Kombineeritud meetodid: kromatograafia ja massispektromeetria see võiks olla vedelikkromatograafia + massispektromeetria. Kõigepealt peaks tutvustama mõlemat meetodit 1-2 kausega, Siis mainima ära, et kuna töö teema on 2 meetodi ühendusest, siis on valitud kummastki meetodiklassist üks esindaja pidades silmas, et need omavahel sobiksid. Siis võib rääkida vedelikkromatograafiast - mis head seal on, kuidas seda keeruliste segude lahutamisel toimib ja ka mis seal puudu jääb (vahel ei lahutu piigid hästi, ainete identifitseerimiseks on vaja standardeid). Massispektromeetria lisamine toob sisse
lahustite segu või soolade vesilahus, mida hoitakse klaaskolvis või polüetüleenpudelis. Nüüdisajal on levinud pumbatüübiks edasi-tagasi liikuva kolviga (ingl reciprocating) pumbad, mis varustavad kolonni eluendiga kindla sagedusega. Tuntud detektor vedlikukromatograafias on UV-Vis detektor. See on põhimõtteliselt spektrofotomeeter, mille küvetiks on väikene läbivoolurakk (joons 13), mis on asetatud spektrofotomeetri kiire teele. Massispektromeetria Seletage massispektromeetria üldpõhimõtet. Millised ionisatsiooni- ja massianalüsaatorliigid on kõige levinumad keskkonnaanalüüsides Massispektromeetria. Proov algul aurustatakse seejärel ioniseeritakse ioonid kiirendatakse elektriväljas ioonidest moodustub kiir kiir kaldub magnetitest möödumisel detektori suunas Mida raskem on osake, seda vähem magnetid mõjutavad tema liikumise teed, mistõttu saab kõrvalekalde ulatuse järgi hinnata osakeste suhtelist massi
Lisavälja tõttu tekib "näiv" resonants kas suuremal või väiksemal väljatugevusel võrreldes B0 => keemiline nihe: kus sigma- ekraneerimise konstant. 34. Spin-spin sidestuse olemus mingi lihtsama molekuli näitel 35.1H ja 13C spektri erinevus 36.Lihtsama spektri interpreteerimine (näiteks, 2-butanoon) 13C spektri interpreteerimine toimub ainult keemilise nihke alusel! 37.Massispektromeetria definitsioon Massispektromeetria on füüsikaline-keemiline analüüsi meetod, mis seisbeb proovi molekulide üleviimises ioniseeritud vormi koos järgneva ioonide lahutamisega vastavalt nende m/z suhtele. 38.Massispektromeeteri põhimõtteline skeem (lühikirjeldusega) Proovi sisestamine: lahutussüsteemid HPLC,, süstla abil või spets seadmega. Ioonide allikas: proovi neutraalsete molekulide üleviimine laetud ehk ioniseeritud vormi Massianalüsaator: ioonide jaotus vastavalt nende m/z
(suurtele veislastele, hobusele, kitsele ja mägikitsele) ning püütud kala jõest ja jõesuudmest. Madeleine'i ajastust on jälgi ka karploomadest (liudkodalased). Altamira Madeleine'i ajastu asustuse kohta on saadud kaks dateeringut tavalisel C14- meetodil. Mõõdeti sütt, mis saadi 1980. aastate väljakaevamistel. Tulemuseks saadi 15 500±700 aastat tagasi ja 15 910±230 aastat tagasi. Hilisem kiirendi-massispektromeetria andis samade proovide kohta tulemused 14 520±260 aastat tagasi ja 14 480±250 aastat tagasi. Solutré ajastu proovi (luust kunstiese) kohta andis kiirendi-massispektromeetria vanusehinnanguks 18 450±320 aastat tagasi. Kaljukunsti ja väikeste kunstiesemete vahel on stiililisi paralleele. Mõnedele emahirveabaluudele on graveeritud sama looma kujutised, kelle pead on samas tehnikas ja stiilis kujutatud ka kaljujoonisel. Kiirendi-massispektroskoopia on
15. Nimetage (koos lühikirjeldusega) kolm detektorit, mida kasutatakse vedelik-kromatograafias. Juhtivdetektor, UV-detektor, flueresentsdetektor, amperomeetriline detektor. 16. Millist tüüpi ühendeid on võimalik analüüsida järgnevate kromatograafia variantide korral: gaas-absorptsioon, gaas-vedelik, kõrgrõhuvedelik-, ioon-, eksklusioon. GA- inertgaasid, lenduvad gaasid; GV- KRV- Ioon- kloriid, NO3 ioon CO3 ioon, anioonid ja katiooni. E- polümeerid/valgud Massispektromeetria 17. Massispektromeetria olemus ja massispektromeetri ehituse blokk-skeem. Selgitage erinevate ionisatsioonimeetodite otstarvet massispektroskoopias (MALDI, ESI, keemiline ionisatsioon, elektronlöök) Võrrelge elektronlöögi ja MALDI teel saadud massispektreid. MS- meetod, millega on võimalik mõõta osakeste massi ja elektrilaengu suhet;produtseerib ioone ja ioniseeritud fragmente molekulidest. MS ehitus-
retsentsiooniga samas kolonnis ja samal temperatuuril. Retentsiooniindeks sõltub vaid vedelfaasist ja kolonni temperatuurist. Laiade keemispiiridega segude lahutamisel kasutatakse kolonni temperatuuri lineaarset programmeerimist. Siiski, ka väga efektiivse kapillaarkolonni puhul võivad mõnede ühendite retentsiooniindeksid kokku langeda ja sellepärast ei saa alati kindel olla identifitseerimise tulemustes. Sel juhul tuleks kasutada lisaks teistsuguse polaarsusega kolonni või ka massispektromeetria abi. Retentsiooniindeksite süsteeme kasutatakse tänapäeval ulatuslikult eriti lõhna- ja maitseainete tööstuses ja naftaproduktide analüüsil. 24. Vedelikkromatograafia põhimõte Mobiilseks faasiks on vedelik, sobib kõikidele analüütidele mis lahustuvad vedelas faasis (bioloogilised ained, anorgaanilised ühendid), retsensioon sõltub interaktsioonidest nii mobiilses kui ka statsionaarses faasis. Statsionaarse faasina kasutatakse väga peeneteralisi
bioloogilised proovid. Elektrotermiline ICP-AES: elementide jälgede analüüs. Aatomabsorptsioonspektroskoopia (AAS) - elemendi aatomeid määratakse registreerides nende poolt neelatava kiirguse intensiivsust. Aatomemissioonspektroskoopia (AES) - elemendi aatomeid määratakse registreerides nende poolt kiiratava kiirguse intensiivust. Röntgenfluorestsents-spektromeetria (XRF) - elemendi aatomeid määratakse registreerides neile iseloomulikku röntgenkiirgust. Aatom-massispektromeetria (ICP-MS) - elemendi aatomeid määratakse massispektromeetriliselt. Need on kõik elementide määramise meetodid. Ühendeid on võimalik määrata vaid neis sisalduvate elementide kaudu. AAS ja AES rakendused: Nii kvalitatiivne kui kvantitatiivne analüüs; Leegiga AAS: Tavaline metallianalüüs; Mineraalid; Bioloogilised proovid, kui sisaldused on kõrged. Elektrotermiline AAS, ICP-AES Elementide jälgede analüüs mitmesugustes objektides. 155
molekulid tõenäoliselt difundeeruvad halvemini ja liiguvad aeglasemalt. Jõud: Raskusjõud - gravitatsioon, tsentrifugaaljõud, sedimentatsioon Väli-voog fraktsioneerimises relaksatsiooni tekitamiseks kasutatavad füüsikalised protsessid Temperatuurigradient, ristsuunaline voog, elektri- või magnetväli. Orgaanilise elementanalüüsi eesmärgid ja klassikalised meetodid Orgaaniliste ainete elementsisalduse määramine, peamiselt CHNOPS jaoks. Võimalik kasutada: massispektromeetria, klassikaline elementanalüüs (Kjeldahl, Dumas), elementanalüüs kitsamalt. Dumas N2-le: Proov segatakse Cu(II)O pulbriga, kuumutatakse. Eralduvad N-gaasid, mis puhutakse Cu padrunisse, kus N-oksiidid elemendiliseks lämmastikuks taandatakse. Seejärel juhitakse gaasid kontsentreeritud KOH büretti, kus kõik gaasid peale N2 adsorbeeruvad. Ruumala määratakse otse. Kjeldahl N2-le (1883): Proovile lisatakse kuuma konts. väävelhapet, kõik lämmastiku vormid
Vannis on 2 elektroodi (+ ja -) Geeli otsas on kamm mis teeb geeli (agaroosi) sisse augud. Osakesed hakkvad agaroosis erinevatel kiirustel liikuma. Milleks tuleb valkude geel-elektroforeesil kasutada naatrium-dodetsüülsulfaati (SDS)? Sest agroosgeelis saab valke eraldada vaid laengu järgi, sest geeli poorid on valkude suuruse järgi eristamiseks liiga suured. Mass-spektromeetria. Valgu segude analüüsiks, toimub vaakumis, võimeline separeerima suuri molekule. 1. proov sisestatakse massispektromeetria aparatuuri ja aurustatakse; 2. ühendid ioniseeritakse, mille tulemusena tekivad laetud osakesed (ioonid) 3. ioonid eraldatakse analüsaatoris elektromagnet- või magnetväljade abil sõltuvalt nende massi ja laengu suhtest 4. ioonid detekteeritakse mõne kvantitatiivse meetodiga; 5. saadud signaalist koostatakse massispekter. Nukleiinhapete hübridiseerimine. nukleiinhappe (DNA või RNA) ahela kinnitamine komplementaarse DNA või RNA ahela külge
annaabi.ee 
