oma jõuvarud ja põlemishaavad armistuvad. Võra ülaosas ja päikese käes on okaste pikkus 5...10 millimeetrit; noorematel puudel ja varjulistel okstel aga 15...25 millimeetrit. Albiino-puudel puudub klorofüll ning need toituvad, jagades juuresüsteemi roheliste puudega. Käbid on 15...32 millimeetri pikkused. Puu tolmleb hilistalvel. Puud kasvavad sageli ringikujuliselt. Puu võib anda juurevõsusid igas suunas ning noored puud kasvavadki tavaliselt ringis emapuu ümber. Vahel ei ole nende okastik piisava valguse ning klorofülli puudumise tõttu roheline, kuid emapuu toidab ja kasvatab oma juurestiku kaudu noori puid sellisena palju aastaid ning üsna suurte mõõtmeteni. Ranniksekvoia on ainuke okaspuu, mis ajab juurevõsusid, kui puu maha raiuda. Lähestikku kasvavate puude juured põimuvad tihedalt omavahel läbi, pakkudes üksteisele tugeva kaitse tuulte vastu.
Ka olid ehituskulud suurlinnadest kaugemal väiksemad. Ehituspuitu osteti enamasti riigimetsadest, vahel ka mõisnikelt. Puud võeti maha täiskuu ajal, siis olevat puit kõva ja kivistunud. Hiidlased olevat seda teinud isegi kella järgi, et oleks ikka päris täiskuu lõpp. See tava polnud aga igal pool ühesugune. Nii olevat Orajõe kandis võetud puid maha vana kuu ajal, mõnel pool aga koguni noore kuu ajal. Laevapuidu varumisel peeti kinni mitmest ebausukommetest. Nii tuli emapuu langetada põhja poole, esitääv vastu loodetuult, ahtertääv vastupidises suunas. Mida kaugemale kännust emapuu langes, seda parem laev sai. Puude vedamisel ehitusplatsile ei tohtinud naisterahvas vastu tulla. Naised ei tohtinud tulla ka ehitusplatsile. See oli suur õnnetus, kui naine astus paljajalu ehitatavale laevale – jäta või ehitus pooleli. Ehitusplatsile rajati suur laudadest põrand, kuhu laevameister joonistas laevakaared täismõõdus peale
Tudulinna veski 1.Ehituskirjeldus Tudulinna veski on hollandi-tüüpi tuuleveski. Veskikere moodustub 8- tahulise põhiplaani nurkadest ja nende vahelt tõusvast palksõrestikust, mille külge kinnitub pilpakatte alune laudis. Püramidaalselt ülespoole aheneva kere lõpetab ülal pöörlev ja veskitiibu hoidnud kuplitaoline pea. Sellest allpool on kolm korrust, kusjuures veskikividega jahvatamiseruum asus teisel korrusel. Veski keskel tõuseb ülakorruseni nn emapuu, mille 8- tahulise põiklõike läbimõõt on 50 cm ja kõrgus umbes 10 meetrit. Veskikere tugikonstruktsioonil on veel vahevööd ja postid mis kokkuliidetud tapitud vahelagedega. Viimased on ehitatud taladele laudadest. Kõik puitmaterjal on värvimata puhas puit millel elementide kaupa lõigatud tähisnumbrid. Nurgapostidel on need maalitud tumeda värviga ja praegugi hästi loetavad. Rõhutamist väärib puidu töötlemise kõrge tase, mis oluliselt veskiehitust väärtustab.
Valasin kuuma vett sisse ning jätsin jällegi seisma 15 minutiks. Seejärel kallasin saadud ainest 10ml mõõteklaasi ning seejärel keeduklaasi. Lisasin kaks tilka fenoolftaleiini ning hakkasin proovima, kui palju tuleb lisada NaOH lahust, et vedelik muudaks keeduklaasis värvi. Vedelik muutis värvi juba siis, kui olin lisanud sinna 0.2ml NaOH lahust. Lk 5/9 Paide taliõun 3.1 Talveõunast lähemalt: Emapuu kasvas enne II Maailmasõda Paide linnas. Väidetavalt pole temaga võistlejat säilimise ja maitse osas. Hinnatud talveõun, mis säilib kevadeni eeldusel, et teda ei lasta ülevalmida ja koristatakse septembri I kümnepäevakul. Õun väheldane (50...80 g), lameümmargune, 3/4 kaetud triibulise punaga. Viljaliha tihe, kollakasvalge, väga hea maitsega. Sobivad ka mahlaks ning kuivatamiseks, aga mitte kompotiks. Puu tugevakasvuline, hakkab hilja kandma, kannab pea-aegu igal aastal. Saagikus
avamisel oli üle neljasaja inimese, paar tükki astus juurde ja ütles, et tahaks lastele Anu Raua vaiba pärandada. Tööd on rohkem, kui ühe eluajaga ära suudaks teha, aga Raud ütleb rahulikult, et praegu on näitusepohmelus – suured vaibad, mis tehtud, on näitusel ja valmis ning kohe midagi uut mühinal ette ei võta. Muide, Raua töid näeb nt Maailmapanga hoones ja ÜRO 50. aastapäevale USAsse viidi tema Kihnu seelikutest säätud “Emapuu”: “Boutros Boutros Ghali naine ütles, et seisa sina, Boutros Boutros, siia kunstniku kõrvale, ja siis tehti pilti,” meenutab ta muigamisi. “Ma tahtsin tõesti väga seda näitust – et aktsepteeritaks seda suunda, kunsti. Ja ma tahtsin näidata, mis siin talus on olnud – mitte kõik ei sünni Tallinnas. Seda näitust, näituse avamist ei peegeldanud-näidanud ükski telekanal. Aga inimesi oli ka nii palju, et ega see televiisor poleks mahtunudki sinna
1.1. Varaseimad teated meresõidust on ajalool enamasti Vahemere piirkonnast. Egiptlased tarvitasid Niilusel ja maad ümbritsevatel meredel papüürusest kokkuseotud paate (Joon. 1.2.), kuid hiljem ka laeva (Joon.1.3.), millega juba 1500a e.m.a. 18. dünastia ajal käisid Somaalias ja isegi Indias. Nad kasutasid rooliaeru ja algelisi purjesid. Kuid materjali nõrkuse tõttu ei olnud sellised laevad merekindlad. Lameda põhja tõttu oli neid raske juhtida. Iseloomulik on emapuu või kiilu puudumine, mida mõningal määral asendab laeva otsi ühendav ja kõrgemale tõstev palk või latt, mis annab konstruktsioonile tugevuse. Mitmel poolel kasutasid jahimehed puust või luust sõrestikke, mille ümber tõmmati loomanahad. See võimaldas anda veesõidukile soovitud kuju ja tagas küllaldase tuge- 1 Loengud Eesti Mereakadeemias
ema ja tibud magasid ema tiiva all; 3) pereema, vanem lugupeetav naine. Näiteks näe, mis teisepere ema meile saatnud ja uks avanes ja lävele ilmus ema Lepik; 4) mingil alal eeskuju andev, juhatav või hooldav naine. Näiteks vaimne ema, püha ema või organiseerunu akadeemiline ema; 5) piltlikus tähenduses: millegi alus, tekitaja, rajaja, esilekutsuja. Näiteks Eesti teatrikunsti ema ja tagasihoidlikkus on kõigi vooruste ema; 6) (laeva, paadi) emapuu. Näiteks tema kiilu, üsna väikest nagu kõigil Põhjala laevadel, kutsuti emapuuks või lihtsalt emaks. (EKSS 2009) Sõna ema võib esineda ka looma- või taimenimetuste põhisõna lisandina. Sel juhul väljendab see terminoloogilises kasutuses ema suhet järglasega (nt emaahv ja emahani), aga mitteterminoloogiliselt tema naissugu (nt emakaru). (Ibid) 4 1.3
tõusis idaseina kõrguseks; altarid paiknesid ka kabelites. Ilmalike ehitiste sisekujundus ei olnud nii pidulik ja värvirohke nagu sakraalehitistel. Ühiskondlikel ehitistel (raekojad, tsunfti- ja gildihooned) kujundati pearuum võlvitud sammassaalina; elamud olid diele-dornse tüüpi tänavapoolse suure pearuumi (diele) ja hüpokaustiliselt köetava tagaruumiga (dornse). Diele ühes nurgas paiknes suur mantelkorsten, ruumi keskel lage toetav emapuu. Laetalad olid kaunistatud ornamentaalsete maalingutega. Seinad olid krohvitud, kaetud puupaneelidega või tekstiiliga. Hilisgootikas ilmusid gobeläänvaibad. Palju kasutati arhitektuurset ornamentikat. Põrand oli puidust või kivist. Suhteliselt palju kasutati tekstiili. Hilisgootikas ilmusid seina- ja põrandavaibad. Neljakandilised kiviraamidega aknaavad kaeti esialgu loomapõitega, hiljem tinaraamidesse asetatud klaasidega, aknapõsed olid hoolikalt töödeldud
rahvajutu järele olevat maetud suur varandus. Seda valvavat aga mingi punane koer ning seetõttu ei olevat varanduse õiget kohta veel avastatud. Rahvasuu jutustab, et Ridala kirik ja maalinn seisnud muiste üsna mererannikul. Isegi suured laevad sõitnud linna külje alla. Geoloogilised vaatlused lubavad eeldada, et siin varematel aegadel meri tõepoolest on ulatanud õige lähedale. Mõnekümne aasta eest leiti säält koguni vanaaegne laeva emapuu. Ridala kiriku olevat ehitanud keegi hiiglasneiu, kelle kujutist praegugi veel võib näha kivisse raiutult kiriku portaali juures. Neiu valmistanud selle ehitise endale elumajaks ning kuigi teinud üsna kõrge ukse, olevat säält suure vaevaga läbi pääsenud. "Kui keegi minust suurem soovib majja sisse astuda", ütelnud ta, "siis võib ta ju kummardada!" Hiljem tehtud sellest ehitisest kristlik kirik. Seespool kirikumüüre viib põranda alla mingi käik , mis all on kinni müüritud
1913. a koos oma viimase laeva “Rock City´ga” Taani rannikul Blavands Huki juures. Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnn põrm toodi Taanist Kihnu 1992. a. 1.7 LAEVA EHITUS (LAEVA SÜND) KIILUST VEESKAMISENI.NIME OMISTAMINE. Lava sõiduomadused olenesid meistri oskustest ja kogemusest. -Ehituskunsti hoiti saladuses (anti edasi isalt pojale) -Vanad meistrid käisid kogemusi hankimas suurlinnade sadamais, kus liikus palju välislaevu. -Uskumustest seoses laevaehitusega. -Laeva emapuu ehk kiil pandi maha kaldal kõige sobivamasse paika. See koht pidi olema natukene merepoole kaldu ja kalda ligidal. -Pärast kiilu mahapanemist pandi paika kaared ja seejärel muljuti kohale plangud. Enne kohalepanekut aurutati planke 2-3 tundi aurukastis Valitud laudadest tehti tekk. -Naadid triiviti tõrvanööriga ja valati pealt pigi täis. Kui laev oli valmis ,lasti ta vette. Põhjarannikul, kus meri läks järsku sügavaks tehti seda
annaabi.ee 
