Hiiumaa tutvustus (0)

Tartu Ülikool
Loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Ökoloogia ja Maateaduste instituut
Geograafia osakond
Loom.02.243 Eestimaa tundmine
Eestimaa tundmine: Hiiumaa ringreis
Tartu 2012

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Hiiumaast 4
I päev 5
II päev 8
Kasutatud kirjandus 14

Sissejuhatus

Eesti suvi on suurepärane aeg selleks, et võtta aeg maha ning teha veidi tutvust oma kauni kodumaaga! Kas oled kuulnud midagi Orjaku sadamast, Suuremõisa kummitavast lossist või Baltikumi vanimast majakast? Kui ei ole, siis see on ainulaadne võimalus tulla ning teha kaks päeva tutvust kauni Hiiumaaga! Reis algab kell 8.00 Tallinnast Salme Kultuurikeskuse eest, kust sõidetakse Rohuküla sadamasse. Peale ligikaudu 1,5 tundi kestvat praamisõitu olemegi jõudnud Hiiumaale, kus esimesel päeval külastame – Pühalepa kirikut, Suuremõisa lossi, Käina alevikku, Kassari saart , Orjaku sadamat , Sõru sadamat, Kõpu poolsaart . Ööbimine koos õhtusöögiga toimub Hiiumaa vanimas osas – Kõpu poolsaarel. Teine päev algab hommikusöögi ning Kõpu tuletorni vallutamisega, kust edasi külastame Luidja randa , Kõrgessaare tööstusasulat, Reigi kirikut, Tahkuna poolsaart, Tahkuna tuletorni, Ristimäge ning viimasena Hiiumaa pealinna Kärdlat! Naasemine Tallinnasse ~20.00.

Hiiumaast

Hiiumaa on saar Läänemeres, Saaremaast põhja pool ning on suuruselt teine Eesti saar Saaremaa järel. Hiiumaa pindalaks on 989km2 ning rannajoone kogupikkuseks on 326 km. Hiiumaa tekkis 455 aastat tagasi meteoriidiplahvatuse tagajärjel, ning tegu on ühe maailma vanima saarega. Hiiumaa on tuntud sealse rikkumata looduse, rohkete majakate ja Ristimäe poolest. Hiiumaa pealinnaks on Kärdla, mis on ühtlasi ka Hiiumaa ainus linn, kaks alevikku – Kõrgessaare ja Käina ning 182 küla. Lisaks pealinnale on Hiiu maakonnas ka neli valda – Emmaste vald, Kõrgessaare vald, Pühalepa vald ja Käina vald. Hiiu maakonnas elab 1.jaanuari seisuga 2009 10 097 inimest. Saare kõige kõrgemaks tipuks on Tornimägi (68 m.ü.m.), pikim jõgi on Luguse jõgi (21 km), suurim järv on Tihu Suurjärv (u 85 ha), suurim soo on Pihala raba (u 3050 ha).
Hiiumaa ajalugu ulatub kaugele – esimest korda mainitakse ürikutes Hiiumaad 1228 dokumendis, millega läänistati vastasustatud Saare piiskopkond piiskop Gottfriedile. Tol ajal oli Hiiumaa väga hõredalt asustatud. 14.sajandil asusid saarele elama Rootslased. Peale seda on saar olnud vaheldumisi nii taanlaste kui rootslaste käes. Hiiumaa ajaloo üks omalaadsemaid lehekülgi on siin elanud rootslaste saatus. Vahelduva eduga võitlesid nad oma privileegide eest juba 15. sajandist alates. Kaebused ulatusid isegi Peterburi isevalitsuse kõrgemate instantsideni. Keisrinna Katariina II sekkus asjasse ning rootslased küüditati 18. sajandi viimasel veerandil. Mõisnike ja kohalike rootslaste konflikti kasutas tsaarivalitsus ettekäändena; küüditamise tegelikuks põhjuseks olid 16.-19. sajandini kestnud Vene-Rootsi sõjad ülemvõimu saamiseks Baltimaadel. Uus elupaik leiti Hiiumaa rootslastele Ukrainas Dnepri ääres. 1810. a. aeti enamik rootslasi välja ka Kärdlast, viimased 5 rootslaste talu likvideeriti aga 1830. a., mil töötas juba Suuremõisast siia toodud kalevivabrik ning selle omanikel olid talupoegade maade suhtes teised plaanid. Teine maailmasõda laastas Hiiumaad – kaotati nii inimesi kui rikuti loodust. 1939. a. Eesti Vabariigi ja NSVL vahel sõlmitud lepingu alusel ehitati Hiiumaale suured kasarmud, rannakaitsepatareid ja nende kindlustussüsteemid Tahkuna poolsaarel, Emmaste lähedal Tohvril, Kärdla lähistel jm. Suured sõjalised ettevalmistused Hiiumaal, eriti Tahkuna merekindlustuste süsteemi rajamine võimaldasidki II maailmasõja esimesel aastal venelastel sakslastele nii kaua vastu pidasid .
Nii nagu Hiiumaa ajalugu on pakkunud huvi ajaloolastele on ka Hiiumaa loodus pakkunud juba sajandeid huvi teadlastele. Baltisaksa teadlased tegid Hiiumaast uurimistöid juba 18.-19.sajandil. Samuti tehti Hiiumaal uurimusi ka Eesti Vabariigi ajal. Hiiumaa on mere põhjast kerkinud , maapind tõuseb siin juba palju aastatuhandeid.Vanimaks peavad geoloogid Kõpu poolsaare kõrget keskosa, mis küündis üle merepinna juba balti jääpaisjärve ajal üle 10 000 aasta tagasi. Maapinna edasisel kerkimisel sündis Paluküla saar ja umbes 4500 aastat tagasi Kesk-Hiiumaa. Praeguse saare umbkaudsed kontuurid kujunesid vaevalt 3000 aasta eest. See maapinna kerkimine jätkub kuni käesoleva ajani, mille tõttu kunagisele rannamaastikule iseloomulikud moodustised esinevad merest kaugel ning isegi hilisemal ajal hiidlaste ehitatud paadisadamad on jäänud kuivale Hiiumaa on osa Lääne-Eesti madalast lubjakivitasandikust, mille keskmine kõrgus on üle merepinna umbes 10 m. Saare aluspõhi koosneb ülemordoviitsiumi ja alamsiluri lubjakivist, pinnakate on suhteliselt paks, valdavalt 10-25 m, aga Kõpu poolsaarel isegi 83 m.

I päev

Väljasõit Tallinnast on kell 8.00 hommikul Salme kultuurikeskuse eest ning edasi liigutakse Rohuküla sadama poole, kust kell 10.00 väljub praam Hiiumaa poole Heltermaale. Praamisõit kestab ~1,5 tundi. Sadam ehitati Heltermaale 19. sajandi teisel poolel, kui naabruses olev Vahtrepa sadam oli jäänud liialt madalaks. Esimeseks peatuspaigaks on Pühalepa kirik , mille näol on tegu Hiiumaa vanima kirikuga . Pühalepa kirik oli algselt ehitatud gooti stiilis, kuid kuna kirik sai Liivi sõjas kannatada, siis taastati see pärast sõda pseudogooti stiilis. Kirikut on täiendatud ning ümber ehitatud – lisatud on kellatorn, skulptuurkantsel, kaks uut korrust. Kirik on ühelööviline, seinad on valged, katus punakaspruun ja kellatorni katus must. Põhja-, ida-, ja lõunapoolsel küljel asuvad vitraažaknad. Kiriku kellatorni tipus on tuule suunda näitav kukk. Kellatorni läänepoolsel seinal asub kell. Katuse idapoolsesse ossa on paigutatud rist . Kirikut ümbritseb põllukividega piiratud surnuaed, kus on säilinud mõni rõngasrist. Kiriku juures olevasse kabelisse on maetud Ebba Margareta Stenbocki sarkofaag. Pühalepa kiriku kohta on palju legende. Näiteks räägiti, et Vanapagan ei lasknud kirikut ehitada – päeval ehitatu tassis ta öösel laiali. See kestis niikaua , kuni kirikuõpetaja tegi kividele ristid peale. Lisaks on kiriku läheduses Vanapagana kivi, millega legendi kohaselt proovis Vanapagan kirikut puruks visata, kuid kivi lendas mööda. Enne kiriku ehitamist oli seal ohverduspaik, kus neljapäeviti täkkisid inimesed üksteist nii, et veri voolas.
Seejärel kulgeb sõit Suuremõisa lossi juurde. Loss on ehitatud barokkstiilis, murdkelpkatusega aastatel 1755- 1760 , ühekorruselised tiibehitised rajati 1770.aastatel. Mõisal on palju kõrvalhooneid. Tänapäevani on säilinud nendest tall , tallmeistri maja, tõllakuur, ait, jääkelder, sepikoda , kasvuhoone , küün, tüdrukutemaja, teenijatemaja, aednikumaja, juustukoda, meierei , masinarehi, väike laut . Suuremõisa mõisa on esimest korda mainitud 1519. aastal ordumõisana. Suuremõisa oli Liivi ordu Hiiumaa-valduste majanduskeskuseks. 1620. aastal kuulus mõis De La Gardie ’de omandisse. 1750. aastal lasi Ebba Margaretha Stenbock ehitada mõisa peahoone – Suuremõisa lossi. Lossi peasissekäigu ees on 10 meetri laiune kivitrepp. Seal olevat veel sada aastat tagasi seisnud tagantlaetavad suurtükid. Kuna Stenbocki järeltulijad ei olnud eriti head majandajad, siis jäid nad võlgadesse ning olid sunnitud müüma mõisa mereröövli ja Ungru krahvina tunud Otto Reinhold Ludwig von Ungern -Sternbergile. Legendi järgi elab lossis siiani Ungern- Sternbergi kummitus, kelle hing rahu ei saa. 1919.aastal mõis võõrandati ning lossis alustas tööd kool. Nõukogude ajal oli seal kino, algkool , raamatukogu. 1977.aasast rajati sinna sovhoostehnikum. Tänapäeval tegutsevad lossis Suuremõisa Rahvamaja , Suuremõisa Põhikool, Hiiumaa ametikool.
Järgmine peatuspaik on Käina alevik , mis asub Käina vallas, kus lisaks alevikule on veel 34 küla. Käina kihelkond moodustati pärast Hiiumaa jagamist ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel 1254.aastal piiskopi valduses olevast alast. 1896.aastal valmis uus vallamaja hoone, seoses valdade liitmisega. 1938.aasta andmetel oli Käina vallas 4029 elanikku, täna on vallas 2200 elanikku. Asustus on koondunud Käina ja Kassari ümbrusesse. Käinas on olemasvallamaja, kultuurikeskus, lasteaed , gümnaasium, ujula, raamatukogu, perearstikeskus, kauplused, tankla. Turismi seisukohalt on Käina vallas olulisemad Kassari ja Orjaku sadam. Toimub poepeatus, paus pool tundi.
Edasi külastame Kassari saart. Kassari on suuruselt viies saar Eestis, mille pindalaks on 19,3 km2. Hiiumaad eraldab Kassarist Käina laht. Kassarist läänes on Jausa laht, kirdes Õunaku laht. Kassari rannajoone pikkuseks on ~56 km ning see on väga vähe liigestunud: kirdes on Vesimaa poolsaar, kagus Tagaküla poolsaar, läänes Orjaku, lõunas Piibunina edelas Orjaku säär, mis tipneb ligi 3 kilomeetri pikkuse rannakadastikuga ja kiviklibuse maasääre – Sääretirbiga. Taimkattes esineb valdavalt kadastikke, pärisaru- ja rannaniite.Esimest korda on Kassarit mainitud 1564. Kassaris asus Kassari mõis, mis oli tuntud oma õunaaia pool, mis on tänaseni säilinud. Kassaris on neli küla: Esiküla, Kassari, Orjaku, Taguküla ning saarel elab kolmsada inimest.
Järgmiseks peatuseks on Orjaku sadam, mis asub Kassari saare läänerannikul. Sadamat hakati ehitama juba 1912. aastal Tsaari-Venemaa merejõudude vahenditega, eesmärgiga luua sinna Läänemere miinilaevastiku baas, kuid sõja puhkemise ajaks jõuti valmis vaid kaks kividest kaitsemuuli. Läbi aastate on sadamat uuendatud nind süvendatud. Enne II maailmasõda oli sadam kasutusel nii kauba- kui reisisadamana. Tänaseks on Orjaku sadamast kujunenud külalissadam jahtidele koos väikese kalasadama osaga kohalikele kaluritele. Sadamast 1 km kaugusel asub loodusrada ja linnuvaatlustorn.
PAUS pool tundi. Soovijad saavad kas Orjaku sadama pubis keha kinnitada või loodusrajal kõndida.
Jätkame ringsõitu saarel ning järgmiseks peatuskohaks on Sõru sadam.Sadam asub Emmaste vallas Pärna külas ning asub Soela väina ääres. Sadama peamiseks tegevusalaks on Saaremaa ja Hiiumaa vahelise parvlaevaliini teenendamine. Laevatee viib Sõrust Saaremaale Leisi valda Triigi sadamasse. Sõru sadama kanal on kodusadamaks 1939.aastal ehitatud kolmemastilisele purjelaevale „ Alar “. Lagunenud mootorpurjekal on lastiks mälestused hiiu meeste merenduse hiilgeajast, laiemas mõttes on seal aga kogu rahva keerukas saatus. Kohalike oma kätega ehitatud laev on sõitnud merd eri nimede ja lippude all. 1998. aastal toodi teenekas merekündja ühe dollari eest tagasi koju. Kolmemastiline mootorpurjekas “Ernst Jaakson” (“Alar”) on Eesti säilinud vanalaevadest suurim.
Päeva viimaseks peatuspaigaks ning ühtlasi ka ööbimiskohaks on Kõpu poolsaar. Kõpu poolsaar asub Hiiumaa lääneosas ning on Hiiumaa üks vanemaid osi. Poolsaare teljeks on ligi 8000 aastat tagasi merest tõusnud moreenkõrgendik, mis ulatub Tornimäel kuni 68 eetrini üle merepinna. Sellel kohal asub Kõpu tuletorn , mis on ehitetud 16.sajandi algupoolel ja on üks maailma vanimaid tegutsevaid majakaid. Kõrgendiku servadel on rannaastanguid, rannavalle, luiteid. Poolsaar on umbes 21 km pikk ning kuni 7,3 km lai. Poolsaar lõppeb Ristna neemega, mis asub läänes. Kõpu poolsaare keskosas on Kõpu kõrgendik, mis on Lääne-Eesti saarestiku kõrgeim koht – 68 meetrine Tornimägi. Suurt osa poolsaarest katab okasmets , kasvab ka jugapuud , luuderohtu ja teisi atlantilisi taimeliike. Kõpus leidub ka väiksemaid soid ning huvitava taimestikuga lubjarikkad allikasood. Kõpust on leitud üle 80 haruldase taimeliigi. Kõpu poolsaarel elab ~200 inimest ning on kaks tuletorni – Kõpu ja Ristna.
Õhtusöök. Ööbimine.

II päev

Hommik algab kell 8.00 hommikusöögiga. Hiljemalt kell 9.00 jätkub ekskursioon sealt, kus eile pooleli jäi – Kõpu tuletornist!
Kõpu tuletorn on 16.sajandil ehitetud ning Läänemere ja Baltimaade vanim tuletorn, mille tipus pidevalt tuli on põlenud. Kõpu tuletorn ehitati 67.m kõrgusele üle merepinna Hiiumaa kõrgemasse punkti. Tuletorni kõrgus maapinnast on 36m ja tuli on merepinnast 102,6m kõrgusel, millest kõrgemaid majakatulesid Läänemere ääres ei ole. Valgel neljatahulisel tugipiilaritega tuletornil on rõdu ja punane laternaruum. Kõpu tuletorn ehitati laevade hoiatamiseks Hiiu madala eest, kuna inimesed ei tundnud kompassi, siis sõideti piki rannikuid. Hansa Liit nõudis 1490 .a. tuletorni püstitamist ning 1500.a. saadi Saare-Lääne piiskopilt ka luba tuletorni rajamiseks. 1504.a. hakati tuletorni ehitama ning ehitus kestis kuni 1538.aastani. Alguses oli majaka kõrgus 20m. Alles 1649.a. hakati puid paagi platvormil põletama. Torni tipus asus metallkorv, milles põletati puid ja süsi. Aastas kulus üle 1000 sülla puid, mille kohalikud talupojad pidid kohale tooma . Kuus meest olid pidevalt ametis tule hoidmisega. 1810 allus torn kroonule, siis raiuti torni sisse trepp , ehitati ülemisse ossa kaks ruumi ning lampide ruum. Seal on põletatud õli, hiljem petrooleumi ja atsetüleeni. 1900 osteti Pariisist ülemaailmselt majakaseadmete näituselt Venemaa meresõjalaevastiku (kellele Kõpu tuletorn tol ajal kuulus) eestvedamisel majakale uus laternaruum koos pöörleva optilise süsteemiga. See primitiivse ehitusega, kuid töökindel süsteem hakkas tööle 1901.aastal. Raskele malmkonstruktsioonile toetuv optika pöörles elavhõbedavannis, mis oli oma suure erikaalu tõttu tugilaagriks. Sellise lahenduse eeliseks oli minimaalne hõõrdetakistus. Kulumine praktiliselt puudus ja süsteem ei vajandud kunagi määrimist. 1941.a. sügisel leidis aset ainus teadaolev rünnak majakale Saksa pommilendurite poolt. Majaka all asunud hoone hävis täielikult, kuid kupli pihta lastud kuulipildujavalang vigastas vaid torniklaase ja optikat. Tuletorni 450.aastapäeval remonditi majakat. 1989-1990 valati tornile ümber raudbetoonist „särk“, mis hoiab ära kokkuvarisemise.
Järgmiseks peatuspaigaks Luidja rand . Külas leidubki mitu tõeliselt suurt luidet , mille liikumine peatati alles 20.sajandi alguses maantee ja mere vahele istutatud 2,2 kilomeetri pikkuse sangleppadest kaitsepuistuga, mille suurus on 32,5 hektarit. Nüüdseks on puistus kujunenud juba küllaltki sügav huumuskiht ning soodne kasvupinnas teistelegi taimedele: seal on 5 puu- ja 9 põõsaliiki ning lepapuistu on muutumas segametsaks. 20.sajandi alguses, kui luite olid veel liikvel, ohustasid need isegi lähedasi talusid. Liikuvat liiva üritati peatada mändide istutamisega, kuid needki visad puud ei pidanud vastu ja hävisid. Siis katsetas tollane metsaülem Karl Ahrens aastail 1904-1908 mustade leppadega, mis osutasidki vastupidavaiks ning kasvavad siin senini. Nüüd on sanglepapuistu muutumas segametsaks, milles ka okaspuid on juba päris arvukalt.
1989.aastal laskis Hiiumaa Metsamajand valmistada Luidja lepiku rajajale Karl Ahrensile mälestuskivi, mille loojaks on skulptor Robert Rannasti asjaarmastajast poeg Märt Rannast. Kivi asub lepiku läänepoolses servas maantee ääres. Luidja rannas kasvab haruldusena pisilina - 5 cm kõrgune valgete õiekestega taim. Esmakordselt leidis selle taime dr. Gustav Vilbaste Aavalõuka talu juurest niiskelt pinnaselt. Kaua oli Luidja ainuke teadaolev pisilina kasvukoht Eestis. Hiljem leiti pisilina Hiiumaal Sarve poolsaarel, Kärdla rannaniidul, Jausa rannikul jm. Koos Eestis haruldase pisilina kasvukohaga on siia moodustatud 56 hektari suurune Luidja maastikukaitseala , mille kaitse-eesmärk on kaitsta unikaalset liivaluidetel kasvavat sanglepapuistut  ning elupaigatüüpe nagu on püsitaimestikuga liivarannad,  valged luited (liikuvad rannikuluited), hallid luited (kinnistunud rannikuluited ), metsastunud luited  jõed ja ojad ning rohunditerikkad kuusikud. Luidja rand on üks Hiiumaa ilusamaid liivaseid supelrandu.
Ilusa ilma korral paus jalutamiseks/ujumiseks kuni 30 minutit.
Järgmiseks peatuskohaks on Kõrgessaare tööstusasula, mis asub ninametsa poolsaarel. Ühtlasi on see vana mõisasüda, mida on näha üksikutest vanapärastest ehitistest, nagu maakivist viinaköök. Mõisaaegne on ka puust valitsejamaja, mis viimastel aastakümnetel on olnud nii lasteaed kui algkool. Hetkel on seal raamatukogu ja seltsimaja. Viinaköögi juures on mälestusmärk Neckmansgrundil valvanud ja esimesel sõjaööl põhja lastud tulelaeva meeskonnale. Kõrgessaare mõisat, mille peahoone ja paljud kõrvalhoonedki on tänaseks hävinud, on valitsenud kõik kuulsamad Hiiumaa mõisnikesuguvõsad, sealhulgas De la Gardie'd, Stenbockid , Ungern-Sternbergid ja Stackelbergid. Kuna mõis asus kariderohke mere vahetus naabruses, siis tegeldi seal tihti hätta sattunud laevameeste või laadungi päästmisega. Päästjaid peeti meeles hõbekarikate ja muude kingitustega. Mäletatakse ka seda, et nii mõnigi kord olnud mõisa aed täis kuivavaid sametkangaid ja muud peenemat kraami. Aasta enne oma surma (1909) müüs von Ungern-Sternberg suure osa siinsetest aladest H. Koganile, see omakorda aktsiaseltsile Viscosa, mis kavatses siia ehitada Eesti esimese kunstsiidivabriku. Põhiline töö käis aastail 1911-1914. Vabriku esimene etapp valmiski aastaks 1914, mil anti ka proovitoodang. Tooraineks vajalikku tselluloosi veeti Soomest ja Venemaalt. Alanud maailmasõda tõmbas kõigele kriipsu peale, vaevalt kuu aega töös olnud seadmed evakueeriti. Nimi aga jäi, isegi pärast seda kui Vene soldatid vabriku 1917. aastal õhku lasid. Uuesti alustati Kõrgessaares tööstuslikku tegevust alles sõjajärgseil aastail, mil hooned kohandati kala- ning lihatöötlemise ettevõteteks. Kohalikud hakkasid kujunevat töölisasulat kutsuma võõrapäraselt Viskoosaks. Ametlikult on see praegu vaid nimi bussiootepaviljonil. Sadam kannab aga Kõrgessaare nime ja seostub nii kohalikele kui ka suvekülalistele ennekõike lestakalaga. Tänast Kõrgessaaret võib pidada tõeliseks arhitektuuriliseks kurioosumiks, kus saaks korraldada omapäraseid nö elamuajaloolisi ekskursioone. Alles on veel mõisaaegne moonakamaja, samuti sõjajärgsed suured ja venepärased sõjaväeelamud ning terve linnaosa hilisema nõukogude perioodi korterelamuid, sekka eramuid. 
Järgmine vaatamisväärsus on Reigi kirik. Reigi nimi on tulnud kohalikelt rootslastelt ja see tähendas nii suitsu kui ka märgutuld. Reigi oli Põhja-Hiiumaa suurim rootslaste küla üldse. Pärast rootslaste väljasaatmist 1781 . aastal hakkas Reigis kujunema eestikeelne elanikkond. Kiriku pool servas elavad pered jäid väljasaatmisest puutumata ja see osa külast hakkas esialgu rahvasuus, hiljem ka ametlikult, kandma nime Rootsi küla. Päris Reigi külla rajas hilisem maaomanik O. R. L. von Ungern-Sternberg väikese karjamõisa. Reigi lähistel toodeti ka telliskive. 20. sajandil oli Reigis meierei, mõisamaju kasutati koolina. Reigist sai iseseisev kihelkond alles 1627. aastal, mil kogudus eraldus Käinast. Neist aegadest on oma raamatus "Reigi õpetaja" värvikalt jutustanud kirjanik Aino Kallas. Tollased tegelased ei liikunud ringi küll tänases pühakojas, vaid vanas puukirikus, mis asus Reigi küla maadel . Järgmine, 1690. aasta paiku püstitatud arhitektuuriliselt põneva kesktorniga puukirik ehitati juba kõrgele Pihla mäele. Kirik pühendati Ristija Johannesele. Koguduse enamiku moodustasid rootslased, mistõttu nõuti ka kirikuõpetajatelt rootsi keele oskust. Tänaseni tegutseva , kuid Jeesusele pühendatud kivikiriku laskis ehitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg oma vabasurma läinud poja Otto Dietrich Gustavi mälestuseks. Kirik õnnistati 24. augustil 1802. aastal. Ungern-Sternbergidele viitab ka peasissekäigu kohal olev perekonnavapp. Perekonna hauaplats on sealsamas lähedal. Kuigi vapid kõnelevad eelkõige aukandjatest, ei ole kirikus unustatud ka tavalisi töömehi ning ehitajaid. Nende nimed seisavad kõrvuti kirikuhärra ning maaomaniku nimega mustadel tahvlitel altaripildi kõrval. Reigi kirik on ehitatud uute tavade kohaselt avarana ning valgusküllasena. Hoolikal vaatamisel võib tunduda, et kirikus sees olles seisad suure kummuli pööratud laeva all. Kogu arhitektuur kuulutab ühtehoidmist ja ühtekuulumist. Reigi kiriku suurimaks väärtuseks on tema kunstikollektsioon, milles peaaegu kõik tööd kõnelevad pikemat lugu kui kirik ise ja juhatavad meid tuntud piiblitemaatika kaudu Euroopa kunstitraditsioonide juurde. Kuidas need tööd kõik kaugesse Reigi kirikusse sattusid, pole päris täpselt teada, kuid osa neist on arvatavalt kinkinud eluga pääsenud merehädalised, teine osa aga kajastab omaaegsete maaomanike maitset või võimalusi. Aastaarv 1899 seinal tähistab viimase suurema remondi aastat, mil üht-teist kiriku värvilahenduses muudeti ning ka tänaseni püsinud altaripilt üles seati. Kirik võib uhkust tunda ka arvatavalt Hiiumaa päritolu oreli üle. Rahvapärimuses on seda seostatud tuntud Käina köstrite Sakkeustega, olgu küll, et kindlat paberlikku tõendust selle kohta pole teada.
Järgmiseks sihtkohaks on Tahkuna poolsaar. Tahkuna poolsaarel asuvad Tahkuna, Lehtma, Kodeste, Kauste ja Meelste külad. Suurimaks vaatamisväärsuseks on Tahkuna tuletorn, mille juures on ka mälestusmärk Estonia laeval hukkunutele. Pikka aega oli Tahkuna poolsaar asustatud Rootslastega. Tahkuna poolsaare metsades ja randades on ka sõdade jälgi. Juba enne I maailmasõda hakati sinna rajama rannakaitsepatareisid. 1941.aasta oktoobris peeti poolsaarel lahinguid Nõukogude ja Saksa armeede vahel. Tahkuna poolsaar on valdavalt liivase pinnasega, kaetud männi- ja kuusemetsaga. Tegemist on Eesti ühe suurema looduslikus seisundis metsaalaga. Poolsaare keskosas asuvad kinnikasvanud Tahkuna Suurjärv (ka Lehtma Suurjärv), Kodeste järv ja Kuusikjärv. Keset rabamännikut on väike poolehektariline Põhjatu järv. Tahkuna poolsaarel on metsade, luitemaastike ja nõmmrabade kaitseks loodud Tahkuna looduskaitseala . Tahkuna poolsaarel pesitsevad I kaitsekategooria linnuliik merikotkas ja II kaitsekategooria liigid laululuik ja mudanepp, lisaks veel sookurg, täpikhuik.
Järgmine peatus on Hiiumaa kõrgeima – Tahkuna tuletorni juures. Tahkuna tuletorn, mis asub Hiiumaa põhjatipus, telliti Pariisist ning sai valmis 1875. aastal, monteeriti see aga nn Gordoni süsteemi malmosadest. Süsteem põhineb tehases valmistatud detailidel, mida on kerge transportida, mistõttu ka selle kõrge torni monteerimine osutus võrdlemisi lihtsaks. Tahkunaga samaaegselt telliti tuletorn ka Ristnasse. Kas see on nüüd tõsilugu või niisama jutt, kuid torni detailid läinud vahetusse, mistõttu ehitati Ristnasse madalam ja Tahkunasse kõrgem torn, ehkki esialgu oli planeeritud vastupidiselt. Tahkuna torni kõrgus on 42,5 m, mõningatel andmetel 43 m, Ristna tornil ligi 30 m.
Tahkuna tuletorni juures käime läbi ka ümbruse – mälestame Estonia mälestusmärgi juures sel laeval hukkunuid ning läbime Tahkuna kivilabürindi. Tahkuna kivilabürint rajati Hiiumaa Kuningliku Karskete Ölutinautlejate Seltsi poolt 1997.aastal. Kivilabürint oli Kootsaare kivilabürindi koopia, mis rajati iidse labürindipärimuse jätkamiseks ja kõigile tutvustamiseks. Peale jaanuaritormi taastati labürint, kuid see toodi tuletornile lähemale. Lisaks rajati iidne indiaani kultuuris pärinev kividest laotud elukaar.
Järgmine vaatamisväärsus on Hiiumaa üks tuntumaid – Ristimägi. Tänapäeval rõhutatakse Ristimäe tekkimisel kõige enam seost Reigi rootslaste väljasaatmisega 1781. aasta augustis. Tsaarinna Katariina II kirjutas alla ukaasile, mis lubas rootslastel ümber asuda Lõuna-Ukrainasse, uutele asustamise alla minevatele maadele. Nõnda polnudki rootslastel muud pääsu kui nõustuda. 20. augustil 1781 kogunesid ümberkaudsetest küladest pärit väljarändajad Ristimäele, kus peeti maha viimane jumalateenistus oma kihelkonna piires. Pandi püsti rist, mille all Reigi kirikuõpetaja C. Forsmann jumalasõna luges. Tehti vist ka väiksemaid riste . Nii jäeti hüvasti paigaga, mis oli olnud rootslastele koduks juba vähemalt 400-500 aastat. 1782. aasta maikuus jõudis "tõotatud maale" veidi üle poole rännakut alustanuist. Esialgu olnudki Ristimägi selleks kohaks, kuhu saarelt lahkuvad inimesed riste tegemas käinud. Nüüdseks on asjad vastupidi ning riste teevad esmakordselt saarele tulijad. Tava kohaselt peab iga sellest künkast esmakordselt mööduja panema sinna looduslikust materjalist risti. 20. augustil 1991 avati hiiu-rootslaste järeltulijate poolt Ristimäel väike mälestuskivi tähistamaks väljarände 210. aastapäeva.
15-minutiline paus, et soovijad saaksid oma risti teha ja/või soetada Hiiumaa meeneid.
Viimane külastus on Hiiumaa pealinnas Kärdlas. Umbes 450 mln aastat tagasi langes Kärdla lähedale meteoriit. Selle tagajärjel tekkis 4 kilomeetrinse läbimõõduga ja 400-500m sügavune meteoriidikraater . Kraater on mattunud ja praeguses reljeefis vähemärgatav. Kärdla asub Tareste lahe lõunakaldal. Põhiosas jääb rannikumadalikule, kuid linna idaosa ulatub aluspõhjalisele Põllumäele. Linna lääneosas on arteesia allikad. Olemuselt on Kärdla parklinn – on palju kõrghaljastust, hooned on väiksemat sorti ja on palju aedu. Kärdla kui väike rootslaste küla oli arvatavalt olemas juba 14. sajandil, kuid vanim tänaseni säilinud kirjalik teade pärineb aastast 1564. Vanadest nimedest on tuntumad Kertil, Kärtellby, Kertel. Kärdla esimestest asukatest - rootslastest annavad märku mõned tänasedki koha- ning perekonnanimed. Kärdla enda nimi tuleb samuti rootsi keelest ja tähendab tõlkes soist, märga orgu. Linnast läbi looklev Nuutri jõgi on oma nime saanud Knudi-nimeliselt mehelt või tema talult. Kärdla on aedlinn (linnaõigused 1938). Sellest annavad tunnistust suured aialapid ümber väikeste puumajade, vuliseva veega kraavid ja ojad, palju puid, põõsaid ja lilli. Vana Kärdla ehk siis merepoolne osa on kui romantiline nukulinn, vanavanemate ja lapselaste koosolemise imeline maa. Kärdla hakkas eriti kiiresti arenema pärast seda, kui Ungern-Sternbergid rajasid 1829. aastal tekstiilivabriku, mille põhitoodanguks kujunes hästi töödeldud villane riie - kalev. 1941. aastal panid taganevad Nõukogude väed vabriku suure peahoone põlema ja nõnda sai otsa ka vabriku enda lugu. Vabriku juhtkonna kavandatud ja korraldatud asulaplaneeringud ning elamuehitus aitasid luua mõnusat keskkonnda, mida tunneme -näeme tänini (tänavavõrk, suured krundid, palju rohelust jne). Hiiumaa Muuseumi Kärdla maja külastus, kus räägitakse rohkem sellest, mis Kärdlas juhtunud on. Muuseum asub otse endise vabrikuhoovi servas ja oli pikka aega vabriku direktori elamuks. Peale muuseumi külastust jalutame ka Kärdla supelranda. Rannapargis näha olev jutustab samuti Kärdla pikast ajaloost. Kärdla sadam, mis asus kiviviske kaugusel, hävis sõjatules, kuid ujuda ja päikest võtta saab rannas ikka. 1970. aastate stiilis kohvik Rannapaargu on kujunenud üheks linna sümboliks, nagu ka 1863. aastal valminud kirik või Keskväljaku ääres kõrguv Pritsumeeste maja. Täna leiate sealt turistidele nii vajaliku infopunkti, kust võib küsida kogu Hiiumaa, aga ennekõike muidugi Kärdlas toimuva kohta.Kärdlas elab umbes 4000 püsielanikku.
Teekond tagasi Heltermaale, Rohukülla, ning Tallinnasse.

Kasutatud kirjandus

http://www.eestigiid.ee/?CatID=46
http://www.hiiumaa.ee/tuletorn/
http://www.kaina.hiiumaa.ee/index.php?id=33
http://www.kaina.hiiumaa.ee/index.php?id=10
http://www.korgessaare.ee/index.php?page=250
http://www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=26914&kat=5
http://www.visitestonia.com/en/holiday-destinations/the-islands/hiiumaa-island