Õiguse entsüklopeedia seminaritöö- õigusakti analüüs karistusseadustikust (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
VÕRDLEVA ÕIGUSTEADUSE ÕPPETOOL
Janar Pilve
Karistusseadustiku analüüs õigusaktina
Seminaritöö
Juhendaja : prof. Raul Narits
Tartu 2013

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
2. Õigustloova akti koht Eesti õigusallikate hierarhias 6
3. Uuritava õigusloova akti seosed Euroopa Liidu õigusega 7
4. Õigustloova akti vastavus nn. ülipositiivsele õigusele 9
5. Uuritava õigustloova akti normistik süsteemiteooriast tulenevalt 11
5.1 Mitteamorfsus ja terviklikkus 12
5.2 Süsteemi hierarhilisus 12
5. 3 Süsteemi organiseeritus 13
6. Uuritava õigustloova akti liigitamine õigusvaldkonda 13
7. Uuritava õigustloova akti õiguslik ideoloogia 15
8. Mittetäielikud õigusnormid KarS ’is 18
8. 1 Seletavad õigusnormid 18
8. 2 Viitavad õigusnormid 18
8. 3 Kitsendavad õigusnormid 18
8. 4 Definitiivsed õigusnormid 19
8. 5 Kollisiooninorm 19
9. Täielikud õigusnormid KarS’is 21
10. Uuritava õigustloova akti vastavus Vabariigi Valitsuse määruse ,,Hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale’’ 23
11. Uuritava õigustloova akti alusel tekkinud rakendamispraktika 27
Kasutatud normatiivmaterjalid 30
12. Kokkuvõte 31
Kasutatud kirjandus 32
Kasutatud elektroonilised allikad 33
Kasutatud kohtupraktika 33

Sissejuhatus

Seaduse valikul lähtus töö koostaja eelkõige enda subjektiivsest huvist karistusõiguse vastu, mis ajendas teda astuma ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Autori huvi ajaloo vastu viis teda kokku II maailmasõja lõpus toimunud Nürnbergi kohtuprotsessini lugemisvarani, mille süvendatud uurimine muutis seminaritöö koostaja jaoks valiku ammendavaks. Meenutades saadet Vabariigi kodanikud1, kus arutati karistusseadustiku reformi, ei kustu meelest Tartu Ülikooli karistusõiguse professori Jaan Sootaki ja teiste saates osalejate väljendatud üks peamistest koondmõtetest, et karistusseadustik (edaspidi: KarS) on ühiskonnas olemas selleks, et pärssida inimese poolt lubamatut käitumist. Nüüdseks on summa summarum kahest eelpool nimetatud asjaolust töö koostaja jaoks prioriteetseks pühenduda õigusmaastikul karistusõiguse tundmaõppimisele. Minevikus toimunud Nürnbergi kohtuprotsess ja eelnimetatud Vabariigi kodanike saade tõestavad töö kirjutaja jaoks sümbioosina, et inimkäitumise jaoks peavad eksisteerima normid, mis on piduriteks negatiivsetele käitumisaktidele. Lisanud arutlusse ka 19. sajandi saksa filosoofi Hegeli peamise hüpoteesi, et maailm on absoluut ning kõik, mis absoluudis aset leiab, on eesmärgipärane ning loodud selleks, et maailm kui absoluut muutuks progressiivselt mõistuspärasemaks.2 Autor leiab, et Nürnbergi protsess natsi kurjategijate üle oli sündmus, kus inimkond oma arengu etapis jõudis absoluudile sammu võrra lähemale ning seda just õigusemõistmises kui ka õigluse saavutamises. Vabariigi kodanike saatest välja toodud mõttetera oli selle arenguetapi kinnituseks . Selleks, et ühiskonnas elavad õigussubjektid käituksid õiguspäraselt, peab olema vahend, mis ka selle tagaks . Ühtlasi on autori soov jõuda tulevikus teadmisteni, mis aitavad tal KarS'i reformeerimistoimingutes kaasa lüüa ning anda selle arengusse oma panus.
Teisalt, soovib autor tänu avaldada semaritöö juhendajale Tartu Ülikooli võrdlevale õigusteaduse professorile Raul Naritsale, kes lubas eirata ühte kirjaliku seminaritöö koostamise nõuet. Tänu sellele, sai töö uurimisobjektiks võtta seaduse, mis jääb õigusmaastikul autori huviorbiiti.
Kõnealuse kirjaliku seminaritöö eesmärgiks on analüüsida KarS'i. selle kuuluvust Eesti õiguskorda ning vastavust Euroopa Liidu õigusele, viies läbi analüüse nii süsteemiteooriast lähtuvalt, normipõhiselt kui ka rakendamispraktika spetsiifiliselt.
1. Õigustloova akti üldandmed
Käesoleva õigusakti pealkiri on karistusseadustik. Seadus on vastu võetud 06.06.2001. aastal Riigikogu poolt. President on kõnealuse õigusakti oma otsusega välja kuulutanud.3 Karistusseadustik jõustus 01.09.2002. aastal, olles avaldatud Riigi Teatajas.4
Õigusakti võib muuta või tühistada ainult seda välja andnud organ.5 Riigikogu on karistusseadustikku muutnud järgnevatel kuupäevadel: (järgnevalt, tuuakse välja viimased kümme akti, millal KarS’i muudeti).

• 15.06.2011, mil võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmisega seonduvalt rahuaja riigikaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus.6
  
• 08.12.2011, mil võeti vastu politsei ja piirivalve seaduse, päästeseaduse ja päästeteenistuse seaduse muutmise ning asutuste ümberkorraldamisest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadus.7
  
• 21.03.2012, mil võeti vastu karistusseadustiku muutmise seadus.8
  
• 30.05.2012, mil võeti vastu karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, psühhiaatrilise abi seaduse, karistusregistri seaduse, kriminaalhooldusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadus.9
  
• 06.06.2012, mil võeti vastu korruptsioonivastane seadus.10
  
• 13.06.2012, mil võeti vastu kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seadus.11
  
• 05.12.2012, mil võeti vastu vangistusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus.12
  
• 27.03.2013, mil võeti vastu ravimiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus.13
  
• 19.06.2013, mil võeti vastu konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus.14
  
• 20.06.2013, mil võeti vastu karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus.15
  

2. Õigustloova akti koht Eesti õigusallikate hierarhias

Õigusallikate liigitusel tuleb lähtuda eelkõige sellest, millist juriidilist jõudu õigusakt omab, mis ühtlasi paneb ka paika nende koha õiguskorras. Õigusaktide liigituse resultaadina kujuneb välja õiguskorra hierarhia, mille tulemusena moodustub õiguse allikate vertikaalne liigitus.16
Deduktiivselt järeldades, võikski konstrueerida õigusaktide hierarhilise püramiidi, kus Eesti Vabariigi Põhiseadus omab õiguskorra hierarhias kõrgeimat positsiooni. Nimetatule järgneb põhiseaduse § 3 kohaselt rahvusvaheline tavaõigus, seejärel põhiseaduse § 104 kohaselt konstitutsioonilised seadused, siis põhiseaduse § 65 kohaselt seadused, aste allpool põhiseaduse § 109 presidendi seadlused/ dekreedid, viimasele järgnevad põhiseaduse § 87 ja 94 kohaselt valitsuse määrused ning ,,kastisüsteemi'' lõpetab kohalikuomavalitsuse määrused.
KarS kuulub nn. õiguskorra hierarhilises püramiidis seaduse ,,kasti''. Arvestades eelnevalt mainitud õigusallikate vertikaalset liigitust ning põhiseaduse § 65, saab kinnitada õigusakti kuuluvust seaduse ,,kasti'' õiguskorra hierarhias. Lisaks peab autor vajalikuks toetuda veel seaduse formaalsuse ideele, mille kohselt on seadus õigustakt, mis on expressis verbis läbinud põhiseaduse VII peatüki kohaselt kindla formaalse tee ehk kindlat vormi silmas pidades lähtunud kõrgeima võimu kandjatelt. Seega on tegu kõrgeima juriidilise jõuga vastu võetud õigusaktiga.17
Autor peab ka vajalikuks selgitada õigustloova akti objektiviseerumise protsessi. Eelmises lõigus on mainitud, et vastavalt formaalsuse ideele, peab seadus läbima kindla formaalse tee, mis tähendabki õigusakti muutumist objektiivseks ehk kehtivaks õiguseks. Nimelt, toimub seaduse vastuvõtmine Riigikogu kodukorraga kindlaks määratud korras. Seaduse kuulutab Vabariigi President oma otsusega välja ning seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes ainult avaldatud seadused.18
Ülaltoodud näidete ja argumentatsiooni põhjal saab väita, et KarS kuulub objektiivsesse õigusesse, mis teeb temast kehtiva seaduse ning lisaks ka õiguskorra hierarhia püramiidis seaduse ,,kastis'' paikneva seaduse.

3. Uuritava õigusloova akti seosed Euroopa Liidu õigusega

Euroopa Liidu (edaspidi: EL) õiguskord on sarnane Eesti õiguskorraga, eelkõige õigusallikate hierarhia põhimõtet arvestades. EL'i õiguskorra võib peamiselt jaotada primaarseks ja sekundaarseks. Primaarse ehk esmase õiguse moodustavad asutamislepingud ja neid täiendavad lepingud . Sekundaarse ehk teise õiguse moodustavad ühenduse organite poolt välja antud õigusaktid .19 Järgnevalt toob autor kaks näidet EL'i sekundaar õiguse kohaldamisest KarS'is.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2001/ 29/ EÜ, 22. mai 2001.20 Kõnealuse direktiivi artikkel 4 käsitleb intellektuaalse omandi levitamisõigusi, täpsemalt käsitleb artikli lõige 1 autorite ainuõigust lubada või keelata oma teoste originaalide ja koopiate levitamist üldsusele müümise teel või muul viisil. Antud direktiivi artikli lõige kajastub küllaltki ilmekalt KarS'i § 222 lõige 1, mis mainib expressis verbis, et teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti reprodutseerimise eest levitamise eesmärgil ilma teose autori, tema õiguste valdaja või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdaja loata, saab antud õigusnormi rikkuja karistada , kas rahatahvi või vangistusega. Autor on teinud järelduse, et direktiiviga on ühtlustatud liikmesriikide õigusaktides intellektuaalse omandi kaitset puudutavat levitamisõigust, siis kajustub see ka Eesti antud KarS'i paragrahvis . Nimelt, kirjutab antud KarS'i paragrahv ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv sünkroonselt ette, kui levitada teatud intellektuaaset omandit , mis kuulub konkreetsele autorile või selle valdajale, ilma kõnealuste õigussubjektide loata, järgneb välja toodud KarS'i paragrahvis kõnealuse lubamatu teo eest õiguslik tagajärg.
Teiseks näiteks toob autor välja EL'i sekundaar õigusest pärineva direktiivi, mida on kohaldatud KarS'i eriosa keskkonnavastaste süütegudele.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest.21 Nimetatud direktiivi artikkel 4 (Rikkumised) sätestab, et liikmesriigid tagavad, et nende laevadelt pärinevate saasteainete merre heitmist kõnealuse direktiivi artikli 3 lõikes 1 osutatud aladel käsitletakse rikkumisena, kui see toimub tahtlikult või kergemeelsuse või tõsise hooletuse tõttu. Lisaks on kõnealuse direktiivi neljandas artiklis mainitud täiendavat raamotsusust (2005/667/JSK), milles määratletud tingimste alusel käsitletakse välja toodud rikkumisi kriminaalkuritegudena. Antud direktiivi kohaldamist on märgata mitmes KarS'i eriosa paragrahvis, mis käsitlevad keskkonna vastaseid süütegusid. Näiteks on märgata direktiivi kohaldamise elemente uuritava õigusakti § 365¹ (laevalt saasteainete merre heitmise keelu korduv rikkumine ) lõikes 1, mis mainib expressis verbis, et laevalt saasteainete keelatud merreheitmise eest, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust ning kui puudub käesoleva seadustiku §-s 364 sätestatud süüteokoosseis, karistatakse rahalise karistusega või vangistusega. On märgata, et kõnealuse direktiivi kui ka uuritava õigusnormide kogumist välja toodud paragrahvi vahel esineb relevantne seos. Nimelt sisaldab paragrahv antud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi artiklis sisalduvaid elulisi asjaolusid (antud juhul siis tahlik merereostus ) ja klassifitseeritakse süütegu KarS'is direktiivi kohaselt kriminaalkuriteona.
Järgmisena toob autor välja täiendavat informatsiooni KarS’i vastavuse EL’i õigusele KarS’is, mis sisaldub käesoleva uuritava seaduse eelnõu algtekstist, kus on uuritava seaduse koostamisel arvesse võetud Euroopa Nõukogu ministrite soovitusi .22
KarS’i koostamisel on arvesse võetud Euroopa Nõukogu ministrite soovitusi juriidilise isiku karistatavuse ja üldkasuliku töö sätestamisel. Soovitused kajastuvad ilmekalt näiteks § 14 ja 69.
KarS’i isikuvastaste süütegude ning alaealise ja perekonna vastu suunatud süütegude peatüki väljatöötamisel on arvestatud Euroopa Liidu liikmesriikide poolt heaks kiidetud ühismeedet võitlemaks inimkaubanduse ja laste seksuaalse ekspluateerimise vastu. Näidetena toob autor siinkohal käesolevast õigustloovast aktist välja § 133 ja 179.
Samuti on arvestatud ka ettepanekuid , mis puudutavad ametialaste süütegude peatükis sätestatud pistise ja altkäemaksu andmise, võtmise ja vahendamise koosseisude sätestamisel korruptsiooni vastu võitlemise konventsioonist, mis hõlmab Euroopa Ühenduste ametnikke või liikmesriikide ametnikke. Antud EL’i õigusele vastavust võiks illustreerida järgneva paragrahviga KarS’ist:
§ 294. Altkäemaksu võtmine
(1) Ametiisiku poolt talle või kolmandale isikule vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või vara või muu soodustuse vastuvõtmise eest vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo, või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Ülaltoodud näited kinnitavad ilmekalt uuritava õigustloova akti vastavust EL'i õigusele.

4. Õigustloova akti vastavus nn. ülipositiivsele õigusele

,,Mis on hea ja vastab korrale, on seda läbi asjade loomuse ning sõltumatu inimeste korraldustest''- nõnda kirjeldab ülipositiivset õigust 18. sajandi prantsuse filosoof Rousseau . Ülipositiivne õigus - mõistuseõigus ehk loomuõigus kujutab endast võrreldes positiivse õigusega ülimat korda ehk põhinorme, mis vastavad inimese loomusele.23 Loomuõiguse doktriini kohaselt on tegemist inimloomusele nõnda relevantsete asjaoludega, mida pole võimalik kellegi tahte ega kokkuleppega muuta.
Autor leiab, et ilma loomuõiguseta kaotaksid positiivse õiguse normid oma olemuse, mõtte ning eesmärgi. Seega on ülimalt oluline, et ka uuritava õigustloova seaduse õigusnormid sisaldaksid ülipositiivse õiguse põhimõtet. Kõige optimaalsem oleks kontrollida karistusseadustiku eriosas sisalduvate sanktsioonide vastavust ülipositiivsele õigusele, kas õiguskaitsvates normides sisalduv õiguslik tagajärg arvestab ülipositiivse õiguse põhimõtteid või mitte. Autor, uurinud KarS’i, tõdeb, et loomuõigust on karistuste määramisel seadusandja poolt järgitud ning see väljendub mitmeti:
1. seadusandja on eraldanud süüteod kuritegudeks ja väärtegudeks, millest tulenevalt on arvestatud karistuse liigi ja määraga.
2. seadusandja on välja toonud erienvad süüteod, mis tähendab, et tõsisema süüteo, näiteks inimesuse ja rahvusvahelise julgeoleku vastaste süütegude eest on ettenähtud tõsisemad karistused, kui näiteks intellektuaalse omandi vastaste süütegude eest.
3. KarS arvestab tugevalt süütuse presumptsiooni põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, ütleb expressis verbis ka põhiseaduse § 22 esimene lause.24
4. kui vaadelda õigusnorme, mis õiguskaitsvalt kohaldavad sanktsioone ülipositiivse õiguse rikkumise eest, näiteks KarS § 113 ( tapmine ), mis dikteerib , et inimelu kui õiguse objekti kui ühe ülipositiivse õigusele omase elemendi tapmise eest saab karistada kuue- kuni viieteistkümne aastase vangistusega. Antud sanktsioonist tuleb selgelt välja, et kuritegu , mis on suunatud inimloomuse vastu, saab karistada ning samas arvestatakse ratsionaalselt ka kurjategija puhul õiglase loomuõigusest lähtuva karistusega.
5. KarS'is on arvestatud ka süüd välistavaid, raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid, millel on ülipositiivse õiguse avaldumises karistuse liikides ja määrades väga oluline roll.
6. KarS on orienteeritud kaitsma õigusvastase teo ohvriks lagenud kannataja õigusi õiglasel viisil, ent ei tee ülekohut ka õigusvastase käitumise toimepanijale, vaid määrab proportsionaalse juriidilise vastutuse.
Autori poolt välja toodud argumendid KarS'i ülipositiivsele õigusele vastavuse üle käistlevad peamiselt uuritava seaduse eriosa, kuid on ilmselge, kui karistused on teatud kuritegude või väärtegude eest loomuõigusega vastavuses, peab ka seadus tervikuna hõlmama kõnealusele õigusele vastavust. Antud analüüsist järeldub, et KarS vastab loomuõigusele, sisaldades elemente, mis arvestavad inimloomusega.

5. Uuritava õigustloova akti normistik süsteemiteooriast tulenevalt

Süsteemiteooriast tulenevalt iseloomustavad süsteemi elemendid nagu mitteamorfsus, terviklikkus, organiseeritus, ning hierarhilisus.25 Järgnevalt analüüsib autor KarS'i normistikku süsteemiteooriast tulenevalt.
5.1 Mitteamorfsus ja terviklikkus
Mitteamorfsus tähendab, et õigustloovas aktis võib esineda erinevaid elemente, mis teatud viisil on omavahel seotud.26
Seega võib näiteks mitteamorfsus avalduda selles, kui palju esineb uuritavas õigusnormide kogumis teistele õigusnormidele viitamist. Käesolevas seaduses on kasutatud korduva sõnastuse vältimiseks viitamist mitmes paragrahvis ja paragrahvi lõigetes.
Pole võimalik eirata fakti, et õigusnormid on nii oma olemuselt kui ka sisult seotud. Näiteks esineb KarS'is väga palju mittetäielikke definitiivseid õigusnorme, mille eesmärgiks on defineerida seaduses käsitletavaid mõisteid, muutes need ühtselt mõistetavaks.27 Kuna teatud mõisteid nagu näiteks süüvõime käsitletakse mitmetes erinevates paragrahvides, siis võib sellist olukorda käsitleda kui süsteemi mittearmorfsusena, sest definitiivne õigusnorm on tihedas seoses kindla konkreetse õiguskaitsva normiga läbi selle, et sisaldab definitiivses õigusnormis lahti seletatud mõistet.
Süsteemi ühtsus ehk terviklikkus viitab süsteemi eraldatusele teistest süsteemidest.28Siinkohal on oluline uurida, kuidas KarS koopereerib karistusõigusena teiste õigustloovate aktidega ning kuidas ta seisab teistest õigusaktidest eraldi.
Nii on võimalik näha, et karitusõigust on kohaldatud näiteks keskkonnavastutuse seaduses, korruptsioonivastases seaduses, tarbijakaitse seaduses, autoriõiguse seaduses ning soovõrdõiguslikkuse seaduses väärtegude osas. Seega võib järeldada KarS kui süsteem oleks justkui teiste süsteemide (seadustega) seotud, kuid on ilmselge, et kindla situatsiooni lahendamiseks, lähtutakse õigusnormidest, mis puudutavad konkreetset juhtumit. Nii otsitakse abi kriminaalmenetluse korral ikka KarS'ist ja autoriõiguste rikkumise korral autoriõiguse seadusest. Nõnda moodustavad süsteemid terviku, mis viitab nende eraldatusele teistest süsteemidest aga ei ole välistatud, et nende vahel esineb teatud koopereerimine.
5.2 Süsteemi hierarhilisus
Hierarhilisus tähendab, et süsteemi element on ühest küljest süsteemi terviklik osa, teiselt poolt aga iseseisev madalamat järku süsteem ning oluline on rõhutada, et süsteem on hierarhias järgitav ülespoole või allapoole.29
Süsteemiteooria hierarhilisuse aspektist lähtuvalt on KarS Eesti õiguskorras madamalat järku süsteem, mistõttu on KarS hierarhilisuse astmes allutatud temast kõrgemat juriidilist jõudu omavatele õigusaktidele. Autor viitab eelnevalt käsitletud nn. õiguskorra püramiidile. Seega peab KarS olema kooskõlas nii rahvusvalise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega kui ka Eesti Vabariigi põhiseadusega.
5. 3 Süsteemi organiseeritus
Süsteemi organiseeritus viitab süsteemi korrastatusele, mida organiseeritum on süsteem, seda raskem ja ebatõenäolisem on teda väljaspoolt mõjutada.30
Õigustloova akti organiseeritus on kindlasti seaduse koostamisel üks essentsiaalne asjaolu, millest seadusandja võiks kinni pidada. Kuna KarS on küllaltki hästi organiseeritud, on kõnealust seadust kindlasti kohaldatud vastavalt Vabariigi Valitsuse määruse ,,Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja'' põhimõtete järgi.

6. Uuritava õigustloova akti liigitamine õigusvaldkonda

KarS’i liigitamine õigusvaldkonda on kohati problemaatiline, kuna tegemist ei ole õigusaktiga, mis vastaks puhtalt era-või avaliku õiguse tunnustele. Käesolevas peatükis analüüsib autor KarS’i sobivust ning tunnuseid, mille põhjal võiks uuritava õigusnormide kogumi paigutada teatud õigusvaldkonda.
Vanim eristamise kriteerium , mis põhineb Rooma õigusteadusel on huviteooria, mille kohaselt on avalik õigus see, mis on seotud riigiga, eraõigus see, mis on seotud indiviidi kasuga.31 Nõnda eristas Rooma jurist Ulpianus avalikku õigust eraõigusest.
Huviteooria kohaselt võiks arvata, et antud kirjaliku seminaritöö uuritav objekt kuulub avaliku õiguse orbiiti, kuna seadus on loodud riigi poolt eesmärgiga garanteerida kord ning hoida ära õigusvastast käitumist. Seega sisaldab õigusakt valdavalt riigi huve, kuna seadus on orienteeritud nn. ,,kriminaalidele’’, kes on teatud situatsioonis otsustanud käituda õigusvastaselt ning seetõttu on riik kohustatud, käesoleva seaduse normide rikkuja suhtes rakendama õigust.
Kaasajal on õigusvaldkondade eristamisel määravaks teooriaks nn. subjekti teooria, mille kohaselt kuulub õiguslik probleem eraõigusesse, kui on tegemist koordinatsiooni suhetega ehk õiguse subjektid on võrdses seisundis ja avaliku õigusega, kui õiguse subjektide õigussuhe on subordinatsiooni ehk alluvussuhetes.32
Subjekti teooria kohaselt, kuulub uuritav õigusakt kindlasti avaliku õiguse sfääri, sest kui füüsiline või juriidiline isik peaks sattuma vähemalt ühte KarS’i eriosa faktilistes koosseisudes kirjeldatud elulistesse asjaoludesse , on õigusvastase käitumise karistajaks riik ning füüsiline või juriidiline isik on konkreetsetest asjaolduest lähtuvalt allutatud subordinaarsele õigussuhtele.
Autori poolt välja toodud kahe erineva õigusvaldkondade eristamise kriteeriumi põhjal kuulub KarS avaliku õigusesse, ent siiski ei saa antud õigustloov akt täielikult avaliku õiguse pärusmaale kuuluda , sest antud seadus sisaldab valdavalt karistuslikke elemente. Avalikku õigusesse kuuluvad õigusaktid panevad rohkem rõhku avaliku halduse ning administratsiooni puudutavate küsimuste peale ning reguleerib riigi ning tema kodanike õigussuhteid. KarS’i saaks käsitleda küllaltki sarnaselt, kuid autor leiab, et on vajalik rõhutada just antud õigustloova akti riigisisese ühiskondliku regulatsiooni suhete tasandit õigustkaitsvalt ehk õigus objekte, mis on riigi kaitse all ja mille rikkumine toob kaasa juriidilise vastutuse. Olgu KarS’i eriosast näidetena riigi kaitse alla kuuluvad õigusobjektidena välja toodud: inimelu, inimvabadus, põhivabadused, inimese tervis, inimese vara, riigivastasus, (erinevad, näiteks maksupettus) pettused .
Lisaks eelnimetatule, on KarS’il võrreldes teiste õigusaktidega teistsugune struktuur, nimelt on KarS’il kolmeastmeline deliktistruktuur, kus lähtutakse süüteo finalistlikust küsitlusest, omakorda tähendab see, et kui kõigil kolmel astmel esineb süü, saab tegemist olla õigusvastase teoga (kolm astet: koosseisupärasus, õigusvastasus, süü).33
Antud argumentatsioonist saab KarS’i liigitada karistusõiguse valdkonda, mis on tingitud kõnealuse seaduse eripärast võrreldes teiste avaliku õiguse pärusmaale kuuluvate õigusnormide kogumitega.

7. Uuritava õigustloova akti õiguslik ideoloogia

Autor leiab, et seadusandja poolt mõeldud käesoleva õigustloova akti õiguslikku ideoloogiat ongi võimalik tuletada käesoleva seaduse eelnõu seletuskirjast34. Kuid eelnevalt peab autor vajalikuks mainida, et KarS’i eesmärki otseselt kusagil välja toodud ei ole, küll aga annab KarS’i eesmärgi mõistmiseks vajalikku informatsiooni ka Riigikogu õiguskomisjoni istungi protokoll35 ning uuritava seaduse eelnõus karistuse mõistmise eesmärgistamisel välja toodud eri-ja üldpreventsiooni prognoos ning positiivse üldpreventsiooni kontseptsioon . Järgnevalt sõnastab töö autor seadusandja poolt mõeldud käesoleva õigusakti õigusliku ideoloogia, kasutades eelpool mainitud allikaid.
KarS’i eesmärk on kombineeritud kõnealuse seaduse üldosas olevates karistuse kohaldamise ja selle eesmärgipärasuse aluspõhimõtetes, millest esmalt toob autor välja süüteo formaalse määrtatluse, kus toetutakse põhimõttele nullum crimen, nulla poena sine lege , mis kajastub KarS’i § 2 lõikes 1. § 2 lõige 2 annab isiku karistamise aluse, milles lähtuatakse süüteo kolmeastmelisest mõistest. Eelnõust välja toodut on protokollis kommenteeritud järgmiselt, et isikule saab mõista süüdimõistva otsuse alles siis, kui tema tegu vastab kuriteokoosseisule on õigusvastane ning süüline, siis järgneb süüalusele karistus . Asjaoludest võib järeldada, et KarS’i peamine eesmärk on reageerida ning karistada käesolevas seaduses sätestatud õigusvastastele tegudele süüteo formaalsest määratlusest lähtudes ehk ei ole süütegu, ei ole karistust ilma (vastava) seaduseta36 ning ühtlasi ka reageerida ainult üksnes kuriteole, kui esineb süüaluse poolt toimepandud õigusvastase teo puhul eelnõus mainitud kolmeastmeline klassikaline süüteomõiste.
Teine ülimalt oluline aspekt, mis aitab lahti kodeerida KarS’i eesmärki on uuritavas õigustloovas aktis domineeriv positiivse üldpreventsiooni kontseptsioon ning eri- ja üldpreventsiooni, mille põhimõtte kohaselt on esmatähtis (korduv) kuritegude ärahoidmine.37 Täpsemalt tähendab eelmainitud põhimõte, et õiguserakendaja üritab määrata süüalusele sellise karistuse, mis mõjutaks viimast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Siinkohal on oluline otseloomulikult mainida, et eelnevalt välja toodud preventsiooni põhimõte on relevantses seoses KarS’i § 56-ga, mille kohaselt on karistamise aluseks süü, mis kinnitab asjaolu, et uuritava õigusakti üks tähtsamaid eesmärke ongi mõjutada süüdlast õigusvastaste tegude vältimisele.
Kokkuvõtvalt võib seadusandja ideoloogia sõnastada järgenvalt, et KarS’i eesmärgiks on reageerida kuriteole, võttes arvesse karistamise põhialuse käesoleva seaduse § 2 ja § 56 kohaselt ning vähendada ühiskonnas (positiivse üldpreventsiooni konseptsiooni kohaselt) korduvat kuritegevust.
Töö autor leiab, et uuritava seaduse eelnõust, seadusest ning ka protokollist juurde toodu, muudavad käesoleva seaduse eesmärgipärasuse igati põhjendatuks, mistõttu sõnastaks autor uuritava seaduse eesmärgi sarnaselt. Järgnevalt sõnastab autor oma visiooni KarS’i ideoloogiast.
Käesoleva KarS’i seadustiku eesmärk on reageerida kõnealuses seaduses sätestatud süütegudele, võttes arvesse karistamise aluseid ning lähtuda karistamisel karistuse liigist ja määrast kui riiklikust sunnist, mis vähendaks ühiskonnas (korduv) kuritegevust ning lähtuda süüaluse puhul sanktsiooni määramisest kui mõjutusvahendina ultima ratio , mis suunaks süüaluse õigusvastastelt tegudelt seaduskuulekatele tegudele.

8. Mittetäielikud õigusnormid KarS’is

Objektiivne õigus sisaldab õigusnorme, mis formaalselt ei ole kooskõlas täielike õigusnormide strukuuriga, nendeks on mittetäielikud õigusnormid. Grammatiliselt on nad täielikud laused, õiguslausetena aga mittetäielikud, mis tähendab, et nad on osa õigustloova akti (õiguse) kehtivusest. Õiguslikke tagajärgi põhjustava jõu omandavad nad ainult seoses teiste (peamiselt nn. täielike) õigusnormidega. Seega jagunevad mittetäielikud õigusnormid seletavateks, viitavateks ja kitsendavateks.38 Järgnevalt igast mittetäielikust õigusnormist üks näide KarS’ist.
8. 1 Seletavad õigusnormid
Seletavad õigusnormid on mittetäielikud õigusnormid, mis määratlevad faktilist koosseisu, faktilise koosseisu elementi või täieliku õigusnormi õiguslikku tagajärge.39
Näide KarS’ist: § 2. Karistamise alus (2) Karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
Antud paragraahv seletab karistamise aluse olulisi jooni.
8. 2 Viitavad õigusnormid
Viitavad õigusnormid on mittetäielikud õigusnormid, mis viitavad mõnes muus normis sisaldavale faktilise koosseisu elemendile või õiguslikule tagajärjele.40
Näide KarS’ist: § 63. Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest (2) Kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus käesoleva seadustiku § 64 järgi.
Kõnealusel paragrahvil on oluline seos KarS’i § 64, kuna ta moodustab täieliku õigusnormi üksnes koos viidatud paragrahviga.
8. 3 Kitsendavad õigusnormid
Kitsendav õigusnorm on mittetäielik õigusnorm, mis välistab olukorra, kus õigusnormi faktilist koosseisu saab sõna mõttest lähtuvalt laiendada ka nendele elulistele asjaoludele, mille suhtes ta ei tohi kehtida.41
Näide KarS’ist: § 2. Karistamise alus (1) Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu.
Õigusnorm välistab olukorra, et kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu ehk käesoleva normi kohaselt ei ole karistatavad teod, mis praeguse KarS’i kohaselt ei ole süüteod.
8. 4 Definitiivsed õigusnormid
Definitiivsed õigusnormid on mittetäielikud õigusnormid, kus defineeritakse seaduse tekstis sisalduvaid mõisteid juriidilistehniliselt.42
Näide KarS’ist: § 27. Õigusvastane tegu
Õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.
Antud õigusnormis defineeritakse mõiste õigusvastane tegu käesoleva seaduses juriidilistehniliselt.
8. 5 Kollisiooninorm
Kollisiooninorm on mittetäielik õigusnorm, mis näitab, millise maa õigust tuleb kohaldada juhul, kui õigussuhtes esineb välismaine element (õigussuhte pool(ed) on välismaine isik, õigussuhtega seotud asi asub väljaspool riigi territooriumi, õigussuhe tekib, muutub või lõpeb väljaspool riigi territooriumi).43
Näide KarS’ist: § 246. Rünne rahvusvaheliselt kaitstud isiku elule ja tervisele
(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata, kui on aset leidnud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu poolt ÜRO põhikirja VII peatüki alusel sanktsioneeritud relvajõudude kasutamist hõlmav operatsioon ning selles osalevad isikud on olnud võitlejad relvakonfliktis.
Antud õigusnorm määratleb ära, millise õigussuhte poole tuleb õiust kohaldada antud õigusnormi faktilises koosseisus kirjeldatud asjaolu saabumisel.

9. Täielikud õigusnormid KarS’is

Täieliku õigusnormide puhul räägitakse valdavalt regulatiivsetest ja õiguskaitsvatest õigusnormidest, seda sellepärast, et vaatamata nende erinevale sotsiaasele sisula koosnevad need kahest täielikule õigusnormile immanentsest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest.44
Järgnevalt toob töö autor välja KarS’ist viis täielikku õigusnormi ning analüüsib neid õigusnormi loogilisest struktuurist ehk täielikule õigusnormile immanentsetest osadest lähtuvalt. Kuid enne, kui autor toob KarS’ist vastavad näited, on vajalik mõiste regulatiivsete ja õigustkaitsvate normide erinevust.
Regulatiivsed õigusnormid on täielikud õigusnormid, mis kehtestavad õiguslikust elust osalejate jaoks juriidilised õigused ja kohustused ehk nad on mõeldud õiguspärase käitumise jaoks, sest nad kirjeldavad , kuidas õiguspärane käitumine peab välja nägema. Regulatiivsed õigusnormid lubavad, teatud viisil käituda, keelavad teatud tegevuse või kohustavad kindlaks käitumiseks.45
Õigustkaitsvad normid on täielikud õigusnormid, mis näevad ette riikliku sunni liigi ja määra toimepandud õigusrikkumise eest. Tegemist on sanktsiooni sisaldavate õigusnormidega.46
Autor lisab märkusena juurde, et täieliku õigusnormi abstraktne faktiline koosseis on mägitud ühekordse pidevjoonega ja õiguslik tagajärg kahekordse pidevjoonega.

§ 13. Vastutus tegevusetuse eest
(1) Isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud.
Näitena välja toodud, regulatiivne õigusnorm kohustab õiguse subjekti ettenähtud viisil käituma. Õigusnormi loogiline struktuur täielikult paika ei pea, kuna lihtne õiguslik tagajärg esineb õigusnormi enne lihtsat abstraktset faktilist koosseisu.

§ 183. Narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseaduslik käitlemine
(1) Narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise või vahendamise eest, samuti selle väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest edasiandmise eesmärgil – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Õigustkaitsvas normis peab õigusnormi loogiline struktuur paika, sest esineb alternatiivne abstraktne faktiline koosseis ja alternatiivne õiguslik tagajärg sanktsioonina.

§ 237. Terrorikuritegu
(1) Rahvusvahelise julgeoleku vastase, isikuvastase, elu või tervist ohustava keskkonnavastase,välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni vastu suunatud või üldohtliku kuriteo toimepanemise, keelatud relva tootmise, levitamise või kasutamise või vara ebaseadusliku hõivamise või olulises ulatuses rikkumise või hävitamise või arvutiandmetesse sekkumise või arvutisüsteemi toimimise takistamise eest, samuti selliste tegude toimepanemisega ähvardamise eest, kui see on toime pandud eesmärgiga sundida riiki või rahvusvahelist organisatsiooni midagi tegema või tegemata jätma või tõsiselt häirida riigi poliitilist, põhiseaduslikku, majanduslikku või ühiskondlikku korraldust või see hävitada või tõsiselt häirida rahvusvahelise organisatsiooni tegevust või see hävitada või tõsiselt hirmutada elanikkonda, – karistatakse viie- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.
Õigustkaitsev norm järgib õigusnormi loogilist struktuuri, sisaldades alternatiivset faktilist koosseisu ning alternatiivset sanktsiooni õigusliku tagajärjena.

§ 113. Tapmine
Teise inimese tapmise eest – karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.
Õigustkaitsvas normis peab paika õigusnormi loogiline struktuur, kuna esineb lihtne hüpotees ning lihtne sanktsioon.

§ 156. Sõnumisaladuse rikkumine
(1) Kirjavahetuse ja sidevahendi abil edastatud sõnumi saladuse rikkumise eest –karistatakse rahalise karistusega.
Õigustkaitsev norm järgib täieliku õigusnormi loogilist struktuuri, sisaldades keerulist hüpoteesi ja lihtsat sanktsiooni.
KarS’ist välja toodud näidetest võib järeldada, et uuritav õigustloovas aktis domineerivad valdavalt õigustkaitsvad normid, kuna käesoleva seaduse eriosa ongi orienteeritud süütegude sanktsioneerimisele.

10. Uuritava õigustloova akti vastavus Vabariigi Valitsuse määruse ,,Hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale’’

Kuna KarS on vastu võetud 06.06.2001 ja määrus ,,Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri ’’ (edaspidi: HÕNTE)47 22.12.2011. aastal, siis ei saa seadusandjalt eeldada, et HÕNTE’t on uuritava õigusakti puhul järgitud. Arvestades asjaolusid, et KarS’i mitmeid kordi muudetud, on tõenäoline, et uuritav õigustloov akt vastab HÕNTE kriteeriumitele vähemalt osaliselt ning pole ka autori arvates välistatud, et ka ilma HÕNTE’ta on seadusandja proovinud koostamisel lähtuda nn. ühtlaselt mõistetava, grammatiliselt korrektsuse ja arusaadava seaduse loomise põhimõtetest koostamisel. Järgenvalt analüüsib käesoleva seminaritöö autor KarS’i vastavust HÕNTE’le.
Peatükis kasutatava määruse § 15 Keele- ja stiilinõuded, mille kohaselt peab seaduse eelnõu vastama eesti kirjakeele normidele (lõige 1), olema ühetähenduslik, täpne ja selge (lõige 2), kasutatakse umbisikulise tegumoe oleviku kindlat kõneviisi (lõige 3) ja ainsuslikku vormi, välja arvatud juhul, kui ainuse ja mitmuse eristamisel on õiguslik tähendus (lõige 4). Välja toodud kriteeriumite kohaselt võib väita, et uuritav seadus järgib kõnalusest määrusest välja toodud õigusnorme, kuna seda tõestavad enamik õigusnorme nii KarS’i üldosas kui ka eriosas. Olgu näitena välja toodud järgmine paragrahv üldosast, illustreerimaks vastavust määruse paragrahvis olevatele lõigetele:
§ 50. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine
(1) Mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest võib süüdimõistetule või süüdlasele kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist:
1) kuriteo korral kuni kolmeks aastaks kohtu poolt;
2) väärteo korral kuni üheks aastaks kohtu või kohtuvälise menetleja poolt seaduses sätestatud juhtudel.
Välja toodud õigusnorm vastab HÕNTE kriteeriumitele. On märgata, et on kasutatud terminit käitumiseeskirjad mitmuses, kuid HÕNTE § 15. lõike 4 kohaselt on see lubatud, sest omab kontekstis õiguslikku tähendust.
HÕNTE § 16. Sätte sõnastamine näeb ette, et säte sõnastatakse vastava õigusnormi liigi strukuuri kohaselt, mistõttu peaksid seaduses käsitletavad õigusnormid järgime õigusnormi loogilist struktuuri.48
KarS § 52. Jahipidamis- ja kalapüügiõiguse äravõtmine.
Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks jahipidamis- ja kalapüügiõiguse, kui isik mõistetakse süüdi jahipidamis- või kalapüügiõiguse rikkumisega seotud kuriteo eest.
Antud paragrahvis võime näha, et seadusandja ei ole määruse § 16 järginud, kuna õiguslik tagajärg dispositsioonina esineb enne hüpoteesi.
HÕNTE § 17. Terminite ja võõrsõnade kasutamine kohaselt, kasutatakse kehtivas õiguses ja reguleeritavas valdkonnas tuntud ja enamlevinud termineid. Kuna tegemist on KarS’iga, siis eeldab antud määruse norm, et on kasutatud karistusõiguslikke termineid. Antud õigustloovas aktis on näha, et seadusandja on kasutanud karistusõiguslikke termineid, näidetena võib KarS’ist välja tuua paragrahve, kus kasutatakse korduvaid mõisteid, mis käsitlevaid näiteks õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Nendeks on: § 28. Hädakaitse, § 29. Hädaseisund, § 30. Kohustuste kollisioon, § 31. Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus.
Oluline on tähelepanu pöörata kõnealuse Vabariigi Valitsuse määruse § 18. Terminite määratlemise lõige ühele, mis sätestab, et ühest või mitmest sõnast koosneva termini tähendus määratletakse õigusselguse eesmärgil, kui eelnõu on reguleeritava valdkonna või õigusinstituudi termineid sisaldav üldakt ja terminil on selle seisukohalt oluline õiguslik tähendus. Sama paragrahvi lõige kolm näeb ette, et termini sisu määratletakse selle põhitunnuste või mõistega hõlmatud subjektide, objektide või nähtuste loetelu kaudu või vähelevinud sõna selgitusena. Ettekirjutuse kohaselt, on KarS’is märgata definitiivseid õigunorme, mis on abiks õigusselguse loomisel ning ühtlasi ka olulised uuritava seaduse valdkonna õiguslike tähenduse kontekstis, näiteks:
KarS § 22. Osavõtja
(1) Osavõtjad on kihutaja ja kaasaaitaja.
(2) Kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole .
(3) Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi .
Määruse § 17 lõige 1 ütleb expressis verbis, et välditakse lühendite, sulgude ja tähiste kasutamist. Antud paragrahvi vastavust võiks KarS’i puhul kinnitada, et ei esine lühendeid, sulge ega tähiseid. Olukorra muudab aga mittevastavaks, kui arvesse võtta ka kõnealuse määruse paragrahvi teine lõige, mis näeb ette, et eelnõu tekstis kirjutatakse sõna „paragrahv” välja juhul, kui sellele ei järgne numbrit, lause esimese sõnana, samuti muutmise seaduses muutmisvormeli esimese sõnana. Eelpool välja toodud lõike vastu on eksitud KarS’is üsna paljudel kordadel, näiteks:
§ 193. Nakkushaiguse ja loomataudi leviku põhjustamine
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –karistatakse rahalise karistusega.
Ilmselgelt ei ole kasutatud sõna paragrahv lause esimese sõnana ning samas stiilis ,,käesoleva paragrahvi’’ on KarS’is sõnastatud õigusnorme mitmeid kordi.
HÕNTE teise jaotise seaduse eelnõu ja vormistus peatükist peab autor olulisimaks välja tuua veel § 24 lõige 4, mis näeb ette mahukate paragrahvide vältimise. Antud kriteeriumit on KarS’is kindlasti rikutud, kuid autor leiab, et tegemist on nn. eesmärgipärase määruse eiramisega konkreetsete paragrahvide puhul uuritavas õigusaktis. Kui näiteks on seadusandja pidanud vajalikuks loetleda teatud tingimusi või asjaolusid, mis kindla ning konkreetse mõiste või õigusnormi nii tavakodanike kui ka õiguserakendaja jaoks arusaadavamaks muudavad, siis on antud juhul probleem õigustatud ning omab töö autori silmas positiivset joont. Näitena võib siinkohal loetleda järgnevaid paragrahve: § 76, kus on loetletud ennetähtaegse vangistusest tingimisi vabastamise tingimused ja eeldused ja § 81, kus sätestatud süüteo aegumist ja süüteo aegumise peatumist puudutavad asjaolud .
Võib väita, et KarS vastab peatükis kasutatud Vabariigi Valitsuse määruse suuremas mahus , sest summa summarum, on HÕNTE peamiseks eesmärgiks, et seadusandja poolt koostatud seadused oleksid arusaadava ning ühese esitusega.

11. Uuritava õigustloova akti alusel tekkinud rakendamispraktika

Pole kahtlustki, et KarS’i alusel tekkinud kohtupraktikat leidub kohtulahendites külluses, just seepärast, et õiguse subjektide käitumisvariatsioon on ühiskonnas nõnda laialdane, seda nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Kuna käesoleva töö uurimisobjektiks on KarS, siis toob autor siinkohal näitena välja Riigikohtu lahendi, kus õigustrakendavalt on orienteeritud just nn. ühiskonnas sisalduvatele käitumisvariatsioonidele, mis on negatiivsed ning seega õigusvastased süüteod. Järgnevalt esitab autor kokkuvõtvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtulahendi , mis käsitleb tapmist vastavalt KarS’i § 113.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus lahendi49 näol, mis käsitleb kriminaalasja Vanda Danilova (edaspidi: V. D) süüdistuses KarS § 113 järgi. V. Danilova tunnistati süüdi selles, et olles alkoholijoobes , nõudis ta samuti alkoholijoobes olevalt A. A.-lt alkoholi hankima minekut. Kui kannatanu sellega ei nõustunud, siis lõi V. Danilova teda tapmise eesmärgil korduvalt näkku ja kehasse, mille tagajärjel A. A. kukkus. Kui kannatanu tõusis, lõi V. Danilova teda triikrauaga pähe ja lõi seejärel uuesti kukkunud kannatanut korduvalt triikrauaga pähe ja vastu pea kaitseks tõstetud käsi. Löökidega tekitas V. Danilova kannatanule muu hulgas tema surmani viinud aju- kolju kinnise tömbi trauma . Viru Maakohus võttis arvesse süüaluse isiku varasemaid õigusirikkumisi kriminaalasjades (mida polnud), raskendavaid (mida polnud) ja kergendavaid asjaolusid (süüaluse ülestunnistus) ning asjaolu, et süüalune oli teo toimepanemise ajal alaealine. Kohus arvestanud KarS’i §-e 45 lg 2 ja 113, otsustas siiski määrata karistuse ülemmäärast pisut madalama karistuse, kui karistuse ülemmäär ettenäeb ehk 9 aastat. Seda põhjendusega, saata ühiskonnale sõnum, et süütegu ei jää karistuseta, lisaks arvati, et süüalusele avaldab mõju üksnes reaalne vangistus . Süüaluse kaitsja esitas apellatsiooni ringkonnakohtuse põhjendusega, et maakohtu otsus on karistuse osas põhistamata. Põhjendades seda järgmiste argumentidega: raskendavate asjaolude puudumine, kergendavate asjaolude mittearvestamine, alaealisuse mittearvestamine. Lisaks leiab apellant, et kohus on otsustanud irduda tavapärasest kohtupraktikast, kuna KarS’i § 45 kohaselt oleks alaealisele keskmine karitstuse määr 8 aastat ning kohus ei olnud arvestanud ka seda, et süüalusel puudusid kriminaalasjades eelnevalt õigusrikkumised. Apellandi seisukohta arvestades, pidanuks kohus mittarvestatud asjaolusid arvestades määrama alammäärase sanktsiooni ning vastavalt KrMS § 238 lg 2 vähendama seda ühe kolmandiku võrra. Ringkonnakohus otsustab jätta apellatsiooni rahuldamata ning maakohtu otsuse samaks. Süüaluse kaitsja pöördub kassatsiooni korras Riigikohtusse, taotlusega tühistada maa-ja ringkonnakohtu otsused, seda sarnase põhjendusega nagu apellatsiooni kaebuse puhulgi. Olgu välja toodud, et prokurör peab kassatsiooni kaebust põhjendamatuks. Riigkohtu kriminaalkolleegium lähtub kohtupraktikas välja kujunendud ja maakohtu väljendatud seisukohaga, mille kohaselt peab karistuse mõistmise lähtepunktiks võtma sanktsioonivahemiku keskmise määra. Küll aga fikseerib Riigikohus , et maakohus on karistuse mõistmise metoodikat rakendanud üksnes osaliselt. Süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Seega leiab Riigikohus, et sanktsiooni ülempiiri määramine alaealisele vastavalt KarS §-i 45 lõike 2 kohaselt on põhjendamatult ebaõiglane võrreldes täisealisena kuriteo toime pannud isikutega. Järgmisena toob Riigikohus maakohtu poolt arvestamata süüd kergendavad asjaolud uuesti päevavalgele, mille kohasalt pidanuks maakohtu karistus üheksast aastast kindlasti madalam olema. Lisaks häirib Riigikohust veel ringkonnakohtu apellatsiooni kaebuse väidete sisuliselt käsitlemata jätmine, sest karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Riigikohus otsustab saata kriminaalasja uueks arutamiseks tagasi ringkonnakohtusse, arvestades KrMS § 340 lg-st 1 tulenevalt peab ringkonnakohus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ise kõrvaldama, mitte saatma kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule. Täiendavalt märgib kolleegium veel, et ebaõige on lühimenetluses karistuse mõistmisel mõista isikule raskem karistus üksnes seetõttu, et KrMS § 238 alusel seda ühe kolmandiku jagu vähendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele, nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2011. a otsuse ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
Karistuse määramine ei ole lihtne, tuleb juhinduda mitmetest konkreetsetest süütegu puudutavatest asjaoludest, karistusõiguse põhimõtetest, õigusrakendamis printsiipidest ning võimalusel ka pretsedendiks kujunenud kohtupraktikatest. Autor leiab, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on välja pakkunud igati adekvaatse lahenduse käesolevas kohtuotses kirjeldatud süüteole. Autorit üllatab ringkonnakohtu pealiskaudne ning kohati ka ükskõikne suhtumine apellatsiooni kaebusesse, kuna nagu kolleegium mainis, siis vastavalt KrMS § 340 lg-st 1 kohaselt, peab ringkonnakohus iseseisvalt likvideerima maakohtu vead, mis puudutavad materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Samuti maakohtu meelevaldne kairstuse määr, mis ei olnud sünkroonis kergendavate asjaolude esinemisega ja raskendavate asjaolude puudumisega, on autori arvates eri-ja üldpreventsiooni põhimõtete raamistukust väljas ning ei arvesta karistuse ülem-ja alampiiri määramise põhimõtteid, millele Riigikohus ka adekvaatselt reageeris.

Kasutatud normatiivmaterjalid

Eesti Vabariigi Põhiseadus. - RT 1992, 26, 349.
Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmisega seonduvalt rahuaja riigikaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus. - RT I, 08.07.2011, 8.
Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seadus. - RT I, 10.07.2012, 2.
Karistusseadustik. - RT I 2001, 61, 364.
Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus.- RT I, 05.07.2013, 2.
Karistusseadustiku muutmise seadus. - RT I, 04.04.2012, 1.
Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, psühhiaatrilise abi seaduse, karistusregistri seaduse, kriminaalhooldusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadus. - RT I, 15.06.2012, 2.
Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. - RT I, 05.07.2013, 1.
Korruptsioonivastane seadus. - RT I, 29.06.2012, 1.
Politsei ja piirivalve seaduse, päästeseaduse ja päästeteenistuse seaduse muutmise ning asutuste ümberkorraldamisest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadus. - RT I, 29.12.2011, 1.
Ravimiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. - RT I, 17.04.2013, 2.
Vabariigi Presidendi 26. juuni 2001. a otsus nr. 1099.
Vabariigi valitsuse määrus. Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri. - RT I, 29.12.2011, 228.
Vangistusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. - RT I, 20.12.2012, 3.

12. Kokkuvõte

Karistusõiguse valdkonda kuuluv KarS objektiivse õigusena omab Eesti õiguskorras seaduse positsiooni ning vastab EL’i õiguskorrale. Samuti on see osa süsteemist, vastates in corpore mitteamorfsusele, terviklikkusele, organiseeritusele ning süsteemi hierarhilisusele. Seadus vastab ülipositiivsele õigusele sisaldades inimloomusele essentsiaalseid tunnuseid, ilma milleta oleks KarS tühja sisuga objektiivne õigus.
Õigusakti eesmärgiks on reageerida kuriteole, võttes arvesse karistamise põhialuse käesoleva seaduse § 2 ja § 56 kohaselt ning vähendada ühiskonnas (positiivse üldpreventsiooni kontseptsiooni kohaselt) korduv kuritegevust.

Kasutatud kirjandus

A. Kiris . A. Kukrus . P. Nuuma . E. Oidermaa . Õigusõpetus. Külim.
I. Saarelaid. Silmaring - peatükk filosoofia G. W. F. Hegel . Viljandi 2008.
J. Ginter . S. Laos. J. Sootak. Eesti karistuspoliitika .
J. Sootak. Süüteomõiste ja deliktistruktuur. Tallinn 2004.
K.Adomeit. M.Ristikivi. H.Siimets-Gross. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn, 2005.
R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007.
R.Eerola. T. Mylly. P. Saarinen . Euroopa Liidu õigus. Tartu 2001.

Kasutatud elektroonilised allikad

Eesti Entsüklopeedia. Kollisiooninormi mõiste. – Arvutivõrgus: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kollisiooninor m.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2001/ 29/ EÜ, 22. mai 2001, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas. - Arvutivõrgus: http://eurlex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=DD:17:01:32001L0029:ET:PDF
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2005/35/EÜ, 7. september 2005, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest. - Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2005:255:0011:0021:ET:PDF .
Karistusseadustiku eelnõu algtekst. Vastavus Euroopa Liidu õigusele. – Arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=991610003 .
Riigikogu õiguskomisjoni istungi protokoll nr. 30. – Arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=992930013 .
Telesaade Vabariigi kodanikud 10.12.2013. – Arvutivõrgus: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=144652 .

Kasutatud kohtupraktika

RKKKo 3-1-1-77-11.
1 Telesaade Vabariigi kodanikud 10.12.2013. – Arvutivõrgus: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=144652 .
2 I. Saarelaid. Silmaring- peatükk filosoofia G. W. F. Hegel. Viljandi 2008. Lk. 137.
3 Vabariigi Presidendi 26. juuni 2001. a otsus nr. 1099.
4 Karistusseadustik. - RT I 2001, 61, 364.
5 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 74-75.
6 RT I, 08.07.2011, 8.
7 RT I, 29.12.2011, 1.
8 RT I, 04.04.2012, 1.
9 RT I, 15.06.2012, 2.
10 RT I, 29.06.2012, 1.
11 RT I, 10.07.2012, 2.
12 RT I, 20.12.2012, 3.
13 RT I, 17.04.2013, 2.
14 RT I, 05.07.2013, 1.
15 RT I, 05.07.2013, 2.
16 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 70.
17 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 71-72.
18 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 75
19 R.Eerola. T. Mylly. P. Saarinen. Euroopa Liidu õigus. Tartu 2001. Lk. 75.
20 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2001/ 29/ EÜ, 22. mai 2001, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas. - Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=DD:17:01:32001L0029:ET:PDF
21 EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2005/35/EÜ, 7. september 2005, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest. - Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2005:255:0011:0021:ET:PDF .
22 Karistusseadustiku eelnõu algtekst. Vastavus Euroopa Liidu õigusele. – Arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=991610003 .
23 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 42- 43.
24 Eesti Vabariigi Põhiseadus. - RT 1992, 26, 349.
25 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 89.
26 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 89.
27 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. - definitiivse õigusnormi mõiste. Tallinn 2007. Lk. 108- 109.
28 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 89.
29 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 90.
30 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 92.
31 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 44.
32 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2008. Lk. 45.
33 J. Sootak. Süüteomõiste ja deliktistruktuur. Tallinn 2004. Lk. 6-9.
34 Karistusseadustiku juurde käiv eelnõu seletuskiri. – Arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=991610003 .
35 Riigikogu õiguskomisjoni istungi protokoll nr. 30. – Arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=992930013 .
36 Süüteo formaalse määratluse põhimõtte nullum crimen, nulla poena sine lege tõlge. - K.Adomeit. M.Ristikivi. H.Siimets-Gross. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn, 2005. Lk. 184.
37 J. Ginter. S. Laos. J. Sootak. Eesti karistuspoliitika. Lk 31.
38 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 106.
39 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 106.
40 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 106.
41 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 106.
42 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 109.
43Eesti Entsüklopeedia. Kollisiooninormi mõiste. – Arvutivõrgus: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kollisiooninor m.
44 R. Narits. Õiguse ntsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 105- 106.
45 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 104- 105.
46 R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn 2007. Lk. 105.
47 Vabariigi valitsuse määrus ,,Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri’’- RT I, 29.12.2011, 228.
48 A. Kiris. A. Kukrus. P. Nuuma. E. Oidermaa. Õigusõpetus. Külim. Lk. 44.
49 RKKKo 3-1-1-77-11.
33