MUISTNE VABADUSVÕITLUS (1208-1227) (0)

MUISTNE VABADUSVÕITLUS (1208-1227)
EELLUGU
XII saj-l algas sakslaste tung itt, lähtepunktiks rajati Lübecki linn. Läänemerel hakkasid liikuma saksa kaupmehed , kes saavutasid olulise positsiooni Ojamaal ning sealt suunduti edasi Venemaa linnadesse. Nii kohtuti ja kaubeldi ka eestlaste, liivlaste ja teiste Baltimaade rahvastega.
1184.a-l hakkas Meinhard liivlaste seas ristiusku levitama, paljud lasidki end ristida , nend hulgas ka Toreida vanem Kaupo . Meinhard pühitseti Liivimaa piiskopiks, ta rajas Üksküla kiriku ja kivilinnuse. Tema abiliseks oli munk Theoderich. Liivlastele said aga saksalste tõelised plaanid selgeks ja nad pesid end puhtaks. Peale Meinhardi surma sai uueks piiskopiks Berthold . Ta kogus suure ristisõdijate väe ja läks Liivimaale tagasi. Seal sai ta lahingus surma, kuid sakslased saavutasid siiski võidu. Järgmiseks piiskopiks sai Albert , energiline ja võimuahne mees, kellest sai vallutussõja peamine juht ja organisaator. Ta rajas 1201.a-l Riia linna. Kogu alistatav maa pühendati Neitsi Maarjale , mille järgi hakati Eesti ja Läti ala nim Maarjamaaks. 1202.a-l rajas ta Mõõgavendade ordu, mille liikmed oli elukutselised sõjamehed (valge mantel punase mõõga ja risti kujutisega).
Tugeva sõjalise jõu abil õnnestus liivlased alistada ja ristiusku pöörata. Latgalite ülikud andsid oma maa aga erilise vastupanuta sakslaste ülemvõimu alla.
I PERIOOD (1208-1212)
1208. Vallutuse esimeseks ohvriks sai Ugandi, mille ajendiks oli see, et ugandilased oli röövinud enne Riia linna asustamist Venemaale suunduva saksa kaubavoori. Sakslasi õhutasid ja toetasid latgalid , kellele eestlased olevat suurt kahju teinud oma sõjakäikudega. Põletati Otepää linnus. Ugalased võtsid sakalased appi ja tegid vasturetke latgalite maile.
1210 Võnnu piiramine. Võnnu oli Mõõgavendade ordu üks tähtsamaid tugipunkte. Eestlased olid agarad ja edukad , kuid neljandal piiramispäeval lahkuti, sest kuuldi, et tulemas on Riiast suur abivägi võnnulastele.
Ümera lahing. Sakslased, liivlased ja latgalid jälitasid eestlasi, kuid need jäid Ümera jõe äärde varitsema. Seal tormasid nad vaenlasele ootamatult kallale. Saavutati võit, mis andis jõudu edaspidisek ning saadi usk oma võimetesse. Teade sakslaste lüüasaamisest saadeti kõigisse maakondadesse ja lubati olla nagu „üks süda nind üks hing kristlaste nime vastu“.
1211 sakslased piiravad Viljandi linnust. Peale viie päevast piiramist asuti läbirääkimistele. Linnusesse lubati vaid preestrid , kes tegid mõningast pühitsemist ja ristimist, võeti pantvange. Sellele piiramisele vastasid eestlased (sakalased, ugalased, saarlased , läänemaalased) aga omapoolsete retkedega. Koostati sõjaplaan: taheti vallutada Toreida linnus ja seejärel rünnata Riiat. Toreidasse aga tulid abiväed Riiast, seega eestlased jäid kahe ründaja vahele. Eestlased oli suurte kaotuste tõttu sunnitud rahu paluma ja nõustuma ristimisega. Vaenlased tegid veel sõjaretki Eestisse, lisaks sõjakannatustele oli puhkenud katk. Vajati hingetõmbeaega ja asuti rahuläbirääkimistele.
1212 Toreida rahuleping. Eestlasi sundisid rahuläbirääkimistele ka pinevad vahekorrad venelastega.
II PERIOOD (1215-1221)
Sakslased murdsid vaherahu ja tegid 1215 rüüsteretke Ridalasse ja Sakalasse. Pärast eestlaste kaotust Leo all, koostati vastupealetungi kava, mille lõppeesmärgiks sai siinse piirkonna saksa koloonia täielik hävitamine. See aga loodetud tulemusi ei toonud , sest osalenud jõududest jäi lihtsalt väheseks. Seejärel tahtsid ristisõdijad Saksamaale tagasi minna, kuid sattusid tormiga Saaremaale ja seal peeti lahing Uues sadamas.
1215 tegid sakslased rüüsteretki Ugandisse ja nende olukord muutus lootusetuks. Ugandi alistus, tema järel ka Sakala ning nõustutakse ristimisega. See aga pahandas Venemaad, kes tegi 1216. rüüsteretke Ugandisse. Nüüd läksid ugalased koos sakslastega sõjakäigule Venemaale, kust naasti suure saagiga.
Nüüd tajus ka Venemaa sakslaste ohtu ja sõlmis saarlastega liidu. 1217 saabus suur venelaste vägi Otepää alla. Nendega ühinesid mitmed teised eesti maakonnad (ka ristitud sakalased) ja toimus lahing, mis oli ristisõdijate suurim lüüasaamine senini (tehtud rahu põhjal pidid sakslased lahkuma kogu Eestist).
Saavutatud võitu tahtsid eestlased edasi arendada. Lemitu hakkas vägesid koguma, eestlasi tuli kõikjalt.
Madisepäeval 1217 21.sept-l kohtusid väed Viljandi lähistel. Vihane lahing kestis mitu tundi. Sakslastel õnnestus pikkamööda murda läbi eestlaste maleva keskkosast ja eestlased olid sunnitud taanduma. Langes Lembitu, Kaupo.
Madisepäeva lahing oli eestlaste jaoks raske kaotus, kuid vastupanu ei raugenud.
1219 vallutavad taanlased Põhja-Eesti Valdemar II juhtimise all. Taanlased ehitasid Tallinna tugeva kivilinnuse. Kuna alistamise väliseks märgiks peeti just ristimist, siis toimus 1220 omalaadne võiduristimine.
1220 tungisid Läänemaale rootslased . Nende tugipunktiks sai Lihula ja hakati ümberringi rahvast ristima. Eestlased aga vallutasid linnuse tagasi ja rootslased pidid leppima täieliku kaotusega.
Eestlaste jaoks oli see väga tähtis võit, mis äratas uusi lootusi ja andis usku oma jõusse. Rootslaste eliitvägi purustati ja kogu vallutuskatse oli seega nurjunud.
III PERIOOD (1222-1227)
Saarlased pealetungil. Rootslaste purustamine Lihula all innustas saarlasi edasisteks võitlusteks. Saarlased võtsid eesmärgiks kihutada vaenlased välja kogu Eestist. 1221 üritati Tallinnat vallutada, kuid see ebaõnnestus. 1222 kasutati kiviheitemasinaid. Algas eestlaste üldine pealetung . Kõigepealt vabastati Varbola linnus.
1223 tungiti Viljandi linnusesse sakslastele kallale, saavutati võit. Peagi olid ka Tartu ja Otepää vabad. Vaenlaste vastu astuti välja üle kogu maa. Kiire ja otsustava tegutsemisega õnnestus oma valdusesse saada kogu maa. Edu ei toonud üksnes Tallinna vabastamiskatsed. Kasutati ka sakslastelt saagiks saadud ambe .
Sakslased alustasid taas retki Lõuna-Eestisse, teises Ümera lahingus saavutasid võidu sakslased. 1223 jõudis Tartusse vürst Vjatško, eesmärgiga luua Eestisse Venemaale alluva vürstkonna. Ugalased pidid maad andma, sest nad teadsid, et üksi nad sakslastele vastu panna ei suuda. Sakslased laiendasid taas järk-järgult oma võimu. 1224 oli jäänud mandriosa peamiseks vastupanupunktiks Tartu, mida ei suudetud kahel piiramisel vallutada. Kolmandal korral õnnestus sakslastel linnus tormijooksuga vallutada. Tapeti ligikaudu 1000 eestast ja lisaks venelasi, ka Vjatško. Nüüd püsis vabana vaid Saaremaa.
1227 läks Saaremaale suur sakslaste vägi. Vallutati ja põletati Muhu linnus.Edasi liiguti Saaremaa suurima ja tugevaima linnuse, Valjala alla. Hinnates kainelt kujunenud olukorda, otsustasid saarlased rahu sõlmida. Ristiti Saare rahvas.
Sellega lõppes eestlaste muistne vabaduvõitlus ja ka muinasaeg ehk muistne iseseisvusaeg.
ALLAJÄÄMISE PÕHJUSED

• Sõjaline ülekaal oli vastase poolel. Ordurüütlid olid elukutselised sõjamehed, hea väljaõppe ja kogemustega, neil oli kasutada täiuslikum relvastus, samuti said nad väge pidevalt uuendada meestega;
  
• Lisaks sakslastele tuli sõdida ka Taani ja Rootsiga ;
  
• Vallutajate taga seisi Lääne-Euroopa tähtsaim ja mõjukaim jõud – roomakatoliku kirik .
  Üha uusi ristisõdijaid meelitas siis patukustutuse lubadus ja lootus kiirsti rikastuda;
  
• Eestlaste sõjaväe korraldus oli orienteeritud üksikute sõjakäikude jaoks, mitte plaanipärase vallutuse vastu;
  
• Pikaajaline sõda kurnas majanduslikult kõike välja pannud rahvast ja lõpuks tuli puudust just elavjõust;
  
• Ühist vastupanu halvasid nõrgad sidemed üksikute maakondade vahel, sest polnud veel riiki välja kujunenud;
  
• Koostöö puudumine naaberrahvastega – latgalite, liivlaste ja leedulastega. Venelastest saadi küll mõningast abi, kuid sageli ei pidanud nad kokkulepetest kinni ja neile oli vaja teha suuri järeleandmisi.
  

Vaatamata alistumisele, tehti oma vabaduse eest kõik, mida osati ja suudeti. Esivanemate vapper vastupanu innustas veel pikki sajandeid eesti rahvast võitlusele vabaduse ja iseseisvuse eest.
Muinaseestlase söök/jook: meega kääritatud õlu, kali , mõdu (meejook), kört (pudrutaoline, pandi sisse lihatükk või rasvollust), karask (juuretiseta pirukas), metsaannid; oder , talirukkis (al. 11.saj), veised , sead.
Kaubandusartikliteks peamiselt kopranahad ja mesi, vaha.
Kaubandust teiste rahvastega tõendavad siit leitud võõramaa hõbemündid.
Põhilised riidevärvid: 1. sinine, 2. valge, 3. punane.
Relvad: 1. oda, 2. kirves , 3. sõjanuga ehk kärp.
Perekond: monogaamia , mehe ja naise õigused üsna võrdsed, sugukonnavahelised suhted vabad, kõige olulisem oli sugukonna jätkamine. Neil olid sarnased ehted, ehteid kanti palju. Abielunaistel põll või pearätt, villased säärised. Eesti mees kandis nahkjalatseid ehk pastlaid.