Maailmakirjandus IV (4)

Maailmakirjandus IV
06.02.12
19. sajand on sajandi lõpul juba kirjanduslik -teoreetiline. Romantismis, mis suuresti ongi teoreetiline suund - õppejõud räägib palju romantismist, aga ei tohiks seda naiivselt nim romantismi kursuseks, püüab käsitleda seda analüütiliselt. Romantismi puhul räägitakse valgustuslik -romantismilisest kontekstist, mis on pärit 18. sajandist.
4 voolu, mis on 19. saj kirjanduses eristatud: romantism , realism , naturalism , sümbolism. Põhilised on romantism ja realsim, teised on nö peale lõiked romantismi ja realismi pealt. 19. sajandi kirjanduse historistlik käsitlemine ongi kastitamine, kõik need - ismid tekkisid 19. sajandil.
19. sajandiks on saanud valgustuslikul ajal (18. saj) loodud uus ilmakord jalad alla. Selle jooksul kaovad varasemad tunnused, üks põhitunnuseid on see, et põllumaj maailma asemel on tekkinud 19. saj alguseks industriaalne ühiskond. Tunneme inimsuhetes ära sellised algelise kuju, mida me tunneme ka tänapäeva ühiskonnas. Periood, kus Ameerikas on indiaanlased veel olemas, kus Aafrika on täiesti tume maa - 19. sajandi alguses veel eriti ei ole kellelgil veel asja ja kuigi orjakaubanduse käib. Geograafiliselt on maailm juba tänapäevase maailma sarnane. Sotsiaalsel-poliitiliselt Euroopas demokraatiad ja monarhiad - see pingestas 19. sajandil prantsuse kirjandust, mis aitas prantsuse kirjandusel tõusta esile. 18. sajand on see sajand, kus ilukirjandus e fiktsionaalne kirjandus on aluseks. Tekib esile žanr, mida me nimetame romaaniks. 18. sajandil tekkis Prantsusmaal nn must romaan, mis ületab teatuid piire , mistõttu tekkis moralistlik vastupanu romaanile. Teine oluline nähtus veel - kirjandusele tekib institutsioon juurde. 18. sajand viitab juba sellele, et raamat on mingil määral sissetuleku allikas - tekkib autori ja trükkali suhe. Esmased romaanikirjutajad 18. sajandil olid suurkirjanikud, sest nad kirjutasid romaani fiktsiooni tühjale kohale. 1711. a alates võime rääkida ajakirjandusest - Addison ja Steele, kes andsid välja ajakirja The Tattler, need ajakirjad ei elanud väga kaua, hilisemad ajakirjad on The Guardian ja The Spectator. Nende ajakirjade sees hakkas ilmuma esseesid, olid esseistika edasi arendajad . Osalt valgustuslik eesmärk õpetada maa-aadlikele peenemaid kombeid. Esseedes kirjas ka, kui põnevad olid piiriäärsed Šoti ballaaadid. Teine teema, mis Addison ja Steele püstitasid, olid Shakespearre. Sellest peale on meile Shakespearre oluline autor. Nad lõid ajakirja traditsioonid. Järjest rohkem tuleb ajakirju, kus käsitletakse ka kirjanduslikku teemat. Tekib kirjanduslik ajakiri, see tekib trükkali kõrvale. 19. sajandil nad võivad olla koos või eraldi, aga nihkub esile kirjandusajakiri. Tekitati John Keatsile peavalu, sest ta oli lihtsat päritolu. Kirjandusajakiri võtab otsustamise selle üle - hakkab tekkib kaanon , ja kriitik , kelle ülesandeks on kirjutada teiste teoste kohta. Tekkis looja ja kriitiku vastuolu. Kriitik, kes ühelt poolt väljendab lugeja arvamust ja teiselt poolt ideolistlikku poolt - kas on patrootiline jne. Ülemised struktuurid võivad mõjutada ka kirjanduskriitikut. Nt kas “Nimed marmortahvlid” on patrootlikuse pärast hinnatud?
13.02.12
19. sajandi jooksul ühiskond kui selline muutub oluliselt haritumaks. Sellele suunale maailmas viitab juba kasvõi nn Lenini tees - üks nõudeid Venemaa jaoks oli kirjaoskuse levitamine. Kirjaoskuse kasvuga muutuvad inimesed kontrollitavamaks massimeedia abil - seostub ka rahvusriigi tekkega. 19. sajand on suurel määral idealistlik sajand. 19. sajandi kirjanduses kaks suunda: otsimise kaudu õnne leidmine ja sissetallatud rada käies õnne leidmine - romantismi ja realismi suund. Moodusatavad mingi sümbioosi, vähemalt kirjutamistehnikas. Prantsusmaal nimetatakse 19. sajandit romantismi sajandiks - 30ndatel tippromantikuga ja tipprealistid?.
Dickensi teosed on autobiograafiliste sugemetega - kuidas inimesed tänu oma positiivsetele omadustele saavutab õnne.
EUROOPA ROMANTISM
Romantism on selline maailmatunnetus, mis tungib kõikidesse sfääridesse. Ta jääbki prevalveerima, kestab seal kogu aeg alghoovusena kuni tõuseb jälle pinnale. Neoromantism sünnib 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses. Romantismi tähtsus rahvakirjanduse tekkimisel, käib rahvusmõttega koos. Romantism on väga soodne hoiak, mis aitab kujuneda rahvus-romantilistel koolkondadel.
Romantismi definatsioon : teatud 18. sajandi lõpu, 19. sajandi esimese poole suundumus , trend Euroopa ja Ameerika kirjanduses ja kunstis. 19. sajandi esimene pool tähistab neid tuumikriike. Mingis mõttes on see terminoloogiline küsimus, see termin on läinud käibesse 19. sajandi esimesel poolel. Alates romantismist on hakanud meile tulema erinevad -ismid. Kirjanduskriitika ongi suuresti 19. sajandi nähtus. See sõna ise näitab ise ka, mis asi see romantism on: pärineb sõnast romance, eesti maakeeli öeldes on see romanss . Euroopa plaanis on see tähendanud lüürilist-heroilist laulu. Hiljem hakkas see tähendama ka eepilist romaani rüütlitest, see tüvi võis tähendada ka proosateost rüütliromaanis. Pm see tähendab ka lihtsalt rüütelikku armastuse lugu - seda võib selles tähenduses ka kasutada. 17. sajandil läheb see ka omadussõnana kasutusele (romantiline) - tegemist seikluslikkusega, avantüüriga; aga tegemist võib olla ka teosega , mis on kirjutatud romaani keeltes. Üldised need teosed vastanduvad ka klassikalistes keeltes kirjutatud teostele. 18. saj toimub tähistuslik evolutsioon ja see hakkab tähistama ka keskaja ja renessansi kirjandust. Romantismi keskmeks on keskaeg ja renessanss - romantism hakkab oma aega arvama kristlikust kultuurist, kristlik kultuur, mitte antiikkultuur. Inglise eelromantismis olid romantismi nähtused kõige tugevamad - igast seiklused , tunded ja muud asjaolud, mis on imelised ja romantism muutubki 18. saj teisel poolel poeesia oluliseks elemendiks . Võtmesõnadeks romantiline, maaililine ja gooti - romantismi 3 võtmesõna. Klassitsistliku mõistuspärasuse nõuetega on need vastuolu. Romantismi kirjandusteaduslik kasutus läheb käibele juba 18. sajandi lõpus. 19. saj I poolest läheb see käibele.
Eelromantilised nähtused: termin preromantism on ka kirjandusteaduslik termin, tähendab ülemineku aega, kus on juba mingid elemendid olemas. Millal see nähtus annab endast esimest korda märka, kuidas ma selle kumileerumist jälgime. Ehkki Addisonil ja Steelil oli juttu mitte rahvapärimusest, vaid Šoti piirialade ballaadidest, 18. sajandi lõpul oli rahvaluule kogumine igal pool moes (nt Walter Scott , enne kui ta sai kuulsaks autoriks ). 19. sajandi lõpul sai sellest üks kultuuriline tegevus. Addison ja Steel tõid esile Shakespeare ’i ja tema teosed. Pole ühtegi romantikut, kes poleks Shakespeare’i teemal sõna võtnud. Teine tugev eelmäng on peitunud valgustuse sees, valgustuse II etapp, mida tähistatud terminiga sentimentalism. Inglismaal eriti on mitmed autorid, kes toovad esile selle, et ratsionaalse elumõistmise juures on inimestel tunded…?. Siin on olulised autorid Samuel Richardson, kes loob terve koolkonna, mille nimi on kiriromaan (“ Pamela ”, “Clarissa” - lõi arheotüübi, “Clarissa” sugulusteoseid on leida mitmeid). Tundekultus on 18. sajandi II poolel leviv, tähtis on nende kirjeldamine ja tunnete mehhanismide uurimine . Veel üks väga kuulus kiriromaan, mis on “Clarissa” kuulsuse ületanud - “Noore Wertheri kannatused” 1874 . aastal kirjutatud romaan, mille kohta Goethe on öelnud, et kui Werther oleks tema vend, siis ta lööks ta tema maha. Tunnetekultuse varjus tekib inglise kirjanduses veel üks suund - kalmistuluule, alatoonilt eriti kurb, kuivõrd romantismis on väga tähtsaks elemendiks kaduvus ja surm, nt Thomas Gray (seda nime võiks olla kuulnud iga haritud kirjandusteadlane, mänginud 18. saj inglise kultuuris olulist rolli, ta luuletaja ja ajalooline). Esimesi ajaloolasi, oli ülikooli juures tööl, uuris keskaega, kes on võimeline paljastama ka keskaegse võltsingu. Kuna ta on ka poeet-luuletaja, üks eriti kuulus “Eleegia maa kalmistul ”, kus Gray räägib oma tunnetest kalmistul jalutudes, et maailm on kaduv , et see teeb teda nukraks aga see on paratamatu. Eleegiline - mõõdukalt nukker Gray puhul. Edward Youngi kalmistusluule on aga mässumeelne, maailmakorralduse vastu mässav suund “Öised mõtted”. James Thomson , kes osutub ka maailma autoriks, tema teos “ Aastaajad ” - selles mttes oluline, et see on üle hulga aja teos, kus pööratakse tähelepanu loodusele . Klassitsistlik kultuur oli aga linnakultuur - kirjandus ja kultuur sai olla ainul õukonnas. Thomsoni “Aastaajad” olid klassitsistlikus vormis kirjutatud - nelja aastaaja kirjeldused looduses ja proloogis räägitud aastaaegade vaheldumisest, loodusest tsüklist. Sai väga kuulsaks, Puškin oli seda lugenud - aeg, kus vene kultuur oli prantsuse orientatsiooniga. Loodus on oluline tahk siin ja tekib loodusele tähelepanu pööramine, mis romantsimile väga oluline suund. Sellele järgnevad külaluuletajad, kes olid külainimeste teemal kirjutanud. Inglise kirjanduses ja mujalgi tekib üks tugev element, mis mängib kaasa romantismi tekkes on gootika . Sarnane nähtus tekib nii Inglismaal, PR kui SKS, inglismaal goorika, Prantsusmaal must romaan, Saksamaal rüütliromaan. Neid seob see, et need on ajaviitelisemad kui keskelt läbi 18. sajandi romaan, kergelt erootilised , Kõige vähem erootilised on gooti. Üks olulisemaid kõrgkirjandusse läinud elemente on just nimelt see gootika. Kui klassitsistlikus pärandis oli antiiki matkitud, siis juba 18. sajandil väga palju tegeldi vastavate antiikhoonete kaitsega, 18. sajandi II pool on gooto arhitektuuri taassünni aeg. Nt Goethel on saksa ehituskunstist artikkel. Gooti pärandist sai sellel hetkel uus mood. See ei mõjutanud küll talumajapidamist, see puudutas mõisaid, kus enam ei ehitatud antiigiobjekte, vaid eelistatid gooti laadis ehitusi, kus ka elamud projeteeriti tornidega ja tervate tippudega . Üks selliseid gooti lossi ehitajaid oli Horace Walpole, oli ka kirjanik. Sinna ümber rajas ka goori printsiipidest lähtuva pargi. Sünnib Inglise park, mis läheb sujuvalt üle metsaks, kujundatakse mitte häirides looduslikku. Sõna “maailine” tuleb mängu, ei hakka tähendama ainult heledat, ilusat , selgepiirilist geomeetria joont - trend, mis jätkub romantilises kirjanduses, ilu hakatakse nägema ka inetuses. Nt Victor Hugo “Jumalaema kirik Pariisis” - Esmeralda , kes on “mustalne” ja kes tõmmu, mis oli iluideaali vastand, Quosimodo ja Notre Dame - võitles selle ehitise eest. Selle taustaks ongi muutuv kultuurihoiak - ühelt poolt see muutub demokraatlikumaks, ta hõlmab teistsuguseid väärtusi, looduspilti ja jõuab kirjandusse gooti romaani näol “Oranto loss”? - pesuehtne gooti romaan. Gooti romaanides on väga palju klišeesid ja varjatud erootika, tehakse igasuguseid närakaid tegusid. Teos vallandas buumi - tekkis rida autoreid , milles sünnivad gooti süžeed. Ajapikku lisandub ka kuri munk või nunn , nt Hoffmanni romaanis “Kuradi elliksiirid”. Gooti klišeed Lutsu “Kevades” Tootsi kaudu. Gooti moment tipneb Edgar Allan Poe’ga. - kunstiline püüdlus luua olukord, et hakkaks jube - gootikast tehtud kunst , rõhutud muudele asjadele, kui ainule ühe gooti loo jutustamisele. Suur osa romantikuid kasutavad ka gooti osa.
20.02.12
Filosoofilised konstruktsioonid nt autoritest. Romantismile on üheks eelkäijaks Reusseu, Saksamaal “tormi ja tungi” liikumine, eriti Goethe, 70. aastate looming, nt “Noore Wertheri kannatused”, “Faust” on ülemineku teos. “NWK” tugiteos, kirjutatu 1774 . aastal, mille laadseid teoseid 19. saj alguse proosas loodi õige palju.
ROMANTISM
Võiks defineerida ka läbi valgustusliku optimismi - optimism, et maailma asjad paranevad, kui suudetakse kehtestada uus ühiskonnakord. Siit tekkis üks alus, mille pinnale rajanes romantism, lootuse meeleolud asendusid hiljem aga pettumusega. Kui valgustusautorid olid uut ühiskonda kiitnud ja kirjeldanud mõnevõrra utoopiliselt, romantismi esindajate puhul valitseb pettumus ja ulatuslik pessimismimeeleolu, naljalt ei leia rõõmsat romantilist luulet. See oli sedavõrd võimas see pessimismilaine, et seda on hiljem hakatud nimetama universaalseks pessimismiks, kosmiliseks pessimismiks jne - Weltschmerz. Romantikud vastupidiselt valgustuslikele autoritele nägid sotsiaalseid konflikte igavestena, et need on üldinimlikud. Romantikud leidsid , et maailmas valitseb kaos, see otsene vastandus valgustussajandi unistustele - idee harmoonlisest struktuurist, kui leitakse ühik, mis on kõigile alus, siis on võimalik luua harmoonia. Kui ongi mingisugused seadused, siis need pole inimesele tajutavad - neid tajumatuid seadusi peeti müstiliseks. 18. saj lõpu poole ilmneb kirjanikel kalduvus mingi esmase loobumine jumalast, siis on üsnagi seletetav, mis moodi see müstitsism 19. sajandil välja nägi, 19. sajandil on müstitsism üsna tavaline nähtus - kirjandusteadlastel on raske määrata realismi, sest realistlikel autoritel on joone, mis ei kuulu romantismi alla. Balzaci loomingust, mis on realistlik , on leitud palju romantilisi jooni. Romantikud on väga tihti loodususku, või maailma vaimu usku - pooleldi religioossed. Nendele omane ka teatud ülemuse taotlus - selles hoolimata, et maailm on kaootiline paik, neile on omane ideaalitaotlus - väga üldomane ja üldlevinud omadus romantikute puhul. See ideaal on transtendentne - see pole maine ideaal, vaid väljaspool maailma olev ideaal - kirjandus, looming hakkab vaikselt asendama religiooni. Romantikud näevad tegelikkuse ja ideaali vastuolu. Selge, et selle tegelikkused ja ideaali vahel tekib pinge, mis omandab romantismi ajal teravuse. Siit tuleb mängu uus termin - …ambivalents. Sellest pingest on kantud ka kogu see looming - religioosse maailma teatav taandumine. Seda ideaali nähakse paljudes asjades. Paljud inimesed tundsid intensiivset entusiastlikku huvi igasuguste asjade vastu - entusiastlik entusiasm. Väga tähtsal kohal religioon osade romantikute jaoks, romantismi aeg on aeg, kus autorid ja ilmselt ka teised inimesed, tihti peale on neile omane pöördumine religiooni - Novalis (pöördemoment), Friedrich Schlegel - võtsid omaks katoliikliku usutunnistuse , hiljem Chateaubriand, kes allutas kogu oma loomingu katoliikliku usutunnistuse kiitusele. Teine suur valdkond on kunst - väga oluline asi, kunst asetub praktiliselt religiooniga samale tasemele. Kunstnik on geenius , ühtlasi siia juurde arusaam, et sellele geeniusele on lubatud palju rohkem kui tavainimesele. Just kunstnik, mitte kirjanik - ka Goethe räägib kuntsnikust , mitte kirjanikust. Teine grupeering vastukaaluks kunstnikule on kodanlane e filister e keskklass. See vaade kestab kuni postmodernismi tulekuni. James Thomson - märkab, et inimest ümbritseb loodust, järjest rohkem hakkab looduslüürika olema osa luulest ja proosast (Scott, Cooper ). Lisaks isegi läbi gootika tuleb looduse roll niimoodi , et seda on ka ajaviitekirjanduses näha - looduse ja tundemaailma vahel on sünkroon, kui tegelase tunded möllavad, siis looduses valitseb tuul, torm - see lisab sugestiivsust sellisel määral, et me ei mõtle sellele. Kirjandus loob nähtusi: Londoni udu ( sudu ). Sellel loodusel hakkab olema eriline roll kirjanduses. Romantism see aeg, kus looduslüürikal oli oma täiesti kindel roll. Väga palju huvi pakuvad eksootilised maad ja kombestik - kajastus geograafilisest avardumisest. See maadeavastuste resultaat jõudis rohkemate inimesteni. 18.-19. sajand on selles mõttes globaalsed sajandid, et see info maadeavastustest jõuab vb veidi muinasjutulisel kujul inimesteni ja käivitab nende fantaasia . See kõik üsna sagedasti esineb romantilises luule aga ka proosas. Romantismis on lüürika domineeriv žanr. Üks väga suur harrastus on ajalugu ja ajaloo romantiseerimine (Scott ja Cooper ja nende järel veel palju teisi). Romantiseeritud ajalugu on populaarne, aga see toob kaasa uusi teadmisi, aga ka valeteadmisi. Üks kanal on kahtlemata rahvaluule. 19. sajandi künnisel algab Euroopas küllaltki ulatuslik rahvaluule liikumine. Tohutu folkloorimaterjal, mis koguti kokku - nt Goethe, Bretagne?. Romantismi on peetud üheks keerukamaks suunaks, mida käsitleda. Kõikide nende huvivaldkondade aluseks oli eemaldumine igapäevasest. Ühasõnaga sellest samast keskklassist e filistrist . Romantismi jaoks on äärmiselt tähtis inimisiksus , ennekõike inimene ise, romantiku enese mina. Ja selle isiksuse vabadust ja kordumatust rõhutatakse, romantism on äärmiselt SUBJEKTIIVNE suund. Inimese isiksus on kordumatu , võimalikult vaba. Romantik näeb isikut võimalikult vabana. Teisalt jälle romantikud uskusid sisemisse eetikasse - eetika on inimese sees ja see määratleb ka tema käitumist. Kahetsus on romantilise kangelase puhul määratu. Väga palju määratlatematust - kasutatakse väga palju teksti, mille kohta lugejal tekib küsimus, mis see on. Jumalikku ettemääratust ei võeta enam niivõrd tõepähe - romantikutel läheb tihti halvasti - kurja Jumala kujund - eemaldumine Jumalast, pole jumalikku ettehoolet. Ettehooldest saab 19. sajandil juba fatalism - idamaine suhtumine. Siit tulebki romantismi äärmiselt oluline tahk - inimese sisevaatlus - inimese sisevaatlus on tähtsam kui inimest ümbritsev maailm. “Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia” - kirjeldatakse, mida vaatleja ise mõtleb sellest keskkonnast. Romantismis on tähtis tema subjekt . Jälle toimubki eemaldumine, selle subjekti puhul hakkavad kirjeldama uued karaketerlikud omadused, tegelane ei ole ainult hea, ta võib olla ka paha. “Kristuse vaim” - novellid , Chateaubriand, sisemaailm . Romantikuid võib nimetada esmasteks psühholoogideks. Inimeses on nii hea kui halb olemas, inimene ei läbinist halb ega läbinisti hea - sellest kujuneb 19. sajandi põhilisi probleeme. Romantikud on siin esimesed, kes täheldavad siin psüühilisi momente, nt Edgar Allan Poe, keda huvitavad haiglaslikud seisundid, teeb igast gooti ideest omaette kunstiteose . Mingite nähtuste täheldamisel kuulub romantikutele oluline roll - tuntakse huvi tugevate tunnete vastu. Salamotiivid - miks nii palju romantikud on kasutanud gooti kirjandust - paheline kirjanduse - võtab selle klišee tõukejõuks, mis annab fantaasiale tõuke. Eriti tuntakse huvi inimeste pahupoole vastu. Väline inimene ei pruugi olla see, kes on sisemine inimene. Romantikud püüdsid võidelda selle vastu, et kodanik muudetaks, tasandataks riigi jaoks vastuvõetavaks inimeseks - nad tajusid keskklassi nivelleerivat mõju. Jeremy Bentham - hea on see, kui võimalikult suur inimesi elab võimalikult hästi, seda kergem on neid valitseda, sest et nad ei kipu vastu hakkama. Mida suurem on see inimkiht, seda vähem on tarvis kedagi karistada . Stendhal ja Balzac kahetsevad, et aristokraatiat enam ei ole, et see sama kodanlik demokraatlik ühiskond nüüd juhib.
27.02.12
Romantismi esteetika . Lähtudes selle suuna subjektiivsusest, siis siin on üks olulisemaid jooni kuntsniku imago . Romantismi ajal seoses tema subjektiivsusega kerkib esile kuntsniku aktiivsuse nõua. Romantiline kuntsnik ei sotsiaalne nagu oli valgustuslik kirjanik. Kuntsnik eemaldub ühiskonnast ja loob iseenda maailm, see maailm on kui hingeabi, sest selles maailmas hingeliselt olemine on kuntsnikule ja lugejale abiks ja aitab tal elada. Sellise esteetilise maailma looja on äärmiselt võimekas inimene - geenius. Romantismi üks iseloomulikke jooni on koolkondlus - tehakse rühmitused ja rühmitusel on kergem läbi lüüa. Kirjanduse institutsioon oli juba tekkimas sel aeg. Geeniuseks tõusmine oli oluline. Romantikute meelest kunst ongi väärtus omaette väärtus - loosung kunst kunsti pärast. Romantikute puhul järgnevad vormiuuendused võrreldes varasemaga. Romantikute jaoks oli vorm midagi sisse sündinud (sisusse sündinud?). Friedirch Schlegel on algteoreetik: kirjutis ei pea olema loogiline konstruktsioon , vaid kirjutis peab olema sähvatus (seotud inspiratsiooniteooriaga). Sellele vastandatakse oma enesekriitikat oma loomingu kohta. Järjest vähem kirjutatakse antiikžanrides ja järjest vähem püütakse jäljendada antiikautoreid. Sellel vormil peab olema sisuline põhjendus, ei kaitsta suvalist vormi. Romantikud ei armasta süsteemseid mõttestruktuure - see mis tuli, see tuli, oluline oli, et see pandaks vaimukalt kirja - struktuurset ülesehitust romantikult väga ei leia. Geenius ei allu reeglitele vaid loob neid - tugines Immanuel Kanti mõttekäikudele. Romantilistel kuntsnikel õnnestski vorme muuta: ajalooromaan (Goethe, Scott - tõlkis inglise k Goethe 70. aasta teosed “Göetz von Berlingen”??? ja hakkas ise kirjutama ka ajalooromaane), fantastiline jutustus, mis osalt tugineb muinasjuttudele (18. sajandist algab fiktsioonide õitseng), lüroeepiline poeem e pikk värssteose - Byron kirjutab selliseid teoseid, mis võiksid olla ka proosa teosed mingis mõttes. Teostasid ka lavareformi, kuigi näitekirjandus jääb võrreldes proosa ja luulega tahaplaanile. Scotti juures isegi gooti banaalsed nõuded on tema loomingus oluline - halvad asjad toimuvad tormi ööl jne. Olukirjeldus on lüürilise varjundiga Hayne puhul, kes oli põhiliselt luuletaja.
Sõnavõimalused - keeli hakatakse juba sellel ajal uurima rohkem, 19. sajandil on keelte uurimises uuendused. Keeli hakati vaatama võrdlevalt, keeled liigitati rühmadesse, keeltel on oma ajalugu, keelekandjad on rännanud jne. Tuleb mängu metafoor , üldiselt siiski sõnavõimalused avarduvad, nii samuti assotsiatsioonirikkus ja tehti ka avastusi värssluule osas, lahkumine antiikmeetrumitest. Romantikutel ühe üldjoonena on omane dissonants värsiloomes - perfektset värsivormi rikutakse, tuuakse sisse uued rütmid, rahvalaulu võtete sissetoomine, saksa luules on selleks autoriks Bretano?, inglise luules selleks autoriks Coleridge , keda peetakse üheks romantismi teoreetikuks, tõi luulesse refrääni, rõhutas selle tähtsust. Kerge hooletus on omane romantikutele. Kunstide ja žanride põimumise idee - nt Goethe, kui ta kirjutab vastavates küsimustes, siis ta kasutab üldsõna kunst. Oli autoreid, kes olid andekaid mitmes vallas - Hoffmann - esimene romantiline ooper, samas ka andeks kuntsnik. Inglane Blake , kes püüdiski luua ühtset visiooni, koos oma naisega moodustasid kogusid - gravüürid tehti vaseplaadile ja tekst kirjutati juurde, tekst oli illumineeritud, st seda, et pealkirjad ja tekstide esitähed joonistati kunstiliselt välja. Blake oli ka muusik , temalt on pärit ka viise. Romantikud pidasid oluliseks, et kunstnik arvestav kõikide kunstialadega. Hoffmannil on kogu aeg muusika loomingus. Kunstide põimumine oluline ja jääb selliseks 18. sajandi (või 19. saj?) jooksul. Impressionstilik ühissuund on vägagi tajutav, nt “Fauni pärastlõuna”, mis on kirjanduslik tekst, sellele kirjutatud muusikateos ja sellele on kirjutatud ka kujutav ballett . Kunsti põimumine ka kõiksugu muude sfääridega: religiooni, filosoofia jne. Kirjanduse puhul on taotletud nii muusikalisust kui ka maalilisust. “Fauni pärastlõuna” taotluseks on musikaalsus, siit tekib järeldus, et erinevatel keeltel on erinev heliline koosseis. Kirjanduse maalilisus - oluline ka realistlikus proosas lisaks romantilisele proosale. Igasugused segud, vastandused - ülemus ja madalus, naer ja nutt on põimunud ja lähevad üksteiseks üle. Romantikud olid osavad tragikömöödiat esitama. Tavapärane ja tavapäratu. Fantaasia - mida vohavam on kuntsniku kujutusvõime, seda parem kuntsnik ta on. Grotesk - ilusa ja inetu segamine , maailma kujutatakse groteskselt ja koomiliselt. Subjektiivse inimese avastamine, looduse taasavastamine. Romantismil olemas rahvuslikud kujud ja romantism on varane olnud Saksamaal, hiline Prantsusmaal, Inglismaal on arengud järkjärgulised ja tasasemad. Romantismi ideed kandusid laiemalt kui kirjandus üksi - romantism läks ka spekulatiivse filosoofia, esteetika eetika sfääri - hakkasid kehtima romantilised mõõdupuud. Romantismi tuleb hinnata kui tervet kultuuriepohhi. Dickensi puhul on tuntav sentimentaalse laadiga realism, ka grotesk on romantismi pärand. Romantismi dateering , kuni 1830. aastateni?. Romantism kultuuriepohh, mille on mõjutused ka hilisemasse aega - industriaalajastu üks põhisuundi. Romantismi lõplik määratlemine on väga keeruline, tegemist ju subjektsete autoritega. Eri maadel on romantism eri aegadel , nt Eesti romantism. Kunst peab ennast manifesteerima lugejale ja kriitikule, et end õigustada. Tegelikult inglise romantismi läbilöögi teostas 1812 Byron oma kahe kantoga. Samal ajal Scott andis välja kõik oma ballaadid , mis ta oli kirjutanud, aga sellist romantismi läbilööki ei tulnud. Prantsuse dateeringud - võimas romantiline liikumine algab alles 1820. aastatel.
12.03.12
JENA KOOLKOND
Esimene voolumanifest, ehkki Schlegeli teosed ei tegele ainult kirjandusteemadega.
Fr. Schlegel - 1772-1829, mitmekülgne autor. Aeg, kus ühtviisi võrdselt peab tundma nii keelt kui kirjandust. Tegeles algul antiigi uurimistega, tema filoloogiline töö tormi ja tungi vaimus. Kaks ajakirja (Lycum den Schönen Künste), millega jenalased olid seotud, seal artikkel “Kriitilised fragmendid ”. 1797. aastal oma artikliga revideeris ta oma vaateid. Ja aasta hiljem Athenum “Veel fragmendid”? - elemendid muutuvad veel romantismikesksemaks. Nendes arendab ta välja sellised romantismi põhiprintsiibid, mida me leiame ka hilisemate romantikute töödest. See tähistab kriitilist suhtumist enda varasemate vaadete kohta, langeb kokku üldiste muutustega . Ta järjest eemaldub valgustuslikust hoiakust , mis tähendas kunstinähtuste kasutamist sotsiaalsetena. Osalt vaadatakse kunstinähtusi kui sotsiaalseid, osalt kui eraldiseisvaid, mida tuleb vaadelda väljaspool ühiskonda. Pm asi iseeneses. Schlegel on esimesi kirjutajaid, kes kunsti seabki reaalsusest kõrgemale ja selle kõrgema oleku saavutamise põhimõtteks nimetab ta irooniaks. Ka iseenda suhtes on see iroonia rakendatav. Schlegel asetab kunsti vastuseadesse reaalse maailmaga . Sisaldab ka kunstniku ja kodanlase vastuseisu. Fragmentides läheb oma teooriaga edasi, võtab kõne alla romantilise poeesia. Püüab määratleda, mis on romantiline poeesia e uus poeesia. Suunatud normeeriva esteetika vastu. Laiemas plaanis ka klassitsistlike kunstinõuete vastu. Juba kriitilistes fragmnetides Schlegel loob omamoodi vormi - fragment , mis kasvab välja varasemast valgustuslikust vormist nimega maksiim . Lähtub romantikute ühisest arusaamast, et üks mõte on paremini väljendatav mingisuguse lühikese, lööva lõigu abil kui pika konstruktiivse teksti abil. Schlegeli mõlemad teosed on ülesehitatud niimoodi, et see on lühikeste fragmentide kaupa üles ehitatud, millel omavahel näiliselt ühist ei ole. Einfall - ilmutuse raames tehtud kirjutusi (“muusa suudlus ”). Teises fragmentides hakkab ta kasutama juba sõna romantiline. 116 fragmendis määratleb ta romantilist poeesiat. Schlegel tegelikult ei seost romantilist poeesiat ühegi epohhiga, aga samas vastandab ennast klassitsismi määratlemisele. Schlegelil on romantiline poeesia igasugune huvipakkuv poeesia. Pm romantikud niimoodi mõtlesidki, mõtlesid rohkem tunnete ajal, üleshitav, akadeemiline konstruktsioon ei olnud neile omane. Poeesia seisnebki selles, et ta pidevalt uueneb. Ja ta ei saavuta iaalgi täiust. 252. fragmendis kõneleb Schlegel ka poeesia filosoofiast - aluseks peab olema see, et “kinnitataks ilu omaette oleku”. Ilu ja moraal peavad olema võrdsete õigustega. Kogemust Schlegel ei eita, aga see peab olema omandatud progressiivsel perioodil. Igausgune materjal kõlbab poeetiliseks käsitluseks ja leiab, et isegi ühiskonnapoeesia võib olla käsitluse aluseks. Kirjanduse juhtivaks žanriks on romaan, see annab tooni kogu kaasaegsele poeesiale, peab seda väga tähtsaks. Romantilised romaanid jäid latentseteks teosteks, mis otse endale järglasi ei tekitanud, aga mis kaudselt või otse osalesid sajandi lõpul osalevates sünteesides - sünnib kokku 20. sajandi romaan. 18. saj prevalveeris oma põhitüübilt üks romaan, nn Bildungsromaan. Romantikud ei tegele sellesinase maailmaga, vaid kõrgema maailmaga. 1799. aastal ilmunud pikem jutustus “Lucinde”. Nii nagu romantikute romaanides ikka on kompositsioon katkendlik - tähtis, et siin luuakse naiskunstniku prototüüp, ühtlasi ka looduslaps , kellel ei ole ametlikust moraalist aimu . 1801. aastal osa Jena ringi liikmetest oli surnud ja ülejäänute vaates läksid lahku. Schlegel lahks Jenast, lahkus Pariisi. Hakkas tegelema sanskriti ja india kirjandusega - üks Euroopa esimesi sanskritolooge. Kirjutab mõningaid draamasid. Avaldab õige mitu teost just sanskritoloogia valdkonnas. Hiljem siis tegeleb ka kirjanduslooga (ka A.W. Schelegel) - võrdleva kirjandusteooria ühed loojad . Schlegel kirjutab antiikse ja uuema kirjanduse loo ja paneb selle kokku loengute alusel. Astub katoliku usku.
A.W. Schlegel - 1767-1845?. Otsest mõju oma ajastu kultuuris rohkem. Friderichi vanem vend, tema kodus käisidki Jena ringi liikmed. Alguses tegeles antiigiga oma õpetajate mõjutusel, on ka samuti kirjutanud luuletusi ja tema elus on kunstiloomingul suurem roll kui ta venna elus: “Luuletused” 1800, ühe draama , ühe lõpetamata draama, tema üks tähtsamaid rolle on tõlkija roll. Koos Ludwig Tieckiga tegelenud tekstide vahendamisega saksa keelde ja temalt pärinevad tollased Shakespeare’i tõlked. Mingitel aegadel on tõlkel väga suur roll kultuuri olemises, mis moodi kultuur on. Kokku tõlkis 17 teose nagu “ Romeo ja Julia”, “Torm”, “Suveöö unenägu”. Peamiselt ajalookroonikad , mida on Shakespeare’il palju. Lisaks tõlkis “Itaalia, hispaania ja protugali luule õilmed”. Mõlemad Schlegelid on loojad ja teiselt poolt lihtsalt kirjanduse ja keele teadlased. Need vaated oli Friedrichiga enamasti ühised. Taotles universaalsust. Püüdis käsitleda kogu maailma kirjandust. Vennaga võrreldes selgem, vähem müstiline, tema teosed on osutanud suuremat mõju. Siin paistavad silma ka tema loengud , mis on levinud sajandi alguses pikka aega käsikirjaliselt. Hiljem on sellest saanudki teosed kahe loengusarja pinnal. Loenud draamakunstist ja -kirjandusest - määratleb romantilist lüürikat vastandases seda antiikkunstile. Hindab romantilist luulet klassikalisest luulest kõrgemaks, sest romantiline luule püüdleb lõpmatuse poole, jääb kättesaamatuks. Selline ideaali puudumine on kreeklaste loomingus puuduseks. Romantiline luule on kättesaamatu ideaali luule. Romantiline luule objektiks tihti piirialad, elu ja surma vahel jne. Schlegel kasutab ka kahte määratlust, enne kõike oluline see, et ta nimetab kreeka luulet plastiliseks, vastab kui mingile reaalsusele, romantiline luule on aga maaliline. Ta leiab ka et see erisus, et Euroopa rahvad suutsid tajuda kahe maailma kahetisust. Schlegel rõhutab ka keskaja tähtsust ja leiab et seal on germaanlastel oluline positsioon. Seob saksa kunsti tuleviku romantismiga. Tegeleb peamiselt esteetiliste probleemidega. Peab tähtsaks romantilist ajaloodraamat, siin tekkisid mitmesugused kirjanduse arengud. Üks Schlegeli määratlus, mis on läinud Euroopa kirjandusteooriasse, määratlus kunstiteose orgaanilisest vormist - vastandab oma vaadates romantilise kunsti klassitsistlikele normidele ja selgitab, mis see orgaaniline vorm on.
Novalis e Fridrich von Hardenberg - pärines vaesunud aadelkonnast. 1772-1801. Õppis Jenas lühikest aega, õnnestus kuulata Schilleri ajaloo loengud, lõpetas 1797. aastal ülikooli. Peamiseks huvialaks geoloogia. Kirjandusteostesse jõuab elemente mäeteadusest. Algul tundis huvi Fichte filosoofia ja Pr revolutsiooni vastu. Hiljem kaldus müstitsismi - maailmavaim. Jena romantismi tekkis naist kummarduv suhtumine, mis katkes juba järgmise põlvkonnaga. Armus tütarlapse Sophie Kühn, romantismis selliseid kuulsaid armulugusid on väga palju. Siit on tekkinud ka elemente loomingusse. Kühn 1797. aastal? tuberkuloosi ja siit järgnebki Novalise lühike loomeperioodi, see jäigi lühikeseks, tema eluajal ei ilmunud väga midagi. Tieck ja Schlegel on lõpetanud ja välja andnud oma võitluskaaslatse loomingut. Selle tütarlapse surma järel sünnib 1797- 1798 luulekogu “Hümnid ööle”. Sellega seostub peamiselt see suund, mis räägib romantikute surmaihast. Autor ütleb selgelt välja, et surmajärgselt ta saab oma armastatuga koos olla. 1799. aastal teine luulekogu “Hinge laulud”. Üks filosoofiline jutustus, mis ei ole lõpetatud, aga välja antud. Heinrich Offerdinger? Tal veel “Fragmendid”. Mõttepäevikud ilmusid tervikult alles 1908. aastal. Maeterlinck on ka neid Novalise mõttepäevikuid välja andnud. Hilisematel aegadel on sobitatud tema vaateid langusfilosoofiaga. Novalise vaated muutusid ajapikku. Lisaks sellele mõjutas teda ka see traagiline surm. Ise suri tuberkuloosi. Jenalaste vaated olid tihti peale vastuolus Weimari klassikutega (Goethe, Schiller ). Mitmed Jenalaste romaanid on kirjutatud vastuteosena Goethe teosele (…õpipoisi aastad). “Hümnid ööle” on kirjutatud ka vastukaaluks Goethe teostele, luuletaja otsib lohutust mõttest, et kui tema reaalne maailma on kukkunud kokku, siis talle jääb veel reaalne maailm. Iga päevaga saab talle omaseks mõte jumalast. Koos sellega siis ka elu. See, mis räägitakse surma ihast on võimalik illustreerida Novalise luulega. Kogu maailma on talle “Hümnid öödes” vastumeelne, kasutab ka sümbolsõnu. Öö tähistab kujutluste maailma, teiselt poolt ka surma, pimedust ja viimane hümn kannab pealkirja “Hinge igatsus surma järele”. Muuhulgas on see Novalise 5. hümn vastandatud Schilleri “Kreeka jumalatele” ja kogu antiigi kontseptsioonile .
19.03.12
Ludwig Tieck - Jena koolkonnast . Kirjanduse taga mingi maailmavaade ja tõdemus - pigem retseptsiooni taga. Korjas kokku oma võitluskaaslaste tekste. Ilma Tieckida meil Novalist poleks. Tieck töötas koos Schlegeliga (August Wilhelmiga). Tal on Jenalaste hulgas vahendaja roll. Ilmselt on on Tiecki looming jäänud Saksa kirjanduspilti ja mitte niivõrd Euroopa kirjanduspilti. Väga paljud kirjutasid ise neid muinasjutte - nt vennad Grimmid . Grimmid ei olnud ainukesed - pärimusi ja jutte korjasid ka teised - sellel üsna suur mõju. Neile mõju avaldanud Saksa keskaeg ja seda on tunta ka “Faustis”, mis pärineb keskaegsele legendile. Oma romaani ülesehituse ta laenab Inglismaalt. Tiecki kõige tähtsam teos on näitemäng, mis on kirjutatud 1797. aastal - “Saabastega kass ”. See on jäänud Tiecki pärandina tänapäevani alles.
Kui romantism üldise pildina hakkas välja joonistuma, siis sai selgeks, et Hölderlinil on ühiseid jooni k inglise romantikutega. Jena koolkond käis koos, tegutsestid koos - selles mõttes Hölderlin ei ole Jenalane. Hölderlin leidis mõistmist jenalaste juurest. Hölderlini elusaatus kujunes traagiliseks ja kurvaks - ei kasutanud oma edu jenalaste ringis ära, ta ei jätkanud oma teoste publitseerimist, vaid tõmbus eemale. Hölderin veetis oma elu lõpu vaimuhaiglas. Hölderlin on jenalaste kaasaegne, aga ta ei kuulu nendega ühte kimpu, sest ta oli liiga originaalne. 1770-1843 tema eluaastad. Sellisena on ta võrreldav varalahkunud autoritega. Schillerile ja Goethele ei meeldinud Hölderlini looming. Ebatüüpiline luuletaja. Elu aeg oli väga malbe , leebe ja pigem taanduv isik. Sunnitud õppima minema teoloogiat 1798- 1803 . aastani - seal sai õppida tasuta ja maksti stipendiumit - mässumoment Hölderlinile siiski saabus, hoidis hiljem vaimulikuametist eemale. Thüringeni? periood oli Hölderlini elus üks positiivsemaid. Hegeliga puutus Thüringenis kokku. Thüringeni tulid ka revolutsioonimeeleolud “kolinal” sisse. Eriti agaralt tegi seda Schelling , kes tõlkis saksa k marseliesi. Hölderingi luules on vabaduse idee tuntav - nn Thürigeni hümnid. Peale Thüringeni algavad Hölderlinil otsingulised aastad - otsib tööd kuvernandina. Hölderlin üritas minna Jenasse. Jena lähedal Weimaris olid nii Goethe kui Schiller, tal õnnestus nendega ka tutvuda. Need suhted võtsid hiljem siis dramaatilise pöörde. Hölderlin tundis erilist lähedust Schilleriga - Schilleril ka kreeka teemalised luuletused. Aga ei Goethe ega Schiller tundnud Hölderlini vastu huvi. Goethe pidas Hölderlini luulet liiga abstraktseks. Kuvernandiks ta siis jäigi, nii kaua kui ta üldse töötas. Lisaks sellele juhtus 1796-1798 aastal dramaatiline seik, sest Hölderlin oli koduõpetajaks suurkaupmehe juures Jakob Goutar. Hölderlini ja suurkaupmehe naise vahel toimus lähedane suhe. See suurkaupmehe naine on jõudnud ka Hölderlini luulesse. Tema kunstist ainult paar lähedast sõpra pidasid lugu. Thüringeni hümnid - Hölderini varasema perioodi luule, Schilleri mõju siin olemas, Schilleri värsside järgi ehitas ka oma värsse üles. Hölderlin on algusest peale tema ise, originaalne luuletaja.Thüringeni hümnid on Pr revolutsioonist kantud. Need on hümnid e oodid täiusele, protesteeritakse vägivalla vastu, despotismi vastu - võitlus türanniaga (antiiki tagasi minev teema, kuigi antiikajal ei olnud türannid alati halvad riigijuhid), feodaalse ilmakorra vastu, jagab nende inimeste vabadusekontseptsiooni, kes seda avaralt vaatavad - vabadus on abstraktne , vabadus suure tähega, seda ei defineerita. Objektiivse maailma seaduste, eriti sisemiste seaduste järgi elamine - viitab romantikute tajumisele loomulikust eetikast. Romantikud nägid sisemist eetikat kaasasündinud nähtusena. Ainuke võim inimese üle on looduse seadused. Inimese tragöödia selles, et ta läheb vastuollu loodusseadustega - loodusseadused on samasugune abstraktsioon. Need looduse seadused on mingisugune asi, mida ei seletata lahti - see asi on meelega mõista. Hölderlin oli selline luuletaja ja mõtleja, kes surus sisemiste abstraktsioonide peale. Oluline ei ole mitte vastuseis inimese ja inimese vahel, vaid vastuseis inimese ja looduse vahel. Hilisemas loomingus sotsiaalühiskondlik mastaap - tal suur nõrkus ka nimede vastu - hilisemates töödes omandab see kosmilise mastaabi. Hölderini luuleteoste objektiks on loodus ( laias mõttes), sellesse põimuvad kunst ja ajalugu. Tema vaated kõigile asjadele on avarad. Näeb inimese mina hästi laia ja vabana - pole deklaratiivne vabaduse. Õnnestub määratleda, mis on isiksuse osa ja mis ei ole. Inimese sisemaailm on oluline, väline külg tuleb kõrvale jätta. Loomingus võib olla teisiti. Sellisena inimisiksus muutub osaks maailmast. Puhastumine, hinge kontakti leidmine iseendaga . Poeetilise stiili abstraktsus, stiil ka väga tundeline, tunda paatost. See konkreetsuse puudus avaldub selles, et ta püüab koguaeg silmas pidada tervikut, mitte laskuda konkreetsusse. Samas tema poeesias esindavad ka üksikasjad, aga need esemad ja värvid on vaadatud justkui kaugelt. Siit tuleb sisse ka rännaku mõiste, mis on üldse iseloomulik Jena romantikutele. Jenalaste ja Goethe vaheline vastandus - ka need romaanid on isemoodi rännakud, need on abstraktsed ja need on ette võetud vaimse rännaku mõttes. Oluline rändaja vaimne kujunemine. Inimene peaks leidma oma koha elus, kus ta ütleb, et mis ma tahan teha ja mis ma tahan olla, pidev täienemine, oma hinge juurde tulek. Need on distantsilt nähtud punktis. Need on mõtterännakud. Siia juurde kuulub veel Hölderini kiindumus nimedesse, ajalukku ja geograafiasse - mõlemad 18. saj lõpu perioodi aktuaalsused. Romantikud on meie kaasaja müüdiloojad. Selle ja järgneva sajandi müüdiloome on osaliselt romantikute oma - nad on pannud mingid tõed paika, mis on läinudki käibele. Don Juani müüdi rekonstruktsioon on enam-vähem kogu aeg vastavuses romantismi aegse müüdiga.
09.04.12
Švaabi koolkond - mainitakse rohkem mööda minnes. Järgis mingil määral Hölderlingi? eeskuju, seda peetakse hilisromantiliseks koolkonnaks, kus puudus mässumeel ja surmaiha, enamasti ilus loodusele ja armastusele keskenduv romantism. Peetakse šabloonseks, kordavaks romantismiks, mis enam midagi uut ei paku. Heinrich Heine - luulekogumikku võiks sirvida, vaadata proosavalikut. Liitus varasotsialistliku liikumisega. Alustas võrdlemisi tüüpilise saksa romantikuna ja lõpetas sotsialistlikult kriitiliselt meelestatud autorina, kirjutas ka ohtralt publitsistlike artikleid. Romantism jääb 19. sajandil kogu aeg prevaleerima.
Hoolimata prantsuse kirjanduse olulisest poliitilisest rollist Euroopas, aga ta joondus mitmegi kandi pealt inglise kirjanduse järgi. Inglise kirjanduses tekkisid nihked, mis olid aluseks kogu Euroopa kirjandusele. Kui selline tormiline eelmäng Inglismaal oli, siis romantism ise 19. sajandi algul jääb Inglismaal kiduma, ajaliselt jääb romantism Inglismaal hiljemaks 3-4 aastat - 1800 on inglise romantismi tinglik algus “Lüürilised ballaadid” Wordsworth , Coleridge - selle eessõna on peetud inglise romantismi manifestiks. Ei leitud, et need luuletused oleksid midagi radikaalselt uut, vähemalt mitte Wordsworthi puhul. Lugeva publiku revolutsiooni, massilise romantilise meeleolu kandis Walter Scott. Sellel ajal kui Wordsworth ja Coleridge oma kogumike avaldasid, ilmus ka Walter Scotti teos - see kandis publiku maitset , publikule meeldisid mõõdukad asjad. Tegeliku romantismi võidukäik toimus 1812 Byroni teosega “ Childe Haroldi palveränd”. Wordsworthi läbimurre toimub pärast Byronit ja Scotti. Tormiline romantismi areng jääb teise kümnendisse - Byron, Scott, Wordsworth. Inglise romantismis tekivad koolkonnad , aga need ei ole nii relieefselt ühise teooria all. Üldised teoreetilised seisukohad siiski töötati välja. Inglismaal tekkis terve hulk teoreetilisi seisukohti - Coleridge romantismi teoreetika, Wordsworth ka romantismi teoreetik, Robert Louthey - kokku nimetatakse neid Järve koolkonnaks - oluliseks muutus ka reis oma kodumaal. See puudutab ka Noor-Eesti aegseid kirjanikke. Need inglise kirjanikud olid seotud järvede piirkonnaga. Sellel ajal õilmitses seal talupojakultuur , selle esile tooja oli just Wordsworth - rõhutas seda, et maa- arhitektuur on kasvanud välja loodusest endast. Kuna Wordsworth kujunes romantismi hääletoruks, siis ta istus Järvede piirkonnas ja tema juurde tekkisid siis sellised palverändurid. Tekkis teatev kommuun , ja see oli osaliselt ka nende unistus . Romantismil on ka eelautorid - sinna paigutatakse William Blake ja Robert Burns ?.
William Blake - Blake on autor, kes elas 1757-1827. Originaalsuse poolest on teda võrreldus Hölderiniga. Blake oma ajas ei olnud väga tuntud autor. Blake on kaanonisse pandud hiljem. Prerafaliidid taasavastasid Blake’i. Oma eluajal oli Blake tagasihoidlik autor - oli luuletaja, kuntsnik - oli elus õppinud ainult vasegravüüri - ja oli ka mõtleja. Blake’i luule interpreteerimine ei ole lõplik. Lisaks on ta eemal olnud ka puht füüsiliselt - ta ei lävinud väga palju teiste oma kaasaegsetega - käis Godwini ringis - sotsialistliku suunaga ring. Baldwin on kuulsaks saanud tänu oma naisele ja tütrele. Tema naine oli üks esimesi feministe. Tema tütar on tuntud teosega “Frankestein”. Blake oli võrdlemisi originaalne autor, kirjutas nii nagu ta ise tahtis. Elas Londonis üsna sündmustevaeselt. Avaldanud kolm kogumikku: 1783. “Luule visandid”, kaks kõige kuulsamat kogumikku: 1789 “Süütuse laulud” ja “Kogemuse laulud” 1794. aastal. Kaks viimast kogumikku valmistas Blake oma naise abiga, tegid seda vasetrükina - sinna juurde kuulus paber, väga viimisteltud vasetrükk, illustratsioonid ja illuminatsioon - Blake võttis selle kasutusele omal viisil, viimistles need luuleteosed välja, pärast värvidega täideti need ära. Pm need luuletused kannavad uut vaimu, värss on tihti peale lauldav ja Blake on teinud tihti peale ka viise. Varajase eluperioodi tõttu jääb ta eraldi, oma maailma tõmbumine. Romantikutest vast kõige stiilipuhtam - elas oma “ mullis ”, oma maailma kaitses teda päris maailma mõjutuste eest. Hiljem ka religioose alatooniga teosed, nt “Prohveti raamatud”. Need on ka sellised, mida on olnud üldiselt raske tõlgendada. Paistavad silma ka illustratsioonid, mis on äärmiselt originaalsed ja mis mõnikord domineerivad teksti üle.
Mis teeb Balke’ist romantiku: ühtse visiooni püüdlemine, erinevalt teistest romantikutest Blake ei keskendu loodusele, vaid tema kujutamise objektiks on pigem inimene ja tema problemaatika - teda nimetatakse religioosseks müstikuks. Üks neid autoreid, kelle jaoks inimene on mikrokosmos, mis on osakene makrokosmosest. Küll religioosne müstik, aga jumalat ei otsi. Peamiselt pakub talle huvi see, mis seob inimvaimu loodusega, et millised on need seosed. Blake jaoks tähtsaim inimese puhul on inimese kujutlusvõime. Ei ürita midagi tõestada, vaid oma kujutluste pinnal pakub teatuid fragmente mingitele probleemidele, mis on tema jaoks olulised. Blake loob oma enda maailma, tõmbub sinna. See maailma on justkui kaitsevari, see 19. sajandil ja hiljemgi ilmneb mitmel puhul, kus kuntsnik loob oma maailma. Blake ei üritagi midagi tõestada, kõige rohkem võitleb ta teadusliku maailmavaate vastu - meelega mõista. Blake kaitseb inimest ka eetiliste dogmade eest. Moraal ei ole see, mis peaks inimest ohjeldama. Blake kui üks varaseid romanikuid inglise kirjanduses. Analüütilist suhtumist elusse ei ole vaja, vaid selle annab meile tajumus maailmast. Ta ei tiku ka sellele ühiskonnale kallale, vaid asetab ennast sellest välja.
Robert Burns - romantiline autor Šotimaal, palju kirjutanud loodusest ja maapiirkondadest. Palju lõbusaid romantilise poeeme.
William Wordsworth - selle grupeeringu juhtiv figuur . Thomas de Quincey sai nt Wordsworthi juures peavarju. Wordsworth on sündinud 7. aprillil 1770, sündis Inglismaal. Jäi varakult orvuks, jäi sugulaste hoolde - sugulased panid ta sinna Järvede piirkonda kooli, mis oli vahva vaba kool, ilmselt see mõjutas ka Wordsworthi hilisemat luuletajanatuuri - päeval toimus õppetöö, õhtul said õpilased peavarju taluperede juures. Wordsworth on ise ka öelnud, et selline koolikorraldus oli hea. See Järvede piirkond läks talle juba siis südamesse. 17. aastal läks Cambridge ’I, hiljem läks Euroopasse rändama - 1787. Sattus sel ajal olema just Pariisis, kui Pr revolutsioon puhkes. See revolutsiooni kära mõjus Wordsworthile niimoodi, et temast sai veendunud konservatiiv - biograafia vastuolus tüüpilise romantisti omaga . Läks Inglismaal tagasi, osalt selleks, et ta polnud Euroopas tühja tuult tallamas, publitseeris seal ka kaks värssteost. See ei saanud mingit erilist kiidulaulu. Hiljem töötas need varajased tööd läbi. 1795. aastal taandub Wordsworth sinna Järvede piirkonda, alguses oma õe Dorothiga, seal ta saab oma pärandusest elama hakata, ülejäänud elus propageerib lihtsat eluviisi, vähehaaval muutub mõnevõrra jäigaks ja tõsiseks inimeseks. Hakkab seal tegelema ka kirjandusega, otsustavakas saab kohtumine Coleride’iga - tekkis huvi anda välja koos üks teose - 1798. aastal “Lüürilised ballaadid”, trükkaliks John Cottle, kes andis välja ka teiste mitte veel tuntud autorite teoseid. See teose koosnes Wordsworthi valitud luuletustest, lisaks Colerdige “Lugu vanast meremehest”. Raamatule tekib kahju, eriti Wordsworthi luuletuste tõttu. Siit kasvasid välja Wordsworthi teoreetilised vaated ja mis ilmusid siis teised trükis 2 aastat hiljem. Paraku kirjutas Wordsworth põhiliselt oma luuletustest - kuidas talupoja temaatika hõlmab kõikide inimeste kirgi ning kuidas luulekeelt tuleb lihtsustada, et see sarnaneks igapäevakeelega. Eessõna kutsus esile terve hulga vastukriitika. Tormilist läbimurret ei toimunudki.
23.04.12
1796/7-1812 - kultuuriprotsesside puhul ei ole see pikk aeg. Kui Coleridge ja Wordsworth sajandivahetusel üritasid luua koolkonda, siis ei tulnud neil midagi välja, nad jäid tagant järele kõlama. Võime rääkida Byronist ja Schellist kui koolkonnast - mõlemad on mässajad, Byron kui sotsiaalne mässaja ühiskonna moraali vastu, seal juures kaldudes äärmusesse. Schelley oli peaaegu poliitiline mässaja, religioosne mässaja. Mõlemad, nii Byron kui Schelley surid Itaalias. Schelley suri purjetades, surnudkeha põletati seal samas rannas . Byron abiellus krahvinnaga ja need mõned aastad abielu olid talle head aastad. Puhkes Kreeka-…sõda, Byron läks kreeklastele appi, aga lahingusse ta ei jõudnud, jäi malaariasse, 19. aprillil 1824 suri ta ühel Kreeka saarel lahingusse jõudmata. Tema büst pandi püsti Cambridge’i. Teda tuleks käsitleda romantilise autorina. See valgustuslik osa annab talle mastaapi juurde. Värsiehituse kaudu sobiks Byron rohkem kokku 19. sajandiga . Kirjanduses loob paha poeedi imago, see püsib tänapäevani. Tuleb vaadata, milles seisneb mäss. Tegelikult on Byroni puhul tegu sotsiaalse mässuga. Byroni mastaapne individualism, üksiklus - see viib välja Nietze üliinimeseni.
P. Bysshe Schelley - mõlemad on siniverelised koos Byroniga. Oleks pärinud paruni tiitli, kui poleks varem surnud. Ema oli tal haritud ja kirjandushuviline - sealt sai Schelley oma eelduse, tema isa oli karm maa- aadlik . Schelley ise oli õrn ja tundlik, teda huvitasid loodusteadused ja teda kutsuti koolis hulluks-Schelleyks, sest teda huvitas ka elekter . Schelley kirjutas algus erakordselt halvasti, andis luulekogu välja koos oma õega - “Victor Cazire’i…” - publitseeritud Schelley nooruses ja ka hiljem kõigele vaatamata. 1810. aastal läks Oxfordi, sel ajal hakkasid tal ka igasugused pahandused. Kuulutas end anarhistiks, ateistiks ja mässajaks. Kirjutas ateistliku artikli sinna seinale ja sellest tuli suur pahandus. Läks siis Londonisse meditsiini õppima. Siis tekkisid tal eraelulised pahandused, pahandused isaga. Schelley abiellus oma õe sõbrannaga, sest tal oli kahju temast - abiellus ilma armastuseta. Isa ei andnud Schelleyle enam toetusraha, tabas Schelleyt vaesus . Schelley kirjutas anarhistlike artikleid, pani need pudelisse ja laskis jõge mööda rändama. Läks Iirimaale ja võttis vastu katoliikliku usutunnistuse. 1813. aastast hakkavad ilmuma ta teosed - esimene Schelleylik värssteos, järgmisel aastal satub ta kokku William Baudwiniga. Schelley armus Baudwini tütresse Marysse. Siin tekib ka sotsiaalne moment sisse. Hiljem nad abiellusid, mis andis talle põhjuse ka isaga ära leppida, hakkas isalt jälle raha saama. Leppimine toimus 1815. aastal. Schelley järjest publitseerib oma värssteoseid - kuulub suhteliselt pikkade värssteoste autorite hulka. Kui John Keats suri, siis ta kirjutas Keatsile mälestusluuletuse “Adonais…”. Üheks alltekstiks on mäss ja anarhia , aga mitte läbi konkreetsete elementidega nagu on Byronil, Schelley kirjutab abstraktselt - ta kirjutab kui ei millestki . Selles mõttes ta sarnaneb ka Hölderliniga. Byroni puhul on alati tähtis sisu ja ka narratiiv . Schelley luules ei ole story’t. Romantiline vabadus, mis on abstraktne ja mis on suure tähega. Võib öelda, et Schelley on isoleeritud. “Ood lääne tuulele”. Schelleyl on Kreeka taust - romantikute puhul ilmneb see läbi luuletuste. Romantismi aega on eeskujudeks hellenistlikud autorid. Romantikutel kirg uue vastu. Schelley armastas Coleridge’i luulet. Hilisematets võib öelda, et Schelleyt austas Browning. Samas ei saa Browningu luule puhul öelda, et siin on silmaga nähtav seos Schelleyga. Schelley luule ilmutab kõrget erudatsiooni, lugemust. Arusaam, et meie maailma on peegeldus ideaalsest maailmast, aga meie maailm ei ole ideaalne. Luule on tundlik, kõrgelennuline ja abstraktne.
John Keats 1795- 1821 - tuleb inglise luulesse teist kaudu. Keats oli lihtsat päritolu, isa oli tal talli pidaja. Oli intelligentne , vanemad pooldasid ka õppimist. Koolis oli tal õilistavad sõprussidemed - koolijuhataja pojaga sõbrad. Sai sealt impulsi. Puutus kokku kriitikute koolkonnaga (cockney autorid), siia kuulub ka kuulus Inglise essee areng . Th. de Quincey - romantiline kirjutaja, kelle puhul öeldakse, et ta on kirjutanud suurepärast rütmilist proosat . Romantikas lüürika mõjutas proosa kirjutamist. Keatsil oli vahepeal mõte, et läheks haiglasse ja õpiks arstiks. 1814 ta nende cockney autorite mõjul (Leigh Hunt oli nende juht ja organiseerija) kirjutas teose, mille pealkiri on “Lugedes esmakordselt Chapmani “Homerost”. See leiab väga hea vastuvõtu, sellest ajast Keats hakkab siis kirjutama. Alguses elas perekonnaga koos, vendadega, hakkab pikemaid värssteoseid kirjutama. Vend sureb tuberkuloosi, teine vend lahkub Ameerikasse. Nakatub ka tuberkuloosi. Traagiline armastus - Fanny Brawne, temale kirjutatud viimane luuletus ” Täht hele”. “Hyperion” - jääb lõpetamata. Üks suurepärasemaid oode on “Lamia”?. “Ood kreeka vaasile” (urnile on tõlgitud). Sensuaalne ja värvivarjundid, mis on omased kujutavale kunstile - tõstabad Keatsi luulet esile - sellega seos ka sajandi lõpu luulega. Keats on just see, kellel on seos Elisabethi aegsete luuletajatega ja prerafaliitidega. Keatsi värsid on kerged, nad pole Schellilikult abstraktsed, detailikujutus, loomingu vältel tal kujunemine toimub ja hilisemad asjad on lihtsamad. Üldine toon on seesama mis sajandilõpu luuletajatel - loid melanhoolia.
Õige romantism Prantsusmaal läheb lahti 1820. aastatel, märgiline daatum võiks olla ka 1818, seotud Victor Hugoga. Sajandipikkuse eluga autor - sellisel juhul me ei saa öelda, et ta on pesuehtne romantik. Samas tema “Jumalaema kirik Pariisis” on üsna klišeelik romantistlik teos. Iseäraliku romantismi on tinginud Pr ühiskondlik atmosfäär. Kaks varajast autori, kellest tuleks rääkida. Siin on ka proosa asetus mõnevõrra teine. Need proosateosed on seotud ka meie proosa teemaga .
Üks esimesi Prantsuse romantilisi autreid on Chateaubriand - üks neid autoreid, kes elab realismi sisse. Ka tema on luuletaja-aristokraat. Koolitust on saanud koolis, aga ka kirjanikelt. Kirjandusse tuli aastal 1790 - “Armastus külas”. Suhtumine rev on alguses ambivalentne, hoidus kõrvale mineviku ja tuleviku kähmlusest. Hiljem emigreerus Inglismaal - selleks ajaks on ta tunnustatud kirjutaja, revolutsioonist mõtleb ta kui absolutistliku vigade põhjusena. Temast saab üks neid autoreid, kes võttis vastu katoliikliku usutunnustuse. Sellest ajast on tema looming kantud religioosest raamist. “Kristluse vaim” on raamteos. Teose eesmärk on õigustada pöördumist religiooni - see aitab välja inimlikest hädadest, on hingetoeks. Keskendumine isiklikule, üldine kurb toon ja skeptiline suhtumine - Prantsusmaal hakati seda nimetama sajandi haiguseks - tekib terve rida romaane, mis on nö sellest sajandi haigusest kantud. Neid vaadatakse kui Wertherlikke teoseid. Otsis kompromisse Napoleoni režiimiga, aga õige pea võttis opositsioonilise hoiaku. Poleemika valgustusliku realismi vastu. Mõistuse kontseptsioonile on vastandunud mõistuse ime, intuitsioon , müstiline ime, valgustusliku isiksuse täiustumise idee, sotsiaalne protest, esteetilistele vaadetele lisandub kristuse apoloogia - kantud katoliikliku kristuse vaimust . Maise olemuse mõtestatusele vastandab huku eelaimduse, surmaeksataasi. Tema teostes kangastub see surmaiha. Sinna sisse jääb üllatavalt täpne psühholoogiline läbinägelikkus. Psühholoogilised tähelepanekud on täpsed ja õiged ja mängivad rollid edaspidise psühholoogia arenemises. Sajandi lõpul näeme juba Freudi eelseid psühholooge. Ülejäänud looming on paljuski seotud kristlusega, palju kirjutanud luulet, ka poliitilisi pamflette. Palju teoseid Ameerika kogemusest. Üks esimesi autoreid, keda me mainime õiglase metslase kontseptsiooniga seoses. Õilsa metslase teema seostub Ameerika kogemusega, et seal on avastatud indiaanlased. “ Atala ”?. Veel on tal selliseid eksootilisi jutte - “Abmcirage’i seiklused”. Kirjutanud ka kirjandusteadusest. “Hauatagused mälestused” - kurdab selle üle, et aristokraatlikud väärtused surevad välja. Väga palju kirjanduslikke kontakte, suur osa 30. aastate romantikutest.
28. mai esimene eksam, 4. juunil korduseksam, 11. juuni korduseksam.
14.04.12
Goethe “Wilhelm Meisteri…” eeskujul kujuneb edaspidine proosa. Kirjandus on jätkuv teisenemine, seeme on seal sügavamal olemas, mille vaatamisel see teisenemine saab meile selgemaks. Romantiline romaan on katsetus , millest midagi ei tulnud, need jäid kirjanduslikuks umbteeks ja alates 19. sajandist on meil palju selliseid kirjanduslikke umbteid. Emily Bronte? “Vihurimäe” - kui neid vaadata, siis võib see lugemine isegi huvitav olla. Lineaarne narratiiv oli kujunenud mittefiktsionaalsete kirjandusest 18. sajandil - tekib järjestikune narratiivi tüüp ja see on see, mis rajas aluse 19. saj realismile. Säilis gooti žanris ja tuli sealt Walter Scotti loomingusse. Romantikute katsetused jäid ädisteks sinna vahele. Loodi mitu romaanitüüpi, millel oli edaspidi ka oma roll mängida - romantikute püüded ja realistlik narratiiv moodustavad sünteesi, see valmistab ette 20. sajandi romaani. Kulgemine 20. sajandisse - see on huvitav, sest need ikkagi väga hiljutised tekstid.
Romantilisest teostest on ka Hölderlini “Hyperion”? - tuntav teatud distants sellest tegelikust keskkonnast, olmest, ümbritsevast (mis on väga tugevalt sees 18. sajandi kirjanduses). Selliste viiside juurde jõutakse alles 20. sajandil, kui autorid panevad kahtluse alla lineaarse narratiivse jutustuse. Tegevus toimub Kreekas, vabadus on absoluutne, selle kõrval kõrvatakse kokku tegelikkusega, mis ei langenud kokku nende ideaalidega ja Hyperion on sünnitud pettuma võitluse ideaalides jne - lugu on vabadusvõitluse lugu.
Prantsuse romantilise kirjanduse proosateosed, mis ilmusid ajavahemikul 1802-1835, aga mille siirded ulatusid ka hilisemasse kirjandusse. Esimene teos on Chaeteabriandi? “Rene” - kõik need pr romantilised romaanid on mingil moel seotud Goethe “Noore Wertheri kannatused” 1774 ilmus ja olnud üks neid teoseid, mille kohta võib öelda, et seda tõlgiti üle Euroopas. Sellega ta lõi arhetüübi, et kirjanduses räägitakse Wertherlikust romaanist - ajaliselt esimene “Rene”, kuigi selle eesmärk on erinev kui “Wertheril”. “Rene” puhul tuleb sisse ka see moment, et tglt on siin mängus pahe - surmapatt - kiindumine oma õesse. “Renes” nerootilise inimtüübi kehastus, vihane maailma peale, kuigi tal otseselt põhjust selleks pole, aga Renel on erinevalt Wertherist lahendus - ta läheb kloostrisse . Kogu see teos “Kristuse vaim” on kantud propagantlistikust ideest, et kui on raske, siis tuleb pöörduda usu poole. 1804 Genaucou - kiriromaan, kaks kuju, üks 1804 ilmunud ja on hästi paks ja jäi oma ilmumise ajal tähelepanuta, hiljem anti välja 30. aastatel. Kõige elust irdunum kõigist nendest pr romaanidest - pr romaanid üritavad tüposeerida ühte inimtüüpi ja see on romantik - selle tõttu neid nimetatakse ka sajandi lasteks. Realistlikes teostes ei ole olmas ühte inimtüüpi, vaid neid on palju. Inimene on individuaalsus, teda ei ole eriti lihtne tüposeerida. Ta kasutas ka muid kirju ja andis oma teosele teatud erinevad aspektid. Teos on ruumilsem, ei ole ainult ühte väravasse see pall. Obermannil kirjutatakse kirju ainult välja poole - kirjutakse totaalsest üksindatusest, totaalsest lahutatusest maailmast. Obermann äärmiselt endale tõmbunud kangelane, kes kirjutab endast välja poole ja ei heida midagi ette, mässumeelsust tal ei ole.
Järgneb Benjamin Constanti “Adolph” - see oleks nagu kirik keset külas, selles jadas on ta tavalisem , ta tuleb selle juurde mis Werther - kannatab vastamata armastuse pärast, mõõdukam teos kui võrrelda Obermanniga. Kui me vaatame seda perioodi, siis on korduv jada sajandilapse romaane. Siit mingine mõttejoon läheb ka tulevasse pr realismi, mingi siire. Isegi niisugusele autorile nagu Flaubert . Baudelaire “Kurja lilled” - sõna kuri võiks olla tõlgitud ka kui haigus - võib tõlkida ka kui sajandi haigus. Sellesse samasse ritta võib paigutada ka Standhali “Armance e pildikesi Pariisist aastal 1800…” - sellega ta paigutab sinna ritta, kus teose nimi on peategelase nimi, aga pealkirja teine pool viitab sisemisele kasvule, suuremale seosele keskkonnaga. Viide on, et see on kaasaegne teos. Ühe grupi moodustavad veel need naiste teosed, “Delfin” - Puškin pani ta selle pihkus Tatjanale ja “Corine”. Neid eelkäivaid teoseid on õige mitu - Russeau ja veel mitmed valgustusperioodi tegelased on ostutanud, et naise positsioon on ühiskonnas kehv . Tsenter on naine, romaan naisest, seda järjest rohkem tuleb 19. sajandist, eeskujuks on Cermain Dustain????.
Walter Scott ja tema ajaloolised romaanid (üle 30 romaani). Scott on ROMANTIK. Kõik tema hoiakud on enamvähem romantilised. Scott kirjanikuna on üks esimesi maailmakirjanikke (lisaks Goethe) - tunti kogu Euroopas ja Ameerikas. Cooper leidis, et ühte raamatu kirjutades tuleb võtta eeskuju Scottist, siis tuleb edu ka, tuleb valida kodumaine teema ja pani kümnesse selle teemaga: pentaloogia , 5 romaanist koosnev sari. Nii Scott kui Cooper (eriti tema) eeskujuks ka Balzacile - oma teose kokkusidumise mõtte sai ta Cooperilt. Scotti juures tähtis see, et ta tegi AJALOO KÕIKEHÕLMAVAKS - historialistlik lähenemine ajaloos on Scotti tegu. Enne teda ka Shakespeare’il oli ajalooline lähenemine, aga seal oli keskseks inimese ja ajaloo kokkupuude. Sealt edasi ka Goethe - kasutas Saksamaa ajalugu, siin tõuseb esile”Göetz von Berlingen”. Konkreetselt Goethe meetodi juurde tuleb Scott - tema esimene tõlketeos on Goethe “Göetz von…”. Alguses tuleb ka Scott, kes korjas Šotimaal pärimust. Sealt sündis Scottile loominguline impulss. Scott oli väga soosivalt suhtunud Jane Austeni loomingusse, kes oli tal ajal üsna tundmatu autor. Romantism oli suurel määral lüürika, proosat oli vähe. Scotti tahtis kontrollida, kas need romaanid saavad tuntuks või ei saa - alguses ei avaldanud, kes kirjutab. Nö kirjutas ennast surnuks - kui palju ta pidi laua taga istuma, et üle 30 romaani kirjutada. Need romaanid vastasid publiku ootusele - nad olid romantilised, ajalugu oli ka juba populaarseks saanud. Andis kokku terve žanri, mis ongi romantikute teene - romantiline ajalooline romaan. Tõde ei ole tingimata oluline, ajalooline tõde romantilises värvingus. 30. aastatel oli romantiline hoiak valdav - ka publik tahtis romantilist kujutisviisi näha. Lihtne, lineaarne, historialistlik kujutusviis, üks keskne kangelane, tegelase kulgemine läbi aja ja ruumi moodustab telje ja selle ümber tuleb kõik muu, mida kujutatakse, seda nimetatakse keskkonnaks - iseloomulik Scottile. Scotti ajaline skaala oli üsna suur - mõned teosed tulid ajaliselt Scotti kaasajale päris lähedale - tuleb leida ajalooline perspektiiv , mingisugune tsenter.
Cooper oli keerulisem kui Scott - Cooper valutas südant selle pärast, mis on Ameerika, mingisugune ökoloogiline element sealt ja see maastik tundub seal piibelikult puutumatu - probleem, et kuidas Ameerika ära rikuti. Teine asi see, et Cooper tegelikult kujutas lähiminevikku - tal oli võimalik kasutada inimesi, kes mäletasid veel ajaloolisi sündmusi, nagu sõda jne. Romantiseeritud indiaanlased - nende ümber on arutatud, palju nad tegelikult kujutasid neid indiaanlaste hõime.
Cooper ja ka Scott on suured eeskujud Balzacile. Rääkides Euroopa realsimi tekkimisest me peame rääkima Balzacist ( soovitab lugeda saatesõna, see on väga valgustav). Sajandi lõpul ütles Oscar Wilde , et kui te soovite teada saada midagi Pr ajaloost, siis lugege Balzaci, kuigi ka temal on need lood läbi isikulugude. Balzac ise ütleb, et tahab kirjutada teaduslikku romaani - läbiv märksõna, mis läbib 19. sajandi proosat. Kõige pealt ta tahab olla loodusteadlane, võtta need inimtüübid - talle jääb märkama, et tegelikult on seda võtet juba kasutatud - nt Moliere . Balzac räägib, et inimtüübid jagunevad bioloogiliselt, paneb tüübistiku kirja. Pärast realsimi kese lange mujale ja siis neid tüüpe enam ei kujutata. Aga 19. sajandil püütakse neid tüüpe liigendada. Balzaci jaoks oligi teadus selline - tollane teadus vähemalt ühe kirjaniku jaoks oli see. 19. sajandil haritud inimese suhe teadusega toimuvaga vb oligi lähedasem, sest loodusteadus oligi tol ajal pigem kirjeldav ja määrav. Balzac tugineb sellelaadsel loodusteadusel. Balzaci teosed ei ole kõik võrdsel kunstilisel tasemel - kui kirjutad nii palju, siis kindlasti läheb midagi untsu. Balzacile oli realism olmekujutus. Kujutus selline, et liigutakse suuremalt väiksemale (nt “Isa Goriot ’s”). 1828 on tal esimene teos dateeritud, mis tal sinna “Inimlikku komöödiasse” on sisse läinud - tundub, et ta võttis seda kui koolikirjandit - meil on mõte, teeme kava, alapunktid, teema arendused jne. Sisukord jagatud 3 suureks sfääriks: kommete etüüdid, see jaguneb omakorda 6 alapunktiks, filosoofilised etüüdid (jäänused Balzaci varasemast gootiharrastusest), nt Šagräännahk - lood, kus on midagi võlulist, kus on rohkem nn filosoofiat ja …etüüdid. Balzacil jäi see suur projekt lõpetamata. Teaduslikkus, planeeritus, siin hulgas see, et romantiline õhustik, mis ümberringi oli - tihti peale on sunnitud põimima sinna teostesse armastuslugusid - romantismi tunnuseid me aga sellisel määra ei leia ja üks suur asi on keskkond (romantikute jaoks on keskkond teisejärguline asi, Balzaci jaoks on see aga tähtis, järelikult pole tegemist romantismiga, ta soovib kujutada oma kaasaega, ajaloolisus jne). Siin on oluline vahe ja selline on Balzaci realism, ta pärandas seda edasi - me tunneme seda naturalistide juures - ka nemad räägivad teaduslikkusest, aga teadus on juba muutunud - teadus tähendab siis eksperimenti.