PUNK EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS 1980-1991 (0)

Tartu Ülikool 
Filosoofiateaduskond 
Ajaloo ja arheoloogia instituut 
 
 
 
 
 
Joonas Vangonen 
PUNK EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS 
VABARIIGIS 1980-1991 
Bakalaureusetöö  
 
Juhendaja : Dr  Olaf Mertelsmann 
 
 
 
 
 
Tartu 2015 
 
 
Sisukord 
Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 
Pungi tekkepõhjused ja päritolu ................................................................................................. 5 
Punkliikumise algus ja „ Dünamo “ staadioni  intsident ............................................................... 9 
Pungi levimine üle  ENSV  ........................................................................................................ 14 
Pungi tõus populaarsusele  ........................................................................................................ 18 
ENSV punkliikumise väljundid ............................................................................................... 21 
Punkarite suhestumine ühiskonnaga ja probleemid ................................................................. 26 
Pungi populaarsus, eesmärgid ning võimalik mõju ENSV kokkukukkumisele ....................... 30 
Naispunkarid ENSVs ............................................................................................................... 35 
Punkliikumise allakäik ............................................................................................................. 37 
Kokkuvõte ................................................................................................................................ 39 
Allikad ja kirjandus .................................................................................................................. 40 
Summary .................................................................................................................................. 43 
Lisad ......................................................................................................................................... 45 
 
2 
 
Sissejuhatus 
Alustuseks  mõistest  „punk“  kui  sellisest  -  sel  sõnal  võib  olla  sõltuvalt  kontekstist  erinev 
tähendus  (isik,  muusikažanr,  moevool,   ellusuhtumine ,  jne),  kuid  siinses  käsitluses  on   juttu  
pungist  kui  elustiilist,  millega  kaasnevad  muud  selle  ilmingud,  nt   punkmuusika .  Käesolevas 
käsitluses  mõistetakse  pungi  all  maailmavaatelist  elustiili,  mis  propageerib  inimvabadust, 
isetegemist  ja  –mõtlemist,  enamusest  eristumist,  ideede   kahtluse   alla  seadmist,  avatust, 
rohelist  eluviisi,  valmidust  kogeda,  soovides  oma   tegevusega   halli  massi  šokeerida  ning 
mõtlema  panna.  Loomulikult  ei  pea  iga   punkar   endas  kätkema  kõiki  eelpool  nimetatud 
tunnuseid, olgu need pigem pidepunktiks keskse idee mõistmisel.  
Ehkki  punki võib sapiselt degradeerida ka noorte alkohoolikute lõhkumisiha väljenduseks või 
pelgaks 
sooviks  radikaalselt  eelmisest  põlvkonnast  erineda,  selgitan  käesoleva 
bakalaureusetööga,  miks  oli  punkliikumine  ENSVs  rahvakultuuriliselt  tähtis  nähtus,  milles 
tollane   punkliikumine  seisnes  ning  miks  sellesse  subkultuuri  ei  tohiks   suhtuda   vaid  kui 
järjekordsesse noortemoodi.  Muuhulgas  uurin punkliikumises osalenute  suhtumist  punki kui 
nähtusesse,  uurida,  mis  olid  tollase  punkliikumise  eesmärgid,  milline  oli  selle  mõju 
ühiskonnale ning kuidas mõjutas ümbritsev keskkond punkareid  endid  (ning vastupidi). Võtan 
lisaks vaatluse alla ENSV punkkulutuuri, selle  eripärad , pungi piirkondlikud erinevused ning 
selle, kellega üleüldse tegemist oli.  
ENSV  punkliikumist  käsitlev  põhjalik  ja  kõikehõlmav  teos   senini   puudub,  kõige 
ambitsioonikamaks ilmunud kogumikteoseks võib pidada  Tõnu   Trubetsky  2009. aasta „Eesti 
punk:  1976-1990:   Anarhia   ENSV-s“1  (mõned  tähelepanuväärsemad   temaatikat   käsitlevad 
teosed on veel Piret Viirese „Eesti  punkluule “2, Lauri Sommeri „Haaknõela vari“3 ning Tõnu 
Trubetsky  „Haaknõela  külm  helk“4).  Paraku  on  küsitav  nii  nimetatud  kirjutise  objektiivsus, 
kõikehõlmavus  kui  ka  faktivalim.  Tuleb  arvesse  võtta,  et  autor  ise  oli  üks  punkliikumise 
osalisi,  mistõttu  on  tema  mälestused  küll  väärtuslikud,  kuid  arvestades,  et  Trubetsky  on 
isiklike  mälestuste  koondamise  monopoolselt  enda  kätte   võtnud ,  soodustab  see  kirjelduse 
muutumist  isikukeskseks  ning  subjektiivseks.  Samas  tuleb  tunnistada,  et  ENSV  pungi 
uurimine  on näidanud, et kõige väärtuslikumat infot tollaste sündmuste kohta saab just nimelt 
                                                 
1 Trubetsky, Tõnu. 2009. Eesti punk: 1976-1990: Anarhia ENSV-s. Tallinn,  Varrak . 
2 Viires, Piret. 1999. Eesti punkluule.  Tuglas -Seura: 
http://www.tuglas.fi/illimar/taustalukemiseksi/Eest_punkluule.html  (13.01.2013). 
3  Sommer , Lauri. 2001. Haaknõela vari. Vikerkaar 2/3. 
4 Trubetsky, Tõnu. 2012. Haaknõela külm helk: Eesti punk 1972-1990. Tallinn: Kunst . 
3 
 
elulooraamatustest ning isiklikest mälestustest, samuti on informatiivsed tolleaegsed ajalehe- 
ja  ajakirjaartiklid  ning  arvukad  intervjuud  sündmuste  osalistega.  Teema  puutumatust  ja 
haruldust illustreerib kujukalt see, et ei  Riigiarhiiv , Eesti Kirjandusmuuseum ega Eesti Rahva 
Muuseum   ei  osanud  infopäringu  peale  antud  teema  kohta  mingitki  infot  pakkuda.  Info 
vähesuse tõttu on teema uurimine  seniste  kirjutiste põhjal komplitseeritud, millest tulenevalt 
on  käesolevasse  uurimusse  koondatud  kõik  vähegi  kättesaadavad  antud  temaatikat 
puudutavad teosed.  
Just  kättesaadavate  ja  avalike  allikate  ammendumine  uurimuse  koostamisel  oli  põhjuseks, 
miks  uurimustöö  laiendamiseks  ning  uurimusküsimustele  põhjalikumaks  vastamiseks  viisin 
perioodil  22.  märtsist  2014.  aastal  25.  aprillini  2015.  aastal  läbi  kümme  intervjuud  kokku 
kümne  erineva  tollases  punkliikumises  osalenud  isikuga.  Kümnest  intervjueeritust  üheksaga 
sain kokku isiklikult, vaid Ivo  Uukkivi  eelistas küsimustele vastata e-maili teel. Uurimustöös 
on kasutatud tsitaate intervjuudest; tsitaadid on esitatud muutmata kujul. 
Intervjuude   käigus  esitasin  lisaks  kaheteistkümnele  plaanitud  küsimusele  ka  isikupõhiseid 
küsimusi , et saada tollastest sündmustest ning intervjueeritavast parem ülevaade, mistõttu oli 
tegelik  esitatud  küsimuste  arv  lõppkokkuvõttes  30-40  küsimuse   ringis .  Suulise  pärimuse 
salvestamisel  tuleb  paraku  teatavasti  arvestada  sellega  seonduva  problemaatikaga,  näiteks 
valesti  mäletamise,  faktivigade  ning  sündmuste  moonutamisega,  lisaks  tuleb   intervjuu  
läbiviijal  arvestada  ka  intervjuu  orgaanilise   iseloomuga ,  mis  tähendab,  et  võib  tekkida 
kõrvalepõikeid  teemadele,  mille  üleskerkimisega  oli  enne  intervjuu  läbiviimist  võimatu  ette 
arvestada.  Intervjueeritavate  vastused  küsimustele  said  üles  märgitud  teadliku  valikuna  just 
kirjalikult käsitsi, et luua intervjueeritavatele vabam ning vähem formaalne õhkkond: näiteks 
mainisid mõned intervjueeritavad enne intervjuud, et  eelistaksid intervjuu mitte salvestamist 
ning  lisaks  paluti  ka  intervjuu  käigus  teatud  väljaütlemiste  uurimustöös  mitte  kasutamist. 
Uurimusküsimused leiab lisadest. 
4 
 
Pungi tekkepõhjused ja päritolu 
Punkliikumise  algust  ENSVs  on  raske  ajaliselt  määratleda,  paljuski  sõltub  see  tõlgendusest. 
Trubetsky  on  oma  pungiajaloos  pungi  alguse  ENSVs  paigutanud  1970.  aastate  esimesse 
poolde,  kuid  selline  küllaltki  meelevaldne  seisukohavõtt  on  mõnevõrra  küsitav.  Esimesed 
muusikakollektiivid,  mis  pungilaadset  muusikat  viljelesid,  asutati  1970.  aastate  keskpaiku, 
esimeseks  võib  lugeda  1976.  aastal  asutatud  Sm.  Aladdin  &  Lord  McIntoshi.5  Esimene 
punkluuletaja   Albert   Trapeež  (tegelikult  on  Albert  Trapeeži  näol  tegu  sisuliselt  kunstnik 
Leonhard  Lapini varjunimega, ehkki sama nime alt on luuletusi avaldanud veel nii mõnedki 
teised) alustas juba 60. aastate lõpul, kuid kuna tema looming jõudis vaid väga väheste ette, 
on tema mõju luuletajana nii varajases faasis raske täpselt määratleda - pigem oli Lapin tollal 
siiski  tuntud  kunstniku  ning  happeninge  korraldajana.6   Liiatigi   on  vaieldav  seda  lugeda 
liiduvabariigi  ülese  liikumise  alguspunktiks.  Teine,  juba  oluliselt  tuntum  nimi   Priidu    Beier , 
kes  avaldas  oma  luulet  varjunime   Matti   Moguči  alt,  avaldas  oma  esimesed  teosed 
„Loomingus“ 1977. aastal, ehkki võib  vaielda , kas „Loomingus“ ilmunud teosed olid otseselt 
pungi   vaimust   kantud.7  Seetõttu  on  täpsem  määratleda  laiema  punkliikumise  algust  ENSVs 
1970/1980. aastate vahetusele.  
Pungini jõudsid noored erinevail viisil. ENSV esipunkar Villu Tamme hing sai müüdud, kui 
ta sai 1978. aastal kingiks Sex Pistolsi kleepsu, mis avaldas poisile nõnda tugevat muljet, et ta 
soovis  kohe  kleepsul  olijate  moodi  olla.8   Allan    Vainola   meenutab   intervjuus ,  et  tema  puhul 
tekkis  huvi  pungi  vastu,  kui  ta  1970.  aastate  lõpus  Tallinna  Raekoja  platsil  juhtus  nägema 
kahte punkarit, kelle välimus ning olemus olid tema jaoks nõnda köitvad, et tollane  kohtumine  
mõjus talle lausa šokeerivalt9. Enamasti tekitas mässumeelsust (nii eelneva ajalookirjutuse kui 
läbiviidud intervjuude põhjal) ühiskonnas valitsev stagnatsioon, üheülbalisus, hirm erinemise 
ees  ning  mõttedogmad.  Näiteks  mainivad  nii   Freddy   Grenzmann10  kui  Allan  Vainola11,  et 
punkariks  hakkamisega  sooviti  vastanduda  ühiskonnas  üldlevinud  lollusele  ja  juhmusele. 
Omakeskis arutati, mis ajab ühiskonnas kõige enam vihale, kuidas halli massi šokeerida ning 
                                                 
5 Trubetsky 2009, lk 11. 
6  Rooste ,  Jürgen . 2012. Leonhard Lapin: Parem olla kunstnik kui ärimees .  Maaleht , 4. mai: 
http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/leonhard-lapin-parem-olla-kunstnik-kui-arimees.d?id=64338903 
(17.06.2013). 
7 Valdmann,  Hanno . 2009. Priidu Beier: olen teinud elus ränki vigu. Lõunaleht, 7. juuli: 
http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=2055  (17.06.2013). 
8 Müil, Margus. 1998. Villu Tamme kleeppildilugu. Kroonika: 
http://punk.bumpclub.ee/jmke/artiklid/villu_tamme_kleeppildilugu.html  (14.01.2013). 
9 Intervjuu Allan Vainolaga (sünd. 1965) 15.  aprillil 2015. 
10 Intervjuu Freddy Grenzmanniga (sünd. 1972) 2. märtsil 2015. 
11 Intervjuu Allan Vainolaga. 
5 
 
häirida.12  Intervjueeritavad  mainivad  ka  mitmel  korral,  et  diskomeheks  ( nendest    pikemalt  
edaspidi)  hakkamine  oli välistatud, sest nende  väärtushinnangud  kehastasid punkaritele kõike 
seda,  mille  vastu  punk  võitles  –  näiteks   konformism   ja  Läänelikud   eluviisid .  Diskomehed 
mõjusid  punkaritele  tobedate  ja  arusaamatutena,  sest  väärtustasid  enim  välismaist 
diskomuusikat, teksapükse, kilekotte ja tosse,  Eero  Tamm sõnab intervjuus lisaks, et võrreldes 
punkaritega  oli  diskomeeste  maailmapilt  palju  ahtam  ning  vähem  vaimne  ning  et   punkarid  
olid üldjuhul võrdlemisi suure lugemusega13. 
Lisaks  aitas  punkliikumise  tekkimisele  ENSVs  kaasa  selle  populaarsus  Lääneriikides. 
Maailma  tõenäoliselt  tuntuim   punkbänd   Sex   Pistols   ilmus  maailmaareenile  1970.  aastate 
teises   pooles   ning  Soome  televisiooni  kaudu  said  sest  osa  ka  ENSV  põhjaosas  elavad 
inimesed.  Nimelt  levis  Soome   televisioon    arvukate   segajate  kiuste  ka  Põhja-Eestisse,  mis 
tähendas, et Nõukogude inimestel oli side Läänemaailmas leviva ja toimuvaga14. Just Soome 
televisiooni tulebki pidada üheks ENSV pungi alusepanijaks. On raske  uskuda , et punk oleks 
muidu tollal, sellises  mahus  ja sel kujul hoo sisse saanud. Lisaks mainib Anti Pathique, et ka 
Soomes  levitatud  ajakiri  „Suosikki“  (mis  sugulaste  ja  tuttavate  kaudu  ENSVsse  smugeldati) 
aitas pungivaimustusele kaasa15. 
Soome  televisioonist  sai  ENSV  punk  veel  kaks  tähtsat  mõjutust.  Esiteks  tähendas  Soome 
televisioonisignaali  levimine  vaid  Põhja-Eestisse  seda,  et  peamine  punkliikumine  ENSVs 
koondus   just  liiduvabariigi  põhjaossa,   peaasjalikult   suurimasse  linna  Tallinnasse.  Ehkki  ka 
Ida-Virumaal  oli  punkarlus  täiesti  olemas  (millest  tuleb  lühidalt  edaspidi  juttu),  oli  mujal 
liiduvabariigis  liikumine  tagasihoidlikum  ning  info  selle  kohta  on   allikates   piiratud,  lisaks 
jõudis punk liiduvabariigi lõunapoolsematesse piirkondadesse oluliselt hiljem. Lauri Sommer 
maalib  näiteks  Viljandi  omaaegset  punkarite  kogukonda  kirjeldades  sellest  elujõulise  ja 
tegusa  pildi  ning  kirjutab,  et  punkkogukondi  oli  temale  teadaolevat  veel  Tartus,   Pärnus , 
Rakveres , Võrus ning ehk mujalgi.16 Sellest nähtub, et käesoleva teema puhul on üliväärtuslik 
just  suuline  pärimus ja liikumises vahetult osalenute isiklikud kogemused ning nägemused - 
ka  Viljandi  punkaritest  on  käesoleva  bakalaureusetöö  autori  teada  ilmunud  vaid  Sommeri 
mälupilt toimunust.  
                                                 
12 Trubetsky 2012, lk 79. 
13 Intervjuu Eero Tammega (sünd. 1965) 5. märtsil 2015. 
14 Trubetsky 2012, lk 25. 
15 Intervjuu Anti Pathique’iga (Anti Nõmmsalu, sünd. 1966) 15. aprillil 2015. 
16 Sommer 2001, lk 85. 
6 
 
Teine  mõjutus,  mille  Soome  televisioon  ENSV-sse  edasi   kandis ,  on  pungi  üldine  kuju  ja 
väljendusviis . Nagu  sissejuhatuses  mainisin, on punki võimalik erinevatel viisidel tõlgendada, 
lisaks  on  pungil  omad  alavoolud.  Peajoontes  saab  liikumise  jaotada  kaheks  –  UK 
(Ühendkuningriigi) ja Ameerika ( hardcore ) suund.17 Ühendkuningriigis sai punk alguse pisut 
varem  ning  selle  tuntuimaks  näiteks  on  punkbänd  Sex  Pistols.  Ühendkuningriigi  punki 
iseloomustab  tugev  mõjutus  rock’n’rollist,   ekstravagantne   välimus  (needitud  nahktagid, 
sõdurisaapad,  kirevad  mohawkid,  haaknõelad,  isegi  natsisümboolika  kandmine  üldsuse 
šokeerimiseks),  enesehävituslikud  eluviisid  ning  vajadusel   vägivald   nende  vastu,  kes 
punkaritele vastu võiksid hakata (nt politsei, teiste subkultuuride esindajad). Samas Ameerika 
pungile  on  omane  muusikaliselt  rock’n’rollist  märksa  agressiivsem,  kiirem  ja  raskem 
kõlapilti,  (mis  pani  aluse  näiteks  tulevaseks  metal  žanri  tekkeks).  Ameerika  pungis  polnud 
välimus  niivõrd  oluline,  punkarid  olid  tihti  -  ehk  isegi  enamasti  -  täiesti  silmatorkamatu 
välimusega ,  propageeriti  vägivallatust,  taimetoitlust  ning  kõigist  meelemürkidest  ( alkohol , 
narkootikumid ,  tubakas,  isegi  seks)  hoidumist.18  Kuna  Soomes  levis  Ühendkuningriigi 
läheduse  tõttu  sealne  pungifilosoofia,  jõudis  ka  ENSV-sse  läbi  Soome  televisiooni 
ekstravagantse  visuaaliga  punkarlus.  ENSV  pungi  hilisematesse  lainetesse  jõudis  siiski  ka 
pisut Ameerika hardcore’ile  omaseid  detaile, näiteks mainib Freddy Grenzmann intervjuus, et 
tema  punkariksolemise  ajal  võtsid  mõned  punkarid  omaks   suhtumise ,  et  õige  punkar  ei  joo 
ega suitseta (straight edge filosoofia põhimõtted), kuid selliste tõekspidamistega punkarid olid 
vähemuses.19 
Intervjueeritute  arvamused  sellest,  kuivõrd  oli  ENSV  punk  sarnane  Lääne  punkliikumisega, 
lähevad samas lahku. Laialt nenditakse seda, et ehkki alglaeng pungiga  tegelemiseks  ning ka 
välimuse kujundamisel tuli Lääne eeskujudelt, tekkisid ENSV pungis siiski teatavad eripärad. 
Erinevusi tõid intervjuudes esile eelkõige Freddy Grenzmann ning Eero Tamm. Grenzmanni 
kohaselt oli ENSV pungi puhul  positiivseks  küljeks narkootikumide  suuremalt  jaolt  vältimine , 
tuues  võrdluseks Lääne punkarid, kes narkootikume palju laiemalt tarbisid.20 Ka Eero Tamm 
arvab , et punk, mida ta ENSV piiridest väljaspool nägi, oli liiga enesehävituslik, lisades, et ka 
Vene NSVs olid punkarid äärmiselt enesehävituslikud.21 Positiivsest küljest toob ta välja seda, 
                                                 
17 BBC NEWS. 2006. Punk rock: 30  years  of subversion. 16. juuli: 
http://news.bbc.co.uk/2/hi/entertainment/5263364.stm  (19.06.2013). 
18 Rollins,  Henry . 1994. Get in the van: On the  road  with  Black  Flag.  Charlotte ,  North  Carolina, Baker & Taylor 
Video. 
19 Intervjuu Freddy Grenzmanniga. 
20 Intervjuu Freddy Grenzmanniga. 
21 Intervjuu Eero Tammega. 
7 
 
et ENSV punkarid olid võrreldes teiste noortega üldiselt üpris haritud, suure lugemusega ning 
vaimseid väärtusi austavad.22  
Peep  Männili kohaselt oli ENSV punk oluliselt erinev Lääne eeskujudest, tuues näiteks selle, 
et  ENSV  punkarid  riietusid  vanadesse,   moest   läinud  ja  halvastiistuvatesse  riietesse,  mida  ta 
Lääne pungile omaks ei pea (kõrvalmärkusena olgu  öeldud , et ka Merca23 tunnistab, et ENSV 
punkarid  olid  väga  head  õmblejad  ja  tegid  endale  punkriideid,  mis  ületavad  tänapäevaste 
kiirmoebrändide kvaliteeti).24 Tema meelest on ENSV pungi ideeliseks eripäraks just see, et 
kui Lääne punk oli tarbimisühiskonna vastu ning üldjoontes vasakpoolsete põhimõtetega, siis 
ENSV  punkarid  ei  saanud  vasakpoolsed  olla,  sest  riik  (millele  vastanduda  sooviti)  oli  seda. 
Samas  näiteks  Anti  Pathique  arvab,  et  kuigi  ENSV  pungil  võis  olla  teatavaid  väiksemaid 
eripärasid, toimus siin pigem Lääneriikide ning eriti Soome pungistiili jäljendamine.25 
                                                 
22 Intervjuu Eero Tammega. 
23 Intervjuu Mercaga ( Merle   Jääger , sünd. 1965) 16. märtsil 2015. 
24 Intervjuu Peep Männiliga (sünd. 1965) 3. märtsil 2015. 
25 Intervjuu Anti Pathique’iga. 
8 
 
Punkliikumise algus ja „Dünamo“ staadioni intsident 
1978. aastal pandi alus ansambli  Propeller  koosseisule, mille lauljaiks olid nii Urmas Alender 
kui Peeter  Volkonski . Propeller suutis umbes ühe aastaga (peaasjalikult aga ühe kontserdiga) 
tekitada  sellise  tormi,  mida  Nõukogude  Eesti   noorsoo   seas  veel  polnud  nähtud.  Propelleri 
täpne  muusikaline  suunitlus  on  tekitanud  vastakaid   arvamusi ,  näiteks  Piret  Viires  ei  nõustu 
oma  artiklis  „Eesti  punkluule“  Propellerit  pungiks  liigitama  bändimeeste  „liiga  hea“ 
pillimänguoskuse  tõttu,26  kuid  võttes  arvesse  soovi  kuulajaid  mõtlema  panna, 
protestimeelsuse  koos  rõhutatult  agressiivse  mängulaadiga,  võib  Propelleri  kindlasti  lugeda 
üheks ENSV esimeseks tõsiseltvõetavaks punkbändiks. Ei tasu ka unustada, et muusikapalade 
algusesse ning vahele meeldis Peeter Volkonskile lugeda just Albert Trapeeži, provokatiivse 
fiktiivse  luuletaja  teoseid.27  Muuhulgas  on  mõned  intervjueeritavad  maininud,  et  just 
Propeller  pani  alguse  pungi  laiema  kõlapinna  tekkimisele  ENSVs:  Allan  Vainola28  nimetab 
seda ühena pungini viinud sündmustest ning Eero Tamm29 nimetab seda koguni ENSV üheks 
ainsaks tõeliseks punkbändiks. 
Eelnevat  arvesse  võttes  on  oluline  teada,  mis Propelleri  viimaseks  jäänud  kontserdil  toimus. 
Sündmuste  kirjeldamisel  toetun  lisaks  mitmetele  kirjalikult  kättesaadavatele  allikatele  ka 
Allan  Vainola  (kes  osales  sündmustes  isiklikult)  meenutustele,  millest  palusin  tal  rääkida 
intervjuu käigus. 22. septembril 1980. aastal toimus  Kadrioru  (tollasel „Dünamo“) staadionil 
Eesti TV ning Eesti Raadio vaheline jalgpallimatš, mille eel, vaheajal ja järel pidi mängima 
ansambel  Propeller.  Mängu  eel  ning  vaheajal   kollektiiv   esineski,  kuid  kuna  vaheajal  aset 
leidnud  esinemise  käigus  tulid  paar  tulihingelisemat  muusikahuvilist  bändi  juurde 
staadionimurule  kaasa  elama  ja  näppu  viskama,  tekitas  see  miilitsas  paanikat  (sel  viisil 
muusikalisele etteastele kaasaelamine oli ENSVs midagi erakordset). Seetõttu teatati bändile 
mängu  jätkudes,  Televisiooni-  ja  Raadiokomitee  esimehe  Raimund   Penu   korraldusel,30  et 
matši järel nad enam esineda ei tohi, mistõttu bändimehel alustasid oma pillide ja varustuse 
kokkupakkimisega. Mängu järel muusikat kuulda lootnud publikumi ajas see aga marru ning 
teise  poolaja  lõppedes  hakkasid  sündmused  eskaleeruma,  viies  lõpuks  mängijale  auhinnaks 
                                                 
26 Viires 1999. 
27 Trubetsky 2012, lk 50. 
28 Intervjuu Allan Vainolaga. 
29 Intervjuu Eero Tammega. 
30 ETV24. 2005. Eesti Televisioon ja Eesti Raadio  tähistavad  25 aasta tagust legendaarset jalgpallimatši. 8. 
september:  http://etv.err.ee/index.php?1530393&kuu=2012-02-22#.UcIIpJwXcgc  (19.06.2013).  
9 
 
mõeldud  juurviljade  loopimiseni  (ka  korrakaitseorganite  pihta).  Osa  ärritatud  publikumist 
suundus staadionilt kesklinna poole, kus muuhulgas üritati ka trammi kummuli keerata.31  
Allan Vainola meenutab, et tegu polnud tema hinnangul otseselt punküritusega ega seega ka 
punkmässuga  (sest  punk  polnud  tollal  veel  ENSVs  peale  esimest  entusiastide  laiemat 
kõlapinda  saavutanud),  kuid  kohal  oli  arvestatav  hulk  noori  ning  ka  mõned  esimestest 
punkaritest. Tema sõnutsi alustati pärast mängu lõppu nördimuse väljendamiseks eelmainitud 
porgandite ja kapsaste laialiloopimist ja seejärel läks rahvamass Kadrioru tiigi juurest mööda 
liikudes  trammipeatusesse,  kus  seisnud  trammi  kõigutati,   kusjuures   rahvamassist  kostus  ka 
hüüdeid „Keerake ümber!“. Trammipeatusest edasi muutusid sündmused üha kaootilisemaks, 
sest  rahvahulk  võttis  sunna  kesklinnale,  liikudes  mööda  Narva  maanteed  marsisammul. 
Vainola meenutab, et osad rahvamassis olnud noored karjusid oma viha, nõukogudevastasuse 
ja  šokeerimisiha  tõttu  isegi  „Sieg  Heil!“  ning  kasutasid  selle  juurde  hitlerlikku  tervitust. 
Poolel teel kesklinna hüüti rahvahulga seast, et tuleks minna edasi Viru hotelli juurde, et seal 
resideeruvaile  välismaalastele  näidata,  et  ENSVs  pole   sugugi   kõik  korras.  Kontrolli  alt 
väljunud rahvamass peatati aga brutaalsete vahenditega vahetult enne Viru väljakule jõudmist, 
nimelt  sõitsid  Vainola  sõnutsi  rahvamassi  sisse  miilitsaautod,  kohati  lausa  kiirusega  60-70 
km/h. Sellised võtted ajasid massi laiali ning alguse sai tagajärgedega tegelemine.32 
Tormilisel  sündmusteahelal  olid  mitmed  tagajärjed.  Paljud  mässajad  vahistati,  misjärel  neid 
ootasid  ülekuulamised  ja   karmid   sanktsioonid.  Tegu  oli  ühega  esimestest  avalikest  võimu 
vastu  astumistest  ENSVs,  mis  iseenesest  mõistetavalt  suurendas,  eriti  noorte  seas,  trotsi 
valitseva  korra  ning  riigis  valitsevate   olude   vastu,  tõstes  Propelleri  üleöö  kultuslikku 
staatusesse.  Paraku  tähendas  sellise  möllu  korraldamine  Propellerile,  et  bändil  keelati  koos 
Peeter Volkonskiga (keda võib pidada kollektiivi hingeks) esinemine.33 Suurimaks tagajärjeks 
septembrikuu  sündmustele  oli  aga  kuu  hiljem  avalikkuse  ette  jõudnud  „40  kiri“,  mis  juhtis 
tähelepanu ENSV elus valitsevatele probleemidele ning millele oli alla kirjutanud 40 austatud 
ja  hästituntud  kultuuritegelast.  Tahtmatult  oli  Propeller  oma  esinemisega  aluse   pannud  
millelegi  hoopis  suuremale.  Ka  Allan  Vainola  meenutab,  et  pärast  „Dünamo“  staadioni 
intsidenti  läks  punk,  millesse  algselt  kuidagi  suhtuda  ei  osatud,  võimude  põlu  alla.34  Pärast 
                                                 
31 Trubetsky 2009, lk 36-42. 
32 Intervjuu Allan Vainolaga. 
33 Kulli,  Jaanus . 2005. Propeller, nähtus, mida ei saa eirata. SL Õhtuleht, 29. aprill: 
http://www.ohtuleht.ee/173530  (15.01.2013). 
34 Intervjuu Allan Vainolaga. 
10 
 
noorterahutusi  käisid  Tallinna   koolides   julgeolekuorganid,  kes  tuvastasid  sündmuse  käigus 
tehtud fotode põhjal mässus osalejaid, et neid üle kuulata ning  karistada .35 
Propelleri  poolt  tekkinud  aktiivsusepuhangut  märkas  ka  ansambli   Velikije    Luki    solist   Ivo 
„ Munk “ Uukkivi, mainides pungi  mõjule jõudmisest  järgmist: „Eestis oli esimene laine 80-
ndal   vist ,  siis  kui  Propeller  möllas  ja  see  mäss  alguse  sai  sealt  ETV  ja  Propelleri  vaheliselt 
jalgpallimatšilt.“36 Just 1980. aastal hakkasid tuntust koguma esimesed tõelised punkbändid, 
näiteks  alustas  1980.  aasta  lõpus/1981.  aasta  alguses  1980.  aastate  esimese  poole  üks 
populaarsemaid  punkbände,  Hendrik  Sal-Salleri   juhitud    Generator   M,  kes  suutis  lühikese 
ajaga , umbes pooleteise aastaga saavutada märkimisväärse fännibaasi.37 1982.  aasal  sai alguse 
Ivo  Uukkivi  bänd  Velikije  Luki38  (kus  tegi  kaasa  ka  tulevane   JMKE   solist  Villu  Tamme). 
Lisaks ilmus 1982. aastal luuletaja Matti Moguči (tegelikult Priidu Beier) esimene  luulekogu  
„Mina – Eiffeli torn“, mis  oma provokatiivsete ning võimuvastaste värsside tõttu  levis vaid 
põrandaaluselt, käest kätte.39  
Villu  Tamme  mainib,  meenutades  1980.  aastate  esimest  poolt,  mil  punkarite  riietus 
tänavapildis  juba  sagedasti  teisenevaks  nähtuseks  oli  saanud,  et  punkaritele  meeldis  endid 
lehmakette ja haaknõelu täis riputada,  miilits  korjas aga neid  atribuute noorte riietelt  kilode 
viisi maha.40 Ka Tõnu Trubetsky41 ja Freddy Grenzmann42 meenutavad, et tihti jäi miilitsasse 
viimise  ainsaks  tulemuseks  see,  et  punkarit  mõnitati,  kuulati  üle  ning  korjati  talt  tema 
haaknõelad,  lehmaketid,  rinnamärgid  ja  muu  atribuutika  maha.  Sellised  näiliselt  tühised 
kinnivõtmised olid äärmiselt sagedased – Anti Pathique sõnab naljatledes, et kui nädalas korra 
polnud  miilitsasse  sattunud,  hakkas  juba  imelik  tunne.43  Mõnel  üksikul  juhul  tähendas 
miilitsale  ettejäämine  ka  seda,  et  punkaril  aeti  pea  kiilaks.  Samas  ei  uskunud  näiteks  Villu 
Tamme,  et  KGB  punke  tollal  otseselt  kartnud  oleks,  tänavaid  puhastati  kahtlasest 
kontingendist  pigem  näitamaks  turistidele,  et  Nõukogude  liidus  punkliikumist  ega  muid 
pahesid pole.44  
                                                 
35 Intervjuu Allan Vainolaga. 
36 Intervjuu Ivo Uukkiviga (hüüdnimi Munk, sünd 1965) 3. mail 2014. 
37 Trubetsky 2009, lk 50. 
38 Trubetsky 2009, lk 82. 
39 Trubetsky 2009, lk 84. 
40 Müil 1998. 
41 Intervjuu Tõnu Trubetskyga (sünd. 1965) 1. märtsil 2015. 
42 Intervjuu Freddy Grenzmanniga. 
43 Intervjuu Anti Pathique’iga. 
44 Trubetsky 2012. 
11 
 
Punkarite  peamisteks  kogunemiskohtadeks  said  juba  1980.  aastate  esimeses  pooles  kolm 
Tallinna  kohvikut.  Esimene  neist,  „ Moskva “,  oli  tõenäoliselt  kuulsaim  ja  legendaarseim 
omasugustest.  „Moskva“   seltskond   oli  väga  värvikas  ja  mitmekesine,  sest  kui  asutuse 
restoraniosas võis näha ontlikke härrasid ja prouasid lõunatamas, siis  kohviku  poole olid enda 
alla võtnud lärmakad noored, punkarid, boheemlased,  kirjanikud,  kunstnikud  ja isegi  geid .45 
Kohvik  „Moskva“ olulisust tollases pungiringkondades näitavad mitmed vaimsed maamärgid, 
näiteks  Merca   luuletus  „Moskva“ ja Velikije Luki pala „Tallinn põleb“. Ka ENSV kuulsaima 
punkbändi JMKE (mille nime tähendust on alati ümbritsenud teatav salapära) üks tuntumaid 
ekslikke  nimetõlgendusi  on  „Joodikud  Moskva  Kohviku  Eest“.  Teine   populaarne   punkarite 
ajaveetmiskoht  oli  Harju  mäel  asuv  välikohvik  „Varblane“,  kus  aga  miilitsad  suurema 
korratuse tekkimise vältimiseks iga paari tunni tagant olukorda hindamas käisid,  kolmandaks  
kuulsaks   lokaaliks  oli  kohvik  „ Pegasus “,  mis  asus  Kirjanike  Maja  all.  Just  need  kolm 
kohvikut  olidki  peamisteks  seaduslikeks  punkarite  kogunemiskohtadeks  (sest  nii  avalikus 
kohas omavoliliselt suurema olengu korraldamine kui ka punkkontserdi organiseerimine olid 
võimudele pinnuks silmas). 
1984.  aastal  nägi  ilmavalgust  Matti  Moguči  teine  luulekogu  pealkirjaga  „Mina  –  metsikuim 
mehike“.  Seegi  luulekogu  pidi  levima  oma  võimupoliitikaga   vastuolus   oleva  sisu  tõttu  vaid 
masinkirjas  paljundatult  põrandaaluselt.46  1984.  aasta  teises  pooles   astusid   avalikkuse  ette 
kaks  uut  ning  tulevikus  väga  mõjukaks  kujunevat  punkbändi  –  Velikije  Luki  ning 
Vennaskond.   Juhuse   tahtel  andsid  bändid  oma  esimese  kontserdi  koos,  23.  oktoobril.47 
Kontserdil toimunut kirjeldab Ivo Uukkivi paraja annuse eneseirooniaga järgmiselt: 
Suurt ei mäleta. Vihma sadas. Meie esimene avalik  kontsert . Hakkasime juba nädal aega enne 
suurest  hirmust/rõõmust  jooma.  Pidevast  proovi  tegemisest  ja  ohtrast  alkoholist  ning 
sigarettidest  oli  hääl  täiesti  kadunud,  mis  kuulus  muidugi  asja  juurde.  Kuna  kõik  olid 
umbjoobes,  ei  õnnestunud  kitarre  häälde  saada.  Pillide  häälestamine  toimus  umbes  20 
minutit.  Publikule  jäi  vist  mulje,  et  tegemist  on  mingi  erilise  psühedeelilise  looga,  sest 
vastuvõtt  sellele  «häälestamisele»  oli  tormiline  (tundus).  Meie  esinemise  ajal  tiriti  seintelt 
radiaatoreid maha ja lammutati lisalava, mis oli mõeldud spetsiaalselt solistidele. Bassivõim 
                                                 
45 Vainola, Allan. 2011.  Inventuur . Tallinn, Eesti Ajalehed, lk 13. 
46 Trubetsky 2009, lk 111. 
47 Trubetsky 2009, lk 97. 
12 
 
kärssas,  laval  midagi  ei   kuulnud ,  valitses   totaalne   kaos,  aga  lõppkokkuvõttes  jäime  rahule. 
Teisi eriti ei mäleta, sest isegi oma ego enda sisse mahutamisega oli suur tegu.48 
Ajastu hinge annab kujukalt edasi see, kuidas  juba kontserti eel korjas miilits bussipeatusest 
punkareid ära, lisaks oodati ka kontserdi järel majast väljuvaid noori uste ees, et nad seejärel 
kohe  minema  toimetada  (pääsemiseks  ronisid  mõned  punkarid  maja  tagaküljel  asuvatest 
akendest välja ning said jooksu). Nii Vennaskond kui Velikije Luki kuulutati kohe kontserdi 
järel keelatud bändideks ning koolides  käidi  KGB-st näitamas bändimeeste pilte ja rääkimas, 
et  tegu  on  „pahade  poiste,  fašistide  ja  narkomaanidega“.  Loomulikult  mõjus  selline 
võimudepoolne   reklaam   uutele  bändidele  suurepärase  populaarsusetõstjana  ning  nii 
Vennaskond kui Velikije Luki said kiiresti punkarite lemmikuteks.49  
                                                 
48 Trubetsky 2012. 
49 Trubetsky 2012, lk 193. 
13 
 
Pungi levimine üle ENSV 
Nagu  varasemalt   mainitud ,  paiknes  punkarite  põhimass  ENSVs  Tallinnas.  Sellise  jaotumise 
põhjusi võib otsida eelkõige linna asukohast ( lähedus  Soomele ja Rootsile) ning elanikkonna 
suurusest   (1991.  aastaks  lähenes  Tallinna  elanike  arv  poolele  miljonile).  Ehkki  suurem  osa 
ENSV pungist koondus  Tallinnasse, toimisid punkkogukonnad ka mujal  liiduvabariigis, eriti 
1980.  aastate  teises  pooles,  mil  liikumine  suurt  populaarsust  koguma  hakkas.  Kuna 
varasemates  uurimustes  on  info  väljaspool  Tallinna  toimunud  punkliikumisest  puudulik  või 
kohati  suisa  olematu,  oli  üheks  intervjuude  läbiviimise  eesmärgiks  saada   aimu  
punkliikumisest  muudes  ENSV  linnades.  Peamiselt  keskendun  järgnevalt  Ida-Virumaa  ning 
Tartu pungile, sest just nende piirkondade punkareid mainiti intervjuudes enim, lisades lühida 
ülevaate ka teiste linnade punkaritest. 
Tartupõhine punkar Eero Tamm ütleb, et punkareid väljapool Tallinna küll oli, kuid oluliselt 
vähem. Lisaks Jõhvi ning Tartu punkaritele oli tema teada 1980. esimeses pooles Valgas kaks, 
Võrus kaks ja Pärnus vähemalt kaks (Oll ja Ott) punkarit. Ta lisab, et ehkki Ida-Virumaal oli 
punkareid, ei  teadnud  ta tollal, et Ida-Virumaal või mujal ENSVs oleks olnud mõni venelasest 
punkar. Selle põhjuseks usub ta olema erineva kultuuriruumi ning väiksema vastuvõtlikkuse 
muutustele,  lisaks  suurema  toetuse  ENSVle  Vene  elanikkonna  seas  võrreldes  eestlastega.50 
Tõnu Trubetsky mainib intervjuus, et Pärnus oli oma pungikogukond kindlasti olemas 1985. 
aastaks ning oskab sealsetest punkaritest nimetada Schenkenbergi, lisades, et Pärnu punkarid 
paistsid silma rahulikkuse ja sõbralikkusega, mida Tallinnas tihi ei kohanud. Lisaks ütleb ta, 
et näiteks enne Vennaskonna Türi kontserti tema teada Türil punkareid polnud. Ta meenutab 
olukorda,  kuidas  enne  kontserti  algust  oli  Turu   Anneli   (üks  bändiga  kaasas  olnud 
naispunkaritest) Türi noored enda ümber  kogunud  ning selgitas teadmishimulistele noortele, 
mida punk endast kujutab ning mis nende põhimõtted on.51 
Pikemalt saab rääkida Ida-Virumaa punkkollektiivist, mille keskused olid Jõhvi, Kohtla-Järve 
ning  Kiviõli.  Sealsed  punkarid  ning  bändid  olid  peamiselt  mõjutatud  Šoti  punkbändist  The 
Exploited  ning  USA   bändist   Dead  Kennedys.  Ida-Viru  punkarite  seas  oli  tõenäoliselt 
populaarseim  kohalik  bänd   Meeskond ,  samas  oli  populaarne  ka  Alice  Tisler  (nimi  võeti 
kunagise  revolutsionääri  järgi),  tuntuimateks  kohalikeks  tegijateks  olid  Margus  Müil, 
                                                 
50 Intervjuu Eero Tammega. 
51 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
14 
 
hüüdnimega  Müül  ning   Raul   Saaremets.52  Ida-Virumaa  pungikogukonnas  puhul  oli 
peaeesmärgiks erineda neid igapäevaselt ümbritsevast äärmiselt ebameeldivast ja vaenulikust 
õhustikust.  Näiteks  meenutavad  Ida-Viru  punkarid,  et  poest  oli  raske  õlutki  osta,  sest 
agressiivsed  „vene  kriminaalid“  võtsid  selle  punkaritelt  kohe  pärast  poest  väljumist 
vägivaldselt  ära.  Lisaks  olid   tavalised   vägivalla-  ja  tapmisähvardused.  Samas  olid  Ida-Viru 
punkarid  märkimisväärselt  tihedaks  kogukonnaks  koondunud,  sest  koos  käidi  Tallinnas 
punkkontsertidel ning välimuselt  oldi  ühed ENSV ekstravagantseimad. Paraku hääbus nende 
tegevus, sarnaselt tollase pungi peavoolule, 1990. aastate esimesel poolel.53 
Intervjuus Rakvere punkari  Janek  Naaniga õnnestus saada infot ka Rakvere pungikogukonna 
kohta,  millest  senistes  allikates  ega  kirjanduses  infot  pole.   Naan ,  keda  teised  kohalikud 
punkarid  ka  Rakvere  pungivanaisaks   kutsuvad ,  oli  enda  sõnutsi  esimene,  kes  Rakveres 
juuksed  kukeharjasoengusse  sättis  ning  punkbändi  Päikesejänku  tegema  hakkas.  Rakvere 
pungi   hiilgeaeg   oli  Naani  hinnangul  1980.  viimastel  aastatel,  mil  tegutses  muuhulgas  ka 
punkbänd Detonaator, 1990. aastate alguses punkliikumine mõnevõrra vähenes, kuid kindlasti 
ei  lõppenud,  jäädes  püsima  ka  Nõukogude  Liidu  kokkuvarisemise  järel.  Naan  lisab,  et 
Rakvere  punkareid  polnud  küll  palju,  kui  tegu  oli  väga  kokkuhoidva,  sõbraliku  ja 
vennaskondliku seltskonnaga.54 
Selgekujuline punkliikumine tegutses Tartus 1980. aastate esimesest poolest alates.. Tartu üks 
esimese  laine  põhipunkareid  Eero  Tamm  meenutab,  et  Lõuna-Eestis  ei  teatud  1970.  aastate 
lõpul  veel  pungist  midagi  ning  nähtus  jõudis  siia  eelkõige  läbi  Tartu   Kunstikooli ,  kus 
esimesed punkarid (Allan Hmelnitski, Raul Saaremets) käisid. Ta lisab, et üldiselt olidki Tartu 
punkarid  kunsti  (või  Kunstikooli)  taustaga  ja  punkarite  lähikondlaste  seas  oli  palju 
kunstnikke.55 Seda kinnitab ka Merca, kes lisab, et tähelepanuväärne oli see, et Tartus miilits 
punkareid  tänavatelt  üldjuhul  aresti  ei  vedanud  –  selle  põhjuseks  peab  ta  just  Tartu 
Kunstikooli  olemasolu,  mille  tõttu  sealsed  miilitsad  olid  enam   harjunud ,  et  tänavatel  tavatu 
välimusega  kodanikke  liigub.  Kuna  üldine  suhtumine  punkaritesse  oli  tollal  siiski  pigem 
negatiivne,  armastasid  punkarid  koos  käis  Püssirohu   keldris ,  kus  neid  mõnevõrra 
sõbralikumalt vastu võeti.56 
                                                 
52 Trubetsky 2009, lk 330. 
53  Tolk , Rain. 2000. Mida punki?  Nael , nr 3, juuli 2000, lk 12-21 
54 Intervjuu Janek Naaniga (hüüdnimega Jänx, sünd.  1971 ) 25. aprillil 2015. 
55 Intervjuu Eero Tammega. 
56 Intervjuu Mercaga. 
15 
 
Oluline on märkida, et Tartus tekkis punk kahes laines – esimene oli 1980. alguses ning teine 
kümnendi  lõpul.  Nii  Kiwa  kui  Tõnu  Trubetsky  kinnitavad,  et  kaks  lainet  olid 
märkimisväärselt  erinevad.  Kui  esimeses  lained  olid  rahulikud,  sõbralikud  ja   filosofeerida  
armastavad suhteliselt tagasihoidliku välimusega punkarid, siis teisele lainele oli iseloomulik 
ülimalt ekstravagantne riietus ning märksa agressiivsem käitumine. Kiwa meenutab, et tema 
punkariks  hakkamise  ajal  oli  tavaline,  et  vanemad  punkarid  andsid  noorematele   heast    peast  
peksa ja nendib, et õhus oli metsikult vägivalda.57 
Sellegipoolest  ei  iseloomustanud  hiliste  1980.  aastate  punki  Tartus  vaid  vägivald.  Näiteks 
hakkas kümnendi lõpul toimuma punkkunsti  näitus , mille eestvedaja oli grupeering „ Defekt “. 
Eero Tamm meenutab, et näitused toimusid erinevates kohtades ning mitmel aastal järjest ja 
lisab,  et  kord  oli   esindatud   tööde  hulgas  ka  Villu  Tamme  loomingut.  Ka  publikuhuvi 
puudumise vastu ei saanud sugugi kurta, sest pileteid müüdi 10 päeva jooksul 5000, kusjuures 
punkaritele oli sissepääs tasuta.58 Freddy  Grenzmann meenutab, et  lisaks 1988. aastal  Tartu 
Lauluväljakul  toimunud  punkfestivalile  oli  1988-1990   Jakobi   mäel  skvotitud   majas  
ateljeepind,  mida  punkarid  nimetasid  Segasumma  suvilas  ning  kus  punkaritele  meeldis 
koguneda, aega veeta ning isegi maalida.59 
Intervjueeritavad mainivad ka, et Tallinna ja Tartu pungil ning punkaritel oli erinevusi. Eero 
Tamm sõnab, et tema arvates tulenes Tallinna ja Tartu punkarite erinevus eelkõige  erinevast  
infovoolust:  Tallinnas  saadi  Rootsis,  Soomes  ja  mujal  Läänes   elavate   sugulaste  kaudu 
välismaa  plaate  ja  ajakirju,  mistõttu  Tartus  oldi  Tallinna  punkarite  peale  isegi  kadedad. 
Väiksema  Lääne  mõju  tõttu  leiutasid  punkarid  Tartus  ise  oma  ettenägemise  järgi  endale 
reegleid  ja  riietust.  Tamm  mainib,  et  tavaline  oli  vanade  ning  moest  läinud  pintsakute 
pahupidi  kandmine ning kõiksugu jaburate aksessuaaride riietele lisamine (näiteks kinnitada 
kahvel otsapidi püsti pintsaku  selga  ning lisada sinna kunstverd). Lisaks usub Tamm, et Tartu 
punkarid  olid  kultuursemad,  sõbralikumad  ning  armastasid  Tallinna  kaasvõitlejatest  enam 
kunsti  ja  kirjanduse  üle  arutleda,  lisades,  et  väga  tähtis  oli  rahumeelsus  ja  teiste  mitte 
segamine.60 Ka Merca sõnab, et Tartus võeti asju üldjoontes (nii punkarite kui  miilitsa  poolt) 
vabamalt  ja  lisab,  et  isegi  Tallinna  ja  Tartu  punkarite  keelekasutus  oli  erinev:  kui  Tallinna 
punkarid  rääkisid  rabedalt  ja  raiuvalt,  siis  Tartus  pigem  kulgevalt  ja   rahulikult .61  Merca 
                                                 
57 Intervjuu Kiwaga (Jaanus Kivaste, sünd. 1975) 22. märtsil 2014. 
58 Intervjuu Eero Tammega. 
59 Intervjuu Freddy Grenzmanniga. 
60 Intervjuu Eero Tammega. 
61 Intervjuu Mercaga. 
16 
 
nägemus   Tallinna  punkaritest  ühtib  siinkohal  Rakvere  punkari  Janek  Naani  arvamusega:  ka 
Naan  leiab,  et  kui  Rakvere  punkarid  olid  üldjuhul  aktsepteerivad,  siis  Tallinna  punkarite 
puhul lõi välja teatav pealinna mentaliteet, iseteadvus ja iseenda tähtsustamine. 
Ei  saa  jätta  mainimata  ka  seda,  et  punk  polnud  ENSVs  koondunud  vaid  suurematesse 
linnadesse,  sest  eksisteeris  vähetuntud  ja  –uuritud  nähtus,  mida  tollased  punkarid  ise 
nimetavad  agropungiks.  See  kujutab  endast  maapiirkondade  noori,  kes,  olles  näinud 
linnanoorte ekstravagantset uut riietumisstiili, soovisid ka ise sellest osa saada ning käepäraste 
oskuste  ning  vahenditega  seda  jäljendasid.  Intervjuust  Kiwaga   selgub ,  et  maapiirkondades 
võis leida palju noori, kes punkellusuhtumist väljendasid kummikuid ja lehmakette  kandes .62 
Näiteks  mainib  Kiwa,  et  teadis  kunagi  agropunkarit,  kes  elas  Võru  kandis  Trafojaamas, 
Mercale  meenub  Varstus  elanud  agropunkar  Varstu   Riks .63  Paraku  pole  ENSV  agropungi 
kohta palju teada, sest ka intervjueeritavad teavad häguselt agropungi eksisteerimisest, kuid ei 
oska selle kohta põhjalikumat infot leida – põhjuseks võib tuua tõsiasja, et tollased tuntuimad 
punkarid  ning  punkbändid  ei  sattunud  väikestesse  küladesse,  mis  pärssis  linna-  ja 
agropunkarite vahelise ühenduse loomist. 
                                                 
62 Palmet, Mati. 2005. Villu Tamme: Punk ei ole surnd! AS  Kuma : 
http://www.kuma.ee/index.php?lang=est&main_id=855  (13.01.2013). 
63 Intervjuu Mercaga. 
17 
 
Pungi tõus populaarsusele 
Ehkki  punkarid  oli  1980.  aastate  keskpaigaks  muutunud  Tallinna  ja  veel  mõningate  ENSV 
suuremate  linnade  linnapildis  tavapäraseks,  polnud  punkarlus  veel  kaugeltki  aktsepteeritud. 
Punk kui elustiil oli endiselt avalikult taunitud, näiteks isegi sõna „punk“ kasutamine ei olnud 
sobilik  (esimest  korda  ilmus  sõna  ametlikus  trükimeedias  1983.  aastal).64   Hallist   massist 
eristumine  võis  pahatihti  lõppeda  kehavigastustega  ning  kohati  polnud  (meesterahval) 
erinemiseks muud teha vaja kui kõrvarõngast kanda.65 Esialgu ei ilmutanud gerontokraatiast 
ja  stagnatsioonist  läbiimbunud  ühiskond  mingeid  sallivamaks  muutumise  märke.  Peaaegu 
kõik  intervjueeritud  punkarid  ütlevad,  et  keskmise  inimese  suhtumine  punkarisse  oli 
kaheldamatult negatiivne. Sellest hoolimata püsisid punkarid oma utopistlike unelmate juures, 
näiteks  Tõnu  Trubetsky  meenutab  1984.  aastat  järgnevalt:  „Kogu  aeg,  pidevalt   muust   ei 
rääkinudki  kui  ainult  anarhiast,  kui  omavahel  olime.  Mõtlesin,  et  punk  võib  olla  inimestele 
eeskujuks, et pungi kaudu, laulusõnade, kirjutiste kaudu on inimestele võimalik ära seletada, 
kui lahe asi on anarhia.“66  
Huvitavaks ning tragikoomiliseks sisekaemuseks tolle aja punkarite hingeellu on 1985. aastal 
noorteajakirjas  „Noorte  Hääl“  ilmunud  intervjuu  kahe  punkariga  ( Ronald   ja  Riks),  kes 
kirjeldasid  oma  igapäevaelu  punkaritena  ning  maailmavaateid.  Ühtlasi  on  artikkel 
märkimisväärne,  kuna  tegu  on  ühega  esimestest  pungiteemalistest  kirjutistest,  mis  ENSVs 
ilmus.  Noormeeste  hinnangul  koosnes  punkarite  põhimass  16-21  aastastest  ning  punkarite 
kaheldamatuks  juhiks   pidasid   mõlemad  Villu  Tammet,  nimetades  teda  „punkide  isaks.“ 
Noored mainisid, et neil on alatasa probleeme nii ärikate kui diskomeestega, lisaks nimetati 
probleemidena  veel  õlleraha   leidmist .  Ebameeldivaks  peeti  näiteks  teatrit  (kuna  seal  käivad 
korralikud inimesed ja esteedid), kõige hullemaks peeti aga sõda ja vägivalda.  Samas nentis 
Riks: „...võib-olla hakkan kunagi ka mina asju ostma, võtan naise, mul on lapsed ja kodu nagu 
kõigil, kes meid praegu hukka mõistavad.“67 
1986. aastal sai uueks Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretäriks Mihhail  Gorbatšov . 
Ühes  Gorbatšoviga  kuulutati  välja   glasnost ,   perestroika   ja  demokratiseerimine,  kuid  paraku 
                                                 
64 Viires 1999. 
65  Haav , Margus. 2006.  Valner   Valme : kultuur pole mingi klaaskastis asi. Sakala, 2. september: 
http://wwx.sakala.ajaleht.ee/141206/laupaev/inimene/5022560_1.php  (13.01.2013). 
66 Selder,  Sergo . 2004. Tõnu Trubetsky: kuulutuselt lugesin , et esineb Vennaskond. Eesti  Päevaleht , 25. 
oktoober:  http://www.epl.ee/news/melu/tonu-trubetsky-kuulutuselt-lugesin-et-esineb -
vennaskond.d?id=50995799 (13.01.2013). 
67  Kraan , Ülo. 1985. VARBLASEVABADUS? Noorte Hääl, 5. oktoober. 
18 
 
näis   uutmine  punkaritest   kauge   kaarega  mööda  minema:  ajakirjanduses  ilmunud  punkarite 
kohta  käivad  kirjutised  jäid  sama  hukkamõistvateks  kui  varem.  5.  augusti  „Noorte   Hääles “ 
ütles noortejuht J. Liiv punkaritele „Vaata avali silmi enda ümber ja sa näed, et sa oled üksi, 
üksi  oma  narrimundri  ja  eluvõõraste  kommetega.“68   Rein   Pihlak   lisas :  „ NSVL -is  ei  ole 
punkarlusel  sotsiaalseid  eeldusi.  Siin  saab  rääkida  vaid  Lääne  moe  tobedast  jäljendamisest. 
Aga  oleks  suur  viga  pidada  punki   kahjutuks ,  üksnes  väliseks  ilminguks.“69  Intervjuus  6. 
augusti „Noorte Häälele“ rääkis  jurist   Vello  Andre oma suhtumisest punkaritesse ning leidis, 
et  punkarid  annavad  endast  märku  ENSV-s  alates  1980.  aastatest,  et  tegu  on  väikse 
grupeeringuga  ning  erinevalt  Lääne  riikidest  puudub  laiemapõhjalisus.  Lisaks  väljendas 
Andre  veendumist,  et  punkaritel  puudub  igasugune  põhimõttekindlus  ning  nad  avaldavad 
noorsoole halba mõju, kuid ei kujuta ohtu, sest punkaritel puudub kindel eesmärk, järjekindlus 
ja programm.70  
Siiski  toimus  1986.  aastal  üht-teist  punkkultuuri  seisukohast   märkimisväärset.  Aasta  alguses 
tegi  oma  esimese  etteaste  ENSV  legendaarseim  punkbänd  JMKE71  ning  tollaste  peamiste 
punkluuletajate  (Merca,  Tõnu  Trubetsky,  Villu  Tamme)  luule  ilmus  „Noorte  Hääles“, 
suuliselt  tuli  nende  looming  esimest  korda  esitamisele  samuti  just  1986.  aasta  alguses,  mil 
Tallinna  kirjanike  klubi  kohviku  „Pegasus“  saal  paksult  noori  täis  kogunes.72  Üritusest  pidi 
ilmuma  Loomingus  ka  lühikokkuvõte,  kuid  kuna  uudisnupp  sisaldas  sõna  „punk“,  keelati 
artiklil ilmumine võimude poolt.73 
Muutus  võimuorganite  suhtumises  punkaritesse  toimus  1987.  aastal,  mil  avalik  arvamus 
ilmutas esimesi muutumise märke. Tõnu Trubetsky sõnab interjuus, et 1987. aastal toimunule 
tagasi  vaadates  on  tal  tunne,  justkui  oleks  tol  aastal  toimunud  punkarite  rehabiliteerimine.74 
„Noorte  Hääl“  kirjutas  17.  juunil  1987,  et  kui  punkarite  suhtes  on  siiani  valitsenud 
veendumus, et tegu on negatiivse nähtusega, siis nüüd on hakanud see seisukoht murenema. 
Kultuuriministeeriumi Rahvaloomingu keskuse direktor Andi Kalamees sõnas järgmist:  
Seni  oleme  oma  „mitteformaalsetesse“  suhtumises  lähtunud  eelkõige  välimust  arvestades. 
Otsekui  soovides,  et  kõik  peavad  olema  ühesugused,  tõde  on  aga  selles,  et  kõik  me  oleme 
                                                 
68 Kraan, Ülo. 1986a. Kes on PUNKARID? Noorte Hääl, 5. august. 
69 Kraan 1986a. 
70 Kraan, Ülo. 1986b. Kes on PUNKARID? Noorte Hääl, 6. august.  
71 Palmet, Mati. 2005. Villu Tamme: Punk ei ole surnd! AS Kuma: 
http://www.kuma.ee/index.php?lang=est&main_id=855  (13.01.2013). 
72 Viires 1999. 
73 Viires 1999. 
74 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
19 
 
erinevad  ning  sellega  peab  arvestama.  Peame  austama  teiste  seisukohti,  arvamusi.  Peame 
leidma neis positiivset ; seda, mis meid ühendab.75 
Vabariigi  peanarkoloog  Anti  Liiv  leidis  aga,  et  toksikomaania  probleemi  lahendamiseks  on 
hädavajalik  teha  punkaritega  koostööd  ning  ütles,  et  ründama  punkareid  ei  hakata.76  Kõige 
selle  äkkitärganud  sallivuse  tipuks  ilmusid  Tõnu  Trubetsky  luuletused  ajakirjas 
„Pedagoogiline Instituut“.77  
Kui  varasemalt  oli  punkkontsertide  korraldamine  äärmiselt  riskantne,  siis  nüüd  muutus  see 
oluliselt  lihtsamaks;  punkbändid  said  enamasti  loa  esineda  isegi  massiüritustel.  Samas 
ilmutasid  punkarid  perestroika  suhtes  teatavat  skepsist,  näiteks  ütles  Villu  Tamme  1988. 
aastal intervjuus, et JMKE-st on sisuliselt saanud „perestroika suuvooder“ ning et tegu peaks 
olema  protesti -, mitte tantsubändiga.78 Ivo Uukkivi nentis tagantjärgi 1980. aastate teist poolt 
meenutades,  et  tema  jaoks  „...Hääbus  punkarlus  siis,  kui  see  enam  keelatud  polnud  ja  võis 
välja 
näha 
nagu 
tahtsid 
ja 
võis 
vabalt 
esineda 
bändiga, 
kus 
iganes 
tahtsid, kui punkareid tunnustati, kui toredaid poisse. Selleks ajaks oli punk oma töö teinud.“79 
Tõnu  Trubetsky  leidis,  et  kuigi  tema  hinnangul  oli  punkarite  tagakiusamine  kadunud,  oli 
võimude  eesmärgiks  saanud  liikumise  moraalne  laostamine.80  Kõrvalmärkusena  on  huvitav 
nentida,  et  kuigi  tollal  oli  nii  Trubetsky  kui  Tamme,  kahe  tuntuima  punkari  põhiliseks 
eesmärgiks  anarhia,  ütles  Tamme  juba  siis  otsesõnu,  et  anarhia  pole  mõeldav  (viidates 
inimeste suutmatusele seadusteta kogukonnana toimida).81 
                                                 
75 Sildam, Toomas. 1987. Mitte võidelda, vaid  esmalt uurida. Noorte Hääl, 17. juuni. 
76 Sildam 1987. 
77 Trubetsky 2009, lk 229. 
78  Haug , Jürgen. 1988. J.M.K.E. Noorus, 7/88. 
79 Intervjuu Ivo Uukkiviga. 
80 Trubetsky 2009, lk 256. 
81  Haug  1988. 
20 
 
ENSV punkliikumise väljundid 
1980. aastate keskpaigas ning eriti kümnendi teises pooles saab rääkida juba laiapõhjalisemast 
punkliikumisest, mil olid omad kindlad tunnused. Üldistatult võib öelda, et ENSV pungis oli 
kolm  peamist  väljendusvormi:  riietus  (välimus),  luule  ja   muusika .  Riietuses  taotleti 
šokeerimist,  normidest  kõrvalekaldumist  ning  asjade  äraspidi  tegemist.  Vanade 
halvastiistuvate  ja  mittesobivate  riiete  kandmine,  riiete  katkirebimine,  külgeriputatud 
lehmaketid  ja  haaknõelad,  ekstravagantsed  ja  värvilised   soengud   olid  hästituntud  punkarite 
tunnusmärgid. Samas lahendati ka muid igapäevaseid toiminguid harjumuspärasusest  erineval  
moel,  näiteks  värviti  punkarite  seltskonnas  jõulude  ajal  mune,  tähistati  vastlapäeva,  visates 
suusahüppetornist alla inimesekujuline elusuuruses topisnukk (mille peale kutsuti loomulikult 
kohale  miilits)  ja  põletati  Karl   Marxi   „Kapitali“.82  Kooliealised  punkarid  muutsid  oma  elu 
vaheldusrikkamaks,  võttes  kooli  vajalikud  asjad  ranitsa  asemel  kaasa  ämbrissepakitult  või 
kandsid endaga ilma suurema põhjuseta igal pool triikrauda kaasas.83 
Huvitava  ülevaate  ENSV  pungi  varajastel   päevadel   toimunust  annab  Peep   Männil ,  kes  käis 
1980. aastate alguses Tallinna 10.  keskkoolis , mida peeti üheks põhiliseks pungi kasvulavaks 
Tallinnas. Männil räägib, et tema klassis käinud poisid võis üldjoontes jagada kolme gruppi: 
diskomehed,  tõsimeelsed  punkarid  ja  nn  moepunkarid.  Moepunkarid  olid  eelkõige  need 
õpilased,  kes  pungi  ideeliste  aluste  vastu  huvi  ei   tundnud ,  kuid  kellele  punk  lõbusa 
lollitamisena  siiski  atraktiivne  tundus.  Männil  meenutab,  et  algselt  polnudki  tegu  otseselt 
pungiga, vaid pigem sürrealistliku ja naljaka hobiga:  kanti  (tollal ebamoodsaid) kitsa ninaga 
kingi,  kummalisi  ja  halvastiistuvaid  pintsakuid  ning  käidi  koolis,  prügiämber  käes.  Otsene 
pungipisik ning oma tegudega ideede sidumine kandus Männilile üle aga tema vennalt, kes oli 
temast  kaks  aastat  vanem.  Punk  levis  10.  keskkoolis  kiiresti  ning  peagi  hakkasid  toimuma 
suuremadki pungiüritused, näiteks vastlapunk, mis seisnes selles, et paljud õpilased (ka need, 
kes polnud muidu punkarid) panid vanad ja katkised riided selga (jäljendades punkareid) ning 
lasid  liugu.  Lisaks  vastlapungile  oli  neljapäevane  päev  10.  keskkoolis  pungipäev,  mil  ka 
mittepunkarid panid pungiriided selga, laotasid vahetunnis koridoridesse ajalehed maha ning 
sõid,  selle  asemel  et  sööklasse  minna,  enda  kaasavõetud  võileibu.  Männili  sõnul  püüti  seda 
küll  takistada,  aga  kuna  ligi  kolmandik  kooli  õpilaskonnast  võttis  osa,  ei  olnud  see  eriti 
tulemuslik.84  10.  keskkooli  näitel  on  tähelepanuväärne,  kuidas  pungi  humoorikas,  absurdilik 
                                                 
82 Trubetsky 2012, lk 78. 
83 Vainola 2011, lk 32. 
84 Intervjuu Peep Männiliga. 
21 
 
ning protestiv külg tekitasid huvi pungi vastu ka neis, kes sellest muidu ei huvitunud, aidates 
nõnda kaasa punkarite mõistmisele ning pungi levimisele. 
Teised  kaks  valdkonda,   muusika   ja  luule,  on  omavahel  tugevalt  seotud  ning  neid  eraldi 
nähtustena  vaadelda  on  keeruline.  Punkarid  väljendasid  end  ENSVs  väga  tihti  luule  kaudu, 
mis  on  võrreldes  muu  maailma  punkliikumistega  võrdlemisi  ainulaadne.85  Punkluuletajatest 
võib  esile  tuua  eelkõige  Tõnu  Trubetsky,  Villu  Tamme,  Merca,  Matti  Moguči,  Albert 
Trapeeži  ja   Mait   Vaiki.  Valdav  osa  intervjueeritutestki  leiab,  et  ENSVs  eksisteeris 
eraldiseisva  žanrina  punkluule  ja  peamiste  autoritena  nimetatakse  just  Mercat  ning  Tõnu 
Trubetskyt.  Punkluuletajate   eeliseks   ühiskondlikult  aktsepteeritud   luuletajate   ees  (ning 
põhjus,  miks  nende  looming  puudutas  noori  rohkem  kui  klassikaliste   autorite   värsid)  oli 
sisuline   reeglite  puudumine,  võimalus  öelda  otse  välja  oma  mõtted  ning   hinnangud  
ümbritsevale  elule,  muretsemata   sealjuures   värsitakti  ja  poeetilisuse  pärast.  Tihti  võeti  üles 
valusaid   teemasid ,  mille  puudutamist  muidu  ühiskonnas  heaks  tavaks  ei  peetud  või  mis  oli 
isegi  keelatud.  Lisaks  teemavalikule  erineb  punkluule  tavaluulest  ka  oma  rõhutatud 
rohmakuse,  lihtsuse  ja  kohati  isegi  saamatuse  poolest.  Vulgaarsete  väljendite  kasutamine  – 
miski,  mida 1980. aastatel  näiteks  „Loomingus“  ilmunud  luuletuste autorid  endale lubada ei 
saanud – olid punkpoeetidele üks peamisi šokeerimisvõtteid. Rõhutati just madalaid, räpaseid 
ja tabuteemasid, et kiskuda välja mõtted, mille inimesed muidu maha salgasid. Ka Piret Viires 
toob  oma  artiklis  „Eesti  punkluule  sõnum“  punkpoeetide  eripärasid  loetledes  välja 
kõnekeelsuse, madalate teemade poetiseerimise, võõrtähtede kasutuselevõtu, lihtsa vormi ning 
intensiivsuse.86  Punkluule  jätkuvast  elujõust  annab  märku  2000.  aastal  ilmunud  punkluule 
kogumik  „Tagasi  prügimäele“,  mis  sisaldab  nii   NSVL -i  aegset  kui  iseseisvusaegset 
punkluulet  arvukatelt  autoritelt.  Samas  polnud  punkluule  žanr,  mida  vaid  passiivselt  tarbiti, 
vaid  mida  ka  ise  aktiivselt  juurde  loodi.  Suurem  osa  intervjueeritutest  (jättes  siinkohal  välja 
niigi  punkpoeedi  staatusesse  seatud  Merca  ja  Tõnu  Trubetsy)  mainisid,  et  kirjutasid  ka  ise 
kunagi (või kirjutavad siiani) punkvärsse.  
Muusikat  võib  pidada  (arvestades  erinevate  punkbändide  plahvatuslikku  juurdekasvu  1980. 
aastatel)  peamiseks  ENSV  punkarite  eneseväljendusviisiks.  Peavoolu  tähelepanu  hakkasid 
punkbändid  püüdma  1980.  aastate  algusest:  esimeseks  laiemalt  tuntust  kogunud  ENSV 
punkbändiks  on  kindlasti  Propeller,  mis  loodi  juba  1970.  aastate  lõpul,  kuid  mis  paraku 
lõpetas oma tegevuse võimude sunnil peagi pärast alustamist, 1980. aastal. 1981. aastal loodi 
                                                 
85 Sommer 2001, lk 85. 
86 Viires 1999. 
22 
 
Hendrik  Sal-Salleri  juhitud  Generator  M87,  mille  suurimaks  konkurendiks  ENSV  pungi 
alguspäevil  oli  Tõnu  Trubetsky  sõnutsi  Punk  T  -  tollal  oli  punkarite  seas  põhimõtteline 
küsimus,   kumba   bändi  eelistada.88  Kümnendi  keskpaiku  hakkas  uusi  punkbände  aga  juba 
hulganisti juurde  tekkima . 
Mõjukaimateks kujunenud kollektiividest tuleb nimetada Propellerit, Generator M-i, Velikije 
Lukit,  JMKE-d  ja  Vennaskonda,  tuntuimad  punkmuusikud  olid  Villu  Tamme,  Tõnu 
Trubetsky,  Hendrik  Sal- Saller ,  Allan  Vainola,  Anti  Pathique  ja  Ivo  Uukkivi.  Ehkki 
punkkontserdid  olid  olulised  punkarite   omavahelise   lävimise  ja  punkkultuuri  levitamise 
seisukohalt, oli nende korraldamine Nõukogude võimu ideoloogilise vastuseisu tõttu äärmiselt 
keeruline.  Isegi  kui  õnnestus  leida  koht,  kus  halva  kuulsusega  punkbändidel  lubati  lavale 
astuda  (tavaliselt  tutvuse  kaudu  kas  mõne  kooli  aula  või   kultuurimaja   bändiruum),  tuli 
arvestada, et  nii enne kontserti,  selle ajal kui  pärast  seda oli  läheduses  suurenenud miilitsate 
kontsentratsioon,  kes  punkareid  igal  võimalusel  minema  toimetasid  (meenutagem  siinkohal 
Velikije  Luki  ja  Vennaskonnas  esikkontserti).89  Lisaks  võidi  kontsert  vahetult  enne 
kokkulepitud  algust  ära  keelata  või  elekter  poole  pealt  välja  võtta  (viimane  oli  eriti  levinud 
võte).90 Tõele au  andes  poleks punkbändid tegelikult tohtinud isegi eksisteerida, veel vähem 
muusikat  teha,  sest  avalikuks  esinemiseks  oli  vaja  luba,  mida  neil  ilmselgelt  polnud.91 
Kõikidel tegutsevatel muusikakollektiividel pidi olema tarifitseerimiskomisjoni  heakskiit  enda 
muusikale , sealhulgas kvaliteedikategooria, aga üldjuhul ei läinud punkbändidel arusaadavatel 
põhjustel korda komisjonist läbi pääseda, mistõttu seda kohati ei üritatudki.92  
Muusikaliselt  olid  ENSV  punkbändid  peaaegu  eranditult  Ühendkuningriigi  punkbändide 
kõlapildi  ja  soundi  edasiarendus:  kiire  tempo,  lihtsad  kitarrikäigud,  agressiivne  vokaal, 
lühikesed  kompositsioonid.  Muusikalist  eeskuju  võeti  peamiselt  Ühendkuningriigi 
punkbändidest  The  Exploited  ning  Sex  Pistols  ja  USA  hardcore  punkbändist  Dead 
Kennedys.93 Muusika puhul oli väga oluline sõnum, mille abil püüti propageerida oma (tihti 
NSVL  kontekstis  seadusevastaseid  või  moraalilagedaid)  vaateid  elule.  Kohati  oli  sõnum 
punkmuusikas  olulisem  kui   meloodia ,  näiteks  meenutas  Tarmo  Kruusimäe,  Vennaskonna 
bassist, et Vennaskonna esimesel kontserdil mängiti  lugusid  pea sama mustri ja kitarrikäikude 
                                                 
87 Trubetsky 2009, lk 50. 
88 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
89 Trubetsky 2009, lk 97. 
90 Vainola 2011, lk 56. 
91 Trubetsky 2009, lk 58. 
92 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
93  Raudsepp ,  Koit . 1990. J.M.K.E. „Kylmälle  maalle “ (Stupido Twins,  TWIN  1).  Muusik , 1/1990. 
23 
 
järgi,  erinesid  vaid sõnad.94 Lugude sõnad olid enamasti kirja pandud bändimeeste endi poolt, 
kuid  esines  ka  elukutseliste  kirjanike  ja  luuletajate  tekstide  mugandamist  ja  muusikasse 
sättimist, näiteks Jaan Kaplinski luuletus  „Vastu kerkivale kuule“ JMKE esituses. Peamised 
teemad,  millest  räägiti,  olid  luules  ja  muusikas  sarnased:  sõjavastasus  (Villu  Tamme  „Mu 
vanaisa oli desertöör“),  revolutsioon  (Tõnu Trubetsky „Tagasi prügimäele“), armastus (Merca 
„Ulm“), anarhia (Tõnu Trubetsky „Musta lipu valguses“), võim ja ühiskond (Albert Trapeeži 
„Mina“), poliitiline olukord (Villu Tamme „Tere perestroika“), kurbus ja ahastus (Mait Vaigu 
„Tseremoonia“)  ning  vähem  või  enam  depressiivsed  sisekaemused  (Tavo  Tamme 
„ Depressiiv -maniakaalne psühhoos“). 
Märkimisväärne  on  ka  mitmete  punkbändide  muusika  kvaliteet.  Kuigi  võiks  arvata,  et 
totalitaarse  riigi  oludes  teismeliste  poolt  keldris  kehva  tehnikaga  kokkumängitud   muusikal  
pole erilist lootust tulevikule, on tegelikkus teistsugune. Näiteks võib tuua ENSV tõenäoliselt 
tuntuima punkbändi JMKE, mis muutus 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses Soomes 
ehk  isegi  populaarsemaks  kui  oma  koduliiduvabariigis.95  Selgeks  tunnuseks  ENSV 
punkmuusika  kvaliteedist  on  1989.  aastal  Soomes  plaadifirma  Stupido  Twins  eesvedamisel 
ilmunud JMKE esikalbum „ Külmale  Maale“ („Kylmälle Maalle“), mille näol oli tegu esimese 
ENSVst  pärit  rokkartistiga,  kel  õnnestus  välismaal  album  välja  anda.  Tänapäevaks  on 
„Külmale  Maale“  tõusnud  kultuslikku  staatusesse,  millelt  pärinevad  mitmed  Eesti  pungi 
hümnid.  Lood  on  vastu  pidanud  ajaproovile  ning  2008.  aastal  ilmunud  ja  Mart  Juure  poolt 
koostatud   kogumikus   „101  Eesti  popmuusikaalbumit“  on  lisaks  „Külmale  Maale“  esindatud 
ka  Vennaskonna  loomingut.96  Veelgi  tähelepanuväärsem  on  tõsiasi,  et  2014.  aastal  valiti 
„Külmale  maale“  muusikaekspertide  poolt  Eesti  kõigi  aegade  parimaks  albumiks97.  Lisaks 
võib  pungi  kvaliteedinäitajaks  nimetada  2010.  aastal  välja  antud  kolmest  laserplaadist 
kogumikku  „ Disko   pole  oluline,  punk  on  põhiline“,  millel  on  esindatud  mitmed  ENSVs 
tegutsenud punkbändid. 
Nimetamata  ei  saa  jätta  ENSV  punkarite  armastust  visuaalse  kunsti  vastu,  ehkki  selle  roll 
tollases  punkkultuuris  jäi  mõnevõrra  tagasihoidlikumaks,  näiteks  tehti  punkesteetikast 
lähtuvalt  filme.98  1980.  aastate  algul  loodud  punkbänd  Turist  lõi  lisaks  muusikale  veel  nii 
punkteatrit,  punkfilme  kui  punkkunsti.  Allan  Vainola  mainib  intervjuus,  et  Päratrust 
                                                 
94 Trubetsky 2009, lk 96. 
95 Trubetsky 2009, lk 347. 
96  Juur , Mart. 2010. 101 Eesti popmuusika albumit. Tallinn, Varrak, lk 58-59. 
97 Ernits, Rutt. 2014. „Muusikaeksperdid hindasid aegade parimaks Eesti albumiks J.M.K.E. "Külmale maale"“ 
http://menu.err.ee/v/uudised/muusika/e0d4d7ef-8693-4b30-97c7-561208c2ca9c  (26.04.2015). 
98 Trubetsky 2009, lk 81. 
24 
 
esinemised  olid alati midagi erilist, sest kontsertide ajal näidati seni tehtud punkfilme, ühtlasi 
oli iga kontsert justkui  omaette  teatrilavastus, kus kasutati ka kostüüme.99 Peep Männil lisab, 
et  omal  ajal  10.  keskkoolis  levinud  pungivaimustusel  oli  just  Päratrusti  filmidel  tähtis  roll 
mängida.100  Mõned  punkarid  tegelesid  ka  kujutava  kunstiga,  näiteks  tegutses   Viljandis  
vabamõtlejatest  loovrühmitus  IMI  (Ilusad  Moodsad  Idioodid),  mis  korraldas  nii 
grafitiaktsioone,  happeninge,  kunstiloomist  kui  avalikesse   kohtadesse   oma  sõnumite 
kirjutamist.101  Kõigi  nende  näidete  varal  pole  liialdus  öelda,  et  punk  avaldus  ENSVs  mitte 
ainult kui mäss ühiskondlike tavade ja valitseva poliitilise režiimi vastu, vaid ka kui omaette 
kunstivool  või   esteetika .  Punk  imbus  kirjandusse,  filmi,  kujutavasse  kunsti,  luulesse  ja 
muusikasse, kusjuures kahe viimase puhul eriti õnnestunult.  
Tähelepanuväärne on viis, kuidas ENSV päevil tegutsenud punkarid ning nende looming on 
ühiskonnas  laialt  tuntud  ka  tänapäeval  –  selle  fenomeni  kõige  markantsemaks  näiteks  on 
2007. aastal Rakveres toimunud maailma esimene punklaulupidu.  Subkultuur , mille  põhiidee  
on massi vastu töötamine ja  vastandumine , on  omandanud  Eestis üllatavalt positiivse kuvandi. 
Punklaulupeo näite teeb veelgi kurioossemaks tõsiasi, et üritusel osales lausa Eesti Vabariigi 
president .  Põhjusi  eestlaste  pungihoiakutele  tuleb  otsida  tõsiasjast,  et  punkliikumine  seostub 
paljudele   laulva  revolutsiooni  päevadega,  iseseisvuse  taastamisega  ning  vastupanuga 
nõukogude  võimule.102  Kui  Läänemaailmas  oli  tavaline  kuvand  punkarist,  kes  riigilippu 
põletab,  siis  paljude  eestlase  mälus  on  laulva  revolutsiooni  aegne  mälestus  riigilipuga 
rõõmsalt  vehkivast  punkarist,  mida  kinnitab  veelgi  asjaolu,  et  intervjuus  mainib  Merca,  et 
laulva  revolutsiooni  ajal  esimesena  sinimustvalge  välja  tõmmanud  inimene  oli  tegelikult 
punkar.103 
                                                 
99 Intervjuu Allan Vainolaga. 
100 Intervjuu Peep Männiliga. 
101 Sommer 2001, lk 82-84. 
102 Meiessaar,  Maris . 2008. Punklaulupidu moondas subkultuuri rahvuslikuks  uhkuseks. Eesti päevaleht, 9. juuni: 
http://www.epl.ee/news/kultuur/punklaulupidu-moondas-subkultuuri-rahvuslikuks-uhkuseks.d?id=51132468 
(19.06.2013). 
103 Intervjuu Mercaga. 
25 
 
Punkarite suhestumine ühiskonnaga ja probleemid 
Punkarite  ja  miilitsa  vahel  valitsenud  suhetest  on  raske  luua  ühest  pilti.  Ehkki  on  selge,  et 
punkarid läksid ränka vastuollu tollaste moraali- ja käitumisnormidega ning miilitsaga oli neil 
ebameeldivaid  kokkupuuteid  tihti,  pole  tollaste  asjaosaliste  mälestuste  põhjal  pilt  sugugi  nii 
traagiline kui võiks arvata. Villu Tamme meenutab, et kuigi KGB mustas nimekirjas olek tegi 
lõpu  tema  lootusele  astuda  kunstiülikooli,  ei  uskunud  ta  siiski,  et  „KGB  nii   loll   oli,  et 
punkareid  võimule  ohtlikuks  pidas.“104  Musta  nimekirja  oli  Tamme  sattunud  just  oma 
ekstravagantse välimuse ning punkarlike eluviiside tõttu. Tavaline oli, et nii miilits kui KGB 
võis punkareid endaga jaoskonda kaasa võtta ükskõik mis hetkel, sest tollaste võimude jaoks 
polnud  isegi  eriti  oluline, kas  parajasti  millegi  seadusevastasega tegeleti.105  Tallinnast  eemal 
aga  oli  pilt  mõnevõrra  erinev.  Merca106  ja  Eero  Tamm107  sõnavad,  et  kuigi  miilitsa  poolt 
kinnivõtmine  oli  Tartus  tavaline,  oli  suhtumine  punkaritesse  siiski  leebem  ja  tihti  lasti 
punkaritel  oma  teed  minna.  Rakvere  üks  tuntumaid  punkareid  Janek  Naan  ütleb  lausa,  et 
niisama ei võetud punkareid kaasa kunagi, samas võidi seda teha, kui punkar avalikus kohas 
kas  või  sõõmukese  õlut  rüüpas  või  õllepudeliga  ringi  liikus.108  Tallinnapõhine  punkar  Anti 
Pathique  aga  sõnab,  et  kui  korra  nädalas  polnud  miilits  kinni  võtnud,  hakkas  asi  juba 
kummaline tunduma.109 
Kõnekalt iseloomustab miilitsa suhtumist ning nendega suhtlemist Propelleri tollase vokalisti 
Peeter  Volkonskiga  1980.  aastal  toimunu.110  Bändikaaslastega  istuti  troikale,  sõideti 
voorimehe  juhtimisel  mööda  Vanalinna  ning  joodi  pokaalidest  šampust.  Äkki  ilmus  kohale 
miilits,  kes  käsutas  kogu  seltskonna   autosse   ning  toimetas  seejärel  Laari  tänava 
miilitsaosakonna  vangikongi.  Pärast  kiiret  ja   karmi   arreteerimist  pidid  mehed  mõned   tunnid  
veetma   trellide  taga,  kust  nad  lasti  välja  protokolli   koostamiseks .  See  kujunes  aga  omaette 
farsiks,  sest  miilitsad  said  ise  ülekuulamise  käigus  aru,  et  tegelikult  pole  meeste 
kinnihoidmiseks  mingit  põhjust,  misjärel  anti  tagasi  kõik  seltskonnalt  ära  korjatud  esemed, 
isegi  poolik  šampanjapudel.  Hiljem  viisid  mehed  sealsele  miilitsaülemale  leitnant  Gorevile 
šampuseraha,  et  sissekanne  nende  sekeldustest  üldse  arhiividest  ära  kaotataks.  Sarnast 
juhtumit  meenutab  Allan  Vainola,  kes   purjus   peaga  lõi  vihahoos  avalikus  kohas   prügikasti  
                                                 
104 Trubetsky 2009, lk 67. 
105 Trubetsky 2012, lk 262. 
106 Intervjuu Mercaga. 
107 Intervjuu Eero Tammega. 
108 Intervjuu Janek Naaniga. 
109 Intervjuu Anti Pathique’iga. 
110 Volkonski 2009, lk 92-97. 
26 
 
jalaga   pikali .111  Miilitsad  tuli  teda  vahistama,  kuid  Vainolaga  kaasas  olnud  sõbrad  suutsid 
neid  veenda,  et  joobnu  toimetatakse  rahulikult  koju.  Alles  siis,  kui  Vainola  pisut  hiljem 
järgmise prügikasti kummuli lõi, tuli miilits taas tema juurde ja vabandas (!), et peab siiski ta 
jaoskonda  kainenema  viima.  Ka  siis,  kui  Vainola  käis  omavoliliselt  punkmuusikahuvilistest 
sõpradega  Kernus  sealse  kultuurimaja  muusikariistu  laenuks  võtmas,  oli  tulemuseks  vaid 
ähvardused  (mis  oligi  üldiselt  tavalisim  karistusviis)  ning  see,  et  Vainola  ei  saanud  enam 
avalikult  koos  punkaritega  ja  punkriideid  kandes  ringi  käia  -  vastasel  juhul  oleks  väikse 
ettekäände  ajel võidud ta suunata Viljandi noortevanglasse.112 
Sellegipoolest ei saa ka väita, et miilits punkaritega hellalt käitunud oleks. Merca meenutab, 
et  suutis  üpris  kiiresti  tabada  ära  viisi,  kuidas  ülekuulamisel  miilitsaid  endast  välja  viia  – 
selleks tuli  olla rõõmus, naeratada, rääkida joviaalselt  ning käituda „nagu sugulastel  külas“. 
Samas ei lõppenud selline käitumisviis alati just kõige paremini, sest Merca sõnutsi on teda 
miilitsa  poolt  ülekuulamisel  isegi  näkku  löödud,  mis  on  naise  suhtes  võrdlemisi  julm 
käitumisviis.113 Veel hullemaid kogemusi on Janek Naanil, kes jutustab, et nendel kordadel, 
kui  ta  kinni  võeti,  rakendasid  miilitsad  pahatihti  üht  ja  sama  strateegiat.   Kõigepealt   visati 
Naan  tühja  kongi  ning  mõni  aeg  hiljem  pandi   samasse   vangikongi  „kaks  retsi“,  kes  Naani 
korduvalt tema punkvälimuse tõttu läbi peksid, kiskudes talt isegi kõrvarõngad kõrvast.114 
Võib  öelda,  et  punkaritele  oli  miilitsa  ja  KGBga  võrdväärne  vaenlane  teine  1980.  aastate 
populaarne  subkultuur  –  diskomehed,115  keda  võib  iseloomustada  kui  punkarite  vastandit. 
Diskomeeste  peamiseks  tunnuseks  oli  tollal  Lääne  mõjul  väga  populaarne  diskomuusika, 
mida  käidi koos  nautimas diskodel.  Riietuselt oldi  väljapeetud,  üritati saada  Lääne  riideid   ja 
kaupa,  näiteks  valgeid  tossusid,  seadusega  pahuksisse  ei   mindud   ning  miilitsatega 
kokkupuuted neil – erinevalt punkaritest, kes vastandusid selgelt korrale – polnud. Selge on, 
et  punkarid  ja  diskomehed  omavahel  läbi  ei  saanud;  punkarite  õnnetuseks  olid  diskomehed 
vastupidiselt  neile  enamasti  ka  heas  sportlikus  vormis  (mis  käis  kaasas  nende  ilus  olemise 
filosoofiaga).  Polnud  harvad  juhused,  kui  diskomeeste  kambad  ründasid  tänavail  punkareid, 
peksid  nad  läbi  ning  süüdistasid  neid  ühiskonnale  häbi  tegemises.116  Peep  Männil  sõnab,  et 
sagedane   oli,  et  pidudel,  kuhu  sattus  nii  punkareid  kui  diskomehi,  tekkisid  „seisud“  ehk 
                                                 
111 Vainola 2011, lk 26. 
112 Vainola 2011, lk 65. 
113 Intervjuu Mercaga. 
114 Intervjuu Janek Naaniga. 
115 Trubetsky 2012, lk 142. 
116 Vainola 2011, lk 37. 
27 
 
omavahelised  agressiivsed  vastasseisud .117 Probleeme paisutas ka tõsisasi, et algselt toimusid 
pungi/ roki  ja diskoüritused koos, mis tähendas, et vahetult puutusid kokku suur hulk mõlema 
noortekultuuri  esindajaid.118  Mitmed  intervjueeritavad  mainivad,  et  üks  pungi  peamisi  ideid 
oli  just  diskomeestele,  nende  kilekottidele,  tossudele  ja  teksadele  vastandumine.  Kiwagi 
nendib diskomeestega seotud konflikte meenutades, et diskomeeste ja punkarite filosoofia oli 
juba  eos  täiesti   vastupidine :  pungi  näol  oli  tegu  mässuga  kodanlikkuse  vastu  ning 
diskomeheks hakkamine oli välistatud, sest see väljendas üheselt tollast mainstreami. Samas 
lisab  ta,  et  ka  punkarid  polnud  just  paipoisid.  Paljud   endised    vangis   istunud  hakkasid  tema 
sõnul  pärast  vabanemist  punkariteks,  lisaks  oli  rahulike  punkarite  seas  ka  agressiivseid,  kes 
Tartus pesitsesid suuremas jaos Pirogovi platsis.119 
Intervjueeritavad  on  ühel   meelel ,  et  üldsuse  suhtumine  punkaritesse  oli  selgelt  negatiivne. 
Allan Vainola arvab, tehes umbkaudse üldistuse, et 1980. aastatel oli umbes 50% inimesi, kes 
soovisid,  et  punkareid  lihtsalt  ei  eksisteeriks.  Samas  lisab  ta,  et  umbes  30%  inimestest 
(enamasti  eestlastest)  sai  aru,  et  punkarite  põhiidee  on  NSVLi  vastasus,  mistõttu  nemad 
suhtusid punkaritesse pigem soosivalt.120 Mitmete intervjueeritavate sõnutsi oli väga palju ka 
eiramist: inimesed tänaval käitusid, nagu ei näeks nad punkareid, soovimata nendega tegemist 
teha.  Teise  äärmusesse  kuulusid  Janek  Naani  sõnutsi  aga  need,  kes  punkareid  suurte 
silmadega  vahtima jäid, mis omakorda valmistas punkaritele palju lõbu, sest oli ju üks nende 
eesmärke ühiskonna šokeerimine.121 
Kolmas  kategooria  oli  aga  punkarite  jaoks  kõige  ebameeldivam  ehk  need,  kes  punkarite 
suhtes  agressiivselt  käitusid.  Freddy  Grenzmanni  sõnutsi  ütles  vaid  harva  mõni  vanaproua 
midagi  sõbralikku  ja  soosivat,  muidu  toimus  punkarite  vastu  üleriigiline  vägivald  ning  neid 
peksti  meeletult.  Eriti  palju  saadi  peksa  venelaste  käest,  kes  punkareid  sugugi  ei  mõistnud, 
lisaks  ka  veel  selle  tõttu,  et  oma   soengu   tõttu  meenutasid  punkarid  venelastele  neid,  keda 
„tsoonis  petuhhideks  kutsutakse.“  Grenzmann  toob  vaenuliku  suhtumise  illustreerimiseks 
näite, kuidas veel 1987. aastal aeti tal Mustamäel trollipeatuses päise päeva ajal hari venelaste 
poolt  maha.122  Tõnu  Trubetsky  meenutab,  kuidas  1985.  aastal  öeldi  talle  tänaval  võhivõõra 
inimese  poolt,  et  ta  „on  Eesti  rahva   häbiplekk “,  lisaks  räägib  ta,  et  väikelinnades  oli 
suhtumine  punkaritesse  kõige  hullem  ja  toob  näite  korrast,  mil  ta  Jõgeval  „natside“  käest 
                                                 
117 Intervjuu Peep Männiliga. 
118 Vainola 2011, lk 36. 
119 Intervjuu Kiwaga. 
120 Intervjuu Allan Vainolaga. 
121 Intervjuu Janek Naaniga. 
122 Intervjuu Freddy Grenzmanniga. 
28 
 
peksa sai.123 Anti Pathique meenutab korda, kui Keilas hakkas võhivõõras vanahärra tal keset 
tänavat vihaselt riideid seljast kiskuma, sest tal oli  seljas  veteranide sümboolikat.124 Nendest 
elulistest  näidetest  on  küllalt,  et  maalida  (küllaltki  kurb)  pilt  punkarite  igapäevasuhtlusest 
tavakodanikega. 
Mainimata ei saa jätta siinkohal ka punkarite alkoholiprobleemi, mida punkaritest avalikkuses 
tekkinud  kuvandis  esile  tuuakse.  Küsimusele  punkarite  alkoholitarbimise  kohta  vastasid 
intervjueeritavad  erinevalt.  Kõige  levinumaks  seisukohaks  on,  et  alkohol  andis  punkaritele 
juurde   julgust   ning  samuti  viisi,  kuidas  endast  lahedamat  muljet  luua,  näiteks  Janek  Naan 
usub,  et  punkarite  alkoholilembuse  põhjuseks  on  just  soov  ennast  teistele  mässulise  ja 
bravuurikana näidata.125 Allan Vainola sõnab, et tema meelest oli alkoholitarbimise põhjuseks 
tollase  ühiskonna  masendavus  ning  jälkus,  nentides,  et  purjus  peaga  oli  seda  lihtsam  taluda. 
Samas  peab  ta  alkoholitarbimist  üheks  pungi  mõttetuimaks  ja  halvimaks  iseloomustavaks 
jooneks.126  Merca  hinnangul  oli  alkohol  vabastaja  ning  tekitas  revolutsionääri  tunde, 
kirjeldades, kuidas punkarite joomapidudel sai üldtuntuks nn „kolmanda päeva fenomen“, mis 
seisnes  kolmandal  järjestikkusel  joomispäeval  äkki  tekkivas  maailmatunnetuse  muutumises, 
mil  kõik  hakkab  täiesti  teistsugune  tunduma.  Ta  lisas,  et  kolmandatel  päevadel  tekkinud 
mõtetest  ja  diskussioonides  on  ta  isiklikult  ammutanud  palju  inspiratsiooni  oma  luule 
tarvis.127 
Teised  intervjueeritavad  näevad  punkarite  suhet   alkoholiga   mõnevõrra  kaugemana,  näiteks 
Freddy Grenzmann enda sõnutsi punki alkoholiga ei seosta.128 Peep Männil meenutab, et tema 
tutvusringkonnas  alkoholi  märkimisväärselt  ei  tarvitatud,  arvates,  et  kui  seda  ka  mõnikord 
tehti,  siis  teatavatest  psühholoogilistest  pidurite  vabanemiseks.129  Ka  Eero  Tamm  leiab,  et 
Tartu punkarite seltskonnas alkohol aukohal kindlasti polnud, rohkem armastati filosofeerida 
ja diskuteerida. Ta pakub välja, et põhjus, miks punkareid alkoholiga nõnda tihti  seostatakse , 
on see, et kui punkarid alkoholi tarbivad, siis üldiselt tehakse seda avalikus ruumis, kus nad 
oma bravuurika käitumise ja ekstravagantse välimuse tõttu eriti silma paistavad, mistõttu on 
konnotatsioon punkarluse ja alkoholismi vahel lihtne tekkima.130 
                                                 
123 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
124 Intervjuu Anti Pathique’iga. 
125 Intervjuu Janek Naaniga. 
126 Intervjuu Allan Vainolaga. 
127 Intervjuu Mercaga. 
128 Intervjuu Freddy Grenzmanniga. 
129 Intervjuu Peep Männiliga. 
130 Intervjuu Eero Tammega. 
29 
 
Pungi 
populaarsus, 
eesmärgid 
ning 
võimalik 
mõju 
ENSV 
kokkukukkumisele 
Pungi  populaarsust  ENSVs  võib  selgitada  mitme  teguri  koosmõjuga.  Esiteks  tuleb  kindlasti 
arvesse  võtta,  et  sisuliselt  kõik,  mis  Läänest  Nõukogude  Liitu  imbus,  võeti  rahva  poolt 
innukalt  vastu.  Ka  punk  jõudis  ENSVsse  Soome  televisiooni  kaudu,  kaasa  aitasid  erinevad 
ajakirjad  (nt „Suosikki“) ning vinüülplaadid. Lisaks on punk noorsoole eriti südamelähedane 
ja kergesti vastuvõetav, sest kätkeb endas mässu eelmise põlvkonna vastu ja  õhutab  hävitama 
kõike,  mis  on  vana  ja  pehkinud.  Punk  propageerib  anarhiat,  täielikku  seaduste  ja  võimu 
puudumist,  igaühe  kontrolli  vaid  iseenda  üle  –  mis  kõik  vastandub  eriti  teravalt  ENSV 
argipäeva karmile reaalsusele. Nagu sõnastab Ivo Uukkivi:  
Arvan, et ühiskond oma arengute ja absurdsusega oli jõudnud sellesse punkti, kus siis sellise 
tekkinud  olukorra  vastu  tekkisid  nö  " antikehad "  nagu  organismis  haiguste  puhul  tekivad 
antikehad, mis hakkavad haiguste vastu võitlema. Eks ise ka selsamal sunnil.131 
Üks  ENSV  pungi  varajasi  ideid  (hiljem  hakkasid  sellesse  reeglisse  pahatihti  sugenema 
erandid), mis rõõmuga vastu võeti, oli idee vägivallatusest. Tõsi, ehkki pungiretoorika kutsub 
üles  hävitama  võimu  kui  seesugust,  ei  kutsu  see  enamasti  üles  inimeste  vastu  vägivalda 
tarvitama.  ENSVs  oli  algselt  just  vägivallatuse  idee  oluline,  et  vastanduda  vaimsele  ja 
füüsilisele  vägivallale , mis igapäevelule nii omane oli. Raul Saaremets, Kohtla-Järve punkar, 
on  Ida-Virumaa  karmidele  tingimustele  viidates   öelnud :  „Meil  oli  keskkond  nii  karm,  me 
vastandusime sealsele vägivallale vaimsele asjale rõhku pannes.“132 Nõukogude elu eeldas, et 
kõik inimesed on ühesugused, alluvad ühtedele  väärtustele  ja näevad ühesugused välja. Punk 
andis  võimaluse  olla  omapärane,  sülitada  ühiskondlikult  aktsepteeritud  väärtustele,  püüda 
tähelepanu  ja  vastanduda.  Edasiviivaks  jõuks  oli  küsimus  „miks  me  peame  kõik  olema 
samasugused?“133 
Jürgen Rooste käis punkluulekogu „Tagasi Prügimäele“ järelsõnas välja huvitava idee, mille 
kohaselt  on  pungi  üks  populaarsuse  põhjuseid  tõsiasi,  et  punk  kõneleb  eelkõige  „sotsiaalse 
teisega .“134  Selgitan  järgnevalt,  miks  see  idee  ka  ENSVs  pinda  kandis:  punk  sai  alguse 
Ühendkuningriigi  alamklassi  noorte  seas  levinud  rahulolematust.  Olud  olid  rasked,  tööd 
                                                 
131 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
132 Sommer 2001, lk 85. 
133 Trubetsky 2012, lk 152. 
134  Rooste,  Jürgen.  2000.  Tagasi  prügimäele:  Valik  Eesti  punkluulet  20.  sajandi  teisest  poolest.  Tallinn, 
Tänapäev, lk 113. 
30 
 
polnud, argipäev näis hall ja  seisuslik  ühiskond oma mallide ning hierarhiatega häiris noorte 
õiglusmeelt.135 Seetõttu kõnetas punk eelkõige neid, kes olid igapäevaelus harjunud raskuste, 
vaesuse ning pahedega. Punk andis võimaluse eesmärgitult elus kulgevatel noortel elada välja 
kogu oma  raev  ning öelda välja aus arvamus ühiskonna kohta, milles elatakse. Need nõrgad, 
kel  puudus  igasugune  siht,  said  pungi  saabumisega,  sidudes  oma  isiksusega  pungifilosoofia, 
võtta omaks mingid väärtused, millesse  usuti . Need, kes olid olnud häbelikud ja allasurutud, 
vabanesid, riietades end punkarirüüsse ja kandes ( kujundlikult  väljendudes) punkarimaski, et 
asuda kätte maksma ebaõiglusele. Selge on, et ENSV noorsoos oli palju neid, kes tundsid end 
ahistatuna elu planeeritusest – oktoobrilaps,  pioneer , komnoor, partei – tulevik oli planeeritud, 
ette  määratud  ning  elu  sisuliselt  70  aastat  šablooni  järgimist.  Punk  andis  võimaluse  sellest 
süsteemist põgeneda. Tabava võrdluse ühiskonna ja pungi teemal tõi Ivo Uukkivi, öeldes:  
Minu reageering punkarina ümbritsevale oli sisuliselt sama nagu siis, kui mind väikse poisina 
sunniti  sööma  rasvast   hapukapsa   suppi   karvaste   ja  võbelevate  keedupeki  tükkidega,   supp  
kogu  oma  koostisega  oli  minu  seedekulglale  äärmiselt  jälk,  ometi  püüti mulle  sisendada,  et 
see on väga hea ja paremat asja polegi olemas... reaktsiooniks tollal oli kisa ja  oksendamine . 
Juba  järgmisel  päeval  tagusin  ümber  kõik  lasteaia  prügikastid.  Kasvades  ja   suuremaks  
saades ronisin lavale ja ropsisin seal välja kõik mis sisse oli topitud.136 
Samas ei saa tõe huvides mainimata jätta neid, kes lihtsalt pungiga kui uue moevooluga kaasa 
jooksid.  Punkriietuse  dekoratiivse  poole  võluvust  mainisid  intervjuudes  ka  tõsihingelised 
punkarid (Anti Pathique, Merca ja Freddy Grenzmann). Punk andis neile noortele, kes pungi 
ideelisest  poolest  haaratud  polnud  (ja  keda  Merca  intervjuus  „pühapäevapunkariteks“ 
kutsub137), võimaluse sõpradega koos aega veeta, lõhkuda asju anarhia sildi all ja juua ennast 
sama  põhimõtte  alusel  täis.  Eriti  hakkas  selline  kaasajooksikute  trend  levima  1980.  aastate 
lõpul, mil punki hakati võimude poolt glasnosti ja perestroika egiidi all üha enam  lubama  ja 
mil  punkariks  olemise  tõttu  võimudega  pahuksisse  sattuda  oli  juba  vähetõenäoline.  Pungi 
lubamine  kaotas  aga  tulihingeliste  punkarite   silmis   suurema  mõtte  võimu  vastu  sõdida, 
mistõttu  saabus  punkliikumisse  üldisemalt  demoraliseerumine,  mistõttu  võimudel  oli  pungi 
vähikäigus  kindlasti  oma  osa  mängida,  kas  tahtlikult  või  tahtmatult.  Tõnu  Trubetsky  võttis 
tollal  pungi  moraalse  laostumise  kokku  nõnda:  „Rohkem  taotletakse  seda,  et  pungi  sisu  – 
                                                 
135  Jones , Josh. 2013. The History of Punk Rock. Open Culture, 
http://www.openculture.com/2013/01/the_history_of_punk_rock.html  (19.06.2013). 
136 Trubetsky 2012, lk 152. 
137 Intervjuu Mercaga. 
31 
 
anarhism,  ära  kaoks.  Jääksid  ainult  soengud,  haaknõelad  jne.“138  Tuleb  nõustuda,  et  1980. 
aastate  lõpuks  oligi  jäänud  järele  rohkem  soenguid  ja  haaknõelu  kui  ideid  ja  põhimõtteid. 
Punkariks hakati selle tõttu, et „punk on lahe“ ning see, kes oli punkar, oli automaatselt lahe. 
Intervjuudes  jäi  muuhulgas  valjult  kõlama  pungi  suur  mõju  sellega  tegelejate/tegelenute 
mõtteviisile  ja  ellusuhtumisele.  Kõik  intervjueeritud  ütlesid,  et  punk  on  jäänud  (hoolimata 
sellest, kui aktiivselt sellega hetkel tegeletakse) nende väärtushinnangutesse alles. Vaid Tõnu 
Trubetsky ütleb, et ehkki ta nimetas ennast veel kümmekond aastat tagasi punkariks, ei paindu 
ta keel  seda  enam  ütlema, sest  2000. aastate punkliikumine  oli tema sõnul  nõnda ilge, et  ta 
tunneb  nüüdseks  soovi  end  sellest  distantseerida.139  Ülejäänud  intervjueeritavad  ütlevad,  et 
punk on neis endiselt alles ning mõned isegi, et nad on senini tulihingelised punkarid. Pungiga 
edasitegelemise  väljendusteks  mainitakse  mõningate  „idiootsete“  seaduste  rikkumist, 
punkmuusikaga tegelemist, teisitimõtlemist, sõja- ja vägivallavastasust ning soovi ühiskonda 
sürrealistliku absurdihuumoriga üllatada. Huvitav kõrvalmärkusena olgu mainitud, et mitmed 
intervjueeritud võrdlevad punki nakkushaigusega, mis, kui sellesse kord juba nakatuda, jääb 
organismi  alatiseks  alles,  et  aeg-ajalt  taas  välja  lüüa  (kusjuures  nii  Kiwa140  kui  Merca141 
võrdlevad punki teineteisest sõltumatult just herpesega). 
Mitmed intervjueeritavad sõnavad, et enda hinnangul nad otseselt ei hakanud punkariks, vaid 
olid  pungile  sarnast  protestivaimu  alati  endas  tundnud,  näiteks  ütleb  Eero  Tamm 
otsesõnaliselt,  et  tema  hinnangul  ei  saa  keegi  punkariks  –  punkariks  sünnitakse.142  Merca 
lisab,  et  1980.  aastate  noortel  oli  sisuliselt  vaid  kolm  võimalust:  kas  olla  nohik,  punkar  või 
diskomees.143  Allan  Vainola  jaoks  oli  punkariks  olemise  peamine  eesmärk  vastandumine 
ühiskonnas  vohavale  lollusele  ja  juhmusele144,  Anti  Pathique  tundis  samas  jälestust  tollase 
veteranide  kultuse  vastu  (Suure  Isamaasõja  veteranidel  olid  Nõukogude  Liidus  mitmed 
privileegid ).145  Peep  Männil  mainib  ühe  pungi  varajase  ideena  mässu  Lääne  elustiili  vastu, 
mis  mõjus  sama  totrana  kui  ENSV  riiklik  korraldus,  lisaks  soov  vastanduda  diskomeeste 
materialismikultusele ning harimatusele.146  
                                                 
138 Trubetsky 2009, lk 256. 
139 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
140 Intervjuu Kiwaga. 
141 Intervjuu Mercaga. 
142 Intervjuu Eero Tammega. 
143 Intervjuu Mercaga. 
144 Intervjuu Allan Vainolaga. 
145 Intervjuu Anti Pathique’iga. 
146 Intervjuu Peep Männiliga. 
32 
 
Kõige suuremaks ühiseks faktoriks punkariks hakkamisel on aga konkurentsitult viha kehtiva 
ühiskonnakorralduse,  seaduste  ning  ideoloogia  vastu.  Ehkki  Tõnu  Trubetsky  leiab,  et 
punkarid polnud küll üldjuhul rahvuslased (seda olid   salaja  pigem  eestlastest tavainimesed), 
kuid  idee  Eesti  Vabariigist  tundus  meeldiv  ning  kindlasti  parem  kui  ENSV.147  Eero  Tamm 
lisab,  et  tema  sõprusringkondades  olid  punkarid  kindlad,  et  Nõukogude  Liit   kukub   kokku, 
kuid ei usutud seda, et see nõnda kiiresti juhtub.148 Intervjueeritavad mainivad pungi võludena 
inimeste  jahmatamist,  võimalust  kehtiva  korra  üle  irvitada  ning  isegi  soovi  seda  õõnestada. 
Lisaks mainib Merca, et punkarite seltskond koosnes üldjuhul väga huvitavatest, vaimsetest ja 
suure lugemusega inimestest, kellega oli huvitav elu üle diskuteerida.149 
Samuti on intervjueeritavad ühel nõul selle osas, et punkariks olemise ning sellega seonduvate 
tegevuste taga polnud nende jaoks mitte pelgalt soov aega  viita , vaid pigem oma tegevusega 
midagi  muuta. Täpsemate eesmärkide osas  erineb  teatavaid  erinevusi. Janek Naan  sõnab, et 
punkariks  olemisega  polnud  tema  eesmärk  niivõrd  maailma  või  oma  elukeskkonda  muuta, 
kuivõrd näidata inimestele, et „karvased“ (üldnimetus erinevate subkultuuride esindajatele) on 
tegelikul mõistlikud ja meeldivad inimesed. Naan lisab, et lõppkokkuvõttes oli tema sooviks 
teostada punki sel viisil, kuidas tema seda tunnetas ja nägi, järgimata samas mingit suuremat 
ideoloogiat   ning  vastandades  ennast  seejuures  „haritud  punkarite“  Tõnu  Trubetsky  ja  Villu 
Tammega,  kes  tema  hinnangul  olid  pigem  klassikaliste  anarhistide  nagu  Kropotkin  ja 
Proudhon ideede elluviimise taotlejad.150 
Anti Pathique leiab samas, et tema jaoks oli pungi eesmärk protest kõige eelneva vastu, kogu 
elukorralduse  vastu  ning  ideaaliks  anarhia.151  Tõnu  Trubetsky  mainib,  et  detailselt 
konstrueeritud  eesmärki  punkaritel  tema  meelest  polnud,  pigem  eraldiseisvate  ideede 
elluviimine   ning  anarhiasse  jõudmine,  lisaks  ei   arvestanud   punkarid  tema  meelest  NSVLi 
kokkukukkumise  võimalusega.152  Sarnase  hinnangu  annab  Freddy  Grenzmann,  öeldes,  et 
punk  polnud  tema  jaoks  poliitiline,  vaid  pigem  isiklik  väljendusviis,  ehkki  teatav 
Nõukogudevastasus  käis  asja  juurde.  „Kuidas  sa  siin  ilmas  ikka  muudmoodi  oled  kui  mitte 
punkar,“ lisab ta.153 
                                                 
147 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
148 Intervjuu Eero Tammega. 
149 Intervjuu Mercaga. 
150 Intervjuu Janek Naaniga. 
151 Intervjuu Anti Pathique’iga. 
152 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
153 Intervjuu Freddy Grenzmanniga. 
33 
 
Peep  Männili  sõnul  oli  tema  jaoks  pungi  korravastane  ja  protestiv  vaim  väga  tähtsal  kohal 
ning  sellega  püüti  ka  inimeste  meelsust  mõjutada.154  Allan  Vainola  kommenteerib,  et  tema 
jaoks oli punk ainsaks väljapääsuks hallist argipäevast, võrreldes punkariks hakkamist justkui 
filmi  astumisega.  Soovides  muuta  üldiselt  ühiskonnas  levinud  juhmardlust,  leiab  ta,  et  punk 
oli hea  meedium  inimeste stamparusaamade muutmiseks, sest kui ise midagi ei tee, ei muutu 
midagi.155  Ka  Merca  sõnab,  et  punkarite  tegevus  polnud  tema  meelest  vaid  sihitu  jauramine 
(ehkki  esines  ka  seda),  vaid  teatavas  suunas  tegutsemine.156  Kiwa  leiab  aga  samas,  et  tema 
hinnangul punkaritel mingeid konkreetseid eesmärke polnud ning pigem seisnes kogu tegevus 
sihitus eksisteerimises.157 
Väga  vastakad  on  intervjueeritavate  arvamused  selle  osas,  kas  punkliikumine  mängis  rolli 
ENSV  kokkuvarisemisel.  Kõigist  intervjueeritavatest  vaid  üks,  Peep  Männil  usub,  et 
punkaritel  ning  punkkultuuri  levimisel  oli  ENSV  kokkuvarisemises  märkimisväärne  roll 
mängida,  põhjendades  oma  arvamust  sellega,  et  enne  punkmuusikat  puudusid  täielikult 
protestilaulud  ning  üldine  laiapõhjaline   massile   vastandumine.158  Männiliga  täiesti 
vastandlikul  seisukohal  on  aga  Merca  ja  Eero  Tamm,  kes  ei  näe  kumbi  pungil  mingit  rolli 
Nõukogude Eesti kaol.159 Merca võtab oma arvamuse pungi mõjust lühidalt kokku: „Sitta ta 
mõjutas.“160 
Ülejäänud intervjueeritavad on kahtleval seisukohal, oskamata kindlat seisukohta võtta. Anti 
Pathique nendib, et pole kunagi isegi mõelnud,  kas punk võis kuidagi liiduvabariigi langust 
mõjutada, öeldes lõpuks, et see on tema meelest võimalik.161 Üldiselt arvavad intervjueeritud 
punkarid, et punkliikumisel oli usutavasti väike roll ENSV allakäigul, kuid leiavad, et seda ei 
tasuks  ületähtsustada ning faktoreid oli peale pungi liiga palju, et konkreetset  hinnangut  anda. 
Freddy  Grenzmann,  kelle  arvates  oli  pungil  pigem  üldine  mõju  rahva  meelsusele, 
naeruvääristades Nõukogude korda, sõnab, et NSVLi ja ENSV kokkuvarisemisel oli suurem 
roll mängida biitlitel, teksapükstel ning  Gorbatšovi poolt kehtestatud karskuskampaanial.162 
                                                 
154 Intervjuu Peep Männiliga. 
155 Intervjuu Allan Vainolaga. 
156 Intervjuu Mercaga. 
157 Intervjuu Kiwaga. 
158 Intervjuu Peep Männiliga. 
159 Intervjuu Eero Tammega.  
160 Intervjuu Mercaga. 
161 Intervjuu Anti Pathique’iga. 
162 Intervjuu Freddy Grenzmanniga. 
34 
 
Naispunkarid ENSVs 
Senises  punkajalookirjutuses  ja   historiograafias   torkab  silma,  et  aktiivseimad  ja  tuntuimad 
punkarid  on  peaaegu  eranditult  mehed.  Ainsaks  tuntumaks  naispunkariks  võib  pidada 
punkpoetessi  Mercat  (Merle  Jääger),  kes  oligi  tegev  eelkõige  luule-  mitte  muusikavallas. 
Seetõttu  soovisin  käesoleva  bakalaureusetööga  uurida,  intervjuudele  toetudes,  milliseks 
peavad ENSV punkliikumises osalenud naiste rolli pungis. 
Intervjueeritute  hinnangul  oli  naispunkareid  punkarite  kogumassist  umbkaudu  10-20%. 
Intervjueeritavad  on  üldiselt  seisukohal,  et  naispunkareid  oli  oluliselt  vähem  kui 
meespunkareid,  kuid  seda  kallutatust  tollal  üldiselt  enda  jaoks  ei  teadvustatud.  Kindlasti 
aitavad  naiste  vähesusele  pungiskenes  kaasa  traditsioonilised   soorollid :  mehed  on 
agressiivsemad,  südikamad  ning  julgevad  tõenäolisemalt  kehtiva  korraga  (või  mis  tahes 
autoriteediga) vastuollu minna, samas, kui naised on alalhoidlikumad. Näiteks mainis Merca 
intervjuus, et  naiste puhul  mängid  märkimisväärselt rolli  hirm tuleviku  ning oma võimaliku 
karjääri  ära  rikkumise  ees,  sest  miilitsa  harilik  praktika  oli  punkarite  represseerimine 
hariduslikul tasandil või töövallas, takistades näiteks koolidesse sisse  astumist .163 
Tõnu Trubetsky ütleb, et naispunkareid oli Tallinnas piisavalt palju, et alati oleks seltskonnas 
vähemalt üks naispunkar, mistõttu polnud tegu kunagi vaid meestest  koosneva  seltskonnaga. 
Oluline  on  märkida,  et  80.  aastate  algul  naispunkareid  peaaegu  ei  olnud,  naised  jõudsid 
laialdasemalt punkliikumisse 80. aastate keskpaiku ning eriti teises pooles, mil toimus pungi 
üldine populariseerumine.164 
Kuigi  ENSVs  sisuliselt  puudusid  punkbändid,  milles  oleks  nii  naisi  kui  mehi,  tegutsesid 
mõned  vaid  naistest  koosnevad  punkbändid,  näiteks  Anti  (mille  nimi  on  pandud  Tõnu 
Trubetsky  andmeil  punkar  Anti  Pathique’i   eesnime   järgi),  Saudi- Araabia   ja  Ave   Luna . 
Viimane  neist  tegutses  küll  juba  päris  80.  aastate  lõpul  (1988-1989)  ning  oli  selle  tõttu 
tugevate indie-muusika mõjutustega.165 
Intervjueeritavad on ühel meelel, et naispunkarid ei erinenud üldiselt oma väljanägemises ega 
põhimõtete poolest meestest ning moodustasid ühtse terviku, ehkki Allan Vainola mainib, et 
                                                 
163 Intervjuu Mercaga. 
164 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
165 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
35 
 
tema  meelest  olid  naispunkarid  kohati  isegi  pisut  ägedamad  ja  hoogsamad  kui  keskmised 
meespunkarid.166 
Intervjuudest  kumab  läbi  tavapäraste,  mitte-punkaritest  noorte  neidude  soov  (ideoloogilise 
huvi  puudumisest  hoolimata)  punkarite  seltskonnas  viibida.  Nii  Tõnu  Trubetsky167  kui  Anti 
Pathique168  ütlevad,  et  punkringkondades  märkimisväärne  hulk  naisi,  kes  küll  ise  punkarid 
polnud,  kuid  kuna nende   peigmees   seda oli, püüdsid  neiud  nende stiili  jäljendada, kusjuures 
huvitav  on,  et  pärast  lahkuminekut  toimus  nende  neidude  „tagasipöördumine  tavalisusesse.“ 
Merca meenutab üht ilmekat juhtumit, mis illustreerib mitteideeliste kaasajooksikute olemust 
pungiskenes. Nimelt olid Merca tuttavad punkarid läinud seltskonnaga „ Varblase “ kohvikust 
Rannamõisa  kanti   loodusesse   lõket  tegema  ning  õlut  jooma,  võttes  kohvikust  kaasa  ka  ühe 
tundmatu mittepunkarist  neiu , kes nende seltskonnaga seal liitunud oli.  Koosistumisel tundis 
neiu,  et  ei  saa  punkaritelt  piisavalt  tähelepanu  ning  küsis  (saamata  ilmselt  pungi  ideelisest 
poolest  aru)  „Kuidas  ma  saan  punkariks?  Ma  nii  väga  tahan!“  mispeale  punkarid  jäid  teda 
jahmatunult ja sõnatult vahtima.169 Janek Naan lisab, et kuigi Rakvere pungikolleegiumist ei 
mäleta  ta  ühtegi  naispunkarit,  oli  palju  neide,  muuhulgas  ka  tema  kunagine  pruut,  kellele 
meeldisid punkbändid, kuid kes pungi välist ega ideelist poolt ei viljelenud .170 
                                                 
166 Intervjuu Allan Vainolaga. 
167 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
168 Intervjuu Anti Pathique’iga. 
169 Intervjuu Mercaga. 
170 Intervjuu Janek Naaniga. 
36 
 
Punkliikumise allakäik 
Nagu  varem  mainitud,  muutus  võimude  suhtumine  punkaritesse  1987.  aastal  kardinaalselt. 
Sealt edasi oli punkaritel sisuliselt segamatult võimalik valida eneseväljendusviise ning neid 
teostada,  mida  tõestavad  1980.  aastate  lõpul  toimunud  punkfestivalid  (näiteks  Tartus  1988. 
aastal),  punkbändide  laialdased  esinemised  ning  nn  pühapäevapunkarite  esilepääsemine. 
1980.  aastate  lõpuks  oldi  ühiskonnas  punkaritega  harjunud  ning  neid  võeti  kui  igapäevast 
nähtust,  mistõttu   kadus   punkarite  võime  ühiskonda  šokeerida.  Võib  öelda,  et  ENSV 
punkliikumine langes suuresti selle ohvriks, mille see ise algatanud oli. 1980. aastate esimeses 
pooles  oli  punkliikumine  põrandaalune,  keelatud  ning  tänu  sellele  elujõuline  –  kuna  pungi 
näol  on tegu kontrakultuuriga, on  sel  vaja midagi  suurt ja tugevat,  millele vastanduda.  Läbi 
punkkultuuri  rehabiliteerimise  1980.  aastate  lõpul  suutsid  võimud  anda  (kas  tahtlikult  või 
tahtmatult)  punkaritele  äärmiselt  tõhusa  vastulöögi:  lubatud  olemine  tähendas   ametlikku  
heakskiitu ning sisuliselt kadus see, mille vastu oldi kogu aeg võideldud.  
Lisaks mängis punkliikumise varjusurma langemisele 1990. aastate algul kaasa tulihingeliste 
punkarite pettumine liikumises ja  teatava  anoomia tekkimine – NSVL varises kokku, endine 
vaenlane  oli  kadunud,  kuid  algas  kohati  veelgi  hullem  kauboikapitalismi  aeg  vasttaastatud 
rahvusriigis.  Karmilt  ja  kalgilt  sai  arusaadavaks,  et  pika  vastupanuliikumise  tulemusena  oli 
jõutud  sinna,  kust  Lääne  punkarid  15  aastat  varem  alustasid  –  demokraatliku  riigisüsteemi 
ning kapitalismi siunamiseni.  
Intervjueeritavad  mainivad  pungiga  aktiivselt  tegelemisega  lõpetamise  põhjuseks  eelkõige 
tüdimust  ning  tunnet,  et  nende  edasine  tegevus  on  mõttetu.  Anti  Pathique  sõnab,  et  väsis 
1980.  aastate  lõpul  pidevast  õllepidudel  käimisest.  Ta  ütleb,  et  oleks  punkariks  jäänud 
pikemaks  ajaks,  kui  poleks  olnud  laiapõhjalist  kiitmist,  mis  punkaritele  laulva  revolutsiooni 
päevil osaks sai, lisades, et punkarid liideti pooljuhuslikult laulva revolutsiooni sündmustega 
ning muudeti perestroika pailasteks.171 Ivo Uukkivi leiab, et tema jaoks oli punk 1980. aastate 
lõpuks oma töö juba teinud ning eesmärgi saavutanud, mistõttu oli edasi lihtne valik: kas end 
põhja juua või uute eesmärkide poole püüelda .172 
Allan  Vainola  räägib,  et  umbes  1987.  aasta  paiku  hakkasid  tal  pungi  kõrvalt  muud  huvid 
tekkima,  lisaks  oli  pungist  kadunud  võime  šokeerida,  sest  kõik  teadsid,  millega  tegu  on.  Ta 
peab võimalikuks, et asi oli ka põlvkondade vahetuses – tekkis uus põlvkond punkareid, kes 
                                                 
171 Intervjuu Anti Pathique’iga. 
172 Intervjuu Ivo Uukkiviga. 
37 
 
olid   teistsugused   ning  kahe  põlvkonna  vahel  ei  tekkinud  sidet,  lisaks  oli  1990.  aastate  algus 
pigem  grunge  aeg, mil noored käisid ringi laiades t-särkides ja kampsunites ning kuulati juba 
täiesti teistsugust muusikat.173 Eero Tamm sõnul oli pungiga lõpetamise peapõhjuseks tõsiasi, 
et  kogu  tegevus  hakkas  tunduma  punnitatud,  tekkisid  pered,  mõned  soovisid  eluga  edasi 
minna ja lisab, et tema meelest on punkarid oma eludest ilma jäänud inimesed. 1990. aastate 
alguseks oli tema mäletamist mööda punk täielikult kadunud.174 Sarnaseid mõtteid väljendab 
Freddy Grenzmann. Grenzmann sõnab, et pungi varjusurma vajumise põhjuseks olid  segased  
ajad  ning  vanemate  punkarite  soov  eluga  edasi  minna,  lisades,  et  teatud  hetkel  jäi  ka  talle 
mulje,  et  järgi  on  jäänud  „veel  vaid  paar  pätti,  kes  „Tere  Perestroika“  saatel  tantsu 
kepsutasid.175  Ka  Tõnu  Trubetsky  mainib,  et  1991.  aastal  ringi  vaadates  oli  tal  tunne,  et 
punkliikumine on lakanud olemast; selle põhjuseks peab ta riigikorra vahetumist.176 Siiski ei 
saa lõplikult öelda, et punkliikumine täielikult lakanud oleks. Janek Naan meenutab, et kuigi 
oli  neid,  kes  suhtusid  punki  kui  ajutisse  naljategemisse  ja  sellega  lõpetasid,  jäi  ta  ise  koos 
arvestatava  seltskonnaga  Rakveres  pungiga  ka  pärast  ENSV  kokkuvarisemist  edasi 
tegelema.177 
 
 
                                                 
173 Intervjuu Allan Vainolaga. 
174 Intervjuu Eero Tammega. 
175 Intervjuu Freddy Grenzmanniga. 
176 Intervjuu Tõnu Trubetskyga. 
177 Intervjuu Janek Naaniga. 
38 
 
Kokkuvõte 
Pungi  jõudmisega  ENSVsse  1970.  aastate  lõpul  sai  alguse  maailmamastaapi  subkultuuri 
omanäoline allharu; pungi üldideede ning siinsete eripärade koosmõjul arenes välja liikumine, 
mil olid kindlad tunnused ja ajalooline tähtsus. Ehkki 1980. aastate algul  oli punkareid vähe 
ning liikumise liikmeskond marginaalne, paisus see kümnendi lõpuks üheks populaarsemaks 
noorteliikumiseks  ENSVs,  jõudes  oma  kulminatsioonini  laulva  revolutsiooni  päevil.  Sellele 
järgnes  vaikne  allakäik  ning  punkarite  arvu  vähenemine,  jõudes  1991.  aastaks  täielikku 
madalseisu. 
Ehkki ENSV oli pindalaliselt ning ka elanike arvu poolest üks NSVLi väiksemaid, tekkis siin 
laiapõhjalike  punkkultuur,  mis  erines  nii  Lääne  punkliikumisest  kui  ka  piirkonniti 
liiduvabariigisiseselt. Kui liiduvabariigi põhjaosas võeti enam eeskuju Soomest  tulevast  infost 
Lääne punkliikumise kohta, siis Lõuna pool (kuhu punk jõudis hiljem) oli rohkem isetegemist 
ning  omanäolisust.  Veelgi  omapärasemaks  nähtuseks  kujunes  aga  nn  agropunk,  mis  viis 
eemaldumise algsest punkliikumisest veelgi kaugemale. 
Punk  ENSVs  võttis  enda  eesmärgiks  vastandumise  massiühiskonnale  ja  rumalusele  ning 
saavutas  edukalt  oma  eesmärgi  halli  massi  šokeerida.  Punk  ENSVs  ei  seisnenud  vaid 
eriilmeliste noorte (tollase nimetusega „ mitteformaalsed  noored“) väljakutsuvas riietuses ning 
käitumisviisis,  vaid  ka  eripalgelises  kunstilises  liikumises.  Kõige  suuremat  kaalu  omab 
tänapäevani ENSVs loodud punkmuusika, mille pärandi suurusest ja kvaliteedist on hakatud 
alles   hiljuti   aru  saama.  Märkimisväärne  on  ka  punkluuletajate  looming,  punkkunsti  ning 
punkfilmide  pärand.  Lisaks  on  tähelepanuväärne,  kuidas  ENSV  punkliikumise  mõjul  on 
tänapäevani jäänud avalikus arvamuses pungile külge positiivsuse ja rahvalikkuse silt. 
Punkliikumises osalenutele andis punk võimaluse kujundada oma imagot, ennast väljendada, 
kuuluda   gruppi  ning  väljendada  oma  viha  ja  pettumust  tollase  totalitaarse  riigikorra  vastu. 
Teisalt kaasnesid punkliikumises osalemisega konfliktid koolis, töökohal ja pereringis, lisaks 
(sageli vägivaldsed) kokkupõrked võimude ning teste ühiskonnaliikmetega. Pungi esteetika ja 
põhimõtted on liikumises osalenutele jäänud teataval määral omaseks tänini ning nii mõnedki 
tegelevad  pungiga  edasi.  Käesoleva  uurimustöö  koostamine  tõestas  ilmekalt  just  seda,  et 
intervjuud  sündmustes  osalenutega  ning  nende  isiklikud  mälestused  on  (allikakriitilist 
lähenemist  kasutades)  hindamatu  väärtusega  allikaks  tollast  sündmuste  mõistmisel,  eriti 
arvestades kirjalike allikate vähesust.  
39 
 
Kasutatud allikad ja kirjandus 
Intervjuud 
Intervjuu Allan Vainolaga (sünd. 1965), 15. aprill 2015 
Intervjuu Anti Pathique’iga (Anti Nõmmsalu, sünd. 1966), 15. aprill 2015 
Intervjuu Eero Tammega (sünd. 1965), 5. märts 2015 
Intervjuu Freddy Grenzmanniga (sünd. 1972), 2. märts 2015 
Intervjuu Ivo Uukkiviga (hüüdnimi Munk, sünd. 1965), 3. mai 2014 
Intervjuu Jänxiga (Janek Naan, sünd. 1971), 25. aprill 2015 
Intervjuu Kiwaga (Jaanus Kivaste, sünd. 1975), 22. märts 2014 
Intervjuu Mercaga (Merle Jääger, sünd. 1965), 16. märts 2015 
Intervjuu Peep Männiliga (sünd. 1965), 3. märts 2015 
Intervjuu Tõnu Trubetskyga (sünd. 1963), 1. märts 2015 
Kirjandus 
Juur , Mart. 2010. 101 Eesti popmuusika albumit. Tallinn, Varrak, lk 58-59. 
Rollins, Henry. 1994. Get in the van: On the road with Black Flag. Charlotte, North Carolina, 
Baker & Taylor Video. 
Rooste, Jürgen. 2000. Tagasi  prügimäele: Valik  Eesti punkluulet  20. sajandi teisest  poolest. 
Tallinn, Tänapäev, lk 113. 
Trubetsky, Tõnu. 2009. Eesti punk: 1976-1990: Anarhia ENSV-s. Tallinn, Varrak, lk 11. 
Trubetsky, Tõnu. 2012. Haaknõela külm helk: Eesti punk 1972-1990. Tallinn: Kunst, lk 79. 
Vainola, Allan. 2011. Inventuur. Tallinn, Eesti Ajalehed, lk 13. 
Volkonski, Peeter. 2009. ISBN 978-9985-9980-6-9. Tallinn, Menu Kirjastus, lk 67-68. 
 
40 
 
Ajakirjandus 
Kraan, Ülo. 1985. VARBLASEVABADUS? Noorte Hääl, 5. oktoober. 
Kraan, Ülo. 1986a. Kes on PUNKARID? Noorte Hääl, 5. august. 
Kraan, Ülo. 1986b. Kes on PUNKARID? Noorte Hääl, 6. august.  
Raudsepp,  Koit.  1990.  J.M.K.E.  „Kylmälle  maalle“  (Stupido  Twins,  TWIN  1).  Muusik, 
1/1990. 
Sildam, Toomas. 1987. Mitte võidelda, vaid esmalt uurida. Noorte Hääl, 17. juuni. 
Sommer, Lauri. 2001. Haaknõela vari. Vikerkaar 2/3, lk 85. 
Tolk, Rain. 2000. Mida punki? Nael, nr 3, juuli 2000, lk 12-21 
Valdmann, Hanno. 2009. Priidu Beier: olen teinud elus ränki vigu. Lõunaleht, 7. juuli. 
Internetileheküljed 
BBC 
NEWS. 
2006. 
Punk 
rock: 
30 
years 
of 
subversion. 
16. 
juuli: 
http://news.bbc.co.uk/2/hi/entertainment/5263364.stm  (19.06.2013). 
Ernits,  Rutt.  2014.  Muusikaeksperdid  hindasid  aegade  parimaks  Eesti  albumiks  J.M.K.E. 
"Külmale 
maale". 
http://menu.err.ee/v/uudised/muusika/e0d4d7ef-8693-4b30-97c7 -
561208c2ca9c (26.04.2015). 
ETV24.  2005.  Eesti  Televisioon  ja  Eesti  Raadio  tähistavad  25  aasta  tagust  legendaarset 
jalgpallimatši. 
8. 
september: 
http://etv.err.ee/index.php?1530393&kuu=2012-02 -
22#.UcIIpJwXcgc (19.06.2013). 
Haav, Margus. 2006. Valner Valme: kultuur pole mingi klaaskastis asi. Sakala, 2. september: 
http://wwx.sakala.ajaleht.ee/141206/laupaev/inimene/5022560_1.php  (13.01.2013). 
Haug, Jürgen. 1988. J.M.K.E. Noorus, 7/88. 
http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=2055  (17.06.2013). 
Jones,  Josh.  2013.  The  History  of  Punk  Rock.  Open  Culture,  8.  jaanuar: 
http://www.openculture.com/2013/01/the_history_of_punk_rock.html  (19.06.2013). 
41 
 
Kulli,  Jaanus.  2005.  Propeller,  nähtus,  mida  ei  saa  eirata.  SL  Õhtuleht,  29.  aprill: 
http://www.ohtuleht.ee/173530  (15.01.2013). 
Meiessaar,  Maris.  2008.  Punklaulupidu  moondas  subkultuuri  rahvuslikuks  uhkuseks.  Eesti 
päevaleht,  9.  juuni:   http://www.epl.ee/news/kultuur/punklaulupidu-moondas-subkultuur i-
rahvuslikuks-uhkuseks.d?id=51132468 (19.06.2013). 
Müil, 
Margus. 
1998. 
Villu 
Tamme 
kleeppildilugu. 
Kroonika: 
http://punk.bumpclub.ee/jmke/artiklid/villu_tamme_kleeppildilugu.html  (14.01.2013). 
Palmet, 
Mati. 
2005. 
Villu 
Tamme: 
Punk 
ei 
ole 
surnd! 
AS 
Kuma: 
http://www.kuma.ee/index.php?lang=est&main_id=855  (13.01.2013). 
Rooste,  Jürgen.  2012.  Leonhard  Lapin:  Parem  olla  kunstnik  kui  ärimees.  Maaleht,  4.  mai: 
http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/leonhard-lapin-parem-olla-kunstnik-ku i-
arimees.d?id=64338903 (17.06.2013). 
Selder,  Sergo.  2004.  Tõnu  Trubetsky:  kuulutuselt  lugesin,  et  esineb  Vennaskond.  Eesti 
Päevaleht,  25.  oktoober:   http://www.epl.ee/news/melu/tonu-trubetsky-kuulutuselt-lugesin-et -
esineb-vennaskond.d?id=50995799 (13.01.2013). 
Viires, 
Piret. 
1999. 
Eesti 
punkluule. 
Tuglas-Seura: 
http://www.tuglas.fi/illimar/taustalukemiseksi/Eest_punkluule.html  (13.01.2013). 
 
42 
 
Summary 
Punk in the Estonian Soviet  Socialist Republic 1980-1991 
Punk  is   understood   in  this  bachelor’s  thesis  as  an  idea- based   lifestyle  and  attitude  that 
includes promoting human’s rights, opposing the  authority , DIY  aesthetics , punk culture and 
openness towards the world and understanding  it. 
The punk movement in Soviet Estonia has been a largely undiscovered topic. There  have been 
few  books  (e.g. Trubetsky) written about it and the comprehensiveness of the books is  rather  
questionable. This is why the bachelor´s thesis set out to not only cover the existing  sources  
but  also,  to  further  discuss  some  topics  and   questions ,  ten  interviews  were  conducted  with 
( former ) punks involved in the punk movement in Soviet Estonia. 
The  first  manifestations of punk culture arriving to the Estonian SSR  could  be detected in the 
later  years of the 1970s, largely due to the  fact  that Finnish TV channels could be watched in 
Northern  Estonia and thus enabled the  youth  of Soviet Estonia to get a glimpse of bands like 
The Sex Pistols etc. The punk movement in Soviet Estonia  started  gathering  momentum  with 
the unarranged youth protest that  took   place  in Tallinn in 1980 when the punk band Propeller 
was not  allowed  to perform by the authorities. The movement slowly began spreading all over 
the  Estonian  SSR,  which  ultimately  led  to  the   overall   acceptance  of  the  punk  movement  by 
the  authorities  in  1987.  Punk   became   a   part   of  glasnost,  perestroika  and  the   Singing  
Revolution,  giving  it a special place in the collective memory of the Estonian people for years 
to come. After the rehabilitation, the movement started a  slow  decline and by the  fall  of the 
Soviet Union and Estonian SSR, had largely vanished. 
Being a punk was, for the youth participating in the movement, a  medium  for self-expression 
and  opposing the  regime  and  cultural   norms.  Being  a punk was  not  always  easy  as   schools , 
the authorities (mainly the militia),  other  youths and many parents deprecated punk.  Violence  
and  arrests  were  an   everyday   occurrence  for  the  punks.   Still ,  punk  bands  became 
overwhelmingly   popular   and  with  their  anti-authoritarian   message ,  eroded  the  pro-soviet 
mentality.  In   addition   to  music  and  appearance,  the  punks  expressed  themselves  via   poetry  
and  even  visual art, resulting in punk exhibitions and punk festivals in the later  years of the 
1980s.  
43 
 
The interviewed punks generally said they believe that punk movement in Soviet Estonia had 
an  impact  on  the  public  opinion  and  helped  to   change   the  way  people  thought.  The 
interviewees  said  that  being  involved  in  the  punk  movement  had  (and  to  some,  still  has)  a 
remarkable  effect   on their lives.  Based on this bachelor´s  thesis,  it is   clear  that  interviewing 
former punks is an immensely informative source for understanding the Soviet Estonian punk 
movement in-depth. 
44 
 
Lisad 
Lisa 1. Uurimusküsimused 
Kas te identifitseerite/identifitseerisite ennast punkarina ning miks? 
Miks tegite otsuse nimelt punkariks hakata? 
Kui raske oli ENSVs punkar olla? 
Mis oli tavainimeste arvamus punkaritest? 
Kas ENSV punk oli erinev Lääne pungist? 
Kas ENSVs saab rääkida laiemalt punkkultuurist? 
Kas peate punkluulet eraldiseisvaks nähtuseks? 
Mida punkariks olemisega loodeti saavutada? 
Kas ja kuidas mõjutas punkliikumine ENSV/NSVLi kokkuvarisemist? 
Kui palju oli ENSV punkliikumises naispunkareid? 
Mis roll oli alkoholil punkkultuuris? 
Miks pungiga lõpetati? 
 
 
45 
 
Lihtlitsents lõputöö reprodutseerimiseks ja lõputöö üldsusele kättesaadavaks tegemiseks 
Mina, Joonas Vangonen (sünnikuupäev: 02.02.1992)  
1.  annan Tartu Ülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud  bakalaureusetöö  „Punk Eesti 
Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis 1980-1991“, mille juhendaja on Olaf Mertelsmann, 
1.1. reprodutseerimiseks  säilitamise  ja  üldsusele  kättesaadavaks  tegemise  eesmärgil, 
sealhulgas  digitaalarhiivi   DSpace -is  lisamise  eesmärgil  kuni  autoriõiguse  kehtivuse 
tähtaja lõppemiseni;  
1.2. üldsusele  kättesaadavaks  tegemiseks  Tartu  Ülikooli  veebikeskkonna  kaudu, 
sealhulgas  digitaalarhiivi  DSpace´i  kaudu  kuni  autoriõiguse  kehtivuse  tähtaja 
lõppemiseni.  
2.  olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile.  
3.  kinnitan,  et  lihtlitsentsi  andmisega  ei  rikuta  teiste  isikute  intellektuaalomandi  ega 
isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.  
 
Tartus, 04.05.2015 
46