Karistusõiguse üldosa (1)

KARISTUSÕIGUS Üldosa 1. Karistusõiguse ülesanne, allikad ja kehtivus Õiguse ülesanne on anda võimalus väga erinevate ühiskondlikke suhete reguleerimiseks seadusandja poolt kehtestatud reeglite alusel. Karistusõigus kaitseb isikut ja õiguskorda õigusvastaste rünnete eest karistusõigusele omaste vahenditega. Karistusõiguse ülesanne on tagada inimeste sotsiaalse kooselu aluste, nende põhiväärtuste e. õigushüvede kaitse. Karistusõigus määrab kindlaks süüteod, süütegude eest kohaldatavad karistused, kohtu ja õiguskaitseorganite tegevuse õiguslikud alused ja nende tegevuse põhiprintsiibid , selleks et seaduslike vahenditega kaitsta isikut õigusvastaste rünnete vastu. Karistusõigus lähtub õigushüve teooriast ja tema ülesandeks on, kaitstes isiku õigushüvesid, hoida tasakaalus isikuvabaduste piiramist ja kaitsta isikut, hoidudes samas isiku eraellu liigselt sekkumast. Karistusõigus peab aitama kaasa süüteoga tekitatud kahju heastamisele ning toetama teadmist, et õigusnorm kehtib ning selle rikkumine on karistatav . Karistusõigus, kaitstes nii riigi kui ka indiviidiõigustatud huve, peab aitama kaasa mõistliku kompromissi leidmisele riigi ja üksikisiku huvide kaitsel. Eesti karistusõiguse põhimõttelised alused on sätestatud põhiseaduses, mis määrab kindlaks põhiõigused ja vabadused, mida riik tagab, kaitstes neid ka karistusõiguslike sanktsioonidega. Ta määrab kindlaks samuti kohustused, mille täitmist riik nõuab vajaduse korral ka sanktsioonide ähvardusel. Karistusõiguse kehtestamisel ja kohaldamisel arvestatakse ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja norme, mis vastavalt põhiseaduse §-le 3 on Eesti Vabariigi õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Karistusõiguse peamiseks allikaks on karistusseadustik (edaspidi KarS , RT I 2002, 86, 504; 2007, 11, 51). Karistusseadustiku väljatöötamise aluseks võeti 1975.a Saksa karistusseadustik ja 1994. a Prantsuse Code Penal ning selles võib leida ka Eestis varem kehtinud kriminaalseaduste, eelkõige kriminaalkoodeksi (edaspidi KrK, RT I 2001, 78, 452) sugemeid. Karistusseadustik võeti vastu 6.juunil 2001.a ning see kehtestati eraldi seadusega (karistusseadustiku rakendamise seadus, edaspidi KarSRS, RT I 2002, 56, 350; 2006, 46, 333 ) 1. septembrist 2002. a. Karistusseadustiku väljatöötamise eesmärgiks oli: 1) käsitleda süütegude (kuritegude ja väärtegude) erinorme toetavaid üldnorme ühtses seadustikus; 2) võtta aluseks Lääne-Euroopa karistusseadustike põhiprintsiibid; 3) ühtlustada terminoloogiat Euroopa teistes riikides kasutatavaga; 4) kaasajastada süüteokoosseisude kirjeldusi; 5) kehtestada kriminaalvastutus (teatud kuritegude osas) ka juriidilistele isikutele; 6) korrastada sanktsioonide süsteemi.
Lisaks karistusseadustikule on karistusõiguse allikateks ka muud seadused, mis sätestavad värteod ja nende eest kohaldatava vastutuse. Karistusseadus kehtib teatud ajalistes piirides, teatud territooriumil ja teatud isikute ringi suhtes. Karistusseaduse sätete kohaldamisel lähtutakse printsiibist, et tegu, mille eest isikut saab karistada , peab olema seadusega karistatavana ette nähtud. Sellest tulenevalt saab karistust kohaldada vaid teo (tegevuse või tegevusetuse) eest, mis toimepanemise ajal oli seadusega tunnistatud karistatavaks. Karistusõiguses kehtib üldine põhimõte, et seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks või raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu Sellest üldisest reeglist on aga kaks erandit: karistusseadusel on tagasiulatuv jõud siis, kui seadus 1) välistab teo karistatavuse, st tunnistab seni karistatava teo mittekaristatavaks; 2) kergendab karistust, s.o näeb ette sanktsiooni madalama ülem- ja alammäära või madaldab alammäära või madaldab ülemmäära, või välistab mõne lisakaristuse kohaldamise, või kehtestab kergemaid alternatiivseid põhi- või lisakaristusi, või leevendab mõnel muul viisil isiku olukorda. Süüteod inimsuse vastu ja sõjasüüteod on karistatavad sõltumata teo toime panemise ajast, so.nimetatud süüteod on aegumatud.
Karistusseaduse ruumiline kehtivus ulatub tegudele, mis on toime pandud: 1) Eesti territooriumil; 2) Eestis registreeritud laeval või õhusõidukil (või selle vastu), sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast süüteo toimepanemise ajal ja asukohamaa karistusseadusest (KarS § 6). Eesti Karistusseadus kehtib ka väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, ja seda teo toime panemise koha õigusest sõltumata, kui see tuleneb välislepingust (§ 8) või kui on toime pandud esimese astme kuritegu , millega kahjustati Eesti elanikkonna elu ja tervist või Eesti riigivõimu teostamist ja kaitsevõimet või keskkonda (§ 9).
Karistusseaduse alusel vastutavad kõik süüteo toimepannud süüvõimelised ja süüdivad füüsilised isikud olenemata kodakondsusest, sealhulgas ka välisriikide kodanikud, kellel puudub välislepingust tulenev immuniteet, ning eraõiguslikud juriidilised isikud. Eesti karistusõigus kehtib väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eesti seaduse järgi kuritegu, kuiteo toimepanemise kohas on see tegu karistatav (või kui seal ei kehti ükski karistusõigus ) ning see on toime pandud Eesti kodaniku või juriidilise isiku vastu või teo toimepanija oli Eesti kodanik või ta sai selleks pärast teo toime panemist või selleks oli välismaalane , kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja välisriigile (§ 7 lg 1). Eesti karistusõigus kehtib väljaspool Eestit toime pandud kuriteo kohta, mille toimepanijaks on teenistuskohuseid täitev kaitseväelane. Küsimusi enesekontrolliks 1. Milline on karistusõiguse koht ja ülesanne õiguse üldises süsteemis? 2. Mis on karistusõiguse peamised ülesanded? 3. Kuidas kaitseb karistusõigus isikute õigushüvesid? 4. Millest lähtuti karistusseadustiku koostamisel? 5. Millised olid põhieesmärgid karistusseadustiku koostamisel? 6. Millisest seadusest lähtutakse karistuste kohaldamisel? 7. Kas karistust kehtestaval seadusel on tagasiulatuv jõud? 8. Millisel territooriumil kehtib Eesti karistusõigus? Kas üksnes Eestis või ka väljaspool Eestit? 9. Kes on isikud, kes alluvad karistusseadusele? Kas on neid isikuid , kellele ei kohaldata karistust?
2. Karistusõiguse üldised põhimõtted Karistusseadustiku kohaselt on karistatav tegu, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi (KarS § 2 lg 2).Selline tegu on süütegu .
Süüteod on kuriteod ja väärteod. Seejuures on kuritegu vaid niisugune süütegu, mille kirjeldus on esitatud karistusseadustikus, väärtegu aga süütegu, mis võib olla karistatavana kirjeldatud nii karistusseadustikus kui ka mõnes muus seaduses. Toimepandud süüteo eest võib süüdi mõista ja karistada vaid siis, kui tegu toimepanemise ajal oli kehtiva seadusega tunnistatud karistatavaks.
Süüteokoosseis koosneb teo objektiivsetest (tegevus või tegevusetus , seaduses ettenähtud tagajärg, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, isiku erilised isikutunnused ja teo modaliteedid ) ja subjektiivsetest tunnustest ( tahtlus või ettevaatus teo toimepanemisel, teo motiiv , ajend, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus).
Süüteokoosseisu kirjeldusest nähtub, kas süütegu on toimepandav tegevusega või tegevusetusega, on see tahtlik või ettevaatamatu .( Näiteks KarS §-s 199 (vargus, s.o võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil) juba sõna "äravõtmine" viitab nii tegevusele kui ka tahtlusele. Või teisalt §-s 307 (kuriteost mitteteatamine, s.o teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamine juba sõnast "mitteteatamine" järeldub tahtlik tegevusetus, isiku passiivne käitumine, hoidumine teatud kohustusest või tegevusest, milleks isik oli õiguslikult kohustatud ). Seejuures moodustab tegu süüteokoosseisu objektiivse tunnuse siis, kui isikul oli selle toimepanemisel faktiliselt võimalik valida käitumise mitme variandi vahel ja see valiku tegemine allus isiku kontrollile . Tegu kui tegevus võib olla seotud ka üldiselt omaksvõetud ettenägelikkuse määraga (näiteks tulistades või lüües noaga teist inimest tema elutähtsatesse organitesse, on isikul teada ohvri surma saabumise võimalus või vähemalt ta peab selle tagajärje saabumist möönma. Tegu hinnates peab arvestama nii karistusseadustiku üldosa sätteid (hinnates teo toimepanija süüdivust, hädakaitse- või hädaseisundivõi teiste teo õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu, vääramatu jõu puudumist või selle olemasolu jne) kui ka süüteo tehiolude vastavust seaduses kirjeldatud süüteo asjaoludele.
Süüteo subjektiivsete tunnuste määratlemisel on kasulik teada, et: 1) tavaliselt on kuriteona karistatav vaid tahtlik tegu; 2) ettevaatamatu tegu on kuriteona karistatav vaid siis, kui seadus näeb ette selle eest vastutuse; 3) tegu on tahtlikuna käsitletav ka siis, kui süüteokoosseis eeldab tahtlust ja tagajärje suhtes peab piisavaks ettevaatamatust; 4) tahtlus on kavatsetus , otsene või kaudne; ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus ning, et 5) väärtegude toimepanemisel ei ole oluline subjektiivsete tunnuste (hooletuse ja kergemeelsuse) eristamine.
Kuriteokoosseisu olemasolu või selle puudumist hinnatakse selle järgi:
1) kas teol (tegevusel või tegevusetusel) esinevad karistusseadustiku eriosas kirjeldatud teo tunnused, sest karistusseadustik annab kuritegude ammendava loetelu ; 2) kas teo toimepanemisel esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu (näiteks hädakaitse- või hädaseisund , kohustuste kollisioon või mõni muu õigusvastasust välistav asjaolu); 3) kui õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, siis on tegemist küll õigusvastase teoga, kuid on vaja hinnata, kas seda ebaõiget käitumist saab isikule ette heita (s.o kas isik oli süüvõimeline ja süüdiv oma vanuse ja vaimse seisundi tõttu, situatsioonist tingitud hingelist seisundit e afektiseisundiseisundit, kas isikut on taolise teo eest juba varem karistatud jne).
Õigusvastasust välistavateks asjaoludeks on: 1) hädakaitseseisund; 2) hädaseisund; 3) kohustuste kollisioon; 4) eksimus teo toimepanemisel; 5) muu seaduses ( nt. asjaõigusseadus, advokatuuriseadus jt). ettenähtud õigusvastasust välistav asjaolu.
Hädakaitseseisund on seotud õigusvastase ründe tõrjumisega. Karistusseadustiku kohaselt (§ 28) ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. Siit järeldub, et hädakaitses: 1) esineb õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele; 2) sellest ründest on rünnatule tekkinud hädakaitseseisund; 3) isikul on võimalik valida enda käitumisel eri variantide vahel ( hüüda appi, jooksta ära, kaitsta end hea sõnaga jne) , kuid tal on õigus ka aktiivsele kaitsele; 4) õigusvastase ründega rünnatul on ründe tõrjumiseks õigus kahjustada ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire; 5) hädakaitse piiride ületamiseks on nii ennak- kui ka hilinenud kaitse, samuti ründe provotseerimine. 6) hädakaitse piiride ületamisega on tegemist ka siis, kui kaitsja tõrjub rünnet kavatsetult või otsese tahtlusega vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või ta kavatsetult või otsese tahtlusega tekitab ründajale ilmselt liigset kahju (KarS § 28 lg 2).
Hädaseisund tekib mingit ohtu põhjustava teguri toimel (näiteks loodusstiihia või mingitel asjaoludel tekkinud ohtlik situatsioon, mis ähvardab isiku õigushüvesid), selle ohu kõrvaldamine ei ole võimalik, tekitamata kahju teiste isikute õigushüvedele, vahend, mis on valitud ohu kõrvaldamiseks, on vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem (KarS § 29). Tegu, mis pannakse toime hädaseisundis, ei ole õigusvastane. Huvide kaalumisel ja hädaseisundi olemasolu kindlaksmääramisel on oluline tuvastada, kas: 1) hädaseisundi oli põhjustanud vahetu või eesseisev oht; 2) isik tegutses enda või teise isiku õigushüvesid kaitstes; 3) tema valitud vahend oli ohu kõrvaldamiseks ainuvõimalik ja vajalik. Teo tunnistamiseks hädaseisundis toimepandud teoks tuleb lähtuda ähvardanud ohu suurusest ja selle tõrjumisel teo ohtlikkusest, samuti tuleb tuvastada, et kaitstav huvi on ilmselt olulisem kahjustatud huvist ning et puudusid muud võimalused ohu kõrvaldamiseks. Kui need nõuded on täidetud, ei ole hädaseisundis toime pandud tegu õigusvastane, kui kaitsja lähtub võimalikult väikese kahju tekitamise printsiibist.
Kohustuste kollisioon kui teo õigusvastasust välistav asjaolu tekib siis, kui isik peab täitma üheaegselt mitut õiguslikku kohustust ja ta ei ole võimeline kõiki neid üheaegselt täitma, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus (näiteks valvur lahkub valvepostilt, et abistada hukkumisohus olevat inimest). Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus on seotud oma käitumise asjaolude ebaõige hindamisega. Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse (KarS § 31 lg 1), näiteks isik tegutseb näiliku hädakaitse tingimustes, kus ta tõsimeeli arvab , et tegemist on tegeliku õigusvastase ründega. Sellisel juhul vastutab isik vaid seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Tegu võib olla õiguspärane ka muudel seaduses ettenähtud juhtudel (näiteks seadusliku jälitustegevuse protsessis; kuriteo või kurjategija avastamiseks toimepandud teod, millel formaalselt võivad olla süüteo tunnused, nagu kuriteo matkimine , kurjategija kinnipidamisel vägivalla kasutamine jt).
Süüteo subjektiivseteks tunnusteks on tahtlus või ettevaatamatus. Tahtlus võib olla kas kavatsetus, otsene tahtlus või kaudne tahtlus.
Kavatsetus on teo toimepanemisel siis, kui isik seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teab, et see saabub või peab vähemalt selle saabumist võimalikuks (näiteks lööb noaga inimesele eluohtlikku piirkonda eesmärgiga teda tappa), kujutab ette, et see asjaolu on eesmärgi saavutamiseks hädavajalik tingimus ja ta soovib süütegu toime panna kui ka selle tagajärge. Sageli nähtub eelnimetatud tingimus süüteo koosseisu asjaolude kirjelduses esitatud väljendis “seab eesmärgiks”. Otsene tahtlus on siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda asjaolu. Samas ta teab kindlasti, et tema teo tulemusena saabub soovitav eesmärk ja tagajärg, või ta suhtub tagajärjesse ükskõikselt . Kaudne tahtlus on siis, kui isik, pannes toime süüteo, peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.
Ettevaatamatus on hoolsuskohustuse mittejärgimisest tulenev kergemeelsus või hooletus.
Kergemeelsusega paneb isik toime süüteo, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida (näiteks sõidukijuht ei arvesta teeolusid ja selle tagajärjeks on avarii ja õnnetus inimestega). Hooletusega on tegu toime pandud siis, kui isik paneb toime süüteo, teadmata süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist , kuid ta oleks pidanud seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema (näiteks kassapidaja jätab hooletusest seifile võtme ette ning varas viib sealt ära suure rahasumma ).
Karistusseadustiku kohaselt jaotatakse süüteod kuritegudeks ja väärtegudeks ning kuriteod esimese ja teise astme kuritegudeks
Väärtegude piiritlemine kuritegudest toimub süüteo eest ette nähtud võimaliku karistuse liigi alusel. Kui selleks on rahatrahv või arest , on tegu hinnatav väärteona. On aga ette nähtud karistusena rahaline karistus või vangistus , on tegemist kuriteoga.
Esimese astme kuriteod on aga süüteod, mille eest seadus näeb ette karistuseks tähtajalise vangistuse üle viie aasta või eluaegse vangistuse või juriidilisele isikule sundlõpetamise. Teise astme kuriteod on süüteod, mille eest on karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus . Seejuures määrab süüteo raskusastme mitte kohaldatud karistuse liik ja määr, vaid seaduses ettenähtud karistuse määr.
Süüteo toimepanijaks ( süüteo subjektiks ) võib olla füüsiline või juriidiline isik, kes lähtudes oma rollist süüteo toime panemisel on kas täideviija või osavõtja.
Kõik karistusseadustikus süüteo põhikoosseisu kirjeldused on antud kui täideviija poolt toimepandavad teod. Vahetu täideviija paneb süüteo toime ise nö. omakäeliselt või teist isikut kui vahendit ära kasutades ( vahendlik täideviija).
Kui täideviijaid on rohkem kui üks ja nende ühine tegevus süüteo toimepanemisel on kooskõlastatud ning süüteokoosseisuga põhjuslikus seoses, on tegemist kaastäideviimisega . Kaastäideviijaid ühendab ühine tahe kuritegu toime panna ja sellest tulenev ühine tegevus.
Süüteost osavõtjad on kihutaja ja kaasaaitaja. Kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole . Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab kaasabi (füüsilist, ainelist või vaimset) teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole, millel on kuriteo tunnused. Väärtegude toimepanemisel vastutab ainult täideviija. Karistusseadustikus esitatud süütegude kirjeldused peavad silmas lõpuleviidud süütegude koosseise. Alati ei õnnestu süüdlasel süütegu toime panna mitmesugustel asjaoludel. Süütegu jääb katse staadiumisse, kui süüdlane on alustanud süüteo toimepanemist, kuid see ei ole veel lõpule viidud . Seejuures võib olla tegemist lõpetamata süüteokatsega, kui isik ei ole teinud veel kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (näiteks varas püüdis lahti murda korteriust varguse toimepanemiseks, kuid loobus ja jättis teo lõpule viimata). Tegemist on lõpetatud süüteokatsega, kui isik tegi kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, kuid tagajärg ei saabunud (näiteks isik tulistab tapmise eesmärgil teist isikut, kuid ei taba, relvas esines tõrge, relv osutus ekslikult mittelaetuks ja lasku päästikule vajutamise jägselt ei toimunud). Kui süütegu ei saadud toime panna süüteo toimepanemiseks kõlbmatu eseme, subjekti, toimepanemise vahendi, riista või viisi kõlbmatuse tõttu, nimetatakse seda kõlbmatuks katseks. Süüteo katse on karistatav karistusseadustike eriosa paragrahvi järgi, kuid viitega karistusseadustiku üldosale (nt § 25 lg 1 ja § 113 järgi).
Samas ei ole ka süüteo katse õigusvastane ja karistatav, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Ja vastupidi: juhul kui esinevad objektiivselt teo õigusvastasust välistavad asjaolud, kuid isik ei saa sellest aru ning soovib saavutada süüteo koosseisus ettenähtud tagajärge, on tegemist süüteo katsega (näiteks rünne puuduvale objektile , rünne kõlbmatule objektile jne).
Juhul kui isik vabatahtlikult loobub süüteo toimepanemisest, s.o katkestab süüteo lõpuleviimise, hoiab ära süüteo tagajärje või vähemalt püüab tõsimeeli takistada tagajärje saabumist, vabaneb ta süüst vabatahtliku loobumise tõttu. Niisugusel juhul kannab isik vastutust vaid tegude eest, millel on kuriteo tunnused teoks ettevalmistamisel (näiteks teise isiku tapmiseks muretseb loata tulirelva , kuid jätab tapmise toime panemata, siis vastutab ta vaid loata relva omamise eest) kui see on seadusega tunnistatud karistatavaks.
Katse algab vahetult süüteo toimepanemise alustamisest (omakäelisel toimepanijal ja vahendlikul toimepanemisel hetkest, kui täideviija kaotab kontrolli täideviimisel oma vahendi üle või kui vahendlik täideviija alustab süüteo toime panemist vastavalt oma ettekujutusele toimepandavast). Kohus võib isiku karistusest vabastada või kergendada karistust (§ 60), kui isik ei saanud aru süüteo katse kõlbmatusest oma vaimse küündimatuse tõttu (nt varguse toime panemiseks püüdis ukse lukku avada porgandiga, püüdis tappa needuste ja nõidumisega jne.) Kaastäideviimisel algab katse, kui kas või üks kaastäideviija alustab kokkulepitud teo toimepanemist. Tegevusetuse korral algab kuriteo katse hetkest, mil vähemalt üks kaastäideviijatest alustas kuriteo toime panemist. Kui süüteokoosseis eeldab mingit erilist tegevust (nt seksuaaldelikt), peavad ka katseteod olema seotud süüteokoosseisus kirjeldatud tegevusega. Tagajärjedelikti korral algab süüteokatse vahetult tagajärjele suunatud teo alustamisest.
Ettevalmistamine süüteo toimepanemiseks on karistatav vaid siis, kui see on seadusega ettenähtult karistatav (nt raha, pangakaardi või muu maksevahendi, maksumärgi jne võltsimiseks vajaliku seadme või muu vahendi soetamine, valmistamine, kohandamine, hoidmine ja edasiandmine - § 340; narkootilise või psühhotroopse aine levitamiseks ettevalmistemine - § 189 jt.). Seega ei tulene katse õigusvastasus mitte ainult tahtest õigusvastaselt toimida, vaid ka teo alustamisest, selle eest karistatavuse piiri ületamisest, teatud juhtudel isegi ettevalmistuste tegemisest kuriteo toimepanemiseks.
Isik on süüvõimeline , kui ta: 1) on vähemalt neljateist aasta vanune; 2) on võimeline aru saama oma teo keelatusest; 3) on võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima . Isik on süüdimatu , kui ta ei ole võimeline oma teo keelatusest aru saama ega oma käitumist vastavalt sellele juhtima seoses vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäirega, nõrgamõistuslikkusega, nõdrameelsusega, muu raske psüühikahäirega, mille tuvastab kohtupsühhiaatriline ekspertiis.
Kui isik eelnevast tingituna on vaimselt vaid oluliselt piiratud, on tegemist piiratud süüdivusega, ning kohus võib karistust kergendada. Joobeseisund ei välista süüd. Juriidiline isik õigusvõimelisena on samas ka süüvõimeline.
Isikul puudub süü, kui ta ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu . Niisugune eksimus võib olla kas faktiline (eksimus süüteo koosseisu asjaolus) või juriidiline (keelueksimus). Kui süüdlane väidab teo toimepanemisel eksimust, siis on vaja hinnata eksimuse välditavust. Kui süüdlasel esines kahtlusi teo keelatuses, kaldub hinnang teo välditavuse poole. Tegevusetuse korral peab isik küllalt täpselt tajuma teda kohustava normi olemasolu, mille tõttu eksimuse vältimatus temale on suurem. Küsimusi enesekontrolliks 1. Milline tegu või tegevus on süütegu? 2. Mille poolest erineb väärtegu kuriteost? 3. Kas on võimalik karistada tegevusetuse eest? 4. Millised on süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused? 5. Kuidas anda hinnang teole, mis võib olla süütegu? 6. Millised on õigusvastasust välistavad asjaolud? Kuidas neid piiritleda ja tulemit hinnata? 7. Nimetage kuritegude raskusastmed. 8. Millised on süüteost osavõtu vormid? 9. Kes on süüdimatu ja kes piiratud süüdivusega isik?
3. Karistus Karistus peaks olema süüteo toimepanemisele vältimatult järgnev tagajärg, mis aitab tekitatud ebaõiglust heastada ja samaaegselt toimib preventiivse vahendina, mis peab ära hoidma süüteo toimepanemist tulevikus või vähemalt selle toimepanemist piirama. Lähtudes süütegude erinevast raskusastmest, iseloomust, levikust , kahjulikest tagajärge- dest, aga samuti arvestades tegu toimepannud isikut, tema poolt süütegusid toime panna soodustanud või põhjustanud asjaolusid, näeb karistusseadus ette erinevad karistuste liigid ja määrad, mis võimaldavad õigusmõistmisel karistust individualiseerida, lähtudes karistuse kohaldamisel nii seadusest (õigusest) kui ka õiglusest (õiglustundest). Karistuse vältimatus oleneb prokuratuuri ja kohtueelse uurimise asutuste töötajate kvalifikatsioonist, materiaalsetest võimalustest, nende õiguskorra kaitsetahtest jt tegevuse efektiivsust tagavatest asjaoludest. Karistusseadustiku järgi on karistused sõltuvad sellest, kas karistatava teo on toime pannud füüsiline või juriidiline isik ja kas toime on pandud kuritegu või väärtegu.
Füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused on rahaline karistus ja vangistus. Rahalise karistuse füüsilisele isikule võib kohus mõista kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Päevamäära suuruse arvutab kohus süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku järgi, väljendades selle täiskroonides. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär, mis on viiskümmend krooni. Alaealistele (st isikule, kes teo toimepanemise ajal oli noorem kui kaheksateist aastat) võib kohus mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni kakssada viiskümmend päevamäära. Kui alaealisel ei ole iseseisvat sissetulekut, talle rahalist karistust ei mõisteta. Vangistuse võib kohus mõista kolmekümnepäevase kuni kahekümneaastase või eluaegse. Kuriteo toimepanemise ajal alaealisele ei või mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta või eluaegset vangistust. Füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatavad lisakaristused on tegutsemiskeeld, sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmine, jahipidamis- ja kalapüügiõiguse äravõtmine, loomapidamise õiguse äravõtmine, ettevõtluskeeld, riigisaladusele ja salastatud välisteabele juurdepääsu ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse äravõtminw ( väärteo eest ), Tegutsemiskeeld on karistus, mis seisneb süüdimõistetult õiguse äravõtmises töötada teataval ametikohal või tegutseda teataval tegutsemisalal. Seda kohaldatakse kuni kolmeks aastaks isiku suhtes, kes mõistetakse süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest. Sõiduki juhtimise õiguse võib ära võtta kuni kolmeks aastaks, kui isik mõistetakse süüdi transpordivahendi (mootor-, õhu- või veesõiduki, trammi või raudteeveeremi) ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud kuriteo eest, väärteo eest aga kohtuvälise menetleja poolt kuni üheks aastaks. Seda karistust ei kohaldata isikule, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud juhul, kui ta juhtis sõidukit joobeseisundis . Relva ja laskemoona soetamise, omamise, hoidmise ja kandmise õiguse äravõtmist võib kohus kohaldada kuni viieks aastaks isiku suhtes, kes mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteo eest. Kohus võib jahipidamis- ja kalapüügiõiguse ära võtta kuni kolmeks aastaks, kui isik mõistetakse süüdi jahipidamis- või kalapüügiõiguse rikkumisega seotud kuriteo eest. Väljasaatmine on karistus, mida kohus võib kohaldada välisriigi kodaniku süüdimõistmisel esimese astme kuriteos ja tema karistamisel vangistusega. Karistus seisneb selles, et isik saadetakse peale põhikaristuse kandmist tema kodakondsusejärgsesse riiki. Väljasaatmisega kaasneb sissesõidukeeld kümneks aastaks. Väljasaatmist ei kohaldata välismaa kodaniku suhtes, kes kuriteo toimepanemise ajal ei olnud täisealine.
Füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatavad põhikaristused on rahatrahv või arrest või mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.. Kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest määrata füüsilisele isikule rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut, kusjuures trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on kuuskümmend krooni. Kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva. Juriidilisele isikule kohaldatavad põhikaristused on kuriteo eest mõistetav rahaline karistus ja sundlõpetamine ning väärteo eest rahatrahv. Kohus võib juriidilisele isikule kuriteo eest mõista rahalise karistuse viiskümmend tuhat kuni kakssada viiskümmend miljonit krooni, kusjuures seda võib mõista ka lisakaristusena koos sundlõpetamisega. Sundlõpetamine on karistus, mida kohus võib kohaldada juriidilise isiku suhtes kuriteo eest juhul, kui isiku tegevuse osaks on saanud kuritegude toimepanemine. Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada juriidilisele isikule väärteo eest rahatrahvi viissada kuni viissada tuhat tuhat krooni. Karistusseadustikuga on teatud juhtudel kohtul lubatud mõistetud karistust asendada teiseliigilisega. Nii võib kohus kuni kaheaastase vangistusega karistatud süüdimõistetule asendada vangistuse tema nõusolekul üldkasuliku tööga. Sealjuures vangistuse päevale vastab kaks tundi üldkasulikku tööd. Rahalise karistuse, rahatrahvi ja varalise karistuse võib kohus selle mittetasumisel asendada vangistusega või, lühiajalise karistuse korral, süüdimõistetu nõusolekul, üldkasuliku tööga. Kohus arvestab rahalise karistuse kolm päevamäära vastavaks ühele päevale vangistusele ja varalise karistuse asendamisel vangistusega vastab viiekümne päevamäära suurusele summale üks päev vangistust. Rahatrahvi mittetasumisel asendatakse see arestiga arvestusega, et rahatrahvi kümnele trahviühikule vastab üks päev aresti. Ühele eelvangistuse päevale vastab üks päev vangistust, või rahalise karistuse kolm päevamäära, või üks päev aresti, või rahatrahvi kümme trahviühikut.
Karistuse aluseks on isiku süü teo toimepanemisel, mille karistusseadus on kirjeldanud süüteona (kuriteona või väärteona). Teo tunnused, mis on antud süüteokirjelduses, on süüteo koosseisulised tunnused (asjaolud) ja eelkõige nende asjaoludega seob seadusandja karistuse süüteo eest.
Karistuse mõistmisel kuriteo eest või määramisel väärteo eest võetakse arvesse: 1) teo iseloomu ja laadi; 2) tahtluse või ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel; 3) vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid; 4) võimalust valitud karistusega mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest; 5) õiguskorra kaitsmise huvisid.
Karistuse valikul ja kohaldamisel lähtutakse karistusseadustiku eriosa vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistusest või väärteo eest ka muus seaduses ettenähtud karistusest. Kui kuriteo eest on sanktsioonis ette nähtud vangistusele alternatiivseid karistusi, peab kohus vangistuse mõistmisel seda valikut kohtuotsuses põhistama. Kohus võib ühe süüteo eest kohaldada vaid ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust. Kohtul on õigus sanktsioonis ettenähtud karistusi kergendada, lähtudes koosseisusisestest (süüteo kirjelduses antud) või -välistest asjaoludest.
Karistust võib kergendada süüteo toimepanemisel ettevaatamatusest (§ 13 lg 2), kaasaaitamisel (§ 22 lg 5), süüteo katse korral (§ 25 lg 6, § 2 lg 2), eksimuse korral õigusvastasust välistavas asjaolus (§ 31 lg 2), piiratud süüdivuse (§ 35), keelueksimuse (§ 39 lg 2) jms korral. Seaduses ettenähtud juhul kui osavõtjal puudub eriline isikutunnus, mis täideviijale on süüteokoosseisu oluliseks tunnuseks, on karistuse kergendamine erilise isikutunnuseta isikule kohustuslik.
Kergendades karistust, peab kohus arvestama, et: 1) kergendatud karistuse ülemmäär ei või olla üle 2/3 seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast; 2) kergendatud karistuse alammäär on sanktsioonis ettenähtud karistuse liigi alammäär; 3) kergendades vangistust, kui see oli ette nähtud eluaegsena, ei või kergendatud karistus olla alla kolme aastat vangistust; 4) sanktsioonis ettenähtud viieaastase alammääraga vangistust kergendades ei või karistus olla alla ühe aasta vangistuse ja seda võib kohus mõista vaid erandlikel asjaoludel.
Karistuse mõistmisel kohaldab kohus koosseisuväliseid karistust kergendavaid asjaolusid, need on (KarS § 57): 1)süüdlase poolt süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine; 2) kahju vabatahtlik hüvitamine; 3) süüdlase süü ülestunnistamisele vabatahtlik ilmumine , puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine; 4) süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul; 5) süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni , samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul; 6) süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud hingelise erutuse mõjul; 7) süüteo toimepanek raseda või kõrges eas isiku poolt; 8) süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel. Eelnimetatud karistust kergendavate asjaolude loetelu ei ole ammendav . Kohus võib arvestada ka muid asjaolusid, mida peab antud asjas kergendavateks.
Seadus näeb ette ka süüteo koosseisuvälised karistust raskendavad asjaolud, mida arvestades kohus on õigustatud valima karistuse sanktsiooni keskmisest raskema. Nendeks asjaoludeks on (KarS § 58): 1)kuriteo toimepanemisel omakasu või muu madal motiiv; 2) süüteo toimepanemine erilise julmusega või kannatanut alandades; 3) süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase, raseda, kõrges eas või abitus seisundis isiku või raske psüühikahäirega isiku suhtes; 4) süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus, majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses; 5) süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal; 6) süüteo toimepanemine ühiskondlikku või loodusõnnetust ära kasutades; 7) süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil; 8) süüteoga raske tagajärje põhjustamine; 9) süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks või varjamiseks; 10) süüteo toimepanemine grupi poolt; 11) süüteo toimepanemise hõlbustamiseks ametliku vormiriietuse või ametitunnuste kasutamine. Karistust raskendavad asjaolud on seadusega antud ammendava loeteluna, mis tähendab seda, et asjaolusid, mis selles loetelus ei esine, kohus karistust raskendavatena käsitleda ei tohi. Eelnimetatud vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei arvestata, kui need on süüteokoosseisu tunnusteks.
Kui isik paneb toime mitu üheliigilist süütegu, mis on hõlmatud karistusseadustiku ühes paragrahvis ettenähtud koosseisuga, mõistab kohus nende eest karistuse kogumis selles ettenähtud sanktsiooni piires. Kui isik paneb toime mitu tegu, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule ja teda ei ole nende eest varem karistatud, mõistetakse karistus iga teo eest eraldi ning seejärel liitkaristus kas neid karistusi liites või ühte neist suurendades,või lugedes kergema raskemaga kaetuks, ületamata seejuures raskema paragrahvi sanktsiooni ülemmäära (§ 64). Kui pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist tuvastatakse, et süüdimõistetu on toime pannud veel mõne kuriteo, liidetakse uue otsusega mõistetud karistusele eelmise otsuse järgi kandmata karistus osaliselt või täielikult. Seejuures ei tohi liitkaristus olla väiksem eelmise otsusega mõistetud karistusest ja tähtajalise karistuse korral ei tohi ületada kahtekümmet aastat. Juhul kui kuritegudeks olid samas paragrahvis ettenähtud teod, ei tohi liitkaristus ületada sama paragrahvi sanktsiooni ülemmäära. Kui liitkaristuse mõistmisel on üheks neist eluaegne vangistus, on liitkaristuseks ainult eluaegne vangistus. Rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise vangistuse võib kohus, arvestades süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit, määrata kandmisele ka ositi , määrates korraga ärakantava vangistuse, aresti või rahalise karistuse osade suuruse. Süüteo toimepanijale võib kohus kohaldada ka mittekaristuslikke mõjutusvahendeid. Sellisteks mõjutusvahenditeks on konfiskeerimine, psühhiaatriline sundravi või alaealistele kohaldatavad mõjutusvahendid. Konfiskeerimine kujutab endast süüteo toimepanemise vahendi ja süüteoga omandatud vara, aga samuti süüteo vahetuks objektiks olnud aine või eseme ja süüteo ettevalmistamiseks kasutatud eseme. äravõtmist toimepanijalt. Erandina võib kohus konfiskeerida selliseid aineid ja asju ka teistelt isikutelt juhul, kui nad on kaasa aidanud aine või eseme kasutamisele süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel, või on need omandanud teadlikult konfiskeerimise vältimiseks. Konfiskeeritakse ka aine, asi või organism, kui selle omamiseks on vaja luba , kuid see puudub. Konfiskeeritud ained, asjad ja organismid antakse riigi omandisse. Psühhiaatriline sundravi on mõjutusvahend, mille kohus määrab isikule, kes on õigusvastase teo toime pannud süüdimatus seisundis, või on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist jäänud vaimuhaigeks, nõdrameelseks või on tal tekkinud raske psüühikahäire . Sundravi määratakse ka isikule, kellel ilmnevad nimetatud seisundid kohtueelse uurimise või kohtus asja arutamise ajal, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimne seisund õigusvastase teo toimepanemise ajal, kui ta on oma seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi. Psühhiaatrilist sundravi kohaldab psühhiaatriaasutus ja seda kuni isiku tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni.
Arvestades alaealise kõlbelise ja vaimse arengu taset ning tema võimet oma teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele juhtida, võib kohus alaealise karistusest vabastada ja kohaldada talle mittekaristuslikke mõjutusvahendeid. Alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid on: 1) hoiatus ; 2) allutamine käitumiskontrollile; 3) noortekodusse paigutamine ; 4) kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamine.
Käitumiskontrollile võib kohus alaealise allutada kuni üheks aastaks. Kriminaalhooldusametniku ettekande alusel võib seda tähtaega pikendada kuni ühe aasta võrra või erandina kuni kaheksateistaastaseks saamiseni . Noortekodusse või kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutatakse alaealine kuni kaheks aastaks, erandina kauemaks, kuni õppeaasta lõpuni. Seda tähtaega võib kohus pikendada kuni ühe aasta võrra, kuni alaealise kaheksateistaastaseks saamiseni. Alaealistele, kes karistusseadustikus ettenähtud kuriteokoosseisule vastava õigusvastase teo või karistusseadustikus või muus seaduses ettenähtud väärteo koosseisule vastava õigusvastase teo pani toime nooremana kui neljateistaastasena, kohaldatakse alaealise mõjutusvahendite seaduse (RT I 2002, 82, 479; 2006, 55, 405) §-s 3 ettenähtud mõjutusvahendeid.
Need on: 1) hoiatus; 2) koolikorralduslikud mõjutusvahendid; 3) vestlusele suunamine psühholoogi, narkoloogi, sotsiaaltöötaja või muu spetsialisti juurde; 4) lepitamine; 5) kohustus elada vanema, kasuvanema, eestkostja perekonnas või hooldaja juures või lastekodus; 6) üldkasulik töö; 7) käendus ; 8) noorte- või sotsiaalprogrammides või ravikuurides osalemine; 9) kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamine. Neid mõjutusvahendeid kohaldatakse ka alaealisele (vanus 7 kuni 18 aastat), kes ei täida koolikohustust või tarvitab alkohoolset jooki, narkootilist või psühhotroopset ainet. Küsimusi enesekontrolliks 1. Milline tegu on süütegu? 2. Mis on karistus? Millised on karistuse eesmärgid? 3. Nimetage põhi- ja lisakaristused. 4. Milliseid mõjutusvahendeid võib kohaldada süüdlasele peale karistuse? 5. Kas juriidiline isik võib olla karistusõiguse subjektiks ja milline on karistamise võimalus? 6. Nimetage vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud. 7. Millal kohaldatakse liitkaristusi? 8. Nimetage liitkaristuse piirmäärad.
4. Karistusest ja karistuse kandmiselt vabastamine Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, ning leides, et karistuse reaalne kandmine ei ole otstarbekas, võib kohus isikut süüdi mõistes ja teda karistades jätta karistuse tingimisi täitmisele pööramata osaliselt või täielikult, kui süüdimõistetu ei pane toime kohtu poolt määratud katseajal uut tahtlikku kuritegu. Sel juhul kohus otsustab, milline osa karistusest kantakse ära reaalselt ja milline osa jääb kanda süüdlasel tingimisi. Kui süüdimõistetu vabastatakse karistusest tingimisi (§ 73) kohaldamisega, määrab kohus katseaja kolmest kuni viie aastani. Karistust eelnimetatud alusel tingimisi kandmisega ei mõisteta isikule, kes varem on kandnud vangistust. Isikule, kes paneb toime katseaja kestel uue kuriteo ettevaatamatusest, või kui selle eest mõistetakse rahaline karistus tahtliku kuriteo toime panemisel, võib kohus taas mõista karistuse kandmisele tingimisi või kuulub rahaline karistus iseseisvalt sissenõudmisele. Vangistuse täitmisele pööramisel võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga. Kui süüdlane aga paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, pööratakse tingimisi karistus täitmisele ja sellele liidetakse uus karistus. Tingimisi karistuse kandmisest vabastatu võib allutada käitumiskontrollile kaheksateistkümnest kuust kuni kolme aastani (§ 74 alusel), mille kestel süüdimõistetu on kohustatud järgima temale määratud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu poolt määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kohtu poolt määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile ning esitama andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) lahkuda oma elukohast kauemaks kui viisteist päeva võib ta vaid kriminaalhooldaja loal; 5) elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks peab ta saama hooldusametnikult eelneva loa. Kriminaalhooldusametniku ettekande alusel võib kohus kas kergendada või tühistada süüdlasele määratud kohustusi või vastupidi, arvestades kuritegu ja süüdimõistetu isikut, määrata talle täiendavaid kohustusi: 1) heastama kohtu poolt määratud ajaks kuriteoga tekitatud kahju; 2) mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume; 3) mitte omama, kandma ega kasutama relva; 4) otsima endale töökoha, omandama üldhariduse või eriala kohtu poolt määratud tähtajaks; 5) alluma ettenähtud ravile , kui ta on selleks andnud eelneva nõusoleku; 6) täitma ülalpidamiskohustust; 7) mitte viibima kohtu poolt keelatud kohtades ega suhtlema kohtu poolt osutatud isikutega; 8) osalema sotsiaalabiprogrammis. Tingimisi karistust kandva isiku võib kohus allutada elektroonilisele järelevalvele. Täiendavaid kohustusi võib kriminaalhooldusalusele panna ka süüdimõistetu enda taotlusel.
Kriminaalhooldusaluse poolt katseajal uue kuriteo toime- panemisel ettevaatamatusest võib kohus mõista karistuse samuti tingimisi. Tahtliku kuriteo toimepanemisel, mille eest süüdlasele mõistetakse vangistus, mõistab kohus liitkaristuse ja süüdimõistetu nõusolekul asendab selle üldkasuliku tööga. Rahalise karistuse mõistmisel võib kohus jätta karistuse eelmise kuriteo eest kandmisele tingimisi ja pöörata rahaline karistus täitmisele iseseisvalt.
Isiku, kes kannab karistusena vangistust, võib kohus tingimisi enne tähtaega karistuse kandmiselt vabastada, kui teda on karistatud teise astme tahtliku või ettevaatamatu kuriteo eest ja karistusest on ta ära kandnud vähemalt 1/2 või, nõustumisel elektroonilise järelevalvega, 1/3 temale mõistetud karistusest (kuid mitte vähem kui kuus kuud) ja karistatu on karistuse kandmisel käitunud eeskujulikult. Esimese astme kuriteo toimepannud süüdimõistetu võib kohus vangistusest vabastada 2/3 karistuse kandmise järele. Kui ta aga nõustub elektroonilise järelevalvega, siis pärast 1/2 karistuse kandmist. Kui aga elektroonilisele järelevalvele allutatud süüdimõistetu võtab tagasi oma nõusoleku elektroonilise valve temale kohaldamisest, rikub seadme või ei allu kontrollinõuetele, kannab ta temale mõistetud vangistust edasi üldistel alustel. Elektroonilist valvet kohaldatakse tingimisi karistust kandvatele ja vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastatutele tähtajaga ühest kuust kuni aastani ja seda kohaldab süüdimõistetu elukohajärgne kriminaalhooldusosakond . Tingimisi ennetähtaega vangistusest vabastamise vaatab läbi täitmiskohtunik temale vanglast saadetud materjalide alusel, mis ei vaja enam vanglapoolset eelkontrolli. Kui täitmiskohtunik jätab vabastamise taotluse rahuldamata ja ei ole määranud pikemat vangistusest tingimisi vabastamise taasläbivaatamise aega, kuuluvad need taasläbivaatamisele kuue kuu möödumisel vabastamise taotluse rahuldamata jätmisest..
Karistuse kandmisest vabastamisel arvestab kohus : 1) kuriteo toimepanemise asjaolusid; 2) süüdimõistetu isikut; 3) varasemat süüdimõistetu elukäiku; 4) süüdimõistetu käitumist karistuse kandmisel; 5) süüdimõistetu elutingimusi ja 6) tagajärgi, mida tingimisi ennetähtaegne vabastamine võib süüdlasele kaasa tuua. Karistuse kandmisest vabastamisel jääb katseajaks ärakandmata karistusaeg, mis ei või olla lühem kui üks aasta. Vabastamise otsustab täitmiskohtunik. Kui tingimisi karistuse kandmiselt vabastatu ei täida talle pandud kohustusi ega järgi kontrollnõudeid, pöörab kohus kandmata jäänud karistuse osa täitmisele. kriminaalhooldusametniku ettekande alusel Eluaegse vangistusega karistatu võib kohus tingimisi vabastada karistuse kandmisest, kui ta on ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat vangistusest. Katseajaks määratakse talle siis viis kuni kümme aastat. Uue tahtliku kuriteo toimepanemisel saadetakse ta eluaegset vangistust edasi kandma. Kohus võib süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastada parandamatu raske haiguse tõttu, arvestades kuriteo asjaolusid, süüdimõistetu isikut ja haiguse iseloomu. Neil asjaoludel võib kohus vabastada süüdimõistetu vangistusest, arestist või üldkasulikust tööst, mitte aga rahatrahvist, täitmata rahalisest karistusest ega lisakaristusest. Süüdimõistetu vabastatakse, kui ta on vaimuhaiguse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäire tõttu muutunud süüdimatuks . Juhul kui isik on oma vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi, määrab kohus talle psühhiaatrilise sundravi. Sundravi kohaldatakse kohtuotsusega isikule, kes pani toime kuriteona kirjeldatud õigusvastase teo süüdimatuna. Isiku vaimse seisundi määrab sellekohase loaga psüh- hiaatriaasutus. Ravi lõpetab kohus raviasutuse ettepanekul. Kui isik on toime pannud kuriteo, mille eest teda võidakse karistada kuni viieaastase vangistusega, kusjuures ta ise on kuriteo läbi raskelt varaliselt või psüühiliselt kannatanud, võib kohus ta karistusest vabastada, kuna süüdlane on saanud loomuliku karistuse e poena naturalis`e, s.o ennast ise karistanud (§ 80).
Seadus sätestab süütegude aegumise teatud aja möödumisel selle toimepanemisest, kui aegumine ei ole katkenud. Kedagi ei tohi süüteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui teo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni, on möödunud teatud aeg, mis on seaduses sätestatud (aegumistähtaeg). Karistusseadustik sätestab et väärtegu aegub kaheksateist kuu; teise astme kuritegu viie aasta ja esimese astme kuritegu kümne aasta möödumisel selle toimepanemisest otsuse jõustumiseni,tingimusel, et isik ei ole uut kuritegu toime pannud ja aegumine ei ole katkenud ega peatunud Nimetatud tähtajad pikenevad viie aasta võrra, kui aegumine oli katkenud või peatunud. Vaatamata aegumistähtaja peatumisele või katkemisele on viieteist aasta möödumisel kuriteo eest vastutusele võtmine aegunud . Kunagi ei aegu aga süüteod inimsuse vastu, sõjasüüteod ja eluaegse vangistuse kohaldanud kohtuotsuse täitmine. Juhul kui toime pandi jätkuv kuritegu, arvestatakse aegumist selle viimase teo toimepanemisest, vältava kuriteo korral aga teo lõppemisest.
Kuriteo aegumine katkeb selles kuriteoasjas järgmiste menetlustoimingute tegemisel: 1) kahtlutatavale või süüdistatavale tõkendi kohaldamisel või tema vara või rahapest objektiks olnud vara arestimisel; 2) süüdistatava kohtualla andmisel; 3) kohtuliku arutamise edasilükkamisel süüdistatava ilmumata jäämise korral; 4) kohtulikul arutamisel süüdistatava ülekuulamisel; 5) kohtulikul arutamisel ekspertiisi või täiendavate tõendite kogumise määramisel Siis algab aegumistähtaja kulgemine uuesti arvestatuna viimasest menetlustoimingust. Aegumine katkeb ka süüdlase poolt enne aegumistähtaja möödumist uue kuriteo toimepanemisel. a Kuriteo aegumine peatub ajaks, mil isik kohtueelsest menetlusest või kohtust kõrvale hoiab. Seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisel noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes peatub aegumine kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kui kuriteo ajend ei ilmnenud enne tema poolt nimetatud vanuse saavutamist; väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel aga kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Aegumine uueneb isiku kinnipidamisest või süü ülestunnistusele ilmumisest kohtusse või kohtuvälise menetleja juurde. Aegumine ei uuene, kui esimese astme kuriteo toimepanemisest on möödunud viisteist aastat ja teise astme kutiteo toimepanemisest kümme aastat. Väärteo aegumine peatub ajaks, mil selle toimepannud isik ennast kohtuvälise menetleja või kohtu eest varjab või selle teo kohta alustati kriminaalmenetlus . Väärteo aegumine ei uuene, kui selle toimepanemisest on möödunud kolm aastat.
Kohtuotsus ei kuulu täitmisele, kui: 1) esimese astme kuriteo asjas tehtud otsuse jõustumisest on möödunud 5 aastat; 2) teise astme kuriteo asjas tehtud otsuse jõustumisest on möödunud 3 aastat; 3) väärteo asjas tehtud otsuse jõustumisest on möödunud 1 aasta ja otsust ei ole täidetud.
Otsuse täitmise aegumine peatub: 1) kui isik hoiab kõrvale karistuse kandmisest; 2) isiku karistusest tingimisi vabastamisel, samuti süüdimõistetu allutamisel käitumiskontrollile määratud katseajaks; 3) ajaks, kui otsuse täitmine oli edasi lükatud või täitmise tähtaega on pikendatud; 4) ajaks, mil isik on välisriigis ja teda ei anta välja või ei saa välja anda. Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine ei aegu, kui karistuseks mõisteti eluaegne vangistus. Andmeid karistatute, karistuste ja nende registrist kustutamise kohta peetakse karistusregistris, mida peab siseministeerium vastavalt karistusregistri seadusele (RT I 2002, 82, 477; 2006, 29, 224). Küsimusi enesekontrolliks 1. Mille poolest erineb karistusest tingimisi vabastamine vabastamisest süüdimõistetu allutamisega käitumiskontrollile? 2. Mida tähendab süüdimõistetu allutamine käitumiskontrollile? Kes määrab käitumiskontrollile allutamise ? 3. Nimetage kontrollnõuded ja täiendavad kohustused. 4. Milline on karistusest tingimisi vabastamise eesmärk? 5. Keda ja millistel tingimustel võidakse vabastada karistuse kandmisest? 6. Millised on eelnimetatud juhtudel katseaja piirmäärad? 7. Millal kuritegu ja väärtegu aeguvad? 8. Nimetage aegumise tähtaega peatavad või katkestavad asjaolud. 9. Milline on süütegude aegumise tähtaeg nende peatumisel või katkemisel?
5. Väärteod Väärtegu on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest, mootorsõiduki juhtimisel toimepndu eest ka juhtimisõiguse äravõtmine. Lähtudes karistusseadustiku ideoloogiast on kuritegu ja väärtegu eristatavad vaid seaduses teo eest ettenähtud karistuse liigi järgi. Selles peegeldub kaudselt süüteo raskus, sest mida raskem on süütegu, seda raskema karistamise võimaluse selle eest näeb ette seadus. On ilmne, et kui seadus näeb süüteo eest ette võimaliku karistusena kuni kakskümmend aastat vangistust ja teise eest vaid rahatrahvi või aresti, on seadusandja sellega andnud ka hinnangu süüteo raskusele. Arvestades väärteo vähest ebaõigussisu, on karistusseadustiku kohaselt väärteo eest karistatav vaid täideviimine. Väärteole kihutamine ja kaasaaitamine aga ei ole karistatavad. Füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatav arest (kui see on seaduses ette nähtud) on rahatrahviga võrreldes raskem karistus. Arest seisneb isikult vabaduse võtmises kuni kolmekümne päevani ja seda kohaldab ainult kohus. Siiski on see kohtuvälise menetleja otsustada, kas ta kohaldab rahatrahvi või saadab materjali edasi kohtule ettepanekuga kohaldada aresti.
Oma olemuselt ning rikutavast õigushüvest lähtuvalt on väärteod liigitatavad: 1) inimõiguste-, riigi- ja avaliku rahu vastasteks väärtegudeks; 2) rahvatervise- ja keskkonnavastasteks väärtegudeks; 3) omandivastasteks ja majandusalasteks väärtegudeks; 4) üldohtlikeks ja liiklusväärtegudeks. Väärteoasju lahendavad vastavalt väärteomenetluse seadustikule (RT I 2006, 44, 331; 2007. 12, 66) kohtuvälised menetlejad või kohtud. Kohtuväline menetleja on seadusega sätestatud juhtudel täidesaatva riigivõimu volitustega asutus, valla- ja linnavalitsus , kes osaleb menetluses ametniku kaudu ning eraõiguslik juriidiline isik halduslepingu alusel. Täidesaatva riigivõimu volitustega asutusteks, kes menetlevad väärteoasju, on Politseiprefektuur , Keskkriminaalpolitsei, Kaitsepolitseiamet ning oma tegevusvaldkondades teised ametid, inspektsioonid ja ministeeriumid . Kohtuvälise menetleja pädevusse antud küsimus on määratud väärteomenetluse seadustikus viitega karistusseadustiku vastavale paragrahvile. Nii näiteks menetleb Keskkonnainspektsioon loodussaaduste veo, hoiustamise või töötlemise nõuete rikkumise (KarS § 362) ja looduskasutuse või saaste arvestuse pidamise korra või keskkonnaseirenõuete rikkumise (KarS § 366) asju. Veeteede Ameti pädevusse kuuluvad Eesti territoriaalvetes või majandusvööndis uppunud võõra asja pädeva riigiasutuse loata ülestõstmise (KarS § 270) asjad jne. Kohtuväline väärteomenetlus võib toimuda kas hoiatamismenetlusena, kiirmenetlusena või üldmenetlusena. Hoiatusmenetluses võib menetleja vähetähtsa väärteo puhul jätta menetlusaluse isiku karistamata või määrata hoiatustrahvi füüsilisele isikule 25 kuni 200 krooni ja juriidilisele isikule 200 kuni 1000 krooni või piirduda suulise hoiatusega. Kiirmenetluse kohaldamiseks peab olema menetletava isiku nõusolek. Väärteoprotokolli koostamata võib kohtuväline menetleja kiirmenetluse otsuses määrata rahatrahvi füüsilisele isikule kuni 100 trahviühikut ja juriidilisele isikule 20 000 krooni. Üldmenetlust kohaldatakse juhul, kui menetlusalune isik ei nõustu kiirmenetlusega või kui ta on 14–18-aastane või psüühikahäirega või on vaja otsustada konfiskeerimine või aresti kohaldamine.Selle menetluse korral toimub asjas tõendite kogumine, konfiskeerimise otsustamine, koostatakse väärteoprotokoll ja tehakse kas otsus rahatrahvi, rahatrahvi ja lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise määramise kohta või määrus väärteo menetluse lõpetamise kohta. Väärteoasja kohtulik menetlus toimub juhul kui selle arutamine või konfiskeerimise otsustamine on seaduse alusel kohtu pädevuses on vaja otsustada aresti mõistmine. Pärast väärteo asjaolude kohtulikku uurimist ja kohtuvaidlust teeb kohus otsuse rahatrahvi või aresti mõistmise kohta või väärteomenetluse lõpetamise kohta. Väärteo süüteokoosseisu hindamisel lähtub menetleja karistusseadustikus või muus seaduses seadusandja poolt antud väärteo koosseisust ja karistusseadustiku üldosa sätetest. Väärteo koosseise võib leida nii karistusseadustikust kui ka enam kui sajast eraldi seadusest.
Küsimusi enesekontrolliks 1. Mis on väärtegu? 2. Millised on karistused väärteo eest? 3. Kes lahendavad väärteoasju? 4. Milline on väärtegude üldine aegumise tähtaeg? 5. Kuidas toimub väärteo kohtuväline ja kohtulik menetlus?
.6. Süüteokoosseisude sätestamine karistusseadustikus Süüteod kui riigi poolt karistatavaks tunnistatud käitumisaktid on loetletud karistusseadustiku eriosa sätetes teo kirjeldusena, rühmitatutena peatükkidesse, jagudesse ja jaotistesse vastavalt süütegude poolt rünnatavatele hüvedele. Sõltumata ühe või teise süüteo konkreetsetest tunnustest on iga üksiku süüteokoosseisu kirjeldus antud ühesuguse konstruktsiooniga, mis sisaldab objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid. Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle esimeses lõikes on antud vastava süüteo lihtkoosseis e põhikoosseis ja sama, kuid oma iseloomult ohtlikuma teo kirjeldus (nn kvalifitseeritud koosseis) vastavalt teises, mõnikord ka kolmandas lõikes. ( Näiteks KarS § 199 - vargus - kirjeldab esimeses lõikes varguse lihtkoosseisu, mis näeb ette karistuse võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus) ja teises lõikes vargust kvalifitseerivatel asjaoludel ). Antud näite puhul on objektiivseteks tunnusteks 1) võõras vallasasi , 2) selle võtab ära süüdlane ebaseaduslikult teise isiku valdusest, 3) teeb seda omastamise eesmärgil. Kirjeldatud tegevusest (võõra asja äravõtmine, asja valduse rikkumine) ja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgist tuleneb kuriteo subjektiivne tunnus, s.o kavatsetus või otsene tahtlus. Varguse ohtlikuma e kvalifitseeritud koosseisuga on tegemist juhul, kui varguse objektiks on kas: 1) tulirelv , laskemoon, lõhkeaine või kiirgusallikas või 2) narkootiline või psühhotroopne aine või nende lähteaine või 3) suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega ese. Vargus on oma iseloomult või teo toimepanemise laadilt ohtlikum ka siis, kui 4) selle paneb toime isik, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise, samuti siis, kui see tegu on toime pandud 5) avalikult, kuid vägivalda kasutamata; 6) suures ulatuses; 7) grupi või kuritegeliku ühenduse poolt; 8) sissetungimisega. 9) süstemaatiliselt.
Kõik eelnimetatud üheksa tunnust on kvalifitseerivad tunnused ja nad on loetletud KarS § 199 lõikes 2, mis annab nende tunnuste kogumis varguse raskema, kvalifitseeritud koosseisu kirjelduse. Kas või ühe neist olemasolul on karistus tunduvalt raskem (kuni viis aastat vangistust, kuriteo ühenduse korral aga kuni kümne aastase vangistusega) võrreldes varguse lihtkoosseisuga, mille eest võib olla rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Olles võrrelnud tegelikkuses toimepandud tegu karistusseadustikus esitatud kuriteokoosseisu tunnustega ja leidnud, et see nii objektiivsetelt kui ka subjektiivsetelt tunnustelt on identne §-s 199 kirjeldatuga, võime väita, et teol on §-s 199 kirjeldatud kuriteo varguse koosseis. Ometi ei piisa sellest, et saaksime väita tegu toimepannud isikut süüdi olevat varguse toimepanemises, sest ta on seda vaid siis, kui puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja on tuvastatud, et isik selle teo toimepanemisel oli süüvõimeline ja süüdiv. Seetõttu on isiku süüdioleku tuvastamiseks vaja arvestada nii karistusseadustiku üldosa kui ka eriosa sätteid. Seejuures ei piisa nii mõnegi süüteo analüüsimisel üksnes karistusseadustiku sätetest, vaid arvestada tuleb (olenevalt süüteost) ka mitmeid teisi seadusi (näiteks relvaseadust, kemikaaliseadust, liiklusseadust jne), mis sisustavad karistusseaduse blanketseid mõisteid ja koosseise. Teo karistatavuse ja isiku süü tuvastamist nimetatakse süüteo kvalifitseerimiseks, millega tegelevad kohtueelse uurimise organid ja kohtusüsteem . Kõik karistusseadustikus sätestatud süüteod on jaotatud seadustiku eriosa seitsmeteistkümne peatüki ( peatükid 8.–24.) vahel, kusjuures igasse peatükki on koondatud üht õigushüve või üheliigilisi õigushüvesid kaitsvad süüteod (nt isikuvastased, varavastased jt) või nende karistusseadustiku peatükki koondamise aluseks on subjekti erilised isikutunnused (nt ametialased ja kaitseväeteenistusalased süüteod). Karistusseadustiku eriosas on esikohale seatud inimsuse- ja rahvusvahelise julgeoleku vastased süüteod (KarS §-d 88–112). Nende tegude hulka kuuluvad süüteod inimsuse vastu (inimsusevastane kuritegu ja genotsiid), süüteod rahu vastu (agressioon, sõjapropaganda, keelatud relvade tootmine ja levitamine), sõjasüüteod (nagu tsiviilelanikkonnavastane rünne, keelatud relvade kasutamine jms) ning süüteod rahvusvahelise julgeoleku vastu (piraatlus, õhusõiduki kaaperdamine ja lennuohutusvastane rünne). Inimsuse- ja rahvusvahelise julgeoleku vastaste süütegude paigutamine kõigi süütegude hulgas esikohale viitab nende tegude erilisele ohtlikkusele. Nende tegude eest on ette nähtud ka seadustiku karmimad karistused (inimsusevastase kuriteo ja genotsiidi eest kuni kahekümneaastane või eluaegne vangistus). Nende süütegude toimepanemise eest karistatakse lisaks selle vahetule toimepanijale ka riigivõimu esindajat või sõjaväeülemat, kes on andnud korralduse süüteo toimepanemiseks või kelle nõusolekul süütegu on toime pandud või kes ei ole takistanud süüteo toimepanemist, kuigi see on olnud tema võimuses (§ 88). Isikuvastased süüteod (KarS §-d 113–150) on eluvastased süüteod (nagu tapmine , mõrv), tervisevastased süüteod (näiteks raske tervisekahjustuse tekitamine, piinamine ), vabadusevastased süüteod (nagu orjastamine, pantvangi võtmine) seksuaalse enesemääramise vastased süüteod (nagu vägistamine jms). Ka isikuvastaste süütegude eest on kehtestatud karmid karistused, näiteks tapmise ja vägistamise eest kuni viieteistaastane vangistus, mõrva eest aga kuni kahekümneaastane või eluaegne vangistus.
Poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod (KarS § 151–168) on süüteod võrdõiguslikkuse vastu (näiteks sotsiaalse vaenu õhutamine), põhivabaduste rikkumine (nagu usuvabaduse rikkumine, sõnumisaladuse rikkumine, delikaatsete isikuandmete ebaseaduslik avaldamine jms) ja süüteod valimisvabaduse vastu (valimise võltsimine, hääle ostmine , valimispettus jms). Süüteod perekonna ja alaealise vastu (KarS §-d 169–182) on näiteks lapse ja vanema ülalpidamise kohustuse rikkumine, võõra lapse hõivamine , lapse müümine ja ostmine, alaealise prostitutsioonile kallutamine ja kaasaaitamine, tema kallutamine alkoholi tarvitamisele jms. Rangeim karistus nende süütegude eest on kuni viieaastane vangistus (perekondliku kuuluvuse muutmise kvalifitseeritud koosseis, alaealise prostitutsioonile kaasaaitamine). Rahvatervisevastased süüteod (KarS §-d 183–198) on süüteod, mis on seotud narkootikumidega, nakkushaigustega või ravimitega (näiteks narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseaduslik käitlemine, unimaguna, kanepi ja kokapõõsa ebaseaduslik kasvatamine , nakkushaiguse ja loomataudi leviku või leviku ohu põhjustamine, ravimi ebaseaduslik levitamine jms), samuti süüteod töötervishoiu, tööohutuse ja tehnilise järelevalve valdkonnas.) Nende süütegude hulgas on kõige rangemini (kuni viieteistaastase vangistusega) karistatavad mõned narkootikumidega seotud kuriteod (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine isiku poolt, kes on varem toime pannud narkotilise aine või psühhotroopse aine käitlemise kuriteo või selle varguse, röövimise, salakaubaveo või üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas või selle pani toime grupiga). Varavastased süüteod (KarS §-d 199–218) on eelkõige süüteod omandi vastu (nagu näiteks vargus, röövimine ja omastamine , aga ka arvutikahjurlus ja arvutiviiruse levitamine), süüteod vara vastu tervikuna (nagu kelmuse mitmesugused vormid, sealhulgas kindlustus - ja arvutikelmus, väljapressimine, terminaalse identifitseerimisvahendi ebaseaduslik kõrvaldamine ja muutmine, asja omavoliline kasutamine, energia, maagaasi ja soojusenergia ebaseaduslik kasutamine, ebaseaduslikult kõrvaldatud ja muudetud identifitseerimisvahendiga terminaalseadme kasutamine jms). Varavastaste süütegude eest karistatakse maksimaalselt kuni viieaastase vangistusega, välja arvatud röövimine, mille eest karistatakse kuni viieteistaastase vangistusega. Varavastane süütegu loetakse toimepanduks väheväärtusliku vara või varalise õiguse vastu, kui selle väärtus on kuni tuhat krooni. Siis kuulub see väärteona karistamisele rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga, välja arvatud, kui see oli toime pandud röövimisega, väljapressimisega, omavolilise kasutamisega seoses vägivallaga, või selleks oli tulirelv, laskemoon, lõhkeaine, kiirgusallikas, narkootiline või psühhotroopne aine või nende lähteaine, või suure teadusliku, või ajaloolise väärtusega asi. Intellektuaalse omandi vastased süüteod (KarS §-d 219–230) on autori ning teose esitaja isiklike õiguste rikkumine, piraatkoopia valmistamine, selle avalik esitamine, aga samuti võltsitud kaubaga kauplemine jms patendi , kasuliku mudeli, kaubamärgi, tööstusdisainlahenduse ja mikrolülituse topoloogia omaniku ainuõiguse rikkumine, ebaseaduslikult reprodutseeritud arvutiprogrammi valdamine jms.
Riigivastased süüteod (KarS §-d 231–254) hõlmavad süütegusid Eesti Vabariigi vastu (nagu riigireetmine, salakuulamine), nende hulka kuuluvad ka süüteod riigivõimu vastu (terrorikuritegu, terroristlik ühendus, terrorikuriteo ettevalmistamine, terrorikuriteo rahastamine ja toetamine, massilise korratuse organiseerimine , ametiruumi tungimine, Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamine jms), süüteod välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni vastu (näiteks tungimine diplomaatilist puutumatust omavale maa- alale , hoonesse ja ruumi, välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni ametliku sümboli teotamine jms) ning süüteod riigi kaitsevõime vastu. Tulenevalt riigivastaste süütegude erilisest ohust riigile, on nende eest ette nähtud karmid karistused: riigireetmise, salakuulamise ja mõnede teiste süütegude eest kuni viieteistaastane vangistus, ründe eest kõrge riigiametniku või rahvusvaheliselt kaitstud isiku elule ja tervisele kuni kahekümneaastane või eluaegne vangistus. Avaliku rahu vastased süüteod (KarS §-d 255–287) on sellised süüteod, mis on suunatud avaliku julgeoleku vastu (kuritegeliku ühenduse loomine, juhtimine või sellesse kuulumine , omavoli, ebaseaduslik riigipiiri ületamine), avaliku korra vastased süüteod (avaliku korra rikkumine, looma julm kohtlemine, omavoliline sissetung , riigilipu kasutamise korra rikkumine jms), avaliku võimu teostamise vastased süüteod, nagu vägivald võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes, ametliku vormiriietuse ja ametitunnistuse ebaseaduslik kasutamine, valeandmete esitamine, sünnist ja surmast teatamata jätmine, arhivaali ebaseaduslik hävitamine või kasutuskõlbmatuks muutmine jms teod. Nendest süütegudest on kõige raskemini karistatavad avaliku julgeoleku vastased süüteod (näiteks kuritegeliku ühenduse organiseerimine viie- kuni viieteistaastase vangistusega). Ametialased süüteod (KarS §-d 288–301) on süüteod, mille toimepanijaks on ametiisik . Ametiisik karistusseadustiku mõttes on isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik – õiguslikus juriidilises isikus , kui temale on pandud haldamis, järelevalve – või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Ametiisikuks on ka isik, kes juhib eraõiguslikku juriidilist isikut või tegutseb selle nimel või tegutseb teise füüsilise isiku nimel, kui tal on eelnimetatud avalikõiguslikus struktuuris tegutseva ametiisiku sarnane pädevus ning tegu on toime pandud vastava juriidilise isiku või füüsilise isiku majandustegevuse käigus (võimuliialdus, altkäemaksu ja pistise võtmine) või mis on seotud ametiisikuga (näiteks altkäemaksu ja pistise andmine, selle vahendus). Nende süütegude eest on enamasti karistusena ette nähtud vangistus, raskema karistusena kuni kolme- või viieaastane vangistus, altkäemaksu võtmise ja andmise kvalifitseeritud koosseisu korral aga kahe- kuni kümneaastane vangistus. Õigusemõistmise vastased süüteod (KarS §-d 302–331) on eelkõige teod, mis takistavad õigusemõistmist (nagu vägivald kohtuniku, rahvakohtuniku, uurija, prokuröri, kaitsja, kannatanu esindaja ja tema lähedase suhtes, kuriteo varjamine, kuriteost mitteteatamine), isiku õiguste vastased süüteod kohtueelses ja kohtumenetluses (kohtuniku või kohtunikuabi poolt teadvalt seadusele mittevastava kohtulahendi tegemine, ebaseaduslik ülekuulamine , valekaebus, valeütlus, süüteomenetluse teadvalt ebaseaduslik lõpetamine , ebaseaduslik jälitustegevus ja teabe varjatud kogumine, kriminaalasja kohtueelse menetluse ja jälitusmenetluse andmete ebaseaduslik avaldamine jms) ning karistuse täitmise vastased süüteod (kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu ebaseaduslik kohtlemine, kinnipeetava ebaseaduslik vabastamine, kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu põgenemine, kohtutäituri poolt vara teadvalt ebaseaduslik arest ja müük jms teod). Selle süüteoliigi üksikute süütegude erinevus tingib ka karistuste küllaltki suure erinevuse: kui näiteks kohtukordniku seadusliku korralduse täitmata jätmisel on ette nähtud rahaline karistus, siis teo eest, mis põhjustas surma kohtunikule, rahvakohtunikule, uurijale, prokurörile, kaitsjale, kannatanu esindajale ja tema lähedasele, näeb seadus ette kuue- kuni kahekümneaastase vangistuse. Avaliku usalduse vastased süüteod (KarS §-d 332–351) on seotud maksevahendi ja riigi poolt kehtestatud märgi ja tunnuse võltsimisega ning dokumendi võltsimise ja kahjustamisega. Sellisteks süütegudeks on maksevahendi ja väärtpaberi võltsimine, maksumärgi võltsimine, sõidupileti ja sõidukaardi võltsimine, tähtsa isikliku dokumendi võltsimine või selle kuritarvitamine jms teod. Karistused nende tegude eest ulatuvad kuni kümneaastase vangistuseni (näiteks maksumärgi võltsimine vähemalt teist korda või suures ulatuses). Keskkonnavastased süüteod on karistusseadustiku §-de 352–371 järgi näiteks tuleohu tekitamine looduses, puude ja põõsaste ebaseaduslik raie, maastiku kahjustamine , loodusliku loomastiku kahjustamine, keskkonna saastamine jm teod, mis ohustavad taimestikku ja loomastikku ning kaitstavaid loodusobjekte ja keskkonda. Karistustena nende süütegude eest kohaldatakse kas rahalist karistust või lühiajalist (üks kuni kolm aastat), kaitstava loodusobjekti kaitse nõuete eiramise eest aga kuni viieaastast vangistust. Majandusalased süüteod on sätestatud karistusseadustiku §-des 372–402. Nende süütegude hulka kuulub rühm ebaseadusliku majandustegevusega seotud süütegusid, nagu tegevusloata ja keelatud majandustegevus , alkoholi ebaseaduslik tootmine, tubakatoodete käitlemise korra rikkumine jt. Samuti on majandusalaseks süüteoks maksujõuetuse põhjustamine, maksude väärarvutus, salakaubavedu, rahapesu , konkurentsi kahjustav kokkulepe, konkurentsi kahjustav koondumine , süüteod väärtpaberiringluses, ärisaladuse õigustamatu avaldamine ja kasutamine, osanike, aktsionäride ja tulundusühistu liikmete koosoleku kokku kutsumata jätmine, raamatupidamise kohustuse rikkumine, maksujõuetuse põhjustamine, vara varjamine pankroti – ja täitemenetluses, pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine, maksude maksmisest kõrvalehoidmine suures ulatuses, maksukelmus suures ulatuses, siseteabe väärkasutamine jms teod. Raskemate karistustena nende süütegude eest on ette nähtud vangistus kolm kuni viis aastat. Keelatud ja eriluba nõudva kauba salakaubaveo, samuti rahapesu eest, kui need süüteod on toime pandud kvalifitseerivatel tunnustel, kohaldatakse kuni kümneaastast vangistust.
Üldohtlikud süüteod (KarS §-d 403–421) on süüteod, mis on seotud üldohtliku mürgitamisega, süütamise ja plahvatuse tekitamisega, elutähtsa süsteemi ja rajatise kahjustamisega ja eluohtliku ehitamisega, samuti ebaseaduslik kiirgustegevus, lõhkeaine ja – seadme, samuti tulirelva või selle olulise osa ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine ning tulirelva lohakas hoidmine. Silmas pidades nende süütegude erilist ohtlikkust, on nende eest ette nähtud ranged karistused, real juhtudel kuni kaheteist - ja viieteistaastane vangistus. Plahvatuse tekitamise eest tuumaenergia abil ohtlikus ettevõttes või suurõnnetuse ohuga ettevõttes on aga ette nähtud kaheksa- kuni kahekümneaastane või eluaegne vangistus. Liiklussüüteod (KarS §-d 422–430) on seotud sõidukijuhi poolt liiklusnõuete või sõiduki käitusnõuete rikkumisega. Liiklussüüteoks on ka mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis isiku poolt, keda on varem sellise teo eest karistatud, alarmsõiduki tähistuse ebaseaduslik kasutamine jms süüteod. Karistused nende süütegude eest sõltuvad teoga põhjustatud tagajärje raskusest ja ulatuvad kuni kaheteistaastase vangistuseni. Kaitseväeteenistusalased süüteod (KarS §-d 431–450) eeldavad erilise isikutunnusega subjekti. Nende toimepanemise eest karistatakse isikut, kes on tegevteenistuses kaitsejõududes või kes viibib reservväelasena õppekogunemisel. Sellisteks süütegudeks on näiteks keeldumine käsu täitmisest ja käsu täitmata jätmine, omavoliline lahkumine väeosast või muust teenistuskohast, kui äraolek on kestnud üle kolme päeva, väejooks, kaitseteenistusest kõrvalehoidmine, võimu kuritarvitamine, teenistusalane lohakus. Kaitseteenistusalase kuriteo eest on võimaliku karistusena ette nähtud ainult vangistus. Karistused karmistuvad, kui süütegu on toime pandud erakorralise või sõjaseisukorra ajal, ulatudes siis kuni viieteistaastase vangistuseni. Küsimusi enesekontrolliks 1. Kuidas sõnastatakse süütegu karistusseadustikus? 2. Kuidas on süüteod karistusseadustiku eriosas süstematiseeritud ja mis on selle süstematiseerimise aluseks? 3. Missugused süüteod on karistusseadustiku eriosas karistatavad kõige raskemini?
Teemakohast kirjandust 1. Ernits , Madis jt. Karistusseadustiku üldosa eelnõu. Eelnõu lähtealused ja põhjendus. Tallinn–Tartu– Kiel , 1999. 2. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad Jaan Sootak ja Priit Pikamäe. Tallinn, 2004. 3. Kühl, Kristjan. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn, 2002. 4. Nuuma , Poigo . Karistusõigus. Üldosa skeemid . Õppevahend. TTÜ kirjastus, 2003. 5. Nuuma, Poigo. Karistusõiguse üldosa. Õppevahend. TTÜ kirjastus, 2004. 6. Nuuma, Poigo. Karistusõigus.Eriosa. Õppevahend, TTÜ kirjastus, 2006; 7. Sootak, Jaan. Karistusõiguse alused. Tallinn, Juura , 2003. 8.Roxin, Claus, Arzt, Günther, Tiedemann, Klaus. Einführung in das Strafrecht und Strafprozessrecht. 3. überarbeitete Auflage. Heidelberg, 1994.