EESTI KARISTUSÕIGUS (0)

Tallinna Tehnikaülikool
Sotsiaalteaduskond
Õigusteadus
EESTI KARISTUSÕIGUS
Referaat
Koostaja : Annika Kukk
HAJB10
Juhendaja : Lembit Auväärt
Tallinn 2009
Sisukord
Sissejuhatus.........................................................................................................................6
1. Sissejuhatus karistusõigusesse............................................................................................7
1.1. Mõisted................................................................................................................7
1.2. Karistusõiguse õigusriiklikud põhimõtted..........................................................7
1.3. Karistusõiguse allikad..........................................................................................7
1.4. Karistusseaduse kehtivus.....................................................................................8
1.4.1. Karistusseaduse ajalise kehtivuse üldpõhimõtted................................8
1.4.2. Karistusõiguse ruumilise kehtivuse üldpõhimõtted.............................8
1.4.3. Karistusseaduse isikulise kehtivuse üldpõhimõtted.............................9
2. Süüteomõiste ja delikatistruktuur.......................................................................................10
2.1. Süüteo materiaalne ja formaalne määratlus.........................................................10
2.2. Õigusdogmaatiline süstemaatiline süüteomõiste ehk deliktistruktuur................10
2.2.1. Deliktistruktuur KrK järgi....................................................................11
2.2.2. Deliktistruktuur KarS järgi...................................................................11
2.2.3. Põhidelikt ja selle tuletised ..................................................................12
3. Süüteokoosseis ....................................................................................................................12
3.1. Õpetus süüteokoosseisust....................................................................................12
3.2. Süüteo objektiivne koosseis................................................................................13
3.2.1. Tegu ja karistusõiguslik teomõiste..........................................................13
3.2.2. Tagajärg.........................................................................................................13
3.2.3. Põhjalik seos..................................................................................................14
3.2.4. Teoobjekt.......................................................................................................14
3.2.5. Eriline isikutunnus.........................................................................................14
3.3. Süüteo subjektiivne koosseis...............................................................................14
4. Õigusvastasus .....................................................................................................................14
4.1. Mida tähendab õigusvastasus?............................................................................14
4.2. Õigustavate asjaolude süsteem............................................................................15
4.3. Hädaseisund .........................................................................................................15
4.4. Kohustuste kollisioon ...........................................................................................15
4.5. Hädakaitse.......................................................................................................15
4.6. Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus.....................................................16
4.6.1. Isik kujutab ekslikult ette õigustavat asjaolu (§ 31 lg 1 ).................16
4.6.2. Isik ei tea õigustavat asjaolu.............................................................16
5. Süü..................................................................................................................................16
5.1. Süü ja vastutuse põhimõte...............................................................................16
5.2. Süü süstemaatika ja ülesehitus.........................................................................16
5.3. Süüvõime .........................................................................................................17
5.3.1. Süüvõime ea tõttu............................................................................17
5.3.2. Süüvõimetus süüdimatuse tõttu.......................................................17
5.3.3. Piiratud süüdivus ..............................................................................18
5.3.4. Joobeseisund.....................................................................................18
5.4. Süüd välistavad asjaolud .................................................................................18
5.4.1. Eksimus teo keelatuses.....................................................................18
5.4.2. Teised süüd välistavad asjaolud.......................................................18
6. Ettevaatamatusdelikt......................................................................................................19
6.1. Ettevaatamatusdelikti ebaõigus.......................................................................19
6.2. Objektiivne koosseis........................................................................................19
6.3. Subjektiivne koosseis.......................................................................................19
6.3.1. Kergemeelsus ....................................................................................19
6.3.2. Hooletus ............................................................................................20
6.4. Hoolsusetus......................................................................................................20
6.5. Õigusvastasust välistavad asjaolud..................................................................20
6.6. Süü...................................................................................................................20
7. Tegevusedelikt................................................................................................................20
7.1. Tegevuse ja tegevuseta eristamine...................................................................20
7.2. Ehtsad ja mitteehtsad tegevusetusdeliktid.......................................................21
7.3. Garant ..............................................................................................................21
7.4. Tegevusetusdelikti struktuur...........................................................................22
7.4.1. Objektiivne koosseis.........................................................................22
7.4.2. Subjektiivne koosseis........................................................................22
8. Süüteokatse...................................................................................................................23
8.1. Katse karistatavuse teoreetilised eeldused.....................................................23
8.2. Katse koosseisu struktuur..............................................................................23
8.2.1. Subjektiivne koosseis......................................................................23
8.2.2. Objektiivne koosseis.......................................................................24
8.3. Katse osavõtu ja kaastäideviimise korral.......................................................24
8.4. Katse tegevusetusdelikti korral......................................................................24
8.5. Katse õigusvastasus........................................................................................24
8.6. Süü katse puhul..............................................................................................24
8.7. Kõlbmatu katse..............................................................................................25
8.8. Katsest loobumine..........................................................................................25
8.8.1. Loobumise struktuur.......................................................................25
8.8.2. Loobumise vabatahtlikkus ..............................................................25
8.8.3. Loobumine lõpetamata katsest.......................................................26
8.8.4. Loobumine lõpetatud katsest.........................................................26
8.8.5. Loobumine mitme toimepanija korral............................................26
8.8.6. Loobumine lõpuleviidud süüteost..................................................26
9. Täideviimine ja osavõtt ................................................................................................27
9.1. Teo toimepanija karistusseadustikus.................................................27
9.2. Täideviimine ja selle vormid.............................................................27
9.2.1. Vahetu täideviija.................................................................27
9.2.2. Kaastäideviija.....................................................................27
9.2.3. Vahendlik täideviija...........................................................28
9.3. Osavõtt, selle vormid, osavõtu aktsessoorsus...................................28
9.3.1. Kihutamine........................................................................28
9.3.2. Kaasaaitamine....................................................................28
9.4. KrK mõttes organisaatori tegevuse kvalifitseerimine
karistuseadustiku järgi.................................................................29
9.5. Täideviimine ja osavõtt erilise isikutunnuse korral..........................29
10. Ülevaade sanktsiooniõigusest....................................................................................29
10.1. Karistuse liigid................................................................................29
10.2. Rahalise karistuse suuruse leidmine..............................................29
10.3. Lisakaristused................................................................................30
10.4. Karistuse mõistmine, asendamine ja tingimis karistamine ............30
10.5. Konkurents ja liitkaristuse mõistmine...........................................30
11. Aegumine .................................................................................................................31
11.1. Aegumistähtajad ...........................................................................31
11.2. Kuriteo aegumise katkemine.........................................................31
11.3. Kuriteo aegumise peatumine.........................................................31
Allikad............................................................................................................................32
Lisa 1..............................................................................................................................33
Lisa 2..............................................................................................................................34
Sissejuhatus
Karistusõigus määrab, millised teod on käsitletavad süütegudena ja milliseid karistusi nende eest määratakse ehk karistusõigus määrab kindlaks nende ühiskondlike suhete ringi, mis on riigi kaitse all ja mille rikkumine toob kaasa karistuse. Alates 1. septembrist 2002 kehtib Eestis ühtne karistusõigus karistusseadustiku näol. Karistusseadustik jaguneb üld-ja eriosaks.
Karistusseadustikuga sai alguse oluline pööre karistusõiguses. Kogu karistusõigus muutus tunduvalt kaasaegasemaks ja euroopalikumaks. Uue seaduse järgi jagunevad süüteod kuritegudeks ja väärtegudeks. Kuriteod on kriminaalkorras karistatavad teod, mis on sätestatud karistusseadustikus ja millede eest on karistusena ette nähtud vabadusekaotus või rahaline karistus . Väärteod on kergemaliigilised süüteod, mis enne karistusseadustiku jõustumist kandsid nime haldusõiguserikkumised. Väärtegude menetlus käib väärteomenetluse seadustiku alusel.
Kriminaalprotsess ei seisne ainult kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse kaitses. Harvad pole juhused, kus õigusabi vajab kuriteo läbi kannatanu. Seetõttu pakume esindust ka kannatanu ja tsiviilhageja esindamiseks kriminaalmenetluses.
Karistus mõistetakse ainult seaduse järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Kui uus seadus välistab karistatavuse, kergendab karistust, kohaldatakse karistusseadus ka tagasiulatuvalt. Näiteks võib tegemist olla juhuga, kui uus seadus muudab varem kuriteona karistatud teo väärteoks.Karistusseaduse ruumiline kehtivus on KarS-s lahendatud territoriaalsuse põhimõttest lähtudes. See tähendab, et Eesti karistusseadus kehtib kõigi isikute suhtes, kes selle riigi territooriumil on vastava teo toime pannud , sõltumata tema kodakondsusest. Selle põhjenduseks on asjaolu, et karistusvõim kuulub riigile ning territoorium on riigi olemasolu üks aluseid.
1.Sissejuhatus karistusõigusesse
1.1. Mõisted
Käimasolev karistusõiguse reform toob kaasa palju põhimõttelisi muudatusi. Ainuüksi termoloogia muutub oluliselt ja muudatused algavad tegelikult juba seadustiku ja siit tulenevalt ka kogu õigusharu nimest – senine kriminaalõigus asendab nüüd karistusõigusega. Kuigi tegemist on sisuliselt sünonüümidega, tuleb silmas pidada, et karistusõigus hõlmab KarS mõttes ka väärtegusid, millele kehtinud KrK ei ulatunud. 1
Samuti võetakse senise üldmõiste „ kuritegu “ asemel kasutusele üldmõiste „ süütegu “, milline hõlmab nii kuritegusid , kui ka väärtegusid. 2
1.2. Karistusõiguse õigusriiklikud põhimõtted
PS § 23 lg 1 ütleb, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Selle normi järgimine – mida tuntakse ka nullum crimen, nulla poena sine lege (lad. Ei ühtegi kuritegu ega karistust ilma seaduseta) põhimõttena või seaduslikkuse printsiibina – peab tagama õigusriikliku karistusõiguse ja sellest on tuletatud neli olulist printsiipi : karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise keelt, määratletusepõhimõte, tavaõiguse kohaldamise keelt, analoogia kohaldamise keeld.
1.3. Karistusõiguse allikad
Seni kehtinud kriminaalõiguses olid kõik karistusõigusenormid kodifitseeritud KrK – sse. See muutis kehtivat süsteemi ja vastavalt selle §- le 1 on süüteod nii „käesolevas seadustikus, kui muudes seadustes sätestatud karistavad teod“. Seega jaguneb nüüd Eesti karistusõigus põhi- ja harukaristuseks.
Vastavalt § 3 lg 3 paiknevad kõikide kuritegude koossseisud KarS- is, seevastu väärteod võivad olla sätestatud nii KarS eriosas , kui ka muude seadustes.
1 KarS-i terminoloogia kohta vt. J.Sootak. Karistusõiguse termid . Õigus ja keel. Tallinn, 2000, lk 45-52
2 Senise kuritegude ja haldusõiguserikkumiste eristamist luubumise põhjenduste kohta vt. KarSE § 2 phjs 2
Sellise lahendusvariandi kasuks otsustati seetõttu, et pideva õigusliku regulatsiooni laienemise tingimustes ei ole enam võimalik kõikide karistavate tegude koondamine ühtsesse seadstikku. Väärteokoosseisude jagamisel KarS ja eriseaduste vahel on lähtutud põhimõttest, et need teod mille karistatavus tuleneb kindlalt valdkonda reguleerivatest seadustest .
Seega moodustavad ka väärtegusid sisaldavad muud seadused KarS mõttes selle eriosa ja ka väljapool KarS sätestatud väärteokoosseisude näol on tegemist karistusseduse eriosa normidega. Seega kõikjal, kus KarS kasutatakse mõistet seadus või määratletakse mingi mõiste karistusseadustiku eriosa tähenduses, laieneb selle regulatsioon ka väljapool KarS paiknevatele väärteokoosseisudele.
1.4. Karistusseaduse kehtivus
Karistusseadusel on kolm kehtivusmõõdet: ajaline, ruumiline ja isikuline. Tule, aga tähele panna, et kehtivuspiiride küsimus on materiaalõiguslik, millest tuleb lahus hoida menetlusõiguslik probleem seaduse reaalsest kohaldamisest. Viimane sõltub paljuski menetlusõiguslikest mehhanismidest ning riikidevahelistest kokkulepetest, samuti erinevate kehtivuspõhimõtete konkurentsist.
1.4.1. Karistusseaduse ajalise kehtivuse üldpõhimõtted
Karistusseaduse ajaline kehtivus on reguleeritud §- ga 5, mille kohaldamisel tuleb arvestada ka § 10. Üldpõhimõttena sätestab § 5 lg 1, et karistus mõistetakse teo toimepanimese ajal (§ 10) kehtinud seaduse järgi.
Kui seadus muutub teo toimepanemise ajal, kohaldatakse seadust, mis kehtis teo lõpuleviimise ajal. See kehtib ka vältava süüteo kohta. Kui teo toimepanemise ajal muutub see karistatavaks, kohaldatakse uut seadust ainult selle teoosa kohta, m is pandi toime uue seaduse kehtimise ajal. Kui seadus muutub pärast teo toimepanemist, kuid enne tagajärje saabumist, lähtutakse teo ajast (§ 10).
1.4.2. Karistusõiguse ruumilise kehtivuse üldpõhimõtted
Karistusõiguse ruumiline kehtivus reguleerib siseriikliku karistusõiguse ruumilist kehtivust suhtes teiste riikidega. KarS- is on see küsimus lahendatud §- des 6, 8 ja 9.
See regulatsioon toetub järgmistele põhimõtetele:

Territoriaalsuspõhimõte

Kaitsepõhimõte

Universaalsus- ehk maailmaõiguse põhimõte

KarS §- s 6 lg 1 säilitatakse juba KrK §- s 4 lg 1 sisaldunud territoriaalsuspõhimõtet. Selle järgi kehtivad teatava riigi karistusseadused kõigi isikute suhtes, kes selle riigi territooriumil on süüteo toime pannud, sõltumata kurjategija ja kannatanu kodakondsusest. Eesti karistusseadus kehtib kõigi Eesti territooriumil toimepandud ja KarS järgi süütegudeks, st väärtegudeks ja kuritegudeks loetud tegude kohta.

Siin on karistusseaduse kehtivuse aluseks võetud vajadus kaitsta riigile olulist õigushüvesid ka siis, kui neid ründab välismaal toimepandud tegu, kuna välisriigi karistusõigus ei pruugi neid huvisid alati piisavalt kaitsta. Siiski ei kaitse KarS nii kõiki õigushüvesid, vaid ainult olulisemaid, hõlmates nii üksnes riigivõimu teostamisel ja kaitsevõimele (§ 9 p 2) ning Eesti elanikkonna elule ja tervisele (p 1) ning keskkonnale ( p 3) ohtlikud teod. Nimetatud teod on kaitsepõhimõttega hülmatud üksnes siis, kui need on Eesti karistusõiguse järgi esimese astme kuritegu (§ 4 lg 2).

Universaalsus- ehk maailmaõiguse põhimõte tähendab, et riigi karistusseadus kehtib kõigi süütegude toimepannud isikute suhtes, olenemata nende elukohast, kodakondsusest ja territooriumist, kus süütegu toime pandi ning olenemata sellest, kelle vastu see toime pandi. Universaalsuspõhimõte sisaldab KarS §- s 8 ning see on analoogiline senikehtinud KrK §-st 5 lg-ga 3.
1.4.3. Karistusseaduse isikulise kehtivuse üldpõhimõtted
KarS § 7 näeb ette karistusseaduse ruumilise kehtivuse (§ 6) kõrval ette ka personaalsus- ehk isikupõhimõte. Sama regulatsioon sisaldab ka KrK §-s 5 lg 2 p 1. Nagu juba nimetusest tuleneb, lähtub see põhimõte mitte teo toimepanemise kohast, vaid nii teo toimepanija kui ka kannatanu isikust, täpsemalt tema kuuluvusest teatud rahva hulka.
KarS § 7 järgi ei ole määrav mitte teo toimepanemise koht, vaid asjaolu, et kuriteo pani toime Eesti kodanik või pandi see toime tema vastu. Käesolev säte tuleb, aga kohaldamisele üksnes juhul, kui toimepandud tegu kujutab endast vastavalt Eesti karistusõigusele mitte väärtegu , vaid kuritegu (vt § 3 lg 3).
Teine eeldus Eesti karistusseaduse kohaldamiseks väljapool Eesti territooriumi on identse normi põhimõte – tegu peab olema karistatav nii Eesti karistusõiguse, kui ka teo toimepanemise koha maa karistusõiguse järgi.
KarS § 7 p 1 peab silmas olukorda, kus Eesti võib oma karistusõiguse järgi menetleda süütegu, mille suhtes saaks rakendada ka teise riigi õigust. Väljaspool Eesti territooriumi toimepandud kuriteoasja menetlemise võib Eesti üle võtta ja kohaldada Eesti seadust.
2. Süüteomõiste ja delikatistruktuur
2.1. Süüteo materiaalne ja formaalne määratlus
Süüteo materiaalse määratlemise küsimus on eelkõige kriminaalpoliitiline küsimus, mille lahendab seadusandja teatud tegusid kriminaliseerides või juba kord süütegudeks tunnistatud tegusid dekriminaliseerides. Seejuures tõused, aga alati küsimus, kas ei ole võimalik seadusega anda mingit üldkehtivat süüteo määratlust või kirjeldust. Teatavasti loobus Eesti süüteo materiaalsest määratlusest ühiskonnaohtlikkuse kaugu aga 1992 aasta kriminaalõigusreformiga3 ja ka KarS ei elusta süüteo materiaalset määratlust ning jääb süüteo formaalse määratluse juurde- st ei öelda, milline näeb välja süütegu tegelikkuses, vaid lihtsalt nenditakse, et süütegu on selline tegu, mis on süüteoks seadusega tunnistatud (vt § 3 lg 1).
2.2. Õigusdogmaatiline süstemaatiline süüteomõiste ehk deliktistruktuur
KarS- ist võib leida rohkesti norme, mis kõik mõjutavad teo karistatavuse aluseid ja piire ning mida kõike tuleb igal konkreetsel juhul kindlasti arvestada. Selleks, et konkreetsel juhtumil olulist tähelepanuta ei jääks ning erinevaid isikuid võrdselt koheldakse, on vaja teatud süsteemi, kuhu oleks loogiliselt õigesse kohta paigutatud kõik need elemendid, mida õiguse rakendaja peab silmas pidama . Sellise loogilise süsteemi loomise, korrastamise ja edasiarendamisega tegelevat teadusharu nimetatakse karistusõigusdogmaatikaks.
3Sellise valiku põhjuste kohta vt nt J. Sootak. Kriminaalpoliitika. Tartu, 1997, lk 44-48
2.2.1 Deliktistruktuur KrK järgi
KrK-s kasutuses olnud deliktistruktuur rajanes tegelikult XIX-XX sajandi vahetuse Saksa õigusteaduses valitsenud klassikalise kuriteomõistel4 ning senisel kujul pärines 1930 ja 1950 aastatel välja kujunenud nõudkogude õigusdogmaatikast, mis taandas kuriteomõiste kriminaalvastutuse ja kuriteo üldkoosseisu mõistele. Selle kohaselt koosnes kuriteokoosseis neljast elemendist: 1. Objektist, mida vaadeldi õigusliku suhtena
2. objektiivsest küljest
3. subjektist, kelle tunnuseks oli süüvõime
4. subjektiivses küljest, mis moodustas süü
Nimetatud neli elementi moodustasid kokku kuriteo üldkoosseisu.
2.2.2. Deliktistruktuur KarS järgi
Uue deliktistruktuuri väljatöötamise peamiseks aluseks sai aga psühholoogilise süümõiste võimetus leida tahtlusele ja ettevaatamatusele ühist soomõistet: psühholoogiline süümõiste ei suutnud selgitada nt lihtsat tõsiasja, et teatud juhtudel käitub isik ilmselgelt tahtlikult, kuid tema tegu ei saa talle õiguslikus mõttes suuks panna. Kuna kõik katsed psühholoogilise süümõiste konstruktsiooni kohandada ebaõnnestusid, töötati XIX sajandi hakul Saksa õigusteaduses välja uus, normatiivne süümõiste, mis ei käsitle süüd enam isiku psüühilise suhtumisena oma teosse, vaid isiku teo etteheidetavust, mis on kõrvalseisja aspektist tehtav objektiivne otsus.
Klassikaline kuriteomõiste asendus nn neoklassikaline kuriteomõistega5 ja kujunes kolmeastmelise skeem, mille järgi tuvastatakse, kas isikukäitumine:

Sisaldab süüteokoosseisu

On õigusvastane

Kas isik on toimepandud teos süüd
4Klassikalise kuriteomõiste kohta lähemal vt nt Sootak 1998
5 Neoklassikalise kuriteomõiste kohta lähemalt vt nt Sootak 1998
2.2.3. Põhidelikt ja selle tuletised
Siin juures tuleb aga arvestada, et toodud skeem on üles ehitatud tüüpilise deliktiskeemi ehk põhidelikti järgi. Põhidelikt on tahtlikult toimepandud tegevuses seisnev lõpuleviidud süütegu. Kui kaasuse lahendamisel selgub , et mõni põhidelikti element puudub, ei jätkata enam põhidelikti struktuuri järgi, vaid minnakse üle vastavalt tuletisele, nt ettevaatamatusdelikti skeemile. See ei välista aga võimalust minna vajaduse korral uuesti eelmisele skeemile tagasi.
Põhidelikti tuletised on seega teod, mille karistatavus vajab lisaks põhideliktile täiendavat põhistust ja erilist tuvastamist. Olulisemad üleminekud põhideliktilt tuletisele võivad olla järgmised:

• Esialgu tahtlikuna näiv süütegu ( §-d 15, 16) võib osutuda hoopis ettevaatamatusest toimepanduks (§18)
  
• Osutub, et tegu pole mitte lõpule viidud , vaid katse (§- 25, 26)
  
• Seaduse eriosa kirjeldab karistatavat tegu reeglina tegevusena. Teatud juhtudel näeb seaduse eriosa ette aga vastutuse teo eest, mis on kirjeldatud tegevusetusena
  
• Seaduse eriosa kirjeldab karistatavat tegu kui täideviimist. Kui lisaks täideviijale on tegev veel kihutaja (§ 22 lg 2) või kaasaaitaja (§ 22 lg 3) tuleb nende tegevust hinnata vastavalt osavõtu kontrollskeemile6.
  

3.Süüteokoosseis
3.1. Õpetus süüteokoosseisust
Teatud kindla süüteokoosseisu moodustamise alguspunktiks ja kogu kriminaliseerimise protsessi saatvaks põhimõtteks on õigushüve, st iga koosseisu loomise eesmärgiks peab õigusriigis olema mingi õigushüve kaitse.
Süüteokoosseisu võibki määratleda kui karistusseaduse eriosa normi dispositsioonis sisalduvat õigushüve kahjustava teo kirjeldust, mis koosneb teatud deliktitüübile omastest ebaõigust rajavatest tunnetest, mis jagunevad objektiivseks ja subjektiivseks.
6 Põhidelikti tuletiste kontrollskeemide kohta vt Sootak 2001b
Deskriptiivsed koosseisutunnused on mõisted, mis on võetud kas tava- või ka juriidilisest keelest ja mis kirjeldavad reaalses maailmas olemasolevaid asju ja nähtusi. Nende mõistetega tähistatu tegelikku olemust on seega võimalik tunnetada kogemusega kaudu.
Normatiivsed koosseisutunnused on seevastu suunatud ajaoludele, mille eelduseks on teatud väärtsüsteemi olemasolu. Siiski peab ka normatiivsete tunnustusega kirjeldatud tehiolu olema teatud määral seotud kogemuslikult haaratava reaalsusega.
Normatiivsete ja deskripitiivsete koosseisudetunnuste eristamise tähtsus kehtivas karistusõiguses on eelkõige selles, et normatiivsete koosseisutunnuste tõlgendamisel on juristidel suurem vabadus, kui deskripitiivsete tunnuste tõlgendamisel. Teisest küljest on aga just see tõlgendamisvabadus aluseks üksteisega vastukäivatele ja segastele seisukohtadele. Seetõttu nõuab normatiivsete koosseisutunnustusega ümberkäimine erilist hoolikust ja teatud tõlgenduse kasuks otsustamine eriti põhjalikku juriidilist argumentatsiooni.
3.2. Süüteo objektiivne koosseis
Kuigi iga koosseisu mõtteliseks alustalaks on õigushüve, erinevad koosseisud üksteisest oluliselt. Sageli on objektiivses koossseisus kirjeldatud üksnes tagajärg, teinekord üksnes tegu, samas võivad sellele lisanduda ka tegija isiku, teosituatsiooni- või koha kirjeldused jms. Igaüks neist on enamasti kirjeldatud lähemate tunnuste alusel. Nende koostisosade ühendamisega toob seadusandja lühendatud vormis esile normi sisuks oleva käsu.
3.2.1. Tegu ja karistusõiguslik teomõiste
Koosseisu tuumaks on tegu, mis jaguneb tegevuseks või tegevusetuseks. Tegu määratletakse sageli läbi erinevate asjaolude, nt teosuhe isikusse või asja, teo toimepanemise aeg ja koht, teo toimepanemise viis ja tema seotus teiste tegudega. Need, nn teomodaliteedid kirjeldavad lähemalt situatsiooni, kus tegu peab aset leidma, et olla karistusväärne.
3.2.2. Tagajärg
Erinevalt formaalsetest süütegudest on materiaasete ehk tagajärjedeliktide puhul kirjeldatud koosseisus ka tagajärg ehk teost ajalis-ruumiliselt eraldatud, aga teoga põhjustatud muutust või ootuspärase muutuse ärajäämist välismaailmas. Tagajärg ei ole teo osa, kull aga süüteokoosseisu objektiivne tunnus, mis samuti või olla piiritletud lähemate tunnuste abil.
3.2.3. Põhjalik seos
Süüetteheite tegemiseks vajalikuks eelduseks on, et konkreetse tagajärje põhjustajaks on tõepoolest konkreetne isik. Seetõttu kuulub objektiivsesse süüteokoosseisu ka kausaalne side teo ja tagajärje vahel.
3.2.4. Teoobjekt
Konkreetseid välismaailma osi, millele koosseisupärane tegevus on suunatud, nimetatakse teoobjektiks. Teoobjektidena tulevad kõne alla kehalised välismaailma osad, aga ka mittekehalised esemed. On olemas aga ka süüteokoosseise, mille puhul teoobjekt ei eksisteeri. Tegemist on tegevusdeliktidega, nagu nt kuriteost mitteteatamine. Samas võib ka teoobjekt olla lähemalt kindlaksmääratud.
3.2.5. Eriline isikutunnus
Erilist isikutunnust nõudvatest koosseisudest tuleb eristada nn omakäelisi delikte, mille puhul kaastäideviimine ja vahendlik täideviimine on välistatud või piiratud. Omakäeline delikt on nt vahi alt põgenemine (§ 328). Tuleb aga tähele panna, et erilised isikutunnused võivad olla kirjeldatud ka subjektiivses koosseisus, nt siis kui need tähistavad mingisugust koosseisupärast motiivi või eesmärki.
3.3. Süüteo subjektiivne koosseis
Süüteokoosseisu subjektiivsed elemendid kirjeldavad tegija sisemaailma. Eelkõige puuduvad need isiku teadmist ja tahtmist süüteo objektiivsete koosseisutunnuste suhtes ja koos objektiivsete koosseisutunnustega kirjeldavad nii teos sisaldavad ebaõigust.
4. Õigusvastasus
4.1. Mida tähendab õigusvastasus?
Õigusvastasus on kolmeastmeline kuriteostruktuuri teine element. Iga tegu, mis vastab süüteokoosseisule, käsitletakse õigusvastasena, va juhul, kui esineb õigusvastasust välistav ehk õigustav asjaolu (KarS § 27) – õigusvastasus tuvastatakse seega n-ö negatiivselt,
st ei otsita mitte konkreetset käitumist keelavat normi vaid seda lubavat ja kui seda ei leia, käsitletakse tegu õigusvastasena.
4.2. Õigustavate asjaolude süsteem
Karistusseadustik sätestab kolm õigustavat asjaolu:

Hädakaitse (§ 28)

Hädaseisund (§ 29)

Kohustuste kollisioon (§30)
Siiski ei ole õigustavad asjaolud KarS-is loetletud ammendavalt ja need võivad tuleneda ka muudest seadustest, rahvusvahelistest konventsioonidest või rahvusvahelistest tavadest (KarS § 27).
4.3. Hädaseisund
Hädaseisundi tunnused on KarS § 29 järgi järgmised:

Ohuolukord: vahetu või vahtult eesseissev oht toimija või teise isiku õigushüvedele

Päästetoiming: tegu on ohu tõrjumiseks vajalil; kaitstav huvi on kahjustavast huvist ilmselt olulisem
4.4. Kohustuste kollisioon
Kohustuste kollisioon on õigustav asjaolu, mida KrK-s ei ole. Teda rakendatakse juhtudel, kui isikul on korraga kaks õiguslikku kohustust, mida ei ole võimalik korraga täita. Siis peab isik täitma nendest kohustustest olulisema ja vähemolulise kohustuse täitmatajätmine ei ole õigusvastane. Kui kohustused on võrdväärsed, peab isik täitma neist emma -kumma.
4.5. Hädakaitse
Hädakaitse tunnused on KarS §28 lg 1 järgi järgmised:

Ründeolukord: vahetu või vahetult eesseisva õigusvastane rünne toimija või teise isiku õigushüvedele

Kaitsetoiming: kahjustatakse ainult ründaja õigushüvesid; tegu on hädakaitse piirides
4.6. Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus
Olulise uuendusena on Karistusseadustikus sätestatus, mis saab siis, kui toimija eksib õigustavas asjaolus. Eksimus võib olla kahte liiki.
4.6.1. Isik kujutab ekslikult ette õigustavat asjaolu (§ 31 lg 1 )
Siia kuuluvad juhud , kui toimija eksib, arvates näiteks, et tegutseb hädakaitses. Sel juhul ei võeta teda vastutusele tahtliku kuriteo eest, kuid vastutus ettevaatamatu kuriteo eest on võimalik.
4.6.2. Isik ei tea õigustavat asjaolu
Kui esineb asjaolu, mis välistab teo õigusvastasuse, kuid toimija ise seda ei tea, vastutab ka kuriteokatse eest.
5. Süü
5.1. Süü ja vastutuse põhimõte
Karistusõiguses kehtib süülisuse põhimõte, mis tähendab, et isikut saab õigusvastase teo eest ainult siis karistada , kui ta on selle toimepanemise süüdi (KarS § 32 lg 1). Selleks, et riik võiks isiku suhtes raskeimat riikliku sanktsiooni-karistust-ei piisa seega üksnes objektiivse õbeõiguse tuvastamisest.
5.2. Süü süstemaatika ja ülesehitus
Süü süstemaatika ja ülesehitus annavad vastuse küsimusele, kuidas toimub süü tuvastamine üksikjuhul täpsemalt, millistest elementidest süü koosneb ja millised on nende elementide omavahelised seosed. KarS § 32 lg 2 lause 2 sätestab üldprintsiibi süü tuvastamiseks. Isik on teo teopanemise süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puubud süüd välistab asjaolu. Seega tähendab teo süülisus KarS järgi koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemist süüvõimelise isiku poolt, kusjuures ei esine ühtegi süüd välistavad asjaolu.
Vahet tuleb teha kahesugustel asjaoludel, mille esinemisel puudub koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepaijal süü:

• Isik ei ole süüvõimeline
  
• Isik on küll süüvõimeline, kuid esineb mõni süüd välistab asjaolu
  

5.3. Süüvõime
Süü kui isiku suuteole viinud tahte etteheidetavus rajaneb isiku süüvõimel, s.o võimel teada ühiskonnas kehtivaid norme ja neid järgida. Vastavalt KarS § 33 on füüsilise isiku puhul süüvõime puudumise aluseks iba ja süüdimatus. Juriidilise isiku süüvõime määrab tema õigusvõime (KarS § 37).
5.3.1. Süüvõime ea tõttu
Isik on vastavalt KarS § 33 süüvõimetu, kui ta ei olnud teo toimepanemise ajal 14 aastat vana. KarS on loobunud KrK § 10 käsitlusest, kus eri süütegu puhul nähti alaealise süüvõimelisust erinevalt.
5.3.2. Süüvõimetus süüdimatuse tõttu
Teiseks isiku süüvõime välistavaks asjaoluks on süüdimatus. Süüdimatuse küsimus tõstatakse ainult isikute suhtes, kes ei ole süüvõimetud ea tõttu, st on vähemalt neliteist aastased. Vastavalt KarS § 34 tuleb süüdimatuse tuvastamiseks läbida kaks tasandit . Seeda tuleb kindlaks teha, et isik ei olnud võimeline oma teo ebaõigsusest aru saama või seda juhtima ning et see isiku võimetus oli tingitud KarS § 34 pl 5 psüühilisest seisundist.
Psühholoogiline kriteerium koosneb kahesugusest võimetusest:

Võimetus oma teo ebaõigusest aru saada (intellektihäire): selle korral ei ole võimeline isik aru saama oma teo keelatusest.

Võimetus oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida (tahtehäire): selle korral ei ole isik võimeline oma käitumist vastavalt õigusnormidele juhtima.
5.3.3. Piiratud süüdivus
KarS § 35 toob esmakordselt sisse piiratud süüdivuse mõiste. Piiratud süüdivuse puhul on isikul tuvastatud üks § 34 punktidest nimetatud psüühilistest seisunditest, kuid toimija võime teo keelatuse aru saada ning sellele vastavalt oma käitumist suunata on vähenenud , et pole nii tugevasti häiritud, et välistaks isiku süüdivuse. Piiratud süüdiv isik on süüdiv ning seega ta vastutab, kuid tema karistus võib vastavalt KarS § 60 kergendada.
5.3.4. Joobeseisund
Ka joobeseisundis olev inimene ei pruugi olla võimeline täiel määral oma tegusid uhtima, vastavalt KrK § 12 ei olnud joove kunagi isiku vastutust vabastamise aluseks. KarS § 36 alusel on süüs siiski välistatud, kui isikul ei ole joove tekkinud tahtlikult ega isegi mitte ettevaatamatusest. Patoloogilise joobe puhul on aga tegemist ajutise raske psüühikahäirega ning siis lahendatakse isiku süüküsimus lähtuvalt KarS § 34.
5.4. Süüd välistavad asjaolud
5.4.1. Eksimus teo keelatuses
Normatiivse süümõiste puhul heidetakse isikule ette, et ta otsustab ebaõiguse kasuks, kuigi oleks võinud valida ka õiguspärase käitumise. Isiku poolt sellise otsuse tegemine eeldab, et isik tunnetab õigusnorme ja teab, mis on keelatud ja mis lubatud. Siiski võib isik keelu olemasolust mõnikord eksida ja selleks ongi nn keelueksimus reguleeritud KarS § 39, millega on sätestatud, et vältimatu keelueksimus toob kaasa isiku süü puudumise. Kui aga isiku eksimus ei olnud vältimatu, võib kohe kohus toimija karistust kergendada vastavalt KarS § 60.
5.4.2. Teised süüd välistavad asjaolud
Ettevaatamatuse puhul tuleb kontrollida objektiivse hoolsuskohtuse tajutavust ja teostavust lähtuvalt toimija vaimsetest ja füüsilistest võimetest. Katsest loobumise korral on isiku süü välistatud taganjärele-preemiana selle eest, et ta vabatahtlikult loobus süüteo lõpuleviimisest.
6. Ettevaatamatusdelikt
6.1. Ettevaatamatusdelikti ebaõigus
Finantsliku teomõiste järgi sõltub teos sisaldav ebaõiguse määr pealeobjektiivsete asjaolude ka subjektiivsetest ja seda isegi sellisel määral, et teatud juhtudel tuleb objektiivselt sarnaseid tegusid kvalitatiivsel täiesti erinevalt hinnata. Sellest arusaamast on lähtunud ka Eesti seadusandja- nimelt sätestatakse § 15 lg-s 1, et kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui eriosas ei ole ette nähtud vastutust ettevaatamatu kuriteo eest. Seega saab KarS järgi vastutus ettevaatamatu kuriteo eest järgneda üksnes siis, kui eriosas on eraldi paragrahvis kriminaliseeritud ka sama teo ettevaatamatu toimepanemine.
6.2. Objektiivne koosseis
Objektiivse koosseisu aspektist eeldab ettevaatamatusdelikt kõigepealt seda, et eriosa esitatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on tõepoolest täidetud. Nt ettevaatamatusest surma põhjustamise koosseisu (§ 117) puhul tähendab see seda, et isik on oma teoga tõepoolest põhjustanud teise inimese surma. Kui puudub kas või üks objektiivse koosseisu asjaoludest, on karistamine välistatud.
6.3. Subjektiivne koosseis
§12 lg 3 lülitab ettevaatamatuse, mis liigitab kergemeelsuseks ja hoolduseks süüteo subjektiivsesse koosseisu, kirjeldades nii teos peituvat ebaõigust. Finalistlikust teomõistest lähtuvalt mõjutab teo ebaõiguse määra siiski üksnes kergemeelsus, sest hooletuse korral ei ole isikul mingit faktilist psüühilist suhet objektiivsete koossseisutunnustele vastavatele asjaoludesse. Et ka hooletus on siiski lülitatud süüteo subjektiivsesse koosseisu on seotud ilmselt eelkõige toimija individuaalsete võimete arvestamisega tema tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise üle otsustamisel .
6.3.1. Kergemeelsus
§ 18 lg 2 kohaselt isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida.
6.3.2. Hooletus
Vastavalt § 18 lg 3 isik paneb toime teo hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.
6.4. Hoolsusetus
Nagu ettevaatamatuse ja hooletuse legaaldefinitsioonist tuleneb, on mõlemale iseloomulik see, et isik sooritas teo ,mis süüteokoosseisu realiseerimise mõttes oli hoolsusvastane. Seega kõikide ettevaatamatusest toimepandud kuritegude ühiseks tunnuseks on hoolsusetus ehk olukord, kus isikul oli ovjektiivselt võimalik ette näha oma tegevuse tagajärgi, aga imingil põhjusel ta seda ei näinud või ei arvestanud nendega.
6.5. Õigusvastasust välistavad asjaolud
Õigusvastasust välistavate asjaolude kohaldamisel ettevaatamatusdeliktides ei ole põhimõttelisi vastuolusid õigusvastasuse arvestamisega tahtlike süütegude toimepanemise korral.
6.6. Süü
Süü tuvastamise erisused võrreldes põhideliktiga on ettevaatamatusdelikti puhul käsitletud §-a 38. Vastavalt sellele puudub ettevaatamatusest teo toimepannud isikul süüs, kui ta oma vaimsete või füüsiliste võimete tõttu ei ole suuteline aru saama, mida temalt eeldatakse, või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.
7. Tegevusedelikt
7.1. Tegevuse ja tegevuseta eristamine
KarS § 12 lg 2 sätestab, et karistatav tegu võib olla toime pandud nii tegevuse kui tegevusetusega. Kahe deliktovormi eristamine on oluline, sest isiku vastutus pole tegevus ja tegevusetusdelikti puhul reguleeritud ühtemoodi . Süüteokoosseisud on reeglina toime pandud pandavad tegevusena, tegevusetuse eest vastutab isik üksnes juhul, kui tegevusetus on koosseisus otseselt nimetatud või isikul on õiguslik kohustus tagajärge ära hoida.
Tegevus on tahtest kantud kehaliigutus, aktiivne teovorm.
Tegevusetus on seega passivseksjäämine, mitteaktiivne teovorm.
Tegevuse ja tegevusetuse piiritlemiseks kasutatakse isikukausaalsuse kriteeriumi, mille kohaselt tuleb kaalutava teo ja sellele järgneva tgajärgje saabumise ajaks isik mõtteliselt eemaldada.
7.2. Ehtsad ja mitteehtsad tegevusetusdeliktid
Eristatakse ehtsaid ja mitteehtsaid tegevusetusdelikte, olenevalt sellest, kas karistatav tegu kui selline on eriosa koosseisus tegevusetusena kirjeldatud või mitte.
Ehtsate tegevusetusdeliktide puhul on tegevusetus kui selline koosseisus karistava teona kirjeldatud. Ehtne tegevusetusdelikt on enamasti formaalne ehk teodelikt , kuid võib olla ka materiaalne ehk tagajärjedelikt . Ehtsate tegevusetusdeliktide puhul tuleneb isiku kohustus tegutseda koossseisupärast olukorrast. Igaüks, kes vastavalt KarS-ile on olukorras, mis näeb ette tegutsemiskohustuse on teo toimepanija.
Mitteehtsate tegevusetusedeliktid on sellised, kus koosseis ei kirjelda tegevusetust tedu kui sellist. Siia kuuluvad kõik süüteod, mida on võimalik toime panna nii tegevuse kui tegevusetusega. Miiteehtne tegevusetusdelikt on alati materiaalne. Mitteehtsate tegevusetusdeliktide puhul ei ole teo toimepanijaks igaüks, kel on võimalus tagajärge ära hoida, sest õiguskord ei saa panna igaühele totaalset kohustust alati ära hoida mistahes kahjuliku tagajärje saabumine, kui see on vähegi tema võimuses. Seetõttu saavad mitteehtsate tegevusetusdeliktide eest vastutada ainult need isikud, kellel on õiguslik kohustus tagajärge ära hoida. Neid nimetatakse garantideks.
7.3. Garant
Mitteehtsa tegevusetusdelikti koosseisu ei realiseeri mitte igaüks, kes võiks koosseisupärase tagajärje ära hoida, kuid ei tee seda, vaid üksnes selleks kohutatud isik. Õiguslikku kohustust, mis eraldab isikud, kes mitte ainult ei või tagajärge ära hoida, vaid ka epavad seda tegema nimetatakse karistusõigusteoorias garandikohustuseks. Eristatakse kaitse- ja valvegaranti.
Kaitsegarant peab teist isiku kaitsma eelkõige tema elu või tervist ähvardavate ohtude eest. Oht võib olla seotud väliste teguritega, tuleneda kaitsvast endast või tema tegevusest.
Valvegarandi seisund eeldab vatsupidist tegevust: ta peab hoolt kandma, et tema poolt valvatav objekt ei tekitaks kellelegi kahju.
Objektil võivad olla teatud ohtlikud omadused, mille kahjulikku mõju valvegarant peab oma sekkumise või muu tegevusega välistama. Oht võib lähtuda inimesest, sageli ka ohtlikust seadmest.
7.4. Tegevusetusdelikti struktuur
7.4.1. Objektiivne koosseis
Tegevusetus ei pea seisnema selles, et toimija on täiesti tegevusetu, vaid selles, et ta jätab tegemata mingi teatava, temalt nõutava teo.
Ehtsate tegevusetusdeliktide puhul tuleb kõigepealt tuvastada koosseisupärane olukord, mis tingib toimija tegutsemiskohustuse. Koosseisupärane olukord ehtsate tegevusetusdeliktide puhul on konkreetsemalt või abstraktsemalt kirjas karistusseadused.
Mitteehtsate tegevusetusdeliktide puhul pole kristusõigusnomis antud koosseisupärast olukord, mis tingib toimija tegutsemiskohustuse, vaid see on tuletatav konkreetse normi eesmärgist. Olukorrale, milles tekib tegutsemiskohustus, on iseloomulik, et kõikidest olemasolevatest mõjuritest piisab tagajärje saabumiseks, ilma et toimija sündmuste käiku kuidagi mõjutama peaks.
7.4.2. Subjektiivne koosseis
Samuti nagu tegevusdelikti puhul tuleb ka tegevusetusdelikti subjektiivse koosseisu puhul tuvastada tahtlus või ettevaatamatus ning vajadusel muude subjektiivse koosseisu elementide tuvastamist.
Tahtlusdelikti puhul peab toimija olema teadlik kõigist asjaoludest, mis kuuluvad objektiivsesse koosseisu. Seeda pidi toimija aru saama, et on koosseisupärane olukord, mis tingib tema tegutsemiskohustuse. Lisaks peab toimija aru saama, milles või antud juhul seisneda temalt nõutab tegu ning vähemalt võimalikuks pidama, et ta on võimeline temalt nõutavaks teoks. Tagajärjeaktide puhul peab isik ette nägema ka tagajärje ja põhjuslikku seost. Lisaks peab tahtluse tuvastamiseks mitteehtsate tegevusetusdeliktide puhul isik olema teadlik ka tema garandiseisundi tingivates asjaoludes.
Ettevaatamatuse korral rikub isik tahtmatult hoolsuskohustust. Näiteks ei taju ta tekkinud olukorda, mis võib olla koosseisutunnus, või ei taju oma garandiseisundit tingivaid asjaolusid. Ettevaatamatusega on teegmist ka siis, kui isikul on objektiivselt võimalik abistada, kuid oma tähelepanematuse tõttu ei märka ta päästmisvõimalust.
8. Süüteokatse
8.1. Katse karistatavuse teoreetilised eeldused
KarS vaatleb süüteokatset, kui eraldi deliktitüüpi, käsitades teda lõpuleviidud süüteo kui põhidelikti tuletisena. Kuna sellisel juhul süüteokatse on ise süütegu, peavad ka katse esinemisel olema olemas kõik kolm seaduses ettenähtud süüteo põhitunnust: süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü. Lõpuleviidud deliktiga võrreldes on katse puhul teatavaid erisusi kõigil nimetatud astmetel.
8.2. Katse koosseisu struktuur
Süüteokatse mõiste on määratletud § 25 lg-s 1, millele vastavalt süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Seega annab seadus kaks süüteokatse olulist tunnust:

Katse objektiivse külje element – tegu- on lõpule viimata

Subjektiivsest küljest saab süüteokatse rääkida üksnes tahtlusest
8.2.1. Subjektiivne koosseis
Konstateerides, et süüteokatse saab olla üksnes tahtlik tegu, ei tohi siiski unustada, et vastavalt KarS § 16 tuleb tahtluse all mõista nii kavatsetust, otsest kui ka kaudset tahtlust. Kui senises õiguspraktikas Eestis valitses seisukoht, et katset saab panna toime ainult otsese tahtlusega siis KarS näeb ette katse toimepanemise võimalikkuse ka kaudse tahtlusega.
8.2.2. Objektiivne koosseis
Erinevalt subjektiivsest küljest on kuriteokatsega tegemist üksnes siis, kui mõni süüteokoosseisus olev objektiivse külje element puudub. Enamasti on katse puhul arvatud, et saabumata jääb tagajärg, nt surm tapmiskatse puhul. Tegelikult on lõpuleviidud süütegu välistatud ka mistahes muus koosseisu objektiivse külje tunnuse puudumisel.
8.3. Katse osavõtu ja kaastäideviimise korral
Sellest hetkest, mil põhitäideviija on ületanud süüteokatse alguse piiri, on karistatavad ka nii süüteokatsetele kihutamine kui kaasaaiatamine. Neil juhtudel on tegemist osavõtuga süüteokatsele. Samas, kui näiteks vargust ettevalmistanud isik ei ole jõudnud kaasaaitaja tegevus nn osavõtukatseks, mis ei ole karistatav.
8.4. Katse tegevusetusdelikti korral
Tegevusetusdelikti puhul näeb KarS § 25 lg 5 katse algusena hetke, mil isik jätab tegemata teo, mis on vajalik süüteokoosseisu kuuluva tagajärje ärahoidmiseks. Kui ärahoidmiseks kohustatu on olukorras, kus ärahoidmiskohustus on tekkinud, on KarS-is asetatud tegevusetusdelikti katse algus ajahetkel, mis isik hoidus teostamast viimast mitmest ühesguse eduvõimaluse päästmistegevusest.
8.5. Katse õigusvastasus
Peale süüteokatse koosseisule vastavuse kindlakstegemist tuleb järgmise tasandina kontrollida, kas ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Süüteokatse õigusvastasuse tuvastamisel on oluline erisus võrreldes lõpuleviidud tahtliku delikti õigusvastasuse tuvastamisega.
8.6. Süü katse puhul
Süüteo kolmeastmelise struktuuri kohaselt on nagu lõpuleviidud süüteo, nii ka katse puhul nõutav, et see peab olema pandud toime süüliselt. Kõik see, mis kehtib süü kohta lõpuleviidud süüteo puhul, kehtib üldiselt ka süüteokatse puhul. Siiski on KarS-is erieeskirjad süüteokatsest loobumise kohta, mis on rakendatavad üksnes süüteokatse, mitte lõpuleviidud delikti puhul.
8.7. Kõlbmatu katse
Vastavalt KarS § 26 lg 1 on kõlbmatuks süüteokatseks katse, mida ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või siisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia. Lõige 2 sätestab, et sellistel juhtudel, kui isik ei saa süüteokatse kõlbmatusest aru oma vaimse küündimatuse tõttu, võib kohus isiku karistusest vabastada või kergendada karistust vastavalt KarS § 60. Seeda üldreeglina on Eesti karistusseaduses kõlbmatud süüteokatsed karistavad. Selles väljendub süüteokatse karistatavuse põhjusena subjektiivse teooria aluseksvõtmine, mille kohaselt karistamisväärne on mitte niivõrd õigushüvedele tekitatud objektiivne oht, vaid teo toimepanijast endast tulenev ohtlikkus.
8.8 .Katsest loobumine
8.8.1. Loobumise struktuur
KarS on loobunud senikehtinud KrK-s antud formuleeringust, mille järgi on katsega tegemist üksnes juhul, kui toimepanija selles vabatahtlikult ei loobunud. KarS järgi on süüteokatse toimepandud ka sellest vabatahliku loobumise korral, kuid rakendamisele tulevad isiku süüd puuduvad §-d 40-43 nimetatud erireeglid. Seega kui vaadelda kolmaastmelist deliktistruktuuri, siis on sellega ka määratletud, et süüteokatsetest loobumise küsimused ei ole süüteokoosseisu ega õigusvastasuse osaks vaid hoopis süüregulatsiooni esemeks. Süüteokatsest loobumine ei muuda olematuks toimunud katset ega selles sisalduvat ebaõigust, vaid välistab tagantjärele üksnes süülisuse. Loobumise instituudi rakendamine avab katse alustamisega üle karistatavuse piirid asunud isikule võimaluse jääda süü puudumise tõttu karistama , kui ta vabatahtlikult loobub katsest.
8.8.2. Loobumise vabatahtlikkus
Kõikide loobumise sätete kaskseks tunnuseks on vabatatlikkus. Vastavalt KarS § 40 lg 3 toimub isiku loobumine süüteokatsest vabatahtlikult kahe eelduse olemasolul :

Kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib teo tagajärg veel saabuda

Ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita
Seeda on KarS kohaselt vabatahtlikkuse hindamisel otsutava tähtsusega see, kuidas hindab süüteokatse toimepanemist alustanud isik loobumise hetkel võimalust saavutada süüteo tagajärge. Loobumine on vabatahtlik, kui isik usub, et tal ei õnnestu enam teo tagajärge saavutada.
8.8.3. Loobumine lõpetamata katsest
KarS §-d 41 ja 42 käsitlevad loobumist lõpetama katse ja lõpetatud katse puhul. Seejuures erinevus lõpetatud ja lõpetamata süüteokatse vahel on tuletatud subjektiivsest kriteeriumidest. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks. Süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teonud kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks.
8.8.4. Loobumine lõpetatud katsest
Erinevalt lõpetamata katsest saab lõpetatud katsest loobuda ainult tegevusega. Elkõige tähendab see seda, et isik, kes on oma arvates teinud kõik süüteo lõpuleviimiseks ja sellega kahjuliku tagajärje saabumiseks, saab loobuda ja enda poolt vallapäästetud kausaalahela katkestada ainult oma aktiivse tegevusega.
8.8.5. Loobumine mitme toimepanija korral
Loobumine süüteokatsest mitme toimepanija korral on sätestatud KarS § 43. Mitme toimepanija all tuleb mõista süüteokatset, mille panevad toime kas kaastäideviijad või tõideviija koos osavõtja(te)ga, s.o. kihutajate või kaasaitajatega. Sõltuvalt toimepanijate vaheliste suhete keerukusest ei reguleeri KarS nende puhul eraldi loobumist lõpetamata ja lõpetatud süüteokatsest.
8.8.6. Loobumine lõpuleviidud süüteost
Vastavalt KarS § 25 algab süüteokatse alates hetkest, mil isik vastavalt oma tahtele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Kui saabub süüteokoossseisus ettenähtud tagajärg ja on samuti täidetud kõik muud eriosa süüteokoosseisu tunnused, on süütegu lõpule viidud. Ajavahemikku nende kahe hetke vahel saab vaadelda kuriteo katsena.
9. Täideviimine ja osavõtt
9.1. Teo toimepanija karistusseadustikus
KarS § 20 järgi on teo toimepanija üldmõiste, mis hõlmab täideviija ning osavõtja. KrK § 17 järgi oli kuriteost osavõtt üldmõiste, hõlmates nii täideviimise kui osavõtu kitsamas mõtte-Süsteem on jäänud seeda samas, kui KarS`i mõisteaparaat on täpsem.
9.2. Täideviimine ja selle vormid
9.2.1. Vahetu täideviija
Vahetu (üksik) täideviija on isik, kes paneb ise oma süüteokoosseisule vastava teo. See vastab täideviimise formaal -objektiivsele definitsioonile. Samasuguse tulemuse annab ka teovalitsemise teooria 1 vorm: tegutsemisvalitsus-see tähendab, et isik valitseb tegu seeläb, et paneb selle ise toime. Erinevalt kaastäideviimisest paneb vahetu täideviija teo toime üksinda, st ta realiseerib ise kõik süüteokoosseisu tunnused.
9.2.2. Kaastäideviija
Võrreldes KrK §-ga 17 lg 3 on KarS §-s 21 lg 2 täpsustatud kaastäideviimise regulatsiooni. Käesolevas osas peetakse silmas vahetut kaastäideviimist. Kaastäideviimise jaoks on vajalik vähemalt kahe isiku poolt ühine ja kooskülastatud kuriteo toimepanemine, ksujuures seadus teeb eraldi viite sellele, et iga kaastäideviija ei pea eraldivõetuna realiseerima süüteokoosseisu tunnuseid, piisab kui seda tehakse mitme peale kokku. Seda nimetatakse teooriaas funktsionaalseks teovalitsemiseks. Seega võib eristada kahte varianti :

Kaastäideviijad realiseerivad ühiselt süüteokoosseisu tunnuse

Kui süüteokoosseis koosnem mitmest erinevast teost, ei ole nõutav, et iga kaastäideviija iseseisvalt realiseeriks kõik koosseisu tunnused, vaid piisab, kui nende teod kokku moodustavad koosseisu
9.2.3. Vahendlik täideviija
KarS § 21 lg1 teise alternatiiv sätestab vastutuse täideviimise eest isikule, kes paneb teo toime teist isikut ära kasutades. Teo võivad vahendlikult toime panna ka miu isikut. Sedause sõnastusest saame üheselt järeldada vaid kahte tingimust: teo toimepanemine teist isikut ära kasutades tähendab, et vahendlik täideviija ei realiseeri vahetult süüteokoosseisu. Teiseks tuleb tähelepanu pöörata sõnadele „teist isikut“, mistõttu näiteks looma kasutamine teo toimepanemiseks ei mahu vahendliku täideviimise alla. Kuivõrd loom ei ole käsitletav isikuna KarS § 21 lg 1 mõttes, tuleb tema kasutamist kuriteo toimepanemisel käsitleda vahetu täideviimisena sarnaselt asjaõiguse mõttes asja kasutamisega toimepandud deliktiga.
9.3. Osavõtt, selle vormid, osavõtu aktsessoorsus
Osavõtt on karsitusseadustiku üldosa instituut, mis on rangelt seotud üksnes süüteo raskema liigi – kuriteoga. Väärteo eest saab karistada üksnes täideviija (§ 23). Osavõtja tegevus karistamisväärsus tuleneb tema tegevuse põhjuslikust seaoses täideviija poolt kahjustava õigushüvega, teisalt on teoorias nähtud osavõtja vastuse põhistusena ka teise isiku „ärarikkumisr“, seda iseäranis kihutamise puhul. Viimasest on küll kaasajal sageli loobutud .
9.3.1. Kihutamine
Kihutamine, kui tahtlik teise isiku kallutamine õigusvastasele teole võib esineda suvalises vormis, kuid selle puhul on oluline, et ta kutsuks teises isikus esile otsuse panna toime tahtlik kuriteokoosseisule vastav õigusvastane tegu. Kihutamise vormide näidisloeteluna on ilmselt jätkuvalt võimalik mainida nii veenmist , äraostmist, nn kuriteo tellimist, jms ning ka sundi, kui isik ei satu selle tagajärjel hädaseisundisse. Kui isikul on juba väljakujunenud oskus panna toime kuritegu, siis selle otsuse tugevdamist käsitletakse tavaliselt kaasaaitamisena.
9.3.2. Kaasaaitamine
Kaasaaitamine on kuriteokoosseisu realiseerimisega mitte vahetus, vaid vahendlikus põhjuslikus seaoses. Seadus eristab füüsilist, ainelist ja vaimset kaasaabi. Ka siin võib olla tegemist suvalise teoga, mille seaos põhiteoga tuleb igakordselt tuvastada.
9.4. KrK mõttes organisaatori tegevuse kvalifitseerimine karistuseadustiku järgi
KarS-is on peetud vajalikuks loobuda Saksa eeskujul eraldi kuriteo organiseerimise kui osavõtu vormi kriminaliseerimisest. See on vast silmatorkavaim täideviimist ja osavõttu puudub muudatus võrreldes KrK-ga. Väidetavalt on kuriteo organiseerimine on nõukogulik igand, mis ei sobi kokku kaasaegse karistuõigusega. Siiski ei ole seadusandja selles osas olnud järjepidav, kuna eriosa on siiski organiseerimine teatud juhtudel kriminaliseeritud.
9.5. Täideviimine ja osavõtt erilise isikutunnuse korral
KarS § 24 sätestab eraldi tingimused mitme toimepanija poolt toimepandud teo kvalifitseerimiseks nn erilise isikutunnuse puhul. Eriline isikutunnus on eriosa koossseisus ettenähtud isikutunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärk või motiiv. Erilisi isikutunnuseid või leida nii süüteokooosseisu objektiivsete kui ka subjektiivsete tunnuste hulgast. Praktikas omab ennekõike tähtsust täideviija vastuse eelduseks oleva erilise isikutunnuse eristamine teo toimepanija vastutust rakendavast, kergendavast või välistavast erilisest isikutunnusest.
10. Ülevaade sanktsiooniõigusest
10.1. Karistuse liigid
Karistuse liigid on sätestatud KarS §-des 44-54. Need on skemaatiliselt esitatud tabelis 1.
10.2. Rahalise karistuse suuruse leidmine
Rahalise karistuse suurus on kahe arvu – päevamäärade arvu ja päevamäära suuruse – korrutis. Päevamäärade arv on näitaja KarS § 44 lg-s 1 sätestatud piirides ja sõltub ainult kuriteo raskusest. Päevamäära suurus sõltub süüdimõistetu sissetulekust pärast tulumaksu mahaarvamist. Selle leidmiseks nõuab menetleja maksuametilt välja andmed isiku deklareeritud tulu kohta.
Kui on põhjust arvata, et isik on deklareerinud oma tultu valesti, võetakse päevamäära arvutamisel aluseks tema tegelik tulu, mida menetleja hindab isiku elatustaseme, tema tehtud kulutuste, tunnistajate ütluste jm kriminaalmenetluses koguvate andmete põhjal. Päevamäära niminaalne suurus on 50 krooni.
10.3. Lisakaristused
Võrreldes KrK-ga on KarS-i lisatud järgmised lisakaristused:

• Õhu- või veesõiduki juhtimise õiguse äravõtmine (KarS § 50 lg 1, vrdl. KrK § 27 lg 3)
  
• Relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmine (KarS § 51)
  
• Jahipidamis- ja kalapüügiõiguse äravõtmine (§ 52)
  
• Varaline karistus (§ 53)
  
• Väljasaatmine (§54)
  

10.4. Karistuse mõistmine, asendamine ja tingimis karistamine
KarS §-d 70 ja 72 võimaldavad rahalise karistuse ja rahatrahvi asendamist vastavalt vangistuse ja arestiga. Süsteem on sarnane nagu kehtivas õiguses. KarS § 71 kohaselt saab vangistusega asendada ka varalist karistust. Uuenduseks on KarS-is võimalus määrata karistus kandmisele osade kaupa (§ 66) ja karistuse asendamine üldkasuliku tööda (§ 69).
Tingimisi karistamine (§ 73 ja 74) ning tingimist ennetähtaega vabastamine (§ 76 ja 77) on reguleeritud sarnaselt KrK-ga, peale selle, et vabastamistähtajad ja aktseaegade pikkused on teistsugused.
10.5. Konkurents ja liitkaristuse mõistmine
Kuritegude konkurentsiga seoses on Karistuseadustikus tehtud kolm olulist muudatust , mis on seadusse sisse viidud Karistusseadustiku rakendamise seaduse §-ga 29:

Ideaalkonkurentsi korral ei mõisteta enam liitkarsitust, vai mõistetakse üks karistus raskema kuriteo eest (vrdl KrK § 40 lg 1 ja KarS § 63 lg 1)

Reaalkonkurentsi korral ei ole suurim karistus mitte karistusliigi ülemmäär ega 30 aastat, vaid raskeima kuriteo eest ettenähtud maksimaalkaristus (vrdl KrK § 43 lg 3 ja 31 ning KarS § 64 lg3)

Tagantjärele tuvastatud konkurensti puhul arvestatakse esimese kohtuotsusega mõistetud karistus maha ka siis, kui see on täielikult ära kantud. Seeda pöördutakse uues õiguses tagasi kuni 1996 aastani kehtinud süsteemi juures (vrdl KrK § 40 lg 3 ja KarS § 65 lg 1)
11. Aegumine
11.1. Aegumistähtajad
Kuna KarS-is ei ole kuriteoastmeid enam kolm, vaid kaks, on ka kuriteo astmest sõltuvad aegumistähtajad sätestatud teisiti. Seda selgitab tabel 2.
11.2. Kuriteo aegumise katkemine
Samamoodi nagu KrK § 53 lg 2, sätestab KarS § 81 lg 5, et kui isik paneb aegumistähtaja jooksul toime uue kuriteo, siis aegumine katkeb, st selle arvestamist alustatakse uuesti nullist.
Uue katkemise alusena sätestab KarS § 81 lg 5 menetlustoimingu tegemise kriminaalasjas. Varasema õiguse järgi tuli isik enne aegumistähtaja möödumist kohtu alla anda. Uue õiguse järgi piisab sellest, kui aegumistähtaja jooksul tehakse kriminaalasjas menetlsutoiming. Pärast iga menetlustoimingu tegemist algab aegumistähtaja arvestamine nullist ja kuritegu aegub ainult sel juhul, kui järgneva 10 või 5 aasta jooksul ei tehat uut menetlustoimingut. Siiski aegub kuritegu, kui esimese astme kuriteost on möödunud 15 aastat või teise astme kuriteost 10 aastat.
11.3. Kuriteo aegumise peatumine
Nagu KrK § 53 lg 3, sätestab ka KarS § 81 lg 6 kuriteo peatumise ajaks, mil isik ennast eeluurimise või kohtu eest varjab .
Allikad

• „Karistusõiguse alused“ Jaan Sootak, Tallinn 2003
  
• „Karistusõigus“ üldosa Norman Aas, Laura Feldmanis, Martin Hirvoja,
  

Olavi Jaggo, Aivar Lembit
Sisekaitseakadeemia 2002
Füüsilisele isikule
Juriidilisele isikule
Põhikaristused
Kuriteo eest
1. Vangistus
30 päeva kuni 20 aastat või eluaegne
(§ 45 lg 1, § 65 lg 3)
2.Rahaline karistus 30 – 500 päevamäära
(§ 44 lg 1)
1.Sundlõpetamine
( §46)
2.Rahaline karistus 50 000 – 25 000 000 kr.
(§ 44 lg 8)
Lisakaristused kuriteo eest
1.Rahaline karsitus
(§ 44 lg 6)
2.Tegutsemiskeeld kuni 3 aastat (§ 49)
3.Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 3 aastat
(§ 50)
4.Relva ja lskemoona omamise õiguse äravõtmine kuni 5 aastat (§ 51)
5.Jahipidamis- ja kalapüügiõiguse äravõtmine kuni 3 aastat (§ 52)
6.Varaline karistus (§53)
7.Väljasaatmine 10 aastaks
(§54)
Põhikaristused väärteo eest
1. Arest kuni 30 päeva
(§ 48)
2. Rahatrahv 180 – 18 000 kr.
(§ 47 lg 1)
1.Rahatrahv 500 – 50 000 kr. (§47 lg 2)
Lisakaristused väärteo eest
LISAD
Tabel 1: Karistused KarS-is
Tabel 2: Aegumistähtajad
Süüteo liik või suurim karistus
Aegumistähtaeg senise õiguse järgi
Aegumistähtaeg uue õiguse järgi
Inimsusevastane või sõjakuritegu
Ei aegu (KrK § 53 lg 5)
Ei aegu (KarS § 81 lg 2)
Aeluaegne vangistus
10 a (Kr § 53 lg 1 p 3)
Ei aegu (KarS § 81 lg 2)
Vangistus üle 8 aasta
10 a (KrK § 53 lg 1 p 3)
10 a (KarS § 81 lg 1 p1)
Vangistus üle 5, kuid alla 8 aasta
5 a (KrK § 53 lg 1 p 2)
10 a (KarS § 81 lg 1 p 1)
Vangistus kuni 5 aastat
5 a (KrK § 53 lg 1 p 2)
5 a (KarS §81 lg 1 p2)
Rahaline karistus või arest
2 a (KrK § 53 lg 1 p 1)
5 a (KarS § 81 lg 1 p 2)
Raskem väärteokaristus
2 a (HÕS § 30 lg 1 p 2)
2 a (KarS § 81 lg 3)
Kergem väärteokaristus
1 a (HÕS §30 lg 1 p 1)
2 a (KarS §81 lg 3)