava proovi maht)= 250ml Vk(mõlema kontrollproovi maht)= 250ml Arvutused
Portselankaussi asetasime tükikese orgaanilist väetist. Väetise tükikesele valasime peale universaalindikaatorit ja seejärel liigutasime kaussi edasi-tagasi nii, et universaalindikaator läbiks orgaanilise väetise tükikest. Seejärel määrasime universaalindikaatori värvuse põhjal väetise pH värviskaala abil. Analüüsitava väetise pH-ks saime 6,8. Töö käik: Laboris. Üldlämmastiku määramiseks pipeteerisime 10 ml märgtuhastatud filtraati Kjeldahli destillatsiooni kolbi, lisasime mõne tilga tümoolftaleiini ja asetasime kolvi destillatsiooniaparaati. Selles aparaadis lisasime proovile 50% NaOH lahust, kuni proovi värvus muutus siniseks. NH3, mis lendus NaOH toumel püüti vastuvõtjas kinni 1% boorhappe lahusega. Üle destilleerunud lämmastiku kogus tehti kindlaks 0,01 M HCl-ga tiitrimise abil ja tiitrimiseks kulunud soolhappe koguse alusel saimegi välja arvutada lämmastikusisalduse väetises
___________________________________________________________________________ 2p B) Töökäik ja tulemused: 6p 1) Kirjelda algse segu omadusi! Millised võivad olla koostisosad, kas kõik ained on segus lahustisse lahustunud? Kas tegemist on pihuse, lahuse või mõlemaga? Põhjenda! 2p! 2) Voldi filterpabrist filter! 3) Nõruta segust selgem osa puhtasse keeduklaasi! 4) Filtreeri segu! 5) Auruta ca 0,5 dl filtraati statiivil. C) Analüüs 4p 6) Millised ained eraldusid nõrutamise käigus? 7) Millised ained eraldusid filtreerimise käigus? 8) Millised ained eraldusid lahusest aurutamise käigus? 9) Kirjelda lõppsaadust portselankausis! 10) Matkates on samuti võimalik valmistada loodusliku vee puhastamiseks filter. Miks sellegipoolest alati pärast filtreerimist vesi läbi keedetakse? 2p 11) Kus saaks neid meetodeid igapäevaelus või tehnikas kasutada
· proteolüütilise ensüümi tahke preparaadi vähene lahustumine puhvris · Mitte piisavalt kiire tegutsemine proteaasi lisamisel kaseiinile ning sealt proovi eraldamine · Ebatäpsus proovide võtmise ajastamisel. · Ebapiisav proovide segamine pärast reaktsioonisegu lisamist, mistõttu moodustunud sade klimbistus ning nii selle sadestamine kui filtrimine oli raskendatud. · Ebatäpsused filtrimisel- eelmistes etappides tehtud eksimuste tõttu oli mõnel katsel filtraati liiga vähe ning lahuse optilise tiheduse määramine spektrofotomeetril ei pruukinud olla adekvaatne. Kõiki eelnevaid võimalusi arvestades võis kujuneda katseviga, mistõttu katse empiirilised andmed erinevad teoreetilistest.
· proteolüütilise ensüümi tahke preparaadi vähene lahustumine puhvris · Mitte piisavalt kiire tegutsemine proteaasi lisamisel kaseiinile ning sealt proovi eraldamine · Ebatäpsus proovide võtmise ajastamisel. · Ebapiisav proovide segamine pärast reaktsioonisegu lisamist, mistõttu moodustunud sade klimbistus ning nii selle sadestamine kui filtrimine oli raskendatud. · Ebatäpsused filtrimisel- eelmistes etappides tehtud eksimuste tõttu oli mõnel katsel filtraati liiga vähe ning lahuse optilise tiheduse määramine spektrofotomeetril ei pruukinud olla adekvaatne. Kõiki eelnevaid võimalusi arvestades võis kujuneda katseviga, mistõttu katse empiirilised andmed erinevad suurel määral teoreetilistest. 3.2. Proteolüütilise ensüümi aktiivsuse määramine Kaisa Rahuoja 093421 KATB-41 Proteaasi empiiriline aktiivsus 0,01
Askorbiinhappe määramine Töö käik Peenestasin 4,07 g kollast paprikat uhmris kvartsliivaga hõõrumisel lisades vähehaaval 5%- list äädikhapet, et kaalutis oleks kogu aeg kaetud vedelikuga. Peenestatud segu viisin lehtri abil kvantitatiivselt 100 ml-sse mõõtkolbi, kasutades pesemiseks 5%-list CH3COOH ja täitsin kolvi sama lahusega kriipsuni. Sulgesin kolvi, loksutasin ja jätsin 10 minutiks seisma, aeg- ajalt loksutades. Seejärel filtreerisin lahuse. Pipeteerisin 10 ml filtraati koonilisse kolbi ning lisasin 0,4 g CaCO3, et viia lahuse pH 5-ni. Vahutamise lõppedes lisasin pipetiga 5 ml 5%-list Pb-atsetaadi lahust äädikhappes valkude ja redutseerivate ainete sadestamiseks, loksutasin, filtreerisin. Pipeteerisin väiksesse koonilisse kolbi 10 ml filtraati, lisasin 1 ml 2%-list HCl ning 4 ml destilleeritud vett ja tiitrisin mikrobüretist 0,001 n 2,6-dikloorfenoolindofenolaadiga püsiva roosa värvuse tekkimiseni.
jahutiga ning asetatakse pliidile tunniks ajaks keema. Vee keetmisel Ca2+ ja Mg2+ ühendid lagunevad karbonaatideks, mis sadenevad katlakivina nõu seintele ja põhja. Protsessi kirjeldavad reaktsioonivõrrandid: Ca(HCO3)2 = CaCO3 + H2O + CO2 Mg(HCO3)2 = Mg(OH)2 + 2CO2 Tunni möödudes eemaldatakse proov pliidilt, jahutatakse ning kui proov on toatemperatuurile jahutatud, siis filtreeritakse proov läbi hõreda filterpaberi. Analüüsiks kasutatakse filtraati. Seejärel tiitritakse proovi sama moodi nagu üldise vee kareduse määramisel. Tiitrimisel fikseeritakse büreti näit. Fikseeritud näit: 2,1ml Jäävkaredus arvutatakse valemist. JK = (2,1*0,1*1000)/100 = 2,1 mg-ekv/l Karbonaatne ehk mööduvkaredus on tingitud vees lahustuvatest Ca2+ ja Mg2+ vesinikkarbonaatitest. Arvestades, et üldine karedus on mööduva ning jääva kareduse summa, saab mööduva
3) Võtame klaastoru ja puhume ettevaatlikult läbi selle väljahingatavat õhku sellesse lahusesse.Kirjeldame, mida märkame. Kirjutame ka reaktsioonivõrrandid toimunu kohta. Katse tulemus: 1) Ca(OH) le vee lisamisel muutub vesi läbipaistmatuks, valgeks ja häguseks. 2) Filtreeritud lahus on selge ja läbipaistev. 3) Peale õhu puhumist muutub lahus häguseks. Katse analüüs: 1) Saadud lahust nimetatakse küllastumata lahuseks, sest vees on võimalik veel Ca(OH) lahustada. 2) Saadud filtraati nimetatakse küllastunud lahuseks, sest selles ei võimalik enam rohkem ainet lahustada 3) Lahus muutub peale sinna õhu puhumist, häguseks, sest meie väljahingatavas õhus on ülekaalus CO , mis reageerib vees lahustunud Ca(OH) ja tekitabki hägususe. Reaktsiooni võrrandid: Katse 5. Soola reageerimine leelisega. Aluste lagunemine. Katsevahendid: 2 katseklaasi, CuSO lahus, NaOH lahus, piirituselamp, tikud, katseklaasihoidik.
riivitakse plastmassriiviga, lisades vähehaaval 5%-list äädikhapet, et kaalutis oleks kogu aeg kaetud vedelikuga. Peenestatud segu viiakse lehtri abil kvantitatiivselt 100 ml-sse mõõtkolbi, kasutades pesemiseks 5%-list CH3COOH ja kolb täidetakse sama lahusega kriipsuni. Kolb suletakse, loksutatakse ja jäetakse 10 minutiks seisma, aeg-ajalt loksutades. Seejärel lahus filtreeritakse. 10 ml filtraati pipeteeritakse koonilisse kolbi ning lisatakse 0,4 g CaCO 3, et viia lahuse pH 5-ni. Vahutamise lõppedes lisatakse pipetiga 5 ml 5%-list Pb-atsetaadi lahust äädikhappes valkude ja redutseerivate ainete sadestamiseks, loksutatakse, filtreeritakse. Väiksesse koonilisse kolbi pipeteeritakse 10 ml filtraati, lisatakse 1 ml 2%-list HCl ning 4 ml destilleeritud vett ja tiitritakse mikrobüretist 0,001 n 2,6-dikloorfenoolindofenolaadiga püsiva roosa värvuse tekkimiseni.
· Askorbiinhapet toodetakse tööstuslikult glükoosist ja sorbiidist. · C-vitamiin esineb põhiliselt taimse päritoluga toiduainetes, erandiks on kumõss, toores süda ja maks. Askorbiinhappe määramine Töö käik 1. Valasin 25,96 g lillkapsa keeduvett 100 ml mõõtekolbi ja lisasin 5%-list CH3COOH kriipsuni. 2. Sulgesin kolvi, loksutasin ja jätsin 10 minutiks seisma, aeg-ajalt loksutades. Seejärel filtreerisin lahuse. 3. Pipeteerisin 10 ml filtraati koonilisse kolbi ning lisasin 0,40 g CaCO3, et viia lahuse pH 5-ni. Vahutamise lõppedes lisasin pipetiga 5 ml 5%-list Pb-atsetaadi lahust äädikhappes valkude ja redutseerivate ainete sadestamiseks, loksutasin, filtreerisin. 4. Pipeteerisin väiksesse koonilisse kolbi 10 ml filtraati, lisasin 1 ml 2%-list HCl ning 4 ml destilleeritud vett ja tiitrisin mikrobüretist 0,001 n 2,6-dikloorfenoolindofenolaadiga püsiva roosa värvuse tekkimiseni.
Vee viskoossus müü (Pas) 0,001005 Vee tihedus roo(kg/m3) 1000 Joonis 2. Filtrimise kiiruse pöördväärtuse sõltuvus filtraadi hulgast rõhul P = 2757,595 Pa Joonis 3. Filtrimise kiiruse pöördväärtuse sõltuvus filtraadi hulgast rõhul P = 689398,636 Pa ARVUTUSED 1) Aja muutuse leidmine: 3 = 3 - 2 = 60 - 30 = 30 s 2) Filtraadi ruumala leidmine, teades, et ühele cm-le nivoo muutusele vastab 80 ml filtraati: h2 80 0,5 80 V2 = = = 0,04l 1000 1000 3)Ruumala muudu leidmine: V2 = V2 -V1 = 0,04 - 0,00 = 0,04l 4) Filtrimise kiiruse pöördväärtuse leidmine: 30 1000 = = 750000 s / m 3 V 3 0,04 5) Filtrimise konstantide K ja C leidmine: Joonistelt 2 ja 3 saame me filtrimise kiiruse pöördväärtuse ja filtraadi hulga lineaarse sõltuvuse võrrandid; mis on vastavalt:
* arteriaalse vererõhu ja veresuhkru taseme regulatsioon. 3. Neerutalitlus 3.1. Nefron kui talitluslik üksus: hulk, struktuur, funktsioonid. Nefron on neeru morfofunktsionaalne üksus. Koosneb glomeerulist (glomerulaarsed kapillaarid) ja torukestest. Läbi Bowmani kapsli sisekihi toimub ultrafiltratsioon (moodustub esmasuriin) ja torukestes lõplik uriin. Hulk – ühes neerus – koeral 400 000. Seal 1 miljon, veisel 4 miljon. * glomeerul – verest → filtraati – lahustunud ained, vesi, uurea, kreatiniin Torukeste struktuur: * proksimaalne vääntoruke – enamik filtreeritud aineid (60%) ja vett reabsorbeerub. torukese vedelikust → verre – Na+, K+, Cl-, bikarbonaat, vesi, glükoos, AH Väga palju transporditakse aineid (aktiivselt ja passiivselt). Palju Na +, Cl-, fosfaati imendub – kontrollivad hormoonid angiotensiin II, aldosteroon, antidiureetiline hormoon, endoteliin-1, nartiuretic peptiid, paratrüoidhormoon, vitamiin D 3 ja kaltsitoniin
lahustis. Puhastatav aine paigutatakse Erlenmeyeri kolbi, lisatakse väike kogus lahustit ja kuumutatakse segu keemiseni. Kui kogu aine mõneminutilise keetmise jooksul ei lahustu, lisatakse aeglaselt lahustit (hoides segu nõrgal keemisel) aine täieliku lahustumiseni. Lahustumatute lisandite esinemisel (nt rooste, paberitükid jne) eemaldatakse need segu kuumalt kurdfiltriga filtrides. Lahusel lastakse jahtuda ja kogutakse kristallid Büchneri filtri abil (lahustuvad lisandid jäävad filtraati). Kristallidele jäänud lahusel lastakse ära aurata. 5) Ümberkristallimiseks sobiva lahusti leidmine (teooria osas lk 28-30) Ümberkristallimiseks sobiva lahusti valimine võib teatud juhtudel olla üsna keeruline. Kõige lihtsam on lahusti valimisel juhinduda vastavatest käsiraamatutest. · Lahustil peavad olema kolm eespool mainitud omadust.[ tuleb leida sobivate omadustega lahusti: puhastatav aine lahustub kuumas lahustis,
Tüüpnäide Filterpaber Tselluloosi estritest membraanid Eelised • odav • pooride suurus hästi defineeritav • kõrgemad voolukiirused • olenevalt pooride suurusest on võimalik • filtri mahtuvus suur kinni hoida ka mikroorganisme • filtrimaterjal saastab filtraati vähe Puudused • filtrimaterjal võib osaliselt filtraati • suhteliselt madalad voolukiirused saastata • suhteliselt kallis • pooride suurus on ebamäärane • suhteliselt madala mahtuvusega PROOVI SUURUS Makrofiltreerimine Mikrofiltreerimine Suurusvahemik > 50 mkm ca 0.1 .. 50 mkm
Hapendamine- Villimine- Valmimine ja säilitamine külmlaos Keefiriseente koostisesse kuuluvad mikroobid: piimhappestreptokokid, piimhappekepikesed, äädikhappebakterid, aroomitekitajad bakterid ja pärmid. Keefiri seenjuuretise valmistamine Toimub kahes astmes: I aste: Kuumtöödeldakse lõssi 90-95 C juures 30-45 minutit; Jahutatakse temperatuurini 22-24 C; Lisatakse seentega hapendatud juuretisest välja kurnatud seened; Lõss jäetakse hapnema kuni 20 tunniks. II aste: Filtraati kasutatakse tarbejuuretise valmistamiseks Keefiriseen Keefiriseened on 2-15 mm läbimõõduga graanulid, mille koosluses on väga erinevad mikroorganismid. Pideva ümberistutamisetingimustes jäävad seente omadused muutumatuteks. Keefiriseeni ei ole soovitav pesta, sest siis uhutakse ära nende pindmise kihi aktiivne mikrofloora. Seenjuuretise happesus peab olema 95-110 Th Liialt kõrgete hapendamistemperatuuride puhul saadakse keefirile mitteomane hapupiima maitse.
molekule, kasutatavad kõrgel temperatuuril, mehaaniliselt veidi ebapüsivad, ei sobi leelis- ja leelismuldmetallide ja räni madalate sisalduste analüüsiks. Nailonfiltrid: nailonkiust membraanfiltrid, suhteliselt inertne, sobib mittevesilahuste jaoks, ei adsorbeeri eriti orgaanilisi molekule, ei pea vastu agressiivsele keskkonnale. Tselluloosi estritest filtrid: peamiselt tselluloosi atsetaadist ja nitraadist membraanfiltrid. Eelised: annavad võrreldes paberiga vähe enda poolt filtraati sisse, hüdrofiilsed. Puudused: mittevesilahustes ei ole eriti vastupidavad. Teflonfiltrid: teflonkiust membraanfiltrid (PTFE). Üliinertsed, kõlbab ka tugevate hapete ja aluste jaoks, piiranguid võib seada hoopis filtrihoidja materjal, teflon ei adsorbeeri orgaanilisi molekule. Puudused: hüdrofoobne, vesilahuste filtreerimisel tuleb filtrit eelnevalt hüdrofiliseerida. I don't want to know the answers, I don't need to understand
hariäärisega epiteelirakud tagasi verre 99% filtreeritud veest ja paljudest selles lahustunud kasulikest ainetest. Tagasi verre imenduvad need ained, mida organism saab ainevahetuses taaskasutusele võtta, lahustunud ainete tagasiimendumine juhib osmootse gradiendi kaudu vee liikumist 3. tubulaarne sekretsioon kapillaarid, neerutorukese seinte ja kogumistorukeste rakud nõristavad filtraati jääkaineid, ravimijääke ja ioone. Uriiniks nimetatakse seda osa filtraadist, mis koondub kogumistorukesse ja voolab neeruvaagna kaudu neerudest välja. Tegemist on lämmastikuühendeid ja ebavajalikke aineid sisaldava vedelikuga, mille produktsioon tagab konstantse vere koostise hoolimata dieedi ja rakulise aktiivsuse varieerumistest. Värske uriin on selge, steriilne kollakas vedelik tänu pigmentidele, mis pärinevad kehas lammutamisele läinud sapist ja hemoglobiinist
langust üheks sporulatsiooni stimuleerivaks signaaliks. Arvatavasti muutub rakus GTP hulga vähenemisel spetsiifilise regulaatorvalgu aktiivsus. 2. Rakkude tihedus. Sporuleerumine sõltub rakukultuuri tihedusest. Väikese tiheduse korral ei aita isegi näljutamine. Sporulatsiooni indutseerivad ekstratsellulaarsed faktorid, mida produtseerivad hilises eksponentsiaalses faasis sporuleeruma hakkavad rakud. Kui viia rakud hõredast rakukultuurist tiheda rakukultuuri filtraati, hakkavad ka need sporuleeruma. Seega ilmneb sporuleerumisel "quorum sensing" e. hulgatunnetuse efekt. Rakud produtseerivad väliskeskkonda teatud autoinduktormolekule, mis toimivad alates teatavast lävikontsentratsioonist. Mida tihedam on rakukultuur, seda kõrgem on autoinduktori kontsentratsioon. 3. DNA süntees. DNA süntees on obligatoorne emaraku ja spoori kromosoomi tekkeks. Kui DNA süntees inhibeerida, pärsitakse sporulatsiooni varajasel etapil avalduvad geenid.
langust üheks sporulatsiooni stimuleerivaks signaaliks. Arvatavasti muutub rakus GTP hulga vähenemisel spetsiifilise regulaatorvalgu aktiivsus. 2. Rakkude tihedus. Sporuleerumine sõltub rakukultuuri tihedusest. Väikese tiheduse korral ei aita isegi näljutamine. Sporulatsiooni indutseerivad ekstratsellulaarsed faktorid, mida produtseerivad hilises eksponentsiaalses faasis sporuleeruma hakkavad rakud. Kui viia rakud hõredast rakukultuurist tiheda rakukultuuri filtraati, hakkavad ka need sporuleeruma. Seega ilmneb sporuleerumisel "quorum sensing" e. hulgatunnetuse efekt. Rakud produtseerivad väliskeskkonda teatud autoinduktormolekule, mis toimivad alates teatavast lävikontsentratsioonist. Mida tihedam on rakukultuur, seda kõrgem on autoinduktori kontsentratsioon. 85 3. DNA süntees. DNA süntees on obligatoorne emaraku ja spoori kromosoomi tekkeks. Kui DNA
annaabi.ee 
