surelikkus, inimesekeskne, teoreetilise analüüsiga ja protestlik kohati (miks nii tunnevad huvi folkloori peab olema) vastu . loomingusse tuleb tume, Mõistetakse, et lineaarne sünge teema kujutamisviis pole Proosas samuti ainuõige. sentimentalism: autorid Eksperimenteeritakse. tahavad kirjutada Jeena koolkonnas tekkis tegelaste tunnetest romantiline romaan: Tekkis ka meelelahutuskirj, Rännuromaan: kuna lugejate arv kasvas Tieck (,,Franz Sternbaldi rännuteed") Erootilise maiguga kirj- ja Novalis (,,Heinrich von Ingl. nim seda Oftendingen"): gootikirjanduseks. Gooti . sihipäratu ränd juured sügaval euroopa . unenäolisus
Schlegel on ka kirjutanud ühe esimese Euroopa kirjandusloo. Novalis oli lühikese elueaga luuletaja. Ta on tähtis 2 luulekogu poolest: „Hümnid ööle“ ja „Hingelaulud“. Tema looming on sünge, pessimistliku ja kurva stiiliga. „Hümnid ööle“ on pühendatud surmale. Seda mõjutas see, et tema armsam suri noorena. Novalise jaoks on muinasjutt kui unenägu – unenäomotiiv saab ka väga populaarseks, nende tõlgendamine jmt teostes kasutamine. Unenäolisus on omane just jeena romantikutele. Novalis oli ka Goethe vastane ja üritas purustada mingeid Goethe poolt loodud malle. See oli ka jenalasi iseloomustav joon. 9. loeng 02.11.15 – jeenalased, saksa romantism jätkub Seekord räägime Tieckist, kelle tähtsus on tõlkimises, välja andmises ja oma kaaslaste tööde lõpetamises. Temalt on palju igasuguses žanris kirjutisi. Ta on palju kasutanud näiteks muinasjutu žanri (vt mida kirjutasin unenäolisuse kohta Novalise juures).
Äärmuslik subjektivism romantismis ärritas Goethet. 19) E. T. A. Hoffmanni elu ja teatrilooming. 1822 suri. Tajus üpris hilja oma kirjanduslikku kutsumust. Veelgi hiljem tekkis julgus oma teoseid avaldama hakata. Tema esimene novellikogumik ilmus alles 1814 (8 a enne surma). Sel ajal saksa romantikud juba deklameerisid oma kriisi. Tõusu aeg jäi kuhugi sajandi algusesse. Hoffmann ilmub kirjandusareenile kriisi ajal 38 aastasena. Peetakse hilisromantikuks, ealiselt sama vana ,,Jeena" romantikutega. Hiline kirjandusse ilmumine hoidis teda kiire läbipõlemise eest. Enne kirjandusse tulekut oli ta tegutsenud muusikuna, tegeles heliloominguga, pidas seda oma kutsumuseks. On kirjutanud aind ühe näidendi, mis on segane ja pealegi lõpetamata, ,,Printsess Blandhina". Ometi teda peetakse üheks kõige teatraalsemaks autoriks. Tema saigi teatud määral lavastajateatri eelkäijaks, lavastajateatri idee programmeerijaks. Tema mõju Meierholdile