Vaatamisväärsuste legendid (0)

5 VÄGA HEA

Vaatamisväärsuste legendid

Legendid:
Läänemaa tähtsamate vaatamisväärtuste hulka kuuluvad kindlasti keskajast säilinud
kirikud. Nende täpse ehitusaja kohta andmed puuduvad, kuid on teada, et juba 13. sajandi
lõpus valmisid kirikud Ridalas, LääneNigulas ja Kul amaal. Maakirikutest on keskajast
veel Kirbla , Martna , Noarootsi , Vormsi ning Hanila ja Karuse kirikud. Enne 14. sajandi
keskpaika olid Läänemaal püstitatud kõik tähtsamad kihelkonnakirikud. Ehitustegevust
soodustas hästitöödeldava kohaliku ehitusmaterjali — dolomi di — olemasolu. Kõik
vanimad kirikud on gooti sti lis, ühelöövilised ja algselt ilma tornita. Ühelööviline tornita
kirikuhoone vastas tookordses kirikuelus laialt mõju omanud tsistertslaste ja domini klaste
ehituskunstilistele nõudmistele. Keskaegsed kirikud on suhteliselt väikesed, kuid nende
kunstiline mõju väljendub hästivalitud proportsioonides, ruumipildi lihtsas ülevaatlikus
selguses, kus olulist osa etendavad harilikult kuplitaolised
domikaalvõlvid.
Ükski neist kirikuist pole säilinud oma algsel kujul. Kõik
nad on kannatanud sõdade, tulekahjude ja ümberehituste
tõttu. Skulptuurkaunistusi on vähe, peamiselt ainult
kapiteelidel ja konsoolidel. Seinamaalinguid on säilinud
Ridala ja Hanila kirikus. Välisarhitektuuri
silmapaistvaim osa on peasissekäigud ehk portaalid .
Huvitavaim esialgsel kujul säilinud portaal on Ridala
kirikul, mil e vimpergis paikneb Eesti üks vanim
skulptuurifiguur, mis kujutab kiriku kaitsepühakut —
Maarja Magdaleenat. Kirikutega on seotud paljud
legendid, mis sageli on üsna sarnased. Eks kirikute
suursugusus ja salapära, seotus püha ja kättesaamatuga
on soodustanud fantaasiavaldkonda kuuluvate lugude
teket.
Ridala kirik
Ridala kirikus peeti vanasti palju jutlusi, mis Vanakuradit väga vihastas. Seal leidis ta
Puise rannast suure kivimüraka ja tahtis sel e Ridala kiriku pihta visata . Kirik, mis mäe
otsas asub, pakkus viskamiseks hääd märklauda. Aga et ta kauge maa tõttu ei saanud
parajat hoogu võtta, lendas kivi kirikust üle, ainult torni ära vi es. Sel est ajast on Ridala
kirik madala torniga, kartuses Vanakuradi teo uuesti kordumist. Kivi lendas veel kilomeeter
maad edasi ja jäi lesima Ridala mäele.
Ridala mäel olnud suured kivid ritta laotud, umbes kiriku laiuselt. Vanapagan tahtnud
sinna kirikut ehitada ja vedanud seepärast sinna kive. Tema tööd seganud aga Kalevipoeg,
kes tulnud 6meetrine kuusk käes Saaremaalt .
Kalevipoeg tulnd Saaremaalt, teda kutsutud abiks. Ta tulnud Puisesse. Rahvas hädaldand,
et kirikud kurnavad, Ridala kirikule maksu palju, Martnas ka. Võtnd kivi ja visanud. See
kivi, mis Ridalasse viskas , see läks kirikust üle Lubjamäele. Martna kiriku jaoks hakand
viskama , Martnas kukk laulnd parajasti . Ta visand kukel sel e kivi. Kivi on Endu talu
väravas, Ehmja külas.
Muiste ehitanud Jumal Ridala kirikut. Kalevipoeg olnud Puise mäel, näinud, vihastunud,
võtnud kivi, et kirikut puruks visata. Aga ei trehvanud märki. Kivi tükk maad eemal.
Ridala kiriku lae pealt vi b kiriku välismüüri seest üks kitsas trepp alla maaaluse salakäigu
sisse. Mitmed aastad tagasi julgesid mõned mehed sinna sisse tungida, kaasas olid neil
tulelaternad ja köied. Äkitselt kustusid tuled laternates ära ja julged mehed pääsesid köite
abil suure vaevaga tagasi. Et edaspidi seesugusi julgustükke enam ei tuleks, sai maaaluse
käigu sissepääs kinni müüritud. Rahva jutu järgi olnud vanal ajal Ridala kirik sel e maa
aluse käigu abil Haapsalu lossiga ühenduses seisnud. Ükskord aga, kui trobikond röövleid
või jooksikuid endid sel e maaaluse käigu sisse tagaajajate eest ol a ära peitnud, ol a
käiguotsad mõlemilt poolt suurte kividega kinnimüüritud ja röövlid olla sääl sees hirmsa
otsa leidnud. Katoliku usu ajal seisnud kiriku altari peal
kaheteistkümne apostli hõbedast kujud. Need ol a sõja
ajal sisse pakitud ja altari all olevasse võlvistikku ära
peidetud.
Lääne-Nigula kirik
Taheti ehitada LääneNigula kirikut. Et saada parajat
ehituskohta ja pealegi veel ni sugust, mis Jumala
meelepärast, lastud härjad lahti ning inimesed jälginud
hoolega, kuhu härjad peatuma jäid. See koht pidi olema
Jumala meelepärast ja sinna hakati ehitama kirikut. Kui
kirik oma ilusa kõrge torni pistis üle metsatuka, hakanud Kuradil pahameel ja ta otsustanud
sel e torni pealt purustada. Sel eks valinud Kurat hästi suure kivi ja võtnud viskamiseks
parajat hoogu. Seal hakanud kukk laulma ja ehmatanud Kuradit ni , et ta pil anud kivid
kogemata maha. Kivid lennanud mitmeks tükiks. Üks tükk on praegu Võnnusaarel
Läänemaal ja teine VanaJüri talu metsas Taebla vallas. Kivil, mis kukkunud
Võnnusaarele, olnud isegi Kuradi näpujäljed. LääneNigula kiriku torn jäänud ni
puutumata.
Kirbla kirik
Kõik kihelkonna elanikud soovinud, et kirik ehitataks nende kodukoha
lähedusse. Kaua aega olevat arutatud ja nõu peetud, kuid keegi ei olevat
oma nõudest taganeda tahtnud. Lõpuks palutud, et taevas ise annaks
sel eks esimesel pühapäeval kas suure saju, tuule, tormi või mõnel muul
iseäralisel kombel märku. Kui koitis esimene pühapäev, Kasari laiadelt
luhtadelt lahkus udu ja päike keskhommikusse jõudis, hakati ootama igas
külas tavalist märguannet. Just si s, kui päike oma tõusu lõpetas ja
hakkas juba vajuma allapoole, kerkis päris ootamatult, ei tea kus kohalt,
taevasse must kõuepilv ning seda täpselt Lihula aleviku kohal, kus sel
ajal asus teadupärast pi skopiloss. Ni  kohe kui pilv nähtavaks sai,
hakkas see suure ki rusega Kirblale lähenema. Jõudnud Kirbla mäe
kohale, kostis pilvest kohutavaid kõuekärgatusi ja sähvis ni  palju välke, et kogu maailm
paistis olevat otsekui üksainus suur tulemeri. Si s aga lakkas äike silmapilkselt, pilv vajus
tagasi Lihula kohale ja kadus ni sama järsku nagu oli tekkinud. Mõistes, et see oligi palutud
taevane märguanne, ruttas igaüks Kirbla mäele. Seal nägi igaüks, et pikne oli til ukesteks
tükkideks purustanud paraja sauna suuruse kivi. See osutus ohvrikiviks, mil elt otsiti abi
haiguste, nõiduste ja mitmesuguste teiste hädade vastu. Et olla asjas täiesti kindel,
rakendati veel vankri ette, mil el oli kivikoorem, kaks paari härgi ja lasti loomi kihelkonna
pi rides oma tahtmise järgi ringi li kuda. Härjad jäid seisma samale kohale, kus pikne oli
seisnud oma hävitustöö. Nüüd hakati kohale, kus asus endine ohvrikivi, ehitama Kirbla
kirikut.
Hanila kirik
Hanila kiriku ehitamine pole kuigi ladusalt läinud. Mis päeval paika pandud, see öösel ära
tassitud. Käidud si s Sõrves targa juures nõu küsimas. See õpetanud, et tuleb välja valida
kolm musta härga, panna neile koorem järele ja saata omapead minema. Kuhu jäävad
pidama , sinna tuleb hakata ehitama. Mõned verstad enne Virtsut jäänudki härjad väikesel
künkal seisma. Seal hakatudki ehitama ja töö edenenud ka paremini.
Ehitustööde ajal antud vali käsk noor neiu kiriku seina sisse müürida. Sel e täidesaatjad aga
otsustanud inimese päästa ja müürinud seina sisse hane. Sel est peale hakatud maakohta
kutsuma Hanilaks.
Karuse kirik
Kui vanal hallil ajal asuti Karuse kirikut ehitama, ei läinud töö
kuidagi korda. Mis päeval valmis ehitati, kisti öösel maha.
Loosse arvati segatud olevat vanakuri ise. Töölised tüdinesid ja
juba taheti kiriku ehitus seisma panna, kui ootamatult ilmus
kirikumeistri juurde keegi noor tüdruk ja palus end kiriku
alusesse müürida. Si s ei saavat kurjad vaimud enam võimu
kiriku üle. Järelepärimisel selgus, et tüdruk on väga
jumalakartlik ja soovinud juba lapsest saadik end Jumala auks
ohverdada. Tüdruk müüritud kiriku alusmüüri ja sel est ajast
edenenud kiriku ehitus jõudsalt. Kui kirik sai katuse alla,
pühitseti see ohvrimeelse neiu mälestuseks Püha Margareetele.
Karuse kirikul olnud vanal ahjal hõbedast kel ad. Sõja ajal,
vaenlase pealetungi eel, võetud kel ad tornist maha ja vi dud vaenlase eest peitu Uplinna
mäele ja lastud seal rabaauku. Rahu saabudes tahetud kel ad tagasi tuua, kuid ei ole neid
enam sügavast rabast kätte saadud. Veel praegugi võivat jõulu, uusaasta ja jaanipäeva öödel
nende kel ade helisemist kuulda.
Martna kirik
Martna kiriku välismüüril on näha
kolme kivist risti. Rahvasuu kõneleb
nende ristide kohta järgmist: Vanasti,
kui kirikut ehitatud, vajunud imelikul
vi sil igal ööl see osa maa alla, mis
päeva jooksul üles ehitada jõutud.
Ehitajad olnud meeleheitel, ei
teadnud , mida teha. Üks vanaeit
andnud nõu: toodagu kolm Mardi nimelist meest, joodetagu need vi naga purju ja müüritagu
need elusalt kiriku müüri sisse. Tehtudki sel e nõu järgi. Sissemüürimise kohad märgiti ära
ristidega. Nüüd olnud ka kuri võidetud ja ehitus vi dud ilma vahejuhtumiteta lõpule. Sel e
sündmuse järgi olevat Martna endale ka nime saanud.
Ennemuiste olnud Martna kirik tornita. Ajad möödunud ja kirikule hakatud torni peale
ehitama. Torn saadud valmis, aga see ei ole Vanakurjale meeldinud, et kirikule torn peale
ehitati ja seega kirik paistab kõigile kätte. Tahtnud Saaremaalt kiviga torni maha visata,
aga oh õnnetust! Lingupael läinud puruks ja kivi kukkunud Haeskasse maha, seega jäänud
torn püsima. Vanasti igal jaanilaupäeva ööl põlenud sääl kivi al  raha auk. kui säält mööda
minnes viskasid raudasja tul e, said raha. Ükskord tulnud Haeska teovaim Sinalepa mõisast
kündmisest, tee läinud läbi kivi juurest ja parajaste põlenud rahaauk. Teomehel pole käes
olnud muud midagi kui puust härjaike, visanud sel e tulesse, teisel hommikul leidnud mees
tuleasemelt 30 kopikat vaskraha . Oleks raudasi olnud, oleks hõbedat saanud, aga et viskas
puust asja, sai vaskraha.
Legende Haapsalu asutamisest
Ül a Paras
720 aastat tagasi, aastal 1279 andis
SaareLääne pi skop Hermann I
Haapsalule linnaõiguse. Sel est ajast
on palju vett merre voolanud.
Haapsalu puhul oleks õigem öelda, et
sel est ajast on veetase palju langenud.
Haapsalu asutamine on lahutamatult seotud pi skopilinnusega. Oli ju linna asutamise üks
eesmärk pi skopkonna residentsile kanoonilise legitiimsuse tagamine. Tol ase kanoonilise
nõude järgi ei tohtinud pi skopkonna keskus olla maal. Ja kui pi skop poleks siia oma
residentsi rajanud, kas Haapsalu oleks kunagi linnaks kasvanud. Kes teab?
Sajanditetagune minevik on Haapsalul üsna hämar. Valged laigud ja mustad augud
laiutavad meie linna ajaloos. Seal kus ajaloolane kimpu jääb, tuleb appi “rahvasuu”.
“Vanarahvas” on alati igasuguseid lugusid teadnud rääkida, ka Haapsalu kohta.
Räägitakse, et ka Vanapaganal ja Kalevipojal olnud Haapsalu loomisega asja. si nkohal olgu
ära toodud sel e kohta mõned lood.
Vanapagan Haapsalu kallal
Vanasti olnud kuskil mere kaldal lihav
haavamets. Sääl olnud Vanapaganal
väga mõnus asupaik . Rahvasuu teab
rääkida, et tal olnud sääl metsas pesa
ja pojad. Kui pikne raksatas, tulnud
Vanatühi metsast välja ühes oma
noorsooga ja karanud merde . Ta
lebanud seni vees, kuni ilm muutus
ilusaks. Ta tassinud pojad pessa. Käinud ise ümbruskonna inimesi kiusamas. Hiljemal ajal,
kui mets hävitati ja Haapsalu linn ehitati metsa kohale, kolinud Vanatühi põhjahommiku
poole uut elukohta otsima . Uue elukoha valik ei olnud Vanatühjale kerge, seda näitab meile
tema teguvi s. Oru val as Vedra mäel olnud suur kivi. Säält leidnud loomad palava päikese
eest varju. Ka öösel paha ilmaga seisnud hobused kivi ääres. Ühel ilusal kuuvalgel ööl
näinud hobusekarjane nimetatud kivi otsas hirmus suure sarvedega olevuse. Ta vaadanud
säält uue linna poole. Ise pomises endamisi: “Algavad juba kirikuga ! Kül  ma neid kutsikaid
õpetan!” Si s ta astunud kivi päält maha, kahmanud kivi sül e ja visanud sel e linna poole
õhku. Ise kukkunud sel ise mürtsuga pikali , et tuli tulnud suust välja. Hirmunud
hobusekarjane jooksnud külasse, ajanud inimesed unest üles, ise karjunud: “ Koll tapab
linna! Koll tapab linna!” Teisel päeval mindud kivipaika vaatama. Ei sääl olnud muud
näha, kui laiaks tallatud loomade pabulad. Pabulad olid pehmed ja libedad, seepärast
kukkunud Vanakol  pikali. Kivi ei saavutanud oma eesmärki. Veel tänapäeval võib igaüks
näha seda kivi Võnnusaares. Tükk kivist on sinna kukkumisel lahti põrunud, see lebab kivi
kõrval maas .
Kord tahtnud Vanapagan Hi umaale minna ja näinud, Haapsalu lahe ääres on tekkinud loss
ja tema ümber hulk elamuid. seda nähes vihastanud ta, miks inimesed ehitanud sel e ilma
tema loata ja tal e just teele ette. Si s võtnud ta suure kivi, pannud lingu ja tahtnud visata
lossi tornile. Kuid oh õnnetust! Lingupael katkenud ja kivi kukkunud Võnnu saarde.
Vanapagan jooksnud kivi juurde ja haaranud uuesti sel e järele, aga kivi libisenud näppude
vahelt maha ja läinud pooleks. Ta esineb veel praegu kahe kivina ning tas on vi s
Vanapagana näpujälge.
Kalevipoeg Haapsalut karistamas
Kalevipoeg juhtunud korra LääneNigula kihelkonda. vaatab sealt, näeb: Haapsalusse loss
ehitatud, lossi kõrvale kirik. Tema aga ei tea ehitusest midagi. Vihastub, et ilma tema loata
ehitatud. Otsustab ehitajaid karistada , ehitust purustada. Kahmab Pataka mäelt
kivimüraka kätte, sihib Haapsalu torni pihta. Ennäe, visates libiseb jalg libedal maal. Kivil
puudub sel epärast paras hoog . Kivi ei jaksa märki lennata , vaid peab paremaks Võnnu
saarele heita puhkama . Seal kivi veel praegu puhkamas, tubli mürakas, kolm sülda kõrge, vi s
sülda pikk, paar sülda lai; otsast tükk lõhkenud, kõrval maas. Kalevipoeg vaatab: Haapsalu
tornid ei kummarda ta ette maani . Sammub vaatama, mis kivist saanud. Sammub ni sugusel
jõul, et müdiseb maa, laenetab lahe. Sammu asemed praegu alles kividel näha: üks
Vauksimäel, teine Tuulasmäel, kolmas Vastelõugumäel, neljas Laheva külas. Iga sammu
vahet umbes verst maad. Kivimüraka leiab Kalevipoeg Võnnu saarelt. Et kivil tükk küljest
lõhkenud ja lõhkenud äär terav , kardab Kalevipoeg, et kivi visates käe vigastaks. Ei hakka
sel epärast enam teist korda viskama, seda enam, et teist parajat kivi pole saadaval. Sammub
Võnnu saarelt tagasi, jätab Haapsalu lossi ja kiriku seisma.
SILLAEHITUSEST LÄÄNEMAAL
Kogunud Ül a Paras
Sil aehituse valdkonnas teab “vanarahvas” igasuguseid lugusid rääkida. Sildu olevat ehitada
üritanud just Vanapagan. Ainuke sild , mis neist “katsetustest” praeguseks teostunud, mitte
kül  Vanapagana poolt, on Kasari sild. Ülejäänud on vaid unistusteks jäänud.
Sild Kiidevast Saastnasse
Korra tulnud kole suur mees, Vanapagan või hi d või kes ta olnud, jäänud praeguse Ridali
kiriku juurde seisma, pannud jala suurele kivile , teise jala tõstnud 5 versta eemale Mäemõisa
suurele kivile ja hakanud siis kividel seistes kiva põl e või kuuehõlma korjama, et Ki devalt
Saastnasse silda ehitada. Kus kül alt vähemaid kiva koos, läinud neist silda tegema.
Ni hästi Ridala kui Mäemõisa kivile jäänud kivikorjaja jäljed järele. Ehitaja loopinud hulga
kiva lahte sil a tegemiseks, aga korraga laulnud kukk. Ehitaja pannud plehku . Sel est
plehkupanekust arvatakse, et ehitaja Vanapagan olnud.
Sild Virtsust Muhumaale
Kord tahtnud Vanapagan ehitada sil a suurelt maalt läbi väina saarele. Ta hakanud sel eks
kivimürakaid kokku kandma. Ol es ni  hulk aega kibedasti töötanud, väsinud Vanapoiss
vi maks ja istunud maha sööma. Pärast söömist heitnud leiba luusse laskma . Oma surmaoda,
mida Vanapagan alati kaasas kannud, torganud ta maasse püsti. Suur Tõl  olnud parajasti
kõndimas Muhu ja saaremaal. Ta näinud üle väina, et vanapagana surmaoda on püsti mere
kaldal. Lähemal silmitsemisel märganud ta ka Vanapoissi ennast merekaldal päikesepaistel
põõnutamas. Vanapagana ja Tõl u vahel olnud alati tüli. Tõl  pole Vanapaganat kunagi
lasknud omi tumedaid toimetusi läbi vi a. Nüüd, nähes vanapaganat mere kaldal
põõnutamas, kahmanud Suur Tõl  mere kaldalt pihutäie li va ja kruusa ning visanud sel ega
üle väina Vanapaganat. Peotäis tabanud märki ja matnud Vanapoisi li va alla, kuhu see
surnudki. Seda Suure Tõl u peotäit näeme veel praegugi Suure väina kaldal. See on
Vanapagana haud. Sealsamas näeme ka tema alustatud silda, mil e ehitamine ta surma tõttu
pooleli jäi. Vanapagana leseks jäänud naine läinud oma kadunud kaasa hauda vaatama.
Olnud parajasti jaanipäev ja kõikjal olnud käsil jaanitulede põletamine. Ka Vanapagana
naine teinud oma mehe hauakünkale tema mälestuseks ja austuseks tule. Suits ja ving läinud
aga mäes puhkavale Vanapaganale ninasse. Ta aevastanud ni  tugevasti, et leegid ja ki rded
paiskusid kõrgele üles. Hi u, Saare ja Muhumaa olnud sel ajal veel üks saar. Nüüd aga
Vanapagana aevastuse läbi kõrgele paisatud tulelondid ja leegid kukkusid üle väina sinna
maha. Kuhu tuli maha langes, sealt põlenud maa ära ja meri asunud asemele. Ni  tekkinudki
need kolm saart: Saare, Muhu ja Hi umaa. Et sel elt mäelt si s tõusnud ni palju ki rdeid
(sädemeid), hakanud rahvas seda Vanapagana hauda kutsuma Ki reste mäeks. Vanapagana
naine, kes seda tuld mehe haual teinud, ehmunud Vanapagana aevastamisest ja sel etõttu
tekkinud tulelontidest ja põgenenud suures hirmus minema. SuurTõl u poeg, kes parajasti
koduõuel mänginud, silmanud põgenevat Vanapagana eite, haaranud kivi ja visanud tal e
järele. Kivi tabanud märki. Vanapagana naine saanud surma ja kukkunud merre. Temast
tekkinud saar, mida hakatud nimetama Naissaareks.
Vanapagan tahtnud korra Virtsust Muhumaale silda teha. Mees ei ole alati suurelt maalt
Muhumaale ja Saaremaale pääsnud, kui süda soovinud. Arvanud, et kui sil a üle Virtsu
väina teeb, siis enam takistusi ees ei ole. Pärnus olnud sel ajal õieti palju kiva. Seda teadnud
Vanapagan. Läinud Pärnu, kogunud kivid kokku, tahtnud Pärnu kividest Virtsu silda teha.
Kivid ladunud Vanapagan kõik põl e sisse. Lõpe kõrtsi juurde jõudes läinud mehikesel
põl epaelad katki. Kivid langenud kolinal põl est maha. Vanapagan vihastanud, ei hakanud
enam kiva koguma, läinud oma teed. Lõpe kõrtsi ligidale sündinud aga Vanapagana kividest
suur mägi. Virtsu sild jäänud sedavi si ehitamata. Pärnu on sest saadik ilma kivideta, sest
Vanapagan need kõik sealt ära vi s.
Vanapaganal olnud Muhus tihti tegemist. Väin Virtsu ja Kuivaste vahel pahandanud teda.
Ei muud kui võtnud nõuks Virtsust Muhumaale silda ehitada, et hõlpsamini suurelt maalt
Muhusse pääseks. Varsti Vanapagan sobivaid kiva otsima. Kannud neid mõnda
kuuehõlmatäit kokku Virtsusse, kust neid sil a kohale merre loopinud. Juba tekkinud
kividest mitme sül a laiune silda Virtsu poole külge. Ühed arvavad , et Vanapagan
määranud: ühe ööpäeva jooksul saagu sild valmis, kuid kukk laulnud varem, kui sild valmis
saanud. Muist kive jäänud Virtsu poole kaldale. Kukelaul igatahes peletanud Vanapagana
plehku; töö jäänud pooleli. Varsti tekkinud kange maru . See maru purustanud Vanapagana
tehtud sil a, jah, vi nud isegi kivid merde laiali. Vanapagana sil ast mälestuseks on ainult
Raunama kivisilm järele jäänud. Pärast ei ole Vanapagan ega keegi muu enam katsunud
Virtsu ja Muhu vahele silda ehitada. Paremini õnnestunud Vanapaganal sil aehitus Muhu
ja Saaremaa vahel. Sel egi sil a purustanud hiljem maru. Uuemal ajal on ometi Muhu ja
Saaremaa vahele sild ehitatud, mis vee väele seni vasta pannud.
Sild Kessulaiule
Kord tahtnud Vanapagan ehitada sil a suurelt maalt Kesselaiule. Ta toonud esimese
seljatäie kive ja prahti ja pannud sel e paigale. See on praegugi selgesti näha meres, kus teda
Uisu sääreks kutsutakse. Si s läinud Vanapagan uuesti teist seljatäit tooma . Ta saanud
seljatäie kätte ja läinud ka seda kohale vi ma. Aga parajasti kukk laulnud. Vanapagan
lasknud seljatäie maha kukkuda ja teinud ise sääred. Kuhu ta seljatäis hunnikusse maha
kukkus, tekkis küngas, mil ele nimeks on pandud Ki reste mägi.
Sild üle Kasari jõe
Kord võtnud Vanapagan omale nõuks Kasari mõisa alt jõest ühte tublit kivisilda üle teha
ni suguse kaubaga, et kes päeva ajal säält sil ast üle käib, on Jumala jagu, aga kes pärast
päikese veerikut ja öö ajal säält üle käib, on tema jagu. Sel eks hakanud ta si s ka kohe kiva
oma suure põl ega kandma. Mere äärest korjanud ta oma põl e kiva täis ja hakanud jõe äärt
mööda Kasari jõe poole kõmpima. Aga korraga laulnud kukk, Vanapaganal läinud põl epael
katki ja kivid kukkunud suure kolinaga jõe kaldale maha, kus praegu see kivivarem alles
näha on. Vanapagan pahandanud ja hakanud uut nõu pidama, kuidas uueste jäl e kivide
kandmist ette võtta. Vi maks leidnud ta hea plaani, et talvel, kui jõgi jääkaanega kaetud on,
si s temal mööda jõge reega üsna hea on mere äärest kiva vedada. Teinud siis teine ka omale
ilmatu suure ja tugeva ree valmis ning jäänud talvet ootama. Ni pea kui külmataat jõele
jääkaane pääle meisterdanud, hakanud ka Vanapagan kohe ametisse. Läinud oma reega mere
äärde, pannud sääl ühe ilmatu suure kivipuraka ree pääle ja tulnud sel ega mööda jõge vilet
lüües ülesse. Kui ta poole teed olnud ära tulnud ja jõe kõige sügavama koha pääle jõudnud,
kus õige õhuke jää olnud, praksatanud jää katki ja määratu kivi lendanud kõige reega jõe
põhja. Kül  katsunud Vanapagan veel koormat jõe põhjast kätte saada, aga ei ole enam
kuidagi saanud, vaid kiviv seisab tänapäevani kõige reega jões. Selge ilmaga ja kui vesi
vagaselt voolab, ol a regigi veel kivi alla selgesti ära näha. On aga tõeste ka suur kivi, sest
sügavast jõehauast ulatab sel e kivi päälmine jägu veel hea hulk maad välja. Sel e kivi juurde
ei julge ka mitte keegi suplema minna. Pääle seda jätnud Vanapagan oma sil a ehitamise
südametäiega poolele.
Sild üle Laiküla raba
Ennevanal ajal nähti Vanapoissi palju tihedamini meie viletsa ilma peal hulkuvat kui nüüd,
kus tema kas üsna peidus puhkab ehk ainult mõne õnnetuselapse silma puutub. Selsamal
nimetatud vanal ajal tuli temal ka kena mõte pähe üle vi s versta laia Laiküla soo kindlat
raudkivisilda ehitada. Sil a kivid pidivad enam kui kümme versta kaugelt Tuudi mäelt
toodud saama. Tee oli pitk ja töö raske, sel epärast arvas Vanapagan mõnusaks va teistpoolt
appi võtta. Sammusid si s mõlemad keskööl Tuudi mäele ja hakkasid kiva lahti kangutama.
Nagu õige haritud mees, aitas Vanapagan abikaasa põl e kiva täis noppida ja saatis tema
teele, kuna ta iseenesele koormat hakkas korjama. Naene jõudis õnnelikult kuni Kasari
külani ja oleks ehk ka koormaga kohale saanud, kui mitte Anni pere kukk loodud sunnil oma
häält ei oleks tõstnud. Põl epael rebenes, ni  et kivid hirmsa kolina ja mürinaga maha
langesivad. Hirmsa vihaga kahmas kivikandjanna paraja heinasau suurse kivi maast, mil ega
kisategijat kukke pihuks ja põrmuks tahtis visata. Aga südametäidus ning ehmatus oli jõudu
nõnda raugendanud, et kivil suuremat hoogu ei olnud ja ainult kümmekond sammu edasi
vuhises, ilma et suuremat kahju oleks teinud. Sedamoodi lõppes Vanapaganan soosil utamine
õnnetumalt.
Sild Hiiumaa ja Vormsi vahel
Ükskord tahtnud Kurivaim Hi umaa ja Vormsi vahele silda teha ja hakand põl ega kruusi
vedama. Säärenina tegi valmis juba, aga si s tüdis ära ja läks õige vaatama, kaugel see
Vormsi ometi on. Võttis põl etäie kruusa kaasa. Aga põl el oli jäl e auk sees ja sealt varises
muist kruusa vette, sel est tekkis meresse madal ja kitsas joon. Keset merd jäi suur kivi
põl eaugu ette, sinna tuli sügav koht, siis kivi kukkus maha ja on praegu seal kohas meres.
Sel e kivi järele saab alati kurssi võetud ja leiab sügava koha ülesse. Si s kruus hakkas
põl eaugust nirinal jooksma . Kogemata pääsis põl enurk ta kääst lahti ja kruus langes
korraga merde. Seal on praegugi Kakrimaa.
Virtsu vanalinna ümber
Vaba Maa, 17. septembril 1925
Umbes paar km Virtsu sadamast põhjapool asub merre ulatuval maaninal Virtsu
“ vanalinn ”. Varemed on vaid säilinud sel est ehitusest. Selgesti paistavad suured võlvialused,
mis nüüd mulda täis valgunud. Müüri varemete ja võlvialuste keskelt kerkib ümmargune
torn, mis arvatavasti vahitorniks olnud. Nüüd on see suuremalt osalt hävinud, umb. paari m
kõrgune osa tõuseb veel varemete vahelt. Vanajutu järele elutsenud si n röövrüütel, kes
Kuivastu ja Virtsu vahele raudahelatest püünised seadnud, mil ega läbiminevaid laevu kinni
püüti ja si s paljaks rööviti. Ühel pimedal sügisööl pole aga aru saadud, et kinnipüütu
sõjalaev. Laevale paatidel lähenedes avatud vi mastele kahurtuli. Hommikul aga hävitatud
röövrüütli loss maatasa. Rüütel ühes oma abikaasaga hukkunud vastuhakkamisel. Vaiksetel
öödel kuulduda veel praegugi “vanalinna” alt kel aheli ja vaikset koorilaulu. Seal pidavat
röövrüütel abilistega jumalateenistust. Ni  kõlab vanajutt.
Virtsu mõisa endise sulastemaja taga, mil es nüüd asunikud elutsevad, on kullaauk , mil est
kruusa võttes palju inimkonte, vanu rahasid, puusärgi tükke jne välja on tulnud. Möödunud
aasta kevadel leiti si t vana mõõk, kannused, pi p ja vööde panlad. (Leitud asjad on leidjad
ära vi nud). Arvatavasti on si a sõja ajal langenuid maetud .
Maanteed mööda Hanila kiriku poole minnes loode pool maanteed istutatud kasesalu taga
leidub ohutuskivi. See on ovaalne , peaaegu maaga tasa raudkivi , mil esse ümmargune auk
puuritud. Si a tul akse paisete, muhkude ja mitmesuguste muude haiguste korral abi otsima.
Sel eks hõõrutakse haiget kohta soolaga, mähitakse sool nartsu sisse ja vi akse see neljapäeva
õhtul ohutuskivi õnarusse. Veel nüüdki leidub ohutuskivi õnaras hulk nartse ja kaltse,
missugused “patsientide” poolt siia toodud. Teine samasugune , kuid suurem ohutuskivi asub
Sepamaa külas, “Tooma” talu kiviaias, kuhu see hiljuti paigutatud.
Kasekülas, “Li ase” talu põl ul on paekivist rist , mis neljakandilises paerahnus asub.
Varem on rist keset põldu asunud, kuid nüüd on see aia ääre seatud. Ristil mingisuguseid
märke ega aastaarve ei leidu. Vist on see mingisugune pi rimärk vanast ajast, nagu neid
mujalgi leidub.
“Rähe” talust km maad lõunapool asub “Silluallika” matusepaik. Selgesti paistavad
silma rohtunud hauakünkad, mil iseid vanasti kiviaed on ümbritsenud. Nüüd on see võetud
kõrvalasuvale võrkaiale varjuks; vaid mõned ümmargused munakivid näitavad endist
aiakohta. Kaevamisel on siit palju mädanenud inimkonte ja lauatükke välja tulnud. Ka
selgus kaevamisel, et inimesed umbes paari jala sügavusele ja õige tihedasti maetud on.
Rahvas teab rääkida, et si a katkuhaigusesse surnuid maeti. Matusepaigast pool km eemal
on selgesti näha majaasemed, mil edel kesksuvel, ka kõige põuasemal ajal, kui ümberringi
kõik kõrbenud, rohi haljendab. Si n olnud sõjaväe haigemajad ja kordonid, mil edes Rootsi
valitsuse ajal sõdurid olnud.
Vana Uisu kordoni ligidal, Uueküla mäekallakust loode pool on Kiiresti mägi. See on
sarikkolmnurga kujuline, umbes 34 m kõrge mägi, mil e vanust keegi ei tea. Mäe jalal on
ovaalne muruplats, kividega ümbritsetud. Sel elt muruplatsilt vi b tee loogeldes
mäekal akuni, missugune Uueküla Teomäelt alates kuni Kõera Tapi laheni ulatab.
Kaevamisel siit midagi leitud pole; kivimürakad on üksteise peal, mil e vahel savi ja li v
sideaine kohust täidab. Ki reste mäelt edasi “Kuha” talu ligidal merekaldal on vana
matusepaik. Si n pole see ni  selge kui “Sil uallikal”, kuid kaevates on siit kruusa seest
ülihästi alalhoidunud luukeresid leitud. Mil al siia maetud, on samuti teadmata. luukerede
juurest midagi leitud pole. – Edasi, endise “Kuke” mõisa kohas, “Ankru” talu karjasmaal on
sama talu matusepaik. Vi mane ei kuulu kül  muinasaega, kuid oma üli lusa looduse ja
ümbruse poolest on see nimetamise väärt. Matusepaik asub merekaldal, kalda al  lasub
lainetav meri, ümberringi pi rab mets matusepaika. Si n valdab täielik vaikus ja rahu…
Üle Tapi lahe minnes, mil ine sügava fjordina Saastna ja Salevere mõisate vahelisse maasse
lõikab, paistab Saastna maaninal vana kalmistu – “Porimägi”. Si n arvatakse olevat Rootsi
kuninga Ingvari haud. Porimägi on pikergune, laevakujuline kalm , mil e keskelt kiviread
põiki üle laotud. Ümber mäe on segipaisatud kivimürakad. Mäel kasvavad suured tammed ja
sarapuud , aga ka põõsad, nagu sirelid,
pähklipuud jne.
Kalevipoja kive
Aadu Kumari, 1984. a.
Ilmunud ajakirjas Eesti Loodus
11/1984
Kauges minevikus, rasketel aegadel oli
rahva mõtete ja soovide kandja
Kalevipoeg mitmel kombel tegev ka
Läänemaa rahva abistamisel. Tema toimetamisi meenutavad läbi aegade seisnud hi dkivid.
Rändrahnud püsivad, ent nendega seotud muistendid kipuvad unustushõlma vajuma
Kõige suurema kivimüraka virutanud Kalevipoeg vastase tähtsaima asupaiga Haapsalu
lossi pihta, kus asus pi skopkonna keskus. Muistendeid sel e kohta on mitmeid. Üks neist
pajatab. Võnnu saares on üks suur kibi...// Rahn asub Pürksi külanõukogus Lenini
nimelise kolhoosi maaalal, Võnnussaare poolsaare läänerannal. Haapsalust on kivini umbes
6 km mereteed, Saunja kaudu tuleb mereteed 2 km, lisaks veel kilomeeter jalgsimatka.
Rändrahnud on tuntud Truumanni kividena.
“Haeska külas TõniseHansu talu põl us on saunasuurune kivi, mil e üle räägib rahvajutt , et
see olevat Kalevipoja lingukivi .
Ennem on Martna kirik ilma tornita olnud. Vi maks hakatud torni peale tegema, see ei ole
aga kangelasele meeldinud. Ta tahtnud Saaremaalt linguga torni maha visata, aga õnnetust
lingu pael läinud puruks ja kivi kukkunud Haeska külasse maha, kus ta praegugi seisab.”
Tõl ukivi ehk Kalevipoja lingukivi jääb Ridala külanõukogusse. HaapsaluLihula maanteelt
Martna teeristilt on Kalevipoja lingukivi Tubrimäel poolteist kilomeetrit. Vanapagana kivi
jääb Kalevipoja lingukivist 0,3 km idakirdesse, kolhoosi lautade lähedale. Muistend
jutustab: “Ridala kihelkonnas  Tubrimäel on kaks suurt kivi. Teist nimetatakse Kalevipoja,
teist Vanapagana kiviks. Kalevipoja kiviks hüütakse teda sel epärast, et kivi pääl on
näpujäljed. See olla Kalevipoja lingukivi. Teise kivi pääl on vi s varbajälge. Vanapagan ol a
sel e kivi otsast sihtinud vaenlast . Vanapagan siis vajutanud oma raskusega need varbajäljed
kivi sisse. Vanapagana kivi asetseb Saanika küla  Uuetoa põl ul. Kalevipoja kivi on sama
küla Allika talu põl ul.” Kalevipoja lingukivi Tubrimäel on vabari kliku kaitse al  Hol andi
kivina. See mürakas on looduskaitse all juba aastail 1937 1940. Rahnu nime päritolu kohta
pole arhi viandmeid ega teata ka kohapeal sel est midagi jutustada. Vanapagana kivi
Tubrimäel tuntakse ka Vanapagana lingukivina ehk Kalevipoja kivina.  “Kalevipoeg tulnd
Saaremaalt, teda kutsutud abiks. Ta tulnd Puisesse. Rahvas hädaldanud, et kirikud
kurnavad, Ridala kirikule maksu palju, Martnas ka. Võtnd kivi ja visand. See kivi, mis
Ridalasse viskas, see läks kirikust üle Lubjamäele. Martna kiriku jaoks hakand viskama,
Martnas kukk laulnd parajasti. Ta visand kukele sel e kivi. Kivi on Endu talu väravas,
Ähmja külas.
Kalevipoja viskekivi Ehmjas asu Martna külanõukogus Ehmja külas Hindu talu maal.
Praegu Kuradikivina tuntud ja vabari kliku kaitse all olev kivihi d jääb Martnast kilomeetri
jagu Ridala suunas, kilomeetriposti 1/11 juurde maantee lähedale.
Eedu kivi seisab Nõva külanõukogus ValgeristiVaisi maantee ääres Kivinõmme talu maal.
Valgeristi teeristilt Tal innaKeilaHaapsalu maanteel saab mürakani umbes 14 km.
Rändrahnule, mil e juures kasvab vana kask , võib kergesti ronida. “Musa külas Nõva val as
asub suur Eedu kivi. Räägitakse, et see kivi olevat Kalevipoja visatud,” ni  selgitab kivi
päritolu muistend . Kivi on kohaliku kaitse all. Nime saamise kohta teab Kivinõmme talu
perenaine Helmi Pukk jutustada järgmist: “Palju aastaid tagasi, ni  palju, et keegi ei tea
aastaarvu nimetada, asus kivi lähedal väike vabadikusaun, kus elas üksik elatanud naine
Eed. Ta ketras usinasti ja teenis sel ega elatist. Si s aga juhtunud õnnetus Eedu saun
põlenud ära. Eed pole meelt heitnud. Ta ehitanud uue sauna, ja päris kivi juurde, ni  et kivi
külg jäänud sauna üheks seinaks. Sel est si s saanudki kivi Eedu nime. Hiljem olnud Eedu
eluase kivi sees ja ta kedranud ikka edasi. Helmi Pukk mäletab, kuidas tema lapsepõlves
külalapsed käinud kivi juures, pannud kõrva vastu kivi kuulatanud, kas kostab Eedu voki
vurinat.
Kuradi linn
Haapsalu kalender 1900
Martna kiriku ligidale, Ehmja küla põl ule tahtnud ükskord vana Õelus enesele linna
ehitama hakata. Sel e tarvis oli ta sinna juba suure hulga kivimürakaid kokku tassinud.
Kivid seisavad veel praegu seal, nende lähedal olla tihti vi rastust nähtud ning nende all
seista suured varandused peidus. Ka seda suurt kivi, mis Martna kiriku tee ääres
karjasmaal seisab, tahtnud vana Kuri linnaehituse paigale tirida, aga et kivi alumine ots
väga sügavaste maa sisse ulatanud, ei saanud ta ülestõstmisega ni  ruttu hakkama, ning
enne kui ta kiviga kohale jõudis, laulis kukk. Vana Pergel visanud kivi vastu maad, pannud
putked mängima ja Kuradi linn jäi tänapäevani ehitamata.
Päästetud hing
Üks vanaldane kindral oli vaeseks jäenud ja elas oma kahe tütrega, kel edest teine väga ilus
neiu oli, suures puuduses. Kord läks ta jahile, aga et ta midagi ei saanud, siis tegi ta lõkke
üles ja hakkas ennast soojendama. Korraga ilmus üks kole must mees ta ette ja lubas teda
puudusest päästa, kui ta tõutaks, et ta 30ne aasta pärast ennast tema omaks tahab anda.
Kindral võttis pakkumise vastu, tõotas ennast temale ja kirjutas tõutuse kirjale oma verega
al a. Määratud aja lõpul kuulis ta ühel õhtul hirmsat kära ja jäledat laulukisa ning nägi
kohe, et suur hulk kuradisi, pisukesi ja suuri, tema tuppa tungisivad. Vana kuri ise ilmus ta
ette selsamal näol, nagu 30ne aasta eest ja nõudis ta hinge kätte. Kindral hakkas vana
Õelusega kauplema ja lubas ka vi mati oma tütre temale anda, kui ta neid mõlemaid veel 30
aastat laseks elada. Sel e kaubaga oli va Paharet üsna rahul ja kindral oma tütardega elas
endist vi si edasi. Olivad nad nõnda veel mõni hea aasta vana Põrgukonna kulu peale
toredat elu elanud, si s jäi vana kindral vi mati mureliseksja tõsiseks, hakkas vaestele andeid
andma, ehitas kirikuid ja kloostrisi ja tegi palju muid häid tegusid. Kui vi mane aasta uuesti
kaubeldud ajast kätte jõudis, läks ta oma perekonnaga kloostrisse elama, mis ta ise oli
lasknud ehitada, paastus ja tegi palvet ning laskis ka kõik mungad enese hinge eest
palvetada. Vi msel õhtul tuli suur hulk kuradisi kloostri värava ette, hirmus pikse kärgatus
oli kuulda, kurasis peksivad uksed ja aknad puruks ja lendasivad inetuma käraga ümber
maja, suust voolasivad neil tulejõed välja. Et kloostri maja aga Jumala kaitse al   seisis , si s
ei päesenud nad sisse, ja vana kindrali hing sai päästetud. Ta heitis varsti sel e järele
kloostris rahulikult hinge.
Must raamat
Haapsalu kalender 1908
Keegi Runö mees oli kuratiga kontrahi teinud, mil es vana Õelus mehele hääd jahisaaki ja
suurt sissetulekut tõotas. Ühtlasi andis ta mehele musta raamatu punaste kirjadega, mil ega
mees enesele ni palju hülgeid ette võib nõiduda, kui ta iganes soovib. Kui aga kontrahi aeg
lõpule hakkas jõudma, si s ei tahtnud hülged enam mehe sõna kuulda, vaid läksivad iga
paugu järele ikka julgemaks, tulivad ligemale, näitasivad hambaid ja hakkasivad mehe
kal ale tükkima. Seda nähes püüdis mees mustast raamatust lahti saada, sest pääle
määratud aja lõppu langeb raamatu omanik kuradile saagiks . Juba kaks kord oli mees
raamatu ära müünud, aga või sa “kurjast” lahti saad: raamat tuli ikka jäl e tagasi. Vi mati
kaebas ta oma häda nõiale ning see andis tal e nõu, raamatu leivataigna sisse pakkida, ahjus
äraküpsetada ja leiva nimel ära müüa. Mees tegi seda ja sai leiva just päev enne kontrahti
lõppu ühele Saarlasele äramüüa. See võttis leiva kaasa ja läks merele kalu püüdma. Teisel
hommikul leiti tühi paat, meest ennast kusagil. Leib, mil e sisse raamat oli peidetud, seisis
paadi pi da pääl ning kalamehe nuga oli otseti paadi põranda sisse löödud. Et ilm täitsa
vaikne oli, seepärast ei võinud muud arvata, kui et kurat mehe ära vi s. Õnnetuma
järeljäejad kaebasivad raamatu müüja pääle konsistooriumisse, mil el aga misgit tagajärge
polnud.
Klaus Homburg
Saastna mõisa järele on üks küla, mis Ul aste nime kannab. Sel e küla talupojad tõendavad,
et nad vanaste ühe saksa või rootsisugu mõisniku järeltulijad ol a. Nende li adnimed on
Klaus ja Homburg, ning nad lähevad oma kehavormide poolest teistest ümberkaudsetest
talupoegadest pisut lahku. Vanarahva jutu järele olla vanakatku ajal sel e sugukonna
li kmed, kel ede omandus selajal Saastna mõisa olnud, kõik ära surnud, ainult üks väikene
poisike jäenud elusse , keda ta amm enesega Ul aste külasse vi nud ja sääl üleskasvatanud.
Et külas peaaegu kõik inimesed ka katku ohvriks olivad langenud, si s võttis ta vi maks ühe
tühjaks jäenud talu omale ja heitis abielusse. Tema lapsed ja järeltulijad täitsivad pärast
terve küla. Mineva aastasaja algusel on nad oma mõisniku seisuse õigusi katsunud uuesti
maksvaks teha, aga ilma järeldusteta. Nüüd mõne aasta eest tagasi olla nad jäl egi omi vanu
õigusi hakanud taga nõudma, kuid sel e tagajärg on kalendri väljaandjal praegu teadmata.
Umbes samasugune vanajutt käib Ridala kihelkonnas elutsevate Kelemithi ja Nuudi
sugukondade kohta. Nende esi sa olnud Rootsi ohvitser Knut Kelemith, kel ele Rootsi kroonu
Sinalepa ja Mäemõisa vahel oleva maatüki vahvuse eest aupalgaks kinkinud. Ohvitser
ehitanud sinna väikesemõisa ja nimetanud seda oma abikaasa nime järele “Dravida”
mõisaks. Ohvitser leidnud ise Kolovere lahingus venelaste vastu võideledes surma, kuna ta
abikaasa hiljem katkule ohvriks langenud. Nende alaealine poeg Roby jäenud ühe vana
teenri, väljavahi Bengt Wendorfi kasvatada. Kuidas poeg isale kingitud maatükist ja isast
ehitatud mõisast ilma jäi, sel est ei lausu vanajutt midagi. Võibol a, et Rootsi valitsus need
reduktsioni ajal tagasi võttis. Ohvitseri abikaasa nime pääle nimetatud “Dravida” mõisa
hoone on praegu Sinalepa karjamõisana alles, ni samati ka sel e põl ud ja mets, mil edest
esimene “Kelemithi põldude” ja teine “Dravida sõeru” nime kannab, kuna karjarand, mida
isa oma poja nime järele “Robi rannaks” nimetanud, praegu Mäemõisa käes on. Ka Pendi
(Bengti) koht, kus väikese Roby kasvataja Bengt Wendorf elas, on praegu veel al es ja sai
Mäemõisa küljest hiljuti äramüüdud Lil evälja (Tuuru) mõisa külge antud. Kui vanajutt
õige on, si s on Ridalas elutsevad Kelemithi, Knuti (Nuudi) ja Wendorfi sugukonnad
rootslased , kel ede seia asumist ajaloolikult umbes 16ma aastasaja vi mase poole sisse võiks
arvata.
Kolovere munk
Sel est on juba palju aastaid tagasi, kui ühel õhtul keegi ohvitser Kolovere lossi tuli. Lossi
omanik graf Buxhövden võttis tulija lahkesti vastu ja käskis teda ööseks sinna jäeda, mis
juures ta aga ütles, et tal muud kambrit võimalik ei olla anda, kui seda, mis lossi teises otsas
on ja mil es mõnikord tontisi nähtavat. Ohvitser oli sel ega üsna rahul ja arvas naljatades et
tal siis vähemalt seltsilisigi ol a ja heitis julgesti magama. Kesk öösel kuulis ta aga iseäralist
kahinat ning silmi lahti tehes nägi ta enese ees munka seisvat, kes tale märku andis enese
järele tul a. Ohvitser tegi seda ja munk vi s teda läbi pikkade käikude ühte nurka, kust ta
krohvi seina küljest maha lõi ja salalise seinakapi ukse avas. Säält võttis ta suure võtme,
andis sel e ohvitseri kätte, kutsus teda lossist välja ja vi s teda lossivärava ees oleva väikese
künka pääle. “Si n”, ütles ta, “kaevake lahti, ja kui suure raudukse juurde jõuate, si s avage
uks sel e võtmega.” Seda üteldes kadus munk ära. Ohvitser langes suurest meelte ärritusest
tabatud maha ja minestas ära. Kui ta teisel hommikul ärkas, siis oli võti, mida praegugi veel
Kolovere lossis alalhoitakse, ta käes ja ta jutustas öösist juhtumist. Järelekaevamist aga ei
arvatud mitte sündsaks ette võtta.
Dirslätti nonn
Dirslätti mõisahoone Noarootsis olla vanaste nonnaklooster olnud. Praegugi ol a sääl veel
üksikuid kambrikesi ja võlvialuseid, mil edes nonned olla elanud. Rahva jutu järele olla sääl
sagedasti valgeid inimese kujusid nähtud, kes ööseti mõisa ruumides ümberluusida ja
majaelanikka hirmutada. Mõis müüdi ära, ning ta ostja, keegi graf Rehbinder, asus sinna
elama, ilma et tontide ilmumise juttudest midagi oleks hoolinud. Ühel õhtul nägi ta aga
üsna selgesti, kuidas kaks valkjashal i kogu, üks suurem, teine väiksem, läbi toa läksivad,
mitmed kambrid ja käigud läbirändasivad ja vi mati ühte kambrisse ära kadusivad. Ta
jutustas oma nägemisest õpetajale. See laskis sel es toas, kuhu tondid ära olivad kadunud,
põranda üles võtta ja sel e aluse läbikaevada ning leidis säält kahe inimese, ühe suurema ja
teise vähema, luud . Need maeti surnuaia pääle uuesti maha ning sel estsaati pole sääl
ilmasgi enam tontisi nähtud.
Lossi neiu
Sel ajal, kui Haapsalu loss Saaremaa pi skoppide valitsuse al  oli, toonud üks doomiherra,
kloostri valjude seaduste keelust hoolimata, ühe naisterahva, kes koorilaulja poisikese ri desse
oli pandud, enese kaasas lossi. Kaua aega ei teadnud teised kirikuteenrid mitte, et
koorilaulja poisike naisterahvas oli, aga vi mati jäivad nad kahtlaseks ning kui pi skop
Haapsalu tuli, teatati sel est temale ja ta laskis sel ajal, kui doomiherrad kirikus olivad,
süüdlase elukorteri läbiotsida, kust poisikeseks peetud neiu naisterahva ri des ülesleiti. Kohe
kutsus pi skop kiriku nõukogu kokku, kes otsuseks tegi, et naisterahvas pooleli oleva kabeli
müüri sisse peab müüritama ja doomiherra lossi vangitorni heidetama ning sääl lastama
nälga suura . Pi skopi käsu pääle tehti kabelimüüri sisse paras õõnsus, pandi õnnetu neiu
sinna sisse, anti tükikene leiba ja kruusi täis vett kaasa ja tehti müür ümbert kinni. Pisut
aega kostis õnnetuma hädakisa inimeste kõrvu,aga kaua aega ja veel praegugi näitab ennast
kuuvalgetel öödel sel e koha pääl kummardaja naisterahva kuju.
Tatarlased Vormsis
Kui vene kindral Totmakov Läänemaal Vigala , Lihula, Kolovere ja Haapsalu lossid oli ära
võitnud, si s käisivad ta sõjamehed venelased ja tatarlased ümberkaudu tapmas ja ri sumas
ning tulivad ka Vormsi saarele. Borby külas põgenesivad inimesed küla lähedal oleva suure
Smäeni kivi otsa ja tõrjusivad vaenlasi, neile keevavett kaela valades, enestest ära. Kerslättis
kaevasivad talupojad metsa sügavad augud ja peitsivad endid nendesse. Kohaline pastor
põgenes tatarlaste eest vihtlemise sauna, aga need süütasivad sauna põlema ja põletasivad
pastori elusalt ära. Kiriku paberid ja dokumendid hävitati ära ja kirikuri stad vi di
Saaremaale. Mujal külades aeti inimesed majadesse ja põletati ni samati elusalt ära. Meestel
nüliti nahk seljast maha ja naistel lõigati rinnad ära. Kõik, keda kätte saadi, tapeti ära, sest
ülema vali käsk oli: mitte kel elegi armu anda! Üks soldat tuli tühja tuppa, kust kõik
elanikud välja olivad põgenenud ja ainult imeva lapse häl i sisse mahajätnud. Lapsukene
sirutas soldatile naeratades omad käekesed vastu, ni  et see juba li gutatult ümber tahtis
pöörata ja toast välja minna. Korraga tuli tal e aga ülema vali käsk meelde, ta lükkas häl i
kummuli ja pistis lapse läbi häl ipõhhja odaga surnuks .
Joobnud härg
A. Grönberg. Kuurort Haapsalu. Haapsalu, 1932.
Paljude aastate eest pi rasid poolakad Haapsalu lossi. Kuigi lossist vi s maaalune käik
Uuemõisa, oli siiski raske hankida toiduaineid, sest maad kurnas nälg ning pi ramine kestis
juba seitsmendat aastat.
Elanikud otsustasid abiks võtta kavaluse. Vi mastest humalanatukestest keetsid nad kange
õl e, jootsid sel ega ainsat järelejäänud härga ni palju, kui ta tahtis ning talutasid teda si s
lossi müüride ääres. Joobnud härg möirgas rohkem, kui seda harilikult teeb terve härjakari.
Kui poolakad kuulsid härja metsikut möirgamist, järeldasid nad, et lossis on toidutagavara
veel kül alt ning lõpetasid pi ramise.
Isatapja
Ühel rüütlil oli kaks poega , kes pikemat aega olid vi binud sõjas. Nooremale pakkus sõda
ni palju lõbu, et isa suutis teda kodus hoida suuri vaevu , meelitades raha ja varandusega.
Kui isa teda noomis pil ava ja lodeva eluvi si pärast, ei meeldinud see pojale ning ta kandis
isa vastu salajast viha.
Kord läks isa jahile ning poeg jälgis teda. Lühikese sõnavahetuse järele surmas ta auväärse
rauga , kel e laiba peitis metsa. Pika otsimise järele leiti kadunu ning kahtlus mõrtsukatöös
langes poegadele .
Pojad kutsuti Haapsalu kirikusse, kus nad pidid tunnistama oma süütust. Käsi surnu
rinnal, vandusid mõlemad vennad, et nad ei ole isa tapnud . Noorem lisas juurde, et kui tema
on süüdi, ta ei saa altari juurest edasi minna üle kolmekümne sammu.
Kuigi surnu haavadest seepääle hakkas voolama verd, jäi noorem vend endasse kindlaks ning
lahkus kirikust. Vaevalt oli ta altarist eemaldunud kolmkümmend sammu, kui ta kukkus
maha nagu välgust tabatu ning kohkunult pi skopile tunnistas üles oma süü. Kohe seepääle
ta suri ning maeti sinnasamasse kohta.
Surnud koer
Elas Haapsalus kaks venda, üks rikas ja ihne , teine aga pidi nälga eemale tõrjuma
saapaparandamisega. Vi mane nägi korra unes , et tema juure tuli hall mehike ning näitas
talle üht nurka varemeis, kus tuleks kaevata suure varanduse leidmiseks. Mees pidas asja
naljaks ning töötas edasi saabaste kal al.
Järgmisel ööl tuli hall mehike uuesti, raputas teda õlast ning juhatas varanduse juure.
Hommikul läks mees rikka venna juure, jutustas sel el oma unenägu ning avaldas kahtlust
sel e kohta. Rikas vend kinnitas veelgi tema arvamist, et ega tühist unenägu ei maksa
uskuda. Ise läks aga rikas vend öösi mainitud kohale, kaevas sääl ning hulga vaeva järele
leidis mul ast surnud koera .
Arvamises, et vaene vend teda tahtis narrida, viskas rikas vend koeraraipe vaese venna
aknast tuppa. Ehmunult ärkas vaene kingsepp , leidis aga põrandalt selget kulda.
Must koer
Haapsalu lossi seisab peidus rohkesti varandusi, mil iseid valvab suur must koer. Mitmed
vaprad mehed on katsunud neid varandusi kätte saada, kuid vaimud kustutasid nende
laternatule või peletasid nende julguse muude kummitustega.
Keegi rootslane tuli aastal 1773 Haapsalusse, sai si n öövahi koha ning tuli korra kesköösel
lossiaeda. Si n nägi ta suurt musta koera leekivate, taldrikusuuruste silmadega, istudes ise
ühel rahakastil.
Mis öövaht koeraga rääkis, seda ei ole teada, samuti ka seda, mida kast sisaldas. Aga kohe
pääle seda öövaht muutus ärimeheks, ostis linnas maju ning omas laialdase usalduse, ni  et
mitmed talumehed tõid talle oma raha hoiule. Teatava aja möödudes läks ta lõpuks metsa
ning poos enda sääl puuoksa.
Tammepuu
Muiste kasvas Haapsalu lossis suur tammepuu, mis aastate jooksul oli muutunud seest
täiesti õõnsaks. Rahvasuu ei tunnustanud üksi tema kõrget vanadust, vaid samuti ka tema
salapärast jõudu. Seetõttu ei tohtinud säält murda ühtki oksa ning tema varjus olev maa
loeti pühaks. Samuti ei julgetud vaadata puuõõnsusesse, kuigi teati, et sinna oli varematel
aegadel ohverdatud isegi raha.
Kord oli mingi sõjalaevastik Haapsalus ning üks ohvitser läks lossi jalutama . Järsku tõusis
piksevihm ning et sel e eest end varjata, puges mees tammepuu õõnsusesse. Kui vihm lakkas,
tahtis ta uuesti väljuda, kuid komistas mil egi metalli vastu. Ül atuseks leidis ta puutüvest
plekktoosi paljude kul atükkidega. Raha võttis ta laevale kaasa ning see jagati hiljem
sõduritele.
Varanduse otsijad
Haapsalu kohtuülema juure ilmus ühel õhtul kaks meest. Nad tulid ratsutades, kuljused
kõlisesid, seljas ebaharilikud välismaised ri ded ning palusid luba nõiakepi abil varandusi
otsida. Seda lubati neile sel tingimusel, et nad kogu töö vi vad läbi oma algatusel , kuid
leitud kul ast saavad endile ainult poole.
Mehed käisid ringi, lossikiriku ees platsil paendus võluvitsake vastu maad ning mehed
alustasid kohe kaevamist. Pettusvõimaluse vältimiseks seati linna poolt vahid juure. Varsti
aga läks juba pimedaks ning kuna midagi veel ei leitud, läksid kõik koju. Järgmisel hommikul
olid aga mehed jäljetult kadunud. Ühtlasi märgati, et lahtikaevatud augus leidusid jäljed, et
sääl pidi olema asunud mingi raudkast.
Kalevipoja kivi
Kui Haapsalu kiriku ehitamine oli lõpetatud, pahandas Kalevipoeg kel ahelina üle ning
otsustas kiriku purustada. Mitte kaugel Nyby´st leidis ta Vidra lähedal ühe kõrgendiku
juurest suure kivimüraka, haaras sel e pihku ning virutas tugeva hooga Haapsalu lossi poole.
Si ski oli see kivi vist Kalevipojalegi raske, sest vise ei õnnestanud ning kivi kukkus poole tee
pääl väikesele Võnnusaarele, mis asub Haapsalu lahes Roograhu lähedal. Kivi purunes
kukkudes kaheks tükiks, mil est suuremat veel praegu tuntakse Suurkivi nime al . Muiste
olnud kivi pehme, mistõttu temal võib näha lammaste ja kitsede jälgi, mida loomad omal ajal
sinna tallanud.
Ridala kirik
Haapsalust umbes 8 km kagu poole asuv Ridala kirik evib salapäraselt legendaarse
mineviku. Kirik näib olevat väga vana ning teda loetakse koguni vanemaks kirikuks
Eestimaal, mis ehitatud taanlaste ajal.
Ridala kiriku lähedal asunud muiste samanimeline kants või maalinn , mil e varemete jälgi
on praegugi veidi märgata. Möödunud sajandil leiti maapinnast veel õige sageli tahutud
kive, lubjatükke, puusütt ja vanaaegseid naelu. Linna kohale on alles jäänud küngas, mil es
rahvajutu järele olevat maetud suur varandus. Seda valvavat aga mingi punane koer ning
seetõttu ei olevat varanduse õiget kohta veel avastatud.
Rahvasuu jutustab, et Ridala kirik ja maalinn seisnud muiste üsna mererannikul. Isegi
suured laevad sõitnud linna külje al a. Geoloogilised vaatlused lubavad eeldada, et siin
varematel aegadel meri tõepoolest on ulatanud õige lähedale. Mõnekümne aasta eest leiti
säält koguni vanaaegne laeva emapuu .
Ridala kiriku olevat ehitanud keegi hi glasneiu, kel e kujutist praegugi veel võib näha kivisse
raiutult kiriku portaali juures. Neiu valmistanud sel e ehitise endale elumajaks ning kuigi
teinud üsna kõrge ukse, olevat säält suure vaevaga läbi pääsenud. “Kui keegi minust suurem
soovib majja sisse astuda”, ütelnud ta, “siis võib ta ju kummardada!” Hiljem tehtud sel est
ehitisest kristlik kirik.
Seespool kirikumüüre vi b põranda al a mingi käik, mis all on kinni müüritud. Paljude
aastakümnete eest julgesid mõned uudishimulikud laternate ja nööride abil sinna käiku sisse
minna. Äkki aga kustusid küünlad ning suuri vaevu pääsesid mehed jäl e välja. Et
sel esarnaseid julgustuskatseid vältida, müüriti käigu alumine osa kinni.
Oletatakse, et see käik on maa alt tulnud Haapsalusse. Kunagi peitnud end sel esse aga
mingi röövsalk või teatud hulk ülejooksikuid. Sel puhul olevat käigu mõlemad otsad suurte
kividega kinni müüritud ning roimarid koolnud said vaevarikkasse surma.
Magav kuningas
Paljude aastate eest vallutas üks taani kuningas väevõimuga Vormsi saare ning tuli Norby
külasse öömajale. Enne magamaheitmist sõnas ta talurahvale: “Kui ma öösi saan hästi
magada , si s ei tee ma sel ele külale midagi halba, muidu aga lasen ta homme tuhaks
põletada.” Otsekohe vaibus kogu li kumine, loomad talutati kaugemale, kuked vi di metsa,
nõnda et varsti oli kogu ümbruskonnas rahulik vaikus ning kuningas sai mõnusasti uinuda.
Pererahvas istus ise kartlikult kuulates eeskojas, et iga esilekerkivat segamist kohe
kõrvaldada.
Kesköösi kuulis perenaine nagu mingit kahtlast tiksumist kuninga enda magamistoast.
Väriseva südamega hi lis ta tasakesi sinna ning hämaras kuuvalguses nägi laual midagi,
mil est tuli korrapärane kribin ja tiksumine. Arvamises, et see on hi r, mis näris kuninga
ri deid ning võis koguni teda üles äratada, lõi ta käega sel ele kohale tugeva hoobi ja
purustas ni vi si kuninga taskukel a.
Hommikul päikesetõusu ajal oli kuningas alles veel sügavas unes. Ärgates tundis ta ennast
ni  kosunud ja rahuldatud, et andis käsu, külaelanikkude vastu mitte tarvitada karme
abinõusid. Ri etumise juures märkas ta ootamatult, et tema taskukel  oli lõhutud. Kohe
laskis ta pererahva tul a oma juure ning määras neile ilma pikema jututa raske karistuse.
Värisedes langes nüüd perenaine tema ette põlvili, rääkis oma murest kuninga unerahu eest
ning saatuslikust eksitusest . Naine palus kuningalt pisarsilmil armu ja halastust . Naerdes
naise teadmatuse üle, andestas talle kuningas ning külarahva tänuhüüete saatel sõitis
kuningas jäl e edasi.
Tatarlaste jubedused
Kui tatarlased tungisid Vormsi ning hakkasid sääl rüüstama, siis ainult üksikud elanikud
päästsid end Borby lähedal asuva suure kivi otsa, kus nad kallaletungijaid tatarlasi keeva
veega kihutasid eemale. Kärsläti juures kaevasid talunikud metsa sügavad augud ning
varjasid end sääl peidus, kuigi vaenlased katsusid rootslaste keelt järele aimates luisata, et
vaenlane olevat juba plehku pistnud.
Pastoraadis tungisid tatarlased õpetaja kal ale, ning kuna ta puges peitu sauna, süütasid
nad sel e põlema ning pi nasid õpetaja sedasi surnuks. Ühtlasi hävitasid nad
kirikuraamatuid ning vi sid dokumente ja kirikuri stu Saaremaale kaasa. Ka külades
kihutasid nad inimesed majadesse ning süütasid need si s põlema. Meestel kiskusid nad
seljast nahka, naistel lõikasid rinnad ära ning tapsid kõiki, kuna nende päälik oli käskinud
ol a vali igaühe vastu.
Ühte majja tuli sõdur, kus ainult laps lamas kätkis. Väeti maimuke sirutas talle käed vastu
ning silmitses ni  sõbralikult paluva pilguga, et sõdur tahtis li gutatult toast väljuda. Äkki
meelestus talle aga pääliku karm korraldus, ta viskas kätki ümber ning puuris terava oda
lapse selga .
Saulepis tuli tatarlaste röövel talumajja, mil es elutses veel vaid naine ühes lapsega, kuna
teised elanikud olid kõik metsas peidus. Ema ronis surmahirmus ahju otsa, väike laps jäi aga
kätkisse kaeblikult karjuma . Röövel võttis lapse sül e ning tahtis teda heita küdevasse ahju.
Meeltheitev ema haaras ahjult suure kivi ning viskas sel e röövlile pähe ni  osavalt, et mees
jäi meelemärkusetult lamama. Ki resti hüppas naine ahju päält al a ning mõne kivihoobiga
surmas sõduri. Surnu ri ete läbiotsimisel leiti säält hulk kulda ja hõbedat.
Kuningas Yngvar
Rootsi kuningas Yngvar oli vahva sõdalane, kes oma laevastikuga sagedasti võitles taanlaste
ja teiste meresõitjate vastu. Taanlastega sõlmis ta vi maks rahu ning astus siis seda suurema
jõuga idapoolsete vaenlaste vastu. Ühel suvel ri sus Yngvar Eestimaal, kuid eestlased tulid
talle sõjari stus vastu ning tekkis verine lahing. Eestlaste ülekaal oli ni  tugev, et rootslased
sunniti põgenema. Kuningas Yngvar sai lahingus surma. Tema laip maeti sinnasamasse
kohta.
Matsalu lahe ääres Saastama mõisa lähedal on kõrgendik, mis koosneb suurtest kividest.
Kivid on kohati paigutatud korrapäraste kihtidena. Aja jooksul on kivid kattunud samblaga
ning vi maks on hakanud sinna isegi puud kasvama. Seda kõrgendikku kutsuti porimäeks
ning rahvajutu järgi olevat see mälestussammas, mis sinna seatud kuningas Yngvari
mälestuseks.
Ki devas Puistu külas teab kohalik rahvas näidata mitu kohta, kuhu olevat maetud keegi
vana Rootsi kuningas. Sel e tõenduseks näidatakse ka
vastavaid kive, mida tuntakse mälestusmärkidena.
Jacob De la Gardie
Haapsalu lossi omanik Jacob de la Gardie oli õieti ettevõtlik mees, kuid kõiki toiminguid
teostas ta äärmiselt pikaldaselt, rahulikult ja järelemõtlikult. Seetõttu andsid eestlased tal e
“Laisa Jaagu ” hüüdnime.
Kord oli krahv parajasti saunas , kui ta adjutant teatas suure vaenlasväe liginemisest. Krahv
keeras rahulikult teisele küljele ja vastas: “Nad oodaku senikaua , kui ma olen saunast
väljas!” Ilma mingi ruttamiseta pesi ta end siis edasi.
Saunast väljunud, ligines ta vaenlastele ning võttes kaasa hariliku peapadja, sõnas seda
avades: “Välja, välja, hobu ja mees!” Padjast võetud suled lendlasid tuules ning igaüks neist
muutus ratsanikuks ühes hobusega . Niivi si oli vaenlane peagi võidetud.
Kuigi puudus krahvil jäl egi sõjavägi. Kuna vanakurat oli krahvi li tlane, ronis see
kirikukatusele ning hakkas säält laastusid maha kiskuma. Iga hoobi juures hüüdis
vanakurat: “Hobu ja mees!” Mahakukkuvad laastud muutusid kõik ratsanikkudeks ning
krahv võitis lahingu.
Saadan aga nõudis säärase abi eest oma osa ning käis mitu korda vana sõjamehe hinge ära
toomas. Krahv lamas aga voodis ning palus kurja sõpra, et see senikaua ootaks, kuni krahv
on täielikult ri etunud. Vanakuri tõotas seda, kuid kauem enam oodata ei lubanud, kuna
varem oli teda sarnaste ettekäänetega juba mitmekordselt petetud.
“Tubli,” vastas krahv, “kül  ma nüüd sel e eest juba hoolitsen, et oleksin alati lõplikult
ri etumata!” Si tpääle puudus krahvi ri etuse juures alati mingi ese, kas sukapael, kaelarätik
või üks saabas . Vanasaadan käis teda tihedasti külastamas, kuid pidi alati tagasi minema
pettunult.
Al es hiljem vabastasid taevased võimud vana rauga sel est kurjast sidemest . Krahv ehitas
Stockholmi ilusa  Jacobikiriku ning palvetas kaua altari juures. Sel puhul oli selgesti kuulda
vankrikolinat ning kivipõrandast kerkisid üles leegitsevad tulekeeled. Arvatavasti tegi
ni sugust tempu vanakurat ise, kes ärritas ennast ohvri kaotsimineku üle.
Peeter Suur Haapsalus
Peeter Suur saabus 8. juulil 1715. aastal oma sõjalaevadega Tal innasse ning sõitis säält
17.kuupäeval lääne poole. 20.juulil jõudsid ta laevad Osmussaare , kuna keiser ise kel  5 pääle
lõunat sõitis Haapsalu poole. Noarootsi olnud si s mandrist ni  tublisti eraldatud, et keiser
sõitnud laevaga Noarootsi ja mandri vahelt läbi. Haapsalusse saabus ta järgmisel päeval
ning siis käsutas ta kogu eskaadri edasi sõitma Li bavisse, et sel vi sil järgmisel kevadel
kergemini jõuda Pommerisse.
Haapsalusse sõitis Vene tsaar otsima uut sündsat sadamakohta. Keisri saabumine tuli väga
ootamatult. Ta randus si n Kassinina neemele, mis hiljem suures keisrivaimustuses ristiti
Kaiserortiks. Peeter Suur vi bis linnas lühikest aega, vaatas lossi ühes kirikuga ning juba
paari tunni pärast randus ta Pul apää kohal, et sõita Ungrusse.
Külaskäik Ungrus oli mõeldud Rootsi ülemjäägermeister ja Eestimaa maanõunik parun
Reinhold Ungern Sternbergile, keda ta oli tundma õppinud mitmetel kokkupuutumistel
Peterburgis ja Tallinnas. Ent parun oli juba kaks aastat tagasi Tal innas surnud. Ungrus
elas ainult veel tema kahekümneaastane lesk Sophie Auguste ühes oma aastase pojaga.
Peeter Suur avaldas tal e mehe surma puhul kaastundmust ning veetis aega  mõnusasti
vesteldes.
Ungru mõisa aed olnud sel ajal ilusamaid Eestimaal. Aedniku saatel vaatas tsaar aeda
rohkem kui tund aega. Si s tuli ta tagasi ja asus einetama, mis oli vahepeal suure ki rusega
jõutud valmistada. Laua juures ulatas tal e keegi teener karika, mil esse oli graveeritud
Rootsi kuninga Karl XII nimi. Otsekohe püüdsid teised sel e karika tsaarilt tagasi võtta,
kuid keiser tõrjus nad eemale ning tühjendas karika hüüdega: “Elagu sõber Karl!”
Laua ääres istudes märkas tsaar ühe ukse kohal enda pilti, kuna teise ukse kohal seisis tühi
raam. Ümber vaadates leidis ta ahju tagant Karl XII pildi, mis nähtavasti tsaari saabumisel
oli ki resti sinna peidetud.
“Ahjaa, vend Karl!” hüüdis ta. “Nüüd pead sina pugema ahju taha! Vahest  oleks vaja
ainult üht lahingut, et ma ise peaksin minema sinna!” Nende sõnadega tõstis ta pildi jäl e
seinale tagasi.
Tänades perenaist lahke vastuvõtu eest, nõudis tsaar ärasõidul tavalise kutsari asemel
hobusejuhiks aedniku, kes oskas rääkida saksa keelt. Vestlus aednikuga oli ni  elav, et aednik
suures jutuhoos jättis hobused päris hooletusse. Kutsari hirm oli aga suur, kui nüüd hobused
äkki hakkasid pil utama. “Vaata nüüd korraks ka hobuste järele”, sõnas tal e tsaar ja
Haapsalusse jõudes andis tal e rikkaliku jootraha.
Must surm
Lääne Elu, 22. märtsil 1935
Põhjasõja ajal teinud Läänemaal hirmsat laastamistööd katk ehk “must surm”. Katk tulnud
mannermaale lootsikuga Vormsi saarelt. Ta hulkunud ümber kui “must mees”, tihti ka kitse
näol. Katk teinud Läänemaa inimestest ni  tühjaks, et kui üks näinud teise inimese jalajälgi,
si s andnud ta neile suud ja nutnud rõõmu pärast.
Katku kartus
Oru val as, ühes talus olnud laupäeva õhtul palav rukkijahu leem laual. Inimestest pole
kedagi muud toas olnud, kui vanaisa üleval parsil. Vanamees näinud, kuidas kits kepseldes
uksest sisse tulnud ja lausunud: “Kae imet , keeva süüakse ja keedet juuakse !”
Vanamees vastanud parsilt: “Oi imet, katk keeletu ja ise räägib!” Katk näinud, et teda ära
tuntakse ja läinud oma teed.
Küla inimestest tühjaks
Oru val as Keedika külas murdnud katk väga palju inimesi maha. Üks vanapoiss vedanud
surnuid Kondimaa poole kalmistule. Katku ta ei kartnud. Kui läinud surnuga, siis ajanud
ise laulujoru; saanud ta surnu maha matnud, siis rüübanud pudelist vina ja sõitnud
haigutades kodu poole.  Sedavi si läinud asi Keedika külas kuni vi mane inimene ära surnud
ja maha maetud. Si s jäänud vanapoiss ise ta katkutõppe ja surnud.
Leidis naise jalajälgedest
Oru val as Jalukse külas olnud üks vana mees, nimega Tõnis. Tema matnud oma valge
märaga katku ajal kahe küla surnuid. Inimesi jäänud ikka vähemaks, kuid Tõnisel pole viga
midagi olnud: mära söönud aga vilja ja Tõnisel enesel olnud ka toitu kül . Kui vi mati kõik
ära surnud, teinud vana Tõnis omale tee äärde haua valmis. Mõelnud, et kui ma suren , siis
heidan haua äärele; mõni hea inimene ehk juhtub mööda minema, lükkab auku ja ajab mul a
peale. Aga Tõnis ei surnud.
Ükskord sõitnud ta ratsa oma valge mära seljas läbi Keedika metsa Seljaküla poole. Leidnud
inimese palja jala jäljed maas, karanud kohe hobuse seljast maha ja andnud jälgedele suud.
Si s sõitnud jälgi mööda edasi kuni Seljakülasse. Seal leidnud ühe naise, kes olnud tüdruk,
tema aga vanapoiss. Nad läinud si s paari ja hakanud ühiselt elama.
Katku surm Haapsalu lahes
Inimesed peitnud end katku eest toominga metsadesse. Katk otsinud neid mööda metsi taga,
ümisenud ise viltuse keelega: “Immi (inimese) haisu tommi haisu ei tunne kahte
kumbatki!”
Katk läinud vi maks lootsikuga üle Haapsalu lahe Noarootsi. Üks naine tulnud talle saarel
vastu, tundnud ta ära ja ütelnud: “Tere tulemast! Jumalale tänu, et sa ometi ükskord ka si a
said! Kül  meie sind kaua oleme oodanud!”
Katk polnud sarnast lahket teretust enne kuulnud ega ka siin oodanud. Häbi ja kohmetusega
jooksnud ta merde, kuhu ta ka ära uppunud.
Mõistatuslik ring
Aino Uibo , 1959 . a.
Ilmunud ajalehes Töörahva Lipp , 24.11.1959.
HaapsaluKeila maanteest umbes 0,5 km eemal asub endine Keedika mõis. Mõisahoone on
maha põlenud, säilinud on ainult hoone all olnud kelder.
Mõisa aias asub omapärane tammede grupp – 7 tamme, mil e mõisnik oli lasknud kunagi
istutada . Härra olevat kord kuue kaaslasega istunud kaardilauas. Seal otsustatud Keedika
mõisa aeda istutada iga mõisniku auks üks tamm. Mõisahärra olevat käskinud teomeestel
minna metsa noori tammesid otsima. Teomehed olevat kuus tamme leidnud, aga seitsmendat
polevat kusagilt saanud. Kuus tamme istutati ringikujuliselt. Hiljem olevat lähedalasuva
Proosu talu peremees leidnud kuskilt kaugemalt seitsmenda tamme ja istutanud sel e ringi
keskele . See tamm olnud teistest tunduvalt suurem. Praegu keskmine tamm teistest pikem ei
ole.
Tammedest mõni meeter eemal maapinnal asub umbes 8 m läbimõõduga ring . Ringjoone
laius on umbes 50 cm. Kui ümberringi on rohi kollakasroheline, siis ringjoonel on ta
sinakasroheline. Aegade jooksul on ring sel isena püsinud, keegi ei tea midagi ta tekkeloost.
Kaevamisel selgus, et ringjoonel on muld hallikaspruun ja hästi sõmer. Sel ise mul akihi
paksus on umbes 2530 cm, võibol a kohati ka rohkem. Kõrval on muld täiesti must.
Rahvajutt räägib, et sel ele kohale olevat maetud suur rahapada . Ringjoon näitavat paja
ääri. Pimedatel neljapäeva öödel pidavat pada südaööl hetkeks pinnale tõusma ja kohe jäl e
tagasi vajuma. Paja saavat siis kätte, kui kaevata 7 pimedat neljapäeva ööd järgemööda.
Algul pidavat tulema suur kivi ja sel e all rahapada. Ainult ära minnes ei tohtivat tagasi
vaadata. Juba mõisa ajal olevat mõned inimesed tahtnud kaevata, aga mõisahärra ei olevat
lubanud. Omapärase ringi saladus on praeguse ajani lahendamata .

.PDF Laadi alla originaalfail 25 lk · .pdf · 20 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-03-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti

20 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

minimaggnus Õppematerjali autor

Pikk ja põhjalik legendide kogumik Eesti vaatamisväärsuste kohta.

vanapagan Vaatamisväärsuste legendid Eesti vaatamisväärsused

Sarnased õppematerjalid

docx

KALEVIPOJAGA SEONDUVAID KOHTI

NOAROOTSI GÜMNAASIUM Elery Mitman KALEVIPOJAGA SEONDUVAID KOHTI Referaat Noarootsi 2011 Kalevipoja Võnnu kivi Ennemuiste suurustanud Kalevipoeg ja Vanapagan kahekesi ja kumbki lubanud teisest kaugemale visata. Kalevipoeg valinud suure kivi ja lubanud seda Tallinnast Võnnu linna visata. Viskamise juures libisenud aga kivi Kalevipoja sõrmede vahelt ära ja kukkunud Taali mõisa lähedale Tori jõesse. Praegu kutsutakse seda kivi Võnnu kiviks; ta suurus ulatab kaugelt üle veepinna. Vanapagan valinud niisama suure kivi ja lubanud Tallinnast Riia linna visata. Visanud, kuid kivi kukkunud Vändrasse Vihtra mõisa lähedale maha. Et viskamises Kalevipoeg võitnud ja Vanapagan alla jäänud, siis hakanud Vanapagan suurustama ja kiitlema, et tema sellepärast ei saanud kaugemale visata, et ta

Kirjandus

doc

Muistend vanapagana kividest

Vanapagana kivid Ähmja mõisa põllul , nii kui vanarahvas teab rääkida, olnud vana Eesti kants. Seda tunnistavad ka vareme moodi kivilademed. Sealt maa seest on välja tulnud ahelate tükke ja muid vana-aja sõjariistu. Kantsi kõrvale on ka Vanapagan tahtnud oma kantsi üles ehitada, aga ei ole võinud. Igaüks teab, et Vanapagan oma tööd ikka ööpimeduses teeb, ja seda kõik enne poolt ööd või enne kukelaulu. Juba õhtul aegsasti hakkas Vanapagan oma tööd. Suur lade kive oli koos ja müüritöö hüüdis kiirusel. Aga võtku äpardust, juba Paali pere kukk laulnud. Õelus aga ei raatsinud oma tööd nii hõlpsasti maha jätta. Suures vihas visanud ta suure kivi, et kukke ära tappa. Aga kivi läinud üle. Varsti laulnud ka teise pere kukk. Ka sellele saatnud Vanapagan kivijõmmaka. Jälle kukkunud kivi enne maha. Siis laulnud kolmanda pere kukk. Ka temale visati suur kivi. Aga Vanapagan olnud juba nii tiidsal minekul, et kivi kaude jooksnud.

Kirjandus

docx

Rootsi ajalugu Eestis

midagi ei tea. Ei aita muud kui otsustada, et Rootsi asundused juba enne 13. aastasada tekkinud, siis ka Rootsi-külad sellest ajast pärit, ehk pisukese erandiga. Võimalik, et Rootsipää küla nimi Halljalas tahab tunnistada, et sinnamaale muiste Rootsi asundused ulatunud. Aja jooksul sulasid rootsi oaasides rootslased eestlastega ühte, eestlaste poolt kohale antud nime tulevale põlvele mälestuseks jättes, kuna suuremas hulgas üheskoos asuvad rootslased endid meie päevini alal hoidnud. Kuna rannaäärsed ja saarte Rootsikülad tingimata endiste Rootsi asunduste jälgedeks tulevad arvata, teeb Alatskivi ja Vastseliina Rootsiküla tekkimise küsimus enam raskusi. Võimatu oletada, et Rootsi asundused kunagi Peipsini ja Setu piirini ulatunud. Niisama ei tahaks uskuda, et ainult rootslased neis viimastes külades asunud. Ometi pean möönma, et mõni mõisnik niisuguse vägivallateoga orduajal küll ehk toime sai, Rootsi asunikka Eesti

Ajalugu

doc

Muhu saar

Muhu saar 2002 ASUKOHT Muhu saar asub Läänemeres Eesti läänerannikul. Saare pindala on ligi 200 km2. Sinna mahuks ära terve Tallinn. Ta on Eesti 1500 saare seas suuruselt kolmas. Mandrist lahutab muhulasi 8 km laiune Suur väin ning Eesti suurimast saarest Saaremaast 3 km laiune Väike väin. Põhja poole jääb Väinameri ja Hiiumaa, aga meritsi lõuna poole liikudes jõuame Riia lahte. Saart ümbritsevad väikesed laiud: Papilaid, Kesselaid, Viirelaid, Võilaid, Suurlaid ja Kõinastu laid. Muhu rannajoone pikkus on 108 km. Saare ulatus põhjast lõunasse on umbes 17 km ning läänest itta ligi 20 km. Linnulennult meenutab saar veidi rombi, mis on loode-kagusuunaliselt välja venitatud. Muhu saarel elab praegu umbes 2200 inimest, mida on suhteliselt vähe. Võrdluseks, kunagi oli see arv kolmekordne ning Muhuga samas suurusjärgus oleval Maltal elab 346 000 inimest. Muhu saare ajalugu on 8000 aasta vanune- just siis hakkas veest paistma saare kõig

Geograafia

doc

Referaat Vanapagan eesti rahvausundis

Võru I Põhikool Vanapagan eesti rahvausundis Referaat Võru 2009 Vanapagan Vanapagan kardab rahvajuttudes tihti hunte ja pikset. Huntide kartus viitab juttude tegelase sarnasusele kodukäijate ja külmkingadega, keda hundid murravad. Oskar Looritsa väitel tõendab see, et tegemist on erakordsete surnute hingedega, kes hulguvad mööda ilma. Huntide eest põgenev Vanapagan on sellisel juhul ühes pärimuskihis välja vahetanud huntide eest põgeneva kodukäija. Siin võib olla seos germaani mütoloogiaga, kus hunti on nimetatud "Odini koeraks" ja Fenrir-hunt neelab surnute hingi. Paljudes lugudes esinevad vanapaganad mitmuses ja ainult üht silmapaistvamat neist nimetatakse ainsuslikult Vanapaganaks. Nad elavad metsas, soos või koobastes. Neid vanapaganaid võidakse peljata kui eksitajaid, kuid sageli saavad nad külarahvaga hästi läbi. Vanapaganatel käiakse külas (pulmas, ristsetel, katsikutel),

Kirjandus

odt

Vanapagan ja Suur Tõll

Vanapagan ja Suur Tõll Muiste elas Saaremaal Suur Tõll, keda rahvasuu Saaremaa valitsejaks kutsub. Suure Tõllu "küüntenärija" oli aga Vanapagan. Kord, kui Suur Tõll raskesti magas, tahtis Vanapagan Sõrve säärt Saaremaa küljest lahti kaevata ja siis Sõrvemaa koos sõrulastega merepõhja uputada. Aga sõrulased said Vanapagana kurjast nõust aru. Nad ruttasid Suurt Tõllu appi kutsuma. Kui Tõll seda lugu kuulis, kahmas ta silmapilk mesipuu sülle ja tormas Vanakurja otsima. Leidiski lõpuks Vanapagana ja viskas põõsast mesilased ta juurde. Suures töös ei pannud Vanapagan Tõllu tulekut tähelegi. Tunneb korraga, et teda igast küljest kangesti torgitakse. Vaatab - mesilased kallal. Küll tõrjub Vanapagan mesilasi eemale, küll lööb neid sadade kaupa surnuks, aga mis sa suurele perele ikka võid teha! Ei aita mehikesel viimaks muu nõu, kui paneb putkama. Aga ega vaenlased sellepärast maha jää. Need lendavad järele, nõe

Kirjandus

docx

Rehepapp ehk november

IMKATS Rehepapp e november Andrus Kivirähk on sündinud 17.augustil 1970. Ta on eesti kirjanik ja õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Ta töötab Eesti Päevalehes, kus suur osa tema tekste on esmaavaldatud. Aastast 1996 on ka Kirjanike Liidu liige. I - Rehepapp e Rehe-Sander, Koera Kaarel ja ta sulane Jaan, kratt Joosep, Kupja-Hans, Räägu Rein, Räägu Liina, Luise, hinged, Vanapagan, Muna Ott, Imbi ja Ärni, Timofei, Kiltri-Lembit ja tema pere, nõid, kubjas, Õuna Endel, Ints, mõisapreili, lumemees, naaberküla Villu, katk M - kabajantsik - võrukael; suli, kelm sigudik - noor, kasvav siga K Vana Eesti küla, kus on mõis, talud ja mets. A Novembri kuu T - Koera Kaarli sulane oli seepi sisse söönud ja talle kutsuti Rehepapp teda läbi vaatama. Järgmisel päeval kattis Räägu Reinu tütar Liina laua hingedele, kuna oli hingedepäev. Pärast sai ta Luisega kokku. Ta ostis talt kleidi hõbeprossi eest. Õhtul tulid vaimud kohale. Vaadati hõbevara üle ning

Kirjandus

doc

Hiiumaa tutvustus

Tartu Ülikool Loodus- ja tehnoloogiateaduskond Ökoloogia ja Maateaduste instituut Geograafia osakond Loom.02.243 Eestimaa tundmine Eestimaa tundmine: Hiiumaa ringreis Tartu 2012 Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 2 Sissejuhatus............................................................................................................................ 3 Hiiumaast................................................................................................................................ 4 I päev...................................................................................................................................... 5 II päev..................................................................................................................................... 8 Kasutatud kirjandus.......

Geograafia

Rohkem sarnaseid