Vastus leiad õppematerjalist: Loodusteaduslikud mõtlemisviisid

Loodusteaduslikud mõtlemisviisid (0)

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Millest loodus koosneb?
Kuidas saadakse teada loodusseadusi ?
Mida tähendab sekund ruudus?
Kuidas me aru saame et kiirendus oli suurem?
Kuidas mõista lauset et meil on vahelduvpinge väärtus 220 V?
Mis on neeldumine ?
Kummal juhul muna põrkel puruneb?
Miks vesi pangest välja ei tule?

Teoreetilised alused
Mõtlemisviiside liigitus: teaduslik, mütoloogiline, pragmaatiline .
Meie nimetame teaduslikuks mõtlemisviisi, mille korral info töötlemine tugineb teaduse meetodile eesmärgiga luua põhjuslike seoste süsteem. Seda süsteemi rakendatakse loodusnähtuste seletamisel ja uute teadmiste saamisel. Teaduse meetodi olulisteks tunnusteks on: eelnevast kogemusest lähtuv küsimuse püstitus (probleem), võimalik vastusevariant (hüpotees), hüpoteesi eksperimentaalne, vaatluslik, vms. kontroll ja järelduse tegemine hüpoteesi õigsuse kohta. Teaduslik mõtlemisviis eeldab looduse kirjeldamise , seletamise ja ennustamise võimalikkust teatava piirini ja katsetele tugineva põhjendatud usu tekkimist loodusseaduste vääramatusse. Teaduslikule mõtlemisviisile on omane teadmine, et loodusnähtusi pole põhimõtteliselt võimalik lõpuni mõista.
Mütoloogilise mõtlemisviisi korral tugineb info töötlemine eksperimentaalselt (teaduslikult) põhjendamata usule eesmärgiga luua seoste süsteem, mille elemendid ei pea olema põhjuslikult seotud. Seda süsteemi rakendatakse uute teadmiste saamisel. Mütoloogilise mõtlemisviisi kohaselt võib sündmuste käik maailmas alluda mingitele kõrgematele jõududele. Infot selle kohta võib saada nende jõududega suhtlevatelt autoriteetidelt, kaasa arvatud meediumid , astroloogid ja imearstid. Mütoloogiline mõtlemisviis on sageli inimkesksem ja emotsionaalsem kui teaduslik. See mõtteviis lubab loodust kirjeldada, seletada ja ennustada, kuid tõestusvahendiks pole eksperiment , vaid põhjendamata usk. Mütoloogilise mõtteviisi korral on võimalik jõuda nähtuste lõplike algpõhjusteni, st. Loojani Pragmaatilise mõtlemisviisi korral toimub info töötlemine vaid indiviidi isikliku heaolu tagamise nimel, seadmata eesmärgiks ulatuslikemate põhjuslike seoste otsimist. Piltlikult öeldes huvitab pragmaatikut vaid see, milliste aktsiate hind lähiajal tõuseb. Ta ei tunne huvi põhjuste vastu, mis tingivad ühtede aktsiate hinna tõusu ja teiste hinna langemist. Prag maatilise mõtlemisviisi kohaselt on süvaseoste otsimine kasutu ajaraiskamine ("… oskate küll seda füüsikat või keemiat, aga palka saate ikkagi vähe"). Pragmaatiline mõtlemisviis ei tegele teadmiste süsteemi loomisega, vaid keskendub taktikalistele eesmärkidele ja peab üldiste, sealhulgas looduse seaduspärasustega tegelemist kasutuks.
Täppis- ja loodusteadusliku (TTMV ja LTMV ) mõtlemisviisi sarnasused ja erinevused.
Loodusteaduslik mõtlemisviis (LTMV) on teadusliku mõtlemisviisi liik, mille korral argumentatsiooniks kasutatakse peamiselt eksperimentaalse päritoluga kvalitatiivseid (sõnalisi) kirjeldusi, seletusi ja ennustusi. Teoreetilised konstruktsioonid on vaid fenomenoloogilised.
Täppisteaduslik mõtlemisviis (TTMV) on teadusliku mõtlemisviisi liik, mille korral argumentatsiooniks kasutatakse peamiselt matemaatikale ja loogikale tuginevaid (teoreetilisi) kvantitatiivseid (valemi või võrrandina esitatavaid) kirjeldusi, seletusi ja ennustusi. Teoreetilised konstruktsioonid võivad olla aksiomaatilis-deduktiivsed.
LTMV kujundamise võtted. Looduse- ja füüsikaseadused.
LTMV kujundamine peaks algama sellest, et inimene võtaks omaks, et loodus ja loodusteadused on kaks ise asja. Kõik loodusteadused on inimlooming, mis on tehtud inimeste poolt ja nende jaoks. See on inimtegevuse tulemus, mis vastab inimese küsimustele looduse kohta.
Loodus on objektiivne reaalsus, mis eksisteerib väljaspool teadvust ja sellest sõltumatult. Mis on aga objektiivne reaalsus? See on sama, mis mateeria .
Millest loodus koosneb? Nagu eespool öeldud on loodus sama, mis mateeriagi. Mateeria põhivormid on aga aine ja väli. Aine on see, millest kõik kehad koosnevad. Väli on see, mille abil üks keha teist mõjutab. Et mõju saab avalduda ainult siis kui on rohkem kui üks keha, siis kasutataksegi mõistet vastastikmõju. Mateeria põhiomaduseks on liikumine ehk muutumine.
Loodus toimib vastavalt loodusseadustele. Loodusseadusi uurivad loodusteadused : füüsika, keemia, bioloogia , geograafia ( geoloogia ) ja nende kombinatsioonid, näiteks biofüüsika , geokeemias, jne.
Kuidas saadakse teada loodusseadusi ?
Selleks kasutab iga loodusteadus talle omaseid uurimismeetodeid, kuid kõik need taanduvad ühele meetodile – teaduse meetodile, mille aluseks on katse. Katse on küsimus loodusele. Looduse vastusest arusaamiseks tuleb püstitada hüpotees ehk varasemale teadmisele tuginev oletus võimalikust looduse vastusest (katse tulemusest).
Füüsika kasutab loodusnähtuste seletamisel alati mudeleid - ligilähedasi koopiaid originaalist, kus on säilitatud kõik olulised tunnused ja ebaolulised kõrvale jäetud.
Füüsikateadus ei anna nähtusele seletust, see kirjeldab nähtust. Füüsika kirjeldab mingi ettevõetud mudeli raamides, kuidas loodus töötab. Kõik füüsika valemid käivad mudelite kohta, mitte looduse kohta.
Füüsikateadus ei anna nähtusele seletust, see kirjeldab nähtust. Füüsika kirjeldab mingi ettevõetud mudeli raamides, kuidas loodus töötab. Kõik füüsika valemid käivad mudelite kohta, mitte looduse kohta.

Praktilised rakendused
Kulgemine . Keskmine- ja hetkkiirus . Keskmine- ja hetkkiirendus . Punktmass ja massikese (selle katseline leidmine). Liikumise graafiline kirjeldamine (s,t ja v,t graafikud).
Kulgemine ehk kulgliikumine ehk translatsioon on jäiga keha liikumine, mille korral kõikide keha punktide trajektoorid on ühe kujuga ja ühepikkused. Iga kaht keha punkti ühendav sirge jääb sellisel liikumisel iseendaga alati paralleelseks.
Keskmise kiiruse korral peab rõhutama, et liikumise aja sisse tuleb arvestada ka teel tehtud peatuste aeg. Kui keskmise kiirusega on tavaliselt vähe probleeme, siis rohkem probleeme tekib hetkkiirusega. Raskused algavad juba hetkkiiruse defineerimisest. See, et igal hetkel võib keha kiirusel olla erinev suund ja väärtus on üldiselt hästi ettekujutatav ( autosõit ja spidomeetri näit). ). Pidevalt muutuva kiiruse korral peab see ajavahemik olema väga-väga lühike. Seega hetkkiirus on keskmine kiirus ülilühikese ajavahemiku jooksul.
Kõike seda arutelu saab kirjutada üles matemaatiliselt:
Kiirendust võib ka jagada keskmiseks kiirenduseks ja hetkkiirenduseks. Koolifüüsikas kasutatakse vaikimisi ainult keskmise kiirenduse mõistet. Kiirenduse
korral tekitab raskusi selle ühiku mõistmine: m/s2. Mida tähendab sekund ruudus? Kiirendus näitab seda kui palju kiirus muutub ajaühikus, seega .
Keha liikumise kirjeldamisel kasutatakse tavaliselt punktmassi mõistet. Punktmass on keha mudel, millel pole mõõtmeid, kuid on reaalse keha massiga võrdne mass ja see asub reaalse keha massikeskmes. Massikese on selline punkt, kuhu toetatult jääb keha tasakaalu. Korrapäraste kehade korral langeb massikese kokku geomeetrilise keskpunktiga. Teistel juhtudel tuleb see katseliselt leida, näiteks riputusmeetodil. Selleks tuleb keha nööri abil erinevatest punktidest üles riputada ja joonistada riputuspunktidest vertikaalsed sirged . Sirgete lõikepunkt annabki massikeskme asukoha.
s↑t→
v↑t→
Newtoni seadused. Inerts ja inertsus . Resultantjõud . Newtoni II seaduse demonstreerimine. Jõud. Newtoni III seadus ja kolmas keha.
Nähtust, mis seisneb kehade liikumiskiiruse jäävuses välisjõudude puudumisel nimetatakse inertsiks. Jõudude puudumist reaalsuses ei esine, aga samaväärne on olukord, kui resultantjõud on võrdne nulliga.
Resultantjõud on kõikide kehale mõjuvate jõudude vektorsumma. Tihti unustatakse kehale mõjuvate jõudude korral ära kehale aluse või riputusvahendi poolt avaldatav elastsusjõud ehk toereaktsioon . Kui seda jõudu ei oleks, siis ei saaks ükski keha laual püsida, vaid kõik vajuksid raskusjõu toimel läbi laua.
Sageli aetakse inertsi segamini inertsusega, aga seda ei tohi teha, sest inerts on nähtus, aga inertsus keha omadus.
Inertsus on kõikide kehade omadus, mis seisneb selles, et keha kiiruse muutmiseks antud suuruse võrra peab teda mõjutama mingi jõuga teatud aja jooksul. Mida suurem on see aeg, seda inertsem on keha. Inertsuse mõõduks on keha mass.
Newtoni teise seaduse demonstreerimiseks võib teha järgmise katse. Võtame kaks ühesugust vankrikest või mänguautot, millest ühel on koormus peal. Paneme autode vahele vedru või kummipalli, surume autodega vedru või palli kokku ja laseme lahti. Kergem auto veereb sama aja jooksul kaugemale. Järelikult oli tal suurem kiirendus.
Kuidas me aru saame, et kiirendus oli suurem? Mida suurem on liikumise algkiirus , seda kaugemale keha liigub. Sellise järelduse saab teha hoota ja hooga kaugushüppe või suusahüpete põhjal. Meie katses veeres kergem auto kaugemale. Kui eeldada, et rattad veerevad mõlemal autol ühtviisi, siis pidi kergem auto saama suurema kiiruse.
Kuna algul olid mõlemad autod paigal, siis selle auto kiirendus, mis saavutas suurema kiiruse pidi olema suurem.
Kui vedru või palli tugevamini kokku suruda, siis veerevad autod kaugemale, sellest järeldub, et kiirendus on seda suurem, mida suurem on mõjuv jõud. Täpsemalt a ~ F.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et
a = F/m.
Kiirenduse põhjuseks on jõud1. Newtoni II seaduse abil defineeritakse ka jõu ühik
1 njuuton . Ühe njuutoni suurust tuleks õpilasel kindlasti teadvustada: see võrdub
100 g massiga keha raskusjõuga.
Jõud avaldub alati vastastkimõjus.
Newtoni III seadus. Kui suruda sõrmedega vastu seina, ka siis tõusevad sõrmeotsad üles. Järelikult sein lükkab meid!
Seda võib kontrollida ka nii, et minna seina äärde ja asetada varbad vastu seina. Kui nüüd lükata kätega vastu seina, tunneme, kuidas sein meid vastu lükkab.
Newtoni III seadusega kirjelduvad võrdsed ja vastupidi suunatud jõud ei mõju ühele kehale ja ei tasakaalusta teineteist.
Impulss . Impulsi kui “purustusvõime” demonstreerimine. Impulsi jäävus ja isoleeritud süsteem. Põrked ja “pehmuse probleem”.
Teeme katse, milles laseme kuulidel kukkuda paberiga kaetud topsi. Kui erineva massiga kuulid kukuvad samalt kõrguselt, siis paber puruneb raskema kuuli korral. Selleks, et kergem kuul paberi purustaks, tuleb seda lasta kukkuda kõrgemalt, siis on ta kiirus suurem. Järelikult on purustusvõime seda suurem, mida suurem on keha mass või liikumiskiirus . Nii ongi impulss defineeritud kui massi ja kiiruse korrutis: p = mv.
Impulss on suunaga suurus, vektor . Impulsi eestikeelne nimetus on liikumishulk .
Impulsi jäävuse seadus: isoleeritud süsteemi koguimpulss on muutumatu suurus.
Koguimpulss on süsteemi kuuluvate kehade impulsside vektoriaalne summa. Isoleeritud süsteemiks nimetatakse kehade kogumit, mis on vastastikmõjus ainult omavahel. Välisjõud, näiteks hõõre aluspinnaga puuduvad või on tühised.
Kahe rippuva kuuliga tehtud katse korral ei säilinud kummagi kuuli impulss, aga säilis impulsside summa.
Impulss avaldub peamiselt põrgetel. Neid jaotatakse elastseteks ja mitteelastseteks põrgeteks. Elastsel põrkel kehade mehaaniline energia ei muutu teisteks energialiikideks. Mitteelastsel põrkel muundub osa või kogu mehaaniline energia teisteks energialiikideks, peamiselt soojuseks.
Impulsi muut p = F . t, seega mida lühema aja jooksul impulss muutub, seda suurem jõud peab kehale mõjuma . Sellepärast kasutatakse löökide pehmendamiseks pakse kokkusurutavaid materjale, et pikendada impulsi muutumise aega ja seega vähendada mõjuvat jõudu.
Gravitatsioon ja vaba langemine . Gravitatsioonivälja olenevus kehadevahelisest kaugusest. Vaba langemine. Raskusjõud ja kaal. Kaalutus . Esimene kosmiline kiirus.
On kindlaks tehtud, et kõik kehad tõmbuvad üksteise poole jõuga, mis on seda suurem, mida suuremad on kehade massid ja mida lähemal nad üksteisele on. On kindlaks tehtud ka gravitatsiooniseadus, mis ütleb, et iga kahe keha vahel mõjub tõmbejõud, mis on võrdeline kehade massidega ja pöördvõrdeline kehadevahelise kauguse ruuduga .
Vabaks langemiseks nimetatakse keha liikumist ainult raskusjõu toimel.
Raskusjõud on jõud, millega Maa tõmbab enda poole temal asuvaid kehi. Seda nähtust nimetatakse gravitatsiooniks. Raskusjõu suurus leitakse valemist F = mg.
Kaal näitab jõudu, millega keha rõhub alusele või venitab riputusvahendit. Kaalu tähis on P. Paigalseisu korral on kaal arvuliselt võrdne raskusjõuga: P = mg. Erinevus seisneb selles, et raskusjõud mõjub kehale, kaal mõjutab teisi kehi.
Kaalutus. Kui keha liigub nii, et selle kiirendus a = g, siis P = 0, ehk keha kaal on võrdne nulliga. Kiirendus on võrdne raskuskiirendusega aga vabal langemisel . Seega vabal langemisel on keha kaal null.
I kosmiline kiirus (ca 8 km/s). Esimese kosmilise kiiruse mõistet saab seletada tornist kivi viskamise näitega. Mida suurema kiirusega kivi tornist visata ( horisontaalselt ), seda kaugemale see tornist kukub. Kui anda kivile selline kiirus, et see jõuab enne teha tiiru ümber Maa, kui maha kukub, läheb kivi järgmisele ringile ja hakkab tiirlema ümber Maa. Kivi kukub Maast "mööda".
Pöörlemine . Pöörlemine ja tiirlemine . Periood ja sagedus. Joonkiirus ja nurkkiirus . Kesktõmbejõud ja kesktõukejõud . Pöörlemise inerts. Jõumoment . Keha tasakaalu tingimus.
Pöörlemine on selline liikumine, mille korral keha kõikide punktide trajektooriks on ringjooned . Nende ringjoonte keskpunktid asuvad ühel sirgel, mida nimetatakse pöörlemisteljeks. Pöörlemisega väga sarnane liikumine on tiirlemine. See on keha liikumine ringorbiidil ümber mingi kehast väljaspool olevat punkti või telje. Näiteks Maa pöörleb ümber oma telje, aga tiirleb ümber Päikese.
Periood
Sagedus
Joonkiirus on kiirus, millega liiguvad pöörleva keha punktid ringjoonelisel trajektooril. Joonkiirust mõõdetakse ühikuis m/s. Joonkiiruse suund on puutuja suund. Seda võib järeldada käiasädemete või poripritsmete lendamisest ratta küljest. Enne lahtirebenemist liikusid need osakesed joonkiirusega ja nüüd jätkavad inertsist samas suunas.
Nurkkiirus on kiirus, millega muutub raadiuse pöördenurk . Nurkkiirust mõõdetakse ühikuis rad/s ja see näitab pöörlemisraadiuse poolt läbitud nurga ja selleks kulunud aja suhet.
Kesktõmbejõud - see on suunatud raadiuse sihis tiirlemiskeskpunkti poole. Kesktõmbejõud on risti joonkiirusega, sest ringi raadius on alati risti puutujaga.
Tsentrifugaaljõud on küll olemas ja suunatud vastupidiselt tsentripetaal- ehk kesktõmbejõule. Siit järeldub, et tsentrifugaaljõud on radiaalse suunaga. Kuid tsentrifugaaljõud pole rakendatud samale kehale millele tsentripetaaljõud, vaid tiirlemiskeskmele.
Siin on tegemist ikka inertsiga. Sarnane olukord esineb autosõidul. Kui auto sõidab kurvis ja meid surutakse vastu auto välisseina, siis öeldakse tihti, et see ongi tsentrifugaaljõud, mis meile mõjub. Kuid tegelikult on jällegi inertsijõud see, mis meile mõjub ja püüab meid puutuja sihis liikuma panna. Kuid autole mõjub kesktõmbejõud, mis sunnib autot pöörama . Kahe jõu koosmõjul surutakse meid vastu auto väliskülge.
Massi asemel kasutataksegi pöörlemise korral füüsikalist suurust inertsimoment , mis on seda suurem, mida suurem on keha mass ja mida kaugemal pöörlemisteljest asub mass.
Katsed näitavad, et pöörlemine toimub seda kergemini, mida suurem on mõjuv jõud ja mida kaugemal pöörlemisteljest asub jõu rakenduspunkt P, aga ka sellest, mida rohkem on jõu mõjumise siht risti rakenduspunktist teljeni tõmmatud sirgega (PO). Seda mõtet saab kirjeldada lühidalt valemiga
M = F .l ,
kus M on jõumoment, F jõud ja. l jõu õlg , kus l = OP . sin. Jõumomendi mõõtühikuks on N . m (njuuton korda meeter).
Pöörduda võiva keha tasakaalu tingimuseks on: M1 = M2..
Siit järeldub, et kangi kasutades on võimalik väiksema jõuga teha ära sama töö kui suurema jõuga.
Tasakaalu nimetatakse püsivaks, kui tasakaaluasendist väljaviidud süsteem pöördub sellesse asendisse tagasi.
Keha, mis ei saa pöörduda on tasakaalus siis, kui talle mõjuvate jõudude summa on võrdne nulliga. See tähendab, et mittepöörlev keha on tasakaalus ka ühtlasel sirgjoonelisel liikumisel.
Töö ja energia. Töö. Konservatiivsed jõud. Energia. Potentsiaalne ja kineetiline energia. Potentsiaalse energia miinimumi printsiip. Mehaanilise energia jäävus. Võimsus. Mehaanika kuldreegel.
Kui jõudu korrutada teepikkusega, saame uue füüsikalise suuruse, mida nimetatakse tööks. Peab kohe täpsustama, et kui jõud ei mõju keha liikumise suunas või keha ei liigu jõu mõjumise suunas, siis tuleb arvestada ka nurka liikumissuuna ja jõu vahel. A = Fscos.
Selliseid jõude, mille korral tehtud töö ei olene teest, nimetatakse konservatiivseteks jõududeks. Raskusjõud ongi konservatiivne jõud.
Potentsiaalne energia Ep on selline energia, mis on tingitud keha või selle osade asendist. Ep = mgh, kus m on keha mass, g raskuskiirendus ja h kõrgus maapinnast . See energia on võrdne tööga, mida tuleb keha tõstmisel teha raskusjõu vastu.
Teine energia liik on kineetiline energia Ek = mv2/2. Seda nimetatakse eesti keeles ka hooks (hoog)
Kui rakendame kehale jõudu, siis keha võib hakata liikuma. Kui takistusjõude mitte arvestada, siis jõu poolt tehtud töö on võrdne kineetilise energia muuduga. Kui keha kiirus kasvab, siis tehakse tööd kehaga . Kui kiirus väheneb, siis teeb keha ise tööd (energia muutub tööks).
Potentsiaalse energia miinimumi printsiip: iga keha või kehade süsteem püüab võtta asendi, kus selle potentsiaalne energia on minimaalne. Näiteks pendel või kiik jäävad seisma kõige madalamas asendis.
Energial on omadus säilida, ta ei teki ega kao, vaid muudab liiki. Mehaanikas kehtib mehaanilise energia jäävus:
Ek + Ep = const .
See kehtib juhul, kui ei esine mehaanilise energia muutumist soojuseks (näiteks puudub hõõre ja õhutakistus). Niisugusel juhul on tegemist suletud ehk isoleeritud süsteemiga.
mehaanika kuldreegel: niimitu korda võidame jõus kui kaotame teepikkuses: .
Mida kiiremini (lühema aja jooksul) töö tehtud saab, seda suurem on arendatud võimsus. Sellepärast nimetatakse töö tegemise kiirust võimsuseks. Täpsemalt keskmiseks võimsuseks, sest erinevatel ajavahemikel võib tehtud töö olla erinev.
Võimus on defineeritud kui ajaühikus tehtud töö:
N = A/t.
Võimsust saab leida ka seosest N = Fv.
Soojus . Soojus, soojusenergia , siseenergia . Temperatuur ja molekulide keskmine kiirus. Soojushulk . Soojusjuhtivus . Konvektsioon . Soojuskiirgus . Entroopia .
Soojuseks nimetatakse soojusenergiat, mis kandub ühelt kehalt teisele, kui kehade temperatuurid on erinevad. Siit järeldub, et soojust saab mõõta temperatuuride vahe abil.
Tihti räägitakse soojusenergiast, mis pole aga täpselt defineeritud. Füüsikas kasutatakse siseenergia mõistet , mis on võrdne kõikide molekulide kineetiliste ja potentsiaalsete energiate ning molekulisiseste energiate summaga .
Temperatuur on molekulide keskmise kineetilise energia mõõt.
Molekulid liiguvad erinevate kiirustega ja omavahelistel põrgetel kiirused muutuvad, kuid keskmine kiirus on püsiv.
Soojuse hulka ehk soojushulka mõõdeti enne SI süsteemi kasutuseletulekut kalorites: üks kalor on soojushulk, mida on vaja, et tõsta 1 g vee temperatuuri 1 kraadi võrra.
Soojusjuhtivuse korral on kehad omavahel kontaktis ja ühe keha molekulide või ka vabade elektronide põrked teise keha osakestega annavad energiat ühelt kehalt teisele. Eriti head soojusjuhid on metallid, sest neis on palju vabu elektrone. Soojusjuhtivusel üleantav soojushulk on seda suurem, mida suurem on kehade temperatuuride vahe, mida suurem on kokkupuute pind, mida lähemal on kehad üksteisele ja mida kauem ülekanne kestab. Tulemus oleneb ka keskkonnast, mis on kehade vahel.
Konvektsiooni korral kantakse soojem keskkond üle teise kohta. Selle näiteks on sooja vee liikumine keskküttesüsteemis. Konvektsioon võib olla loomulik või sunnitud (pumba abil tekitatud). Loomulik konvektsioon esineb sellepärast, et soojenedes aine paisub , tihedus väheneb ja tekib üleslükkejõud .
See kiirgus, mis näiteks Päikeselt energia maale toob või kuumast ahjust meieni kannab on soojuskiirgus, mis on oma olemuselt elektromagnetiline laine. Laine ise ei ole soojus ega energia. Laine on energia edasikandumise viis.
Süsteem liigub iseenesest sellise oleku poole, kus süsteemis puudub igasugune kord (mingi jaotuse eelistus ). Ehk teisti öeldes: iseeneslikud protsessid viivad kaose suurenemisele.
Füüsikas väljendab soojusülekande suunda termodünaamika II seadus, mis on esitatud entroopia S abil: igasuguses iseeneslikus protsessis süsteemi entroopia kasvab.
Aine olekud . Tahke, vedel ja gaasiline olek. Tihedus, rõhk, üleslükkejõud. Gaaside isoprotsessid. Agregaatolekute muutused.
Tahkes olekus on aine kas kristall (tahkis) või amorfne aine. Tahkisel on kindel struktuur, amorfsel ainel pole. Ioonkristallid, kovalentsed kristallid, metallilised kristallid, molekulaarsed kristallid(, vedelad kristallid).
Vedelas olekus aine ehk vedelik on voolav, võtab anuma kuju ja pole kokkusurutav . Nagu juba eespool öeldud, annab vedelik rõhku edasi igas suunas ühtviisi. Pindpinevus - pinnanähtusega, kus vedeliku pind käitub elastse kilena. Vedeliku pinnamolekulid mõjustavad üksteist tõmbejõududega, mis on suunatud piki pinda. Sellest tingituna püüab vaba vedeliku pind võtta minimaalset suurust. Vedelike voolavust kirjeldab sisehõõre. See väljendub vedelike omaduses avaldada takistust vedelikukihtide nihkumisele üksteise suhtes. Põhjuseks on molekulidevahelised tõmbejõud ja molekulide üleminek erineva kiirusega liikuvate vedelikukihtide vahel. Vedelikel on veel üks omadus, mis seiseneb selles, et vedelik võib tungida peenikestesse torudesse, kapillaaridesse. Sellest ka nähtuse nimetus – kapillaarsus.
Gaasides asuvad molekulid üksteisest kaugel, nii et nad pole praktiliselt vastastikmõjus. Molekulid saavad seetõttu vabalt liikuda , ainult aegajalt põrkudes. Seepärast gaas täidab alati kogu anuma. Ainet gaasilises olekus nimetatakse gaasiks, kui aine sellel temperatuuril ei saa olla vedelas olekus. Kui aine saab antud temperatuuril olla nii vedelas kui gaasilises olekus, kasutatakse auru mõistet.
Gaase iseloomustatakse peamiselt kolme suurusega: temperatuur, rõhk ja ruumala.
Temperatuur on määratud molekulide liikumiskiirusega: mida suurem kiirus, seda kõrgem temperatuur.
Rõhk on määratud ajaühikus (ühes sekundis) toimunud põrgete arvuga vastu mingit kindla suurusega pinda. Mida suurem on see põrgete arv, seda suurem on rõhk. Gaasi rõhu analoogiks on näiteks vastu akent sadav vihm .
Ruumala on see ruumiosa , milles molekulid saavad liikuda.
Kui vähemalt üks neist suurustest (parameetritest) muutub, peab muutuma ka vähemalt üks teine parameeter, aga võib muutuda ka kaks. Selliseid muutusi nimetatakse protsessideks. Vaatleme kolme liiki protsesse: isotermne, isobaarne , isohoorne.
Keemisel vedelik aurustub ka oma pinna all, seal tekivad mullid , mis liiguvad vedeliku pinna poole. Mull jõuab pinnale siis, kui temas oleva gaasi rõhk on suurem kui välisõhurõhk pluss mulli kohal oleva vedelikusamba rõhk. Kui mullid jõuavad vedeliku pinnale, siis vedelik keeb . Üleminekut tahkest olekust vedelasse nimetatakse sulamiseks, aga üleminekut vedelast olekust tahkesse – tahkestumiseks. Üleminekut tahkest olekust gaasilisse nimetatakse sublimatsiooniks, aga üleminekut gaasilisest olekust tahkesse – härmatumiseks .
Sulamisel, aurustumisel ja sublimatsioonil tuleb ainele soojust juurde anda. Tahkestumisel, kondenseerumisel ja härmatumisel eraldub ainest soojust.
Võnkumised , lained, heli. Võnkumine ja laine. Lainete liigid: kulg- ja seisulaine, piki- ja ristlaine.Elastsulainete difraktsioon ja interferents . Heliallikas. Heli omadused. Doppleri efekt. Kaja
Võnkumine - korrapärane edasi-tagasi liikumine ühe punkti ümber piki kindlat trajektoori. Kui viime pendli tasakaalust välja ja laseme selle lahti, siis hakkab pendel võnkuma. Raskusjõud püüab pendlikeha viia Maa keskpunktile võimalikult lähedale, kus oleks selle potentsiaalne energia minimaalne. Mingi arvu võngete järel jääb pendel siiski vertikaalselt rippu ja seda asendit nimetatakse pendli tasakaalu asendiks. Kui meil on kaks erineva pikkusega pendlit, siis pikema pendli võnkeperiood on suurem. Põhjus on ikkagi pöörlemise inertsuse suurenemises pendli pikkuse kasvades. Suurema massi korral on ka raskusjõud, mis paneb pendli võnkuma, suurem ja kokkuvõttes pendli liikumine jääb samaks. Võnkumise perioodilisust kirjeldatakse samade suurustega nagu pöörlemist: aega, mis kulub pendlil ühe täisvõnke tegemiseks (liikumiseks “sinna ja tagasi”) nimetatakse perioodiks, selle pöördväärtust aga sageduseks . Neile suurustele lisandub veel hälve, mis näitab pendlikeha kaugust tasakaaluasendist. Hälbe suurus on määratud faasiga.
Maksimaalset hälvet ( suurimat kaugust tasakaaluasendist) nimetatakse amplituudiks . Kui võnkumiste amplituud ei muutu, siis öeldakse, et võnkumised ei sumbu. Faasi mõiste on füüsikas üks raskemini omandatavaid mõisteid. Ja sellel on vähemalt kaks põhjust. Esiteks ei saa faasi otseselt mõõta nagu amplituudi või hälvet. Seda tuleb arvutada, näiteks nurksageduse ja aja järgi ( t). Faas on harmoonilise funktsiooni ( siinus - või koosinusfunktsiooni) argument ja seda mõõdetakse radiaanides.
Vaatleme ainult elastsuslaineid, mis on tingitud elastsusjõudude üleandmisest gaasis, vedelikus või sellel pinnal ning tahkes aines.
Laine on võnkumise levimine. Võnkumised saavad levida kahel erineval viisl. Ühel juhul võnguvad osakesed risti laine levimise suunaga. Siis on tegemist ristlainega. Teisel juhul võnguvad osakesed piki laine levimse suunda. Sel juhul tegemist pikilainega.
Laine on perioodiline nii ajas kui ruumis.
Lainepinnaks nimetatakse pinda, mille punktid on kõik levinud ühesuguse aja ja mis võnguvad samas faasis. Pinna kuju järgi räägitakse keralainetest (lainepinnaks on sfäär ehk kerapind) ja tasalainetest (lainepinnaks on tasand).
Lainepindade kaugus üksteisest on võrdne lainepikkusega . Lainepinna normaali nimetatakse kiireks .
Laineid võib jagada ka kulgevateks ja seisvateks. Kui laine kuju liigub ruumis, on tegemist kulglainega, kui laine kuju püsib ruumis paigal, on tegemist seisulainega.
Kulglained võivad kanduda tõkete taha. Seda nähtust nimetatakse difraktsiooniks.
Tasalaine levib pärast ava läbimist keralainena, mis on kandunud ava servade taha. Sellist lainete käitumist saab seletada Huygensi printsiibiga, mille kohaselt igat lainepinna punkti võib vaadelda kui uut keralaine allikat.
Lainete liitumist nimetatakse interferentsiks. Liitumisel võivad lained üksteist tugevdada või nõrgendada. Tulemus oleneb lainete faaside vahest: kui liituvad lained on samas faasis, siis nad tugevdavad teineteist, kui nad on aga vastandfaasis, siis nõrgendavad. Kui liituvad koherentsed lained (sama sageduse ja muutumatu faasidevahega lained), siis on liitlaine hälve võrdne liituvate lainete hälvete algebralise summaga.
Lainet iseloomustavad kõik samad suurused, mis võnkumistki. Neile lisanduvad lainepikkus ja võnkumise levimise kiirus ehk laine kiirus.
Terminoloogiline täpsustus heli ja hääle kohta: inimesele kuuldavat heli nimetatakse hääleks.
Heliallikas – heli tekitaja
Heli lainelist olemust saab tõestada kaudselt , kasutades katsetulemusi ja loogikat. Kuna heli korral esineb nii difraktsioon kui interferents, siis peab heli korral olema tegemist lainetega. Kaudne tõend on ka vees sõrme üles-alla võngutamine, mis tekitab laineid ja paneb ka eemal veeosakesed võnkuma.
Heli põhiiseloomustajad on kõrgus, tämber, valjus ja kiirus.
Uurime, millest oleneb heli kõrgus. Selleks on meil kaks võimalust: kas muuta heliallika sagedust või amplituudi.
Sageduste alusel jaotatakse helisid kolmeks: toon, kõla ja müra .
Toonile vastab ainult üks võnkesagedus.
Kõla on muusikaline heli, millele vastab mitu võnkesagedust, mis kõik on põhisageduse f0 täisarv kordsed ehk ülemtoonid.
Müra on heli, millele vastab igasuguse sagedusega ja muutuva intensiivsusega helisid.
Räägitakse põhitoonist, teised helid on ülemtoonid. Põhitoon koos ülemtoonidega moodustavad helispektri ehk tämbri.
Doppleri efekt. Heli kõrgus oleneb ka sellest, kas allikas liigub vastuvõtja suhtes või ei. Allika lähenemisel on heli kõrgem ja eemaldumisel muutub madalamaks. Seda võib märgata näiteks sireeniga sõitva kiirabi auto möödumisel.
Kaasahelisemise põhjuseks on resonants . See seisneb keha võnkeamplituudi suurenemises, kui sundiva jõu sagedus langeb kokku kehale omase omavõnkesagedusega (sagedus, millega keha hakkab võnkuma, kui see tasakaalust välja viia ja siis vabaks lasta).
Heli kiirus õhus on umbes 340 m/s.
Heli kiirust saab ise määrata kaja abil. Kaja on heli peegeldumine kaugelt suurelt tõkkelt (mets, mägi).
Elekter ja magnetism . Hõõrdeelekter. Elektrostaatiline induktsioon. Alalis - ja vahelduvvool. Metalli ja pooljuhi takistuse sõltuvus temperatuurist. Püsimagnet . Ferromagneetik. Vooluga juhtme ümber olev magnetväli . Elektromagnetväli . Lenzi reegel.
Hõõrdeelekter. Mõlemad kehad laaduvad ja sealjuures erimärgiliselt. Samast materjalist kehade hõõrdumine ei põhjusta elektriseerumist. Hõõrumisel puutuvad kehad mõnedes kohtades üksteisega väga lähedalt kokku ja osa laetud osakesi võib minna ühelt kehalt teisele. Liikuvateks laenguga osakesteks on kehades elektronid, mis kannavad negatiivset elektrilaengut. Positiivset laengut kandvad osakesed, prootonid on aatomite tuumades kinni ja neid sealt lihtsalt kätte ei saa.
Elektriseeritud keha tõmbab ligi ka laadimata kehasid, näiteks paberitükikesi. Seda seletatakse elektrostaatilise induktsiooni nähtusega. Laetud keha elektriväli nihutab laadimata kehas olevad vastasmärgilised laengud pisut endale lähemale (vt joonist). Sellega tekib laadimata keha ja laetud keha vahel tõmbejõud. Tõukejõud ei saa aga kuidagi tekkida.
Alalisvool . Esineb suunatud ja soojusliikumine . Elektrivoolu korral on voolutugevus suurus, mis näitab ajaühikus juhtme ristlõiget läbinud laengu hulka. See on seda suurem, mida suurem on laengukandjate triivikiirus. Voolu tekkimise tingimused: peavad olema elektriväli ja vabad laengukandjad . Voolutugevus oleneb E-vektori suurusest , sest mida tugevam elektriväli, seda suurem jõud mõjub laengukandjatele ja seda kiiremeini need liiguvad. Kuid E-vektor pole hea suurus voolu kirjeldamiseks, sest tal on suund, mida pole voolu tugevuse korral vaja. Voolu suuna määrab ära juhe ja laengu märk. Sellepärast kasutatakse voolu kirjeldamiseks potentsiaali mõistet: potentsiaal = energia/laeng.
Potentsiaalide vahet nimetatakse pingeks.
Vahelduvvool. Räägitakse küll vahelduvvoolust, aga seda tekitab ikkagi vahelduvpinge .
Kuidas mõista lauset, et meil on vahelduvpinge väärtus 220 V? Kuidas saab vahelduvat pinget kirjeldada üks arv?
Saab küll, sest jutt käib pinge efektiivväärtusest. See on pinge, millel on sama toime (efekt) nagu 220 V alalispingel. Millisest toimest käib jutt? Näiteks tehtud tööst või tekitatud soojushulgast.
Vahelduvpinge väärtus ja suund muutuvad ajas perioodiliselt. Vahelduvpinge tekitab vahelduvvoolu. Vahelduvvoolu korral laengukandjad ei kulge juhis, vaid võnguvad. Ka seda võib pidada suunatud liikumiseks, mille suund muutub.
Metalli takistus suureneb temperatuuri tõustes. Vabade elektronide liikumist elektrivälja toimel metallis takistavad võresõlmedes olevad ioonid. Madalamal temperatuuril on nende võnkeamplituud väike ja nad jäävad elektronide teele vähem ette. Kõrgemal temperatuuril on võnkumise kiirus ja amplituud suuremad ja ioonid takistavad rohkem elektronide liikumist.
Absoluutse nulltemperatuuri lähedal (allpool 4 K) muutub kõikide metallide või nende sulamite takistus nulliks. Mõnedel ainetel on selline omadus leitud ka kõrgematel temperatuuridel . Seda nähtust kutsutakse ülijuhtivuseks ja seletatakse elektronpaaride tekkimisega, mis ei ole võresõlmedes olevate ioonidega vastastikmõjus. Kui ülijuhtivus ilmneb kõrgematel temperatuuridel kui vedela lämmastiku temperatuur (77 K), siis räägitakse kõrgtemperatuurilisest ülijuhtivusest. Selle nähtuse seletamiseks peab kasutama kvantmehaanikat.
Voolutugevuse olenevus temperatuurist on teistsugune pooljuhtide korral. Pooljuhtide takistus väheneb temperatuuri tõustes, sest juhtivuselektronide arv suureneb temperatuuri tõustes. Põhjuseks on valentselektronide võnkeenergia kasv temperatuuri tõustes, mis võib osutuda piisavaks, et vabaneda oma “koduaatomist”. Sama toimet avaldab ka valgus. Kui juhtivuselektronide arv suureneb, siis muutub pooljuht juhiks, mis tähendab takistuse vähenemist.
Püsimagnetitevaheline jõud on pöördvõrdeline kauguse ruuduga nagu elektrilaengute vaheline jõudki. Magnetite pooluseid on hakatud kompassi järgi nimetama põhja- ja lõunapoolusteks.
Püsimagnetite omadusi seletatakse sellega, et elektronidel on olemas oma magnetväli, mis on tingitud elektronide loomulikust omaliikumisest (pöörlemisest), mida kirjeldab kvantarv spinn . On olemas metalle , mis koosnevad piirkondadest, kus elektronide spinnid on omavahel rangelt paralleelsed. Sellist aineosa nimetatakse domeeniks. Domeenide mõõtmed on keskmiselt ca 0,01 mm. Aineid, mis koosnevad domeenidest kutsutakse ferromagneetikuteks. Niisugused ained on näiteks raud, nikkel , mitmesugused sulamid . Tavaliselt on domeenide magnetväljad orienteeritud üksteise suhtes juhuslikult. Välisesse magnetvälja paigutatud ferromagneetikus orienteeruvad domeenide magnetväljad välise välja suunas ja hakkavad üksteist tugevdama: tekib püsimagnet.
Vooluga juhtme ümber tekib magnetväli. Vooluga juhtmele magnetväljas mõjuva jõu suund on määratav vasakukäe reegliga : kui magnetväli on suunatud peopessa ja väljasirutatud sõrmed näitavad voolu suunda, siis väljasirutatud pöial näitab mõjuva jõu suunda. NB! Üks väli ei mõjuta teist! Juhtmele mõjuv jõud on põhjustatud mv-s liikuvatele laengutele mõjuvast Lorentzi jõust.
Kui elektrivool tekitab magnetvälja, siis võiks arvata, et esineb ka vastupidine nähtus: magnetväli tekitab elektrivoolu (elektrivälja). Nii ongi, sellist nähtust nimetatakse elektromagnetiliseks induktsiooniks. Magnetväli mõjub liikuvatele elektronidele. Magnetvälja muutumine tekitab elektrivälja.
Induktsioonivoolu suuna kohta käib Lenzi reegel, mille kohaselt on induktsioonivoolu suund selline, et tema magnetväli takistaks voolu põhjustavat magnetvälja muutumist. Veel lühemalt: induktsioonivool toimib alati vastupidiselt voolu esile kutsuvale põhjusele.
Valgus. Valguse kiirgumine. Isoleeritud aatomi ja tahkise kiirgus. Kehade värvus. Peegeldumine ja murdumine . Valguse difraktsioon ja interferents. Kvantnähtused.
Valgus tekib siis, kui elektron tuleb tagasi tuumale lähemale. Kuna elektron saab olla ainult mingitel kindlatel kaugustel tuumast, siis kiirgab aatom ainult kindlate lanepikkustega valgust. Kui vaadata sellist valgust läbi spektroskoobi , näeme
ainult mingite kindlate värvustega jooni. Hõõguvad gaasid annavad joonspektri. Hõõguvad tahked ained annavad aga pideva spektri.
Elektronide energianivood ei ole igas aatomis täpselt sellised nagu nad on üksikus, “normaalses” aatomis. Teiste aatomite elektronide laengud nihutavad natuke vaadeldava elektroni kaugust tuumast ja see muudab elektroni energiat. Miks? Sest elektronid on laetud osakesed. Me teame, et kui laetud kehale lähendada teine sama laenguga keha, siis tekib nende vahel tõukejõud ja kehad nihkuvad teineteisest kaugemale. Nii on ka elektronidega aatomis: nende kaugus tuumast muutub teiste aatomite toimel. Kui aga muutub kaugus tuumast, muutub ka elektroni energia. Asja teeb veel keerulisemaks soojusliikumine: naaberaatomid lähenevad ja kaugenevad juhuslikult ja kogu aeg! Ja elektron võib ergastatud olekus minna üle hoopis teisele aatomile. Ja kuna aatomeid on metalli 1 cm3 ca 1023 tükki , siis kiirgub väga palju erineva lainepikkusega valguslaineid, mis annavad pideva spektri. Pidev spekter on omane hõõguvatele tahkistele ja vedelikele .
Kehade värvus. Osa valgust neeldub aines. Mis on neeldumine ? Neeldumine on protsess, mille käigus valgusenergia muutub aine siseenergiaks – soojuseks.
Ei neeldu seda värvi valgus, millist värvi keha on valges valguses. Need lained peegelduvad tagasi. Sellist peegeldumist nimetatakse valikuliseks ehk selektiivseks peegeldumiseks.
Kui kehale langevas valguses on selliseid laineid, mille sagedus vastab mõne valentselektroni omavõnkesagedusele, siis see elektron ergastub ja aatom kiirgab sama sagedusega valgust . Nii tekibki peegeldunud valgus: keha neelab teatud sagedusega valgust ja kiirgab sama sagedusega valgust, tegemist on optilise resonantsiga.
Üldiselt võib öelda, et kui elektronid saavad sooritada sundvõnkeid igasuguse nähtavasse piirkonda kuuluva sagedusega, siis on keha valge. Kui elektronid ei saa sooritada sundvõnkeid mitte ühegi nähtavasse piirkonda kuuluva sagedusega, siis on keha must.
Ka läbipaistvad ained võivad olla värvilised. Näiteks punane klaas laseb läbi ainult punast valgust, kõik teist värvi valgused neelduvad aines.
Kui nõgus- ja kumerpeegli uurimseks on koolis mitmeid praktilisi töid, siis tasapeeglit tavaliselt ei uurita. Aga kuidas leida kujutise asukohta tasapeeglis või kuidas tõestada, et tasapeegel ei suurenda ega vähenda kujutist?
Suurenduse puudumist saame kontrollida joonlaua abil. Paneme peegli risti üle joonlaua. Selle mõõtmed peeglis ei muutu. Järelikult suurendus puudub, täpsemalt öeldes: suurendus võrdub ühega.
Peeglis on ka näha , et joonlaua peeglist kaugemate jaotiste kujutised on ka peeglis näha kaugemal. See näitab, et kujutis asub peegli taga. Tasapeegel tekitab näiva kujutise. See tähendab, et pärast peegeldumist ei lõiku mitte kiired, vaid nende pikendused .
Valguse murdumist saab demonstreerida laserpointeriga, suunates selle kiire sogasesse vette.
Valguse murdumist saab demonstreerida ka ilma laserita. Täidame silindrilise klaasanuma poolenisti veega ja asetame selle keskele püstise pliiatsi . Vaatame pliiatsit ristsuunas läbi veega täidetud anumaosa.
Valguse difraktsiooni saab demonstreerida mitmeti.
Valguse difraktsiooni on hea näidata, kui lasta laseri (pointeri) kiir läbi kitsa pilu ekraanile. Pilu mõõtmete muutmisel on näha, et kitsama pilu korral kandub laserivalgus rohkem varju piirkonda, kui laia pilu korral. Kui pilu laius on ca 2 või rohkem millimeetrit, siis tekib ekraanile samasugune valgustäpp nagu pilu puudumisel.
Difraktsioonivõrena töötab CD või DVD plaat. Seda saab demonstreerida laserpointeri abl. Suuname laserivalguse plaadile nii, et sealt valgus peegelduks seinale või ekraanile. Hämaras või pimedas toas on näha seinale tekkiv täpistk.
CD plaati võib kasutada ka spektraalanalüüsi demonstreerimiseks, näiteks Hg – tänavalaterna valguse abil.
Valguse interferentsi võib demostreerida kaksikpilu katsega . Kaksikpilu valmistamine on tülikas ja seepärast on lihtsam see osta (Eestis on seda võimalik teha Phywe kaudu) või kasutada arvuti simulatsioone.
Katses tekivad varju piirkonnas heledad ja tumedad ribad. Nende tekkimist seletatakse Huygens- Fresneli printsiibiga, mis täpsustab valguse intensiivsuse jaotust lainefrondis. Intensiivsus on määratud elementaarlainete liitumise tulemusega, mis. oleneb omakorda liituvate lainete faaside vahest või käiguvahest.
Faasivahe  näitab liituvate lainete faaside erinevust, mille määrab käiguvahe . Käiguvahe on võrdne lainete poolt kohtumispunktini läbitud teepikkuste vahega.
Valguse lainelist olemust tõestab ka polarisatsioon . Valgust nimetatakse polariseerituks, kui selle elektrivektor võngub ühes kindlas tasandis.
Fotoefekt seisneb vabade elektronide ainest väljalöömises valguskvandi toimel.
Seda saab näidata elektroskoobiga ühendatud Zn-plaadi valgustamisega. Kui plaat laadida negatiivselt ja seda valgustada Hg-lambi valgusega , siis laeng kaob. Positiivse laengu korral ei kao. See fakt tõestab, et välja lüüakse negatiivse laenguga osakesi, milleks saavad olla ainult elektronid. Kui valguse teele asetada klaasitükk, siis fotoefekti ei esine. Järelikult valgus kaotab klaasist läbi minnes mingi omaduse. Kui teada klaasi läbilaskvusspektrit, siison näha, et klaas ei lase Hg –lambist tulevat ultravalgust läbi ja ilmselt see just ongi põhjus, miks fotoefekt kadus. Zn-plaati võib valgustada ka taskulambiga või tavalise hõõglambiga, ikka ei esine fotoefekti. Järelikult saab fotoefekt esineda ainult siis, kui valguse kvantidel on piisavalt energiat.
Mikromaailm . Kvandienergia . Määramatuse relatsioon ( täpsuspiirang ). Bohri mudel. Tunnelefekt . Massidefekt . Radioaktiivne kiirgus.
Eksisteerib kindel seos osakese energia ja talle vastava laine sageduse vahel:
Tavaliselt antakse kvandienergia kujul: E = hf, kus f on vastava laine sagedus ja h Plancki konstant. See seos on kooskõlas faktiga, et suurema sagedusega lainel on rohkem energiat.
Aatomis on elektronide energiad määratud mingite täisarvudega ( erandiks on spinn, mida kirjeldavad poolarvulised väärtused). Tähtsaim neist on nn peakvantarv , mis võib omada väärtusi 1, 2, 3, .. Oleku energia ongi põhiliselt määratud selle kvantarvu
ruuduga. Sellepärast pole ka energiatasemed aatomites ühtlaste vahedega.
Aatomi energiatasemete analoogiks on noodijooned ja elektronide analoogiks noodid.
Kvantmehaanikas toimivad teatud reeglid, mida kutsutakse määramatuse seosteks (Heisenbergi määramatuse relatsioon). Viimasel ajal kasutatakse rohkem nimetust täpsuspiirang.
Näiteks x . px  h .
Siin on x osakese koordinaat x-teljel ja px osakese impulss x-telje sihis. Suurused x ja px on koordinaadi ja impulsi määramatused , st väärtuste vahemikud, mille sees pole võimalik üksikuid asendeid või kiirusi eristada. Kui me viime ühe määramatuse nulliks, näiteks saame teada osakese täpse asukoha (x = 0), siis muutub impulsi määramatus lõpmata suureks, st sellel võivad olla mistahes väärtused. Kuna osakese mass ei muutu, võib muutuda kiiruse väärtus ja suund ükskõik milliseks. See aga tähendab, et järgmisel hetkel me ei tea enam üldse, kus osake asub.
Kvantmehaanikas esineb veel palju makromaailmas tundmatuid nähtusi. Näiteks nn. tunnelefekt, mis seisneb selles, et osake võib minna ühest olekust teise ka siis, kui tal selleks piisavalt energiat ei ole. Seda efekti kasutatakse tänapäeval suure lahutusvõimega mikroskoopides – tunnelmikroskoopides.
Elektroni energia aatomis on seda suurem, mida kaugemal see tuumast asub.
Massidefekt seisneb selles, et vabalt eksisteerivate nukleonide masside summa on suurem kui sama arvu nukleonide masside summa tuumaks koondunult. Mass kaoks nagu kuhugi ära. See loomulikult ei kao kuhugi, vaid muutub tuumaks ühinemisel elektromagnetiliseks kiirguseks.
Bohri mudel
Radioaktiivse lagunemise korral peaks rõhutama, et poolestusaeg ei ole aeg, mis kulub tuuma lagunemisele , vaid on aeg, mille jooksul lagunevad pooled allesolevaist tuumadest.
Alfa-, beeta- ja gammakiirguse tekkimist saab seletada suhteliselt lihtsalt, aga jälle peab kasutama uskumist.
Alfakiirgus on alfaosakeste voog . Alfaosake on sama koostisega, mis on He aatomi tuumal. Seda ei maksaks väga rõhutada, sest see võib viia väärarusaamani, nagu oleks He aatomi tuumad raskemates tuumades olemas, järelikult võivad raskemates tuumades olla ka kergemate aatomite tuumi. AGA NII EI OLE. Tegelikult tekib radioaktiivse aine tuumas virtuaalseid moodustisi, mis koosnevad kahest prootonist ja kahest neutronist. Sellise moodustise eluiga on ca 10-21 s. Seejärel ta laguneb ja tekib mingi uus kooslus . Tänu tunnelefektile võib selline moodustis tuumast väljuda. Kui see juhtub, laguneb tuum ja tekkinud alfaosake hakkab eksisteerima iseseisva osakesena.
Beetakiirgus on elektronide voog (või ka positronide). Elektron tekib, kui mõni tuumas olev neutron muutub iseenesest prootoniks . Laengu jäävuse kohaselt peab siis tekkima ka mõni negatiivse laenguga osake, antud juhul – elektron.
Gammakiirgus on suure sagedusega elektromagnetiline kiirgus. See tekib siis, kui tütartuumad lähevad põhiolekusse. Energia ülejääk kiiratakse gammakiirgusena välja.
Kõik tarkused ja katsed.
Katse: raamatu ja paberilehe vaba langemine. Sile paberileht ja kägardatud langevad erineva aja.

Õhutakistus on seda suurem, mida suurem on keha pindala
Hetkkiirusel on suund, keskmisel kiirusel ei ole
Kui läbitud vahemaa on palju suurem keha mõõtmetest, võib keha lugeda punktmassiks
Keha asendamisel punktmassiga asub mass massikeskmes
Massikeskmesse toetatud keha jääb püsivasse tasakaalu
Ühtlasel liikumisel on teepikkus võrdeline ajaga , võrdeteguriks on kiirus
Kiirus ja kiirendus ei pruugi alati olla samasuunalised

Hüpotees: 100 g ja 1 kg kaaluviht jõuavad samalt kõrguselt kukkudes aluseni samaaegselt.
Katse. Kontrollime hüpoteesi katseliselt ja teeme järelduse

Kui keha liigub, siis see “tahab” liikuda, kui keha seisab, siis see “tahab” seista.
Mida raskem keha, seda kauem võtab aega selle liikuma panemine või seisma jätmine.
Kui keha seisab paigal, on talle mõjuvate jõudude summa (resultantjõud) null.
Kui keha liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt, on talle mõjuvate jõudude summa null.
Kiiremini liikuv keha liigub kaugemale.
Kiiresti tähendab nii suurt kiirust kui ka lühikest aega.
Et keha kiiresti liikuma panna või seisma jätta, tuleb rakendada suurt jõudu.
Jõud avaldub vastastikmõjus, ühel kehal pole jõudu.
N III seaduses esinevad jõud ei tasakaalusta teineteist, sest mõjuvad erinevatele kehadele .

Teeme mõttelise katse. Viskame toorest kanamuna vastu seina, mille ees ripub tekk. Ühel korral on tekk tihedalt vastu seina, teisel korral on ta seinast kümne sentimeetri kaugusel. Mõlemal juhul on muna algkiirus ühesugune. Kummal juhul muna põrkel puruneb? Ja miks?
Katse. Kaks ülestikku asetatud palli lastakse kukkuda. Ülemine, väike pall põrkab ootamatult kõrgele . Miks?

Impulssi iseloomustab purustusvõime.

Mida suurem on liikuva keha mass ja kiirus, seda rohkem võib keha põrkel purustada.

Mida kiiremini (lühema ajaga) põrge toimub, seda suurem on mõjuv jõud.

Elastne põrge on alati ohtlikum kui mitteelastne .
Katse. Kui lasta vedru otsas rippuv kuul koos vedruga lahti, siis vedru tõmbub kokku.

Raske keha ja kerge keha langevad vabalt ühtviisi
Vabalt langev keha on kaalutu (kui ei arvesta õhutakistust)
Kiirendusega üles liikuva keha kaal suureneb, kiirendusega alla liikudes kaal väheneb
Keha ülesviskamise algkiirus ja allakukkumise lõppkiirused on võrdsed
Keha langemise aeg ei olene sellest, kas keha liigub horisontaalselt või ei

Katse. Vedru otsa riputatud keha, näiteks kivi sukeldatakse vette. Selle tulemusena vedru lüheneb. Kas kivi muutus kergemaks? Jah, sest kaal (riputusvahendile mõjuv jõud) vähenes.

Rõhk on seda suurem, mida väiksem on pindala, millele jõud mõjub.

Vedelikud ja gaasid annavad rõhku edasi igas suunas ühtviisi, tahked ained aga ainult jõu mõjumise suunas.

Vedelik või gaas liigub alati suurema rõhuga piirkonnast väiksema rõhuga piirkonda.

Rõhk vedelikus on seda suurem, mida sügavamal vaadeldav koht on.

Igale vedelikus või gaasis olevale kehale mõjub üleslükkejõud, mis on võrdeline keha ruumala ja vedeliku tihedusega.

Kui keha tihedus on suurem kui vedeliku oma, siis keha upub , kui aga keha tihedus on väiksem, siis keha ujub.
Katse täpilise kettaga: kaugem täpp liigub kiiremini, sest peab sama ajaga läbima pikema kaare.
Katse nööri otsas keerutatava palliga . Kui nöör lahti lasta, siis lendab pall puutuja suunas minema.
Katse veepange keerutamisega vertikaaltasandis. Miks vesi pangest välja ei tule?
Katsed nööri otsas rippuva LP-ga. Kinnitame vana LP heliplaadi tsentrisse plastiliiniga niidi. Laseme plaadi niidi otsas rippu ja võngutame seda. Plaat loperdab niid otsas. Kordame katset, aga selle vahega, et enne paneme teise käega plaadi pöörlema. Nüüd säilitab plaat oma asendi.
Katse vurriga. Paneme vurri pöörlema ja laseme küljelt sõrmega nipsu vastu vurri telge. Vurr säilitab oma pöörlemistelje asendi ka pärast seda. Põhjus peitub selles, et vurri osakesed liiguvad kindlates tasandites. Kui püüda telge kallutada, siis see tähendab osakeste kiiruse muutmist , täpsemalt kiiruse suuna muutmist. Aga igasugust kiiruse muutust takistab inerts.
Katsed kaldpinnal veerevate kehadega näitavad, et mida kaugemal pöörlemisteljest asub keha mass, seda inertsem on keha, seda aeglasemalt keha kiirus kasvab.
Katse kangiga laua tõstmine: pikast õlast ja lühikeset õlast vajutada .

Mida suurem on kaugus pöörlemisteljest, seda suurem on joonkiirus
Tiirlev keha lendab ringjoonelt minema puutuja suunas
Keha lendab ringjoonelt minema siis, kui kesktõmbe jõud kaob
Kui tahad jõus võita, suru kangi pikemale õlale
Niimitu korda võidad jõus, kui kaotad teepikkuses
Kui vabalt rippuva süsteemi raskuskese on allpool toetuspunkti, siis on süsteem tasakaalus
Pöörlev keha püüab säilitada oma olekut (telje asendit, pöörlemiskiirust).

Mida kaugemal pöörlemisteljest asub keha mass, seda inertsem on keha

Katse. Surume laual vertikaalse vedru (pastapliiatsist) kokku ja laseme lahti. Mis juhtub? Miks?

Jõu poolt tehtud töö on võrdne keha energia muuduga
Ühel kehal pole potentsiaalset energiat
Energia jäävus kehtib suletud süsteemis
Kineetilise energia korral on kiirus määravam kui mass
Töö tegemisel saab võita jõus, kuid siis kaotame teepikkuses
Kõik kehad püüavad võtta asendi, kus potentsiaalne energia on minimaalne
Siseenergia on seda suurem, mida kiiremini molekulid liiguvad, st mida kõrgem on temperatuur
Aine ei sisalda soojust, vaid energiat
Soojusülekandel on üleantav soojushulk võrdeline temperatuuride vahega T
Kõik omaette jäetud süsteemid püüdlevad termodünaamilise tasakaalu poole
Iseeneslikud protsessid viivad kaoseni

Katse. Pritsiks võib olla tavaline jalgratta pump , mille otsa on asetatud aukudega kera. Kui pump vett täis tõmmata ja siis tühjaks suruda, pritsib vett aukudest välja igas suunas.
Katse. Asetame peenikesest traadist rõnga ettevaatlikult veepinnale ja see jääb ujuma. Kui tilgutada rõngasse pesuvahendit, siis rõngas upub.
Katse. Asetame peenikese (d  1mm) klaastoru otsapidi ükskord vette ja teine kord elavhõbedasse. Vees kerkib veetase torus ümbritsevast nivoost kõrgemale, elavhõbedas vajub madalamale
Katse. Surume WC vaakumpumba seina külge ja laseme selle lahti.

Gaas täidab alati kogu ruumi
Vedelik ja gaas annavad rõhku edasi igas suunas ühtviisi
Mida suurem on molekulide keskmine kiirus, seda kõrgem on temperatuur (ja vastupidi)
Vaba vedeliku pind püüab alati võtta minimaalse suuruse.
Märgav vedelik tungib kapllaari, mittemärgav ei tungi.
Kui oleku muutusel molekulide keskmine energia suureneb, siis soojus neeldub (ja vastupidi)

Katse. Määrata mingi pendli võnkeperioodi (või sagedust) erinevate algamplituudide korral.

Rippuvat keha võib vaadelda matemaatilise pendlina
Mida pikem matemaatiline pendel, seda pikem võnkeperiood.
Matemaatilise pendli periood ei olene pendlikeha massist ega algamplituudist
Laine levib tihedamas keskkonnas kiiremini
Laine ei kanna keskkonda edasi
Heliallikaks on võnkuv keha
Heli levib ainult keskkonnas
Tihedamas keskkonnas on heli kiirus suurem
Mida madalam temperatuur, seda väiksem on heli kiirus gaasis; vedelikes ja tahkistes heli kiirus temperatuurist ei sõltu
Mida suurem sagedus, seda kõrgem heli
Mida suurem amplituud, seda valjem heli

Katse. Statiivide küljes ripuvad niitide otsas alumiiniumfooliumist silindrid, mida saab elektriseeritud kehadega laadida. Esineb nii silindrite tõmbumist kui tõukumist. Kui on sultaneid ja elektrofoormasin, siis saab neid samadeks demodeks kasutada. Tuleks näidata vastastikmõju olenevust kehade laengust, kehadevahelisest kaugusest ja laengu suurusest.
Katse. Laeme õõnsa silindri, mis asub ühe elektroskoobi otsas ja võtame isoleerkäepidemest metallpulgaga laengut kord silindri seest, kord väljast ja kanname teisele elektroskoobile üle. See õnnestub ainult välispinnalt laengut võttes.
Katse. Ühendame laetud ja laadimata elektroskoobi üks kord metallpulgaga ja teine kord puupulgaga.
Katse. Kui juhtme lähedusse paigutada magnetnõelad (kompassid) ja juhtmes tekitada alalisvool, siis kõik magnetnõelad pöörduvad juhtmega risti. Magnetnõelad näitavad magnetvälja suunda.
Katse. Kui püsimagneti pooluste vahele panna liikuda saav juhe, milles on alalisvool, siis juhe hakkab liikuma.
Katse. Torkame magnetpulga traatpooli ja seal tekib elektrivool.

Mida suurem on laengute- või magneti poolustevaheline kaugus, seda väiksem on nendevaheline jõud
Väljatugevus on suurem laengute lähedal
Laetud kehal kogunevad laengud välispinnale
Hõõrdeelekter seletub elektronide üleminekuga ühelt kehalt teisele
Elektriväli tekitab induktsioonilaenguid
Vool on seda suurem, mida suurem on pinge
Vool on seda suurem, mida väiksem on takistus
Takistus on väike, kui juhe on jäme ja lühike
Pinge ei tapa , tapab vool
Ferromagneetikud koosnevad domeenidest, mille paigutus määrab magneetumuse
Magnetväli tugevneb ferromagneetikus
Magnetväli mõjutab ainult liikuvaid laenguid
Vooluga juhtme ümber on magnetväli
Magnetvälja muutumine tekitab muutuva elektrivälja ja vastupidi

Katse. Hõõglambi ja Hg-lambi spektri vaatamine CD abil. Miks CD valguse spektriks jaotab, pole siin üldse oluline.
Katse: pideva spektri erinevatesse kohtadesse paneme punase paberi. Mujal paistab paber mustana, ainult punases piirkonnas on paber punane. Miks?
Katse akustilisest resonantsist. Võtta 2 ühesugust heliharki, üks panna helisema ja siis summutada . Teine helihark heliseb edasi. Üks helihark paneb teise helisema (see on peegeldunud valguse analoog ). Kui helihargid on erinevad, ei teki teise hargi helinat.

Valgust tekitavad aatomis olevad elektronid, mis pärast ergastamist liiguvad madalamatele energiatasemetele.
Ergastamisel viiakse elektron tuumast kaugemale
Aine paistab valges valguses seda värvi, millist värvi valgust ta peegeldab
Tasapeeglis on kujutis peegli taga ja sama suur kui ese.
Murdumine on tingitud valguse kiiruse erinevusest erinevates keskkondades
Murdumisel kaldub rohkem kõrvale sinine valgus, difraktsioonil punane
Mitte igasugune valgus ei tekita fotoefekti
Elektroni energiatase aatomis on määratud peakvantarvu (1, 2, 3, ..) ruuduga: mida suurem arv, seda suurem energia.
Üheaegselt pole võimalik määrata elementaarosakese asukohta ja kiirust
Mida kaugemal tuumast elektron on, seda suurem on energia
“Vabade nukleonide” (prootoni ja neutroni) massid on suuremad kui tuumas olevail

.DOCX Laadi alla originaalfail 16 lk · .docx · 3 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-11-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

3 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

desertrose17 Õppematerjali autor

Aine Loodusteaduslikud mõtlemisviisid eksamiküsimuste vastused

Sarnased õppematerjalid

doc

Füüsika valemid mõisted

Füüsika eesmärgiks on välja selgitada looduseseadusi ja tõlkida need inimesele arusaadavasse keelde nn. füüsika keele abil. Füüsika keel on spetsiifiline keel, mis tugineb tavakeelele, kuid millele on omased erilised tunnused: terminite ühetähenduslikkus, füüsikaliste lausete kirjutamine eriterminite abil, objektide või mõistete vaheliste suhete kajastamine. Selleks kasutatakse kindla tähendusega märkide süsteemi ja märkide kombineerimise reeglistikku. Füüsika on loodusteadus, mis täppisteaduslike meetoditega uurib mateeria põhivormide liikumist ja vastastikmõjusid. Füüsika ei seleta, vaid kirjeldab loodust. Füüsikaline maailmapilt on maailma mudel, ettekujutus loodusest, selle ehitusest, omadustest, arenemisest jne. Füüsikaline maailmapilt kujuneb inimtegevuse käigus, kus inimene oma tegevusega mõjutab loodust (näit. teeb katseid) ja mille käigus saadud informatsioon kujundab tema teadvuses ettekujutuse loodusest.

Füüsika

109

doc

Füüsikaline maailmapilt

Füüsikaline maailmapilt (II osa) Sissejuhatus......................................................................................................................2 3. Vastastikmõjud............................................................................................................ 2 3.1.Gravitatsiooniline vastastikmõju........................................................................... 3 3.2.Elektromagnetiline vastastikmõju..........................................................................4 3.3.Tugev ja nõrk vastastikmõju..................................................................................7 4. Jäävusseadused ja printsiibid....................................................................................... 8 4.1. Energia jäävus.......................................................................................................8 4.2. Impulsi jäävus ...............................................................

Füüsikaline maailmapilt

doc

Füüsika eksam.

Kordamisküsimused füüsika eksamiks! 1.Kulgliikumine. Taustkeha keha, mille suhtes liikumist vaadeldakse. Taustsüsteem kella ja koordinaadistikuga varustatud taustkeha. Punktmass keha, mille mõõtmed võib kasutatavas lähenduses arvestamata jätta (kahe linna vahel liikuv auto, mille mõõtmed on kaduvväikesed linnadevahelise kaugusega; ümber päikese tiirlev planeet, mille mõõtmed on kaduvväikesed tema orbiidi mõõtmetega jne.). Punktmassi koordinaadid tema kohavektori komponendid (projektsioonid). Trajektoor keha liikumisjoon. Seda kirjeldavad võrrandid parameetrilised võrrandid x=x(t), y=y(t), z=z(t). Punktmassi kiirendusvektoriks nimetatakse tema kiirusvektori ajalist tuletist (kohavektori teine tuletis aja järgi): a(vektor)=v(vektor) tuletis=r(vektor) teine tuletis Kiiruste liitmine-et leida punktmassi kiirust paigaloleva taustkeha suhtes, tuleb liita selle punktmassi kiirus liikuva taust

Füüsika

docx

FÜÜSIKA 1 eksami vastused

Üldmõisted 1 Vektor suurus, mis omavad arvväärtust ja suunda. Mudeliks on geomeetriline vektor, mis on esitatav suunatud lõiguna. Vektoril on algus- ehk rakenduspunkt ja lõpp-punkt. Näiteks jõud, kiirus ja nihe. Skalaarid suurus, mis omab arvväärust aga mitte suunda. Mudeliks on reaalarv! Näiteks temperatuur, rõhk ja mass. 2 Tehted vektoritega vektoreid a ja b saab liita geomeetriliselt, kui esimese vektori lõpp-punkt ja teise vektori alguspunkt asuvad samas kohas. Liidetavate järjekord ei ole oluline. Kahe vektori lahutamise tehte saab asendada lahutatava vektori vastandvektori liitmisega, ehk b asemel tuleb -b. Vektori a komponendid ax ja ay same leida valemitega Vektori pikkuse ehk mooduli saab Pikkuse-nurga saab avaldada tead

Füüsika

odt

Füüsika kordamisküsimused ja vastused

SI süsteemi 7 põhiühikut ja nende definitsioonid (+ etalonid) Meeter - (m) pikkus sekund - (s) aeg kilogramm - (kg) mass amper - (A) elektrivoolu tugevus kelvin - (K) termodünaamiline temperatuur mool - (mol) ainehulk kandela - (cd) valgustugevus Ainepunkt (punktmass) Ainepunktiks nimetatakse keha, mille mõõtmed ja kuju võib jätta arvestamata tema liikumise kirjeldamisel. Punktmass on füüsikalise keha mudel, mille puhul keha mass loetakse koondatuks ühte ruumipunkti. Taustsüsteem Taustsüsteem on targalt valitud keha, mille suhtes on otsustatud määrata keha asendit ruumis, ja millega on seotud koordinaadistik, ja ajamõõtmise viis. Kohavektor Kohavektoriks või raadiusvektoriks nimetatakse sellist vektorit, mis on tõmmatud koordinaatide alguspunktist 0 kuni vaadeldava ainepunktini A. Nihkevektor Osakese asendi muutumist punktist A1 (algpunkt) punkti A2 (lõpp punkt) ajavahemiku (t) jooksul nimetat

Füüsika

docx

Füüsika Mõisted

Absoluutselt elastne põrge on selline, mille käigus kehade summaarne kineetiline energia ei muutu: kogu kineetiline energia muutub deformatsiooni potentsiaalseks energiaks ja see omakorda muutub täielikult kineetiliseks energiaks. Pärast põrget kehad eemalduvad teineteisest. Absoluutselt mitteelastne põrge on selline, mille käigus osa summaarsest kineetilisest energiast muutub kehade siseenergiaks. Pärast põrget jäävad kehad paigale või liiguvad koos edasi. Aeg: ajahetke tähistab nn. jooksev aeg (kunas?), tähis t , ühik 1s; kestust tähistab ajavahemik (kui kaua), tähis t, ühik 1 s. Aineid jaotatakse vabade laengukandjate kontsentratsiooni järgi kolmeks: juhid, dielektrikud (isolaatorid) ja pooljuhid. Juhtides on vabade laengukandjate kontsentratsioon väga suur. Näiteks 1 cm3 metalli sisaldab ca 1022 ...1023 vaba elektroni. Seetõttu on metallid head elektrijuhid. Dielektrikutes ehk isolaatorites on vabu laengukandjaid väga vähe, 1 cm3 ca 106 .... 1015 . Pooljuhti

Füüsika

docx

A. Sauga loengu küsimused-vastused

Sissejuhatus 1. Kaasaegse maailmapildi tekkimisel loetakse oluliseks a. Tugeva ja nõrga vastasmõju avastamist 2. Mehhaanilise maailmapildi korral vastastikmõju vahendajat ei tähtsustatud a. Õige 3. Millised neist on fundamentaalsed vastasmõjud? a. Gravitatsiooniline b. Nõrk c. Elektromagneetiline 4. Füüsikaline objekt, millega mõõtmise käigus võrreldakse teisi objekte, on a. Etalon 5. Kilogrammi prototüüp on plaatina-iriidiumi sulamist valmistatud silinder. a. Õige 6. SI süsteemi pikkusühik 1 meeter on kaasajal defineeritud kui kaugus plaatina ja iriidiumi sulamist valmistatud prototüübi vastavate kriipsude vahel temperatuuril 0°C. a. Väär 7. Millist tüüpi mõõteskaaladega on tegemist? a. elektrilaeng (positiivne, negatiivne) - nimiskaala b. tuule kiirus, meetrit sekundis suhte

Füüsikaline maailmapilt

docx

Füüsika I konspekt

1. RAHVUSVAHELINE MÕÕTÜHIKUTE SÜSTEEM SI. PÕHIÜHIKUD, ABIÜHIKUD JA TULETATUD ÜHIKUD SI-süsteem kasutab 7 füüsikalist suurust põhisuurustena ning nende suuruste ühikuid nimetatakse põhiühikuteks. Ülejäänud füüsikaliste suuruste mõõtühikud SI-süsteemis on tuletatud ühikud, need on määratud põhiühikute astmete korrutiste kaudu. Põhiühikud: m, kg, s, A, K, mol, cd. Abiühikud: rad, sr (steradiaan). Tuletatud ühikud: N, Pa, J, Hz, W, C 2. KLASSIKALISE FÜÜSIKA KEHTIVUSPIIRKOND. MEHAANIKA PÕHIÜLESANNE. TAUSTSÜSTEEM Seda makromaailma kirjeldavat füüsikat, mille aluseks said Newtoni sõnastatud mehaanikaseadused, nimetatakse klassikaliseks füüsikaks. Mehaanika põhiülesandeks on leida keha asukoht mistahes ajahetkel. Taustsüsteem on mingi kehaga (taustkehaga) seotud ruumiliste ja ajaliste koordinaatide süsteem. Taustkeha, koordinaatsüsteem ja ajamõõtmisvahend (kell) moodus

Füüsika

Rohkem sarnaseid