Eesti PUNK (0)

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mis sisaldab positiivseid ideid ja inimlikkust "�?

Punk
Tavaliselt loetakse aga pungi sünniajaks ja kohaks ikkagi 1970. aastate algust ja Londonit. Punk-rocki laiemgi tuntus sai alguse Inglismaalt ja seda aastal 1976. Just sellest ajast on pärit kõige tuntum punkansambel läbi aegade, Sex Pistols . Ega nemadki just oma mängutasemega hiilanud, kuid seevastu tulid nad esile õigel ajal – siis, kui oli tekkinud nõudlus sellise muusika järele. Juba mõnda aega edetabelites võimutsenud lihvitud ja taltsas diskomuusika vajas vastukaaluks midagi karmimat ja agressiivsemat. Ka diskolaulude tekstid, mis keerlesid peamiselt armastuse ümber, ei pakkunud midagi neile noortele, kelle probleemideks olid vaesus , töötus, kuritegevus tänavatel ja kõige sellega kaasnev tüdimus – ainsaks lohutuseks mõni odav ja kiirelt mõjuv narkootikum . Seda kõike mõistes kujundas Sex Pistolsi mänedzher ansamblist väljakutsuva mässumeelsuse sümboli, millega neil noortel oli kerge samastuda.
Samal ajal oli 1970. aastate alguses Londonis alguse saanud punk paralleelselt arenenud ka USA-s ning jõudis undergroundist massidesse 1978. aastal.
Eesti enne pungini jõudmist
Ehkki Eesti NSV muusikapilti rikastasid juba kuuekümnendate aastate keskel esimesed kitarriansamblid, jäi valdavaks ja võimu poolt soositud muusikastiiliks ikkagi sotsialismimaade estraad. Hoolimata poliitilise sula lõpust seitsmekümnendatel (või äkki hoopis tänu sellele) jõudsid Eestisse sellel ajal viimaks ka rock ja disko . Uuel põlvkonnal oli jälle julgust oma protesti väljanäitamiseks ja tänu sellele rockmuusika populaarsus Eesti noorte hulgas aina kasvas. Aastal 1971 alustas tegevust paljude järgnevate aastate Eesti tuntuim rockgrupp Ruja . Aastal 1972 toimus esimene nn noorte lauljate konkurss “Kaks takti ette” (mis jäi küll kõigiti lojaalseks valitsevale korrale, kuid andis edaspidi võimaluse esile kerkimiseks paljudele tänapäeval tuntud muusikutele). Toimusid esimesed rockfestivalid ( Viljandis 1976, Tartus 1978). Justkui vastukaaluks uue venestamislaine algusele seitsmekümnendate lõpus, millega kaasnesid mitmed nii haritlaste kui ka (üli)kooliõpilaste väljaastumised, saavutas rockmuusika Eesti noorte hulgas seninägematu populaarsuse, tekkisid ansamblid Magnetic Band (1977), In Spe (1979) jt. Samasse aega jääbki ka esimeste punkbändide teke Eestis.´
Punk Eestis
Nagu juba öeldud , jõudis punk Eestisse 1970. aastate lõpul, ent mõnigi mees oli punkar juba enne seda (näiteks Aleksander Müller). Erinevalt punkliikumise algusaegadest Inglismaal ei väljendanud esimesed Eesti punkbändid sugugi vaid ühe ühiskonna kihi protesti, nende taust oli vägagi erinev – koosnes ju näiteks Propeller (1979) tolle aja Eesti ühtedest tugevamatest rockmuusikutest, Sülf (1978), millest hiljem kasvas välja Päratrust (1980), moodustus Kunstiinstituudi tudengitest, Punk T, Sääse, Sex Telegram jt (1979) olid aga tollase ühiskonnaga ja koolikorraga pahuksisse sattunud koolinoorte ansamblid. Ning, erinevalt välismaistest mõttekaaslastest, kelle vaated olid valdavalt vasakpoolsed (oli ju punk sündinud ikka kui töölisnoorte protest), astusid Eesti punkarid just selle sama vasakpoolse rezhiimi vastu. Seega, ei saa kuidagi tõmmata ühest võrdusmärki Inglismaa 70-ndate keskpaiga ja Eesti 80-ndate alguse pungi vahele – üldisem ideoloogia oli kohati risti vastupidine , küll aga olid protestimeetodid (ja vaenlanegi – võim) samad.
Inimesed, kes tollal pungi juurde sattusid, võtsid selle ideed kiirelt omaks ja hakkasid neid järgides ka vastavalt tegutsema. Kuna punk oli ühiskonna juhtivate kihtide poolt kehtestatud normide ja võimu (eriti aga võõrvõimu) vastu, siis kandsid ka Eesti punkarid endas protesti riiki valitsevate inimeste ja nende tegemiste vastu. Vastumeelt oli võim, kui selline ja enamus sellega seonduvaid asju.
“ Koolides võisteldi, kes pühade ajal kõige rohkem punalippe ära hävitab. Mehed hooplesid kahe-kolme lipuga. Mul oli lihtsam – mu vanaema oli majahoidja. Ma teadsin kõiki kohti. Varred viskasin prügikasti, lipud viisin teistele näidata. Umbes 15 oli alati. Alles pärast hakkasin pihta saama, et ümbruskonna kojamehed pidid sellepärast mingeid seletuskirju kirjutama.
Tol ajal olid punkide hulgas üldse sellised kampaaniad . Nagu raha hävitamine. Kõik raha, mis sa maast leidsid või loteriiga võitsid, tuli ära põletada. Selle abil me, lollid, tahtsime riigi majandust alla viia. Mäletad, ma ise puurisin kõigile kolmekopkastele auke sisse, et – saad automaadist oma gaseeritud vee kätte, aga raha ise muutub kõlbmatuks. Kust mina pidin teadma, et Leningradis vorbitakse iga päev seda raha miljonite viisi juurde ja et see kõik on katteta!”

(“Kojamehe memuaarid .” Kuum, 2, 1994, lk. 15.)
Punkarite hulgas leidus nii asja kerge naljana võtvaid isikuid kui ka tõelisi anarhiste ja vabadusvõitlejaid. Kõige silmapaistvamad (ka avalikkusele) protestivaimu kandjad olidki punkarid, nad ei kartnud avaldada omi mõtteid ega tõekspidamisi. Muidugi kaasnes kommunismi ja nõukogude võimu vastase protestiga hulganisti probleeme, aga sellest hoolimata (või selle kiuste) oli punk paljude, kas siis seaduse või perekonnaga pahuksisse sattunud noorte jaoks väljapääsuks, võimaluseks oma protesti väljaelamiseks ja –näitamiseks (ja oma elu elamiseks). Seetõttu oli ka tollal pungi juurde sattunud inimeste näol tegu valdavalt ühe põlvkonnaga – sünniaastatega 1960-1970 (kuigi oli ka vanemaid ja nooremaid).
Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks märgiks, mille järgi sellal punkarit ära võis tunda, oli tema riietus. See erines teistest totaalselt ning torkas tänavapildis lausa kilomeetri kauguselt silma. See oli omamoodi ðokk – vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile . Kui ikka keegi punk-riietuses tänavale läks, siis päris tihti ta ka kinni võeti ja miilitsasse viidi. Punkarite üheks atribuudiks oli juustest püsti aetud hari ning kui miilits kedagi sellist kätte sai, siis aeti pea paljaks. Juhtus sedagi , et mõnda punkarit keskmiselt kolm korda päevas miilitsasse viidi. Nagu näiteks Anti Pathique’i, keda Viru tänava ühest otsast teise minekul üksteist korda peatati.
“See, nagu selgub , oligi nii. Tegemist oli “Mosfilmi” linateose “TASS on volitatud teatama” võtetega, kuhu Anti koos teiste punkidega tookord kiirustas. Praeguse “ Hella hundi” kõrtsi ette, Rohelisele turule seati tookord, 1984. aastal, üles keskeuroopalik vabaõhukohvik, kus peaosaline Viktor Tihhonov plaane pidas, taustaks Tallinna stiilseimad pungid. Kes selleks puhuks oma harjad guasshhvärvidega eredatesse toonidesse olid võõbanud. Viru tänava poed olid maskeeritud – riidepoe “Siluett” vitriin teatas näiteks: “Sex Shop ”, selle ees istus punase harjaga Ivar Kont ( Velikije Luki ) ja jõi otse pudelist “Vana Tallinnat ”.
……
“Punkide lemmikuteks olidki tol ajal Moskva kinotegelased, kes iga kord, kui mõnes poliitilises filmis tuli kujutada Euroopat, sõitsid Tallinna, helistasid Villu Tammele ja palusid kõik kohalikud pungid kokku ajada.”

Meri, E. “Psühhopaat-masohhist.” Kuum, 2, 1994, lk. 4, 14-15.
Lisaks riietusele oli ja on punkari eneseväljendusviisiks ka punkmuusika , mida võib ju pidada ka rockmuusika üheks alaliigiks. Osad punkarid lihtsalt kuulasid ja nautisid seda, teised tegid aga ka ise bändi. Sajad koolipoisid üritasid alustada rockmuusiku karjääri, olles vaevalt õppinud sõrmi kitarrile seadma. Oma lihtsuse ja protestivaimu tõttu sai nende esmaseks muusikastiiliks enamasti just punkrock. Punkrocki puhul tuleb rohkem kui ühegi teise rockmuusika alaliigi juures rõhutada selle põlgust ühiskonna juhtivate kihtide poolt kehtestatud normide vastu. Muusika pidi ðokeerima oma ülima lihtsuse ja massiivsusega. Tunnusteks olid kiire tempo (vähemalt 140 lööki minutis ), stabiilselt tugev helivõimendus, rõhutatult agressiivne mängulaad ning sirgjoonelised ja teravad tekstid.
Muidugi olid ka Lääne eeskujud , suurimaks kindlasti Sex Pistols. Paljud eesti punkansamblid imiteerisid tollal häbenemata oma menukaid inglise kolleege. Muusika originaalsus polnud mingi otsustav kriteerium – tehti seda, mis meeldis ja oma vaadetega kokku läks (ja alati polnud ju mõtet hakata “jalgratast uuesti leiutama ”).
Suurem pungivaimustus ENSV -s sai alguse sellisest bändist nagu Propeller (1979). Propelleri moodustasid Eesti tollal ühed parimad, ka mitmetes teistes ansamblites tegevad, rockmuusikud. Olgugi, et nende punk mõjus pigem rõõmsa pilana, oli see tollasele võimule siiski liig – noorte hulgas väga populaarse ja erinevalt enamustest teistest tollastest punkbändidest üsna sageli ka avalikuks ülesastumiseks loa saanud ansambli tegevus keelustati aastal 1980. Siiski suutis Propeller anda pungile mingi sügavama tähenduse kogu tollases Eesti ühiskonnas. Eestis 1980. aastal tekkinud noorsoorahutustes ning suures, veel hiljemgi palju kõneainet tekitanud punkarite meeleavalduses, oli just sellel ansamblil suur osa. Propelleril endal ilmus alles 1995. aastal oma helikandja – “Propeller XV” (Fugata Ltd, CD/MC).
Kindlasti tuleks nimetada ka sellist ansamblit nagu Päratrust, mis tegutses aastatel 1979-1983 ning oli loogiliseks jätkuks Eesti esimeseks punkbändiks loetavale Kunstiinstituudi üliõpilaste ansamblile Sülf. Päratrust, mille koosseisus olid Jaak “Jekabs“ Arro - laul, Veljo “Vink“ Vingissaar - kitarr , Jüri Kermik - bass , Hardi Volmer – trummid , propageeris punkkultuuri ka laiemalt, tehes punkteatrit ja -filmi ning korraldades tantsuõhtuid. Päratrusti lagunemisel aastal 1983 tekkis ansambel nimega Turist , mis tegutses aastani 1985. Turisti lauljaks sai Hardi Volmer, Veljo Vingissaar laulis ka ja mängis kitarri . Veel olid Turistis Eerik Olle - bass, Roald “Jürilaud“ Jürlau - kitarr , Avo “ Ulvaeus “ Ulvik - klahvpillid ning Andrus “Kersta“ Kerstenbeck - trummid.
Nagu praeguselgi ajal, oli 80-ndate alguseski lisaks tosinaid nn. kohaliku menuga punkrocki bände, kellest vaid üksikutel õnnestus mõneks ajaks tähelepanu äratada – sedagi tavaliselt vaid oma linnas ja üheainsa kontserdiga, et siis taas jäädavalt kaduda. Kuna Tallinn oli ENSV kõige suurem ja vahest ka kõige mittehomogeensem linn, siis tegutses enamus punkareid seal ning ka suurem osa punkbände oli pärit sealt. Bändid moodustusid enamasti ühe kooli poistest - nii tegutses Tallinna 20. Keskkoolis aastail 1981-82 grupp nimega S. V. (Süütu Vanaema), 10 KK-st kasvasid välja bändid Sex Telegramm (1979), Generator M (1980-82) ja kindlasti teisedki. Ülejäänud tuntumad tolleaegsed bändid olid Cheese (1979), Punk T (1979), hilisema Vennaskonna kitarristi Allan Vainola moodustatud Ajutine Valitsus (1980), siiani stuudiobändina tegutsev Irwin Art Project (1980), Eesti esimene naistebänd Saudi Araabia (1980), Kopli Otell (juhiks praegune näitleja Ivo Uukkivi , hüüdnimega Munk ), Uus Kanalisatsioon (1982), Velikije Luki (1982), mille algkoosseisus olid Munk, Villu Tamme ja Allan Vainola, Teine Osakond , Uuestisünd jpt.
Enamus neist bändidest olid tuntud vaid oma kooli piires. Avalikke kontserte ansamblid eriti ei teinud, ega saanudki teha. Esineda õnnestus tavaliselt vaid justkui kooliansamblina oma kooli pidudel. Kui aga siiski kusagil mingi punkpidu või - kontsert toimus, läks teade punkringkondades kohe laiali, rahvast tuli kohale murdu ning üritus läks täie ette. Iga kontsert oli ikka omaette sündmus.
“Näiteks toimus üks kontsert Kuimetsa kultuurimajas, kus oli koos igavene posu punkbände. Sel ajal oli see ikka jõhker sõna. Kisti radiaatoreid seinte pealt maha, lasti lavalt tulekustuti rahva sekka tühjaks ning loobiti kott jahu saali laiali. Kuna nüüdisaegseid, tänapäeval tuntud pürotehnilisi ja lavatehnilisi vahendeid ei olnud, siis kasutati kättesaadavaid asju. Paljude arvates oli see ikka väga kõva sõna – tõeline punk üritus.”
“Üks kontsert pidi toimuma 22. keskkoolis, kuid siis lülitati elekter välja. See oli tol ajal küllaltki tüüpiline nähtus, et lavale jõudes lülitati elekter välja.”

Perv , P., Trubetsky , T. “Punk Maavallas.” Käsikiri.
Kuna punkareid oli tol ajal küllaltki vähe, siis tundsid kõik kõiki ja kui kuskil mõni punkar juurde tekkis, läks kohe jutt lahti, et näe, seal ja seal on ka mingi punkar. Põhilised punkarite kokkusaamise kohad olid Tallinnas kohvikus “Moskva“ ja kohvikus “ Varblane “. Kokkusaamise kohti oli teisigi.
Eesti esimesed tuntumad punkarid, kes jäid pungi juurde ka peale 80-ndate alguse suurt moelainet (pühapäevapungid jmt), olid Villu Tamme, Munk, Kont (Ivar Kont), Venno (Venno Vanamölder - hilisem Verise Pühapäeva ja J.M.K.E. trummar ) ja Anti (Anti Nõmmsalu), hiljem lisandusid ka Merca , Tõnu Trubetsky jt.
Tagantjärgi vaadates võib öelda, et punk oli Eesti noorte hulgas 80-ndate alguses ikka vägagi populaarne . Olgu selle tõestuseks või 1981/82. aasta konkurss “Kaks takti ette”, kus esimest korda võistlesid mitte üksikesinejad vaid ansamblid.
“Muide, viimaseks korraks see bändidele jäigi (kuigi alguses lubati ansamblite Takte korraldada vaheldumisi solistide omadega) – arvata võib, et sellise otsuse peapõhjuseks oli ansambli Generator M ootamatu menu . Noore Hendrik Sal-Salleri punk-trio sai zhüriilt aina nulle , kuid pääses kogu aeg edasi tänu vaatajate postkaartidele. Generator M kogu konkursi tegelikult ka võitis – lõppkontserdil TPI aulas korraldati publikuhääletus, kuid hiljem tehti häälte lugemisel sohki ning võitjaks kuulutati Mahavok, kuna nemad esitasid protestivaba, professionaalset, “tõsist” muusikat”.

Morna, E. “2 Quick Tacts?” Kuum, 10-11, 1994, lk. 8-11.
Kaheksakümnendate keskel üleüldine pungivaimustus noorte hulgas lahtus, asemele tuli disko.
“Punkaritel oli probleeme põhiliselt just diskovendadega. Ja tihti peale mingit pidu läks diskovendadel punkaritega ütlemiseks ja omavaheliste arvete klaarimiseks. Aga punkarid olid rohkem sellise intellektuaalse suunitlusega ja alati peksma ei hakanud.”

Perv, P., Trubetsky, T. “Punk Maavallas.” Käsikiri.
Tollel ajal said alguse sellised uued ja huvitavad ning veel praegugi Eesti tuntuimad punkbändid, nagu 1984. aastal alustanud Vennaskond ja 1986. tekkinud J.M.K.E.
Viimaks leidis Eesti punkliikumine kajastamist ka trükisõnas, ajakirjanduses ilmusid mitmed palju vastukajasid põhjustanud artiklid. Muidugi, nii nagu peaaegu kogu ühiskond kannatasid ka need kirjutised kommunistliku ajuloputuse all.
“NSV Liidus ei ole punkarlusel sotsiaalseid eeldusi . Siin saab rääkida ainult Lääne moe tobedast jäljendamisest. Aga oleks suur viga pidada punki kahjutuks, üksnes väliseks ilminguks. On väidetud, et noored tahtvat lihtsalt tähelepanu äratada, eakaaslaste seast välja paista. Ehkki tahetakse ka seda, on säärased väited üpris vastutustundetud.
Meid on lapsepõlvest peale õpetatud: riie ei riku meest ehk sisu on tähtsam kui vorm. Läänes kujundas ühiskond punkarluse sisu ja vormi. Kas maksab uskuda , et koos vormiga, mis on nähtaval, ei ole osaliselt üle võetud ka sisu, kuigi me seda esmapilgul ei märka? Võõra ideoloogia juurutamise üks moodus on enne sisse sokutada võõras vorm, alles pärast sisu.
Eesti rockmuusika ajalugu meenutades võib kinnitada, et siin on vorm ja poos mõjustanud sisu, pealegi väga tugevalt. Ametlikult punk-rocki Eestis praegu ei eksisteeri, kuigi mõned noorteansamblid seda siiski viljelevad. Punkaritele meeldib käia raske rocki kontserditel [Kas tõesti?], kus nad oma käitumisega kompromiteerivad mitte ainult üksikuid soliste, vaid kogu zhanrit. Sellest on kahju, sest paremaid raske rocki palu võib õigustatult arvata progressiivse muusika hulka, millel on esteetilisi väärtusi ning mis sisaldab positiivseid ideid ja inimlikkust. [~!”#¤%&/()=?]
Lootuses, et ka sina, punkar, ajalehte loed, pöördun otse sinu poole. Vaata avali silmi enda ümber, ja sa näed, sa oled üksi, üksi oma narrimundri ja eluvõõraste mõtetega. Sinu jutt joodikute ja ärikate mittesallimisest on kilp, mille taha sa poed, et oma olemasolu kuidagimoodi õigustada. Sa oled lihtsalt võõrkeha tervel organismil [Eesti NSV-l].”

Kraan , Ü. ”Kes on PUNKARID?” Noorte Hääl, 5. august, 1986.
Kandilistes sulgudes [] kommentaarit Tõnu Trubetsky’lt
Eks ta’s nüüd ole – praegu on naljakas, aga siis oli sellega tõsi taga. Vaevalt aasta hiljem (1987) ei räägitud enam mitte punkarluse likvideerimisest vaid vajadusest “mitteformaalseid gruppe” mõista ning teha isegi mõningaid järeleandmisi – see oli esimene ilming peatselt käivituvast perestroikast (vt Noorte Hääl, 17. juuni, 1987. “Mitte võidelda, vaid esmalt uurida.” Toomas Sildam.)
Enne, kui punkarid 1988. aastal kogu rahva kangelasteks tõusid, tuli neil juba pealtnäha uuenduste kursil olevas ENSV-s kogeda veel mitmeid viltuvaatamisi. Olgu selle näiteks, et uus mõtlemine ei sünni üleöö või Anu Klyszeiko ja Tõnu Trubetsky pulmapidu Pirita restorani banketisaalis aastal 1988:
“Pidu algas skandaaliga. Otse kontserdilt pahaaimamatult saabunud Villu, kutse näpus, jäeti soengu pärast ukse taha. See oli täiesti absurdne olukord. …
Minu isa ja onu läksid administraatoriga “ vestlema ”, meie jäime kõige muu hulgas ka nõukogude süsteemi kiruma. …
Kulus ligi tund, enne kui Villu aplausi saatel meie hulka jõudis.

“Siin ei ole ennem midagi sellist toimunud, mind vallandatakse,” oli meeleheitele viidud administraator öelnud.”

Trubetsky, A. “1988 – Ave Luna ja muud sündmused.” Kuum, 4, 1994, lk. 32-35.
Vaevalt pool aastat hiljem olid punkarid ja eriti Villu Tamme oma lauluga “Tere, Perestroika ” justkui kogu vabadusvõitluse ja laulva revolutsiooni sümbolid.
“Rahvale meeldis väga Vennaskond, refrääne lauldi hoogsalt kaasa, eriti rõõmustas neid “Kõik on hea”. Üleüldine melu saatis aga Villut , kui ta esitas oma “Tere, Perestroika”. Kogu ülejäänud aja istus Villu lava serval ja jagas autogramme. Seda oli väga lõbus bussiaknast jälgida, oma järge ootas paarikümnemeetrise saba moodustav lastejõuk.”

Trubetsky, A. “1988 – Ave Luna ja muud sündmused.” Kuum, 4, 1994, lk. 32-35.
Need aastad (1988-1991) olidki tegelikult kogu eesti pungi tähetunniks, ja õigusega, sest oli ju nüüd Eesti rahvas saavutanud selle, mille eest punkarid seisid. Villu Tamme oli rahvuskangelane, … (jne). Toimus ridamisi suurejoonelisi punkrocki kontserte, esimesed Eesti ansamblid käisid esinemas Läänes, punkbändid osalesid üle-Eestilistel kontserttuuridel.
23. märtsist 6. juunini 1990 toimus kümnest kontserdist koosnev Onu Bella ja Vennaskonna turnee , mida omavahel hakati nimetama Kuldhamba ajastuks , kuna turnee mänedzheril Jaan Vaagil olid kõik hambad kullast . Kontserdid toimusid Kohtla-Nõmmel, Koerus, Rakveres , Jänedal, Järvakandis, Nõmmel, Haabsalus, Lihulas, Emmastes ja Tallinnas. Peale Onu Bella ja Vennaskonna kuulusid truppi veel striptiisitar Maria, kes ennast igal kontserdil alasti võttis.

Perv, P. "Vennaskonna ajalugu" http://www.tm.ee/vennaskond/ajalugu1.ht m
Koperatiiv “Kuldnokk” üllitas kodumaise punkmuusika esimesed kassetid, J.M.K.E. sõlmis esimese Eesti bändina plaadilepingu välismaal ja saavutas Soomes ülisuure populaarsuse, Vennaskonnal ilmus kassett “Ltn. Schmidti pojad” (1991). Alguse said bändid Ave Luna, The Un Concern , 90-ndate alguse tõeline rahva lemmik Onu Bella ja Öörahu, veel praegugi tegutsev Pööloy Gläänz jt.
Aastaks 1992 oli Eesti ühiskond omas uues vormis saavutanud juba teatud küpsuse ning punkarlus taandus oma harjumuspärasesse undergroundi. Kuigi politsei neid enam vaid välimuse pärast pokri ei tirinud, vaadati neile üldjuhul ikka viltu . Pungile oli sellest vahest kasugi – no mis mõtet olnuks enam võimu vastu protesteerida kui see võim kõik sinu öeldu õigeks tunnistab . Endistviisi menukalt jätkas esialgu vaid Onu Bella, pannes oma “allapoole vööd” tekstide ja käitumisega kinni kõikvõimaliku küsitlused aastal 1992, enam ühiskonnakriitilisemast punkrockist läks laiadele massidele peale Vennaskond. Viimase tuules kerkis Sindist esile The Tuberkuloited. Muidugi tekkis siin-seal teisigi uusi punkbände, kuid nii nagu 80-ndatel olid need ka nüüd valdavalt koolipoiste esimesed muusikaalased katsetused , millest informatsioon lähimast tutvusringkonnast enamasti kaugemale ei jõudnudki. Aastal 1991 sai alguse ka Psychoterror, kellest alates võibki rääkida uuest perioodist Eesti pungis – punk muutus jälle ühiskonna (nüüd juba selle uue) kriitiliseks. Muidugi oli Psyhhoterrori liider Freddy oma mistahes ühiskonnakorra vaenulikkusega silma paistnud juba ka varem, näiteks aastal 1988 Tartus:
“Päris lõpus, kui tavapärased suvabändid lavale kargasid, jooksis lava ette purupurjus Freddy, sini-must-valge lipp käes. Ta lehvitas sellega alguses niisama, ümberringi tuisates ja kakerdades, kuni kõigile ootamatult rebis lipu küljest esmalt valge ja seejärel sinise riba, ning kargles mustaga edasi.”

Trubetsky, A. “1988 – Ave Luna ja muud sündmused.” Kuum, 4, 1994, lk. 32-35.
Mis veel?
Eks see Eesti punk soigus ikka vähehaaval edasi, laiemale kuulajaskonnale ja kõmuajakirjandusele pakkusid pinget vaid juba tuntud tegijad Vennaskond Tõnu Trubetsky’ga eesotsas, Villu Tamme ja J.M.K.E. ning mõningad näiteks kasvõi Operatsioon Õ või Psychoterrori skandaalimaigulised teod.
Suurem tunnustus tuli hoopis “raja tagant” – nii võitis Vennaskond 1996. aastal Bukarestis Radio France Internationale korraldatud eks-idabloki muusikute võistluskontserdil “Rock - Pop in the East “ parima Ida-Euroopa bändina “ Grand Prix des Media“, Saksamaa plaadifirma Tug Records andis aastal 1997 välja J.M.K.E. kogumikplaadi "Totally Estoned - The Best Of J.M.K.E".
Eestis jõudis oma kogumikplaadini (õieti küll koguni 2-st plaadist/kassetist koosneva ‘best of’-ni) aastal 1998 ka Vennaskond.
Vahepeal , aastal 1993, oli esimese kasseti välja andnud momendi ainus kodumaise punkmuusika laiema tirazheerimisega tegelev plaadifirma - Fucking Cunt Records.
Aastal 1996 hukkus liiklusõnnetuses Vennaskonna akordionist ja varem ka ansamblite Verine Pühapäev, Osakond 79 ning PRO laulja Ülari Ollik (Mätas). Tema mälestuseks toimub Villu Tamme eestvedamisel iga aasta lõpul Mätta mälestuskontsert ja antakse välja kassett Eesti oleva ja olnud punkmuusikaga. Kõike seda finantseeriv Mätta Fond püüab jõudumööda toetada ka teisi Eesti pungikultuuri tegemisi (NB! Kui leiad eneses tahtmist kuidagi seda fondi toetada, kontakteeru Villu Tammega).
Sest ega’s punk Eestis surnud pole!
Mis edasi?
“Kitsamalt võttes on ka punki jaoks küsimus, kas jätkata oma action ’it toetudes maailmakuulsustele või leida enda jaoks midagi täiesti originaalset. Vanusest tingituna tõusetuvad sellised küsimused vältimatult. Milline on punki suhe tänapäeva kommertsialiseeruvasse maailma, mil’ ehedus ja loomulikkus asenduvad järjest enam tehnitsistliku plastmassiga? Kui kerge või raske on punkaritel siin, meie ajas, pisikeses kolka-Eestis olla? Isiksustena on punkid teatud mõttes veelahkmel. 20-aastasena püüab Eesti punk ennast rohkem analüüsida ja oma põhimõtteid painutada. Teda iseloomustab praegusel ajahetkel püüd muutuda tavalisemaks oma igapäevaelus.
Toomas Pertelov: “Ma ei tea, mis see vanamoeliste räbaldunud rõivaste kandmine oli, see oli selline spontaanne, ma üldse ei mõelnud selle peale.”, “Ma ei tea, kas ma tahaks ainult laulmisega tegelda. See võib muutuda, kuidas nüüd öelda, kuidagi nüriks ja rutiinseks või… aga jah, laulda mulle meeldib, oleks ainult kuulajaid.””

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 50 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-12-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

50 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

rohkem Õppematerjali autor

Eesti punkrocki algus

punk eesti punk punk rock

Sarnased õppematerjalid

odt

Punk rock kokkuvõte

Punk rock Punk rock Stilistiline päritolu psühhedeelne rock, pub rock, garage rock, proto- Punk rock on 1970. aastate keskel tekkinud rock- punk muusika stiil, mille iseloomulikud esindajad on Kultuuriline 1970. aastad USA, ansamblid Ramones, Sex Pistols, The Damned ja päritolu Suurbritannia ja Austraalia. The Clash. Instrumendid vokaal, kitarr, basskitarr, Väljendit punk kasutatakse ka sellega tihedalt löökriistad

Muusikaajalugu

odt

Eesti punk

TAPA GÜMNAASIUM Andra Udeküll 11.a klass EESTI PUNK Uurimistöö Juhendaja:Helve Lees TAPA 2011 Sisukord SISSEJUHATUS........................................................................................................................3 1. PUNKKULTUURI TEKE JA OLEMUS...............................................................................4 1.1 Anarhia.............................................................................................................................6 2

Uurimustöö

pdf

PUNK EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS 1980-1991

Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut Joonas Vangonen PUNK EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS 1980-1991 Bakalaureusetöö Juhendaja: Dr Olaf Mertelsmann Tartu 2015 Sisukord Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 Pungi tekkepõhjused ja päritolu ................................................................................................. 5

Ühiskonna uurimine ja analüüs

docx

Referaat - Punk

Tallinna Teeninduskool Kristel Reinsalu 011PK PUNK Referaat Juhendaja: Annely Kallo Tallinn 2010 Sisukord Sissejuhatus.............................

Muusikaajalugu

docx

Eesti punk

Eesti Punk Eesti punk on punk Eestis, osa rahvusvahelisest punkist. See sai alguse1970.aastate lõpus. Ent mõni mees oli punkar juba enne seda, nagu näiteks Aleksander Müller (1947), Irwin Art, Mikk Pilv või Richard Nool . Inimesed, kes punki juurde sattusid, võtsid selle ideed omaks ja hakkasid neid järgides ka vastavalt tegutsema. Kuna punk oli ühiskonna juhtiva kihi poolt kehtestatud normide ja võimu vastu, siis kandsid maavalla punkarid endas mässu riiki valitsevate poliitikute vastu. Punkarite hulgast võis leida tõelisi anarhiste ja vabadusvõitlejaid, näiteks Hillar Mardo, hüüdnimega Rumbold. Inimeste puhul, kes siis punkariteks hakkasid, oli tegemist ühe põlvkonnaga. Enamuses olid nad sünniaastatega 1960-1965 aga ka vanemad ja nooremad. Peamised mässuvaimu kandjad Eesti NSV-s olidki punkarid. Kuna nad ei kartnud

Eesti keel

docx

Punk Eestis

Punk Eestis Eestis tähendas punkliikumine 80ndate lõpus vaimset vastupanu toonasele nõukogude ideoloogiale. Ajad on muutunud, aga mälestused ja laulud jäänud. Üks meeldejäävamaid selle aastatuhande pungisündmusi on olnud 2008. aastal Rakveres toimunud punk-laulupidu. Punk, mis sai alguse 1970ndate teisel poolel Inglismaal, sisaldas juba alguses po- liitilist elementi. Olgugi et osalt on punk subkultuur, mis väljendub eelkõige esteetikas muusikastiilis ja riietuses , võib teda vaadata ka ühiskondliku liikumisena, vastuseisuna valitsevatele oludele. Inglismaal oli selleks parempoolne monarhia, Eesti NSVs aga rahvuslikku kestvust ja keskkonda ähvardav kommunistlik reziim. Eesti lahtilöömine Nõukogude Liidust tõi endaga kaasa ennekõike suured poliitilised ja majanduslikud muutused. Need

Kirjandus

doc

Punk

Punk Eesti punk sai alguse 1970. aastate lõpus. Kuigi mõni punkar oli juba enne seda. Inimesed, kes punki juurde sattusid, võtsid selle ideed omaks ja hakkasid neid järgides ka vastavalt tegutsema. Kuna punk oli ühiskonna juhtiva kihi poolt kehtestatud normide ja võimu vastu, siis kandsid punkarid endas mässu riiki valitsevate poliitikute vastu. Punkarite hulgast võis leida tõelisi anarhiste ja vabadusvõitlejaid. Inimeste puhul, kes siis punkariteks hakkasid, oli tegemist ühe põlvkonnaga. Peamised mässuvaimu kandjad Eesti NSV-s olidki punkarid. Nad ei kartnud avaldada oma mõtteid ja tõekspidamisi, sest sellega kaasnes hulganisti probleeme

Kirjandus

doc

Kontserdi arvustus „Hullud otsivad sind"

Kontserdi arvustus ,,Hullud otsivad sind" vol.5 ,,Hullud otsivad sind"on underground kontsertseeria, mille avapauk oli 9.veebruaril 2008 Kultuurikatlas ja millel esitatud muusika varieerub hardcore'ist diskoni. Valdavalt on Hullud küll punk üritus. ,,Hullud otsivad sind" vol.5 toimus 13. jaanuaril 2008 Kinomajas, juhuslikult samal ajal kui veidi kuulsaim rokküritus Green Christmas. Nimetusväärsed esinejad olid J.M.K.E, the Flowers of Romance(endine Vennaskond), Psychoterror ja Kurjam. Õhtu esimeseks suureks esinejaks oli Psychoterror. Nüüdseks juba n.ö. lege-punk (legendaarne punk) staatuse saanud bändi koosseisuks on Freddy - laul, Liba - trummid, Mozg - kitarr, Uims bass

Muusika

Rohkem sarnaseid