Maailmakirjandus IV

Q: Kus meil tüvitekst on?

Vastus leiad õppematerjalist: Maailmakirjandus IV

Parkja, Gerda

Maailmakirjandus IV (0)

Tartu Ülikool - Kirjandus - Kirjandus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kus meil tüvitekst on?

1. loeng. Maailmakirjandus IV
eesti kirjandusele on omane olla tõlkekirjandus, kuigi mitte täiesti.

sajandi kirjandus.
Jüri Talveti maailmakirjandus 1 ja 2

sajandil on maailmakirjandus kasvanud tohutult.
Tüvitekst – mingil kindlal perioodil ülimalt oluline tekst. 19. sajandil on selge mis on tüvitekstid. Ingl k – seminal. Tüviteksti mõistet on hakatud kasutama tekstide kohta mis ei ole tegelikult tekstid. Nt laulupidu kui eesti tüvitekst. Kus meil tüvitekst on? Siin tekib jälle küsimus et omas ajas ei ole see tekst tüvitekst, kuid kirjanduse muutudes ajas on läinud vajalikuks kaanonit täiendada. St 20. sajand on täiendav sajand, t'äielikult kirjandusteaduslik sajand. Alates 60ndatest 70ndatest on ta kirjandusteoreetiline sajand. Kirjandusteooria ei ole ainult 20. sajandi termin, kirjandus on ennast püüdnud juba päris kaua teoreetiliselt määratleda. Esimesed katsed leidsid aset juba antiikajal :
ars poetica – ovidius. 17Ndal sajandil kirjutati uus, mis ütleb milline kirjandus olema peaks. Romantismist alates mis on teoreetiline vool 18.sajand on murrangute sajand kus üks ilmakord asendus teisega . Sel ajal tekkis see kord mis meil praegu on – informatsiooniühiskond. Kirjandusteaduses tunneme ära sügavikust pärit hüüatusi. 18. sajand tungib paljudes oma tunnusjoontes 19. sajandi sisse.

sajand on meelevaldne.
Maailmakirjandus on kaheldav mõiste. Maailmakirjandus on mõiste mis ühelt poolt tähendaks maailma kõigi riikide summat , mida kõike kokku panna on võimatu. Tüviteksti tsiteeritakse, sellest mõeldakse, sellest räägitakse. Nagu nt seda on Eestis „Kevade“.
Selle kursuse nimetamiseks võiks kasutada pigem mõistet Läänekirjandus, mis on samamoodi lai mõiste. Vene kirjandus kirjutatakse ka lääne kirjanduse reeglite järgi, kuigi seal on ka alati see õigeusklik moment. Lääne kirjanduse alla kuulub ka Ameerika kirjandus. Väga paljud asjad mida me uueks peame, on ikkagi mingil moel vanad.
Johann wolfgang Goethe -
maailmakirjandus: inglismaa, prantsusmaa, saksamaa. Keskendume kirjanduse põhitüübistikule. Ameerika – Euroopa kultuuriline käepikendus.
Juri Lotman oli väga pädev kirjandusloolane kes kõiki perioode hästi tundis. Ei olnud perioodi mida ta ei oleks tundnud . Tema semiootikateooriat oli ta võimeline looma tänu oma laiadele teadmistele .
19.sajandil oli neli kirjandusvoolu: romantism , realism , naturalism ja sümbolism.
Romantism ja realism on selle ajaperioodi peamised voolud , naturalism ja sümbolism on nende edasiarendused sest neil on palju ühiseid jooni.
Prantsuse sümbolism on eesti jaoks olnud väga tähtis.
19.sajand on see sajand milles tunneme iseennast ära. Selleks ajaks on saanud 18. sajandil loodud uus ilmakord jalad alla. Sinna vaadates peaksime end ära tundma. Siin on see juur ja algus. 19. sajandi alguseks on olemas industriaalühiskond oma põhitunnustega. 19. sajandi lõpuks on linnad hoopis teistsugused kui sajandi alguses. Inimsuhetes tunneb mingil algelisel kujul ära kuidas inimesed on omavahel seotud. Infoühiskond ei ole veel nii selgelt määratletud et võiks öelda et on tekkinud uus ilmakord. 19. sajand on periood kus Ameerikas on veel indiaanlased , nende ja valgete vahel on suur lõhe. Aafrika on veel täiesti tume maa. 19. sajandi alguses, va põhja-aafrikas, ei ole valgetel Aafrikasse eriti asja. Aafrika oli maa kus olid rituaalid ja ohverdamised, ning kuhu valge mees oma jalga tõsta ei julgenud .
Geograafiliselt on ta juba üsna meie maailma sarnane .
18.sajandil oli välja kujunenud ilukirjanduslik traditsioon. 18. sajandil on ilukirjanduslikke teoseid juba rohkem kui 17. sajandil. 18. sajand on see sajand kus ilukirjandus ehk fiktsionaalne kirjandus. Romaan on see mille lugemisel peab ettevaatlik olema. Kultuurivallas on oluline nähtus romaani teke. Teine oluline nähtus on see et kirjandusele tekib institutsioon juurde. Üks institutsiooni vorme oli trükkal, kes andis raamatu välja ning pidi ka kirjandusest midagi teadma. Valgustusaegne trükkal oli piisavalt avatud isik keda võis kontrollida pigem tsensuur kui tema otsustamisvõime. 18. sajandi kirjandus – reeglid on sellised nagu ma ise teen.

sajandil see nii ei ole. Esimesed suurkirjanikud kirjutasid oma teosed tühjale kohale. Võib öelda et žanrid ja alažanrid muutusid palju. Mõned läksid 19. sajandisse aga surid seal välja , nt kiriromaanid. Fielding toetus nt Don Quijote 'le. Kelmiromaan on oluline romaani kujunemisel, Don Quijote kuulub siia alla. Siin on elemente mida on võimalik taandada kelmiromaani momentide peale. 18. sajandil algul toimuvad olulised muutused nii et 19. sajandil on romaan juba täieõiguslik žanr.
1711. aastast alates võime rääkida ajakirjandusest. Addison ja Steve andsid sellest aastast välja ajakirja, mille nimetused on ka „The guardian“ ja „The spectator“. Nende ajakirjade sees hakkas ilmuma esseesid. Nad olid esseistika edasiarendajad Euroopas, nende eel käis Michelle Montaigne keda peetakse selle žanri loojaks. Essee on oluline: osalt olid nad moralistlikud ja kasvatuslikud ( valgustuslik eesmärk) ning teine oli esseistlik huvi kultuuriprobleemide vastu. Tõstatati mitmeid kirjanduslikult olulisi küsimusi. Walter Scott korjas ballaade .
Addison ja steve tõstasid ka Shakespeare 'i küsimuse, nad tuletasid teda meelde sest ta oli vahepeal unustatud. 90Ndatel ei ole enam ühtegi autorit kes Shakespeare'i ei tea. Kõigil romantilistel autoritel on olnud artikkel kus nad Shakespeare'ist räägivad. Shakespeare oli romantismiajastul väga oluline autor, ja teda ei ole suutnud ära lõhkuda ka postmodernism . Shakespeare on meile endiselt oluline.

sajandi rohkem tuleb järjest rohkem lühikese elueaga ajakirju kus ka kirjandusest räägitakse. Asi nihkub aina rohkem kirjandusajakirja tekkimise poole. ajakiri tekib trükkali kõrvale. 18. sajandil kirjutati trükkalile kiri, siis 19. sajandil nihkub esile kirjandusajakiri. Kirjandusajakiri võtab otsustamise üle, hakkab tekkima kriitik , kelle ametiks on kirjutada arvamusi teiste autorite teoste kohta. Kriitik on ühelt poolt esmane lugeja (meie maailmas küll toimetaja)
ajakirja näol tekkinud institutsioon hakkab mingil määral mõjutama kirjanduse käekäiku.
Kirjanduslik pilt muutub. Institutsionaalsus hakkab sarnanema tänapäevasele pildile. Institutsionaalsus on vajalik mitte selleks et poliitiliselt kontrollida
2.loeng

sajandil oli kirjandusel hariduslik funktsioon. Seega oli 19. sajandil rahvas märksa haritum. Ka Lenin soovis et tema rahvas oskaks kirjutada. Nii muutus ka rahvas rohkem kontrollitavaks läbi meedia. 19 sajandil romantismist lähtuvalt idealiseeriti kirjaoskust ja arvati et inime
kasvatuslik pool on eriti tugev realistlikus kirjandusvoolu. Nt Charles dickensi teosed olid ilmselt pedagoogilised, kaitstes kapitalismi. Alles tema hilisemad teosed olid ühiskonnakriitilised. Nb! Ära kirjuta eksamis et realism vastandub romantismile, sest kuigi ta mingil moel vastandub, siis kasutab ta ka mitmeid romantismi meetodeid .
prantsusmaal tulid need voolud näiteks ühel kümnendil.
Romantism
kultuuris ja kirjanduses ei sünni asjad üleöö. On teatud asjad mis seda ette valmistavad, ja tulemus ei pruugi olla üldse see.
Romantism on maailmatunnetus mis tunnib kõikidesse elusfääridesse, olleks laiemalt kultuurisuund. Ta jääb prevaleerima ka realisliku suuna all, kestes allhoovusena edasi kuni ta sajandi lõpul taas pinnale tõuseb (neoromantism).
Romantism käib rahvuslusega koos, ja ta aitas kaasa rahvuskirjanduse tekkimisel. Enamus kirjandus ja kultuurisuundadel on lai definitsioon.
Romantistlik suund ja maailmavaade on olemas juba antiikaegadel. Selle all mõistetakse 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi esimese poole trendi euroopa ja ameerika kirjanduses ja kunstis. 19. sajandi esimene pool tähistab tuumikriike, sest nt eesti romantism on alles 19. sajandi II poolel.
Termin ise on läinud käibele 19. sajandi I poole jooksul. Alates romantismist on erinevaid isme hakanud tulema väga palju. Nii romantism kui kirjanduskriitika on 19. sajandi küsimused.
Romantism pärineb sõnast romance ehk maakeeli romanss . Ühelt poolt on see laul. Euroopas on ta tähendanud lüürilis-herolist laulu. Hiljem tähistas ta eepilist poeemi rüütlitest, ja veelgi hiljem võis ta tähendada rüütliromaani.
Romantiline läheb kasutusse 17. sajandil ja seda hakatakse kasutama sellist tüüpi teoste kohta, aga ka nende kohta mis on kirjutanud mõnes romaani keeles. Need teosed vastanduvad ladina ja kreeka keeles kirjtuatud teostele.
Hiljem hakatakse kasutama seda keskaja ja renessansi kirjanduse kohta. Romantism on teatud tõlgendus antiigist . Tema keskmeks on keskaeg ja renessanss . Romantism hakkab oma aega arvama kristuse sünnist. Antiik hakkab tänapäeval kooliõpetusest taanduma, samas kui varem õpetati vanasid keeli koolides .
Inglise eelromantismis on hakatiud romantiliseks nimetama igasuguseid imelisi asju ning ta muutub poeesia oluliseks elemendiks . Samal ajal lisanduvad sõnad maaliline ja gootiline. Need kolm on romantismi võtmesõnad. Kõigil vooludel on juured minevikus ja nad ilmnevad tulevikus.
Eelromantism – üleminekuaeg kus on juba mingid romantilised elemendid olemas. Valgustuse teist etappi tähistatakse sõnaga sentimentalism , mis on eriti oluline inglise kirjanduses.
Kiriromaan – romaan kirjandes. „Pamela“ ja „Clarissa“. Tundekultus on 18. sajandi teisel poolel leviv. Tunded on tähtsad ja tähtis on nende kirjeldamine ja tundemehhanismide uurimine .
On veel üks väga kuulus kiriromaan ehk Goethe „Noore Wertheri kannatused“, kus mängib samuti rolli tundekirjeldus.
Tunnetekultuse varjus tekib inglise kirjanduses uus suund ehk kalmistuluule, mis on romantismile lähemal. See on otsene eelmäng, sest ka romantismis räägitakse kaduvusest ja surmast.
Thomas Gray – mänginud 18. sajandi inglise kultuuris olulist rolli. Oli luuletaja ja üks esimesi Euroopa ajaloolasi (ajalugu praegusel kujul tekkis 18. sajandil). Oli tööl ülikooli juures ja uuris keskaega. Avastas ka ühe keskaegse teose võltsingu.
Muude luuletuste seas on tal ka üks kuulus luuletus „ eleegia maakalmistul“, kus ta räägiib oma tunnetest kalmistul jalutades. Ta räägib maailma kaduvusest ja selle paratamatusest. Tema meeleolud on eleegilised ehk mõõdukalt nukrad, siis üks teine kalmistuluuletaja Edward Young on juba sünge ja mässumeelne. Ka romantismis on kaks suunda: eleegiline ja maailmakorralduse vastu mässav suund.
Edward young kirjutas teose „öised mõtted“.
Inglise luules on veel üks autor ehk James Thomson , kelle teos „ aastaajad “ tõlgitakse kiiresti mitmetesse keeltesse. See on üle hulga aja jälle tähelepanu loodusele , sest sellele eelnenud klassitsistlik kultuur oli olnud linnakultuur. Puškin nt mainis oma „ Jevgeni Oneginis“ „aastaaegasid“, seega oli romantism levinud ka Venemaal.
Loodus on siin oluline tahk ja tekib loodusele tähelepanu pööramine mis on romantismis väga oluline joon.wordsworthile, kes pidas oluliseks kirjutada külaelust ja sealsest loodusest, eelnesid mitmed külaluuletajad. Tema külaluuletused said algul suure kriitika osaks, eriti tema luuletust mis külahullust rääkis.
Inglise kirjanduses ja mujalgi tekib gootika element. Sarnane nähtus tekib nii Inglismaal, Saksamaal (rüütliromaan) ja Prantsusmaal (kus see on must romaan).
Must romaan on ajaviitelisem kui 18. sajandi romaan, ning samuti erootilisem.
Sakslaste rüütliromaan on olnud ka eesti kultuuris oluline.
Ilu hakatakse ka nägema inetuses. Nt „ Jumalaema kirik Pariisis“, kus kaheks keskseks tegelaseks on Esmeralda , välimuselt tõmmu ja mitte vastav hetkel kehtivatele ilunormidele.
teiseks kääbus Quasimodo kes on tõeline hirmutis, kuid kes samas on õilis. Teose põhitegelaseks on Notre Dame mida Hugo kirglikult kaitses ja üritas selle lagunemist vältida. Pahed on kätketud Esmeralda vastandisse Fleur 'i. Sellist naisterahvaste paari leiab 19. sajandil päris palju. (nn suhkruke ja piprake).
Sega romatismis saab tähtsamaks inetu. Nt ei ole enam ilus ülikooli peahoone vaid nt musumägi.
Gooti romaan – esimene gooti romaan oli „othranto loss“. Gooti romaanides on varjatud erootika, nt nii oli „Clarissas“. Clarissalt tahetakse võtta tema varandust ning panna teda vägisi mehele. Gooti romaanides on väga palju glišeesid. Aja jooksul lisandub kurja munga kuju, nt Claude Frollo , kes on „Jumalaema kiriku kellamehe“ peamine antagonist.
tondilood on üks gootika elemente, mis on folkloorne. Nt oli neid ka lugenud Joosep Toots, kes sellest oma kaaslastele rääkis, kus on sees tüüpilised gooti glišeede elemendid.
Gooti moment tipneb Edgar Allan Poega . Suur osa romantikuid kasutab gooti elementi.
Morte d' Arthur – gooti õhustik.
4.loeng
romantism oli teedrajav suund.
Lähtudes selle suuna subjektiivsusest võib öelda et siin üks olulisemaid jooni oli kunstniku imago ehk kuvand , mis vastandus klassitsistlikule arusaamale kus oli oluline looduse peegeldamine , kunstniku aktiivsust toetab valgustuslik suhtumine, kuigi tal ei ole selline roll nagu valgustusaja kunstnikul (ta ei ole revolutsionäär ja teerajaja nagu nt oli Voltaire ). Tema ülesandeks oli tegeliku maailma muutmine mida võis seostada nii revolutsionäärilisuse kui uute arvamuste väljapakkumisega. Ta eemaldus ühiskonnast ja lõi oma maailma. Romantismi puhul on tähtis see et kunsti nähti kui eraldi maailma ( Schlegel ). Kunstniku ülesanne ei olnud peegeldada maailma mis on, vaid luua mingi omaette maailm, kas nt muinasmaailm või muusikamaailm vms. Maailm on nagu hingeabi, sest seal hingeliselt olemine on nii kunstnikule kui ka lugejale abiks. Esteetilise maailma looja oli äärekalt võimekas inimene, ja siin tulebki mängu sõna ' geenius '. Romantismi üks iseloomulikke jooni oli koolkondlus. Tehakse rühmitusi, sest nii on kergem läbi lüüa. Kirjanduses peab üksikisik olema tõeliselt geniaalne et üksi läbi lüüa.
Parnassos – mägi kus vanas kreekas elasid kunstile pühendunud inimesed.
Ka meie kasutame sõna 'geenius' endiselt, kuigi järjest vähem.
Romantikute jaoks oli kunst väärtus omaette. On puhtalt esteetiline nõue. St kunst kunsti pärast.
Vormiuuendused
klassitsistlik printsiip rakendub vormitäiuse taotlemise abil.
Enesekriitika loodava suhtes, vormipuhtuse taotlemine . Järjest vähem kirjutatakse antiikautoreid jäljendades ning kasutatakse antiikajažanre nagu oli kombeks klassitsismiajal. Esimesed eesti sõnad järgisid ka ladina keele struktuuri. Alates romantismist kaitstakse ka käitumuslikku vabadust, mis on seoses hilisema dekadentsiga. Inimene näitab oma käitumisega et ta ei ole asjadega rahul. See kipub tekkima jäigastunud struktuuride ajajärkudel.
Räägitakse, et totalitarism oli midagi mis lääne kultuuris olevatest vooludest esile tõusis. Romantilised kunstnikud pidasid kunstniku vabaks olendeid kes võis käituda nii nagu ta soovis. Geenius ei allu reeglitele vaid loob neid. See tugines mingeid teid pidi ka immanuel kandi mõtetele.
Ajaloolise romaani žanr. Püüd peegeldada ajastut kellest kirjutatakse võimalikult kiretult
fantastiline jutustus. 18. sajandil algab fiktsioonide õitseng, mis on romantismi üks alustalasid. Olid fantastilised jutustused mis muinasjuttudele tuginesid. Hoffmann – üks 19. sajandi kirjanduse alustugesid. At a sitting – edgar allan poe. St luuletus peaks olema nii pikk et sa istud maha ja loed ta läbi. St et ei tohiks luuleteose kallal istuda mitu õhtut. Lüroeepiline poeem . ( Byron ).
Romantismi domineeriv žanr on lüürika. 19. sajandit võib nimetada lüürika sajandiks . Lüürika domineerib ka proosas , ka nt Scotti romaanides. Keelte uurimisse tulevad mitmed muudatused. 19. sajandil materjali põhjal tehti suured avaldused keeleteaduses. Tulevad mängu metafoorid , sõnavara avardub. Lahkutakse antiikmeetrumitest, mida küll täielikult ei hüljatud. (Ain Kaalep ).
Värsiloomes on omane dissonants , st rikutakse seda perfektset värsivormi.
S.T.Colbridge – Inglise tuntud luuleteoreetik, kes tõi luuletusse refrääni. Dissonants ja kerge hooletus on romantikutele omane. Värsiloome tehakse hästi mitmekesiseks. Nemad tulevad esile kunstide ja žanrite kombineerimise teemaga . Goethe ei kasuta sõnu muusika , kunst ja kirjandus, vaid kasutab ainult sõna 'kunst'. Oli ka autoreid kes olid andekad mitmes vallas, nt Hoffmann kes oli ka väljapaistev muusik kellele kuulus au kirjutada esimene romantiline ooper . Ta oli ka kunstnik kes karikatuure joonistas ja seetõttu saadeti ta maalt välja Poola. Teine selline autor oli Blake ., kes kasutas vana illuminatsiooni omal viisi.
Fauni pärastlõuna.
Luule püüdleb muusika poole kuid ei jõua sinna, sest luules on tähtsad sõnad, kuid muusikas mitte.
Tragikomöödia – üks romantikute leitisi. Tragöödia ja komöödia on põimunud ja lähevad ükkteisele üle. Kõige varajasem oli romantism saksamaal, kõige hilisem prantsusmaa (napoleoni sõdade tõttu).
5.loeng
Romantismis on palju tegelasi kes on eksinud ja kahetsevad, ja neid on mõlemast soost. Kahetsus saab andeks antud.
Sellest tulenevalt levib romantism ka mitmetesse teadusvaldkondadesse, eriti õitsevad parateadused.
Romantilist ajastut ei huvita tegelikkus, see on filosoofiline maailmavaade. Neid huvitab pigem võimalikkus. Friedrich shellingi filosoofi vaadeldakse nii loodust kui inimest kui ka igavest loomingut. Lõpus on lõpmatus mis romantikutele väga meeldis. Nii shelling, schiller kui ka schlegel lõid lõpmatuse koolkonna.
Geeniuse talent seisnes selles et ta oskas tabada uut, ebatavalist, kummastavat ja seda edasi anda. See kõik oli romantilise poeesia allikaks.
Friedrich shlegel hakkas kasutama romantilist irooniat, mis on hilisem nimetus. Veelgi hilisemad uurijad on leidnud et see on äärmiselt ebasobiv sõnapaar sest seda on raske defineerida (ja alates 19. sajandist on vaja teaduses asju lahti seletada).
Romantilise iroonia näiteid on väga mitmekesiseid. On mitmeid autoreid kelle puhul võib seda ära tunda: Hoffman , Byron ja A. De Musset.
Postromantiline iroonia – puudub vastandumine , riooniline ollakse kõige suhtes. ei ole romantiline iroonia. Ironiseeritakse autori suhte üle võimalikkusega. Räägitakse millestki mis on püha, kuid siis võetakse selle suhtes kergelt muigav seisukoht. Valikud jäetakse tegemata. Iroonia positsioon on kahe vahepeal.
Byroni iroonia on tihti 19. sajandile iseloomulik iroonia.
Iroonia, kus ei tehta üldse mingit valikut.
Ühiseks kõigi kolme iroonia tüübi vahel on otsustamatus. Ollakse mitme võimaluse vahel millest ühtegi ei valita. Iroonia on vahendajaks.
Romantismi kohtaa võib veel öelda et ta on teoreetiline. Romantismis püütakse sõnastada loomingu printsiipe . Friedrich schlegel A.W Schlegel, Novalis, Hoffman. (kindlad seisukohad selle suhtes milline romantiliine looming olema peab), Goethe (sõltumatu mõtleja, weimari klassitsism – taandumine ultraromantilistest positsioonidest). Goethe võis olla ka seotud realismi väljakujunemisega. Herder .
Ei Goethe ega Herder ei ole romantilised teoreetikud!
Wordsworth , colebridge. Colebridge on hiljem rõhutanud fantaasia ja kujutlusvõime tähtsust, et see on loomingu suhtes kõige olulisem.
Krelley, Hazlitt, thomas de Quincey
saksa romantismi
seda õigustab see et ta ajaliselt kõige varasemalt ilmneb kui me preromantilisi suundi arvesse ei võta. Need suunad olid nii Inglismaal ja Prantsusmaal varasemad, nt Rousseau , kes oli saksa kirjanike ja romantikute vaateid oluliselt mõjutanud. Saksa romantismist räägitakse siiiski kõige esimesena.
Kuna romantismile, erit ivarasemale romantismile on omane koolkondlikkus on Saksamaal neid lausa kolm. Esimene neist on Jena koolkond. Koolkondlikkus on teatud mõttes läbimõttestrateegia. Koolkonna abil tutvustatakse oma vaateid.
Jenalased suhteliselt palju kirjutasid sellest milline looming olema peab. See oli kultuurilise tõusu ülikool sel ajal.
Friedrich Schiller oli üks Jenalaste tõmbenumbreid kes seal ülikoolis loenguid pidas. Tol ajal tuntu huvi ajaloo vastu ja teati palju selle kohta. Schiller oli romantilist tüüpi mässaja. Romantikute biograafias teostub vastuolu millele viitas Locke sajand varem.
Novalis, de Tieck , Wilhelm Wackenroden, F. Schelling .
Schelling – filosoofilise suuna esindaja. Oli veel teisigi kes selle liikumisega seotud olid.
Selliste koolkondade puhul on iseloomulik kindel tuum. On ka hästi palju sidusisikuid. Koolkonna piirid on üsnagi ebamäärased, samuti nagu on nende püsimise piirid. Jena koolkond läks laiaili sajandivahetusel (1802 suundus Schiller teisele, Novalis ja Wackenroder olid surnud, Schlegelid leidsid tööd mujal, Wilhelm läks Euroopasse reisima ).
Wilhelm töötas koduõpetajana G. De Staeli juures.
1797-98 ilmub kõige rohkem nende teoseid ja nad annavad välja ka ajakirju. Need ajakirjad kauaks püsima ei jäänud,. Ka nende välja antud ajakirjad olid lühikese elueaga.
„Atheneum“ ja „Lyceum der Schönen Kunste “ - Jena kooolkonna ajakirjad, seotud Schlegelitega.
Saksa romantism on tuntud teoreetilisuse poolest, ja teda toetas ka klassikaline filosoofia. Saksa romantism on tähtis ka sellepoolest et ta vastavaid mõtteid ka mujal toetab. Inglismaal oli õige mitu sellist autorit kes Goethe juures käisid.
Saksa romantismile (mitte jenalastele, vaid Heidelbergi koolkonnale) oli
Jenalased lõid pigem teoreetilise faasi. Paljud Heidelbergi koolkonna liikmed olid olnud ka Jenas . Tegemist oli väga laialivalguv.
Saksamaa avastas oma kodumaad . Rahvuslik vabadusvõitluse taust on saksamaale iseloomulik ja oluline. Vallutustest puutumata jäi Preisimaa , mis arengust maha oli jäänud. Sajandi alguses tõuseb Preisimaa esile ja juba 1816 on temast saanud kultuurikeskus. Kultuuritsentriks sai Berliin .
Olukord on äärmiselt mitmekesine . Saksamaa oli jagunenud mitmeteks vürstiriikideks, kelle vürstid meenutasid pigem Itaalia renessansiaegseid valitsejaid.
Kant , Fichte
6.loeng
püüdlemist loomulikkuse poole oli. Kuid luules mis oli rütmistatud ning riimistatud kunstkõne pidi olema teatud paatosega mis tal ka tänapäevalgi on. Luules tundus see ootamatu kui keegi oleks nt hakanud kasutama nt mingit murrakut vms.
Hölderlin on vastand, kuid ta ei ole ainus autor kes teistele romantikutele vastandus. Hölderlin on ka romantik , sest suured konseptsioonid mida me romantismiteoorias näeme on temal samuti olemas. Ükski trend ja vorm ei ole sundiv, vaid tagantjärgi nähtav rühmitus mis igal pool ühesugune ei ole. Hölderlinil on suur individuaalsus .
Inimestesuhetes domineerib armastus. Suzette kellega ta kirja teel seotuks ja ka siin valitseb eriline eetika . Romantism on armastus äärmiselt erilisel kohal, ja jaguneb mitmesse suunda. Jenalased suhtuvad armastusse nagu Novalis ja hiljem Poe, st kultuaasselt ehk naine on austuse ning armastuse objekt. Schelling ja novalis – naise kaudu saab mees kontakti maailmaga .
Hölderlini armastus ei ole nõudev. St ei nõuta vastuarmastust , ta jätab armastuse objekti vabaks. Ta tundub olevat üks eetilisemaid romantikuid, mis vastab loomuliku looduse eetika konseptsioonile. Ta mõtleb eetilised probleemid läbi ja ei järgi mingit väljamõeldud eetilist koodi. Sama on teistel romantikutel, nad järgivad oma sisemist eetikat (eetikat suure E-ga).
On ka kolmas suhtumine mis tuleb romantismis järgmise koolkonnaga kus naine ei ole enam imetluse ja armastuse objekt, vaid see kes juhib mehi halvale teele – tekib famme fatale'i konseptsioon .
Hölderlin saksa romantismi raames tundub olevat eriline, kuid tal on suhteliselt palju ühist nt William Blake'iga. Võrdleval vaatlusel peaks ta muutuma mõistetavaks.
Heidelbergi romantikud
olid natuke jenalastega seotud, sest nii mõnigi oli Jenas käindu ning tundsid nende põhimõtteid. Heidelbergi koolkond on Jena koolkonna jätk pärast seda kui ta laiali läks. Heidelbergi ülikooli ümber nad koondusid, kuid oli palju lõdvemini seotud koolkond kui Jena. Seal paistab mitme kandi pealt silma autor Clemens Maria Brentano . Tal on mõningad saavutused ja konseptsioonid mis on saksa romantismi ja romantilise ajastu mõttes olulised, ta esindab oma ajastut hästi. Ta on üks autor keda ei ole tõlgitud. On õppinud mingit aega Jenas ning jenalastega kokku puutunud. Ta oli Jenalastega tuttav ja püüdis nendega lävida, kuid nad ei võtnud teda omaks.
Ludvig Tieck oli tema suur eeskuju Jenas. Jenalased ei võtnud ka teda omaks. Oma iroonias hakkasid nad teda kutsuma demens Angebrentano ehk nõdrameelne Brentano mis viitas sellele et tema ultraromantism ei olnud esimese põlve romantikutel vastuvõetav.
Achim von Armin – Brentano kaaslane ja sõber. Nad sõitsid kahel korral Reini äärde rahvaluulet koguma. Rahvaluulekogujaid on mitu: Herder, Goethe, Brentano ja vennad Grimmid . Brentano sattus suurde vaimustusse saksa rahvalaulust. Kogumise mõjul toimus tal loominguline suunamuutus. Filosoofiline stiil muutus teistsuguseks, lihtsaks ja rahvalähedaseks värsiks kust filosoofiline sügavus ja ühiskondlik moment kadus . Tema loomingu põhjas tekkis muusikaline värss, st ta oli teatud tõukejõud kelle põhjal tehti lauldav värss, mille põhjal tekkis esimene nähtus kus luulet lauldi. See on vana Euroopa traditsioon kus lihtne värss saab viisi ja seda lauldakse. Sellest perioodist on palju laule. Seda kutsutakse liediks ehk lauluks . Viise ei tehtud ise, vaid seda tegid heliloojad .
Seda traditsiooni järgivad saksa luules paljud. Üks neist oli Heinrich Heine , kes on üks mahukamalt tuntud autoreid sellest perioodist. Üks tema külgedest on laulev värss.
Brentano ja armin andsid ka Reini-äärsetest reisidest teose „ Poisi võlusarv“. Hoffmani „Lõbusad värsid“ on kirjutatud Brentano loomingule.
Loodus muutub loomingu üheks oluliseks teemaks luules.
Tonaalsuselt on Brentano luule pessimistlik. Armastusega kaasneb kannatus ja irratsionaalsus (mitteloogilisus ja põhjendamatus mis veel rohkem kannatama paneb). Brentano loobub kultuaasest olekust, st et naine viib mehe valele teele jne.
Brentano loomingus tuli veel üks kriis. Tema hilisluules oli usuline pööre, mille tulemusena hakkas kirjutama filosoofilise alatooniga ja otseselt religioosseid luuletusi. See meenutab Hölderlini loomingut. Brentano hindas teda kõrgelt, kuigi tema kaasaegsed luuletajad üldiselt Hölderlini ei hinnanud.
„ Lorelei “, millest sai saksa romantismi kehastus.
Eichendorf oli hilisem koolkond kus samuti Hölderlini oluliseks peeti.
Kõik romantismi lood ei põhine rahvalauludel.
To lure – meelitama, peibutama, eksitama. Näha on siin Lorelai konseptsiooni.
Achin von armin ( 1781 -1831)
vastupidiselt romantikutele keda kujutame tormakate ja tundeliste inimestena.
Armin leidis et vana ilmakord sobib hästi kui neid õigesti kasutada (mis kehtib igasuguste struktuuride puhul. Von Armin nii nagu Tolstoi rakendas oma „seitsmes külas“ oma põhimõtteid, olles hea isand oma talupoegadele ja haldas oma seitset küla nii et see oli idealistlik piirkond keset saksamaad. Sama unelm oli ka Tolstoil, kellel see samuti õnnestus.
Loomingus ei ole peale isiklike kontaktide sidet jena romantikutega. Tema põhiteoseks jääb „Poisi võlusarv“ mida ta koos Brentanoga välja andis. Armin läks kaugemale Brentanost. Kui bRentanol oli Lorelei see kes mehi eemale meelitasid, siis Arminil oli palju neid eksinud naisi kes lõpuks õige tee leidsid. Nt ->„Krahvinna Dolorese vaesus, rikkus, süü ja kahetsus“.
Junkruna kõneles ta ka kohustuste täitmisest riigi ees. On kirjtuanud luulet ja draamasid, ja tal on postuumselt ja luuleid ning jutustusi. Von Armini teemaks on natuke idamaised asjad, nt mustlased. Kirjandusvahetus oli keskajast alates Euroopas tihe. Mustlaste teema oli 19.sajandil kahtlemata üleval.
„Alraun“, „ Kolem “ ning teised sellelaadsed jutustused.
Heidelbergi koolkonda kuulusid ja Jakob ning wilhelm Grimm, kes olid Heidelbergis sellised kujud nagu vennad Schlegelid Jenalaste hulgas. Olid selle aja vinged keeleteadlased kes terve rida igasuguseid teemasid uurinud on. Üks eriti viljakas valdkond on vana-saksa saagade ja pärimustega töötamine. Vanad saksa tekstid olid hästi põnevad ja nendega nad tegelesid. Ennekõike tunti neid selle poolest et nad panid kirja erinevaid muinasjutte, ning nende panus ulatub tänapäeva välja. Nendelt pärinevad ka algsed Reinuvader Rebase lood.
Grimmide põhikonseptsioon oli romantiline, kuid põhivaldkond filoloogiline. Nad arendasid välja erinevaid filoloogia valdkondi. Muinasjutt on siin ikkagi äärmiselt oluline asi ja sellest on kirjutanud ka Novalis.
Siia kuulub ka lõdvalt selline autor nagu Heinrich von Kleist keda nimetatakse Heiderlbergi raames kes tegelikult eriti kellegagi seotud ei olnud. Romantilisi autoreid jagus tol ajal igal poole. Von Kleist on noorelt surnud autor ja on üks konfliktseid autoreid. Jäeti sugulaste toetada. Pandi sõjaväkke kust ta jalga lasi. Tal oli mitu õnnetut armastust. Sai hariduse omal käel.
Revolutsiooni suhtumine oli tol ajal kahetine, seda vaadati kui midagi irratsionaalset.
Kleist võitles aktiivselt Napoleoni ja prantslaste vastu. Ta arreteeriti ja lasti peaaegu maha. Ta möllas ajakirjanduses ja kirjutas patriootilisi artikleid. Elu lõpp oli tal traagiline, sest ta lasi maha oma armastatu ja lõpuks ka enda.
Looming
tavaliselt mainitakse ta loomingus komöödiat „lõhutud kann “, milles ei ole palju romantilist. Tema puhul võib öelda et hakkavad tulema teised tunnused, puhtast romantismist enam rääkida ei saa. Ilmneb rahvapärase kirjanduse jooni mis Goethe näidendites tuntavad olid. See oli koomilise efektiga rahvalik lugu kus oli hulk mõnusaid külatüüpe ja ei ole kooskõlas tema ülejäänud loominguga. Kleist on kirjutanud ka hästi traagilisi lugusid. Tal on kaks traagilist tragöödiat mis silma paistavad. Üks nendest on „Robert Guiskard“, mille peategelane on hästi traagiline .selle teose kallal töötas ta pikka aega. Tegelane on sitsiilia kuningaga kes asjatult võitleb. Peategelane mõtleb hästi, kuid halb saatus väänab viltu ta tegemised, st see on tüüpiline fatalistlik teos. Eeskujuks Shakespeare ja Sophokles, eesmärgiks püüelda antiigi eeskuju poole.
Teine tragöödia on „Penthesiela“ kus on kadunud kreeka ideoloogia, ja kreeklasi näidatakse kui barbaarseid. Penthesilea on amatsoonide kuninganna kes Achilleuse vastu võitleb. Lõpuks tapab ta tema ja viskab ta surnukeha koertele. See on saatuse iroonia mis on romantiline joon. Lõpuks mõistab ta et on Achilleust kogu aeg armastanud. Tähtis on siin see et ta ei vaatle hellase ajastut kui ideoloogilist vaid kui barbaarset ajastut.
Eesti keeles on antud välja kleisti teos „Michael Kohlhaas“. See jälgib saksa eepilist traditsiooni. Konseptsioon on selline nagu Goethe ja schilleri näidendites, st kujutab iga hinna eest võitleva inimese hukku. See on lugu hobusekaupmehest keda üks junkur solvab. Hobusekaupmees otsustab kätte maksta, kuid seadus seda ei luba. Oma käega kättemaksja lõpuks hukkub. See teos ei vasta romantilisele konseptsioonile, on teistmoodi lugu. On kirjutanud ka terve portsjoni jutte . „michael Kohlhaas“ on ilmunud klassikaliste lugude sarjas. Teda peetakse saksa novellitraditsiooni alustajaks . Üks novellikirjutajaid oli ka Hoffman.
A. c. Chamisso – oli üks huvitav Berliinikeskne tegelane kes ka Heinet toetas ja õhutas. Käis ümbermaailmareisil laevaga „Rjurik“.
Ernst theodor amadeus Hoffman (1176-1822)
võimas autor. Kui ülejäänud saksa romantikud väga tuntud ei ole, siis Hoffman on tuntud. On tuntud „Pähklipureja“ poolest. On rikkaliku fantaasiaga ja on kõige rohkem saksa romantistidest Euroopa kultuuri jälgi jätnud. Temast on mõjutusi saanud ka Honore de balzac .
Sündis Göniksbergis ehk tänapäeva Kaliningradis.
Hoffman kaotas varakult oma isa. Ta kasvas onu perekonnas. Onu oli karm ja kuiv ning ei armastanud kunste. Hoffmanil oli kalduvus kunstide poole. Samas hinnati seal muusikat. Ta pandi teenistusse ja pandi juurat õppima. Ta ei tundnud selle vastu huvi. Teenistuses kirjutas ta selle kohta.
Kuna oli rahaliselt teenistusest sõltuv, pidi ta rändama linnast linna. Ta teeb talle soodsa pahanduse joonistades karikatuure. Eluaeg oli ta olnud irooniline ja satiiriline . Joonistas karikatuuri oma vahetuseülemast, ja tema peale saadi kurjaks. Karistuseks saadeti ta ääremaale, vArssavisse kus oli palju saksa asutusi . Varssavis oli lahe olemine, tööd väga palju ei olnud ja kunstielu oli suur. Haritud ja musikaalne sakslane oli seal teretulnud, ja tal oli võimalik tegeleda erinevate ametiväliste tegevustega. Seal ta juhendas orkestrit , kirjutas muusikalisi teoseid ja vahel käis ka tööl. Siit ta sai aluse oma edasiseks tegevuseks.
Kui Napoleon tuli kes Prantsusmaal kõvasti kanda oli kinnitanud tungis Varssavisse ja kõik Preisi ametiasutused kuhu ka Hoffman kuulus kihutati laiali. Hoffman jäi lagedale ja tal ei olnud midagi peale hakata. Jõudis Berliini ja ei leidnud tööd. Andis muusikatunde ja praktiliselt nälgis. Selle käigus hakkas ta ka kirjutama. Üks õnnelik moment oli see et üks Leipzigi ajakiri palus tal kirjtuada lugu puudust kannatavast vaesest muusikust.
See viitab romantilisele glišeele mis tekkinud oli.
Uus loeng
švabi koolkond – ei ole enam surmaihalust. Hilisem romantism.
Heinrich heine – esindav autor.
Heine proosakogumik. -> soovitatav lugeda.
Eelsotsialistlik mõte puudutab ka Heinet. Sealt kus lõpeb vana saksa romantiline koolkond, algab uus. Romantism on suund mis moodustab poole aluspõhjast.
Inglise romantism
hoolimata prantsuse kirjanduse olulisest rollist Euroopast, aga ta joondus valgustusajastul inglsie kirjanduse järgi. Inglise kirjanduses toimusid olulised muutused ja nihked mis olid aluseks ka teistele euroopa maadele.
Kui tormiline eelmäng inglismaal oli, siis romantism ise 19.sajandi algusel jääb veidi kiduma. Ajaliselt saksamaaga nihet ei toimu, vaid see jääb 3-4 aastat hilisemaks. Kui lugeda aastat 1800 tinglikult inglise romantismi alguseks. „Lüüriliste ballaadide“ eessõna on peetud inglise romantismi manifestiks. 1800 ja 1798 kui ilmus esimene trükk sellest luulevalimikust, ei leidnud see kogu kriitika ja publiku üldist tähelepanu. Ei leitud et need luuletused oleks ka midagi muud. Need ei olnud otseselt ka Wordsworthi omad, kes eessõnas oma kaasautori mainimata jätab.
„ Childe Haroldi palveränd“
Tegelik wordsworthi ja Scotti luule läbimurre toimub pärast Byronit.
„Lüürilisi ballaade“ peab eksamil teadma!
Tormiline romantismi aeg jääb teise ajajärku.
Blake elas varem kui suur osa romantikuid. Originaalsuse poolest on teda kõrvutatud Hölderliniga. KA tema oli eraldiseisev ja üksik. Omas ajas ei olnud ta eriti tuntud autor. Blake pandi sinna kaanonisse hiljem nagu 19. sajandil ja 20. sajandil kombeks oli. Ta võlgneb oma tuntuse prerafaeliitidele.
Oma eluajal oli tagasihoidlik autor. Oli nii luuletaja, kunstnik (oli õppinud vasegravüüri) ja oli ka mingis mõttes filosoof . Oma mõtted põimis ta ka oma luulesse, ja nii on tema luules ka erinevaid tähendusi. Ainuke asi mis õppis oligi vasegravüür.
On andnud välja kolm kogumikku. „Luulevisandid“, „Songs of Innocence“ ja „Songs of Experience “. Viimase kahega on ta saanud kuulsaks .
Koos oma naisega kes oli tõeline Galanthea
Blake'i kujutab inimest mitte loodust. Teda nimetatakse religioosseks müstikuks. Selle piires lahendab ta ka oma vaate inimesele. Tema jaosk on inimene mikrokosmos kes on osa makrokosmosest ehk kõiksusest. Inimese ja kõiksuse vahel on teatud vastavus ning vastuolud.
Blake on religioosne müstik kes otseselt Jumalat ei otsi. Ei ole huvitatud ka konkreetsetest loodusnähtustest, vaid huvitub sellest mis inimvaimu loodusega seob. Tema jaoks tähtsaim on inimese kujutlusvõime. Siin on tal suhe ka Colebridge'iga.
Blake kaitseb inimest ka eetiliste dogmade eest. Moraal ei ole midagi sellist mis inimest ohjeldama peaks. Blake'i loomingust võib leida seega suurema osa romantilisi jooni, st ta on üks varasemaid inglise kirjanduse romantikuid. Teda eristab tema kaasaegsetest täielik individuaalism. Kui romantikud pistavad ühiskonnaga rinda, siis Blake eraldab end ühiskonnast täielikult. Blake oli oma mullis , teda ei huvitanud kas ta oma kunsti eest raha saab. Ehk siis totaalne eitus : ühiskonda tema jaoks nagu ei olegi olemas. Ta ei tiku ühiskonnale kallale, vaid lihtsalt eraldab end sellest.
Esimene koolkond
sel ajal oli publiku lemmik Walter Scott oma teaduslike ballaadidega. „Lüüriliste balladide“ teist trükki peetakse romantismi manifestiks. Lisaks on kirjutanud oma teisele trükile saatesõna Wordsworth.
Scottil on üle kolmekümne romaani.
Wordsworth – kahtlemata grupeeringu juhtiv figuur . Thomas De Quincy – psühheleerilise kunsti varajane esitaja kes aeg-ajalt Wordsworthi juures peavarju sai, mistõttu oli ta järvede piirkonnaga seotud. Wordsworth sündis 1770.
Jäi varakult orvuks. Õppis Cambridge'i ja siis läks Euroopasse rändama. Revolutsiooni kära ja möll mõjus talle ni iet temast sai veendunud konservatiiv, mistõttu on tema biograafia vastuolus teiste romantikutega. Nii ei jäänud ta loomu poolest romantikuks, kuigi ta teisi romantikuid mõistis. Viimasel elujärgul kirjutas ta sonette ( 20ndad , 30ndad ), töötas läbi oma varajasemaid teoseid ja kirjutas üht luuleteost mis hiljem postuumselt ilmus. See oli ka tema enda autobiograafia mis kandis nimetust „Prelüüd“. 1795. aastal taandus ta järvede piirkonda, algul koos oma õe Dorothyga.
Propageeris lihtsat ja mõõdukat eluviisi. Vähehaaval muutub ta jäigaks ja tõsiseks konservatiiviks. Hakkab tegelema ka kirjandusega. Otsustavaks saab kohtumine Colebridge'iga. Kuna huvi kirjutamise vastu oli olemas, tekkis huvi anda koos välja üks teos ja nii sündiski „Lüürilised Ballaadid . Selle andis välja trükkal John Cottle kes andis välja ka mitmete teiste tundmatute autorite teostega. Ta oli Colebridge'i patroon ja raamatukaupmees. See kogu koosnes Wordsworth'i valitud luuletustele ja lisaks ka Colebridge'i pikematest teostest ainsana terviklikult valmis saanud „Lugu vanast meremehest“. Raamatule tegi kahju Wordsworth'i luuletused, sest publikule see rõhutatud talupojatemaatika ei meeldinud siis ega ka hiljem. Siit kasvasid välja Wordsworth'i teoreetilised vaated. Oma manifestis kirjutas Wordsworth peamiselt oma luuletustest.
Siit algaski nende mõlema karjäär. Colebridge oli Wordsworth'i peale ka pahane sest ta ei maininud oma eessõnas „Lugu vanast meremehest“ ei maininudki.
Uus loeng 23.04
Scottil on romantikuna palju pistmist realistliku romaani tekkega. Byronist ja Shelleyst võib kõneleda kui mingist koolkonnast. Nad on mõlemad mässajad. Shelley oli religioosne mässaja, aga byron sotsiaalne mässaja.
Byron sattus hiljem põlu alla. Nii Byron kui Shelley surid Itaalias.
Enne oma õnnetut elu leidis ta endale naise ja oli õnnelikus abielus. Vahepeal oli lahti l'äinud Kreeka-Türgi sõda. Byron läks kreeklastele appi, ja kuna ta oli lord siis teda austati. Lahingusse ei läinud, sest tal oli malaaria . Ta suri enne kui lahingusse jõudis.
Shelleyt tabas hiljem vaesus. Hiljem pöördus ta katoliku usku. „Kuninganna Mab“. Shelley publitseerib järjest oma värssteoseid. Ta kuulub pikkade värssteoste autorite hulka nagu ka Byron. Tema teosed on nii keerulised et neid ühe istumisega läbi ei loegi.
Kui Keats suri, kirjutas Shelley talle mälestusluuletuse nimega „Adonais“. Sarnaneb oma abstraktsuse poolest ka Hölderliniga.
Byroni teosed on narratiivsed.
Ei tasu panna kusagil teosest leitud mõtteid oma teoseid, sest see jätab sinust mulje kui algajast!!
Keats kuulub mõnevõrra teise seltskonda. Oma eluõhtul läks ta Itaaliasse, kirjutas luuletuse ja suri sealt. Shelley surnukeha juurest leiti ka kogumik Keats'i luuletusi. Nad austasid üksteist.
On kirjutanud suurepärast rütmiproosat.
Keats elas vaesuses ja ei elatunud luulest . Ta sai tuntuks ja see oli auasi. Sai tuttavaks ka Byroni ja Shelleyga.
„ Lugedes esmakordselt Chapmani homerost“. Chapmani Homerose puhul paistab et siin see maitse hüppab tagasi.
Keats on ka erootiline luuletaja.
Prantsuse romantism
Üks esimesi romatilisi autoreid on Francois chateaubriant. Sai koolitust koolis kui ka kirjanikelt. Lemmikud on Rousseau ja Voltaire. Tuli kirjandusse idüllilise luulekoguga „Küla armastus“. Suhtumine revolutsiooni algul ambivalentne .
Hiljem on tema looming kantud religioossusest.
Prantsuse kirjanikke on mitmeid Wertherlikust vaimust kantud teoseid. Chateaubriant otsis kompromissi Napoleoni valitsusega, kuid hiljem võttis revolutsioonilise hoiaku.
Oma loomingulise konseptsiooni arendab välja poleemikana valgustusliku romantismi vastu, mistõttu võib temast rääkida kui pesuehtsast romantikust.
Ülejäänud looming oli kristlusega seotud. On ka rojaliste toetavaid poliitilisi panflette kirjutanud.
Eksam .

mai viimane loeng. - viimane eksam. , 4. juuni. 11. juuni – korduseksam.

– uus loeng
Dickens on väga originaalne autor.
Erinevatel aegeadel on olnud inglise kirjanduses kirjanikke kes inimesi karikatuurlikult kritiseerivad. See ei pruugi olla ühiskonnakriitiline kui inimesekriitiline. Dickensi tüübid ei ole realistlikud vaid pigem karikaturistlikud.
Kui miski on teemaks ühiskonnas, on ta tähtis. Prantsuse kirjanduses on romantilised ja pooleldi romantilised teosed. Elu oli prantsusmaal tol ajal väga keeruline, olid kahtlused Napoleoni suhtes. Oli ka suur sõda mis temaga seoses üle Euroopa käis. Inglismaa jäi sealt kaugemale, saksamaa sai tunda Napoleoni kätt mis oli tol ajal probleemiks Euroopas. Prantsusmaal oli niivõrd tegemist poliitikaga et kirjanduse jaoks ei jäänud piisavalt aega. Küll kirjutati, aga see oli tagaplaanil ja suuri teoseid ei olnud nii palju. Prantsuse romantism sarnaneb paljuski sellega mis ta oli välismaal. Oli seal 20ndatel, 30ndatel üsnagi palju hiljem kui mujal.
Victor hugo (1802-1885).
temast sai prantsuse romantismi võrdkuju, kuid kui tema isikut ja loomingut vaadata siis ei olnud ta täielik romantik. Kuid ennekõike „Jumalaema kirik pariisis“ kasutavad romantilist glišeed: brünett ja blond naine, ilus ja kole mees jne. Tegelikult ei olnud see teos nendest kangelastest , vaid Jumalaema kirikust millele viidatakse seoses esilehega.
18ndal aastal tuleb ta kirjandusse. Tema puhul on mitteromantiline juba see et ta nõuab sellist parandust. Romantikud kippusid pigem lõhkuma kuigi neil eeskujusid oli, kuid samal ajal taheti kogu revolutsioonilise 18.sajandi lõpus hävitada ära vana ja ehitada midagi uut. Victor Hugo mõistis et nii see kunagi ei ole: siiani ei ole olnud nii et vana on täiesti ära lammutatud ja täiest uus asemele ehitatud. Hugo oligi see kes oli selle vana endasse alles jätnud. Kunstis on alati olemas olnud traditsioon millest lahti ei saa.
Hugo teosed jäävad ortodoksaalsest romantilisest laadist kaugele.
Romantismis on kõige rohkem teemamuutusi, vorm on säilinud. Romantismi ees jäävad rütmilised katsetused alles: nt tuleb Wordsworth tagasi soneti juurde. Tüüpiliselt romantiline luule ei ole kogu ajastu luule, seal on seda teist ja kolmandat.
Hugo on autor kes elab 83aastat mis oli 19.sajandil pikk aeg elamiseks. Ta jõuab kaasa minna tolleaegsete arvutute vooludega mis siis olid Prantsusmaal. Ta oli jõuline ja tegus ning kirjutas oma viimaste eluaastateni. Tema luulet võib leida uutest almanahhidest ja teostest mis välja antakse. Võib öelda et ta on sajandi mees ja tema loomingust võib leida kõike, kuigi teda romantikuks ja romantismi kehastuseks nimetada saab, kuigi on ka ilmekamaid kehastusi. Temas on teatav traditsionaalsus. Ta üritas kahte esimest romantilist ringi omavahel siduda.
Hugo puhul tuleb rõhutada et tema näidendid on mingis mõttes 19.sajandil epohhi loovad.
Alphons de Lamartine (1790-1869). tema puhul tulevad teemamuutused hästi esile.
Alfred de Vigny. - pesuehtne romantik. Nii vorm kui kujundid vastavad romantismile. Kirjandusse tuleb 20ndatel. Kirjutas luulet, romaane ja draamasid. Peamine motiiv on väljapaistva tegelase kannatused, st geeniuse piinad . De Vigny on eksootikalembene ja tal nagu Lamartine'il esineb kurja jumala kujund, mis viitab ateismi kujunemisele. Romantilistest teostes võib selliseid momente leida.
Cinq Mars sepistses prantsusmaal Richelieu vastu ja kes hukati.
G. P de senaucour – üliromantiline.
Prantsuse autorid on pigem 19.sajandi omad. Romaan „obermann“. Kuulub ka Wertheri-laadsete romaanide jadasse. Tal on ka muud luulet ja muid teoseid, aga kuna ta on eesti kirjanduses tekstidega mitteeksisteeriv, tuleb tema puhul rääkida kõige olulisemast.
A de musset on ka suur romantik. Tema teostes on tuntav elulisus. Tema loomingus on palju eredaid isiksusi ja kangelasi . Tema hoiakud teeb omapäraseks iroonia. Suhtub irooniliselt ka romantismi enesesse.
„Le nois“ ehk „ööd“ - meenutab „Aastaaegasid“. Siin kirjeldatakse öid ja see on seotud ka aastaaegadega. Kogu teos on täis melanhooliat ja üksindusetunned.
„armastusega ei naljatata“ - tüüpiline tragikomöödiline teos.
„sajandi lapse pihtimus“ - tragikomöödiline. Annab prantsuse romantilisele romaanile nimetuse.
Novalis – on kirjutanud ka romaani „Heinrich von Hoppeldingel“. Tekkis vastuolu Goethe ja romantiliste autorite vahel. Ta oli teinud läbi pöörumise, muutunud targaks täiskasvanud meheks. „Heinrich“ kujuneb romantismi alguspunktiks. Romantikud kirjutasid romaane kus inimesed ühiskonnas kohta ei leidnud. Vastavalt novalise konspetsioonile muinasjutust ja unenäost näeb Ofterdingen romaani laguses und. Novalise meelest on kõige parem žanr muinasjutt. Ta nägi unes helesinist lilleke, mis talle hinge läks ja rahu ei andnud. Sisuks on ränd mis oli 18.sajandil suur teema. Ofterdingen läheb aga vaimseid kogemusi otsima mitte ühiskonnas ringi vaatama. Ta jõuab lõpuks välja.
Romantikute teosed ei ole õnneliku lõpuga. Tavaliselt kas surrakse või midagi lihtsalt läheb valesti. See on realistliku romaani tüüpiline lõpp. Romantikutel on vastamata armastus, armastusest ilmajäämine rohkem kirjeldatud tunne kui armastus ise.
FranZ sternbaldi „Rännuteed“ - kirjutatud kahepeale. Lõpetas Ludvig Tieck. Sisemine poleemika Goethe „Wilhelm Meisteriga“. Tegelaseks on noor kunstnik Franz Sternbald.
Uus loeng 14.05

sajandi klassikaline realism on tänapäeval vaadatav kerge kulmukergitusega.
Romantiline romaan oli katsetus millest midagi ei tulnud. Alates 19.sajandist on kirjanduses palju umbteid millest midagi edasi ei arenenud. Romantismis oli kaks asja mis realismi mõjutasid: gooti romaan
„Jumalaema kirik Pariisis“ - gooti elementidega romaan.
„Vihurimäe“ ja „ Jane Eyre “ - ka gootika momentidega romaanid .
Hölderlini „Hypperion“. - ei ole Sternbaldi ja ofterdingeni moodi. Tuntav saksa romantilistele romaanidele omane distants mis oli ka hölderlini romaanile omane.
Rene eesmärk on teine kui Wertheri oma. Wertheril ei olnud oma kustumatule armastusele lahendust ja otsustas enda elu lõpetada. Ta oli hõljuv iseloom, keda kujutasid seda tüüpi romaanid. Rene puhul tuleb sisse see moment et mängus on surmapatt: kiindumus oma õesse ja hirmsad asjad mis see kaasa toob. Tal on samad iseloomulikud jooned, aga ta ei ole nagu Werther sest ta on maailma peale üsna ilma põhjuseta vihane . Ta on passiivse inimtüübi tüüpiline kujutus . Ta on vihane ja üritab mässata, kuid samas on tal kõikevaldav kirg millest ta jagu ei saa. Võrrelder Wertheriga on siin lahendus: Rene läheb kloostrisse ja võtab omaks katoliikliku usutunnistuse millest ta hingetuge leidis. Katoliku usk oli romantismiajal trend.
1804 – senamcour kiriromaan „Obermann“ - kõige lootusetum ja elust irdunum kõigist seda tüüpi romaanidest. Üritatakse tüpiseerida romantiku inimtüüpi.
Üritatakse seda kirjeldada, ja selle tõttu neid kõiki sajandi lasteks nimetatakse.
Realistlikes teostes aga ei ole üht inimtüüpi, vaid neid on palju sest inimesi on väga mitut tüüpi. Liigendada on raske, sest nagu romantikud tähele panid on inimene individuaalsus.
„Obermann“ on äärmiselt endasse tõmbunud kangelane kes kirjutab kirju väljapoole ja ei kritiseeri. Ta on oma üksinduses jäägitult kurb ja lahendust ei leia.
„Adolphe“ -
„Kurja lilled“ - „sajandi haigus“.
„ Delphine “ nii kuulus romaan et Puškin ta oma Tatjanale pihku pistis .
19.sajandil rohkem romaane naistest De Stahli eeskujul.
Walter scott ja tema ajaloolised romaanid
Scott on romantik. Teda ei tohi realistiks pidada. Ta oli küll tähtis realistliku romaani tekkimisel, kuid kõik tema hoiakud olid enam-vähem romantilised. Ta on üks esimesi maailmakirjanikke nagu oli Goethe, nii palju kui me maailmaks peame valget maailma. Teda tunti siis kogu Euroopas ja ameerikas.
Cooper – sidusad tegelased.
Scotti juures oli tähtis see et ta tegi ajaloo kõikehõlmavaks. Ajalooline lähenemine kirjanduses on just tema teene . Kõige alguses on Voltaire kelle arvates oli ajalugu inimeste tegude lugu ja osutas võimalusele ajalugu kujutama hakata. Ka Shakespeare'il olid ajaloolised draamad , nt Richard III ja Henry V.
„Gõtz von Berlinhingen“ oli esimene teos millega Scott kirjandusse tuli. Tõlge oli siin kirjandusliku taganttõukaja rollis. Siit sündis loominguline impulss .
„Child Haroldiga“ purustas Byron Scotti kuulsuse, ja Scott otsustas proovida hoopis proosat. Enne oli ta väga soosivalt Jane Austeni loomingusse suhtunud kes siis romaane kirjutada üritas. Mõned irvitasid väga populaarse gootika üle.
Tuli kaks ja kolm aastakümmet luule populaarne . Scott on see kes proosa turule toob. Algul kirjutab ta romaane pseudonüümi all. Scott pigem tahtis kontrollida kas romaanid saavad populaarseks ja kui nad said, kirjutas ta neid üle kolmekümne. Sel perioodil oli ka kiirkiri väga arenenud.
Kui Scott populaarseks sai, kirjutas ta ajaloolisi romaane. Need vastasid publiku ootustele, sest nad olid nii romantilised kui ka ajaloolised. Pärast sai sellest ka realistlik ajalooline romaan.
Ka romantilise ajaloolise romaani aluseks on dokument. St tuleb vaadata arhiive.
Scott liikus ajateljel suure diapasooniga. Tema huviks ei olnud tingimata Ivanhoe. Tema ajalooline skaala oli päris suur. Mõned teosed tulid kaasajale nii lähedale et olidki peamiselt kaasaegsed. Cooper võttis Scotti endale eeskujuks. Cooper oli keerulisem kui Scott sest tal oli piibellik mastaap. On räägitud et „Hirveküti“ esimesed leheküljed kujutavad jumalikku hingust saavad maad. Maastik tundub piibellikult puutumatu. Tema probleem oli see kuidas Ameerika ära rikuti. Nt „Pioneerides“ on see probleem. Ta kirjutas oma teosed segiläbi.
Tema diapasoon oli 50 aastat, st tal oli võimalik kasutada inimesi kes asju mäletasid. Ta romantiseerib selle läbi seikluste jne. Ei tohi olla igav olmekirjeldus.
Seesama Cooper ja ka Scott on Balzacile suureks eeskujuks. Euroopa realismi tekke juures peaks nimetama Balzaci . (saatesõna läbi lugeda!) ta oli juba 20ndate lõpul kirjanik kelle teoseid loeti. Sajandi lõpul ütles Wilde et kui keegi tahab teada saada Prantsuse ajaloo kohta peaks Balzaci lugema. Tema lood olid mõnel määral romantiseeritud, ja mitte üdini realistlikud.
Selle järelsõna puhul on huvitav see, et see näitab et siin on erinevus, sest ta ei ole oma taotlustelt sarnane Cooperi ja Scottiga sest ta tahtis kirjutada teaduslikku teost. Sel ajal saigi see valdavaks.
Balzac tahtis esmalt olla nagu loodusteadlane .
Balzac räägib kui palju inimtüüpe üldse on ja kuidas nad jagunevad.
Balzaci jaoks oli teadus see mis ta tegi. Tol ajal ei olnud teadused välja kujunenud nagu nad on nüüd. Sellisel kujul nagu nad tänapäeval tekkisid selle aja künnisel nagu ka ajalugu, keeleteadus ja kirjandusteadus .
19.sajandil oli kirjandus „maailm ja kõik mis seal sees“. Balzaci jaoks realism oli olmekujutlus. Tol ajal ei olnud maailm kaduv . Balzac toob need asjad kaasaega. Ta ka pöördub lugeja poole, tuletades meelde tuttavaid asju.
Balzaci jaoks võis see olla rohkem nagu koolikirjandi kirjutamine.
Kui vaadata Balzaci ja romantilist romaani siis romantismi tunnuseid sel määral enam ei leia. Suur vahe on siin ka keskkonnas. Ei taheta kujutada kaugeid sündmusi vaid oma kaasaega. Samas ei tahtnud romantikud teha asju teaduslikult vaid ilmutuslikult teha. Oma realismi pärandas ta edasi. Tema taotlust tunneme mingil määral hiljem naturalistide juures kes siia midagi lisasid. Ka nemad rääkisid teaduslikkusest, kuid see oli siis muutunud.
Uus loeng 21.05
Stendhal ei olnud romantik nagu Scott ei olnud realist. Tema esimene „Sajandi lapse“ romaan sai suure kriitika osaliseks . Hiljem jäi ta Balzaci varju.
Kui realism oli kirjanduses nõudeks, tuli kirjutada asjadest millest kirjanik ise teadis. Ja Balzac sai kritiseerida sellepärast et ta kirjutas asjadest millest ta ei teadnud .
Feministlikus kirjanduses tuleb esile koduhaldja konseptsioon, mis ka Dickensi varasemates romaanides on. Enamasti moodustab tausta ühiskond, mis on kas kriitiline või mittekriitiline.
Dickensi romaanid on küll realistlikud ja tegelased viiakse läbi erinevate ühiskonnakihtide, kuid lõpp on ikkagi õnnelik: nn ajalehepoisist miljonäriks.
Otsitakse uusi süžeeliine. Stendhalil, keda peetakse hiljem väga heaks kirjanikuks oli ka süzeedega raskusi. Ta võttis oma süzeesid kroonikatest või ajalehtedest. Nt leidis ajaleheartikli kus noormees tulistas armastatut ja läks selle eest kohtu alla. Kuid Dickensil, Balzacil ega Thackerayl ei olnud probleemi fantaseerimisega.
Ränd on tavaliselt mitte kujunemisromaani rändamine vaid rändamine läbi erinevate ühiskonnakihtide. 50Ndate lõpul tuleb mängu kriitiline hoiak ja realismist hakatakse rääkima kriitika tasemel. Prantsusmaal on lausa ajakiri ja almanahh mis mõlemad kannavad nime „Realism“. Leiti, et tuleb kirjutada täpselt elust maha ( fotorealism ), mida ka mõned autorid ka üritasid teha ja jäid kuulsusetusse minevikku . 50Ndatel tekib realistlikus konseptsioonis muudatus . Kuna siiani on olnud kirjanik see kes kirjutab nii nagu talle tundub õige (18.sajandi kirjanikul ei olnud ilukirjanduslikku eeskuju).
Realismil ei olnud sellist manifesti nagu romantismil, pigem oli iga kirjanik ise oma manifest. Siit sünnib realismiteooria mis ei ole ühtne kõigi autorite puhul. Nii tekib küsimus et kes on realist, nt kas Balzac ja Stendhal on ikka realistid kuna nende teostes on ikkagi romantilisi elemente. Kuigi ka teistel kirjanikel nagu Dickens on ka romantilisi momente, siis ei saa ikkagi neid romantikuteks pidada vaid tegemist on ikkagi realistidega.
Gustave Flaubert – sajandi keskel pärast Edgar Allan Poe enam-vähem iseseisvalt tekib esile teatud nõudlikkus kunsti suhtes. Kui realism on vallalelaskmise suund: otsitatakse uusi teid ja võimalusi ja katsetatakse. Kuid nüüd tuleb esile terve hulk kirjanikke kes arvavad et tuleb mõelda mida kirjtuatakse ja sellel peab olema maksimaalne efekt. Üks neist on ka Flaubert. Nende puhul on tegemist estetistidega, oluline on esteetiline tulemus. Öeldakse et autor peab nende asjadega tegelema.
Autorid on sunnitud järgima esteetilisi nõudeid, millest tulenevalt Flaubert kirjutas et Balzaci surma puhul on vaja teistsugust muusikat. Ta tõmbub tagasi romantika poole, leides et maailm on jälk kus inimene ei peaks tahtma olla ja nii ei jää tal muud üle kui tõmbuda kunsti poole. Ta tunnistab seda sama mis romantikud: tuleb tunnistada kunsti omaette olekud (Schlegel). Flaubert võtab esteetilise nõude, st ta ise nõuab endalt ja teistelt et kirjtuatav tuleb korralikult komponeerida, st kirjandus võiks olla ilus ja põhjalikult komponeeritud nagu arhitektuuriobjekt. Esmakordselt osutab ta sellele et ka proosaautor peab mõtlema mida ta kirjab paneb, mitte lihtsalt jahvatada.
Ta läheb tagasi ilma Stendhalita kes on tähendusrikas eelkäija talle. Ta asetas mingid probleemid ja hakkas neid arendama ning keskmes oli kõlblusprobleem. Flaubert teeb seda sama. Tema ajaks ei olnud teadus enam selline kogumine ja kirjeldamine nagu oli varem vaid oli nüüd midagi muud. Kui kirjandus tahab olla nagu teadus (ja seda ta tahtis) ja kui ettekujutus teadusest on muutunud ja teaduse keskseks elemendiks on eksperiment .
„Madame Bovarys“ tahab ta kujutada naist kes ei ole kasvanud keset elu, kellel ei ole aimu tegelikust elust ja kelle elukogemus sünnib raamatute lugemisest. Tal tekivad omad ideaalid ja ettekujutused. St tegemist on eluvõõra naisega.
Balzac ja Stendhal olid kurvad et aristokraatia hakkab ära kaduma. Flaubert näitab et illusoorne elu viib ummikusse. Raamina on see raamat ka armastuse kohta. Teos algab ja lõpeb tema mehe Charles Bovaryga. Seega on see ka romaan armastusest: Charles'i suurest armastusest.
Flaubert tegeleb ühiskonnaga, aga see on teistsugune ühiskond kui see mida kujutavad Balzac ja Stendhal. Romaan ei jõua kuhugi välja, tegelased lihtsalt on ühiskonnas. Eredast ja romantilisest loobutakse. Romaan lõpeb aga väga huvitavalt sest noored lähevad kodulinna ja kõnnivad mööda tänavat.
Realism hakkab teisenema. Leitakse et kirjanik ei saa kirjutada üles kogu elu vaid seda elu mida ta tunneb. Ei kujutata enam kogu ühiskonda. Kujutatakse elu oma kodukohas mis teeb selle audentseks publiku jaoks. Hardyle näiteks heidetakse ette et kui ta teaduse valdkonda läheb (nt observatooriumi) siis et ta seda elu ei tunne ning see ei ole realistlik. Realism on imbunud igale poole, on olemas nii raamatus, kriitikas kui lugejas . Lugeja tahab väga realismi saada (nt ka tänapäeval „Kodu keset linna“ - tahetakse samastuda tegelastega).
Siia lisandub ka naturalism. Mida sajandi lõpu poole, seda rohkem muutub realistlik romaan stendhalilikuks, st hakatakse realismi otsima hingeelust. Ka teaduslikus plaanis hakatakse inimpsüühikat rohkem uurima , varem oli Jumal see kes psühholoogilist telge kontrollis . Kuid selles inimeste ühiskonnas tekkis huvi mis inimese peas toimus, ja nii hakatigi seda uurima.
Tänapäeval oleks Charles Bovaryl teatud asju tehest võimalik vältida armastusse suremist. 19. sajandil oli tundekultus ja tunded võisid lüüa üle pea nii et inimene suri ära. Selle sajandiga võrreldes on väga erinevad kogemused ja me eeldame et inimesed tulevad emotsioonidega toime, võtab kasutusele teatud meetmed ja elab edasi kuidagi moodi.
Naturalism rõhutab eksperimentaalsust. Zola kirjutab essee „Eksperimental novel “ mille ta kirjtuas maha ühe arstiteadlase artikli pealt. Ta leidis et kirjandus peaks olema eksperimentaalne, luues katselise situatsiooni ja vaadates kuidas tegelased hakkama saavad. Naturalistlik meetod erineb realistlikust selle poolest et varasemale läbilõikele mis piirdus mingi ühiskonnakihiga (3ndast klassist edasi ei mindud – töölist ei ole eriti olemas) kuid naturalism teeb seda, nt on töölisromaanid. Nt Dickensi romaanis on streik ja kus tema seisukoht on see et streigi juht on vastutustundetu .
Realist möödub prügikastist, aga naturalism läheb sinna sisse, viskab sealt asju välja ja kirjeldab seda. Siin kirjeldatakse ka inetuid asju. 19.sajandil ei tohtinud olla roppusi ja inetuid asju sest siis ei ole võimalik seda lugeda koos perega . Tsensuur ja ühiskondlik surve ei olnud midagi uut. Autorid kas tulid vastu lugejatele või mitte. Nii muutis Dickens oma „Uute ootuste“ lõpu ära. Lõpp oli selline et üks tegelane tüdis teisest, ja see ei meeldinud lugejatele. Nii muutis Dickens selle romaani lõpu ära. Ka Thomas Hardy kirjutas uued lõpud, jättes lausa kaks lõppu: ühes said armastajad kokku ja teised mitte.
Naturalismi puhul on oluline konseptsioon mis tihti läbib tegelasi: konseptsioon inimesest kui loomast . Inimene on loom ning geneetiline olend. Need olid teaduslikkuse viljad . Oldi hakatud tähele panema et pärilikkus võib kontrollida inimest. Zola suures osas kirjutaski nii et halbade vanemate laps ei saanud elada õnnelikku elu.
Tänapäeval usume me et inimene võib sellest välja murda kui ühiskond teda aitab.
naturalism oli fatalistlik, mis oli väga tugev prantsuse kirjanduses.
Sajandi lõpul oli konseptsioon et inimese kurjust näitab tema füüsis: nt madal laup jne. Argumenteeriti et selline inimene ei pruugi olla meeldiv. Sellel ajal oli ka selline konseptsioon kriminoloogias ja seda oli ka kirjanduses. Nt „ Doktor Jekyll ja Mister Hyde“ kus ühes tegelases oli galantne mees ja jälk roimar. Vahel võib vaadata mõnda kurjategijat kes on väga ilus aga tegi palju kurja.
Naturalistid muutsid ka keelt. Keelemuutused on 18.sajandi lõpul sees, nt Goethe puhul kes kirjutas talupoegadest kes rääkisid teistsuguselt. Ka Wordsworth leidis et talupoegadest ei saa rääkida kõrgendatud keeles.
naturalistid toovad sisse igasugused argood ja slängid.
Sümbolism
paljud estetistid tegelikult jooksid sümbolistlike autoritega kokku. Sümbolism tähendab seda et selle väljendamiseks mida öelda tahetakse kasutatakse omalaadset isiklikku sümboolikat mis on lugejale raskesti mõistetav. Sümbolistliku luule puhul on tõlgendus intuitiivne. Sümbolistliku luule raskestimõistetavuse tõttu on raske seda ilma kirjandusteaduseta tõlgendada.
Samas ei ole sümbolism ka tervikuna nii mõistetamatu et aimamisi lugeja teosest aru ei saaks. Ta on viimaste kümnendite küsimus (alates aastast 85 millal see sõna võeti kasutusele). Sellel ajal oli Pariis kultuuripealinnaks iseenesest muutunud. Selle sõna võttis kasutusele autor Jean Moreas kes oli rahvuselt kreeklane . Tema andis välja ajakirja „Sümbolist“ ja nimetas ennast ja teisi dekadente sümbolistideks.
Kui sajandi keskpaiga valdav nõue on teatav kiretus (seda nõudis ka Flaubert). See on autori teosest kadumise lõppfaas. Kõiketeadev autor kaob ära ning autor muutub pigem ennast peitvaks autoriks.
Sümbolismile eelnes Baudelaire kes oli ühelt poolt estetist ja teiselt poolt naturalist. Ta ei estetiseerinud neid inetusi (nt „Raibe“). Ta ei üritanud leidaasjades ilu. Samas olid tal estetistlikud nõudmised, sest ta kasutas ilusa läbimõeldud vormikonseptsioone.
See mis ta tegi viimistles ta välja viimase kriipsuni. Paljud hilisemad autorid leiavad et ta jõudis välja sinna kuhu tollased autorid üldse jõuda võisid.
Sümbolismi keskne kategooria on ilu nagu estetismis. See on keskne olnud alates romantismist, st see on ilusa ja inetu konseptsioon. Ka mingisugusesse punkti asetatud surnud lind võib olla maaliline mida maalikunstis võib kogu aeg näha. Objektist ei sõltu see kas on teda võimalik esteetiliselt vaadelda või mitte.
Sümbolism on teadusajastu produkt sest ta loob enda keele. Teadus on see asi mis loob metakeele, nt ka kirjandusteaduses. Naturalism on ka teadusajastu produkt oma eesmärgi pärast.
Sümbolistlik luuletus on tihtipeale üsna tundeline , ja suur osa sümbolismist on sarnane romantismiga kus püütakse võimalikult täpselt väljendada mida tuntakse.
Jaguneb kahte ossa : abstraktne (Malarmne) ja emotsionaalne ( Verlaine ). Neid ühendab omavahel iluideaal .
Sümbolistide keelel oli ülesanne luua uus maailm, mis on tuttav juba romantismist.
Sümbol võib olla mitmekülgne. Nt read on paigutatud nii et meenutavad laeva ja räägivad ka autori mõtetest valitsevast sihitusest.
Sümbolistlik luule on intuitiivselt tajutav ja seletatav .
Üheks osaks on impressionism mis on maalikunstiga ühine. Ilu ja impressionismi kõrval on talle omane ka müstitsism, st võib minna äärmiselt müstiliselt (Malarme „Aknad“). Tema kolm märksõna on ilu, kunst ja müstika.
Dekadents
on üldine sajandi hoiak. On vastav vool ja iseenesest vana nähtus. 19.sajandi lõpul kirjutas verlaine luuletuse. See konseptsioon on formuleerunud juba eelmise sajandi lõpul kus kirjutati teos „ Rooma impeeriumi langemise lugu“.
19.sajandi lõpul oli biograafiline dekadents, kus võib näha sotsiaalset protesti . Astuti ühiskonna vastu. Luules oli ta kõrgstiil, st mõnes mõttes natuke nagu luule luigelaul sest pärast seda jätkus proosa võidukäik. Luule oli äärmiselt musikaalne, tohtutuse variatsioonidega. Toimub ka sümbioos erinevate kunstide vahel mis muutus nõudeks nagu romantismiajal. Taotletakse totaalset visiooni mille teostemist nähakse Wagneri loomingus.
Sümbolistlik luule läheb sügavale 20.sajandisse ja on aluseks sealsetele luulevõtetele ning toetab mitmeid sealseid stiile (nt Joyce on sealt põhjast väljakasvanud). On ilmne alateadvus, psühholoogilisus.
On ka lüüriline impersonaalsus: sümbolistlik luuletaja üldiselt ei kasuta asesõna mina. Võib samas olla et ka mõni autor seda sõna kasutanud on.

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk · .doc · 67 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-06-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti

67 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Gerda Parkja Õppematerjali autor

Maailmakirjandus IV konspekt

romantism romantik romantiku Maailmakirjandus

Sarnased õppematerjalid

docx

Maailmakirjandus IV

Maailmakirjandus IV 06.02.12 19. sajand on sajandi lõpul juba kirjanduslik-teoreetiline. Romantismis, mis suuresti ongi teoreetiline suund - õppejõud räägib palju romantismist, aga ei tohiks seda naiivselt nim romantismi kursuseks, püüab käsitleda seda analüütiliselt. Romantismi puhul räägitakse valgustuslik-romantismilisest kontekstist, mis on pärit 18. sajandist. 4 voolu, mis on 19. saj kirjanduses eristatud: romantism, realism, naturalism, sümbolism. Põhilised on romantism ja realsim, teised on nö peale lõiked romantismi ja realismi pealt. 19. sajandi kirjanduse historistlik käsitlemine ongi kastitamine, kõik need -ismid tekkisid 19. sajandil. 19. sajandiks on saanud valgustuslikul ajal (18. saj) loodud uus ilmakord jalad alla. Selle jooksul kaovad varasemad tunnused, üks põhitunnuseid on see, et põllumaj maailma asemel on tekkinud 19. saj alguseks industriaalne ühiskond. Tunneme inimsuhetes ära sellised algelise kuju, mida me tunneme ka tänapäeva ühiskonn

Kirjandus

docx

Maailmakirjandus III. Valgustus. Romantism. Realism

Maailmakirjandus III. Valgustus. Romantism. Realism - 15/16 sügis Üldine sissejuhatus: Valgustust ja romantismi vaadeldakse tihti koos, sest nad nö „jooksevad üksteisele sisse“. Valgustus tähistab maailma ümber mõtlemist. Maailm muutub radikaalselt ka muudes valdkondades (industrialiseerumine). 18. sajand on maailmakorra muutumise tähis. Valgusutus paneb rõhku inimeste teadmistele ja haridusele. Inimesi kutsutakse üles mõtlema oma peaga (usuvastasus?). Hariduse arenemise ja tähtsuse eelduseks oli tehnika, ja eriti trükitehnika, areng. Tekkis ka trükikontrolli küsimus, sest kõike, mida trükiti, ei jõutud lihtsalt kontrollida ja reguleerida (see oli ka Prantsusmaal revolutsiooni ja poliitika vastase liikumise edasiviiv jõud). Keskendume nüüd põhiliselt inglise valgustusele. 1711 „The Tatler“ – esimene ajaleht. Loetakse ajalehtede avaldamise alguseks. 18. sajandil hakkas ilukirjanduse hulk suurenema. 18.sajand on

Kirjandus

docx

Maailmakirjandus III - Valgustus, romantism ja realism.

Maailmakirjandus III. Valgustus. Romantism. Realism 7.sept. Esimene osa valgustus. Valgustust ja romantismi vaadeldakse ühise kompleksina. Alates valgustusest võime vaadelda maailma enamvähem sarnasena sellega, mis ta on praegu. Sellel ajal pandi paika, millele rajaneb tänapäeva maailm. Midagi pole enam radikaalselt muutunud. Kirjanduse- ja loomingu mõttes on need alustalad. Valgustus tähistab maailma ümbermõtlemist. Sellepärast, et maailm läbi valgustuse muutub radikaalselt. Sel ajal jookseb maailmast läbi piir, mille taha jääb mingi varasem maailmakord ja mille järel tuleb uus maailmakord. Vanad asjad lähevad edasi, uued asjad on tekkinud juba enne kujutuslikku piiri. Pärast seda tuleb industriaalühiskond. 18.saj on piir, mis märgib nende muutuste tulekut. Kõige selle kõrval tekib ka uus ühiskondlik pilt. Vana aristokraatlik kord oli lagunenud ja vajas lõplikku ümberlükkamist. Selleks sündmuseks oli 1789 Prantsuse revolutsioon kes oli vähegi aristok

Kirjandus

docx

Valgustus, romantism, realism võrdlus - maailmakirjandus III

VALGUSTUS (18. sajand) ROMANTISM (18.-19.sajand) REALISM (19.sajand) Maailma ümber mõtlemine Jena koolkonna loomine Realism kasvabki välja Maailma muutub loetakse romantismi ajaloolisest romantismist (industrialiseerumine) alguseks 1797 (Scott!) Rõhk inimeste teadmistel koolkondade teke on rom. Kinnitatud lineaarne ja haridusel (mõtle oma joon! tegevusviis peaga!) Tinglikult loetkase lõpuks Elu tuleb kujutada Tehnika (eriti trüki-) areng 1830 kui oli ilmunud rida fantaseerimata ja nii nagu ta -> eelduseks hariduse realistlikke teoseid on arengule Termin ise on vana, Realismi välja kujunemise Kasvatuse tähtsus (Loc

Kirjandus

doc

Romantism

Romantism Romantismi iseloomustus lk 79- 80 18.sajandi lõpp ja 19.sajandi I kolmandik oli Euroopa kultuuris romantismi- valgustuskultuuri rüpes idanenud võimsa vaimse liikumise aeg. Romantismi algeid leidus juba Richardsoni , Sternei , Rousseau ja Goethe romaanides. Nii prantsuse filosoofi Rousseau üleskutse püüelda loomulikkuse ja looduse poole kui ka saksa suurvaimu Herderi vaimustus rahvaluulest sobisid hästi romantikute aadetega- parema ja vabama ühiskonna ning terviklikuma inimese ideega. Iga uus kirjandusvool vastandab alati vanale, asub selle asemele. Romantismi vastandus üldjoontes nii klassitsismi vormirangusele ja antiigilembusele kui ka valgustuse liigsele mõistuspärasusele. Romantikud läksid tagasi keskaega ja renessanssi ning mõnigi autor seadis endale Shakespearei loomingu. Siiski ei olnud romantism päris homogeenne nähtus: selle palet mitmekesistasid eri rahvaste erinevad sotsiaalsed olud, üldkultuurilised tegurid ning kirjanduslikud traditsioonid. Seetõ

Kirjandus

odt

Maailmakirjanduse kordamisküsimused

Maailmakirjanduse kordamisküsimused 1. Antiikkirjanduse põhiperioodid ja mis neid iseloomustab. Kuidas on antiikkirjandus erinevatel aegadel mõjutanud hilisemat Euroopa kirjandust? a) arhailine ajajärk 4 saj ekr eepika ja lüürika b) klassikaline periood e atika 5-4 saj ekr draama. Domineeris atika dialekt ning kirjanduslikuks pealinnnaks oli Ateena c) hellenismi ajajärk 4-1 saj ekr komöödia. Sai alguse Aleksander Suure vallutusretkedega ja mida iseloomustab kreeklastele tollal tuntud oikumeeni helleniseerumine e. kreekastumine, kreeka keele ja kultuuri laialdane levik eelkõige ida suunas d) rooma impeeriumi periood 1 saj ekr-6saj pkr proosa ja retoorikaõpetus Rooma kirjanduse kaudu on antiikkirjandus mõjutanud hilisemat Euroopa kirjandust ja selle kaudu ka kogu maailmakirjanduse arengut. Siin mängib rolli just keeleline aspekt, s

Maailmakirjanduse lühiülevaade

docx

Maailmakirjandus III-Valgustus-Romantism-R ealism

18.19. sajandi ajastu, olud, voolud, autorid, mõttesuunad. Maailmakirjandus mõiste pärineb Goethe'lt. Idee: maailmakirjandus peaks hõlmama kõikide maade kirjandust vastavas kujunemisjärgus. Maailmakirjandus on ekspansioon, st kirjandus allub enam vähem samadele reeglitele. Tänapäeva kirjanduskultuur võlgneb valgustusajale väga palju. Valgustusajastu ¤ 18. sajandi ajajärk ja mõttevool, mis saab alguse juba renessansist. Ülepäeva ei toimu ükski muutus. Tohutu teema valgustusajal on Rooma impeeriumi lagunemine, sest see samuti ei toimunud üleöö, vaid see viidi

Maailmakirjandus ii

doc

Maailmakirjandus III

mõjunud väljapoole. Nt Venemaal valgustust sellisel kujul polnud, Weimari klassitsism on omamoodi erinähtus. Venemaal valgustuse põhitunnuseid pole, ka Skandinaavias on see üsna nõrgal kujul, kuigi kultuurilised põhipunktid kopeeritakse. Samuti pole valgustust Ameerikas on mõned autorid, väga tuntud autorid tulevad alles 19. sajandist. Valgustus levib oma keskmest ringidena kuid teiseneb, ka Itaalias ja Hispaanias, kuigi need riigid on üsna keskme lähedal. Maailmakirjandus võiks ka tähendana ekspansiooni, kirjandus hakkab alluma sarnastele reeglitele. Tänapäevaks on kirjutamine üsna sarnane (kes tahab läbi lüüa) kogu maailmas. Meie kultuur võlgneb valgustusele üsna palju. Ühtsesse moodusesse midagi teha paneb iga rahvas midagi erilist, rahvuslik eksootika (sisaldub rahvuslikus romantismis). Maailm 18. sajandil mingis mõttes oli Euroopa maailm, muu oli üsna võõras. Edaspidi tungib Euroopa ka mujale. Aafrika avastamine toimub valdavalt 19. sajandil.

Kirjandus

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk