Moodustaja nimetus TRÜ Aeroionisatsiooni ja Elektroaerosoolide Probleemlaboratoorium Tegevusaeg 1964 1993 Tegevuskoht Tartu Staatus Tartu Ülikool Struktuur TRÜ rektori käskkirjaga 19. septembrist 1974. a. määrati AEL teaduslikuks juhendajaks dotsent Kalju Kudu ning moodustati laboratooriumi neli sektorit: aeroioonide spektromeetria, aerosoolide, gaaslahenduse ja elektromeetria sektor. Rektori käskkirjaga 31. jaanuarist 1983 jaotati AEL 1. veebruarist kaheks iseseisvaks laboratooriumiks: aeroelektrilaboratoorium (AEL) ja keskkonnakaitse füüsika laboratoorium (KKFL). Pärast Eesti iseseisvumist algasid Tartu Ülikoolis põhjalikud struktuurireformid 1992 aastal
..................................................................................................6 Radioaktiivsus............................................................................................................ 7 Elementide transmutatsioon....................................................................................... 8 Neutroni teooria..........................................................................................................8 Rutherfordi tagasihajumise spektromeetria (RBS).....................................................8 Kokkuvõte......................................................................................................................9 Kasutatud materjalid:................................................................................................... 10 2 Elulugu Ernest Rutherford, tuntud ka kui Lord Rutherford või esimene Nelsoni parun Rutherford elas
65 * 10-3 g / 40 g/mol = 1,63 * 10-3 mol Mg2+ 17,5 mg/l M (Mg) = 24 g/mol 17,5 * 10-3 g / 24 g/mol = 0,73 * 10-3 mol CaHCO3 M (CaHCO3) = 100 g/mol Karedus liidame 2,36 * 10-3 mol 2,36 * 10-3 mol * 100 g/mol = 0,24 mg/l Redokstiitrimine Sulfiidi määramine: Veeproovi analüüsiti sulfiidi sisalduse määramiseks jodomeetrilise tagasitiitrimise meetodiga. 200 ml proovile lisati... Spektroskoopia Vastasmõju järgi: Kiirgusspektroskoopia kiirguse ja aine vastasmõju uurimine Mass-spektromeetria laetud osakeste ja elektromagnetvälja vastasmõju Uurimisobjektidest tulenevalt: - molekulaarspektroskoopia - aatomspektroskoopia UV-Vis spektroskoopia Molekulaarne absorptsioonspektroskoopia - mõõdetakse aine poolt neelatud uv või nähava valguse intensiivsust - neeldumise intensiivsuse järgi saab määrata aine hulka, maksimumi kuju järgi põhimõtteliselt identifitseerida UV kiirguse lainepikkus 100-400 nm Nähtava valguse lainepikkus 400-800 nm
TalTech keemia ja biotehnoloogia instituut YKA0060 Instrumentaalanalüüs FLU Fluorestsents-spektromeetria Õpperühm: Töö teostaja(d): Õppejõud: Töö teostatud (kuupäev): 1 Töö eesmärk Töö eesmärgiks oli uurida fluorestsentsi tekitamist, kustutamist ja sõltuvust pH-st. Kahe tundmatu joogi koostise iseloomustamine standardainete EEM spektritega võrdlemise meetodil. Tooniku hiniini kontsentratsiooni kirjeldamine EEM spektrite alusel. 2 Töö käik 1) Destilleeritud vee ja standardainete EEM (excitation - emission matrix)
lahustuma, sadenevad koos analüüdiga kaasa. Selle tulemusena võivad · moodustuda segakristallid · ained adsorbeeruda sademe osakese pinnal ja · võib esineda mehaanilist kaasahaaramist. 4 Instrumentaalmeetodid. Spektrofotomeetria Spektrofotomeetriat saab klassifitseerida erinevate omaduste järgi, näiteks Vastasmõju järgi: · kiirgusspektroskoopia - kiirguse ja aine vastasmõju uurimine · mass-spektromeetria laetud osakeste ja elektromagnetvälja vastasmõju Uurimisobjektidest tulenevalt: Molekulspektroskoopia Aatomspektroskoopia Kiirgusspektroskoopias kasutatavad meetodid ja vastavad lainepikkused: · Röntgenspektroskoopia 0,01-10 nm · UV-Vis spektroskoopia (10-) 180-800 nm · Lähi-infrapunane (NIR) 800-2500 nm · Infrapunane (IR) 800 nm- 300 µm · Raadiospektroskoopia al. mõni cm 4.1 UV-Vis spektroskoopia
molekulmassile (SDS-PAGE). h) Valgu sõrmejälg. Protein fingerprinting on analüütiline tehnika valgu identifitseerimiseks. Esmalt tundmatu valk lõhutakse väiksemateks peptiidideks, millede absoluutmassi saab täpselt massspektromeetriga mõõta. Neid masse võrreldakse siis andmebaasis olevate tuntud valkude järjestustega. Tulemusi anlüüsitakse statilistiliselt, et leida sobivaim vaste. 4. Mass-spektromeetria, NMR, röntgenstruktuuri analüüs, peptiidide keemiline süntees Mass-spektromeetria – analüütiline tehnika, mis võimaldab aineid tuvastada vastavalt nende massi ja laengu suhtele. (Tööpõhimõte: proov ioniseeritakse, mõned molekulid lagunevad laetud osakesteks, nende massi ja laengu suhe tuvastatakse aja järgi mis kulub detektorini jõudmiseks ning tekitatakse graafik, kus on näha erineva mass/laeng
proove analüüsinud. Selles videos on juttu nende vanade proovide leidmisest. Mikrobioloogia I 2017 http://www.youtube.com/watch?v=mUgOPYhXSxY&f eature=related Aastal 2010 ilmus töö, milles analüüsiti vanu Stanley Milleri 1058 aasta katsete proove, mille tulemused olid seni publitseerimata. Neis Milleri katsetes oli gaasisegus lisaks metaanile, ammoniaagile ja CO2-le ka väävelvesinik, H2S. Proove uuriti moodsate meetoditega (HPLC ja mass-spektromeetria). Proovidest leiti 23 erinevat aminohapet, sealhulgas ka S-sisaldavaid aminohappeid, näiteks metioniini. NB! Eric Parker on Jeffrey Bada üliõpilane. Mikrobioloogia I 2017 Kahtlejate vastuväited • Atmosfääris võis olla hapnikku, see võis ürgsel Maal tekkida veest UV kiirguse toimel: • 2H2O + UV = H2 + O2 • UV kiirgus võis lõhkuda moodustunud keemilisi sidemeid • Aga, kui sünteesitud ained lahustusid vees või seostusid mõne pinnaga,
Tiheduselt sarnane vedelikele kuid füüsikalised omadused sarnanevad tahketele ainetele. Geel ujub vedeliku sees. Vannis on 2 elektroodi (+ ja -) Geeli otsas on kamm mis teeb geeli (agaroosi) sisse augud. Osakesed hakkvad agaroosis erinevatel kiirustel liikuma. Milleks tuleb valkude geel-elektroforeesil kasutada naatrium-dodetsüülsulfaati (SDS)? Sest agroosgeelis saab valke eraldada vaid laengu järgi, sest geeli poorid on valkude suuruse järgi eristamiseks liiga suured. Mass-spektromeetria. Valgu segude analüüsiks, toimub vaakumis, võimeline separeerima suuri molekule. 1. proov sisestatakse massispektromeetria aparatuuri ja aurustatakse; 2. ühendid ioniseeritakse, mille tulemusena tekivad laetud osakesed (ioonid) 3. ioonid eraldatakse analüsaatoris elektromagnet- või magnetväljade abil sõltuvalt nende massi ja laengu suhtest 4. ioonid detekteeritakse mõne kvantitatiivse meetodiga; 5. saadud signaalist koostatakse massispekter.
nimetatakse tuumadeks. Tuumad moodustuvad materjali erinevates kohtades. 2)Teises etapis, kui moodustub stabiilne tuum, tekib kristallide kasv tsentraalsest tuumast lähtudes radiaalselt. Tekivad lamellaarstruktuurid, mis on sarnased lahuses kasvatatud kristallide lamellaarstruktuuridele. Lamellide (nende vahel amorfsed alad) keerduvad sferuliitideks, kui nad kasvavad radiaalselt tuumast eemale. Kordamisküsimused 4 1.Mida nimetatakse materjalide karakteriseerimiseks? - erinevate spektromeetria, keemilise ja füüsikalise analüüsi meetodite abil materjalide omaduste uurimiseks. 2. Mis on mittepurustav materjalide uurimismeetod? -mittepurustav hindamine on teadus, mille kaudu määratakse materjali füüsikalised ja mehaanilised omadused ilma, et selle kasutusomadused oluliselt muutuksid. 3. Milliste meetoditega uuritakse puidu sisemisi defekte? - resistograafia abil. Seadmel on elektrilise mootoriga varustatud peenike puur,
translatsiooni liitjärjestusi. Sel juhul liidetakse reportergeenile (millel puudub promootor ja mRNA 5´otsas ribosoomiga seondumise ala) samas lugemisraamis uuritava geeni valgu N- terminaalset osa kodeeriv DNA järjestus ja mõõdetakse liitvalgu ekspressiooni. Arvestama peab võimalusega, et sellise liitjärjestuse puhul võib olla muutunud mRNA stabiilsus ning see võib samuti mõjutada liitvalgu ekspressioonitaset. 5. 2-D geelid ja mass-spektromeetria. Erinevate valkude hulga hindamiseks bakterirakus kasutatakse totaalvalgu lahutamist 2-D polüakrüülamiid-geelelektroforeesil. Igale valgule vastab geelis kindel koht, kus valk on visualiseeritav täpina. Mida rohkem on valku, seda intensiivsem on vastav täpp. Kui eraldada totaalvalk erinevates tingimustes kasvatatud bakterirakkudest, näeme täppide mustris erinevusi. Mass-spektromeetria võimaldab määrata valgu järjestusi ka väga
määramiseks, nt EDTA-tiitrimine. Analüüsimetoodika on detailne eeskiri mingi analüüsi läbiviimiseks, nt tsingi määramine vase-tsingi sulamis EDTA-tiitrimisega; metoodiks detailsuse aste võib minna koguni nt anuma kuju ja väga täpsete ainekogusteni. Analüüsimeetodid jagatakse keemilisteks (tiitrimeetria, gravimeetria, ...), füüsiko- keemilisteks (elektrokeemilised, kromatograafilised), füüsikalisteks (spektromeetria). Analüüsimetoodika rakendusala määratleb, milliseid analüüte, millistes maatriksites ja millistes sisalduse vahemikes on võimalik antud metoodika abil määrata. Olenevalt maatriksist võib sama analüüdi määramiseks olla vajalik erinevate metoodikate rakendamine, nt bensoehappe määramine limonaadis HPLC (high-performance liquid chromatography) on tehtav lihtsalt proovi lahjendades, bensoehappe määramiseks majoneesis on vajalik proovi keerukas ettevalmistamine
neelab ning peegeldab atmosfäär. Hajumine Kui valgus (footonid) läbivad atmosfääri, reageerivad nad sellelt hajudes. Kui valgus atmosfääriga ei reageeri, nimetatakse seda otsekiirguseks. Otsekiirgust ei esine ehk kogu kiirgus on hajunud siis, kui keha varju ei ole võimalik tuvastada. Atmosfääris leiab aset Rayleigh hajumine, mis seletab, miks taevas on sinine ning päikeseloojangud kollakas-punased. Neeldumine Erinevad molekulid neelavad erineva lainepikkusega kiirgust (vt. Spektromeetria). Lühema lainepikkusega kiirgust kui 300 nm neelavad näiteks O2 ja O3 molekulid. Vesi (H2O) neelab näiteks enamus kiirgust lainepikkusega üle 700 nm. Footoni ning molekuli vaheline reaktsioon tõstab molekuli energiat ning seetõttu võime seletada atmosfääri võimet soojeneda ning jahtuda. Kiirgamine Kuumad kehad kiirgavad rohkem ning lühematel lainepikkustel nagu näiteks Päike, mille temperatuur on 6000 K, kiirgab lainepikkusel 500 nm kiirgust, mis on inimsilmale nähtavad
liitjärjestusi. Sel juhul liidetakse reportergeenile (millel puudub promootor ja mRNA 5´otsas ribosoomiga seondumise ala) samas lugemisraamis uuritava geeni valgu N-terminaalset osa kodeeriv DNA järjestus ja mõõdetakse liitvalgu ekspressiooni. Arvestama peab võimalusega, et sellise liitjärjestuse puhul võib olla muutunud mRNA stabiilsus ning see võib samuti mõjutada liitvalgu ekspressioonitaset. 5. 2-D geelid ja mass-spektromeetria. Erinevate valkude hulga hindamiseks bakterirakus kasutatakse totaalvalgu lahutamist 2-D polüakrüülamiid-geelelektroforeesil. Igale valgule vastab geelis kindel koht, kus valk on visualiseeritav täpina. Mida rohkem on valku, seda intensiivsem on vastav täpp. Kui eraldada totaalvalk erinevates tingimustes kasvatatud bakterirakkudest, näeme täppide mustris erinevusi. Mass-spektromeetria võimaldab määrata valgu järjestusi ka väga väikeste valgukoguste
100%), lõppidentifikatsioon toimub enamasti spetsiaalsete arvutiprogrammide abil, mis annavad teatud tõenäosusväärtusega uuritavale mikroobile nime (mõnikord ka 2–3 erinevat tõenäolist varianti). Klinitsistile väljastatavas vastuses on oluline märkida mikroorganismide tundlikkus (antibiogramm) mitmesuguste antibakteriaalsete preparaatide suhtes. • MALDI-TOF ("Matrix Assisted Laser Desorption/Ionization") ehk proteiini profiili määramine mass- spektromeetria abil. Identifitseerib kuni 96 proovi 30 minuti jooksul. 3. Seroloogiline uurimine. Eesmärk: spetsiifiliste antikehade esinemise või nende tiitri tõusu abil haigustekitaja olemasolu määramine organismis. Vereseerumis määratakse antikehade sisaldus: aglutinatsioonireaktsiooniga, kusjuures antigeen võib olla kinnistatud mõnele suuremale rakulisele kandjale, nagu erütrotsüüdid hemaglutinatsioonireaktsioonis (HA,
annaabi.ee 
