Altkäemaks karistusõiguses (1)

 
 
 
TARTU ÜLIKOOL 
ÕIGUSINSTITUUT 
Avaliku õiguse õppetool  
Kriminaalõiguse, kriminoloogia ja kognitiivse psühholoogia õppetool 
 
 
 
Alar Salu  
 
 
 
ALTKÄEMAKS KARISTUSÕIGUSES  
 
 
 
Bakalaureusetöö 
 
 
 
Juhendaja : Olavi Jaggo 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tallinn 2007 
 
 
 
 
Olen koostanud bakalaureusetöö iseseisvalt. 
Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite  tööd, olulised seisukohad, kirjandusallikad ja 
mujalt pärinevad andmed on viidatud . 
 
 
 
___________________________________  
28. mail 2007.a. 
 
 
 
Töö vastab bakalaureusetööle esitatud nõuetele 
 
 
 
___________________________________  
28. mail 2006.a. 
 
 
 
 
 
 
 
________________________________________________________ 
 
 
 
Kaitsmisele lubatud   
_____ . __________________ 2007.a. 
 
 
 
Kaitsmiskomisjoni esimees ___________________________________ 
 
1
 
 
 
SISUKORD 
 
 
SISSEJUAHTUS ……………………………………………………...............  4 
1.  MÕISTED JA AJALUGU 
……………………………………............... 
6 
1.1. Üldised selgitused   ……………………………………………............... 
6 
1.2. Altkäemaks ……………………………………………………............... 
6 
1.2.1.  Tähendus üldkeeles 
……………………………………............... 
6 
1.2.2.  Altkäemaksu teke ja areng 
……………………………................ 
7 
1.2.3.  Altkäemaksu taunimise areng seadustes , Moosese Raamatud ……... 
7 
1.2.4.   Keskaeg , religioon vastuvõtja rollis  ……………………………… 
8 
1.2.5.  Altkäemaks Code Penal´tis 
……………………………................ 
8 
1.2.6.  Altkäemaks Saksa Riigi Kriminaalkoodeksis  ……………………… 
9 
1.2.7.  Tänane olemus ja asukoht eriosas 
……………………………… 
10 
2.  ALTKÄEMAKSU SÕNASTUSE TÄNASE REDAKTSIOONI TEKE …….. 
11 
2.1. Altkäemaksu sõnastus Kriminaalkoodeksis ………………………………. 
11 
2.2. Euroopa Nõukogu Korruptsiooni Kriminaalõigusliku Reguleerimise Konventsiooni 
allikad ja teke……………………………………………………………... 
12 
2.3. Euroopa Nõukogu Korruptsiooni Kriminaalõigusliku 
Reguleerimise Konventsioon  
……………………..…………….…. 
14 
2.4.  Karistusseadustiku eelnõu  …………………………………………..…. 
15 
2.5. Altkäemaksu sõnastus Karistusseadustikus  
….………..………….. 
18 
3.  ALTKÄEMAKSU KOOSSEISU TÕLGENDAMISE VÕIMALUSED …….. 
21 
3.1.  Keeleline tõlgendamine 
……………………………………………... 
21 
3.2. Argumentum et faktori, samuti analoogia   ………………………………. 
22 
3.3. Altkäemaksu võtmine kui põhidelikt  
………………………………. 
23 
3.4. Tegu, mille ametiisik pani toime või mille ta peaks tulevikus toime panema , sh toime 
panemata jätma 
………………………………………………….…... 
25 
4.  VÕRDLUSED TEISTEST ÕIGUSRUUMIDES 
………………….…… 
25 
4.1. Tegu peab olema konkreetselt määratletud  ………………………….…… 
25 
4.2. Konkreetne tegu ei ole vajalik 
………………………………………. 
26 
4.3. Saksa kriminaalõigus  
…………………………………………........ 
27 
 
2
4.3.1.  Koosseisud ja nende paigutus   …………………………………….... 
27 
4.3.2. Teo  üldmõiste  …………………………………………………….... 
29 
4.3.3. Ametiisiku tegu puudub 
………………………………………. 
30 
4.3.4.  Ametiisiku tegu on olemas 
………………………………………. 
30 
4.3.5. Ühepoolne suhe 
 
………………………...…………………….. 
31 
4.4. Kokkuvõtvad järeldused  ……………………………………………..... 
32 
4.4.1. Altkäemaksu võtmine  
……………………………………….. 
32 
4.4.2. Altkäemaksu  vahendus   
………………………………….….... 
33 
4.4.3. Altkäemaksu andmine ………………………………………………. 
34 
4.4.4. Eelnev kokkulepe 
………………………………………………. 
34 
5.  OSALEJAD TEOS 
……………………………………………................. 
35 
5.1. Altkäemaksu koosseisu osalised 
……………………………................. 
35 
5.1.1.  Altkäemaksu võtja, saaja – ametisik  ………………………............. 
35 
5.1.2.  Altkäemaksu andja 
……………………………………................. 
37 
5.1.3.  Altkäemaksu vahendaja  
…………………………………......... 
38 
5.2. Sanktsioonid võtjale, andjale ja vahendajale 
……………………..… 
39 
5.2.1.  Altkäemaksu võtja karistusmäär 
………………...……............... 
41 
5.2.2.  Altkäemaksu andja karistusmäär 
……………….…………......... 
44 
5.2.3.  Altkäemaksu vahendaja karistusmäär  …………………….…............ 
45 
6.  REAALSELT MÕISTETUD KARISTUSED  ………………….…………… 
46 
6.1. Altkäemaksuga seotud kuriteod arvuliselt  …………………….……........ 
46 
6.2. Koosseisu erinevused arvudes 
……………………………….……… 
48 
6.3. Regionaalne käsitlus   
……………………………............................ 
50 
6.4. Reaalne vabadusekaotus – tingimisi – rahatrahv   ……………………… 
51 
KOKKUVÕTE ...............................................................................................  54 
De lege ferenda ………………………………………………………………  57 
Summary ………………………………………………………………………  58 
KASUTATUD MATERJALIDE LOETELU  
................................................ 
60 
Kasutatud kirjandus  ................................................................................................. 
60 
Artiklid ……………………............................................................................ 62 
Elektroonsed väljaanded  
…………................................................................... 
62 
Kasutatud normatiivmaterjal …............................................................................... 
62 
Kasutatud kohtupraktika  
................................................................................... 
63 
 
 
 
3
SISSEJUHATUS 
 
 
Seoses uue Karistusseadustiku1 vastuvõtmise ja jõustumisega on Eesti karistusõiguses 
tänaseks pööratud sisuliselt uus lehekülg Eesti karistuspoliitikas. 
 
Käesoleva uurimistööga soovib autor analüüsida nii empiirilistest seisukohtadest kui ka 
teoreetilistest  allikatest korruptsiooni ühte osa, see on altkäemaksu „tagajärjeks” olevat 
tegu. Karistusseadustiku § 294 sätestab ühes altkäemaksu võtmisega ka selle mõiste, mille 
kohaselt ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta 
edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo, või on ebaseaduslikult jätnud toime 
panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi. Seega tuleb tõdeda 
ajaolu, et eelmainitud kuriteoliigi subjektiivsete tunnuste hulka kuulub ametiisiku poolt 
seadusega mittelubatud teo toimepanemine või ebaseaduslikult teo toimepanemata 
jätmine. Samuti ka eeltoodu suhtes kavatsetus. Kirjeldatud subjektiivse tunnuse juures 
tõusetub küsimus, kas on ametisiku altkäemaksu vastuvõtmise juures ka kvalifitseeritav 
teine kuriteo koosseis, mis seisneb seadusega mittelubatud teo toimepanemises; kas 
selline tegu on oluline kuriteo koosseisu osa ning kas piisab ametnikul pelgalt ühiskonnas 
kehtivate tavade ja kommetega minna vastuollu või peab see vastuolu olema kirjeldatud 
seaduses? Samuti analüüsida ajaloolisest arengust tulenevalt kui ka teoreetilistest allikatest 
altkäemaksu karistatuse määra tekkimist, osalejaid ning nende karistusmäärasid 
tänapäeval. Vangistuse kui kriminaalkaristuse sisu ning sellega saavutatavad eesmärgid on 
leidnud ajaloo jooksul väga erinevat käsitlemist nii kohtupraktikas kui 
pönitentsiaarteoorias. Vabadusekaotuse ületähtsustamine totalitaarriiklikus 
karistusõiguses on tingitud riikliku karistuspoliitika  suurest repressiivsusest, aga ka 
väidetavalt vabadusekaotusega saavutatavate eesmärkide karistusteoreetilistest 
käsitlustest. Mainitu baasil tõusetub küsimus, kas tänased sanktsioonimäärad altkäemaksu 
koosseisus on piisavad või on nad „päritud” suurena nõukogude õigusest. Kas ja kuidas 
me saame hinnata karistuse pikkuse mõju üld- ja eripreventsioonile. Eeltoodud küsimused 
on uurimistöö põhiprobleemid, mis ajendas autorit neile vastuseid leidma. 
 
Korruptsiooni vastu võitlemine sai tuult tiibadesse Eesti Vabariigis peale 2003. aasta 
Riigikogu valimisi, kui ühendus vabariigi eest Res Publica võimule tuli. Sellega kaasnes 
                                                 
1  Karistusseadustik  – ( KarS ) 6. juuni 2001. - RT I 2001, 61, 364, jõustunud 1. 09. 2002. 
 
4
eelkõige just justiitsministeeriumi poolne aktiivsus, mis avaldus avalikkusele 
„korruptsiooni kvootide” näol. Tegelikkuses on ilmselt tegemist siiski eelarveliste 
vahendite ümberjagamisega eeluurimismenetluses, mida saab käsitleda vaid 
kriminaalpoliitika rõhkude jagamisena uutesse valdkondadesse.  Siiski oli selline avalik 
käsitlus Eesti Vabariigis vaid jäämäe pealne tipp ning ei teeninud pelgalt ühe poliitilise 
jõu eesmärke, sest Euroopa Nõukogu andis 27. jaanuaril 1999. aastal välja Korruptsiooni 
Kriminaalõigusliku Reguleerimise Konventsiooni. Selle konventsiooni aluseks olid 
mitmed Euroopa ja Maailma ühenduste ning organisatsioonide erinevad otsused ja 
deklaratsioonid ja tulenevalt soovist ühineda Euroopa Liiduga allkirjastas Eesti Vabariik 
selle 08. juunil 2000. aastal Londonis. Teema aktuaalsust ka tänasel päeval näitab see, et 
alles 13. jaanuaril 2006. aastal on eelmainitud konventsioon ratifitseeritud Eesti Vabariigi 
Riigikogu poolt. 
 
Uurimistöö eesmärgiks on eelkõige püstitatud probleemidele lahenduse leidmine, samuti 
võimalusel üldhariva teabe jagamine antud valdkonnas selguse toomise eesmärgil. 
Tulenevalt probleemist enesest on metoodiline valik langenud keelelise tõlgenduse 
kasuks, sest just filoloogia erinevad võimalused annavad võimaluse kahelda seadusega 
mittelubatu ja tavade ning kommetega vastuolu vahel. Sellise tõlgenduse allikateks saavad 
eelkõige olla eesti filoloogia teadustööd ning üldised printsiibid õiguse tõlgendamisel. 
Küsimused, millele ei saa läheneda filoloogiliselt on lahendatud ajaloolise tõlgendusega, 
kus ajalooline areng annab meile võimaluse jälgida sanktsioonide määra. Ajaloolise 
tõlgenduse allikateks saavad eelkõige olla läbi aegade kirjutatud seadused ja teadustööd 
ning üldised printsiibid õiguse tõlgendamisel. Ajaloolise arengu ja sanktsioonimäärade 
kõrval tuleb kindlasti vaadelda ka tänapäeva karistusmäärasid teistes arenenud riikides, sh 
naabrite vastavaid sätteid ning vahetult enne karistusseadustiku vastuvõtmist kehtinud  
kriminaalkoodeksit. Samuti on eelneva kõrval jälgitud Eesti Vabariigi Riigikohtu  
lahendeid . Struktuuriliselt jaguneb probleemide lahendus osadesse, millest esmane on 
altkäemaksu mõiste ja teo ajaloolise kriminaliseerimise kirjeldamine, samuti tänasel 
päeval kehtiva redaktsiooni tekkimise aluste kirjeldamine. Järgnevalt otsene keeleline 
tõlgendamine koos võimalike vaatevinklitega teistest õigusruumidest ning sellekohased 
järeldused. Viimane käsitlus puudutab osalejad ja nende hetkel kehtivaid 
sanktsioonimäärasid koos reaalselt Eesti kohtusüsteemis mõistetud karistuste analüüsiga 
karistusregistri andmete alustel. Autor on seisukohal, et ainult sellise struktuur on 
ainuvõimalik probleemi lahendamiseks, sest ilma tekkeanalüüsita ning teiste tõlgendusteta 
ei ole võimalik ühest vastust leida. 
 
5
 
1.  MÕISTED JA AJALUGU 
 
1.1. Üldised selgitused 
 
Töös kasutatavad juriidilised terminid on samased kehtivas õigus käibel olevate 
väljenditega ning lühenditega2. Autor jätab endale õiguse kohmake väljendite 
lühendamiseks, tuues antud juhul ära viite omapoolse lühendi või mugandatud sõnale. 
 
Enim tähelepanu võrdlustes on siiski enne 01. septembrit 2002.a. kehtinud 
Kriminaalkoodeksiga ning Eesti NSV Kriminaalkoodeksiga, millest esimest on mõnikord 
nimetatud „koodeksiks” ja teist „vanaks koodeksiks”. 
 
1.2. Altkäemaks 
 
Pikka aega oli Eesti õigusruumis sünonüümiks altkäemaks ja pistis . Kõige lihtsama  
sõnaselgituse võime leida ENE-st3: „Altkäemaks, hüvis, mida ametiisik võtab isikliku 
kasu saamiseks mingi ametialase teo sooritamise või sooritamata jätmise eest. 
Altkäemaksu võtmine, vahendamine ja andmine on NSV Liidus kriminaalkuriteod.” 
Tulenevalt eeltoodud sõnastusest ei olnud nõukogude õigussüsteemis oluline, kas 
ametialane tegu oli seaduspärane või mitte, mistõttu ei tehtud vahet ka pistisel ja 
altkäemaksul. Tänu kriminaalpoliitilistele muudatustele ja täiendustele leiame täna sama 
sõnaseletuse kujul4: alt+käe+maks ‹-maksu› ka JUR tasu, mille eest ametnik teeb teo, 
mida ta seaduse järgi ei tohiks.  ▪  Annab, pakub, võtab, saab altkäemaksu. Seega tuleb 
tõdeda, et eesti keele filoloogid on seletanud sõna oluliselt lahti just seaduse eriosast 
tulenevate erisustega, mis oluliselt aitab ka mõista selle sisu ja erinevust pistisega. 
 
1.2.1.  Tähendus üldkeeles 
 
Altkäemaks lingvistiliselt ja visuaalselt on eesti päritolu sõna, mille tähendust 
„Võõrsõnade leksikonist” ei leia. Küll aga leiab sõna kajastamist Õiguskeelsus 
                                                 
2 Lühendamise põhimõtted:  http://www.just.ee/10699 ja seadusnimetuste lühendid  http://www.just.ee/10575  
3 Eesti Nõukogude  Entsüklopeedia 1, Tallinn, Kirjastus Valgus, 1985, lk 265 
4 Eesti keele sõnaraamat , ÕS 2006, lk 62 
 
6
sõnaraamatus5, paraku ainult sõnaosa „alt-” vorminduse. On huvitav täheldada, et pistist 
käsitletakse samas teoses6 altkäemaksuna ning sõna pistin tähendab kellelegi altkäemaksu 
anda. Ka tänases ühiskonnas kasutatakse üldkeeles „altkäemaksu” ja „pistis” 
sünonüümidena.7 Karistusseadustiku mõttes on siiski tegu erinevate tegudega, milliste 
täpsema kirjelduse toome ära hiljem. Ilmselt just 01. septembril 2002.a-l jõustunud 
Karistusseadustikus eristamine sisu alusel ei ole siiani jõudnud keelelisse praktikaase, 
mille tulemusel tavainimesed ei tee nendel kahel sõnal sisuliselt vahet. Seega on 
tavakeelelises mõttes altkäemaks samane pistisega ja tähendab ametnikule vara või 
soodustuse andmist, mille vastu viimane reeglina sooritab mõne ametialase teo. 
 
1.2.2.  Altkäemaksu teke ja areng 
 
Kuigi altkäemaksu saab üldjuhul tänapäevases mõistes seostada selle saajaga, see 
tähendab ametnikuga,  tuleb lugeda altkäemaksu tekkeks siiski perioodi, kus 
ametiseisundid olid alles välja kujunemas. Kriminaalõigus tekkis enne riigi teket, kajastus 
juba arhailises õiguses8, vastupidist kinnitab vaid marksistlik teooria. Altkäemaksu 
tekkeks võib siiski pidada marksistliku teooria järgselt aega, see on riigi tekkimise 
perioodi. Nimelt antud hetkel said inimesed omale kohustusi, millistega omandasid võimu 
teiste inimeste üle otsuste tegemisel. See omakorda tingis olukorra, millistes võis esineda 
altkäemaksu andmist / saamist. Arhailises ühiskonnas oli selline tegevus mõeldamatu, sest 
otsustajal ainuisikuliselt puudus huvi (ta omas kõike vajalikku) ning kollegiaalse 
otsustamise puhul ei suutnud andja kõigile seda pakkuda. 
 
 
1.2.3.  Altkäemaksu taunimise areng seadustes, Moosese Raamatud 
 
Üks esimesi viiteid sellele on Moosese9 teise raamatu 23 peatükis, mis käsitleb seadusi 
inimestevahelisi käitumisi: 8 käsk : „Ära võta meelehead, sest meelehea pimestab nägijaid 
ja teeb õigete asjad segaseks.” Nagu näeme lasub otsene keeld just altkäemaksu võtjal 
ning andja otseselt ei kajastata keelus. Ometi võib meelehea andjat tõlgendada juba eos 
patuse isikuna, kelle soov on pimestada nägijaid või teha õigete asjad segaseks. Keskajal 
                                                 
5 Õiguskeelsus Sõnaraamat, Tallinn 1980, kirjastus Valgus lk. 40 
6  Ibid  – lk. 517 
7  Korruptsioon  Eestis: Kolme sihtrühma uuring – Justiitsministeerium 2004, lk. 8 
8 J. Sootak. Veritasust kriminaalteraapiani. – Tartu Ülikool, 1998, lk. 10-12 
9  Piibel . Vana ja Uus Testament . – Soome Piibliselts, 1989 
 
7
säilis altkäemaksu taunimine suurelt osalt just tänu religioonile. Veel tuleb tõdeda asjaolu, 
et tänaseni on kasutusel rahvakeeles väljend „ametniku meelehea”, mille juured suure 
tõenäosusega pärinevad Piiblist. 
 
1.2.4. Keskaeg, religioon vastuvõtja rollis 
 
Teadaolevat kirikuseadustes altkäemaksu otseselt sätestatud ei olnud, kuigi võis täheldada 
Moosese raamatus sätestatu järgimist. See on mõisteatav, sest sisuline elukorraldus 
kujunes kiriku ettekirjutiste järgi ja nende eiraja sai olla vaid  kirik ise. Ei ole teada, kas 
võimalikku altkäemaksu nimetasid jumalasulased andamiks ning kuidas jagasid saadud 
hüvesid. Kuid indulgentside teket tuleb pidada vähemalt pistise, kui mitte altkäemaksu 
legaliseerimiseks. Kui normieksimusele järgnevat karistust saab vahetada indulgentsi 
vastu, ja seda isegi tulevikus tekkiva võimaliku normieksimuse puhul, siis seda ei saa 
pidada muuks, kui altkäemaksuks. Seda eriti juhul, kui normiandja, kohtupidaja ja 
indulgentsi müüja on ühes isikus . Positiivsest küljest tuleb pidada indulgentsi rahalise 
karistuse sünniks. 
 
1.2.5. Altkäemaks Code Penal´tis 
 
XVII sajandil, kaasaegsel karistusõiguse sünnil oli altkäemaks juba tõsiseltvõetav eriosa  
paragrahv. Näiteks sisaldas sisuliselt altkäemaksu Prantsusmaa 1810. aasta 
kriminaalkoodeksi (Code penal)10 kolmanda raamatu kolmanda peatüki teine alljaotus, 
„Teenistuskohustuste rikkumisest ning avalike ametiisikute kuritegudest ja 
kriminaalüleastumistest oma kohustuste täitmisel”. § 4 „Avalike ametiisikute ja 
eraettevõtete ametisikute äraostmisest”. 177. Iga administratiivse või kohtuametkonna 
avalikku ametiisikut, iga avaliku administratsiooni agenti või volinikku, kes võtavad vastu 
ettepanekuid ja lubadusi või saavad kinke või annetusi tegude eest, mis kuuluvad nende 
teenistuskohustuste või ameti alla, ka seaduslikult, kuid kui need ei ole tasulised, 
karistatakse häbiposti paigutamisega ja trahviga vastuvõetud lubaduste või saadud asjade 
kahekordses väärtuses, kuid mitte alla 200 frangi. 
Käesolevat sätet kohaldatakse iga ülalnimetatud ametiisiku,  agendi või voliniku suhtes, 
kes vastuvõetud ettepanekute või lubaduste, saadud kingituste või annetuste tulemusena 
hoiduvad tegudest, mis kuuluvad nende töökohustuste hulka. 
                                                 
10 Code penal. Paris , Treuttel & Würz, 1810 
 
8
 
Code Penal eeltoodud säte Eestis kehtiva Karistusseadustiku kohaselt on pistise võtmine 
(§ 293), sest tegu, mille eest karistati, oli ametniku teenistuskohustuste seaduspärane 
täitmine. Lisaks oli juba tollajal karistatav  lubaduste vastuvõtmine antud kontekstis, mida 
ei ole siiani paljudes Euroopa riikide kriminaalseadustike eriosades eraldi välja toodud. 
Samas puudus ka seaduse üldosas võimalus vastupidise tegevuse karistamiseks, seetõttu ei 
olnud pistise lubaja / andja seaduse kohaselt kurjategija . Tuleb tõdeda, et alates Moosese 
raamatu ilmumisest ei olnud muutunud ka selleks ajaks printsiip, mille kohaselt karistati 
vaid altkäemaksu / pistise võtjat. 
 
1.2.6.  Altkäemaks Saksa Riigi Kriminaalkoodeksis 
 
Suures osas XVII-XIX sajandil Euroopa riikide poolt kehtestatud kriminaalkoodeksites 
pöörati enim rõhku üldosas karistuse liikidele ning nende täideviimisele. Tähelepanu on 
selles osas vääriv 1857. aastal Vene Tsaaririigis vastuvõetud Kriminaal - ja paranduslike 
karistuste seadustik11, mille üldosas on sätestatud ka kaastäideviimine, tahtlus , osavõtmine 
ja muu selline. Sama seadus kehtis ka Eestis Nuhtlusseadustiku nimega kuni 1. 
veebruarini 1935, Venemaal kuni 1917. aasta oktoobripöördeni. Seadustiku põhjalikkus 
tuleneb hilisemast vastuvõtmisest võrreldes teiste kaasaegsete riikidega, mistõttu võib 
eeldada, et koostamisel võeti neid aluseks, eriti Code Penal mõju. Samuti Baieri 1813. 
aasta kriminaalkoodeks , kust pärineb ilmselt põhjalikult läbitöötatud kuriteomõiste. 
 
Saksa Riigi Kriminaalkoodeksi12 kahekümne kaheksas peatükk on „ Ametialased kuriteod 
ja kriminaalüleastumised”. 
§ 332 sätestab: Ametnikku , kes võtab vastu, nõuab või laseb endale lubada kingitusi või 
saab muud kasu teo eest, mis kujutab endast ameti- või teenistusalaste kohustuste 
rikkumist, karistatakse sunnitööga kuni viie aastani. 
Kui on kergendavaid asjaolusid, tuleb vanglakaritus kohaldamisele. 
§ 333 sätestab: Kes pakub või lubab ametnikule või relvastatud võimuorgani liikmele 
kinke või muud kasu, et teda suunata teole , mis kujutab endast tema ameti- või 
teenistusalaste kohutuste rikkumist, seda karistatakse altkäemaksu eest vanglakaristusega, 
samuti võib mõista kodanikuõiguste äravõtmise. 
                                                 
11 Kriminaal- ja paranduslike karistuste seadustik. Moskva , 1857 
12 Saksa Riigi Kriminaalkoodeks. Berlin : Langmann, 1872 
 
9
Kui on kergendavaid asjaolusid, võib mõista rahatrahvi kuni tuhande viiesaja margani. 
 
Saksamaal peale ühinemist ja Kriminaalkoodeksi vastuvõtmist 1872. aastal (kus 
domineeris paljuski Baieri 1813. aasta Kriminaalkoodeks) karistati altkäemaksu 
vastuvõtmise eest ametnikku klassikalise altkäemaksu koosseisu eest. Seega ei olnud 
enam tegemist pistise andmisega, vaid ametnik omakorda pidi oma kohustuste täitmisel 
rikkuma kehtivaid õigusnorme. Eestis Karistusseadustiku jõustumisel võrreldes 
Kriminaalkoodeksiga muutus karistatavaks ka altkäemaksu lubamine . Saksamaal juba 130 
aastat tagasi ametnik ei saanud endale lasta lubada kingitust, sest vastasel juhul oleks see 
toonud kaasa sunnitöö või vangistuse. Eelnevalt oli ühiskonna poolt taunitav vaid 
altkäemaksu vastuvõtmine. See tulenes keskajal puudunud kriminaalõigusest, mida 
asendasid kirikuseadused. Viimastes lähtuti eelmainitud Moosese raamatute põhimõtetest. 
Seega on Saksamaa reformid täiendanud kriminaalõigust olulise muudatusega, muutes 
karistatavaks ka altkäemaksu pakkumise ja isegi selle lubamise. Kuigi karistatav 
altkäemaksu lubamine ei ole laialt levinud  kriminaalpoliitikas , on altkäemaksu andmine 
karistatav pea kõikides arenenud riikides. 
 
Altkäemaksu andmise karistamine toob riigi poolt kaasa oma kodanikele suurema 
vastutuse, samuti eeldab, et kodanikud on rohkem arenenud ja seaduskuulekad. Teaduse ja 
tehnika areng oli XIX sajandil sellise eelduse loonud ning ühiskond valmis. Antud 
koosseisu lisamine kriminaalkoodeksisse vähendas kindlasti ametnikele ahvatlevate 
pakkumiste arvu ja võrdsustas tavakodanike vastutust ametnikega. Nii on täheldatav 
vastutuse võrdsustamine sotsiaalsel tasandil, vastutuse jagamine ning ametnike tähtsuse 
osakaalu langus. 
 
1.2.7.  Tänane olemus ja asukoht eriosas 
 
Karistusseadustiku eriosa 17. peatükis „Ametialased kuriteod” 2. jao „Aususe kohustuse 
rikkumine ” on täna sätestatud altkäemaksuga seonduv . Kui vaadelda antud süüteo  
asukohta läbi aegade erinevates kriminaalkoodeksites, siis ei ole tema asukoht muutunud. 
Isegi Moosese raamatus reguleeris 23 peatükk inimeste vahelisi suhteid ja nii Saksa kui 
Prantsusmaa klassikalise kriminaalõiguse sünnist alates on lisandunud seos ja jaotus 
tulenevalt ametikohusustest. 
 
 
10
Ka Karistusseaduse jõustumisest 01. septembrist 2002.a. on laiemale üldsusele hakanud 
aegamööda „jõudma kohale” erinevus pistisest ja altkäemaksust. Kahjuks siiski esineb 
tihti ajakirjanduses väiteid , kus räägitakse üheaegselt ametivõimu kuritarvitamisest ja 
pistise andmisest13. 
 
Nõukogude ühiskonnas võis täheldada teatud valdkondades altkäemaksu, seal hulgas eriti 
pistise andmist normaalseks käitumiseks. Seetõttu oli selline tegevus justkui ühiskonnas 
heakskiidetud, ometi samas ka kriminaliseeritud. Ühiskondlik hoiak tulenes eelkõige 
ühiskondlikust korrast. Kui näiteks turumajanduses reguleerib hind defitsiidi sisuliselt 
koheselt, siis sotsialistlikus ühiskonnas on defitsiit paradoksaalselt igipõline. Selline 
olukord andis ametnikele suurepärase võimaluse väljapressimiseks, mis edaspidiselt 
kujunes traditsiooniks. 
 
Kuigi altkäemaks on sätestatud ametialaste süütegude peatükis, moodustab ta ka osa 
majanduskuritegude ahelast14. Autor peab õigeks sellist õigusdogmaatilist lähenemist, sest 
süütegu moodustab täiesti iseseisva koosseisu. Selline tegu küll võib olla kohtumenetluses 
üks episoodidest, kuid ei eelda tingimata teiste episoodide olemasolu. Just seotus 
ametiisikuga võimaldab süütegude ahela, näiteks majanduskuriteod, organiseeritud 
kuritegevus, korruptsioon vms. 
 
Korruptsiooniks peetakse kõige sagedamini ja ka taunitakse enim altkäemaksuga seotud 
tegevusi15. Olukord kipub olema samane, kui altkäemaksu ja pistise sünonüümidena 
kasutamine. 
 
2.  ALTKÄEMAKSU SÕNASTUSE TÄNASE REDAKTSIOONI TEKE 
 
2.1.1.  Altkäemaksu sõnastus Kriminaalkoodeksis16 
 
Sisuliselt on Kriminaalkoodeksi näol tegemist Eesti ENS Kriminaalkoodeksi uue 
redaktsiooni kinnitamisega, millest johtuvalt on terviklikust vaatevinklist osaliselt 
tegemist nõukogude õiguse pärandina . Kuigi ka nõukogude õiguses oli altkäemaks 
                                                 
13 Harju poliitikul lasub pistise andmise kahtlus  - Postimees , Rasmus Kagge, 22.04.2004 
14 Sootak, J. Majanduskriminaalõigus – Tartu, 1998, lk 45 
15 Korruptsioon Eestis, kolme sihtrühma uuring – Tallinn, 2005, lk 8 
16 Kriminaalkoodeks - 07. mai 1992.a. - RT 1992, 20, 287 ja 288, jõustunud 1. 06. 1992. 
 
11
kriminaliseeritud tegevus, tuleb tõdeda asjaolu, et sotsialistlikus ühiskonnas vaadati 
ametialastele kuritegudele tihti läbi sõrmede. Seda eriti juhul, kui tegemist oli mõne 
NLKP17 liikmega, et vältida partei maine kahjustamist rahva silmis . Redigeerimise 
tulemusena sai altkäemaksu kirjeldus Kriminaalkoodeksi 8. peatükis, see on ametialased 
kuriteod, § 164 lg 1 järgneva sõnastuse: Vara,  varalise õiguse või muu varalise kasu 
altkäemaksuna saamise eest isiklikult või vahendaja kaudu altkäemaksu andja huvides 
mingi teo toimepanemise või toime panemata jätmise eest, mida ametiisik pidi tegema või 
võis teha oma ametiseisundit kasutades, - karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja 
aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse 
äravõtmisega. Tulenevalt toodud sõnastusest varalise kasu saamise eest - 
• 
ametiisik paneb toime ametiseisundit kasutades teo, mida ta peab tegema või võib 
teha tulenevalt oma ametist, altkäemaksu andja huvides 
• 
ametiisik jätab ametiseisundit kasutades teo toimepanemata, mida ta peab tegema 
või võib teha tulenevalt oma ametist, altkäemaksu andja huvides 
Siinkohal tuleb tähelepanu pöörata väljendile – mida ametiisik pidi tegema või võis teha 
ametiseisundit kasutades. Seega on selline tegu üksnes seotud otseselt ametiisiku 
ametijuhendiga, tema ametiülesannetega. Samuti võivad sellised ülesanded tuleneda 
teenistus- või töölepingust. Just töölepingust tulenev ametniku suhe on üks olulisi 
erinevusi Eesti NSV Kriminaalkoodeksi ja selle uue redaktsiooni vahel, kuid antud 
teemakäsitluse puhul see teo olemust oluliselt ei muuda. Kriminaalkoodeksi 
tekstoloogilise tõlgenduse raames ei ole vahet, kas ametniku tegu oli ka seadusega 
keelatud tegu või mitte. Oluline selle juures on vaid see, et tegu sai sooritada töökohustuse 
raames või ametiseisundit kasutades. Kindlasti ei saavutanud selline kitsas piiritlus oma 
eesmärki, mis on korruptsiooni leviku tõkestamine. Samuti võimaldab see vaadelda 
ametniku käitumist mitmeti, mis tihtipeale jätab aususe kohustuse rikkumise mulje. 
 
2.2.Euroopa Nõukogu Korruptsiooni Kriminaalõigusliku Reguleerimise Konventsiooni 
allikad ja teke 
 
Vajadus võidelda korruptsiooniga tekkis Euroopa Ühenduses rohkem kui kümme aastat 
enne Euroopa mandril sotsialismi kokkuvarisemist. Ilmselt oli selline mõju tingitud 
arengumaadest pärit subkultuurist, mis paratamatult „imbus” arenenud riikidesse kasvõi 
/kuid mitte ainult/ kaubavahetusega tingitud asjaoludel. Eeltoodust johtuvalt otsustas 
                                                 
17 NLKP – Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei 
 
12
1981. aastal Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee luua Euroopa Nõukogu juurde 
korruptsioonivastase riikide ühenduse GRECO18, kuhu käesoleval hetkel kuulub 42 riiki19. 
Viimane oluline laienemine on otsustatud 04. mail 1998. aastal Euroopa Ühenduse 
Ministrite Komitee 102. istungil vastuvõetud resolutsiooniga (98) 7. 
 
1990-ndate teisel poolel on GRECO tegevuse tulemusena vastuvõetud mitmed 
alljärgnevad programmid ja otsused, mille tulemuseks oli 27. jaanuaril 1999. aastal 
Strasbourgis Euroopa Nõukogu poolt vastuvõetud Korruptsiooni Kriminaalõigusliku 
Reguleerimise Konventsioon. 
 
• 
Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt 1996. aastal vastuvõetud 
korruptsioonivastane programm, milles oli arvestatud ka Euroopa justiitsministrite 19. 
konverentsi soovitusi (Valletta 1994); 
• 
Euroopa justiitsministrite 21. konverentsil ( Praha 1997) vastuvõetud resolutsioon  
nr 1, kus on soovitatud kiiresti rakendada korruptsioonivastast programmi ja kutsutud üles 
viivitamata vastu võtma korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsioon, 
mis näeks ette korruptsioonikuriteo eest karistuste mõistmise ühtlustamise, koostöö 
tihendamise nende õigusrikkumiste eest vastutuse kehtestamisel, ning liikmesriikide ja 
teistele riikide üle võrdsetel alustel tõhusa järelevalve korraldamise; 
• 
Euroopa Nõukogu riigipead ja valitsusjuhid otsustasid 10. ja 11. oktoobril 1997. a 
Strasbourg ’is peetud teisel tippkohtumisel otsida ühiseid lahendusi korruptsiooni kasvust 
tulenevatele väljakutsetele ja võtsid rahvusvahelise koostöö edendamiseks 
korruptsioonivastases võitluses, sealhulgas tema seostes organiseeritud kuritegevuse ja 
rahapesuga, vastu tegevusplaani, mis kohustas Ministrite Nõukogu tagama viivitamatult 
rahvusvaheliste õigusaktide väljatöötamise vastavalt korruptsioonivastasele programmile; 
• 
06. novembril 1997. aastal Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 101. istungil 
vastuvõetud resolutsioon (97) 24 korruptsioonivastase võitluse kahekümne põhimõtte 
kohta rõhutab vajadust kiiresti lõpule viia rahvusvaheliste õigusaktide väljatöötamine 
vastavalt korruptsioonivastasele programmile; 
• 
Lisaks eeltoodule on konventsiooni loomisel arvestatud Ühinenud Rahvaste 
Organisatsiooni, Maailmapanga, Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailma 
                                                 
18 GRECO - Group of States Against Corruption (ingl. k.) / Groupe d’Etats contre la corruption (pr. k.), vt ka 
http://www.coe.int/t/dg1/Greco/Default_en.asp  
19 Vt täiendavalt  http://www.korruptsioon.ee/21375  
 
13
Kaubandusorganisatsiooni, Ameerika Riikide Organisatsiooni, OECD ja Euroopa Liidu 
mitteliikmesriikide arvamust ja osalemist Euroopa Nõukogu korruptsioonivastases 
tegevuses. 
 
2.3.Euroopa Nõukogu Korruptsiooni Kriminaalõigusliku Reguleerimise Konventsioon 
 
Uuritava probleemiga langevad otseselt kokku konventsiooni artikkel 2 ja artikkel 3, mis 
käsitlevad siseriikliku ametiisiku poolt altkäemaksu andmist ja võtmist. Sisuliselt on 
analoogsed ka artiklid 4 kuni 12, millede erinevus põhineb peamiselt altkäemaksu saamise 
objektiks olevas isikus. Analoogia põhineb aga konkreetse isiku teos, mis tuleneb tema 
ametiülesannetest. Seega vaatleme lähemalt artiklit 2 ja artiklit 3: 
 
• 
Artikkel 2. Siseriiklikule ametiisikule altkäemaksu andmine  
Konventsiooniosaline võtab vajalikud seadusandlikud ja muud meetmed, et määratleda 
siseriiklikus õiguses kuriteona ametiisikule mitteettenähtud hüve otsene või kaudne 
lubamine, pakkumine või andmine iga tahtlikult isiku poolt isiku enda või kellegi teise 
nimel, et ametiisik oma ülesandeid täites tegutseks või hoiduks tegevusest tema või mõne 
teise isiku kasuks.  
 
• 
Artikkel 3. Siseriikliku ametiisiku altkäemaksu võtmine  
 
Konventsiooniosaline võtab vajalikud seadusandlikud ja muud meetmed, et määratleda 
ametiisiku poolt talle mitteettenähtud hüve otsene või kaudne nõudmine või vastuvõtmine 
endale või kellelegi teisele, või hüve lubamise või pakkumise heakskiitmine kuriteona, 
mille ametiisik otsese või kaudse tahtlusega paneb oma ülesandeid täites toime enda või 
teise isiku huvides tegutsedes või tegutsemast hoidudes. 
 
Tuleb tõdeda, et Kriminaalkoodeksis kirjeldatud ametiisiku tegu oli seotud 
ametiülesannetega, mida ametnik tegema pidi tegema seejuures oma ametiseisundit ära 
kasutades. Konventsioon aga ei nõua oma liitujatelt ametiseisundi ära kasutamist, see 
tähendab, et tegu peab olema ainult seotud ametniku ametiülesannetega. Küll esinevad 
muud Kriminaalkoodeksis kajastamata tingimused, näiteks lubamine. Näite puhul võiks 
kõne alla tuua ka kuriteo katse, kuid siinkohal ei ole see uuringu teemaks. Seega on 
korruptsiooni edasise tõkestamise eesmärgil konventsiooniga liitunud riikide kohustuseks 
kriminaliseerida altkäemaksuna mitteettenähtud hüve ametiisikule, kes oma ülesandeid 
 
14
täites tegutseb teise isiku huvides. Sellise tõlgenduse kohaselt aga võib hüve eest 
ametiseisundit kasutada teise isiku huvides juhul, kui selline kasutamine ei ole tulene 
ametiülesannetest. 
 
2.4.Karistusseadustiku eelnõu 
 
Tõsine vajadus reformida kriminaalõigust tekkis tegelikult ammu  enne Eesti Vabariigi 
taasiseseisvumist. Otseselt viitab sellele ka täna kehtiva Karistusseadustiku20 eelnõu21 
seletuskiri, mille kohaselt asusid Balti riigid, sealhulgas ka Eesti uue kriminaalõiguse 
väljatöötamisele juba 80ndate aastate lõpul. Kriminaalõigusreformi küsimusi arutati 
seminaridel Tartus 2. - 3. märtsil 1989 ja Riias 29. - 30. märtsil 1990. Samal ajal alustasid 
ka kõigis neis riikides komisjonid tööd uue eelnõu väljatöötamisega. Eestis moodustati 
1990. aasta kevadel Tartu Ülikooli professor Ilmar Rebase juhtimisel vastav komisjon  
Ülemnõukogu Presiidiumi juures. Õige pea ilmnes siiski, et komisjon ei ole võimeline 
looma Eestis uut euroopalikku kriminaalseadust. Hakkas saama selgeks, et põhjaliku 
kriminaalõigusreformi teostamiseks on vaja ulatuslikumat eeltööd ning töötada välja uued 
teoreetilised ja õiguspoliitilised kontseptsioonid. Sel põhjusel otsustas Justiitsministeerium 
1991. aasta sügisel loobuda töös osalemisest ning moodustas oma komisjoni, et teha 
kehtivas, Eesti NSV 1961. aasta kriminaalkoodeksis hädavajalikud muudatused, mis 
tulenesid Eesti iseseisvumisest 1991. aasta augustis ning jätta uue kriminaalseadustiku 
väljatöötamise lähemate aastate ülesandeks. Kriminaalkoodeksi uus redaktsioon võeti 
vastu 7. mail 1992. aastal ning see jõustus 1. juunist 1992. Oli täiesti ilmne, et 1992. a 
kriminaalkoodeksis olid tehtud üksnes hädavajalikud muudatused ning et põhjalik 
kriminaalõigusreform seisis veel ees. 1995. aasta kevadeks oli professor Ilmar Rebane  
jõudnud koostada eelnõu kaheksanda variandi, mille esitas ametliku lepingujärgse tööna 
Justiitsministeeriumile. Oma põhijoontes jäi eelnõu senise nõukogude kriminaalõiguse 
raamidesse sisaldamata põhimõtteliselt uusi ning tänapäeva Euroopa riikide 
kriminaalõiguses omaksvõetud lahendusi. 5. ja 6. aprillil 1995 arutati Tartus professor 
Ilmar Rebase eelnõu ning jõuti järeldusele, et esitatud kujul ei ole eelnõu küps 
edastamiseks valitsusse ja parlamenti. Samas arvati, et eelnõu võib võtta edasise töö 
aluseks, millega jätkab vastav töögrupp. On ilmne, et tegemist oli kompromissiga, mis 
pidi aitama kriminaalõigusreformi ummikust välja viia. Ühelt poolt oli selge, et paljud 
                                                 
20 Karistusseadustik - 6. juuni 2001. - RT I 2001, 61, 364, jõustunud 1. 09. 2002. 
21 Karistusseadustiku eelnõu algtekst koos seletuskirjaga, vastuvõetud Riigikogus 06. juunil 2001. aastal 
kolmandal lugemisel 
 
15
põhimõttelised küsimused olid eelnõus lahendamata või lahendatud nõukogude 
kriminaalõiguse mustri järgi, teiselt poolt ei oleks olnud mõistlik ja professor Ilmar 
Rebase suhtes puhtinimlikult õiglane senitehtud töö täielikult kõrvale heita ning 
nullpunktist alustada. Ilmar Rebane suri 13. juunil 1995. aastal. Sama aasta lõpul töötas 
Justiitsministeerium välja karistusõiguse reformi kontseptsiooni, milles nähti ette uue 
karistusõiguse reformi põhilised lähtekohad. Asuti seisukohale, et kuivõrd Eestis 
käesoleval ajal kehtiv kriminaalõigus kujutab endast sisuliselt senist nõukogude 
kriminaalõigust ning põhimõtteliselt ei sisalda oluliselt uut ka professor Ilmar Rebase 
eelnõu, tuleb võtta suund uue, euroopaliku kriminaalõiguse loomisele. Otsustati läbi viia 
kehtiva kriminaalõiguse ja halduskaristusõiguse terviklik ja radikaalne reform , mille 
tulemusel valmis ka kõnealune eelnõu. Karistusseadustiku eelnõu moodustab ühe kõige 
olulisema eelnõu karistusõiguse reformi paketti kuuluvatest eelnõudest 
(kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu, väärteomenetluse seadustiku eelnõu). Mitmed 
väga olulised karistusõiguse reformi kontseptsioonis ette nähtud seaduseelnõud olid juba 
ka vastu võetud (karistusregistri seadus, kriminaalhooldusseadus, kuriteoohvritele riikliku 
hüvituse maksmise seadus) või esitatud parlamendi menetlusse (vangistusseaduse eelnõu). 
 
Kriminaalkoodeksi altkäemaksu koosseisseisulise teona oli kirjeldatud: altkäemaksu 
andja (või vahendaja kaudu) huvides mingi teo toimepanemise või toime panemata 
jätmise eest, mida ametiisik pidi tegema või võis teha oma ametiseisundit kasutades. 
Seega altkäemaksu koosseis (KrK § 164) ei tee vahet, kas varalise kasu või muu 
soodustuse saamise vastutasuna pani ametiisik toime oma ametiseisundist tuleneva 
seadusliku või ebaseadusliku teo. Karistusseadustiku eelnõus asuti seisukohale, et 
olemuselt on tegemist kahe erineva ja erineva raskusega koosseisuga. Pistise võtmine 
tähendab, et ametiisik võtab vastu vara või muu soodustuse vastutasuna selle eest, et ta 
pani või paneb edaspidi toime mingi ametiseisundist tuleneva seadusliku teo või 
seaduslikult jättis või jätab edaspidi mingi teo toimepanemata.  
Altkäemaksu koosseis eeldab, et ametiisik võttis vastu vara või varalise kasu vastutasuna 
selle eest, et ta altkäemaksu andja huvides ja oma ametiseisundit ära kasutades pani või 
paneb edaspidi toime teadvalt ebaseadusliku teo või jättis või jätab edaspidi teadvalt 
ebaseaduslikult mingi ametiseisundist tuleneva teo toimepanemata. Kui toimepandud 
ebaseaduslik tegu moodustab seejuures mingi muu karistusseadustiku eriosas ettenähtud 
süüteo koosseisu, tuleb teod kvalifitseerida kogumis. 
 
16
Nii pistise kui altkäemaksu võtmise koosseisu puhul ei ole oluline, kas tegu pandi toime 
pistise või altkäemaksu andja huvides või said sellest kasu hoopis tema sugulased või 
hõimlased. Seega on püütud ühendada kehtiva koodeksi altkäemaksu paragrahviga 
korruptiivse teo elemendid. Sisuliselt on altkäemaks korruptsiooni üks erijuhte. 
Nii pistise kui altkäemaksu puhul on võimalikud mõlemad variandid - enne antakse raha 
vms ja sellele järgneb tegu, või kõigepealt tegu ning raha vms antakse üle hiljem. Igatahes 
peab olema kokkulepe toimepandava teo osas, tasu maksmise kokkulepe võib teatud juhul 
ka puududa (lepitakse kokku teo osas, ametiisik tegutseb eeldatava tasu lootuses ja 
tänutäheks ta pärast teo toimepanemist tasu ka saab). Vara või muu varaline kasu võidakse 
üle anda kas isiklikult või vahendaja kaudu. Tegu on lõpule viidud nii pistise kui 
altkäemaksu võtmise puhul siis, kui vara vm varaline kasu saadakse oma valdusse või 
käsutusse, kas vastutasuks lubatud tegu jõuti toime panna või veel mitte, ei oma siinkohal 
tähtsust. 
Pistise ja altkäemaksu võtmisega on olemuslikult seotud ka pistise või altkäemaksu 
andmine ja vahendamine. Pistise või altkäemaksu võtmine on andmise ja vahendamise  
suhtes põhidelikt. Seetõttu on käesolev eelnõu seisukohal, et viimatinimetatud koosseisud 
peaks sätestama samuti käesolevas peatükis. Analoogselt eelnõule on küsimus lahendatud 
ka mitmetes teiste Euroopa riikides - Saksamaal, Soomes ja mujal. Nimetatud koosseisud 
ei eelda erilise isikutunnusena ametiisikut.  
Altkäemaksu andmise ja vahendamise mõiste on konstrueeritav altkäemaksu võtmise 
mõiste põhjal. Nii pistise kui altkäemaksu võtmine eeldab ametiisikut, samal ajal kui 
pistise või altkäemaksu andjaks saab olla nii ametiisik kui ka iga teine subjekt, kes vastab 
karistusseadustiku üldosas sätestatud tingimustele. 
Eeltoodud põhjenduste alusel võeti 06. juunil 2001. aastal Riigikogus vastu 
Karistusseadustik, mille redaktsiooni § 304 kirjeldas altkäemaksu võtmist järgnevalt: 
Ametiisiku poolt vara või muu soodustuse vastuvõtmise eest vastutasuna sellele, et 
ametiisik altkäemaksuandja või teise isiku huvides ja oma ametiseisundit kasutades on 
pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või 
ebaseaduslikult on jätnud või on alust arvata, et ta jätab edaspidi teo toime panemata. 
Altkäemaksu andmine on seostatud selle võtmisega, mistõttu § 308 on väga lakooniline: 
Altkäemaksu andmise eest - karistatakse …  
 
 
17
Paraku siiski 01. septembril 2002. aastal lõplikult jõustunud sõnastus on algversioonist 
natuke erinev. Eelkõige on sissetoodud altkäemaksu, ka pistise kriminaliseerimise juures 
lubamine või lubamisega22 nõustumine. Tuleb tõdeda, et eelmainitud seaduseelnõu  
algtekst23 ei sätesta altkäemaksu lubamist, kui seaduserikkumist, vaid see on viidud 
eelnõu lõppredaktsiooni24. Kuna seaduseelnõu seletuskiri asub vaid selle algteksti lõpus, 
siis võib jääda seadusandja sellekohane tahe ja mõte arusaamatuks. Siiski võib eeldada, et 
lubamise kriminalisserimine on tulenev eelkõige Euroopa Nõukogu Korruptsiooni 
Kriminaalõigusliku Reguleerimise Konventsioonist ning Eesti Vabariigil, kui 
konventsiooniga liitunud riigil on kohustus seda järgida. Sellele viitab küll 26. septembri 
2000. aasta Riigikogu õiguskomisjoni protokoll25, milles johtuvalt on lubamise mõistet 
kaudselt arutatud. Kokkuvõtvalt võib nentida, et lubamine lisandus seaduse teksti ja 
mõttesse ajavahemikul 06. juunist 2001.aasta kuni 12. juuni 2002. aasta ning jõustus koos 
seadusega 01. septembril 2002. aastal. Lisamise aluseks on Karistusseadustiku muutmise 
„tabel”, mis oli õiguskomisjonis sellekohase töö aluseks, kuid paraku puuduvad just 
lubamise kohta täpsemad hilisemad seletused. Samuti tuleb tõdeda, et ka sellekohase 
muudatuse vastuvõtmisel Riigikogu saalis ei ole teema käsitlust leidnud. 
 
2.5.Altkäemaksu sõnastus Karistusseadustikus 
 
Eelmises punktis sai pikemalt kirjeldatud redaktsiooni sünnist, mis tänasel päeval kajastub  
kehtivas Karistusseadustikus. Lõplik ja jõustunud sõnastus on siis järgnev: Altkäemaksu 
võtmine § 294 Ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või 
vara või muu soodustuse vastuvõtmise eest vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma 
ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime 
seadusega mittelubatud teo, või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust 
arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, – karistatakse ühe- kuni viieaastase 
vangistusega. Ja Altkäemaksu andmine: § 298 Altkäemaksu lubamise või andmise eest - 
karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega. 
                                                 
22 Karistusseadustiku rakendamise  seadus - 12. juuni 2002. a. - RTI, 04.07.2002, 56, 350, jõustunud 1. 09. 2002. 
23 Eelnõu algtekst koos seletuskirjaga -  http://web.riigikogu.ee/ems/saros -
bin/mgetdoc?itemid=011000013&login= proov &password=&system=ems& server =ragne11  
24 Eelnõu lõplik tekst -  http://web.riigikogu.ee/ems/saros -
bin/mgetdoc?itemid=011000014&login=proov&password=&system=ems&server=ragne11  
25 Riigikogu õiguskomisjoni 26. septembri 2000. aasta  protokoll  -  http://web.riigikogu.ee/ems/saros -
bin/mgetdoc?itemid=003673471&login=proov&password=&system=ems&server=ragne11  
 
18
 
Seega on esmasele koosseisule lisandunud lubamine, kuid ülejäänud koosseisu osad on 
jäänud samaks. Muus osas võib vaid tõdeda, et seletuskirjast tulenevalt pidi pistise ja 
altkäemaksu teo raskusastme vahe olema oluline, kuid jõustunud seaduse karistuse 
suuruse järgi seda järeldada ei saa. Loomulikult on erinevalt Kriminaalkoodeksile 
altkäemaksu andmine karistatav ka juriidilise isiku poolt teo toimepanemisel, mis tuleneb 
§ 298 lg 3-st ja lg 4-st. Juriidilise isiku vastutusest selles valdkonnas on eelkõige seotud 
otstarbekuse küsimusega, st välja selgitada juhtorgani isik või tema osalus teos26. 
 
Kokkuvõtvalt võib nentida, et altkäemaksu koosseis sai uues Karistusseadustikus just 
täpselt sellise sõnastuse, mis vastas keeleliselt ja sisuliselt eelnõu seletuskirjale, so siis 
rahva esindajate (Riigikogu) tahtele. Välja arvatud koosseisu üks element – lubamine, 
mida aga tuleb seostada meie ühise tahtega ühineda Euroopa Liiduga. Lisaks vahe 
tekkimisele, so ametniku poolt seadusliku või seadusega mittelubatud teo 
toimepanemisele ametiseisundit kasutades (pistis  versus  altkäemaks), tõi muudatus kaasa 
ka ühe olulise esmapilgul mittenähtava uuenduse. Nimelt oli senikehtinud 
Kriminaalkoodeksis altkäemaksu käsitlus roomaõiguslik, Karistusseadustik aga läheneb 
sellele germaaniõiguslikult27. 
 
Altkäemaksuga kahjustatav õigushüve on põhimõtteliselt kokkulangev ametialase kuriteo 
kui sellisega kahjustatava hüvega, s.o riigivõimu  funktsioneerimine , täpsemalt riigivõimu 
normaalne, nõuetekohane funktsioneerimine. Altkäemaksu spetsiifikast tulenevalt on aga 
õigushüve määratlemisel vaja arvestada veel ühte aspekti – ametnikku kui riigivõimu 
teostajat. Olenevalt sellest, millist külge enam rõhutatakse, riigivõimu kui sellist või 
ametnikku kui riigivõimu teostajat, käsitatakse altkäemaksu teoebaõigust ning sellega 
kahjustatavat hüve tavaliselt kahesuguselt – roomaõiguslikult ja germaaniõiguslikult28. 
Roomaõiguslik vaatevinkel lähtub ametnikule kehtestatud keelust teenistuse raamides 
mistahes kingitusi või meelehead vastu võtta. Eeltoodu järgi on altkäemaksu ebaõigus 
ametniku poolt kingituste saamises, seega riigiteenistuse aluste kui õigushüve rikkumises. 
                                                 
26 Jaan Sootak, Elina Elkind, Juriidilise isiku vastutus: uued  arengusuunad Eesti kohtupraktikas -  Juridica , 2005, 
nr 10, lk 671-681 
27 Jaan Sootak, Altkäemaks: kas uus tõlgendus seadusele?, Juridica, 1998, nr 8, lk 397-403 
28 R. Maurach, Fr-Chr. Schröder, M. Maiwald. Strafrecht. Besonderer Teil. Tb 2. Heidelberg, 1991, S 263. 
 
19
Hilisem käsitlus rõhutab siinjuures veel seda, et ametnikkond, ka konkreetne ametnik, on 
oma pädevuse piires riigivõimu õige, riigi huvidele vastava tegevuse garant. Riik ei saa 
ametnikku usaldada ja olla kindel oma võimu teostamises, kui ametnik võtab vastu 
kingitusi eraisikutelt. Määrav on asjaolu, et ametnik võttis altkäemaksu/pistist ja käitus 
juba seetõttu iseenesest riigiteenistuse aluseid ja ametniku ausust või puhtust rikkudes. 
Selline lähenemine on kitsamalt õiguslik, formaalne ning ei rõhuta, et ametnik oleks 
midagi kingituseandja huvides toime pannud või pidanud toime panema. Seega ei ole 
antud juhul üldse oluline kausaalne seos pistise/altkäemaksu andmise ja toimepandud teo 
vahel.  
Roomaõiguslik kontseptsioon asetab rõhu altkäemaksule kui ametialasele kuriteole ning 
lubab nimetada ametialast kuritegu põhideliktiks. Siin on oluline silmas pidada, et ka Eesti 
NSV KrK (ja kogu nõukogude kriminaalõiguse, samuti kehtinud KrK §-de 164 ja 165 
käsitlus) on selles mõttes roomaõiguslik. Kuid kehtiv õigus ei ole roomaõiguslik 
õigushüve ja teoebaõiguse seisukohalt.  
Seevastu germaani õigustraditsioonil põhinev kontseptsioon näeb altkäemaksu ebaõigust 
ametniku äraostetavuses, täpsemalt äraostmises. Siin väga oluline ka eraisiku tegevus, kes 
ostab ametniku kaudu ära riigi tahte – allutab selle endale või mõjutab seda enda kasuks. 
Ametnik kahjustab oma äraostetavusega riiki: olles lubanud toime panna või juba pannud 
toime mingi teo, millega kahjustab riigivõimu funktsioneerimist. Seega on siin vajalik 
kausaalne seos altkäemaksu/pistise andmise (või selles kokkuleppimine) ja ametiisiku teo 
vahel. Just seda kokkuleppe vajadust on rõhutatud ka Karistusseadustiku eelnõu 
seletuskirjas. 
Germaaniõiguslik käsitlus ei rõhuta eriti altkäemaksu võtmist kui ametialast kuritegu, sest 
ametiisik on üksnes vahend eraisiku käes riigivõimu kahjustamisel. Selles mõttes on 
kehtiv õigus germaaniõiguslik.  
Analoogsele seisukohale on asunud ka Riigikohus29, mida tuleb pidada revolutsiooniliseks 
otsuseks just seetõttu, et lahend baseerub tol ajal kehtinud Kriminaalkoodeksile. 
Tuleb tõdeda, et sisu, sõnastuse ja suhtumise muutus tõi kaasa endas ametniku ja eraisiku 
võrdsustamise Karistusseadustiku ees, mida Kriminaalkoodeksist nii üheselt tõlgendada ei 
                                                 
29 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 17. juunil 1997.a. nr. 3-1-1-70-79 M.M. kriminaalasjas KrK § 15 lg 2 - 
§ 165 lg 1 järgi. - RTIII, 01. august 1997, 23, 244 
 
20
saanud. Kusjuures lubadustega on Riigikohus jõudnud seisukohale30, et need ei pruugi ega 
pea olema reaalselt täidetavad. Seega ametnikule turismireisi Kuule pakkudes ja selle eest 
tema ametiseisusest tulenevas teo kokkuleppele jõudes on koosseis täidetud sõltumata 
sellest, et pakkuja reisi finantseerida ei suuda. 
Kuigi kõikvõimalikul statistikal ja ühiskonnauuringutel on tihtipeale erinevad järeldused, 
mis ei pruugi reaalsust õigesti kajastada, on autoril hea meel siiski lugeda Jaan Tõnissoni 
Instituudi uuringutest, kus teostati Saar Polli kaasabil küsitlus korruptsiooni levikust 
Eestis nelja aastase vahega. 
 
Kõige suurem muudatus oli toimunud korruptsiooniga kokkupuutunute seas. Nende arv 
on päris selgesti langenud. Kui 1998 aasta detsembris puudus isiklik kogemus korruptiivse 
käitumisega 69,4% küsitletutest, siis 2002 aasta detsembris väitis seda juba 83,5% 
küsitletutest. Kõige suurem langus toimus just nende inimeste kategoorias, kelle 
kokkupuude korruptsiooniga on olnud juhuslik, vastavalt 17,7% 1998 aastal ning 6,1% 
2002 aastal. Korruptsiooniga mõned korrad kokkupuutunute protsent vähenes samuti 
4,4% 1998 aastal 2,8 protsendini 2002 aastal ja samaks jäi vaid korruptsiooniga tihedalt 
kokkupuutunud inimeste protsent.  
 
Sellisele positiivsele tendentsile võib aluseks olla ka Karistusseadustiku menetluse suur 
tähelepanu meedias, mistõttu ei tohi alahinnata siin ka neljanda võimu osa. 
 
 
3.  ALTKÄEMAKSU KOOSSEISU TÕLGENDAMISE VÕIMALUSED 
 
Õigusteoreetiliselt peetakse primaarsemaks lähenemiseks õigusnormi grammatilist 
tõlgendamist. Seetõttu vaatleb autor seda esmalt , tehes seejuures järeldusi, kas on üldse 
või kui on, siis milliste teiste kaanonite käsitlemist. 
 
3.1.1.  Keeleline tõlgendamine 
 
                                                 
30 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 26. mail 2005.a. nr. 3-1-1-37-05 Dmitri Demutski süüdistuses KarS § 
25 lg 1 - § 274 lg 1, § 275 ja § 298 lg 1 järgi. - RTIII, 30.juuni 2005, 21, 212 
 
 
21
Ökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei saa väita, et altkäemaksu koosseisu redaktsioonis 
oleks mingi osa sellest tarbetu või tähtsetu. Tõsi, just §-i 294 on seadusandja soovinud 
kõik altkäemaksus ära mahutada ning seetõttu on sõnastus pigem kantseliidne kui 
talupojalik. Sõltumata eeltoodust on siiski seal kõik vajalik ning mitte midagi 
ebavajalikku. Arvestatud on ka järjekindluse põhimõttega, st ei esine erinevates seostes 
erinevaid tähendusi ja selleks puudub ka vastav põhjus. Autor on seisukohal, et ka üld- ja 
erialakeelel ei ole tekkinud vastuolu, sest kõik terminid on mõlemal pool aktiivses 
kasutuses. Seega keeleliselt tuleb tõlgendada, sh lihtsustada altkäemaksu võtmise 
paragrahvi nii: 
•  Ametnik, so ametiisik, kes mingi ebaseadusliku teo eest saab kokkulepitud tasu; 
•  Vara on tasu, mida ametnik saab ebaseadusliku teo eest (või jätab teostamata 
toimingu, mida ta muidu seaduse järgi peab tegema); 
•  Ametniku tegu peab olema seadusega mitte lubatud; 
•  Tegu peab ametnik tegema ametiseisundit kasutades; 
Ülejäänud teksti osa käsitleb nn peegelpilte või vastupidiseid olukordasid, sh tasu saamine 
või soodustuse lubamisega nõustumine, on teo toime pannud või paneb selle toime 
eeldatavasti edaspidi, paneb toime ebaseadusliku teo või jätab ebaseaduslikult teo 
toimepanemata või tuleb eeldada, et jätab tulevikus selle toime panemata. Etteruttavalt 
tuleb veelkordselt tõdeda, et pea kõikides teistes Euroopa riikides on asi lahendatud 
lihtsamalt, so peaaegu lihtlausetena kuid maht paragrahvide mõistes on suurem. Seega 
tuleneb ka keelelisest tõlgendusest uurimistöö põhiprobleemi vastusena järeldus, et 
ametniku tegu peab olema ja saab kogu altkäemaksu koosseis saab koosseispärane olla 
vaid ebaseadusliku teo tõttu. Järelikult on primaarne koosseisu tuvastamisel selgitada 
kokkuleppe teo kohta ning tuvastada teo mittevastavus seadusele, milline selgitus sisaldas 
ka eelnõu seletuskirja . 
 
3.2. Argumentum et faktori, samuti analoogia 
 
Kuriteo kvalifitseerimisel karistusseadustiku eriosa ühe või teise paragrahvi järgi tuleb 
eelkõige lähtuda õigushüvest, mida kuriteoga rünnatakse. KarS §-d 294 ja 298 sätestavad 
vastutuse ametialaste süütegude eest, alajaotusena aususe kohustuse rikkumise. Tegemist 
on riigi vastu suunatud kuritegudega selle laiemas tähenduses, riigivõimu tegevuse 
kahjustamisega. Ametialaste kuritegude spetsiifika seisneb selles, et 
kahjustatakse/püütakse kahjustada riigivõimu tegevust seestpoolt, riigivõimu esindajate 
 
22
endi tegevusega . Altkäemaksu andmise, vahendamise või võtmise korral ei ole aga 
kahjustatav õigushüve mitte ainult riigivõimu funktsioneerimine üldse, vaid eelkõige 
riigivõimu õiguspärasus, ausus, usaldusväärsus ja äraostmatus. Nii altkäemaksu andev kui 
ka võttev isik moonutavad riigi tahet, allutavad selle tasu eest enda huvidele.31
 
3.3.  Altkäemaksu võtmine kui põhidelikt 
 
Altkäemaksu võtmise ja andmise koosseisud on kriminaalseadustikus paigutatud 
ametialaste süütegude peatükki aususe kohustuse rikkumise jakku. See on roomaõiguslik 
käsitlus. Sellise paigutuse alus on tõsiasi, et üks nimetatud kahest deliktist, altkäemaksu 
võtmine, on ametialane kuritegu (pandud toime ametiisiku poolt). Seega on põhidelikt 
altkäemaksu võtmine. Nagu öeldud , avaldub selles roomaõiguslik käsitlus. Võimalik oleks 
aga ka teistsugune süsteem – lähtuda germaaniõiguslikust seisukohast ning paigutada 
altkäemaks riigivastaste süütegude peatükki. 
Seega on KrK §-s 294 sätestatud süüteokoosseis põhidelikt, mis määrab ära ka teiste 
komplekti kuuluvate koosseisude (altkäemaksu andmine ja vahendus, §-d 298 ja 296) 
tõlgendamise piirid. Niisiis tuleb §-s 298 tähendatud altkäemaksu andmise koosseisu kõigi 
tunnuste sisustamisel pöörduda § 294 poole.  
Järelikult tuleb arvata, et ka altkäemaks antakse ametiisikule altkäemaksuandja huvides 
mingisuguse teo toimepanemise või toimepanemata jätmise eest, mistõttu ka altkäemaksu 
andmisel tuleb pidada silmas mingit enam või vähem konkreetset tegu32. Ei ole kahtlust 
selles, et § 298 koosseisu tõlgendamisel tuleb arvestada kõiki § 294 tunnuseid, sest 
vastasel juhul asetuks küsimärgi alla ka näiteks see, kas § 298 peab silmas altkäemaksu 
saajana ametiisikut või mitte, jms.  
Ülaltoodud seisukoha poolt räägib ka asjaolu, et vastasel juhul oleks kahjustatud 
põhimõttest  nullum crimen nulla poena sine lege tulenev määratletustingimus – 
kuriteokoosseisu tunnused peavad olema kirjutatud seaduses (lex scripta) täpselt 
                                                 
31 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 17. juunil 1997.a. nr. 3-1-1-70-79 M.M. kriminaalasjas KrK § 15 lg 2 - 
§ 165 lg 1 järgi. - RTIII, 01. august 1997, 23, 24 
32 Sama seisukoht on ka ENSV  KrK kommentaarides - § 165  komm  1a 
 
23
määratletud (lex stricta). Asjaolu, et §-s 298 see nii ei ole, ei anna veel alust eeldada § 298 
tunnuste määratlematust, s.t anda kohtule õigus kehtestada koosseisutunnuseid.  
Nüüd võib muidugi väita, et sisustades § 298 koosseisu § 294 tunnustega, kohaldame 
karistusseadustikku analoogia alusel, mis on põhimõttega nullum crimen sine lege 
vastuolus . Tegelikult on nimetatud põhimõttest tulenevalt keelatud üksnes süüdistatavale 
kahjulik analoogia, st tema seisundi raskendamine analoogia abil (teo karistatavust 
põhistava või karistust raskendava seaduse kohaldamine). Seevastu süüdistatavale 
soodsatel juhtudel on analoogia kohaldamine lubatud, mis on ka kooskõlas põhimõttega in 
dubio pro reo ( kahtluse korral süüdistatava kasuks)33.  
Antud probleemi seisukohalt on seega kaks võimalikku lahendust .  
1. Lähtuda teesist, et iga KarS eriosas sisalduv paragrahv moodustab iseseisva 
süüteoliigi34. Seega on § 298 koosseis tõlgendamiseks vaba ning ei ole mingit alust arvata, 
et § 298 koosseis tuleks sisustada § 294 tunnustega. Järelikult võib arvata, et 
altkäemaksuandja ei pea altkäemaksu andes silmas pidama ametiisiku ametiseisundist 
tulenevat konkreetset tegu (mis on nõutav § 294 koosseisus). 
2. Eeldada, et altkäemaksu koosseisud KarS-s (§-d 294 ja 298, sh § 296) moodustavad ühe 
terviku, kusjuures §-s 294 toodud altkäemaksu võtmine on kõige kolme teo karistatavust 
kehtestav põhidelikt. Paragrahvis 298 määratletud altkäemaksu andmise koosseis tuleb 
seega sisustada § 294 tunnuste alusel (on selle peegelpilt), mis on kooskõlas nullum 
crimen sine lege stricta põhimõttega ja tähendab süüdistatavale kasuliku analoogia 
kohaldamist. Järelikult on meil lahendamist vajava kaasuse puhul vaja siiski otsustada, kui 
konkreetselt tuleb tuvastada tegu, mille toimepanemist altkäemaksuandja eeldas. 
Ilmselt on enampõhjendatud ja üldlevinud teine seisukoht. Seega moodustavad 
altkäemaksu kolm koosseisu ühe terviku ning probleem taandub suures osas sellele, kui 
konkreetselt peab olema ametiisiku tegu määratletav.  
 
                                                 
33 Seisukoht tuleneb ka Saksa õigusest. Näit: M. Luts . Lünga vastu tõlgendamise või analoogiaga? – Juridica 
1996, nr 7, lk 351–352. 
34 I. Rebane. Nõukogude kriminaalõigus. Üldosa. Õpetus kuriteost. II osa. 1 vihik. Tartu, 1978, lk 8–9 
 
24
3.4. Tegu, mille ametiisik pani toime või mille ta peaks tulevikus toime panema, sh toime 
panemata jätma 
 
Altkäemaks peab olema võetud eesmärgiga panna andja huvides toime mingi tegu 
(tegevus või tegevusetus ). Ei ole oluline, kas altkäemaksu andja huvid on tema erahuvid 
või esindab ta mingit asutust või organisatsiooni. Kuna seadusega mittelubatud tegu tuleb 
kvalifitseerida süüteona, vastutab ametiisik selle eest eraldi (nt ametialase võltsimise eest 
§ 299 järgi reaalkogumis). Vaieldav on altkäemaksu võtmise või andmise koosseisu 
olemasolu aga siis, kui ametiisikule ei anta midagi üle konkreetse teo saavutamiseks, vaid 
igaks juhuks, n-ö sissesöötmiseks („ta on tähtis tegelane, teda läheb meil veel tarvis“). 
Näib, et seaduse tekstist tuleneb eitav vastus sellele küsimusele. Paragrahv 294 räägib 
selgelt teost, mida ametiisik pidi oma ametiseisundit kasutades toime panema või toime 
panemata jätma. Seega seob seadus altkäemaksu mõiste konkreetse teoga, mis 
arusaadavalt ei pea tingimata olema ühekordne käitumisakt, vaid võib seisneda näiteks 
soodsama seisundi loomises altkäemaksuandjale, tema pidevas soosimises vms. 
 
4. VÕRDLUSED TEISTEST ÕIGUSRUUMIDEST 
 
4.1. Tegu peab olema konkreetselt määratletud 
 
Konkreetse teo nõudest lähtus nõukogude kriminaalõigus, samuti on seda siiani teinud ka 
Eesti teooria ja kohtupraktika.  
Vene nõukogude kriminaalõigus ( VNFSV KrK § 173), nagu ka teiste liiduvabariikide 
kriminaalkoodeksid, pidas teo all silmas konkreetset tegu, mille ametiisik paneb toime 
altkäemaksu andja huvides. Olgu siinjuures märgitud, et ENSV ja EV KrK § 164 ei räägi 
mitte tegevusest (nagu VNFSV KrK § 173), vaid teo toimepanemisest või toime panemata 
jätmisest (ENSV KrK § 164 esialgne redaktsioon „teo toimepanemisest või tegemata 
jätmisest“), pidades seega silmas veelgi konkreetsemat tegu, kui see VNFSV KrK § 173 
sõnastusest võiks tuleneda.  
 
25
Tegu, mida altkäemaksu saaja toime paneb, peab olema seotud tema ametialase 
tegevusega. Rõhuasetus on altkäemaksu kui süüteo juures just sellel: karistatav ei ole 
mitte lihtsalt ebaseadusliku tulu saamine, vaid tasu eest mingi teo toimepanemine.  
Ei ole võimalik anda ja võtta altkäemaksu tulevikus määratlemata teo toimepanemise või 
toimepanemata jätmise eest. Meelevaldne on süüdistada raha andmises mingite oletuslike, 
tulevikus võib-olla tehtavate otsuste või lahendite eest.  
 
4.2. Konkreetne tegu ei ole vajalik 
 
Vene Föderatsioon (1996. aasta KrK §-d 290 ja 291)35
Konkreetse teo nõude osas on Vene Föderatsioon teinud oma seaduses olulise muudatuse. 
NSV Liidu Ülemkohtu pleenumi 30. märtsi 1990. aasta määrus andis senise tõlgendusega 
võrreldes märksa laiema teo mõiste, märkides punktis 5, et altkäemaksuna tuleb käsitada 
ka ametiisiku poolt raha või muude väärtuste saamist alluvatelt või kontrollitavatelt 
soosingu (pokrovitelstvo) või mahitamise (popustitelstvo) eest36. 
Selle seisukoha võttis üle ka Vene 1996. aasta kriminaalkoodeksi § 290 lõige 1, kus 
altkäemaksu võtmiseks loetakse ametiisiku poolt raha jms võtmist tegevuse või 
tegevusetuse eest, samuti „üldise teenistusalase (po sluzhbe) soosimise või mahitamise 
eest“37. 
Näeme, et Vene kriminaalõiguses on selge tendents määratleda altkäemaksuandja huvides 
toimepandava teo mõiste üha üldisemalt. VNFSV KrK § 173 rääkis üksnes „tegevusest, 
mida ametiisiku pidi tegema või võis teha“, Ülemkohtu pleenumi määrus ja Vene 
Föderatsiooni KrK räägib aga lisaks sellele ka üldisest soosingust või mahitamisest. 
                                                 
35 Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeks, jõustunud 01. jaanuaril 1997.a., vastuvõetud Riigitummas 24. mail 
1996, kinnitatud Föderatsiooninõukogus 5. juunil 1996.a., Vene Föderatsiooni president 13. juunil 1996.a. 
 
36 N. Kuznetsova (Red). Novoje ugolovnoje  pravo Rossii. Osobennaja tshast. Moskva, 1996, lk 321 
37 V. Radtshenko (Red). Kommentarii k ugolovnomu kodeksu Rossiiskoi Federatsii. Moskva, 1996, § 290 komm 
3 
 
26
Viimase osas on aga oluline see, et selline üldine soosimine peab olema teenistusalane, s.t 
ilmselt avalduma teenistuslikes suhetes või koguni alluvusvahekorras38.  
KarS § 294 dispositsioon seob vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamise 
altkäemaksuna  mingi teoga, mida ametiisik pidi oma ametiseisundit kasutades toime 
panema või toime panemata jätma 
Naabrite sellisest arengust võib aga teha kaks teineteist välistavat järeldust. Esiteks võib 
väita, et teo mõistet on võimalik laialt tõlgendada, ning Vene Föderatsiooni Ülemkohtu 
pleenum  on seda ka teinud, kusjuures 1996. aasta KrK on üksnes vormistanud senise 
tõlgenduse. Teine väide aga ütleb, et teo lai mõiste väljus seaduse tõlgendamise raamidest 
ning kehtiva KrK § 290 tekst just nimelt kinnitab seda, et peetakse silmas kahesugust 
tegu:  
a) tegevus või tegevusetus; 
b) soosimine või mahitamine. 
Kahe viimase teo lisamine seaduse teksti oli vajalik seetõttu, et seaduse senine tekst sellist 
tõlgendust ei võimaldanud.  
 
4.3. Saksa kriminaalõigus 
 
4.3.1. Koosseisud ja nende paigutus 
 
Saksa kriminaalkoodeksis ( StGB ) on ette nähtud vastutus altkäemaksu eest neljas 
üksteisega korrespondeerivas koosseisus, §-des 331–334. Neist esimesed kaks kehtestavad 
vastutuse altkäemaksu võtmise ja viimased kaks altkäemaksu andmise eest.  
StGB § 331 (tasu/pistise võtmine, Vorteilsannahme) kehtestab 1. lõikes vastutuse 
ametiisikule, kes „nõuab, nõustub võtma või võtab tasu vastuteenena selle eest, et ta 
                                                 
38 Ibid. § 290 komm 3 p. v ja g 
 
27
sooritas või tulevikus sooritab teenistusalase teo“ (Diensthandlung). Sama sätte 2. lõikes 
nähakse ette sama koosseis kohtuniku või vahekohtuniku suhtes, kes sooritas või tulevikus 
sooritab „õigusemõistmise alase teo“(richterliche  Handlung). Nimetatud koosseis peab 
silmas ametiisiku õiguspärast tegu.  
Koodeksi § 332 (altkäemaksu võtmine, Bestechlichkeit) langeb tunnuste poolest eelmisega 
kokku, näeb aga ette vastutuse samasuguse teenistus- või õigusemõistmise alase teo eest, 
„millega ta rikkus või rikuks oma teenistuskohustusi/kohtunikukohustusi“.  
Paragrahv 333 (tasu/pistise andmine, Vorteilsgewährung) kui §-ga 331 korrespondeeriv 
säte näeb ette vastutuse tasu pakkumise, lubamise või andmise eest ametnikule või 
kohtunikule vastuteenena selle eest, et see tulevikus sooritaks tema otsustada oleva 
teenistusalase teo.  
Paragrahv 334 (altkäemaksu andmine, Bestechung) on §-ga 332 korrespondeeriv säte ning 
näeb ette vastutuse altkäemaksu pakkumise, lubamise või andmise eest ametnikule või 
kohtunikule vastuteenena selle eest, et see rikkus või rikuks oma teenistuskohustusi 
(kohtunikukohustusi).  
Lisaks nimetatud koosseisudele on eraldi §-s 335 öeldud, et ametialase teo all mõeldakse 
nii tegevust kui tegevusetust.  
Koosseisude paigutuses näeme üldlevinud võtet, mille kohaselt kõigepealt tulevad 
ametiisiku vastutust käsitlevad, seega põhideliktid, ning teo karistatavust põhjendavad 
sätted; neile järgnevad korrespondeerivad sätted, mis käsitlevad mitteametiisiku vastutust. 
Selleks väiteks annab aluse altkäemaksu kui kuriteo käsitlemine ametialaste kuritegude 
peatükis, samuti koosseisude järjekord (esmalt ametiisikud, seejärel eraisikud).  
Altkäemaksukoosseisud moodustavad StGB-s järgmise süsteemi.  
Teenistuskohustustega kooskõlas  
Teenistuskohustuste  
 
olev tegu 
vastane tegu 
Passiivne külg 
§ 331 
§ 332 
Aktiivne külg 
§ 333 
§ 334 
 
 
28
4.3.2. Teo üldmõiste 
 
Ametiisiku teo all mõeldakse tegutsemist ametialastest kohustustest lähtudes. 
Vastuteenena oma teo eest peab ametiisik saama või lootma talle lubatud tasu. Eeldatav  
ametialane tegu ei pea sealjuures olema kindlaks määratud. Nõudes tulevikus 
toimepandava teo täpset kindlaksmääramist, jätaks seadus karistamata need altkäemaksu 
võtnud ametnikud, kes ei võta seda ühe ja konkreetse (võimalik, et mitte kuigi olulise) teo 
eest, vaid eelistavad võtta suures ulatuses altkäemaksu tulevikus toimepandavate 
ebamääraselt piiritletavate, kuid rohkete ja ulatuslike korruptiivsete tegude eest, ning 
osutuvad seega paušaalselt äraostetuks kogu oma tegevusvaldkonnas39. Samas peab 
ametiisiku tegu olema mingilgi määral konkretiseeritav, vähemalt üldistes joontes 
määratletav, sest vastasel juhul ei saa rääkida seosest teene ja vastuteene vahel. Samuti 
nõuab teenistusalast tegu § 331 tekst expressis verbis.  
Selles küsimuses, kas ja kui täpselt peab ametiisiku tegu olema määratletav, on Saksa 
kriminaalõiguslikus kirjanduses kaks seisukohta. Üks suund püüab teo konkreetsust siiski 
suuremas või vähemas ulatuses määratleda, teine lähtub aga enam kaitstavast õigushüvest 
ning ülalnimetatud ekvivalentsussuhtest.  
Teise seisukoha järgi on määrav kahe poole vaheline üksmeel selles, et tasu on vastuteene 
mingi juba toimepandud või tulevikus toimepandava teo eest. Teo konkreetsuse küsimus 
ei ole siin enam esmatähtis. Oluline on üksnes tuvastada, millises valdkonnas ja millises 
suunas ametiisik peab pistiseandja kasuks tegutsema. See seisukoht toetub näitele, kus 
korduvad või koguni regulaarsed altkäemaksud ametiisikule selleks, et viimane igal 
vastaval juhul tegutseks altkäemaksuandja kasuks, ei oleks vaadeldavad koosseisupärase 
teona, sest ametiisiku tegu ei ole ette kindlaksmääratav ning tema tegevus sõltub 
konkreetse asja tehioludest40. Seega ei pea tuvastama ametiisiku konkreetset tegu, piisab 
tema ametialaste toimingute teatud ringi määratlemisest41. 
 
                                                 
39 Maurach/Schröder/Maiwald, S 267. 
40 Strafgesetzbuch. Kommentar von A. Schönke und H. Schröder. München , 1988, § 331, Rdn 31 
41 J. Wessels. Strafrecht. Besonderer Teil – 1. Schwerpunkte. Heidelberg, 1991, S 239. 
 
29
4.3.3. Ametiisiku tegu puudub 
 
Ei saa näiteks rääkida ekvivalentsussuhtest, mistõttu ametiisiku tegu puudub, kui on 
võimalik tuvastada üksnes mõlemapoolseid ettekujutusi teatud valdkonnas või kui 
ametiisikult on eeldada ainult üldist vastutulelikkust või heatahtlikkust. Koosseis puudub 
ka siis, kui pistis antakse ainult selleks, et saavutada ametialase teoga kaasnevaid, mitte 
selle  sisusse, vaid sinna juurde kuuluvaid tagajärgi (näiteks ei püüagi pistiseandja 
saavutada enda jaoks paremaid lahendusi, vaid loodab asjade normaalsele kulgemisele või 
lihtsalt viisakale ja asjalikule teenindamisele)42. 
 
4.3.4. Ametiisiku tegu on olemas 
 
Ametiisiku tegu peab olema üldjoontes tuvastatav või määratletav. Teo tuvastamiseks 
piisab, kui ametiisik loeb end seotuks vajadusega teatud tööülesannete osas või teatud 
töövaldkonnas mingis kindlas suunas tegutseda – kas panna toime üks või mitu tegu43. Ei 
ole vaja kindlaks teha, millal, kus ja kuidas ametiisik vastava teo peab toime panema, 
samuti ei pea teo sisu ja laad olema täpselt määratletud.  
Ei ole tegemist enam üldise vastutulelikkusega, kui ametiisiku pädevus ning pistiseandja 
tegevusala võimaldavad teha järeldusi pistiseandja poolt endale ostetud ametialase teenuse 
laadi kohta või annavad tunnistust asjakohastest suhetest või kokkupuutepunktidest. Kui 
on võimalik tuvastada, kus, millal või mis laadi asjades võib selline üldine heatahtlikkus 
või vastutulelikkus rakenduda, on koosseis täidetud. Teisisõnu, kui pistiseandja ei looda 
mitte lihtsalt üldist heatahtlikkust ja vastutulelikkust kui sellist, vaid tegutseb kindla 
kavatsusega teatud juhtudel seda suhtumist ära kasutada, on pistiseandmise koosseis 
olemas44 Seda tuleb arvestada ka nn otsustustegude korral.  
                                                 
42 Strafgesetzbuch mit Erläuterungen von K. Lackner. München, 1993, § 331, Rdn 10. 
43 Schönke/Schröder, § 331, Rdn 31. 
44 H. Blei . Strafrecht II. Besonderer Teil. München, 1983, S 460. 
 
 
30
Piisab, kui pistise andmisel on selle eesmärk pistise andmise asjaolude kaudu tuvastatav. 
Ei ole oluline, kas ametiisik kavatseb hakata tegu toime panema, on juba selle 
teoimepanemist alustanud, on selle juba toime pannud või ei kavatsegi seda tegelikult 
toime panna45. Viimasel juhul tuleb küll arvestada, et kui ametiisik moonutab 
ekvivalentsussuhte sisu (väites, et kavatseb nõutava raha teisele ametiisikule edasi anda 
vms, tegelikult kavatseb selle aga omastada), on tegemist kelmusega46. Oluline on seega 
võrdväärsussuhe, mis moodustab altkäemaksu ebaõiguse aluse.  
 
4.3.5. Ühepoolne suhe 
 
Ühepoolsete tegude korral (altkäemaksu andmine või selle nõudmine, millele teise poole 
tegu ei järgne) piisab koosseisu olemasoluks aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool 
tunnetaks ülalnimetatud ekvivalentsussuhet47. Konkreetne kokkulepe teo 
toimepanemiseks ega ka tasu vastuvõtmiseks ei ole vajalik. Piisab, kui altkäemaksu 
nõudev ametiisik väljendab soovi saada tasu (lasta end ära osta), samuti kui altkäemaksu 
pakkuv või pakkunud isik teda sellele kutsub. Altkäemaksu andja paneb niisiis juba toime 
altkäemaksu andmise, kui ta oma teoga kutsub esile ametniku äraostetavuse tõenäosuse, 
s.t loob tõenäosuse, et ametnik paneb vajalikul juhul tema kasuks toime selle või teise 
teo48. 
See kehtib ka nn otsustustegude suhtes, kus ametiisik võib teha pistiseandja suhtes täiesti 
ootuspärase ja seadusliku otsuse. Tegu altkäemaksu mõttes on olemas sel juhul, kui 
pistiseandja teab või eeldab, et otsuse langetamisel arvestab ametnik eranditult asjasse 
puutuvate kaalutluste kõrval ka pistiseandja huvisid. Ametnik peab sel juhul olema 
kinnitanud (näiteks pistist vastu võttes või muul viisil) või kasvõi vaikides mõista andnud, 
et ta seda teeb.  
Altkäemaksu sisu on Saksa kriminaalõiguses ekvivalentsus- ehk võrdväärsussuhe (mitte 
alati aga eelnev kokkulepe) andja ja võtja vahel. See suhe tähendab sellist seost andja ja 
                                                 
45 Strafgesetzbuch und Nebengesetze. Erl von E. Dreher und H. Tröndle. München, 1993, § 331, Rdn 17.
46 Strafgesetzbuch. Leipziger Kommentar. Berlin, 1977, § 331, Rdn 35. 
47 Maurach/Schröder/Maiwald, S 267. 
48 J. Wessels, S. 239. 
 
31
võtja vahel, kus andja saab või on saanud vastuteenusena üleantu eest ametiisikult mingi 
talle kasuliku teo; tähendab sidet teene ja vastuteene vahel. Altkäemaksuga on tegemist 
siis, kui ametiisik on tasu andjaga ühel meelel (ei pea aga olema seda üksmeelt ühiselt 
väljendanud), et tasu andmine on vastuteene tehtava või tehtud ametialase teo eest49. 
Selline käsitlus võimaldab altkäemaksu eest vastutusele võtta süüdlasi ka ühepoolsete 
suhete korral. Vastavalt §-le 331 on ametiisik tasu nõudnud, see on talle lubatud või talle 
üle antud.  
 
4.4. Kokkuvõtvad järeldused 
 
Tuleb tõdeda, et mõlemal näitel on oma rahvusliku kriminaalpoliitika omapärand . 
Eelkõige teo konkretiseerituse määramatus Venemaal, või siis vastupidine olukord, millal 
teo olemasolu määratakse vastavalt vajadusele. Samuti võimaldab suurriiklus, st eelkõige 
Venemaal sellist laiahõlmalist tõlgendamist, mis ilmselt omakorda on tulenev korra 
tagamise- ning lähiajaloo mentaliteedi kustutamise vajadusest. On hea meel tõdeda, et 
Eesti Vabariigis on seadusandja olnud konkreetsem  ja sätestanud koosseisu ilma teo 
sellekohase laialivalgumiseta.  
Siinkohal kokkuvõtlikult: 
 
4.4.1. Altkäemaksu võtmine (§ 294) 
 
Altkäemaksu võtmine on antud legaaldefinitsioonina KarS § 294 lõikes 1. Võtmine 
tähendab aineliste hüvede enda valdusse saamist või kasutamist (raha või varalist õigust 
andva dokumendi, nt makstud arve, laevapileti saamine vms). Tegu ei sõltu selle edasisest 
kasutamisest (laevaga sõitmine). Ka ei olene kuriteo lõpuleviimine sellest, kas 
altkäemaksu võtja jõudis altkäemaksuandjale lubatud teo toime panna või mitte.  
                                                 
49 V. Krey. Strafrecht. Besonderer Teil. Bd 1. Stuttgart, 1972, S 262. 
 
 
32
Altkäemaksu esemena tuleb käsitleda konkreetseid ainelisi väärtusi, raha, varalisi õigusi, 
varalise iseloomuga teeneid jms. Nende rahaline väärtus või kogus ei ole oluline. Küll ei 
saa aga altkäemaksuna vaadelda pisiteenuste osutamist. Need ei kujuta endast mitte 
altkäemaksu, vaid pugemist. Mitteainelised väärtused (nt seksuaalsed teenused) ei 
moodusta altkäemaksu eset ( iseasi , kui nimetatud teenused ja nende eest tasustamine 
seadustatakse).  
Altkäemaksu eset tuleb vaadelda kuriteo toimepanemise vahendina (andja või vahendaja) 
või kuriteo läbi omandatud varana (altkäemaksu võtja) ning see peab kuuluma 
konfiskeerimisele. 
 
4.4.2. Altkäemaksu vahendus (§ 296) 
 
Altkäemaksu vahenduse mõistet kriminaalseadus ei ava. Teooria määratleb vahendajat kui 
isikut, kes altkäemaksu andja või võtja ülesandel tegutsedes annab vahetult üle 
altkäemaksu eseme. Sealjuures ei ole oluline, kas ta saab andjalt või võtjalt tasu.  
Erinevalt altkäemaksu andjast ei kuulu üleantav altkäemaks talle endale; erinevalt 
altkäemaksu võtjast ei saa vahendaja eset endale. Teisisõnu, andja ei anna eset 
vahendajale kui omanikule ja võtja ei saa eset vahendajalt kui omanikult. On muidugi 
võimalik, et üks isik altkäemaksu andjate grupist annab selle üle; samuti, et üks 
altkäemaksu saajate grupist võtab selle vastu ja annab teistele nende osa edasi. Sellisel 
juhul vahendus puudub, on ainult andmine või võtmine. Küll võib ette tulla, et üks isik on 
faktiliselt nii andja kui vahendaja (annab üle nii enda eseme kui ka teistele kuuluvad 
esemed). Sel juhul on tegemist andmise ja vahendamise reaalkogumiga, kui andjad ei 
moodusta gruppi ühe altkäemaksu raames. Sama ahela võib konstrueerida ka võtja poolt 
vaadatuna.  
On võimalik, et lisaks vahenduslikule tegevusele võtab isik veel osa muudest tegudest 
seoses altkäemaksuga ( kihutab kedagi, organiseerib), siis vastutab ta vastava 
osavõtuvormi eest ning tema tegevust ei kvalifitseerita vahendusena. Altkäemaksu 
vahendus kujutab endast sisuliselt altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamise 
 
33
erijuhtumit ning tuleb vastava erinormi  järgi (§ 296) kvalifitseerida ainult siis, kui 
tõepoolest on tegemist vahendusega selle sõna kitsas mõttes.  
 
4.4.3. Altkäemaksu andmine (§ 298) 
 
Altkäemaksu andmise mõistet erinevalt altkäemaksu võtmise mõistest seadus ei ava. Küll 
on aga võimalik see mõiste tuletada altkäemaksu võtmise mõistest, seega §-s 294 toodud 
definitsiooni peegelpildina.  
Ei ole oluline, millises vormis altkäemaks antakse – salaja (ilma pealtnägijateta, n-ö käest 
kätte), seaduslikult vormistatava tehinguna vms. Tehing ise ei pea olema fiktiivne. Näiteks 
võib altkäemaksuna vaadelda soodsat laenulepingut vms. Igal juhul peab andmise korral 
olema määratletav altkäemaksu ese (asi, varaline õigus vms).  
Altkäemaksu andmine, nagu ka vahendus, ei ole ametialane kuritegu, kuid nad paiknevad 
ametialaste kuritegude peatükis seadusandliku otstarbekuse tõttu.  
 
4.4.4. Eelnev kokkulepe 
 
Eelneva kokkuleppe vajalikkus altkäemaksu andja ja võtja vahel sõltub sellest, kas lähtuda 
teo konkreetsuse nõudest või mitte.  
Kui arvata, et altkäemaksu koosseis eeldab mingilgi määral konkreetset tegu, tuleb 
eeldada ka kokkulepet. Kui selline kokkulepe puudub, on välistatud ka altkäemaksu 
koosseis, sest ametiisiku tegevus ei ole põhjuslikus seoses altkäemaksu andja tegevusega. 
Kui teo konkreetsuse nõudest ei lähtuta, tuleb aluseks võtta ekvivalentsussuhe, millest oli 
eespool juttu .  
 
 
 
 
34
 
1.  OSALEJAD TEOS 
 
Altkäemaksu, kui tegu, ei saa teostada ainuisikuliselt. Ei saa olla olukorda, kus andja 
annab või lubab iseendale mõnda hüve. Samuti on võimatu, et altkäemaksu võtja 
eksisteerib, kuid andjat ei ole või siis vastupidi, et andja on olemas, kuid pole kellele anda. 
Veelgi enam, koosseisu eripärane tunnus on see, et võtja – hüve saaja ning seadusevastase 
teo teostaja - peab olema ametnik, so isik, kes tegutseb oma ametiseisundit kasutades. Kui 
isikuvastaste süütegude puhul, näiteks kehavigastuse tekitamine või vargus, on süüteo 
objektiks kannatanud, siis altkäemaksu puhul on kõigi osalejate teod karistatavad ja 
kannatanuks on ühiskond. Seega on koosseisu kohaselt vajalik vähemalt kahe isiku 
osavõtt ja mõlema puhul õigusvastast käitumist. 
 
1.1. Altkäemaksu koosseisu osalised 
 
Kui tegu ei saa realiseerida ainuisikuliselt, siis koosseisu võib täita ka vaid üks isik. Eriosa 
§ 294 lg 2 p 3 näeb ette, et altkäemaksu võtmise grupi poolt, mis toob enesega kaasa 
raskema karistuse. Vahenduse, andmise või selle lubamine on karistatav seadusandja poolt 
ainuisikulise tegevusena, mis ometi ei välista § 58 lg 10 kohaldamist, so raskendava 
asjaoluna grupi poolt teo toimepanemise arvestamist. Ometi kõrgenda see normi üldosas 
märgitud karistuse määra. 
 
1.1.1.  Altkäemaksu võtja, saaja – ametiisik 
 
Altkäemaksu reguleerivate Karistusseadustiku paragrahvide 294, 296 ja 29850 koosseisu 
eritunnuseks on vahetult ametiisik. See on isik, kes vara või muu soodustuse vastuvõtmise 
eest paneb oma ametiseisundit kasutades toime seadusega mittelubatud teo või 
ebaseaduslikult jätab seadusliku teo toime panemata. Ametiisik on Karistusseadustikus 
defineeritud51, seega on konkreetselt määratletud isikute ring just nimelt eriosa tähenduse 
mõttes. 
                                                 
50 294 – Altkäemaksu võtmine, 296 – Altkäemaksu vahendamine, 298 – Altkäemaksu andmine 
51 § 288 – Ametiisiku mõiste: Ametiisik karistusseadustiku eriosa tähenduses on isik, kellel on ametiseissund 
riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus või eraõiguslikus juriidilises isikus, kui 
temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varalise väärtuste liikumist korraldavad või 
võimuesindaja ülesanded. 
 
35
 
Ometi peab altkäemaksuga seonduvalt tegema midagi, mis tuleb ametiseisundist. Seisundi 
kindlakstegemine reeglina eraõiguslikus ettevõttes raskusi ei oma, kuid ametiseisundit 
omavad Eesti õiguskorras veel mõistete kohaselt järgnevad isikud: ametiisik, ametnik ja 
avalik teenistuja . Eeltoodust tuleb tõdeda, et tegu on ilmse segadusega, sest näiteks on 
sätted majanduslike huvide deklareerimise kohta avaliku teenistuse seaduses52 (ATS) ja 
korruptsioonivastases seaduses (KVS)53. ATS § 75 sätestab, et ametnik on kohustatud 
esitama majanduslike huvide deklaratsiooni KVS-s sätestatud korras ja tingimustel. KVS 
räägib seevastu ametiisiku majanduslike huvide deklareerimise kohustusest, kusjuures 
ametiisik KVS tähenduses on nii riigi- või kohaliku omavalitsuse ametnik kui ka tema 
ülesandeid täitev koosseisuväline teenistuja. Viimaste hulgast peavad deklaratsiooni 
esitama üksnes need, kellel on KVS § 3 lg-s 2 sätestatud ametiseisund54. Haldusmenetluse 
seadus teeb asja veelgi segasemaks, sest seadus kasutab mõistet ametiisik, seletamata 
mõiste sisu. Eesti haldusõigustraditsioon teeb aga siiski põhimõttelist vahet mõistel 
ametnik ja ametiisik. ATS § 6 kohaselt on ametnik ametiasutuse koosseisus ettenähtud 
ametikohale nimetatud või valitud isik. Ametnik on üks avaliku teenistuja kategooria. 
Avalik teenistuja on ATS § 4 lg 1 alusel omakorda isik, kes teeb tööd riigi või kohaliku 
omavalitsuse ametiasutuses. 
 
Eesti õiguses on kaks erinevat ametiisiku mõistet – Karistusseadustikus (ei ole sisuliselt 
muutnud kriminaalkoodeksi mõistet55) ja Korruptsioonivastases seaduses. Mõlemal 
mõistel on aga üks ühine tunnus: nad eeldavad ametiseisundi olemasolu. 
 
Ametiseisundi määratluse annab KVS § 3 lg 2, mis sätestab, et ametiseisund on ametiisiku 
ametikohast tulenev õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele kohustuslikke otsuseid, 
teha toiminguid ja osaleda riigi- või munitsipaalvara erastamise, võõrandamise või 
kasutusse andmise otsuste tegemisel ning kohustus täita oma ametialaseid kohustusi ausalt 
ja õiguspäraselt. Seega eeldab ametiseisund võrreldes ametiülesannetega erilisi volitusi, 
õigusi, millega kaasneb ka suurem vastutus. KVS ametiisiku definitsioonist tulenevalt 
pole mitte igal ametnikul ametiseisundit, samas võib ametiseisund olla ka koosseisuvälisel 
töötajal. KarS-s kirjeldatud ametiisiku tunnuseks on aga see, et omab ametiseisundit riigi 
                                                 
52 Avaliku teenistuse seadus – (ATS) 25. jaanuar 1995., RT I 1995, 16, 228, jõustunud 1. 01. 1996.a. 
53 Korruptsioonivastane seadus – (KVS) 27.jaanuar 1999., RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999.a. 
54 KVS kehtib vastavalt § 4 lg-le 1 ametiisikute kohta, kellel on ametiseisund. 
55 Kriminaalkoodeks § 160 
 
36
või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus või eraõiguslikus 
juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või 
varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. 
 
Eeltoodust tulenevalt on meil tegemist kahe erineva ametiisiku mõistega erinevatest 
seadustest, veelgi enam erineb ametiseisundi defineering. Seetõttu tuleb altkäemaksu 
kaasusi analüüsides eriti hoolikalt jälgida ametiisiku vastavust ja ametiseisundi olemasolu 
KarS § 288-le, kuid ei saa jätta tähelepanuta ka KVS § 3 lg 2. Autori hinnangul tuleks 
Karistusseadustikus loobuda ametiisiku mõistest ning luua KVS § 4 lg 2 asemele 
institutsionaalne lähenemine. Karistusseadustiku mõiste peaks olema laiem, sest selle alla 
tuleb mahutada märksa rohkem käitumisviise (võimuliialdus, ametialane võltsimine, 
mõjuvõimuga kauplemine jne), milleks kurjategijalt ei nõuta mingeid spetsiaalseid 
volitusi või erilisi usaldussuhet riigiga – kohustus olla aus kuulub iga avaliku teenistuja 
kohustuste hulka. Seega tuleb sellist olukorda pidada Põhiseaduse §-ga 1256 vastuolus 
olevaks, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. 
 
Mainitud segadus erinevate defineeringute vahe toob kaasa tõsised probleemid, kui on 
vaja menetleda KarS § 294 lg 2 p 2 või p 3 või siis sama § lg 3 või lg 4 järgset süütegu. 
Sisuliselt tuleb sel juhul samastada ametiisik juriidilise isikuga ning juriidilise isiku 
funktsioonid ametiseisundiga. Näiteks lg 2 p 2 kohaselt tuleb juriidilisel isikul tema 
ametiseisundist tulenevalt nõuda altkäemaksu või lg 4 kohaselt (kui rakendub lg 2 p 3) 
luua grupp teiste füüsiliste või juriidiliste isikutega. Autor ei välista toodud näidete 
teoreetilist lahendust, kuid kahtleb tõsiselt selle rakendamisel praktikas. 
 
1.1.2.  Altkäemaksu andja 
 
Üldreeglina on asi altkäemaksu andja puhul lihtne, ta saab olla suvaline isik, sh juriidiline 
isik ning tema isiku suhtes ei näe seadus ette mingeid kitsendusi. Loomulikult ei tohi 
esineda  süüd  välistavaid asjaolusid, näiteks süüdimatus vms. Ametiseisundit altkäemaksu 
andja kasutada ei saa, mis ei ole ka loogiline. Sisuliselt võib siiski teoreetiliselt 
altkäemaksu andja kasutada oma ametiseisundit, kuid sel juhul on mõistlik andjaks 
kvalifitseerida juriidiline isik, kellest tuleneb tegeliku andja ametiseisund. 
                                                 
56 Eesti Vabariigi  Põhiseadus  - Vastu võetud rahvahääletusel 28. juunil 1992., RT 1992, 26, 349, jõustunud 29. 
juunil 1992.a. 
 
37
 
Kindlasti on altkäemaksu andjal olemas veel omadus, mis otseselt seadusest ei tulene. Ta 
nimelt peab teadma, või vähemalt oletama, et võtja ametiseisund on talle oletatava teost 
tulenev. Seega ei kvalifitseeru suvalisele ametiisikule vara või soodustuse pakkumine 
juhul, kui pakkumisega seotud eeldatav tegu ei ole seotud suunatud subjekti 
ametiseisundiga. 
 
1.1.3.  Altkäemaksu vahendaja 
 
Erinevalt altkäemaksu andjast ei kuulu üleantav vara või soodustus talle endale; erinevalt 
altkäemaksu võtjast ei saa vahendaja eset endale. Teisisõnu, andja ei anna eset 
vahendajale kui omanikule ja võtja ei saa eset vahendajalt kui omanikult. On muidugi 
võimalik, et üks isik altkäemaksu andjate grupist annab selle üle; samuti, et üks 
altkäemaksu saajate grupist võtab selle vastu ja annab teistele nende osa edasi. Sellisel 
juhul vahendus puudub, on ainult andmine või võtmine. Küll võib ette tulla, et üks isik on 
faktiliselt nii andja kui vahendaja (annab üle nii enda eseme kui ka teistele kuuluvad 
esemed). Sel juhul on tegemist andmise ja vahendamise reaalkogumiga, kui andjad ei 
moodusta gruppi ühe altkäemaksu raames. Sama ahela võib konstrueerida ka võtja poolt 
vaadatuna.  
 
On võimalik, et lisaks vahenduslikule tegevusele võtab isik veel osa muudest tegudest 
seoses altkäemaksuga (kihutab kedagi, organiseerib), siis vastutab ta vastava 
osavõtuvormi eest (nt viitega § 22 lõigetele 2 või 3) ning tema tegevust ei kvalifitseerita 
vahendusena. Altkäemaksu vahendus kujutab endast sisuliselt altkäemaksu andmisele ja 
võtmisele kaasaaitamise erijuhtumit ning tuleb vastava erinormi järgi (§ 296) 
kvalifitseerida ainult siis, kui tõepoolest on tegemist vahendusega selle sõna kitsas mõttes.  
 
Vahendust ei tohi ära segada näiliku vahendusega, kui vahendajana esinev isik teeb teisele 
ettepaneku kellelegi ametiisikule altkäemaks üle anda, ise tegelikult seda teha ei saa ega 
kavatsegi. Vahendajale raha andnud isik vastutab sel juhul altkäemaksu andmise katse 
eest (§ 42 lg 2 ja § 298), näilik vahendaja aga altkäemaksuandmise katsele kihutamise ja 
kelmuse eest (§ 22 lg 2 ning §-d 298 ja 209).  
 
38
 
Altkäemaksu lubamise vahendamine ei ole otseselt eriosas karistatav põhimõtte nullum 
crimen nulla poena sine lege kohaselt. Vahendajaks võib-olla ka juriidiline isik, seejuures 
kasutades ära oma ametiseisundit. Altkäemaksu vahenduse mõistet kriminaalseadus ei 
ava. Teooria määratleb vahendajat kui isikut, kes altkäemaksu andja või võtja ülesandel 
tegutsedes annab vahetult üle altkäemaksu eseme. Sealjuures ei ole oluline, kas ta saab 
andjalt või võtjalt tasu.  
 
1.2. Sanktsioonid võtjale, andjale ja vahendajale 
 
Altkäemaks on vaieldamatult korruptsiooni üks osa. Korruptsiooni vastu tervikuna  
võitlevad arenenud ühiskonnad eelkõige preventiivsete meetoditega. Preventsioon ei ole 
repressioon. Seepärast võib ja peabki arusaam korruptsioonist olema preventsiooni ja 
kriminaalõiguse seisukohalt erinev – kriminaalõiguslik  määratlus peab olema keeleliselt 
täpsem57.  Revolutsioonilisel kriminaalõiguse sünniajal nägi Code Penal58 ette häbiposti 
või rahatrahvi altkäemaksu, sh pistise võtjale. Kuigi ka lubadusega nõustumine oli võtja 
isiku suhtes kuritegu, siis Prantsusmaal tol ajahetkel ei peetud vajalikuks andja ega 
vahendaja tegu kriminaliseerida. Seevastu samal ajahetkel Saksamaal Saksa Riigi 
Kriminaalkoodeksi59 alusel oli ametnikule võimalus määrata santsioonina kuni viis aastat 
sunnitööd, altkäemaksu andjale aga vangistus  (piirmäär puudus) ning lisakaristusena 
kodanikuõiguste äravõtmine. Vabadusekaotus on altkäemaksu sanktsioonina rakendatav  
Saksamaal ka tänasel päeval, samuti ka Prantsusmaal. Meie põhjanaabrite, so Soome 
Vabariigis on altkäemaksu võtmise eest sanktsioonina ettenähtud rahatrahv või kuni kahe 
aastane vangistus60. Seevastu idanaabritel, so Venemaal61 on pistise (KarS mõttes pistis, 
seaduses eneses sätestatud altkäemaksu võtmine § 290 all eraldi lõiked ametiisiku 
seadusliku ja ebaseadusliku tegevuse kohta) võtmise eest võimalik karistus rahatrahv või 
                                                 
57 Vadim  Filimonov , Korruptsiooni defineerimisest korruptsiooni preventsiooni seisukohalt – Juridica 2000, nr 8, 
erinumber, lk 487-491 
58 Code penal. Paris, Treuttel & Würz, 1810 
59 Saksa Riigi Kriminaalkoodeks. Berlin: Langmann, 1872 
60 Rikoslaki 30 luvun 7 ja 8 §-sä, vt  http://www.nk.chamber.fi/fi/document.cfm?doc=show&doc_id=92
61 Уголовный кодекс РФ, от 13 июня 1996 г. N 63-ФЗ; § 290 – Altkäemaksu võtmine; § 291 – Altkäemaksu 
andmine; lubamine ei ole kriminaliseeritud   
 
39
kuni viis aastat vabadusekaotust koos lisakaritusega, milleks on teataval ametikohal 
töötamise keeld või teatava tegevusega tegelemise õiguse äravõtmine kolmeks aastaks. 
Siinkohal vahemärkuseks: kuigi Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksist pistist eraldi ei 
leia, on sellekohane filoloogiline termin siiski olemas62 - мзда – otsetõlkes „(kellegi) 
määrimine”. Altkäemaksu võtmise puhul näeb VF kriminaalkoodeks ette vabadusekaotuse 
kolmest seitsme aastani koos lisakaristusega, mis on samane pistise võtmise puhul. 
Raskendavatel asjaoludel, sh Vene Föderatsiooni riiklikul ametikohal olles on sanktsiooni 
määraks suisa seitse kuni kaksteist aastat vabadusekaotust koos võimalusega kogu vara 
konfiskeerimiseks. § 291 lg 1 kohaselt pistise andmise eest, sh vahendaja kaudu 
võimaldab kriminaalkoodeks määrata kohtul rahatrahvi või kuni kolmeaastase 
vabadusekaotuse. Sama § lg 2 näeb ette altkäemaksu andjale, sh korduvuse puhul 
võimaliku karistusena rahatrahvi või kuni kaheksa aastase vabadusekaotuse. Ühe rangema 
sanktsioonimäära altkäemaksu võtmise eest võib Euroopa mandrilt leida Taani 
kuningriigist. Lisaks võimalikele kingitustele, muudele privileegidele või 
ametikohustustega mitteseotud tasule on eraldi väljatoodud ka võimalus ebaseadusliku 
maksu või lõivu omastamine isikliku kasu saamise eesmärgil. Ilmselt just seetõttu on 
kriminaalkoodeksi63 kohaselt võimalik riigivõimu esindajale, kui altkäemaksu võtjale 
määrata karistus rahatrahvist kuni kuue aastase vabadusekaotusega64. Oluline on siinkohal 
märkida, et altkäemaksu andmine on kuriteona sätestatud kaudselt, so peatükis mis 
käsitleb kuritegusid riigivõimu või kuninga vastu ning mitte selle sõna otseses mõttes. 
 
Eesti karistusseadustikus rakendatakse raskendavate asjaolude puudumisel sanktsioonina 
altkäemaksu võtjale ja altkäemaksu andjale KarS § 294 või § 298 kohaselt ühe- kuni viie 
aastane vangistus. Mõlema sätte teises lõikes on toodud koosseisu raskendavad asjaolud, 
mille ilmnemisel karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega. Samuti karistatakse 
                                                 
62 Ottenson, O., Karistusseadustik eesti-vene ja vene eesti terminsõnastik – Tallinn, 2004, lk 30 
63 The Danish  Criminal Code, vastuvõetud (reformitud) 1930, jõustunud 01. jaanuaril 1933; oluliselt täiendatud 
korraldusega nr. 648, 12.08.1997.a., nr. 403, 26.06.1998.a., nr. 473, 01.07.1998.a. ja nr. 141, 17.03.1999.a. 
64 Ibid - § 144 Ükskõik missugune isik, kes riigivõimu poolt antud volituste või ülesannete teostamisel võtab 
ebaseaduslikult vastu, nõuab või saab lubadusi kingituse või muu privileegi saamiseks, võetakse vahi alla ja talle 
mõistetakse kuni kuueaastane vanglakaristus, süüd pehmendavate asjaolude olemasolu korral aga trahv . Ja § 145 
Kui ükskõik missugune isik riigivõimu poolt antud volituste või ülesannete teostamisel nõuab või võtab isikliku 
kasu saamise eesmärgil vastu tasu, mis on seotud tema ametikohustuste täitmisega, samuti maksu või lõivu, 
mille kinnipidamine ei ole seaduslik, määratakse talle kuni kuueaastane vanglakaristus. Kui isik peab isikliku 
kasu saamise eesmärgil kinni heauskselt vastuvõetud tasu ja tunnistab sellise vea üles, määratakse talle kuni 
kaheaastane vanglakaristus. 
 
40
juriidilist isikut ilma raskendavate asjaoludeta rahatrahviga, kuid nende esinemisel on 
kohtul õigus määrata rahaline karistus või sundlõpetamine. Altkäemaksu vahendaja 
„pääseb” pelgalt rahatrahvi või kuni üheaastase vangistusega. Järgnevalt võrdlused 
osatäitjate lõikes sanktsioonimäärade suhtes, mis oli sätestatud kriminaalkoodeksis 
võrrelduna täna kehtiva karistusseadustikuga. 
 
1.2.1.  Altkäemaksu võtja sanktsioonimäär 
 
Karistusseadustiku § 294 lg 1 kohaselt on võimalik isikut karistada altkäemaksu võtmise 
eest ühe kuni viie aastase vangistusega. Lg 2 kohaselt karistatakse kahe- kuni 
kümneaastase vangistusega sama teo eest kui seda tehakse: 
1) vähemalt teist korda; 
2) altkäemaksu nõudmisega;  
3) grupi poolt 
4) suures ulatuses 
Juriidilisele isikule rakendatakse lõikes 1 sätestatud teo eest rahalist karistust ning lõikes 2 
sätestatud teo eest rahalist karistust või sundlõpetamist. Kriminaalkoodeksi65 § 164, so 
altkäemaksu võtmine on sanktsioonimääraga vabadusekaotus kuni neli aastat koos 
lisakaristusega, milleks on teataval ametikohal töötamise või tegevusalal tegutsemise 
õiguse äravõtmine. Lõike 2 sanktsiooni kohaselt on ettenähtud vabadusekaotus kuni 
seitsme aastani koos eelmainitud lisakaristusega juhul, kui altkäemaksu võtmine on 
toimunud korduvalt, isikute grupi poolt, suures ulatuses või väljapressimisega. 
 
Nagu eelnenud võrdlusest näha võib, siis karistusseadustikus on suurendatud  
santsioonimäära ühe aasta võrra altkäemaksu võtmise eest ning raskendavatel asjaoludel 
toimepandud süüteo karistusmäära koguni kolme aasta võrra. Samas ei ole otseselt seotud 
karistus kohustusliku lisakaristusega, kuid seda võimaldab rakendada KarS § 49 
ametikohustuste rikkumisega seotud kuritegude eest. Seega on seadusandja tahe ning 
üldine kriminaalpoliitika suund karistuste karmistamisele aususe kohustuste rikkumistega 
seotud süütegude osas. Raske on uskuda, et karistusmäära tõstmine võiks üldpreventsiooni 
eesmärgiks olla korruptsiooni vastu võitlemisel, sest vabadusekaotust võimaldas ka 
eelnevalt kehtinud kriminaalkoodeks. Eripreventsioonina ei saa seda samuti vaadelda 
                                                 
65 Kriminaalkoodeks – (KrK) kehtestatud Eesti Vabariigi 07. mai 1992.a. seadusega „Eesti NSV 
Kriminaalkoodeksi” uue redaktsiooni – Kriminaalkoodeksi  kehtestamise  kohta, RT 1992, 20, 287 ja 288, 
jõustunud 01. juunil 1992.a. 
 
41
eelkõige just samadel põhjuste66l aga ka seetõttu, et preventsiooni tegevuskava selliselt ei 
sobi kokku püstitatud tegevuskavaga, mis on väljatöötatud korruptsiooni vastu võitlemise 
sellekohase töörühma poolt. Kuna eelnõu seletuskirjas puuduvad ka sellekohased viited ja 
konkreetsete karistuste karmistamist ei ole arutatud ka Riigikogu saalis eelnõu lugemisel, 
siis võib vaid järeldada, et vabadusekaotuse määra tõstmine tulenes pelgalt vaid soovist 
ühtlustada karistusmäärad tulenevalt kuritegude raskusastmele. 
 
Olulised muudatused karistusseadustikus võrreldes kriminaalkoodeksiga puudutavad aga 
sanktsioonisüsteemi tervikuna, kui hõlmata ka karistuse asendamise (§ 69: üldkasulik töö) 
ja karistusest vabastamine (§ 79 jj: tingimisi vabastamine; § 80: poena naturalis)67. Hetkel 
ei saa veel teha järeldusi, kas nimetatud sanktsioonid, nagu ka muud vangistuse 
alternatiivid (nt § 66: karistuse kandmine ositi ) ning § 73 lõikes 1 sisalduv šokikaristuse 
võimalus suudavad vähendada reaalse vabadusekaotuse osatähtsust, mis ulatub praegu 
30%-ni ja näitab viimastel aastatel isegi teatud kasvutendentsi68. 
Karistuse mõistmise alused on paigutatud §-s 56 kindlasse süsteemi, mille tipus on süü 
suurus. Selle tuvastamiseks on kaks võimalust. Esimene neist tuleneb KrK §-dest 37 ja 38, 
mis on väheoluliste muudatustega üle võetud KarS §-desse 57 ja 58. Nendes 
paragrahvides sisaldub kergendavate ja raskendavate asjaolude loetelud, kusjuures 
viimane on antud ammendavana. Teine variant tuleneb StGB §-st 46 ning sel juhul ei anta 
kohtunikule ette ei kergendavate ega raskendavate asjaolude loetelu. See jätab tal käed 
vabaks mis tahes asjaolude arvestamiseks kas süüd suurendavana või vähendavana. Need 
variandid näivad esmapilgul teineteist välistavat vähemalt raskendavate asjaolude osas: 
kui need on ammendavalt määratud, ei saa süüd suurendavana arvestada mõnda muud 
asjaolu, mis ei sisaldu §-s 58. Riigikohus on aga siiski üritanud neid kahte varianti  
ühendada ja kasutanud süü suuruse väljendamiseks muid asjaolusid, mis näitavad teo 
etteheidetavuse määra, kuid ei sisaldu §-s 58. Ühe sellise asjaoluna osutab kohus varalise 
kasu tegelikule saamisele sellise süüteokoosseisu korral, mis subjektiivse koosseisu 
tunnusena näeb ette üksnes varalise kasu saamise eesmärgi69. Tõsi, märksa vähem 
                                                 
66 Raska, E., Kriminoloogia – Tallinn, 2002, lk 169-183 
67 J. Sootak - Kaks aastat karistusseadustikku – uus õigus ja uued probleemid? Juridica 2000, nr 8, erinumber lk. 
35-44 
68 J. Ginter , M. Kruusamäe, J. Sootak. Eesti karistuspoliitika: vabadusekaotuslikud karistused. Tallinn: Juura  
2004, lk 30. 
69 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri  2003.a. otsus 3-1-3-14-03 – Riigiprokuratuuri avaldus kohtuvea 
parandamiseks Harju  Maakohtu 25.09.2002 otsuses ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 
 
42
veenvalt mõjub Riigikohtu nõustumine ringkonnakohtu seisukohaga, et süü suurust 
mõjutab raskendavate asjaolude puudumise ja kergendava asjaoluga mittearvestamise 
korral veel teo toimepanemise koht (kohtusaal) ja relva põhjendamatu kaasaskandmine70. 
Seega näib Riigikohtul kujunevat seisukoht, et süü suurust tuvastatakse mitte §-des 57 ja 
58 toodud asjaolude raames, vaid vajaduse korral nendele lisaks. On aga iseasi, kas 
karistuse suurust (vangistuse pikkust või karistuspäevade arvu) hakata skaala algnäiduna 
arvestama sanktsiooni keskmisest või selle alumisest kolmandikust. Kui kirjanduses on 
soovitatud lähtuda viimasest71, siis kohtupraktika näib vähemalt esialgu jäävat keskmise 
juurde72. 
 
Seadus ei anna aga kohtunikule ette kindlat mudelit, mille järgi karistuse liiki ja määra 
leida. Ka ei paista, et kohtupraktika iseseisvalt mõnda mudelit välja töötaks. Seetõttu ongi 
KarS kommentaaride 2. väljaandes pakutud karistuse mõistmiseks kaks mudelit vastavalt 
sellele, kas tegemist on üheliigilise või alternatiivse sanktsiooniga73. Aeg peab näitama, 
kas praktika võtab need mudelid omaks, teeb neis korrektiive või kujundab välja midagi 
päris uut. 
 
Eesti tingimusi arvestades võiks aga seaduses ette näha, missugune mittevaraline kahju 
kuulub hüvitamisele aususe kohustuse rikkumisel (nt au teotamine, reputatsiooni 
kaotamine jne) ja milliste vahenditega on võimalik tekitatud kahju hüvitada (rahaline 
kompensatsioon vms)74. Igal riigil on oma individuaalne kultuur, ajalugu, poliitiline 
süsteem ning individuaalne majandusliku ja sotsiaalse arengu staadium. See, mis aitab 
                                                                                                                                                         
26.11.2002 otsuses Aleksander Andrejevi süüdistusasjas KrK § 210-2 lg 2 p 1 ja § 210-4 lg 2 järgi; Anatoli Talzi 
süüdistusasjas KrK § 202-5 lg 3 ja 210-2 lg 2 p-de 1,3,4 järgi ning Ero Süvaoja süüdistusasjas KrK § 210-2 lg 2 
p-de 1,4 järgi. Aleksander Andrejev  on õigeks mõistetud süüdistuses KrK § 210-2 lg 2 p 4 järgi, RT III 2003, 32, 
332 
70 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.oktoobri 2004.a. otsus nr. 3-1-1-86-04 - A. T. ja tema kaitsja 
vandeadvokaat Sirje Musta kassatsioonkaebused Viru Ringkonnakohtu 20.04.2004 otsuse peale A. T. 
süüditunnistamises KarS § 114 p-de 2 ja 3 järgi, RTIII, 25, 273 
71 Sootak, J., Pikamäe, P., Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2004 (viide 7), § 56 komm. 
12.2.2. 
72 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembril 2004.a. otsus nr. 3-1-1-104-04 - Rado Visnapuu kaitsja 
advokaat Kristiina Tederi kassatsioon  Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2004 otsuse peale Rado Visnapuu 
süüteoasjas KarS § 331 järgi, RTIII, 32, 338 
73 Sootak, J., Pikamäe, P., Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2004 (viide 7), § 56 komm. 
12.2. 
74 Irene  Kull , Korruptsioon ja tsiviilõiguslik vastutus  – Juridica 2000, nr 8, erinumber, lk 524-528 
 
43
korruptsiooni vastu ühes riigis, ei pruugi olla efektiivne teises ühiskonnas. Kõikide riikide 
kohta kehtib väidetavalt aga kaks tõdemust75. Esiteks, kõigis riikides esineb korruptsiooni, 
sest korruptsiooni põhjustab inimloomuse kaks olemuslikku elementi: vajadused ja 
soovid. Teiseks, igas ühiskonnas saab korruptsiooni likvideerida ainult siis, kui suur osa 
ühiskonna liikmetest tajub oma igapäevases elus, et ühiskonna ladvik on aus ja eetiline 
ning kui majandusliku arengu tulemused jõuavad ka ühiskonna kõige madalamate 
kihtideni. Eeltooduga soovib autor väita, et altkäemaksu andmise, võtmise või 
vahendamise puhul on riiklikul tasandil otstarbekas rakendada eelkõige rahalisi karistusi 
ning tsiviilvastutuse korras süüdlaselt välja nõuda tekitatud kahjud. 
 
1.2.2.  Altkäemaksu andja karistusmäär 
 
Karistusseadustiku § 298 lg 1 kohaselt on võimalik isikut karistada altkäemaksu andmise 
eest ühe kuni viie aastase vangistusega. Lg 2 kohaselt karistatakse kahe- kuni 
kümneaastase vangistusega sama teo eest, kui seda tehakse vähemalt teist korda. 
 
Juriidilisele isikule rakendatakse lõikes 1 sätestatud teo eest rahalist karistust ning lõikes 2 
sätestatud teo eest rahalist karistust või sundlõpetamist. Kriminaalkoodeksi § 165, so 
altkäemaksu andmine on sanktsioonimääraga vabadusekaotus kuni neli aastat. Lõike 2 
sanktsiooni kohaselt on ettenähtud vabadusekaotus kuni seitsme aastani juhul, kui 
altkäemaksu andmine on toimunud korduvalt või isiku poolt, kellel on karistus 
altkäemaksu eest. 
 
Samaselt altkäemaksu võtmisega on karistusseadustikus suurendatud santsioonimäära ühe 
aasta võrra altkäemaksu andmise eest ning raskendavatel asjaoludel toimepandud süüteo 
karistusmäära koguni kolme aasta võrra. Karistusmäära suurenemist kommenteerides asun  
üheselt samale seisukohale, mis on toodud eelnevas punktis altkäemaksu võtmise suhtes. 
Täiendavalt tuleb vaid mainida, et kriminaalkoodeks vabastas (§ 164 lg 3, § 1641  lg 3 ja § 
165 lg 3, so altkäemaksu võtmine, - vahendamine ja – andmine) karistusest juhul, kui 
teost teatati esimesena vabatahtlikult kirjalikult ning enne altkäemaksust tuleneva teo  
                                                 
75 B. E. D. de Speville. The Experience  of Hong  Kong , China, in Combating Corruption. Curbing Corruption. 
Toward  a Model for Building  National  Integrity . Toim. R. Stapenhurst, S. J. Kpundeh. EDI  development  studies. 
The World Bank, Washington, D.C., 1999, lk 58 
 
44
toimepanemist. Tänasel päeval on eelmainitud käitumine reguleeritud kriminaalmenetluse 
seadustikus76. 
 
1.2.3.  Altkäemaksu vahendaja karistusmäär 
 
Karistusseadustiku § 296 lg 1 kohaselt on võimalik isikut karistada altkäemaksu 
vahendamise eest rahalise karistusega või kuni ühe aastase vangistusega. Lg 2 kohaselt 
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega sama teo eest kui seda 
tehakse vähemalt teist korda või kasutatakse selleks ametiseisundit. 
 
Juriidilisele isikule rakendatakse lõikes 1 ning lõikes 2 sätestatud teo eest rahalist 
karistust. Kriminaalkoodeksi § 1641, so altkäemaksu vahendamine on sanktsioonimääraga 
vabadusekaotus kuni neli aastat. Lõike 2 sanktsiooni kohaselt on ettenähtud 
vabadusekaotus kuni seitsme aastani juhul, kui altkäemaksu vahendamine on toimunud 
korduvalt või isiku poolt, kellel on karistatus altkäemaksu eest või kasutades 
ametiseisundit. 
 
Erinevalt altkäemaksu võtmise ja – andmise karistustest kriminaalkoodeksis on 
karistusseadustikus vähendatud santsioonimäära kolme aasta võrra altkäemaksu 
vahendamise eest ning raskendavatel asjaoludel toimepandud süüteo karistusmäära koguni 
nelja aasta võrra. Lisakaristust, so ametikohal töötamise või teataval tegevusalal 
tegutsemise õiguse äravõtmist ei ole sätestatud kummaski seaduses, millest võib järeldada, 
et seadusandja on vahendamist pidanud väiksemaks kuriteoks, kui seda on altkäemaksu 
võtmine või – andmine. Samas ei selgu seaduseelnõu seletuskirjast, Riigikogu 
õiguskomisjoni istungi protokollidest ega ka Riigikogu istungite stenogrammidest, mis 
põhjusel on altkäemaksu vahendamise sanktsioonimäära vähendatud. Kui 
kriminaalkoodeksis oli karistusemäär võrdne altkäemaksu võtmise ja – andmisega, siis 
tuleb eeldada, et seadusandja pidas vahendamist samaväärseks teiste tegudega tol 
ajahetkel. Hetkel kehtiva karistusseadustikust sanktsioonimääradest kohaselt on aga 
seadusandja silmis altkäemaksu vahendamine väiksem kuritegu altkäemaksu võtmisest 
ning andmisest. 
 
 
                                                 
76 Kriminaalmenetluse seadustik – (KrMK) 12. veebruar 2003. - RT I 2003, 27, 166, jõustunud 1.07.2004. 
 
45
 
 
 
 
6. REAALSELT MÕISTETUD KARISTUSED 
 
Vabadusekaotuslikud karistused moodustavad olulise osa karistusõiguse 
sanktsioonisüsteemist, kusjuures nende kohaldamine kujutab endast kõige intensiivsemat 
karistusõiguslikku sekkumist isiku põhiõigusesse. 
 
Eesti karistusreformi ja karistusõiguse edasise arengu jaoks on oluline teada tänapäeva 
Euroopa vastavaid suundumusi, mida iseloomustab eelkõige vabadusekaotuse osatähtsuse 
pidev vähenemine, vabadusekaotuse alternatiivide kasutuselevõtmine ning 
prisonisatsiooni vähenemine. Eesti kui üleminekuühiskonna seisukohalt tuleb aga 
arvestada kõrget kuritegevuse taset, sealhulgas raskete kuritegude suurt osatähtsust, mille 
eest tuleb karistusena kõne alla ainult vabadusekaotus. Samal ajal on kõrge 
prisonisatsiooni tase ühiskonnas alati problemaatiline nii õiguslikust seisukohast kui ka 
majanduslikult77. 
 
6.1. Altkäemaksuga seotud kuriteod arvuliselt 
 
Altkäemaksuga seotud kuritegude analüüsimise aluseks on käesoleva uurimistöö puhul 
Karistusregistri vastav andmebaas . Eeltoodud andmed on väljastatud karistusregistri 
seaduse78 § 21 alusel, mis võimaldab neid töödelda teadusliku või statistilise töö 
eesmärgil. Analüüsimise aluseks on võetud andmed ajavahemikul 1992 kuni 2005 ning 
sisaldavad kõiki sellekohased jõustunud kohtulahendeid. Siinkohal tuleb mainida asjaolu, 
et karistusregister ei sisalda kohtu poolt õigeksmõistvaid otsuseid, kuid sisaldab üksikud 
süüdimõistvaid otsuseid, millise kohaselt on süüdistatav vabastatud karistusest KrK § 164 
lg 3, § 1641 lg 3, § 165 lg 3 või § 1651  lg 379 alustel. Käesoleval hetkel on selline 
                                                 
77 J. Ginter, M. Kruusmäe, J. Sootak, Eesti karistuspoliitika: Vabadusekaotuslikud karistused, Üleminek 
tatalitaarriiklikust karistusõigusest õigusriiklikku karistusõigusesse, Tallinn 2004, lk 5 
78 Karistusregistri seadus - 19. november 1997. - RT I 1997, 87, 1467, jõustunud 1.01.1998. 
79  Lg 3 – Altkäemaksu võtja/vahendaja/andja vabastatakse karistusest, kui ta esimesena pärast vara, varalise 
õiguse või muu varalise kasu saamist/vahendamist/andmist, kuid enne altkäemaksu andja huvides teo 
 
46
karistusest vabastamine võimalik KrMK § 202 alustel, so oportuniteedi põhimõttel ning ei 
kajastu karistusregistri andmetes. Analüüs on teostatud kohtuotsuste põhjal, mis on 
mõistetud KrK § 164, § 164¹, § 164², § 1646 , § 165, § 165¹ ja § 166³ või KarS § 293, § 
294, § 295, § 296, § 297 ja § 298 alustel, so sisuliselt kõikide altkäemaksu ja pistis 
puudutavate §§-de osas. 
 
Esmalt analüüsime tabel 1 kohaselt süüdimõistvate kohtuotsuste arvu aastate lõikes. 
 
Joonis 1 
Süüdimõistvate kohtuotsuste arv
90
82
80
70
60
57
59
50
50
49
40
38
34
33
30
29
31
25
26
20
19
10
6
0
1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005
 
 
Tuleb tõdeda, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgselt on altkäemaksuga seotud 
kuritegude arv väga väike, mis suure tõenäosusega tuleb asjaolust, et ametiisikutel puudus 
tol ajahetkel konkreetne ja ilmselge ametiseisund selle kasutamiseks. See oli 
üleminekuaeg totalitaarriiklikust õigussüsteemist demokraatlikusse õigusühiskonda ning 
puudusid paljud majandust reguleerivad normatiivaktid, mistõttu oli ühiskonnas pea „kõik 
lubatud” ning ametiisikutel puudusid võimalused olemasolevate normatiivaktide baasil 
ühiskonda ohjata . Samuti tuleb arvestada asjaolu, et süüdimõistev ja karistusregistris olev 
kohtuotsus on ajaliselt nihkes teo tegeliku toimepanemise  ajaga , mida keskmiselt saab 
hinnata kui üks aasta. Lisaks eeltoodule puudus 1990-ndate alguses avalik huvi 
                                                                                                                                                         
toimepanemist või toime panemata jätmist vabatahtlikult teatas toimunust kirjalikult. (vahendaja ja andja puhul 
ka altkäemaksu väljapressimise juhul) 
 
47
korruptsiooni vastu ning riiklik huvi oli sekundaarne , sest riigivõimu ausust ei saanud 
riivata juhul, kui puudusid riive aluse normatiivaktid. 
 
Süüdimõistvate kohtuotsuste arvu kasv kuni 1997 aastani on tõlgendatava asjaoluga, et 
riiklikul tasemel võeti järjest rohkem vastu kõikvõimalikke normatiivakte, milliste alusel 
tekkisid ametiisikutel järjest suuremad volitused oma ametiseisundit täites. Seega ka 
kitsendused, mis ajendas ühiskonna teatud osa kuritegelikule teele. Ühest küljest on see 
seotud ka majanduskasvuga ja teisest küljest kindlasti ka poliitilise kultuuri kasvuga. 
Viimane kajastub eelkõige valimistel, millistele eelnenud  perioodidel võib täheldada 
oluliust ametialaste kuritegude kasvu. 
 
Intsidentide vähenemine ajavahemikul 1997 kuni 1999 on seotud eelkõige 
majanduslangusega (näiteks rublakrahh, Tallinna Börs jne) ning valimiste puudumine 
(näiteks kohaliku omavalitsuste valimised 1996 ja järgmised 1999).  
 
Altkäemaksuga seotud kuritegude järsk kasv alates 2003 aastast on seotud eelkõige 
kriminaalpoliitika korruptsioonivastase suuna aktiviseerimise tagajärjel. Samuti saab 
tõdeda, et karistusmäärade tõstmisega karistusseadustiku vastuvõtmisel olid 
üldpreventsiooni mõttes negatiivsed tulemused. 
 
6.2. Koosseisu erinevused arvudes 
 
Eriosa altkäemaksu võtmise ja altkäemaksu andmise koosseisu raskendavad asjaolud on 
toodud nii kriminaalkoodeksis kui ka karistusseadustikus vastavate paragrahvide teises 
lõikes. Sisuliselt on need enamvähem samased mõlemas seaduses, so teo tegemise 
korduvalt (jätkuv kuritegu), isikute grupi poolt, suures ulatuse või väljapressimisega (vt 
tabel 2 vastavalt VÕTMINE lg 2 p 1,2,3 ja 4) altkäemaksu võtmise puhul ning 
altkäemaksu andmise puhul korduvus või isiku poolt, kes on varem sellise teo eest 
karistatud (vt tabel 2 vastavalt ANDMINE lg 2 p 1 ja p 2)80. Kuigi karistusseadustik näeb 
ette kriminaalvastutuse ka juriidilistele isikutele, siis on hea meel tõdeda, et 
karistusregistri andmetel ajavahemikul 1992 kuni 2005 ei ole neid sellise teo eest 
karistatud. 
 
                                                 
80  Võrdlev  kirjeldus kriminaalkoodeksiga peatükis OSALEJAD TEOS 
 
48
 Joonis 
2  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Võtmine  
Andmine 
 
 
Aasta LG.1   
 
  
      
LG.1   
  
  
 
 
  
   LG.2 
1
2
3
4
  
LG.2 
1 
2    
 
1992 
1 
5 
2
3   
2  
1   
  
  
 
 
1993 
11 
11 
3
6
1
1  
3   
  
  
 
 
1994 
9 
7 
3
4
1
1  
3   
  
  
 
 
1995 
19 
11 
3
7   
2  
4   
  
  
 
 
1996 
8  18 3
15  
 
4  
6
1 1 
 
   
 
1997 
15  30 9
26  
 
3  
12
2 2 
 
   
 
1998 
16  20 8
16
1
2  
11
3 3 
 
   
 
1999 
9  10 2
9
2
1  
6
2 2 
 
   
 
2000 
13  13 4
6
1
1  
18
3 3 
 
   
 
2001 
10  17 5
10  
 
7  
19
1 1 
 
   
 
2002 
6  14 4
11  
 
7  
10
1 1 
 
   
 
2003 
7  8 2
2
3
1  
7
1 1 
 
   
 
2004 
4  4 2  
 
2
1  
15
2 2 
 
   
 2005 
10 
29 
22
3
22
1  
24
4 
4 
 
 
 
 
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
 
 
Kokku 
138  197 72 118
33
34  
 
139
20 20  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tabelis 2 on toodud koondandmed ainult altkäemaksu andmise ja –võtmise kohta lõigete 
ning punktide alusel aastate lõikes juhtumite, so süüdimõistvate kohtuotsuste arvu järgi. 
Tabelis ei kajastu teod altkäemaksu vahendus, korruptiivne tegu, altkäemaksu andmine 
välismaisele ametiisikule ja  seadusevastane tasuvõtmine ametiisiku poolt. Esile võib tuua 
ka asjaolu, et enamuse tabelis kajastamata ning eelnevalt mainitud kriminaliseeritud 
tegude eest ei ole kohtuotsuse põhjal kedagi süüdi mõistetud. Sellisest faktist võib teha 
kaks vaid järeldust: 
 
a) nimetatud koosseisu lisamine seadusesse on hästi täitnud üldpreventiivse eesmärgi 
b) seadusandja on teinud mõttetut tööd ning raisanud sellega ka hulga maksumaksja  
materiaalseid vahendeid 
 
Suure tõenäosusega vastab tõele siiski paraku viimane, st varianti b, sest lisatud 
koosseisud on suures ulatuses kattuvad põhikoosseisudega ning kriminaalõiguse 
reformimisel karistusseadustikus neid ei esine. 
 
 
49
Arvuliselt tõuseb esile veel tabelist 2 head asjaolu, nimelt altkäemaksu andmise (KrK § 
165 lg 2 p 2) järgseid süüdimõistvaid otsuseid ei ole esinenud uuritava 13 aasta vältel ning 
altkäemaksu võtmise (KrK § 164 lg 2 p 3 ja p 4) järgseid süüdimõistvaid otsuseid on 
üldarvu suhtes vähe. Need faktid kinnitavad õigussüsteemi sellekohast effektiivsust. 
 
6.3. Regionaalne käsitlus 
 
Järgnevalt vaatleme eraldi altkäemaksu võtmist ning andmist regionaalsel tasandil, tänase 
päeva esimese astme kohtusüsteemi baasil. Tabelites 3 ja 4 toodud Lääne piirkonna all on 
mõeldud täna toimivat Pärnu Maakohtu piirkonda. 
 
Kuigi Eesti on territoriaalselt väike riik, on siiski tabelitest 3 ja 4 näha väga suuri 
erinevusi aastate lõikes regiooniti. 
 
Joonis 3 
Altkäemaksu võtmine 1992-2005
40
35
30
25
20
15
10
5
0
1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005
Võtmine Harju piirkonnas 
Võtmine Tartu piirkonnas 
Võtmine Lääne piirkonnas 
Võtmine Virumaa piirkonnas 
 
 
 
 
 
 
 
50
Joonis 4 
Altkäemaksu andmine 1992-2005
20
18
16
14
12
10
8
6
4
2
0
1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005
Andmine Harju piirkonnas 
Andmine Tartu piirkonnas 
Andmine Lääne piirkonnas 
Andmine Virumaa piirkonnas 
 
 
Tabelist 3 nähtav altkäemaksu võtmine ajavahemikul 1996 kuni 1999 Tartu piirkonnas, 
mis tipnes 37 kohtuotsusega 1997. aastal on tingitud Võru- ja Valga Maakohtu otsustest, 
mis enamuses käsitles tolli ja piirivalvega seotud kaasusi. Kuigi hetkeks on Pärnu 
Maakohtu piirkonnas altkäemaksu andmiste arv tõusnud 2000 ja 2001 aastal seitsme 
kaasuseni, võib siiski hea meelega tõdeda, et üldjoontes on Eesti madalam ning osadel 
aastatel puudub üldse. Ülejäänud osas näitava graafikud selgelt, et probleemi eriline 
esilekerkimine on eelkõige korrelatsioonis aja ning majandust reguleerivate aktidega, st 
kohtuotsuste aluseks on seadusandlikud aktid, mis mõjutavad regiooni majandust (näiteks 
suuremad erastamised Ida-Virumaal, maade tagastamised ja kinnisvara hindade järsk tõus 
Harjumaal jne) Tabelitesse ajaliselt ei mahu aga liikluspolitsei suurafäär, mis kindlalt 
kergitab Harju piirkonna teistest kõrgemale. 
 
6.4. Reaalne vabadusekaotus – tingimisi – rahatrahv 
 
Altkäemaksu võtmise ja - andmise eest võimaldas kriminaalkoodeks määrata kohtu 
kergeima karistusena rahalise karistuse, mida karistusseadustik ette ei näe. Kohtu poolt 
tingimisi vangistusest vabastamine on kohtuniku otsustamise vabaduse sfääris ja baseerub 
KarS §-dele 73 ja 74, so arvestatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning isiku 
 
51
süüdlase isikut. Tabelis 5 on toodud arvuliselt aastate lõikes, kuidas kohtud on määranud 
karistusi nende liikide järgi. 
 
Joonis 5 
Karistused aastate lõikes karistusliikide järgi 1992-2005
50
45
40
35
30
25
20
15
10
5
0
1992
1993
1994
1995
1996
1997
1998
1999
2000
2001
2002
2003
2004
2005
reaalsete vangistuste arv
tingimisi vangistuste arv
rahatrahvide arv
 
 
Kahjuks ei võimalda sellisel kujul statistika aru saada, miks aastatel 1999 kuni 2001 ei ole 
rakendatud karistusena rahatrahvi. Samas näeme, et vabadusekaotuse tingimisi karistuse 
määramine tipnes 1997 aastal 37 otsusega, misjärel on oluliselt langenud. Samas on 
reaalse vangistuse määramine alates 1999 aastast oluliselt tõusnud, tehes küll aastal 2002 
mõningase languse kuid juba aastal 2005 jõudnud 43 kaasuseni. Selline olukord on 
murettekitav, sest euroopa üldine suund on vabadusekaotusliku karistuste vähendamisele 
ning pigem võimalike alternatiivide rakendamisel. Eelkõige on selline suund tuletatud 
mitmete teadusharude koostööst, milliste tulemusena on selgunud teatud 
kuriteokoosseisude (sh ametialaste) vangistuse vähene efektiivsus üld- ja eri 
preventiivsetel eesmärkidel ning liigne koormatus ühiskonnale. 
 
Karistusregistri andmetest selgub , et aastate 1992 kuni 2005 on mõistetud süüdlasele 
karistuseks rahatrahv 62-l korral, kokku summas 355 730.- Eesti krooni, mis teeb 
keskmise trahvi suuruseks 5738.- krooni. 
 
52
 
Uuritaval perioodil on 184-l korral määranud kohus vabadusekaotuse tingimisi, kokku 
345 aastat. 
 
139-l korral on kohus aga otsustanud reaalse vangistuse kasuks ning mõistnud seda kokku 
437 aastat. Lisaks on ca´ 50% juhtudel karistuse määramisel kriminaalkoodeksi järgi 
kohus otsustanud süüdistataval keelata teatud ametikohal töötamise või võtnud ära 
teatatud tegevusalal tegutsemisõiguse. Materiaalselt tähendab ühiskonnale selliste otsuste 
kogusumma ca´ 35 miljonit krooni, mis on üksnes ainult otseste vangide ülalpidamise 
kulu. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
53
KOKKUVÕTE 
 
Õiguse tõlgendamise ühe klassikalise kaanoni,  elik siis ajaloolise meetodi alusel võime 
kindlalt käesoleva töös toodud näidete varal väita, et altkäemaksu võtmine ja hilisemalt ka 
andmine on olnud läbi aegade ühiskonnas heade tavade ning kommete vastane tegevus, 
seega tabu . Seda eelkõige asjaolust, et läbi sajandite meid saatvas religioonis, millel 
algselt ja ka paljuski keskajal oli seadustandev roll, on viidatud altkäemaksule kui 
ebanormaalsele käitumismallile. 
 
Religiooni põhialused moodustasid ka 18-ndal sajandis ühiskonna tavad ning kombed, 
mis olid aluseks Euroopas läbiviidud kriminaalõigus reformile. Sisuliselt saadab see 
reform meid väikeste mööndustega tänase päevani. Seega ei saa meil olla mingeid aluseid 
altkäemaksu dekriminaliseerimisele, sest selliste koosseisudega tegude karistamisega 
hoiame ära võimaliku riigivõimu aususe kahtluse alla paneku. Samuti ei saa me kedagi 
võimu teostamisel eelistada sellega, et mõni ametiisik soosiks meelehea tulemusel selle 
andjat. 
Rahvusliku kriminaalpoliitika omapärandina on teo konkretiseerituse määramatus 
Venemaal, vastupidine olukord valitseb aga üldjuhul kogu Euroopas, kus teo olemasolu 
määratakse vastavalt vajadusele. Suure tõenäosusega on Venemaal sellist laiahõlmalist 
tõlgendamist vaja, et tagada üldine kord ja murda lähiajaloo mentaliteet. Eesti on 
seadusandja olnud konkreetsem ja sätestanud koosseisu ilma teo sellekohase 
laialivalgumiseta.  
Altkäemaksu võtmine tähendab aineliste hüvede enda valdusse saamist ning tegu ei sõltu 
selle edasisest kasutamisest. Ka ei olene kuriteo lõpuleviimine sellest, kas altkäemaksu 
võtja jõudis altkäemaksuandjale lubatud teo toime panna või mitte.  
Teo konkreetsuse nõudest tulenevalt on vajalik eelnev kokkuleppe altkäemaksu andja ja 
võtja vahel.  
Seega kui altkäemaksu koosseis eeldab konkreetset tegu, tuleb eeldada ka kokkulepet. Kui 
selline kokkulepe puudub, on välistatud ka altkäemaksu koosseis, sest ametiisiku tegevus 
ei ole põhjuslikus seoses altkäemaksu andja tegevusega. 
 
 
 
54
Kuigi eesti karistusseadustik sätestab eriosa mõistes ametisiku, jätab ta ametiseisundi 
otseselt konkretiseerimata. Selline sõnastus paneb paratamatult otsima vastseid väljendeid 
võimalikest muudest seotud allikatest, kuid nende selgitused teevad asja veelgi 
segasemaks. Olukorras, kus meil on tegemist erinevate isikutega – ametnik, ametiisik, 
avalik teenistuja, koosseisuväline töötaja – on raske teha õigeid ja õiglasi otsuseid, sest 
altkäemaksuga seotud karistusseadustiku koosseisud eeldavad eritunnusena ametiisikut. 
 
Veelgi hullem on olukord ametiseisundiga, sest pelgalt isikulise eritunnuse olemasolu ei 
täida koosseisu, vaja on ametiisiku poolset ametiseisundi tarvitamist või tarvitamata 
jätmist. Seega on raske lugeda altkäemaksu koosseis täidetuks juhul, kui ametiseisundit on 
küll kasutatud, kuid isik eritunnuse mõttes on ametnik või koosseisuväline töötaja või 
ametiisik, kes ei vasta ametiisiku kirjeldustele karistusseadustiku mõttes. 
 
Eeltoodust tulenevalt on autor seisukohal, et seadusandja peab tegema sellekohased 
muudatused, so: 
 
a)  kas jätma ametiisiku mõiste üldse karistusseadustikust välja ning konkretiseerima ja 
ühtlustama selle korruptsioonivastases seaduses ning avaliku teenistuse seaduses 
(vajadusel viitega ka karistusseadustikule) või; 
b)  laiendama ametiisiku mõistet ja konkretiseerima ametiseisundit karistusseadustikus, sh 
kindlasti ühtlustama mõisted muudes seadustes 
 
Variant „a” tundub siinkohal mõistlikum, sest selline seadusemahu vähenemine, olgugi et 
väike, annab panuse üldisele normide ja aktide mahulisele vähenemisele ja erinevate 
tõlgenduste võimaluste puudumisele. Selline tegevus aitab kaasa trendile, et iga lihtsal 
inimesel oleks võimalik seadust lugeda ning aru sellest saada. 
 
Karistusregistrist saadud andmete alusel tuleb tõdeda, et altkäemaksu koosseisu suhtes 
mõistetu karistused ei ole efektiivsed ning on liigsekt koormaks maksumaksjale, so 
ühiskonnale tervikuna. Selliste kuriteoliikide puhul ei tuleb mitte ainult nende liig suure 
kvantitatiivse suurenemise puhul õigeid otsuseid teha, vaid ka vähenemist hoolikalt 
analüüsida. On selge, et karistuspoliitiliste suundade järsk muutus toob enesega kaasa 
teatud kuritegude hüppelise suurenemise trendi, mis omakorda seab ohtu muude teiste 
koosseisude ühiskonnale meelepärase ohjamise. 
 
 
55
Null-tolerantsi pooldajana leian, et karistusseadustiku vastuvõtmisel oli väär tegu tõsta 
altkäemaksu koosseisude vangistusmäärasid ning jätta ära kohtul võimalus karistada 
rahatrahviga süüdlast. Seda näitab ka ilmselgelt koosmõjus nii vabaduskaotuslike 
karistuste kui ka kuritegude üldarvu kasv eelmainitut koosseisude osas. 
 
Normidega, millega piiratakse isikute tegevust või soovitakse suunata teatud liiki 
majandustegevust peab seadusandja arvestama regionaalsete eriomadustega, et vältida 
võimalikku hüppelist korruptsiooni kasvu mõnes Eesti piirkonnas. Seega peavad need 
õigusnormid olema vastuvõetud järguliselt või erisustega regionaalselt. Viimast on tõsi 
Eesti suurust arvestades raske läbi viia, seega jääb võimalus järk-järguliste 
üleminekuetappidega reformide läbiviimiseks või pikema eelplaneeritava tegevuse 
teostamine. Mainitud tegevus hoiab ära regionaalsed suured võnked korruptsiooni 
arvsuhtes. 
 
Kindlasti on altkäemaksu koosseisude puhul, so kaitstaval õigushüvel ka oma hind. Ära 
tuleks hinnata isiku usk riiklike funktsioonide kandjate äraostmatusse ja seeläbi ka riiklike 
otsuste õiguspärasusse. Selle tulemusel on võimalik rakendada tsiviilõiguslikku vastutust 
ka altkäemaksu koosseisu eksimuse puhul. 
 
Eeltoodu kohaselt on edaspidise korruptsiooni vähenemise eesmärgil otstarbekas: 
 
a)  vähendada vangistuse määra karistuse osas ning viia sisse ühe karistusliigina rahatrahv 
b)  hoolikalt kaaluda iga majandust kitsendava normi elluviimisel selle mõju erinevatele 
Eesti regioonidele, vajadusel teha sellekohased järeldused 
c)  rakendada korruptsioonijuhtumite suhtes tsiviilvastutust 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
56
De lege ferenda 
 
Uurimistöö autor peab vajalikuks järgnevate õigusaktide muutmist, täiendamist või uute 
õigusnormide vastuvõtmisel arvestada siinkohal toodud asjaoludega: 
 
1.  Ametiisiku mõiste ja ametiseisund 
1.1. Jätma ametiisiku mõiste üldse karistusseadustikust välja ning konkretiseerima ja 
ühtlustama selle korruptsioonivastases seaduses ning avaliku teenistuse seaduses 
(vajadusel viitega ka karistusseadustikule) või; 
1.2. Laiendama ametiisiku mõistet ja konkretiseerima ametiseisundit karistusseadustikus, 
sh kindlasti ühtlustama mõisted muudes seadustes 
2.  Altkäemaksudega seotud kuritegude edaspidise vähenemise eesmärgil on otstarbekas: 
2.1. Vähendada vangistuse määra karistuse osas ning viia sisse ühe karistusliigina 
rahatrahv 
2.2. Hoolikalt kaaluda iga majandust kitsendava normi elluviimisel selle mõju erinevatele 
Eesti regioonidele, vajadusel teha sellekohased järeldused 
2.3. Rakendada altkäemaksujuhtumite suhtes tsiviilvastutust 
3. Jälgida altkäemaksu juhtumite menetlemistel konkreetse teo ja selle kokkuleppe 
olemasolu ja konkretiseerida see seaduse tekstis. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
57
Summary - BRIBERY IN CRIMINAL LAW 
 
Public and aimed for society, mainly for political  reasons, the biggest anti-corruption 
campaign in Estonia began in 2003, when the political party For Estonia – Res Publica came 
to power . The campaign peaked when “corruption quotas” were disclosed, as the result of 
which the opposing parties demanded that the Minister of Justice resign. In 2005 the whole  
government resigned. One of the causes for the resignation was their unsuccessful anti-
corruption policy. 
 
Unlike politicians the people dealing with criminal law had already for a long time deemed it 
necessary to reform the Criminal Code in order to develop completely new principles of 
criminal law. Such principles must develop along with the changes in and progress of society, 
and also comply with the requirements of the European Union and international treaties. More 
serious reform started in 1998 when the totalitarian Soviet elements were completely 
discarded. The reform of the corruption section arose directly from the fact that the Republic 
of Estonia had signed and become a member state of the Council of Europe Criminal Law 
Convention on Corruption on 8 June , 2000 in London. 
 
Bribery forms a part of corruption. It is certain that bribery is inseparably connected to the 
exercise of state power in developing countries. Thus, corruption as a whole along with 
bribery is more spread in developing countries than in developed countries. The same may be 
said about a socialist society where, for example, shortage of goods was regulated by bribery, 
which in a market economy is regulated mainly by price. The peculiarity of Estonia is that it 
is a country in transition and corruption here, incl . the cases of bribery, should in theory be 
decreasing, but in practice it is not the case . 
 
The purpose of this study is mainly to analyse the act to be performed by a person accepting a 
bribe, i.e. an official , in the interest of a person giving a bribe, the performance of which 
requires an official position . In order to achieve the said objective the persons being the 
specific element of bribery cannot be left without any attention . The key person in bribery 
cases is an official and his/her official position. The accurate description of those terms is 
important when solving the cases. As a symbiosis of two of the said problems and criminal 
statistics of this domain conclusions may be made as to whether combat against the said type 
of crime is effective and what must be  done in order to improve the situation. 
 
 
58
The principal problem with the act of an official being the element of bribery is whether 
acceptance of bribe by an official also meets the elements of another crime, which consists in 
committing an unlawful act, and whether such act is an essential element of the crime, and 
whether it is enough for the official to simply come into collision with the practice and good  
morals of the society or should such collision be also prescribed by law. 
 
As the definition of official varies in the Estonian legislation, it is problematic to determine 
who actually is an official. Fortunately it may be said that the Criminal Code includes the 
definition of official; however , it does not define the official position, which is interpreted 
according to  other legal provisions. However, such legal provisions are very different . 
 
In addition to the abovementioned issues , there is also a question of whether the penalty rates 
effective today are sufficient regarding the elements of bribery or if they are mostly the 
" heritage " of soviet law. Can we evaluate the effect of the length of punishment on general 
and special prevention , and how can we do that? 
 
In order to find answers to those questions the classic interpretation methods of legal 
provisions, mainly grammatical and historical interpretation, have been used. Alongside 
principal interpretation methods comparisons with other European countries' criminal laws 
have been made and also a teleological approach used. 
 
Upon analysing the issues according to the abovementioned methods certain conclusions have 
been drawn: 
a)  An act of an official, which he/she commits in the interests of a person giving a bribe due 
to his/her official position, can only be an unlawful act. Such an act fulfils the elements of 
another crime and upon solving the case the aggregate of those matters must be taken into 
account . Considering the requirement of the concreteness of an act prior agreement by and 
between the person giving a bribe and the person accepting a bribe is necessary. 
b)  The terms “official,” “officer,” “ civil servant” and “non-staff employee” and the term  
“official position,” which is  related to all of those (also, at the moment, not related) need 
to be systemised and specified in the Estonian judicial area as soon as possible. 
c)  For the purpose of general prevention and also minimising the number of crimes related 
with bribery, it is reasonable to decrease the  upper limits of imprisonment with regard to 
those crimes and restore a pecuniary penalty. In addition to what has been mentioned 
above , it would be reasonable to apply civil liability. 
 
 
59
KASUTATUD MATERJALIDE LOETELU 
 
1.  KASUTATUD KIRJANDUS 
 
1.1.  B. E. D. de Speville. The Experience of Hong Kong, China, in Combating 
Corruption. Curbing Corruption. Toward a Model for Building National 
Integrity. Toim. R. Stapenhurst, S. J. Kpundeh. EDI development studies. The 
World Bank, Washington, D.C., 1999, lk 58 
1.2. 
Eesti keele sõnaraamat, ÕS 2006, lk 62 
1.3. 
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 1 – Tallinn, Kirjastus Valgus, 1985, lk 265 
1.4. 
Ernits, M., Pikamäe, P., Samson, E., Sootak, J. Karitusseadustiku üldosa 
eelnõu, eelnõu lähtealused ja põhjendus, Tallinn-Tartu-Kiel 1999, kirjastus 
Juura 
1.5. 
ENSV KrK kommentaarid 
1.6. 
Filimonov, V., Korruptsiooni defineerimisest korruptsiooni preventsiooni 
seisukohalt – Juridica 2000, nr 8, erinumber, lk 487-491 
1.7. 
Frantzuskii Ugolovnõi kodeks 1810 goda – M. Jurid. Isd. MJ SSSR, 1947 
1.8. 
Ginter, J., Kruusamäe, M., Sootak J., Eesti karistuspoliitika: 
vabadusekaotuslikud karistused. Tallinn: Juura 2004, lk 30 
1.9. 
Ginter, J., Kruusamäe, M., Sootak J., Eesti karistuspoliitika: 
Vabadusekaotuslikud karistused, Üleminek tatalitaarriiklikust karistusõigusest 
õigusriiklikku karistusõigusesse, Tallinn 2004, lk 5 
1.10.  H. Blei. Strafrecht II. Besonderer Teil. München, 1983, S 460. 
1.11.  J. Wessels. Strafrecht. Besonderer Teil – 1. Schwerpunkte. Heidelberg, 1991, S 
239. 
1.12.  Korruptsioon Eestis: kolme sihtrühma uuring 2004 – Tallinn, 
Justiitsministeerium, 2005, lk 8 
1.13.  Korruptsiooni piiramisest Eestis – Tartu, Juridicum, 2002 
1.14.  Kull, I., Korruptsioon ja tsiviilõiguslik vastutus   – Juridica 2000, nr 8, 
erinumber, lk 524-528 
1.15.  Luts, M., Lünga vastu tõlgendamise või analoogiaga? – Juridica 1996, nr 7, lk 
351–352. 
1.16.  Maurach/Schröder/Maiwald, S 267. 
1.17.  N. Kuznetsova (Red). Novoje ugolovnoje pravo Rossii. Osobennaja tshast. 
Moskva, 1996, lk 321 
 
60
1.18.  Ottenson, O., Karistusseadustik eesti-vene ja vene eesti terminsõnastik – 
Tallinn, 2004, lk 30 
1.19.  Piibel. Vana ja Uus Testament. – Soome Piibliselts, 1989, Moosese teine 
raamat, 23 ptk, 8 käsk 
1.20.  Raska, E., Kriminoloogia – Tallinn, 2002, lk 169-183 
1.21.  Rebane, I., Nõukogude kriminaalõigus. Üldosa. Õpetus kuriteost. II osa. 1 
vihik. Tartu, 1978, lk 8–9 
1.22.  R. Maurach, Fr-Chr. Schröder, M. Maiwald. Strafrecht. Besonderer Teil. Tb 2. 
Heidelberg, 1991, S 263. 
1.23.  Pönal-Codex oder Gesetzbuch der Verbrechen und Stafen // Criminal-
Gesetzgebung des Französichen Reichs – Strasbourg, Paris, Treuttel & Würz, 
1810 
1.24.  Sootak, J. Süüteomõiste ja deliktistruktuur – Tallinn, Kirjastus Juura, 2003 
1.25.  Sootak, J. Majanduskriminaalõigus – Tartu, Eesti Õiguskeskus, 1998, lk 45 
1.26.  Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik kommenteeritud väljaanne – Tallinn, 
2002 
1.27.  Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik kommenteeritud väljaanne – Tallinn, 
2004, täiendatud väljaanne 
1.28.  Sootak, J., Kaks aastat karistusseadustikku – uus õigus ja uued probleemid? 
Juridica 2000, nr 8, erinumber lk. 35-44 
1.29.  Sootak, J. Veritasust kriminaalteraapiani. – Tartu Ülikool, 1998, lk 10-12 
1.30.  Sootak, J. Tekste kriminaalõiguse ajaloost. – Tartu Ülikool, 1993 
1.31.  Sootak, J., Elkind, E., Juriidilise isiku vastutus: uued arengusuunad Eesti 
kohtupraktikas - Juridica, 2005, nr 10, lk 671-681 
1.32.  Sootak, J., Altkäemaks: kas uus tõlgendus seadusele?, Juridica, 1998, nr 8, lk 
397-403 
1.33.  Strafgesetzbuch für das Deutsche Reich – Berlin: Langmann, 1872 
1.34.  Strafgesetzbuch. Kommentar von A. Schönke und H. Schröder. München, 
1988, § 331, Rdn 31 
1.35.  Strafgesetzbuch mit Erläuterungen von K. Lackner. München, 1993, § 331, 
Rdn 10. 
1.36.  Strafgesetzbuch und Nebengesetze. Erl von E. Dreher und H. Tröndle. 
München, 1993, § 331, Rdn 17. 
1.37.  Strafgesetzbuch. Leipziger Kommentar. Berlin, 1977, § 331, Rdn 35. 
 
61
1.38.  Ulozenie o nakasanijax ugolovnõh i ispravitelnõh. – Svod sakonov Rossiskoi 
Imperii. Tom HU. Spb, 1857 
1.39.  V. Krey. Strafrecht. Besonderer Teil. Bd 1. Stuttgart, 1972, S 262. 
1.40.  V. Radtshenko (Red). Kommentarii k ugolovnomu kodeksu Rossiiskoi 
Federatsii. Moskva, 1996, 
1.41.  Õigekeelsus sõnaraamat. – Kirjastus Valgus, 1980 lk 40 
 
2.  ARTIKLID 
 
2.1. Harju poliitikul lasub pistise andmise kahtlus – Postimees, Rasmus Kagge, 
22.04.2004.  http://www.postimees.ee/220404/esileht/siseuudised/132303.php  
2.2. Kas altkäemaks Eestis keelatud – Postimees, Uuno Mereste, 25.02.1998. 
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/98/02/25/arvamus.htm#teine  
 
3.  ELEKTROONSED VÄLJAANDED 
 
3.1. Eesti Keele Instituut -  http://www.eki.ee  
3.2. Bibliographia Iuridica Estonica (BIE) -  http://bie.nlib.ee/  
3.3. Lühendamise põhimõtted:  http://www.just.ee/10699 
3.4. Seadusnimetuste lühendid:  http://www.just.ee/10575 
3.5. GRECO -  http://www.coe.int/t/dg1/Greco/Default_en.asp 
3.6. Justiitsministeeriumi korruptsiooni viit -  http://www.korruptsioon.ee/21375 
 
 
 
4  KASUTATUD NORMATIIVMATERJALID 
 
4.1 Eesti 
4.1.1  Avaliku teenistuse seadus. 25. jaanuar 1995. - RT I 1995, 16, 228. 
4.1.2  Eesti Vabariigi Põhiseadus. 28. juuni 1992. - RT 1992, 26, 349 
4.1.3  Karistusseadustik. 6. juuni 2001. - RT I 2001, 61, 364. 
4.1.4  Karistusregistri seadus - 19. november 1997. - RT I 1997, 87, 1467 
4.1.5  Kriminaalkoodeks. 07. mai 1992. – RT 1992, 20, 287 ja 288. 
4.1.6  Kriminaalmenetluse seadustik. 12. veebruar 2003. - RT I 2003, 27, 166 
4.1.7  Korruptsioonivastane seadus. 27. jaanuar 1999. - RT I 1999, 16, 276. 
 
62
4.1.8  Karistusseadustiku eelnõu algtekst koos seletuskirjaga, vastuvõetud Riigikogus 
06. juunil 2001. aastal kolmandal lugemisel -      
http://web.riigikogu.ee/ems/saros -
bin/mgetdoc?itemid=011000013&login=proov&password=&system=ems&ser
ver=ragne11 
4.1.9  Karistusseadustiku rakendamise seadus - 12. juuni 2002. a. - RTI, 04.07.2002, 
56, 350, jõustunud 1. 09. 2002. 
4.1.10  Eelnõu lõplik tekst -  http://web.riigikogu.ee/ems/saros -
bin/mgetdoc?itemid=011000014&login=proov&password=&system=ems&ser
ver=ragne11 
4.1.11  Riigikogu õiguskomisjoni 26. septembri 2000. aasta protokoll - 
http://web.riigikogu.ee/ems/saros -
bin/mgetdoc?itemid=003673471&login=proov&password=&system=ems&ser
ver=ragne11 
 
4.2 Euroopa Liit 
4.2.1  Soome Vabariigi Kriminaalkoodeks, Rikoslaki 30 luvun 7 ja 8 §-sä, vt 
http://www.nk.chamber.fi/fi/document.cfm?doc=show&doc_id=92 
4.2.2  The Danish Criminal Code, vastuvõetud (reformitud) 1930, jõustunud 01. 
jaanuaril 1933; oluliselt täiendatud korraldusega nr. 648, 12.08.1997.a., nr. 
403, 26.06.1998.a., nr. 473, 01.07.1998.a. ja nr. 141, 17.03.1999.a. 
 
4.  Muu maailm 
4.3.1. Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeks, jõustunud 01. jaanuaril 1997.a., 
vastuvõetud Riigitummas 24. mail 1996, kinnitatud Föderatsiooninõukogus 5. 
juunil 1996.a., Vene Föderatsiooni president 13. juunil 1996.a. 
 
5.  KASUTATUD KOHTUPRAKTIKAK 
 
5.1.   Riigikohtu  kriminaalkolleegiumi 30.oktoobri 2003.a. otsus 3-1-3-14-03 – 
Riigiprokuratuuri avaldus kohtuvea parandamiseks Harju Maakohtu 
25.09.2002 otsuses ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 
26.11.2002 otsuses Aleksander Andrejevi süüdistusasjas KrK § 210-2 lg 2 p 1 
ja § 210-4 lg 2 järgi; Anatoli Talzi süüdistusasjas KrK § 202-5 lg 3 ja 210-2 lg 
2 p-de 1,3,4 järgi ning Ero Süvaoja süüdistusasjas KrK § 210-2 lg 2 p-de 1,4 
 
63
järgi. Aleksander Andrejev on õigeks mõistetud süüdistuses KrK § 210-2 lg 2 
p 4 järgi, RT III 2003, 32, 332 
5.2. 
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.oktoobri 2004.a. otsus nr. 3-1-1-86-04 - A. 
T. ja tema kaitsja vandeadvokaat Sirje Musta kassatsioonkaebused Viru 
Ringkonnakohtu 20.04.2004 otsuse peale A. T. süüditunnistamises KarS § 114 
p-de 2 ja 3 järgi, RTIII, 25, 273 
5.3. 
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembril 2004.a. otsus nr. 3-1-1-104-04 
- Rado Visnapuu kaitsja advokaat Kristiina Tederi kassatsioon Tallinna 
Ringkonnakohtu 14.06.2004 otsuse peale Rado Visnapuu süüteoasjas KarS § 
331 järgi, RTIII, 32, 338 
5.4. 
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 17. juunil 1997.a. nr. 3-1-1-70-79 M.M. 
kriminaalasjas KrK § 15 lg 2 - § 165 lg 1 järgi. - RTIII, 01. august 1997, 23, 
244 
5.5. 
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 26. mail 2005.a. nr. 3-1-1-37-05 Dmitri 
Demutski süüdistuses KarS § 25 lg 1 - § 274 lg 1, § 275 ja § 298 lg 1 järgi. – 
RTIII, 30. juuni 2005, 21,212 
 
 
 
64