lisavõimalusi nende puuduste ületamiseks. Edasi peaks pisut lähemalt rääkima massist. Valida võiks näiteks ESI ioonallikaga massi, selgitades, et see on tavaliselt esimene ioonallika valik koos vedelikkromatograafiga kasutatvatel süsteemidel. Rääkida natuke ESI massist (1 slaid). Ja siis tuua välja, mis toredaid tulemusi on saadud LC-ESI-MS-ga. Kuna kuulamas on ka Kaspar Vulla, siis võiks massisosa läbi lugeda, et osata küsimustele vastata. Kromatograafia Kromatograafia on meetod (meetodite grupp) komponentide eraldamiseks ainete segudest. Meetod baseerub segu komponentide erineval liikuvusel mobiilsest ja statsionaarsest faasist koosnevas süsteemis. Liigid: Kromatograafilisi meetodeid võib liigitada eesmärgi, tehnilise teostuse, mobiilse faasi oleku ja muude parameetrite alusel. Kromatograafilise ainete eraldamise eesmärgiks võib olla üksikute komponentide kättesaamine, et nendega midagi edasi teha (nt kasutada ravimi koosseisus)
KÜSIMUSED? 1. Mis on lahus? Näide! 2. Mis on lahusti? Näide! 3. Mis on lahustunud aine? Näide! 4. Mille poolest lahused erinevad teistest ainete segudest? 6. Mida näitab lahustuvus? 7. Kuidas on lahustumist võimalik vajaduse korral kiirendada? 8. Mis on küllastumata lahus? 9. Mis on küllastunud lahus? 10. Mis on üleküllastunud lahus? 11. Kuidas aineid segudest kätte saada? Tuua välja erinevad 12. Mida nimetatakse filtraadiks? 13. Mida nimetatakse destillaadiks? 14. Mis on kromatograafia ja milleks seda kasutatakse? (LÜHIDALT!) TUNNI EESMÄRGID: Õpilane: • Teab, mis on lahus; • Oskab välja tuua lahustumise kiirust suurendavad tegurid; • Mõistab, mis on aine lahustuvus; • Teab ainete eraldamise võimalusi segudest.
Laboratoorne töö IV Ainete identifitseerimine õhukese kihi kromatograafia meetodil Töö eesmärk: Uurida aminohapete lahutamist tõusva vooluga vertikaalse õhukese kihi kromatograafia abil. Töövahendid: Kromatograafiline plaat, harilikpliiats, joonlaud, klaaskapillaarid, Petri tass, voolutinõu, uuritav lahus B, puhaste aminohapete lahused (alaniin, arginiin, seriin ja fenüülalaniin), n- butanool-äädikhape-vee lahus, 0,2 % ninhüdriini lahus etanoolis. Töö käik: Kromatograafilisele plaadile tõmmatakse 10 mm kaugusele stardijoon. Sellele kantakse klaaskapillaari abil uuritav proov mõlemasse äärde ja sinna vahele 7 mm vahedega kantakse
c neelava komponendi kontsentratsioon l neelava kihi läbimõõt Mõõtmist mõjutab ionisatsioon: ioonide kiirgamisvõime ja ioonide võime neelata kiirgust erineb aatomite omast, keemiliste ühendite teke, mitteselektiivne neeldumine. Lõpptulemuse saame, nagu spektrofotomeetrias, kasutades kas standardaineid, tehes kalibratsioonigraafiku (3 standardit, uuritav proov jääb standardite keskele). Sobib kitsaks rakenduseks, kuid selles väga spetsiifiline. 3.KROMATOGRAAFIA Esmalt kujutas Mihhail Tswett, 1903 aastal lahutas komponentideks taimseid värvipigmente, mis kolonnil oleval sorbendil moodustasid erineva värvusega tsoone. Krom.lahutamisel jaotuvad segu komponendid kahe faasu vahel, millest üks on liikumatu (suur eripind- osakesed sisaldavad väga palju poore või on suure pinnaga) ja teine liikuv faas (gaas või vedelik mis filtreerub läbi liikumatu faasi).
4 TTÜ | MIHKEL HEINMAA | SÜGIS MMIX katseklaasi põhja, kõik ülejäänu hulbivad edasi. Suurendades tsentrifuugi kiirust ja aega, siis õnnestub vaikselt põhja viia üha väiksemaid ja üha vähem tihedaid struktuure. 19/11/09 Kromatograafia. Mihhail Tswett uuris taime pigmente, mis on teatavasti eri värvusega molekulid. See võimaldas Tswettil välja töötada metoodika, mis võimaldas värvilisi molekuli üksteisest eristada. Tänapäevases kromatograafias ei lahuta me ainult värvilisi molekule, kuid meetodi nimi on jäänud alles. Tswett võttis ühe lehe, mis võis koosneda tselluloosist, aga võis ka mingisugusest muudest ainetest. Selle lehe ühte punkti pipeteeris väikese tilga mingisugust taime ekstrakti
Kuulub emissiooni meetodite hulka:Valgusallikas->valik->proov->valik->detector- >arvuti.Footoni peeldumisele järgneb teise footoni ehk kvandi emission ehk kiirgumine. Lambert-Bouguer-Beeri seadus: Lahuses neeldunud valguse intensiivsus on eksponentsiaalses sõltuvuses valgust neelduva aine kontsentratsioonist ja valgust neelduva kihi paksusest. Spektrofotomeeria rakendusi: Spektrofotomeerilise aparatuuri põhilised koostisosad: Lamp,detektor,difraktsioonivõre Kromatograafia põhimõte: Eraldamise meetod, mis põhineb ühe või mitme analüüsitava aine vastastikusel toimel erinevate faasidega; Liikuv faas- gaas või vedelik, mis läheb läbi kolonni, Statsionaarne faas-tahke aine või vedelik, mis ei liigu. Proovi komponendid kantakse liikuva faasiga läbi statsionaarse faasi; Erinevaid komponente hoitakse statsionaarses faasis kinni, erinevate interaktsioonide tõttu: - pindadsorptsioon, - suhteline lahustuvus, - laeng.
Üldreaktsioonid, karboksüül ja aminorühmade reaktsioonid, kus karboksüülrühmad moodustavad amiide ja estreid ja aminorühmad moodsutavad Schiffi aluseid ja amiide. Unikaalsed ehk külgahelate reaktsioonid, kus Cys jäägid võivad moodustada disulfiide ning kergesti alluda alküleerimisele ja mõned reaktsioonid on omased vaid kindlale külgahela tüübile. Ninhüdriin reaktsioon aminohapete detekteerimiseks ja kvantitatiivseks määramiseks. Meetodid: ioonvahetus-kromatograafia, kõrgsurve vedelik-kromatograafia (HPLC), gaaskromatograafia (GC). (Kromatograafia keemiliste ühendite või ioonide füüsikalis.keemiline üksteiusest lahutamine, mis põhineb aineosakeste korduval ümberjaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel.) 4. Aminohapete stereokeemia suhteline (D/L) ja absoluutne (S/R) konfiguratsioon ja kuidas seda määrata. D,L-nomenklatuur baseerub D- ja L-glütseeraldehüüdi stereokeemial ning R,S-nomenklatuur on
aeglasem meetod, efektiivne kui on analüüsiks vähe proove; pole vaja kalibreerida ja standardiseerida; saab kasutada kui määratava komponendi kontsentratsioon on üle 0,1%. Kaalanalüüsi rakendusi- UV ja nähtava valguse spektroskoopia põhimõte- Emissioonspektroskoopia põhimõte- Fluorestsentsspektroskoopia põhimõte- kuulub emissiooni meetodite hulka Lambert-Bouguer-Beeri seadus- Spektrofotomeeria rakendusi- Spektrofotomeerilise aparatuuri põhilised koostisosad- Kromatograafia põhimõte- Eraldamise meetod, mis põhineb ühe või mitme analüüsitava aine vastastikusel toimel (interaktsioonil) erinevate faasidega; Liikuv faas- gaas või vedelik, mis läheb läbi kolonni, Statsionaarne faas-tahke aine või vedelik, mis ei liigu. Proovi komponendid kantakse liikuva faasiga läbi statsionaarse faasi; Erinevaid komponente hoitakse statsionaarses faasis kinni, erinevate interaktsioonide tõttu: - pindadsorptsioon, - suhteline lahustuvus, - laeng.
Instrumentaalanalüüs kordamisküsimused (I osa) 1. Analüütilise keemia definitsioon Analüütiline keemia on teaduslik disipliin, mis arendab ja rakendab meetodeid, instrumente ja strateegiaid selleks, et saada infot nii aine koostise, iseloomu kohta ajas ja ruumis kui ka mõõtmiste väärtusest. 2. Kromatograafia definitsioon Kromatograafia on ainete segu komponentideks lahutamise meetod. 3. Teoreetiliste taldrikute mudel Ainete segu lahutamine toimub ühendatud anumate süsteemis, kus on mingi hulk liikumatut faasi ja ülejäänud liikuv faas. Kogu protsess on vaadeldud kahe faasi süsteemist. Kõigepealt transporditakse liikuvas faasis olev gaas esimesse anumasse.Tekib tasakaal liikuvas ja liikumatus faasis olevate molekulide vahel. Järgmisena transporditakse esimese taldriku
2. Segude lahutamine ja ainete identifitseerimine 2.1 Kromatograafilised meetodid KROMATOGRAAFIA - meetod, millega saab ainete segu lahutada komponentideks ning mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (mobiilse) ja liikumatu (statsionaarse) faasi vahel. MOBIILNE FAAS STATSIONAARNE FAAS Agregaatolekust sõltuvalt eristatakse: Faasina võib kasutada: - Gaasikromatograafiat - Adsorbenti - Vedelikkromatograafiat - Ioniiti
07.03. M.K. Õppejõud: Malle Kreen, Priit Eek Protokoll esitatud: 04.03.2013 Protokoll arvestatud:......................... 2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2. A Kromatograafilised meetodid Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva, mida nimetatakse ka mobiilseks faasiks, ja liikumatu, mida saab nimetada ka statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse
.................................... 5 1.2.2.Atsetaniliidi saamine............................................................................... 5 1.3.Kasutatavad ained ja meetodid.....................................................................6 1.3.1.Nitrobenseenist aniliini saamine.............................................................6 1.3.2.Aniliinist atsetaniliidi saamine.................................................................8 1.3.3.Õhukese kihi kromatograafia..................................................................9 1.4.Töö käik....................................................................................................... 10 1.4.1.Aniliini süntees...................................................................................... 10 1.4.2.Atsetaniliidi süntees.............................................................................. 10 2.PRAKTILINE OSA...........................................................
meetodit (massspektromeetria).Väga võimas analüütiline meetod. Kvantitatiivse analüüsi meetodite klassifikatsioon : Gravimeetria- meetodid põhinevad massi mõõtmisel; Tiitrimeetria- põhinevad ruumala mõõtmisel; Elektroanalüütilised meetodid- põhinevad potentsiaali, voolutugevuse, takistuse, laengu mõõtmisel; Spektroskoopilised meetodid- põhinevad analüüdi reaktsioonil elektromagnetkiirgusega; Ülejäänud meetodid- kromatograafia- komponentide eraldamine tänu interaktsioonidele faaside vahel; Kemomeetria- andmete statistiline töötlus Kvantitatiivne analüüs : Käsitleb meetodeid, mida kasutatakse määramaks komponentide sisaldusi Iga kvantitatiivne analüüs koosneb astmetest, neid on vaja korralike ja usaldusväärsete tulemuste saamiseks Kvantitatiivne analüüs : Mis tüüpi informatsiooni on vaja; - Täielik analüüs-eesmärk on määrata iga komponendi sisaldus proovis;
2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2. A Kromatograafilised meetodid Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva, mida nimetatakse ka mobiilseks faasiks, ja liikumatu, mida saab nimetada ka statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse
............................................................ 20 4.4 Aatomabsorptsioonspektroskoopia (AAS) .................................................... 20 4.5 Aatomemissioonspektroskoopia (AES) ........................................................ 21 4.6 Aatom-massispektroskoopia ......................................................................... 21 4.7 Röntgenfluorestsents spektroskoopia (XRF) ................................................ 22 5 Kromatograafia ................................................................................................. 22 5.1 Gaaskromatograafia ...................................................................................... 24 5.2 Vedelikkromatograafia .................................................................................. 24 5.3 Ioonkromatograafia ....................................................................................... 25 5
(elementaarlaengute hulka), mida on vaja analüüdi viimiseks ühest oksüdatsiooniastmest teise. Amperomeetriline tiitrimine- elektroodi potentsiaali hoitakse mingi väärtuse juures nii, et kas tritrant, proov või produkt (või kõik) on elektroaktiivsed. Mõõdetakse diffusioonivoolu sõltuvust titrandi ruumalast. Kasutatakse pöörlevat plaatinaelektroodi. Tiitrimiskõverad: 10. Amperomeetriline ja konduktomeetriline detektor vedelikkromatograafias. Kromatograafia. Amperomeetriline- Konduktomeetriline- mõõdetakse raku vahelduvvoolu takistust. Kromotograafia- ainete segu komponentideks lahutamine. Kromatograafi teostatakse kolonnis, mis on täiedetud statsionaarse faasiga ja läbi mille voolab mobiilne faas. Proovi sisestamisel kolonni satuvad proovi komponendid statsionaarse ja mobiilse faasi vahele. Mobiilne faas kannab proovi komponente edasi. 11. Kirjeldage kromatograafilise protsessi olemust taldrikute mudeli abil
Tallinna Tehnikaülikool 2.1 Ainete lahutamine geelkromatograafia meetodil Liina Reimann 134537KATB Kromatograafia- segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (mobiilse) ja liikumatu (statsionaarse) faasi vahel. Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse laialdaselt aminohapete, valkude, süsivesikute jt ainete segude lahutamisel. Geelkromatograafia on meetod erinevate suurustega molekulide eraldamiseks segust. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega
Eksklusioonkromatograafia Poori mõõtmetest väiksemad molekulid liiguvad pooride sisse, mistõttu läheb neil kauem aega, et kolonnist välja elueeruda. Poori mõõtmetest suuremad osakesed aga liiguvad kiiresti kolonnist välja, kuna ei saa pooridesse siseneda. Konstrueeritakse seos molekulmassi ja retensiooniruumala vahel, elueerides mõned tuntud molekulmassiga ühendid. Tundmatu ühendi molekulaarmass määratakse saadud kõvera abil. Normaal- ja pööratud faasi kromatograafia olemus. Normaalfaasi kromatograafia puhul elueeruvad apolaarsed molekulid esmalt, samal ajal interakteeruvad polaarsed molekulid silikageeli hüdroksüülrühmadega; eluendina kasutatakse apolaarseid solvente (heksaan, petrooleeter), suurendades polaarsust (lisades polaarset solventi või suurendades selle osakaalu) elueeruvad ka polaarsed molekulid. Pööratud faasi puhul on silikageelile kovalentselt seotud C8 või C18 rühmad, mistüttu interakteeruvad nende apolaarsed molekulid ning
Äädikhappe anhüdriid ja väävelhape. 11. Kuidas teha kindlaks lipiidide esinemist a) tahkes materjalis rasvapleki proov rasv lahustatakse orgaanilises solvendis b) vedelikus emulsioontest lipiidid moodustavad mittelahustavas eskkonnas, vees, emulsiooni 12. Mis on emulsioon ja mis on emulgaator? Emulsioon on kahe- või enamafaasilised süsteemid, mis koosnevad kahest mittesegunevast vedelikust. Emulgaator on aine, mis põhjustab emulsiooni tekke. 1. Mis on kromatograafia, millel see põhineb ja milliseid kromatograafia liike teate? Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel. Jaotus-, adsorptsiooni-, afiinsus-, ionnvahetus-, geelkromatograafia. 2. Selgitage geelkromatograafia meetodi põhimõtet. Meetod põhineb ainete lahutamisel nende erinevate molekulaarmasside suuruste tõttu. Kõigepealt väljuvad kõige suurema molekulmassiga ained, mis ei mahu geeli pooridesse.
Eg. 13 egg yolk,honey, and mustard, Soy lecithin is another emulsifier and thickener. Both mayonnaise and Hollandaise sauce are oil-in-water emulsions that are stabilized with egg yolk lecithin or other types of food additives such as sodium stearoyl lactylate. 2.1 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL 1. Mis on kromatograafia, millel see põhineb ja milliseid kromatograafia liike teate? Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (= mobiilse) ja liikumatu (= statsionaarse) faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja
Tallinna Tehnikaülikool Biokeemia - parktikum YKB3312 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Üliõpilane: Liisa Kivi Juhendaja: Tiina Randla KROMATOGRAAFIA - segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (mobiilse) ja liikumatu (statsionaarse) faasi vahel. Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse laialdaselt amiohapete, valkude, süsivesikute jt ainete segude lahutamisel. GEELKROMATOGRAAFIA meetoditest on kõige tuntum geelfiltratsioon ehk molekulaarsõelte meetod. See on ainete lahutamise, puhastamise ja analüüsi meetod, mis baseerub segus olevate erineva molekulmassiga ainete erineval liikuvusel läbi
YKL0060 Biokeemia-praktikum Laboratoorne Töö pealkiri: töö nr. 2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Õpperühm: Töö teostaja: KATB-41 Sigrid Reinsalu 095908 Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll arvestatud: Tiina Randla 28.02.2011 Töö teoreetilised alused Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel. Geelkromatograafia meetoditest on kõige tuntum geelfiltratsioon ehk molekulaarsõelte meetod. See on ainete lahutamise, puhastamise ja analüüsi meetod, mis baseerub segus olevate ainete molekulmasside erinevusele.Geelkromotograafias viiakse protsess läbi kinnises süsteemis-kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega,
GEELKROM ATOGRAAFI A MEETODIL Üliõpilane Õpperühm KATB41 Töö teostatud 19/03/2012 Arvestatud TEOORIA KROMATOGRAAFIA - segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (mobiilse) ja liikumatu (statsionaarse) faasi vahel. Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse laialdaselt amiohapete, valkude, süsivesikute jt ainete segude lahutamisel. GEELKROMATOGRAAFIA meetoditest on kõige tuntum geelfiltratsioon ehk molekulaarsõelte meetod. See on ainete lahutamise, puhastamise ja analüüsi meetod, mis baseerub segus olevate
kloroform:metanooli seguga. 2. Eraldatud lipiidid hüdrolüüsiti leeliselises keskkonnas 3. Hüdrolüüsitud lipiidid eraldati hüdrolüüsumata materjalist heksaaniga happelises keskkonnas, sest leeliselises kk-s ei kulge hüdrolüüs lõpuni. 4. Vabu rasvhappeid analüüsiti TLC (õhukese kihi kromatograafia) meetodil. Plaadile kanti: - hüdrolüüsitud lipiidid - lipiidide alglahus - standardlahus (arahhidoonhape) Analüüsi tulemusel oli näha, et hüdrolüüsimata proovil oli rohkem “plekke” e erinevaid rasvhappeid. Hüdrolüüsitud proovil oli AA standardiga kokku langev “plekk” 5
Biokeemia praktikumi protokoll Töö 2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Üliõpilane: Jaroslav Marhivka (rühm B) Juhendaja: Ly Villo Teaduskond ja eriala: Matemaatika- ja loodusteaduskond, Geenitehnoloogia Matrikli Nr :134369 YAGB Sissejuhatus Geelkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mis põhineb lahuses olevate ainete lahutamisel nende molekulmassi suuruse järgi. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, ühtlase poorsusega geeli erineva kiirusega. Seda meetodit kasutatakse makromolekulide segude lahutamiseks, puhvri vahetamiseks ja lisandite eemaldamiseks. Proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Kolonnis oleva geeli graanulite pooride suurus on samas suurusjärgus segu makromolekulide dimensioonidega
38.Potentsiomeetrilise tiitrimise põhiidee (tiitrimiskõvera moodustamine) Rakendused: ● loodusliku, põhja- ja heitvee, värvilise ja häguse keskkonna pH; ● kääritatud piimatoodete, liha, mahlade, jookide ja muude toiduainete pH; ● Ioonide sisaldus analüüsitud proovis. Vase, hõbeda, elavhõbeda, tsingi, kaltsiumi, naatriumi, kaaliumi, ammooniumi, plii ioonide määramine. ● Anioonide määramine (fluoriidid, kloriidid, bromiidid, jodiidid) 39.Kromatograafia definitsioon Kromatograafia - ainete segu komponentideks lahutamine. Teostatakse kolonnis, mis on täidetud statsionaarse faasiga ja läbi mille voolab mobiilne faas. 41. Kuidas tekib kromatogramm? 42. Kromatograafilise piigi kuju 43. Aine tsooni laiust määratavad faktorid 45. Palun defineerige: retentsiooniaeg, retentsiooniruumala, surnud aeg 46. Mida näitab asümmeetriafaktor? 47. Protsessi lahutuvus (definitsioon, valem) 48. Mahtuvusfaktor (definitsioon, valem)
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL KEEMIAINSTITUUT Bioorgaanilise keemia õppetool YKL3312 Biokeemia praktikum Laboratoorne töö 2. Segude lahutamine ja ainete identifitseerimine 2.2. Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil TALLINN 2010 2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2.2 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel. Geelkromatograafia on meetod, mis tugineb lahuses sisalduva erineva molekulmassiga ainete erineval liikuvusel läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli. Selle meetodi puhul kasutatakse pundunud geeligraanulitega täidetud kolonne ja geeli pooride mõõtmed on makromolekulide dimensioonidega samas suurusjärgus. Ainete segu juhtimisel
TÖÖ 2.1: AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEET ODIL Juhendajad: Kaia Kukk Priit Eek Teooria Geelkromatograafia ehk geelfiltratsioonkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mille põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine ehk fraktsioneerimine nende molekulmasside, täpsemalt molekulide enda suuruste järgi. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, kusjuures proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil.
kromatograafilisel meetodil. osad jaotati umbes 10 cm pikkusteks osadeks.. Teiseks valmistati ette õhukesekihi plaat. Selleks lõigati 50 x 100 mm suurused plaadid, millel B) Tselluloosikiuga keemiliselt reageerivate segude õhukesekihi teostati mõõtmised ning märgiti ära stardi-ja lõppjoon. Stardi-ja kromatograafia. lõppjoon on ülemisest ja alumisest servast 15 mm kaugusel. Stardijoon Töö eesmärk: Tselluloosikiuga keemiliselt reageerivate värvainete on jaotatud ni, et värvainete vahele jääb 12-13 mm. Seejärel kantakse segude lahutamine komponentideks. plaadile vävained: esimene täpp 1 x Black B, teine täpp 2 x Black GSP
Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Teooria Geelkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest mille põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine nende molekulmassi suuruse järgi. Lahuses sisalduvaid erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise poorse geeli erineva kiirusega. Kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks. Protsess viiakse läbi kinnises süsteemis kolonnis, mis on täidetud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on
reassotsieeruda. Seejuures võivad moodustuda nii homodupleksid proovi ja sihtmärgi DNA ahelate vahel kui ka heterodupleksid proovi ja sihtmärgi DNA ahelate vahel. Nukleiinhappe kiibid. Keemiliselt sünteesitud oligonukleotiidid kinnitatakse kiipidele. Me teame molekulide nukleotiidide järjestust. Kui meid huvitavad järjestused hübridiseeruvad oligonukleotiididega jäävad komplementaarsed molekulid kiibi külge kinni ja meid huvitav molekul on märgistatud. Õhukese kihi kromatograafia. Ained (proov ja standardühendite lahused) kantakse väikeste täpikestena plaadi alaserva lähedale stardijoonele. Seejärel asetatakse plaat püstiselt elueerimisnõusse, mille põhjas on eluent (lahusti või lahustite segu), ja nõu suletakse. Eluent tõuseb kapillaarjõudude mõjul piki plaati ülespoole ja sellega koos hakkavad ülespoole liikuma ka stardijoonele kantud ained, kusjuures komponendid, liikudes erineva kiirusega, eralduvad üksteisest laikudena
komponendid on proovis) ja kvantitatiivne(määratakse komponentide kogused(kontsentratsioonid)) analüüs. Kvantitatiivse analüüsi meetodite klassifikatsioon- Gravimeetria- meetodid põhinevad massi mõõtmisel; Tiitrimeetria- põhinevad ruumala mõõtmisel; Elektroanalüütilised meetodid- põhinevad potentsiaali, voolutugevuse, takistuse, laengu mõõtmisel; Spektroskoopilised meetodid- põhinevad analüüdi reaktsioonil elektromagnetkiirgusega; Ülejäänud meetodid- Kromatograafia- komponentide eraldamine tänu interaktsioonidele faaside vahel; Kemomeetria- andmete statistiline töötlus Kvantitatiivse analüüsi astmed-Enne kui hakata analüüsi teostama tuleb arvestada mitmete faktoritega: mis meetodit kasutatakse; proovivõtt ja töötlus; meetodi rakendamine; andmetöötlus ja nende registreerimine. Meetodi valik Arvestatavad faktorid: täpsus ja tundlikkus, maksumus, analüüsitavate proovide arv, proovi komponentide arv Proovi võtmine
võrdeliselt seotud hapniku kontsentratsiooniga lahuses. Tsentraalne plaatina katood, mida ümbritseb Ag/AgCl anood. Nende vahele rakendatakse konstantne pinge (0.6V). Elektroodid on eraldatud reaktsiooni toimumiskohast õhukese (teflonist) membraani abil. See membraan on läbitav ainult hapnikule. Mõõdetakse voolutugevust, mis on määratud O2 difusiooniga katoodile. Difusiooni kiirus on võrdeliselt sõltuv hapniku kontsentratsioonist. Kromatograafia ja ekstraktsioon: Produkti ja substraadi lahutamismeetodid: · Sadestamist kasutatakse reaktsioonides, millede käigus toimub makromolekulide (DNA, RNA, polüpeptiidide, polüsahhariidide) süntees madalmolekulaarsetest radioaktiivmärgitud substraatidest. Polümeerid on reeglina väiksema lahustuvusega kui madalmolekulaarsed ained. Näiteks saab polüpeptiide eraldada aminohapetest etanooli, triklooräädikhappe või ammooniumsulfaadiga sadestamise teel.
Töö nr 2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Koostas: Juhendaja: Mart Reimund Teoreetilised alused Geelkromatograafia üks kromatograafia meetoditest, mis põhineb lahuses sisalduvate ainete lahutamisel nende molekulmassi järgi. Erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi geeli erineva kiirusega, kusjuures suured molekulid väljuvad enne, kuna ei mahu täidise pooridesse, väikesed molekulid aga sisenevad pooridesse ja seega nende liikumine aeglustub. Molekulid lahutuvad üksteisest vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse.
Töö teostaja: Alexander Kirichuk Õppejõud: Tiina Randla ' Õppejõu eelnevad märkused: ,,Töös esineb kohati konarusi, osalt seotud võõrkeeles suhtlemise probleemidega, osalt lihtsalt lohakusvigu. Näiteks uuritavas segus sisaldub DNP, mitte DNAaspartaas. Lisaks, iga protokolli lõpus peab olema tulemuste analüüs. Antud juhul võiks vast veidi materjali ümber struktureerida ja paar täiendavat lauset juurde kirjutada" Teoreetilised alused: Geelkromatograafia kromatograafia meetod, mille põhjuseks on lahuses sisaldavate ainete lahutamine nende moleekulmassi suuruse järgi. Põhiliselt kasutatakse erinevate biomolekulide lahutamiseks orgaanilistest lahustest. Meetodi põhimõte: lahuse sisaldavad molekulid liiguvad läbi geeli erinevate kiirusega sõltuvalt molekuli suurusest. Tüüpiline kromatografeerimissüsteem koosneb kolonnist, eluendi reservuarist ja kollektorist.
Tallinna Tehnikaülikool Keemiainstituut Bioorgaanilise keemia õppetool ,,AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL ,, laboratoorne töö Tallinn 2012 Töö teoreetilised alused Kromatograafia- segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (mobiilse) ja liikumatu (statsionaarse) faasi vahel. Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse laialdaselt amiohapete, valkude, süsivesikute jt ainete segude lahutamisel. Geelkromatograafia on meetod erinevate suurustega molekulide eraldamiseks segust.Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise , võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega
molekule või ioone. 1. Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb tiitritava aine reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada. Absoluutne viga: (aine saadud kontsentratsioon) – (aine määratud kontsentratsioon) = absoluutne viga Suhteline viga: [(absoluutne viga) / (aine saadud kontsentratsioon)] * 100% = suhteline viga Kromatograafia on meetod komponentide eraldamiseks ainete segudest. Fotokolorimeetria
TTÜ Keemiainstituut Bioorgaanilise keemia õppetool Töö nr. 2.1 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL Geelkromatograafia e geelfiltratsioonkromatograafia on kromatograafia meetod, mille põhimõtte on lahuses sisalduvate ainete lahutamine nende molekulmassi suuruse järgi. Erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks. Geelkromatograafias viiakse protsess läbi kinnises süsteemis, mis on täidetud pundunud
midagi edasi teha. 5. Kumb planaarkromatograafia faasidest (mobiilne või statsionaarne) oli antud töös polaarne ja kumb mittepolaarne? Planaarkromatograafias on statsionaarseks faasiks absorbendi õhuke kiht, milleks meil oli metall-lehele kantud silikageel ning kuna silikageel on suure polaarsusega ränidioksiid siis võib järeldada, et mobiilne faas oli siin juhul mittepolaarne. 6. Mida väljendab suurus Rf? Rf on kromatograafia kõige olulisem parameeter, mis sõltub aine jaotumisest liikuva ja liikumatu faasi vahel ehk jaotuskoefitsiendist. See näitab kromatograafilisel plaadil liikuva faasi ja uuritavate ainete läbitud teepikkuse suhet, kindlates tingimustes saab selle abil tuvastada, mis ainetega on tegu, Kuna Rf näitab kui polaarne on aine. Meil hoidis polaarne silikageel rohkem polaarseid aineid plaadi alumises osas ja mittepolaarne eluent viis vähem polaarsed ained plaadi ülemisse ossa
Biokeemia praktikum Laboratoorne töö nr.2.1 Anna Logunova YAGB-22 103347 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Teooria Geelkromatograafia on kromatograafia meetod,mis põhineb lahuses sisalduvate ainete lahutamisest ehk fraktsioneerimisest nende molekularmassi suuruse järgi. Lahuse erinevad ained liiguvad läbi geeli erineva kiirusega. Kiirus sõltub ainete molekulmassist. Geelkromatograafiat võib kasutada makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks. Geelkromatograafiat tehakse
Tsentrifuugimisega on võimalik eraldada osakesed, mis erinevad massi või tiheduse poolest. Suurendades tsentrifuugi kiirust on võimalik katseklaasi põhja viia järjest väiksemaid osakesi. Diferentsiaalfuugimine – kaks või enam fuugimist erinevatel tingimustel. Gradientfuugimine – teostatakse sahharoosis või soolagradiendis. (Sedimentatsioonikoefitsent S = 10-13 sek. 2. Ioonvahetuskromatograagia, hüdrofoobsuskromatograafia,geelfiltratsioon-kromatograafia, afiinsuskromatograafia Kromatograafia on laboritehnika molekulide eraldamiseks. Eraldab molekule nt valke, mis on jaotunud mobiilse ja stratsionaalse faasi vahel. Eluaat on mobiilne faas, mis liigub mingis kindlas suunas. Eulaat, mis sisalad analüüsitavat ainet on eluent. Mobiilne faas võib olla gaas või vedelik. Eraldamine toimub valgu erinevaid omadusi kasutades: a) ioonvahetuskromatograagia- vastavalt valkude laengule
värvuse. Kas / miks võivad ka taimeõlide lahused anda rohelise värvusega reaktsioonisegu? 10. Milliseid reaktiive kasutatakse Liebermann-Burchard'i testi läbiviimiseks? 11. Kuidas teha kindlaks lipiidide esinemist a) tahkes materjalis b) vedelikus? 12. Mis on emulsioon ja mis on emulgaator? 31 2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2. A Kromatograafilised meetodid Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (= mobiilse) ja liikumatu (= statsionaarse) faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse
paari minuti tagant, et kolonn kuivaks ei jääks. Samuti tuli vahetada kalibreeritud katseklaase, et koguda fraktsioone täpselt 2 ml kaupa. Töö viimases faasis mõõdeti iga fraktsiooni optiline tihedus spektrofotomeetril. Järgnevalt on toodud geelkromatograafia teoreetiline osa, seejärel töö käik, tulemused ning järeldused. Teoreetiline osa Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva ehk mobiilse ja liikumatu ehk statsionaarse faasi vahel. Geelkromatograafia põhimõtteks on
1. Töö teoreetilised alused Geelkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mille põhimõte seisneb lahuses sisalduvate ainete lahutamises (ehk fraktsioneerimises) nende molekulmassi suuruse järgi. Lahuses sisalduvad erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise poorse geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafia meetodit kasutatakse makromolekulide (biopolümeeride) lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil.
Filtreerimine on ainete lahutamise meetod. See on vedelikust või gaasist tahke mittelahustuva aine (filtraadi) eraldamine poorse materjali või filtri abil. Laborites kasutatakse selleks tihti filterpaberit. 81. Absoluutse ja suhtelise meetodi võrdlus. Tooge näiteid! 82. Kalibreerimisgraafiku ja lisamismeetodi võrdlus. 83. Titrimeetria põhimõte. Titrimeetria-kvantitatiivse koostise määramine ehk mahtanalüüs. 84. Võrrelge omavahel titrimeetrilist ja gravimeetrilist analüüsi. 85. Kromatograafia põhimõte. Kromatograafia on sisuliselt meetodite grupp segudes ainete eraldamiseks uksteisest. Kromatograafia on enam-vahem koige voimsam segude analuusimise vahend, mis olemas on. 86. Mis on kromatogramm ja kuidas saab leida aine hulka kromatogrammilt? Kromatogramm on kromatograafi registreerimisseadme väljund graafiliselt paberil või numbrilisel kujul ja näitab kromatograafiliselt lahutatud komponentide suhtelist sisaldust proovis.
YKL0060 Biokeemia Töö nr 2.1 Ainete lahutamine geelkromatograafia meetodil Yasb 21 Juhendaja Tiina Randla 17.02.2012 Teooria Geelkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mille põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine ehk fraktsioneerimine nende molekulmassi suuruse järgi. Erineva molekulaarmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Meetodit kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite ja soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, kus proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Protsess viiakse läbi kinnises süsteemis kolonnis, mis on täidetud pundunud
2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2.1 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (mobiilse) ja liikumatu (statsionaarse) faasi vahel. Geelkromatograafia meetoditest on kõige tuntum geelfiltratsioon ehk molekulaarsõelte meetod. See on ainete lahutamise, puhastamise ja analüüsi meetod, mis baseerub segus olevate ainete molekulmasside erinevusele. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega.
värvusega produkte; see värvuse muutus on talluse pinnal jälgitav, mille põhjal tehaksegi oletusi, millised ained võiksid uuritavas samblikus sisalduda. 2. Talluse fluorestsentsi vaatlus UV kiirguses (lainepikkusega 366 nm) - erinevad samblikuained kasfluorestseeruvad või mitte; kuifluorestseeruvad, siis fluorestsentsivärvus ja selle intensiivsus erinev. 3. Õhukese kihi kromatograafia (TLC - thin layer chromatography) - standardiseeritud meetod samblikuainetetäpseks määramiseks; võimaldab lahutadaja identifitseerida ühes eksemplarissisalduvaid erinevaid samblikuaineid. 9. Ülevaade lihhenoindikatsiooni põhimõtetest ja meetoditest. Indikaatorliigid Keskkonnatingimuste (eelkõige õhu) hindamine samblike abil. Osad samblikud vajavad puhtamat õhku, osad nõuavad rohkem tolmu või teisel kujul (nt
Tiina Randla 20.02.2017 05.03.2017 arvestatud: 2.1 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL Kromatograadia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (mobiilse) ja liikumatu (statsionaarse) faasi vahel. Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse laialdaselt amiohapete, valkude, süsivesikute jt ainete segude lahutamisel. Geelkromatograafia ehk geelfiltratsioonkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mille põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine ehk fraktsioneerimine nende molekulmassi suuruse järgi. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, kusjuures proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil.
On rusikareegel, et puhvri pH peab olema 2 ühikut suurem/väiksem pKa-st, et saavutada täielik ioniseerumine. KE erimenetlused: Kapillaartsoonelektroforees (CZE): kõige populaarem KE liik. Puhvriks on vesilahus; lahutab ioone ja laetud molekule. Mittevesikeskkonnaline kapillaarelektroforees (NACE): kus puhvriks on orgaaniline solvent (MeOH, ACN) koos vedela soolaga, mis suurendab elektrijuhtivust; lahutab vees mittelahustuvaid orgaanilisi ühendeid. Mitsellaarne elektrokineetiline kromatograafia (MECC): kus puhvriks on vesilahus, millele on lisatud pindaktiivset ainet (naatriumdodetsüülsulfaati SDS), mis moodustab mitsellid; lahutab ka naturaalseid orgaanilisi ühendeid. Kapillaargeelelektroforees (CGE): kus kapillaaris on geel väikesed molekulid liiguvad kiiremini kui suuremad; lahutab nukleiinhappeid, proteiine. Kapillaarne isoelektriline fokusseerimine (CIEF): kus kapillaaris on geel, milles tekitatakse pH gradient; lahutab valke.
annaabi.ee 
