Vabadusvõitlus (0)

Q: Milliseid garantiisid kirik neile andis?

Vastus leiad õppematerjalist: Vabadusvõitlus

Q: Miks seda varem ei toimunud?

Vastus leiad õppematerjalist: Vabadusvõitlus

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Milliseid garantiisid kirik neile andis?
Miks seda varem ei toimunud?

Ristiusu levitamise katsed Eestis enne muistset vabadusvõitlust
Kuigi Eestis valitses tol ajal muinasusk, ei olnus ristiusk ka päris tundmatu. Eestlased olid elavas läbikäimises ristiusuliste naabermaadega . Rootsi, Taani ja Venemaaga. 11. sajandi teisel poolel tundis katoliku kirik juba suurt huvi paganliku Eestimaa vastu. Bremeni Adama kroonika järgi määras sealne peapiiskop Adalbert 1070.a. paiku Läänemeremaade piiskopiks munk Hiltinuse (piiskop Johannes). Baltimaades tegutses ta kaks aastat, kuid ei saavutanud märkimisväärseid tulemusi.
1167 . a. pühitseti Eestimaa piiskopiks Prantsusmaalt pärit Fulco . Paavst määras oma bullaga talle abiliseks Norras Stavangeri kloostris elava mink Nicolaususe ning õhutas kõiki usklikke neid toetama . Fulco külastas arvatavasti ka 1170. a.astate algul ka Eestit.
Henriku kroonikas nimetatakse ka mõningaid ristituid, näitaks Ojamaal ristitud Pudiviru vanem Tabelinus .
Ida- Eestisse levis ristiusu elemente ka Venemaalt, seda kinnitavad vene laensõnad: rist , raamat, papp jne.
Eestlased ei suhtunud ristiusku pöördunutesse vaenulikult . Äga võitlus uue usu vastu algas 13. sajandil, mil seda vägivaldset peale suruti.
2. Ristisõja väljakuulutmine Baltikumi vastu (millal?, kus?, kes kuulutas, kes osalesid?, milliseid garantiisid kirik neile andis?)
12. sajandil algas sakslaste tung itta . Liivlased , lätlased ja eestlased olid juba varem Saksa kaupmeestega tihedas kaubavahetuses . Nähti siinsete talupoegade jõukust ja häid kauplemisvõimalusi, saksa keisrid tundsid huvi siinsete maavalduste vastu. Sissetungi põhjendati vajadusega paganaid ristiusku pöörata. Vallutusi toetas ka katoliku kiriku paavst Innocentius III, kes ka põhjendas sissetungi vajadusega paganaid ristiusku pöörata. Baltikumi suunduvatele sõjameestele lubati pattude andeksandmist.
Kuna rahulik misjonitöö Liivimaal vilja ei kandnud, kuulutas paavst ristisõja.
Eestlased kohtasid esimest korda enda vastas elukutselisi sõdureid, kes olid osalenud ka Lähis-Idas toimunud ristisõdades.
1199 . a. sai piiskopiks noor, energiline ja kaval Albert . Tema ajal pandi alus Riia linnale , mis sai ristisõdijate keskuseks Baltimaades. Alberti heakskiidul loodi 1202. a. ordu Kristuse sõjateenistuse vennad e. Mõõgavendade ordu vennad, selle nimetus tuleneb nende ülekuuest, millel oli kujutatud mõõka ja risti. Peaaegu igal aastal purjetas Albert Saksamaale lisa tooma . Et sõjalist jõudu suurendada, läänistas ta ristirüütlitele liivlastelt ja lätlastelt alistatud maid, samuti hakkas nõudma ristitud liivlastelt ja lätlastele sõjakäikudes osalemist. Mõna aastaga alistati Väina ning Koiva jõe ümbruse liivlased ning lätlased. Võidetud maa nimetas Albert neitsi Maarja järgi Maarjamaaks. Ristisõdijate edule aitas kaasa ka mõnede Läti ja Liivi ülikute kergekäeline üleminek vaenlase poolele.
Sõjameeste varandus pandi kiriku kaitse ala ning neile tõotati, et ristisõjas hukkunud saavad otse paradiisi.
Enamik ristisõdijaist tuli peamiselt Bremenist ja Lübeckist (nim. ministeriaalideks).
3. Piiskoppide Meinhardi ja Bertholdi tegevus Baltikumis.
Baltimaade vägivaldne ristiusustamine algas liivlastest.1186. a. pühitseti nende seas
misjonitööd teinud munk Meinhard esimeseks Liivimaa peapiiskopiks. Tema tööd
kergendas Toreida liivlaste vanema Kaupo toetus. Vaatamata rahulikule tegevusele ei
usaldanud liivlased sealseid misjonäre. Enamik nägi ristiusus ohtu oma vabadusele.
Meinhardi olukord muutus järjest ohtlikumaks ja ta palus paavstilt abi. Viimane
kuulutas Liivimaale ristisõja. Meinhard suri enne vägede kohale jõudmist.
MEINHARDI TEGEVUS:
Meinhard lubas, et kui liivlased ristiusu vastu võtavad, ehitab ta
neile linnuse. Kui linnus valmis sai, taganesid ristitud liivlased usust. Samuti talitasid
ka lätlased. Meinhard kavatses seejärel lahkuda Ojamaale. Liivlased hakkasid kartma
oma julgeoleku pärast ja kutsusid ta tagasi, lubades usu siiski vastu võtta. Meinhard,
saanud paavstilt kinnitust, et ristivägi ka saabub, tuligi tagasi Ükskülasse oma majja.
Liivlased aga tõrkusid taas kristlust vastu võtmast. Meinhard määras
kokkutulekupäeva, et rahvale nende lubadust meelde tuletada, kuid ka sellest ei
peetud kinni. Meinhard reisis siis Eestimaale, et sealsete kaupmeestega tagasi
Ojamaale minna. Liivlased pidasid plaani piiskop tappa, kuid Toreida liivlaste juht
Anno teatas sellest vaimlikule ja too oli sunnitud Liivimaale Ükskülla tagasi
pöörduma. Meinhard saatis salaja oma saadiku, vend Teoderici Turaidast. Ta pääses
läbi pettuse, nagu läheks haiget külastama, paavsti juurde. Katoliku kirikupea otsuse
kohaselt tuli liivlasi ja lätlasi sundida vabatahtlikult vastuvõetud usust kinni pidama .
Nii kuulutaski paavst ristisõja, lubades pattude andekssaamist kõigile, kes Kristuse
vastu võtavad ja lähevad “esikkirikut uuesti ellu äratama”. Vana piiskop Meinhard
suri enne vägede kohale jõudmist. Enne surma kutsus ta kokku kõik Turaida ja
Liivimaa vanemad, küsides neilt , kas nad tahavad pärast tema surma ilma piiskopita
jääda. Liivlased ei tahtnud. 14. augustil 1196. a. Meinhard suri.
Järgmine piiskop Berthold hukkus kohe esimeses lahingus liivlaste käe läbi.
Enne lahingut püüdis ta samuti kohalikke heaga ristiusku pöörata. Ta jagas pärast
saabumist nii paganatele kui kristlastele kingitusi. Mõne aja pärast hakati talle ette
heitma, et Berthold tuli Liivimaale rikkaks saama. Piiskop sõitis salaja Saksamaale
paavstilt ja peapiiskopilt abi paluma. Berthold saabus Liivimaale tagasi koos
sõjaväega. Liivlased kogunesid Riia juurde pärima, miks tal sõjavägi kaasas on.
Sõlmiti rahu, millest kinni ei peetud. Lahingus tormas Bertholdi väle hobune keset
lahinguvälja ning piiskopile tuldi mitmest küljest kallale ja rebiti lõhki. Seejärel
liivlased põgenesid, arvates, et ühe saksi kiivri pähe pannud kaasmaalase näol on
tegemist terve neid jälitava vaenlase sõjaväega. Ristisõdijad laastasid seejärel liivlaste
viljapõlde.
4. Piiskop Alberti päritolu, tegevus Baltikumis; Riia linna asutamine ja
Mõõgavendade ordu.
Noor, energiline ja ambitsioonikas Albert määrati piiskopiks 1199.a. Enne seda oli ta
Bremeni toomhärra. Temast sai Baltikumi ristisõja juht.
Albert tuli suure sõjaväega Väina suudmesse ja rajas seal juba eesolevate saksa
kaupmeeste abiga 1201. a. Riia linna, mis sai ristisõdijate keskuseks Baltimaades.
Tema heakskiidul loodi 1202. a. vaimulik rüütliordu Kristuse sõjateenistuse vennad
ehk Mõõgavendade ordu, selle nimetus tuleneb nende valgest ülekuuest, millel oli
kujutatud (punasega) mõõk ja rist . Ordusse kuulusid rüütel -, preester - ja
teenijavennad ning palgasulased. Rüütlid olid ühtlasi ka mungad . Ühendust juhtis
ordumeister . Ordu loodi ennast Pühal Maal teostanud militaarvennaskondade
eeskujul.
Peaaegu igal aastal purjetas Albert Saksamaale sõjaväele lisa tooma. Mõne aastaga
alistati Väina ning Koiva jõe ümbruse liivlased ning lätlased. Võidetud maa nimetas
Albert neitsi Maarja järgi Maarjamaaks. Et sõjalist jõudu suurendada, läänistas ta
ristirüütlitele liivlastelt ja lätlastelt alistatud maid, samuti hakkas nõudma ristitud
liivlastelt ja lätlastelt sõjakäikudel osalemist. Ristisõdijate edule aitas kaasa ka
mõnede Läti ja Liivi ülikute kergekäeline üleminek vaenlase poolele.
Sõjameeste varandus pandi kiriku kaitse alla, tõotati, et ristisõjas hukkunud saavad
otse paradiisi.
Enamus ristisõdijaist tuli peamiselt Bremenist ja Lübeckist (nim ministeriaalideks).
Albert tegutses 30 aastat e. kuni aastani 1228 . Aastaks 1227 oli vallutatud kogu Eesti territoorium, kaasaarvatud Saaremaa. 1229. a. Albert suri.
5. “Kristuse Sõjateenistuse Vennad” e. Mõõgavendade ordu- liikmeskond, liikmete jagunemine, sümboolika, ordu juhtimine, keskused Lätis ja Eestis, tegevuse eesmärk kuni purustamiseni.
“Kristuse Sõjateenistuse Vennad” e. Mõõgavendade ordu (lad. keeles Fratres Militiae Christi) on eriline vaimulik rüütliordu, mis asutati 1202. aastal arvatavasti piiskop Alberti algatusel . Tegelikuks asutajaks peetakse ka preester Theoderich 'i. Paavst Innocentius 3. kinnitas ordu reeglid 1204. aastal
Nimi tuleneb punase risti ja mõõga kujutisest ordurüütlite valgel mantlil. Mõõgavendade ordu rajati liivi, läti, eesti alistamiseks katolikule kirikule. Eksisteeris aastatel 1202- 1237 . Algselt allus Mõõgavendade ordu liivimaa piiskopile, kuid kuna tegemist oli vallutajate põhijõuga, alustati varsti iseseisva poliitika ajamist.
Orduvennad jagunesid mitmesse kategooriasse. Ordusse astujad pidid andma tõotuse olla sõnakuulelikud, alluda ülemustele ja pühenduda kogu oma elu võitlusele paganate vastu. Esiteks kõige tähtsamad olid rüütelvennad, kellel oli valge mantel punase risti ja mõõga märgiga. Nad pidid olema rüütliseisusest ja nende ülesanne oli sõdida. Teiseks olid preestervennad, neil oli valge mantel ainult ristiga.
Nemad pidasid vaimulikke talitusi. Kolmandaks olid teenijavennad, neil olid lihtsalt pruunid või mustad rüüd. Nad olid kõige madalamad, neid oli kõige rohkem ja nende hulka kuulusid kannupoisid, relvasepad, kokad jt. ametimehed. Ordujuhiks oli ordumeister. Ordul on tema ajaloo jooksul olnud kaks meistrit- Wenno ja Wolquin. Wenno oli ordumeister 1204-1209 ja Wolquin 1209-1236. Wolquin sai meistriks peale seda, kui orduvend Wickbert oli Wenno Riia ordulinnuses tapnud .
Valitsusküsimusi arutati läbi ordu Maapäeval, kuhu kutsuti kokku foogtid ja komtuurid.
1208.a. alustati sõda eestlastega, mis oli tingitud ka sellest, et Eesti asus vahetult ordu valduste naabruses. Alistati Sakala ja Kesk-Eesti väikemaakonnad, aastast 1227 Rävala, Harju-, Järva- ja Virumaa ning hiljem osa Saaremaast .
Mõõgavendade ordu tegevuse eesmärgiks oli maade vallutamine ja rikastumine röövimistest. Seda varjati aga ristiusu levitamisega. Tulemuseks oli rohkete läänide saamune ja igaaastased maksud maarahvalt.
Ordu tähtsamad linnad ja linnused olid Võnnu, Toreida, Riia, Sigulda, Tallinn, Viljandi ja Cesis.
1235 . aasta paiku oli Möögavendade ordus 110-180 rüütlit, 30-45 preestrit, ligi 500 teenijavenda ja 700 palgasulast.
1236. aastal võeti ordumeister Wolquini juhtimisel vastu sõjaretk Leetu. Kaasa läksid ka eestlased, liivlased ja lätlased. Nad sattusid peale Saule jõe lähedal varitsevatele leedukatele ja sakslased löödi puruks.
1237. aastal ühines Mõõgavendade ordu Saksa orduga ning muutus viimase Liivimaa haruks (Liivi ordu).
6. Liivlaste muistne vabadusvõitlus sakslaste vastu. Juhid Ako ja Dabrel.
Mõõgavendade Orduga oli loodud tugev kesksele juhtimisele allutatud sõjajõud, mis võimaldas asuda liivlaste ja nende naabrite alade vallutamisele. Liivlased kaitsesid südilt oma vabadust, abi saadi mitmel korral Polotskist.
Tuntuim liivlaste juht oli Ako, kes 1206 . a. langes lahingus Holmi linnuse all. Järk-järgult õnnestus sakslastel alistada nii Väina kui Koiva liivlased, samuti ka latkalid. Vallutajate saagiks langes ka 2 Väina- äärset Polotskist sõltuvat vürstkonda : Koknese ja Jersika. Ako oli Holmi liivlaste vanem Väinal, kes oli õhutanud Polotski vürsti sõdima riialaste vastu. Kogunud leedulasi, toreidalasi ja kogu Liivimaad võitlema kristlaste nime vastu. Ako algatas ulatuslikuma aktsiooni vallutajate
tagasitõrjumiseks.
4. juulil 1206. a. toimus Holmi linnusel suur lahing, mis lõppes linnuse
vallutamisega sakslaste poolt. Ako tapeti võitluses. Tema pea saadeti koos
võiduteatega piiskopile.
Dabrel oli Sattese liivlaste vanem. Tema linnus asus Koiva jõe ääres. Dabrel julgustas oma mehi nii, et need kunagi ei taganenud. Ristisõdijad ründasid linnust terve päeva, kuid ei suutnud seda allutada. 1211 . a. puhkes katk, mis levis üle kogu Liivimaa. Katku suri ka Dabrel.
7. liivlaste vanem Kaupo ja tema tegevus kuni surmani Madisepäeval
Kaupo oli Turaida liivlaste vanem, kes oli üks nendest liivlastest, kes end Üksküla kirikus ristida lasi. Ristijaks olevat olnud Theoderich. Kaupost kujunes sakslaste usin abiline , läks ta ju üle sakslaste leeri. Kaupo koos riialastega oli tegev mitmetes lahingutes nt. astus ta eestlaste vastu välja 1210 . aastal Võnnu lahingus. Nimelt oli Mõõgavendade ordu asunud Võnnus endale suurt kivilinnust ehitama. Eestlased aga piirasid orduvennad ümber ja tahtsid linnust koos ümbritsevate kokkutassitud puudega põlema panna. Kuuldes aga, et sakslased Riiast ja liivlaste vanem Kaupo koos liivlaste ja latgalitega on ordule appi tulemas, eestlased põgenesid. Nad liikusid üle Koiva jõe ja jäid Ümera äärde varitsema. Kaupo ja liivlased
asusid neid jälitama. Liivlased ja latgalid tahtsid kohe eestlastele järele joosta , kuid Kaupo oli teist meelt. Tema manitses küll ettevaatusele ja soovitas oodata kuni veel vägesid lisaks kohale jõuab, kuid tema nõu ei võetud kuulda. Nii sakslased, liivlased kui latgalid liikusidki siis Ümera äärde välja, teadmata seal ootavast ohust. Eestlaste rünnak seevastu oli edukas. Nii Kaupo poeg kui väimees said selles lahingus surma. 1210./1211. a. talvel saadeti sõjakutse liivlaste ja latgalite maale ning Väina ja Koiva äärsetesse linnustesse. Sõna viidi ka Pihkvasse. Lätlased ja liivlased Russini, Kaupo, Ninnuse ja Dabreli juhtimisel asusid esimestena teele, nendele järgnesid riialased ja ristisõdijad. Toimus retk Sakala ja Viljandi vastu. Ettevõte õnnestus, eestlased ristiti. 1211. a suvel kavatsesid eestlased vallutada Kaupo Toreida linnuse, lüüa rivist välja sakslaste truu abiline Kaupo ning edasi rünnata Riiat. See aga ebaõnnestus.
1215 . a. veebruaris parast Toreida rahu lõpetamist eestlaste poolt kogusid eestlased vägesid ning valmistusid vastastele kallaletungiks. Kaupo koos Lauenburgi Alberti, ordumeister Folkvini, Dünamunde kloostri abti Bernhardi, Riia toompraoste Johannese ning koos 3000 väljavalitud mehega ületas Sakala piiri, kus toimus ka Madisepäeva lahing. See lõppes küll sakslaste võiduga, kuid Kaupole oli see saatuslik. Tema sai selles lahingus surmavalt haavata ja suri kas samal või järgmisel päeval.
8. Eestlaste muistse vabadusvõitluse algus ja kõik aastani 1210. Kas vabadusvõitluse alguseks loetaks aastat 1206 või 1028 ?
Sündmused lõunanaabrite maadel puudutasid juba algusest peale mingil määral ka Eestit. Esimene sõjakaik Eestisse asetub kusagile 1208. aasta suve lõppu või sügise algusesse. Väe kogumine algas Riias, kuhu lätlaste vanemad eesotsas Varidotega olid pöördunud abipalvega. Sama aasta kevadel oli aga piiskop Albert reisinud Saksamaale, et koguda lisavägesid. Ta oli küll sellise varajase rünnaku vastu, kuid ei saanud sündmusi mõjutada ja seetõttu leidis latgalite kutse riialaste hulgas soodsa
vastuvõtu.
Asuti sõjateele. Kõigepealt liiguti Toreidasse, kust saadeti kutse liivlastele ja latgalitele ning tulemuseks oli tugev ning suur sõjavägi. Põhiliselt koosnes sõjavägi sakslastest ja lätlastest, liivlasi oli kaasas vaid mõned üksikud. Pärast Toreidat liiguti väega edasi läbi Põhja- Läti metsade Ugandi suunas. Kui lõpuks jõuti Ugandisse hakati rüüstama külasid ja tapma inimesi. Seda loetaksegi “Eesti
Muistse Vabadusvõitluse” alguseks aastal 1208.
Vaenlased kogunesid Otepää linnuse juurde, mis süüdati põlema. Vaenlased pöördusid tagasi koju. Kartes eestlaste vasturünnakuid tugevdati linnuseid. Eestlased tulidki, nendeks olid ugalased ja sakalased. Tungiti Koiva ülemjooksust lõuna pool asuvasse Trikata piirkonda, mis kuulus Talava maakonda . Võeti vange ja piirati sisse Beverini linnus. Jõust jäi aga puudu ja eestlased olid sunnitud tagasi pöörduma. Vastased aga kutsusid appi ordumeister Venno ja peale kiiret nõupidamist korraldati
rüüsteretk Sakalasse. Retk oli ootamatu ja seetõttu oli eestlastest palju ohvreid. Vaenlaste vägi liikus Burtnieki, kus osa väest lahkus, ülejäänud lõpetasid sõjakäigu Beverinis. Sakslasi tollal veel eriti palju seal ei olnud ja kahe vaenupoole vahel otsustati sõlmida vaherahu . See tingis aga selle, et vallutajatel oli aega oma jõude tugevdada ning neid uuteks rünnakuteks ette valmistada. 1209. aastal jõudis
Saksamaalt tagasi piiskop Albert, kes oli omaga kaasa toonud hulgaliselt ristirüütleid. Vaenlase väed liikusid vürst Vjatško poolt maha jäätud kindlusesse Koknesesse. Aasta suurimaks sõjaliseks suursündmuseks sai retk teise Väina- äärse, Polotskist sõltuva, vürstiriigi Jersika vastu. Uueks ordumeistriks oli Venno asemel saanud Folkvin, kuna eelmine oli tapetud .
1210. vaherahu eestlaste ja ristisõdijate vahel lõppes ning elu muutus vägagi sündmusterohkeks.
Vastaspool alustas tegevust, eesotsas orduvend Berthold, kes oli enda kätte võtnud sõjategevuse jätkamise. Ta alustas teist sõjakaiku Ugandisse. Otepääni küll ei jõutud, kuid hävitati hulgaliselt külasid ning tapeti palju inimesi. Seejärel pöörduti tagasi. Liivlaste nõudmisel läkitas Albert preester Alebrandi Eestisse, et sõlmida uus rahuleping . Sellega aga ei nõustunud ordu ja nende võimu all olevad lätlased. Ugalaste olukorda raskendas veelgi Vene vürsti Mstislav Uljas (Udaloi) ja Pihkva vürsti Vladimiri sõjakäigud. Rüüstanud külasid ja piirates Otepääd olid eestlased sunnitud alla andma, sest nad olid näljast ja janust kurnatud. Udaloi tegi ka sõjaretke Tormasse, kus ta võttis palju vange. Tegevusse aga olid astunud kurelased ja liivlased, kes lõid ristisõdijaid Ojamaa väinades. Seati sihiks Riia vallutamine ja saksa koloonia hävitamine. Suurte raskustega saadi aga ohust jagu.
Vaenlased laastasid taas kord Otepääd, tappes mehed, naised ja lapsed. See veresaun sundis sakalasi ja ugalasi koos valmistuma vasturetkeks. Nad muutsid taktikat ja kavandasid sõjakäigu Võnnusse. Tookord oli eestlaste vägi suurem kui Beverini retkedel. Võnnu all tegutseti agaralt ja edukalt; piirati sisse Võnnu linnus (nn vana linnus).Rünnates nii ülevalt kui alt, viidi linnuse kaitsjad tule ja suitsuga väga raskesse olukorda. Linnust rünnati kolm päeva. Võnnule appi suunduvas väes olid riialased, teele asus ka Kaupo oma sõpradega, liivlasi, lätlasi. Kuna eestlased olid teadlikud abivägede tulekust (arvatavasti tänu kellelegi liivlaste hulgast), otsustasid nad piiramise lõpetada ja Võnnu alt lahkuda. Otsus oli õige ja põhjendatud, sest eestlased oleksid jäänud muidu kahe tule vahele.
Eestlased läksid üle Koiva jõe ja jäid ööseks puhkama Beverini tee ääres asuva järve kaldale (kas Brieži või Rievine järv). Võnnu orduvennad ja Kaupo koos liivlaste ja latgalitega asusid sama teed pidi eestlasi jälitama. Saadetud luurajad ja eessalgad tõid põgenejatest erinevaid teateid. Sakslased on paigutatud esimesse võitlussalka, liivlased ja latgalid järgnesid. Nii liigutigi edasi Ümera poole.
9. Ümera lahing ja selle kajastamine kroonikas ja ilukirjanduses
Ümera (läti Jumera, uuemal ajal Jumara) jõgi (Läti Henrikul Ymera, vanemas
riimkroonikas Emere) on Koiva parempoolne lisajõgi.
Eestlaste malev asetus Ümera paremal kaldal asuvatesse metsadesse, jõesuudme lähedusse.
Põgeneda ei kavatsetud. Otsus lahing vastu võtta sai alguse juba Võnnu all ja sellele oli rajatud kogu järgnev tegevus. Kui oleks tahetud põgeneda, poleks mingil juhul jäädud peatuma enne kiirevoolulise ja suudmealal järskude kallastega jõe ületamist.
Henriku seletusel polevat sakslased teadnud, et eestlaste vägi on peidus Ümera-äärsetes metsades, ja langenud neid ootamatult ründavate eestlaste löögi alla. Täielikuks üllatuseks ei saanud eestlaste kallaletung olla. Ka kroonikast võib välja lugeda, et juttu eestlaste kiirest põgenemisest päris ei usutud.
Algas sõja esimene välilahing. Riialaste abivägi oli enne lahingu algust järele jõudnud. Initsiatiiv oli algusest peale eestlaste käes. Sakslased sattusid segadusse ja nende esimene mõte näib olevat olnud põgeneda. Kroonika järgi otsustas olukorra orduvend Arnold, kes tõstis üles ordulipu ja kutsus sakslasi võitlusse astuma . Tema innustusel olevat sakslased läinud eestlastele kallale ja neist mõned tapnud. Langesid Kaupo poeg Berthold ja väimees (gener, võib tähendada ka õemeest) Vane, raskesti said haavata mõned mõõgavennad ja piiskopi sõjasulased Vichmann ning Alder.
Sakslaste seljataga järgnenud liivlased ja lätlased hakkasid, niipea kui nad nägid eestlasi kõikjalt metsadest välja tulemas, põgenema. Sakslasi olnud vaid kahekümne ümber, nad koondusid üheks salgaks ja võideldes taandusid otseteed Koiva poole tagasi. Eestlased jälitasid nii sakslasi kui ka liivlasi ja lätlaste jalamehi. Ligi sada meest võeti vangi, kellest osa kohe tapeti, osa viisi aga Ümera äärde tagasi ja piinati seal surnuks . Kroonika järgi on 14 mehest osa elusalt tulel surnuks kõrvetatud, teistel riided seljast kistud, mõõkadega seljale ristimärgid raiutud ja kõrid
läbi lõigatud.
Lahingu kuupäev ei ole teada. Eelnevaid sündmusi arvestades sai see vaevalt olla enne augusti keskpaika, tõenäolisemaks võiks lugeda septembrit.
Ümera lahing lõppes eestlaste selge võiduga. Nende tegutsemisplaan oli hästi läbi mõeldud. Otsustav oli just sakslastele antud kiire löök, millega lülitati välja ka liivlased ja lätlased.
Ümera lahingul oli eelkõige moraalne tähendus.
10. Muistse vabadusvõitluse periodiseering ja sõdivate poolte lühiiseloomustus perioodi alguses ja lõpus.
Eestlaste muistne vabadusvõitlus jaguneb kolme perioodi:
1. Vabadusvõitluse algus 1208 - 1212 , kuni Toreida rahuni.
2. 1215-1221
3. 1222 -1227
I etapp l208-1212
Ei sakslased ega eestlased suutnud saavutada otsustavat ülekaalu. Võitluse lõpetas Toreida vaherahu 1212. a. Läti Henriku kroonika järgi ilmneb sakslaste ja eeslaste sõjakäikude vastastikune tasakaal. Eestlaste sõjakäigud olid suunatud peamiselt Koiva jõe ümbrusesse, ka lätlaste aladele . Sakslased Rüüstasid samamoodi Eestit. Arvatavalt oli neid sõjaretki kummalgi poolel ligi 20, sealhulgas 2 retkede sarja : eestlaste oma Liivi aladele a. 1211 ning Ugandi laastamised sakslaste ja lätlaste poolt samal aastal.
Ka linnuste piiramised olid tasakaalus. Sakslased vallutasid ühe korra äraandmise läbi Otepää linnuse. Eestlased piirasid 2 korda Beverinot. 1 kord Võnnut ja 1 kord Kaupo linnust.
Kui eestlased saavutasid suure võidu Ümera lahingus, siis sakslased lõid ridalasi ja saarlasi Kaupo linnuse all Koiva lahingus.
II etapp 1215-1221
Alguses haarasid initsiatiivi enda kätte sakslased, tungides enne vaherahu lõppu suure väega Ridalasse ja Sakalasse, rüüstates ning tappes armutult. Pärast seda hakkasid laiaulatuslikult tegutsema eestlased. Nad korraldasid kolme maleva ühise sõjakäigu, mis eriti kasu ei toonud ja ka sakslastele kahju ei teinud.
Õnnetus merel: sakslased sattusid 9 kogega tormi tõttu Saaremaa sadamasse - see
võinuks lõppeda eestlastele soodsalt, kui nad suutnuks laevu vallutada või põlema
süüdata. Põletamine läks peaaegu korda, kuid siis muutus tuule suund ja sellega koos
ka jõudude vahekord .
Sakslased korraldasid mitmeid sõjakäike Ugandisse, mille järel maakond alistus ja
võttis vastu ristiusu. Seda tegi ka Sakala.
Pärast venelaste rüüsteretke astusid ugalased liitu sakslastega idanaabrite vastu. See
pani nad ka sõjaliselt sakslastele alluma . Nüüd sõlmiti liit venelastega sakslaste vastu.
Selle kasulikkus ilmnes Otepää all, kui võit saavutati. Lahing oli sakslaste suurim
lüüasaamine ristisõjas. Selle järel tahtsid eestlased vaenlased Eestimaalt välja lüüa,
kuid vene vägi jäi appitulekuga hiljaks . Vahepeal kutsusid sakslased appi ka taanlased , sõjalise jõu suurendamiseks . Taanlased hõivasid Põhja-Eesti ning Tallinna.
Eestimaale tungisid ka rootslased , kuid eestlastel õnnestus nad vaevata välja kihutada.
Eestlaste jaoks oli võit moraalselt väga tähtis; nimelt suurendas see nende eneseusku.
III etapp 1222-1227
Eestlastel ei õnnestunud taanlastelt Tallinnat vallutada. Viimastel omakorda ei
õnnestunud kanda kinnitada Saaremaal, kus kohalikud neist üle olid. Saarlaste edu
andis jaksu kogu Eestimaale. Nende eestvedamisel korraldati suur linnuste
tagasivallutamine; saadi tagasi Varbola , Viljandi, Otepää ja Tartu linnused. Olles
Eestimaa peaaegu vabastanud, korraldati rüüsteretk Ümera- äärsetele, kuid tagasiteel
ründasid ootamatult sakslased: eestlased said raske kaotuse osaliseks . Eestlaste
liitlased, venelased , kellel olid ka omad huvid mängus, jäid võib- olla meelega hiljaks.
Koos üritati siiski vallutada Tallinna, mis luhtus.
Tartus ja Ugalas haaras ülemvõimu vürst Vjatško. Eestlased talusid seda, kuna vajasid abi sakslaste vastu. Sakslased haarasid Eestis uuesti ülemvõimu, vallutati tagasi ka Tartu linnus. Pärast seda sündmust oli eestlaste saatus otsustatud. Eestlastel enam abiväge polnud ning Saaremaa alistamine oli ainult aja küsimus.
11. Henriku Liivimaa kroonika avastamislugu, publitseerimine (mitmes keeles
välja on antud?), struktuur, autoripoolne hinnang ja seisukoht sündmustele.
Minu seisukoht.
Uurijate arvates pärines Henrik Saksamaalt Magdeburgist ja sõitis 1205. a. umbes 18.
aastasena misjonärina liivlaste juurde. 1208.a. pühitseti ta preestriks ning noormees
asus hoolega paganaid ristiusku pöörama. Ta oli ka sakslaste ja põlisrahvaste vahel
tõlgiks. Võttis osa peaaegu kõigist tähtsamatest sõjakäikudest eestlaste vastu ja oli tegev nende ristimisel.
Oma kroonika kirjutas ta 1224. aasta augustist 1227. aasta veebruari või märtsini ladina keeles. Kroonik koosneb põhiosast (I-XXIX), mis lõppeb piduliku lõppsõnaga ning sellele lisatud XXX peatükist, mis käsitleb piiskop Alberti tegevust aastail 1226-1227.
Materjal on esitatud kronoloogiliselt. Kroonika jaguneb neljaks raamatuks. Kolm
neist on ajalooliselt järjestatud Meinhardi, Bertholdi ja Alberti järgi ning käsitlevad
liivlaste ristiusustamist üldpealkirjaga “De Livonia”. Neljas raamat “De Estonia”
algab piiskop Alberti kümnenda aasta keskel eestlaste vastu alustatud agressiooni
kirjeldamisega.
Kroonika originaaltekstid ei ole säilinud. On teada 16 terviklikku või osaliselt 14.-
18. saj. säilinud ärakirja. Kõige vanem ja olulisim on Codex Zamascianus. A.
Billowski avastas selle 1862. a. Varssavis Zamoyskite ordinatsiooniraamatukogus.
Käekirja järgi dateeritakse see 13. ja 14. saj. vahetusse. Praegune kroonika on mitmest
tükist kokku pandud. Trükis avaldas selle esimesena Hannoveri kuninglik bibliotekaar
Johann Daniel Gruber 1440. a. kogu raamat oli ladina keeles. 1747. a. avaldas
Kuressaare koolidirektor J. G. Arndt saksakeelse tõlke. 1876.a. tõlgiti kroonika vene
keelde. Ajaloo ja muististe uurija Jaan Jung tõlkis E. Pabsti saksakeelse tõlke põhjal
kroonika ka eesti keelde. J. jung ei saanud kirjastajalt avaldamisluba ning hakkas
uuesti tõlkima ladina keelest. Tõlge on kommentaaridega varustatud. Töötles
varasemaid andmeid ja lisas ka omapoolseid selgitusi. Eesti keeles ilmus see aastatel
1881-1883 vihikutena.
Henriku arvates oli Baltikumi vägivaldne ristiusustamine põhjendatud: see oli õiglane
sõda paganate vastu. Krooniku arvates olid kõik vahendid head Jumalariigi vaenlaste
vastu. Henrik püüdis paratamatult ülistada oma kaaslasi ja siinseid rahvaid igati maha
teha. Kroonika on teisest küljest ka väärtuslik ajaloomaterjal, kuna see annab
informatsiooni muistsete eestlaste kommetest, uskumuste, keele ja nimede kohta.
Henrik kirjeldab värvikalt ka eestlaste mehisust, surmapõlgust, ja vabadusejanu
pikaajalises võitluses sissetungijatega.
12. Eestlaste eluolu ja usundi kirjeldus kroonikas.
Eestlaste muistses usundis oli valitsevaks animism, mille aluseks on inimese jõuetus loodusjõudude ees ja oskamatus neist aru saada.
Austati ka surnud esivanemate hingi- esivanemate kultus . Arvati, et elu kestab edasi ka pärast surma. Surnu hing, mida algselt nimetati kolliks, võis ringi liikuda ja halba teha. Neid püüti seetõttu lepitada ohvrite, toidu ja esemetega, mida arvati vaja minevat.
Eestlaste muinasusundis oli tähtsal kohal ka maagia e. nõiakunst. Selle abil loodeti saada suuremat saaki, kaitsta end halva eest, ravida haigusi ja kahjustada vaenlasi.
Vooliti kivist, puust või luust luumade kujusid, mille abil loodeti saada selle olevuse üle mõju. Loomade jõu saamiseks riputati kaela küüniseid (nt karu), hammastest tehtud ehteid .
Maagilisi toiminguid võisid läbi viia manatargad e. nõiad. Nõiavõimeid peeti päritavaks. Tavaliselt olid manatarkadeks vanemad elukogenud inimesed. Targad tundsid metsarohtusid ja lihtsamaid ravivõtteid ning olid muistses ühiskonnas arstirollis.
Vanad eestlased ohverdasid loodusjõududele loomi, sööki ja jooki , raha, muid esemeid ja eriti tähtsatel juhtudel inimesi.
Loodusjõude austati pühades hiites, küngastel, järvede, jõgede ning allikate ääres.
Pühadeks puudeks olid eriti tammed ja pärnad. Muinasaja lõpul oli igal külal või
külade rühmal püha hiis , kus käidi palvetamas üksikult ja kus toimusid ka
suurüritused tarkadejuhtimisel. Tähtsamatel puhkudel: põllutööde alguses ja lõpus,
enne sõjaretkele minekut, olid need väga suurejoonelised ja pidulikud . Ühise
ohverdamisega kaasnes ka ohvripidu . Pühapaikades otsiti karja -ja viljasaagiõnne
ning loodeti abi haiguste vastu. Ainult ravieesmärgil võis murda hiiepuude oksi, lehti
ning võtta mulda nende alt. Hiieallika vett tarvitati silma- ja nahahaiguste raviks.
Vilja- ja karjakasvatuse muutumisega põhilisteks elatusharudeks hakkasid looma-,
linnu- ja kalakujutisi asendama geomeetrilised kujundid. Ehted ja tarbeesemed
ilustati ringikeste, ristide ja kolmnurkadega, mis pidid kujutama päikest, kuud ja teisi
loodusjõude. Nendest olenes viljasaak . Hakkas kujunema vilja- ja karjakasvatuse
õnnestumist ja kaitset taotlev kombestik. Uusi kombeid võeti üle ka naaberahvastelt
ning sõjavangidelt: näiteks nimetus jõulud võeti üle Skandinaaviast, Põhja- Eestis,
eriti Virumaal ja Saaremaal, austati germaani algupäraga (nimetus) haldjaid (metsa-,
maa-, vee- ja kodu-). Lisaks austati usse: majaussides arvati elavat majavaim.
Ehteid kaunistati ussipesade kujutistega. Eestlaste peajumala Taara nimi arvatakse
olevat skandinaavia Thori teisend.
13. ja 14. sajandil matsid eestlased oma sumud tarandkalmetesse, enne matmist
laibad põletati. Surnule pandi kaasa ehteid ja muid vajaminevaid esemeid
EESTLASTE ELUOLU MUINASAJA LÕPUL.
Tihedam asustus oli Kesk- ja Lõuna- Eesti viljakamatel aladel, ka Põhja- ja Lääne-
Eestis. (Lääne- Eestis olid head rohu- ja heinamaad ning peeti arvukalt koduloomi.)
13. sajandi alguseks tõusis rahvaarv 150 000 inimeseni. Austamata olid suuremad
sooalad, mererannik ja Peipsi rannaäär. Saartest oli (hõre) asustus ainult Saaremaal ja
Muhus.
Kõige enam levinud külatüübiks oli tol ajal sumbküla, eriti Põhja- ja Lääne- Eestis
ning Saaremaal. Kesk-Eestis olid ka rida-ja ahelkülad. Ridakülas asusid talud reas üksteise kõrval ühel pool teel. Ahelkülas asusid talud samuti ridastikku, kuid üksteisest veidi eemal. Lõuna- Eesti künklikul maastikul olid levinud hajakülad. Neis asusid talud ebakorrapäraselt teineteisest eemal.
Talumaja oli tugev palkehitis, millel oli kaks osa: ahjuküttega eluruum ja koda. Viljakasvatuse arenedes hakati küttega toas vilja kuivatama ning kojas seda peksma . Vilja peksuruumi laiendati ja sellest kujunes rehealune . Rehielamu jäi pikaks ajaks valitsevaks elamutüübiks. Talud asusid kobaras koos, ilma kindla plaanita, majade vahel olid kõverad külatänavad. Nende ristumiskohal oli vaba kujuga väljak- külavainu, mis oli ühiskondliku elu keskuseks. Seal kogunes ka
külakari karjamaale minemiseks. Väljaku ääres oli küla kaev ja mõnikord ka kiik .
13. Eestlaste muistse vabadusvoitluse II periood, v.a. madisepäeva lahing.
1210. aasta hilissuvel planeerisid eestlased Ugandist ja sakalast Võnnu linnuse
vallutamist. Võnnu Mõõgavendade ordu tahtis tugipunkti ja peamine lähtekoht selle
rünnakutel Eestisse. Enne orduvendade sinnaasumist oli Võnnu olnud vendade
hõimukillu linnus.
Tol suvel olid orduvennad ehitamas suuremat kivilinnust, kuid eestlaste rünnaku ajaks
see veel valmis ei saanud. Asuti kaitsele vanasse linnusesse, mis eestlaste poolt sisse
piirati.
Äge võitlus kestis kolm päeva. Eestlased kasutasid odasid , sakslased omakorda
ambe. Piirajad kandsid metsast kokku suuri puuvirnu ja panid linnuse süütamiseks
põlema. Ammunoolte kaitseks rajati kaitsevall.
Neljandal päeval aga lõpetati linnuse piiramine ja eestlased lahkusid, põhjuseks oli
teade linnusele liivlaste, latgalite ja sakslaste näol abiväe tulekust. Eestlase läksid üle
Koiva jõe põhja poole ja jäid selle parempoolse lisajõe Ümera- äärsesse metsa vaenlasi ootama. Sakslased arvasid, et vaenlased on põgenemas ning liikusid ruttu neile järele.
Sakslased liikusid kõige ees, nende järel liivlased ja latgalid. Ümera ääres tormasid
eestlased ootamatult mitmest küljest metsast välja. Rünnak oli edukas (Kaupo,
liivlaste vanema, poeg ja väimees hukkusid ), liivlased ja latgalid põgenesid, sakslased pidid tagasi tõmbuma Koiva äärde. Osa kinni võetud sakslastest viidi Ümera äärde ja põletati elusalt või lõigati neile enne hukkamist ristid seljale.
Saavutatud võit innustas eestlasi võitlust jätkama. Kõigisse Eesti maakondadesse
läkitati teade edukast lahingust ning kutsuti rahvast ühisele tegevusele vallutajate
vastu. Lubati olla üks süda ja meel Kristuse nime vastu.
1211. aasta varakevadel korraldasid sakslased sõjakäigu Sakalasse ja asusid piirama
Viljandi linnust. Enne rüüstati ümberkaudsed külad, rööviti toitu, vilja, tapeti elanikke
ja toodi mõned neist vangidena linnuse juurde. Selle väravate juures oli kokkupõrge,
mille sakslased kaotasid. Nendelt saagiks saadud relvad viisid eestlased linnusesse.
Sakslased tegid ettepaneku eestlasi ristida, millest keeldumisel sõjavangid tapetakse ja
nii tehtigi.
Kuuendal päeval alustasid sakslased läbirääkimisi. Nad küsisid eestlastelt: “Kas
Te ikka veel vastu panete ega tunnista meie loojat ?” Kuna linnuses olid veevarud
lõppemas, palju oli hukkunuid ja haavatuid, tulid vanemad linnusest välja sakslastega
kokkulepet sõlmima. Linnus jäi eestlastele, preestritel lubati sisse minna ja ristimine
läbi viia. Majad ja inimesed piserdati püha veega üle ja jagati veidi õpetust, seejärel
piirajad lahkusid.
1211. aasta suvel toimus eestlaste vasturetk. Kavatseti vallutada Toreida linnus, anda
tugev löök Kaupo vägedele ning liikuda edasi Riiga . Üritust organiseerisid saarlased
koos ridalaste ja rävalastega. Rünnak ebaõnnestus, kuna langeti appitulevatele
sakslaste rünnaku alla ja oldi sunnitud taanduma. Saarlaste laevad jäid vaenlastele
saagiks.
1211. ja l212. aasta talvel tabasid liivlasi ja latgaleid katk ja naljahäda. Suure suremuse tõttu muutus sõjategevuse jätkamine üha raskemaks. Hakati pidama läbirääkimisi rahu sõlmimiseks. 1212. Aastal sõlmiti rahu eestlastega. Piiskop Alberti naasmise järel Saksamaalt hakati ka saksalastega rahukõnelusi pidama. Need toimusid Toreidas.
Pärast pikki läbirääkimisi sõlmitigi rahu kolmeks aastaks ja sellega lõppes muistse
vabadusvõitluse I periood. Toreida vaherahu pearaskus langes kahele maakonnale -
Ugandile ja Sakalale.
Toreida vaherahu lõppes 1215. aasta kevadel, kuid juba enne seda korraldasid
sakslased suure sõjakäigu Läänemaale Ridalasse. Sakslased tõid põhjenduseks, et rahu oli sõlmitud vaid uganlaste ja sakalastega. Ridala elanikele tuli rünnak nii ootamatult, et ei jõutud linnusesse varjulegi minna. Kohe pärast rahu lõppu rünnati ka Sakalat ja sealset Lembitu linnust Leolat. Linnus vallutati osalise põlemasüütamise järel. Sealsed vanemad, ka Lembitu, ristiti ja viidi vangidena kaasa; hiljem vahetati nad poegade vastu.
Pärast neid sündmusi otsustasid eestlased Liivimaale sõjaretke korraldada. Valmis
vastupealetungi kava, mille järgi pidid saarlased Väina jõe suudme sulgema ja piirama
sisse Riia linna, ridalased liivasi ründama Toreidas, sakalased ja ugalased rüüstama
latgalite ala, nii et kahel naabril poleks võimalik sakslastele Riias appi minna. 1215.
aastal viidi plaan täide. Saarlased lasid kerged kive täis paadid Väina suudmes põhja
ning võtsid enda alla jõekalda ja linnaeelse lagendiku. Neilt aladelt lõid aga
orduvennad vastased tagasi. Riia jäi samuti vallutamata, kuna merelt tuli sakslastele
abiväge ja saaralased pidid taanduma. Ordu puhastas jõesuudme ja avas selle taas
liikluseks.
1215. aasta suvel korraldasid sakslased rea röövretki Ugandisse. Ugalased pidi oma
saadikud Riiga saatma ja rahuga nõustuma. Ka Sakala järgis naabri
eeskuju. Sakslased võisid nüüd neis maakondades läbi viia ulatusliku ristimise, mida
aga ei juletud teha , sest kardeti eestlaste rünnakuid. (Suvel Riia linna piiramine)
Eestlased hakkasid abi otsima väljaspoolt kodumaad .
1216. aastal läkitati saadikud Polotski vürsti Vladimiri juurde, ettepanekuga rünnata
Riiat. Valitseja oli nõus ja kogus peagi liitlasi Leedust ja Venemaalt. Sõjaretkele
asumise ajal Vladimir suri ja üritus luhtus.
Eestlaste ja venelaste vahel hakkas kujunema sõjaline liit, millele aitas kaasa ka see,
et sakslased olid oma edasitungil ohustamas ka Vene alasid.
1217 .a. veebruaris asus Novgorodist suurem vägi Eesti poole teele, Pihkvas liitus
sellega sealne vürst. Eestis kutsusid saadikud rahvast Otepääd vallutama. Saarlased,
harjulased ja sakalased koos venelastega asusid linnust piirama. Kokku oli mehi umbes 20 000. Ka sakslastele tuli Riiast abi - ordumeister Volquin oma väega. Linnuse piiramine kestis üle 17 päeva, mille järel sõlmiti rahu: sakslastel lubati lahkuda, tingimusel, et vabastataks kogu Ugandi ja Sakala.
14. Madisepäeva lahing 27. sept. 1217. Lembitu tähtsus muistses vabadusvõitluses.
Pärast sakslaste lüüasaamist Otepääl palus piiskop Albert Sakalast ja Novgorodist
rahu. Kohest vastus saamata sõitis ta saksamaale abi paluma. Samal ajal valmistusid
ka eestlased Lembitu linnuse lahedal (u. 6000 meest) oletatavaks vasturünnakuks.
Sakslased, saanud üritusest teada, kiirustasid neile lööki andma enne, kui saabub abi
Venemaalt.
3000- meheline vägi, mida juhtisid Lauenburgi Albert, ordumeister Volquin,
Dünamunde kloostri abt Bernhard , Riia toompraost Johannes ja liivlaste vanem
Kaupo, jõudis 20. sept. õhtul Viljandi linnuse lähedusse.
21. sept. 1217. apostel Matteuse päeval toimus Madisepäeva lahing. Selle täpset
asukohta pole teada, arvatav sündmuspaik asub 11. km kaugusel Viljandist
Vanamõisa küla piirides. Eestlased olid metsas varjus ja korralduti arvestades
vaenlase väe asetust: kõige rohkem mehi oli rinde keskosas sakslaste, sakala malev
paremal äärel latgalite, ridalased ning harjulased vasakul äärel liivlaste vastas.
Lahing algas eestlaste äkilise pealetungiga. Sakslased olid seekord ettevaatlikumad
ning rünnak ei olnud ootamatu. Saksa jala- ja ratsavägi asus keskosas järk-järgult ise
pealetungile, latgalid paremalt tiival panid samuti eestlastele ägedalt vastu, liivlased
aga sunniti taanduma.
Pikapeale hakkas ülekaal kalduma sakslaste poole. Eestlaste rinne murti läbi, langesid
Lembitu ja mitmed teised Sakala vanemad, eestlased hakkasid taanduma
ümberkaudsetesse metsadesse ja soodesse. Võitluses sai haavata ka Kaupo, kes suri
juba samal või järgmisel päeval. Eestlaste kaotusi selles lahingus hinnatakse 1400 -le
mehele.
Pärast lahingut rüüstasid vaenlased kolm päeva Lembitu külasid ja sakalased, eesotsas
Lembitu vennaga, olid sunnitud jälle rahu paluma ning pantvange andma.
Lembitu tähtsus muistses vabadusvõitluses. Üks peamisi juhte, kes eestlaste malevaid ühtseks sõjaväeks koondama hakkas oli Sakala maavanem Lembitu. Tänu sellele saavutati koos venelastega võit Otepää linnuse üle ning sakslaste võim Eestis
likvideeriti. Eestlaste eestvedamisel hakati kavandama uusi sõjaretki Liivimaa
puhastamiseks . Lembitu läkitas enne Madisepäeva lahingut saadikud üle Eesti, et mehi sõdima innustada. Hea sõjataktika andis mitmed suured võidud (Otepää ja Ümera) orduvägede üle.
15. Venelased - sõbrad või vaenlased muistses vabadusvõitluses?
Venelased olid pigem Eestlaste vaenlased. Vene vürstiriigid, nagu sakslasedki
taotlesid ülemvõimu Eesti alade üle.
Sulev Vahtre oma raamatus “Muinasaja loojang Eestis vabadusvõitlus 1208 -
1227” mainib, et 1212. aastal sõlmis Polotski vürstiriik piiskop Albertiga lepingu,
millega pidid venelased oma mõjuvõimust Väina jõel loobuma . 1215. a. pöördusid
eestlased sõjalise abipalvega vürst Vladimiri poole, eesmärgiga vallutada Riia.
Valitseja oli nõus, kuna see andis võimaluse lepingust taganeda ja oma autoriteeti taas tõsta.
Pihkva vürstiriigis tekitas Ugandi ristimine suur pahameelt, kuna usuti , et Ugandi on
Vene vürstide maksualune maa. Ugalasi ähvardati sõja, maksude ja tribuudiga.
Venelased käisidki Ugandis rüüstamas.
1219. a. tulid venelased (Vitslavi vägi) koos Taani kuningaga Tallinnasse. Eestlaste
korraldatud rünnaku ajal võideldi taanlaste poolel. 1223 . a. Rüüstasid eestlastele appi
tulnud vene väed Sakalat, kättemaksuks sakslaste poolt Viljandi linnusesse üles
poodud kaasmaalaste eest.
Venelased olid ka abiks võitluses sakslaste vastu. Üheskoos saarlaste, harjulaste ja
sakalastega piirati edukalt 1217. a. Otepää linnust.1223. aastal, pärast vaherahu
sõlmimist saatsid venelased mehi Tartu ja Viljandi linnustesse eestlastele abiks. Sama
aasta lõpus saabus Novgorodist Tartusse Eestis vürstivõimu kehtestama vürst
Vjatško. Ta allutas Tartu linnuse. Seda hiljem sakslaste eest kaitstes kaotas oma elu.
16. Eestlaste relvastus.
Kasutati kaug- ja lähivõitluse relvi, oli olemas ka teatud kaitserelvastus .
Jalamees. Kaugemale ulatuvaiks relviks olid vibu ja nooled. Lühematel teekondadel
oli vibu alati laskevalmis ning riputati üle õla, pikemaks teekonnaks sõlmiti vibuping
lahti, nii et seda võis käes hoida. Nahast või puust nooletuppe kanti tavaliselt seljal ja
nooled võeti välja üle vasaku õla. Üheks parimaks materjaliks vibu valmistamisel oli
sitke kadakas, kuid võidi kasutada mitmest puuliigist kokku liimitud tehnikat.
Vibunöör oli keeratud kanepist või nahast. Vibukaarte pikkus on olnud üle pooleteise
meetri. Noolevarred vooliti tammest või mõnest muust tugevast puuliigist, nooleotsad
olid põhiliselt rootsuga ja lõikelt rombilise lehega . Relvastuse hulka kuulusid ka odad,
mille vahetamisel kinnitati rahuleppeid ja lõpetati rahu; neid kasutati ka liisuheitmisel.
Odavarte valmistamisel oli eelistatavaks materjaliks tammepuu . Nende pikkus oli u.
1,5-2 m. Odaotsad olid rauast, rootsust või putkest. Odaotsad olid mitme kujuga:
sulgja lehega, saleda rombilise lehega, ühtlase rootsuga, eriti iseloomulikud olid
noakujulise lehega ja ühepoolse kisuga varustatud otsad . Odad jagunesid heite- ja
torkeodadeks. Esimesed olid lühemad ja kergemad ning neid võis ühel mehel kaasas
olla mitu. Relvastus juurde kuulus ka tapper e. kirves . Need olid väikesed ning kerged ja hõlpsasti vöö vahele pistetavad. Lahivõitluses kasutati ka kärpi ja suuri võitlusnuge. Kärp valati vahest tina täis, voolitud tammepuust , raudkidasid täis löödud.
Kaitsevahendiks oli kilp, mis kuulus ka ratsaniku relvastusse.
Ratsanik. Peamiseks relvaks oli mõõk, mis oli kättesaadav peamiselt jõukatele. Selle
pikkus oli 0,9 - 1m. Mõõku oli kahesuguseid: pika kaitsega mõõgad, mille pidemenupud olid läätse- või kettakujulised ja lühikese pronksist , kergelt kumera ning õõnsa kaitseraua ja viieosalise pidemenupuga. Mõõka kanti vöö küljes vasakul pool. Mõõgavöösid ilustasid mitmesugused pronksist ja rauast naastud . Vähe kasutati ka rõngassärke, mida valmistati rõngastest ja varraslülidest või üksteisest läbikäivatest rõngastest. Hobustel suised.
17. Eestlaste sõjataktika ja strateegia.
Alguses kasutati röövretkede taktikat. Eestlased ja latgalid käisid juba enne
vabadusvõitlust üksteise aladele rüüsteretki tegemas. Ka saksa vägede puhul oli jõus
sama strateegia. Vaenlase eest mindi linnusesse varjule või põgeneti metsadesse,
soodesse ja maa- alustesse koobastesse. Sakslaste lahkudes mindi vasturüüstele.
Eestlased ei saanud sakslaste ohtlikkusest aru ja iga maakond püüdis ise oma
jõududega hakkama saada. Hiljem selgus, et selline tegutsemine tulemusi ei anna ning
hakati moodustama ühtset suurt malevat, mille loomisel paistis silma eriti Sakala
vanem Lembitu. Tuli välja mõelda ka korralik sõjaplaan. Ümera lahing on hea näide
eestlaste taktikast ja koostööst. Teeseldi põgenemist ning meelitati vaenlased endale
järgnema. Siis rünnati sakslasi ootamatult metsast.
Lahingutes kasutati nii ratsa - kui ka jalaväge, saarlased ka laevastikku. Sõjalisi üksusi
peale maakonnamalevate ei olnud. Suuremate lahingute korral need liitusid . Malevaid
juhtisid maavanemad. Kuni 1215. aastani proovisid eestlased oma jõududega hakkama saada, pärast seda otsiti abi ka Venemaalt. Ühiste jõududega vallutati tagasi Otepää ja aeti sakslased Lõuna- Eestist minema. Madisepäeva lahingu ajaks aga liitlased kohale ei jõudnud ning eestlasi tabas suur kaotus ja tagasilook.
18. Vaheetapp I ja II perioodi vahel; 1212 -1215.
Sakslased kasutasid seda perioodi ettevalmistusteks uute rünnakute korraldamiseks.
1212. a. kevadel sõlmis piiskop Albert Jersikas Polotski vürsti Vladimiriga rahu.
Vladimir tunnistas Liivimaa Albertile kuuluvaks ning ühtlasi sõlmiti ka liit leedulaste
ja teiste paganate vastu, kinnitati kaupmeesete vaba liikumisõigus Väina jõel.
Suvel tõstsid liivlased ja latgalid võõrvõimu vastu mässu. Kaevati, et Võnnu
orduvennad olevat talupoegadelt põlde ja metsmesipuid vägivaldselt ära võtnud.
Piiskop Albert ja Ratzenburgi Philipp ei suutnud liivlastele ja latgalitele vastuvõetavat
lahendust leida ja viimased sõlmisid liidu. Selles osales ka Kaupo, kes lubas nende
eest Albertile kosta , et ta nende koormisi kergendaks. Liivlased aga polnud nõus ja
võtsid eesmargiks Liivimaa ristiusust vabastada. Liikumise keskuseks sai Toreida
piirkond. Kui sakslased Kaupo suure linnuse põlema süütasid, koonduti Dabrieli
linnusesse Satseles. Sealt asuti ründama Sigulda orduvendi. Liivi käskjalad viisid
Riiga süüdistuse, mille kohaselt ordu provintsiaalmeister Rudolf liivlastelt põlde,
Heinamaid ja raha röövib. Piiskop Albert tuli suure väega Satselet piirama. See kestis
pikka aega, kuid lõpuks linnus alistus. Osa vanemaid, k.a. Asso (Asse) tuli linnusest
välja ja andis alla. Satsele liivlased pidid hakkama maksma kümnist, Alberti
alamatele, idumealastele ja latgalitele jäi kehtima hinnus. Liivlastel oli nüüd kavas
järgmisel aastal uuesti võõrvõimust lahti saada koos eestlaste abiga, kuid nende
kaasamiseks vaherahu ajal oli vahe lootust.
1213. a. alguses toimus leedulaste rüüsteretk Eestisse. Leedulased küsisid selleks ka loa (Kokneses) ning palusid endi aladele rahu. Asuti rüüstama Sakalas. Henriku
kirjelduste järgi tapeti palju mehi, võeti kaasa naisi ja lapsi, karja ja varandust. Retk
oli kiire ja mitte ulatuslik, põhines ootamatusel.
Kevadel ütlesid leedulased oda Väinasse visates rahu üles ja korraldasid mitu retke
Liivimaale, millele sakslased võlgu ei jäänud. Leedulaste poole läks üle ka Jersika
vürst Vsevolod . Sügisel korraldasid Koknese rüütlid rüüsteretke Jersikasse, tungisid
linnusesse ja said suure saagi. 1215. a. kevadel korrati retke uuesti, kuid saadi
tagasiteel leedulastelt lüüa.
1214. a. ehitasid sakslased Toreidasse, Koiva paremale kaldale varasema liivlaste
linnuse asupaigale oma linnuse, nimega Vredeland (rahumaa). Samal aastal toimus
seal Talava latgalite üleminek piiskopliku võimu alla. Enne olid kreeka-
katolikuusulised. Latgaleid esindasid Talibaldi pojad, Rameko koos vendadega.
Kohustuti maksma hinnust ja tegutsema eestlaste ning leedulaste vastu.
EESTI SAMAL AJAL.
Eestis toimunu kohta on vähe teada.
Paavst Innocentius andis Ugandi ja Sakala aastal 1213. 11. oktoobril ürikuga
Mõõgavendade ordule. Enne tegi sama ka paavstiga vaenujalal olev keiser Otto.
19. Vabadusvõitlus 1222 -1224. Tartu kaitsmise probleemid ja küsimused.
1222. a. vallutasid saarlased taanlaste linnuse ning ajasid sissetungijad Saaremaalt välja. See võit andis julgust kogu Eestile ning igal pool tehti uuesti katset võõrvõimust
vabaneda. Saarlased koos harjulastega vallutasid Varbola linnuse ja tapsid sakslased.
Pühapäeval 29.jan. 1223. a. tungisid Viljandi linnuses koos sakslastega elavad
sakalased okupantidele kallale ja tapsid kõik linnuse õuel olnud võõramaalased.
Kirikus missal olnud vangistati, nende raha, vara ja hobused jagati omavahel.
Sakalased läksid edasi Leolesse sama tegema. Järgnevalt mindi Järvasse ja sealgi saatis neid edu. Samal päeval saadeti teade ka Otepääle ja Tartusse, et seal samuti tehtaks .
Ugalased võtsid kiiresti õppust. Ristiusk pesti enestelt maha ning tõotati end enam
mitte kunagi ristida lasta.
Mõõgavendade kaotused Eestis olid väga suured: ilma jäädi mitmest tugevast
kindlusest ja hukkunud oli enamik Lõuna- Eesti juhtivast koosesisust.
Saarlased, läänlased, varbolased, järvalased ja virulased piirasid kaua ka taanlaste
kantsi Tallinnas, kuid seda alistada ei suudetud.
Samal ajal tungisid Ugandisse lätlased Rameko Varigribe juhtimisel. Koos
orduvendadega tungiti ka Sakalasse. Viljandi linnuse lähedal peeti suur lahing
eestlastega maha, mille viimased võitsid. Sakslased jõudsid edasi Leole linnuse alla
Seda piirati kolm päeva. Nende retkedega püüti tasuda sumud kaasmaalaste eest.
Sakalased ja ugalased koos venelastega tegid ka vasturetke läbi kogu lätlaste ja
liivlaste ala, kuid tagasiteel sai orduvägi nad Ümera silla juures kätte (viimane suur
valilahing muistses vv- s, sama jõe ääres, kus esimenegi). Henriku sõnade järgi panid
eestlased mehiselt vastu (hukkus ka Theodorich), kuid löödi siiski tagasi.
Surmasaanuid oli ligi 600.
1223. a. juulis saatis ligi kaheksakümnene piiskop Bernhard sõjakutse kristlastele üle
kogu Liivi- ja Lätimaa. (Koondati kõik arvestatavad jõud: piiskopvasallid,
orduvennad, kaupmehed , liivlased ja lätlased). Kokku tuli ligi 8000 meest. Esimesena
kavatseti vallutada Viljandi linnus. Piiramine kestis1. -15. augustini , veepuuduse
tõttu pidid kaitsjad lõpuks alla andma. Tehti rahu ja eestlastel tuli uuesti võtta vastu
ristiusk ning tasuda hüvitust sellest lahti ütlemisest. Inimestel lubati minna küladesse,
linnuses olev vara aga riisuti sakslaste poolt. Linnuses olevad venelased aga poodi
selle ette üles. See oli esimene lahing, kus ka puhkes äge heitemasinate duell . Sealt
liiguti Leole alla, mis Viljandi saatusest teadlikuna alistus kiiresti. Sakala jäigi
sakslastele alistatuks.
Eestlased käisid taas Venemaalt kallite kingitustega abi värbamas. Vladimir - Suzdali
suurvürsti poeg Jaroslav Vsevolodovitš tuligi koos novgorodlaste ja pihkvalastega
naabritele vastu. Henriku arvates oli mehi u. 20 000. Kõigepealt mindi piirama
Tallinnat. Enne seda laastati Sakalat Viljandis ülespoodud kaasmaalaste eest.
Piiramine kestis neil päeva, kuid ei andnud mingeid häid tulemusi. Venelased
lahkusid, rüüstates paljaks Revala maakonna.
1223. a. lõpus jõudis Tartusse (Novgorodist) vürst Vjatško. Novgorodist oldi talle
lubatud valitsust Tartus ja teistes maakondades, mida ta suudab vallutada. Novgorod
tahtis Ugandist luua oma vürstkonda. Tartu linnuses võeti ta hea meelega vastu ja
nõustuti maksu maksma. Vürstile üritati ka vastu hakata, kuid need paigad rüüstati.
Venelaste sõjakäigu ajal piirasid sakslased viis päeva Tartu linnust, kuid tulemusteta.
Lahkudes rüüstasid nemadki ümbruskonda.
Sama aasta augustis (15.) mindi uuesti Tartut vallutama. Kõik linnuses olijad, ka
Vjatško koos 200 mehega tapeti, kokku oli hukkunuid tuhande ringis . Linnus põletati.
Ellu jäeti vaid Vladimir - Suzdali suurvürst Juri (Georgi) vasall , kes saadeti oma isandale juhtunust teatama.
Pärast seda sündmust oli kogu Lõuna- Eesti sakslaste võimu alla allutatud. Ugandit
asus valitsema piiskop Hermann , mõõgavendade ordu sai endale Sakala. Ka välismaal
tunnustati ristisõdijate võitu.
20. Vabadusvõitlus Eesti saartel 1227. aastal. Miks seda varem ei toimunud?
1226.a. kevadel kutsus paavsti esindaja Liivimaal Wilhelm Riias kokku suurema
kirikliku nõupidamise. Sealt ärasõiduks soodsat aega oodates olevat ta näinud Rootsist röövretkelt naasvaid saarlasi. Wilhelm sai teada Rootsi kirikute põletamisest,
preestrite tapmisest, sakramentide rüvetamisest, vangide võtmisest jm. Kuulnud ka
rootsi naiste ja neidude halvast kohtlemisest, otsustas ta saarlastele karistusretke
korraldada. Ojamaalased ja taanlased keeldusid vaimulikku aitamast, küll aga olid nõus saksa kaupmehed.
1227. a. 20. jaanuaril alguses, mindigi pärnust mööda merejääd Saaremaa poole.
Henriku sõnade järgi olevat lisaks sakslaste, liivlaste ja lätlaste, retkes osalenud ka
Piiskop Albert, Semgallia piiskop Lambert ja ordumeister Folkvin. Kõige ees oli paavsti viitselegaat magister Johannes Modena piiskopi teenri Gandulfinusega, kes kandis paavstilippu. Tegelikuks juhiks oli ilmselt Folkvin.
Üheksandal päeval jõuti Muhu linnuse alla. Üks öö puhati. Toimus kokkupõrge linnuse kaitsjatega, viimased pakkusid rahu. Enamus nõudis kättemaksu. Kuuendal piiremispäeval (03.03) tungiti läbi suurte takistuste linnusesse, rööviti see paljaks ja pandi põlema.
Nüüd asus vägi Saaremaa tugevaima linnuse Valjala alla. Ümbruskonna külad rüüstati. Saarlased pakkusid rahu. Sakslased pidasid õigemaks minna läbirääkimisele, sest kaotused olid niigi suured. Sakslased ristisid kõigepealt vanemate vangivõetud pojad ning seejärel toimus üldine ristimine (inimesed ja linnuse õuel asuv kaev), mis kestis kolm päeva. Valjalast läksid preestrid koos saadikutega teistest kihelkondadest Saaremaa erinevatesse linnustesse ja korraldasid seal ka ristimise. Kõik pantvangid ja teised kristlastest vangid tuli saarlastel välja anda. Saaremaa oli sellega allutatud.
Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli lõpule jõudnud- reahvas on ristitud, Tarapite välja heidetud ja kurat meres ära uputatud.
21. Võitlus taanlastega. Tallinna lahing 1219.
1219. aasta juuni alguse paiku ilmus Tallinna lahele Taani kuninga Valdemar II Võitja laevavägi. Schleswigi kokkulepe oli realiseeritud. Kuningaga olid kaasas Lundi peapiiskop Petrus Jacobi, Schleswigi piiskop Nicolaus ja ka Eestimaa piiskop Theoderich.
Randunud vägi, kus arvuliselt olid ülekaalus arvatavasti sakslased, võttis aset tollal veel Lindanisaks nimetatud Tallinna Toompeal. Henriku sõnul lammutasid taanlased vana linnuse ja hakkasid uut ehitama.
Eestlased valmistusid kiiresti vastupanuks. Kolme päeva pärast (15. juuni) tungisid eestlased viiest suunast taanlastele kallale ja viimastele ootamatule algas lahing.
Lahingu alguses tapsid eestlased palju sakslasti, ka Theoderichi , nad lõid kõikjal vastase taganema. Vürst Vitslav asus oma slaavlastega orus Toompea merepoolsel nõlval ja algul lahingust osa ei võtnud. Nähes eestlasi lähenemas, astus ta neile vastu ja lõi eestlased tagasi. Teised eestlased, kes jälitasid taanlasi, katkestasid seda nähes taanlaste tagaajamise ja jäid seisma. Nüüd koondusid taanlased ja sakslased uuesti, astusid jälle eestlaste vastu võitlusse ja saavutasid lõpuks edu. Taanlased, sakslased ja slaavlased asusid pealetungile ja lõid eestlased põgenema. Taani pärimustes on sellega seotud legend taevast alla langenud lipust, millest julgust saanud taanlased saavutanudki võidu. Eestlased kaotasid lahingu ja kõik Tallinna tagasivõitmise püüded järgnevalt ebaõnnestusid.
22. Võitlus rootslastega.
1220. a. kevadel või suvel saabus Eestisse ka Rootsi vägi, mille eesotsas oli kuningas
Johan I Sverkersson. Asuti Lihula linnusesse, mis oli ettenähtud piiskop Hermanni
residentsiks. Ka rootslased asusid ristima ümberkaudseid külasid ja kirikuid ehitama.
Alustati ka Tallinnaga sõbralikke läbirääkimisi.
Vahepeal jõudsid Lihulasse sakslased, kes teatasid, et Läänemaa on juba ristitud ja
Allub Riiale. Rootslased läksid kodumaale tagasi, kuid Lihulasse jäeti u. 500-meheline garnison.
8. augustil 1220. saabusid saarlased koos läänlastega Lihulat tagasi vallutama, see
õnnestus ning enamik rootslasi hukkus.
23. Eestlaste lüüasaamise põhjused ja sõja tagajärjed.
1) Eestlaste aladele toimusid süstemaatilised rüüsteretked, mis murdsid
vastupanuvõime ja kurnasid välja maa majandusliku kandejõu.
2) Vaenlaste poolel oli sõjaline ülekaal, hea varustus ja suurte kogemustega
elukutselised sõdurid.
3) Eestlaste maakaitse ja sõjaväe korraldus oli kohandatud ajutiste ja lühiajaliste
sõjaretkede jaoks.
4) Eestlastel tuli pikaajalises sõjas puudu nii meestest kui varustusest; sakslased
värbasid samal ajal üha uusi ristisõdijaid (Albert käis 13 kord abi kutsumas).
5) Vallutussõdades osalesid tugevad feodaalriigid ja vürstkonnad, kelle selja taga
seisis rooma - katoliku kirik.
Eestis ei olnud veel oma riiki ega vajalikku ühtsust. Puudus üksmeel ka naabritega .
Eestlased säilitasid esialgu autonoomia , isikliku vabaduse, oma tavad, kuid kadus
võimalus ise oma saatust määrata. Eesti kaotas sõjas ka enamuse oma vaimsest ja
sotsiaalsest eliidist.
Vallutuse ja ristiusustamise tulemusena lülitati Eesti Lääne- Euroopasse. Eestile
laienes Euroopa kultuurimõju, selle õiguslikud normid ja ühiskonna struktuur. Lääne- Euroopa ja Venemaa piir jooksis nüüd mööda Narva jõge ja Peipsi järve. See
võimaldas Eestil hiljem rahvana püsima jääda.
24. Ristiusu ja eestlaste muinasusundi segunemine sõja ajal ja järel kuni Jüriöö
ülestõusuni 1343.
Ristisõja ajal säilitasid muistsed eestlased oma senise usu. Uue religiooni vägivaldne
pealesurumine ainult soodustas vanadest tavadest kinni pidamist.
Katoliku kirikus toimusid jumalateenistused ladina keeles, millest rahvas midagi aru
ei saanud. Eestlased nägid vaimulikes valitseva ülemkihi esindajaid ja kirikusse
kuulumises võõrale võimule allumise tunnust.
Kirik nimetas muinasusundit paganluseks ja keelas hiites ja mujal ohverdamise,
surnute põletamise ning kirikliku laulatuseta abielu. Eestlaste jumalakujud ja hiied
raiuti maha. Kui enne usuti, et selliste tegude sooritajaid tabab surm, siis nüüd nähti,
et seda ei juhtu. See oli eelduseks ristiusu jumala vastuvõtuks.
Sunnitud täitma katuliku kiriku kombeid, sidus rahvas need oma varasemate
Arusaamade ja tõekspidamistega. Eestlastele meenutas pühakute ja reliikviate kultus
nende senist usku. Mitmesuguste vaimude , haldjate ja jumaluste kujutamisse hakkasid
ilmuma saksapärased jooned. Manatarka hakati üha enam nõiaks ja kuradi käsilaseks
pidama. Pühakutelt loodeti kaitset ikalduste, haiguste, kiskjate vastu ning toetust
viljakasvule ja karja sigivusele ning soodsa ilma saamiseks. Salaja ohverdati siiski ka
vanades ohvripaikades. Kirikutest said populaarsemaiks ohverduspaikadeks Saha
kabel Tallinna ja Risti kabel Viljandi lähedal.
Pühakukultus segunes paganlike joontega: arvati, et Tõnn (loomade, eriti sigade
kaitsja) on Antoniuse teisend. Usuti, et igal pühakul on inimeste või loomade
kaitsjana kindel ülesanne.
Eestlased kandsid pikka aega edasi vanu muinasaegseid nimesid (Asso, Ikkemeel,
Meelitu, Toivelembi, ...).
Jätkati surnutele ehete ja relvade kaasapanemist (viimase keelas kirik ära) ja haudadel
söömist ning joomist . Surnud maeti külakalmistutele küla lähedal.
Sakslaste vahendusel tutvuti selliste rahvusvaheliselt tuntud olenditega, nagu libahunt,
pisuhänd, lendav tuulispea . Kurjuse ja kõigi pahede kehastajana sai laialt tuntuks
kurat.
25. Eesti ala jagunemine pärast vabadusvõitlust ja võõrvõimude sõjalised
konfliktid kuni Liivi sõjani.
Baltikumis vallutatud maid hakkasid sakslased nimetama Liivimaaks.
>Põhja- Eesti läks Taani valdusesse ja sai nimeks Eestimaa (Eesti hertsogkond).
Kõige suurem ja tähtsam Vana- Liivimaa feodaalriikidest oli Liivi orduriik. Selle
keskuseks oli Riia ja riiki juhtis ordumeister.
> Ugandi maakond koos Emajõe põhjapoolsete maadega, k. a. Vaiga lõunaosaga
moodustas Tartu piiskopkonna. Selle peaks oli Tartu piiskop, kes elas
Toomemäe linnuses.
> Läänemaa läks algul Riia piiskopile, Saaremaale loodi oma piiskopkond . 1234. a moodustasid Läänemaa ja saared Saare- Lääne piiskopkonna, mida juhtis Saare-
Lääne piiskop. Selle keskusteks olid järgemööda Lihula, Vana-Pärnu, Haapsalu ja
Kuressaare.
> Eestimaa hertsogkonnaks ehk Harju- Viruks nim. Taani kuninga valdusi
Põhja- Eestis: Harju, Rävala mk ja Tallinna linn ja Viru. See ala laks Taani
valdusesse 1219. a. ja teistkordselt pärast sakslastelt tagasi vallutamist 1238. a.
Hertsogiks oli Taani kuningas, Tallinna linnuses asus tema asehaldur . Pärast Jüriöö
ülestõusu müüs Valdemar II Harju- Viru 1346. a. Mõõgavendade ordule ja järgmisel aastal läks see orduriigi koossisu.
VÕÕRVÕIMUDE SÕJALISED KONFLIKTID.
Muistse vabadusvõitluse lõppedes algas terav tüli ordu ja Taani vahel.
1227. a. vallutas ordu Toompea linnuse. Paavst saatis seejärel kohale oma legaadi,
Modena piiskopi Wilhelmi, kel tekkis kavatsus rajada Järva,- Viru,- ja Läänemaast
otse paavstile alluv vaheriik. Tema tööd jätkas Alna munk Balduin.
1233. a. korraldas ordu Toopeal veresauna paavsti vasallidele (nende hulgas oli ka
eestlasi), tapeti umbes 100 inimest. 1238. a. sõlmitud Stensby lepinguga laks Harju-
Viru uuesti Taanile, Järva jäi Liivi ordule.
26. Muistse vabadusvõitluse kajastamine ilukirjanduses.
 Mait Metsanurga romaan “Ümerajõel” jutustab Eestlaste elust muistse
vabadusvõitluse ajal, nende ettevalmistustest ajalooliseks Ümera lahinguks, võidust,
valust langenud kaasmaalaste pärast ja lootusrikkast tulevikust. Keskseks
tegevuspaigaks on Mägiste kihelkond ja tegelaseks vanem Vello . Lembitu on
kõrvaltegelane. Üldiselt on tegelased välja mõeldud. Teos ise on üpris realistlik.
Andres Saal on kirjutanud “Aita”, “ Leili ” ja “Vambola”. Teosed valmisid eestlaste rahvuslikul ärkamisajal ning on patriootliku ja eestlust ülistava sisuga. Sarja algmaterjaliks on Henriku Liivimaa kroonika, ajaloolist tõde on siiski vahe. Põhitähelepanu on 12. saj. lõpul Eestlaste ja liivlaste muistsel vabadusvõitlusel. “Leilis” räägitakse ka Kaupo tegevusest.
Enn Kippel on kirjutanud “ Issanda koerad”, mille nimi on pandud Dominikaani ordu
järgi, õigemini liivlastega võitlevate rüütlite järgi. See räägib liivlaste võitlusest
sakslastega 13. saj. Liivlaste kaotuse põhjuseks oli ühtsuse puudumine, samuti Kaupo
reetmine ja pöördumine ristiusku, sakslaste mõju alla. Teoses kerkib esile ka liivlaste
vanem Ako. Pessimistlik raamat.
Umbes samal teemal on kirjutatud ka Eduard Bornhöhe “ Tasuja ”. Selles on
keskseteks tegelasteks vaba talupoja poeg Jaanus ning Saksa üliku võsukesed junkur
Oodo ja tema õde Emmi. Raamat algab laste sõbrunemisega. Täiskasvanuina tekib
nende vahele seisusest ja rahvusest tingitud lõhesid. Peksa saanud kubjas valetab
kõrge enesehinnanguga Oodole, kuidas Jaanus isaga lossihärrat sõimanud oli ja
junkrus kasvab viha oma lapsepõlvesõbra vastu. Oodo üritab Jaanuse pere elu
võimalikult raskeks teha. Emmi üritab kahte meest lepitada, Jaanus ei kannagi Oodo
peale viha, kuid viimane ei suuda andestada . Oodo ja Jaanus sattuvad muistses
vabadusvõitluses vastasrinnetel võideldes taas kokku ja Jaanus tapab ta, kui eestlaste
külma südamega vaenlase. Ta tahab hukata samal põhjusel ka Emmi kallima, kuid
armastusest tütarlapse vastu jätab selle tegemata. Erinevalt Meelisest masendab teda
lõputu ja kasutuna näiv võitlus saksa vallutajatega. Ta hukkub Jüriöö ülestõusu ajal
ühes lahingus rüütlitega võideldes.
Enn Kippeli “ Meelis ” jutustab Lembitu pojast Meelisest, kelle sakslased isalt ära
Võtavad ja kloostris kristlaseks tahavad kasvatada. Kord õnnestub tal põgeneda.
Meelis satub Kuramaa mereröövlite kätte vangi, kes tema eest Lembitult raha
mõtlevad küsida. Tagasi Eestisse satub Meelis suure mehena, kui tema isa juba
ammu tapetud on. Ta läheb eestlastele võitlusesse võõrvõimudega appi. Meelis
langeb, kõrvuti vürst Vjatškoga Tartu linnuse kaitsmisel.
21

.DOC Laadi alla originaalfail 21 lk · .doc · 47 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-02-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

47 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

driin Õppematerjali autor

Pikk ja sisukas konspekt

vabadusvõitlus ristiusk

Sarnased õppematerjalid

doc

MUINASAEG

Lõppvaatus Saaremaal - 1227 jaan (meri jääs) sakslased kogusid suure väe jõuti Muhu linnuse alla muhulased pakkusid rahu ja lubasid end ristida, sakslased asusid linnust piirama I tormijooks löödi tagasi, alles VI päeval õnnestus linnusesse tungida, inimesed tapeti, linnus põletati - vaenuvägi Valjala alla (Saaremaa suurima ja tugevaim linnus) saarlased sõlmisid rahu läbirääkimised - ristimine kogu saarel - muistne vabadusvõitlus oli lõppenud Allajäämise põhjused - vallutajatel süstemaatilised rüüsteretked - Eestlastel tuli üle elada poolsada laastavat sõda - Vastasel sõjaline ülekaal elukutselised sõjamehed (hea väljaõpe, kogemus), parem relvastus, võisid täiendada väge pidevalt uute meestega - Eestlastel tuli korraga võidelda mitme vaenlasega (taanlased, rootslased) - Vallutajate selja taga rooma-katolikukirik (tähtsaim mõjukaim jõud Lääne-Euroopas)

Ajalugu

docx

LIIVIMAA RISTISÕDA

luhta, mis neid plaanitud oli. 5. Miks õnnestus ristisõdijatel liivlaste ja latgalite alad suhteliselt kiiresti oma võimule allutada? Kuna asutati Mõõgavendade ordu. 8. Selgitage erinevusi rüütelvendade, preestervendade ja teenijavendade vahel. Rüütelvennad moodustasid orduvendade tähtsaima osa, kes olid elukutselised sõdurid. Rüütelvendade kõrvale kuulusid preestervennad ning teenijavennad, kelle hulgas oli kannupoisse, relvaseppi, kokki jt ametimehi. Eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208 1209 1210 · Ugandisse saabusid · Aasta alguses sõlmiti · Eestlaste vaenlaste ritta sakslase esindajad. aastaks vaherahu. lisandusid ka venelased. · Esitati hüvitada eestlastele · Albert kasutas seda · Mstislav Uljas korraldas kõik seni eestlaste poolt vaherahu ära ja sõjaretke Ugandisse, piirates latgalitele tehtud kahjud

Ajalugu

docx

Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Eestlaste muistne vabadusvõitlus Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli tänapäeva Eesti territooriumil toimunud vastastikuste sõjakäikude seeria peamiselt erinevate eesti hõimude ja neid allutada püüdnud Saksa, Taani ja Rootsi ristisõdijate ning Vene vürstiriikide vahel, mida tavaliselt dateeritakse aastatega 1206 või 1208–1227. Eestlaste muistset vabadusvõitlust loetakse osade uurijate poolt Liivimaa ristisõdade (1180.–1290. aastad) ja laiemalt ka Põhjala ristisõdade osaks.

Ajalugu

rtf

Eestlaste muinasusund ja vabadusvõitlus

o 1208 sügisel tungisid sakslased koos abivägedega ugandisse Kohe algas maa rüüstamine, külade põletamine ja inimeste tapmine. Ugandi üks tähtsamaid keskusi Otepää linnus süütati põlema Järgnevalt kutsusid ugalased appi sakalased ja tegid kiiresti vastulöögi latgalite maile. · Sellega algas eestlaste jaoks muistne vabadusvõitlus. VÕNNU PIIRAMINE 1210 AASTAL · Toimus järjekordne eestlaste vasturetk · Suur ühendmalev hakkas piirama Võnnu linnust, millest oli saanud Mõõgavendade ordu üks tähtsamaid tugipunkte. Siim Kingu 9 Tartu Tamme Gümnaasium

Ajalugu

doc

Muistne vabadusvõitlus

1227. aastaks olid eestlastest jäänud alistamata vaid saarlased, kelle peale vallutajate hammas seni ikka veel polnud hakanud. Peale pikki ja põhjalikke ettevalmistusi ning vägede koondamist läks sakslaste ja nende liitlaste hiigelmalev (20 000 meest) lõpuks 1227. aastal üle merejää. Suurte piiramismasinate toel vallutati Muhu linnus tormijooksuga ning purustati. Järgnenud Valjala piiramisel andsid saarlased lõpuks alla. Saaremaa vallutamisega 1227. aastal loetakse eestlaste muistne vabadusvõitlus ametlikult lõppenuks, kuigi tegelikkuses vastupanu võõrvallutajatele siiski päriselt ei raugenud. Saaremaa vabastas end veel mitmel korral võõrvõimust (esimest korda juba 1236. aastal). Ülestõusud jätkusid ka hiljem (1260, 1320) ning muistse vabadusvõitluse lõppakordiks sai alles Jüriöö ülestõus 1343. aastal. 7. KAOTUS JA SELLE PÕHJUSED Rääkides eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, peame meeles pidama, et see ei olnud pidev

Ajalugu

doc

Muistne Vabadusvõitlus

Muistse vabadusvõitluse periood ( 1208-1212 ) Sakslased rajasid alistatud lääneslaavlaste alale 1143. a astal Lübecki linna 1186. aastal pühitseti Meinhard Liivimaa piiskopiks Toreida linnuse vanem oli Kaupo Pärast Meinhardi surma nim uueks piiskopiks Berthold Berthold langes juba esimeses liivlaste vastu peetud lahingus Järgmiseks piiskopiks pühitseti Albert Albert rajas 1201. aastal liivlaste asula kohale Riia linna 1208. aastal tungisid sakslased koos abivägedega Ugandisse. Algas maa rüüstamine, külade põletamine ja inimeste tapmine. Otepää linnus süüdati põlema 1210. aastal asusid eestlased piirama Mõõgavendade ordu üht tähtsaimat tugipunkti- Võnnu linnust. Peale kolme päeva linnuse ründamist lahkusid eestlased neljandal päeval ootamatult. Nendeni oli jõudnud teade, et Riiast on suur vägi võnnulastele appi tulemas. Võnnulased asusid koos liivlaste ja latgalitega eestlasi jälitama Ümera

Ajalugu

sxw

Keskmine kiviaeg Eestis

Ümera lahingus 1210 saavutasid võidu eestlased, kuid sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega. Sissetung Eestisse 1208. a. Algas võitlus Eestimaa pärast. Sihipärase vallutuse esimene ohver oli Ugandi..1208. sügisel tungisid sakslased koos abivägedega Ugandisse. Algas maa rüüstamine, külade põletamine, inimeste tapmine. Otepää linnus süüdati põlema. Ugalased kutsusid appi sakalased ja tegid vasturetke latgalite maile. Eestlaste jaoks algas muistne vabadusvõitlus. Võnnu piiramine 1210. a Toimus järjekordne eestlaste vasturetk. Suur ühendusmalev opiiras Võnnu linnust, millest oli saanud Mõõgavendade ordu tähtsamaid tugipunkte. Linnust rünnati 3 päeva ja kaitsjad poleks seda enam kaua hoida suutnud, kuid neljandal päeval lahkusid piirajad ootamatult. Eestlasteni oli jõudnud teade ,et Riiast on suur vägi võnnulastele appi tulemas. Ootamata ära köiki

Ajalugu

doc

Liivimaa ristisõda. Eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208-1227

Kordamiseks. Liivimaa ristisõda. Eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208-1227 1) Muinas-Eesti kaart (maakonnad) enne Liivimaa ristisõda; Vana-Liivimaa kaart pärast Liivimaa ristisõja lõppu (Eesti, Läti alad vallutajate riigid). ALUMISEL KAARDIL ON PUUDU VANA-PÄRNU!!! 1 2) Peamine ajalooallikas (autor, sisu, ajaline määratlus, tähtsus). Henriku Liivimaa kroonika.

Eesti ajalugu

Rohkem sarnaseid