Punk Eestis (0)

Punk Eestis
Eestis tähendas punkliikumine 80ndate lõpus vaimset vastupanu toonasele nõukogude ideoloogiale. Ajad on muutunud, aga mälestused ja laulud jäänud. Üks meeldejäävamaid selle aastatuhande pungisündmusi on olnud 2008. aastal Rakveres toimunud punk- laulupidu . Punk, mis sai alguse 1970ndate teisel poolel Inglismaal, sisaldas juba alguses po-
liitilist elementi. Olgugi et osalt on punk subkultuur, mis väljendub eelkõige esteetikas – muusikastiilis ja riietuses –, võib teda vaadata ka ühiskondliku liikumisena, vastuseisuna valitsevatele oludele. Inglismaal oli selleks parempoolne monarhia , Eesti NSVs aga rahvuslikku kestvust ja keskkonda ähvardav kommunistlik režiim. Eesti lahtilöömine Nõukogude Liidust tõi endaga kaasa ennekõike suured poliitilised ja majanduslikud muutused. Need puudutasid ka kultuuri, kuid kultuur oli samal ajal liikunud omasoodu, olles mõnikord muutusi lausa ennetanud – sõnastades ja näidates ühiskondlikke probleeme, mis aitasid teadvustada vajadust iseseisvuse ning teistlaadse riigikorra järele. Aset leidis mitu olulist kultuurilist nihet. Mõned neist olid otseselt poliitilised – näiteks 1988. aastal toimunud loomeliitude ühispleenum, mis mängis taasiseseisvumiseni viinud protsesside ahelas tähtsat osa. Selle kõrval arenes veel mitu olulist liikumist, mis mõjutasid poliitilist õhkkonda, aga suunasid ka eesti kirjandust ning kultuuri üldisemaltki. Punkliikumine kui poliitilise vastupanu vorm tuli ilmsiks 1980. aasta 22. septembril, mil Kadrioru staadionil (nüüdne A le Coq Arena ) toimunud Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni sõprusmängul keelati ära ansambli Propeller esinemine – sellele järgnesid noorterahutused, mis levisid üle Tallinna. Pungi protestimeel leidis aga kõige parema väljenduse loomingus. Üks pungi olulisemaid lüürikuid on olnud Villu Tamme (1963), kelle ansambel J.M.K.E. sai kuulsaks lauluga „Tere, perestroika”, mille sõnad olid varjamatult poliitilised. 1989. aastal Soomes ilmunud kauamängivat „Kylmälle maalle ” peetakse üheks olulisemaks eesti rokkmuusika teoseks. Kahtlemata moodustavad mõjusa osa J.M.K.E. fenomenist Tamme laulusõnad. Need on sarkastilised ühiskondlikud kommentaarid, mis toimivad ka ilma muusikalise saateta. Teine punkmuusika ja -kirjanduse juhtfiguur on Tõnu Trubetsky (1963), kuulsa punkbändi Vennaskond laulja ja sõnade kirjutaja. Trubetsky haare on Tamme omast kihilisem ja keerulisem – tema sõnades segunevad omavahel anarhismi idealiseeriv ühiskondlik närv ja romantilised nägemused hämaruses mootorratastel kihutavatest rokkaritest, seksuaalse vabaduse allusioonid ning mineviku idealiseerimine (Trubetsky nimetab Eestit näiteks Maavallaks). Trubetsky maailmanägemus tuleb hästi välja tema proosateostes, eelkõige 1992. aastal ilmunud maagilise realismi sugemetega jutustuses „Inglid ja kangelased”, mis on kirjutatud kahasse Vennaskonna kitarristi Anti Pathique’iga. Aastast 1989 on tema kuulsaim luulekogu aga „Pogo“.
Pungiga paralleelselt vormus üks ilukirjanduslik hoovus, mida võib pidada nii suureneva rahvusliku teadvuse kui ka postmodernismi ilminguks. See on etnofuturism . Nagu nimigi ütleb, püüdsid etnofuturistid ühendada ühendamatut: ühelt poolt arhailist, mütoloogilist, rahvuslikku sisu ja teisalt moodsaid võtteid. Uuenduslik, mänguline vorm tahtis kaotada harrast suhtumist luulesse, ammutades samas just eesti kirjasõna klassikast, alustades regivärsiga ja lõpetades arbujatega. Etnofuturism võttis esmakordselt metoodiliselt kasutusele intertekstuaalsuse kui ilukirjandusliku väljendusviisi. Luuletaja Karl Martin Sinijärv ( 1971 ), etnofuturismi üks eestvedajaid ja nimetuse autor, kasutas oma varases loomingus läbivalt võtet, kus ta sidus traditsioonilisi vorme mängulise, ajuti lausa kerglaselt mõjuva sisuga. 1988. aastal asutasid etnofuturistid rühmituse Hirohall, sellele järgnes Eesti Kostabi $elts, millest sai lõpuks kirjastus. Muide, pungil ja etnofuturismil on tugev ühisosa ja see sidus neid ka 1980. aastatel valitsenud meeleoludega. Selleks oli suurenenud teadlikkus eesti keelest ja kultuurist, selle eripärast ja ohustatusest. Kui 1989. aastal ilmus järjekordne noorte autorite luulekassett „Kassett ’88”, siis neljast debütandist üks oli etnofuturist (Sinijärv) ja teine punkar (Trubetsky). Veel üks huvitav fakt: 2000. aastal ilmus Kajar Pruuli koostatud 1990. aastate eesti luule kogumik „Varjatud ilus haigus” seal oli esindatud lausa kolm punkliikumise juhtfi guuri, lisaks Villu Tammele ja Tõnu Trubetskyle ka Merle Jääger alias Merca (1965), kes kogus hiljem tuntust eelkõige näitlejana. Tema valminud luulekogu kannab nime „ Narrivile “.