Eesti punk (0)

Eesti Punk
Eesti punk on punk Eestis, osa rahvusvahelisest punkist. See sai alguse1970.aastate  lõpus. Ent mõni mees oli punkar juba enne seda, nagu näiteks Aleksander Müller (1947), Irwin Art,  Mikk Pilv või Richard Nool . Inimesed, kes punki juurde sattusid, võtsid selle ideed omaks ja hakkasid neid järgides ka vastavalt tegutsema. Kuna punk oli ühiskonna juhtiva kihi poolt kehtestatud normide ja võimu  vastu, siis kandsid maavalla  punkarid endas mässu riiki valitsevate poliitikute vastu. Punkarite hulgast võis leida tõelisi anarhiste ja vabadusvõitlejaid, näiteks  Hillar Mardo, hüüdnimega Rumbold. Inimeste puhul, kes siis punkariteks hakkasid, oli tegemist ühe põlvkonnaga. Enamuses olid nad sünniaastatega 1960-1965 aga ka vanemad ja nooremad. Peamised mässuvaimu kandjad  Eesti NSV-s olidki punkarid. Kuna nad ei kartnud avaldada oma mõtteid ja tõekspidamisi, kaasnes sellega hulganisti probleeme. Aga noorte jaoks, kes olid kuidagimoodi sattunud pahuksisse – kas siis seadusega või oma vanematega –, oli just punk väljapääsuks. Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks tundemärgiks, mille järgi võis punkarit ära tunda, oli tema rõivastus. See erines teiste inimeste omast totaalselt ning torkas tänavapildis lausa kilomeetri kauguselt silma. Punk oli vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile . Punki edasiviivaks jõuks oli  anarhism , mille levimisel oligi takistuseks riik ja selle kehtestatud seadused, kui vabadust piiravad tegurid. Üheks punkari eneseväljendusviisiks oli  muusika  – punk-rock – rock’n’rollist välja kasvanud muusikastiil, mis tänapäeval jaguneb omakorda mitmeteks alastiilideks. Läänes eksisteeris kõrvuti punk-rockiga näiteks punk- jazz ja punkbilly. Ühed punkarid olid sellised, kes lihtsalt kuulasid seda muusikat, teised tegid aga lisaks muusika kuulamisele ka ise bändi. Sajad koolipoisid üritasid alustada rockmuusiku karjääri, olles vaevalt õppinud sõrmi kitarrile asetama. Oli veel palju muidki asju, mis pinget pakkusid , ent punk-rock oli punkarite jaoks väga oluline. Muusika pidi šokeerima oma ülima lihtsusega. Tunnusteks oli kiire tempo (vähemalt 140 lööki  minutis ), stabiilselt tugev helivõimendus, rõhutatult agressiivne mängulaad ning teravad ja sirgjoonelised tekstid. Üks osa punk-bändide laulutekste põhines näiteks tuleviku ettekuulutamisel. Ka punk ise kuulunuks nagu tuleviku maailma. Siiski õnnestus üksikutel lühikeseks ajaks tähelepanu äratada, ehk küll ainult oma linnas, tavaliselt üheainsa kontserdiga, et siis jäädavalt kaduda. Taolisi kohaliku menuga punk-bände oli tosinad, vaevalt aga mäletab keegi enam nende nimesidki. Kuna Tallinn oli ENSV pealinn ja kõige suurem linn ning enamus punkareid tegutses seal, siis oli ka suurem osa punk-bände Tallinnast pärit.
Luuletused
Linnaõhtute laule me teame 
meil on natuke õlut ja makk  
keldreis kahtlasi pidusi peame 
meist jääb järele jube bardakk  
Siis kui katustel laguneb õhtu 
läbi linna me tuleme koos 
Siis kui mandrid on lennanud õhku 
Siis kui tagasi miski meid toob 
Siis kui suvele kätt annab kevad 
ja kui taevas on lennukeid täis 
meie tuleme ( lahkuvad nemad) 
siis vaid meid kogu maailm on täis 
Siis me laulame mida me teame 
meil on ikka veel õlut ja makk 
üle maa omi pidusid peame 
kõikjal vastu meid võtab bardakk
Nahktagides tüdrukud 
Agulihoovides 
Majade vahel 
Kirikuesisel müüril jalgu kõlgutamas 
Külma käes suitsetamas. 
Kindad jäid jälle koju 
said sõbrannale laenatud 
ära kaotatud . 
Õllepudel käib ringi 
ega anna sooja. 
Juttu jätkub siiski kauemaks, 
naerugi kosta. 
Halenaljakas...? 
Masendav...? 
Mõttetu...? 
Võib ka nii olla. 
Kuid ka see on Elu 
Ning Elu vajab elamist. 
Ära pööra selga ! 
Ära vaata mööda! 
Ära kurjusta! 
Ära sega! 
Proovi vaid mõista. 
Vahelgi. 
Need tüdrukud vajavad seda linna 
Ja linn vajab neid tüdrukuid- 
Nende kassisilmi 
Nahktagisid 
Värvilisi juukseid. 
Nende vandumist ja suitsetamist  
Nende olemasolu. 
Kõik ei ole must ja valge. 
Keegi ei ole täiuslik. 
Keegi ei ole teistest halvem 
või parem. 
Punkar Villu ehk Villu Tamme.
Siis kui Villu Tamme oli noor.
VILLU TAMME: "Küll vanasti oli lihtne. Mängisime rohkem oma lõbuks, keegi meie bändist ei teadnud ega tahtnudki teada, kõigutamatu diktatuur sai hakkama sellegagi, et kogu punkliikumine Nõukogude Liidus kuulutati olematuks . Nüüd on siis nokatäis demokraatiat, millega kaasneb teatud määral ka pungi rehabiliteerimine. Tunnen end ühiskonnategelasena, kes peale pikki repressiooniaastaid on saavutanud teatud tunnustuse."
Nende bändi nimi oli J.M.K.E
1985. aasta detsembris tuli Nõukogude armeest tagasi endise "Verise Pühapäeva" trummar Venno. Imekähku loodi uus bänd, kus algupoole tegutsesid ka praegune "Velikije Luki " kitarrist Kont ja "Pahade Päevade" laulja Mati. 18. jaanuaril 1986 avanes võimalus mängida Vinnis "Turisti" soojendusbändina, kuid paar bändi liiget ei saanud kaasa minna. Nii õpetatigi hommikul bassikäigud selgeks Nähvitsale (Tarvole), keda seni taheti kasutada helitehnikuna. "J.M.K.E." peab ennast Eesti kõige halvemini varustatud bändiks. Kogu tehnika seisneb Venno vanas Riia trummikomplektis ja Villu kidras, mille ta ostis 20 rubla eest. 
Bändi muusikaline haridus on Tarvo lastemuusikakooli neli klassi. Tema on ka ainus, kes natuke oma pilli (basskitarri) valdab ja tahab seda edasi õppida .
Villu Tamme on kuulsaim eesti rokkar
 
Villu Tamme