SISSEJUHATUSRiigikogu
poolt 06 juunil 2001.a vastu võetud ja 01. septembril 2002.a
jõustunud karistusseadustikuga loobutakse
senisest nõukogude
kriminaalõiguse neljaelemendilisest deliktistruktuurist. Kasutusele
võetud
finalistlik delikti struktuuri, mis on välja arendatud
klassikalisest deliktistruktuurist. Finalistlik süüteo mõiste
erineb põhimõtteliselt senisest,
tuues Eesti karistusõigusesse
uusi mõisteid ja
andes neile ka uue sisu.
Finalistliku deliktistruktuuri järgi on süütegu koosseisupärane, õigusvastane
ja süüline tegu. Teo karistatavuse tuvastamiseks on olemas kindel
kontrollskeem. Materjalis antakse ülevaate deliktistruktuurist ja
selle sisu elementidest lähtuvalt õigusteoreetilistest käsitlustest
ja seotakse selle praktilise kaasusnäitega. Materjal koosneb neljast
osast. Esimeses osas vaadeldakse süüteokoosseisu ehk
deliktistruktuuri kontrollskeemi esimest
tasandit . Avatakse
süüteokoosseisu mõiste ja selle sisu. Teises osas vaadeldakse
kontrollskeemi teisel tasandil asuvat õigusvastasust, avades mõiste
ja selgitades sisu. Kolmandas osas vaadeldakse süü tasandit.
Kokkuvõttes tuuakse välja olulisemad põhimõtted kõigi tasandite
osas. Kuigi materjal koosneb neljast osast, moodustab ta siiski ühtse
terviku, andes konspektiivse, referatiivse ülevaate Eestis kehtivas
karistusõiguses isiku
karistamise aluste põhimõtetest.
SÜÜTEOKOOSSEIS
Süüteokoosseis on seadusandlikult tüpiseeritud ebaõigus,.
Kuriteokoosseisud paiknevad karistusseadustiku eriosas , kus nad
moodustavad kuritegudeks loetud tegude ammendava kataloogi.
Väärtegude koosseisud võivad paikneda kas karistusseadustiku
eriosas ( kus neist on vaid üksikud) või vastavas eriseaduses.
Kolmeastmelise süüteomõiste korral moodustab süüteokoosseis
karistatava teo esimese astme, olles rünnatud õigushüve
kaitsemehhanismi esmase astme põhialuseks.
Süüteokoosseis
hõlmab endasse nii objektiivselt toimepandu, kui ka toimepanija mõttemaailma. Ehkki teo välised ja tegija sisemaailma kuuluvad
tunnused moodustavad terviku ning on omavahel seotud, tuleb neil
vahet teha. Seepärast eristatakse süüteokoosseisu objektiivseid ja
subjektiivseid tunnuseid (ehk süüteokoosseisu objektiivset ja
subjektiivset külge).1
1.1 Süüteokoosseisu objektiivsed
tunnused
Süüteo koosseisu
objektiivsete tunnuste hulka kuuluvad välist teopilti iseloomustavad
tunnused.
Vastavalt
Karistussedustiku ( KaRS ) § 12 lg 2 on süüteo
koosseisu objektiivseteks tunnusteks seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus
seoses olev tagajärg.2
Seaduses
ei ole toodud välja subjekti mõistet ja selle sisus, mis aga oma olemuselt kuulub süüteo objektiivsete tunnuste hulka. Õigusteoreetiliselt on õigussuhte subjekt , õigussuhtes osalev
füüsiline või juriidiline isik.3
Seega karistusõiguslikus mõttes on subjektiks teo toimepanija. Teo
toimepanija legaaldefinitsioon on antud KarS prg. 20, mille kohaselt:
"Teo toimepanija on täideviia ja osavõtja."4
Antud sättel on nii sisuline kui ka terminoloogiline tähendus. Paragrahvis määratletakse soomõitena toimepanija mõiste, mis
hõlmab täideviija ja osavõtja.5
Täideviija
on
vastavalt KarS prg
21 lg 1 isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära
kasutades. Sama prg teine lõige sätestab, kui vähemalt kaks isikut
panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks
neist täideviijana ( kaastäideviijad). Kaastäideviimine on ka see,
kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab
süüteokoosseisu tunnustele.6
Eeltoodust nähtub, et
analoogselt nõukogude kriminaalõigusele eristab ka KarS
täideviimise kolme vormi: isiklik- vahetu täideviimine, vahendlik täideviimine ja kaastäideviimine.
Kui vahetu ja kaastäideviimise
määratlemisel ei tohiks olla olulisi probleme, siis eraldi
käsitlemist vajaks vahendlik täideviimine. Vahendlik täideviimine
on juriidiline konstruktsioon, mis võimaldab omistada ühe isiku
poolt ( juhitav) toimepandud süüteokoosseisupärased teod teisele
isikule ( juhtija). Vahendliku täideviimise peamiseks tunnuseks on
ärakasutamissuhte olemasolu vahendliku täideviija ja ärakasutatava
isiku vahel. Ärakasutamissuhe on suhe, mis võimaldab vahendlikul
täideviijal rakendada ärakasutatavat isikut kui vahendit teo
toimepanemiseks.
Vastavalt teovalitsemise
teooriale võib eristada järgmisi ärakasutamissuhte vorme:
- ärakasutatud isiku valitsemine teadmisega. Siinjuures on oluline, et vahendlik täideviijal on ülekaalukas tedmine faktidest, mida ei tea ärakasutatav. Üldjuhul toimub see ärakasutatava eksimusse viimisega
- Ärakasutatud isiku valitsemine tahtega esineb siis, kui vahendlikule täideviijale on teada asjaolud , mis välistavad ärakasutatava vastutuse õigusvastasuse või süü puudumise tõttu.
- Ärakasutatud isiku valitsemise korral organisatsioonilise võimuaparaadi abil on vahendlik täideviija süüteo toimepanemisest juhitinud võimuaparaadi juht, isegi kui alluvad tegutsevad suhteliselt vabalt ja on oma tegude eest ise täiel määral vastutavad.
- Vahendlik täideviimine erilise isikutunnusega subjekti eeldavates deliktides tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele.7
Järgnevana vaatleme teo toimepanija teist liiki ehk
osavõtjat
Osavõtja
definitsioon ja sisu on sätestatud KarS prg 22, mille esimese lõike
kohaselt:
" osavõtjad on kihutaja ja kaasaaitaja."
Kihutaja
mõiste annab sama
prg. teine lõige: "Kihutaja
on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule
õigusvastasele teole ."8
Kallutamine
tähendab tahtluse tekitamist- tulevasel täideviijal tekib tahtlus toime panna süütegu. Et tal varem sellist tahtlust ei olnud, siis
on kihutamistegu kui tahtluse tekitaja täideviimisteoga kausaalne
ehk põhjuslikult seotud. Põhjuslikkust ei tohi samastada tahtluse
kahesuunalisusega. Viimane on küll tavaliselt olemas ( täideviija
teab, et ta on teole kihutatud), kuid ei ole tingimata vajalik.
Kihutamisega on tegu ka siis, kui täideviija ei saa aru, et teda on
õigusvastasele teole kihutatud.9
Kaasaitaja
mõiste ja sisu
tuleneb vaadeldava prg kolmandast lõikest: "
Kaasaiaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule
õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi ."
Seadus nimetab ammendavalt
kolm kaasaaitamise liiki. Füüsiline kaasabi on nt. takistuse
kõrvaldamine jnms.
Vaimne ( e. intellektuaalne)
kaasabi on nt. nõuanne, juhatus,süüteo plaani koostamine jms.
Erinevalt kihutamisest ei tekita vaimne kaasaitamine täideviijal
teotahet vaid ta üksnes tugevdab või soodustab seda. Vaimne
kaasaitamine võib olla omakorda kahes vormis: tehniline ( tegu
hõlbustav plaan jms) või teotahte tugevdamine ( täiendav motiiv ).
Aineline kaasabi on näiteks süüteovahendi muretsemine, rahaline toetus, et
muretseda süüteovahend, sõita sündmuskohale jms.10
Tegu
on inimese
tahtest kantud akt, millega kaasneb muudatus välismaailmas. Tegu on
iga süüteokoosseisu põhiosa ning jaguneb tegevuseks või
tegevusetuseks. Reeglina on
karistatav tegevus;
tegevusetus on erand , millel on tegevusdeliktist erinevad
dogmaatilised alused.
Teo
juurde kuuluvad selle välised asjaolud ehk teo modaliteedid , mis kirjeldavad olukorda, milles leiab aset koosseisupärane tegu ( aeg,
koht, vahend jms). Teoobjekt on välismaailma osa , mille vastu on
tegu suunatud ( konkreetne isik, asi jms).11
Karistusseadustikus
ei oe toodud tegevuse legaaldefinitsiooni, kuid tegevuse sisu
mõistmise seisukohalt on see siiski vajalik.Tegevus on aktiivne
käitumine, mis tihti koosneb reast üksikaktidest.12
Lisaks sellele võib tegevust vaadata, kui inimese tahtest kantud
käitumisakti, mille tagajärjel tekivad muutused välismaailmas.
Samas
on seadusandja sisustanud tegevusetuse
mõiste. KaRS § 13
lg 1 sätestab: “Isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli
seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud.13
Näiteks võib lapse surma
põhjustada mittetoitmine ( tegevusetus), kuigi ema oli kohustatud
last toitma. Antud näite puhul on ema õiguslikult kohustatud
ähvardava tagajärje ärahoidmiseks.
Nagu enamikus Euroopa
karistusseadustikes, on ka Eesti karistusseadustikus loobutud
lähemalt kirjeldamast neid õiguslikke kohustusi, mis annavad aluse
isiku karistamiseks tegevusetuse eest. Põhjus seisneb selles, et
kontinentaaleuroopa karistusteaduses kujutatakse küll laias laastus
ette, kuidas õiguskohustusi liigitada, kuid üksikasjalik kodifitseerimine põrkuks erinevatele raskustele.
Sarnaselt
tegevusdeliktiga sisaldab tegevusetusdelikti koosseis nii
objektiivset, kui subjektiivset külge. Objektiivse koosseisu
moodustavad antud juhul kolm elementi: eriosa koosseisu üksikud
süüteo tunnused peavad olema realiseeritud; isikul pidi olema
võimalik takistada ähvardavat tagajärge; peavad esinema need
objektiivsed eeldused, mis moodustavad aluse isiku õiguslikule
kohustusele.14
Tagajärg on inimese tegevuse või tegevusetusega põhjustatud muutus või
ootuspärase muutuse ärajäämine välismaailmas. Tagajärg on koosseisus sellisena ka sõnastatud ( nt. ametiseisundi
ärakasutamine, kui sellega on tekitatud kahju avalikele huvidele.).
Karistusseadustik eeldab reeglina nii teo, kui tagajärje suhtes
tahtlust.15
Põhjuslik seos
tähendab ühe nähtuse ( tagajärje)
põhjustamist teise nähtuse ( teo)
poolt. Põhjustamine seisneb mateeria , liikumise või teabe
ülekandumises ühelt nähtuselt teisele. Lisaks loodusliku
põhjuslikkuse tuvastamisele tuleb tagajärje põhjustamine tegijale
ka juriidiliselt omistada, mis toimub vastavalt dogmaatikas
käibivatele kausaalsusteooriatele üldlevinud on vajaliku tingimuse
ehk conditio sine qua non teooria.16
Selle teooria kohaselt peab põhjus olema tagajärje saabumise
määravaks tingimuseks ehk ilma vastava põhjuseta ei ole võimalik
tagajärje saabumine. Selle fundamentaalseks ideeks on, et
loodusseadustest tingituna eelneb põhjus alati tagajärjele. Kui
nähtuste vahel ei ole vältimatut seost, siis on tegu lihtsalt
nähtuste järjestikuse avaldumisega. Põhjuslik seos peab olema
tuvastatud selliselt , et oleks võimalik väita, et kahju jääb
tekkimata, kui isik ei oleks õigusvastasel viisil käitunud.17
Lisaks eeltoodule kuulub ka
süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste hulka ka eriline
isikutunnus.
Seadusandja ei ole erilist isikutunnust arvanud objektiivsete
tunnuste loetelusse, kuid eriline isikutunnus objektiivseks tunnuseks
juhtudel, kui eriosa koosseis näeb seda ette. Siinkohal on oluliseks
märksõnaks, et üksnes siis, kui on tegemist erilise isikutunnusega
isikut eeldava koosseisuga ( ametiisik , sünnitav naine vms). Erilist
isikutunnust nõudvatest koosseisudest tuleb eristada nn omakäelisi
delikte ( nt mootorsõiduki juhtimine joobnult, vanglast põgenemine.18
Seega võime öelda, et
objektiivne koosseis on täidetud, kui on pandud toime eriosas
kirjeldatud tegu, mis seisnes tegevuses või tegevusetuses ja on
olemas teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos. Konkreetsetel
juhtudel, kui eriosa koosseis eeldab erilise isikutunnuse olemasolu
on ka eriline isikutunnus süüteokoosseisu objektiivseks tunnuseks
vaatamata sellele, et seadusandaja ei loetle seda koosseisu
objektiivse tunnusena.
1.2 Süüteo koosseisu
subjektiivsed tunnused
Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused kirjeldavad tegija sisemaailma. Eelkõige
puudutavad need isiku teadmist ja tahtmist süüteo koosseisu
tunnuste suhtes. 19 Vastavalt KaRS § 12 lg 3 on süüteokoosseisu subjektiivseteks
tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus . Seaduses võib olla ette
nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne
tunnus.20
1.2.1 Tahtlus,
kui tegija
psüühiline seos teoga on sätestatud KaRS § 16 Antud paragrahvi
esimene lõige selgitab, et tahtlus on üldmõiste, mis hõlmab kõiki
kolme tahtluse liiki. Tahtluse liikideks o on kavatsetus, otsene ja
kaudne tahtlus. Kõik tahtluse liigid koosnevad intellektuaalsest ja
voluntatiivsest elemendist. Karistusõiguse teoorias üldiselt
käibeloleva ebatäpse lühimääratluse järgi võib tahtlust
defineerida, kui teo toimepanija poolt süüteokoosseisule vastavate
teo faktiliste asjaolude teadmist
ja tahtmist21
Lõige 2 annab kavatsetuse
legaaldefinitsiooni : “
Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteo
koosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või
vähemalt peab seda võimalikus. Isik paneb teo toime kavatsetult ka
siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav
asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus.”22
Definitsioonist selgub , et kavatsetus saab esineda üksnes isiku poolt taotletava
eesmärgi suhtes. Kavatsetus ei saa olla seotud asjaoludega, mida
süüteokoosseis küll eeldab, kuid tegija ise ei teosta. Peale
taotletavate eesmärkide võib olla tegu ka kõrvaltagajärgedega.
Viimaste suhtes ei saa tegijal olla kavatsetust, vaid üksnes üks
kahes ülejäänud tahtluse vormist . Kavatsus on olemuslikult
defineeritud tahtelise momendi kaudu.23
Kavatsetuse juures on
oluliseks momendiks, et tegija seab eesmärgiks
süüteo koosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab
või peab vähemalt võimalikuks selle saabumise. Seega
võib tegija tegevust iseloomustada, kui eesmärgipärast,
teadmislikku tegevust, millega ta teostab süüteokoosseisule vastava
asjaolu.
Kolmas lõige defineerib otsese tahtluse:
” Isik paneb toime
teo otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule
vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda.”
Sellise tahtluse vormiga on
üksnes tegu siis, kui isik teab kindlasti, et ta oma teoga teostab
süüteokoosseisule vastava asjaolu.24
Antud definitsioonist selgub, et tegijal on ülekaalus teadmislik
element.
Siinjuures on oluline, et
kindel teadmine võib seostuda nii koosseisupärase tagajärje
saabumisega, kui ka juba olemasolevate koosseisus kirjeldatud
kaasasjaoludega.25
Neljas lõige defineerib
viimase tahtluse vormi- kaudse tahtluse: “ Isik paneb teo toime
kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule
vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.”26
Antud tahtluse vorm kujutab endast nõrgimat tahtluse vormi ja
piirneb vahetult KaRS §- s 18 reguleeritud ettevaatamatusega. Kui
ettevaatamatus ei ole karistatav, otsustab piir tahtluse ja
ettevaatamatuse vahel, kas isiku toimepandud tegu on üldse
karistatav. Kui ettevaatamatus on karistatav, otsustab
ettevaatamatuse ja tahtluse vaheline piir, kas ettevaatamatuse puhul
tuleb reeglina rakendada väiksemat karistuse määra. Seepärast
vajab kaudse tahtluse definitsioon erilist tähelepanu. Kaudse
tahtluse minimaalne eeldus seisneb selles, et isik peab vähemalt
võimalikuks koosseisupärase tagajärje saabumist või teo asjaolude
olemasolu oma tegevuses. Peale sele on nõutav, et isik peab
tagajärje saabumist möönma. Seadus viitab psüühilisele
olukorrale, mil isik peab tagajärje saabumist küll konkreetselt
võimalikuks, kuid tegevuse ettevõtmise kasuks otsustades ei kaalu
tegelikult tagajärje võimalikuks, kuid tegevuse ettevõtmise kasuks
otsustades ei kaalu tegelikult tagajärje võimalikuks peetavat
saabumist. Nii on küll täitnud kaudse tahtluse intellektuaalsed
eeldused, kuid tahtelises alas sisemiselt niivõrd distantseerunud
tagajärje saabumise võimalikuse kujutelmast, et tagajärje
saabumise võimalikkus ei mängi mingit rolli tema otsuses tegu toime
panna.27
1.2.2. Ettevaatamatus
on sätestatud KarS prg 18:"
Ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus ."
Kergemeelsuse ja hooletuse
määratluste võrdlemisel saab selgeks, et mõlema ettevaatamatuse
liigi ühiseks tunnuseks on tähelepanematu ja kohusetundetu
suhtumine oma süüteokoosseisule vastavasse asjaolusse. Tegemist on
kergemeelsuse ja hooletuse ühise tunnusega- hoolsuskohustuse
rikkumisega, mille sisuks on isiku poolt süüteokoosseisu tähenduses hoolsusvastase teo sooritamine või sooritamata jätmine.
Kergemeelsuse
määratluse kohaselt on kergemeelsusega tegu siis, kui toimepanija
peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist
siis, kui toimepanija peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava
asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu
lootis, et tehiolu ei ole. Siinkohal on oluline, et isik pidas
võimalikuks oma
teo süüteokoosseisule vastavust, kuid lootis
selle vältimisele.
Hooletuse määratluse
järgi on hooletuse iseloomulikumaks tunnuseks see, et puudub
psüühiline suhtumine süüteo koosseisule vastavatesse asjaoludesse . Hooletuse puhul puudub isikul teadmine, et tema
käitumine võib vastata seaduse kirjeldatud süüteokoosseisule või
kaasa tuua kooseisupärase tagajärje saabumise. Sisulisest küljest
on hooletusele omane, et isik ei
tea süüteokoosseisule
vastava asjaolu esinemist, kuid oleks pidanud seda hoolsa käitumise
puhul ette nägema. Eeltoodust näeme, et hooletuse puhul puudub nii tedmislik kui
tahteline element isiku suhtumises.28
Tahtluse ja ettevaatamatuse
piiritlemisel omab olulist tähtsust ka asjaolu kas isik tegu toime
pannes tedis asjaolu, mis vastab süüteo koosseisule või mitte.
Süüteokooseisule vastava asjaolu mitteteadmise sätestab ka Kars
prg 17 lg 1: "
Isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab
süüteokoosseisule, ei pane toime tegu tahtlikult. Sellisel juhul
vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest
toimepandud süüteo eest."29
Üldistades võib öelda, et
eksimus tähendab olukorda, kus isiku arusaam keelust ja seda
kajastavast süüteokoosseisust ei lange kokku koosseisule vastavate
tegelike asjaoludega. Antud säte selgitab, et tahtlus on välistatud,
kui isik eksib tegu toime pannes selle faktilistes asjaoludes.
Näiteks puudub täisealisel isikul tahtlus KarS prg 145
( suguühendus lapseealisega)
mõttes, kui ta suguühendusse astudes ei teadnud , et tema partner on
noorem, kui neljateistkümne aastane.30
Koosseisueksimuse olulisteks märksõnadeks on eksimus
faktilistes asjaoludes ja isiku vastutusele võtmise võimalus
ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest, kui seaduses on
ettevaatamatus antud teo eest kriminaliseeritud.
Deliktistruktuuri esimese
astme- süüteo koosseisu osas võib kokkuvõtlikult märkida, et
süüteo koosseis on täidetud, kui:
isik ( subjekt) oma tegevuse või tegevusetusega, omades ühte
tahtluse või ettevaatamatuse vormist on pannud toime KarS eriosas
kirjeldatud teo, ,mille tulemusena on saabunud koosseisupärane tagajärg ning teo ja tagajärje vahel on olemas põhjuslik seos.
Kaasusnäide:
Isik A on suurtes võlgades.
A teab, et B-l on kodus suurem summa raha. Selleks, et võlgadest vabaneda otsustab A tungida B korterisse ja raha ära varastada. A
teb, et B on päeval tööl ja tungib vastavalt kavandatule B
korterisse. B korterist leiab A 50 0000.- krooni. A võtab raha, lahkub ja hakkab võlgasi tasuma .
Koosseisupärasus
Objektiivne koosseis:
A tegevus, seisneb korterisse
sissetungimises ( varguse koosseisuline raskendav asjaolu) ja raha (
võõra vallasasja äravõtmises) omastamise eesmärgil.
Teo objektiks e. rünnatavaks
õigushüveks on B -le kuuluv raha , mis on A suhtes võõras vallasasi .
A välist käitumist
iseloomustab aktiivne käitumisakt, mis seineb tegevuses ja
väljendub: valduse murdmises ja võõra vallasasja äravõtmises,
sissetungimise teel.
Tagajärg on B-le kuuluva
vallasvara vähenemine
Teo ja tagajärje vaheline
põhjuslik seos seisneb selles, et A tegevuse tulemusena, mis
seisnes B-le kuuluva raha äravõtmises on vähenenud B-le kuuluv
vallasvara.
A- d kui subjekti iseloomustab
, et A-l puudub seaduses eetenähtud isikutunnus ja A on vahetu
täideviija, sest pani kirjeldatava teo toime ise.
Subjektiivne koosseis
Koosseisutahtlus:
A tegutses
kavatsetult- A
seadis eesmärgiks B-le kuuluva raha omastamise sissetungimise teel.
A teadis, et B-l on suurem summa raha ja et B ei ole päeval kodus,
seega A teadis, et sissetungimise teel on tal võialik
ebaseaduslikult omastada B- le kuuluv raha.
A- motiiviks oli omakasu
Kuna A on täitnud nii
objektiivse, kui ka subjektiivse koosseisu , siis on A oma tegevusega täitnud KarS eriosas ettenähtud varguse teokoosseisu,
mis seisneb võõra vallasasja äravõtmises selle ebaseadusliku
omastamise eesmärgil.
ÕIGUSVASTASUS
Õigusvastasus moodustab
deliktistruktuuri teise astme. KarS prg 27 sätestab : Õigusvastane
on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille
õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse,
rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.
Vaadeldav paragrahv kujutab
endast definitiivset sätet, mislähtudes prg- st 2 lg 2
(karistatakse teo eest, kui see vastab süüteo koosseisule, on
õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi) määratleb
õigusvastasuse koha deliktistruktuuris, näidates selle instituudi
asetumist teisele tasandile , pärast süüteokoosseisu. Teiseks annab
õigusvastasuse sisu õigussüsteemi kui terviku taustal.
Õigusvastasus tähendab, et
tegu on vastuolus normiga, rikub normi ja on süüteokoosseisus
kirjeldatud teos sisalduv ebaõiglus. Praktiliselt ei tuvastata teo
ebaõiglust siiski n-ö positiivse tunnusena teo koosseisupärasuse
järel, vaid just negatiivses mõttes. Nimelt eeldatakse et süüteo kooseis on formuleeritud mitte lihtsalt kui tegu, vaid kui süütegu.
Seega tähendab süüteo tunnustele vastava teo õigusvastasuse tuvastamine seda, et teos puuduvad õigusvastasust välistavad
asjaolud.
Teo õigusvastasuse või
õiguspärasuse küsimus tuleb lahendada õiguskorra, kui terviku
taustal. Siit tuleneb, et tsiviil- või avalikus õiguses sisalduv
teo lubatavus välistab alati süüteokoosseisule vastava teo
õigusvastasu karistusõiguslikus mõttes. Teo lugemisel
õiguspäraseks tuleb tuvastada mitte ainult õigusvastasust välistav
välistav asjaolu, vaid ka õigustatuse subjektiivne külg- isik peab
olema teadlik õigustavast asjaolust.31
Antud seisukohta on toetanud ka Riigikohus, tuues välja, et: "
...kui ka ilmneks õigusvastasust välistav asjaolu, ei piisa pelgalt
viimase objektiivsest eksisteerimisest, vaid isik peab ka käituma
vastava arusaamisega tema olemasolust( subjektiivne õigusvastasust
välistav element...)32
2.1 Õigusvastasust
välistavad asjaolud
Järgnevana vaatleme
Karistusseadustikus toodud õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
KarS on näinud ette neli õigusvastasust välistavat asjaolu:
hädakaitse, hädaseisund ja kohustuste kollisioon ja eksimus teo
õigusvastasust välistavas asjaolus.
2.1.1. Hädakaitse-
hädakaitse õigus tuleneb inimese loomulikust õigusest end kaitsta.
Hädakaitse on tegu, mis on vajalik vahetu õigusvastase ründe
tõrjumiseks.33
Hädakaitse õigustab vaid selliseid tegusid , mis on suunatud ründaja
õigushüvede vastu. Seega hädakaitse puhul võib aga kahjustada
vaid neid isikuid, kes õigusvastaselt ründavad kaitsja või kellegi
teise õigushüvesid. Hädaseisundi ja hädakaitse ühine eeldus on,
et kaitseks kasutatavad abinõud kahjustaksid teiste isikute
õigushüvesid võimalikult vähesel määral.34
Seega on hädakaitse tegevus õigusvastasust välistav, kui tegevus
on suunatud vahetult ründaja vastu, kaitsetegevus ei ületa
ründetegevust ja õigushüve kahjustus oleks minimaalne.
2. 1. 2 Hädaseisund-
hädaseisundit võib määratleda, kui vahetut ohtu enda või teise
isiku õigushüvele, mida saab kõrvaldada üksnes teisele
õigushüvele kahju tekitamisega. Erinevalt hädakaitsest on
hädaseisundi korral tegemist ohuga, mis ei seisne õigusvastases
ründes. sisuliselt on tegu ühe õigushüve päästmisega teise
õigushüve ohverdamise või kahjustamise hinnaga. Õigustatuks saab
sellist päästmist pidada üksnes siis, kui päästetud hüve oli
ohverdatud hüvest olulisem. Hädaseisundit tuleb defineerida, kui
vahetut ohtu enda või teise isiku õigustatud huvile kahju
tekitamisega. Õigustuse subjektiivne külg eeldab, et isik lisaks
hädaseisundi objektiivsete eelduste täitmisele samal ajal ka teab,
et viibib ja tegutseb hädakaitses.35
2.1.3. Kohustuste
kollisioon-
kohustuste kollisioon on dilemma , kus isikul on üks õiguslik
kohustus, mida ta suudab täita ainult teise õigusliku kohustuse
täitmatajätmise hinnaga. Sealjuures on kohustuse täitmatajätmine
karistatav tegevus või tegevusetus. Seda instituuti võib nimetada
ka õiguslikuks hädaseisundiks ning tavaliselt käsitletakse seda
kui hädaseisundi erajuhtu. Tavalisest hädaseisundist erineb
kohustuste kollisioon aga selle poolest, et ükskõik, kuidas isik ka
ei käituks, peab ta vähemalt ühte kohustust
rikkuma.36
Kohustused võivad olla kaalult erinevad kui ka võrdsed. Siinjuures
on oluline hinnata, et isik teeks kõik endast oleneva, et täita
kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus.
2.1.4. Eksimus
õigusvastasust välistavas asjaolus- tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale
ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse.
Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel
ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.37
Antud säte näeb ette isiku
vastutuse juhul, kui ta paneb teo toime eksimuses. Sisuliselt on siin
tegemist koosseisueksimuse ja keelueksimuse vahepeale jääva
eksimuse liigiga, mistõttu antud olukord vajabki eraldi
reguleerimist.
Kui isik arvab ekslikult, et
tegutseb õigustava asjaolu ( nt hädakaitse) tingimustes, on
tegemist lubatavus-eksimusega, kuivõrd isik peab ekslikult oma tegu
antud olukorras lubatavaks. Tema teos on küll objektiivne
tagajärjeebaõiglus, kuid ta kujutas endale muid, süüteokoosseisu
mittekuuluvaid asjaolusid ette ekslikult ( nt. arvas , et tegemist on
ründega tema kehalisele puutumatusele), siis ei ole teoebaõiglus
täielikult realiseerunud.
Antud säte on valinud antud
probleemi lahendamiseks tee, mis tuleneb negatiivsete
koosseisutunnuste teooriast. Selle kohaselt kuulub süüteokoosseisu
lisaks seal otseselt äratoodud tunnustele veel kirjeldamata
tunnuseid, mis peavad silmas õigustavate asjaolude puudumist. Seega
tingib eksimus teo faktilistes asjaoludes isiku vastutuse
ettevaatamatuset toimepandud süütegude eest.38
Lisaks eeltoodud
õigusvastasust välistavatele asjaoludele võivad õigusvastasust
välistavad asjaolud tuleneda ka muudest seadustest ,
rahvusvahelistest lepetest ja konventsioonidest.
Õigusvastasuse tasandil tuleb
meil hinnang anda negatiivselt ehk vaadata, kas isiku tegevuses on
käesolevast seadusest, muudest seadustest , rahvusvahelistest
tavadest või konventsioonidest tulenevaid õigustusi. Õigustuste olemasolul on tegu õigusvastasuse välistamisega ja isiku tegu ei
saa käsitleda õigusvastase teona, kuigi ta on täitnud mõne
erisosa süüteo koosseisu.
Koosseisu tasandil toodud
kaasusnäite ( vt lk ) analüüs õigusvastasuse sisukohalt
Õigusvastasus
Kontrollitav negatiivselt
A ei tegutsenud seadusega
ettenähtud hädaseisundis ( puudus vahetu oht A või teiste isikute
õigushüvele) ega hädakaitses ( puududus õigusvastane rünne A
suhtes), tal puudus kohustuste kollisioon ( A-l ei tulnud samaaegselt
täita mitut õiguslikku kohustust) ja ei esinenud ka eksimust teo
õigusvastasust välistavas asjaolus ( A tegutses teadlikult, ega
kujutanud ette ja ei saanud ette kujutada tegutsemisel asjaolu, mis
välistaks teo õigusvastasuse . Samuti ei tulene muudest seadustest
A tegevusele õigustavaid asjaolusid. Seega
on A tegevus õigusvastane
SÜÜ
3.1 Süü mõiste ja
süüdivus
Süü moodustab
deliktistruktuuri kolmanda ja ühtlasi ka viimase tasandi.
Finalistliku deliktistruktuuri olulisemaid muudatusi varasema
klassikalise ja neoklassikalise süüteomõistega võrreldes seisneb
selles, et süüst räägitakse alles, siis kui isiku tegu on
kontrollskeemis läbinud kakas esimest süüteokoosseisu tasandit.
See tähendab, et süüvõimetu isiku puhul jääb alles tahtlikult
toime pandud tegu, milles ei esine ühtegi õigusvastasust välistavat
asjaolu.39
Karistusseadustiku
finalistliku deliktistruktuuri järgi on seega loobutud klassikalise
süüteomõiste psühholoogilisest süümõistest ning üle mindud normatiivsele süümõistele. Selle kohaselt on süü isikule tehtav etteheide, et ta oma vaba tahte alusel ning võimelisena aru saama
oma te ebaõiglusest ja võimelisena normikohaselt käituma, valis
siiski ebaõigluse. Seega tähendab teo süülisus
karistusseadustikus koosseisupärase ja õigusvastase teo
toimepanemist süüvõimelise isiku poolt, kusjuures ei esine süüd
välistavaid asjaolusid.40
Eeltoodust tulenevad ka süü
sisu elemendid, milledeks on süüvõime ja süüd välistavate
asjaolude puudumine. Järgnevana käsitlen süüvõimet ja süüd
välistavaid asjaolusid eraldi.
Süüvõime definitsioon on
antud KarS prg 33: Isik on süüvõimeline, kui ta on teo
toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane.41
Seega on süüvõimel kaks
tunnust süüdivus ja vanusepiir. Vanusepiir
14 aastat tuleneb
pedagoogikast ja psühholoogiast ning on selles mõttes teaduslikult
põhjendatav. Samal ajal on vanusepiir alati tinglik ja kujutab
endast õiguspoliitilist otsust. Alla 14 astas vanuse isiku
karistamine on süü puudumise tõttu välistatud, kuid tema suhtes
võib kohaldada kasvatuslikke mõjutusvahendeid AlMõjvS alusel.42
Süüdivuse all
tuleb mõista, et süüdiv on isik, kes on vaimselt terve js seetõttu
võimeline teadma ühiskonnas kehtivaid norme ja oma käitumist
vastavalt nendele juhtima . 43
Eeltoodud käsitlus on
ümberpööratud kujul defineeritud ka KarS prg 34: Isik ei ole
süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama
oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele
arusaamisele juhtima seoses:
Vaimuhaigusega;
ajutise raske psüühikahäirega
nõrgamõistuslikkusega;
nõdrameelsusega või
Muu raske psüühikahäirega44
Eeltoodud sättes on toodud
süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid, mis sellistena kujutavad
endast empiirilis- deskriptiivseid mõisteid ning on järelikult
õigusvälised. Nende mõistete sisustamine on erialaspetsialisti ,
nimelt psühiaatri pädevuses. Eksperdi poolt tuvastatud
psühhikahäire kuulub psühhiaatria ( empiirika ) valda, häirepilt
aga juurase ( normatiivne hinnang). Eksperdi poolt antud häirepildi
peab jurist eesmärgipäraselt ümber sõnastama juba selgelt
normatiivse hinnanguna: kas isik sai aru oma teo ebaõigsusest või
kas ta suutis oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida.
Eeltoodud loogikast tulenevalt
ei sa ekspert vastata küsimusele, kas isik oli teo toimepanemise
ajal süüdiv või süüdimatu. Või kui ta seda teebki, tuleb
juristil ikkagi otsustada, kas psühhiaatri poolt tuvastatud empiiriline pilt subsumeerida KarS prg 34 alla või mitte.45
3.2 Süüd välistavad
asjaolud
Järgnevana vaatles süüd
välistavaid asjaolusid . Üldiselt võib süüd välistavad
asjaolud jagada kahte rühma, süü puudumine süüvõimetuse tõttu
ja süüvõimelise isiku süü puudumine teatud tingimustel.
3.2.1.Süü puudumise
süüvõimetuse tõttu,
. Nendeks kriteeriumiteks on: iga
( alla 14 aastasel isiku puudub süü), süüdimatus
( meditsiinilised tunnused, mille tõttu isik ei ole võimeline aru
saama teo kelatusest ega ole ome tegusid võimeline juhtima),
piiratud süüdivus
ja joove .
Kriteeriumitest kahte esimes (
iga ja süüdimatus) leidsid käsitlemist varasemalt. Järgnevana vaatlen piiratud süüdivust ja joovet .
3.2.2. Piiratud süüdivus-
Kars prg 35 toob esmakordselt Eesti karistusõigusesse piiratud
süüdivuse mõite: kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada
või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida on Kars prg
34 nimetatud põhjustel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada
KarS prg 60 säteststut( kergendada isiku karistust seaduse üldaosas
nimetatud juhtudel). Tuleb rõhutada, et piiratult süüdiv isik on
süüdiv kuid
teatud vaimutegevuse häirete tõttu ei saa ta täielikult aru oma
teo keelatusest, või kui saabki aru, on tal raske oma käitumist
normikohaselt kujundada46.
3.2.3 Joobeseisund -
joobeseisundi
legaaldefinitsioon on antud Vabariigi Valituse määrusega kinnitatud
" Joobeseisundi tuvastamise eeskirjades." Vastavalt sellele
on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine
tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või
muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja
reaktsioonides.
Euroopa rikide
kriminaalõiguslik kirjandus väidab, et raskes joobes olev isik ei
ole süüdiv. Eestis on psühhiaatrid siiski seisukohal, et keskmises
või raskes joobes olnud isik pani teo toime süüdivana.
KarS prg 36 on lahendanud
küsimuse selliselt, et välistab süü üksnes juhul, kui isik oli
küll joobes, kuid ei ole joovet põhjustanud isegi mitte
ettevaatamatusest- seega ei näinud ette ega pidanudki nägema ette,
et teatud aine manustmine või muu tegu sh. ainete või tegude
koosmõju võib põhjustada joobe- ning isik ei suuda aru saada oma
teo ebaõiglusest. Selline joove võib tekkida näieks isikul, kes on
tarvitanud ravimit ning viibib ruumis, kus ta hingab sisse mõnda
toksilist ainet.47
Eeltoodust võib järeeldada,
et teoreetilisel tasandil on tahtmatu joove võimalik, kuid praktikas
raskesti hinnatav .
Süüvõimelise isiku süü
puudumine, kui isik ei saa aru teo ebaõiglusest või saab aru oma
teo keelatusest aga loobub vabatahtlikult süüteo katsest- süüd
välistavad asjaolud võivad välistada sellise isiku vastutuse, kes
on küll pannud teo toime süüvõimelisena, kuid asjaoludel mille
esinemisel rik on otsustanud näidata üles suuremeelsust ning
vabastada isiku vastutusest viitega süü puudumisele.
Esimesel juhul on tegu süü
puudumises ettevaatamatuse korral. Antud juhul on tegu kahe
keelueksimusega, nimelt ettevaatamatuse ja tahtlusega. Teatavasti
vastutab isik ettevaatamatusest põhjustatud tagajärje eest siis,
kui oht õigushüvele oli ettenähtav ning situatsioonis tuli tavapärasest kõrgema ohu fooni tõttu näidata üles
hoolsuskohustust. Kars prg 38 (süü puudumine ettevaatamatuse tõttu) alusel on aga isiku süü välistatud, kui ta oma keskmisest
väiksemate võimete tõttu ei suutnud aru sada, mida temalt
eeldatakse, või oma käitumist adekvaatselt juhtida.
Isiku süü on välistatud ka vältimatu keelueksimuse korral ( KarS prg 39). Siin peetakse silmas
tahtlikku tegu, mida toime panev isik peab ekslikult lubavaks.
Põhjus, miks ta ei tea teo õiguslikku keelatust võib olla erinev (
nt äsja riiki saabunud välisdmaalane ei tea mõnda kohaliku eripära
keeldu, nagu võib erinevatel põhjustel osutuda eksimus vältimatuks.
Teisel juhul, mis seisneb
loobumises süüteokatsest ( Kars prg 40) on isiku süü välistatud
nö tagajärjele- preemiana selle eest, et ta vabatahtlikult loobus
süüteo lõpuleviimisest.48
Kuna süü on isiku
karistamise aluseks, siis on süü tasandil oluline põhjalikult
keskenduda sellele, kas isiku käitumine on süüline. Siinkohal
tuleks analoogselt õigusvastasuse tasandile kontrollida seda
negatiivselt, ehk kas isiku teos on seadusest tulenevaid süüd
välistavaid asjaolusid. Nende puudumisel on isiku tegevus süüline
ja isik vastutab
süüteo kooseisule vastava, õigusvastase teo, süülises
toimepanemises.
Kaasusnäite ( vt. lk )
analüüs süü tasandil ja lõppjäreldus:
Süü
A oli teo toimepanemise ajal
üle 14 aasta vana, sai aru oma teo keelatusest ja oli võimeline oma
käitumist vastavalt sellle juhtima. A oli süüvõimeline.
A- käitumises ei ole tegu
eksimusega teo keelatuses, sest isik oli või pidi oelema normile orienteeritud ja suutma normi järgida.Samuti puudub süüd välistava
asjaoluna vabatahtlik loobumine, sest tegu on tahtlikult lõpuni viidud tegevusdeliktiga.
Seega on A teo
toimepanemises süüdi
Järeldus
: A tegevus, mis seisnes võõra vallasasja äravõtmises, selle
ebaseadusliku omandamise eesmärgil on koosseisupärane, õigusvastane
ja A on teo toimepanemises süüdi. A vastutab KarS prg 199
ettenähtud süüteo toimepanemise eest.
1 E. Samson, J. Sootak, M. Ernits , P. Pikamäe, Karistusseadustiku üldosa eelnõu, Juura Õigusteabe AS,1999,
lk 29
2 RT I 2001, 61,364,
3 K. Maurer , Õigusleksikon , Interlex, Tallinn, 2000, lk 384.
4 RT I 2001, 61,364,
5 E. Samson, J. Sootak, M. Ernits, P. Pikamäe, Karistusseadustiku üldosa eelnõu, Juura Õigusteabe AS,1999,
lk 29
6 RT I 2001, 61,364,
7 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik Kommentaar, Tallinn, Juura Õigusteabe AS, 2002, lk 84- 85
8 RT I 2001, 61,364,
9 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik kommentaar, Tallinn, Juura, Õigusteabe AS2002 lk 86- 87
10 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik kommentaar, Tallinn, Juura, Õigusteabe AS2002, lk, 88
11 M. Ernits, P. Pikamäe, E. Samson, J. Sootak, Karistusseadustiku üldosa eelnõu, Juura Õigusteabe
AS,1999, lk 29
12 K. Maurer, Õigusleksikon, Interlex, Tallinn, 2000, lk 313.
13 RT I 2001, 61, 364
14 E. Samson, J. Sootak, M. Ernits, P. Pikamäe, Karistusseadustiku üldosa eelnõu, Juura Õigusteabe
AS,1999, lk 31- 33
15 Sealsamas , lk 30
16 Sealsamas, lk 30
17 Juridica III/ 2003 lk 158
18 E. Samson, J. Sootak, M. Ernits, P. Pikamäe, Karistusseadustiku üldosa eelnõu, Juura Õigusteabe AS,1999,
lk 29- 30
19 Sealsamas 30
20 RT I 2001, 61, 364,
21 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, Õigusteabe AS, 2002,
lk 59
22 RT I 2001, 61, 364
23 E. Samson, J. Sootak, M. Ernits, P. Pikamäe, Karistusseadustiku üldosa eelnõu, Juura Õigusteabe
AS,1999, lk 39
24 E. Samson, J. Sootak, M. Ernits, P. Pikamäe, Karistusseadustiku üldosa eelnõu, Juura Õigusteabe AS,
1999, lk 40
25 Sealsamas, lk 40
26 RT I 2001, 61, 364,
27 E. Samson, J. Sootak, M. Ernits, P. Pikamäe, Karistusseadustiku üldosa eelnõu, Juura Õigusteabe AS,1999,
lk 40
28 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, Õigusteabe AS, lk 72-
75
29 RT I 2001, 61,364,
30 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, Õigusteabe AS,lk 66-
67
31 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, Õigusteabe AS, lk
102- 104
32 www.nc.ee/ riks /lahendid/tekst/1-1-56-01.html
33 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, Õigusteabe AS,
lk104
34 E. Samson, J. Sootak, M. Ernits, P. Pikamäe, Karistusseadustiku üldosa eelnõu, Juura Õigusteabe
AS,1999, 77
35 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, Õigusteabe AS,
lk112- 115
36 Sealsamas, lk 115- 116
37 RT I 2001, 61,364,
38 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, Õigusteabe AS, lk 117
39 Juriidika
40 Juridica II / 2002 lk 83-84
41 RT I 2001, 61,364,
42 J. Sootak, P. Pikamäe, Karisusseadustik kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, Õigusteabe AS, lk
43 Sealsamas
44 RT I 2001, 61,364,
45 Juriidica/ II 2002
46 Juriidica/ II 2002
47 Juridica / II 2002 87
48 sealsamas 88
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 22 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-09-11
Kuupäev, millal dokument üles laeti
352 laadimist
Kokku alla laetud
6 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
oonimetu
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid