Veeosakestel võnguvad samaaegselt nii risti kui piki veepinda. 8. Peegeldumise ja murdumise seaduspärasused: Valguse peegeldumise seadus: langemisnurk ja peegeldumisnurk on võrdsed Valguse murdumise seadus: langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on jääv suurus. 9. Valguse murdumist kasutatakse kõige rohkem läätsedes. Kuid palju kasutatakse ka prismasid, mis on tähtis optiline detail mitmetes optikariistades nagu spektromeeter või monokromaator. 10. Interferents ja difraktsioon. Reeglid, seosed, rakendused. Difarktsioon paindumine. Interfernets liitumine. Difraktsioon on valguse levik geomeetrilise varju piirkonda 1) Difraktsiooniribad muutuvad avade suurenedes kitsamaks ja tihedamaks. Difraktsiooniribad jäävad nähtamatuks suurtest avadest tuleva valguse korral. Kui avade mõõtmed on palju suuremad valguse lainepikkusest, siis on difraktsioon tühine ja me
SPEKTRAALANALÜÜS Spektraalanalüüs on aine keemilise koostise kindlakstegemine kiirgus- või neeldumisspektrite abil. Kasutatakse joonspektril. Spektraalaparaat optikariist, millega lahutatakse valgus spektriks ja uuritakse seda (nt spektroskoop ja monokromaator). Spektraalanalüüsi eelised keemilise analüüsi ees: 1. ei mõjuta aine keemilist koostist; 2. piisab väikestest ainekogustest; 3. ainet saab uurida eemalt (in situ) ilma laborisse toomata. Eelised: · Tundlik meetod · Ta ei muuda aine keem. koostist · On võimalik analüüsi teha suurte vahemaade tagant (nt.tähtede keem. koostis) · Täpne ja lihtne. NÄITEKS: · Juuste spektraalanalüüs, kus juuksesalgud Moskvasse saadetakse ja pärast saab teada, mis aineid organismis puudu on ja mis põhjustab juuste liigset väljalangemist. Juuste spektraalanaluusi meetodi järgi saab täpselt kindlaks määrata erinevaid närvisusteemihaigusi, nahahai...
valguse piirkonnas kolorimeetria võimaldab värviliste ühendite kontsentratsiooni määramist sõltuvalt nähtava valguse neeldumisest infrapunaspektroskoopia (IP või IR) uurib neeldumisspektreid lähi-infrapunases piirkonnas; Fourier' spektroskoopia (FTIR). Spektrofotomeeter on seade, mis on ettenähtud vajalikus spektri osas valguse neeldumise mõõtmiseks ainetest läbiminekul. Spektrofotomeetri põhiosadeks on valgusallikas, monokromaator, uurimis- ja võrdlusobjektide kamber või hoidja, valguse andur ja registreeriv seade. Sõltuvalt fotomeetri täiuslikkuse tasemest võib lisanduda veel rida plokke hõlbustamaks fotomeetriga töötamist ja mõõtmistulemuste registreerimist ning töötlemist, kuni arvutiga juhitavate täisautomaatsete kompleksideni välja. Uuritavat või võrdlusobjekti läbinud valguse kiirgusvoogu võib mõõta erinevate andurite ja registreerivate seadmete abil. Valgusallikas sisaldab kahte lampi
valguse piirkonnas kolorimeetria võimaldab värviliste ühendite kontsentratsiooni määramist sõltuvalt nähtava valguse neeldumisest infrapunaspektroskoopia (IP või IR) uurib neeldumisspektreid lähi-infrapunases piirkonnas; Fourier' spektroskoopia (FTIR). Spektrofotomeeter on seade, mis on ettenähtud vajalikus spektri osas valguse neeldumise mõõtmiseks ainetest läbiminekul. Spektrofotomeetri põhiosadeks on valgusallikas, monokromaator, uurimis- ja võrdlusobjektide kamber või hoidja, valguse andur ja registreeriv seade. Sõltuvalt fotomeetri täiuslikkuse tasemest võib lisanduda veel rida plokke hõlbustamaks fotomeetriga töötamist ja mõõtmistulemuste registreerimist ning töötlemist, kuni arvutiga juhitavate täisautomaatsete kompleksideni välja. Uuritavat või võrdlusobjekti läbinud valguse kiirgusvoogu võib mõõta erinevate andurite ja registreerivate seadmete abil. Valgusallikas sisaldab kahte lampi
väjendatakse tavaliselt protsentuaalselt (%T). Neelduvus (A) sõltub läbilaskvusest. UV/Vis spektromeetrit on võimalik seadistada mõõtmaks peegeldust. Sellisel juhul mõõdab spektromeeter proovist peegeldunud valguse intensiivsust (I) ja võrdleb seda referentsmaterjalilt (nt. valge plaat) peegeldunud valguse intensiivsusega (I0). I / Io suhet nimetatakse peegeldusteguriks ja seda väljendatakse protsentuaalselt (%R). Spektromeetri põhilised osad on valgusallikas, proovikamber, monokromaator, et eraldada erineva lainepikkusega valgus ja detektor. Kiirgusallikaks on tihti volfram hõõgniit (3002500 nm), deuteeriumlamp, mis annab pidevat kiirgust ultravioletses alas (190400 nm), ksenoonlamp, mis on pidev lainepikkustel 1602000 nm. Detektoriks on tavaliselt fotoelektronkordisti, fotodiood või fotodioodide rivi. Fotodioode ja fotoelektronkordistit kasutatakse skanneeriva monokromaatoritega, mis filtreerivad valgust nii, et ainult kindla lainepikkusega valgus jõuab
Lambert-Beeri seadus: A=log10(I0/I) = *c*L = -log T = - log(I/I0) A-neelduvus, I0 -esialgne valguse intensiivsus antud lainepikkusel, I-proovi läbinud valguse intensiivsus, L-optiline teepikkus, c neelava aine kontsentratsioon, - neelduvustegur, T on läbipaistvus. Neelduvus on võrdeline absorptsiooni põhjustatud elemendi kontsentratsiooniga. Lineaarne sõltuvus saadakse ainult väikestel kontsentratsioonidel. Monokromaator on spektraalriist, mis võimaldab kiirgusallika spektrist eraldada kitsaid piirkondi. Koosneb sisendpilust, kollimaatorist, mis teeb kiirguse paralleelseks, dispergeerivast elemendist (võre või prisma), mis jaotab kiirguse
Orgaanilses keemias kasutatakse sama võtet mingi rühma kaitsmiseks hilisemateks reaktsioonideks. Fluoresentsi kustutamine: Kui relaktseerumine toimub mingi teise molekuli mõju tõttu. Toimib tavaliselt näiteks O2 või raskemetallide juuresolekul. 3 Aparatuur: proov Valgusallik as Ergastus monokromaator Emisiooni monokrom detekto r Fluoresentsi inensiivsus sõltub: lahuse polaarsusest, pH-st, temperatuurist (kuumad lahused ei fluoretseeru ning liiga madalal temperatuuril väheneb fluoretsentsi intensiivsus. Parim temperatuur on enamasti toatemperatuur.), ühendist endast (kui jäik ühend on).
Häädemeeste Keskkool Spekter, -liigid, spektraalaparaadid, spektraalanalüüs Referaat Koostaja: Tiiu Hanson Häädemeeste 2010 Sisukord 1. Spekter, spektraalaparaadid, spektrite liigid 3 2. Spektraalanalüüs 6 3. Kasutatud kirjandus 9 Spekter, spektraalaparaadid, spektrite liigid. 17. sajandil hakati sõna "spekter" (inglise keeles spectrum) kasutama optikas, kus see tähendas värvuste skaalat, mida vaadeldi, kui valge valgus oli prismat läbides murdunud. Varsti hakati spektriks nimetama diagrammi, mis näitab valgustugevuse sõltuvust sagedusest või lainepikkusest. Ma...
lainepikkusest (elektroonselt, väljundpilu laiuse muutmisega vôi optilise kiiluga) Valgusallika müra (intensiivsuse kôikumine) kompenseerub, kuna proovi ja kontrolllahust môjutatakse ühtemoodi. On instrumente, mis môôdavad korraga neeldumist kahel lainepikkusel, saab môôta spektri tuletist) Pööratud optikaga süsteemis neeldub dispergeerimata valgus küvetis, mida analüüsib monokromaator. 6 5.3 Beeri seadus ja absorptsioonspektroskoopia Absorptsioon tähendab seda, et footon põrkudes proovi aatomiga ergastab seda ja neeldub. Pealelangeva kiirguse intensiivsus väheneb. Px dx P0 P S
Tööleht 4 : Valguse ja aine vastastikmõju 1.Sõnasta geomeetrilise optika põhiseadused: Valguse sirgjoonelise levimise seadus: ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt. Kiirte sõltumatuse seadus: kiired ei mõjuta lõikumisel üksteise liikumist. Valguse peegeldumise seadus: langemisnurk ja peegeldumisnurk on võrdsed. Valguse murdumise seadus: langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on jääv suurus. Kiirte pööratavuse printsiip: kiir läbib süsteemi päri- ja vastassuunas ühte teed mööda. Ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt. Kui aga valguse teele jääb ette mingi keha või läheb valgus üle teise keskkonda, siis valguse levimissuund muutub. Esimesel juhul räägitakse valguse peegeldumisest, teisel juhul valguse murdumisest. Läbipaistvate kehade korral esinevad mõlemad nähtused korraga. Kui pind on sile, siis jääb parall...
spektrista antud ühendi jaoks sobiva lainepikkuse. Nähtavale spektriosale vastavad lainepikkused 380-780 nm, saab mõõta vaid värviliste lahuste opt.tihedust. UV alas (185-380nm) neelavad valgust praktiliselt kõik orgaanilised ained. Spetsiifilisem on neeldumine 280-380 nm, seda laineala kasut aine identifitserimiseks neeldumismaksimume järgi. Spektrofotomeeter. Valgusallikas halogeenlamp või deuteeriumlamp. Monokromaator difraktsioonivõre või kolmnurkne prisma, polükromaatne valgus lahutatakse peegeldumisel spektriks. Pilu - mõõtmed määravad kui lai spektriosa läbib uuritava proovi. Mida kitsam pilu, seda täpsem spekter registreeritakse. Suurendades pilu, seda suurem tundlikkus (seda väiksem kontsentratsioon on võimalik määrata). Valgustundlik element fotoelektronkordisti, mõõdab küveti läbinud valguse intensiivsust. Skaneeriv spektrofotomeeter laseb korraga läbi pilu terve spektri
Geomeetriline optika Geomeetrilise optika põhiseadused Geomeetriline optika on optika osa, kus valguslaine asemel kasutatakse valguskiire mõistet. Valguskiireks nimetatakse joont ruumis, mis näitab valgusenergia levimise suunda. Geomeetrilist optikat nimetatakse ka kiirteoptikaks. Geomeetrilise optika põhiseadused on: Valguse sirgjoonelise levimise seadus: ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt. Kiirte sõltumatuse seadus: kiired ei mõjuta lõikumisel üksteise liikumist. Valguse peegeldumise seadus: langemisnurk ja peegeldumisnurk on võrdsed. Valguse murdumise seadus: langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on jääv suurus. Kiirte pööratavuse printsiip: kiir läbib süsteemi päri- ja vastassuunas ühte teed mööda. Ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt. Kui aga valguse teele jääb ette mingi keha või läheb valgus üle teise keskkonda, siis valguse levimissuund muutub. ...
elektronide ergastamine (* üleminek), Mida ulatuslikum on konjugatsioon, seda pikemal lainepikkusel on neeldumine. Üleminekumetallide soolade lahused on värvilised d ja f elektronide üleminekute tõttu. Kõige intensiivsemalt neelavad kiirgust laenguülekandega kompleksid: Elektron liigub metallilt ligandile või vastupidi. 142.2 UV-Vis spektroskoopia põhimõte, UV-Vis spekter, seadme põhimõtteskeem. Põhimõtteskeem: Kiirgusallikas > filter või monokromaator > proov > detektor. Mõõdetakse aine poolt neelatud kiirgust tegemist on neeldumisspektriga. Erinevad ained neelavad kiirgust erinevatel lainepikkustel erineval määral, neeldumise intensiivsuse järgi saab määrata aine hulka ja põhimõtteliselt maksimumi kuju järgi identifitseerida. Kiirgusallikad on nt volfram-hõõglamp (nähtav spekter), deuteeriumlamp (UV-ala), ksenoon kaarlahendus (190- 1000 nm). Lainepikkuste selektorid võib jagada fotokolorimeetriteks (valgusfilter) ja
Peaaegu kõik anioonid, kõik metallid, ja paljud ainete füüsikalis-keemilised omadused võivad olla määratud kolorimeetriliste meetodite abil. Väga saastatud proovide korral ei ole aga see määramisviis usaldusväärne. Lihtne ja odav meetod, ühenditel on teada kindel lainepikkus spetsiifiline värvireaktsioon. UV-Vis spektrofotomeetri tööpõhimõte. Mis komponentidest koosneb seade? Mis on selle seadme kasutusala keskkonnaanalüüsides? Valgusallikas-kollimaator (lääts) monokromaator (prisma) sisenemispilu lahus küvetis valguse detektor digitaalne ekraan. Valgusallikas peab kiirgama valgust, mille spekter vastab määratava aine neeldumisspektrile. Ultraviolettkiirguse jaoks kasutatakse tavaliselt deuteeriumi lampe ning nähtava spektri korral volfram- hõõglampe. Monokromaatori eesmärgiks on kitsa lainepikkuse vahemiku selekteerimine ning see võimaldab lainepikkust sujuvalt muuta Küvettides viiakse läbi lahuste mõõtmised
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
