Eesti kirjanduse ajalugu I (0)

Eesti kirjanduse ajalugu I 
Eksamiküsimused
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand  vanemates kirjalikes  allikates  nt Tacitus  „Germaanlaste 
päritolust ja paiknemises”;  Henriku „ Liivimaa kroonika” jt) 
98. aastal on roomlasest  ajaloolane  Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud 
aesti või aestui. Arvatakse (nt L. Meri), et jutt käib eestlastest. Ilmselt pidas Tacitus silmas 
siiski muinaspreislaste hõime. Tacitus on kõike võõrast kirjeldanud  koletise  või vaimselt 
piiratuna. 
Kroonikad – edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, 
kommetest, vaimulaadist,  rahvaluulest  jm. 
Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma “Liivimaa kroonikas ” 
eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. 
Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde 
jt) ja  kohanimed  (Tarbata, Odenpe jt) ning laused  (Maga magamas; Laula , laula, pappi). 
Kroonika on ladinakeelne , trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke 
keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane.  Algav  värsivormis, lõpeb  paganate  alistamisega, 
esitluslaad kaasakiskuv. Teda on peetud sakslaseks või lätlaseks, aga ka eestlaseks või 
liivlaseks. Viimastel arvamustel küll alus puudub. Kõige kaalukamaid argumente on toodud 
krooniku saksa päritolu kasuks. Kroonika tegelased  jagab  ta jumala- ja kuradiriigi esindajateks, 
kusjuures  esimesse kuuluvad kõik need, kes mõõga ja  ristiga  tungisid Liivimaale, teise aga 
kohalikud põlisrahvad, eriti kangekaelsed eestlased, kes ei taha kuidagi vastu võtta ristimise 
sakramenti. Piibli kujud – jumal, Neitsi Maarja ja  Jeesus  Kristus esinevad kroonikas lausa 
otseste tegelastena ja võtavad osa paganlike hõimude ristiusku pööramisest.  Kroonik  kirjeldab 
ka eestlaste kombeid, toob teateid ohverdamiste ja ohvriloomade, haldjate ja jumalate kohta. 
See näitab, et ta tunneb väga hästi  Piiblit . Henrik suhtub halvustavalt eestlastesse ning ülistab 
ristisõdijaid. Liivimaa kroonika on õigustus baltisakslaste tegevusele,  liivlased  on valelikud, 
rumalad , sõgedad.  Loodusele  enam nii palju tähelepanu ei osutata. 
13. saj lõpust pärinev “Liivimaa vanem  riimkroonika ” annab teatud läbilõike selle sajandi 
sündmustest, kusjuures  keskseks  on läti hõimude alistamisega seotu. 12 – 13 saj, saksa ordu 
esimene suurem üleskirjutis. Kirjeldatakse saksa Liivimaa ordu võitlust.[[Vanema riimkroonika 
autor ei tundnud Läti Henriku ajaraamatut, tema poliitiline  suunitlus  on teistsugune, hoopis erinevad on 
kirjanduslik -kunstilised võtted. Autor seab endale eesmärgiks jutustada sellest, kuidas ristiusk toodi 
Liivimaale, valgustades  sealjuures  ajaloosündmusi eeskätt sõjanduslikust küljest. Kindel värsimõõt 
puudub, autor püüab ainult saavutada tingimata täisriimi. Olles raskustes riimsõnade leidmisega, ei 
suuda autor alati kinni pidada faktidest ( laseb  Jäälahingu kirjeldamisel võitlejatel langeda rohule). Väga 
palju trafertseid väljendeid, ülespuhutud  fraase  ja mitte midagi ütlevaid sõnakõlkse. Laskub järjest 
pisidetailidesse, ei suuda kuidagi eraldada olulist ebaolulisest ega anda hinnangut tähtsamailegi 
sündmustele. Kroonika oli Liivi  ordus , samuti Saksa ordus ametlikuks “lauluraamatuks”, mida 
ordukonventides loeti ette rüütlite ühistel söömaaegadel.]]
Bartholomäus  Hoeneke  “Liivimaa noorem riimkroonika” ( 1348 ) käsitleb 14. saj algupoole 
sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles kroonikas 1343. a jüriöö ülestõusu kirjeldus. 
Hiljem on Eduard Bornhöhe, Aino Kallas jt  kirjanikud  oma loomingus tuginenud Hoeneke 
kroonikale. 
Alamsaksakeelne, autor valgustas Jüriöö ülestõusu ühekülgselt saksa feodaalide,  esmajoones  
Liivi ordu seisukohalt, kuid pakkus rohkesti üksikasjalist faktilist materjali.
Balthasar   Russowi  kroonika pakub teavet 12. saj alates, kuid käsitleb rohkem kaasaega. 
Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja  linnarahva  elu. 
Hinnangud  ordule, aadlile, kirikumeestele jt  kriitilised . Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja 
selle poliitika suhtes (nende lodeva eluviisi ja pattude eest jumal olevatki maad karistanud Liivi 
sõjaga). Russowi kroonikast on inspiratsiooni saanud Jaan Kross  (“Kolme katku vahel”), Aino 
Kallaste. (Jaan Kross  arvas , et tegu on olnud eestlasega). Elas 16. sajandil. Selle kroonikaga 
saab alguse Eesti linna  narratiiv . Ennist olid kirjutanud kõik eestlasest kui maarahvast – nüüd 
tuleb mängu linn ja selle olulisus siinses kultuuris. Huvipunktis on alamkiht,  talupoeg , veidi 
kritiseerib ka aadlikke, mis oli tol aja väga tavatu. 
[[Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab  Vana-
Liivimaa üksikute  seisuste  elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid 
lõbustusi – pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne. Stiil väga mahlakas ja hoogne, mille all 
mõnikord on kannatanud ajalooline tõdegi.  Armastab  liialdada, säästmata sõnu oma 
mõttekaaslaste ülistamiseks ja  vastaste  mahategemiseks. Russowi kroonika on tuntud kõigile 
järgnevaile balti kroonikuile, kujunedes neile tähtsaks faktilise materjali allikaks.]]
Bartholomaeus Anglicuse kroonika: u. 1245: Fikseerib asukoha, räägib rahvast, 
elanikkonnast, sotsiaalne riiklik süsteem,  religioon  mainitakse ära. Iseloomustatakse loodust. 
Oma ja võõra vastandus. Viljakus on positiivne (jumala käsi mängus), mets on negatiivne 
(metsarahvas), vesi hea ja halb koos, sood on negatiivsed. 
2. Ülevaade Läti Henriku ja Balthasar Russowi  kroonikatest  
Läti Henriku Liivimaa kroonika: kroonika alagab  palvega . Korduvad metafoorid  maa-mer, 
valgus, püha, usk, kink , aare, rõõm – neid  motiive  kasutab ka edaspidi. Teemaks on liivlaste, 
eestlaste, lätlaste  ristiusustamine  1184 – 1227. Aega määratakse kroonikas  piiskoppide  
valitsuse järgi. Faktid, suhestumine Vana Testamendiga. Intertekstuaalsus . Henrik oli väga 
hea Piibli  tundja  – kroonikast on leitud üle 1000 viite Piiblile. Sellega toob sisse selgelt 
eristatavad kaks  tasandit :  muistne  piiblimaailm ja  kaasaeg . Liivlased on valelikud paganad. 
Lollid. Baltisakslased on heaad. Kuidas „usk“ maale tuleb?  Kaupmehed  (raha) - > nende 
varjus  tulevad  preestrid  (jumalasõna) -> siis  ehitajad (kodukindlus) -> ja siis sõjamehed 
(sõda). 
Balthasar Russowi kroonika: 16. sajand. Kirjeldab rahva argielu ja sündmusi. Kroonikast 
nähtuvad suhted teiste maadega, seal on mainitud  Saksamaad (kust toodi naisi),  Itaaliat  jne. 
Stiili poolest on ta palju liialdanud,  emotsionaalsed  ülepaisutused, metafoorid, iroonia. 
Russowi jaoks on patud liiderdamine, hooramine, priiskamine, kõlvatus, liigsöömine, 
liigjoomine, laisklemine ja logelemine. Samuti tuleb välja katoliku kiriku/usu vastasus . Kaks 
ajatasandit:  olevik  ja  minevik . Russow ise pidas end tallinlaseks. Tema tekstide huvipunkt oli 
alamkiht e talupoeg. Aadlikke lausa kritiseeris (tavatu, nagu juba  mainisin ). Selle kroonikaga 
algab ka didaktiline e õpetlik punkt eksisteerima.  
3. Piibli tähendus ja mõju eesti kirjandusele
Piiblil on eesti vanemale kirjandusele väga suur mõju. Kõige esimesena hakati just usklikke 
tekste  eesti keelde tõlkima. Sellega pannakse alus eesti kirjandusele. Piibli kaudu saadi 
kollektiiviks – see toimis kui sotsiaalne sidustaja.  Dialoog Piibliga viib kultuurinormi 
kinnistumiseni. Piiblilugudest said metatekstid. 
4.  Georg Mülleri  jutlused  (maailmavaade, teemad, keel jms)
Laulud ühendavad kogudust, laulud teevad koguduse jutluse  osaliseks . Koos tegemine. 
Mülleri tekstist tuleb välja, et ta  arvab , et kogudus ei mõista laule  laulda  – nad lihtsalt ei saa 
selle sõnumist aru. Mülleri õilis ülesanne ongi usku rahvale lähemale tuua (peale suruda). 
Mülleri põhimõte oli selline, et  jutlus  peab olema emakeelne. 
Jutluse üldlaad: esimese osa jutlustes ei toimu mõtte liikumist, tõlgendatakse kirikulaule 
kordamise meetodit kasutades. Valitseb Vana testamendi süngus. Teises osas mõte muutub, 
teksti tuuakse antiikkirjanikke – mõtte liikumine. Inimese olemuse juurde jõudmine. 
KV: Mülleri jutlus on ühe õpetaja kannatuslugu, mis on täis tagakiusamist, valu, pessimismi. 
Meeleolult jaguneb kolmeks: 1) meelekibedus 2) inimelu  tühisuse  tajumine , 3) hääbumine, 
tuimus , ükskõiksus. 
Mülleri surmafilosoofia: inimese põhiolemus on see, et ta peab ära surema. Müller samastab 
surma ja  kuradi .  Kristlane  ei tohi surma  karta  ega ka näha. Kuradist saab end eemal hoida 
Jumalat kiitvate laulude laulmisega. Karistuse  kese  ei surm, vaid meeleparandus. Toob oma 
jutluses traditsiooni eelkäija välja:  Lutheri . Tema  auditoorium  on üldjuhul  lihtsate   ametite  
esindajad – ja ega nad suurt teda mõista jah. 
5. 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule
Luuletustega tähistatakse erilisi sündmusi (pulm, kooli lõpetamine jne). Eestis juurdus  esmalt  
saksakeelsena, vahel ka ladinakeelsena. Selle kõrval on kirjutatud siiski ka eestikeelset 
juhuluulet. See jaguneb kolmeks:  pulmalaulud , matuselaulud ja pühenduslaulud.
17. sajandi esimesel poolel kirjutati kõige rohkem pulmalaule.  Rainer  Brockmann pani 17. 
sajandil aluse eesti kunstluule sünnile. M. Opitz  toob luulesse silbilisrõhulise värsi. 
Brocmanni pulmalaulu näol on tegu üsna labase eksemplariga. Esimeses salmis mainitakse 
ära jumala roll, teises kiidetakse peigmeest, kolmandas räägitakse pruudist veidi (rohkem  juttu  
küll tema isast, kes on varakas), neljas  salm   viitab  laste sigitamisele. 
6.  Käsu Hansu  luuletuse  „Oh! Ma vaene Tardo liin ” teemad, poeetika  ja sõnum
Käsu Hans esindab talupoja/ maaelu  positsiooni. Ta oli esimene eesti rahvusest luuletaja. 
Teemad: Tartu linna kiitmine,  venelased  (koledad, hirmsad eepiliselt kujutatud vaenlased), 
Venalsed vallutavad Tartu. Linna järellugu (varemed, küüditamine jne). 
Poeetika: Tartu linna kirjeldus on üsna ideoloogiline, seevastu selle hävimine mõjub sel juhul 
suurema ja kurvema sündmusena. Tartu isiksustamine, lüüriline ohe – korduse kaudu hoitakse 
ahastavaid emotsioone üleval. Lõppriim. Jutustaja on samal ajal kroonik, moraalilugeja, 
pastor . 
Sõnum:  Hoiatus  teistele linnadele. Selline lõpp tabab ka neid, kui neil on liiga palju patte ja 
elvad  liialt ilmalikku elu. 
7.  Eestikeelne valgustuskirjandus ( Luce ,  Holtz ,  Arvelius , Mannteuffel )
Valgustuskirjanduse eesmärk oli laiendada talupoja silmaringi. Kirjavaras rõhutatakse 
mittejoomise tähtsust (vastasel korral kängud!). Ära  varasta ! Keel ja väljendusviis on 
vanatestamendilik, sündmused ei ole esitatud  tervikuna . Erinevad praktilised juhatused 
(seadused, haigused, kodutööd). Selle sees areneb ka traagiliste süžeede arendamine. 
Ülekohus tekitab moraalse küsimuse. 
Arvelius: esimene eesti keeles kirjutav ilmalik autor.  1782 „Üks kaunis jutu- ja õpetuse 
raamat“. Paljuski kirjutatud  maarahva  lastele e noortele. Talupojad olid üldiselt vaimu 
harimise suhtes üsna tõrksad. Esiteks tuli lõhkuda talupoegade eelarvamuste barjäär. Korduv 
teema kirjanduses on alkoholism  talupoegade seas. Talupoeg ei taha raamatut osta – pigem 
viib kõrtsi. Ramma  Joosep kui talupoeg – on näidatud positiivse ja ideaalse talupojana. 
Arvati, et ehk siis jõuab rahvale kohale, kui tegelane valitakse  samast   klassist .
Von Luce: kirjutas paljudel  teemadel . „Saaremaa juturaamat“ 1807, kus on kokku 43 lugu. 
Proovis imiteerida rahvalikku kõnepruuki. 
Holtz: „Lugemised  alurahva  mõistuse ja südame juhatamiseks“. Trükiti 1817. aastal. Kirikul 
on väga tähtis roll. Esimesed eesti looduse kirjeldused. Kadri  ja Jüri kohtumisest kosjadeni. 
8. 18. sajandi jutukirjanduse poeetika ja teemad Fr. W. von Willmanni  „ Juttud  ja 
Teggud” näitel.
„Juttud ja tegid“: ilukirjanduslikud tekstid + teod (kodused tööd, loomade talitamine, 
mesilaste  pidamine). Tema kaudu tuleb paar uut vormi: valm (mõistukõne v allegooria  – 
tegelased on loomad, kes sümboliseerivad inimesi). Tekst, mis nõuab hoolikamat lugemist. 
Raamatus ka palju mõistatusi. 
9.  J. H. Rosenplänteri ja O. W. Masingu tähtsus eesti kirjandus- ja kultuuriloos.
10. Fr.R.  Faehlmanni  pseudomütoloogilised  muistendid
Baltisaksa  literaatide juht Tartus. Arst. Päritolult eestlane. Tema muistendid on saksakeelsed – 
üritab rekonstrueerida eesti muistendit/mütoloogiat. Tema muistendid said tegelikult täitsa 
populaarseks, eriti välismaal. 1860ndad. Eesti rahvale tutvustatakse neid  muistendeid  kui 
reaalset rahvapärimust. Loomismüüt: Jumal loob maailma – tema lapsed sisustavad selle. 
Kristlik-kreekalik mütoloogiline süsteem. Kohamuistendid: Tartu (inspiratsioon): Toomemäe 
sünd, Emajõe sünd. See seob muistendid pärimusega. Kõige tähtsam tegelane tema 
muistendites on Vanemuine . Teised:  Ilmarine , Kaleva, Vanaisa, Lämmeküne.  Muinasaeg  on 
katkendlik ja fragmentaarne. Eesti kirjanduse kauneimaid ja poeetilisemaid müüte on „Koit ja 
Hämarik“. Rahvasuu järgi kohtuvad jaanipäeva paiku Koit ja Eha ja sellest lähtuvalt  arendas  
Faehlmann  romantilise armastusloo Vanaisa noortest ja ustavatest teenritest, nende  puhtast  
armastusest. Koit ja Hämarik sai peagi  tuntuks  Soomeski ning oma mõju oli selle Z.Topeliuse 
loomingule. Faehlmanni müüdid on oluliselt mõjutanud eesti kirjanduse, laiemalt kogu meie 
kunstiloomingu arengut.
11. „Kalevipoeg” rahvusmütoloogilise teosena ja tegelasena
Pärast Faehlmanni surma võttis  Kreutzwald  endale ülesande teha teoks sõbra kavandatud 
eepos . Ta töötas kogu Kalevipoja läbi ning teine trükk ilmub  1862 . a Kuopios. 
Eepose  ainestiku  aluseks on muistendid jm rahvaluuleline pärimus vägilasest. Rahvaehtsate 
laulude kõrval on eeposes  ulatuslikult Kreutwzaldi enda rahvaluuletöötlusi ja omaloomingut 
regivärsi eeskujul. Rahvatraditsioonis puuduvad rahvalaulud  Kalevipojast. Kreutzwaldil tuli 
hoolikalt vaagida ka muistendeid, sest nendes esinev vägilane tegutseb sageli mõtlematult. 
Kirjanduslikeks  eeskujudeks  oli „ Kalevala “, antiikeeposed.
Probleemide ring, mida eepos haarab, on võrdlemisi ulatuslik. Kr. on suutnud anda veenva 
poeetilise  üldistuse eesti rahvuse kujunemisest, antifeodaalsest vabadusvõitlusest ja seadnud 
sihte, mille nimel tegutseda. Vabadusaate kuulutamise, mehisuse, rahvale ja maale ustavuse 
ning orjusevastase ideestiku rõhutamisega oli  eeposel  kohe ja on jätkuvalt tugev ühiskondlikult 
äratav mõju.
Kalevipoega tuntakse muistendites hiiuna, kes rassib kividega, loobib neid huntide , sortside, 
kirikute pihta, ehitab kividest lõputa sildu, kahlab läbi jõgedest, niidab lagedaks suured maa-
alad, teeb endale mäekõrgusi magamispaiku jne. Eeposes saab kalevipoeg kuningaks, kuid 
mitte ülikuks, vaid töömeheks, kes teeb sedasama  (künnab, külvab) mis rahvaski. Kr. seostab 
Kalevipoja rahvale omase tööga ja laseb järeldada, et rahumeelne töö on tõeliste väärtuste 
allikas. Kalevipoja künniga saadi põllu-, heina- ja karjamaad, mis tarbeks kõigile.
Kalevipoeg austab väga oma ema, oskab hinnata isa tarkust ja kaaslaste tõelist sõprust. 
Sissetungijate  suhtes toimib ta aga karmilt.  Sarvik , kelles  Kr on veenvalt kujutanud tüüpilist 
feodaalisandat, on rahva õnneaega hävitav ohtlik  vaenlane . Piigade vabastamine põrgu 
orjapõlvest ja sarviku aheldamine on sügavalt sümboolse tähendusega. Ustavus  kodumaale  ja 
vabadusele kannab võitlust raudmeestega.
Kr pole Kalevpoega kujutanud ideaalse ja eksimatu sangarina, vaid väga inimlikuna, kellel 
paljude heade omaduste kõrval on omad nõrkused, mis avalduvad lihtsameelsuse, 
järelemõtlematuse või ka inimlike eksimustena.  Kurjust , valelikkust, orjastamistaotlusi tauniv 
Kalevipoeg on Kr käsituses eelkõige töökangelane, kes kõrgelt hindab vabadust, ausust, 
õiglust, teadmisi, sõnapidamist ja abivalmidust.
Eepose tegevus areneb gradatsioonis, kangelase kujunemist esitatakse astmeliselt ning areng 
kulmineerub võidus Sarviku üle. Lahendus oleneb saatuslikust süüst. Ainestikust tulenevalt 
pole eepos kompositsioonilt kõiges ühtlane ja kompaktne. Terviklikuks liidab teose Kalevipoja 
tegelaskuju ja tema tegevuse kaudu väljenduv autori ideeline positsioon. Teose 
kompositsioonile on iseloomulik üksikepisoodide  rohkus , sündmuste tsüklilisus, 
looduskirjelduste arvukus. 
Ebaühtlase  ainestiku on Kr. värsistanud rahvalaulude eeskujul neljarealises trohheilises värsis, 
kasutades kõiki rahvalauludele  omaseid  kunstilisi võtteid. Ilmunud rahvusliku liikumise 
eelõhtul, oli eeposel tugev ühiskondlik tähendus ning kultuuriliselt igati äratav mõju. 
„Kalevipoeg“ pani kindla aluse algupärase eesti kirjanduse arengule ja eepose tähendusrikkust 
ning mõju on rõhutanud paljud hilisemad  kirjanikud. Mõjurikka tähendusega on „Kalevipoeg“ 
olnud eesti kujutav kunsti ajaloos.
12. C. R. Jakobsoni  „Esimese isamaakõne” uuenduslik ajalookäsitlus
Jakobson oli mõjutatud Euroopas valitsevast ajaloofilosoofiast. Idee algne leiutaja oli  sakslane  
G.H. Merkel . Tegemist on tsüklilise ajalooteooria v -käsitlusega. Tegelikult peetakse tsüklilise 
ajalookäsitluse leiutajaks Euroopas hoopis G. Vicot (ajalugu kui  tsükkel ). Tsükkel lõpeb ja 
kõik algab otsast peale. Nii nagu ka elus vahelduvad ka ajaloos tõusuajad languaegadega. 
Merkel seob selle tsüklilisuse rahvuse mõistega > rahvus on kunagi olnud madala 
arengtasemega ning pärast evolutsiooni vahetunud kõrgema arengutasemega. Pärast seda jälle 
langus barbaarsusesse. Nt  roomlased  lõid oma kõrgtsivilisatsiooni, mis viis impeeriumi 
lagunemiseni. Metslus > kultuur > metslus. Jakobson, nagu mainitud, võtab selle 
alusfilosoofia üle. Tema kasutab kujundeid pimedus ( orjus ) – valgus (vabadus) – koit 
(üleminekuaeg). Tema isamaalised tekstid on kesksed ärkamisaja tekstid. 
13. Romaniline ajalookujutus E. Bornhöhe ja A. Saali teoste näitel
Romantism  eesti kultuuris 18. saj  keskpaik  – 19. saj keskpaik. Inimese  seksuaalsuse  
kujutamine, avastamine. Inimloomuse tumedm külg. Romantistliku teksti kangelane on pigem 
Göethe näidenditegelane Götz von Berlichinger või „Wertheri kannatustest“ Wether. Hakkab 
vastu teda piiravatele  seadustele , ei taha  alluda  autoriteedile, anarhiline  tegutseja . Püüdleb 
isiksuse vabanemise poole. Wertherlikkus seisneb ülitundlikkuses, intellektuaalsuses, 
melanhoolsuses, selgetes ideaalides, mille nimel tasub surra. Sellised tüübid on nt  Jaanus  
„Tasujast“ ning Saali „ Vambola “. 
Romantilises kirjanduses eksisteerib keegi teine, kes vastandub minale. Võib võtta ka 
vaenlase kuju. Kannatava rahva idee – märterlus. Reeturi v äraandja kuju. Teema on ka 
ajalugu ise (ajaloolised jutustused), osutatud on kunagistele sangaritele, võidukatele sõdadele 
– kui võite pole siis väiksematele kaotustele. Gootilisi jooni eriti pole v.a. See kui Jaanus leiab 
keldrist mädanenud isa. 
14. Realistlik  ajalookäsitlus  Vilde  ajaloolise  triloogia  näitel
Vilde oli 19. sajandil kõige kesksem autor: erinevate žanride  algataja . Kriitiline  realis . 20. 
sajandi alguses loob  ajaloolis -poliitilise realistliku romaani. Üldiselt liigub ta oma loomingus 
psühholoogilise kujutlusviisi poole. 1902 -1908 ilmus tema ajalooline kolmeosaline triloogia: 
„ Mahtra  sõda“, „Kui  Anija  mehed Tallinnas käisid“, „ Prohvet  Maltsvet“. Oma triloogiaga 
loob tsüklilisuse romaanis. Ühte suurt ideed analüüsitakse  erinevast  küljest erinevates 
tsükliosades. Realistliku ajaloo kujutamise tunnus: valib oma teemaks lähimineviku, nt 50 
aasta tagused sündmused (romantilises käsitluses valiti teemaks varasem ajalugu, nt 13. 
sajand). Naturalismis on tähtsal kohal ka sotsiaalsed probleemid – need seostuvad riigis 
valitseva süsteemiga, vägivallaga. Ajalooromaani kasutati ka olevikulise olukorra 
kritiseerimiseks mineviku kaudu. Probleemid on üldjuhul  olevikus  samad, mis minevikus 
( vaesus , nälg,  riigikord ). Kriitiline  realism  tõi probleemid esile ning üritas osutada ka 
põhjustele. Ajaloo ja  fiktsiooni  vaheline suhe pole romantismiga võrreldes muutunud – 
väljamõeldud lugu ajaloo taustal eksisteerib edasi. Triloogia ruum on üldjuhul fiktsionaalne, 
nt „Mahtra sõjas“ on Vaitla küla välja mõeldud. 19. sajandi realistlikust kirjandusest võib 
leida palju väljamõeldud külasid – realism tahab esile tuua üldistuse. Fiktsionaalsete paikade 
kõrval on ka  reaalsed   paigad . Väljamõeldist sünteesitakse tegelikkusega. Vilde on oma 
triloogia tegelased jaganud kolmeks 1) õige nimega ajaloolised tegelased 2) need tegelased, 
kelle nimed on muudetud, aga sündmustega üsna vabalt seotud 3) väljamõeldud tegelased.
Vildel on veel üks oluline tegelane – neutraalne  vaatleja, kes üldjuhul pole kohaliku eluga 
otseselt seotud (välismaalane). Nt „Mahtra sõjas on selleks preili Juliette Marchand. 
„Prohvetis“ on neutraalseks tegelaseks hoopis  linnud . Vilde valib sihilikult enamasti teoste 
tegelasteks väljamõeldud isikud, sest nende kaudu on parem kirjeldada, nad pole seotud 
mingite  faktide või biograafiatega. „Prohvet Maltsvetis“ on Vilde võtnud reaalselt 
eksisteerinud isiku ning kriitikud on seda kõvasti kritiseerinud. On öeldud, et ta pole nii suure 
hulga ajaloolise  materjaliga  hakkama saanud – tegelane ei  jookse  loomulikult, reljeefselt. 
Veel üks suur erinevus realistliku ja romantistliku  kujutlusviisi vahel on see, et  realismis  
tuuakse teksti erinevad ajaloolised  dokumendid /ajalooallikad. Nt Mahtra sõjas seaduse 
jõudmine, mittejõudmine rahvani. Ilukirjandusse lastakse sisse reaalne maailm.Vilde on 
kirjutiste puhul teinud väga palju eeltööd. Keel on Vilde ajalootriloogias: selge vahe dialoogi 
ja jutusaja vahel – dialoogis  murre, rahvale lähedasem kõnekeel, jutlustaja kasutab kirjakeelt. 
15. Mõisa ja küla kujutamine vanemas eesti kirjanduses 
Küla teema on vanemas eesti kirjanduses üsna  keskne  teema. Kuni 20. sajandini ei ole 
räägitud Eesti puhul linnakultuurist. 19. sajandi keskelt hakkab eesti kirjandus tegelema 
esimese oma  teemaga . Varasemalt on tegevus toimunud võõras keskkonnas. Küla kujutamise 
võib jagada kaheks: romantiliseks ja realistlikuks.
Jansen paenb aluse romantilisele külakujutamisele. Ta pilkab ebausku, meditsiini, usulist 
silmakirjalikkust, kõrtsi. Propageerib õpetlikkuse kaudu korraliku külaelu ideed. Ta rõhutab 
töökust, haritust. Tal on üsna naiivsed skemaatilised jutukesed. Kreutzwald ja Koidula 
kirjutasid samuti külaelust. 
Realistliku külakirjanduse kesksemaks autoriks on Vilde ja Särgava. Viimase „ Paised “ on 
hinnang eesti toonasele külaelule – mädanema läinud koht ( pais ). Pais vajab ravi. Samuti 
viljeleb külaelu vastuolusid J. Liiv, leiab  kompromissi  romantilise ja realistliku külakäsitluse 
vahel. Lk 4. 
16. Hübriidsus ja mimikri  külakujutuse võtetena
Mimikri: Kolonisaatori ja koloniseeritava ambialentne suhe. Koloniaalpoliitika tavaline 
eesmärk on olnud ergutada koloniseeritavat matkima kolonisaatorit. Selle tulemiks pole 
kolonisaatori täpne, vaid pigem  ebaselge , määrdunud koopia. Pisike mittesarnasus, mis 
vaikselt  sugereerib on häiriv – koloniseeritava  identiteet  pole siiski sama. E. Vilde „Külmale 
maale“
Hübriidsus: uus transkultuuriline vorm, mis on kolonisatsiooni loodud kultuurilide 
kontakttsoonis. Hübriidsusel on mitu vormi:  keeleline , poliitiline, rassiline.  Kreool - ja 
pidžinikeel. Koloniseeritava ja kolonisaatori vastastikune sõltuvus. Jakob Pärn „Must  kuub “, 
J. Liiv „Vari“. 
17. Religiooni teema 19. sajandi eesti kirjanduses 
Kirjanduses suhtutakse religiooni kahtpidi: romantismimõjuline meetod ja realismimõjuline 
meetod (19. saj lõpp ja 20. saj alguses), suhtumine kirikusse ja religiooni on märgatavalt 
kriitilisem ja negatiivsem.
Romantismimõjuline: kirikut kui instsitutsiooni tajutakse 18. saj lõpp ja 19. saj vältel sellise 
asutusena, mis hoolitseb talupoegade vaimu, harituse, moraali eest. Laialdaselt kujutatakse 
kirjanduses õpetust ennast. Kristlik õpetus ise on varasemas kirjanduses üsna positiivses 
valguses esitatud. Nt esineb paljudes tekstides kirikuõpetaja kuju. See oli väga austusväärne 
amet. 19. saj oli Tartu ülikooli kõige  populaarsemad  erialad  teoloogia  ja arstiteadus. 
Kirikuõpetaja valis mõisnik.  Kirik  ja mõisnik teevad siis tihtipeale koostööd talupoegkonna 
survestamisel või koormamisel. 
Valgustusaja  kirjanduse kirikuõpetajad on talupoja õigele teele  suunajad , talupoja juhendajad 
– nende sõna on ülim tõde. Ka kirikuõpetajad räägivad ühes või teises teoses alkoholi 
pruukimisest. Varasemas kirjanduses talupoeg ka allub sellele õpetusele, see tunnistatakse 
ainuõigeks.  Heale  järjele jõudnud peremees  on sügavalt  usklik  isik või peab sellest õpetusest 
rohkem või vähem lugu. Kapitalismi vaim ja  protestantlik   eetika  käsikäes. Eelduseks  on see, 
et inimene ei mõista Jumala  tegusid ja loogikat. Protestantlus mõnevõrra õgvendab seda 
seisukohta. Kuidas? Jumal on nii või naa inimese  saatuse  ära määranud. Jumala tehtud valik 
on varjatud ja see on pöördumatu. Inimesel on tegelikult võimalik teada saada, millised 
plaanid tal temaga on. Kuidas see võib esile tulla? Me saame seda saladuskatet kergitada läbi 
selle kuidas meil siin elus teatud ettevõtmised on õnnestunud. Kui meie plaanid on näiteks 
edukalt täidetud, siis see on märgiks, et Jumalal on minuga postiivsed plaanid. Märk sellest, et 
Jumal on mind tunnistanud, positiivselt minu suhtes meelestatud. Mida annab? Inimene 
vabaneb psühholoogiliselt  pingest , küsimusest, mis must saab. Ja siis ta julgeb ka edaspidi 
saranaseid ettevõtmisi korda saatma. See  innustab teda riskima. See vabastab inimese teatud 
kartustest. See ei ole müstilise teoloogiaga seotud, vaid praktilise ellusuhtumisega. Seda 
jumalikku ettemääratust on õnnestumiste kaudu võimalik kontrollida. See on mootor, mis 
kapitalismi õitsengule viib. Mängu tulevad  Marx ja  Darwin  (oma evolutsiooniteooriaga), 
alguses ei taheta neid eriti vastu võtta, kuid hiljem saavad nad üsna mõjuka positsiooni. Nt E. 
Vilde oli väga kursis moodsate mõtetega, see peegeldub ka tema loomingus.
Aga milles see kriitika siis seisnes: eelkõige kritiseeriti kirikut kui nstitutsiooni (vanameelne 
organisatsiooni aadressil). Kirik on kaugenenud oma põhiideedest: aidata hädasolijaid, aidata 
neid, kes puudust  tunnevad , ta on muutunud pigem talupoegade rõhujaks. Kirikust  saanud üks 
mõisnike plaanide elluviimise mehanisme. Üks osa talupoja koormisest oli kirikule töö 
tegemine. Jah.. ma kritiseeriks kah seda. Pask missugune. Tröösti asemel kihutati talupoeg 
tööd tegema. See joon on ka läbiv Vilde tekstides. Samuti ka see, et kirikuõpetajat on üsna 
negatiivselt kirjeldatud: nt  silmakirjalik  (E. P. Särgeva), ülbe, kõrk ja arrogantne. Särgeva 
„Paised“ kirjeldab kirikuõpetajat, Weitlingi. Tihtipeale on kirikuõpetajad üsna paksud, see 
viitab sellele, et nad elavad rikkat,  toidulaud  on rikkalik jne. Ka selle välisküljega tahetakse 
kriitilist  suhtumist  väljendada ja esitada. Vilde jutustus „Nende poeg“: allusioonid jumala 
pojale. Jutus  on eit ja  taat , küla, nad lähevad  hommikul  vara kihelkonna keskusesse, et minna 
kirikusse, sest nende poeg peab seal  jutlust , ema ja isa on väga  uhked  ja lähevad seda jutlust 
esimest korda  kuulama . Jutlus rääkis sellest, et vanemaid on vaja austada. Jutlus lõppes ära ja 
isa-ema tahavad pojaga kokku saada, poeg ütleb, et  oodake  köögis, et tal pole aega. Nad 
ootavad   poega  päev otsa. Aga nad ei näegi teda. Sõidavad sama  targalt  koju tagasi. Jutlus 
rääkis ju sellest, et vanemaid on vaja austada, üks asi on seda rääkida, hoopis teine asi on seda 
teha. See on ülim  silmakirjalikkus . Vilde toob siin kiriku institutsioonilist nõrkust esile toob. 
Vilde on üsna kriitiline. Palvete lugemini kuni  kriitilise   piirini  muudab inimese orjaks. Näitab, 
kuidas see maltsvekkus ühele või teisele mõjub: mõni on naeruväärne, mõni kohustatud. 
Vilde näitab tegelikult seda, et ega see suur usk kuskile ei vii, aga möönab seda, et muud 
pääsuvõimalust 19. sajandi keskpaiga talupoeg ei näe. Kergemat elu kuskilt ei paista ja ainus 
abinõu selleks on selle sama prohvet Maltsveti usk. 
18.  Eesti vanema kirjanduse alkoholinarratiiv ja kõrtsi teema
Lääne-Euroopa suhe  alkoholiga  on pigem naudinguline. Põhja-Euroopas (ka Eestis) 
käsitletakse alkoholi probleemikesksena. Algab juba Russowi kroonikast (ta nimelt põlgas 
talurahva liigjoomist). Erandiks on pidustused ja pulmalaulud, kus  alkohol  seostub rohkem 
lõbuga. Koloniaalpoliitikas on alkoholi alati käsitletud kui midagi võõrast, mille on kaasa 
toonud  vallutajad v uued valitsejad . Eksisteerib 3 diskursust, kuidas alkoholist räägitakse
1) moraali  diskursus  (kirik)
2) meditsiiniline  diskursus: 18. saj alkohol haiguse kontekstis.
3) sotsiaalne diskursus
Alkohol Piiblis: Alkoholi  liigtarvitamine  on patt – Jumal karistab. Vana  Testament  ütleb, et 
vägijooke ei tohi tarvitada (praktiline näpunäide). On samas ka selliseid kohti, kus alkohol on 
positiivsemas valguses serveeritud: „Mine söö oma leiba ja joo oma veini. Vein teeb meele 
rõõmsaks“. Jeesus muudab veegi ju veiniks. Rõhutatakse mõõdukat, tasakaalukat tarbimist. 
Mainiti ka alkoholi raviefekti – tapab  baktereid. 
Russowi tekstides on karm protestantlik suhtumine. Kutsub talupoegi korrale, hurjutab. 
Seostab Liivimaa sõja teket alkoholi ja teiste naudingutega liialdamisega -> Jumala vits. Tol 
ajal pruukisid talupojad väga palju alkoholi ja keskkond oli ihadele ja naudingutele 
orienteeritud. Suureks probleemiks muutub see 18. ja 19. sajandil, mil kasutusele võetakse 
piiritus . Pea iga mõisa juures oli viinaköök. See tõi mõisale päris korralikult sisse. Mingi osa 
imporditi Venemaale, suurem osa jäi kohale ja realiseeriti kõrtsides. Siis hakatakse sellest 
teemast tõsisemalt rääkima. Morrali kõrvale tõusis ka meditsiiniline ja sotsiaalne diskursus. 
Kreutzwaldi „ Viinakatk “ ja Peter Maunteuffel „ Villem   Navi  elupäevad“. Need sisaldavad 
kõiki kolme diskurssi.  Viin võtab rammu  ja tervise. Kasutatakse erilist sõnavara, et inimestele 
kohale jõuaks kui kahjulik alkohol on. Inimene muutub alkoholi tarbides madalaks, 
loomastub. Arveliuse šokiteraapia: talupoeg jääb rees  purjus  peaga magama. Jalad-käed 
külmuvad ära – need tuleb amputeerida -> viitab välistele kehamuutustele. „Tillukesed“: 
Alutagusel on ainult tillukesed inimesed, sest neid on lapsest saadik viinaga joodetud. 
Tänapäeval rõhutakse pigem siseelundite muutustele. K.E. Baer on veidi neutraalsem: 
„Endeemilised haigused“ : viitab klimaatilistele tingimustele (külm – alkohol -> soe). 
Sotsiaalne diskurss: mehed muutuvad väivaldseks, kaotavad töö. Langevad sotsiaalsest 
tasandist  välja. Terve alkoholidiskursi on loonud eliit.  Paradoks : mõisnikud ei taha, et 
talupojad joovad – siis nad ei jaksa enam tööd teha,  teisalt  peab ju keegi kõrtsist viina ära 
ostma. 
Kõrtsi narratiiv: Kõrtsmik kui patule õhutav isik, kõrts on pigem negatiivne koht ja seda 
rõhutatakse palju. Näidatakse kui  hale  ja lagunenud see kõrts ikka on. Mõisnik andis kõrtsi 
enamasti rendile. Mõni  erksam  talupoeg rentis ja võis sealt isegi raha teenida. Kreuzwald ja 
Mannteuffel: karskusfilosoofia. 19. ja 20. saj muutub kõrtsmiku ja kõrtsi teema 
neutraalsemaks. Vilde „Prohvet Maltsvek“: kriitika on suunatud  igem  mõisa  aadressile . Kõrts 
on mõisa abikontor, avalik ruum – seal kohtuvad erinevad hääled. Omamoodi rahvamaha 
funktsioon. Urgas  versus  rändurid ja nende huvitavad jutud.  
19. Orjuse teema vanemas eesti kirjanduses
20.  Rahvus kui „kujutletud  kogukond ” ja „leiutatud traditsioon” ( invented   tradition )
Anderson : rahvus kui kujutletud kogukond. Rahvus  luuakse   kujutluse  kaudu. 
E. Hobsbawn: leiutatud traditsioon kui rahvus. Rahvused loovad 19. sajandil võimule tulnud 
uued  klassid . Mingeid ettekujutlusi läbi  surudes  tahetakse tekitada  illusoorne  
ühtekuuluvustunne. 
21. J. Hurda ja C. R. Jakobsoni seisukohad  rahvusluse  küsimuses
22. Rahvuse ja isamaa kujutamise  erijooned  ärkamisaja luules (Koidula, Veske , 
Kuhlbars  jt)
Saksa eeskuju. Jannsen alustas eestikeelse isamaaluulega 1960 „Eesti  laulik “: saksa 
isamaaluule  mugandus, saksa naaberriikide nimed on asendatud Eesti omadega. Vahva 
traditsioon. Geograafia on tähtis (piirid, kust jooksevad jne). Veske „Kodumaa“ 1970ndatel 
oli kõige selgemine riigipiirid paika  pannud (kas  tunned  maad, mis  Peipsi  järvest...). 
Poeetilises vormis piirileping. Laulus on veel tähtis põlvkondlik järjepidavus. Ilusa looduse 
kaudu näidatakse  kodumaad ,  esteetika  loodus (tüüpiline romantistide võte). Üldjuhul ollakse j
´kuskil kõrgemal – sealt siis vaadeldakse selle maa ilu. Kodu ja kodumaa kujund. 
KV: geograafia, looduse ülistamine, võõrsil oleku, võõrsilt tagasituleku teema. 
Ärkamisaja luule: rahvuslikkus, paatoslik , ülev stiil, tekstid loovad elukaugeid abstraktseid 
pilte. Klišeed (lillerikkad  aasad , vulisevad allikad). Harmooniline selline (noh, looduse 
ülistamine). Elukauge luule – idealiseerib maailma. Teemad: 1) patriootlik isamaaluule 2) 
loodus- v kodukohaluule 3) koduluule  kitsamalt  4) armastusluule 5)sotsiaalkriitiline luule 6) 
religioosne luule 7) filosoofiline  luule
Koidulal  on priiuse  ja isamaaluule: Priiuseluule: priiuse ja orjaaja vastandus, loodetakse uue 
priiuse tulekule, eepilised, jutustaja asub kuskil kõrgel v jõe kaldal. Isamaaluule: hümnilik, 
eleegiline , isamaa ülistuslaulud, luuletaja ja isemaa ühtekuuluvus. Armastuse kõrval 
surmamotiiv. „Eesti  muld  ka Eesti süda“, „Mu isamaa on minu arm“. 
23. Milles seisneb „Noor-Eesti” liikumise uuenduslikkus? Millised on „Noor-Eesti” 
kultuuriideoloogiline  platvorm ,  esteetilised  tõekspidamised ja suhtumine keele 
arendamisse?
Noor-Eesti (20. saj algus) sümbolistlik, modernistlik, uusromantiline. Poliitiline 
seisukohavõtt. Seltsi kuulusid Suits, Kitzberg, Liiv, Haava, Under, Aavik, Kallas, Ridala, 
Tuglas . Taustal oli  Freud ,  Jung , Marx, Nietche. Soovivad muuta kultuuri orientatsiooni. Saab 
alguse professionaalne kultuur. Kirjanik kui professioon. Autori mõiste saab uue sisu. 
Traditsionaalne kultuur sünnib linna kontekstis. Olgem eestlased, aga saagem ka 
eurooplasteks!. Nooruse ideaal kui  edasiviiv  jõud. Noorus ei tähendanud vaid vanust . Haagiti 
end lahti konservatiivsusest, pessimismist. Rõhutatakse keele ja hariduse tähtsust. 
Sümbolistlik esteetika, mis tähendab reaalsusest eemaldumist.  Kunst  ei pea väljendama 
tegelikkust . Tähtis on kunsti ilu põhimõte.  Kunst  on kõrgemal kui elu. Oluline on vorm. 
(Vilde, Tuglas). NE arusaam keelest: keelt tuleb kasutada, arendada nii, et see võimaldaks 
samasugust eneseväljendust nagu euroopa vanades kultuurides. Keelt tuleb täiendada (uus 
sõnavara). J. Aavik: soome keel,  omalooming , tehissõnad, murded . 
24. Fr. Tuglase müüt- novellide  poeetika (filosoofiline alus, teemad, põhikujundid jms)
lk 8
25. G. Suitsu luule
Uuris eesti kirjandust, püüdis seda süstemaatiliselt ja teadlikult kirjeldada. 20. sajandi alguse 
esikautor. 1905 ilmub esimene  luulekogu  „Elu tuli“, mis on eesti  moodsa  luule alguspunkt. 
Seal on pöördumiste ja hüüatuste luule.  Tonaalsus  omamoodi ülev ja pidulik. Selge sõnum. 
Sümbolid: noorus, kevad, meri, tuli (isamaale viidatakse nende  kujundite  kaudu). Luule on 
mitmeplaaniline ja filosoofiline. Elu positiivne esile tõstmine. Tihti eksisteerib tema luules 
lauliku kuju. „Tuulemaa“: teistsugune kogu: valitseb masendus aja suhtes. Skeptiline 
positsioon. Keskne kujund on tuul – reaalne Eestimaa. „Vanad noored“ tagasivaade „Elu tule“ 
aegadesse. Rahvas on tuule vallas. „Elu tules“ on maailm avar – see tuleb vallutada. 
„Tuulemaas“ on maailm  kitsas , ahas, negatiivselt tuuline. 
„Kõik on kokku unenägu“ ilmub 20ndatel, ei ole enam nii pessimistlik kui  eelmine  kogu. 
Eelmised kaks luulekogu on emotsionaalsed, nüüd see kogu on intellektuaalne . 
Ekspressionistlik   laad . Suits tunneb hästi ka luule tehnilist poolt – üldiselt kirjutab 
silbilisrõhulises värsisüsteemis. Riimil on oluline koht. Range stroofiskeem.  
26. J. Liivi luule põhiteemad ja tähenduslikkus
27. E.  Enno luule põhikujundid ja teemad
28. Jaan Oksa proosa temaatilised ja stilistilised eripärad
Valik kirjanduslugusid:
E. Annus jt, Eesti  kirjanduslugu  (2001).
Eesti kirjanduse ajalugu I-III (1965-1969).
G. Suits, Eesti kirjanduslugu ( 1953, 1999).
A. Mägi, Lühike eesti kirjanduslugu (1965).