palju luuletusi, kuid mulle on jäänud tunne, et see soe ja päikeseküllane aeg on mõlemal jäänud tahaplaanile. Koidula kaebab suvele sellest, mis on kaduma läinud. Kurdab, et ,,Suvi sammus, suvi sirgus: / ,,Kellel aega ohata? /...". Juhan Liiv kirjeldab jälle suvepäikse soojust: ,,Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, / kui öödevari maha jääb! / Ju tulnud, päike, üles ta, / ja vaata põrm lööb elama!". Kui suvi on jäänud kaugeks, siis talv on nii Liivil kui ka Koidulal suurelt, laialt ja valgelt kirjeldatud aastaaeg. Kui õues on vali tuul, siis Liiv ütleb oma luuletustes selle peale: ,,Tuisk jookseb tuisuga võidu, / ei teine teisest mööda saa...". Talveluuletustesse on Liiv põiminud ka omaenda hingeelu rahulikkust ja tormilisust. Koidulale on talv kui sügiseilu lahkumine. Kui lilled närtsivad ja loodus tuhmub, küsiks Koidula justkui looduselt: ,,Eks talv kindlail paelul ju ära / teilt laulud viind?"
1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes nende eest peale Koidula surma hoolt kannab. Oma kirjas õele kirjutas ta järgmiselt: ,,Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...''. Koidula surigi 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Koidulal ei õnnestunud oma loomingut trükkimiseks koguda ja välja anda, kuigi ta seda teha kavatses. Tema pärand jäi abikaasa valdustesse, kelle surma järel aastal 1907,said selle pärijateks tütred. Kuid kuna noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, jäi kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu. Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Selle auks korraldati 11. augustil Estonia kontsertsaalis mälestusaktus.
Linnas oli saksa käsitööliste selts muretsenud endale suure krundi (praegu ,,Vanemuise'' väikese maja park), kuhu ehitati seltsimaja, rajati suveaed ning 1870. a veel varju andev teatrihoone. Teada on samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J.V.Jannseni) kodudes. Algul täielikult teatri vastu olnud J.V.Jannsen hakkas noorema generatsiooni teatrimõtet toetama, kui oli laulupeo asjus kubermangu pealinnas Riias käies 1869. a tutvunud ka Riia Läti Seltsi tegevusega. Koidulal aga tänu kirjavahetusele Almbergiga tekkis teatud ülevaade soomlaste esimestest teatritegemistest. Esimene eestikeelne teatrimäng ,,Vanemuise'' seltsis toimus sisuliselt 1867/1868. a talvel seltsi liikme R.Sachkeri koostatud lauluduetiga ,,Teomees ja karjapoiss'' .Seda dialoogi-laululugu esitati kostümeeritult ja teatud dekoratsiooni taustal ning vastuvõtt oli hea.1870 .a kevadel kolis ,,Vanemuine'' aga uude majja, kus oli suurem saal. Lydia Koidula
toimetus-ja talitustöö kuni aadresside pealekirjutamiseni ja posti saatmiseni. Vahetevahel ei pidanud tervis vastu ,käsi jäi ülepingutustest haigeks, tuli ohverdada päevi haigusele. Samuti kohtas ta Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus. 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans- Voldemar sündis aastal 1874, kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig-Hedda, kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
Nende Koidula algatusel, juhtimisel ja osavõtmisel lavastatud teostega rajas Koidula eesti rahvusliku teatri. Eeltöid on tal aidanud aga teha Fr.R. Kreutzwald ja C.R.Jakobson. Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid. 1873.aastal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans- Voldemar sündis aastal 1874, kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig- Hedda, kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
Mihkla. ,,Lydia Koidula elu ja looming", peatükk III Tartus (1863 1873) LK 83-205 6 Kroonlinnas 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega. Selle tubli mehe nimeks oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas (praeguses Leningradis) ning nad suundusid koos sinna. Kroonlinnas polnud Lydia Koidulal palju aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, artiklike kirjutamist), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Hans- Voldemar, ta vanim poeg sündis aastal 1874, kuid ta elas ainult neli aastat ja suri 1878.aasta 29. juulil leetritesse. Hedwig-Hedda, Lydia Koidula tütar sündis aastal 1876 ja suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg Max, sündis tal aastal 1884, kuid ta oli kahjuks elamisvõimetu.
abiellus. 4 2) K. Mihkla. ,,Lydia Koidula elu ja looming", LK 83-205 10 Kroonlinnas 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega. Selle tubli mehe nimeks oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas (praeguses Leningradis) ning nad suundusid koos sinna. Kroonlinnas polnud Lydia Koidulal palju aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, artiklike kirjutamist), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Hans- Voldemar, ta vanim poeg sündis aastal 1874, kuid ta elas ainult neli aastat ja suri 1878.aasta 29. juulil leetritesse. Hedwig-Hedda, Lydia Koidula tütar sündis aastal 1876 ja suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg Max, sündis tal aastal 1884, kuid ta oli kahjuks elamisvõimetu.
Koidula kiire areng toimus 1864.a. alates Tartus, kus teda mõjutasid igapäevane töö "Eesti Postimehega". L. Koidula vaateid ja hoiakuid religiooni ja ühiskondlike probleemide suhtes kandis kindlalt rahvustunne. Luulelooming Koidula esimesed, tõlkemuganduslikud luuletused "Koddo" ja "Emmasüdda" ilmusid 1865.a. "Eesti Postimehes". Erinevalt isast püüdis ta täpsemalt edasi anda tõlgitavat, arvestadea eesti keele, eelkõige kujundikeele võimalustega. Proosalooming Koidulal on umbes 80 teost. Põhilise osa moodustavad isa ajalehe tarbeks saksa keelest vahendatud populaarteduslikud ja ajaloolised palad. Alguspärasemates jutustustes, mis ei ulatu aga luule kunstilise tasemini, käsiotseb Koidula armastusabielu, väljarändamise, ebausu ja muid probleeme. Näidendid ja teatrid Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ning Eesti algupärase näitekirjanduse üks rajajaid. Eesti esimene eesti keelne
enamasti Saksa keeles ja Koidula Eesti keele oskus lapsepõlves kesine. 1850 Kolisid Jannsenid Pärnusse. Enne Pärnusse kolimist õpetas Koidalt kodus isa. 1854-1861 õppis ta saksakeeles Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis. Koidula sa kõrgeima hariduse, milleni naised sel ajal võisid jõuda. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869 1973.aastal abiellus Koidula saksastunud kätlase Eduard Michelsoniga. Lydia Koidulal oli kolm last: poeg Hans Voldemar (suri väga vara), tütar Hedwig-Hedda ja tütar Anna .1882 halvenes tema tervis, viimastel aastatel põdes ta vähki. Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale. 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule. On avaldatud arvamust, kas oli ikka õige ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. Pärnus on Koidula mälestussammas. Luule moodustab Lydia Koidula loomingu kõige tähtsama osa. Koidula oli esimene eesti
Samuti huvitasid Koidulat ka aforismid ning üheks nende autoritest on Goethe. Samuti kohtas ta Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus. Koidula Kroonlinnas 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans- Voldemar sündis aastal 1874, kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig-Hedda, kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
21. novembril kihlus Lydia Eduard Michelsoniga 1874 sündis neil poeg Hans Voldemar 1876 sündis teine laps - tütar Hedving 1878 tuli ilmale teine tütar Anna Haridus Alghariduse sai ta isalt 1854 1861 Pärnu Linna Tütarlastekool Kodukooliõpetaja eksamid Tartu Ülikoolis Kirjanikuelu Rajas Pärnus enda raamatukogu Aitas kaasa Pärnu Postimehe ja Eesti Postimehe toimetamisel Lydia Koidulal ilmus hulgaliselt erinevaid raamatuid Luulataja Koidula põhiliseks luulezanriks oli isamaaluule Kirjutas ka looduslüürikat ja armastusluulet Peale luule on ilmunud ka hulgaliselt proosat ja ballaade Luuletused "Eesti muld ja Eesti süda" "Kodu" "Meil aia äärne tänavas" "Emasüda" "Mu isamaa on minu arm" "Sind surmani" "Teretamine" Raamatud 1866 "Vaino-lilled" 1867 "Emajõe ööbik" (terviktekst) Pärast surma ilmusid:
Lydia Koidula Elulugu ja hariduskäik Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändras. Koidula koduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laut ja ait. Maja oli väga ilus, maja ees asetsesid lillepeenrad, kõrval oli ka tiik ning samuti oli suur aed, kus kasvas palju õuna-, pirni- ja kreegipuid. Selline vaheldusrikas loodus, mis oli väljaspool kodu, oli tulevase luuletaja eelkooliea mängumaaks ja sügavate mõtete allikaks. Lydia Koidula oli peres ainuke laps, kuid hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen. Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla ning tema tehtud märkmed olidki siis Lolla nime all. Lydia hakkas juba varakult tundma huvi Eestimaa ja eestlaste vastu ning jälgis huviga oma isa toimetusi. Ükskord läks noor Lydia oma isa kirjutuslaua juurde ja küsis: "Isa, pai isa, kellele sa kirjutad?"."Ma kirjutan eesti rahval...
ei lindudele! Hüüa, sarv, ja valva! Koidula raske haigus viis ta enneaegu hauda. Enne surma kirjutas ta jumalagajätuluuletuse oma armastatud isamaale: Issand, surres jätan maha sinu hoolde isamaa! (,,Enne surma Eestimaale") Peale isamaatemaatika on Koidulal luuletusi veel kodu ja pere teemal (nt ,,Kodu", ,,Emasüda"), tal on ka südamlikke loodusluuletusi (nt ,,Sügise mõtted", ,,Ööbik", ,,Vesi", ,,Suveöösel"). Eriti meeldisid mulle luuletuse ,,Suveöösel" kaks esimest salmi: Vaiksed, valged hõbelained uju, uju, kõrge kuu! Igatsedes ööbik hüüab, õilmes liigub lehepuu.
eksemplari, kus oli sisse kantud Lydia oma käega kirjutatud LYDIA JANNSENI nimi. Samuti huvitasid Koidulat ka aforismid ning üheks nende autoritest on Goethe. Samuti kohtas ta Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus.Koidula Kroonlinnas. 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akušööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans-Voldemar sündis aastal 1874, kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig-Hedda, kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
uue väljendusvõimaluse dramaatilises loomingus. Koidula esimeseks katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg''(1870). ,,Saa- remaa onupoja'' lavastamine 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist. 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suund- usid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esi- mesed lapsed. Vanim poeg Hans-Voldemar sündis aastal 1874, kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig-Hedda, kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.
Nüüdsest hakkas Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivse maailmavaate kui ka loomingulisi traditsioone. Kuigi esimesed kirjanduslikud katsetused on pärit ajast kui Koidula veel Pärnus elas, siis rohkem hakkas ta luuletuste kirjutamisele aega pühendama Tartus elades. 1873. aastal abiellus Koidula sõjaväearsti Eduard Michelsoniga, kes suunati pärast õpinguid Tartu Ülikoolis tööle Kroonlinna. Koidulal ja Michelsonil oli 3 last, Hans Voldemar, Hedvig ja Anna. Hans Voldemar sündis 1874. aastal, kuid suri nelja aasta pärast leetrite tõttu. Esimese tütre Hedvigi sünnitas Lydia Koidula 1876. aastal Tallinnas ning teine tütar Anna sündis 1878. aastal Viinis. Lydia Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning ta maeti Kroonlinna kalmistule. 1946. aastal toodi luuletaja põrm Eestimaale ning sängitati Tallinna Metsakalmistule. Ülevaade loomingust
Koidula sai vähktõvest jagu. ▪ Uueks löögiks tema tervisele oli emakssaamine 1884 kui sündis ja suri tema poeg Max. ▪ Sellel järgnes õnnetus, kui Koidula keldriluugist läbi kukkus ja palgist kinni haarates rebenes tema operatsioonist jäänud värske haav. Koidula viimased aastad ▪ 1885 viibis Koidula ravil Saaremaal.Nad elasid koos lastega haigla lähedal. ▪ Kui Koidula hakkas paremini tundma, mindi heade lootustega tagasi Kroonlinna, kuid seal avastati Koidulal uuesti vähikolded. ▪ Koidula suri 11. august 1886 ja matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. ▪ Koidula ümbermatmine toimus 1949. Peale surma ▪ Surmateatest peale tõuseb Koidula nagu uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski oli täis sooje järelhüüdeid. ▪ Kui kogu pärandus jõudsi Koidula tütre Hedwig-i kätte, leidis ta sealt palju Koidula käsikirju, millest kokku sai üks Koidularaamatukogu. Koidula ausammas Pärnus ▪ 1925
vastu. 1860. a-te teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise taotluste ja demokraatliku suuna patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja eesti luules. 1873.a. abiellus L.Koidula Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga ja asus mehega Kroonlinna elama,kuhu viimane oli saanud sõjaväearsti koha. Eemal elades ei kaotanud Koidula sidet kodumaaga,vaid ta jätkas oma loomingulist tegevust ning käis tihti Eestis. [3 lk.211] Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Vanim poeg Hans- Voldemar sündis aastal 1874, kuid elas ainult neli aastat ning suri 1878.aasta 29. juulil leetrite tõttu. 1876. aastal sündis tal tütar Hedwig-Hedda, kes suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg sündis tal aastal 1884, kelle nimi oli Max, kuid ta oli elamisvõimetu.[1 2008,06,03] 1882.a
1870 lavastas Vanemuise seltsis oma näidendi "Saaremaa onupoeg". Võib öelda, et eesti teater sündis Koidula eestvõttel. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869. 1873. aastal abiellus Koidula saksastunud lätlase Eduard Michelsoniga, kes sai sõjaväearsti koha Kroonlinnas. Lahkumine Eestist mõjus Koidulale rusuvalt, ta püüdis seal ühiskondlikku tegevust jätkata, kuid pere eest hoolitsemine nõudis samuti aega. Kroonlinna. Lydia Koidulal oli kolm last: poeg Hans Voldemar (suri väga vara), tütar Hedwig-Hedda, tütar Anna Emilie. 1882 halvenes tema tervis, viimastel aastatel põdes ta vähki. Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale. 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule. On avaldatud arvamust, kas oli ikka õige ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. Pärnus on Koidula mälestussammas. Noore Koidula vaimset arngut mõjutasid kaks erinevat kultuurikeskkonda
hüüdnimi väiksena). Seina peal on aga Koidula tunnistus ning pilte koolimajast, kus ta õppis. Küll aga oli see Kõrgeim Tütarlastekool, oli see siiski väga vä ike. Selles toas on veel näha Papa Jannseni mütsi ning Emilie ja J.V.Jannsenite elulugu. Järgmine ruum on tuba mis kujutab endast Taru ajajärku. Selles toas on kirjutuslaud, raamaturiiulid ja diivan. Samuti on seal näha ka palju kirju, mis on seotud I Üldlaulupeoga. Kuna see on Tartu periood, siis sellel ajal oli Koidulal palju muutusi: esiteks abiellumine, teiseks luulekogude väljaandmine ning isa asendamine ,,Eesti Postimehes''. Järgmine tuba on kui Kroonlinna-periood. Selles ruumis on rohkesti maale ja skulptuure Koidulast ning seina peal ripub kaart, millel on tähistatud Koidula teekond Saksamaale. Selles toas leidub ka rohkesti pilte Kroonlinnast ja ta kahest tütrest. Järgmisest uksest sisenedes, on näha voodit, lauda, diivanit ja riidekappi. See tuba on kui
õitsema hakanud ja lumigi täielikult sulanud. Järsku on puud lehtes, ilm soe ning suvi saabumas. Samal teemal on ka Juhan Liivi luuletus "Tulen, tulen!". "Paju otsast patsatas / lobjakuda, / lepa otsast latsatas / sula lunda. / Hüüti õhus üleval: / kuulen, kuulen! / Mina tulen kevade - / tulen, tulen!" Temagi räägib siin sellest, et kõik tuleb nii ruttu, nagu kevad teataks oma tulekust ja oleks järgmisel hetkel juba kohal. Seoses kevade saabumisega on Koidulal ka üks luuletus pealkirjaga "Kevade and". "Noor pehme õhk mull' kõrvu kostis: / "Oh tule, laps, kuis seista sündis / Su nukral meelel luku all! / Noor kevade on jälle tulnud, / Hulk õisi sulle kaasa toonud, / Tall' läki vastu õhinal!"" Eks kevadet oodatakse ikka väga ja minnakse sellele kahel käel vastu nagu autor on kirjeldanud. "Ja kuhu nüüd end pean peitma? / Noor kevade mull' õievihma / Täis kätel pähe kallanud. / Et veel nii palju õnne näeksin, / Nii palju õisi
..................................................25 KOKKUVÕTE..........................................................................................................................26 Kas see on, mida Lydia Koidula oleks soovinud? Ta oleks ilmselt rõõmus ja rahul, et probleemid, mille pärast tema südant valutas, on tänapäeva neidude-naiste jaoks muigamapanev minevik. Kuigi mõnes mõttes ei ole majanduslik sundolukord ja võimukad mehed ka tänapäeval oma aktuaalsust kaotanud, nii et Koidulal ei napiks ainest ka uute näidendite jaoks.........................................................................................................................27 KASUTATUD ALLIKAD........................................................................................................28 Aaver, E., Laanekask, H., Olesk, S. 1994. Lydia Koidula 1843-1886. Tallinn: Ilmamaa........28 Hansson, M. 2001. Naine, perekond ja töö. Tallinn: TPÜ kirjastus......................................... 28
kalendrid. Selle sajandi luule kurvastavaks asjaoluks oli see, et kõrgtase puudus. Anti välja mitmeid luulekogusid. Peamiselt isamaalised luuled, vaimulikud. Koidula ärkamisaegne luule läks inimestele tõeliselt hinge. Eriti isamaalised. Hakkas levima jäljendamine (hakati mõnda iidolit matkima, kuid ei küünditud temani, oli n-ö hale vari). Paljud võtsid endale Koidula eeskujuks ja hakkasid massiliselt matkima valulikku isamaaluulet. Hakati võtma kirjanikunimesid, kuna Koidulal oli see, nt Tundela. Ilmusid väga ilutsevate pealkirjadega luulekogusid. Kirjutasid peamiselt Jaan Bergmann, Jakob Tamm, Jakob Liiv. Vilksatasid ka Anna Haava, Juhan Liiv. Neid eristati teistest natuke rohkem. Sajandi alguses tõstis pead noorpõlvkond Noor-Eesti Rühmitus Noor-Eesti 20. sajandi algus. Aeg, kus pead hakkas tõstma uus põlvkond noori. Paljud jätkasid õpinguid ülikoolides. Postimees kujunes N-E toetajaks. 20. Saj algust iseloomustab Eesti linnakodanluse kujunemine
hinge just noorpõlvele. Koidula, keda peetakse romantismi esindajaks Eesti luules, oli sügavalt romantiline lembelaulik. Seevastu Liiv, realismi teerajaja sünge ja päris. Ehkki esmapilgul nii ei tundu, ühendab neid kaht peale luulevirtuoosiks olemise veel paljugi. Lydia Koidula on Eesti luules romantismi esindaja. Ta on luuletajana äärmiselt romantiline, klassikaline ja vormis pidulik. Üks lahutamatu teema, mis Koidulal sügaval hinges oli, on isamaa-armastus ja igatsus. Ta oli silmapaistvalt hea haridusega, ning tänu oma isale oli ta juba varakult tööl ajalehes oli ka esimene naisajakirjanik. Kõik see on mõjutanud ka tema luulet ta põhiteemaks oli isamaa ja rahvuslik ärkamine, mitte sügavad isiklikud intriigid või mured. Koidula esimeseks luulekoguks, mis avaldati, oli ,,Waino-lilled", 1866 läbivateks teemadeks olid loodus, Jumal ja kodu (mis on võrdlemisi lihtsad ja intriigidevabad)
mis ilmus 1865. aastal. Kirjanduses valitses loomuliku joonena rahvusromantiline suund ja seetõttu ilmus palju patriootilist luulet. Proosas oli valdavaks lühijutt ja jutustus, milledes kajastati talurahva elu ning suhteid mõisaga. Veidi hiljem, 1880ndatel tekkis ka ajalooline ilukirjandus. Esialgu arenes rahvuslik kirjandus Faehlmanni-Kreutzwaldi ühistegevusena rahvaluule baasil, mida oli kogutud ja kirjanduslikult töödeldud. Luules ja proosas oli tähtis koht Lydia Koidulal, kes ka mitu näidendit kirjutas. 1880ndatel lisandub kirjandusse väga palju uusi nimesid ning ajapikku hakkab süvenema realistlik ajajärk. Rahvusmuusika tekib seoses laulukooride arenguga. Laulupeoks ettevalmistusel loodi esimesed isamaalised laulud. Kuni sajandi lõpuni toimub areng koorilaulu tasemel. Kui vahepeal hakkas peale tungima venestus, siis 1890ndatel algas nn rahvusliikumise renessanss, mis kulmineerus 1905. aasta revolutsiooniga. Sellel
Riia Läti selts oli 1868. aastal lavale toonud taanlase Ludwig Holbergi ,,Mäeotsa Jeppe" alusel valminud komöödia ,,Purjus Bertulis", mida lätlased loevad oma rahvusliku teatri sünnipäevaks. Soomlased alustavad oma teatri ajalugu 1869. aastal Soome seltsis mängitud Aleksis Kivi ,,Leaga". Teated naabrite teatritegevusest jõudsid ka Eestisse: Lydia Koidula (1843-1886) luges läti teatrist Postimehest ning soome teatrist kirjutasid talle kirjasõbrad Soomest. Teisalt oli Koidulal kujunenud (meelelahutus)teatrisse üsnagi skeptiline suhtumine. Tõsise draama esitamiseks ja vastuvõtmiseks ei pidanud ta eestlasi aga veel küpseteks. Sõprade pealekäimisel otsustas Koidula lõpuks teatritegevuse Vanemuise seltsis enda õlule võtta. Koidula teater Eesti rahvusliku teatri alguseks loetakse 1870. aasta 24, juunit, kui Lydia Koidula näitemänguga ,,Saaremaa onupoeg" avati Vanemuise seltsi uus maja Tartus Jaama tänavas.
,,Vanemuise'' seltsi nooremate liikmete hulgas algas sihiteadlikum teatrihuvi eriti pärast teatrikeelu kadumist Tartus. Teada on samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J.V.Jannseni) kodudes. Algul täielikult teatri vastu olnud. 1870 .a kevadel kolis ,,Vanemuine'' aga uude majja, kus oli suurem saal. Lydia Koidula otsustas siis tähistada seltsi viiendat aastapäeva teatrietendusega. Teatrimõtte realiseerimiseks tuli Koidulal endal nii muretseda repertuaar kui ka lavastada.24 .juunil 1870 esietendus ,,Vanemuises'' Koidula lavastuses teatrimäng ,,Saremaa onnopoeg''(,,Saaremaa onupoeg''),millega pandi alus rahvuslikule teatritegevusele. Koidula oli saksa näitekirjaniku T.Körneri värssjandi alusel loonud olustikulise rahvatüki Eesti oludest, rõhutades seejuures eriti armastusabielu olulist ning hariduse vajalikkust. Esikteose ja selle lavastuse erakordselt hea vastuvõtt tiivustas Koidulat
KV: geograafia, looduse ülistamine, võõrsil oleku, võõrsilt tagasituleku teema. Ärkamisaja luule: rahvuslikkus, paatoslik, ülev stiil, tekstid loovad elukaugeid abstraktseid pilte. Kliseed (lillerikkad aasad, vulisevad allikad). Harmooniline selline (noh, looduse ülistamine). Elukauge luule idealiseerib maailma. Teemad: 1) patriootlik isamaaluule 2) loodus- v kodukohaluule 3) koduluule kitsamalt 4) armastusluule 5)sotsiaalkriitiline luule 6) religioosne luule 7) filosoofiline luule Koidulal on priiuse ja isamaaluule: Priiuseluule: priiuse ja orjaaja vastandus, loodetakse uue priiuse tulekule, eepilised, jutustaja asub kuskil kõrgel v jõe kaldal. Isamaaluule: hümnilik, eleegiline, isamaa ülistuslaulud, luuletaja ja isemaa ühtekuuluvus. Armastuse kõrval surmamotiiv. ,,Eesti muld ka Eesti süda", ,,Mu isamaa on minu arm". 23. Milles seisneb ,,Noor-Eesti" liikumise uuenduslikkus? Millised on ,,Noor-Eesti"
Joonistab oma luuletusters realistliku looduspilti, nätab sellega meeleolu, tunndeid, värsid on lihtsad ja loomulikud. Peale tema haigestumist avaldab vaid ühe luuletuse, see muutub väga tähendusrikkaks eesti kultuuriloos, see on ennustus tulevikust. ,, Kui tume veel kauaks ka sinu maa". Tähtis koht on tema luules isamaluulel, mis põimub luuletaja isikliku saatuse teemaga. Liivi isamaa on midagi õnnetut ja armetut mitte nii nagu oli see koidulal. Kuid väljendab armastust isamaa vastu. Saatuseluules kirjutab enda mõtteid ja tundeid, hirmud ja ängid, on kirjuatnud ka armastusluulet, looduseluulet. Liivon olnud läbi aegade üks armastatumaid luuletajaid, tema luule on justkui tüüpiline kui täiesti erakordne. Tema luule on kõneline, eriliselt eestilik kõla. Tõi suure murrangu eesti luulesse 3. ,,Noor Eesti" liikumine, ajendid ja ulatus 1905 1915
mõjukad laulu- ja mänguseltsid "Vanemuine" (Tartus) ja "Estonia" (Tallinnas), millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid. Rahvusliku ärkamisaja esimeseks tähtsündmuseks peetakse üldiselt I üldlaulupeo toimumist Tartus 1869. aastal. Umbes sel ajal hakkasid lisaks Jannsenile aktiivselt tegutsema ka teised rahvusliku liikumise olulisimad eestvedajad, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. Tähtis roll oli mitmetel teistelgi, sealhulgas Jannseni tütrel, poetess Lydia Koidulal. Tegevust alustasid ka Eesti Kirjameeste Selts ja mitmed teised olulised ühingud. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Jakobson, Jakobsonist mõõdukamat, aga ainult
kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid. Rahvusliku ärkamisaja esimeseks tähtsündmuseks peetakse üldiselt Esimese üldlaulupeo toimumist Tartus 1869. aastal. Umbes sel ajal hakkasid lisaks Jannsenile aktiivselt tegutsema ka teised rahvusliku liikumise olulisimad eestvedajad, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. Tähtis roll oli mitmetel teistelgi, sealhulgas Jannseni tütrel, poetess Lydia Koidulal. Tegevust alustasid ka Eesti Kirjameeste Selts ja mitmed teised olulised ühingud. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Jakobson, Jakobsonist
1870 lavastas Vanemuise seltsis oma näidendi "Saaremaa onupoeg". Võib öelda, et eesti teater sündis Koidula eestvõttel. Lydia Koidula võttis osa ka esimese laulupeo korraldamisest 1869. 1873. aastal abiellus Koidula saksastunud lätlase Eduard Michelsoniga, kes sai sõjaväearsti koha Kroonlinnas. Lahkumine Eestist mõjus Koidulale rusuvalt, ta püüdis seal ühiskondlikku tegevust jätkata, kuid pere eest hoolitsemine nõudis samuti aega. Kroonlinna. Lydia Koidulal oli kolm last: poeg Hans Voldemar (suri väga vara), tütar HedwigHedda, tütar Anna Emilie. 1882 halvenes tema tervis, viimastel aastatel põdes ta vähki. Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale. 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule. On avaldatud arvamust, kas oli ikka õige ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. Pärnus on Koidula mälestussammas.
annaabi.ee 
