Maailmakirjandus IV (4)

Maailmakirjandus IV
06.02.12
19. sajand on sajandi lõpul juba kirjanduslik -teoreetiline. Romantismis, mis suuresti ongi teoreetiline suund - õppejõud räägib palju romantismist, aga ei tohiks seda naiivselt nim romantismi kursuseks, püüab käsitleda seda analüütiliselt. Romantismi puhul räägitakse valgustuslik -romantismilisest kontekstist, mis on pärit 18. sajandist.
4 voolu, mis on 19. saj kirjanduses eristatud: romantism , realism , naturalism , sümbolism. Põhilised on romantism ja realsim, teised on nö peale lõiked romantismi ja realismi pealt. 19. sajandi kirjanduse historistlik käsitlemine ongi kastitamine, kõik need - ismid tekkisid 19. sajandil.
19. sajandiks on saanud valgustuslikul ajal (18. saj) loodud uus ilmakord jalad alla. Selle jooksul kaovad varasemad tunnused, üks põhitunnuseid on see, et põllumaj maailma asemel on tekkinud 19. saj alguseks industriaalne ühiskond. Tunneme inimsuhetes ära sellised algelise kuju, mida me tunneme ka tänapäeva ühiskonnas. Periood, kus Ameerikas on indiaanlased veel olemas, kus Aafrika on täiesti tume maa - 19. sajandi alguses veel eriti ei ole kellelgil veel asja ja kuigi orjakaubanduse käib. Geograafiliselt on maailm juba tänapäevase maailma sarnane. Sotsiaalsel-poliitiliselt Euroopas demokraatiad ja monarhiad - see pingestas 19. sajandil prantsuse kirjandust, mis aitas prantsuse kirjandusel tõusta esile. 18. sajand on see sajand, kus ilukirjandus e fiktsionaalne kirjandus on aluseks. Tekib esile žanr, mida me nimetame romaaniks. 18. sajandil tekkis Prantsusmaal nn must romaan, mis ületab teatuid piire , mistõttu tekkis moralistlik vastupanu romaanile. Teine oluline nähtus veel - kirjandusele tekib institutsioon juurde. 18. sajand viitab juba sellele, et raamat on mingil määral sissetuleku allikas - tekkib autori ja trükkali suhe. Esmased romaanikirjutajad 18. sajandil olid suurkirjanikud, sest nad kirjutasid romaani fiktsiooni tühjale kohale. 1711. a alates võime rääkida ajakirjandusest - Addison ja Steele, kes andsid välja ajakirja The Tattler, need ajakirjad ei elanud väga kaua, hilisemad ajakirjad on The Guardian ja The Spectator. Nende ajakirjade sees hakkas ilmuma esseesid, olid esseistika edasi arendajad . Osalt valgustuslik eesmärk õpetada maa-aadlikele peenemaid kombeid. Esseedes kirjas ka, kui põnevad olid piiriäärsed Šoti ballaaadid. Teine teema, mis Addison ja Steele püstitasid, olid Shakespearre. Sellest peale on meile Shakespearre oluline autor. Nad lõid ajakirja traditsioonid. Järjest rohkem tuleb ajakirju, kus käsitletakse ka kirjanduslikku teemat. Tekib kirjanduslik ajakiri, see tekib trükkali kõrvale. 19. sajandil nad võivad olla koos või eraldi, aga nihkub esile kirjandusajakiri. Tekitati John Keatsile peavalu, sest ta oli lihtsat päritolu. Kirjandusajakiri võtab otsustamise selle üle - hakkab tekkib kaanon , ja kriitik , kelle ülesandeks on kirjutada teiste teoste kohta. Tekkis looja ja kriitiku vastuolu. Kriitik, kes ühelt poolt väljendab lugeja arvamust ja teiselt poolt ideolistlikku poolt - kas on patrootiline jne. Ülemised struktuurid võivad mõjutada ka kirjanduskriitikut. Nt kas “Nimed marmortahvlid” on patrootlikuse pärast hinnatud?
13.02.12
19. sajandi jooksul ühiskond kui selline muutub oluliselt haritumaks. Sellele suunale maailmas viitab juba kasvõi nn Lenini tees - üks nõudeid Venemaa jaoks oli kirjaoskuse levitamine. Kirjaoskuse kasvuga muutuvad inimesed kontrollitavamaks massimeedia abil - seostub ka rahvusriigi tekkega. 19. sajand on suurel määral idealistlik sajand. 19. sajandi kirjanduses kaks suunda: otsimise kaudu õnne leidmine ja sissetallatud rada käies õnne leidmine - romantismi ja realismi suund. Moodusatavad mingi sümbioosi, vähemalt kirjutamistehnikas. Prantsusmaal nimetatakse 19. sajandit romantismi sajandiks - 30ndatel tippromantikuga ja tipprealistid?.
Dickensi teosed on autobiograafiliste sugemetega - kuidas inimesed tänu oma positiivsetele omadustele saavutab õnne.
EUROOPA ROMANTISM
Romantism on selline maailmatunnetus, mis tungib kõikidesse sfääridesse. Ta jääbki prevalveerima, kestab seal kogu aeg alghoovusena kuni tõuseb jälle pinnale. Neoromantism sünnib 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses. Romantismi tähtsus rahvakirjanduse tekkimisel, käib rahvusmõttega koos. Romantism on väga soodne hoiak, mis aitab kujuneda rahvus-romantilistel koolkondadel.
Romantismi definatsioon : teatud 18. sajandi lõpu, 19. sajandi esimese poole suundumus , trend Euroopa ja Ameerika kirjanduses ja kunstis. 19. sajandi esimene pool tähistab neid tuumikriike. Mingis mõttes on see terminoloogiline küsimus, see termin on läinud käibesse 19. sajandi esimesel poolel. Alates romantismist on hakanud meile tulema erinevad -ismid. Kirjanduskriitika ongi suuresti 19. sajandi nähtus. See sõna ise näitab ise ka, mis asi see romantism on: pärineb sõnast romance, eesti maakeeli öeldes on see romanss . Euroopa plaanis on see tähendanud lüürilist-heroilist laulu. Hiljem hakkas see tähendama ka eepilist romaani rüütlitest, see tüvi võis tähendada ka proosateost rüütliromaanis. Pm see tähendab ka lihtsalt rüütelikku armastuse lugu - seda võib selles tähenduses ka kasutada. 17. sajandil läheb see ka omadussõnana kasutusele (romantiline) - tegemist seikluslikkusega, avantüüriga; aga tegemist võib olla ka teosega , mis on kirjutatud romaani keeltes. Üldised need teosed vastanduvad ka klassikalistes keeltes kirjutatud teostele. 18. saj toimub tähistuslik evolutsioon ja see hakkab tähistama ka keskaja ja renessansi kirjandust. Romantismi keskmeks on keskaeg ja renessanss - romantism hakkab oma aega arvama kristlikust kultuurist, kristlik kultuur, mitte antiikkultuur. Inglise eelromantismis olid romantismi nähtused kõige tugevamad - igast seiklused , tunded ja muud asjaolud, mis on imelised ja romantism muutubki 18. saj teisel poolel poeesia oluliseks elemendiks . Võtmesõnadeks romantiline, maaililine ja gooti - romantismi 3 võtmesõna. Klassitsistliku mõistuspärasuse nõuetega on need vastuolu. Romantismi kirjandusteaduslik kasutus läheb käibele juba 18. sajandi lõpus. 19. saj I poolest läheb see käibele.
Eelromantilised nähtused: termin preromantism on ka kirjandusteaduslik termin, tähendab ülemineku aega, kus on juba mingid elemendid olemas. Millal see nähtus annab endast esimest korda märka, kuidas ma selle kumileerumist jälgime. Ehkki Addisonil ja Steelil oli juttu mitte rahvapärimusest, vaid Šoti piirialade ballaadidest, 18. sajandi lõpul oli rahvaluule kogumine igal pool moes (nt Walter Scott , enne kui ta sai kuulsaks autoriks ). 19. sajandi lõpul sai sellest üks kultuuriline tegevus. Addison ja Steel tõid esile Shakespeare ’i ja tema teosed. Pole ühtegi romantikut, kes poleks Shakespeare’i teemal sõna võtnud. Teine tugev eelmäng on peitunud valgustuse sees, valgustuse II etapp, mida tähistatud terminiga sentimentalism. Inglismaal eriti on mitmed autorid, kes toovad esile selle, et ratsionaalse elumõistmise juures on inimestel tunded…?. Siin on olulised autorid Samuel Richardson, kes loob terve koolkonna, mille nimi on kiriromaan (“ Pamela ”, “Clarissa” - lõi arheotüübi, “Clarissa” sugulusteoseid on leida mitmeid). Tundekultus on 18. sajandi II poolel leviv, tähtis on nende kirjeldamine ja tunnete mehhanismide uurimine . Veel üks väga kuulus kiriromaan, mis on “Clarissa” kuulsuse ületanud - “Noore Wertheri kannatused” 1874 . aastal kirjutatud romaan, mille kohta Goethe on öelnud, et kui Werther oleks tema vend, siis ta lööks ta tema maha. Tunnetekultuse varjus tekib inglise kirjanduses veel üks suund - kalmistuluule, alatoonilt eriti kurb, kuivõrd romantismis on väga tähtsaks elemendiks kaduvus ja surm, nt Thomas Gray (seda nime võiks olla kuulnud iga haritud kirjandusteadlane, mänginud 18. saj inglise kultuuris olulist rolli, ta luuletaja ja ajalooline). Esimesi ajaloolasi, oli ülikooli juures tööl, uuris keskaega, kes on võimeline paljastama ka keskaegse võltsingu. Kuna ta on ka poeet-luuletaja, üks eriti kuulus “Eleegia maa kalmistul ”, kus Gray räägib oma tunnetest kalmistul jalutudes, et maailm on kaduv , et see teeb teda nukraks aga see on paratamatu. Eleegiline - mõõdukalt nukker Gray puhul. Edward Youngi kalmistusluule on aga mässumeelne, maailmakorralduse vastu mässav suund “Öised mõtted”. James Thomson , kes osutub ka maailma autoriks, tema teos “ Aastaajad ” - selles mttes oluline, et see on üle hulga aja teos, kus pööratakse tähelepanu loodusele . Klassitsistlik kultuur oli aga linnakultuur - kirjandus ja kultuur sai olla ainul õukonnas. Thomsoni “Aastaajad” olid klassitsistlikus vormis kirjutatud - nelja aastaaja kirjeldused looduses ja proloogis räägitud aastaaegade vaheldumisest, loodusest tsüklist. Sai väga kuulsaks, Puškin oli seda lugenud - aeg, kus vene kultuur oli prantsuse orientatsiooniga. Loodus on oluline tahk siin ja tekib loodusele tähelepanu pööramine, mis romantsimile väga oluline suund. Sellele järgnevad külaluuletajad, kes olid külainimeste teemal kirjutanud. Inglise kirjanduses ja mujalgi tekib üks tugev element, mis mängib kaasa romantismi tekkes on gootika . Sarnane nähtus tekib nii Inglismaal, PR kui SKS, inglismaal goorika, Prantsusmaal must romaan, Saksamaal rüütliromaan. Neid seob see, et need on ajaviitelisemad kui keskelt läbi 18. sajandi romaan, kergelt erootilised , Kõige vähem erootilised on gooti. Üks olulisemaid kõrgkirjandusse läinud elemente on just nimelt see gootika. Kui klassitsistlikus pärandis oli antiiki matkitud, siis juba 18. sajandil väga palju tegeldi vastavate antiikhoonete kaitsega, 18. sajandi II pool on gooto arhitektuuri taassünni aeg. Nt Goethel on saksa ehituskunstist artikkel. Gooti pärandist sai sellel hetkel uus mood. See ei mõjutanud küll talumajapidamist, see puudutas mõisaid, kus enam ei ehitatud antiigiobjekte, vaid eelistatid gooti laadis ehitusi, kus ka elamud projeteeriti tornidega ja tervate tippudega . Üks selliseid gooti lossi ehitajaid oli Horace Walpole, oli ka kirjanik. Sinna ümber rajas ka goori printsiipidest lähtuva pargi. Sünnib Inglise park, mis läheb sujuvalt üle metsaks, kujundatakse mitte häirides looduslikku. Sõna “maailine” tuleb mängu, ei hakka tähendama ainult heledat, ilusat , selgepiirilist geomeetria joont - trend, mis jätkub romantilises kirjanduses, ilu hakatakse nägema ka inetuses. Nt Victor Hugo “Jumalaema kirik Pariisis” - Esmeralda , kes on “mustalne” ja kes tõmmu, mis oli iluideaali vastand, Quosimodo ja Notre Dame - võitles selle ehitise eest. Selle taustaks ongi muutuv kultuurihoiak - ühelt poolt see muutub demokraatlikumaks, ta hõlmab teistsuguseid väärtusi, looduspilti ja jõuab kirjandusse gooti romaani näol “Oranto loss”? - pesuehtne gooti romaan. Gooti romaanides on väga palju klišeesid ja varjatud erootika, tehakse igasuguseid närakaid tegusid. Teos vallandas buumi - tekkis rida autoreid , milles sünnivad gooti süžeed. Ajapikku lisandub ka kuri munk või nunn , nt Hoffmanni romaanis “Kuradi elliksiirid”. Gooti klišeed Lutsu “Kevades” Tootsi kaudu. Gooti moment tipneb Edgar Allan Poe’ga. - kunstiline püüdlus luua olukord, et hakkaks jube - gootikast tehtud kunst , rõhutud muudele asjadele, kui ainule ühe gooti loo jutustamisele. Suur osa romantikuid kasutavad ka gooti osa.
20.02.12
Filosoofilised konstruktsioonid nt autoritest. Romantismile on üheks eelkäijaks Reusseu, Saksamaal “tormi ja tungi” liikumine, eriti Goethe, 70. aastate looming, nt “Noore Wertheri kannatused”, “Faust” on ülemineku teos. “NWK” tugiteos, kirjutatu 1774 . aastal, mille laadseid teoseid 19. saj alguse proosas loodi õige palju.
ROMANTISM
Võiks defineerida ka läbi valgustusliku optimismi - optimism, et maailma asjad paranevad, kui suudetakse kehtestada uus ühiskonnakord. Siit tekkis üks alus, mille pinnale rajanes romantism, lootuse meeleolud asendusid hiljem aga pettumusega. Kui valgustusautorid olid uut ühiskonda kiitnud ja kirjeldanud mõnevõrra utoopiliselt, romantismi esindajate puhul valitseb pettumus ja ulatuslik pessimismimeeleolu, naljalt ei leia rõõmsat romantilist luulet. See oli sedavõrd võimas see pessimismilaine, et seda on hiljem hakatud nimetama universaalseks pessimismiks, kosmiliseks pessimismiks jne - Weltschmerz. Romantikud vastupidiselt valgustuslikele autoritele nägid sotsiaalseid konflikte igavestena, et need on üldinimlikud. Romantikud leidsid , et maailmas valitseb kaos, see otsene vastandus valgustussajandi unistustele - idee harmoonlisest struktuurist, kui leitakse ühik, mis on kõigile alus, siis on võimalik luua harmoonia. Kui ongi mingisugused seadused, siis need pole inimesele tajutavad - neid tajumatuid seadusi peeti müstiliseks. 18. saj lõpu poole ilmneb kirjanikel kalduvus mingi esmase loobumine jumalast, siis on üsnagi seletetav, mis moodi see müstitsism 19. sajandil välja nägi, 19. sajandil on müstitsism üsna tavaline nähtus - kirjandusteadlastel on raske määrata realismi, sest realistlikel autoritel on joone, mis ei kuulu romantismi alla. Balzaci loomingust, mis on realistlik , on leitud palju romantilisi jooni. Romantikud on väga tihti loodususku, või maailma vaimu usku - pooleldi religioossed. Nendele omane ka teatud ülemuse taotlus - selles hoolimata, et maailm on kaootiline paik, neile on omane ideaalitaotlus - väga üldomane ja üldlevinud omadus romantikute puhul. See ideaal on transtendentne - see pole maine ideaal, vaid väljaspool maailma olev ideaal - kirjandus, looming hakkab vaikselt asendama religiooni. Romantikud näevad tegelikkuse ja ideaali vastuolu. Selge, et selle tegelikkused ja ideaali vahel tekib pinge, mis omandab romantismi ajal teravuse. Siit tuleb mängu uus termin - …ambivalents. Sellest pingest on kantud ka kogu see looming - religioosse maailma teatav taandumine. Seda ideaali nähakse paljudes asjades. Paljud inimesed tundsid intensiivset entusiastlikku huvi igasuguste asjade vastu - entusiastlik entusiasm. Väga tähtsal kohal religioon osade romantikute jaoks, romantismi aeg on aeg, kus autorid ja ilmselt ka teised inimesed, tihti peale on neile omane