· Ühtse kirjakeele taotlemine · Eesti keele väärtustamine (Rosenplänter: vaja õpetada eesti keeles ka gümnaasiumides, mitte ainult rahvakoolides) 5. Eduard Ahrens. 1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus) 1853 II trükk, lisas lauseõpetuse Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. Hääldamine põhjalik, usaldusväärne; ortograafia soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara; murded loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 6. Ferdinand Johann Wiedemann. Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" - Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni.
Morfoloogiaosa alguses esitab ta sõnatuletuletusvõimalusi koos tuletusalustega. Käändeid 5 (nominatiiv, genitiiv, akusatiiv, daativ, ablatiiv), käänamisreeglid vastavad üsna hästi tegelikule keelekasutusele. Esitab 9 käändsõnatüüpi, kuigi väidab ühe deklinatsiooni olemasolu. Ka eitavad vormid. Pigem deskriptiivne, kui õpik Salomo Vestring: põhjaeesti murdeline eesti-saksa sõnastik, käsikiri. Aluseks kõigile 18.saj trükist tulnud eesti sõnastikele. Esimene eesti-saksa sõnaraamat. Anton Thor Helle ,,Kurzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" (,,Lühike eesti keele õpetus"): eesti keele käsiraamat, sisaldab lugemisharjutustena 525 vanasõna, 135 mõistatust ja 10 saksakeelse tõlkega varustatud dialoogi. Selles raamatus on esimene eesti keele oskussõnastik taimenimetused eesti, saksa ja ladina keeles, valik Põhja-Eesti kohanimesid jm. August Wilhem Hupel ,,Ehsnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte den revalischen und den dörptschen"
o Lühikese silbi järgne konsonant: CC (temma, werri) o Konsonant pärast pikka silpi ja sõna lõpus: C (wina, lep, püs) Johann Hornung 1693 põhjaeesti grammatika: · Hea eesti keele tundmine · Ortograafiareformi ei esita (diplomaatiliselt), vaid kasutab. · 5 käänet (N, G, Acc, D, Abl). Käänamisreeglid vastavuses tegeliku keelekasutusega. G praegusel kujul, Acc= partitiiv Salomo Heinrich Vestring 1710-1720 sõnaraamat · Esimene sõnaraamat, kus eesti keel on esimesel kohal · Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eestis. 8000-9000 sõna. Järgmiste sõnastike aluseks. · Esitab põhivormi (N), genitiivi lõppsilbi või vormi, näitab tüvevokaali · Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu. Anton Thor Helle 1732 · Käsiraamat: grammatika, eesti-saksa sõnastik (7000 sõna), tekstid (vanasõnad, mõistatused, dialoogid koos saksa
Tähtsaimad keeleküsimused Beiträges oli kirjakeele probleemi üle, sest 16 ja 17 sajandil oli tekkinud kaks kirjakeelt. Beiträge taotleski ühtset kirjakeelt. Leiti, et seda on vaja, kuid vaidlused selle üle, kuidas seda saavutada. Põhiliselt räägiti eestimaal tallinna keelt, tegelikult väga vähestes kihelkondades tartu keelt. Piibelgi oli olemas ainult põhjaeesti keelsena. Samas levis aga kirjandus liivimaa alal (lõunaeesti keele alal) paremini. Tekkis võrdlev-ajalooline keeleteadus, hakati vaatlema keele seotust teiste keelte, kultuuri, ajaloo ja mõtlemise vahel. Tegevad olid Peterson ja Masing. Igapäevases suhtluses kasutati eesti keelt, seda hakati kasutama ka rahvaluules, kirikus, rahvakoolis, ilukirjanduses, tarbetekstides. Ilmusid ka esimesed ajalehed ja ilukirjandusteosed. Kõik see avardas eesti kirjakeele piire. Arenesid mõlemad kirjakeeled, tuli juurde uusi sõnu. 19 sajandil kui Eesti kuulus täielikul Vene tsaaririigi koosseisu, hakkasid
Kirjakeele arendamine. 1872. aastal asutati Eesti Kirjameeste Selts (EkmS), mille eesotsas oli Jakob Hurt, kes tegi Helsingi ülikoolis doktoritöö ne-liitelistest nimisõnadest. Eesti Kirjameeste Selts ühendas eesti haritlasi, tema ülesandeks oli eesti keele, rahvaluule ja hariduse arendamine ning ajaloo uurimine (senine peamiselt TÜ õppejõududest koosnev ÕES toimis saksakeelsena). Eesti korralduse poole pealt arendas EkmS eesti kirjakeelt: tekkis ühtne kirjakeel, toimus üleminek uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne. Ta ei soovitanud paralleelvorme (näiteks ainult de-mitmus,
EESTI KIRJAKEELE AJALUGU I Kirjakeele vanim periood 13.–16. sajandini. Esimesed tänini säilinud, peamiselt käsikirjalised tekstid. Kirjaviis on ebaühtlane, alamsaksa- või poolapärane. Esimesed eestikeelsed fraasid on kirja pandud 13. sajandi esimesel poolel Henriku Liivimaa kroonikas, nt Laula! Laula! Pappi; Maga magamas. 16. sajandist alates kujunevad eraldi põhja- ja lõunaeesti kirjakeel ehk tallinna ja tartu keel. Esimesest säilinud trükitekstist, Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismusest (1535), on säilinud 11 katkendlikku lehekülge. Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid: Kullamaa käsikiri (1524–1532), mis sisaldab katoliku palveid ja usutunnistust, pärisnimesid ja üht lauset. On säilinud ka paar käsikirjalist vandeteksti ja talurahvaõiguse katkend. Tähtsamaid tartukeelseid allikaid: Johannes Ambrosius Velteruse ja Laurentius Boieruse
grammatika (eesti keele Tallinna murde grammatika; I trükk 1843, II, täiendatud trükk 1853). Ahrensi grammatika pani aluse uuele (s.o soomepärasele) kirjaviisile. • Uus kirjaviis on Eduard Ahrensi soovitatud ja XIX saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia. See on aluseks praegusele eesti õigekirjale. • Vanalt kirjaviisilt uuele kirjaviisile. Eesti rahvuse kujunemise ajaks oli põhjaeesti kirjakeel saavutanud lõunaeesti kirjakeele ees sellise ülekaalu, et tema saamine rahvuslikuks kirjakeeleks oli paratamatu. XIX sajandi teisel poolel toimunud rahvusliku kirjakeele kujundamine seisnes kirjakeele ühtlustamises ja uuele kirjaviisile üleminekus. See tegevus toimus esialgu Eesti Kirjameeste Seltsi kaudu (1871–1892) rahvusliku liikumise juhtide Jakob Hurda ja Mihkel Veske eestvedamisel. Eesti rahvusliku keelekorralduse algusaastaks peetakse 1872
sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste ja kirjakeele ajaloo periodiseerimine (A. Kase ja H. Laanekase järgi) Vana kirjakeel nähtus, millega tegeleb kirjakeele ajalugu. Alguseks peetakse esmaseid kirjapanekuid 13.saj ja lõpuks Hornungi grammatika ilmumist 1693, mis fikseeris vana kirjaviisi põhimõtted. 1686 suur pööre rahvakeelsuse poole ilmus ,,Wastne Testament", mille tõlkijate keelekasutus leidis poolehoidu üle Eesti. Hornungi grammatika kui murrangu tipp fikseeris vana kirjaviisi ehk I ühtlustatud kirjaviisi põhimõtted, tehes eestlastele jumalasõna arusaadavamaks ja lähenedes rahvakeelele
Kontrolltöö kordamisteemad 1. Eesti keele arenguperioodid ja nende jooksul toimunud muutused (õp lk 67-70, konsp, tööleht) Eesti keele kujunemine algas kuni 500 aastat enne meie ajaarvamise algust. Eesti keele areng u esimene periood kestis kuni aastani 1200, kokku umbes 1700 aastat ja langes ajaliselt kokku muinasaja sotsioperioodiga. Sellel perioodil tekkis õ häälik ning kujunes välja kaks eesti keele kuju: lõunaeesti ja põhjaeesti keel. Kõige rohkem keelemuutusi toimus ajavahemikul 1200 kuni 1700. Seda aega eesti keele arengus nimetatakse murranguperioodiks ja see kestis kaks sotsioperioodi: orduaja ja Rootsi aja, kokku 500 aastat. Sel perioodil laenas eesti keel üle 1000 sõna alam-saksa keelest. Mitmete häälikumuutuste tagajärjel tekkis sel perioodil eesti keele grammatikasse ainuomane nähtus: vältevaheldus. Uuseesti keele perioodi
“Keel ja ühiskond” X klassile 11. ptk Mare Hallop 25.10.2013 KiNG 30.10.2012 Üldiseloomustus 20. saj algupoolel eesti kirjakeele kultuurkeeleks kujundamine 1918 – 1939: o arenes teaduskeel, o kujundati teadlikult eri alade terminoloogiat, o mitmefunktsiooniline kirjakeel (ametlik suhtlus, õiguses, majanduses, teadus-, ilukirjandus-, ajakirjandustekstides). Pärast I ms taastati keelekorraldus 1947, kus nõukogude ajal kohustuslikkus keelekorralduses - üks kindel õige variant, tänapäeval – kirjakeelde sobivate variantide paljusus, soovitused üldsusele. Praegu: o sihikindel ja otstarbekohane keelekorraldus, o ulatuslik terminoloogiatöö.
Selle mõistmine, mis on eesti murded ja mida tähendab eesti murdeuurimine, pärineb tänapäevalgi suuresti Saareste 1930. aastate töödest (eesti murdeuurimise ajaloo kohta vt Pajusalu jt 2002, 1.2). Uuel iseseisvusajal 1990. aastatel on siiski märgata eesti dialektoloogias murrangut, mis sai õigupoolest alguse juba 1980. aastatel. Murrangu paratamatuks taganttõukajaks on olnud traditsiooniliste eesti kohamurrete hääbumine. Tänapäeva Eestis toetub ajalooliste murrete uurimine juba vältimatult arhiivitööle. Murrete tasandumine eesti kõnekeele piirkondlikeks erijoonteks või parimal juhul emantsipeerumine uuteks kohalikeks kirjakeelteks, nagu Võru murde puhul, on toonud kaasa ka vajaduse uuelaadsete uurimismeetodite järele. Nagu rahvusvahelises lingvistikas, nii ka Eestis on osa murdeuurimisest lähenenud sotsiolingvistikale, uue teadusalana on esile kerkinud murdesotsioloogia. Viimastel aastatel on uued allkeeled ehk eesti
algtüvele. Laentüved on teisest keelest laenatud. Etümoloogiateaduse eesmärk on teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas. Ühtlasi uurib etümoloogiateadus ühe keele sõnade omavahelisi päritoluseoseid, selgitades välja, missugused sõnad (nt häälikuliselt erinevad tüvekujud, eri tähendusega häälikuliselt sarnased sõnad, tuletised) lähtuvad keeleajalooliselt ühest ja samast tüvest. Etümoloogiasõnaraamat ongi sõnaraamat, mis sisaldab teavet keele sõnatüvede päritolu ja sõnade omavaheliste päritoluseoste kohta. Neist kolmest küsib ka ühe. Need on meetodiküsimused. 5. Milliseid meetodeid kasutab etümoloogiateadus? (Metsmägi 2012; lk 18-20; 23-24) Selleks, et teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas, tuleb enesestmõistetavalt erinevate keelte (ja murrete) sõnu omavahel võrrelda
„Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika) (Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007). Süstemaatilised eesti keele uuringud algasid palju hiljem Peterburi Teaduste Akadeemia liikme Ferdinand Johann Wiedemanni eestvedamisel. Selline tegevus tõenäoliselt aitas luua Eesti rahvusliku keelekorraldust 1872. aastal, mis omakorda andis hea aluse järgnevateks uuringuteks. Näiteks võib tuua järgmiste aastate jooksul folkloristika, rahvausundi ja liivlaste rahvaluule uurimist. Uurali keeleteadus professorid käsitlesid eesti keele kui soome-ugri keele suhteid teiste keelkondade keeltega, lisaks millele avaldati nii keele- kui ka etnograafiaalaseid uurimusi. Tänu varasemale tööle on nüüd võimalik Tartu Ülikoolis õpetada uue põlvkonna keeleteadlastele paljusi selle ala valdkondi — foneetikat, eesti keele sõnavara päritolu, fennougristikat ning vadja keelt (Jüri Engelbrecht, Ain-Elmar Kaasik 2012). Tänasel päeval saab välja tuua mitmeid edukaid keeleteadlasi
inimesed, keda seob individuaalsete sotsiaalsete suhete võrk naabruse, sõpruse, suguluse, töökaasluse kaudu. · mõnikord teadvustavad inimesed end sotsiaalse rühmana ja oma allkeelt rühmasisese keelena · mõnikord kuuluvad inimesed sotsiaalsete tunnuste alusel kokku ja nende keelest on leitavad ühised jooned, kuid rühmasisese allkeelena nad oma keelekasutust ei tõlgenda Släng, argoo, zargoon, erikeel. · Släng on mingile sotsiaalsele rühmale, klassile, ühe ja sama eriala inimestele, sõpruskondadele jne omane mitteametlik kõnekeelne sõnavara (Tender 1994). 2 erinevat slängi: · sotsiaalsete rühmade erikeel (õpilased, üliõpilased, kurjategijad jms), mille abil need rühmad ennast ühiskonna teistest gruppidest eristavad · mitteformaalne ametikeel (nt arvutiinimeste släng), mis on tüüpiliselt mitteformaalne terminoloogia
1. Suuline kõneuurimine slängi 2. Kirjutada sotsiolingvistikast 3. Mida töö käsitleb? Kuhu valdkonda kuulub- 3 sotsiolingv haru suulise kõne uurimine 4. Töö eesmärgid- teemavaldkond Siinse bakalaureuse töö ,, Vene laensõnad eesti keele slängis" uurimisülesandeks suuline kõne on vaadelda viimaste kümnendate aastate jooksul tulnud vene laensõnade kohanemist ja integreerumist eesti slängi. Samuti eesmärk on iseloomustada vene keelest eesti keele slängi laenatud sõnavara kasutust ning nende ortograafilist, morfoloogilist ja semantilist muganemist. Materjali põhiosa pärineb 1990. aastatest.
Aluse ja öeldise ühildumine 1693 J. HORNUNG "Grammatica Esthonica". Sihitise käändevaheldus 1732 A. THOR HELLE "Kurzgefaszte Anweisung zur Ehnistschen Sprache". Ühildumisest, sõnajärjest, käände- ja pöördevormide kasutamisest. 1780 A.W. Hupel "Estnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte...". Võtab kokku senised teadmised põhja- ja lõunaeesti keele ehitusest. Lai levik, kasutati ka ülikoolis (1803 loodi TÜ eesti keele lektori koht). 19. saj. keeleuurimine, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keelesugulus, soome grammatikate eeskuju. Ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntni der ehstnischen Sprache" (1813-1832, J.H. Rosenplänter) soome keele eeskujul käändevormide tähendusfunktsioone. Deskriptiivsed grammatikad (Ahrens, Wiedemann). 1853 E. AHRENS "Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Zweiter Theil: Satzlehre" süstemaatilise süntaksikäsitluse alusepanija. Lauseliikmed, totaalsus partsiaalsus aluse, sihitise ja öeldistäite juures, käände- ja
vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid. Avatud süsteemi iseloomustab loovus. Mida kõrgema järgu allsüsteemi elemendiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allsüsteem on. Lausete rekursiivne iseloom- reeglit saab rakendada korduvalt, nt rinnastus (Agu ja Arno ja Mati ja ... läksid kõrtsi.) 4
Murrete hääbumine hakkas 20.sajandil ning jäi järele ainult aktsient, Hääbumise põhjused: dialekt on seotud lokaalse kultuuri ja identiteediga. Lokaalsete kultuuride ja identiteedi asendumine rahvuskultuuri ja identiteediga. Dialekt on seotud suhteliselt homogeense maaühiskonnaga. Kui keel ja ühiskond diferentseerub, siis diferentseerub ka keel. Kuna moodne kultuur on seotud linnaga, kirjaliku teksti, normikeelega, siis see toob murdesse laenud normikeelest. Kirjakeel levib hariduse ja trükisõnaga. Inimeste liikuvus suureneb ja väiksemad dialektid segunevad teistega. Toimub mingil määral ka teadlik murrete hävitamine ja allasurumine. Sotsiolingvistika ja keele sotsiaalne varieerumine Sotsiolingvistika laias mõttes on distsipliin, mis uurib keele ja ühiskonna suhteid, aga kitsas mõttes on distsipliin, mis uurib keele sotsiaalset varieerumist. Sotsiolingvistika uurib keeli teistmoodi kui uuritakse murdekeeli.
moodustatud võõra eeskuju järgi, nt isamaa (sks Vaterland), eeskuju (Vorbild), seebiooper (soap-opera) ja tähenduslaenudeks, kus omasõna saab võõra eeskuju kohaselt juurde uue tähenduse. Nt rohelised, täht, väljakutse, areng(ud), täna `praegusel ajal', võrgustik. 17. Semantilised seosed sõnade vahel. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed. Keele hetkeolukorras põhineb kõik seostel(F. de Saussure) Nende seoste uurimine on olnud üks strukturalistide juhtmotiive. Tähenduskeskse grammatika uurijad on pööranud tähelepanu sõnadevahelistele seostele, sõnaväljadele ja sõnaperedele Sõnavara võib käsitleda avatud süsteemina, mille elemendid on üksteisega funktsionaalsetes ja formaalsetes seostes. Päritolult kokku kuuluvad lekseemid moodustavad sõnaperesid. Need on keele pideva rikastamise tulemus (etümoloogiliselt seotud sõnad, mille baasmorfeem on tänapäeva
väljendada. · elusa keelesüsteemi pidev muutumine · keelesüsteemi variantide olemasolu: · allkeeled (kirjakeel, kõnekeel), · dialekt e murre, · idiolekt (individuaalne eripära), · stiil (kõrge, madal) · kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; · keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel); · metakeele olemasolu (?) · metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast; keel on iseenda metakeeleks. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse suunitlus: · üldkeeleteadus vs. deskriptiivne keeleteadus 1. üldkeeleteadus hõlmab võimalikult palju keeli korraga; 2. deskriptiivne e kirjeldav keeleteadus kirjeldab korraga ühte keelt või keelerühma; · teoreetiline vs. praktiline e. rakenduslik keeleteadus
kasutuspiirangud: põhjustaja ei pea olema elus ega aktiivne, tagajärg ei pea olema positiivseks hinnatav. Kujunenud grammatikaüksused võivad edasi grammatikaliseeruda ehk regrammatikaliseeruda: nende ümbermõtestumine toob kaasa nihkeid grammatika süsteemis. Nii on eesti imperatiivi 3. pöördest kujunenud uus kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele
Keel on võimalik tänu inimese keelevõime. · Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad paista. Kui aga vaadata mingi nähtuse väkljendusvahendeid, näeme, et tegelikult on keeltes
Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid. Avatud süsteemi iseloomustab loovus. Mida kõrgema järgu allsüsteemi elemendiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allsüsteem on. Lausete rekursiivne iseloom- reeglit saab rakendada korduvalt, nt rinnastus (Agu ja Arno ja Mati ja ... läksid kõrtsi.) 4. Keeleuniversaalid. (lk.41)
Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid. Avatud süsteemi iseloomustab loovus. Mida kõrgema järgu allsüsteemi elemendiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allsüsteem on. Lausete rekursiivne iseloom- reeglit saab rakendada korduvalt, nt rinnastus (Agu ja Arno ja Mati ja ... läksid kõrtsi.) 4. Keeleuniversaalid. (lk.41)
Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Neid on 5. SEMANTIKA-tähendutse uurimine SÜNTAKS-lauseehituse allsüsteem LEKSIKON-sõnavara MORFOLOOGIA-sõnade sisestruktuur FONOLOOGIA-häälikulise struktuuri uurimine Avatud süsteemid Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid. Avatud süsteemi iseloomustab loovus. Mida kõrgema järgu allsüsteemi elemendiga on tegemist, seda avatum ja produktiivsem see allsüsteem on. Lausete rekursiivne iseloom- reeglit saab rakendada korduvalt, nt rinnastus (Agu ja Arno ja Mati ja ... läksid kõrtsi.) 4. Keeleuniversaalid. (lk.41)
sõna on kolme- või enamasilbiline. Nt *kastanut > *kastnut, *pistämään > * pistmään, *kuulusat > * kuulsat, *kultanen > *kulDnen. Muutus on paigutatud XIV sajandisse, sest XIII sajandil kirja pandud kohanimedes on teise silbi vokaal veel alles, nt Ardala, Hyrvelae, Kandalae, Kuckarus. Sisekadu on toimunud ka liivi ja vepsa keeles ning soome edelamurretes, usutavasti omaette. 12. Uute häälikute teke eesti keelde. 1.1. Epentees – uus häälik tekib sõna keskele (a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele: *numri > numbri, *kelri > keldri, murretes *kaenal > kaendla. Epenteesi teel tekkinud konsonandid on nn homorgaansed siirdehäälikud (sama moodustuskoht!), vrd mb, nd. (b) epenteetilised švaavokaalid, nt *(sepra > ) *sõpra > *sõpr > *sõber, *koorma > *koorm > koorem, *ansambl > ansambel;
• keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus – aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid; • keelesüsteemi duaalsus (st keelesüsteemi kaksikliigendus: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem); • keelesüsteemi produktiivsus. • keelelise suhtluse toimimine voorudena; • elusa keele süsteemi pidev muutumine; • keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, leksikoloogia, süntaks, tekstilingvistika, semantika, pragmaatika
• keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus – aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid; • keelesüsteemi duaalsus (st keelesüsteemi kaksikliigendus: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem); • keelesüsteemi produktiivsus; • keelelise suhtluse toimimine voorudena; • elusa keele süsteemi pidev muutumine; • keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia
esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamata piisab sellest, et ta saab suhelda teiste inimestega 3) kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Kui räägitakse mingi eriala, rühma või isiku keelest, mõeldakse selle all erinevaid keelekujusid e allkeeli (ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid: üldkeel, argikeel, släng, kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid). Sõna ,,keel" tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised abikeeled (esperanto).
olnud vajalik 2) inimlaps omandab emakeele e esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamata piisab sellest, et ta saab suhelda teiste inimestega 3) kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Kui räägitakse mingi eriala, rühma või isiku keelest, mõeldakse selle all erinevaid keelekujusid e allkeeli (ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid: üldkeel, argikeel, släng, kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid). Sõna ,,keel" tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised abikeeled (esperanto).
edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuvate mitteverbaalse suhtlusega. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus ja heli on seega keelelise suhtluse kaks poolust. Keel põhineb tähenduse ja heli seostamisel. Seega on keele olemus kaheplaaniline, ehk duaalne. Keele allsüsteemi suhted hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: - Semantika tähenduste uurimine - Süntaks lauseehituse uurimine - Leksika sõnavara - Morfoloogia sõnade sisestruktuur - Fonoloogia häälikulise struktuuri uurimine Selle süsteemi kohaselt teostub kõrgem tasand madalama tasandi kaudu. · Keelesüsteemi avatus Suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv neis on piiratud või mitte. Ainult loomulikud keeled on avatus süsteemid selle mõiste kitsamas tähenduses
koguaeg juurde õppida. Keelel ei ole tegelikult struktuuri (igapäeva elu kasutamisel). Tehti uuring, mis näitas et aju ei reageerinud struktuurile vaid mõistete gruppidele ja tähendustele. See uuring lükkas ümber ka selle arvamuse, et ajul on sektorid. Ei ole teada, kuidas keeled tekkisid. Struktuuriliselt võivad keeled siiski väga erinevada see, kuidas neis erinevatest asjadest räägitakse/kirjutatakse on erinev. Nende erinevuste ja sarnasuste kirjeldamiseks vajame metakeelt ja keeleteadus annabki selle. Metakeel oskame lugeda ja sõnu seostada selle abil Grammatika keele osa, mid pakub kõige rohkem infot inimese arengu kohta. Kõige rohkem on keeli Aafrikas, Aasias ja Austraalia ja Okeaanias keeli, sest need on kõige kauem asustatud paigad + looduslikud tingimused on nii halvad, et igas orus elab erinev grupp erineva keelega + inimestel polnud vaja liikuda ja siis keeled ei segunenud/tekkinud ühte keelt. Maailma keeled
Prototüüpsõna Prototüüpsõna esineb kõikidel keelesüsteemi tasanditel kui üksus, mida iseloomustab: • isoleeritus, eraldiseisvus kõnes ja kirjas • iseseisev tähendus • analüüsitav morfeemkoostis • võime olla fraasituumaks • kommunikatiivne roll: millegi nimetamine, tunnete väljendamine v. kavatsuste (intentsioonide) edastamine Leksikon kui teadmiste varamu: kognitiivne lähenemine • Kognitiivne keeleteadus püüab välja selgitada, mis on inimajus keelega seonduvalt olemas ning kuidas seda materjali keeleloomes ja keele vastuvõtuprotsessis töödeldakse. • Keelt käsitatakse kui vaimset nähtust ja mentaalset leksikoni kui inimese individuaalset sõnatagavara, keelelist teadmist inimese pikaajalises mälus. Mentaalne leksikon • Küsimus: kas mentaalse leksikoni moodustavad tähendused, sõnade representatsioonid või mõlemad?
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
